Tripi kaart |  Lanzarote 2017 | Lisalugemist | Tagasi (reisikirjad)

Järgmine

Tenerife. 30. jaanuar - 8. veebruar 2018

Teide

| Üles |

Istusin 31. detsembril (2017) köögis ja rääkisin keskmise võsukesega maast ning ilmast. Järsku küsis Annike, mis mul talle sünnipäevakingituseks on. Et kui midagi veel ei ole, siis tal on üks unistus: küll oleks lahe, kui saaks sellel aastal ka Lanzarotele minna. Ta saab aru küll, et ilmselt seda ta kingituseks soovida oleks liig, aga ikkagi oleks see ju lahe... Tjah, mu esimene vastus oli loomulikult "ei..."

...Aga mõte oli idanema hakanud. Mingil hetkel avastasin end lennupileteid vaatamast - no lihtsalt huvi pärast. Miks mitte plastmassi asemel pisikesele hoopis päikest kinkida... Ja siis järsku, justkui muuseas, olidki piletid Tenerifele ostetud. Kui siis Annike taas kööki tuli võisin talle mahasurutud elevusega hääles öelda:

"Kuu aja pärast läheme Tenerifele - see on peaaegu nagu Lanzarote. Ära siis seekord haigeks jää, sest see reis on Sulle kingituseks!..."

Nojah... Mul on kaks uudist ja ma ei teagi nüüd, millest alustada. Alustan siis ebameeldivamast...

Leidsime päikeselisest ja soojast (Eestis oli tulles -8C) Lõuna-aerovaksalist kerge vaevaga takso. Kui juhile aadressi näitasin, võttis see mehe korraks nõutuks - ta teadis küll tänavat, kuid näidatud maja numbrit tema moblakeps ei tunnistanud. Asi lahenes ent iseenesest, sest helises mu telefon ning Marco - meie buukit' Apartement Tiara (Costa del Silencios) kontakt - soovis teada kaugel oleme ja millal jõuame andes samas ka täpsed juhtnöörid kohtumispaiga osas.

Veerand tunni pärast juba kätlesimegi noore päevitunud ja lahke olemisega noorhärraga. Ent vaevalt tervitanud, muutus Marco murelikuks:

"You are five...!??"

"Yeees?... Is it problem?"

" Actually noouuuu...jjjjeeeees... There is only 4 places..."

Olin kindlalt buukinud toa viiele, nii oli kirjas ka mu lehel: 3 täiskasvanut ja 2 last. Suurte tähtedega oli lisatud - "All kids and pets are welcome". Läksime läbi labürindilaadse siseõuede rägastiku meie apartmendi poole. Ümbrus jättis kergelt räämas mulje. Reklaamis lubatud basseini eraldas meie rajakesest aed, mille disain meenutas kunagi Buchenwaldis nähtut. Üks määrdun'd maikasärgis invaliid püüdis 20%-se kaldega kaldteest alla sõites oma elektrikäruga vist enesetappu teha - seda üritust vaatasid sigaretisuitsupilve mähkunud päikesest pragunenud tellisekarva nägudega paar vanaldast turisti. Esmamulje oli eeee... eriskummaline. Jackpot saabus ent tuppa astudes... Umbes 10 ruutmeetrisesse tuppa oli surutud suurem voodi, kööbakas sohva ja pisike kööginurk. Rõdu eraldas trellitatud uks ja aken. Kõik see nägi välja nagu mõnes äärelinnahurtsikus kusagil Marokos... Trellide taha peitus tolmune konijälgedega rõdu, kust avanev vaade tutvustas väsinud ja laokil sisehoovi. Voodiriideid jätkus kolmele, kööginurgas vedeles paar kahvlit ka murdun'd otsaga korgitser.

APPI!

 Marco oli sama nõutu nagu meie ning absoluutselt nõus sellega, et tuppa me oma perega ei mahu. Küsimusele lisavoodi osas kehitas ta õlgu ja ütles, et ei saa kahjuks millegagi aidata, saab pakkuda vaid võrevoodit... Nonii... siis läks lahti helistamine omanikule ja booking.kommi. Omanik süüdistas bookingut, booking - kui lõpuks leiti sealt üks Gulio, kes oli nõus toru võtma - ütles, et süüdi on omanik ja meie ise seda ruumi bronnides ja tema aidata ei saa. Kui me sinna jääda ei taha, siis vastavalt renditingimustele (lugege peenikest kirja!) meile sissetšekkimise päeval raha ka ei tagastata. Ka tema jagas "siiralt" mu muret ja nördimust selle üle, et kuhu me küll ühe lapse magama paneme ja et korter ei vasta küll kuidagi veebilehel lubatule, ent ta teatas ka, et ei saa meid aidata ja soovitab siiski väga kaaluda tuppa jäämist, sest ta ei saa mingit asendust anda. Tiara omanikul polnud ka asendust pakkuda ja ilmselgelt ei viitsinud Marco boss üleüldse meie murega tegeleda - resümee Marco ja tema telefonivestlusest - "f..this is bookings damn business!"...

Me ei saanud sellesse tuppa jääda, see ei olnud lihtsalt füüsiliselt võimalik. Ütlesin seda ka Marcole. Tal oli piinlik ja kõik need muud sõnad. Kuid ta proovis aidata. Lõpuks tema suurim abi seisnes selles, et kuulnud meie soovist kindlasti normaalsem koht leida, lubas ta meil tuppa jääda nii kauaks kui soovime. Oli seegi abiks - et Helel oli lennu järel üsna halb enesetunne, sai korraks pikali visata - vähemalt olime jõudnud vihma käest räästa alla. Gulio bookingust tegi siiski žesti ja saatis kirja lingiga võimalikele alternatiivsetele öömajadele naabruses - seda küll klausliga, et mingit tasaarvelust nad teha ei saa... Link ei töötanud...

Ma olin maruvihane ja solvunud ning tundsin end selgelt petetuna. See urgas sobinuks hästi mõnele noorpaarile armupesaks, kuhu peale ööklubist tulekut maanduda, kuid seda reklaamida välja pereapartemendina... Eriti küüniline oli omaniku ja booking.com ühisavaldus, mille kokkuvõtte kohaselt võimaldab omanik ruumi kasutada kuni viiel inimesel, kuid kusagil ei ole öeldud, et neile peab olema tagatud ka voodi - see on üüriliste oma probleem - temal on selgelt kirjas, et ruumis on 4 voodikohta. Haige värk!!! Miks seda siis rahumeeli viiele välja pakutakse!

Et laste kurbasid nägusid pisut rõõmsamaks muuta, saatsin nad Liisaga jäätise järele asudes ise samal ajal alternatiivseid ööbimiskohti otsima. Tenerife on turistilõks nr 1 ja ei ole kerge samal päeval leida midagi mõistlikku (kui ei ole nõus maksma öö eest 500 eurot ja pluss). Siiski kahest-kolmest võimalusest jäi varsti silma päris põnev koht Tijoco Bajos ning pikalt mõtlemata buukisin selle. Helistasin kohe omanikule ning küsisin üle kõik asjad - meeldiv meeshääl rääkis kenasti inglise keelt - telefonis tundus kõik ok. Esimene kivi langes südamelt. Nüüd oli vaja leida auto, sest puugitud koht ei jätnud kaardil muljet, et sinna oleks iga päev mõistlik taksoga minna. Meil oli küll plaan paar päeva rendikata läbi saada, aga nüüd seisime lihtsalt fakti ees...

