Sulev Nurme | Reisikirjad | Madeira



Nagu Eedeni aed: Madeira

TEATED PROJEKTID PORTFOLIO KONTAKT REISIKIRJAD BLOGI ENG

Portugal 2003 | Portugal 2021 | Tripi kaart | Lisalugemist | Tagasi (reisikirjad)

Madeira 23 - 30. oktoober 2022

Life is Simple. Funchal

Jõulud on läbi saamas, kui selle reisijutu kirjutamise oktoobris ette võtan. Tegelikult on see juba suures osas hotelliõhtutel märksõnadena üles kirjutatud – nüüd tuleb lihtsalt luudele liha ümber kasvatada. Keegi küsis peale Peruu jutu ülespanekut, et miks ma seda teen või millal ma seda teen? Et miks üldse neid muljeid sedaviisi üles tähendan. Küsimusele - „millal“ – on lihtsam vastata: teen kui on tuju. „Miks“ on keerulisem... Endale olen maha müünud mõtte, et ju suudan niiviisi kauem mäletada. Täna ent helistas mulle üks täiesti võõras härra Tallinnast ja tänas telefonitsi mu ülespandud juttude eest; oli just läbi lugenud eile postitatud Kuramaa reisikirja... Siiras tänu ka minu poolt temale! Mis saab olla jutustajal suuremaks rõõmuks, kui on keegi, kes viitsib kuulata. Sama on reisimuljetega. Aastaid tagasi, kui käidi alles palju vähem ja võimalusi käimiseks tuli ise luua, kuulati peale reisi huviga ja vaadati ka reisipilte rõõmuga. Täna ei jaksa isegi lapsed sageli kõiki neid pilte kuulata-vaadata, teistest rääkimata.

Ent teise poole ja võlu oma reisidest kirjutamisele pakub võimalus ja vajadus süveneda läbi käidud maasse, otsida lisa kuuldule-nähtule, püüda leida seoseid suures pildis. Ja see on hiiglama põnev. Sageli just jookseb hiljem, omi märksõnu lugedes, pilk fookusse. Kindlasti on mõnikord see kirjasõna ka läbi lahtise ukse sisse murdmine ja triviaalsete loosungite manifesteerimine, ent kui see triviaalne on endal kogemata-läbi elamata, siis ei saa ju pahaks panna avastamis- või äratundmisrõõmu ning sellest kirjutamist. Üks asi on lugeda kuivalt fakti Hausmanni läbimurrete kohta Pariisi vanalinnas, teine asi on lugeda seda peale jalutuskäiku Champs Elyseel...

Niisiis hakkan taas kirjutama ja sedakorda oma kogemustest Madeiral. Seekord õnnistati mind parimate reisikaalastega: Annikese huvi ja Laura rõõmsameelsus isegi siis, kui sadas paduvihma, sundis endki mõnes kohas kokku võtma ning sooja teemaja asemel mõne tuulisema teeraja valima. Äge reis oli!

Oktoobris-jaanuaris 2022-2023. Fotod: Sulev Nurme, Laura Nurme, Annike Nurme

Ilhas Desertas

23.10.2022. Tallinnas. Lennukis
Järgmine | Proloog | Üles

Just saime rattad Tallinna lennuväljalt lahti. Suund: Funchal, Madeira. Tüütud uudised: lend pidavat kastma viie poole tunni asemel 6,5 tundi, süüdistada selles saab vastutuult. Et aga hagu ikka rohkem alla panna, siis lisaks vastutuuele viibis ka start pool tundi. Seega arvatud mõnusa õhtu asemel jõuame kohale päris öösel. Meie peastjuuardess on muuseas Hele.

* * *

Nii, poolteist tundi hiljem. Söök söödud, tuju hea. Ei vingu üldse... Niisiis kasutaks aega, et telefoni salvestatud paarist infokillust (eelkõige tasuline reisijuht Zigzagonearth-lt) Madeira kohta midagi kõrva taha panna. ...Noh näiteks kasvõi esimene tarkusetera: nimi Madeira tähendavat puitu, puitmaterjali – selliselt ristisid saare esmaasustajad 1420-tel toona saart üleni katnud vana loorberimetsa järgi. Metsasaareks – Legnami (jm variatsioonid) nimetati saart aga ka juba XIV sajandi Genova merekaartidel... Nii et oleme teel Metsasaarele.

Küllap näeme....

#backpackersintheworld.com/ madeira travel guide
#zigzagonearth.com/ madeira travel guide

23.10.2022. Hotel Cais da Oliviera. Canico
Järgmine | Eelmine | Üles

Juhuu! Madeira!

Kell hakkab varsti keskööd näitama. Plikad – minu seekordsed reisikaaslased, 10 ja 12, itsitavad toas. Mul on külma veini ja mullivett. Iroonilisel kombel maksis mullivesi veinist rohkem. Et jõudsime alles umbes tund aega tagasi, olid loomulikult igasugused poed suletud. Seepärast läksin vett hotellibaarist otsima. Seal selgus, et suur pudel mullivett maksab 6.50 ja suur pudel lihtsalt vett maksab 6.50. Vein (ok, juba avatud korgiga), maksis viieka. Baarmen, kergelt hilisõhtuks nokastanud noorhärra vabandas vee hinna pärast ette ja taha, küsis mitu korda, et äkki ma tahaksin hoopis suurt õlut – saaks pea poole odavamalt. Ütles ka, et hotellist mitte väga kaugelt võib leida SPAR-i – sealt saab igas’t vett alla euro pudel - aga see asutus on tänaseks juba uksed sulgenud.

Oleme Canicos, Funchalist kümmekond kilomeetrit idas. Rõduvaade igatahes avaneb süsimustale ookeanile. Tänav on ülivaikne – vaid palmilehed sahisevad tuules. Kui silmad sulgeda meenutab see sahin kerget vihmahoogu. Lennujaama transfeer läks sujuvalt, aga hotelli sisse regamine võttis pisut aega – väga meeldiv vanem proua toimetas oma asjadega just täpselt nii kiiresti nagu toimetas. See-eest ulatati lõpuks võti naeratusega, mille peale ei saa kuidagi pahuraks jääda. Ta arvas ka, et ega me oma maja vist ise üles ei leia, aga tema saab tulla näitama 10 minuti pärast. Ma arvasin, et võime üritada, kuid 10 minuti pärast tuiasime uuesti retseptsioonis, et paluda daami siiski teejuhiks. Aga lõppeks - oleme kohal. Meie residents meenutab pigem luksuslikumat kortermaja: sissepääs on eraldi, toad paiknevad igal korrusel ümber tillukese aatriumi. Retseptsioon ja oletatav hommikusöögikoht on mitu maja mäest alla, ookeani poole. Tuba on ruumikas ning kööginurgaga, natuke ligadi-logadi, aga tegelikult igati ok: lapsed on rahul ja mina olen ka...

Ahjaa, kohtasime täiesti lambist lennujaamas kolleeg Marti, kes valmistus oma kodalistega just lennukile minema. Kiire briifingu käigus soovitas ta igal juhul matka Pico Ruivole – Madeira kõrgeimale tipule. Olnud äge! Ma tahaks ise küll minna, aga pole kindel, kuidas õnnestub see mõte jõmpsikatele maha müüa.

Aga praegu – praegu naudin veini ja palmilehtede sahinat. Tundub, et sama marki jõime Helega viimasel õhtul möödunud aastal Portos.

Varahommik. Ilhas Desertas.

24.10.2022. Cervetaria Madeira. Funchal
Järgmine | Eelmine | Üles

Sardinhas

Istume Funchali kesklinnas, Madeira nimelises söögikohas. Üle tänava paistab üks valge ja pisut imelik maja, milles pidavat pesitsema Madeira omavalitsus. On mõnusalt soe. Lausa nii soe, et tunneme rõõmu pea kohal varju heitvatest puudest. Natuke tüütu on äärmiselt kleepuv kiilakast ettekandja, kelle siirupisest sõbralikkusest kumab läbi tegelikult paras ports tüdimust. Ka tõi ta toidu ootamise ajaks tellimata lauale naljakad frititud valkjad kuubikud - milho frito – mis olevat üks kohalikke kultusroogi. Tehtud on need maisijahust või maisimannast, mis on segatud ürtidega, ilmselt pätsiks keedetud, kuubikuteks lõigatud ja frititud. Pole halb, aga kindlasti mitte meie tüdrukute maitse. Minu sardiine ette kandes ja nähes alles poolest saati söömata maisikakkude portsu küsis ta üsna üllatunult, et kas meile see roog ei maitsegi. Püüdsin jääda diplomaatiliseks – arvan, et isegi Tartu praegune linnapea poleks suutnud paremini sõnaohtralt mitte midagi ütelda. Tüdrukute tellitu veel viibib, seepärast kasutan juhust ja tähendan üles tänased esimesed muljed Madeirast.

Milho frito

* * *

Ärkasime kohaliku kella järgi ikka vara – poole seitsme ringis. Kell käib siin Eestiga võrreldes kaks tundi taga – koduse kella järgi me nii vara ei ärganudki. Taevas alles hahetas. Rõdule minnes avanes imeilus vaade ookeanile ja taamal, tõusva päikese taustal, sinetavatele Desertase saartele – meie juurest paistavad kaks saart kolmest, lõunapoolseim vist jääb vaates teiste varju. Saartele on loodud looduskaitseala eriskummalise kõrbelise ökosüsteemi ja merelinnustiku kaitseks. Samas paadituure u 16 miili kaugusel asuvate saarte ümber tiirutamiseks pakuvad siin igasugused ettevõtted.

Kella 8 ringis laekusime hommikusöögile. Hotelli restorani terrass ripub püstloodse kalju kohal. Vaade Desertase saartele on lihtsalt võluv, ent terrassilt paistab ka jupike püstloodset rannariba, mille Funchali poolse vaate sulgeb kunagi ürgsetel aegadel pooleks plahvatanud vulkaanikraater. Toiduvalik, vähemalt täna hommikul, oli väga rikkalik ja vahelduseks rahvusvahelisele „klassikale“, pakuti ka näiteks tursakooke ning pastel de natasid – kultuslikke Portugali muna-kohupiima korvikesi. Natad olevat „leiutatud“ ilmselt juba keskajal San Jeronimose kloostris Lissaboni lähedal.

Hommik!

Pastel de nata

Peale hommikusööki läksime tutvuma rannaga. Mööda lõputuid treppe kaldajärsakust alla ronides leidsime ka ühe retseptsioonis lubatud basseinidest – suur betoonauk, kuhu lained üle serva lüües värsket vett sisse toovad. Teoreetiliselt saanuks redelist ka otse ookeani minna, ent näiliselt tuulevaikse ilmaga peksid igal pool silmaulatuses lained vastu musti salakavalaid kaljusid – ei tekkinud mingit soovi sinna pea ees sukelduda. Betoonvanni vee temperatuur polnud sugugi hullem eesti keskmisest kõige soojemal suvepäeval – oma tugev 17-18C, mistõttu otsustasin mõnel hommikul end kindlasti vette kasta.

Ookeanivaadetest küllastununa ronisime üles tagasi. Kaljuseina kõikvõimalikud orvad on muudetud päikesevarjudega terrassideks, ainult et ühtegi rannamõnude nautlejat ei paistnud kusagilt.

Esimene tutvus

Hommikusöögil plaane tehes otsustasime, et täna rendikat veel ei võta, vaid liigume ühistranspordiga ja läheme teeme esimese tutvuse Funchaliga. Kui retseptsioonist busside kohta uurisime, ulatati sõiduplaan, ning näidati kaardil kätte bussipeatused – meie peatus Canicos ja Funchali lõpp-peatus. Selgus ka, et järgmine buss linna läheb juba mõnekümne minuti pärast. Jooksime hotelli, võtsime asjad ning rühkisime kiiresti mäest üles peatusse. Kuugli kaardi järgi leidsime 2 peatust ning hiivasime end meile lähimasse. Nagu peatselt selgus, oli see tark tegu – meie peatuses ootas bussi vast paar inimest peale meie, järgmises aga kogu hotellitäis rahvast, kellest pooled vähemalt peale ei mahtunud. Muidugi tegime ka ise nalja. Oodanud pisut aega nägime bussi tulemas. Jooksime peale. Kui ma piletit küsisin, küsis bussijuht vastu, et kas soovime Funchalisse. Saanud jaatava vastuse naeris mees laia suuga ja ütles, et oleme vales bussis – Funchalisse läheb buss vastassuunas. Pea saabus õige buss. 3.20 ja peal me olimegi.

Eks ka väike sümboolne värin käis turjalt läbi: sõidame liinibussiga Canicos... Meenus 2019. a Eesti ajakirjandusest läbi käinud uudis, kus siinsamas Canicos üks turistibuss kaljult alla sõitis; 55-st reisijast hukkus 29. Kui uskuda leitud kohalikku artiklit aprillist 2022, siis uurimine selle kohta, miks õnnetus juhtus, lõplikku tõde pole selgitanud. Buss oli korras, spekuleeriti juhi konditsiooniga: bussijuht olevat enne roolis olnud 13 tundi... Kurjad keeled kõnelevad ka Bacchuse näpust - Madeiral on lubatud poole promilliga rooli istuda, kuid räägitakse, et sageli on neid promille juhtide veres hulga rohkem (vähemalt viitab sellele Marita Tambelt oma raamatus „Minu Madeira“). Mõnikord õnnetused ka lihtsalt juhtuvad... Ent kui mõelda sellele, et igasuguste turvaprotokollide eellugu algab mingi õnnetusega, siis vahest on sellest bussilaksust midagi õpitud. Vähemalt olevat teelõiku, kust buss alla sõitis, remonditud, et seda ohutumaks muuta.

Linnasõit kestis umbes pool tundi. Akendest möödavilksatavaid maastikke vaadates saime esimese ettekujutuse sellest saarest. Eks see oli teada, et saar on mägine, kuid nii mägine! Nõlvadest üles kulgevad teed näisid olevat kohati mitukümmend kraadi. Ma ei kujuta ette, kui siin lumi peaks maha tulema! Ent seda ei juhtu, kliima tõttu pole see võimalik, vähemalt enamusel saarel. Lund pidavat vahetevahel, kuid siiski harva, sadama vaid kõrgemal mägedes.

Rua Brigadeiro Oudinot

Linna jõudes polnud meil loomulikult õrna aimugi, kus mõistlik maha minna oleks. Juhtus kuidagi nii, et ühes peatuses lihtsalt astusime poolkogemata maha Rua Brigadeiro Oudinot’l ning sattusime ümber supermarketi nurga keerates Rua Dr. Fernão de Ornelasele – mõnusale jalakäijate tänavale, mida palistab rida kohaliku tänavatoidu kohti, Oudinot’ tänava ääres kuulus Funchali turuhoone ning tänava teises otsas, väikese kurvi taga 5. oktoobri tänav, mille äärest leiab Madeira vanima koogipoe-pagaritöökoja: Fábrica Santo Antonio. Et meil mingit väga konkreetset plaani ei olnud, siis võtsme suuna pagaripoodi.

Poodi astudes tekib tunne nagu sattunuks ajas tagasi või nagu sisenenuks mõnda filmistseeni 1900-test: riiuleid seintel täidavad kirjud ümmarguse etiketikujundusega küpsisekarbid. Letilt võib leida erinevamaitseliste küpsistega täidetud tuutusid. Sissepääsust paremal kõrgub imposantne vanaaegne kassaaparaat. Tõsi, kaardimakset tehes pole viimasega eriti asja. Erinevalt kassaaparaadist pidavat senini töötav koogimasin pärinema aastast 1893, kui küpsisetöökoda asutati. Ma ei kujuta hästi sellist masinat ette, kuid väidetavalt olla täna asinus muutus selles, et täna ei käita apastraati koduperenaine, vaid elekter.

Küpsisevabrik asub ikka samas kohas, kuhu selle Francisco Roque Gomes da Silva 1893. aastal rajas. Omal ajal oli see ainuke tehas Madeiral ning tänini ainus (nii vana) omataoline pereettevõte saarel. Tahtmatult leidsin end koogikarpide vahel poodi võrdlemas aasta tagasi Portos külastatud Lello raamatukauplusega, mille lugu põhimõtteliselt on sarnane. Küpsised, nagu neid Santo Antonios tehakse, pole mingi Portugali või Madeira rahvuslik köök. Kui vabrik alustati, elas Madeiral väga palju rikkaid inglise perekondi, kes kõik armastasid tee kõrvale võiküpsist krõbistada. Paraku veeti neile maiust laevaga kaugelt maalt sisse. Äriidee toimis. Francisco abikaasa, Guilhermina ent ei jäänud vaid inglise võiküpsiste juurde, vaid võttis šnitti siit ja sealt, kombineeris retsepte luues ainult Santo Antoniole isikupärase sortimendi. Suures osas tehakse kooke kauge esiema näpunäidete järgi tänini.

Küpisisepood

Tulles tagasi küpsisekarpide juurde, siis omal ajal ei olnud metallkarp vaid toreduse pärast – seda kasutati taarana: kui koogikarp sai kodus tühjaks, võtsid selle näppu ning läksid poodi, kus see pandi uuesti täis või vahetati täis karbi vastu. Väga mõistlik... Ja muidugi on poes läbi ajastute pakutud ka bolo de meli – suhkruroosiirupiga meekooki, mis on Madeira üheks kulinaarseks visiitkaardiks. Kuna see kook on üks neist „must be“ elamustest Madeiral, siis paari sõnaga sest maiusest lähemalt. Meekook on Madeira vanim maiustus, mida hakati siin juba XV sajandi Santa Clara kloostris, Funcalis, valmistama. Algselt oli see pigem jõuluroog ja väga põhimõtteliselt sama meekook, mida meilgi tehakse. Probleem vanasti saarel oli aga meega, mis oli kallis ja seda oli vähe saada. Seepärast asendati mesi melassiga, mida 16. sajandil tekkis saarel külluses – suhkruroog ja suhkrutootmine oli kuni 18. sajandini Madeira üks põhitegevusi. Kuna Madeira jäi ka tollastele Portugali kaupmeeste laevateedele, sattus siia pähkleid ning vürtse, mida võimaluste piires koogi hulka segati. Nii sündiski see tume ja kleepuv mandlite ning kaneeliga maitsestatud kook. ...Ostsime meiegi tervituseks meekooki, piparkooke ja võiküpsiseid.

Praça do Município

Küpsiste degusteerimiseks sobib väga hästi ka Praça do Município – meie arusaamist järgi siis raekoja plats ja Funchali vanalinna kese. Raeplatsi piirab idaküljest loomulikult raekoda - Paços do Concelho, põhjast São João Evangelista (Ristija Johannese) kirik ja lõunast Funchali Püha kunsti muuseum. Kena varabarokne mustvalgetes toonides kooslus, aga mitte selline tagasihoidlik, kerge ja tšill nagu Kanaaridel vaid ikkagi üsna ülbe ja suursugune. Raekoja hoone ehitas 1758. aastal kohalik aadlik João do Carvalhal (Carvalhalid on olnud Madeira mõijukaim aadlipere) oma perele elamuks, 1883. aastal ostis linnavolikogu selle raekojaks. Meile jäi ent silma kohe kunstimuuseum...

Funchali Arte Sacra muuseum on sisse seatud 1594. a ehitatud piiskop Luis Figueiredo de Lemose paleesse. Hoone kavandas Jerome Jorge, kuninglik militaarinsener, kes tegeles Funchali kaitserajatiste kavandamise ja ehitamisega (eelkõige São Tiago kindlusega praeguse rannapromenaadi idaotsas). Järgnevad piiskopid lasksid maja kohendada, kuid oma praeguse barokse ilme sai hoone peale 1748. a maavärinat. 1910...1950 asutati piiskopipaleesse Funchali lütseum ning peale seda ehitati maja ümber muuseumiks. Muuseum avati 1955. a.

Muuseum asub läbi mitme korruse. Sellesse on kogutud peamiselt Funchali ja lähiümbruse kristlikku kunsti XV...XVI sajandist, mida kirikute ümberehitamistega ja restaureerimistega peale maavärinat on „päästetud“. Osa eksponaate sattus pimedatesse kappidesse ka ilmselt seoses jesuiitide väljasaatmisega 1760. a. Kohe keldrikorruselt leidsime klavessiinide näituse, mis oli mõnes mõttes silmi avav – pole ma enne viitsinud neid riistapuid lähemalt uurida, aga nüüd toodi nö „koju kätte“. Omaette korrus on pühendatud kirikute hõbeesemetele, ülejäänud ekspositsioon teistel korrustel plastikale ja maalile. Võib-olla ehk huvitavam korrus on flaami koolkonna ja kunstnike tehtud piltidega, mille autoreiks arvatakse XVI sajandil Madalmaades üsna tuntud kunstnikke nagu näiteks Gerard David, Joos van Cleve, Jan Provoost jt. Loomulikult on kõik pildid kristliku sisuga. Muuseumi ringkäigu lõpetab katuseterrass, millelt avaneb vaade poolele Funchali vanalinnale.

Marinus Van Reymerswaele. Maal Nossa Senhora da Encarnacao kloostrist

Arte Sacra katusel

Muuseumist väljudes otsustas Laura minna nina puuderdama. Mõne hetke pärast lõikas meie vaiksesse jutuajamisse Annikesega koridori kostuv resoluutne lärm ja kolkimine. Mõtlesin esimese hirmuga, et nüüd on vaene laps küll endale koledasti viga teinud. Tormasin ukse taha ja siis selgus, et see ei avane. Kohe selgus ka põhjus – uksel ei olnud klassikalisi linke, vaid uksenupud, mida tuleb keerata. Kõik lahenes hästi ning tualetiuks jäi õnneks piitadele.

Tänaseid edasisi plaane tegime muuseumi kohvikuterrassil. Tüdrukutele tegi kangesti nalja mu tellitud espresso – klassikaliselt sõrmkübarasuuruses tassis. Nende meelest tundus see väga naljakas nende ämbritega võrreldes, millest ma kodus kohvi joon. Kohvi kõrvale ent krõbistasime Santo Antoniost ostetud piparkooke.

