Pargiekspeditsioon Pariisi

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

 Fotod | Pariis  | Provence 2023 | Burgundia 2023 | Nizza-Monaco 2010Normandia 2016 | Pariis 2015 | Tagasi (reisikirjad) 


 

Champ de Mars
Järgmine

 

Photograph

Parc Bagatelle

 

Kevad Pariisi parkides jääb meelde. Huvitav on see, et kui käisin esimest korda viis aastat tagasi Pariisis, siis jäi see linn meelde eeskätt läbi öise jalutuskäigu Seine kallastel, kus paljajalu kastmisautode järel mööda muruplatse jalutades tundus kõik ümberringi nagu Amelie filmist. Kartsin pisut seda 2007.a. üheksat pikka päeva Pariisis, sest tekkis kahtlus - äkki need head muljed varasematest kordadest on siiski pigem ettekujutuse vili. Aga kõik läks etteruttavalt öeldes sootuks teisiti... Reisidel on saanud päevikut peetud, kuid enamasti on sinna kirjutatud ikkagi päev-paar takkajärgi ja siiski pigem ikkagi suurematest elamustest, mitte kui kõigest täpses ja kronoloogilises järjekorras. Nii ka siin. Kirjutasin üles lihtsalt mõned muljed, mis esmajärjekorras pähe tulid ning mille juures tundub olevat olulisem emotsioon ning teisejärgulisem fakt (muidugi, siin kirjutan siiski ilmselt valitud emotsioonidest). Õigemini - faktid on loomulikult olulised ja peavad alati kindlasti eelnema muljele - muidu ju tegelikult ei näegi midagi, ent siin ma eeldan, et need, keda selle reisimuljed võiksid huvitada või puudutada, omavad meie reisile kaasa koostatud suurepärast giidi... Aga need, kes reisil ei käinud - teie päralt on terve võrk...

 

Well I hope that I don't fall in love with you
'Cause falling in love just makes me blue,
Well the music plays and you display your heart for me to see,
I had a beer and now I hear you calling out for me
And I hope that I don't fall in love with you.
Tom Waits. I hope I dont fall in love with You

 

Aprill... Esimene mõte Marsi väljakul 25 kraadises soojuses murul istudes ning päevavalgel üsna inetut Eiffeli torni silmitsedes oli kahtlane: liiga kuumas ja eredas päikesepaistes haljastajad rohimas teeservi ja muu niitmas, ajutised rohelised poollääbakil piirdeaiad koos punatriibuliste plastlintidega igal pool, suveniire pakkuvad mustad poisid murul lebavate sadade inimeste vahel, kes kõik on pisut üllatunud suure keskpäevase leitsaku üle ning ramboprillide ja kuulipildujatega relvastatud politsei, sõrm päästikul... Kas Ecole Militaire ees on taas manöövrid? Kuidagi ebatõenäoline oli see, sest alles viis tundi tagasi seisime Tallinna lennujaamas napilt paarikraadises soojuses ja vihmas ja nüüd olime järsku siin... Lainetav turistidehord torni all oli ebameeldivalt reaalne, mõtlesin, pagan küll, kas tõesti kõik need päevad... Ebameeldivaid mõtteid ergutas Tuileries' aia poole jalutades veel üks väike seiklus tänavaäärse hekiga, kuhu - muidugi mõista üle turvapiirde ronides, et pisut lõigata - õnnestus pea ees sukelduda, end ära kriimustada ning üleni tolmuga kokku saada. Ausalt öelda arvasin, et kui juba algul nii ämbrisse astuda, siis midagi head oodata ei ole. Seepärast tundus kõrvaklappidest Tom Waitsi "I hope, that I don't fall in love with you" mitte lüürilise, vaid iroonilisena - tõepoolest suur, mõttetu, kuum ning ülerahvastatud. Süüdistasin mõttes vastikut viisi Euroopa piires reisida lennukiga - no pole võimalik ju normaalselt sisse elada, kui ühel hetkel oled siin ja teisel juba seal... Ja otsustasin oodata järeldustega - pagan, kõige selle "nautimiseks" on vaja kõigepealt üht napsu...
 

Niisiis...

 

Fotod: Sulev Nurme.   Fotode juurde...  

 

Photograph

Champs Elysees

Üles | Fotod


 

Jardin des Tuileries'
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  Üles

 

Pariis on tegelikult palju suurem kui Tartu - see sai selgeks, kui koos ülejäänud "professoritega" peale kerget pärastlõunast sörki Kolmest Pardist lõpuks Tuileries' aeda jõudsime 40 min kokkulepitust hiljem. Selle inimkatse tulemusel kasutasime hiljem ka suhteliselt lühikeste otste läbimiseks metrood. Kuninglik Tuileries' aed ehmatas valge tolmuga, mida tekitasid puhuritega mustanahalised haljastajad, kes keset päeva ajasid lehekesi ja prahti teedelt kokku. Tolmu oli nii palju, et see suutis katta väiksemad põõsad täielikult ning ulatus isegi mõne puu alumiste oksteni. Ümberring õitses kõikvõimalikke taimi - tõtt öelda oli see alles esimene positiivne asi, mis peale linna saabumist silma torkas. Muidugi, takkajärgi m meenutades, eks nalja saanud juba päris reisi algul, kui hr. Kaarelt konfiskeeriti pagasist ohtlik süütevedelik (loe: piiritus) ja Hr Hiob koos turvanaistega väravas moosi sõi.

Peab muidugi prantslastele au andma, et 1559.a. rajatud aed on tänini jäänud aiaks ja tõsiusklikud maastikuarhitektid saavad tulla siia palverännakule, et juua oma pudel veini Claude Mollet ja perekond Le Notre mälestuseks. Muidugi ei ole kaasaegne aed enam see nagu Andre Le Notre (ümber) kujundas - juba Tuileries palee hävimise tõttu on see aia-pargiruum ilmselt midagi muud ning lugematu arv suuri ning väikesi ümberkujundusi on jätnud kõik oma jälje. Kuid kõige selle juures on hoitud pargi nö layouti, isegi AD 2007 on selgelt tuntav barokne liigendatus. Ning muidugi kesktelg, mis parki läbides ühelt poolt kulmineerub Louvre'ga ja teiselt poolt - no ma ei teagi, kumb siis hetkel tähtsam on, kas La Grande Arche või Triumfikaar - ühesõnaga Pariisi maamärgina on selle "haljasala" tähendust ja tähtsust raske alahinnata.

...Õnneks oli ülejäänud reisirahvas kogunenud varjulise hobukastani alla tolmutornaadodest eemale nautimaks siidrit, veini, juustu ja pikka saia, mistõttu minu jaoks talumatu kliima kiuste möödus Triinu avaettekande kuulamine üsna meeldivalt. Ent napsust ja juustust hoolimata jäi see pärastlõuna, mis jätkus jalutuskäiguga Seine kaldal ning lõpuks Jumalaema kiriku juurde, uniseks ning pisut isegi veidraks - arvan, et selles oli süüdi varane ärkamine ja lennukisõit. Seepärast õhtul, Kolmes Pardis linade vahele pugedes võtsin vastu otsuse, et Euroopa piires katsun edaspidi eelistada siiski ainult autot...
 