Veerand tunni pärast jalutasime Annikesega Jose Antonio Tavio avenüül ning otsisime Marco soovitet' autorenti. Liisa-Laura-Hele jäid Tiarasse: Liisa-Laura läksid ümbrusega tutvuma, Hele viskas pikali - tal oli ikka päris halb olla... Rendikate büroo leidmine ei olnud keeruline, kuid olin ümberringi laiuvas isikupäratus karplinnas juba unustanud, et oleme siiski Hispaanias - kaks kõrvutiasuvat asutust olid 14.00-18.00 suletud... siesta!... Kell oli 14.05...

Mis pagana päev see küll on! Ja siis hakkasid juhtuma sündmused, mida võiks liigitada pisut positiivsemaste asjade kilda. Pisut eemal tänaval vestlevast rühmast noortest ilusatest inimestest astus järsku üks päris kena näitsik meie juurde ning küsis inglise keeles, kas otsime rendiautot. Kui, siis neil on pakkuda Fiat Panda; aga tuleb lihtsalt Adejesse, naaberlinnakesse, järgi minna. Mul polnud õtna aimugi, mis koht see Adeje on, samuti tundus ka nende jutt esialgu kahtlane. Usutlesin siis natuke ning selgus, et nad on itaallased, elavad juba aastaid saarel ja lihtsalt teavad üht tuttavate kaasmaalaste pisikest rendifirmat, kus parajasti on üks Panda vabaks jäänud. Kui ma soovin, võime sellele kohe järgi minna. Küsisin Annikeselt, kas talle see kõik ka sobib ja saanud nõusoleva noogutuse, leidsime end hetke pärast pugemas juba noorpaari Fiat 500 tagaistmele...

Adeje on väike linnake merest eemal. Eelkõige teatakse seda Barranco Infierno - Põrgukuristiku matkaraja - järgi. Meie maandusime peale 20 minutilist sõitu kusagil kesklinnas Calle Pierda Redondal pisikese offissi ees. Väikese arvutiga kaunistatud kirjutuslaua ümber sädistas oma kümme inimest itaalia keeli. Probleem seisnes parajasti selles, kuidas makseterminaalis paberirulli vahetada. Ilmselgelt oli vaidlusaluseid variante mitu ning neid presenteeriti valjult ning efektsete žestidega. Büroos loomulikult ei rääkinud keegi sõnakestki inglise keelt peale meid sinna meelitanud näitsiku. Paberirull sai vahetatud ja lõpuks keskendus kõigi tähelepanu ka mulle. Audients lõppes õlistes tunkedes mehhaanikuga, kes tuli auto juurde ning mulle õlale patsutades kiitis autot ja oma tegevust selle ettevalmistamisel. Voila! - veerand tundi hiljem juba kimasin tuttava Fiat 500 sabas tagasi Costa del Silencio poole: kuna mul ei olnud aimugi, kuidas tagasi sõita, nõustus Roomast (daam) ja Sitsiiliast (härra) pärinev noorpaar ees sõites teed näitama...

* * *

Playa de las Americas said lõpuks lapsed kauaoodatud randa. Vesi tundus liigagi jahe, ent päike paitas soojalt ja paljajalu kuumas mustas liivas kõndides hakkas taas see kole maailm ka jälle pisut kaunimana paistma.

Üsna videviku hakul jõudsime Tenplatasse - väikesesse mahajäetud banaaniistandusse peitunud majakesse, millest pidi saama meie kodu järgnevaks nädalaks. Tee sinna tekitas kõhevust - Tijoco Bajost algav kitsuke ning ilmselt aastakümneid tagasi asfaltkatte saanud kahe rattajäljega Calle Pasos Largos lookles banaaniistanduste, vanade lääpas veereservuaaride ja kuristikuna tee kõrval laiuva Barranco de Erquesi kõrval. Ma olin kindel, et meil on Tomis vale aadress, kuid sisestatud koordinaadid väitsid vastupidist. Lõpuks ühe kõrge valge lubjatud kiviseina taga teatas navi, et olemegi kohal. Ja tegelikult olime ka - nii uskumatu kui see kõrvaloleva pildi järgi ka polnud. Värava avas värviplekilise pusaga vanapoolne kõhetu mees, puusa tagant piilumas korralik ruugekarvaline ning juba halli koonuga baskervill. Esmamulje härrast - nagu hiljem teada saime: Alexandrost - tekitas kahetisi tundeid...

Müüri taga laius mahajäetud banaaniistandus, mida tähistasid kõrged ripendavad palakad ja postidel tugitraadipusad. Kuivanud punasel tolmusel pinnal kasvasid üksikud tääkliilia moodi taimed ning kummalised umbrohud. Kitsa sissesõidutee lõpus paistis põõsastesse peitunud ning kummaliste puitmaskidega ehitud valgeks lubjatud väike maja. Siin-seal leidus kivimüüridel joonistusi ning kaunistusi, mis meenutasid millegipärast Hundertwasserit. Pilt oma vastuolulisuses koos kühmus vanamehega tundus pigem skisofreeniline.

Kas tõesti sajaga jälle ämbrisse?...

Majja astudes ent hakkas kõhedus taanduma: interjööris õhkus taas igalt poolt sedasama hundertwasserlikku naivistlikku ja mõnusat "alterego", ent puudus mahajäetud banaaniistanduse kurbus ja masendus. Ruumi oli käes laialt, toad jahedad, aga hubased, ning paar sisselülitatud elektriradikat tõotasid mõnusamat õhtut. Peremees tõi kiiresti juurde mõned tekid. Kõrval koplis kõndis ringi poni - lapsed igatahes armusid sellesse hetkega. Tagaaias sädistasid paar kanaarilindu... Hakkas sadama... Senisele päevale mõeldes puudus igasugune huvi kusagile linna sööma minna. Sestap jätsin perelised sisse seadma ja küsisin Alexandrolt teed supermarketisse. Ta üles, et on lihtsam, kui ta kaasa tuleb...

Ka Alexandro on itaallane. Roomlane (teine juba täna siis). Tundub, et tal oleks pikk lugu rääkida, lugu, millest võiks teha filmi. Mees on tegelenud kinnisvaraäriga, pidanud disainifirmat, töötanud televisioonis. Juba 19 aastaselt sattus ta Tenerifele ning armus sellesse saarde - tollal oli muidugi kõik teistmoodi ning praeguste turistikülade asemel laiusid banaaniistandused. Ta käis aegajalt saarel, kuni lõpuks, mõni aasta tagasi, müüs kõik Itaalias ja ostis Tenerifele oma banaaniistanduse. Õnn jäi kahjuks üürikeseks - mees haigestus rängalt ning vaakus aastakese hinge. Vähem kui aasta tagasi sai uuesti kuidagi jalule teadmisega, et ei tohi enam raskemat talutööd teha - sellest ka mahajäetud istandus. Aga - nagu ta ütles - ta pole harjunud käed rüpes istuma - ja sestap ehitas ta kõrvalhoonest endale uue majakese ning oma vana maja - istanduse südame - muutis külalistemajaks. Meil on au olla vist kolmandad majutujad. Ta ilmselt proovib kunagi taas ka banaanidega - eks elu näitab, kuid praegu võtab nii rahulikult nagu vaja - kasvatab kanu, kitsi, poni... Ja talle meeldib maalida - sellest värviplekid pusal ning pisut naivistlikud, kuid väga ehedad pildid ka meie elutoa seintel... Igal juhul seda sõitu supermarketisse koos Alexandroga oli vaja - kõik asjad, mis algse kahevaheloleku tekitasid - loksusid enam-vähem paika.