Bellissimo

Meie järgmiseks sihtkohaks panime paika üle platsi paistva kiriku - Igreja de São João Evangelista do Colégio. Kirikusse sisse astudes lööb pahviks vastureformatsioonist õhutatud kullane dekoor, mis katab interjöörilt muidu suhteliselt lihtsailmelist pühakoda. Kiriku lasksid ehitada jesuiidid insener-arhitekt Mateus Fernandese, eelkõneldud Jerome Jorge eelkäija, kavandite järgi 1629...1647 a. Mateus Fernandes tegi Funchali kindlustuste kavandid ja juhatas nende ehitust 1500-ndate lõpul. Kiriku dekoori tuuniti seejärel pea terve sajandi jooksul (1647–1750) ning selle läänetiiva kõrvale ehitati jesuiitide kool. Kirik toimis oma täies hiilguses üsna lühikest aega – 1748. a maavärin tegi oma kahju ning peale 1760. a jesuiitide saarelt välja saatmist pühakoda suleti. Alles 1846. a alustati toonase kuberneri, José Silvestre Ribeiro, algatusel kiriku korrastamisega, mispeale hoone sai ligilähedaselt tänase ilme ja avati jumalateenistusteks taas.

Kirikule tiiru peale teinult avastasime ukseaugu, kust pääses torni. Torni saamiseks pidin eurose pileti lunastama, lapsed lasti sisse tasuta. Teed torni palistasid seintel rippuvad arvukad stendid kiriku algsest restaureerimisloost ja viimaste kümnendite parendustöödest – huviline saanuks neid lugedes ilmselt terve pärastlõuna seal mööda saata. Päris torni, me ent ei pääsenudki, viimase trepi ette oli veetud triibuline lint. Seevastu pääsesime kiriku katusele kust võisime taas vanalinna punaseid katuseid vaadata.

Igreja de São João Evangelista do Colégio

Kirikust tulles tekkis mõte kusagil aeg maha võtta ja skitsida. Leidisime mõnusa pingikese puude varjus Arriaga tänaval, katedraali ees. Kui mina oma pildiga ühele poole sain, tegin kiire tutvuse tänava teise otsa püsti aetud figuuriga. Nagu kiri tunnistas olevat pronksi ja kivisse raiutud härra João Gonçalves Zarco – üks Madeira „ametlikest“ avastajatest.

Zarco

Madeira saarestiku avastamine (õigem oleks öelda ehk taasavastamine) dateeritakse aastasse 1418, kui kaks portugali kaptenit, João Gonçalves Zarco ja Tristão Vaz Teixeira praeguse Porto Santo saare rannikul tormivarju leidsid. Merehädast pääsenud nimetasidki hea sadama Pühaks Sadamaks - Porto Santoks. Mõlemad kaptenid teenisid muuseas Henrique Meresõitja laevastikus. Viimast teadupärast võiks pidada tinglikult meheks, kelle avastusretkedest sai alguse võõraste maade avastamise ja koloniseerimise komme üldises plaanis postkeskaegses maailmas. Arvatakse, et Madeira saartest teati juba antiikajal nagu vihjavat Plinius Vanema ja Plutarchose märkused I saj pKr. Leitud hiirte luukerede DNA järgi on spekuleeritud ka selle üle, et Madeira võisid avastanud olla vahemikus 900...1030. a viikingid, kuid mingeid märke nende asundustest, või üldse varasematest asundustest saarel, ei teata. Küll on kujutatud Madeirat 1351. aastasse dateeritud nn Medicite Atlases – 9 lehest koosnevas arvatavasti Genova kaptenite koostatud merekaartide kogus, mistõttu võib arvata, et Madeira saarestikku vähemalt mingites ringkondades teati juba varem. Aga see selleks. Aasta peale laevahukku pöördusid eelnimetatud kaptenid esimeste asunike seltskonnaga saarele tagasi, et see Portugali krooni alla kuulutada.

Funchali katedraal

Funchal...

Järgneval kümnendil asustati Madeira ja Porto Santo saared suhteliselt kiiresti. Esimesena seadsid sisse end eelviidatud kaptenite pered ja kogukonnad, kuid peatselt hakkasid saarele tulema paremat elu otsima kala- ja põllumehed kogu Portugalist. Et saared olid metsased ja kaljused, hakati metsadest põlde rajama. Selleks oli raadamisest efektiivsem viis – metsa põletamine. Kirjutatakse, et üks põletamine väljunud kontrolli alt, mille tagajärjel süttinud metsatulekahju väldanud pea 8 aastat... Ja nii see siin pihta hakkas. Madeirat ja Porto Santot peetakse esimeseks „moodsaks“ kolooniaks, mis märgib Portugali ja Hispaania suurte mereretkede ja võõraste maade koloniseerimise algust.

Lõpetasin oma imemaitsvad sardiinid. Plikad limpsivad veel jäätist. Ent varsti on need otsas ja siis läheme sõidame köisraudteega Montele...

Funchal. Rannapromenaad

24.10.2022. Cafe Bluehouse, Jardim du Monte
Järgmine | Eelmine | Üles

Jardim du Monte

Oleme teinud pool ringi peale ühele imelisele aiale, Jardim du Montele. Hetkel puhkame pargikohvikus jalgu, et pargi otsast hakata tagasi Monte köisraudteejaama jalutama. Tüdrukutel on limonaadi – Bresa – kohalik puuviljalimonaad (hetkel maitstakse apelsinilimpsi, aga siin on saadaval ka õunamaitselist ja veel mingeid maitseid) ja mul klaasike kuiva valget madeirat. Viimane serveeriti väikses ilmetus klaasis. Ausalt öelda olen üllatunud: kokkupuuted Eestis madeira veiniga on olnud sellised mõnusalt täidlased siirupjad elamused; see siin on nagu klassikaline „õe“ vein Gruusiast (mis see on, leiab Gruusia reisikirjast), lihtsalt see atsetooni või äädika kõrvalmaitse puudub. Eks tuleb proovida mujal ka enne, kui mingit arvamust hakkan avaldama.

Oleme Montel. Köisraudteesõit läks hästi: jaama leidsime kaldapromenaadi äärest, pileti - kallis ta ju on - muretsemine sujus ka ning ligi kümneminutiline sõit mäkke pakkus kauneid vaateid üle kogu Funchali. Esialgu oli plaan minna kohe edasi botaanikaaeda, kuid siis leidsime end äkki Monte aedadeväravast ja nii me siin nüüd oleme.

Teleferico do Funchal

Monte (Nossa Senhora do Monte) on täna Funchaliga kokku kasvanud, kuid 16.-19. sajandil oli see omaette suurest linnast eraldatud piirkond, kuhu linna jõukad perekonnad endale suvemaja või lausa kena linnalähedase villa ehitasid (Monte asutati 1565. a.). Nii sündis ka Monte paleed ümbritsev aed. Monte palee laskis ehitada Monte kiriku lähedale 18. sajandil toonane inglise konsul Funchalis, Charles Murray. Palee ümber rajati kena serpentiinstiilis park. 1897. aastal ostis villakompleksi Alfredo Rodrigues. Tema ajal said palee ja aiad ligikaudselt tänase mahu ja vormi. Rodriques asutas villasse hotelli nimetades selle "Monte Palace Hotel". Hotell muutus ülimenukaks glamuurset ja luksuslikku kuurortielu nautleva jõukama rahva jaoks ning töötas kuniks omanik 1943. a parematele jahimaadele suundus. Maja ja aiad võttis üle krediidiasutus Caixa Económia do Funchal ja hotell suleti. Pank müüs villa edasi alles 1987. a kohalikule ärimehele, José Manuel Rodrigues Berardole, kes alustas suuremahuliste korrastamiste ja ümbertegemistega, eriti aedades. Selle tulemusel tekkis tänane "Monte Palace Madeira".

Monte palee

Park on säilitanud oma mõnusa serpentiinse inglisepargiliku ülesehituse, kuid tänu viimase omaniku Hiina ja Jaapani reisidelt päritud orientaalse aia lembusele on sellesse pikitud suures mahus jaapani ja hiina aia motiive. Oma punaste sildadega tulevad need pealetükkivamalt esile peahoonest mere poole jäävas pargiosas. Kiriku pooltki leiab ida vaibiga aianurki, kuid need on kuidagi mõnusamalt vanade puude vahele peidetud.

Monte idahõngulised aiad

Sissepääsu lähedalt leiab ka kaks muuseumikest aafrika maskide kollektsiooni ja mineraalide kollektsiooniga. Ent viimastest palju põnevam on piki pargi idakülge lookleva tee veerde kujundatud azulejo-koomiks Portugali ajaloost (azulejost kirjutasin rohkem vist 2021. a Portugali reisikirjas). Monte azulejod ei ole just päris klassikalise pildikeelega – mulle isiklikult need väga ei meeldinud, kuid kui turistibrošüüri uskuda, siis pidavat see olema Portugali suurim omataoline üritus. Kirikupoolsest osast leiab lisaks eraldi pildiseina Portugali meremeeste Jaapanisse reisimise looga.

Monte azulejo - portugaallaste jaapaniskäik

Villa kõrval laiub koskedega peegeltiik, mida kõiksugu reisijuhid mainivad alati suure kiitusega, kuid mis muu pargiga võrreldes nagu midagi erilist polegi: veepeegel ja joad on loomulikult maalilised, kuid tiigis ja tiigisaarel kükitavad mõned üpris õlgu kehitama panevad skulpturaalsed taiesed ning kuidagi see maja ja tiigi vaheline ala eriti ei kõneta. Plikasid ent võlusid allapoole minnes kanalid suurte kuldkaladega...

Tiigimaailm

Palmikänd

Ja muidugi leiab veel siit-sealt sildistatud taimekollektsioone, idamaiseid kujukesi ja moodsat kunsti, ent minu meelest on Monte palee aedade tähtedeks ikkagi vana loorberimetsa sugemetega park, mis on lihtsalt lahe!

Et kell hakkab juba pigem varast õhtupoolikut näitama me vist botaanikaaeda täna üritama ei hakka, pigem sõidame sama Monte köisraudteega alla linna tagasi, otsime süüa ja longime pisut veel linnas.

Monte park

24.10.2022. Hotel Cais da Oliviera. Canico
Järgmine | Eelmine | Üles

Sao Tiago

Istun meie avaral rõdul ja vaatan palmilehtede sahina saatel öhe, sinnapoole, kus pimeduses kohab vaikselt ookean. Tüdrukud sädistavad toas. Linnast tulles mõtlesime äkki veel mõne kohviku hotelli läheduses otsida, aga kuidagi rammestus on jalgades ja vist ei viitsi enam – kell tiksub ka juba ammu Vikerraadio unejutu aega. Siin on mõnusalt vaikne.

Niisiis sõitsime köisraudteega linna tagasi. Kolme peale on üks ots üsna kallis lõbu – 25 eurot. Kulukas, aga samas päris kena kogemus – vaated üle linna on kabiinist imelised. Madeiral pidi köisraudtee olema üsna levinud nähtus, sest kõrguste vahed on tõsised ning seetõttu on köistee suhteliselt roheline ning kiire transpordiviis alternatiivina serpentiinides keerutamisele. Funchali 2000. a avatud Monte köisraudtee liini pikkus on 3,718 m, mille peale tuleb tõusu 560 m. Lihtsa aritmeetika järgi tähendaks see maanteele keskmiselt 15% tõusu. Bussiaknast nähtud kõrvaltänavatele ja õhtusele taksosõidule mõeldes selline kaldenurk tänaval või teel Madeiral vist midagi nii väga uskumatut polegi, kuid „tavaliselt“ vähegi mõistlikuma sõidutee pikkuse sellise kõrguste vahe alistamiseks peaks ikkagi vähemalt kahega korrutama.

Funchali õhutee (Teleférico do Funchal; teine köisraudtee - Teleférico do Jardim Botânico - algab Montelt ja viib Botaanikaaeda) taastas põhimõtteliselt vana Monte raudtee, kuigi praegune köisraudtee trass ei kulge vana raudtee asukohal, vaid jääb sellest jupp maad ida poole. Köisraudtee linnapoolne peatus asub samuti hoopis teises kohas, mere ääres, praktiliselt São Tiago kindluse juures, samal ajal, kui algne raudteejaam asus u 31. jaanuari tänava ja Rua do Comboio ristmiku kandis. Monte raudtee - Caminho de Ferro do Monte - avati 1893. a. Esialgu viis see Santa Luciani (umbes praeguse Santa Lucia vaatekohani), kuid järgmisel aastal pikendati juba Monteni. 1900-te alguses pikendati tee Montest u 300 m kõrgemale jääva Terreiro da Lutani (ka sealt saab täna linna vaadata). Raudtee toimis kuni 1943. aastani, mil see suleti avariiohtliku seisukorra ja sõja tõttu. Endist raudteed markeerib täna vanalinna põhjapiiril otse üles mäkke viiv Caminho de Ferro do Monte tänav.

Monte raudtee oli tänases mõistes midagi klassikalise raudtee ja funikulööri ristandi laadset. Selle konstrueeris insener Raoul Mesnier du Ponsard, kes mõtles välja Lissaboni ja Porto köisteed ning funikulöörid, Braga Bom Jesuse funikulööri ja sarnaseid kaadervärke mujalegi maailma, isegi Uus-Meremaale; funikulööriasjanduses oli see andekas härra midagi pioneerilaadset. Kirjutan andekas siin seepärast, et nagu lugeda võib, ei piirdunud tema looming ainult eriraudteelahendustega, vaid ta leiutas igasuguseid muidki kasulikke vidinaid.

Õhtupoolik

Funchalisse tagasi jõudes hakkaski õhtu kätte tulema. Taevas tõmbus pilve, isegi tibutas korraks. Lonkisime Sao Tiago kollaseks võõbatud kindluse juurde, kuid sellega lähemalt tutvuda ei olnud lusti – näeb see välja täpselt samasugune nagu merekindlused Kanaaridel, Duoro suudmes Portos või mujal, kuhu portugallased sadama ja faarvaatri kaitseks kivikantse ehitasid. Mööda promenaadi kesklinna poole jalutades jõudsime sadamasse. Vihmahoiatus oli selleks korraks läbi, mistõttu jäime hetkeks sadamasse kaikividele istuma, sest just hakkas sisse sõitma turistidele järjekordset lustisõitu teinud vanaaegne karavell. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis see olevat koopia Kolumbuse Santa Mariast. Kuidagi väike ja kaitsetu tundus see suure ookeaniga võrreldes...

Santa Maria

Kolumbusel ja tema hilisemal Ameerika avastamise edulool on Madeiral-Porto Santol kanda päris suur roll. 1470-te lõpul maabus Kolumbus Porto Santole kui ärimees. Tavaliselt ei peeta väga oluliseks mainida, et Kolumbus oli kaupmees ja tol perioodil tegeles suhkruäriga. Oli kuidas oli, igatahes armus kaupmehehärra saare esimese kuberneri, Bartolomeu Peresstrelo, tütresse. Pulmad peeti küll Lissabonis, ent peale seda pöörduti Porto Santole tagasi. Kolumbus elas saarel pea kaks aastat. Arvatakse, et just sellel ajal tudeeris ta navigatsiooni, uuris merd ning tegi plaane oma suureks retkeks. Ka oma kolmandal reisil Ameerikasse, 1498. a olevat Kolumbus Madeiral nädalaks peatunud – seekord Funchalis.

Praça do Povo, taustaks Palácio de São Lourenço

Ent sadama põnevaimaks atraktsiooniks osutus siiski mitte see vana laeva koopia või mõni muu alus, vaid krabid. Hakkasime neid muuli alumistel kividel korraga märkama. Algul nägime üht, kuid siis äkki silmasime neid igal pool. Sellised kämblasuurused elukad. Peesitasid kividel ja mängisid, sõrad püsti, üksteisega kula. Pigem siiski ajasid suuremad tegelased väiksemaid parematelt kohtadelt minema. Toimetasid nad meist ennast mitte segada lastes paari-kolme meetri kaugusel; vaatasime neid ligi pool tundi – nagu teraapia...

Mängivad...

Sadama vastu jääb valge, musta nurgakvaaderdusega linnus-palee - Palácio de São Lourenço. Väravasse jõudes selgus, et linnusesse sisse ei saa - muuseum oli juba seks päevaks suletud (ja ega mu kaasreisilised ka just vaimustusest enne õhtut muuseumisse minna ei hõisanud). Piirdusime siis tiiruga ümber maja. Linnus nagu linnus ikka, kuid tänu sellele, et seal resideerus tavapäraselt Madeira kuberner (praegugi on see ka Madeira autonoomse piirkonna valitsuse peaministri elukoht), ehitati see toona väheke edevamal moel. Nii Sao Tiago, selle kui teiste rannakindluste peamine eesmärk Madeiral (nagu toonastel meresaartel enamasti) oli kaitse piraatide eest. São Lourenço ehitati aastatel 1529 -1540, kuid kindlustusi täiendati pidevalt kuni 19. sajandini. Suuri sõdimisi see I ilmasõjani ei näinud, välja arvatud ehk prantsuse piraatide reid 1566. a, mil kõrilõikajatel õnnestus kindlus ära võtta. Napoleoni sõdade aegu okupeerisid saare britid, kuid selle käigus praktiliselt pauku ei tehtud. 1916 ja 1917. a ründasid Funchali sadamat saksa allveelaevad. Mõlemal korral toimus see kurikuulsa allveelaevniku (kellele kangelane, kellele kurjategija) Max Valentineri juhatuse all. Uputati laevu ja pommitati sadamat, kuid suurt häda ei juhtunud. Valentinerile, kellest räägiti kui õelast ja ebainimlikust kaptenist, kuulub I maailmasõja üks musti rekordeid – tema juhitud allveelaev uputas üle 150 briti, prantsuse ja itaalia aluse... II ilmasõjas Madeiral sõjategevust ei toimunud. Seetõttu on São Lourenço ja ka muud kaitsekindlustused, milles mingi elu käis, jäänud terveks. Nii peetakse kindlust Portugalis 16. ja 17. sajandil ehitatud kaitserajatistest üheks paremini säilinud kompleksiks.

Palácio de São Lourenço

Seadsime sammud õhtusöögiks Fernão de Ornelase tänavale, kus hommikul mäletasime olevat igasuguseid tänavasöögikohti. Söögikohti uurides silmas Annike äkki taamal tuttavat hoonet - turgu. Annike on meie kolme hulgast seekord kodutööd kõige paremini teinud, mistõttu tema tungival palvel otsustasime enne õhtusööki veel turuhoone üle vaadata...

Mercado dos Lavradorese kavandas arhitekt Edmundo Tavares, keda teataksegi peamiselt Funchali turu projekti järgi, 1930-te lõpul. Turg avati 1940. a. Maja väljast meenutab meie kolmekümnendate lõpu sanatooriumihoonete peakorpusi, sellised mõnusad kaared ja lintaknad, kuid hoone võlu peitub hoopis selle sees. Peauksest läbi minnes leiab end avarast, mõnede puudega kaunistatud aatriumist. Piki selle perimeetrit kulgevad mõlemal korrusel müügialad, millelt viivad koridorid kõrvalsaalidesse. Saabusime üsna turu sulgemise ajal – suur sagimine oli lõppenud ja osa lette juba tühjad, kuid seda rikkalikku puuviljavalikut, mida Funchali turul kiidetakse, saime igatahes kogeda. Isegi paari kuulsat rahvariides lillemüüjat õnnestus näha, kuigi jah, omi väljapanekuid selleks päevaks kokku korjamas.

Turu sulgemise aegu...

Rua Fernão de Ornelas

Õhtusöögi ajaks maandusime kohas nimega Arte Do Bolo Do Caco. Vihje toidule asub juba söögikoha nimes – polo do caco. Polo do caco on üks Madeira kohalikke „omi“ roogi. Tähendab see klassikalisel kujul lihtsat, kettakujulist paraja panni suurust saia, mis lõigatakse lapiti pooleks, määritakse soolatud küüslauguvõiga ja küpsetatakse, kuni või sulab. Saia-leiva eripära seisneb selles, et taignasse segatakse lisaks jahule ka bataati. Moodsates versioonides leiab ka singi, juustu. šokolaadikreemi jm hea-paremaga leibasid, kuid klassikaline on ainult võiga. Meie tellisime alustuseks kogemata vinnutatud singiga. Kirjutan „kogemata“ seepärast, et tahtnuksin esmalt klassikalist süüa, kuid lauale toodud kakud olid nii pirakad, et ei tekkinud soovi enam üht lisaks võtta. Ju saame järgnevatel päevadel...

Bolo do caco

Läbi õhtuste tänavate kõndides sattusime kogemata samasse sardiiniketi poodi, mille kauplust olime Helega külastanud Portoski - O Mundo Fantástico da Sardinha Portuguesa. Kuigi Funchali müügituba selliste eriefektiga nagu Portos ei hiilanud (remark Portost: "Ühesõnaga, me ei olnud kasiinos, vaid ühes Portugali suurima konservitööstuse „Comur“ esinduspoodidest"), ent sädelev oli seegi ja kõigi aastakäikude sardiinikarbid olid igatahes olemas.

Sardiinid

Canicosse saime Ricardoga, linna keskelt leitud taksojuhiga (tellida saab: +351 9648 39295). Ta oli sõbralik ja jutukas, alles poolteist kuud taksot sõitnud. Elanud peamiselt Funchalis, pihtis, et pole tegelikult Canicos meie hotelli kandis kunagi käinud. Kuuldes, et oleme Eestist, ohkas mees ja ütles, et tahaks päris lund näha, päris lumehelbeid näha ja katsuda, nii nagu need põhja pool on.

