Provence

Cackes and Backed

...Tšill. Ausalt öeldes nats pabistasin üle pika aja lennukile tulles: olin unustanud P3 parklasse teha bronni ja, nagu selgus, koolivaheaja puhul oligi sinna pääs vaid etteregistreerunutele. Õnneks P4-leidus kohti. Veider muidugi, et sealt tõkkepuu alt ei antud ühtegi kviitungit... Ja kuigi tšekkinn oli tehtud, oli mure ka natuke pagasi äraandmise pärast - et üks suur kott kamba peale ja kas on ikka lubatud kaalus ning üleüldse... Aga - kõik sujus: Tartu-Riia ots läks rahulikult, jõudsime kenasti ja peale kõigi kohustuslike toimingute tegemist on veel pisut aegagi klaasikese veini ja quiche jaoks. Taas on koos parimad reisikaaslased: Annike ja Laura. Aga hetkel vaatan mõnusas üksinduses läbi vihmapisarais klaasi uduvinest halli maandumisrada - plikad läksid mõni hetk tagasi ringi kolama... Mõtleks, ammuks see oli, kui pidi neid kukil või vankris lennujaamas ringi vedama ja valvama, et nad kusagile kaotsi ei läheks...

Pealelaadimiseni on 15 minutit. Õues +2C.... Äge on see hetk enne lendu, kui saab korraks keti sulnilt ja pingevabalt maha lasta.

* * *

Hiljem lennukis... Nojah, see tšill läks lõpuks kiireks. Mu kohvikuunelemise katkestas lõõtsutav Laura, kes jooksuga saabudes teatas, et meil juba "last call" ja kõik need muud jutud. Seega andsime jalgadele valu ning jõudsime väravasse eelviimastena. Kuna nimeliselt veel taga ei otsitud, siis oli kõik kontrolli all.

Hetkel jääb Nizzasse veel poolteist tundi... Täname igatahes Balti Õhu kokkasid - oli kosutav!

Fontaine Miroir d’Eau. Nizza

| Üles |

Vana tutvuse uuendamine: Massena väljak

| Üles |

Droonivaade hotelli rõdult: Rue de Belgique

Inglise promenaad ja

| Üles |

Mu meelehärmiks laekusid varsti Laura ning Annike ja teatasid, et nemad enam ei jaksa lainete lihvitud pudelikilde otsida - teeme midagi muud. Tegin ettepaneku Inglise promenaadil jalutada ja vähemalt üht selle sümbolit - hiiglaslikku rannatooli - vaadata. Eks Nizzasse ju tuldagi mere pärast ning mere äärde patseerima;  viimase 200 aasta jooksul on sattunud iga Nizza suvitaja vähemalt korra kindlasti sellele 1820. a rikaste inglaste rahastatud ligi 8 kilomeetrisele rannatänavale. Promenaadi kive on lihvinud igasugused rikkad, kuulsad ja ilusad alustades Vene tsaarist ja lõpetades  2002. a promenaadil kimanud Jason Stathamiga, kes "Transporter 1" ajas võidu prantsuse politseinikega. 2016. a tappis aga veokaga rahvasse sõitnud terrorist siin hulga inimesi. Selle viimase jätsin sel kenal hommikupoolikul targu enda teada, vene kunn, kiilakast inglane ja nood teised mu kaaslasi aga eriti ei huvitanud...  Siiski - laisk loivamine lõppes järsku Albert I pargi servas tüdrukute hüüatusega:

Provence sillutis

Peegelfontään - vol II

| Üles |

...

| Üles |

Peegelpurskkaev vol III

| Üles |

Avenue Jean Medecin

| Üles |

Täna hommikul sõitsime bussiga Cimiezi, et Annikese rõõmuks ära näha Matisse'i muuseum. Ma ei tea, mida ta oli lugenud või uurinud, kuid igatahes reisi algusest saati pidi see koht olema Annikesele selle reisi üks tähtsündmusi. Ma ise ei ole kunagi Henry Matisse'i väga suur fänn olnud. Õigemini mäletan, et eelmisel korral imetlesin Matisse skitse Lydia Delektorskayast - kunstniku muusast, modellist ja kaaslasest... Aga ka mitte kõiki. Muidugi on ta Dali, Picasso ja Co-ga võrreldav suurmeister, kuid - mis teha, mulle meeldib pigem selles generatsioonist põlv-paar vanemate meistrite looming...  Sellest hoolimata ei hakanud ma kuidagi võsukese entusiasmi vähendama. Ent juba muuseumisse sisenemine algas muigama panevalt. Ukse taha jõudes leidsime selle eest murelikult ust põrnitseva vanapaari. Neist tugevam pool skrollis murelikult telefoni ja heitis aegajalt närvilisi pilke sissepääsu poole. Küsisin inglise keeles, et kas muuseum on suletud. Härra pobises midagi prantsuse keeles tehes kätega žesti, et tundub jah, vaat kus lops ja oma sõnade kinnituseks püüdis ust avada. Et sees tuled põlesid, jäime ootama. Varsti kogunes inimesi ka meie taha... Kümne minuti pärast astus tagareast ette üks julge daam ja päris viivituse üle. Vastasin õlakehitusega ja viipasin ukse poole. Seepeale astus daam ligi ja tõmbas ukse lahti... Ehee, vanahärra oli püüdnud ust lükata. Hetkeks valdas kõiki uksetaguseid üldine hämming, mispeale sekund hiljem vallandus ühine sõbralik naerulagin, millega rõõmsalt silmi pööritades ühines ka vanapaar.