Produktidega tagasi jõudes ja rahulolevaid lapsi vaadates tundsin, et mulle hakkab siin kindlasti meeldima.

Õhtul oli ent varuks veel üks üllatus, mis taas küsimusi ja emotsioone tekitas. Nimelt, kui olime just õhtusöögilauda istunud, et kärmelt improviseeritud bolognese kastmega pastat süüa, kadus elekter. Jama oli meie majakesega totaalne, sest peakaitse keeldus sisse lülitumast - kusagil oli lühis. Üllatunud peremees tõi peotäie küünlaid olles sama imestunud kui meiegi. Tal ei õnnestunudki vooluprobleemi lahendada, kuid see lahenes ise poole tunni pärast koos saju lõppemisega - kui nö viimast korda igaks juhuks peakaitset näppisin jäi see sisse. Siiski vedas Alexandro igaks juhuks teisest majast varujuhtme ja sättis selle kuidagi valmis puhuks, kui uus katkestus peaks olema. Peremees on veendunud, et probleemi tekitas vihm - tavaliselt siin rannikul ei pidavat üldse vihma sadama.

Olen siin tahvlis end nüüd paar tundi kirjutades välja elanud ja pea terve veiniga ühele poole saanud ning tundub, et seni elektrit on... Aga väljas on pime ja vaikne. Tähed on taevas! Ma kuulsin hetk tagasi poni tasast hirnumist ja kukkesid. Ja kaugel külas koera haukumist... Kui sadu lakkas, alustasid väljas kontserdiga tsikaadid. See tegelikult ongi puhkus... Milline päev! Aga kokkuvõttes on õhtu mõnus ja mulle tundub see koht paljutõotav!  Ning lõppeks: suva sest elektrist, meil on küünlaid ja 20000mA akupank :)...

Ja viimane oli siis tänastest uudistest see teine, parem...

• #costa_del_silencio

• #barrancodelinfierno

• #Adeje

• #playa_de_las_americas

• #tenplata

• #FB/tenplata/

Lõpetasime just mõnusa õhtusöögi. Lapsed toimetavad rõõmsalt ringi. Tuba on soe. Täna on hoopis teistsugune ja tore päev olnud!

Hommik algas hilja - kõik, isegi Laura - magasid rahus ja vaikuses pea poole kümneni kohaliku aja järgi. Tegin parajasti hommikusööki, kui Alexandro koputas köögiuksele ja tõi korvitäie värskeid mune - milline meeldiv üllatus. Välja minnes tutvusime poniga - tema nimi on Pepito - ta on nüüdseks Laura parim sõber. Laura suureks sõbraks sai kohe ka suur vana koer - ma ei mäleta, mis ta nimi on; tundub, et sümpaatia on vastastikune, sest koerale meeldib ka Laura seltskond. Noorem koer nii seltskondlik ei ole - tema on päeval kinni peremehe maja juures, kuid kui Alexandro liigub, siis liigub ka "kutsu" ja käib poniga mängimas.

Öö möödus rahulikult ja mõnusalt - elektriga probleeme ei olnud. Peremees lubas tuua juurde paar tekki ja vedas hommikul tüdrukute kurtmise peale ka kolmanda õliradika, et saaks ka vannituba soojendada. Naljakas on see, et väljas ei ole ju ilm külm, pigem vastupidi, kuid külma kivipõrandaga toad tunduvad ilma kütmata ebameeldivalt jahendad. Täna õhtuks oleme aga end korralikult sisse seadnud, toad on parajalt soojad. Iga siin oldud hetkega läheb see koht mõnusamaks.

Tänasest päevast...

Algas see suurepärase kanjoniga - Barranco de Erques'ga - mis laiub kohe meie ööbimiskoha taga. Tegime hommikul ära sõites selle veerul väikese peatuse: piimalillede ja kaktustega üle puistatud lõhe jättis väga imposantse mulje. Alexandro eile õhtul mainis, et see saar on lõhesid täis, algavad saare kohal kõrguva Teide nõlvadelt ja laskuvad mereni - Infierno on üks tuntumaid, kuid kõik nad olevat omamoodi ägedad. Pidi olema lausa mingi seltskond, kes tegeleb saarel lõhesid pidi matkamisega.

Tegelikult pean häbiga tunnistama, et sellele reisile tulles ei jõudnud Tenerife kohta sõnagi ette lugeda - mul oli plaanis eile kodutööd järgi teha, kuid paraku eile oli nagu oli. Proovin siis täna pisut netis surfata ning homme ehk on juba väheke kindlam plaan, mida siin lähipäeval ette võtta võiks. Ühesõnaga - täna hommikul vaatasime lennujaamas pihku pistetud kaarti ning võtsime suuna ühe Tenerife top10-nese peale... Wikipedia kirjutab:

"Los Gigantes is a resort town in the Santiago del Teide municipality on the west coast of the Canary Island Tenerife. Its main feature are the giant rock formations, Acantilados de Los Gigantes, that rise from the sea to a height of 500-800 metres (1,640–2,625 ft) after which the town has been named. Los Gigantes means "The Giants"."

Mirador Archipenque terrassilt avanev vaade jättis suurejoonelise mulje. Kaldakaljud nagu kaldakaljud ikka, aga suured... Liisa skitsis, lapsed jooksid ringi, hankisime neile jäätist ning endale americanot ja vahvaid glasuuriga saiakesi...

Et laste ainsaks sooviks oli saada võimalikult kiiresti tagasi merre, võtsime suuna Giganteselt kusagile randa. Alexandro soovitas hommikul mingit omaette randa kusagil Alcala põhjaosas, et ma seda aga kirja ei pannud, loovisime veerand tundi pimesi ning sattusime siis kogemata banaaniistanduste vahel pisikesele klibusele inimtühjale lahesopile. Ujumiseks see ei sobinud, ent tunniseks merekohinas väljalülitamiseks oli koht ideaalne.

Pärastlõuna veetsime Costa Adejes... Leidsime kõigepealt mõnusa bufee lõunastamiseks ning siis maabusime de Fanabe rannas, mille kõrval imekombel leidsime parkimiskoha. Tänaste muljete baasil tundub, et Tenerife on üleautostunud - eks kõnele sellest ka pea ümber saare kulgev kiirtee. Siia tulles oli etalonina silme ees Lanzarote - Tenerifega võrreldes on see saar aga nagu inimtühi kõnnumaa. Liiklus on tihe ja kuigi mitte nii intensiivne nagu "päris Hispaanias", siis ega nalja ka ei ole. Parkimiskohti linnas (vähemalt Costa Adejes, sellega kokku kasvanud Playa de las Americas ning Los Cristianoses, millest läbi kruiisisime) leida on päris keeruline; aga - me ei ole siin ju hetkel kõrghooajal - mis siin siis paari kuu pärast toimub... Ok, kiirteest suure mäe poole minnes tundub asi (parkimisega) pisut lahedam olevat. Külakesed mäeveerul on seni jätnud päris toreda mulje, kuigi neis suurt midagi pikemalt teha ei paista olevat. Mitte, et rannalinnades midagi mõistlikku teha oleks, kuid seal on vähemalt meri - lastel on tegevust.