Photograph

Tuileries' aed

Üles | Fotod

 


 

Hostel Kolm Parti
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  Üles

 

Hostel Kolm Parti on muidugi koht, mis mugavustega harjunud inimese võiks esmapilgul ära ehmatada. Ent tagasihoidlikud tingimused korvas täielikult hommikune päikesepaiste jahedas palmide ja bambusega rüütatud siseõu (oma resideerimise ajal selles ööbimisasutuses kuulis öösiti nii mõndagi - keegi sai pasunasse, keegi lärmas hispaania, saksa, inglise keeles, ent hommikuks oli alati kõik enam-vähem jälle klaar). Kena vanemapoolne prantslanna lõikas baaris veel pisut ahjusoojasid pikki saiu ning naeratas põgusalt tervituseks - rituaal, mis kordus hommikust hommikusse kogu Pariisis oleku aja. See Prantsuse pikk sai on nagu on, ent koos naeratusega - bonjour, monsieur - maitses see alati palju paremini. Hommikusöök ise muidugi - sai, marmelaad, või, apelsinimahl ja kohvi - tundus olevat esmapilgul veel napim ja mõttetum, kui see nn continental breakfast, mida inglased oma odavates hostelites pakuvad, ent see-eest võis, vähemasti Kolmes Pardis, saia ja kohvi alati juurde võtta.

Kohv, päikesepaiste ja naeratavad noored inimesed ümberringi lasksid aimata, et tulev päev igatahes on palju parem, kui eelmine. Nüüd oli reis lõpuks päriselt alanud.
 

Photograph

Kolm parti

Üles | Fotod

 


 

Pere Lachaise
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  |  Üles

 

Pere Lachaise nekropol on nagu omaette linn - hauakambrid tihedalt kahel pool tänavaid, vahele puid ja põõsaid. Võib-olla paneb üllatama puuderohkus - palju on suuri puid, alleesid ja lihtsalt puu-põõsatukki - jalutamiseks saab valida nii päikeselisi või varjulisi radasid. Õitsvad hobukastanid, tulbid ja veel hulk lilli-puid-põõsaid, mille liigi määramist polnud isegi mõtet üritada, tekitasid tundmuse mitte kui surnuaiast vaid tõelisest rahupaigast. Et kõik on tõesti "kontrolli all", sai selgeks, kui Kersti kolumbaariumi juures pildistas suunas, kus seisid kaks tursket afroprantslasest turvanaist kumminuiadega. Kribinal-krabinal oma kehakaalu kohta märkimisväärset kiirust arendades jõudsid nad õnnetu pildistajani ja sasisid fotoka pihku seletades, et neid ei tohi pildistada. Kui eemalt vaadates hakkas asi meenutama juba noort kähmlust, läksin juurde, et jõude pisutki tasakaalustada. Asi lõppes sellega, et vaatasime kõik koos fotoka displeilt viimaseid pilte ja naised rahunesid, kui nägid, et tõepoolest neid ühegi pildi peal ei ole. Aga ei mingit vabandamist...

Pere Lachaise kalmistul puhkab palju tuntud inimesi. Otsustasime ära käia kahes kohas: Morrissoni ning Viiralti haual. ...Jim Morrissoni hauaplatsi otsimine võttis omajagu aega. Lõpuks Mardi hüüde peale leidsime end värskete lilledega tagasihoidliku hauaplatsi juurest, millele oli targu ajutine metallpiire ümber tõmmatud - vististi selleks, et fännid hauaplatsi tükkhoobil laiali ei tassiks. Viiralti haua leidmine läks seevastu hoopis kiiremini. Hobukastanite, visteeriate ja tulpide õitesse uppuval kalmistul oli Eduard Viiralti murtud kivist tagasihoidlikule plaadile kellegi käsi poetanud kaks valget kallat...
 

Photograph

Pere Lachaise. Kolumbaarium

Üles | Fotod

 


 

Katakombid

Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  |  Üles

 

Üks veider olevus on see inimene - Pariisi katakombid olid sellele järjekordseks tõestuseks. Õõvastust ei ärata mitte see, et Les Hallesi kvartali kalmistutelt (suurim Cimetière des Innocents) 1786.a. alates endistesse kaevanduskäikudesse maeti ümber ca 6 miljoni inimese luud - protsess, mis iseenesest võttis aega mitukümmend aastat, vaid see, et ümbermaetute säilmeid turistidele raha eest näidatakse. Kuigi vaadata saab vaid tühist osa kogu luid täis kuhjatud käikude süsteemist, on sellest küll ja küll. Töölised on konte ja pealuid komponeerinud ja ladunud neist ornamente, mustreid, paigutanud kunstipäraselt. Eks ilmselt mõjunud sellise töö tegijatele kontide seadmine kindlasti vaimselt tervistavalt, kuid praegu seda vaadates hakkab paha. Sügaval maa all tuhandete kontide ja pealuude keskel ei ole hea olla. Ma ei tea, kas peaks ikka hauda seestpoolt inimestele näitama. Ent räägitakse, et katakombide suletud osasse saab illegaalselt ka ligi ning huvilisi on väga palju... Isegi spetsiaalne politsei olevat selle ohjamiseks loodud...

“Seis! Siin on surmariik.”

Linnalegendid jutustavad, et noisse katakombidesse (ilmselt ikka siis, kui minna mitteametlikke radu pidi) olevat võimalik eksida... Igatahes oli jälle hirmus hea päikesevalguses olla...
 

Photograph

Georges Brassens Parc

Üles | Fotod


 

Parc Montsouris
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  |  Üles

 

Pikniku pidamiseks ei ole palju vaja - pisut veini, juustu, värsket salatit ning rahulikku ja kaunist kohta. Tol mõnusalt soojal õhtul Montsouris' pargis oli see kõik olemas. Prantsuse inglise park päikeseloojangul, hobukastanid õitsevad, muru on kevadiselt roheline ja veel keskpäevapäikesest koltumata, tuul kannab laiali õielehti. Inimesed istuvad, vestlevad, söövad, lesivad, kallistavad, lapsed ajavad vareseid ja tuvisid taga ning löövad jalgpalli nii, et see kõrgest mäest alla tiiki veereb. Meie väikese seltskonna kõrval suudleb ennastunustavalt üks paarike - sõlmime kihlvedusid - lõpuks võidavad need, kes ütlesid, et mõlemad on tüdrukud...

...Ja õhtupäike peegeldab veepinnal seda kõike tagasi.

Nii Montsourises kui teistes Pariisi linna parkides käies tuleb jällegi tõdeda, et park on inimese jaoks, et ta sinna tuleks ja seal oleks. Ning pole vahet, mida seal tehakse, tähtis on see, et inimesed seal on. See tekitab jällegi küsimuse pargis võimaldatud tegevustest - kas tuleks neid atraktsioonide lisamise või pargistruktuuri funktsionaalsuse suurendamisega soodustada või mitte. Nägime ju kokkuvõttes nii "hästiprogrammeeritud" tegevustega täisfunktsionaalseid kaasaegseid parke kui vanu "õhust, unistustest ja armastusest" koosnevaid parke, kus nappis isegi pinkidest - inimesed olid kõigis. Eks kindlasti on park pariislasele nagu ka paljude teiste suurlinnade elanikele, ainukeseks lingiks loodusesse: see ongi ainuke koht peale tänava väljaspool siseruume, olemiseks - meile, metsast tulnutele, on see ehk arusaamatu. Meie kliima ja harjumused ei soodusta eriti parkides olemist, võib-olla meil on pargid siis rohkem vaatamiseks? Ei tea... Aga kindlasti kinnitas see kogemus ikkagi (minu) veendumust, et pole inimest, pole parki. Pole mõtet luua ja taastada parke nende iseenese pärast, looduse vm pärast, vaid ikka inimese enda pärast. Võib-olla on ainukeseks küsimuseks see, kuidas inimesele parki serveerida. Igale poole ei saa rajada mänguväljakuid, spordiradu lõkkeplatse. Mõnes kohas - nagu näiteks Bagatelle pargis - ongi kõige suurem olemise vorm kaunist maastikust rõõmu tundmine, kui just on midagi kindlasti vaja, siis võib-olla pintslit ja värve või siis piknikukorvi pudeli veiniga. Kuid kindlasti on vaja paari tundi vaba aega. Kui viimane olemas, pole vaja sõita Pariisi, vaid minna Toome- või Harjumäele, Kadriorgu, Mooste parki - ka siin on tegelikult kõik olemas...