Videvik

25.10.2022. Hotel Cais da Oliviera. Canico
Järgmine | Eelmine | Üles

Ämblikukangas Palheiro aias

Eilne õhtu hotellis niitis... Õhtut ent jääb meenutama väike poolnaljakas seik. Olin just oma märkmed kõrvale pannud, kui kuulsime uksele koputust. Ukse taga seisis poolminikleidis mitte kõige noorem daam, silm sinine ja küsis, ega meil tema käterätikut ei ole. Et tema inglise keel oli üsna kehv, siis kulus pisut aega ja seletamist enne, kui probleemile pihta saime. Tuul olnud tema rannalina rõduäärelt kaasa viinud ja ta arvas, et see on meie rõdul. Tädi tahtis ilmtingimata ise veenduda, pidi peaaegu üle rinnatise ronima - no ei leidnud oma rätikut. Korraks mõtlesin paranoiliselt, et äkki saadeti proua luurele, aga loodetavasti vast mitte. Ja kui ka tuppa päeval sisse murda, siis sel ajal peale paari hilbu ja telefonilaadijate siit midagi võtta ei ole.

Hommikusöögilt tulles uurisin ägedalt krapsakalt proualt retseptsioonis autorendi kohta. Selgus, et neil on oma kohalik oma rentija soovitada, hind soodsam kui rahvusvahelistel rendifirmadel ja kõik need muud sõnad. Saavad tuua auto hotelli juurde pooleteise tunni pärast. Leppisime detailides kokku ja nii see auto renditud saigi.

Et ära kasutada kätte langenud aega, käisin ujumas ühes noist betoonaukudest ookeani ääres. Vesi tundus peaaegu talutav, kuid üllatavalt tugev ka jahe tuul ning pilvealune ilm ei soosinud rannamõnusid, seepärast keeldusid plikad vette tulemast.

Rendiautoga saabus väga noor ja väga kena daam. Mõned formaalsused, paar õpetussõna auto üleandmise kohta („jätke lihtsalt kusagile hotelli lähedale ja võtmed retseptsiooni“) ning olime vabad minema. Meie ratastega sõbraks järgmistel päevadel on Renault Clio.

Asusime mööda kitsaid tänavaid teele. Esialgu tahtsid kitsad sõidurajad ja tõsistelt kallakutelt startimised natuke harjumist. Et meie esimeseks sihtkohaks said Palheiro aiad, siis sai käänulistel kõrvalteedel oludega harjuda. Ega siin olegi midagi väga erilist – samad kitsad mägiteed nagu Kanaaridel, Gruusias või kusagil Itaalia kolkas. Gruusiaga tegelikult ei saagi võrrelda – siin ikkagi lahutab kuristikust enamasti soliidne põrkepiire ning teed on üldiselt ikka väga heas korras. Tegelikult tänase päeva lõpuks on mul sellest teedest ning liiklusest siin päris head muljed. Eelkõige aga tundmus, et Eesti sõidurajad ja tänavad on arutult laiad ja ruumiraiskajalikud. Meil hädaldatakse kihutamise pärast, kuid mis viga kihutada, kui silmapiirini sirge sõidurada on nagu lennuväli. Siin on sõidurajad isegi Funchali kiirteel vaevalt veoauto laiused, rääkimata muudest teedest. Sirged lõigud on haruldused, mahakeeramised järsud, sageli teravnurga all ning järsult mäkke üles või mäest alla. See tähendab vajadust täpselt ning mitteräpakalt sõita ning valmisolekut alati vastutulijaga ohutult teeruumi jagada. Kitsas tee tingib ka sõidukiiruse: isegi kiirteel on täpselt paras lasta 70...80-ga, maanteel 50...60-ga ja asulas 30-ga... Ruumipuudus teel sunnib arvestama tahes-tahtmata teistega, kusjuures see pole mitte meeldiv viisakus, vaid elementaarne vajadus. Loomulikult on siin ka „auhinnad“ debiilikutele kohased: kurvist välja sõites ootab enne Hadese valda sisenemist mitusada meetrit õhulendu. Paremal juhul tuleb rumalasti sõites kümneid meetreid mäest üles tagurdada. Eks see on ka kohalike ja huvireisijate indikaator: üldiselt on mägedes tõusulolijal eesõigus; kui siin satud olukorda, kus pead tõusul ettevaatlikult allapoole pressiva sõiduauto eest mõne kiviaia otsa parkima, võib kindel olla, et allatulija on turist.

Palheiro väravasse jõudsime veerandtunnise sõidu järel. Autost välja astudes avastasime, et mäest alla linnulennult me polegi Funchalist teab mis kaugel. Ostsin piletid. Kioskist öeldi, et võime auto jätta sinna või sõita pargi keskele parklasse. Otsustasime jätta väravasse ja jalutada.

Kohe esimeste sammude peale olin valikuga rahul: kõndisime vanade plataanipuude all, poolpilvisest loorist mahenenud päikesekiired muutsid vaate aprillikuiseks. Puude all õitsesid pikkade, justkui maasse torgatud platsmassvarte otsas mingid kellukjad sibullilled, kahel pool teed paistsid siin-seal karjamaad ja karjaaiad, ees terendas mustjas pargisiluett. Inglise park... Kõndisime arvatavasti pargi esimese omaniku, krahv João José Xavier do Carvalhali 1800-te algul istutatud plataanialleel.

Plataaniallee

Palheiro park või aed on eesti konteksti tõlkides põhimõtteliselt mõisapark. Maa kuulus algselt eelviidatud aadlikule, Madeira suurimale maaomanikule (Carvalhali isa oligi muuseas see, kes laskis ehitada praeguse raekoja). João José Xavier laskis ehitada 1801. a. praeguse pargiala lõunapiirile jääva jahilossi - Casa Velha, istutada plataaniallee ning tema ajal rajati lossi ümber ka prantsuse stiilis park. Pargi kavandid telliti prantsuse arhitektilt. Mõned aastad hiljem laskis ta ehitada ligikaudu praeguse pargi keskossa jääva imeilusa São João Baptista kabeli ning kunstvaremed. Jahilossi juures olid ruumikad tallid ning hirvepark. Kuna krahv oli kuningas Dom Pedro IV sõber – too oli omakorda enne oma isa surma Brasiilia valitseja – reisis krahv muuseas ka Brasiiliasse ja tõi sealt kaasa taimi, mille oma Palheiro aeda istutas, kuid ta laskis saata (kuninga käsul) taimi ka mujalt maailmast, kuhu Portugali laevnikel asja oli. Selle tulemusel sündis imekaunis aed mille ehteks olid tänini aeda kaunistavad tuhanded kameeliad (Camellia). Maja-pargi veevajaduse rahuldamiseks ehitati Madeira kolmanda tipu, Pico do Arieiro (1818 m), lähedalt – mis jääb pargist u 11 km kaugusele, veejuhe (kohalikus keelepruugis nimetatakse neid akvedukte levadadeks). Carvlahalil ei olnud peret. Ta elas poliitiku ja sõjaväelasena tagasihoidlikult, mistõttu võib öelda, et Palheiro eedeni aed oli üks tema väheseid kirgi ja eneseväljendusi. Peale krahvi surma 1837. a päris valdused tema vennapoeg, António Leandro da Câmara Carvalhal. Viimast tunti kui elunautlejat, mängurit ja vinget peolooma. Ta veetis enamuse ajast Euroopas, reisis ja pidutses. Madeira teda väga ei köitnud, Palheiros käis ta harva, aed ja villa jäid aastatega unarusse. 1885. aastaks oli mees pärandiga saadud rahad laiaks löönud, mistõttu tuli võlgade katteks maha müüa ka Palheiro. Villa ostis söepunkrite- ja veiniärimees John Blandy. Viimane asus hooneid remontima, ehitas juurde ka uusi, laskis taas üles harida põllud ning korrastas ka aia. Tema pärijad mitu põlve olid tublid aiahuvilised, kes tõid taas taimi Ameerikast ja mujalt maailmast ning kujundasid eelkõige 1920-tel 1930-tel selle tänase romantilise olustiku. 1970-tel ehitati Casa Velha ümber hotelliks ja mõisa põllumaadele rajati golfiväljak. Blandyde kätte on jäänud mõis tänini.

Ajatus...

Funchali sadama suhkruvabriku korstnavundamendist roosiaia kese

Kabel

Casa Velha

Vau!

Grott

Palheiro aed on ajatu. Võib-olla kõige enam leiab sealt seda 1920-te, 1930-te hõngu, mida Eesti parkidest-aedadest kusagilt ei leia. Aiad on elusad ja läbielatud, hästi hooldatud aga mitte ülehooldatud... Vanas hekis võib olla auke, vanas sillutises võib olla konarusi. Aedade süsteem, mida ühendab regulaarne teedevõrk, peidab endas erinevaid aiakesi, iga oma väikse teema ja pühendumisega. Seal on tohutult taimi, osa kenasti sildistatud. Tõeline botaanikaaed. Aga rõhutan veel kord – põhiline on see, et Palheiro aias jalutades tunnedki end nagu ühes vanas, läbielatud ja kogu aeg villaaiana kasutatud villaaias, luksuslikus mõtlemise-olemise kohas; osa sellest ongi ka praegu vaid omanike kasutada.

Aedniku naljad

Olime just jõudmas pargi lõunapiirile, golfimaastike äärde, kui hakkas tibutama. Esialgu mõnus seenevihm läks veidikese ajaga üle täiesti korralikuks vihmaks. Samas – hädalisele visatakse heas loos ikka õlekõrs. Nii tegime paar sammu edasi ning leidsime end hubase valgusküllase teemaja - Casa de Chá - eest. See oli mõnus! Tellisime kannuga teed, quiche, küpsiseid ja ananassikooki.

Villa

Veerand tunni pärast suleti taevaluugid, kuid, nagu potisinine taevavõlv tõotas, oli see ajutine nähtus. Iseenese tarkusest otsustasin võtta suuna Pico do Arieiro peale.

Nagu edasisest näha, ei teadnud me Madeira ilmast midagi. Panin navisse sisse Pico do Arieiro radarijaama parkla ning teele. Kitsas tee lookles mäkke. Ega läinudki palju aega, kui sõitsime sisse udulaama – tegelikult pilvesse. Auto ujutati üle dušilaadse vihmaga, mis vastavalt tuuleiilidele sahmakatena vastu küljeklaase paiskus. Mingi lollidele omase järjekindluse ning arusaamatu lootusega – et äkki tipus paistab päike – sõitsin ettevaatlikult edasi.

Ühel hetkel jõudsime navi järgi sihtkoha parklasse. Udu oli nii paks, et me isegi ei näinud parkla teist serva. Astusin korraks uksest välja ning sain mõnusas 10 kraadises tuuleiilis ämbritäie vett vastu vahtimist. Kuigi kumbki kahest mäe vaatekohast ei ole parklast kaugel, ei tekkinud millegipärast kordagi mõtet sinna jalutada nautimaks hingematvaid vaateid.

Teel Pico Arieirole

Mäest alla tulles tegime kiire peatuse Machicos, kuid jalutuskäigust ei tulnud midagi eriti välja – kuigi merel siras päike, nõristas olematust pilvest paksu vihma. Seepärast piirdusime vaid autotiiruga linnas, käies välja lubaduse sinna mõnel järgneval päeval tagasi minna.

Machico on üks Madeira vanemaid asundusi. Ma vist kusagil eespool refereerisin Madeira avastamise fakte, mille kohaselt olid merehätta sattunud portugali kaptenid João Gonçalves Zarco ja Tristão Vaz Teixeira Madeira ametlikeks avastajateks 1418. a. Järgmisel aastal Madeirale tagasi tulles maabunud nad just Machico ees lahes. Kui nad kaldale astusid, leidnud nad rannalt kaks jämedat puuristi dateeringuga AD 1344 ning ladinakeelse kirjaga, mis tõlkes oleks midagi sellist:

"Siia tuli inglane Machim, keda kihutas torm, ja siia on maetud Anne d’ Arfet, naine, kes oli temaga."

Arvati, et inglased elasid üle laevahuku ja hiljem heitsid saarel hinge. Aastasadadega on tekkinud ende ümber omalaadne Romeo ja Julia keelatud armastuse lugu, mis päädis Inglismaalt põgenemisega ning lõppes Machico rannal. Kes seda täpselt teab, mis juhtus, kuid väidetavalt ristinud portugali kaptenid just Machini nimest inspireerituna selle paiga Machicoks...

Otsustasime ilusamat ilma otsima minna saare idaotsa - São Lourenço poolsaarele. Ida pole sõites ühel hetkel vihmaloor katkes ning üllatus-üllatus, juba Canicali jõudes siras taevas päike. Tagasi sisemaa poole vaadates ümbritses mäenõlvu tumehall vihmakrae, mis varjutas juba mõnesaja meetri kõrgusel vaate mägedele... Ponta de São Lourenço tee lõppes äkitsi ringteega. Raja servad olid kõik täis pargitud, kuid taevaliste soosingul sõitis just ringi pealt üks auto minema vabastades kenasti parkimiskoha São Lourenço radadele lähimas punktis.

Ponta de São Lourenço on niisiis Madeira idapoolseim tipp, mille moodustab ookeani kaduv D'Abra lahte vonklevalt piirav poolsaar. 1982. a moodustati poolsaarele looduskaitseala peamiselt linnustiku kaitseks. Poolsaare tippu, Ponta do Furado vaatekohta, viib 7,4 kilomeetrine (edasi-tagasi) matkarada. Rada on üle 400 m tõusuga, kuid väga tihedalt käidav. Meiegi nägime sadu inimesi turnimas poolsaare tipu poole. Kaljune-klibune kõnnumaa oli sügiseselt tolmune kaetud kollase kõrbenud rohuga. Et plikadel polnud isu pikka rada ette võtta, ronisime esmalt mäest alla Ponta do Buraco neemele ja siis tagasi tulles valisime ühe parklast põhja poole kulgeva tähistamata raja, mida mööda matkasime mäkke u kilomeetri. Kui see siis järskude jäärakute vahele kuidagi hääbus, alistusin väiksema matkalise sajatustele ja keerasime otsa ringi. Ent see rada oli mõnus – ei ühtegi hingelist, kuid mäeelamuse saime sellegipoolest. Eh, olid ajad, kui saime nendega ronida, kuhu iganes... Kui ent aastanumber 10 ette lööb, siis järsku avastad nagu oleksid pundis võõraste lastega: mis enne sobis, enam ei sobi ja vastupidi... Parklasse jõudes premeerisin plikasid jäätisega – vähemalt üks asi peaaegu veel töötab.

São Lourenço

Canicali poole tagasi sõites otsustasin keerata vasakule viivale kõrvalteele ja nii sattusime kahele imelisele vaatekohale Madeira lennujaama teenindava radarijaama juures. Esimesest, Canicali vaatekohast avaneb vaade poolsaare põhjakülje mitmesajameetri kõrgusele püstloodsele kaljuseinale, mille esist ehivad kihvadena ookeanist välja ulatuvad mustad püstised rünkad. Punased, pruunid ja mustad toonid... Kuigi aastatuhandeid jahtunud tekib tänagi neid vaadates kananahk ihule mõeldes sellele möllule, mida Vulcanos siin aegade algul korraldas. Teisest vaatekohast – Ponta do Rostost – näeb nii ida, kui lääne poole jäävat rannikut. Sama stiihia, sama impressioon. Vaid selle vahega, et kui itta vaadates raamis pilti pilvitu ookean, siis läänepoolsed püstloodsed seinad kadusid potisinisesse vett täis pilvelaama.

Ponta do Rosto

Enne Canicali sisse keeramist tegime peatuse Prainhas, mille musta liivaga randa turismibullades kiidetakse. Vaade ookeanile sealt tõesti avanes, kuid vastnähtud lennukivaadetega võrreldes oli see ehk kümnest neli. All mustal liival peesitas paar-kolm inimest...

Prainha

Canical on tilluke linnake Eesti mõistes (või küla muu maailma arusaamade järgi) Madeira idaotsas. Parkisime sadama lähedale. Asustati piirkond juba 1490-tel, kuid erilisi maailmamuutvaid sündmusi linnakeses pole toimunud. Aegadega kujunenud kaluriküla on tänaseks moodsate materjalide ja 20. sajandi teise poole „traditsionaalse“ isikupäratu tarbearhitektuuriga üle kirjutatud. Miljöö mere ääres on alati ju maaliline, kuid seda „külaidiülli“, mida võiks ühest 15. sajandil alguse saanud kalurikülast oodata, sealt ei leia. Jalutasime 16. sajandi algul ehitatud tagasihoidliku Sao Sebastiao kiriku (kiriku kohta on teada seda, et ehitati see varasema väiksema palvela kohale, mille olevat piraadid maha põletanud) esiselt moodsalt platsilt pisut linna sisse ostides mõnd supermarketit, et õhtuks provianti varuda. Sao Sebastiao tänavalt leidsime ühe mõnusalt täiskiilutud supermarketi (supermarket sellises võtmes nagu need Lõuna-Euroopas on: 20m2 põrandapinda mahutavad 100m2 jagu kaupa), kust õnnestus soetada kõik eluks vajalik.

Canical

Päike lähenes silmapiirile. Canicalist ära sõites tekkis tuline vaidlus sohvri ja reisijate vahel. Sohvri unistuseks oli auto Canicosse parkida ja minna õhtustama kusagile hotelli lähedale, plikade plaan nägi ette õhtustamist Funchali... mäkdoonaldis (kas tõesti on need minu lapsed!). Burksikohast mööda kõndides olevat nad seal näinud menüüs mingeid asju, mida Eestis ei müüdavat! Minu argumendid, et Funchalis parkimine pole nii lihtne nagu Tartu äärelinnas, ei leidnud mõistmist ning nii keerasin autonina Funchali teele tingimusel, et enne teeme peatuse Garajaus...

Rannik Canicalist Funchalini on püstloodne ning kaljune. Teele jäävad Machico ning Santa Cruz. Enne viimast saab maailma ühe lühema lennuraja alt (kuhu meiegi maandusime) läbi sõita: see näeb välja nagu kalasilma foto Luxori katedraalist, omaette sürr ja hoomamatu mastaabiga sammaskoda... Tahtsin jõuda enne hämarust Christo Rei juurde, sestap ei hakanud linnakestes teel aega raiskama.

Madeira Christo Rei kõrgub Carajaus püstloodsel kaljuneemel, mis on Madeira üks lõunapoolseimatest punktidest (veel lõunapoolsem on vist vaid üks Funchali lääneossa jääv kaljueend). Ma olen saanud näha mitut Christo Reid, igaühel on oma lugu, enamusel neist on see pigem tänulugu. Madeira Jeesus-Kuningas ent tähistab kohta, kust saarel elanud mittekatoliiklased peale surma merre visati - kuni 1770. aastani ei lubatud saarele mittekatoliiklasi matta. 14 m kõrguse valgest betoonist skulptuuri kavandasid 1927. a kohaliku jõuka advokaadi, Aires de Ornelase, tellimusel prantsuse kujurid Georges Serraz ja Pierre Charles Lenoir. Viimane on tuntud eelkõige mitme, 1920-tel rajatud, I ilmasõja memoriaali autorina Bretagnes. Georges Serraz looming oli peamiselt kristlik, tema üheks tuntumaks tööks on Houches’sse Prantsuse Alpides rajatud Christ-Roi (Les Houches), Carajau monumendile sarnane Jeesus-Kuninga taies, mis valmis Madeira Jeesusest 7 aastat hiljem. Legend räägib, et Ornelas lubanud skulptuuri ehitada, kui tema lootusetult haige abikaasa paraneb. Abikaasa paranes ja figuur ehitati.

Saabusime Garajausse üsna lõikavas tuules päikeseloojangul. Parkla poolt küljest kattis Jeesust allosast laineplekist kole piirdeaed – eeldatavasti on see ajutine nähtus, ent mere poolt olid vaated vabad. Kõndisime treppidest alla, ookeani kohal rippuva kaljueendi poole, et vaadata Jeesust ja võrratuid vaateid Garajau looduskaitsealale ning läänes taamal esimestesse tuledesse sättivasse Funchalile. Alla kõndides sattusime veel ühele imelikule nähtusele – keset mittemidagi on ehitatud kole betoonist putka, mille algeesmärki ma ei tea, kuid mida turistid on kasutanud oma vältimatute vajaduste rahuldamiseks. Väga nõme ja pildistamist segav. Alla jõudes ent oli kõik korras...

Christo Rei

Carajau

Portugalis on selliseid õnnistavaid kivikristusi kolm – nüüd olen neist kahte – Lissabonis ja Garajaus - näinud, üle jääb vaadata Figueira de Castelo Rodrigo Jeesus Ida-Portugalis.
Funchalis juhtuski see, mida kartsin – parkimiskohti lihtsalt ei ole. Pooletunnise ringikärutamise peale ütlesin ühel hetkel võsukestele, et mõelgu oma soovid nüüd ümber, sest kui ma lähima 5 minuti jooksul parkimiskohta ei leia, siis läheme Canicosse. Ja just sel hetkel silmasin viita maa-alusesse parklasse. Parkimiskoht – 1 euro tund - oli leitud.

Mööda promenaadi sadama poole jalutades kerkis ninna magusat suitsu. Siin-seal tossasid improviseeritud müügiputkade juures grillid, millel röstiti kastaneid. Plikade uudishimu kerkis lakke, kui nad kastanitest kuulsid. Ostsin siis neile ühe tuututäie ise omast arust nende maitseelistusi teades täiesti kindel olles, et pean enamuse neist mugulatest ise ära sööma. Ent võta näpust – nüüd on meil bolo do caco kõrval uus kultuskaup – röstkastanid. Funchalist ära sõites pidin kaasa ostma juba palju suurema tuututäie kastanimune.

Tüdrukud said mäkist oma ihaldatud õhtusöögi ning olid rahul. Rahulolevalt lahkus ka üks noor kerjus, kes Shreki kassi silmil järsku meie laua juurde ilmus söögiraha küsima. Mina ise süüa ei tellinud, vaid panustasin mõne Canico kõrtsu menüüle.

Kojusõit ent ei sujunud nii hästi, kui ma lootsin. Kõigepealt suutsime Funchalis parklast paar kvartalit mööda kõndida, mille käigus Annikesel õnnestus kuidagi kõhuli käia ja põlv ära rüüstata. Ning lõpuks, kui auto leidsime, hakkasin Canicos Wazega vaidlema ja loomulikult jäin ise lolliks. Lollide õnneks on taevaisa nende poolt, mistõttu hetkel, mil kartsin end olevat juba eksinud, keerasin juhuslikult hotelli ette ja leidsin kohe ka parkimiskoha. Seda autode hulka siin kitsukesel tänaval vaadates pean märkima, et juhtunu on omamoodi müsteerium ja ime.