Üsna positiivseks üllatuseks on olnud senini saarekese hinnad. Eile esimesest ettejuhtunud pensukast kütust võttes oli 95 hind 0,8 euri liiter... Eestist startides küsiti liitri eest Olerexis pea 1,3 euri. Samuti eile supermarketis tundusid hinnad nagu Eestis või olid pigem odavamad. Tänase lõuna eest - bufee+joogid+jäätised, maksime per face alla 5 euri ja see koht ei asunud mingis hiina getos, vaid suure kaubanduskeskuse restoranide korrusel. Muidugi piletihinnad vingematesse kohtadesse nagu Loro park jms, niipalju, kui täna oleme teada saanud, on päris kirved, aga eks ole need kirved igal pool. Võta või jäta, aga vägisi tekib tunne, et emma-kumma riigi hinnaklass on nihkes... Miks mulle tundub, et nihkes on Eesti hinnad?

 
Nii me seal siis tegelesime ülejäänud päevakese rannarõõmudega. Võrreldes Eesti -10C -ga on tegelikult +20C...+23C päikesepaiste päris mõnus. Vesi on küll külmavõitu, kuid lapsi see ei heiduta. Ja mis seal ikka vinguda - Tenerife on siiski eeskätt päevitamise saar, me oleme lõunas - seega kõige hullemas turistipesas - loota siit leida puutumata kaluriküla oleks enam kui naiivne. Kui me õhtul piki restoranide ja baaridega palistatud rannapromenaadi las Americasse ning tagasi jalutasime, valitses õhus lisaks kõikvõimalikele grillilt ja ahjust tulevatele hõrkudele lõhnadele, selline mõnus rahulik ning muretu sumin. Võib-olla on see ainus varjukülg meie praegusel pesal - kui tekib õhtul tahtmine välja minna, tuleb end vedada vähemalt Tijoco Bajosse - seal on paar kohalikku kõrtsu - mis tähendab kokku vähemalt 10 kilti edasi-tagasi mööda mäenõlvu; kõik muud kohad, sh rannad, on juba vähemalt poole kaugemal. Seega tuleks igal juhul võtta auto või takso. Esimene tähendab seda, et õhtusöögi kõrvale jääb veini ära (vähemalt tüürimehel) ja teine tähendab kokku pea viiekümne eurist taksoarvet. Lastel on samas õhtustest seiklustest savi - nad hea meelega joonistavad toas või jooksevad väljas poniga või niisama. Seda viimast (ja tsikaade ning pimeduses eredalt siravaid tähti, mida saab katusel lebades pärani silmadega pimedas taevas enesesse ahmida) ükski rannahotell jälle pakkuda ei saa. Seega lüües kokku plussid ja miinused tundub, et meie koht on siiski mitmete plussidega.

• #Los_Gigantes

• #spain-tenerife

• #Adeje

• #Menceyato_of_Adeje

• #Los-Gigantes

Hommik algas kenasti. Seni kuni hommikusööki tegime, söötsid lapsed Pepitole porgandit - punt värskeid porgandeid ootas hommikul ukse taga. Ilmselgelt on poni seltskonna üle rõõmus - lapsi nähes longib üle tolmuse kopli üsna kepsakalt aia äärde. Alexandro sõnul ta tegelikult hea meelega käia ei viitsiks, vaid krõmpsutaks hea meelega kaeru ja jõusööta. Et jonnakas hobusehakatis siiski liiguks ka vahepeal, käib koplis noorem koer hobust jooksutamas - aga koos mängivad nad hea meelega kapates ühest kopli otsast teise punane tolm pilvena järel.

Hommikut meenutab teinegi emotsioon. Nimelt küsis peremees, kas lapsed tahavad äkki kitsesid ja kanu näha. Loomulikult nad tahtsid. Nii kõndisime mõnikümmend meetrit palakatega piiratud aedapidi väravani, mis viis "banaanipuude" sidumistraadipundardest üle puistatud endisele banaanipõllule. See oli enne Alexandro haigestumist üks tema mitmest istandusest, mis praegu on koduks kitseperele ja kanadele. Tolmuses, tuulekaitseks piirdeaiale pingutatud narmendavate hiiglaslike katteloori moodi riidepalakatega aias on raske ette kujutada istandust. Kuna banaanid on olemuselt rohttaimed ja on umbes pooleaastase elutsükliga, siis loomulikult ei olnud neist enam haisugi, neid meenutasid vaid osaliselt kõdunenud leherootsud maapinnal. Vaatepilt jättis mahajäetud ja kurvavõitu mulje nagu kusagil Mauretaania külakeses... Aga kanadele ja kitsedele seal tundus sobivat. Tüdrukud olid rõõmsad - nad said igaüks kingituseks värske kanamuna ja magustoiduks näha ka alles paari päeva vanust karupruuni kitsetallekest...

Tagasiteel tuli jutuks, et ülal külas on banaani kokkuostupunkt, kuhu kõik kasvatajad oma vilja kokku veavad. Seal müüdavat aga hulgi ka muidki asju - pidavat olema nagu turg. Kuna Alexandrol oli sinna asja, siis võtsime talle sappa ning sõitsime uudistama. Kohale jõudes näis kõik kui välja surnud. Alexandro seiras õue ammulisui ja laksas siis otsaette - loomulikult, täna on Virgen de Candelaria püha. See tähendab, et enamus kohti on suletud ja rahvas pidutseb hoopis Candelarias - Tenerife kagukaldal asuvas vanas linnakeses...

Alexandro soovitas meil autonina sinnapoole pöörata ja vabandas, et tal see püha üldse ununes - ta ju "välismaalane". Candelaria neitsi olevat Tenerifel kõige tähtsam pühak üldse - tema õnnistust on siin vaja kõigeks... Lõpuks keeras ta pettunult tagasi kodu poole. Helele ent oli jäänud silma suure hoone ees suur konteiner täis banaane. Niisiis, kui peremehe auto silmapiiri taha kadus, käis ta konteineri manu ja tõi võidurõõmsalt sealt paar kimpu. Ilmselt ei olnud siiski tegu mingi ääretu kuritööga, sest, nagu enne olime kuulnud, kokkuostu viidavad banaanid sorteeritakse hoolikalt ning ebastandardsed (st defektsed, vale värviga jne) lähevad loomasöödaks - ju seda see konteiner sisaldaski. Aga - banaanid olid meie pilgu läbi palju kenamad, kui need, mida Kivilinna Konsumis enamasti näha võib ja ... ka palju maitsvamad...

Candelaria tervitas meid hirmsa ummikuga ja natuke vähem hirmsa vihmasajuga. Ilmselgelt Candelaria Jumalaema pidustustele tulnud ummistasid autodega kõik tänavad ja loomulikult ei olnud parkimiskohti ka palvetades võimalik leida kilomeetrite raadiuses. Peale pooletunnist mõttetut passimist ummikutes ja sellele järgnenud lootusetut keerutamist suburbias loobusime peomõttest ning otsustasime minna Santa Cruzi. Plaan oli selline, et tuleme õhtu poole tagasi - järsku on ilm parem ja ruumi rohkem. Etteruttavalt võib öelda, et plaan töötas 50% - ilm paremaks ei läinud.