... Montsourise pargist äratulek serveeris paadunud käsitöölistele ühe üllatuse - kõik trepiastmed, käsipuud jms, mida kaugelt pidasime jämedateks puuroigasteks (noh nagu näiteks romantilised kaadervärgid Wörlitzis või paljudes Inglismaa parkides) osutuvad puhtaks ja hästi armeeritud betooniks. Hiljem kuusime, et see olevat Pariisi Hausmanni aegsetele parkidele tüüpiline. Hiljem, Parc Monceaus avastasime tee ääres turritamas isegi üks betoonist puukännu. Arusaadav, et betoon peab kauem vastu, aga roikakujul seda esitleda... Teisalt nägi see välja sellises koguses ja naturalismis isegi stiilne ning lõppude-lõpuks, kus siis raudbetooni kõigis selle esinemisvormides veel presenteerida, kui mitte Monier' sünnimaal.


Photograph

Parc Montsouris

Üles | Fotod

 


 

Arc de Triomphe
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  | Üles

 

"Nad läksid läbi peenikese vihma, mööda tühja halli tänavat, ja äkki, kui tänav lõppes, laius väljak jälle
võimsalt ning ääretult nende ees, ja kõrgel, otsekui hõljudes, kerkis uduvine voogavast hõbedast Triumfikaare raske hall" 
Remarque. Triumfikaar


Jalutuskäik Place de la Concordelt mööda Champs-Elyseed kuni Triumfikaareni ei ole iseenesest midagi väga erilist: lärmakas 8-realine sõidutee keskel, mida aeglustusradadest parkimisaladest jm autodega seonduvast eraldab üks pöetud puude rivi ning laiast kõnniteest omakorda teine pöetud puude rivi - enamalt jaolt on tegu hobukastanite ja plataanidega. Palju turiste, kerjuseid ja kolekalleid butiike ning kohvikuid. Kusagil poolel teel Etoile poole laius järsku teeservas keskelt kõrgem lillepeenar, mis oli täidetud - rakvere raipega. Jah muidugi, sekka, nagu värvipritsmetega oli puistatud meelespäid ja tulpe - võib-olla veel midagi. Segi nagu Tootsi peenar, ent väga kaunis. Selline elegantne segadus tundub Prantsuse aednikele sobivat mitmetes parkides tuli ette jälle ja jälle lillepeenraid, mis võlusid oma kauni segadusega - nagu biidermeierkimp või nagu ämblikuvõrgule jäänud kastepiisad...

Triumfikaart näeb juba Louvrest, kuid kohale jõudes hämmastab selle suurus. Olen Etoilel ja Elyseel paar korda varemgi jalgsi ning autoga tiirutanud ja alati on mind hämmastanud selle ehitise kõrgus. Veel hämmastavam on vaade, mis avaneb Pariisile selle katuselt - see on võrreldav ilmselt Sacre Coeur eest avaneva vaatega, kindlasti ka Eiffeli otsast avaneva vaatega (viimast ei saa küll isiklikult võrrelda, sest Eiffeli juures olevas meeletus-meeletus sabas ei ole mitte mingit mõtet seista).

... Lõputu betoonikarva keerdtrepp, mille pikkus on võrreldav võib-olla trepiga, mis laskub Katakombidesse, lõpeb turistidele ostmiseks ja pisku info levitamiseks mõeldud avaras saalis. Peale põgusat ülevaadet infostendidest, mis kirjeldavad selle vastuolulise ehitise lugu seisame järsku vaid kahekesi lõpuks kaare katusel - 8 eurine pilet on teinud oma valiku. Hämardub. Linnatuled süttivad. Ühel hetkel lahvatub Eiffeli torn säravvalgetesse sillerdavatesse tuledesse, teisel hetkel hakkab kumama Sacre Coeur, kolmandal hetkel moodustavad kiirtekujuliselt Etoilelt lahkuvad tänavad kaugusse kaduvad valgustunnelid, milles liikuvad autod joonistavad värvilisi kiiri, kui silmi kissis hoida... Hämarduv taevas lisab linnatuledele omakorda läänekaares sini-punase vaatemängu, mille taustal kiiskab hõbevalge La Grande Arche de a Defense... Üritan konstruktsioonidelt tuge leida ja oma naljastatiiviga hämarduvast Pariisist pilte teha, kui noorepoolne naisturva viisakalt ent tungivalt palub see kuritegevus lõpetada. Aru ma ei saa - maksad hingehinda pileti eest ning selle eest ei saa isegi vähe ilusamaid pilte teha? Ent idaeurooplaslikult palun Kerstil luuret teha ja jälgida, millal turva nurga taha kaob ning saan omad pildid kuidagi siiski kätte.

Lahkume Triumfikaare otsast õnnelikena - võib-olla liiga turistico? Võib-olla, ent võrreldes Eiffeli mõttetu saba või Sacre Coeuri ümber leviva metsiku kusehaisu ja juua täis ekskurseerivate saksa ning hispaania koolinoorte lärmiga tasusid need sadakond astet üles-alla ronimist . Emotsioon on nii hea, et otsustame metrood esialgu mitte kasutada ja jalutada läbi linna. U. 3 peatuse kaugusel Kolmest Pardist siiski tundub, et jalad enam ei kuula sõna ja valime metroo...

Või veel Triumfikaarest... Ühel teisel õhtul, Monceau pargis ettekannet oodates hakkas taevas vaikselt pimenema ja pimenema kuni tõusis päris raju äike. Äikesega kaasnes korralik vihm, mis vaibus lõpuks tibutamiseks, kuid päriselt ei vaibunud. Peale meeleolukat (miks on alati vihmaga kaunis pargipaviljonis joodud brändi nii kuradima hea!) ja isegi romantilist jalutuskäiku vihmamärjas pargis avanes järsku taamal tuledes helkiv Triumfikaar...

"Arc de Triomphe'i taga seisid helgiheitjad. Need valgustasid Tundmatu Sõduri hauda. Hiiglasuur sini-valge-punane lipp lehvis haua kohal. /.../
Taevas oli pilves, ja helgiheitjate kiired heitsid lipu varju madalalt sõudvatele pilvedele - tuhmilt, ähmaselt ja katkendlikult."
Remarque. Triumfikaar


Täpselt nii nagu vanameister üle 60 aastast momenti kirjeldas - vaid selle vahega, et meie reisi ajal lehvis lipp 1. mai puhuks. Ent mitte see mulje pole tollest õhtust oluline... Tee äärde pildistama minnes eemaldun ülejäänud seltskonnast, et vihmamärga Etoile platsi pildistada - autosid on vähe ja võimalus autodeta pilti saada päris hea. Pildistama tuleb ka teisi. Hetke ajel ütlen: "Jookseme üle!" Torman üle platsi - no u. 8 sõidurida on seal ja tagasi vaadates näen Kerstit kõpskingades järele tormamas. Siis avatakse foor ja ... mõne hetke pärast maandume hingeldades juba Triumfikaare all möödakihutavate autode akendest paari-kolme hämmeldunud nägu tabades. Ent järsku sööstab autode vahelt kaare alla ka veepritsmetest märg, aga rõõmus Tanel...
 