Kell hakkas kümme saama, kui lõpuks tuppa jõudsime. Et plikadel oli vaja mobiiltelefoni nokkida ja muud tähtsat teha, läksin üksinda õhtusööki nõutama. Ma ei viitsinud enam pikka jalutuskäiku ette võtta ja astusin seepärast sisse meie hotelli kõrtsu. Elu kees, kohalik Clapton mängis (ja isegi üsna loomutruult) parajasti umbes kaheksale kuulajale „Cocaine“’i. Istusin õueterrassile ja nuusutasin tuult. Mõnus... Kohe saabus kahjuks kurva uudisega ettekandja, kes teatas, et köök suleti 5 minutit tagasi, aga ta saab mulle teha vaid hamburgeri. Hakkasin valju häälega naerma. Toogu siis burks, aga selle juurde palun üht klaasikest madeirat ja külma õlut, kui tohib...

Aitäh, Issand, ma olen õnnelik!

Kastanid

26.10.2022. Sao Jorge. Vana suhkrutehase varemetel
Järgmine | Eelmine | Üles

Sao Jorge

Istun ümmargustel soojadel rannakividel. Lapsed mängivad kivide ja krabidega. Laura jookseb vahetevahel lainetega võidu ning kilkab rõõmust, kui mõni ootamatu veelaam ta plätud jaheda ookeaniveega üle ujutab. Lained sahisevad, vaade on taas miljonit väärt. Siin on mõnus, päike paitab just paraja +20C-ga; tulime tund aega tagasi Achada do Teixeirast mäedest ja seal näitas kraadiklaas jubedas tuules ning paduvihmas +12C. Tegelikult tahtsime minna Pico Ruivo rajale, aga metsik udu ja külm vihm tegid nähtavuse ja olemise nulliks – terve mõistus arvas, et ei peaks end leotama minema, sest ei näe nagunii midagi. See on tänase päeva tähtsam õpetus, mida kõrva taha panna: kui rannikul sirab päike, ent saare kohal sõuavad tumesinised pilved, siis pole mõtet saare keskelt ilusat ilma otsida. Nii algas tänanegi hommik, lootust andva päikesetõusuga rannikul, ent pärastlõunal mäkke minnes saime taas korralikult udu ja vihma.

Otsustasime hommikul ette võtta saare põhjaranniku. Mingit suurt plaani ei olnud, ent vähemalt Santana teemapargis ja Queimadase parkmetsas tahtsime ära käia.

Esimese peatuse ent tegime hommikuselt mõnusalt unises Porto da Cruzis. Parkisime vanalinna, otse keskväljaku äärde. Kohalikud pensionieelikud jutlesid paari poekese ees, muid inimesi kusagil näha ei olnud. Et meil oli apteeki asja, siis otsisime üles kõigepealt selle, edasi jalutasime läbi imetillukese vanalinna (linna asutati 1577. a) ning mööda rannapromenaadi betoonujulatest (selleks hooajaks juba suletud) mööda kaljuse neemeni (Furna do Porto da Cruz?), mille kohal kõrgus huvitavalt punasekihiline kalju. Kalju otsas on paar kivihunnikut, mis markeerivad kunagist Porto Cruzi kindlust ja patareid.

Porto Cruz

Vanalinna poole tagasi jalutades avanes üle lahe vaade kogu linnale. Porto da Cruz on mere poolt ääretult maaliline: linna piiravad püstloodsete seintega 500...700 m kõrgused kaljud nagu hiiglaslikud kiviplokid, neist suurimaid on Penha d'Águia.

Porto Cruz

Teisel pool eelviidatud kaljut sattusime Faiali, mis oma olemuselt sarnanes vägagi eelmise linnaga. Faial on isegi paarkümmend aastat varem Porto da Cruzist, kuid nende lugu on üsna sarnane: kalapüük ja suhkruroo kasvatus ning ümbertöötlemine, kuniks seda äri jätkus. Faiali esimene ehitis pärinevat ent legendi järgi 1519. aastast , kui sinna ehitatud meritsi kohale veetud hiiglaslikust seedritüvest ühes tükis välja raiutud puitkabel. Loomulikult seda enam näha ei saa, kuid Faiali kesklinnas võib vaadata kena 1746. aastast pärinevat koloniaalset valget kirikut. Tegelikult me jooksime ühest Faiali pärlist mööda. Nimelt asub linnakesest pisut lääne poole osaliselt vulkaanilisest kaljust välja raiutud tilluke kabel - Capela de Nossa Senhora da Penha de França, mis piltide järgi tasuks vaatamist. Avastasin selle Santanas restoranis toitu oodates, kui telefonis skrollisin.

Faial ja Penha d'Águia

Ahjaa, veel Faialist. Pisut dendroloogiaga kokkupuutunule on põnev Faiali nime saamise lugu. Nimelt kasvas noil mägedel enne inimesi palju ühe troopilise porsa, Myrica faya, põõsastikke (see on muuseas meie oma sooelaniku, hariliku porsa, lähisugulane). Kuna põõsast kutsutakse ka portugali keeles faiaks (ka faia-das-ilhas), siis siit see nimi – Faial – ka tuleb. Muuseas ka Funchali nimi tuleb taimest. Funchali orgudes kasvas asunike saabudes palju metsikut fenkolit, mida portugali keeles kutsutakse „funcho“...
Faiali tulek oli tegelikult plaan B-na kaustikusse isegi üles kirjutatud, sest reisijuhis soovitati sinna minna nautima imelist vaadet linnale, ookeanile ja kaljudele Faiali kindluse juurest. Olles juba niikuinii seal otsisime siis tillukese sõjamasina üles. Parkisime auto rohtunud asfaltplatsikesele mille kõrval kohalikud mehed vikatiga kõrget rohtu niitsid. Esialgu võttis võimust mulje, et mingit kindlust ei ole – ümberringi kõõluvad mäekülgedel vaid pisikesed majapidamised. Ent üks rohtunud rada viis siiski edasi ja seal see oligi. Noh – kindluseks on seda kivihunnikut nagu palju nimetada. Kindlus on oma olemuselt patarei, sisuliselt eenduv siseruumiga platvorm, millele paigutatud inglise tüüpi suurtükkidest sai tulistada. Kohaliku väekama aadlimehe Catanho de Menezesi, mehed lasksid selle ehitada algsel kujul arvatavasti juba 16. sajandil, kuid rajatist tuuniti vähehaaval ka edaspidi. Ehitati kindlus eeskätt piraadihirmus, kuid teadaolevalt kasutati kahuripauke peaasjalikult kord aastas tähtsal kirikupühal kohaliku jumalaema (Nossa Senhora da Natividade) ülistamiseks. Linnusesse sisse ei saa, see on mõnusalt vääntaimedesse kasvanud. Kuid vaated ümbrusele on tõesti otsimist väärt...

Faial

Santana teemaparki markeerisid suhteliselt väsinud parkimismajad, mis ilmselt mingil hetkel on olnud tasulised või tehakse tasuliseks äkki kevadel-suvel, kui hooaeg on tõsisem. Piletikassa nägi välja oma hiiglasliku katusealusega nagu futuristlik bensiinijaam. Pileteid ostes vabandas müüjanna ette ja taha, et mõned atraktsioonid ei tööta ning rong – vedur pidi olema omaaegse Monte raudtee veduri replika – ei sõida praegu. Aga kõik muu on avatud. Astusime suure õhinaga parki avastama.

Ma ei tea, miks mulle oli jäänud mulje, et Santana teemapark on pigem nagu vabaõhumuuseum. Seda sammhaaval avastades tekkis üha rohkem mulje, et oma olemuselt meenutab see rohkem temaatilist lõbustusparki. Annike ütles ilusasti, et see park kõnetaks palju rohkem, kui oled 7 aastane. Ega seal ju midagi halvasti olegi: 14,5 ha ekspositsioonist leiab nii vesiveski kui tuuleveski, traditsioonilised taluhooned (koos loomadega), traditsioonilised Madeira tunnuseks saanud A-frame konstruktsiooniga suvilaid meenutavad rookatusega majad, traditsioonilise peldiku (nagu päris) ja mitmeid muidki asju. Lisaks paar hiigelsuurt mütsi ja saabast, suur mänguväljak ning mõned õppe- ja mängupaviljonid. Kõik need ehitised paiknevad põnevalt kujundatud õierohkes aias. Minu jaoks jättiski see aed ise kõige ägedama mulje. Ühes paviljonidest näidatakse Madeira ajaloost filmi, teisest leiab 5+ aastastele disainitud vidinad, mille abil seletatakse, kuidas saab nisuteradest jahu ja suhkruroost suhkur – põlluviljad, tänu millele Madeira asunikud üleüldse pikkade sajandite jooksul mitte ainult ei jäänud ellu, vaid said ka vorsti saia peale panna. Väljapanek pani millegipärast siiski natuke õlgu kehitama: vabaõhumuuseumiks natuke liiga „kerge“, lõbustuspargiks nagu liiga staatiline. Õnneks Laura kaifis lautade juures söövaid koduloomi, kellest oli tõesti linnalaste jaoks tehtud väga kena ülevaade: lambad, haned, kanad, lehmad, siga, jaanalinnud, jänesed ja kitsed (võib-olla oli veel keegi).

Santana salarada

Vesiveski

Tuuleveski

Laut

Traditsiooniline Madeira tualettruum. Kordumatu arhitektuur...

Santana teemapargi uhkuseks on Madeira traditsiooniliste majade koopiad. Neid leiab sealt üsna mitu: on arhailine suitsutare – väga Eesti moodi, eriti palkidesse imbunud suitsulõhn, ent mööblitükkide tisleritöö on palju peenemat sorti, aga ka moodsamaid, 19. sajandi ja hilisemagi sisustusega majakesi. Majakestes ketravad ja koovad ülisõbralikud memmed. Santanasse üles pandud kujul hakati majakesi ehitama 15. sajandil: madal alusmüür ja maasse kaevatud-raiutud keldriseinad laoti kividest, maja karkass tehti puidust. Et palgiosa vähendada moodustas enamuse karkassist katus, mis kaeti pilliroovihkudega – kõik kohapealsed looduslikud materjalid. Esiseina detailid värviti erksates toonides. Tavapäraselt on fassaadil kolm akent ja uks; üks aken asub ukse kohal. See ülemine aken ei asetse niiviisi vaid toreduse pärast: ca 4...5m harja kõrgusega majadel paikneb harja all pööningulaadne moodustis, kus enamasti kuivatati-hoiti köögivilju, kuid talviti võidi seda kasutada ka magamiskohana – harja all oli kuivem ja soojem. Põhikorruse jagas ristsein pooleks, uksetagune ruum oli enamasti köök ja selle taga elutuba.

Traditsioonilised Madeira majad teemapargis

Kõigest hoolimata näitas kell juba pärastlõunat, kui parkla poole sammusime. Viimased paarsada meetrit muutusid alanud vihma toetusel siiski üsna sprindiks.

Leidsime vihma eest varjulise söögikoha Santana keskuses – restorani nimi oli vist Bragados Santana. Santana on linnake nagu nad kõik siin saarel – midagi suurt ja põnevat ajaloos ei ole toimunud. Asutati 1550-tel Bragast tulnud sisserändajate poolt (sellest siis meie kõrtsi nimigi ilmselt inspireeritud). Nime sai linnake piirkonna kaitsepühaku, Santa Ana, järgi. Turistirahva seas teatakse asulat just nendesamade värviliste Madeira majade (Casas de Colmo) ja teemapargi tõttu. Majakesi on lisaks teemapargile pooltosinat üles ehitatud Santana keskusesse, raekoja taha (raekoda ise on muuseas väga lahe sammaskaaristuga ehitis, vist äkki 1940-test – ei ole senini netis tuhlates selle kohta palju leidnud). Eks nende majakestega on läinud nagu meie palkaitade ja rehetaredegagi – õõnesplokk, plastmass, laineplekk ja küprok söövad vanad kombed välja. Madeira traditsioonilised majadki on maastikust väljaspool turismimulli praktiliselt kadunud.

Santana keskuse majad

Lõunatamisele kulus pea tund – kõrts kihas rõõmsatest kohalikest ja huvireisijatest. Vihmasadu hetkel stoppas, taevasse vaadates ent oli ilmselge, et sealt tuleb varem või hiljem lisa. Ostsime postkaarte. Tüdrukud kirjutasid neile omad sõnumid Santana turuplatsi ääres tugimüüril istudes. Saanud kirjatööga just ühele poole, algas tibutamine taas. Nüüd tuli leida postkontor. Läksin seda ühest nännipoest küsima, mispeale müüjatar viipas naerdes üle tänava; jah, üks Santana keskuse kümnest majast on tõepoolest postkontor – viitsinuks ma meie kõrtsu juures tänavanurgal ringi vaadata, leidnuks selle ka küsimata.

Santana linnavalitsuse maja

Santana

Auto juurde jõudes tibutas endiselt. Seepärast tegin ettepaneku minna Rocha do Navio köisraudteega reisima. Köistee jääb rannikule, mistõttu arvasin, et äkki niiviisi pääseme vihmast. Rocha do Navio on vaikne külake rannaservas, kust saab matkata naabruskonda kaitsealale ja niisama piki rannikut istanduste vahel. 1997. a ehitati ca 500 m kaljust laskumiseks köisraudtee eelkõige lihtsustamaks kohalike inimeste liikumist. Ent mis täpsemalt või kuidas – ei tea, sest kohale jõudes piirasid piletiputkat triibulised lindid – raudtee sel päeval teenuseid ei osutanud. Ka rannikul loodetud ilusa ilma mull lõhkes pauguga – raudteejaama jõudes sadas nagu oavarrest.

Rocha do Navio köisraudteejaam

Võttis nõutuks. Päev oli alles noor. Vaatasime kaustikusse tehtud märkmeid ning otsustasime sõita Queimadase loorberimetsa (Parque Florestal das Queimadas).

Tee lookles mööda kitsaid teid, eriti viimased kümmekond kilomeetrit kus kitsuke sõidurada muutus kohati vaevalt auto laiuseks. Teeääri palistas esialgu massiliselt hortensiavõsa, mis ülespoole tõustes asendus metsaga. Teeäärsed puud tundusid kuidagi tuttavad – pikad peened, justkui lipendavad lehed. Eukalüptid? Ja, nagu hiljem selgus, olidki. Kiirekasvulised eukalüptid (Eucalyptus globulus) toodi saarele sisse ja istutati siia-sinna raiutud metsade asendamiseks ning nõlvade kindlustamiseks. Paraku tunnevad need puud end saarel liigagi hästi ja vohavad, sundides looduslikku loorberimetsa tasapisi taanduma. Probleem on selles, et eukalüptid annavad väga hästi looduslikku uuendust, puud on kohastunud Austraalias metsatulekahjudega, mistõttu kohalikes tulekahjudes, kus loorberimets hävib, elavad eukalüptid tule üle ja põlengutes säilivad ka nende seemned. Raiudes annavad puud metsikult võsu, mistõttu isegi hea tahtmise korral on nendega võitlemine osutunud parajaks väljakutseks. Pikas perspektiivis võib eukalüptidest saada saare ürgse ökosüsteemi hävitaja. Metsi on asendatud ka ühe männiliigiga - Pinus pinaster. Kuuldavasti sellest nii invasiivne liik pole kujunenud, kuid asendades loorberimetsa muudavad need männikud nii pinnase kui alustaimestiku tõrjudes istutusaladelt välja liigid, mis on kohanenud just loorberimetsa kooslusega. Madeira loorberimets on üks maailma unikaalsetest ja üsna haruldastest ökosüsteemidest. Loorberimetsa sellisel kujul leidub veel Assooridel ja pisut Kanaaridel. Seepärast on loorberimetsa kadumise probleem mõnes mõttes kogu maailma probleem.

Caminho das Queimadas

Loorberimets on selline äge võpsik. 2018. a kirjutasin Tenerife reisikirjas (...tenerife2018) sellest nii:

„Tee käänutas pilvemetsa vahel. Ma ei ole päris kindel, kas see on päris sarnase toimimisega kooslus nagu nägime kunagi Horton Plainsil Sri Lankal, kuid siinnegi mets - laurisilva - "loorberi mets" (laurel forest) elab paljugi oma elust üle mäe suunduvates pilvedes. Tegelikult ei koosne see mets muidugi ainult loorberipuudest, vaid paljudest liikidest, mille sarnaseks omaduseks on pideva suure õhuniiskuse taluvus. Enamasti väljendub see lehtede spetsiifikas - lehed on kaetud kerge läikiva vahakirmega. Tenerife loorberimetsades peaks leiduma liike kolmest loorberiliste (Laureacea) hulka kuulvast perekonnast, sh ka harilik loorberipuu (Laurus nobilis). Lisaks peaks olema siinsele metsale iseloomulikud ka luuderohi, nn portugali loorber või kirsipuu (Prunus lusitanica), iilekseid (Ilex) ja meilegi tuttava paakspuu alamliik Rhamnus frangula baetica. Iseenesest näeb see mets pisut välja nagu 20-30 aastane puhas remmelgamets mõnel lamminõlval. Küllaltki tihe, harulised, vihmavarjulise kujuga puud, varjuline ja tumeroheline tihe alusmets.“

Madeira loorberimetsal on kaks tüüpi – nn kuiv ja niiske mets. Niisked metsad levivad siis orgudes ja mägede põhjanõlvadel, kuiva tüüpi metsad lõunanõlvadel. Märja metsatüübi peapuuliigid on assoori loorberipuu (Laurus azorica), okootea liik (Ocotea foetens), pirnloorberi liik (Persea indica) ja puis-kletra (Clethra arborea). Kuivas domineerib ikka see assoori loorberipuu, kletra ja pirnloorber, kuid koos Apollonias barbujana (ei leia eestikeelset vastet) ja Visnea mocanera’ga. Alusmetsas kasvab lisaks sajale muule liigile ka tuttavlikku kanarbikku (Erica platycodon) ja mustikat (Vaccinium padifolium) – muidugi mitte meie kodumetsa liigid. Meie sõitsime siis pigem läbi niisket tüüpi metsade, samuti kui sihiks pandud Queimada parkmets on niiskemate loorberimetsade killast.

Queimada parkmetsa väravasse jõudes tibutas endiselt, kuid maad katvate porilompide järgi võis arvata, et suur sadu on sealt just üle käinud. Udupilvedega kaetud mäekesed ümberringi (olime merepinnast tulnud 850 m kõrgusele) ei tõotanud erilist kuiva, ent ajasime siiski vapralt keebid ülle ning läksime metsa avastama.

Keebistunud

Queimada parkmets ja selle piirkonna loorberimets üleüldse on kantud UNESCO looduspärandi nimekirja. Parkmetsa saabujaid tervitab romantiline valge muinasjutumaja - Casa das Queimadas. Maja ehitati 1920-tel, 1940-te keskpaigas ehitati hoonet ümber, eelkõige edevdati siseviimistlust. Maja vaib olevat inspireeritud Santana rookatusega majadest, kuid välja näeb see nagu XX sajandi alguse unistuste jahimaja või tagasihoidlik maavilla. Nagu mina aru olen saanud, ehitatigi maja ühena mitmest mägionnist, mis ehitati Caldeirão Verde veejuhtme (levada) raja äärde raja hooldajatele ja matkajatele. Selle sajandi algul hoone restaureeriti Metsa ja Looduse Konserveerimise Instituudi eestvõttel (julm otsetõlge portugali keelest).

Casa das Queimadas

Siinkohal ei saa mainimata jätta Madeira maastiku üht olemuslikku nähtust – levadasid. Levadad on mägedesse ehitatud veejuhtmed, sisuliselt akveduktid, mida rajati mägedest küladesse vee juhtimiseks. Veejuhtmete jaoks on sageli ehitatud tunnelid ning need läbivad Madeira mägimaastike metsikumaid paiku. Ehitama asuti neid kohe koos asunduste tekkimisega, viimaseid ehitati teadaolevalt veel 1940-tel. Kokku on ehitatud Madeirale u 2130 km levadasid. Täna töötavad veekandjad endiselt, nende kõrvale, hooldusradadele, ent on tekkinud matkarajad – samuti üks Madeira iseloomujooni. Queimadase parkmetsa läbib Caldeirão Verde levada, millega seotud matkarada on üks Madeira pikimaid ja tuntumaid – koos Caldeirão Verdega liituva Caldeirão do Infernoga on sel veejuhtmel-matkarajal pikkust 37 km. Ent Queimadast saab alustada retke ka Pico Ruivole – Madeira kõrgeimale mäele - või avastada maastikku Queimadase rajal. Tegelikult, nagu kogesime kohapeal, on metsapark radu täis, mis loorberimetsa avastamiseks sobivad samuti ideaalselt.

Jupike levadast

Loorberimets

Queimadase alleed

Jalutuskäik loorberimetsas jättis imelised mälestused. Ma ei oska seda kirjeldada: turvaline, rahulik, omas ajas kulgev... Nii kui puude vahele kadusime, hakkas uuesti sadama, ent vihm ei häirinud, pigem sobis selle metsaga. Queimada maja juurest lähevad parkmetsa alleed, üks neist on näiteks pöögist, üks seedritest, üks kohalikest kadakatest... Seedriallee... Nagu kirikus oleks kõndinud: masajad jämedad tee kohale käändunud muinasjutulised puud, nende taga loorberivõpsik. Just võpsik (aga äge võpsik), sest see loorberimets ise näeb välja nagu tumeroheliste pintslitõmmetega pajustik või vana türnpuuvõsa mõne meie jõe kaldal. Ilmselt käis siin ka Tolkien, kui mõelda tema Lothlórieni metsale... Lõpuks näitas end isegi päike ühest pilveaugust rebides korraks uduliniku pooleks. Saime mõneks hetkeks aimu, millised vaated siit sealt puude vahelt ümbritsevatele orgudele päikeselisel päeval avanevad... Kui enne vingusin traditsiooniliste Madeira majade maastikust kadumise üle, siis üle Queimada parkla silmasime ühe majapidamise servas ühte arhailist ja lääpavajunut...