Ka Santa Cruz (de Tenerife) võttis meid vastu vihma ja päiksega läbisegi. Pöörasime kiirteelt maha ja sattusime Mere puiesteele. Et pisut nõu pidada, mida linnas nüüd ette võtta, pöörasin üüratusse ja - tühja! - parklasse. Selle merepoolses servas paelus pilku imposantne mustast laavakivist valge torniga ehitis - raudselt Manrique!, mõtlesin, ning tüürisin lähemale... Hoone seinale oli kirjutatud - Palmetum... Natuke sellest eemal paistis Tenerife kuulus Auditoorium ning selle ees väheldane San Juan de Bautista kindlus... Tundus, et olimegi saanud juhuslikult pihta enamusele asjadele, mida Santa Cruzis väisata...

 "Püha Risti" linna lugu algab õela ja auahne sõjapealiku Alonso Fernández de Lugoga 3. mail Issanda aastal 1494, kes saarel sellel rannal maabus. Loomulikult oli ajalugu siin varemgi, kuid sellest ei ole palju teada peale selle, et guanche külakest kutsuti Anazoks. Lugo maabumisele eelnes pea kolmekümneaastast ebaõnnestunud anastamissõda kohalike ja kastiillaste. Lugo siin maale mitme tuhande mehega kindla eesmärgiga asi lõpuks ära teha. Maabumist pühitseti-tähistati oma laagrikoha märkimisega suure puidust ristiga - sellest ka linna nimi Santa Cruz. Kolme aasta pärast oli saar vallutatud, suur osa kohalikke mättasse löödud või/ja orjastatud. Lisaks olid (ootuspäraselt) väga paljud kohalikud surnud vallutajate poolt sisse toodud nakkushaigustesse. Santa Cruz muutus peatselt soodsa asukoha tõttu Kanaaride tähtsaimaks sadamaks, kus peatuti teel Ameerikasse varude täiendamiseks ja kauplemiseks. Ehk ühe meeleolukama seigana teatakse Santa Cruzi merelahingut, mil 1657 aastal inglise laevastik ühe inglaste läbi aegade kuulsaima admirali - Robert Blacke'i juhtimisel laskis sadamas põhja Mehhikost kullalastiga tagasi pöörduva Hispaania laevakonvoi kõik laevad ühtki oma laeva kaotamata. Kulla jõudsid hispaanlased siiski enne laevad uppumist maha laadida. Selle sattumise inglaste kätte hoidsid ära linna kaks kindlust. Siinsamas peeti järgnevate aastakümnete jooksul veel mitugi merelahingut inglaste ja hispaanlaste vahel, millest ilmselt tuntum on legendaarne 1797. a lahing, mille tulemusel admiral Nelson kaotas oma käe. Selle lahingu võitsid küll hispaanlased, kuid nonde päälik Antonio Gutiérrez de Otero y Santayana lubas härrasmehena võidetuil auga koos relvade ja allesjäänud laevadega lahkuda... Mis veel põnevat... Santa Cruzil oli ka oma pisike roll Hispaania kodusõjas - Franco alustas 1936. a omi tegemisi just siin.

Kuigi piserdas hoovihma, lunastasime Palmetumi piletid, et minna avastusretkele palmidega üle külvatud mäenõlvale. Esialgne skepsis haihtus mõne minutiga: mäele jõudes leidsime end vaiksest paradiisiaiast, kus siit-sealt palmide vahelt avanesid kaunid vaated merele ning linnale. Palmetum on botaaniline kollektsioonaed selle parimas tähenduses: rohkem, kui 12 hektarile on istutatud ligi 580 (neist 420 on ohustatud liigid) liiki palme ning lisaks ka teisi liike, mis looduslikult kasvavad kusagil ilmas mõne eksponeeritud palmiliigiga koos. Aed on jagatud geobotaaniliselt piirkondadeks (Aafrika, Aasia jne), piirkonnad taksonoomiliselt erinevate perekondade kaupa. Kõik istutused on väga hästi tähistatud ning varustatud piisava hulga infoga, mis ei tüüta diletanti, kuid annab piisava juhtlõnga ka suuremale huvilisele. Ent kui ära unustada botaanilised kollektsioonaia põhimõtted, siis väärib märkimist kogu ala maitsekas, vaheldusrikas ning huvitav disain. Palmetum on üks maailma suurimaid ning vist üks kõige uuemaid palmikollektsioone. Kuigi arhitektuurselt näib Palmerum oma loodusesse sobivate lahendustega väga manriquelik, mõjudes kõrval asuva Manrique kavandatud Pargue Maritimo loogilise jätkuna, mõtlesid kollektsiooni siiski välja Carlo Morici, Carlos Simon, Manuel Caballero, José Luís Olcina ja Juan Alfredo Amigó, seejuures enamus tegemisi leidis aset ka juba peale Cesar Manrique surma. Caballero, agronoom ja taimeteadlane, oli kogu asja mootoriks, Morici botaanikuna tegeles kollektsiooniga, Carlos Simonilt pärineb disain ning Olcina ja Amigo inseneridena seisid hea selle eest, et kogu krempel püsti püsiks. Seejuures püstipüsimine sõna otseses mõttes oli Palmetumi ehitusajal päris oluliseks teemaks. Palmetumi mägi - El Lazareto - ei ole looduslik, vaid 1980-te algul suletud ca 40 m kõrgune prügimägi, millest praeguse pargi tegemine kujunes tõsiseks väljakutseks. Tuli profileerida ja kindlustada nõlvad, sodihunnik katta ja ventileerida, sest jäätmete lagunemisega tänini tekkivad gaasid peavad mäest välja pääsema jne. Töö käis vahelduva eduga pea kümme aastat: projektiga alustati 1995. a, park avati külastajatele 2014. Töö ent on suurepärane - praegu pargis ringi kõndides ei tule selle pealegi, et tegu on endise prügimäega.

Paradiisiaia südameks on "Octagon" - tuulevarjuline maalilise kaskaadiga "varjupaik" kõige õrnematele taimedele ja ilusamatele pisikestele lindudele. Meie jalutuskäiku saatsid küll vihmahood, kuid vihmal (ja võib-olla ka peol Candelarias) oli ka samas positiivne mõju - kogu aed oli üksinda meie päralt. Me saime kulgeda ringi omatahtsi palmilehtede all siin-seal vihmavarju otsides.

Kui välja arvata Teide tulemägi, siis Tenerife vaieldamatuks visiitkaardiks on Santa Cruzi Auditorium. See valge, sürrealistlik, ulmeline või samas ka purjelaeva meenutav karismaatiline hoone mere kaldal, õigemini Santa Cruzi ajaloolise sadama alal, paelub juba kaugelt. Selle ette 1641. a sadama kaitseks ehitatud tume laavakivist Castillo de San Juan Bautista kindlus justkui lahustub Auditooriumi foonil. Auditooriumi ümber on säilitatud avarus - see lubab ehitisel täies toreduses ka vaatajale mõjuda.  Hoone lugu on pikk: seda plaaniti mitmesse kohta ning mitme arhitekti poolt, lõpuks, praegusesse asukohta valiti Santiago Calatrava Vallsi kavandatud hoone. Calatrava on üks XX lõpu XXI sajandi alguse mõjukamaid Hispaania arhitekte, kelle käe all on valminud mitmed väga põnevad ning tähelepanuväärsed hooned - no näiteks Valencia kunstipalee, Milwaukee kunstimuuseum jne. Lisaks on mees tuntud ka kui insener, kujur ja maalikunstnik... Mees nagu XXI sajandi Leonardo da Vinci...