Photograph

Linn Triumfikaarelt

Üles | Fotod

 


 

Jardin du Luxembourg
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  | Üles

 

Mahe ennelõunane valgus ja palju valget-valget peent kruusa, toolid, pöetud alleed - peaaegu nagu Tuileries', ent samas siiski mitte. Kui Place des Vosges välja arvata - mis mulle jättis ääretult sümpaatse mulje, oli Jardin et Palais du Luxembourg ehk üks kenam vana regulaarne park, mida Pariisis külastasime: see pole nii "linnapark" nagu näiteks Tuilleries aed, või Palais Royali aed. Luxembourg aias on säilinud pisut enam isikupära, ilu pole nii suurel määral funktsioonile ehk ohvriks toodud. Eks muidugi annaks virised jälle selle valge tolmu üle...
 
Istume peegelsileda basseini ees. Kikitan kõrvu, sest naabruses seletab venekeelne giid mingile turismigrupile pargi teljelisest seotusest Pariisi Observatooriumiga, sellest, et varane kevad on tõeliselt harjumatu ning, et tavaliselt on paljud parkide osad sellel ajal veel suletudki - eks seleta see siis ka vee puudumist enamuses basseinides ning purskkaevudes, mida senini on õnnestunud kohata. Päike värvib ümberringi leebelt naeratavaid figuure: Veenust, Minervat, Püha Clotildat, Taavetit jt - seltskond on väärikas. Mul on brändit, olen üle pika aja püüdnud skitseerida midagi pliiatsiga paberile - üritan jäädvustada algu üht neist mainitud iludustest, kuid, et nad on liiga kaugel, siis püüan kiirelt üles joonistada lossi, kasutades selleks Edgarilt laenatud pliiatseid ja plokist välja rebitud paberitükki (Ebu muidugi ei saa ütlemata jätta, et "lossi joonistamine sakib täiega ja tema igatahes teeb muud". Loodan, et ta kritiseeris lossi, mitte minu kritseldust, või tegelikult, mis seal vahet on). Kõik õitseb ümberringi...
 
Ühes varjulises pargi vabakujulises osas teevad kaks hooldajat-meest tõelist tsirkust: ronivad köitega puu otsas- väga osavalt - ja toovad alla pisikesi kuivi oksi. Teen usinasti pilte, et Tartus "puumeestele näidata". Eriti vingeid harjutusi tegi üks mees, kes algul ilma näilise toeta puu otsa ronis, sinna siis köie kinnitas ning lõpuks teinegi mees talle "mängeldes" järgnes. Haljastajad nagu akrobaadid...


Photograph

Jardin du Luxembourg

Üles | Fotod

 


 

Seine
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  |  Üles

 

Jalutame Austerlitzi silla juurest piki jõekallast kesklinna poole, eesmärgiks vaadata teel moodsa skulptuuri parki. Park ise on suhteliselt niru, kuid peidab eneses korralikku subkultuuri - terved pisikesed tänavad on moodustunud sildade alla ja teede rampide tugiseinte äärde püsti pandud telkidest, mida asustavad siis ilmselt kodutud. Politsei (jälle "kuulipildujatega", nagu sealkandis ikka) tundub asjal pisut silma peal hoidvat, kuid kõik märgid viitavad sellele, et kuni ühed ei sega teist ja teised teist, on kõik korras.
 
Cite saarest pisut edasi leiame ühe libaja koha kaldakindlustuses - ilmselt paatide sisselaskmiskoht. Päike loojub ja kuldab veepinda ning taamal paistvat Jumalaema kirikut. Võtame kaldakividel istet. Pargased, turiste täis restoranilaevad, politseikaatrid ja igasugused muud liiklusvahendid mööduvad tähtsalt vaikselt laineid tehes. Mõnel on kiire, mõni naudib niisama mainstreami nagu meiegi. Istume niisama ja räägime juttu. Mart irvitab möödasõitvate restoranlaevade üle - kes kurat tahab seal peal olla? Vaadates siis, et peale meie kaks prantslast jalgu kõigutades kail istuvad ning veini joovad - seega on meid kokku kail u. 7 ja möödatriivivatel laevadel mahedate õhtulampide valguses istub nii umbes 7000 inimest, siis tundub, et soovijaid siiski on rohkem, kui arvame. Ent lõpuks - mida keegi kusagilt reisilt otsib, seda saab. Ja ka neil laevalolijatel on hea... On juustu, šokolaadi, veini ja brändit... Räägitakse ja arutletakse millegi üle - tegelikult ma ei kuulagi enamust juttu, lihtsalt vaatan kuidas mööduvad paadid kaovad vaikselt popsudes Pont Neufi kaarte taha...
 
Pariis peegeldumas Seinel...
 

Loevad kaarti. Cite saar

Üles | Fotod


 

Parc Andre Citröen
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  |  Üles

 

Jahmunud vee puudumisest selles moodsas pargis võtab esialgu võimust skepsis ning pettumus - pool muljet jääb ilma veeta kindlasti saamata. Lisaks on igalt poolt näha, et kevadised usinad hooldustööd igal pool käivad: haljastajaid, traktoreid, värvilisi turvalinte ja ajutisi piirdeaedu on täis kogu park. Noh - ja muidugi veel see, et tervituseks tekkis tobe pisike lahkarvamus ajakava suhtes Olympose hõredas atmosfääris resideeruvate vahel - mis lõppkokkuvõttes ei muutnud mitte midagi. See kokku andis üle pika aja üsna negatiivse häälestuse kogu pargi suhtes. Ja mis seal salata - minu ootused Andre Citröeni pargile olid väga - väga suured - olin sellest varem vaid kuulnud ning enamalt jaolt ülivõrdes (suhtun moodsasse pargikujundusse sageli pisikese eelarvamusega, sest liigne abstraktsus teeb pargi raskesti loetavaks - aga pargi-aiamaastiku sundimatu ilu pole mõeldud ainult eliitarhitektidele või akadeemikutele nautimiseks - mees vabrikust võiks ka sellest aru saada... pagan, see sai nüüd küll ilusasti - kõlab juba nagu Marx või siis Rammstein). Ent pargis ringi liikudes ja teemaaedasid ükshaaval avastades pettumus vähehaaval kadus ning asendus positiivse üllatusega. See park tegelikult on üles ehitatud kontrastidele. Kõige paeluvamad (ja ilmselt ka pahameelttekitavamad, kui neid ei ole) on suhted vee ja muude objektide vahel. Ent süvenedes märkad valguse ja varju, elutu ja elusa, metsiku ja organiseeritu, sirge ning kõvera, erinevate filosoofiate - jne, jne - teadlikku vastandamist.

...Ühel hetkel avastan end porisel jalgrajal bambussalus. Eest kostub hääli ning bambusvarte vahelt läbi pugedes avastan rohelise välu, mille on okupeerinud Ebu ja Edgar. Enne olid ümberringi inimesed, kuid nüüd järsku täielik privaatsus. Enne olid sirged teed, betoon, nüüd on seevastu järsku midagi eksootilise looduse laadset.
 

Joome brändit...
 

Photograph

Ettekanne

Üles | Fotod

 


 

Orsay muuseum
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  | Üles

 

Kõrge leeniga mugavas tugitoolis istudes tunnen järsku, et olen kohutavalt väsinud. Püüd mõne tunniga haarata kogu seda suurepärast impressionistide kogu on ettevõtmine, mis võtab läbi: Monet, Manet, Renoir, Cassatt, Sisley, Corot, Degas jne, jne - seinatäied vaatamist väärt pilte. Seda tunnet, mis maale vaadates valdab, ei oskagi kirjeldada - päris maal on päris maal: mõni üllatab natuuris, mõni jääb reproga võrreldes tagasihoidlikumaks. Enamasti on reprodel aga värvid ikka täiesti valed ning pildi tegelikust suurustest ei saa raamatulehekülgi lapates aru. Eriti andis see tunda tegelikult Louvre'is vanade meistrite pilte vaadates (Louvre'ist ma siin kindlasti ei kirjuta - liiga palju rahvast vaatamas maailmast kokkukuhjatud kultuur, kuid meenub Mardi kommentaar, kui murdsime küünarnukkidega fotoaparaatidega relvastatud jaapani turiste teelt lükates väljapääsu poole ning nähes oma kahesajameetrist galeriid, mis oli inimesi lihtsalt puupüsti täis - "Issand Jumal!"... Seda hääletooni ei saa kahjuks kirjeldada).