Lapsed magavad. Sai neile just loetud unejutuks Smoke Bellew'd. Tüübid kuulasid Munatehingu loo lõpuni ja kukkusid siis sekunditega - eks ole olnud pikk päev ka... Iseenesest tänane õhtu oli hotellikeskne; ostsime tagasiteel Grassest ühest Casinost kotitäie söödavat manti, millest organiseerisime kena buffee hotellitoas. Tüdrukud ei tahtnud peale pikka sõitu linna peale kolama minna ja ka rahaliselt on see vahelduseks väga mõistlik. Samas on supermarketites (mõtlen ikka päris supermarketeid, mitte selliseid nagu peab meie kodutänava nurgal Ibrahim, kust saab küll külma veini ning mullivett, kuid kõhutäiteks leiab valikust vaid kartulikrõpse) väga vinge valik igasugust toidupoolist; ok, midagi on soojaletis, ent milline rohelise valik, milline juustu, kala- ja lihavalik! Kõik leidsid endale midagi meelepärast ja ohkasid seetõttu voodisse pugedes õnnelikult.

Tänane päev möödus peaasjalikult Grasses. Peale hommikusööki seadsime sammud raudteejaama, kus eelmistel päevadel tehtud luure järgi teadsime olevat autorendi. Annikesele avaldas väga muljet uhke historitsistlik punasest tellisest oranžide krohvkaunistustega raudteejaam - Gare de Nice-Ville; säravi silmi võrdles ta seda mõne kiriku või paleega. Eks see 1864. a Louis-Jules Bouchot' kavandatud jaamahoone omal ajal oligi kirikuga võrreldav - raudteejaamast avanesid uksed maailma. Kuigi suur osa Bouchot' karjäärist möödus prantsuse riigiarhitektina on ta end jäädvustanud arhitektuurilukku lisaks Nizza vaksalile veel mitme suurepärase jaamahoonega Avignonis, Valence'is, Toulonis ja Milanos.

Auto rentimine läks põhimõtteliselt nagu üks auto rentimine ikka - praegu seisab raudteejaama taga parklas punane Fiat 500, mis meid aitas täna ning pakub seltsi järgnevatel päevadel. Et olin unustanud juhiload hotelli, siis ainsa ebahariliku protseduurina tuleb mainida sörkjooksu raudteejaamast hotelli ning tagasi.

Tee Grasse' sujus. Olin peljanud pisut Nizza liiklust, kuid sain vast hindele C hakkama - need ülikitsad sõidurajad tahavad esiti pisut harjumist, ent intensiivsest ja agressiivsest sõidustiilist hoolimata ollakse siiski üksteise vastu suhteliselt viisakad ja tähelepanelikud. Välja arvata ehk kretiinidest rollumehed, kelle hulgast ilmselt 90% arvab, et nad on Elastiknaise sugulased ja sealjuures ka surematud, suudavad lennata ja vee peal käia. Fakt, et enamus neist peale kaasliiklejatele sajaga närvidele käimist päeva lõpuks elusalt koju jõuab, on tegelikult kaasliiklejate teene ning ettenägelikkus. Ah, aga eks selle rollurahvaga ole ju varemgi trehvatud, mistõttu tuleb eelnev vingumine kirjutada pigem ühe Ida-Euroopa provintsisohvri nõrganärvilisuse arvele. Leidsime parkimiskoha Grasse südames ühes parkimismajas kohe Fragonard' vabriku kõrval.

Mäletan, et mu esimene Fragonard'i külastus jättis päris ägeda mulje. Võib-olla ma ise teist korda polekski lõhnamuuseumisse-vabrikusse läinud, kuid tüdrukute tšekk-listis oli see atraktsioon esimeste seas ning nende säravaid ja ootusrikkaid pilke vaadates oli selge, et tuleb minna. Tegelikult tahtsin isegi tutvust uuendada - kevadel siit rohkem kui pooletuhande kilomeetri kaugusel Flavigny kloostris aniisidropse maitstes öeldi, et enamus nende maitsete essentse toodetakse Grasses - baasõlid lõhnadele ja kommidele on sarnased (piparmünt, roos, aniis jne, jne). Kodus kujunes aniisikommidest tüdrukute hulgas tõeline hitt - nüüdki ostsime Nizza vanalinnast taskud Flavigny dropsikarpe täis - mistõttu lisaks lõhnaõlihuvile võlus Grasses Annikest-Laurat ka kommimaitse lugu. Eks Grassesse lõhnade pärast eeskätt minnaksegi - toodetakse selles linnas ju 2/3 kogu Prantsusmaa lõhnadest ja suur osa kogu maailma parfümeeria baaslõhnadest. Tehakse seda kõike juba 18. sajandi keskpaigast, vanimateks tehasteks on Galimard ja Molinard, kuid turistile jääb meelde pigem Fragonard, mis asutati küll alles 1926. a, kuid, mille käitatud tehas-muuseumist on Grasses raske sisse astumata mööda jalutada. Niisiis seadsime sammud sinnapoole...