Auditoorium hämmastab oma vormikusega. Hoone mängib meeltega sõltuvalt sellest, kui kaugelt vaadata: see on ühteaegu hiiglaslik ja inimmõõdus. Auditooriumisse sisenedes rabab fuajee mastaap, samas kui samasse kohvikusse maha istudes on tunne nagu istuksid lihtsalt avaral terrassil. Palju-palju puhasvalget majoolikaga kaunistatud betooni... Auditoorium on üks noid hooneid, mis tõepoolest ka ka minusugusele võhikule kinnitavad, et ka moodne arhitektuur saab olla paeluv. Kui palju kirutakse uusi hooneid siunates neid isikupäratuse ja igavuse pärast - paljudel juhtudel see kahjuks peabki paika; Auditoorium on aga midagi muud, pakkudes silmale samasugust naudingut nagu Louvre, Villa Rotonda või Parthenon.

Omamoodi tänavakunstisaaliks on muutunud Auditooriumi kõrvale jääv kivimuul, mille kividele on maalitud kogu maailma muusikute koorekiht klassikalise muusika klassikutest alustades ning lõpetades rockiklassikutega...

Castillo de San Juan Bautista kindlus ja selle vastas olev samast ajajärgust pärinev Casa de Polvora (insener Francisco La Pierre) - püssirohuladu - jäävad suurejoonelise Cesar Manrique loodud Parque Marítimo ja Vallsi Auditooriumi vahel tahaplaanile, kuigi ajalooliselt on neil linna loos olnud üsna oluline roll. Kindral Luis Fernández de Córdoba y Arce käsul 1641-1644 ehitatud kindlus koos kesklinna poole jääva, juba 1575 a ehitamist alustatud sõsarkindlusega - Castillo de San Cristóbaliga (tänaseks kahjuks märkamatu ahervare), ehitati sadama kaitseks portugallaste vastu ning hiljem, XVIII sajandil täiustati korduvalt seda inglaste hirmus. Tänu kindlustele jäi ka inglastel eelpool jutustatud loos kuld kätte saamata ning vaene Nelson kaotas aastaid hiljem lahingu. Viimast sündmust tähistatakse Santa Cruzis tänini igaaastaselt 25 juunil.

 Ma ei tea, miks mulle see kindlus kohe esimesel kohtumisel oma veneetsia stiilis kaitsetornikestega hakkas meenutama toreadoori kübarat.

Castillo de San Juan Bautista. Santa Cruz...

| Üles |

Auditooriumi ees ning kindluse taga laiub veel üks Santa Cruzi maamärk - Parque Marítimo. Eesti keeles lihtsalt "veekeskus". Selle kavandid tegi Cesar Manrique 1991. a, kuid kahjuks ei jõudnud veekeskuse ilu ise näha - see valmis peale tema lahkumist 1995. a. Veekeskus nagu veekeskus ikka, kuid ilma torude jm plastbutafooriata. Meeleolu loob - Manrique stiilile omaselt - must laavakivi, sini-sinised basseinid ja valged kivipinnad. Kahjuks saime seda pildistada vaid distantsilt, sest meie mööda jalutamise hetkel oli asutus veel suletud. Kuna ilm oli külm ning tuuline, siis võib-olla oligi see hea vältimaks dialoogi a la: "issi, miks me küll mitte kunagi mitte kusagil ujumas ei käi..."

Kindluse esisel platsil, kindluse ja püssirohulao vahele jääb siiski veel pisut Manrique pärandit - tuulekell, mille Manrique disainis koos Parque Maritimoga. Ehitati see ja viidi lõpule aga pea kümmekond aastat hiljem (2001) Aquilino Dorta Perezi poolt. Tuulekellad meeldisid Manriquele - ta on neid kavandanud terve rea, vähemalt üht neist nägime ka Lanzarotel.

Niisiis - Candelaria... Tjah... Iseenesest on see üks Tenerife vanemaid ja Kanaaride üks kuulsamaid linnu, mis oma aupaiste võlgneb linnakese lähedalt Chimisay rannast 1392. aastal leitud Jumalaema kujule ning XVI sajandil Tenerifel tegutsenud pühamehele, Alonso de Espinosale. Jumalaema kuju leidsid rannast Tenerife algasukad - guanched (kes ja mis - vt täpsemalt Lanzarote reisikirjast). Must Madonna - aga selline olevat algne kujuke olnud (vt nt Solsona katedraali Musta Madonna kohta Püreneede reisikirjast) - meenutas neile nende oma peajumalannat Chaxiraxit, seepärast tassisid nad püha eseme esmalt oma tollase pääliku, Güimari kuninga, koopasse Chinguraos, ning hiljem transportisid selle praeguse Candelaria kiriku taga asuvasse koopasse - Cueva de Achbinicosse. Viimane oli midagi Vesta templi laadset, kus teadjameeste sõnul hoitud 24/7 tuld... Kui kristlased saare lõpuks XV sajandil üle võtsid, siis neil ei tekkinud kindlasti kahtlust, kelle kujuga on tegu. Koopas nähtut peeti hoopis imeks ja "märgiks", mistõttu koobas kuulutati hoobilt pühakojaks. Kanaaride ajalukku verise nimega kirjutatud Alonso Fernández de Lugo - juba varem nimetatud konkistadoori ja kõrilõikaja - eestvõttel püstitati varsti koopa kõrvale kirik (mitte praegune katedraal, mis tegelikult ehitati alles 1959. a), kuhu kuju üle koliti.

Espinosa teene on aga see, et ta kõik selle loo oma raamatusse, mida ta tegelikult guanchidest kirjutas,  kirja pani ning Sevillas avaldas, rääkides muuseas ka Jumalaema kuju poolt tehtud kõikvõimalikest imetegudest... Seepärast Candelaria Jumalaema poole palvetatakse kaitseks saare tulemägede laastamise vastu (Jumalaema kujuga on laavavoole peatatud nii Lanzarotel kui Sitsiilias ja kindlasti mujalgi...), aga ta olevat tõhus ka kõikide muude halbade ning pahalaste vastu. Candelaria Jumalaema päeva tähistatakse igal aastal 2. veebruaril ja 15. augustil, neist esimene ühtib ühe ristikiriku vanima pühaga (IV saj pKR), eesti keeli siis Maarjapäevaga (Maarja puhastamise päev) või ka Issanda templisse toomise päevaga. Kuna see oli aga esimene nö kristlik palvela Kanaaridel ning 1559. a kuulutas paavst selle ka Kanaaride ametlikuks kaitsepühakuks, omandas Candelaria Jumalaema varsti märgilise tähenduse ning sai tähtsaimaks palverännu kohaks kanaarlastele. Hiljem muutus üsna tuntud palverännakute sihtpunktiks terves Hispaanias. Pühakule rajatud palvela ehitati ümber suuremaks kirikuks 1668. a. Kirik hävis kahjuks XIX sajandi esikümnenditel toimunud tulekahjus ning mingil müstilisel moel viis 1826. a tsunami imettegeva kujukese endaga kaasa sinna, kust see tulnud oli. Praeguses uues kirikus asuv taies on ühe Kanaaride kuulsaima uusaegse skulptori, Fernando Estéveze, barokipohmelne versioon algkujust...

Pärastlõunane peoehtes Candelaria oli endiselt rahvarohke, kuid ummikud olid lõppenud ning, vähemalt tasulises parklas, vabu kohti leidus. Sooja lõunamaa kohta jättis lõikavvinge tuul üsna inimvaenuliku tunde, mistap ka enamus rahvast olid põgenenud kirikuesiselt lipuehtes Plaza Patrona des Canariaselt vanalinna põhilisele jalakäijate tänavale - Calle Obispo Pérez Cáceresile. Surusime end siiski peruu flöödihelide saatel edasi avarale platsile, sihiks Candelaria kirik.