Tuntud impressionistide kõrval - kelle töid ju ikkagi mingil määral tead jättis mulle isiklikult sügava mulje hoopis paar tagasihoidlikku tööd: Jean-Léon Gérôme - Jérusalem ning Bénouville, Léon - Saint Francois d'Assise, transporté mourant à Sainte-Marie-des-Anges, bénit la ville d'Assise. Mõlemad on religioosse sisuga tööd ja reprodel mitte midagi ütlevad, ent eriti see esimene oli minu jaoks vapustav: ristilöödud - aimatavad vaid pikkade õhtuste varjudena pruunikal maapinnal ning nende juurest juba lahkunud protsessioon, viimane Rooma sõdur heitmas kahtlevat pilku tagasi. Ei ole kannatavat Kristust otse pildil, tragöödia tegelik suurus jääb igaühele enesele mõtlemiseks.
 

Photograph

Palais Bourbon (preaegune Rahvusassamblee) ja Concorde väljak Madeleine (La Madeleine) kiriku trepilt

Üles | Fotod

 


 

Parc Monceau
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  |  Üles

 

Monceau pargi kaaristu. Tibab vihma. Kes kuidas end langevate piiskade eest arhitaavide alla peidab. Kevad. Soe... Just nii soe, et võimalik saabuv padukas ei morjenda. Tühja sellest vihmast. Liivimaa palsam soojendab...
 

Parc Monceau

 


 

...Vilette
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  Üles

 

Istume neljakesi Vilette'i pargi ees purskkaevu serval ja leotame jalgu vees. Tõele au andes on see veel üsna külm. Et enamus rahvast laeb veel Kolmes Pardis läpakasse miljoneid kilobaite fotosid, siis ei tea keegi kokkulepitud ajaks vähestest kohaletulnutest, kas ettekanne toimub või mitte. Osa inimesi tahab minna juba parki. Pakun välja, et ok - minge parki, ma ootan sealsamas välikohvikus, kui teised peaksid tulema. Tanel otsustab minuga liituda ja nii me siis istume esimestele ettejuhtuvatele varjulistele kohtadele. Kusagilt ilmub kohe kelner - "One cofee latte, please" ... "Me too"... Kolme minuti pärast on kelner tagasi - mõnusalt lõhnav kohv mitte väga väikestes tassides, pool kannu vahustatud kuuma piima ja kummalegi klaas külma vett ning ... 10 eurone arve. Muidugi mõista maksan kelnerile silmagi pilgutamata ära... Ahjaa, kummagi tassi juurde anti vist ka üks pisike küpsis...

Aga Vilette'is põrkume sama fenomeniga, mida olime kogenud ka Citröeni pargis - veesüsteemid veel ei tööta, kõikjal on kirjud lindid ja osa parki on korrastustöödeks lausa suletud. Ent ausalt öeldes olin seda juba ka pisut arvanud, mistõttu pettumus polnud enam nii suur. Võrreldes oma eelmise külastusega sellesse parki panin tähele, et osad kohad on kuidagi ära väsinud. Vilette on sellist tüüpi moodne park, kus on palju inspireerivaid huvitavaid ja ootamatuid lahendusi, palju kohti olemiseks, palju teemaaedu. Pisut varjatumad kohad (neid pole küll karjuvalt palju, kuid siiski leiab) on aga kahjuks lihtsalt aja jooksul inimeste poolt hüljatud, täis kustud, või muidu pihta saanud. Samas pole see park surnud park - inimeste hulk pargis küllalti varasel ennelõunal räägib sellele vastu. Ja eks ole omad meeldivad üllatused varuks sellelgi pargil - kasvõi iseenese peegelduste jälgimine La Geode'il või jalutuskäik määda parki läbiva kanali serva, kuhu üllatuslikult kusagilt maandub pirakas jõelaev... Nii jätan Vilette'i selja taha siiski päris positiivsete tunnetega.
 

Vilette'ist ära minnes satume pisikesele (tüüpilisele - selliseid on Pariisis vist tuhandeid) tänavakohvikule, kust Tanel leiab õlle 2.50 eest ja mina kohvi - täiesti korraliku ja väga maitsva - 1.60-ne eest...

Photograph

1.60-ne kohvi

Üles | Fotod

 


 

La Defense
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  Üles

 

Mööda Seine kallast varjuliste plataanide all La Defense poole jalutades hakkab pilvelõhkujatekobara võimas siluett juba kaugelt vaadet suunama - see kutsub ja meelitab. Hallid pilved - üks esimesi päevi kui pole kohutavalt palav - peegelduvad tohututelt klaaspindadelt ja loovad illusiooni nagu oleksid enamus hoonetest pelgalt metallvõrgud, mis füüsikaseadusi pikalt saates õhus hõljuvad. Sootuks teine mulje tabab, kui leiad end järsku Champs-Elysees "pikenduselt" - Esplanade Charles de Gaulle'l,  kus autoliiklus suunatakse maa-alla ja ees, üüratu jalakäijate tsooni taustal, kõrgub hiiglaslik Grande Arche de la Défense...

 

Kõnnime väga laial jalakäijate alal, mida ääristab mitmetasandiline haljastus. Peale meie nelja-viie pole siin praktiliselt mitte kedagi. Mastaap on koletu - kaugelt kutsuvad klaasmahud on nende vahele tulles muutunud ängistavateks kolossideks, mis rusuvad hoonetevahelisest ruumist hoolimata. Meenub kunagine sovjetiaegne kultusmultikas  - "Kolmanda Planeedi saladus"...

 

"...Planeet Zeleszjaka. Kasulikke maavarasid ei ole. Vett ei ole. Õhku ei ole. Asukad on robotid..."

 

Nii kõnnime nagu ulmefilmis Grande Arche poole, ümberringi ruum, mis pärineb teisest maailmast. See ei olegi enam nii ahvatlev, vaid kuidagi ruineeriv. Võib-olla tundsid inimesed end nii Pheidase Zeusi vaadates - kartes, samas ihaldades kõike sellega kaasnevat. Mida lähemale Suurele Kaarele, seda rohkem inimesi hakkab silma - kusagile ruttavad pintsaklipslased, turistid, suveniire müütavad immigrandid ning vutti taguvad värvilised lapsed. Üha rohkem jõuab kohale veendumus, et see keskkond ei ole elamiseks, vaid ainult kiireks läbihüppeks - see on vaid show, mõnes mõttes nagu tänapäeva Versailles. Veider nähtus, mille absurdsust aduvad paljud, ka otsustajad, kuid millega kaasnev raha lõhn meelitab tegema sarnaseid asju siiski jälle ja jälle. Show on hea, aga seda tahaks näha täna vaid korra, homme tahaks juba midagi muud. Kunagi varem olen siin juba olnud, seepärast teen vaikselt agitatsioonitööd mitte minna majade vahele kondama, vaid kodustele kingitusi ostma ja sööma. Propaganda osutub viljakaks osaliselt...