Üks autentne majake Queimadase metsa serval

Ja nüüd oleme siin, rannikul, Sao Jorges’s. Vana suhkruvabriku väravakaar annab maalilise raami ookeanile ning väikest kivist randa piiravatele kaljudele. Sao Jorge vare on tegelikult üsna tagasihoidlik. Pigem avaldab muljet selle taha, sisemaa poole jääv rohtunud tänav. Pole ka siin taga suurt kohalugu, püüti kala ja tehti suhkrut. Ent Sao Jorge juures on just sobiv hetk meenutada Madeira suhkruroo lugu ja ka koloniaalmaailma orjapidamise alguse lugu.

Suhkruroogu tunti Aasias juba tuhandeid aastaid, arvatakse, et seda hakati kultiveerima kuskil Paapua Uus-Guineas umbes 12 000 aastat tagasi. Sealt levis see aegamisi Hiinasse, kus õpiti suhkrut rafineerima ning India kaudu tulid suhkruteadmised Lähis-Idasse. Euroopasse jõudis esimene suhkur ilmselt juba Aleksander Suure aegu, kuid laiemalt levis see jõukamate inimeste seas esimeste ristisõdade aegu. Suhkru valmistamise kunst imporditi Ibeeria poolsaarele ja Vahemere äärde mauride vallutustega. Ka sõna „suhkur“ tuleb araablastelt – nende keeli nimetati valget maiust „as-sukkar“ või midagi sellist.

15. sajandil kasvatati suhkrut vast enam Sitsiilias. Peale Madeira avastamist ent tabasid portugallased ära Madeira looduse võimalused ning juba 1425. a. asutati Henry Meresõitja isiklikele põldudele Campo do Duque’s Funchali lähistel esimesed suhkruroo põllud. Suhkruroo kultiveerimine osutus üliedukaks ning järgnevatel aastatel asutati juba suuremaid põlde Machico piirkonda, Calhettasse ja mujale. Suhkrutootmise protsess oli toona üsna arhailine: roog lõigati ja jahvatati peale lõikust esimese 48 tunni jooksul. Mida hiljemaks jahvatus jäi, seda vähem õnnestus sahharoosi, mis on suhkru allikaks, roost kätte saada. Jahvatamisel eraldati suhkrumahl ja bagasse – nö suhkruroo „aganad“. Mahl filtreeriti, ja sisuliselt keedeti, kuni see muutus mesijaks. Mesijat massi kuumutati edasi kuni see hakkas kristalliseeruma. Siis tuli mängu suhkrumeister, kes õigel hetkel kurnas vedela osa – melassi välja. Saadud ollus ongi sisuliselt suhkur, pruun suhkur. Et saada paremat kvaliteeti, kristalliseerunud suhkur purustati uuesti, kuumutati veega, et eraldada rohkem sodi ja melassi, ning sisuliselt eelmine protsess kordus.

Sao Jorge

Sao Jorge org

Edukale suhkruroo kasvatusele Madeiral lükkas elu sisse eeskätt sobiv kliima, kuid ka rikkalikud mageveejõed ja lademetes puitu, mis suhkru tootmiseks on hädavajalikud (keetmine – 1 kg suhkru tootmiseks kulus u 50 kilo puitu). Katalüsaatoriks sai suhkruveskite moderniseerimine 15. sajandi esimesel poolel. Kui enamasti tolle ajani kasutati roo hekseldamiseks hobuveskeid (hobuse asemel võisid veskirattaid ringi ajada ka härjad või orjad), siis Madeiral arendati vesiveskid. See kiirendas plahvatuslikult suhkru tootmist, mistõttu AD 1500 oli Madeira suurimaks suhkru eksportijaks maailmas. Ühelt poolt suudeti toota massi, ent teisalt suudeti massile anda väga hea kvaliteet, mistõttu Madeira suhkrut sai müüa palju kõrgema hinnaga kui toonaste konkurentide toodangut Sitsiilias, Marokos või Egiptuses. Saarele asutasid suhkru tõttu kaubapunkte kaupmehed kõikjalt Euroopast, mistõttu voolasid Madeirale kõikvõimalikud eksootilised kaubad. Markantsem ehk on fakt, et Flandria kaupmehed vahetasid lisaks rahale suhkru vastu ka ... maalikunsti. Tänane Funchali katedraali altarimaal ja terve korrusetäis Madeira kirikutest päästetud flaami kunsti, mida Funchali muuseumis vaatamas käisime, tekkis saarele just suhkruäri tulemusel eelkõige kaubavahetusest Bruges’i, Antverpeni ja Mecheleni kaupmeestega.
Suhkru tootmine vajas kõvasti tööjõudu. Probleem lahendati orjadega. Esimesena hakati sisse vedama guantši orje Kanaaridelt (guantšidest ma kirjutasin mäletamist viisi Tenerife ja Lanzarote reisikirjades), kuid, et ka Kanaaridel alustati suhkruroo kasvatusega, siis leiti tõhusamaks orje püüdma hakata Guinea rannikult. Madeira kogemus sünnitas ühe Uue Maailma avastamise ja koloniseerimise aegse õuduse – orjakaubanduse. Portugallastest said ühed suurimad orjapüüdjad ja müüjad. Aafrikast püütud orjad viidi otse üle mere istandustesse või koguti näiteks Kanaari saarte orjaturgudele, kust oksjonitel müüdi vaeseid orje laevatäite kaupa edasi Uue-Maailma, eelkõige aga Brasiilia suhkruroo, puuvilla ja taevas teab veel mis istanduste, kaevanduste ja mille kõige muu tarbeks. Arvatakse, et ainuüksi Madeira suhkrurootööstuse jaoks veeti sisse ligikaudu 3000 musta orja (aga Madeira oli väike saar...). Muidugi ei olnud orjakaubandus Vahemere piirkonnas mingi uus nähtus – araabia piraatide orjapüüdmise aktsioonid ja Põhja-Aafrika ranniku orjaturud olid kurikuulsad juba ammu enne Madeira suhkrubuumi, ent mitte kunagi varem polnud orjaäri ulatunud nii massiliseks ja aktsepteeritud ettevõtmiseks, kui portugallasete juhitud kolm-neli järgmist sajandit.

XVI sajandi teisel poolel hakkas Madeira suhkruunelm otsa saama. Esiteks lõi hinnad alla odav suhkrutootmine Uues-Maailmas, eeskätt Brasiilias, teisalt oli intensiivne rookasvatus kurnanud välja mullad – saagid hakkasid niruks jääma ning lisaks ilmusid XVIII sajandi algul ka rookahjurid. Kõige selle tulemusel suhkrutootmine hääbus: XVIII sajandi alguseks töötas viiekümnest suhkruveskist veel vaid üks. Enamus saarel tarbitud suhkrust veeti sisse Brasiiliast. Loodus tühja kohta ei salli ja nii istutati mahajäetud suhkruroo põllud täis viinamarju – nii sai alguse Madeira veini lugu.

XIX sajandi lõpupoole hakkas suhkrurookasvatus saarel korraks uuesti jõudu koguma – nimelt hakati tootma rummi. Rummitööstuse kõrvalt jäi ressurssi ka suhkru valmistamiseks ning täiesti omaette tooteks kujunes melass – suhkruroomesi. Toodeti nii rummi (kääritatakse melassist), kui krõpsumat napsu (aquerdente de cana - kääritatakse otse mahlast). Rumm läks ekspordiks, kuid alates 19. sajandi keskpaigast joodi seda meelsasti ka kohapeal Madeira kultusjoogi – poncha - segus. Mis see poncha täpsemalt on kirjutan vast kunagi hiljem, kui olen seda ise maitsnud.

Sao Jorge suhkruvabriku vare

XX sajandi alguse kuivad seadused ja piirangud mõjutasid suhkrurookasvatust taas kehvemast küljest ja nii jäid palju põllud uuesti sööti või rekultiveeriti tuulele vähem avatud põldudel banaanidega. Suures plaanis tähendas see külade hääbumist: tegevuseta rahvas otsis õnne Funchalis või hoopis mandril. Et Madeiral kasvavad kõiksugu põlluviljad, siis on kasvatatud ka neid läbi aegade, ent peale viinamarjakasvatuse miskit esile tõsta ei saa. Täna teavad kõik Madeira veini, kuid melassi, rummi ja roopuskarit toodetakse tänini. Melass kohalikul turul läheb peale rummi eelkõige bolo de melide küpsetamiseks.

Laura

Hüva, jäin lobisema – juba märksõnu sai ritta kole palju. Annike pildistab üht eriti nunnut valget värvi krabi, Laural õnnestus ühe lainega pihta saada. Siin leigetel kividel lesides on nurruvat lainekohinat kuulata lihtsalt mõnus, ent kui tahame Vincenti minna, peame startima - õhtu tuleb peale.

Annikese sõber

27.10.2022. Hotel Cais da Oliviera. Canico
Järgmine | Eelmine | Üles

Ponta Delgada Bom Jesuse vaatekohast

Istun taas meie suurel rõdul. On veini ning mullivett. Kuulan seekord vihmasabinat palmilehtedel. Läbi paksu vihmakardina näeb vaevalt tänavat maja ees: sajab ikka täiega. Käisime täna õhtustamas hotellikompleksi peenehõngulises restos – „Hamilton Steakhouse’s“ – 50 m vaid jalutada, kuid teel sinna suutis paduvihm leotada keebid läbimarjaks. Kui tilkuvatena hubasesse söögituppa astusime jäid hetkeks paljud seesolijad meid hämmastunult jõllitama, ent hetke päästis hästi sõbralik vanaema olemisega ettekandja, kes palus mantlid eraldi varna riputada ja juhatas meid naeratades lauda nagu vanu tuttavaid. Suurte klaasakende taga ladises vihm, samas kui sees sumedate kollakate laiavarjuliste lampide valgel oli päris mõnus end toitu oodates diivanipatjade vahele kerra tõmmata. Sõime kala ja bolo de cacot.

Eilne loojangune sõit Sao Vincentesse pööritas piki Madeira põhjakalda järsakute serpentiine. Iga kurvi pealt näidati uut ja lummavamat pilti. Ja kui ühel hetkel mõtled, et loojuva päikesega kaljune merevaade ei suuda enam üllatada, siis järgmises kurvis oled sunnitud oma sõnu sööma. Iseenesest kilometraaž Sao Jorgest Sao Vincentesse, isegi kui sõita mööda väikeseid teid nagu meie püüdsime, on alla 30 kilomeetri. Aega kulus sellele üle tunni, mistõttu Vincentesse jõudsime juba tugevas hämaruses. Tee käänutas mis hirmus, kuid ilmselt andsid ajakulule lisa mitmed peatused ametlikes ja mitteametlikes vaatekohtades. Mällu sööbis eriti Bom Jesuse vaatekoht ja muidugi kirjeldamatud lennukivaated Arco de Sao Jorgest või ookeani-saarte vaated Ponta Delgadast – aga, nagu olen vist korduvalt öelnud – rannikuvaated siin pakuvad pitoreskseid elamusi 24/7 igast asendist.

...

Tillukese Sao Vincente linnasüdame kõrvale (Est Dom João V tn ääres) improviseeritud parklalahmakas seisis vaid paar masinat. Ka mõne sammu kaugusele jääv tilluke kirikuga majakobarat meenutav vanalinn veetis õhtutunde üsna inimtühjalt. Mõne minutiga jõudsime jalutada mööda Fonte Velha tänavat kirikuni, kiigata moodsale väljakule kiriku taga ning meie keeli Kohtu tänavale kiriku ees ja oligi suiliselt ring peal. Tegelikult jääb linnakese nö teine kese ookeani äärde jõesuu kõrvale – koosneb see maantee ja kaljuseina vahele surutud poodide ning restoranide jorust. Vanalinnas ent võis valida täpselt kahe söögikoha vahel – viskasime näppu ning maandusime pubis Ferro Velho.

Sao Vincente

Sao Vincente kirik

Tühjas, kuid üsna hubases ruumis vaatasid baarimees ja paar kohalikku õlle kõrvale jalgpalli. Väsind ilmega ainult portugali keelt rääkiv daam tõi menüüd ning võttis varsti tellimused. Menüü oli üsna lühike, kuid kõik kohalikud põhiroad olemas. Lasetel läks natuke aega, et menüüst pasta leida, minu otsustamine käis kiiresti, kui nägin et pakutakse tuuni steiki. Ei pidanud pettuma...

Ferro Velho

Sao Vincente külake-linnake olevat nimetatud märtrisurma läinud Saragossa Vincenti järgi, kelle kuju piirkonna asustamise ajal ilmunud kord 1600-te algul kaljuseinale, millele ehitati sündmuse jäädvustamiseks praegune Sao Vincenti kirik (1692). Püha Vincent, kelle päeva katoliiklik maailm igal aastal 11. novembril tähistab, pühitseti kuna ta läks kirikumehena märtrisurma. Saragossas piiskopi abilisena toimetanud mees piinati surnuks 304. a AD keiser Diocletianuse valitsemise ajal Valencias selle eest, et ei nõustunud piiblit tulle viskama. Tema surnukeha õmmeldud kotti ja visatud merre. Kott jäänud vee peale ning kaarnaparv hoidnud seda langemast mereelukate roaks, kuni märtri fännklubi selle praeguse Portugali rannikul veest välja õngitses. Neeme, kust pühaku säilmed üles korjati ning mees maeti, kutsutakse Sao Vincente neemeks. Portugali esimene kuningas, Alfonso I, laskis 1173. a Püha Vincenti säilmed välja kaevata ja matta Lissaboni katedraali. Püha Vincent on veini- ja äädikameistrite, veinikaupmeeste, tellisemeistrite ja meremeeste kaitsepühak. Seetõttu tuletan minagi teda täna õhtul veini rüübates hea sõnaga meelde. Salut!

Ahjaa... Eilne videvikus tagasisõit Canicosse läks kardetust palju kiiremini ning lihtsamalt. Sao Vincentest Funchalisse viiv tee on kenasti kiireks tehtud.

* * *

Paljutõotav päikesetõus meie rõdult Canicos

Tänahommikune taevas tõotas head. Kaarti piiludes seadsime paika plaani: Sao Vincente koopad, Porto Monitz ja Fanali loorberi mets. Etteruttavalt võin öelda, et täitsime plaani 1/2 ulatuses – koopad on juba paar aastat suletud ja metsa üritame jõuda homme.

Serra de Aqua

Hommikune päikeseline algus kestis kuni Sao Vincentesse jõudmiseni kui parklasse jõudes langesid taevast esimesed piisad. Ranniku pool paistis päike, mägede pool hakkas mattuma taas hallidesse pilvedesse. Võtsime igaks juhuks keebid ning seadsime sammud koopakeskusse. Olnuks me teinud pisut põhjalikumalt kodutööd, teadnuksime, et koopad on juba 2020. a maavärinast alates suletud (õigemini – kuugli mäpp ütles, et koopad on suletud, aga kes seda siis ikka usub, turistilehed ei kõssa sest suurt midagi...). Nüüd saime suletud koobastest teada giidilt vulkaanikeskuse uksel. Samas on koobaste juurde 1990-ndatel ehitatud vulkaanikeskus avatud; niisiis otsustasime ikkagi vähemalt seda külastada, kui oodatud retk - 700 m laavakoopaid – ära jäi.

Sao Vincente vulkaanikeskus

Sao Vincente vulkaanikeskuse aed

Mul on tegelikult hea meel, et Vincente vulkaanikeskusse koobastesse mittepääsemisest hoolimata läksime. Ma ei hakkaks siinkohal ekspositsiooni ümber jutustama – oli stende, 3D prillidega kino ja lõpuks peegellabürindi illusioonid maakera südames – ent, mis põhiline: muuseum andis väga hea ülevaate Madeira olemusest. Külastuse ajal tekkis arusaam, miks on saar selline püstloodsete seintega „leivapäts“ keset ookeani: rändame omaaegsel kilpvulkaanil, mis on tekkinud ühele neist laamade vahelistele aladele jäävale nö „hot spotile“. Mis see kilpvulkaan on, õpetab Wikipeedia:

„Kilpvulkaanid on võrreldes ülejäänud vulkaaniehitistega suhteliselt lamedad. Selle põhjuseks on kilpvulkaanide vulkaaniliste produktide keemilisest koostisest tulenevad omadused. Kilpvulkaanid purskavad enamasti aluselist laavat, mis võrreldes ränirikkamate laavadega on tunduvalt vedelam. Seega saab laava kraatrist kaugemale voolata, moodustadeski lameda kilpvulkaani.“

Maakera südames...

Sao Vincente koobas... muuseumivitriinist

Kogu ekspositsiooni sai vaadata-kuulata-kogeda täiesti inglise keeles, saare tekkelugu tehti igal juhul puust ja punaseks ette ka neile (nagu ma isegi), kellel Maa geoloogilisest kujunemisest või ehitusest üldse mingit aimu ei ole.

Koopakeskusest lahkudes otsustasime külastada veelkord Sao Vincentet , et sellele ka päevavalges pilk peale heita. Eileõhtune tühi parkla oli täna ennelõunal üsna täis pargitud, ent siiski vabu kohti leidus. Nagu pilvepiir näitas, lõõskas linnakeses päike. Vaatasime vanalinnas sisse paari butiiki, lapsed ostsid postkaarte. Päeval ei saanud igatahes rahva vähesuse üle kurta, kuigi Funchali katedraali esistest hordidest jäi see vaatepilt siiski kaugele maha. Et kiriku (Capela de São Vicente) uksed seisid valla, vaatasime ka sinna sisse. Eile ma vist juba mainisin, et kirik ehitati ühele basaltplokile, millele ilmus Püha Vincenti kuju. Algselt barokne pühakoda sai kõvasti kannatada 18. sajandil maavärinates. Taastati see 1885. a – millest tuleneb kiriku pisut arusaamatu välisilme ja maalidega kaetud rikkalik interjöör.

Sao Vincente

Porto Monizisse sõites stoppasime korraks Veau da Noiva parklas, et rannakaljusid ja pisut nurga taha, Sao Vincente poole, jäävat juga kiigata ning mõni kilomeeter hiljem Seixalis. Seixali peatuse tegime musta liivaga pisikese beachi lähedal (aga ega neid siin saarel ülemäära palju olegi), et stiilsest 1980-te supermarketist vett varuda – taat, kes teenindas käis ilmselt juba oma kümnendat kümnendit, asjatas ürgvana kassaaparaadiga minuteid, et 60 sendist ostu registreerida; kogu tema asutus nägi välja nagu mõni kaader vanast filmist. Ent teiseks peatusime Ribeira da Laje peatuskohas, et taas imelist – hakkan juba end kordama – rannikuvaadet mällu salvestada. Nii Seixalit kui Porto Monizit teatakse looduslike laavabasseinide pärast, mis kaldakaljude ette kunagiste vulkaanipurskamistega on tekkinud. Vahepeal löövad lained üle ja nii see vesi seal loksub ning vahetub. Kui ookeanis ujumine muidu kaljude vahel oleks paras vene rulett, siis neis (kontrollitud) basseinides võib seda teha enamasti ohutult.

Veau da Noiva

Seixal

Olin hommikul lugenud mingilt saidilt, et sõit mööda rannikut Porto Monizisse on üks Euroopa maalilisemaid. Seepärast olin Sao Vincentest läände keerates üsna ootusärev lootes leida eest vähemalt sellist teed nagu näiteks maantee nr 19 üle Šveitsi Alpide... Niipalju, kui õnnestus lõpututest tunnelitest Porto Monizi poole sõites välja saada, tundus saare põhjarannik küll ääretult maalilisena... Ainult, et seda ei lasta vaadata. Uus sirgeks aetud tee jookseb lõpututes tunnelites. Vanale teele, mis juppidena kaldakaljudel rippudes kohati uuelt teelt hargneb, ei lubata või lubatakse vaid Porto Monizi poolt tulles. Madeira ranniku teedest moodustub justkui mutiurgude süsteem. Ma saan aru, et nood urud kiirendavad liikumist punktist a punkti b oluliselt, kuid võrreldes saare keskosa vanade, uuristamata teedega, on need uued sirged tunnelid ikka tapvalt igavad ja ka ei näe teeveerel mitte midagi. Oh, tahtnuks siin turistina 1950-ndatel sõita...

* * *

Hiljem kirjutatud vahelehüüdena mainin, et meie eelviimasel reisipäeval Funcalis üks taksojuht teadis rääkida, et vanasti toimus nii neil katmata rannikuteedel, kui ka nende teede algelistes tunnelites pidevalt varinguid, kusjuures varingute tõttu juhtus õnnetusi kõige enam ning suur osa neist lõppes osalejate jaoks surmaga...

* * *

Ribeira da Janelas keerasin ookeanivilksatust nähes enne järjekordset tunnelit ette mõtlemata peateelt maha - nagu paganama metroos reisi. Peab ütlema, et mahakeeramisega läks täppi ja nii sattusime taas ühte just looduse poolest vaimustavasse kohta. Tilluke külake ise ripub oma pisikeste arhailiste kivimajakestega asulaga samanimelise järsuseinalise jõeoru serpentiinidel. Ribeira da Janela jõgi langeb Paul da Serralt – Madeira keskosa platoolt, mille rohumaadele kogunev vihmavesi varustab veega kogu saart ligikaudu pooleteise kilomeetri kõrguselt dramaatilises sälkorus ookeanini. Jõeorg olevat üks Madeira pikimaid omataolisi... Orumaastiku etendus paelus loomulikult, ent peamine vaatamisväärsus seisis jõesuus – sõrmedena ookeanist välja turritav saartebukett, millest kaks suuremat - Ilheus da Rib ja Ilheus da Janela meenutavad suuri totsakaid menhire. Draakonihabaid meenutavaid kaljunukke olime ju näinud eile ja täna varemgi, kuid kogu aeg helikopteri vaates; nüüd seisime nendega vastamisi tõdedes, et pole need nii väga tillukesed midagi.

Ribeira da Janela

Pealuusuuruste munakividega üle puistatud rannalt parklasse komberdades ilmus kusagilt vihm. Küll selline seenevihma moodi, kuid ärevaks tegev – kas tõesti hakkab jälle peale. Ja et kui juba rannikul sajab, mis siis veel kõrgemal toimub... Janela jõesuhu on loodud ookeanilainete eest suletud ujumiskoht, aga vihma ja mustade pilvede all see kuidagi ei kutsunud ja polnud ka ühtegi ujujat veemõnusid nautlemas näha.

Parklast üles keerates silmasin kaljuseinas avaust – vana tee tunnel. Tõket ega keelumärki ees ei paistnud, seega sõitsin tunnelisse. Urul võis olla pikkust 300 m või pisut peale. Selle laest pudenenud teravad kivitükid katsid kogu põranda ning kui polnuks ees kahte selget rattajälge, tagurdanuksin arvatavasti varsti tunnelisuhu tagasi. Nüüd ent jätkasin ettevaatlikult teed. Laura oli sellest silmnähtavalt häiritud ja nimetas meid Annikesega lollideks, kes ei saa aru, et sellistesse kohtadesse ei pea autoga ega jala minema. Mina tundsin järsku seda kõditavat tunnet turjakarvades, mis tekkis, kui poisikesena võrridega üle kitsaste purrete sõitsime või kui kunagi Sahara serval üle liivadüünide liuglesime... Äge!

Vanal teel

Ägedus lõppes kitsa, kive ja muda täis pudenenud rajaga, mida markeerisid kivide ja klibuste pinnasehunnikute vahel teed ostsivad rattajäljed. Jälgisin neid ligemale pool kilomeetrit kui jõudsime järgmise tunneli suhu. Vaated vanale teele ning rannikule olid... no ei oska kirjeldada, sest pole sõnu. Peadpööritavad – ei see pole õige, sest me tegelikult sõitsime üsna veepiiri lähedal. Jah. lihtsalt ägedad! Järgnev tunnel ent, kuigi lühike, sisendas ent aukartust – selle ees rippus õhus tervituseks üks lehmasuurune rahn. Paar samasugust tundusid üsna hiljuti teele pudenenud olevat. Läbi saanuks sõita, ent kuidagi kõhedusttekitava mulje jättis see portaal. Samas paistis juba mõnesaja meetri kaugusel uue maantee ots mida markeeris vana tee otsas paistev teesulg, otsustasime tagasi pöörata – eks sai mulje ju ka kätte. Tagasi maanteele sõites tehti varsti taevaliste poolt ka puust ja punaselt selgeks, et ei ole vaja gringol oma nina igale poole toppida. Et Janela küla vaadata, sõitsin mereäärset teekest pidi üle jõe ja siis vanade majakeste vahel serpentiinteel mäest üles. Ümber kaljunuki keerates pidime kohe Tommi järgi maanteele jõudma, kui auto nina ees avanev pilt sundis pidurdama: teel ees vedelesid rahnud ning kivisodi: varing oli raja sulgenud ja tundus, et mitte väga pikka aega tagasi...

Ootamatu kohtumine

Madeira ilma skisofreenilise trikina sõitsime Port Monitzisse sisse eredas päikesepaistes. Auto termomeeter pakkus õuesoojaks 26C. Parklakohta otsides aimasin kobrutavat linnapilti nähes halba. Linnakest täitsid turistibussid, parklad ajasid üle ning tänavatel lainetas karjakaupa valgekaabulisi huvireisijaid; ilmselgelt maandusime turistilõksu. Peale veerandtunnist manööverdamist õnnestus hankida peatuskoht 5 euro eest ühele tühjale krundile improviseeritud parklas. Õnn seegi...

Porto Moniz on saanud oma nime juba eespool korduvalt mainitud Madeira avastaja, João Zarco, poja, Francisco Moniz O Velho järgi, kes kunagi 16. sajandi esimesetel aastatel praeguse linna aladele esimese asunduse ja kiriku laskis ehitada. Ka selle linna lugu on ikka endine: nisu, suhkruroog, kala ja piraadid. Ilmselt tähelepanuväärsem ehitis täna on väheldane São João Baptista kindlus. Piraatide peletamiseks ehitati see 1730. aastal linna idaserva. Peale piraadiprobleemi kadumist seisis fort jõude ja lagunes pea maapinnani. 1998. a taastati selle välismaht fotode ja jooniste järgi ning hoonesse ehitati akvaarium, mis tänasel Madeiral on kõige suurem (ma pole kindel, kas sellist tüüpi akvaariume saarel rohkem ongi). Porto Monizi põhiatraktsiooniks loomulikult on looduslikud-poollooduslikud kaljubasseinid veepiiril, mis algselt on tekkinud rannikule voolanud laavaformatsioonidest, kuid mida 20. sajandi teises pooles on tuunitud turistisõbralikuks. Välja näevad need tegelikult päris omapärased – helesinine basseinimaastik, mida raamivad ja millest turritavad välja mustad hiiglaslikke brokkoli tükke meenutavad kivimoodustised. Meenutab pisut César Manrique töid Kanaaridel.

Porto Monizi basseinid

Porto Monizi rannaäärne linnaosa on 100% isikupäratu turistimagneti juurde kasvanud 20. sajandi lõpu imelike kolekuupmajadega moodustis, mille terrasse ja rõdusid täitvaid söömakohti, mille ühiseks nimetajaks võiks olla „Hingemattev ning enneolematu vaade ookeanile“, uputavad bussitäite kaupa kohale toodud huvireisijad. Funchalis nägime ju samuti palju rahvast, kuid neile jäi siiski mõnusalt hajumisruumi; Monizis voolab aga kogu sinna Funchalist hommikul startinud ja ennelõunaks kohale jõudnud rahvamass, tihedalt ranna äärde surutud tänavatel kergelt üle ääre. Ühtpidi on see melu ju omamoodi äge, aga teisalt ka väsitav.

Kui me juba kohal olime, siis vaatasime promenaadi ja sini-mustad basseinid kenasti üle. Ujumise kihku tüdrukud üles ei näidanud, ent akvaariumisse soovisid minna hea meelega. Akvaarium ise nii väga suur ei olegi: seinetesse uuristatud süvenditesse on pressitud veesilmad, kus kuidagi püüavad hakkama saada sinna elama pandud veeloomad: osad tundusid tillukese anuma jaoks ikka liiga suured. Põhielamuse ent saab suurest, kahte korrust läbivast basseinist, milles ujub ringi haisid, raisid, tuune ja mida kõike veel. Iseenesest ei ole ka see bassein väga suur – ütleksin, et seni omalaadsetest, kuhu siin ja seal sattunud olen, üks väiksemaid, ent kahtlemata on see siiski Monizi akvaariumi säravaim atraktsioon.

São João Baptista kindlus-akvaarium

Auto poole lonkides sattusime pooljuhuslikult ovaalse suure liiklusringi, mis moodustab ilmselt ka linnaväljaku, lääneserva jääva kuupmaja juurde, mille ees olevad sildid kutsusid kilpkonnasid vaatama. Läksime... Maja ise nägi välja ambitsioonikas – nagu mina aru sain, ehitati see omal ajal mingiks kohaliku elustiku keskuseks vms, kuid praegu funkab nagu turismikeskus. Seintel rippusid piirkondlikke vaatamisväärsusi tutvustavad plakatid, kuid kilpkonnanäitusest vaba ruumi sisu oli justkui suvaline ja ootvel mõtestava sisuga täitmiseks. Kilpkonnanäitus ise tutvustas paarikümmet looma, kes siis oma eluviisist olenevalt „kihutasid“ kilpkonnadele omaselt ringi akvaariumites või aedikutes. Laurale see näitus meeldis igatahes väga.

Porto Moniz

Edasisi päevaplaane vaagides otsustasime Porto Monizis lõunatada. Lihtne see väljakutse ei olnud: esimeses kohas - Olhos D'Águas, kus vaba laua leidsime, menüü veerand tunni jooksul meie lauda igatahes ei jõudnud ning polnud ka näha, et palehigis tööd rühmav personal niipea meieni jõuaks, Sestap jätsime selle koha. Ning edasi jalutades veel mitmed. Lõpuks leidsime vaba laua Poça Dos Arcoses, kus õnneks teenindus läks kiirelt ja rõõmsalt, toit, merehõnguline mulle ja kanahõnguline põnnidele, maitses ka hästi. Peaks uurima, kuidas seda küüslaugu-punaveini kastet täpsemalt tehakse...

Achadas da Cruzi poole sõites mäkke tõustes sattusime ka rannast erinevasse linnaossa, mis oma olemuselt on ju muhe mägilinn, aga ei eristu silmatorkavalt eile-täna nähtud teistest küladest-linnadest. Võib-olla ehk muljetavaldavamad on linna kohal mäenõlvadel rippuvad rohelusse uppuvad põlluterrassid.

Achadas da Cruz

Achadas da Cruzi soovitatakse minna köisraudtee pärast, mis veab kohalikke ja külalisi poolekilomeetrisest püstloodsest kaljust Fajã da Quebrada Novasse. Viimane on Madeira mõistes suhteliselt tasane ja viljakas kitsas maariba ookeani ja kaljuseina vahel, mida haritakse usinasti juba 16. sajandist alates. Achadas da Cruzi küla asub köisraudteejaamast linnulennult kilomeetrikese sisemaa suunas. Nagu mina aru sain, siis selle Madeira mõistes pärapõrgu ajaloost võib välja tuua kaks asja: esiteks see, et siia rajati köisraudtee ja teiseks – 16. novembril 1909. a uppus Fajã da Quebrada Nova vastas merel jänkilandi miljonäri, Eugene Higginsi luksusjaht "Varuna“. 1896. a Glasgow’s ehitatud ülikallilt ning kuninglikult sisustatud aurujaht olnud üks oma aja tehnikaimesid, vaevalt et toonases maailmas oli kellelgi väärilist erapaati „Varunale“ vastu panna. Higgins seilas sellega nii Ameerika kui Euroopa meredel võõrustades muuhulgas nii mitutki tolle aja Euroopa kroonitud pead. Õnnetul päeval jäi alus Madeira rannikul tormi kätte ja sõitis karile. Meeskond ja reisijad pääsesid päästepaatides üle noatera välja arvatud kokk, kelle võttis meri. Orkaanikindla laeva peksid lained karidel paari päevaga pilbasteks. Räägitakse, et laeva aarded vedelevad ikka veel merepõhjas.

Köisraudteejaama leidsime vaevata. Rahvast väga ei olnud, seepärast saime piletid juba järgmisele vagunile. Ma ei kujuta ette, kuidas vanal ajal ülalt mere äärde saadi – ilmselt mööda mõnd julma rada piki mäenõlva. Praegune köisraudtee meenutab vaate poolest lifti: kalle küll pole päris 90 kraadi, ent ega palju puudu ka ei ole.

Kümne minutilise lennukivaadete nautimise järel jõudsime alla. Seadsime sammud mööda unikiviga sillutatud teerada lääne poole. Ootuspäraselt näidati taas dramaatilisi vaateid kaldakaljudele. Põllupidamised erinesid, tõsi küll, mu brošüüriettekujutusest sellest alast. Praegune Fajã da Quebrada Nova meenutab äärelinna aiamaade ala: kiviaedadega piiratud pisikesed õuekesed väikeste majakeste ja peenralappidega. Nende vahel looklevate veejuhtmete ääres kasvab ribadena metsistunud suhkruroogu ja muid puhmaid, mille botaanilistest nimedest mul aimugi ei ole. Mõni platsike on rohkem korras, mõni suisa mahajäetud. Tänases kasutuses ongi peamiselt merepoolsed põllulapid tee ääres – kiviaiavared ent näitavad, et kunagi on põllud laiunud merest kaljudeni.

Meie jalutuskäik ent väga pikalt ei väldanud. Taevas kattus kiiresti potisiniste pilvedega, millest hakkas kallama tihedat, väikese- ning pehmepiisalist vihma, mis tuulehoogudest visatuna meenutab vägagi dušši... Aga külma. Avastanud, et meie keebid ehivad rendika pagasnikut, otsustasime peatselt ringi keerata ja üles tagasi sõita. Peatusse jõudes selgus, et ega seal mingit varjualust ole ja nõiaväel kogunes vihma eest põgenevat rahvast päris kiiresti. Õnneks olime siiski esimeste seas ja peale veerandtunnist ligunemist saime vaguni...

Meie tänase päeva peamiseks ootuseks oli Fanali mets. Niisiis õpetasin sihtkoha Tommile selgeks ja hakkasime kulgema. Padukas ent ei vaibunud, vaid muutus hullemaks. Paul da Serra platoole jõudes – teadsin seda vaid navi ja teesiltide järgi – kallas lihtsalt metsikult. Vihm segunes uduga nii, et näha võis ette-taha vast paarkümmend meetrit. Sõitsin targu kahekümne-kolmekümnega. Varsti sai selgeks, et sellise ilmaga metsa minna ei ole suurt mõtet, mistõttu Annikese kurvastuseks otsustasime tagasi rannikule minna paremat ilma otsima.

Paul do Serra

...Aga ka rannikul pladises vihm ning metsikutest tuuleiilidest aetult kihutasid ringi udulaamad. Tegime peatuse ühe läänerannikul asuva kiriku, Capela de Nossa Senhora da Boa Morte, juures. Autost välja astudes rebis tuul käest keebikoti ja see lendas kohe kosmosesse täpiks. Laura seadis lõkerdades keepi tiibadeks teatades, et ta kohe hakkab lendama. Nali naljaks, aga hetkeks sain tõsiselt pahaseks ja käskisin tal see nali lõpetada ise lapsevanemana hirmus, et äkki tõstabki lapse õhku ja viskab kaljudelt alla...

Capela de Nossa Senhora da Boa Morte

Nojah. Kiriku juures suutsime minutitega üsna märjaks saada, mispeale sündis kindel otsus tagasi hotelli sõita. Vihm ja tuuleiilid saatsid kogu tagasiteed. Ühes BP tanklas panin igaks juhuks paagi täis – kütus on siin odavam kui Eestis. Canicosse jõudes vihm hõrenes pisut, kuid ei lakanud hetkekski. Ei tea kas vihmas või lihtsalt õnneliku juhuse tõttu leidsin kohe parkimiskoha meie maja ees; eelmistel õhtutel see nii roosiline ei ole olnud.

Enne õhtusööki, millega tänase päeva muljeid alustasin, tegime ühe vihmase jalutuskäigu Canicos. Ega me väga kaugele ei jõudnud – tatsasime esimese SPAR-ini. Varusime meekooki, vett, piparmündikomme ja muud head paremat.

...Ja nüüd istun rõdul ning kuulan taas palmilehtede sahinalist vihma.

Kuulan vihma...

28.10.2022. Hotel Cais da Oliviera. Canico
Järgmine | Eelmine | Üles

Fanali mets

Nonii... Tänase õhtu raport: oleme õnnelikult hotellis tagasi – jõudsime päris videvikus, rendikas on kenasti ära antud, tualettpaberi mure lahendatud, poncha proovitud. Plikadel on mingeid asju teha, kuniks nad nendega tegelevad, kirjutan üles tänaseid märksõnu. Leppisime kokku, et täna Hamiltoni sööma ei lähe, jalutame linna; teel hotelli jäi üks koht ennist silma.

Tänast hommikut alustasime kindla mõttega sõita kohe Fanali metsa. Startisime kohe peale hommikusööki – taas hunnitute vaadetega Desertase saartele koos imeliselt värvilise, kuid ilma osas kahtlase päikesetõusuga ning suurepärase toiduvalikuga. Pikalt söömisega ei jokutanud - siht oli selge: Fanali mets. Mõtlesime, et kui äkki hommikupoole peale lennata, saame parema ilma...

Paljutõotav hommik

Esmalt juhatas kaart Sao Vincente teele, kuid Serra de Aguas pöörasime suurelt maanteelt maha ja suundusime mäkke. See oli hoopis teist sorti tee, ER 228: kitsas ja piki mäenõlvu käänutav. Encumeadas keerasime järgmisele samasugusele rajale – ER 110-le. Pean ütlema, et selleks ajaks olime ammu päikese kaotanud ja nüüd sukeldusime udulaama... Vihma veel ei sadanud. Saime edasi kulgeda ehk paar kilomeetrit, kui enne esimest tunnelit peatas sõidu tõkkepuu. Tee oli varingute pärast suletud. Võtsin tee äärde et kaarti uurida. Minu ehmatuseks näitas see, et teine variant Fanali metsani sõita on üle... Ribeira da Janela. Koos Encumeadase otsaga muutus 27 km-ne sõit järsku üle 70 km-ks ringsõiduks. Aga midagi polnud teha. Keerasime siis otsa ringi. Õnneks ei pidanud Encumeadas Serra de Aguasse tagasi pöörama, vaid saime jätkata vanal teel – sellel maanteel siis, mis ühendas Funchali Sao Vincentega enne tunnelitega uue, kiire maantee ehitamist.

Serra de Agua

Tõkkepuu

Sao Vincentesse jõudsime pea tunni pärast paduvihmaga olles saanud kujuka õppetunni sellest, millised olid liikumiskiirused siin saarel enne kiirete mutimetroode ehitamist. Niisiis keerasime taas sisse Sao Vincentesse, ent ei hakanud seal peatuma. Rannikumaanteele jõudes jäi ka ilmselt vihm kaljude taha ning mere kohal ergas päris kena sinine taevas. Tänu peale sunnitud ringile saime võimaluse imetleda lähemalt ka üht teeäärset juga - Água d'Altot, millest Porto Monizisse olime eile autode rivis peatumata mööda sõitnud.

Sao Vincente

Água d'Alto

ERR 209 Ribeira da Janelas alustas kohe metsiku serpentiinides mäkke tõusmisega. Tee oli üliäge sõita, ent lootus paremale ilmale kustus u 400 m peal, mil sukeldusime udusse ja paari serpentiini järel taas paduvihma. Mööda vilksatavate puude ja vahel pea kohal liituvate varjude järgi otsustades kulgesime paksus metsas, mis vahepeal tihenes ja hõrenes. Mis tee servast kaugemal kui kümmekond meetrit sündis, ei tea – ei näinud ses uduses vihmaorgias.

Fanali metsa parklasse, kust algavad nii lühemad, kui pikemad rajad Madeira vanadesse loorberimetsadesse jõudsime pehmelt öeldes õudsa ilmaga. Metsik tuul, vihm ja udu. Sooja 11C. Ajasime kõik riided selga, mis kaasa olid võetud ning venitasime keebid peale. Autost õue astudes hakkas kohe tuul keepe rebima ja tõmbas plikadel need kohe üle pea. Üks noorpaar, kes kõrvale parkis, laskis autost väljudes kohe mingi riidehilbu lendu, mis kadus sekundiga uttu. Sidusime end siis pisut paremini vihma vastu ning läksime rajale. Ega me täpselt ei teadnud, kuhu me läheme – lülitasin guugli mäpi sisse, märkisin igaks juhuks auto asukoha ära ja lihtsalt huupi üht rada valides hakkasime otsima võlupuid...

Otsime metsa

Fanali mets, vähemalt see osa, millest turistiinfo räägib ja mille pilte sotsiaalmeedias jagatakse on oma olemuselt tegelikult tükike puiskarjamaad suuremas metsamassiivis. Fanali mets on võetud UNESCO pärandi nimistusse tänu 500...600 aastastele loorberipuudele ja sellele pärandmaastiku tüübile. Puiskarjamaa ise väga suur ei ole, kuid selle piiridelt võib matkata kilomeetreid niisama metsaradadel või levadasid pidi mööda loorberimetsa.

Vihmast ülesleotatud kollane savijas muda voolas mööda rada kohati kämblapaksuse kihina. Otsisime torkivate ja püksisäärtesse takerduvate põldmarjapuhmaste vahel kuivemat jalaalust. Võsa vahel kimbutas tuul vähem, kuid vihma põõsad ei saanud kuidagi vähendada. Laura oli täiesti marus: ta ei tahtnud oma valgeid tenniseid määrida ja pidi seega erilisi koreograafiaimesid tegema. Ma ei tea, miks ta ei pannud matkajalatseid või miks ma ei näinud, mis ta hommikul jalga sättis... Ma ei tea, kuidas emad selliseid asju meeles pidada, näha ja ette näha oskavad... Ühtäkki jõudsime rohelisele murule. Jah murule, lammastest ja veistest näkitsetud imelisele „inglise murule“. Rada muutus laiaks, põldmarjad jäid selja taha. Kollase savi asendasid nüüd siin seal varitsevad hiiglaslikud lehmakoogid. Järsku ilmusid udust välja esimesed jändrikud puud...

Võlumets

Mõne sammu pärast seisime justkui uduses katedraalis. Suurema tuule varjas künkanõlv, millel kasvasid hõredalt iidsed puud. Udus edasi astudes kadusid ühed puud selja taha valgesse vinesse ning aeglaselt joonistusid välja uued. Järsku ujusid mööda paar lehma, majesteetlikult udust ilmudes ja kadudes. Me poleks neid reaalseteks ehk suutnud pidadagi, kui neid ei jäänuks meenutama rammusalt lehkav värske lehmakook. See oli lihtsalt imeline ja ülev, salapärane ja meeliülendav jalutuskäik. Aga ka märg, külm ja kohutavalt tuuline. Loomulikult lõppes ühel hetkel tuulevari. Libedal ümmarguste rontidega trepil mäekingust üles minnes tabas tuul nagu rusikaga näkku. Rühksime radapidi pisut maad edasi. Nähes tüdrukute siniseid nägusid, keerasin suvalisest kohast rajalt puude alla. Pidasin nõu pisut kaardiga valides udus mingi suuna tagasi parkla poole. Mõne hetke pärast sattusime taas tuulevaiksemasse kohta, kuid uuele rajale, mis viis mööda tarastatud metsatukkadest, milles vohas iidsete puude all „päris“ loorberimets. Aiad tundusid vägivaldsed ses maastikus, ent lehmakooke meenutades ka ilmselt igati põhjendatud. Siis ühel hetkel järsku katkes vihm, udu justkui hajus ja umbes kümneks sekundiks vilksas päikest. Meie ümber rullus lahti muinasjutumaastik Fangorni metsaga... Endid siin ja seal... Raudselt oskavad need puud rääkida. Lõpmatult äge paik! Jõudsin klõpsata vaid paar pilti, kui päike kadus, udu täitis puudevahed ning vihmakraan keerati taas lahti. Seisime Annikesega nagu lummuses... Unistamise katkestas Laura pragmaatiline ja tungiv küsimus, et kas me külmetame veel või hakkame äkki parklat otsima.

Selge hetk

Parklasse tagasi teed otsides sattusime hoopis korralikumale rajale, mistõttu kardetud võitlus põldmarjade ja saviojadega jäi ära. Auto juures pükstest vett välja väänates – vaatamata keepidele – näitas kell, et taevaliste saboteerimisest hoolimata olime matkanud peaaegu paar tundi.

Tagasi autosse

Oli selge, et sellise ilmaga pole mõtet mõnd muud metsarada otsima minna. Plikad tegid vaprat nägu, kuid tegelikult lõdisesid. Keerasin sooja põhja ja kruttisin navi mõne rannikuasula poole, kus veel käinud ei ole. Seadsin sihiks Jardim du Mari...

Vihmane eukalüptimets

Taas kulgesime läbi paduuduste metsade, kus vähemalt üksikute uduvabamate soppide seest vaatasid vastu suured eukalüptid. Vihm ja udu kestsid praktiliselt rannikuni. Jardim du Mari tunnelit vuntsiti, mistõttu ümbersõit suunas meid mööda vanu kitsaid rannikuteid ja konarlikke tunneleid esmalt Paul do Marisse.

Vanades tunnelites

Mööda kaldaserpentiini laskudes lõppes vihm võib-olla sadakond meetrit enne veepiiri, ent potilillad pilved katsid isegi poolest saadik merd, seega pelgasime, et võime mere ääreski sajule jalgu jääda. Parkisin sadama juurde tillukeses külakeses.

Paul do Mar

Paul do Mar on pisike kaluriküla. Omal ajal korjati kaljudelt soola, mille sinna tõusudega ladestas millimeeterhaaval ookean. Küla ajalooliselt tõsisem ettevõtmine oligi soolakogumine, aga see lõppes majade kaitseks uue meretammi ehitamisega. 1960-tel rändasid Paul do Marist ja naabruskonnast paljud välja Lõuna-Ameerikasse (eeskätt Panamasse) paremat elu otsima. Ega see koht olnudki elamiseks nõrganärvilistele: külla pääses vaid paadiga või siis mööda üliohtlikku kaljurada (mitte autoga), põldu ses külas pidada ei saa ja kalapüük ookeanil pole kõigi jaoks. See tänanegi kaljutee on kerget kõhedust tekitav: viimased serpentiinid kaljuseinal olid igatahes uskumatu pikikaldega; ei kujutaks ette sel teel liiklemist kiilasjääga.

Täna on küla endiselt kaluriküla, aga ka varjupaik suuremate rahvahulkade eest põgenemiseks. Tänu sellele, et küla on avatud lõunasse ja seda piirab põhjast püstloodne mitmesaja meetri kõrgune kaljusein, siis olevat Paul do Mar üks soojemaid piirkondi. Paadislipi tagant leiab mustaklibuse kitsukese rannariba, kus vast rahuliku ilmaga saab rannapuhkusega tegeleda, kuid eelkõige pidavat Paul do Mar meeldima surfaritele. Meie ei näinud ei surfareid ega rannas peesitajaid.

Paul do Mar

Cascata do Paúl do Mar

Muulilt avaneb külale väga tore panoraam. Majade vahel see külahõng nii maaliline pole: majad on 20.-21. sajandi stiilis ümber ehitatud või remonditud – enamus suhteliselt mittemidagiütlevad, kuid distantsilt moodustavad ägeda kobara punajasmusta vulkaanilise kaljuseina taustal. Muulilt näeb ka kohe sadama taha jäävas kitsast kanjonist alla tuiskavat juga - Cascata do Paúl do Mari ja merele vaatavat paljast mehefiguuri. Kujukese püstitas kogukond austusavaldusena kohalikule tohtrile, João Maurício Abreu dos Santosele, kes siin 1940-1960-ndatel rahvast ravis.

João Maurício Abreu dos Santos

Sadutõotavad pilved õnneks sadutõotavaks jäidki: naasime külakeskusse jalutuskäigult kuivade nahkadega. Sadama lähedale on kobarasse kogunenud paar-kolm söögikohta. Ühe ees askeldas rõõmsailmeline noorhärra laudadega. Just sel hetkel otsustas päike pilvedele tuupi teha kallates tänava üle kuldse valgusega. Tundus, et just seal ja sel hetkel oleks väga mõnus lõunat süüa. Ja nii me Bar da Lapasse sattusime.

Muidugi tuleb rannakülas süüa mereande. Võtsin praetud meriahvena. Toodi ette lihtne klassikaline kuldseks praetud kala, soola ja pipraga. Imehea! Kui noorhärrale toitu kiitsin, siis ta muheles ja ütles, et peabki hea olema – värske kraam; see kala ujus mõni tund tagasi alles ookeanis. Natuke eriskummalisi asju sündis ses bistroos ka. Enne kui praed lauale kanti, toodi ette meie tellitud magussöögid. Esimese hooga ma ei lubanud Laural jäätist sööma hakata – peale soolast käib see. Ent kui soolaseid toite ikka lauda ei ilmunud ja Laura silmad juba vesiseks hakkasid minema vaadates oma õnnetult sulavat jäätist ning kui minu brüleekreemi moodi asi juba pigem supile sarnanes, lubasin lapsel jätsi ära süüa. Nokkisin igaks juhuks ka oma desserti, et midagi veel selle algsest maitsest aimu saada. Kui siis põhitoidud lõpuks lauda ilmusid ja peremees nägi mu õnnetut pooleldi söödud magustoitu, hakkas ta ohjeldamatult vabandama, et miks ta küll magustoidud kohe tõi ja kui meil nüüd on nendega väga pahasti, siis kas ta toob äkki külmkapist uued. Nojah, imelik. Aga kahte magussööki lõunaks kah nagu ei jaksa sisse pigistada ja nii see jäi.

Jardim do Mar

Jardim do Mar tervitas sulni päikesepaiste ja ülistšilli meeleoluga: banaanipuud väikestel terrassidel sahisesid, kusagil kiresid kuked, paar kohalikku vanamammit jutlesid kiriku ees. Parkimiskohad olid enamuses vabad. Paul do Mariga võrreldes tundus külas avarust ja rohelust enam: kaljusein külakese taga on allosas laugem ning täidetud rohelusse uppuvate põlluterrassidega. Selle lopsaka rohelus järgi, mis olevat ranna täitnud värviliste lilledega enne asunike saabumist, olevat külake kunagi oma nime saanud - Jardim do Mar – Mere aed.

Korraks unises keskuses ringi vaadanud otsustasid plikad ookeani äärde jalutada. Nii sattusime Praia do Portinhole, Jardim do Mari kivisele rannale. Porthino rand ei ole mingi biitš. Kui tillukesse sadamasse jõudsime – pigem on see pisike betoneeritud paadislipp, murdusid sellel lained pihustudes õhku viie-kuuemeetriste veesammastena. Tüdrukud pistsid oma ninad muulile natuke liiga lähedale, saades kohe väärilise tasu: järgnev laine juhtus olema pisut suurem ja suutis sekundiga tilkumiseni kasta kilkavaid jõnglasi. Nagu Paul do Marigi, armastavad Jardim do Mari surfajad; just nendesamade lainete pärast, mis ookeanile avatud riffidel murduvad. Ma küll ei kujuta ette, kus nad nende koledate kivide vahel siin surfavad, aga ega ma sellest teemast suurt ei teagi – kõik mu info surfamisest pärineb multikasarjast „Stoked“.

Porthino. Jardim do Mar

Porthinole on piki rannikut ehitatud 700 meetrine promenaad, mida ookeanist eraldab tõsine kivimuul. Promenaad saab alguse vana suhkruvabriku juurest, mida markeerivad müürijupid ja mustjas korsten. Promenaad nagu promenaad – sillutatud tee, mõned pingid ning teenimis- ja mänguvidinad, palju ilusaid taimekesi teeveeres. Maapoolset külge palistasid esialgu terrassilised põllulapid, mille asendas tasapisi kõrgemaks kerkiv püstloodne kaljusein. Õhk maitses lainepihust soolaselt. Promenaadil kulgedes saime taaskord õppetunni Madeira ilma skisofreenilisest poolest. Kui Fanali metsas möllas +11C juures vihmane raju, siis promenaadil näitas telefon temperatuuriks +27C, tuul puhus hästi leebelt ning päike siras nagu korraliku kuurorti postkaardil muiste.

Jardim do Mar. Promenaad

Promenaadi lõppu tähistas keskusse tõusev trepp ja paar lagunenud betoongrilli. Edasi algas suurte ümmarguste rahnudega ülekülvatud metsik rand. Leidsime kivide vahel mõnusa päikeselise koha ja skitsisime kaugvaadet taamal paistvast Paul do Marist. Peale meie ei olnud ühtegi inimest promenaadil ega kliburibal näha...

Jardim do Mar

Lõpetasime oma promeneerimise sadamasse tagasi jõudes surfihõngulises rannabaaris „Porthino“ vastavalt vanusepiirangutele klaasikese Corali õlle ja Brisaga.

Porthino

Loojangul jõudsime ühte Madeira kohakesse, mida öeldakse, et tuleb vaadata – Girao neeme vaatepunkti. Autost välja astudes võttis vastu selgest taevast hoolimata jahe tuul. Parklas käis tihe sagimine, tekitasime vaba koha endale kahe parkimiskoha vahel, parkimisjoonel, kuhu meie Renault kenasti ära mahtus (uste avamine nõudis pisut akrobaatikat, aga õnnestus). Girao neeme vaatekohta peetakse üheks „maailma ilusama vaatega“ paigaks. Reklaam töötab – rahvast lainetas 580 m kõrguse kalju kohale klaaspõrandaga vaateplatvormil bussitäite kaupa. Daamid kiljusid kohustuslikult läbi klaaspõranda kuristikku vaadates ja härrad, daame pildistades, manasid ette kohustusliku Batmani-näo. Vaated olid tõepoolest kenad nii Girao külakesele kui taamal laiuvale Funchalile... Ent see kobrutav rahvamass, meiega koos pressis end platvormile bussitäis valjuhäälseid nokastanud flaamikeelseid huvireisijaid, pisendas rõõmu kalju kohal hõljumisest, mistap põgenesime kiiresti.

Madlena do Mar

Skywalk

Camara de Lobos

Kuid meil läks ka hästi. Vaatekoha juurde on ehitatud suur turistipood, kust sain muretseda kallile kaasale kingituseks madeira stiilis sooja kampsuni, lapsed said omadele sõpradele nänni ning endale lubasin õhtuseks proovimiseks väikese poncha.

Videvikuaja veetsime Funchalist ümbersõidul kiirteel ummikus. Ligikaudu kümmet kilomeetrit läbisime pea poolteist tundi. Sellesse jäi ka tankimine, mille süsteemist ma hästi aru ei saanud – auto tuli ajada tankuri juurde, siis oodata, kuni näitsik majast viipab, tankida ja maja ette parkida ja siis maksta. See veider süsteem põhjustas muidugi arusaamatusi ja tüütu järjekorra.

Aga nüüd oleme taas Canicos. Rendika sain jätta peamaja ette – parkimiskohta seal küll ei olnud, ent kõik pargivad siiski - ja võtmed kenasti retseptsiooni antud. Tegelikult ma olin natuke tobu, et autot ka homseks ei võtnud – siin oleks vaadata veel küll ja enam, äkki oleks ilmgi parem, aga nüüd on nagu on. Retseptsioonitädid püüdsid rendifirmasse helistada, aga seal keegi toru ei võtnud. Ah, las olla siis.

Ahjaa, proovisin siin hetk tagasi – õigemini klaasike on hetkelgi pooltäis - ponchat. Põnev... Meenuvad tehnikumiaegsed peod Nelijärve kõrtsus, mille käimatõmbajaks oli klassikaliselt skrewdriver... viin apelsinimahlaga. Poncha muidugi ei ole nii lihtne nagu „kruvikeeraja“, kuid teatav sugulus on neil jookidel olemas. Muuseas „kruvikeeraja“ nime sai see koks Pärsia lahe naftaplatvormidel töötanud meestelt, kes segasid viina apelsinimahlaga, kasutades joogi segamiseks igapäevatööriistu, kruvikeerajaid. Praeguse Madeira „rahvuskoksi“ lugu ent algab hoopis Indiast. Indias segati juba ammustest aegadest kokku palmirummi (arrack – minu lemmikjook Sri Lankalt), sidrunimahla, suhkrut vürtse teed või vett. Segu nimetati hindi keeles paantschiks, mis otsetõlkena pidavat tähendamagi „viis“ – viide siis koostisosade arvule. Briti meremehed ja East Indian Company seltskond tõi selle traditsiooni Euroopasse 1630-tel. Nii sündis punch. Briti versioonis asendus arrack esialgu veini ja/või brändiga. Meremeeste versioonis ent retsept lihtsustus, kus kangema kraamina kasutati jamaika rummi, millele lisati vett ja suhkrut. Mäletan, et meie versioonina Jäneda ühikas koosnes puntš kangest mustast teest, viinast ja suhkrust – kes toonastest gurudest seda retsepti teadis, enam kahjuks ei mäleta... Madeira poncha on niisiis India paanchi või briti punchi kohalik versioon. Arvatakse, et esimest korda segati poncha kokku sadamakõrtsus Camara de Loboses 18. sajandi alguses briti meremeeste poolt. Kokku segati aquardente de cana – suhkruroo puskar – mesi, suhkur, sidrunikoor ja sidrunimahl. Nii see lugu alguse sai. Sidrunimahla asemel prooviti apelsinimahla (ja muidki mahlu). Räägitakse, et 19. sajandil tarbiti seda jooki Madeira peredes juba üle kogu saare, kuid kui taheti ekstra head ponchat, pidi minema Camara de Lobossesse. Nagu ikka on ka tänapäeval ponchast mitmeid versioone, ent, nagu mina turistipoes müüjatariga juttu vestes aru sain, apelsinimahlaga või isegi mandariini mahlaga versioonid on popimad. Jah, aga hetkel on tunne, et ma siiski eelistan täna öise palmilehesahina kuulamise kõrvale Sparist hangit’ vinho verdet.

Nii – sööma minek.

La Carbonara. Canico

29.10.2022. Hotel Cais da Oliviera. Canico
Järgmine | Eelmine | Üles

Ilhas Desertas üle rõduääre

Tulime just söömast samast kohast, kus õhtustasime eilegi – restoran La Carbonara. See asub meie pesast piki teed vast pool kilomeetrit sisemaa poole. Neil on seal päris lahe purjekatusega väliterrass, hea toiduvalik – mereannid ja espetadad – kohalik šašlõkiversioon loomalihast ning hea veinikaart. Mina jäin taas veini-küüslaugukastmes tuunistegi juurde. Juba kordi proovitud, igav! - võib mõni öelda. Aga ei – see roog lihtsalt on siin maal väga-väga maitsev.

Plikad peavad toas taas väikest kohvikupidu meekoogi ja eakohaste jookidega. Olen koha sisse võtnud traditsiooniliselt meie avaral rõdul. Palmilehed sahisevad, tuulab ja sajab...

Homse osas on plaan pisut segane... Sõltub ilmast. Tuba tuleb ära anda juba lõunal, lennuk läheb ent alles õhtul hilja. Sain aru, et transfeer hotelli juurest lennujaama pidavat olema kuue ringis õhtul. Päevakest Canicos passida küll ei viitsi, ehk siis läheme taas Funchalisse. Ju paistab, vaatame, mis ilma annab. Täna igatahes laskis valge aja suure vihmata mööda saata, alles õhtul restoranis olles hakkas kallama.

Tänasest...

Cais da Oliviera. Canico

Tegime Funchali päeva. Esiteks kusagile kaugemale liinibussiga seiklema minna ei olnud viitsimist ja, mis peamine, meil oli vaatamata botaanikaaed. Peale taaskord väga mõnusat hommikusööki meie kohvikus jalutasime bussipeatusse. Esialgu tõotas rannikul ilusat ilma, ent mäed peitusid taas siiski pilvedes. Linna jõudes võtsime kohe köisraudtee sappa, et sõita Montele ja sealt edasi teise „telefericoga“ botaanikaaeda.

Enne botaanikaaia köisraudteejaama kõndimist vaatasime sisse Monte kirikusse. Plaanisime sinna minna juba Monte aia päeval, ent siis suutsime tagasi tulles kohe alla tagasi sõita ja nii ta jäi. Kirik jääb Monte aedade sissepääsust pisut mööda Camino do Monte äärde. Kiriku poole kõndides sattusime Monte tee otsa peal veokale, millest laaditi maha saane meenutavaid korvkelke. Ühed valgete pluusidega valgekübaralised sõidumehed seadsid saane ritta, teised jooksid kelgule just hoogu sisse, et sellega Monte teed pidi rõõmust huilgav turistipaar alla sõidutada. Kui Madeira kohta netist otsida, siis kuulus Monte kelgusõit on üks esimesi asju, mis ette võtta soovitatakse. Monte kelgusõit on täna küll vaid turismiatraktsioon, ent 19. sajandi esimesel poolel, kui mäest alla kelgutama hakati, tehti seda väga praktilistel põhjustel: Monte elanikud, kes pidid Funchali minema, said niiviisi kiiresti ja väikese jalavaevaga mäest alla. Selline transport töötas kenasti kuni Monte raudtee avamiseni, kuid ei surnud siiski välja – kelgusõidu olid avastanud turistid ning nii sõidutataksegi juba üle saja aasta huvireisijaid mäest alla piki 2 kilomeetrist serpentiinset Camino do Montet kuni Livramentoni Funchali servas. Kelke suunavad alati kaks meest, kes siis kelgu taga jalastel püsti seistes annavad hoogu või jooksevad kurvides kõrval ja vaatavad, et asi bambusesse ei sõidaks; kiirus võib lõiguti olla isegi 40 km/h. Tüdrukud vaatasid noid puujalastega saane üsna umbusklikult ning mu rahakoti rahuloluks teatasid, et ei taha kelgutada. Pärast, kui juba botaanikaaiast alla tulles takso võtsime, ütles taksojuht väga etteheitvalt, ühe kelgu sabas kurve võttes, et me oleme ikka lollid, sest kelgusõit on Funchali traditsioon ja seda lihtsalt peab tegema.

Kelgutajad Montel

Ootel saanid

Monte valgesse kirikusse viib pikk portugalipärane trepp. Kirik ise on kahe torniga ilus koloniaal-barokne, rahulik valged seinad, mustade nurgakvaadritega ja mustade ehisosadega. Midagi selles meenutab Braga Bom Jesust Portugalis, ent muidugi väga-väga palju tagasihoidlikumal moel. Monte kiriku asemel paiknenud väikese kabeli olevat lasknud 1470. a rajada esimene Madeiral sündinud mees - Adão Gonçalves Ferreira. Praegune kirik ehitati 1740-tel. See sai tugevasti pihta 1748. a maavärinas, mistõttu 1818. a oli pühakoda seisus, kus remondi asemel tuli kirik pigem ümber ehitada. Monte Jumalaema pidupäeva tähistatakse 15. augustil – minu sünnipäeval...

Monte kirik

Monte kirikut ent ei teata mitte tema arhitektuuri või interjööri kunstiväärtuste järgi. 1922. a maeti pühakotta viimane Austria-Ungari kuningas Karl I (ma ei saa siinkohal vastu kiustatusele kirja panna tema ungarikeelne nimi - Károly Ferenc József Lajos Hubert György Ottó Mária). Karl I tuli troonile õnnetul ajal Euroopas, 1916. a. peale keiser Franz Josephi surma. Franz Joseph sai valtsejaks peale Karl I onu, Franz Ferdinandi 1914. a mõrvamist Sarajevos. Noor kuningas püüdis igati leida Franz Ferdinandi mõrvast alguse saanud ilmasõjale siiralt rahumeelset lahendust, ent liitlased ei võtnud teda kuulda. Keisririik lagunes koost ning I ilmasõja lõppedes 1918. a see geopoliitiline formatsioon, mis veel iriigist järel oli, kuulutas end võimu ülevõtnud seltskonna poolt Saksa-Austria vabariigiks. Kuningas kupatati elu lõpuni, naasmise õiguseta, riigist välja. Nii toimetab demokraatia. Mõnes mõttes läks Karlil ju hästi – talle jäeti eluvaim sisse: mujal, kus lihtrahvas üritas ise kuningat mängida, läks siniverelistel enamasti palju halvemini. Aga ega tema eluke eksiilis pikaks kujunenud. Peale pagendust elas kuningapere natuke aega Šveitsis, kust kuningas tegi katseid Ungaris tagasi võimule saada. 1921. a, kui ta oli kaks korda üritanud, arreteerisid kuninga sõjavõitjad ja valitseja koos perega suleti Madeirale. Mingit lillepidu saarel ei olnud, kuninglik pere elas väga tagasihoidlikes tingimustes. Üsna pea sai kuningas talvel kopsupõletiku ja suri 1. aprillil AD 1922... Katoliiklikus maailmas on temast saanud omamoodi pühak I ilmasõja aegse rahutegijana, kuna Karl I püüdis võimendada ka tollase paavsti, Benedictus XV, rahualgatust. Kuna kuningaga on tema surma järel seotud ka mõned müstilised paranemised ja 1972. a, kui tema sarga avamisel leiti kuninglik surnukeha lagunemata, leidis katoliku kirik täidetud olevat kõik tingimused kuninga pühitsemiseks. Pühitsemisest andis ametlikult teada paavst Johannes Paulus II 2003. a. Karli püha tähistab katoliiklik maailm 21. oktoobril, kuninga abiellumise aastapäeval. Muuseas Monte kirikusse on maetud vaid kuninga ja tema naise, Zita, kehad, nende südamed puhkavad Zürichi lähedal Loreto kabelis Muri kloostris, mis on olnud Habsburgide viimane puhkekoht läbi ajaloo. Montesse püstitati kuninga mälestuseks kiriku ette tema elusuuruses skulptuur.

Karl

Kui Monte õhuliin jookseb enamusest linna kohal, siis botaanikaaia õhuliin kulgeb valdavalt puudega täidetud oru kohal. Muidu köisraudtee nagu nad kõik, mida me siin kohanud ja proovinud oleme.

Botaanikaia elamust alustasime kohvikust. Pidin lihtsalt esialgu vett kaasa ostma, aga juhtus nii, et sai ka Bresat, kooki ja kohvi.

Botaanikaaed... Ma ei tea, mida ma mõtlesin sealt leida. Funchali botaanikaaed avati 1960. a. peale eravalduses olnud villaaia (Quinta do Bom Sucesso) kohandamist ja ümber kujundamist. Funchali botaanikaaiast olen kuulnud ülivõrdes muljeid ning see, mis netiavarustest silma on jäänud, kruvis ootused taevani. Nüüd, olles seal olnud, julgen arvata, et Tartu botaanikaaed on ägedam. Või ma ei paneks isegi neid joone peale – mõlemad on head, ent seda vau-efekti, mida arvasin Funchalis nägevat, ei tulnudki. Jah, see vaippeenar on äge ja topiaaride nurk on äge ja ürdiaed on äge ja sukulentide aed on äge jne, jne. Ning pargis elab tohutult linde – ka see on üks Funchali botaanikaaia märksõnadest. Ent kohati olid asjad üsna väsinud ja ...“tavalised“. Muidugi on seal botaanikahuvilisele tohutult vaadata, ent see maalilisem pool on natuke nagu on – pisut vähem, kui lootsin. Isegi linnavaated... Tulnuks minna ikkagi esimesel päeval, kui polnud siinseid lennukivaateid mujal veel kogenud. Aga ma ei vingu. Tegelikult ma olen ikkagi väga rahul, et aia üle vaatasime. No ja tüdrukud said ka jäätist...

Teel Botaanikaaeda

Ürdiaed

Vaippeenar

Topiaarid

Dendraarium

Piinia

Botaanikaaia isandad

...Ja kõik need muud kohad botaniseerimiseks

Minu vingumisest hoolimata jõudsime Montesse tagasi alles hilisel pärastlõunal. Kuidagi villand hakkas saama selleks korraks köisraudteedest, mistap hääletasime end takso peale: oli lõppeks kiirem ja odavam. Taksosõit Montelt alla linna oli omaette elamus. Noor kutt andis allamäge ülikitsastel tänavatel hagu nagu metsaline, ise maast ning ilmast ja Monte saanidest lobisedes. Pimedatel ristmikel vaid signaali ja gaasi. Minu rohelise näo peale ta naeris ja ütles, et kihutamine Madeiral ei tapa, ohtlikud on hoopis tunnelivaringud ja niisama varingud teedel. Ju siis oli härral värskelt küünal kaitsepühakule süüdatud... Alla jõudes tänasin Jumalat, et ühes tükkis kohale jõudsime.

Et plikad himustasid lõunaks take away toitu – tšillisime kaasa ostetud püreesupi, kana ja friikatega sadamas tehes õhtuplaane. Mina selle toiduaktsiooniga ei ühinenud, vaid trampisin jalgu ja teatasin, et kui ma nüüd ühe kohviku leian, siis peavad nad seal ära kannatama, kuniks ma midagi meelepärast endale põske pistan. Nemad teatasi, et olgu, sobib, kui ma neile „magustoiduks“ röstitud kastaneid ostan. Nii sündis...

Sadamas...

No comments...

Mulle meelepärase rahuliku ja rohelusse uppuva, suurejoonelise nimega - Esplanada Jardim Municipal - kohviku leidsime Jardim Municipal do Funchalist – vanalinna lopskast ja imeilusast linnapargist. Tellisin mereande ja veini, plikad himustasid Brescat ja teed. Saime koha ühes nurgapealses lauas, puude all. No lihtsalt mõnus: linnulaul, sume roheline valgus, vaikselt jutlevad kaaskülalised. Nagu stseen mõnelt Renoir’ maaililt. Funchali Munitsipaalaeda hakati ehitama 1878. aastal endise frantsiskaani kloostri maale. Kloostri hoone asus umbes praeguse Funchali linnateatri kohal (asub pargi lõunaservas). 1885. a nimetati park "Jardim Municipal". Hiljem ristiti see Portugali viimase kuninganna, Orleansi Amelia järgi "Jardim Dona Améliaks", kuid teatakse seda siiski valdavalt Munitsipaalaiana. Kui ma siin ennist Karl I õnnetut lugu refereerisin, siis ega Amelialgi hästi läinud: 1910. a toimunud riigipöörde järel oli ta sunnitud minema Prantsusmaale eksiili. Tõsi, 1940-te alguses kutsusid Portugali võimud kuningannat tagasi, ent valitsejanna keeldus.

Jardim Municipal

Õhtupooliku veetsime vanalinnas pargiteemaliselt. Et Munitsipaalaed jättis võrratu mulje, valisin kaardi pealt huupi järgmise linnaaia - Jardim de Santa Luzia. Tee sinna viis mäest üles mööda maalilisi „päris“ vanalinna tänavaid nagu Rua do Surdo, Rua do Carreira jne, mida palistavatesse kenadesse koloniaalstiilis majadesse on sisse seatud ägedaid söögikohti ja poekesi. Põikasime sisse 1590-test pärit Püha Peetruse kirikusse ja püüdsime sisse piiluda värava vahelt Püha Clara kloostrisse. Nii sai linnuke taha ka bolo de meli sünnikodule.

Vanalinnas...

Santa Clara klooster

Peetri kirik

Santa Luzia aeda jõudes avastasime oma üllatuseks, et see on üsna uus moodustis, ehitatud 2004. a mahajäetud Hintoni suhkru- ja liköörivabriku varemetele. Vana tehast meenutab suur korsten ja 31. jaanuari tänava poolse aiamüüri äärde jääv suurte hooratastega malmist kaadervärk. Hintoni tehas on läbi aegade olnud Madeira üks tähtsamaid, kui mitte tähtsaim rummibränd. Tulivett aetakse tänini, kuid tehas on viidud teise kohta. Asutas tootmise William Hinton 1845. a. Tehas pani pillid kotti 1986. a, kuid sellele puhuti elu sisse – ikka pereettevõttena - taas 2006. a. Park on... mitte nii lopsakas ja romantiline, kui senini siin saarel nägema oleme harjunud. Elu käib keskse kohviku ümber, ent ka muruplatsidel ja pingikestel lillepeenarde vahel käis päris vilgas elu.

Park nähtud, valmistusime matkama kindlasti ühte vanasse aeda-parki - Jardim da Quinta das Cruzesi. Mulle tundus, et Annike on kuidagi pettunud, kuid peatselt selgus, et tal oleks vaja hoopis kiiresti leida mõni koht nina puuderdamiseks. Leidsimegi varsti vanalinnast ühe kohalike vanameestega õlleka. Minu kahtlustest hoolimata sukeldus Annike tubakavinesse ja esialgu tundus, et kõik sai korda. Annikese kommentaarid tualeti kohta olid muidugi põrmustavad.

Santa Luzia

Enne Cruzes villa aeda sattusime Gaudi vaimus kujundatud vanale vaateplatvormile, Miradouro da Quinta das Cruzesile. Vaatasin allpool laiuvad rohelusse uppuvat vanalinna, kui märkasin silmanurgast, et Annike tundus ikka näost endiselt roheline. Kui siis lähemalt pärisin tema olemise kohta sain ehmatava vastuse, et teda vaevab kohutavalt terav kõhuvalu ja ta ei saavat varsti enam kõndida. Võib ette kujutada, mis mu peas toimuma hakkas: pimesool, toidumürgitus... Oehh!. Muidugi palusin lapsukesel istuda ja rahuneda. Ise mõtlesin, et kas helistan kohe meedikust abikaasale või ootan veel pisut. Või kuidas sellel saarel arstiabi, kui seda vaja peaks olema, üldse saab. Meessoolise ja elukauge lapsevanema hirmud... Aga tol hetkel korraks ei olnud naljakas: lõhkikukutud põlve või tatise ninaga ma saan hakkama, ent kõige muuga läheks juba kalli abikaasa assisteerimiseta „põnevaks“. Kas mõjutas istumine või midagi muud, kuid vähem kui kümne minuti pärast teatas võsuke, et on juba parem ja võime liikuda, kui meid linnavaade hakkab tüütama. Esialgu olin skeptiline, kuid kuuldes korduvalt, et hakkab minema paremaks, julgesin suuna võtta aeda.

Miraduoro Quinta das Cruzes

Taas olime poolkogemata sattunud Madeira ja Funchali lugu arvestades ühte märgilisse kohta. Kogu tänase jalutuskäigu vältel Munitsipaalpargist Santa Luziasse oleme viibinud ajalooliselt Funchali nooblimas linnajaos, Calçada do Picos, kus endale elukohta said lubada ainult nõukamad ja jõukamad madeiralased. Vanemad hooned seal pärinevad 16.-17. sajandist. Näiteks seesama Santa Clara klooster, millest mööda kõndisime, ehitati põhimahus juba 17. sajandil. Siinkohal on paslik sukelduda korraks Madeira villaarhitektuuri eripäradesse. Tänu dramaatilisele reljeefile ei saanud Madeira villad, eriti aga linnavillad, lubade endale väga suuri villakompleksi territooriume, mistõttu kujunes välja (küll loomulikult emamaa, Portugali, mõisate eeskujudel) omamoodi villakompleksi tüüp - Quinta Madeirense. Villakompleksi südameks oli loomulikult härrastemaja, mida ümbritses müüriga piiratud aed. Et vanemad villakompleksid ehitati barokiajal, mängis nende loomisel suurt rolli omavahel geomeetriliselt seotud tasapindade loomise võimalus. Et tasapindu nappis, jäid ka aiad enamasti väikeseks ning enamasti oldi sunnitud loobuma rõhutatud sümmeetriataotlusest. Peale peahoone ehitati vanemates quintades reeglina eraldi kabel, mõned majandushooned ja mõnikord ka meie arusaamade järgi mõni suvemaja või lustla härrastemajast eemale. Tavaliselt ehitati aedu 19. sajandil romantismivaimus ümber ja kuna Madeira on oma olemuselt Eedeni aed, kuhu saab kasvama panna kõike, siis muutusid ka villaomanikud vabakutselisteks taimetundjateks, kuhjates aedadesse igasugu eksootilist taimekraami. Täna tähendab see seda, et iga vanem Madeira quinta aed on omamoodi botaanikaaed.

Quinta das Cruzes olevat kuulunud Madeira avastajale, kapten João Gonçalves Zarcole. 16. sajandi ehitusest ei ole suurt alles, sest villakompleksi praeguse mahu saavutas see 17. sajandil Zarco poja João Gonçalves da Câmara ajal. Villa ümberehitus toimus samal ajal Santa Clara kloostri kiriku ehitamisega; kuna Camara finantseeris osaliselt kiriku ehitamist, sai ta kasutada samu meistreid ka oma töödel. 17. sajandi lõpul müüdi mõis edasi Genova juurtega Lomelinode perekonnale, kelle ajal 18. ja 19. sajandil said maja ja aed tänaseni säilinud iseloomulikumad detailid. 20. sajandi turbulentne elu tõi villale mitmeid uusi omanikke ja kasutusi, kuni 1958 a muudeti see muuseumiks - Museu Quinta das Cruzes. Põhiliselt on sinna välja pandud kahe Madeira tuntuima kunstikoguja, César Filipe Gomesi ja II ilmasõja eest Austriast emigreerunud João Wetzleri kollektsioonidest, mis pidavat andma läbilõike Madeira kunstist. Kas annavad, ei oska öelda, sest meie saabudes suleti muuseumi uksi. Proua, kes kassa juures toimetas, lubas siiski parki minna (tasuta) mainides lihtsalt, et kui väljudes leiame värava suletuna, siis saame selle lingist lahti teha, kuid peame värava enda järel lukku tõmbama. Nii tegimegi.

Jardim do Quinta das Cruzes: museaalne esiväljak

Meie hetked selle quinta-aias jäävad meelde päikeseloojanguga suurte vanade puude all. Hästi rahulik ja õdus meeleolu. Vana aia layout ja kunstimuuseumi krutskitega siia-sinna puistatud arhailised raidkivid Madeira varisenud pühakodadest. Kogu aed on mõnusalt ülekasvanud ja hoopis teistsugune ülevuntsitud Munitsipaalajast või samuti perfektselt hooldatud Palheiro aedadest. Vanadel kivitükkidel ja müürijuppidel, muuseas ka 1998. a ühest müüriniššist leitud maskaroonil on peal ajahambajäljed, kukkunud krohvi seal, kus selle kukkumisest midagi halba ei juhtu, ei häbeneta. Veider ja samas taas väga šeff on orhideede kollektsioon, mis asub pisut laokil riiulitega kasvuhoone luukere moodi kaadervärgis – see ei ole isegi ilus, kuid selle kontrollitud mahajäetuses on midagi südantsoojendavat... Nagu kogu selles aias. Olin lahkudes liigutatud ja rõõmus, et sinna sattusime. Lahe aed...

Jardim do Quinta das Cruzes

Alla linna tagasi minnes pidasime plaani esialgu õhtustada vanalinnas mõnes Rua Carreirase söögikohas. Isegi seadsime end aiateema lõpetuseks hetkeks sisse ühte ägeda sisehooviga kohta - Jardim Da Carreirasse, kuid et nende kööki alles tõmmati käima, ei viitsinud sinna ootama jääda. Pikast päevast väsinud plikad soovisid Funchalis uue koha otsimise asemel pigem hotelli minna ja siis Canicost õhtusöök leida. Plaan seegi. Korraks tundus, et läheb põnevaks transpordi otsimisega: taksopeatus São Lourenço kindluse taga promenaadil, mille olin meelde jätnud, oli suletud – pandi üles igasuguseid renepeid ja suurt kaart kirjadega „Rally Madeira“ ning sellega seoses oli osa tänavast üldse kinni pandud. Ent hetk hiljem leidsime ka takso. Tänu rallist tulenevatele teesulgudele keerutas taksojuht linnas veidi lusti – see kajastus hiljem üsna ebameeldivalt taksoarves.

Hotelli jõudes selgus, et meil on jälle joogivesi otsas, seepärast tegin enne õhtusööki asja juba tuttavasse Spari. Tagasiteed saatis taasalanud vihmasabin.

Õhtusöök La Carbonaras sujus kuigi alguses sattusime lauda, mida ulatus varikatuse alt piisutama vihm ja Laura ports unustati esimese hooga. Samas nihutati meid varsti varju alla ja vabandasid k’ige peale teenindajad poisid väga kenasti nii, et pikka viha me pidama ei jäänud. Veini ja küüslaugukastmes tuun viis taas keele alla...

Ja nüüd olen alguses tagasi: istun meie avaral rõdul, vaatan kollaste tänavalaternatega ehitud pimedust ja kuulan jälle vihma.

Rally Madeira

30.10.2022. Cafe Brasa. Funchal
Järgmine | Eelmine | Üles

Monte

Oleme ühes mõnusal kvartalisisesel platsikesel Funchali vanalinna eeee... vist kaguosas, Sabado ja dos Murcasi tänava kandis, mitte kaugel Autonoomia väljakust. Vimase näol on, uhkest nimest hoolimata, tegu murustatud hiiglasliku liiklusringiga. Siin me ekslesime vist oma reisi teisel päeval kaotatud parkimismaja otsides. On hiline keskpäev. Joonistasime ja jõime külmi jooke. Üks kutt mängib nagu B. B. King akustilise kidraga bluesi ja rockiklassikat. Päike paistab soojalt ja mõnusalt, hetk seisab. Tore on ka lihtsalt niisama tšillida. Teistpidi ei oskagi siin Funchalis kusagile tahta ja nagu ei viitsi ka. Plikad on oma mahlade ja kokadega rahul, mina samuti oma higistava külma õllekannuga. Taevas, kui hea on vahel harva valge veini dieedi vahele õlut lubada! Nagu natuke uskumatu on, et nädal saab mööda, käib viimane päev siin saarel. Otsustasime selle uuesti Funchalis veeta – mitte selle kohviku pärast siin, vaid Imperaatori aedade pärast. Ent hetkel on kohvik aedadest asisem. Oma asjad saime jätta õnneks õhtuni hotelli. Lihtsalt peame kella kuueks end Canicosse kohale ajama, kohvri näppu võtma ning siis – aidaa lennukile.

Alustasime oma hommikut siiski suurejoonelisemate plaanidega. Eile õhtul plaane tehes arvasin, et kui juba veelkord Funchali tulla (sest Canicos pole päev otsa küll midagi peale hakata), siis võtaks ette õige veel ühe aia - Jardim do Imperadori. Juttude järgi olevat see mõnusalt mahajäetud villaaed Montel. Märgiline muuseas ka seetõttu, et ses villas veetis oma viimased elupäevad Karl I, kellest eile päris palju jutustatud sai. Karli lühike visiit on andnud tänasele aiale ka nime - Jardim do Imperador. Valdus kuulus algselt ühele rikkale kaupmehele, José Crisóstomo Costa e Silvale, kes rajas Montele 1780-ndatel residentsi. Edasi vahetas maavaldus 19. sajandist alates hulgaliselt omanikke – rent Austria kuningale seejuures oli aedade loos küll märgiline, kuid tühine episood. Ka 20. sajandil vahetas villakompleks omanikke, kuniks selle ostis riik 1980-ndatel. Nelja ja poole hektariline park olevat liigirikas (üle 300 taksoni) ja selline mõnusalt metsik. Siinkohal tuleb tunnistada, et rõhk on sõnal „olevat“. Lähtusin telefoni laetud Madeira reisijuhist ja ka veebi kaevudes ei vaevunud pisikest kirja lugema, mis ütles, et aed on 2022. varakevadest saati restaureerimiseks suletud. Nii lugesime tölplaste nägudega seda inffi alles värava taha jõudes. Kui peavärava kõrvalt kõrtsust uurisin, et kas äkki oleks varianti kuidagi üle aia sisse ronida, vaadati mind eitava vastuse juures väga imeliku näoga.

Imperaatori aia taga

Niisiis osutus meie köisraudtee retk taaskord Montele mõttetuks. Tõsi, saime jalutada Monte kitsaid ja väga ägedaid parkidevahelisi tänavaid pidi. Tänavad ja rohelusse uppuvad rajad jätsid mulje, et nii jätkub alla linnani, kuhu GPS andmetel ju väga palju maad ei olegi. Seepärast otsustasime alla minna jalgsi. Esialgu oli väga lahe...

Montelt alla linna

Umbes paarikümne minuti pärast hakkas kohati ülijärsk allaminek mööda sillutist või asfalti metsikult jalgadele. Olen varem ikka käinud mägedel ja üsna järskudelgi, kuid loomulikul pinnasel kuidagi see laskumise laastav mõju labajalgadele pole nii tuntav. Nüüd hakkasid jalad igatahes üsna kiiresti tunda andma. Omaette nali oli see, et sel ajal, kui oma lahti läinud matkasaabast sidusin, peatus üks takso, kuid Annike saatis selle minema. Uuele imele lootes jätkasime piinarikast laskumist Laura kurjade kommentaaride saatel veel veerand tundi, enne, kui juhtus mööda sõitma järgmine takso.

* * *

Et meil kiiret ei ole, tellisin veel ühe külma õlle, aga hetkel juba kahetsen seda. Just sättis end kohviku ette platsile üles Pavarotti välimusega klaverivirtuoos. Ta mängib hästi, kuid hetkel on seis selline, et nad püüavad kidramehega üksteisest oma tagasihoidliku võimendusega üle mängida. Praegu mängib üks Zeppelini ja teine mingit ülituntud klassikalist teost... Aga kokku kõlab see nagu jõle kakofoonia. Hirmus! Panen kohe oma joonistamise asjad kokku – mõtlesin siin midagi veel skitsida – aga - laseme jalga: meil on veel mõned tunnid siin linnas vaja surnuks lüüa.

Cafe Brasa

#ifcn.madeira.gov.pt/ ...quinta do imperador

31.01.2023. Tartus
Eelmine | Üles

Märkamatult on mööda läinud juba mitu kuud, aga ma pole jõudnud reisikirja lõpetada. Ega palju öelda olegi. Veetsime pärastlõuna sadamas peesitades. Tüdrukud said kastaneid, mina nadasid. Lõunaks tegime kena pikniku Emigrandi monumendi alusel trepistikul. Ajal, mil plikad mingit spioonifilmi väntasid, tegin päikesepaistel väikese uinaku.

Funchal: viimased muljed

Hotelli jõudsime tunnikese enne transfeeri. Seepärast tekkis veel üks mõnus hetk minna meie Madeira igahommikusele terrassile, et võtta üks klaasike madeirat ning heita pilk Desertase saartele – seekord loojangupunas.

Canico

Lennujaama poole sõites heitsin pilgu sisemaa poole – esimest korda saarel viibitud aja jooksul paistsid ka nõlvade ülaosad; ilmselt sel õhtul võis olla mägedes selge.

Kõik muu sujus. Tartusse jõudsime varastel hommikutundidel. Kui mu kallid ja võrratud reisikaaslased said põhku pandud, alustasin päeva e-koolis jutustusega klassijuhatajatele sellest, miks esimesel koolipäeval peale sügisvaheaega mu lapsed koolist puuduvad.


Privaatsustingimused \| Kasutustingimused \| Sitemap

Viimati täiendatud: 17 aprill 2024 ©Sulev Nurme 1997-2024. Kõik õigused kaitstud \| All rights reserved Powered by w3.css