Kirik avara platsi serval on väga ilus näide ajaloolise stiili suhtelisusest: relvastamata silma jaoks tundub see uus kirik Kanaaridele isikupäraste nüanssidega XVIII-XIX sajandi pühakojana. Koos selle esise avara väljakuga jääb tunne, et selline formatsioon linna südames on kujunenud välja sajanditega, kuigi tegelikult pole see vanem kui 60 aastat... Natuke tekitab see mu's hüsteerilist naeru... Kiriku ees laiuvat avarat platsi - Plaza Patrona des Canariast - palistavad mere poolt ent täiesti kaasaegses võtmes José Abadi pronksskulptuurid 1993. aastast. Saidil #webtenerife.co.uk/ tenerife... kirjutatakse:

"José Abad is a contemporary sculptor who was born in La Laguna in 1942. His work features a strong presence of metal, which he has been using in his sculptures since the sixties. From the eighties, he began to create a number of monumental works that are on display in public areas.Las Siete Islas is a sculptural ensemble located in the heart of Santa Cruz de Tenerife that has been added to a piece he had already made using the remains of a plane crash, which was presented during the 1st International Street Sculpture Exhibition. Ever since 2007, his work entitled Pareja Esperando a Óscar, inspired by the work of the painter Óscar Domínguez, has also been part of Santa Cruz de Tenerife's urban landscape. However, Abad's most popular piece among locals and visitors is the series of bronze statues of Menceyes Guanches (the Guanche kings) that have stood since 1993 outside the Plaza de la Patrona de Canarias in Candelaria. Although it is considered that the first creations by José Abad belonged to the impressionist school, in 1964 he moved closer to found-object art, showing subsequent signs of Martín Chirino's influence".

Guanchide pealikud - neid on kokku 9 - seisavad pronksises rivis. Jose Abadi skulptuuriseeria aluseks on poolmuinasjutuline lugu, mille kohaselt Tenerife viimasel tervet saart valitsenud muinaskuningal, Tinerfe Suurel (Tinerfe el Grande, kutsutud ka Betzenuriyaks), olnud 9 poega. Peale kuninga surma jagelesid pärijad omavahel veriselt jaotades saare 9-ks valduseks: Acaymo sai Tacoronte, Adjonale sai Abona, Añatervele Güímar, Bencomole Taoro, Beneharole - Anaga, Pelicarile - Icod (de los Vinos), Pelinorile - Aje, Romenile - Daute ning Teguestele - Tegueste. Need härrad - 9 müütilist Tenerife viimast kuningat, kelle lugu lõppes Lugo mõõgaga, ongi siis oma fantaasia kohaselt Abad pronksi valanud. Tenerife nimi ent tulenevat viimase suure pärismaise kuninga, Tinerfe, nimest.
 

Tormise pärastlõuna lõpetasime ühes kohvikus kirikuplatsi ääres. Enne kohvikut jätkus mul rumalust lubada lastele pulgakomme. Ühe peo ajaks kohale veeretatud müügiputka letist me need siis lõpuks leidsime... Kõige väiksemad olid Põrsas Peppa kujulised pea poolekilosed monstrumid. Ma ei tea mis hulluse ajel, aga ostsin need "põrsastele" - nii saabus enneolematu õnn ootamatult pisikeste argonautide õuele. Tervelt pooleks tunniks saabus õnnis vaikus. Samas tundub, et neid hiigelkomme jätkub kauemaks - täna õhtuks igatahes on kummalgi pea 2/3 oma portsust söömata.

Güimari püramiidikeskusse piletit ostes teavitas piletimüüja, et meil on aega poolteist tundi - siis nad sulgevad. Mõtlesime, et sellest on küll ja veelgi, kuid võta näpust... Güimari keskus on väga põnev kolmel põhjusel: esiteks püramiidid ise; teiseks ülevaatlik ekspositsioon püramiididega seotud muinaskultuuridest ning kolmandaks - mitmes ruumis Thor Heyerdahlile ning tema ekspeditsioonidele pühendatud ekspositsioon. Lisaks veel temaatilised aiad... Güimari püramiidide kohta on kaks teooriat. Neist esimese kohaselt on tegu põllumajanduslike terrassidega, mis olevat rajatud valdavalt XIX sajandil. Kui see on nii, siis paistavad Güimari astmikmaastikud silma eriliselt läbimõeldud arhitektoonikaga ning kapitaalse ehitusliku tasemega. Teise teooria kohaselt, mis on inspireeritud Heyerdahli mõttemaailmast ja avastustest, on tegemist spetsiifiliste kultusrajatistega, mis on iseloomulikud väga paljudele kultuuridele Lõuna-Ameerikas, Aasias ja mujalgi - kus täpselt, sellest annab muuseum väga suurepärase ülevaate. Et mul hakkab tänasest kirjutamisest juba villand saama, kasutan Tenerife Kompassi (#tenerifekompass.com/...) sõnu:

Enne Tenplatasse maabumist kruiisisime pisut Adejes, et leida supermarketit. Otsustasime, et täna õhtul ei grilli - aeg oli koju jõudes selleks juba liiga hiline. See-eest laiutas Tenplata õhtusöögilaual chorizo ja parmesaniga pisut tuunitud supermarketi neljajuustupitsa ja sibulatortilla...

* * *

Ja taas õhtused hetked katusel... Tsikaadid. Taeva tähistelk. Vaikus. Vein...
 

• #Tenerife

• #history-of-tenerifel

• #sulevnurme... lanzarote

• #Santa_Cruz_de_Tenerife

• #anta-cruz-de-tenerife

• #auditoriodetenerife

• #palmetumtenerife

• #Palmetum

• #palmetum

• #Parque_Martimo

• #Casa_de_la_Pólvora

• #San_Juan_Bautista

• #castillo-de-san-juan

• #Candelaria,_Tenerife

• #Basilica_of_Candelaria

• #Virgin_of_Candelaria

• #Black_Madonna

• #Plaza_de_la_Patrona_de_Canarias

• #jose-abad

• #Cave_of_Achbinico

• #Pyramids_of_Güimar

• #guanches-and-pyramids

• #pyramids-at-guimarl

• #Thor_Heyerdahl

• #santiago-del-teide/

• #overview-of-masca

• #visit-masca

• #masca-gorge

• #Cruz_de_Hilda

• #buenavista-del-norte/

• #Buenavista_del_Norte

• #iglesia-nuestra-senora-remedios

Tänast päeva alustasime sõiduga üle mägede eilsest juba pisut tuttaval teel sihiks esialgu Icod los Vinos ning peale seda Puerto de la Cruz, täpsemalt siis Loro park. Et mind eriti loomaaiad ei huvita, leppisime juba eile kokku, et sel ajal, kui ülejäänud rahvas Loro pargi asukatega tutvub, võtan ma auto ja lähen kolan ringi omapead. Nii siis ka sündis...
 

Icod de los Vinos on tõlkes päris naljakas nimi ja pidi tähendama kohalikku veini. Ehkki kuugli tränsleit seda otseselt ei kinnita, võtan seda väidet siis lihtsat aktsioomina. Esimene pool - "Icod" - sõnana siiski pärineb guanchi-ajast, "los vinosega" on asi selgem.  Piirkond on ajalooliselt tuntud oma viinamarjakasvatusega, praegu ka banaanikasvatusega. Linn on saarel üks vanemaid - see asutati 1501. a guanchide Icodi kuningriigi keskuse asemele. Linn nautis läbi sajandite Hispaania õukonnast antud privileege, sinna tulid kokku jõukad kaupmehed ja aadlikud kogu saarelt, mistõttu ehitati üles silmapaistvalt stiilne vanalinn. XVI sajandil ehitatud ajaloolise linnakeskuse atmosfäär on oma äratuntavate maamärkide ning kitsaste tänavatega tajutav tänini. Kahjuks Plaza Andrés Lorenzo de Cáceresi äärne vana Püha Markuse kirik (rajatud 1500-tel, ümber ehitatud 1570) oli suletud. Sellest oli pisut kahju, sest kirik on üks kõige vanemaid Tenerifel (kui mitte kõige vanem) ja selles olnuks palju näha, tsiteerin (#todotenerife.es...)

• #la+corona+forestal

• #unar-landscape-corona-forestal

• #la_corona_forestall

• #Icod_de_los_Vinos

• #plaza-andres-lorenzo-caceres

• #dragon-tree

• #Dracaena_draco

• #parque+del+drago

• #wine-regions

• #/wines

• #Loro_Parque

• #piscinas-de-bajamar

• #bajamar

• #Punta_del_Hidalgo Lighthouse

• #punta-del-hidalgo

• #cruz-del-carmen

• #anaga-mountains

• #anaga-mountains

• #anaga-rural-park/

• #Laurel_forest

• #laurel-forest

• #faro-de-anaga

• #Chamorga

• #chamorga

• #therealtenerife

• #Santa_Cruz_de_Tenerife

• #Vanessa

Juba 2 tundi oleme kodus. Lapsed mängivad, päike paistab soojalt elutuppa. Hele teeb beautysleepi. Täna on olnud pisut nihkes päev. Ja süüdistada saab siin vaid muutlikke ilmaolusid, mis Alexandro sõnul siin saareosas nii tavapärased ei olegi. Seda, et Teide teed kinni pannakse, pole ime - ikkagi suht kõrged mäed, kus lumi talvel ei ole mingiks suureks uudiseks, kuid see, et läänerannikul sajab, polevat tavaline. Ja viimasest nähtusest sai tänase päeva kurja juur...

 Hommik ent oli õhkõrnast pilveloorist hoolimata paljutõotav. Meie plaaniks oli minna Adejest algavale Barranco Infierno matkarajale. Niisiis pakkisime end matkaks valmis. Ent enne autosse istumist tuli terehommikust soovima Alexandro ja küsis, kas me tahaksime naabrimehe banaaniistandust vaadata. Loomulikult me tahtsime...

Leidsime parkimiskoha üsna Inferno raja sissepääsu ligidal. Piletikassasse jõudes selgus ent ebameeldiv tõsiasi, mida me ei olnud taibanud netist uurida. Nimelt on raja ametlik "mahutavus" 300 inimest. Kui rajal on rohkem, siis enne sinna juurde ei lasta, kui keegi on ära tulnud. Et me jõudsime ennelõunal, siis öeldi, et võime piletid ära osta ja jääda ca tunniks ootama - selleks ajaks peaks juba vabu kohti tekkima. Kui tekkivat varem, tuleb härra ning annab märku, kui me sinnasamasse kohvikusse ankrusse jääme. Ostsin siis piletid ning, nagu soovitatud, asusime aega parajaks tegema kohe sissepääsu juures asuvas kohvikus Otelo.

Kui läksin tunni pärast uurima, kuidas on pääsuga rajale, teavitas üks müüjaist, et ilmaolud on halvaks läinud ja rada tänaseks suletud. Kui tahame, saame piletid homseks ümber vormistada või saame raha tagasi. Homme aga ei ole kindel, et rada lahti on - sõltub, mida teeb ilm... No tore. Võtsime igaks juhuks raha, sest homseks olid juba muud plaanid... Kahju!

Pettunult mõtlesime ülejäänud päeva peale. Et sinitaevasse kogunes tõepoolest igavaid pilvi, mõtlesime õnne katsuda El Puertito nö hipirannas. Mul olid koordinaadid Alexandro soovitusel õnneks Tommis olemas ja seetõttu selle leidmine ei osutunud probleemiks. Ihoppers.com kirjutab:

"This small fishing village lies nestled between cliffs on the coast below Adeje. /.../ El Puertito is a picture perfect, typical Canarian village. Despite the thriving tourism of Tenerife, towering hotels and apartment complexes have bypassed El Puertito. It has remained largely untouched, a traditional Canarian town. In El Puertito a small church and a statue of the Virgin Mary amount to the sightseeing on offer, other than the village beach. /.../ El Puertito’s beach views and relaxed atmosphere make it worth a short visit, especially if you feel like avoiding hoards of tourists, as this place is not found in travel guides. /.../ An oasis of calm, the romantic bay with little caves and fishing boats shows another side Tenerife. A wander through the lanes of old houses up to the cliffs, where you can find ancient historical cave dwellings is recommended. The view down to the crashing waves of the Atlantic from this vantage point is beautiful."

Jah täitsa kena koht... Mõnusalt omaette, samas täitsa rand. Daamid ümberringi päevitasid toppideta, härrad meie kõrval hingasid sisse joovastavat suitsu... Lapsed said vette ja meie ise päikest...

El Puertitost lahkudes tekkis uitmõte sõita üles TF-38-le ja sealt edasi suurematesse mägedesse. Rumala peaga keerasime Guia de Isorast otsekale läbi Aripe ja Chirche. Kui igal pool räägitakse sellest, et Masca tee on tehniline, siis võrreldes selle külateega on Masca tee nagu väljasõit Haanjasse. Kuni Aripeni oli enam vähem, ent siis hakkasid tapvad tõusud, mis meie Fiatile olid lihtsalt liiast. Chirches tõmbas rattad tõusul ka esimese käiguga ringi. Rehvisuitsuvines õnnestus auto kuidagi kellegi väravasse keerata ning ringi ukerdada, igatahes edasisõit tuli ära unustada. Võib-olla oli see ka mingi kõrgemalt poolt antud märk... Keerasime otsa ringi ja siin me nüüd oleme.

Ok, aga aitab praeguseks - lähen vaatan, kas keegi viitsib sööma minna või arutame, mis me üldse õhtul teeme - hetkel on aega magamaminekuni veel maa ja ilm.

* * *

Paar tundi hiljem... Keegi ei viitsinud välja sööma minna - piirdusime siis spagettide ja improviseeritud chorizo-kastmega... Programmis olid ponid, koerad ja joonistamine.... Nüüd hakkan veini kõrvale "Miminot" vaatama...
 

• #Banana-cultivation

• #barrancodelinfierno

• #puertito-de-adeje

• #playa-puertito

• #guia-isora

Öösi, Peebu ja nende vend

• #santiago-teide

• #iglesia-san-fernando-rey

• #Teide

• #el-teide-tenerife

• #teide_cable_car

• #tenerifesiesta

• #parque_nacional_del_teide

• #Mount-Teide-erupt

• #los_roques_de_garcia

• #roques-de-garcia

• #roques-de-garcia-teide

Tenplata - viimane hommik II

| Üles |

Tenerife lõunalennujaam...

| Üles |

XL Pelmeni. Riga

| Üles |