 

Mõni aeg hiljem maitseme sibulasuppi. Arvestades selle söögi põhikoostisosa nime tundub supp ikkagi maitsev - täitsa maitsev. Võib-olla õige pisut seljankat meenutav, aga siis tõesti vaid õige pisut. Naljakas, et sibul muutub keetes peaaegu kreemjakis (retsepti saab siit). Põhiroog polnud märkimist väärt ei oma kvaliteedi ega garneeringu tõttu - kana ja silo saab igalt poolt. Võib-olla on siiski huvitav tõik, et lihatüki juurde saab tellida mitut moodi kartuleid või ainult salatit. Mulle ei meeldi, kui praad on üle kallatud mingi kahtlase kastmega ja selle kõrvale pakutakse hunnikut rasvas haudunud kartuleid - värske salatikuhi tundus palju normaalsem. Magustoit - creme brulee (retsepti saab siit) - suutis tõesti üllatada. Kunagi varem olen sama magustoitu tellinud ja saanud mingi ilge käki. Nüüd oli teisiti - kui haarasin lusika, kahtlustades, et lugupeetud lauakaaslased on vaid lolli nalja teinud, siis polnud see õnneks nii: asi taldrikus ei lõdisenud ega jooksnud laiali, vaid lihtsalt oli, lisaks poldud unustatud karamellistamast suhkrut toidu pealispinnale. Võiks öelda, et hoolimata kahtlasest värvusest oli see nö kultusmagustoit seekord tõeliselt hea. 

Istume Triinu ja Kerstiga peale väga tüütut, kuid see-eest tulemusrikast kaubanduse külastamist endiselt La Grande Arche ees saates silmadega loojuvat päikest. Šoppamise tagajärjel on lisaks kingitustele kojuviimiseks veini ja "Smirnoff on Ice" 'i - uudis, mis selles situatsioonis isegi parem tundub. Inimesi longib Suure Kaare esisel platsil vähe ja enamus neist räägib millegipärast vene, saksa, hispaania ja inglise keelt. Agitatsioon on õnnestunud - Kersti ega Triin ei taha enam ekskurseerida, vaid on nõus basseiniserval istuma ja veini avama... Järsku - nagu Eesti filmi klassikast - ilmub silmapiirile kiiresti lähenev ja väga energiliselt liikuv seltskond, Sirle ees, pilk kaugusse suunatud ning oma kümmekond väsinud, kuid õnnelikku jüngrit järele sammumas:

 

"Professor, siin te juba olite..."

 

Krrt! Vahele jäime. ...Et noh, me siin ka tegelikult vaatame ringi ja eks liitume siis teiega. Muuseas, kuhu minek?

 

Umbes poole tunni pärast, hakkab juba hämarduma, peale tõsist klaasi-alumiiniumi-betooni-graniidi džunglit jõuame eesmärgini - pagan, selle nime ma kahjuks ei suudagi meenutada (Äkki oli Parc Diderot???).  Kelle vaadates on üsna ootuspärane, et see on suletud, kuid... Ega tõelisi fanaatikuid ei pea lukud ega aiad. Mõne hetke pärast leitakse aiaauk ja pargiekskursioon algab...

 

...Aiaaugust tagasi reaalsusesse ronides saan teada, et ülejäänud seltskond (osaliselt siiski vist) peab veel Eiffeli otsa saama! ja paneb nüüd padavai kesklinna poole. No tõesti! Aga minu veenmisjõud, vaadata Suure Kaare alt pimedas linna, jääb hüüdja hääleks ja nii istume lõpuks La Grande Arche all ülemisel trepiastmel vaid Kerstiga kahekesi. Naljakas - pilt on muutunud totaalselt. Suured hoonemahud sulavad öötaevaga üheks - valgustatud aknatäpid muutuvad tähtedeks ning mitmevärviliste lampide valgusse jääv betoon, klaas ja metall muutuvad hoopis millekski sootuks salapäraseks. Kusagil taeva ja pseudotaeva piirimail uitab kuusirp. Kauguses, kus tuled koonduvad täpiks, terendab Triumfikaar. Lihtsalt istume, lobiseme tühjast-tähjast ja tõsistest asjadest kuni vein otsa saab, et siis Kolme Pardi poole jalutama hakata. Üks mu eesmärke - teha Defenses pimedas mõned pildid - jääb osaliselt täitmata: lihtsalt fotoka akud on tühjad ja et Kersti oma aparaadi objektiivi peale pillas, siis ei tule pilte sellessegi masinasse. Muuseas saab teel tagasi fakt, et La Defense piirkond on elukeskkond inimestele, täiesti ümber lükatud: kell on napilt 23.00, kuid peale mõne üksiku fotokaga turisti pole Kaare all enam kedagi - tühjus. Teel La Grande Archest kuni Seine sillani kohtame vaid kahte inimest (aga läbitud rada on lõppeks linnatänav suurlinnas ja oma kilomeeter pikk!). Ning siis järsku, jõudes vanade majade vahele, satume inimeste keskele - ümberringi prantsuse keel, tõtatakse metroosse, jalutatakse oma spanjeliga, suudeldakse, suitsetatakse kõrtsi ees - normaalne, tavaline linn oma tavalises elurütmis. Ja siis vaadates tagasi - kui lummav on kauguses, eriti õhtustes sumedates värvilistes tuledes kumav, La Defense. Virvatulukesed soos...

 

Photograph

La Defense. Le Parvle

Üles | Fotod

 


 

Parc Bagatelle
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  |  Üles

 

Bagatelle park - arvatavasti kõige kaunim park, mida Pariisis külastasime. Miks? Eks kindlasti on oma osa siin jällegi hetkeemotsioonidel: läbi kerge loori paistnud päike, mis muudab varjud pehmeks, Pariisile mitteomane suhteline vaikus, mida katkestavad vaid paabulindude karjatused, väga hästi hooldatud aiad, millele vastanduvad õitsvad lilleaasad ning romantiline atmosfäär, mis sellesse parki on ajast, mil krahv d´Artois Marie-Antoinette kapriisi reaalsuseks muutis, sisse programmeeritud. Ning muidugi Iiriste aed ja Roosiaed! Prantsuse pargi võlu ja ilu on kätketud perfektsesse vormi ja perfektsesse hooldusesse. Bagatelle oli selles mõttes täiuslik. Üldjoontes prantsusepärane "inglise park", kuhu siia-sinna on puistatud kaunistusi, mis mõnes pargis vanal heal Inglismaal tunduksid kohatud, kuid seal- Bagatelles - mõjusid pigem vallatult ja naiivselt (positiivses mõttes) ja meeleliselt - metsik, kaunis, romantiline... Ning siis astud sellest pisut segasest maastikupargist - Roosiaeda ja saad aru, et see ongi Prantsuse aiakunst! Just seda on mõtet otsida Prantsusmaalt...

 

... Pergolapostidele väändunud roosid on just õitsema hakanud ning moodustavad tee kohale kauneid spaleere. Piinliku täpsusega pöetud hekkide vahel on kohe-kohe puhkema hakkamas sajad roosid, mille vahele on häbenemata puistatud pisikese, ažuurse lehestiku ja "õiestikuga" suvelilli. Ühes peenras nokitseb räbaldunud laiaäärelise õlgkübaraga ülirahulikult vana aednik,  kes vilunud liigutustega suvelilledelt õitsenud õisi naksab. Kui kesklinna parkides muruniitvad, prahti koristavad või hekisaagidega hekke lõikavad haljastajad sageli häirisid lärmi ja suhteliselt hoolimatu olekuga, siis see vana aednik kuulub justkui selle aia juurde ja oma keskendunud tegevusega pigem täiendab kompositsiooni. Viis, millise hoolega ta käsitleb hapraid õisi annab toitu mõttele, et ta tõepoolest tahabki seda teha ja peab oma tegevust vajalikuks - mitte ei molututa lillede kohal teenimaks kuidagi välja oma 20 eurost tunnitasu. Kui ilus on siiski aedniku (päris aedniku) amet ja kui lõpmata rahulik, kui eemalolev. Vaatan, kuidas mees tõuseb, korvi kärusse paneb ja järgmise peenra juurde läheb. Selline aed...