Tosina aastaga palju ei olnud muutunud. Endiselt saab lõhnamuuseumi külastada tasuta. Samuti tuli  endiselt oodata veerand tundi, et inglise keelse grupi kokku saaks ja sarnaselt mu eelnevale mälestusele jalutati siis läbi muuseumi-tootmisruumide, kus näidati puust ja punaselt ette, kuidas lilledest lõhna kätte saab. Kuna ent vahepeal mingi osa tehasest on kolitud Eze'i, siis võib-olla natuke rohkem peatuti seebil. Ent lõppes tuur taas lõhnapoes kus tehti väike erinevate lõhnaõlide nuusutamise testimine. Meil igatahes hiilgas Laura, kes viite lõhna väga hästi eristas ja hiljem, kui suveniiriks lõhnu valisime, oskas ilmeksimatult meenutada just seda "kõige õigemat" lõhna, mida emmele viia. Ainus, millele ma pisut kahjatsedes tagasi mõtlesin, oli väike baaslõhnade eristamise töötuba nn "ninade" (ninaks nimetatakse siis spetsi, kes nuusutades suudab hinnata lõhnade kvaliteeti ja segusid, nagu veini või konjakimeistridki omal alal) laboratooriumis, mida küll täna näidati klaasi tagant, kuid kuhu rahvast lõhnadega hullama ei lastud. Eelmisel korral anti ette 10 põhilõhna, mis tuli siis oma nina järgi määrata ning hiljem kontrollida, palju pange läks.

Delacroix' modell...

Päevapraad: knokkid loomaliha hautisega

Grasse

Nougat

Theophile Decanis. Route poudereuse en Provence, dans la plaine d'Arles

Grasse hetk

Aga nüüd on küll aeg põhku pugeda.

24.10.2023. Kell 13:50. Restaurant Le Tandem. Bargemon
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Fiat ja tema sõbrad

| Üles |

Tänane päev on olnud algusest peale nihkes. Ärkasin öösel ilge lärmi peale naabertoas - lihtsalt mingi seltskond pidas pidu ja ajas siis suurte inimeste asju. Õnneks tüdrukud nohisesid ja ütlesid hommikul, et nad küll öösel midagi ei kuulnud. Ärgates sadas. Nojah - eks sajab praegugi muidugi, kuid hommikuga võrreldes on siiski sadu hõredam. Ka hommikusöögiga oli täna midagi lahti: sööma jõudes haigutas pooltel lettidel tühjus ja juurde midagi ei toodud. Tegelikult sellest polnudki probleemi. Tõsine häda algas ent linnast välja sõites. Stau! Reaalselt 2 tundi istusime linnas ummikus. Vahepeal käis mõte juba ots ringi keerata, kuid ka vastassuunas seisid autod paigal. Mis selle seisaku põhjustas, ei tea, aga jupikese hommikut see rikkus. Pärast seda on olnud rõõmsam, aga üldine meeleolu kipub ikka olema selline natuke hädane, eriti Annikesega, kes tahaks Nizzas olla, kuigi seal poleks ju ka peale igavlemise, selle vihmaga midagi teha. Hommikupooliku päästis Starbuks: kiirtee otsale pääsenud, läks liiklus käima. Kuna olime kõik roidunud sest jandist, tegin peatuse ühes kiirtee tanklas, kus kogemata juhtus olema Starbuks. Mul oleks sest kohvikust suva, kuid plikadel läksid autost välja astudes silmad põlema ja nii me siis taastusime peale ummikuelamusi võiküpsiste ning kohviga.

Nii on... Mis meile siin ette tuuakse, ei tea, igatahes on siin äge ja sõbralik prantsuskeelne teenindus. Ega me suurt midagi menüüst aru ei saanud ja samamoodi ei saanud meist eriti aru ka ettekandja. Tütarlaps vast on kahekümne ringis, aga inglise keelt ei räägi. Õnneks on tal ja Laural tõlke äpid, mistõttu kuidagiviisi suutsime end üksteisele arusaadavaks teha. Seejuures oli päevakangelaseks Laura, kes õhtuti mingi keeleõppeprogrammiga usinasti prantsuse keelt harjutab. Tänu oma harjutustele sai ta esimesena ettekandjaga sisulise jutu peale.
 

25.10.2023. Kell 00.37. Hotell Khla. Nizza
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Siilid udus

| Üles |

Eilne päev peale Bargemoni läks ilusaks. Teejoon lookles üha ilusamate mägede vahel. Ilmataat pani hullu: kord siras päike, siis lahmas vihma ning enne Verdoni kanjonisse jõudmist elasime üle isegi potilillade pilvede all pisukese äikesetormi. Ent niipea, kui Artuby sild (Pont de l'Artuby) paistma hakkas, kadusid pilved horisondi taha ning õhtupoolik Verdoni orus kuni Aiguinesi linnakeseni möödus enamasti imekaunis õhtupäikeses. Kuulus Artuby sild küll ei kihanud elust - nautisime Verdoni oru 700 m -seid püstloodseid kaljuseinu ja kaugel all vahutavat jõekest üksipäini, kuid nii oligi ju tore. Tüdrukud said rahumeeli üle silla võidujooksu teha. Kes võitis, ma ei tea, sest viimasel hetkel popsutas mööda vana Peugeot... Ega see 1940-ndatel ehitatud ligi 110 m pikkune kaarsild ise mingi suur vaatamisväärsus ole - vinget sillakaart saab imetleda pigem maanteelt eemalt, kuid äge on vaade sillalt alla kanjonikuristikku, mille sügavuseks  silla all olevat vähemalt 180 m...

Kaarti vaadates otsustasime jätkata mööda paarikümnekilomeetrist kanjoniserva Aigunes' poole. Päike siras, kuigi vahepeal, väikesi kurusid ületades, sattusime ootamatult pilvedesse ja siis otse pilvede alla ja siis taas järsku pilvest tagasi päikesesse. Tegime siin ja seal kanjoni kaldal peatusi, ning üsna enne Aigunes'i, üle järjekordse mäe jõudes, vaatasime roosadest pilvedest peegelduva St Croix järve kauget peegelpanoraami ning viimasena peatusime ühel kuldsel metsaserval rippuval serpentiinil, et vaadata oranži päikeseloojangusse peitu pugenud Aigunes' linnakese panoraami.

| Üles |

Aigunes' on isegi Eesti mõttes küla, kuigi näeb välja pisikese linnakesena. Õhtul poole kuue ajal oli see juba täiesti välja surnud. Tõsi, inimesi liikus ringi, askeldades omade asjadega, kuid paar restorani ja turistinfo olid suletud ning akende järgi otsustades ilmselt juba varasügisel. Ka oli suletud pisike renessanssne St Jeani kirik ning selle kõrval viinavälja kaduv väike chateau moodi ehitus. Ent küla ise oli kui jalutamiseks loodud: pisike ning imeilus. Seejuures ühtegi eriliselt vägevat nähtust või maja sealt ei oskagi välja tuua, kuid need loojangused vaated, vihmast puhtaks pestud klaaris õhus, mida värvib kaugete küngaste taha maanduv päike!

| Üles |

| Üles |

Startisime. Vaated lõppesid järsku teisel pool linna. Ei - maastik oli ümberringi ilmselt ikkagi maaliline, kuid laskuv serpentiintee kadus musta märga pilvelaama ja edasi kuni Nizzani sõitsime algul oranžikasroosas udus ja kui sellest välja pääsesime, oli maad võtnud juba pimedus. Kusagil väiksemas kohas panin veel paagi täis (ma ei tea, kui suur selle Fiati paak on, aga näitas tühjapoolset ja sisse mahtus 20 liitrit). Linna jõudes tegime roidumust trotsides veel kiire Monoprixi ringi, et valmistuda dineeks hotellis. Muuseas läksin retseptsioonist üht kahvlit küsima ja sattusin meie esimese õhtu daami peale (Valentina on vist tema nimi). Kuulanud mind väga abivalmilt ära, haaras ta mu käevangu ja viis hommikusöögisaali nõudeleti ette. Lahkusin preili (või on ta proua?) õnnistusel vaagnatäie nõudega, mis tähendab, et meil on taldrikud, topsid noad ja kahvlid ning ilus pokaal. Nii see eilne päev läbi sai.

| Üles |

* * *

Tänane päev kujunes ilgelt pikaks - jõudsime hotelli alles õhtul pealt ühtteistkümmet. Eks peamine põhjus ole selles, et Avignon on Nizzast paraku mingi ligi 300 km eemal - aga seal me täna olime ja lisaks vürtsitas tagasiteed meeletu padukas, mis isegi kiirteel kõigil hoo maha võttis. Ning muidugi ootas üllatus Nizzas: mingil põhjusel oli suletud see suur transiittänav, mida pidi ma "oskan" raudteejaama juurde sõita, mistõttu loovisime niigi hilises õhtus õige raja otsinguil veel ligi pool tundi. Ent lõpp hea, kõik hea - põnnid olid igatahes väga vaprad. Õnneks jätkus oidu tagasiteel ühes kiirtee-supermarketis väike poodlemine teha, mistõttu olid olemas ka mõistlikud varud hiliseks õhtusöögiks.

26.10.2023. Kell 19:58. Crepe Waffle N'ice Cream. Nizza
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Rue Massenal voogab hilisõhtune jalutajatevool. Tegelikult neid inimesi nii palju ei olegi, kuid kogu tänavat palistavate sööma- ja joomakohtade päevavarjude all vabu laudu pigem ei paista. Meiegi maandusime ühte jätsi ning pannkoogi kohta, kus paistis paar tühja lauda. Lapsed ootavad õhinaga omi tellitud kreppe. Ma ei kujuta ette, mille kõigega need pidid serveeritama... Ahjaa - Annike tellis ju hoopis soolase galeti igasuguse hea-paremaga. Mina ei tellinud siit kohast peale klaasikese veini midagi - teen ise ülehomme hommikul pannkooke, juba kodus olles... Seepärast las need siin ja praegu minust jääda, ehk vaatan hiljem kusagilt midagi ägedamat.
 

| Üles |

Õhtu on sume, soe, mõnus. Siingi tegelikult haistab õhus sügist, aga see on teistmoodi. Eile Orangesse sõites vilksatas tuuleklaasi taga kirjuid metsatriipe ja kui täna Ezes sõime, liuglesid kuldsed plataanilehed taldrikule... Igal juhul on meil augustis harvad need õhtud, kus võid rahumeeli T-särgis hilisõhtul õuesooja nautida; mina siin igatahes praegu imen seda suure linna asfaldilist, tubaka- kohvi- ja sardiinilõhnalist sooja täiega endasse, sest juba ülehomme saab veini trepi kõrval lumehanges jahutada.
 

| Üles |

Tänane hommik algas viivitades - eilne õhtu jäi ju üsna hilja peale. Peale juba harjumuspärast hommikust rutiini: hommikusöök, jalutuskäik raudteejaama, parkimisautomaadi juures arvet saades pisara poetamine; võtsime suuna üldsuse survel Monacosse. Ma ise heietasin hommikul salamõtet minna Saint Paul de Vence', ent mu kallid sõbrad nõudsid ühehäälselt: "Monaco!, Monaco! Jee!". Et tahtsin rendika äraandmise kohta paari asja täpsustada, hüppasime enne starti raudteejaama kontorist läbi. Autorendi letis tervitas täielik Märt Avandi koopia, nägu, kõik, isegi naeratus ja šikk naljatlemine, millega härra naerusuiselt omi vastuseid mu ilmselgelt ülemõeldud stsenaariumite peale vürtsitas. No kuhu jätta võti, kui ohviss on kinni ja kõik need muud turisti küsimused - kojusõiduhetk hakkab lähenema ja midagi pole teha, tuleb hakata muretsema :).

Monaco tee läks libedalt, aga linnas parkimise leidmine osutus mission impossibleks. Lõpuks, kui juba rooliratta keeramisest selle linna lõputuil serpentiinidel käed suitsema hakkasid saime koba peale sisse ühte piirilähedasse 15 korruselisse kaljusse uuristatud parkimismajja (L’Engelin?), leides peale mõnusat keerutamist maakera südame suunas koha kusagil 5. korrusel altpoolt lugedes. Nii lõpuks sai meie Monaco seiklus alata.

| Üles |

Monaco on nagu on. Ma olen sellesse linnriiki sattunud varem vist kolm korda neist ilmselt absurdseim visiit leidis aset 2009. oktoobris südaööl... Ent varaseim ägedam elamus meenub 2010. aastast, kui õnnestus käia Monaco botaanikaaias... Ja muidugi, Budapest-Bamako rallil, 2011. a pidime kohustuslikus korras läbima kontrollpunkti Grand Casino ees...  Miks ma neid varasemaid käimisi siia ritta laon? Eks ikka sellepärast, et mu senine Monaco koosnes arusaamast, et linna moodustab enamuses suur luksusjahtide sadam (mitu sadamat), Grand Casino ning kusagil seal Nizza pool servas ripub kaljudel ka väike botaanikaaed. Jah, see kõik ongi nii ning jahid, helikopterid ja Ferrarid on ka olemas, ent seekordsel käigul sattusime vanalinna, millest mul polnud varasemast mingit ettekujutust. Õigemini, omas pealiskaudsuses ja arrogantsuses olingi pidanud Grand Casinot ja selle ning sadama vahele pressitud tükikest vanemat linna vanalinnaks. Seekord sattusime ent vürstipalee juurde ja  Monaco tõelisse vanalinna ning see elamus oli täiesti positiivselt üllatav ja nauditav.

Heraklese sadam

| Üles |

Monaco ajalugu teatakse 30000 aasta taha, kui selles kandis elanud juba teatuid tüüpi neandertallasi, nn Grimaldi inimesed. Esimesed märgid tänasest linnast jätsid maha kreeklased 6. sajandist eKr, kui nad praeguse vanalinna kanti rajasid koloonia, mida hakati kutsuma Monoikoseks. Ehk siis tänase Monaco ristiisadeks olid tegelikult kreeklased. Jutustatakse, et Herakles ise rändas ses kandis oma vägitegude radadel ja tema rajaski tänase Monaco sadama - Port Hercule. Heraklese nime kandev sadam on Prantsuse Rivieras üks sügavamaid kui mitte kõige sügavam ning sobinud igasugustele alustele antiigist alates randumispaigaks. Herakles naasis Eurystheuse kavaluse ja Hera pingutuste kiuste Geryoni kariloomi ajades oma kümnendalt vägitöölt Vahemere põhjakallast mööda käies. Liikudes ehitas ta samal ajal ka kaldakaljudele tee.  Kas vägimees ehitas sadama oma tarbeks, et purjetada mere taha Mükeenesse või niisama lusti pärast, ei tea, kuid kolonistid igatahes kummardasid vägimeest ning ka roomlased pidasid teda au sees.

Rooma langemise järel käisid piirkonnast üle mitmed tuuled kuni 1297. a Francesco Grimaldi asutas vürstiriigi. Grimaldid on jäänud vürstideks läbi järgnevate sajandite (kuigi väikeste pausidega, mil naabrid, eeskätt Prantsusmaa, on maade peale hammast ihunud). Täna juhib üht maailma väiksemat riiki Albert Alexandre Louis Pierre Grimaldi, ehk Albert II.

Meie jalutuskäik algas tõdemusega, et Jardin Exotique (botaanikaaed) on suletud. Tegelikult koperdasime poolkogemata sisse Monaco uue rahvusmuuseumi - Villa Paloma - väravast. Esiti arvasingi, et oleme botaanikaaia otsa peal, ent siis juhtusin kokku hämmeldunud töömeestega, kellelt kuulsimegi, et Jardin Exotique on suletud ning ka rahvusmuuseumis käib kibe remont - aga me võime aias ringi vaadata, kui tahame ja linnapanoraami vaadata, kui juba aeda sisse saime. Meile väravat avades kumas turvamehe näol millegipärast lage hämmeldus.

Lähenesime linnale läbi halloweeniehtes Printsess Antoinette pargi. Muidu täiesti kena pargike, mille ehteks olevat sajaaastased oliivipuud... Kui neid imelikke dekoratsioone polnuks igale poole laiali pillatud...

| Üles |

Peale parki sattusime kogemata ühte moodsasse (ehitatud vist 1976. a) Püha Martini kirikusse Crovetto Freres' tänaval. Tüdrukutele see pühakoda ei meeldinud, kuid mina nautisin interjööri... Midagi hundertwasserliku oli ses kõiges...

| Üles |

Mööda serpentiinseid tänavaid allapoole jalutades jõudsime kindluse alla, Fontevielle tänavale, millelt esimesena tüdrukute rõõmuks hakkas silma Starbucks. Otsustasime juustukoogi ja kohvi juures hetkeks aja maha võtta plaanide tegemiseks. Minu üllatuseks ei olnud tüdrukutel Grand Casinost sooja ega külma, seepärast jäid nad kohe rahule ettepanekuga minna mäe otsa vürstipaleed vaatama.

Rocher´i kaljule ronides avastasime end järsku Place du Palais'lt. Midagi sellist ma ei olnud osanud loota - avarat Paleeväljakut palistab uus ja vana vürstipalee ning mõned muud tähtsad barokihõngulised hooned. Platsi servalt, vanade butafoorsete kahurite vahelt, näeb kaugele piki rannikut Nizza suunas ning Fontevielle jahisadamat. Heraklese sadam - täidetud samuti eelkõige jahtidega, jääb teise külge ning seda näeb peaasjalikult platsile juhatava värava juurde tõusvalt Rue des Rempartsilt. Lisaks vanadele majadele ja ilusatele vaadetele teevad omaette näitemängu kiiskavalt valges riides auvahtkondlased vürstilossi ees. Ent erinevalt sageli naljakate rahvuslike univormidega tsirkusest mõne kuningalossi ees mõjusid nood politseiprillides tüübid väga šikilt.

| Üles |

| Üles |

Paleeväljaku kummardus prints Albert I-le

| Üles |

Ka vanalinna kitsastel ja turistidest ummistunud tänavatel kulgemine oli üllatavalt äge - mõnusalt palju igasugu keerdkäike ja passaaže, kõik kohad täidetud poekeste ja kõrtsuketsega, et igasuguse rahakotiga turistilt midagi ära võtta saaks. Leidsid Laura-Annikegi sealt meelepärast nänni kingitusteks kaasa ostmiseks. Ning saime näitliku õppetunni ka kohalikust elulaadist. Öeldakse, et umbes kolmandik Monaco pisut vähem kui 40000 elanikust olevat miljonärid ning ülejäänud nende ümmardajad. Kõndisime parajasti Colonel Bellando De Castro tänavat pidi Monaco katedraali poole, kui järsku ühes seinas avanev petik-garaažiuks tähelepanu tõmbas. Mootorit korraks möirata lastes keeras sellest välja sinise lahtise Lamborgini roolis tviidülikonnas pika salliga pensionär. Ilmselgelt showd nautides mängis härra varbaga gaasipedaalil - möiratuste saatel turiste kahte lehte laiali pritsides kadus nii mõnegi märg unenägu viimaks Püha Martini pargi puude varju.

Lamborgini jälgedest sooja rahalõhna nuusutades jõudsime Monaco katedraalini. Ma arvan, et pole kenamat neoromaanikas-bütsantsi stiilis basiilikat varem näinud - nagu rekonstruktsioon mõnelt 4.-5. sajandi postrooma varemeteväljalt. Kui välisvaade avaldab muljet, siis sisse astudes see pühakoda vaimustab: tume interjöör, perfektsed ümarkaared ja loomulikult kuldse poolkupliga apsiid, millelt ajatu pilguga seirab pühakotta astujat Ida-Rooma sakraalkunsti parimate traditsioonide kohaselt kujutatud Jumalaema koos Jeesuslapsukesega. Äge! Kirik iseenesest on sellel kohal seisnud üsna vürtsiriigi algusaegadest peale - esmane Jõuluvanale pühendatud palvela ehitati sellele kohale juba 1247. a. Praegust kirikut hakati ehitama 1874. a ning pühitseti sisse AD 1911. Kirikus tungles omajagu rahvast, kellest vähemalt osa valjult ameerika keelt rääkivast rahvast oli tulnud oma käega katsuma omaaegse Hollywoody kultusstaari, Grace Kelly, hauda, kes on vürst Rainier III abikaasana 1982. a kirikusse maetud.

Monaco katedraal

| Üles |

Edasi kõndisime läbi Püha Martini pargi Monaco Okeanograafiamuuseumi juurde. Ookeanide muuseum ei asu Monacos juhuslikult. Albert Honoré Charles Grimaldi ehk Albert I (1848-1922) oli Monaco vürst kuid ka rahvusvaheliselt väga tunnustatud mereelustiku uurija, kelle suuremaks panuseks loetakse eelkõige ekspeditsioone Arktikasse. See seletab ka Albertile pühendatud mälestusmärke Paleeväljakul ja Püha Martini pargis (viimase autor on Francois Cogne, keda eeskätt tuntakse 1924. Pariisi olümpiamängude "reklaamskulptuuri" järgi). Lisaks huvile merede vastu (aga oma merealase huvi leidis ta noormehena Hispaania laevastikus teenides), paelus teda ka paleontoloogia. Alberti teaduslike teenete eest nimetati Baousse-Rousse'i koopast leitud  neandertallase säilmed "Grimaldi meheks" - sellele sai vist eespool juba vihjatud. Lisaks teaduse tegemisele on Albert I läinud ajalukku ka Monte Carlo autoralli asutamisega 1911. a ning sarnaselt Ungari kuningas Karl I-le (kellest sai Madeira reisikirjas pikemalt räägitud), püüdis ta I maailmasõjas olla lepitaja ja otsida võimalusi sellele hullusele teistsuguse lahenduse leidmiseks, kuid... tulutult. Erinevalt Karlist, kes suri paguluses kibedas lootusetuses, lahkus Albert siit ilmast (muuseas Karliga samal aastal) oma riigis kuningale sobival viisil.

Batüskaaf okeanoloogiamuuseumi ees

| Üles |

Albert I St Martini pargis

| Üles |

Kuulu järgi olevat Monaco ookeanimuuseum väga vinge, ent meie seekord sinna sisse ei astunud. Ma ei teagi miks - korraks rääkisime sellest trepil, kuid mu kallid reisikaaslased kehitasid üsna ükskõikselt õlgu. Seega lonkisime tasapisi taas vanalinna tänavaterägastikku. Ühes suvalises meenepoekeses saime taas tõestuse maailma väiksusest: nimelt kohtasime kahte soome prouat, kes juhuslikult hotellis meie kõrvaltoas laagerdavad ja kellele me hommikuti söögilauas kohtudes juba tuttavlikult ilusat hommikut ja kena söögiisu soovinud oleme. Poeski vahetasime naeratuste saatel tervitusi.

St Martini park: printsess Grace

| Üles |

St Martini park

| Üles |

St Martini park: naine peegliga

| Üles |

...

| Üles |

Nizza vanalinna viimaseks elamuseks jäi väike barokne kirik - Chapelle de la Misericorde, mis olevat ehitatud 1740. a. Kiriku suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse Napoleoni ihuskulptori, François-Joseph Bosio, puidust nikerdatud Kristust (vasaku seina ääres), ent tegelikult särab kogu pühakoda. Barokk on enamasti suurustlev ja siirupine, eriti kirikud, kus see meeletu ülevoolavus väsitab ja pelutab; Misericorde interjöörid on kuidagi orkestreeritud tumedate toonidega, millel laemaaling, seinamaalingud, marmoraltar ning niššidesse peidetud skulptuurid lae all löövad toredasti särama. Võib-olla peitub kabeli võlu ka selle väiksuses, mistõttu omaaegsete sisekujundajate kiuste mahtus hoonesse vaid leotud kogus kulda ning karda.

| Üles |

Jõudsime oma eksirännakutelt läbi linna lõpuks tagasi parklasse - tasu polnudki mu rõõmuks nii soolane ning peale lühikest nõupidamist otsustasime ette võtta Eze. Kell näitas juba hilist pärastlõunat, mistõttu otsustasime, et St Vence jääb meist seekord vaatamata.

...

| Üles |

Monacost Eze'i sõidab mööda pisikesi teid mingi 20 minutit. Leidsime praktiliselt tühja turistiparkla ning läksime liikvele. Et lõunaaeg oli jäänud juba kaugele seljataha, pidime kiiresti leidma mingi söögimaja. Kahjuks suutsime omavahel eriarvamustele jääda - teismelisega suheldes tuleb tegelikult ära unustada, et lapsevanem on ka inimene - ja seetõttu nii lõuna kui kogu varane õhtupoolik kaunis Ezes möödus pisut morni ja kurva alatooniga. Alustuseks läks nihu juba lõunasöök - ainus mõistlik asi oli minu tuunisteik, mille kallal ei olnud midagi nuriseda. Laura tellis pizza, kuid ilmselt jäi meil lugemata lepingu all peenikeses kirjas märkus, et tegelikult ta tellis calzone. Kui hiiglaslik pitsapirukas serveeriti selgus nuga sisse pistes eht prantsuse üllatus: piruka keskel on toores muna. Edasi võite ise mõelda mida üks üheteistaastane sest söögist arvab. No ja Annikese salat... aga las see jääda.

Lõunat oodates

| Üles |

Eze

| Üles |

2010. a jättis Eze mulle pisut veidra mulje - lugesin just enda toonast arvamust ses't linnakesest ja olen hämmingus: tänasest jalutuskäigust jäid meelde küll hoopis teistsugused muljed. Toona muidugi külastasime seda "üht Prantsusmaa ilusamat küla" (Burgundias nägime neid "kõige ilusamaid külasid" õige mitut) varasuvel, kui turistihooaeg oli just haripunti saavutanud ning noil kitsastel lilledesse uppuvatel tänavatel lihtsalt ei olnud ruumi kuhu astuda. Täna, oktoobris, ei saanuks öelda, et liikusime ringi päris inimtühjas linnas, ent rahvast seikles müürikäikudes tõesti hõredalt ning Jardin Exotique'i saime nautida peaaegu uhkes üksinduses. Võtan oma 2010. a sõnad tagasi: linn-muuseum on kaotanud küll enamuse oma püsielanikest, kuid õrn keskaegne romantiline vaib tänavanurkades end siiski peidab. Eze lugu on tihedalt seotud Nizza ja Monaco looga, esialgu territooriumi poolest ka Monaco vürstiriigiga ent aegade jooksul jäi ta siiski Prantsusmaa võimu alla. Eze üle 400 m kõrgune kalju on iseenesest looduslik kindlus, mida märkasid 6. saj. eKr juba kreeklased. Siis tulid roomlased, saratseenid, itaallased ja jäid prantslased. Endise linnuse asemele ehitati peale teist ilmasõda Jean Gastaud' kujundatud botaanikaaed... Jardin Exotique katab nagu kardinalimüts linnaküngast; selle all vonklevad kitsad ronitaimedesse ja lilledesse mässitud tänavad nagu stseenid Okasroosikese muinasjutust... Eks see idüll meelitas kohale 19. sajandi lõpul-20. sajandi algul (ja hiljemgi) paljusid Pariisi kunstnikke, mis tekitas linnakesele kunstilembide kaitseala kuvandi. Ning see mull müüb tänagi: vanalinna täidavad stuudiod, kunstipoed ja galeriid. Eks meiegi tosin aastat tagasi ju väisasime seda linnakest Robert Suvi eestvõttel selleks, et maalida... või siis ka, et ohtralt veini juua, kui maalimine selles rahvamäsus nihu kiskus minema.

Jardin Exotique

| Üles |

Nizzasse...

| Üles |

Õhtuhakul alustasime tagasiteed Nizzasse mööda vana maanteed, mis ussina lõikus tänaseks pealekasvanud linna ruudulisusesse. Et auto tuli ära anda täispaagiga, tuli leida pensukas. Loomulikult kehtis taas Murphy seadus, et kui tanklat vaja ei ole, vedelevad need teeveeres igal pool ja vastupidi. Ent peale paari navigeerimisapsu sai auto tangitud ning lõpuks ka raudteejaama juurde parkimismaja viiendale korrusele ära pandud. Sattusin rendikontori juurde hetkel, kui paar kutti parajasti ust lukku keerasid. Minu rõõmuks avasid nad ukse taas, võtsid võtmed ning said formaalsused korda aetud, sh tagatis krediitkaardil vabastatud.

Rõõmus jumalagajätt

| Üles |

Ongi peaaegu kõik. Veel homne hommikupoolik on jäänud - selle me veedame Nizzas - ja siis kodu, kallis härmane kodu... Õnneks Hotell Khla maailma ägedaim retseptsionist lubas homme hoolitseda meie kohvri eest ja orgunnis takso. Seega jääb meie ülesandeks lihtsalt keskpäevaks välja regada ning õhtul õigeks ajaks end hotelli fuajeesse kohale ajada.

Laura-Annike on oma krepid juba tükk aega tagasi lõpetanud, nüüd sai tühjaks ka mu veini-pichet', mis tähendab, et on aeg minna otsima ka mulle õhtusööki.
 

| Üles |

27.10.2023. Kell 16:35. Lennujaam. Nizza
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Meie tänava Jumalaema kirik

| Üles |

Märkamatult saabus päris hiline õhtu. Jalutasime Massena platsile, et sealsest Monoprixist korraks läbi astuda ning tasakesi hotelli poole kõndides seedisime omavahel naljatledes viimaste päevade muljeid ja tegime kokkuvõtteid. Tundub, et oleme kõik siiamaani rahul!
 

 Maandusime keskpäevaks St Francois' platsile, kus just Fontaine aux Dauphins' ees hakkas otsi kokku tõmbama kalaturg. Et plikadele eileõhtune krepp meeldis, siis maandusime väljaku ääres ühte kreperiisse - Le Trimaran, kust siis igaüks endale meelepärast tellis. Võtsin minagi galeti ja ... loomulikult ilutses selle keskel toores munakollane. Ent - seekordne kombo anšooviste ja juustuga maitses väga hästi.

| Üles |

Viimased hetked veetsime juba tuttaval Pailloni tänaval skitsides ja lihtsalt päikest enesesse ahmides. Astusime veel läbi Victoire Monoprixist Medecini tänaval, et osta viimased kingitused (küpsised, anšoovised, juust jms). Ja siis jõudsime napilt hotelli fuajee-kohvikus asjad lõplikult pakkida, kui juba oligi kohal takso ja siin me nüüd oleme.

| Üles |

Nüüd on sellest juba hea mitu kuud möödas ja vahepeal üks sutsakas juba Kreekasi käidud. Ega lõpetuseks palju olegi öelda. Lend sujus, Riiga jõudsime kenasti. Ainus halenaljakas seik leidis aset parklas, kus ma ei suutnud üles leida autot ja hakkasin juba kartma, et ajalugu kordub - on juba kord Riias auto ära varastatud. Kui siis rahulikult hakkasin järele mõtlema sain aru, et otsin autot parkimisalalt P3, kuid parkinud olime P4-ja. Ka maksmisega P4-s sai nalja - automaat asub "maskeeritult" kusagil lennujaama poolses nurgas - lume ja pimedaga läks pisut aega ning kõnet turvameestele, et see leida, ent edasi sujus kõik kenasti ning natuke peale kolme öösel jõudsime õnnelikult Tartusse.