 

Ja siis lähevad mõtted kuidagi kohale jõudnud uudistele sellest, et Eestis mingi uus hitlerjuugend põletab tänaval autosid ja varastab vitriinidest viina, see tundub siin nii absurdne, nii ebatõenäoline, ajuvaba. Kuidas on võimalik, et needsamad inimesed kuuluvad ühte ja samasse maailma: ühed suudavad ühelt poolt luua midagi nii suurepärast nagu see paradiisiaed ja teised käituda nagu viimane saast, röövides, põletades ja omi kuritegusid õigustades valetamise ning loosungitega, mis hullutavad lihtsat inimest? Aga eks see olegi impeeriumite käitumine: kes mahitab, valetab ja tapab Iraagi nafta pärast, kes väljapääsu pärast Läänemerele...

 

Tõrjun halvad mõtted ja keskendun parem roosidele, iiristele ja hobukastanitele, nentides üle järve paistvat valget lossi nähes rõõmuga, et pool parki on veel ees ning seljakotis on veel pisut rummi... 

 

Photograph

Parc Bagatelle

Üles | Fotod

 


 

Moulin Rouge
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  |  Üles

 

Üle tänava on moodustanud turistidest fotograafide seltskond oma poolemeetripikkuste objektiividega faalanksi, millesse tungida on üsna raske. Siiski õnnestub kusagilt kügeledes teha foto neoontuledes kultushoonest. Limusiinid peatuvad aeg-ajalt maja ees ning neist väljunud korralikult riides inimesed kaovad kiiresti veskitiibadega kaunistatud fassaadi taha. Nojah - kindlasti on seal sees parem kui väljas. Kogu linnajagu, mida on reklaamitud kui vabameelset ja põnevat eristub ilmselt ümbruskonnast ehk oma sex-poodide rohkuse poolest, kuid muus osas on nagu on - midagi sellist nagu Amsterdami Punaste Laternate alal, Pigalle'ist ei leia.

Istume Kerstiga pargipingil ning avame veini, üle tee vilkumas Moulin Rouge tuled, kui kusagilt - nimelt Nicolas Sarkozy valimisürituselt!!! - tulev Mart suudab oma ilmumisega tõsiselt üllatada - on ikka väike see Pariis. Vaevalt saame avatud veini maitsta, kui meie ette seisab napsune nooruk tühja õllepurgiga ja räägib, et tahaks pidutseda, kuid raha on vaid euro ringis. Esimene mõte on, et järjekordne kerjus, kelle peaks minema saatma, ent siis teeb tüüp hämmastava avalduse: palun valage oma veinipudelist talle sinna purki paras soru. Mart valab poolest saadik õllepurki veini. Kuna mina olen just lahti teinud enesele "Smirnov On Ice", palub sama tüüp edasi, et ka mina omast pudelist talle veinile otsa valaks. Mis seal ikka - see on midagi uut. Kehitan õlgu ja valangi...

Photograph

Moulin Rouge

Üles | Fotod

 

 


 

Monet' aed
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  Üles

 

Monet aia külastusega kaasnes meeldiv võimalus hästi varakult ärgata ning kasutada Prantsuse raudtee teenuseid. Teekond Vernoni rongiga oli igatahes meeldiv ning vaade rongiaknast möödavilksatavatele põldudele ning küladele oli Pariisile väga meeldivaks vahelduseks. Etteruttavalt võib öelda, et tagasitee Vernonist Pariisi kujunes siiski hoopis huvitavamaks tänu sellele, et käpard piletimüüja pidi meid rongist esiti maha jätma ja üksluisesse loksumisse rongis tõid meeldivat elevust hambuni relvastatud piletikontrollid...

Monet aed ise on endiselt turistide meka. Enne sinna minekut heietasin rongis lootust, et ehk sattusin aeda eelmisel korral kuidagi halval ajal, mil turiste eriti ohtralt, ent Vernonis rongist maha astudes ja spetsiaalsesse Givernysse minevasse bussi istudes (busse oli korraga ees isegi kaks) sai selgeks, et ei maksa eriti lootust hellitada. Kohapeal sajameetrist piletisaba nähes purunes mõte vaiksest jalutuskäigust lillede keskel sootuks. Ent juba sisse astudes sai selgeks, et Monet aed, isegi, kui seal on kümneid inimesi, suudab siiski paeluda. Isiklikult ei meeldigi mitte niivõrd Vesirooside aed, kui Lilleaed maja ees. Kui esimesel korral selles aias käies šokeeris esiti tohutu sigri-migri, mis klumpides toimus, siis nüüd valdas pigem meeldiv äratundmine. Suvelilled segi tulpide, iiriste, daaliate ja kes teab veel millega moodustavad kakofoonia, mis tervikuna mõjub hästi. Claude Monet olevat selle aia ööga kavandanud - impulsiivsus pole sellest aiast õnneks kadunud tänini. Suured peenralaigud täis lilli ning mitte lapikestki muru, üksikud väikesed puud.

Istun maja ees ja vaatan tulbipeenart, mis on tehtud kahasse vist meelespea vm sarnase taimega. Siniseõielised pisikesed täpid moodustavad vaiba, mille kohal hommikuses kerges tuules painduvad suured tumeroosad tulbid. Keegi ei trügi pingile, millel istun ning loetud sekunditeks jään üksi koos naabruses asuva puu, tulbipeenra ning ronitaimedesse uppuva fassaadiga. Kollane valgus, lilletäpid - millegipärast ei meenu mitte Monet lugematud pildid oma Giverny aiast vaid hoopis Poppyfield. Olen väsinud jahtimast pildistamiseks hetki, mil vaateväljas pole inimesi. Seepärast lihtsalt istun pingil ja vaatan ümbritsevat sehkendamist
 

Photograph

Monet' aed

Üles | Fotod

 


 

Versailles'
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  |  Üles

 

Versailles oli - endiselt suur. Ring ümber Suure Kanali võttis hea mitu tundi. Huvitaval moel tundus kanali teine ots palju meeldivam - esiteks muidugi polnud turiste ning traktoritega ringivuravaid kümneid haljastajaid, kes just sellel päeval lilli istutama hakkasid, oli suhteliselt vaikne, rohi oli niidetud parajalt ning pöetud puuderidadest hoolimata ei jätnud ümbruskond säärast vuntsitud ilmet nagu lossi ees. Kuna alles käis hekkide pügamine, lillede istutamine ning osades kohtades oli ka rohi üldse veel niitmata, siis pargi peaosa jättis kahjuks üsna laokil, õigemini nagu ehitusjärgus oleva haljasala mulje. Pargi tagaosas, mille moodustab peaasjalikult mets, oli aga kõik paigas, rahulik, väljapeetud ning inimlik - suursugususele viitas ehk ainult meeletu-meeletu mastaap, mis kanali tagatipust lossi suhtes avaneb. Väsinult Apollo purskkaevu juures tagasi olles suutis park siiski väga positiivselt üllatada - ühel hetkel hakkasid purskama purskkaevud, tõmmates tähelepanu kujusid valgendavatelt töömeestelt ning haljastajatelt.

Versailles on Versailles: sellele ei ole võrdset oma mahult ja mastaapidelt. Mitte, et see isegi nii väga ilus on - Bagatelle jättis nii oma hooldustaseme, meeleolu kui kvaliteedi poolest kordi parema mulje, kuid pigem on see park kui sümbol, kui idee, ilma mille sünnita oleks õhtumaine aiakunst ilmselt tänapäeval teistsugune. Seepärast ei valmista see suur park ei erilist rõõmu, ega erilist pettumust - selles lihtsalt peab mõned korrad ära käima. Rõõmsa üllatuse valmistab aga juurviljaaed, mida tavaturist ei tea ja millest isegi oleks mööda läinud kui Nele poleks seda varasemast teadnud.

...Õunapuude spaleerid, kartulid segi lavendlitega, maasikad kenasti kastides - igasugused aiakultuurid kenasti barokse liigendusega aiakeses, mille keskosa markeerib suur bassein purskkaevuga. Jalad on pikast tallamisest väsinud, mistõttu ronin aia tagumises servas müüri otsa ning lihtsalt vaatan, kuidas on võimalik juur- ja puuvilju kvartalite kaupa kunstipäraselt ridadesse ja ruutudesse paigutada. Taamal vilksatab Kersti ühest kohast teise pildistades kõike - on praktiliselt reisi viimane päev, kuidas ta endiselt küll jõuab seda teha... Klõpsan tugimüürilt mõned fotod, aga detailsemalt ei ... viitsi - tundub, et muljetest on hakanud vaikselt küll saama.

...Oleme väljunud just Versailles juurviljaaiast ning maandunud Versailles kiriku ees ühes välikohvikus. Pikast matkast ümber Suure Kanali on kõigil janu ning seetõttu tellitakse vett ning õlut. Meeleolu on väiksest väsimusest hoolimata ülemeelik. Kuna teatud põhjustel pole õllejoomine mulle hea, siis tellin endale 4 cl Jamesoni. Tahaks calvadosi (kui juba Prantsusmaal kanget napsu tellida), kuid kahjuks selles kõrtsus seda pole. Baarmen valabki, kallab ka klaasitäie vett ja kasseerib sisse müstilise summa - 14.50 euri. Päris verd ninast selle peale jooksma ei hakka, kuid õue, teiste sekka astudes on küll esialgu tunne, et selle joogi peaks nüüd pisikesse pudelisse villima ja hiljem lõhnaõli asemel tarvitama.

Latona purskkaev

Üles | Fotod

 


 

Lõhnapood
Järgmine  |  Eelmine  |  Fotod  Üles

 

Longime oma pisikese seltskonnaga Les Hallesist Jumalaema kiriku poole - loodetavasti Mart juba ootab seal. Korraga ütleb Kersti, et kui ta praegu lõhnapoodi ei saa, siis tundub, et sellel reisil ei saagi (jama!). Kuigi püütakse veenda, et lennujaamast saab kindlasti igasuguseid huvitavaid asju, otsustab ta minna ikkagi otsima korralikku poodi. Mulle turgatab pähe mõte, et miks mitte Pariisist koju kingituseks mingit "naistevärki" viia - kust siis veel, kui mitte Pariisist. Seepärast munsterdan end häbenemata kaasa ja nii kolame mööda tänavaid otsides kohta, kust võiks leida midagi parfümeeria vallast.

 

...Ja leiamegi. Koletu tsentrum... Dior, Chanel ...ää... ee... miljon muud kaubamärki igasuguseid kreeme, lõhnaõlisid, huulepulki, küünelakki puudrit ja jumalteabveel mis asju, mida üks teadlik naine saab endale peale määrida, pihustada, raputada. Oleks ma üksi sellesse poodi läinud, siis ilmselt suutnuksin üsna eesli mulje jätta. Kuid Kersti tundus olevat nagu omas kodus, tüüris lettide vahel vabalt siia-sinna kuni leidis sobiva nime, sobivad lõhnad ning peale pisikest testimist oli valik tehtud ja ostetud. Kui müüja oli Kerstiga lõpetanud ning minu poole lõpuks pöördus, siis, et mitte hirmus lolli muljet jätta, pomisesin kiiresti - same to me - jeah, ...eee...- ... mämmm ....this is for present... Olen kindel, et müüja pilgus oli naeru. Siiski - ostetud lõhn oli ka tegelikult hea.

 

Kui poest lõpuks rõõmsate ja õnnelikena väljusime sain Triinult kummalise telefonikõne:

 

"Kuulge, meil ujus vein mööda jõge minema, järsku leiate mõne poe..."


Photograph

Notre Dame

Üles | Fotod


 

Champ de Mars - Epiloque
 Eelmine  |  Fotod  |  Üles

 

"Kastanite uimastav lõhn. Tuul. /.../ Öö, mis iial ööks ei muutu. Tund, kus kõik naised kaunid on. Õhtu suured pruunid liblikatiivad"

Remarque. Triumfikaar

 

Istume kuuekesi Jumalaema kiriku ees sillal ning kuulame, kuidas keegi tänavamuusik saksofoni mängib. Äraujunud veinipudelile ei ole õnnestunud asendust (ega ka mõistlikku seletust) leida - lihtsalt alkot ei müüda peale mingit kellaaega, kuid õnneks on Kerstil kotis varuks vein - viimane sel reisil. Miks (kuidas see on võimalik) eelmine veinipudel ära ujus, sellele ei õnnestugi loogilist ja ammendavat vastust saada... Hämardub, inimesed jalutavad mööda, Seinel sõidavad paadid ja õhtutaevas hakkavad prožektorite kumas helenduma juba tuttavaks saanud hoonete siluetid. Need pea üheksa päeva on selle suure linna keskosa teinud pisut tuttavamaks ja arusaadavamaks. Hobukastanid õitsevad. Õhtu on mõnusalt soe, aga mitte palav. Hea on olla - lihtsalt hea. ...Lobiseme niisama tühjast-tähjast, kuni vein otsa saab. Et Kersti ja Mart on pidanud ühel eelnevatest õhtutest maha pika dialoogi, kas lillede kinkimine on inimesele eluks vajalik või on see tühine snobism, siis leiab Kersti, et Sirlele just hädavajalik oleks nüüd tänutäheks hea reisikorralduse eest lilled kinkida...

 

...Kõnnime kolmekesi - osa Jumalaema kiriku ees olnuist eelistas siiski metrood - läbi õhtuse linna Seine kallast pidi Champs de Marsi poole. Les Hallesi ees kohvikus joodud õlu ning Jumalaema kiriku ees joodud vein on teinud oma töö ja nii me siis longime poolhämaruses (sõna otseses ja kaudses mõttes) otsides mõnd ilusat lilleklumpi. Peaaegu Eiffeli all avastab Kersti roosipeenra ja läheb lilli korjama. Nele haarab fotoka ja läheb midagi pildistama. Istun jõeäärsele tugimüürile ning vaatan tuledes siravat Eiffeli torni. See torn on öösel isegi päris ilus... Meenub selle reisi esmane kohtumine Eiffeliga. Hmm, tundub, et asi polnudki nii hull.  See linn võib isegi niiviisi meeldima hakata. Kusagilt ilmub üliõnnelik Kersti roosidega, mis tal õnnestus peenrast Sirle jaoks haarata ning millele on ta lisanud mõned noored hobukastanilehed...

 

Now it's closing time, the music's fading out

Last call for drinks, I'll have another stout.

Well I turn around to look at you, you're nowhere to be found,

I search the place for your lost face, guess I'll have another round

And I think that I just fell in love with you.

Tom Waits. I hope I dont fall in love with You

 

OK. Kolme Parti nüüd ja metrooga, muidu me ei jõuagi sinna enne hommikut, aga ma tahaks veel enne baari sulgemist võtta sealt veel ühe napsu - viimase sellel reisil ...

 

Photograph

Õhtu suured pruunid liblikatiivad

Üles | Fotod


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 24 jaanuar 2024

©Sulev Nurme 1997-2023. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved