Tripi kaart | FB album | Lanzarote 2017 | Lisalugemist | Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Tenerife. 30. jaanuar - 8. veebruar 2018

 

Teide

| Üles |

 

Istusin 31. detsembril (2017) köögis ja rääkisin keskmise võsukesega maast ning ilmast. Järsku küsis Annike, mis mul talle sünnipäevakingituseks on. Et kui midagi veel ei ole, siis tal on üks unistus: küll oleks lahe, kui saaks sellel aastal ka Lanzarotele minna. Ta saab aru küll, et ilmselt seda ta kingituseks soovida oleks liig, aga ikkagi oleks see ju lahe... Tjah, mu esimene vastus oli loomulikult "ei..."

 

...Aga mõte oli idanema hakanud. Mingil hetkel avastasin end lennupileteid vaatamast - no lihtsalt huvi pärast. Miks mitte plastmassi asemel pisikesele hoopis päikest kinkida... Ja siis järsku, justkui muuseas, olidki piletid Tenerifele ostetud. Kui siis Annike taas kööki tuli võisin talle mahasurutud elevusega hääles öelda:

 

"Kuu aja pärast läheme Tenerifele - see on peaaegu nagu Lanzarote. Ära siis seekord haigeks jää, sest see reis on Sulle kingituseks!..."

 

Niisiis...

 

* * *

 

Fotod: Hele Nurme, Liisa Nurme, Sulev Nurme

 

La Cruz de Hilda

| Üles |

 


Järgmine | Üles |


 

31.02.2018. Kell 04.05. Stanstedi lennujaamas

 Eelmine | Järgmine | Üles

 

Kõik magavad... Kui välja arvata see kuuetunnine tüütu öine passimine siin lennujaamas on senini kõik sujunud. Väikese närvikõdi elasime üle Strencis, kui Läti toll kahtlaselt kaua auto dokumente uuris... Aga muidu on senini kõik ok. Pisikesed on lennujaamas selle pika ootamise kenasti üle elanud ja üsna vaprad olnud, aga pool tundi tagasi sai Une-Mati neist tasavägises võitluses lõpuks skooriga 9:10 võitu.

 

Tunni pärast on boarding...

 

Stansted. Magavad...

| Üles |

 


 

31.02.2018. Kell 23.55. Tenplata. Tijoco Bajo

 Eelmine | Järgmine | Üles

 

Mis ei tapa, teeb tugevaks...

| Üles |

 

Nojah... Mul on kaks uudist ja ma ei teagi nüüd, millest alustada. Alustan siis ebameeldivamast...

Leidsime päikeselisest ja soojast (Eestis oli tulles -8C) Lõuna-aerovaksalist kerge vaevaga takso. Kui juhile aadressi näitasin, võttis see mehe korraks nõutuks - ta teadis küll tänavat, kuid näidatud maja numbrit tema moblakeps ei tunnistanud. Asi lahenes ent iseenesest, sest helises mu telefon ning Marco - meie buukit' Apartement Tiara (Costa del Silencios) kontakt - soovis teada kaugel oleme ja millal jõuame andes samas ka täpsed juhtnöörid kohtumispaiga osas.

 

Aeropuerto de Tenerife Sur

| Üles |

 

Veerand tunni pärast juba kätlesimegi noore päevitunud ja lahke olemisega noorhärraga. Ent vaevalt tervitanud, muutus Marco murelikuks:

 

"You are five...!??"

"Yeees?... Is it problem?"

" Actually noouuuu...jjjjeeeees... There is only 4 places..."

 

Olin kindlalt buukinud toa viiele, nii oli kirjas ka mu lehel: 3 täiskasvanut ja 2 last. Suurte tähtedega oli lisatud - "All kids and pets are welcome". Läksime läbi labürindilaadse siseõuede rägastiku meie apartmendi poole. Ümbrus jättis kergelt räämas mulje. Reklaamis lubatud basseini eraldas meie rajakesest aed, mille disain meenutas kunagi Buchenwaldis nähtut. Üks määrdun'd maikasärgis invaliid püüdis 20%-se kaldega kaldteest alla sõites oma elektrikäruga vist enesetappu teha - seda üritust vaatasid sigaretisuitsupilve mähkunud päikesest pragunenud tellisekarva nägudega paar vanaldast turisti. Esmamulje oli eeee... eriskummaline. Jackpot saabus ent tuppa astudes... Umbes 10 ruutmeetrisesse tuppa oli surutud suurem voodi, kööbakas sohva ja pisike kööginurk. Rõdu eraldas trellitatud uks ja aken. Kõik see nägi välja nagu mõnes äärelinnahurtsikus kusagil Marokos... Trellide taha peitus tolmune konijälgedega rõdu, kust avanev vaade tutvustas väsinud ja laokil sisehoovi. Voodiriideid jätkus kolmele, kööginurgas vedeles paar kahvlit ka murdun'd otsaga korgitser.

 

APPI!

 

 Marco oli sama nõutu nagu meie ning absoluutselt nõus sellega, et tuppa me oma perega ei mahu. Küsimusele lisavoodi osas kehitas ta õlgu ja ütles, et ei saa kahjuks millegagi aidata, saab pakkuda vaid võrevoodit... Nonii... siis läks lahti helistamine omanikule ja booking.kommi. Omanik süüdistas bookingut, booking - kui lõpuks leiti sealt üks Gulio, kes oli nõus toru võtma - ütles, et süüdi on omanik ja meie ise seda ruumi bronnides ja tema aidata ei saa. Kui me sinna jääda ei taha, siis vastavalt renditingimustele (lugege peenikest kirja!) meile sissetšekkimise päeval raha ka ei tagastata. Ka tema jagas "siiralt" mu muret ja nördimust selle üle, et kuhu me küll ühe lapse magama paneme ja et korter ei vasta küll kuidagi veebilehel lubatule, ent ta teatas ka, et ei saa meid aidata ja soovitab siiski väga kaaluda tuppa jäämist, sest ta ei saa mingit asendust anda. Tiara omanikul polnud ka asendust pakkuda ja ilmselgelt ei viitsinud Marco boss üleüldse meie murega tegeleda - resümee Marco ja tema telefonivestlusest - "f..this is bookings damn business!"...

 

Me ei saanud sellesse tuppa jääda, see ei olnud lihtsalt füüsiliselt võimalik. Ütlesin seda ka Marcole. Tal oli piinlik ja kõik need muud sõnad. Kuid ta proovis aidata. Lõpuks tema suurim abi seisnes selles, et kuulnud meie soovist kindlasti normaalsem koht leida, lubas ta meil tuppa jääda nii kauaks kui soovime. Oli seegi abiks - et Helel oli lennu järel üsna halb enesetunne, sai korraks pikali visata - vähemalt olime jõudnud vihma käest räästa alla. Gulio bookingust tegi siiski žesti ja saatis kirja lingiga võimalikele alternatiivsetele öömajadele naabruses - seda küll klausliga, et mingit tasaarvelust nad teha ei saa... Link ei töötanud...

 

Ma olin maruvihane ja solvunud ning tundsin end selgelt petetuna. See urgas sobinuks hästi mõnele noorpaarile armupesaks, kuhu peale ööklubist tulekut maanduda, kuid seda reklaamida välja pereapartemendina... Eriti küüniline oli omaniku ja booking.com ühisavaldus, mille kokkuvõtte kohaselt võimaldab omanik ruumi kasutada kuni viiel inimesel, kuid kusagil ei ole öeldud, et neile peab olema tagatud ka voodi - see on üüriliste oma probleem - temal on selgelt kirjas, et ruumis on 4 voodikohta. Haige värk!!! Miks seda siis rahumeeli viiele välja pakutakse!

 

Et laste kurbasid nägusid pisut rõõmsamaks muuta, saatsin nad Liisaga jäätise järele asudes ise samal ajal alternatiivseid ööbimiskohti otsima. Tenerife on turistilõks nr 1 ja ei ole kerge samal päeval leida midagi mõistlikku (kui ei ole nõus maksma öö eest 500 eurot ja pluss). Siiski kahest-kolmest võimalusest jäi varsti silma päris põnev koht Tijoco Bajos ning pikalt mõtlemata buukisin selle. Helistasin kohe omanikule ning küsisin üle kõik asjad - meeldiv meeshääl rääkis kenasti inglise keelt - telefonis tundus kõik ok. Esimene kivi langes südamelt. Nüüd oli vaja leida auto, sest puugitud koht ei jätnud kaardil muljet, et sinna oleks iga päev mõistlik taksoga minna. Meil oli küll plaan paar päeva rendikata läbi saada, aga nüüd seisime lihtsalt fakti ees...

 

Veerand tunni pärast jalutasime Annikesega Jose Antonio Tavio avenüül ning otsisime Marco soovitet' autorenti. Liisa-Laura-Hele jäid Tiarasse: Liisa-Laura läksid ümbrusega tutvuma, Hele viskas pikali - tal oli ikka päris halb olla... Rendikate büroo leidmine ei olnud keeruline, kuid olin ümberringi laiuvas isikupäratus karplinnas juba unustanud, et oleme siiski Hispaanias - kaks kõrvutiasuvat asutust olid 14.00-18.00 suletud... siesta!... Kell oli 14.05...

 

Tiara apartement. Costa del Silencio. Urgastoa idüll...

| Üles |

 

Mis pagana päev see küll on! Ja siis hakkasid juhtuma sündmused, mida võiks liigitada pisut positiivsemaste asjade kilda. Pisut eemal tänaval vestlevast rühmast noortest ilusatest inimestest astus järsku üks päris kena näitsik meie juurde ning küsis inglise keeles, kas otsime rendiautot. Kui, siis neil on pakkuda Fiat Panda; aga tuleb lihtsalt Adejesse, naaberlinnakesse, järgi minna. Mul polnud õtna aimugi, mis koht see Adeje on, samuti tundus ka nende jutt esialgu kahtlane. Usutlesin siis natuke ning selgus, et nad on itaallased, elavad juba aastaid saarel ja lihtsalt teavad üht tuttavate kaasmaalaste pisikest rendifirmat, kus parajasti on üks Panda vabaks jäänud. Kui ma soovin, võime sellele kohe järgi minna. Küsisin Annikeselt, kas talle see kõik ka sobib ja saanud nõusoleva noogutuse, leidsime end hetke pärast pugemas juba noorpaari Fiat 500 tagaistmele...

 

Adeje on väike linnake merest eemal. Eelkõige teatakse seda Barranco Infierno - Põrgukuristiku matkaraja - järgi. Meie maandusime peale 20 minutilist sõitu kusagil kesklinnas Calle Pierda Redondal pisikese offissi ees. Väikese arvutiga kaunistatud kirjutuslaua ümber sädistas oma kümme inimest itaalia keeli. Probleem seisnes parajasti selles, kuidas makseterminaalis paberirulli vahetada. Ilmselgelt oli vaidlusaluseid variante mitu ning neid presenteeriti valjult ning efektsete žestidega. Büroos loomulikult ei rääkinud keegi sõnakestki inglise keelt peale meid sinna meelitanud näitsiku. Paberirull sai vahetatud ja lõpuks keskendus kõigi tähelepanu ka mulle. Audients lõppes õlistes tunkedes mehhaanikuga, kes tuli auto juurde ning mulle õlale patsutades kiitis autot ja oma tegevust selle ettevalmistamisel. Voila! - veerand tundi hiljem juba kimasin tuttava Fiat 500 sabas tagasi Costa del Silencio poole: kuna mul ei olnud aimugi, kuidas tagasi sõita, nõustus Roomast (daam) ja Sitsiiliast (härra) pärinev noorpaar ees sõites teed näitama...

 

* * *

 

Playa de las Americas said lõpuks lapsed kauaoodatud randa. Vesi tundus liigagi jahe, ent päike paitas soojalt ja paljajalu kuumas mustas liivas kõndides hakkas taas see kole maailm ka jälle pisut kaunimana paistma.

 

Playa de El Bobo. Playa de las Americas

| Üles |

 

Üsna videviku hakul jõudsime Tenplatasse - väikesesse mahajäetud banaaniistandusse peitunud majakesse, millest pidi saama meie kodu järgnevaks nädalaks. Tee sinna tekitas kõhevust - Tijoco Bajost algav kitsuke ning ilmselt aastakümneid tagasi asfaltkatte saanud kahe rattajäljega Calle Pasos Largos lookles banaaniistanduste, vanade lääpas veereservuaaride ja kuristikuna tee kõrval laiuva Barranco de Erquesi kõrval. Ma olin kindel, et meil on Tomis vale aadress, kuid sisestatud koordinaadid väitsid vastupidist. Lõpuks ühe kõrge valge lubjatud kiviseina taga teatas navi, et olemegi kohal. Ja tegelikult olime ka - nii uskumatu kui see kõrvaloleva pildi järgi ka polnud. Värava avas värviplekilise pusaga vanapoolne kõhetu mees, puusa tagant piilumas korralik ruugekarvaline ning juba halli koonuga baskervill. Esmamulje härrast - nagu hiljem teada saime: Alexandrost - tekitas kahetisi tundeid...

 

Müüri taga laius mahajäetud banaaniistandus, mida tähistasid kõrged ripendavad palakad ja postidel tugitraadipusad. Kuivanud punasel tolmusel pinnal kasvasid üksikud tääkliilia moodi taimed ning kummalised umbrohud. Kitsa sissesõidutee lõpus paistis põõsastesse peitunud ning kummaliste puitmaskidega ehitud valgeks lubjatud väike maja. Siin-seal leidus kivimüüridel joonistusi ning kaunistusi, mis meenutasid millegipärast Hundertwasserit. Pilt oma vastuolulisuses koos kühmus vanamehega tundus pigem skisofreeniline.

 

Kas tõesti sajaga jälle ämbrisse?...

 

Majja astudes ent hakkas kõhedus taanduma: interjööris õhkus taas igalt poolt sedasama hundertwasserlikku naivistlikku ja mõnusat "alterego", ent puudus mahajäetud banaaniistanduse kurbus ja masendus. Ruumi oli käes laialt, toad jahedad, aga hubased, ning paar sisselülitatud elektriradikat tõotasid mõnusamat õhtut. Peremees tõi kiiresti juurde mõned tekid. Kõrval koplis kõndis ringi poni - lapsed igatahes armusid sellesse hetkega. Tagaaias sädistasid paar kanaarilindu... Hakkas sadama... Senisele päevale mõeldes puudus igasugune huvi kusagile linna sööma minna. Sestap jätsin perelised sisse seadma ja küsisin Alexandrolt teed supermarketisse. Ta üles, et on lihtsam, kui ta kaasa tuleb...

 

Ka Alexandro on itaallane. Roomlane (teine juba täna siis). Tundub, et tal oleks pikk lugu rääkida, lugu, millest võiks teha filmi. Mees on tegelenud kinnisvaraäriga, pidanud disainifirmat, töötanud televisioonis. Juba 19 aastaselt sattus ta Tenerifele ning armus sellesse saarde - tollal oli muidugi kõik teistmoodi ning praeguste turistikülade asemel laiusid banaaniistandused. Ta käis aegajalt saarel, kuni lõpuks, mõni aasta tagasi, müüs kõik Itaalias ja ostis Tenerifele oma banaaniistanduse. Õnn jäi kahjuks üürikeseks - mees haigestus rängalt ning vaakus aastakese hinge. Vähem kui aasta tagasi sai uuesti kuidagi jalule teadmisega, et ei tohi enam raskemat talutööd teha - sellest ka mahajäetud istandus. Aga - nagu ta ütles - ta pole harjunud käed rüpes istuma - ja sestap ehitas ta kõrvalhoonest endale uue majakese ning oma vana maja - istanduse südame - muutis külalistemajaks. Meil on au olla vist kolmandad majutujad. Ta ilmselt proovib kunagi taas ka banaanidega - eks elu näitab, kuid praegu võtab nii rahulikult nagu vaja - kasvatab kanu, kitsi, poni... Ja talle meeldib maalida - sellest värviplekid pusal ning pisut naivistlikud, kuid väga ehedad pildid ka meie elutoa seintel... Igal juhul seda sõitu supermarketisse koos Alexandroga oli vaja - kõik asjad, mis algse kahevaheloleku tekitasid - loksusid enam-vähem paika.

 

Produktidega tagasi jõudes ja rahulolevaid lapsi vaadates tundsin, et mulle hakkab siin kindlasti meeldima.

 

Õhtul oli ent varuks veel üks üllatus, mis taas küsimusi ja emotsioone tekitas. Nimelt, kui olime just õhtusöögilauda istunud, et kärmelt improviseeritud bolognese kastmega pastat süüa, kadus elekter. Jama oli meie majakesega totaalne, sest peakaitse keeldus sisse lülitumast - kusagil oli lühis. Üllatunud peremees tõi peotäie küünlaid olles sama imestunud kui meiegi. Tal ei õnnestunudki vooluprobleemi lahendada, kuid see lahenes ise poole tunni pärast koos saju lõppemisega - kui nö viimast korda igaks juhuks peakaitset näppisin jäi see sisse. Siiski vedas Alexandro igaks juhuks teisest majast varujuhtme ja sättis selle kuidagi valmis puhuks, kui uus katkestus peaks olema. Peremees on veendunud, et probleemi tekitas vihm - tavaliselt siin rannikul ei pidavat üldse vihma sadama.

 

Olen siin tahvlis end nüüd paar tundi kirjutades välja elanud ja pea terve veiniga ühele poole saanud ning tundub, et seni elektrit on... Aga väljas on pime ja vaikne. Tähed on taevas! Ma kuulsin hetk tagasi poni tasast hirnumist ja kukkesid. Ja kaugel külas koera haukumist... Kui sadu lakkas, alustasid väljas kontserdiga tsikaadid. See tegelikult ongi puhkus... Milline päev! Aga kokkuvõttes on õhtu mõnus ja mulle tundub see koht paljutõotav!  Ning lõppeks: suva sest elektrist, meil on küünlaid ja 20000mA akupank :)...

 

Ja viimane oli siis tänastest uudistest see teine, parem...

 

Tenplata - esimesed muljed

| Üles |

 

 


 

01.02.2018. Kell 21.45. Tenplata. Tijoco Bajo

 Eelmine | Järgmine | Üles

 

Playa de Torviscas. Costa Adeje

| Üles |

 

Lõpetasime just mõnusa õhtusöögi. Lapsed toimetavad rõõmsalt ringi. Tuba on soe. Täna on hoopis teistsugune ja tore päev olnud!

 

Hommik algas hilja - kõik, isegi Laura - magasid rahus ja vaikuses pea poole kümneni kohaliku aja järgi. Tegin parajasti hommikusööki, kui Alexandro koputas köögiuksele ja tõi korvitäie värskeid mune - milline meeldiv üllatus. Välja minnes tutvusime poniga - tema nimi on Pepito - ta on nüüdseks Laura parim sõber. Laura suureks sõbraks sai kohe ka suur vana koer - ma ei mäleta, mis ta nimi on; tundub, et sümpaatia on vastastikune, sest koerale meeldib ka Laura seltskond. Noorem koer nii seltskondlik ei ole - tema on päeval kinni peremehe maja juures, kuid kui Alexandro liigub, siis liigub ka "kutsu" ja käib poniga mängimas.

 

Öö möödus rahulikult ja mõnusalt - elektriga probleeme ei olnud. Peremees lubas tuua juurde paar tekki ja vedas hommikul tüdrukute kurtmise peale ka kolmanda õliradika, et saaks ka vannituba soojendada. Naljakas on see, et väljas ei ole ju ilm külm, pigem vastupidi, kuid külma kivipõrandaga toad tunduvad ilma kütmata ebameeldivalt jahendad. Täna õhtuks oleme aga end korralikult sisse seadnud, toad on parajalt soojad. Iga siin oldud hetkega läheb see koht mõnusamaks.

 

Tänasest päevast...

 

Algas see suurepärase kanjoniga - Barranco de Erques'ga - mis laiub kohe meie ööbimiskoha taga. Tegime hommikul ära sõites selle veerul väikese peatuse: piimalillede ja kaktustega üle puistatud lõhe jättis väga imposantse mulje. Alexandro eile õhtul mainis, et see saar on lõhesid täis, algavad saare kohal kõrguva Teide nõlvadelt ja laskuvad mereni - Infierno on üks tuntumaid, kuid kõik nad olevat omamoodi ägedad. Pidi olema lausa mingi seltskond, kes tegeleb saarel lõhesid pidi matkamisega.

 

 Barranco de Erques. Tijoco Bajo

| Üles |

 

Tegelikult pean häbiga tunnistama, et sellele reisile tulles ei jõudnud Tenerife kohta sõnagi ette lugeda - mul oli plaanis eile kodutööd järgi teha, kuid paraku eile oli nagu oli. Proovin siis täna pisut netis surfata ning homme ehk on juba väheke kindlam plaan, mida siin lähipäeval ette võtta võiks. Ühesõnaga - täna hommikul vaatasime lennujaamas pihku pistetud kaarti ning võtsime suuna ühe Tenerife top10-nese peale... Wikipedia kirjutab:

 

"Los Gigantes is a resort town in the Santiago del Teide municipality on the west coast of the Canary Island Tenerife. Its main feature are the giant rock formations, Acantilados de Los Gigantes, that rise from the sea to a height of 500-800 metres (1,640–2,625 ft) after which the town has been named. Los Gigantes means "The Giants"."

 

Mirador Archipenque terrassilt avanev vaade jättis suurejoonelise mulje. Kaldakaljud nagu kaldakaljud ikka, aga suured... Liisa skitsis, lapsed jooksid ringi, hankisime neile jäätist ning endale americanot ja vahvaid glasuuriga saiakesi...

 

Los Gigantes

| Üles |

 

Et laste ainsaks sooviks oli saada võimalikult kiiresti tagasi merre, võtsime suuna Giganteselt kusagile randa. Alexandro soovitas hommikul mingit omaette randa kusagil Alcala põhjaosas, et ma seda aga kirja ei pannud, loovisime veerand tundi pimesi ning sattusime siis kogemata banaaniistanduste vahel pisikesele klibusele inimtühjale lahesopile. Ujumiseks see ei sobinud, ent tunniseks merekohinas väljalülitamiseks oli koht ideaalne.

 

Alcala

| Üles |

 

Vaikne nurgake kusagil Alcala lähistel

| Üles |


Pärastlõuna veetsime Costa Adejes... Leidsime kõigepealt mõnusa bufee lõunastamiseks ning siis maabusime de Fanabe rannas, mille kõrval imekombel leidsime parkimiskoha. Tänaste muljete baasil tundub, et Tenerife on üleautostunud - eks kõnele sellest ka pea ümber saare kulgev kiirtee. Siia tulles oli etalonina silme ees Lanzarote - Tenerifega võrreldes on see saar aga nagu inimtühi kõnnumaa. Liiklus on tihe ja kuigi mitte nii intensiivne nagu "päris Hispaanias", siis ega nalja ka ei ole. Parkimiskohti linnas (vähemalt Costa Adejes, sellega kokku kasvanud Playa de las Americas ning Los Cristianoses, millest läbi kruiisisime) leida on päris keeruline; aga - me ei ole siin ju hetkel kõrghooajal - mis siin siis paari kuu pärast toimub... Ok, kiirteest suure mäe poole minnes tundub asi (parkimisega) pisut lahedam olevat. Külakesed mäeveerul on seni jätnud päris toreda mulje, kuigi neis suurt midagi pikemalt teha ei paista olevat. Mitte, et rannalinnades midagi mõistlikku teha oleks, kuid seal on vähemalt meri - lastel on tegevust.

 

Üsna positiivseks üllatuseks on olnud senini saarekese hinnad. Eile esimesest ettejuhtunud pensukast kütust võttes oli 95 hind 0,8 euri liiter... Eestist startides küsiti liitri eest Olerexis pea 1,3 euri. Samuti eile supermarketis tundusid hinnad nagu Eestis või olid pigem odavamad. Tänase lõuna eest - bufee+joogid+jäätised, maksime per face alla 5 euri ja see koht ei asunud mingis hiina getos, vaid suure kaubanduskeskuse restoranide korrusel. Muidugi piletihinnad vingematesse kohtadesse nagu Loro park jms, niipalju, kui täna oleme teada saanud, on päris kirved, aga eks ole need kirved igal pool. Võta või jäta, aga vägisi tekib tunne, et emma-kumma riigi hinnaklass on nihkes... Miks mulle tundub, et nihkes on Eesti hinnad?

 
Nii me seal siis tegelesime ülejäänud päevakese rannarõõmudega. Võrreldes Eesti -10C -ga on tegelikult +20C...+23C päikesepaiste päris mõnus. Vesi on küll külmavõitu, kuid lapsi see ei heiduta. Ja mis seal ikka vinguda - Tenerife on siiski eeskätt päevitamise saar, me oleme lõunas - seega kõige hullemas turistipesas - loota siit leida puutumata kaluriküla oleks enam kui naiivne. Kui me õhtul piki restoranide ja baaridega palistatud rannapromenaadi las Americasse ning tagasi jalutasime, valitses õhus lisaks kõikvõimalikele grillilt ja ahjust tulevatele hõrkudele lõhnadele, selline mõnus rahulik ning muretu sumin. Võib-olla on see ainus varjukülg meie praegusel pesal - kui tekib õhtul tahtmine välja minna, tuleb end vedada vähemalt Tijoco Bajosse - seal on paar kohalikku kõrtsu - mis tähendab kokku vähemalt 10 kilti edasi-tagasi mööda mäenõlvu; kõik muud kohad, sh rannad, on juba vähemalt poole kaugemal. Seega tuleks igal juhul võtta auto või takso. Esimene tähendab seda, et õhtusöögi kõrvale jääb veini ära (vähemalt tüürimehel) ja teine tähendab kokku pea viiekümne eurist taksoarvet. Lastel on samas õhtustest seiklustest savi - nad hea meelega joonistavad toas või jooksevad väljas poniga või niisama. Seda viimast (ja tsikaade ning pimeduses eredalt siravaid tähti, mida saab katusel lebades pärani silmadega pimedas taevas enesesse ahmida) ükski rannahotell jälle pakkuda ei saa. Seega lüües kokku plussid ja miinused tundub, et meie koht on siiski mitmete plussidega.

 

Playa de Fanabe. Costa Adeje

| Üles |

 

Playa de Torviscas. Costa Adeje

| Üles |

 

Puerto Colon

| Üles |

 

...Naasime jahisadamast, kui ühes kõrtsus alustas showd para Tom Jones. Puerto Colon

| Üles |

 

* * *

 

Õhtusöök igatahes oli mõnus - tortilla, praetud chorizo, nelja juustu pizza ja kausitäis paprikat. Improviseerisin salatikastme, mis komponentidest hoolimata maitses kõigile ning mida paluti kindlasti korrata. Selle koostis sai järgmine:

  • törts õunamahla;

  • mõned teelusikatäied pesto genoveset;

  • mõned teelusikatäied ketšupit (Heinz);

  • pisut paksu majoneesi;

  • paar küüslauguküünt;

  • soola;

  • pipart;

  • oreganot (kuivatatud).

Asi tuleb segada ühtlaseks hapukoorjaks massiks. Kui on liiga vedel, tuleb lisada pestot või majoneesi juurde, kui liiga paks, aitab õunamahl. Tõsiselt - paprikale dipiks või silosegule kastmeks sobis ideaalselt.

 

Täna igatahes on hoopis teine olemine. Maja on kodusem, õliradikad on teinud oma töö - rõskus ruumidest on kadunud. Kõik on rõõmsad ja rahul. Tundub, et mina olen ka. Pisike kõhevus elektri pärast siiski on õhus - Alexandro ütles, et ta ei leidnud täna viga, aga tal tekkis mõte, milles võib probleem olla. Ühesõnaga, kui viskab välja, lükkame peakaitsme sisse tagasi. Kui viskab uuesti, oleme küünalde peal. Lihtne...

 


 

02.02.2018. Kell 23.05. Tenplata. Tijoco Bajo

 Eelmine | Järgmine | Üles

 

Plaza Patrona des Canarias. Candellaria

| Üles |

 

Hommik algas kenasti. Seni kuni hommikusööki tegime, söötsid lapsed Pepitole porgandit - punt värskeid porgandeid ootas hommikul ukse taga. Ilmselgelt on poni seltskonna üle rõõmus - lapsi nähes longib üle tolmuse kopli üsna kepsakalt aia äärde. Alexandro sõnul ta tegelikult hea meelega käia ei viitsiks, vaid krõmpsutaks hea meelega kaeru ja jõusööta. Et jonnakas hobusehakatis siiski liiguks ka vahepeal, käib koplis noorem koer hobust jooksutamas - aga koos mängivad nad hea meelega kapates ühest kopli otsast teise punane tolm pilvena järel.

 

Hommikut meenutab teinegi emotsioon. Nimelt küsis peremees, kas lapsed tahavad äkki kitsesid ja kanu näha. Loomulikult nad tahtsid. Nii kõndisime mõnikümmend meetrit palakatega piiratud aedapidi väravani, mis viis "banaanipuude" sidumistraadipundardest üle puistatud endisele banaanipõllule. See oli enne Alexandro haigestumist üks tema mitmest istandusest, mis praegu on koduks kitseperele ja kanadele. Tolmuses, tuulekaitseks piirdeaiale pingutatud narmendavate hiiglaslike katteloori moodi riidepalakatega aias on raske ette kujutada istandust. Kuna banaanid on olemuselt rohttaimed ja on umbes pooleaastase elutsükliga, siis loomulikult ei olnud neist enam haisugi, neid meenutasid vaid osaliselt kõdunenud leherootsud maapinnal. Vaatepilt jättis mahajäetud ja kurvavõitu mulje nagu kusagil Mauretaania külakeses... Aga kanadele ja kitsedele seal tundus sobivat. Tüdrukud olid rõõmsad - nad said igaüks kingituseks värske kanamuna ja magustoiduks näha ka alles paari päeva vanust karupruuni kitsetallekest...

 

Pepito

| Üles |

 

Tenplata...

| Üles |

 

Tagasiteel tuli jutuks, et ülal külas on banaani kokkuostupunkt, kuhu kõik kasvatajad oma vilja kokku veavad. Seal müüdavat aga hulgi ka muidki asju - pidavat olema nagu turg. Kuna Alexandrol oli sinna asja, siis võtsime talle sappa ning sõitsime uudistama. Kohale jõudes näis kõik kui välja surnud. Alexandro seiras õue ammulisui ja laksas siis otsaette - loomulikult, täna on Virgen de Candelaria püha. See tähendab, et enamus kohti on suletud ja rahvas pidutseb hoopis Candelarias - Tenerife kagukaldal asuvas vanas linnakeses...

 

Alexandro soovitas meil autonina sinnapoole pöörata ja vabandas, et tal see püha üldse ununes - ta ju "välismaalane". Candelaria neitsi olevat Tenerifel kõige tähtsam pühak üldse - tema õnnistust on siin vaja kõigeks... Lõpuks keeras ta pettunult tagasi kodu poole. Helele ent oli jäänud silma suure hoone ees suur konteiner täis banaane. Niisiis, kui peremehe auto silmapiiri taha kadus, käis ta konteineri manu ja tõi võidurõõmsalt sealt paar kimpu. Ilmselt ei olnud siiski tegu mingi ääretu kuritööga, sest, nagu enne olime kuulnud, kokkuostu viidavad banaanid sorteeritakse hoolikalt ning ebastandardsed (st defektsed, vale värviga jne) lähevad loomasöödaks - ju seda see konteiner sisaldaski. Aga - banaanid olid meie pilgu läbi palju kenamad, kui need, mida Kivilinna Konsumis enamasti näha võib ja ... ka palju maitsvamad...

 

Banaanikokkuostu loomasööda konteiner... Carretera General De Tejina De Isora

| Üles |

 

Candelaria tervitas meid hirmsa ummikuga ja natuke vähem hirmsa vihmasajuga. Ilmselgelt Candelaria Jumalaema pidustustele tulnud ummistasid autodega kõik tänavad ja loomulikult ei olnud parkimiskohti ka palvetades võimalik leida kilomeetrite raadiuses. Peale pooletunnist mõttetut passimist ummikutes ja sellele järgnenud lootusetut keerutamist suburbias loobusime peomõttest ning otsustasime minna Santa Cruzi. Plaan oli selline, et tuleme õhtu poole tagasi - järsku on ilm parem ja ruumi rohkem. Etteruttavalt võib öelda, et plaan töötas 50% - ilm paremaks ei läinud.

 

Ka Santa Cruz (de Tenerife) võttis meid vastu vihma ja päiksega läbisegi. Pöörasime kiirteelt maha ja sattusime Mere puiesteele. Et pisut nõu pidada, mida linnas nüüd ette võtta, pöörasin üüratusse ja - tühja! - parklasse. Selle merepoolses servas paelus pilku imposantne mustast laavakivist valge torniga ehitis - raudselt Manrique!, mõtlesin, ning tüürisin lähemale... Hoone seinale oli kirjutatud - Palmetum... Natuke sellest eemal paistis Tenerife kuulus Auditoorium ning selle ees väheldane San Juan de Bautista kindlus... Tundus, et olimegi saanud juhuslikult pihta enamusele asjadele, mida Santa Cruzis väisata...

 

 "Püha Risti" linna lugu algab õela ja auahne sõjapealiku Alonso Fernández de Lugoga 3. mail Issanda aastal 1494, kes saarel sellel rannal maabus. Loomulikult oli ajalugu siin varemgi, kuid sellest ei ole palju teada peale selle, et guanche külakest kutsuti Anazoks. Lugo maabumisele eelnes pea kolmekümneaastast ebaõnnestunud anastamissõda kohalike ja kastiillaste. Lugo siin maale mitme tuhande mehega kindla eesmärgiga asi lõpuks ära teha. Maabumist pühitseti-tähistati oma laagrikoha märkimisega suure puidust ristiga - sellest ka linna nimi Santa Cruz. Kolme aasta pärast oli saar vallutatud, suur osa kohalikke mättasse löödud või/ja orjastatud. Lisaks olid (ootuspäraselt) väga paljud kohalikud surnud vallutajate poolt sisse toodud nakkushaigustesse. Santa Cruz muutus peatselt soodsa asukoha tõttu Kanaaride tähtsaimaks sadamaks, kus peatuti teel Ameerikasse varude täiendamiseks ja kauplemiseks. Ehk ühe meeleolukama seigana teatakse Santa Cruzi merelahingut, mil 1657 aastal inglise laevastik ühe inglaste läbi aegade kuulsaima admirali - Robert Blacke'i juhtimisel laskis sadamas põhja Mehhikost kullalastiga tagasi pöörduva Hispaania laevakonvoi kõik laevad ühtki oma laeva kaotamata. Kulla jõudsid hispaanlased siiski enne laevad uppumist maha laadida. Selle sattumise inglaste kätte hoidsid ära linna kaks kindlust. Siinsamas peeti järgnevate aastakümnete jooksul veel mitugi merelahingut inglaste ja hispaanlaste vahel, millest ilmselt tuntum on legendaarne 1797. a lahing, mille tulemusel admiral Nelson kaotas oma käe. Selle lahingu võitsid küll hispaanlased, kuid nonde päälik Antonio Gutiérrez de Otero y Santayana lubas härrasmehena võidetuil auga koos relvade ja allesjäänud laevadega lahkuda... Mis veel põnevat... Santa Cruzil oli ka oma pisike roll Hispaania kodusõjas - Franco alustas 1936. a omi tegemisi just siin.

 

Täiesti juhuslik ja planeerimata leid Eesti Ajalooarhiivi kaardiserveris: EAA.1414.2.43 leht 21. Plan de la Place et de la Rade de Santa Cruz de Santyago de Tenerife... Siis selline oli linn XIX sajandil vist...

| Üles |

 

Kuigi piserdas hoovihma, lunastasime Palmetumi piletid, et minna avastusretkele palmidega üle külvatud mäenõlvale. Esialgne skepsis haihtus mõne minutiga: mäele jõudes leidsime end vaiksest paradiisiaiast, kus siit-sealt palmide vahelt avanesid kaunid vaated merele ning linnale. Palmetum on botaaniline kollektsioonaed selle parimas tähenduses: rohkem, kui 12 hektarile on istutatud ligi 580 (neist 420 on ohustatud liigid) liiki palme ning lisaks ka teisi liike, mis looduslikult kasvavad kusagil ilmas mõne eksponeeritud palmiliigiga koos. Aed on jagatud geobotaaniliselt piirkondadeks (Aafrika, Aasia jne), piirkonnad taksonoomiliselt erinevate perekondade kaupa. Kõik istutused on väga hästi tähistatud ning varustatud piisava hulga infoga, mis ei tüüta diletanti, kuid annab piisava juhtlõnga ka suuremale huvilisele. Ent kui ära unustada botaanilised kollektsioonaia põhimõtted, siis väärib märkimist kogu ala maitsekas, vaheldusrikas ning huvitav disain. Palmetum on üks maailma suurimaid ning vist üks kõige uuemaid palmikollektsioone. Kuigi arhitektuurselt näib Palmerum oma loodusesse sobivate lahendustega väga manriquelik, mõjudes kõrval asuva Manrique kavandatud Pargue Maritimo loogilise jätkuna, mõtlesid kollektsiooni siiski välja Carlo Morici, Carlos Simon, Manuel Caballero, José Luís Olcina ja Juan Alfredo Amigó, seejuures enamus tegemisi leidis aset ka juba peale Cesar Manrique surma. Caballero, agronoom ja taimeteadlane, oli kogu asja mootoriks, Morici botaanikuna tegeles kollektsiooniga, Carlos Simonilt pärineb disain ning Olcina ja Amigo inseneridena seisid hea selle eest, et kogu krempel püsti püsiks. Seejuures püstipüsimine sõna otseses mõttes oli Palmetumi ehitusajal päris oluliseks teemaks. Palmetumi mägi - El Lazareto - ei ole looduslik, vaid 1980-te algul suletud ca 40 m kõrgune prügimägi, millest praeguse pargi tegemine kujunes tõsiseks väljakutseks. Tuli profileerida ja kindlustada nõlvad, sodihunnik katta ja ventileerida, sest jäätmete lagunemisega tänini tekkivad gaasid peavad mäest välja pääsema jne. Töö käis vahelduva eduga pea kümme aastat: projektiga alustati 1995. a, park avati külastajatele 2014. Töö ent on suurepärane - praegu pargis ringi kõndides ei tule selle pealegi, et tegu on endise prügimäega.

 

Paradiisiaia südameks on "Octagon" - tuulevarjuline maalilise kaskaadiga "varjupaik" kõige õrnematele taimedele ja ilusamatele pisikestele lindudele. Meie jalutuskäiku saatsid küll vihmahood, kuid vihmal (ja võib-olla ka peol Candelarias) oli ka samas positiivne mõju - kogu aed oli üksinda meie päralt. Me saime kulgeda ringi omatahtsi palmilehtede all siin-seal vihmavarju otsides.

 

Prügimäest sünnib park. Palmetum. Santa Cruz de Tenerife

| Üles |

 

Palmetum. Santa Cruz de Tenerife

| Üles |

 

"Manriquesque": Palmetum. Santa Cruz...

| Üles |

 

Kui välja arvata Teide tulemägi, siis Tenerife vaieldamatuks visiitkaardiks on Santa Cruzi Auditorium. See valge, sürrealistlik, ulmeline või samas ka purjelaeva meenutav karismaatiline hoone mere kaldal, õigemini Santa Cruzi ajaloolise sadama alal, paelub juba kaugelt. Selle ette 1641. a sadama kaitseks ehitatud tume laavakivist Castillo de San Juan Bautista kindlus justkui lahustub Auditooriumi foonil. Auditooriumi ümber on säilitatud avarus - see lubab ehitisel täies toreduses ka vaatajale mõjuda.  Hoone lugu on pikk: seda plaaniti mitmesse kohta ning mitme arhitekti poolt, lõpuks, praegusesse asukohta valiti Santiago Calatrava Vallsi kavandatud hoone. Calatrava on üks XX lõpu XXI sajandi alguse mõjukamaid Hispaania arhitekte, kelle käe all on valminud mitmed väga põnevad ning tähelepanuväärsed hooned - no näiteks Valencia kunstipalee, Milwaukee kunstimuuseum jne. Lisaks on mees tuntud ka kui insener, kujur ja maalikunstnik... Mees nagu XXI sajandi Leonardo da Vinci...

 

Auditoorium hämmastab oma vormikusega. Hoone mängib meeltega sõltuvalt sellest, kui kaugelt vaadata: see on ühteaegu hiiglaslik ja inimmõõdus. Auditooriumisse sisenedes rabab fuajee mastaap, samas kui samasse kohvikusse maha istudes on tunne nagu istuksid lihtsalt avaral terrassil. Palju-palju puhasvalget majoolikaga kaunistatud betooni... Auditoorium on üks noid hooneid, mis tõepoolest ka ka minusugusele võhikule kinnitavad, et ka moodne arhitektuur saab olla paeluv. Kui palju kirutakse uusi hooneid siunates neid isikupäratuse ja igavuse pärast - paljudel juhtudel see kahjuks peabki paika; Auditoorium on aga midagi muud, pakkudes silmale samasugust naudingut nagu Louvre, Villa Rotonda või Parthenon.

 

Auditorio de Tenerife

| Üles |

 

Cafe Auditorio de Tenerife

| Üles |

 

Omamoodi tänavakunstisaaliks on muutunud Auditooriumi kõrvale jääv kivimuul, mille kividele on maalitud kogu maailma muusikute koorekiht klassikalise muusika klassikutest alustades ning lõpetades rockiklassikutega...

 

Kuulsuste muul

| Üles |

 

Castillo de San Juan Bautista kindlus ja selle vastas olev samast ajajärgust pärinev Casa de Polvora (insener Francisco La Pierre) - püssirohuladu - jäävad suurejoonelise Cesar Manrique loodud Parque Marítimo ja Vallsi Auditooriumi vahel tahaplaanile, kuigi ajalooliselt on neil linna loos olnud üsna oluline roll. Kindral Luis Fernández de Córdoba y Arce käsul 1641-1644 ehitatud kindlus koos kesklinna poole jääva, juba 1575 a ehitamist alustatud sõsarkindlusega - Castillo de San Cristóbaliga (tänaseks kahjuks märkamatu ahervare), ehitati sadama kaitseks portugallaste vastu ning hiljem, XVIII sajandil täiustati korduvalt seda inglaste hirmus. Tänu kindlustele jäi ka inglastel eelpool jutustatud loos kuld kätte saamata ning vaene Nelson kaotas aastaid hiljem lahingu. Viimast sündmust tähistatakse Santa Cruzis tänini igaaastaselt 25 juunil.

 

 Ma ei tea, miks mulle see kindlus kohe esimesel kohtumisel oma veneetsia stiilis kaitsetornikestega hakkas meenutama toreadoori kübarat.

 

Castillo de San Juan Bautista. Santa Cruz...

| Üles |

 

Auditooriumi ees ning kindluse taga laiub veel üks Santa Cruzi maamärk - Parque Marítimo. Eesti keeles lihtsalt "veekeskus". Selle kavandid tegi Cesar Manrique 1991. a, kuid kahjuks ei jõudnud veekeskuse ilu ise näha - see valmis peale tema lahkumist 1995. a. Veekeskus nagu veekeskus ikka, kuid ilma torude jm plastbutafooriata. Meeleolu loob - Manrique stiilile omaselt - must laavakivi, sini-sinised basseinid ja valged kivipinnad. Kahjuks saime seda pildistada vaid distantsilt, sest meie mööda jalutamise hetkel oli asutus veel suletud. Kuna ilm oli külm ning tuuline, siis võib-olla oligi see hea vältimaks dialoogi a la: "issi, miks me küll mitte kunagi mitte kusagil ujumas ei käi..."

 

Cesar Manrique: Parque Martimo. Santa Cruz...

| Üles |

 

Kindluse esisel platsil, kindluse ja püssirohulao vahele jääb siiski veel pisut Manrique pärandit - tuulekell, mille Manrique disainis koos Parque Maritimoga. Ehitati see ja viidi lõpule aga pea kümmekond aastat hiljem (2001) Aquilino Dorta Perezi poolt. Tuulekellad meeldisid Manriquele - ta on neid kavandanud terve rea, vähemalt üht neist nägime ka Lanzarotel.

 

Manriquseque: Santa Cruzi "tuulemänguasi"

| Üles |

 

Niisiis - Candelaria... Tjah... Iseenesest on see üks Tenerife vanemaid ja Kanaaride üks kuulsamaid linnu, mis oma aupaiste võlgneb linnakese lähedalt Chimisay rannast 1392. aastal leitud Jumalaema kujule ning XVI sajandil Tenerifel tegutsenud pühamehele, Alonso de Espinosale. Jumalaema kuju leidsid rannast Tenerife algasukad - guanched (kes ja mis - vt täpsemalt Lanzarote reisikirjast). Must Madonna - aga selline olevat algne kujuke olnud (vt nt Solsona katedraali Musta Madonna kohta Püreneede reisikirjast) - meenutas neile nende oma peajumalannat Chaxiraxit, seepärast tassisid nad püha eseme esmalt oma tollase pääliku, Güimari kuninga, koopasse Chinguraos, ning hiljem transportisid selle praeguse Candelaria kiriku taga asuvasse koopasse - Cueva de Achbinicosse. Viimane oli midagi Vesta templi laadset, kus teadjameeste sõnul hoitud 24/7 tuld... Kui kristlased saare lõpuks XV sajandil üle võtsid, siis neil ei tekkinud kindlasti kahtlust, kelle kujuga on tegu. Koopas nähtut peeti hoopis imeks ja "märgiks", mistõttu koobas kuulutati hoobilt pühakojaks. Kanaaride ajalukku verise nimega kirjutatud Alonso Fernández de Lugo - juba varem nimetatud konkistadoori ja kõrilõikaja - eestvõttel püstitati varsti koopa kõrvale kirik (mitte praegune katedraal, mis tegelikult ehitati alles 1959. a), kuhu kuju üle koliti.

 

Espinosa teene on aga see, et ta kõik selle loo oma raamatusse, mida ta tegelikult guanchidest kirjutas,  kirja pani ning Sevillas avaldas, rääkides muuseas ka Jumalaema kuju poolt tehtud kõikvõimalikest imetegudest... Seepärast Candelaria Jumalaema poole palvetatakse kaitseks saare tulemägede laastamise vastu (Jumalaema kujuga on laavavoole peatatud nii Lanzarotel kui Sitsiilias ja kindlasti mujalgi...), aga ta olevat tõhus ka kõikide muude halbade ning pahalaste vastu. Candelaria Jumalaema päeva tähistatakse igal aastal 2. veebruaril ja 15. augustil, neist esimene ühtib ühe ristikiriku vanima pühaga (IV saj pKR), eesti keeli siis Maarjapäevaga (Maarja puhastamise päev) või ka Issanda templisse toomise päevaga. Kuna see oli aga esimene nö kristlik palvela Kanaaridel ning 1559. a kuulutas paavst selle ka Kanaaride ametlikuks kaitsepühakuks, omandas Candelaria Jumalaema varsti märgilise tähenduse ning sai tähtsaimaks palverännu kohaks kanaarlastele. Hiljem muutus üsna tuntud palverännakute sihtpunktiks terves Hispaanias. Pühakule rajatud palvela ehitati ümber suuremaks kirikuks 1668. a. Kirik hävis kahjuks XIX sajandi esikümnenditel toimunud tulekahjus ning mingil müstilisel moel viis 1826. a tsunami imettegeva kujukese endaga kaasa sinna, kust see tulnud oli. Praeguses uues kirikus asuv taies on ühe Kanaaride kuulsaima uusaegse skulptori, Fernando Estéveze, barokipohmelne versioon algkujust...


Pärastlõunane peoehtes Candelaria oli endiselt rahvarohke, kuid ummikud olid lõppenud ning, vähemalt tasulises parklas, vabu kohti leidus. Sooja lõunamaa kohta jättis lõikavvinge tuul üsna inimvaenuliku tunde, mistap ka enamus rahvast olid põgenenud kirikuesiselt lipuehtes Plaza Patrona des Canariaselt vanalinna põhilisele jalakäijate tänavale - Calle Obispo Pérez Cáceresile. Surusime end siiski peruu flöödihelide saatel edasi avarale platsile, sihiks Candelaria kirik.

 

Kirik avara platsi serval on väga ilus näide ajaloolise stiili suhtelisusest: relvastamata silma jaoks tundub see uus kirik Kanaaridele isikupäraste nüanssidega XVIII-XIX sajandi pühakojana. Koos selle esise avara väljakuga jääb tunne, et selline formatsioon linna südames on kujunenud välja sajanditega, kuigi tegelikult pole see vanem kui 60 aastat... Natuke tekitab see mu's hüsteerilist naeru... Kiriku ees laiuvat avarat platsi - Plaza Patrona des Canariast - palistavad mere poolt ent täiesti kaasaegses võtmes José Abadi pronksskulptuurid 1993. aastast. Saidil #webtenerife.co.uk/tenerife... kirjutatakse:

 

"José Abad is a contemporary sculptor who was born in La Laguna in 1942. His work features a strong presence of metal, which he has been using in his sculptures since the sixties. From the eighties, he began to create a number of monumental works that are on display in public areas.Las Siete Islas is a sculptural ensemble located in the heart of Santa Cruz de Tenerife that has been added to a piece he had already made using the remains of a plane crash, which was presented during the 1st International Street Sculpture Exhibition. Ever since 2007, his work entitled Pareja Esperando a Óscar, inspired by the work of the painter Óscar Domínguez, has also been part of Santa Cruz de Tenerife's urban landscape. However, Abad's most popular piece among locals and visitors is the series of bronze statues of Menceyes Guanches (the Guanche kings) that have stood since 1993 outside the Plaza de la Patrona de Canarias in Candelaria. Although it is considered that the first creations by José Abad belonged to the impressionist school, in 1964 he moved closer to found-object art, showing subsequent signs of Martín Chirino's influence".

 

Guanchide pealikud - neid on kokku 9 - seisavad pronksises rivis. Jose Abadi skulptuuriseeria aluseks on poolmuinasjutuline lugu, mille kohaselt Tenerife viimasel tervet saart valitsenud muinaskuningal, Tinerfe Suurel (Tinerfe el Grande, kutsutud ka Betzenuriyaks), olnud 9 poega. Peale kuninga surma jagelesid pärijad omavahel veriselt jaotades saare 9-ks valduseks: Acaymo sai Tacoronte, Adjonale sai Abona, Añatervele Güímar, Bencomole Taoro, Beneharole - Anaga, Pelicarile - Icod (de los Vinos), Pelinorile - Aje, Romenile - Daute ning Teguestele - Tegueste. Need härrad - 9 müütilist Tenerife viimast kuningat, kelle lugu lõppes Lugo mõõgaga, ongi siis oma fantaasia kohaselt Abad pronksi valanud. Tenerife nimi ent tulenevat viimase suure pärismaise kuninga, Tinerfe, nimest.
 

Tormise pärastlõuna lõpetasime ühes kohvikus kirikuplatsi ääres. Enne kohvikut jätkus mul rumalust lubada lastele pulgakomme. Ühe peo ajaks kohale veeretatud müügiputka letist me need siis lõpuks leidsime... Kõige väiksemad olid Põrsas Peppa kujulised pea poolekilosed monstrumid. Ma ei tea mis hulluse ajel, aga ostsin need "põrsastele" - nii saabus enneolematu õnn ootamatult pisikeste argonautide õuele. Tervelt pooleks tunniks saabus õnnis vaikus. Samas tundub, et neid hiigelkomme jätkub kauemaks - täna õhtuks igatahes on kummalgi pea 2/3 oma portsust söömata.


Candellaria

| Üles |

 

Plaza Patrona des Canarias. Candellaria

| Üles |

 

Basílica de Nuestra Señora de Candellaria

| Üles |

 

Et päev ikka täie ette läheks, keerasime autonina Güimari peale, väisamaks Güimari salapäraseid püramiide. Güimari juured ulatuvad hispaanlaste eelsesse aega, ent linnapildis sellest midagi loomulikult ei näe. Nagu on tegelikult suhteliselt vähe säilinud ka üldse XX sajandi eelsest ajast. Kuigi Tenerifel, võrreldes teiste Kanaari saartega "elu lausa kees", rännati siitki XVIII-XIX sajandil massiliselt välja Uude Maailma: Kuubasse, Havaile, Texasesse ning Lõuna-Ameerikasse paremat elu otsima, mistõttu paljud asulad, eriti saare kõrbelisel lõuna- ja läänekaldal, püsisid pisikeste külakestena. Nii ka Güimar... Tänane Güimargi ilmselt oleks vaid järjekordne punkt kaardil, kui siin poleks pooljuhuslikult avastatud püramiide.

 

Güimari püramiidikeskusse piletit ostes teavitas piletimüüja, et meil on aega poolteist tundi - siis nad sulgevad. Mõtlesime, et sellest on küll ja veelgi, kuid võta näpust... Güimari keskus on väga põnev kolmel põhjusel: esiteks püramiidid ise; teiseks ülevaatlik ekspositsioon püramiididega seotud muinaskultuuridest ning kolmandaks - mitmes ruumis Thor Heyerdahlile ning tema ekspeditsioonidele pühendatud ekspositsioon. Lisaks veel temaatilised aiad... Güimari püramiidide kohta on kaks teooriat. Neist esimese kohaselt on tegu põllumajanduslike terrassidega, mis olevat rajatud valdavalt XIX sajandil. Kui see on nii, siis paistavad Güimari astmikmaastikud silma eriliselt läbimõeldud arhitektoonikaga ning kapitaalse ehitusliku tasemega. Teise teooria kohaselt, mis on inspireeritud Heyerdahli mõttemaailmast ja avastustest, on tegemist spetsiifiliste kultusrajatistega, mis on iseloomulikud väga paljudele kultuuridele Lõuna-Ameerikas, Aasias ja mujalgi - kus täpselt, sellest annab muuseum väga suurepärase ülevaate. Et mul hakkab tänasest kirjutamisest juba villand saama, kasutan Tenerife Kompassi (#tenerifekompass.com/...) sõnu:

 

"Güimaris asuvat etnograafilist parki ei oleks olemas ilma Heyerdahlita. /.../ Pargi saamisloost rääkides tuleks tegelikult meenutada juba neid aegu, mil Heyerdahl oma Ra ja Ra 2 ekspeditsioonidel Kanaari saartest mööda purjetades /.../ vaatas eemalt paistva El Teide lumist tippu ja mõtles endamisi, et pole ju ometi võimalik, et muistsed rändurid, liikudes tuhadeid aastaid tagasi Vahemere piirkonna ja Ameerika vahet, läbides sedasama teekonda oma papüürluslaevadel ei tundnud huvi, millega on tegemist. /.../. 1991 aastal tuli Heyerdahl Tenerifele tänu ühele oma sõbrale, kes saatis talle kohaliku lehe väljalõike koos fotodega astmikpüramiididest ja terrassidest, mis vägagi sarnanevad mujal maailmas levinutega Egipuses, Sitsiilias, Mehhikos, Peruus, Mesopotaamias, Polüneesias jne. Heyerdahl veendus, et nende astronoomiliselt täpne asetus ida-lääne teljel ning päikesekummardajatele viitav treppide asetus püramiidide lääneküljel (nii, et suvisel pööripäeval püramiidile tõustes tõuseb päike otse vaataja silmadesse) ei jäta mingit kahtlust püramiidide religioosses eesmärgis. Samuti pidas ta naeruväärseks kinnisvara arendajate ja kohalike ametnike väiteid selle kohta, nagu oleks tegemist kohalike põllumeeste põldudelt kokku korjatud kivide juhuslike kuhjadega, kuna selle välistas püramiidide ja terrasside küll primitiivne, kuid läbimõeldud konstruktsioon. Et kohalikel oli plaan maa-ala ehituse alla võtta ja püramiidid ekskavaatorite abil laiali lükata, asus Heyerdahl tegutsema. Ta pöördus püramiidide päästmiseks oma sõbra ja samuti norraka Fred Olseni poole /.../ ning too ostis silmagi pilgutamata maalapi kinnisvarameeste nina alt lihtviisiliselt ära. Järgnes aastaid väldanud restaureerimine ning ehitamine ja tänaseks on Tenerifel püramiidide park /.../ .Fred Olseni kompanii maksab muide pargile siiani peale - ja mitte vähe, sest lolliks jäänud kohalikud eitavad trotsist kogu Heyerdahli nägemust siiani ning saarevalitsuse käest pole park saanud muide sentigi."

 

Vot nii... Muuseumist jäi meelde fakt, et selliseid struktuure nagu praegu Güimaris on välja kaevatud, leidus saarel veel mitmeid, kuid enamus neist on aja jooksul laiali tassitud.

 

...Kui valjuhäälditest anti teada peatsest sulgemisest, leidsime me end alles poolel teel olevat...

 

Güimari püramiidid

| Üles |

 

Thor Heyerdahli oreooli valgel

| Üles |

 

Enne Tenplatasse maabumist kruiisisime pisut Adejes, et leida supermarketit. Otsustasime, et täna õhtul ei grilli - aeg oli koju jõudes selleks juba liiga hiline. See-eest laiutas Tenplata õhtusöögilaual chorizo ja parmesaniga pisut tuunitud supermarketi neljajuustupitsa ja sibulatortilla...

 

* * *


Ja taas õhtused hetked katusel... Tsikaadid. Taeva tähistelk. Vaikus. Vein...
 

Tijoco Bajo Tenplata katuselt

| Üles |

 

 


 

03.02.2018. Kell 23.55. Tenplata. Tijoco Bajo

 Eelmine | Järgmine | Üles

 

Üle mägede... Teide

| Üles |

 

Mõnus õhtu. Vist kõige soojem senistest siin... Käisime peale meeleolukat grillimist taas traditsiooniliselt katusel tsikaade kuulamas... Vaade El Hierole... Ja ähmane meretagune kuma - kas see võib olla Gran Canaria?...

 

Paar tundi tagasi lõpetasime grilli kohalike kolme sorti toorvorstidega. Vorstikesed, sordist hoolimata, olid ülimaitsvad... Ma ei tea, mis on just see saladus, mis teeb näiteks õige chorizo nii maitsvaks; seesama asi oli peidus ka nois toorvorstides (Hispaania "keskmisele" chorizole peaks andma isikupärase maitse suitsutatud paprika, küüslauk, värske oregano, pipar - kuigi igas maanurgas tehakse seda pisut omal viisil). Tähtsaim roll tänaõhtuses kokkamises oli ent hoopis Alexandro grillil, mis meenutab pigem suurt leivaahju. Kuumaks köetuna pidavat seal saama küpsetada tervet lammast ning leibagi on seal tehtud. Spetsiaalne vändaga tõstemehhanism võimaldab vorstilaari hoida just nii suure kuumuse kohal kui vaja. Igatahes oli tulemus suurepärane. Eks oma osa oli ilmselt ka sütel - enamus neist moodustus jändrikest puutükkidest ning kuivanud banaanitüvejuurikatest.

 

Tsill-grill... Tenplata

| Üles |


Aga tänasest päevast...

 

Alustasime tänagi taluturust, kuid ilma Alexandrota ei osanud me sinna jõudes midagi mõistlikku ette võtta, sest kõik, mis seal toimus, sarnanes pigem hulgimüügile... Keerasime siis otsa Macizo de Teno mägedes asuva Masca poole.

 

Masca on väike Tenerife mägiküla, mida peetakse üheks kauneimaks kohaks Kanaaridel. Ligipääsmatutesse mägedesse peitunult seisis koht "konserveerituna" 1991 aastani, mil sinna ehitati Santiago del Teidest "korralik" tee. Legendid räägivad, et Masca kuristiku koopad olnud ka piraatide varjupaigaks. Igal juhul saarel käinud tuttavad ja kõik seni kättesattunud turismiinfo kinnitas, et Masca on väärt koht.

 

Santiago del Teidesse jõudes, kust tee Mascasse hargneb, selgus kaks ebameeldivat tõsiasja. Esiteks - temperatuur näitas väljas vaid +7C (ent see-eest lõõtsus kõva tuul). Teiseks peeti mingit rattavõistlust, mille tõttu Masca tee oli suletud. Pettunult keerasime otsa ümber, et laste rõõmuks maanduda Costa Adejes liivarannas - sealne temperatuur oli +22C. Panin lapsed ranna äärde maha ning suundusin parkimiskoha otsingule. Sain selles paganama rannalinnas peaaegu psühhotrauma - otsisin tulutult parkimiskohta üle 40 minuti, kuni lõpuks avastasin rannast ca kilomeetri kaugusel avatud kaubanduskeskuse, mille tasulisse parkimismajja auto jätta sai. Kolm tundi ja 6 eurot... Kulukas, kuid hädavajalik...

 

Peale tõelist kolmekäigulist rämpstoidulõunat kohalikus türgi friikarestoranis asusime Mascat uuesti üritama. Rattasõit oli läbi ning temperatuur tõusnud ka 3-4 kraadi. Masca tee, mida kirjeldati kui tehniliselt üsna keerulist ettevõtmist, tegi tegelikult keeruliseks see, et tee on kitsas ja seal seilavad täiskäigul suured reisibussid, kellele kuidagi jalgu jääda ei tahaks. Isegi olin sunnitud ühele bussile käigult teed tegema rattaga üle teeäärse vihmaveerenni põigates - ei olnud väga meeldiv tunne. Aga maantee on tõesti ääretult maaliline: meile seejuures etendati dramaatiline vaatemäng läbi pilveloori, milles me liikusime vahepeal ülapool ja vahepeal allpool üle tippude rulluvaid pilveräbalaid. Ent Masca ise... Jah, ilusad vaated... Väga ilusad vaated. Küla keskus aga - kahjuks ootuspäraselt 100% turistikas. Ma arvan, et tõelise "klähvi" saanuks ehk Masca matkarajal, kuid vahelduva eduga metsiku tuule saatel näkku piserdav + 10 C  vihm ei olnud just kutsuv, eriti pisikeste peale mõeldes... Nii me siis põgenesime Fiati tuulekindlate seinte vahele ja võtsime suuna Buenavista poole pääsedes seeläbi mainstreamist ning turistibussidest, mis keerasid Mascast St del Teide poole tagasi.

 

Masca tee

| Üles |

 

Masca

| Üles |

 

Enne Buenavistat avanes võimalus Masca orule tagasi vaadata. Tegime peatuse metsikult tuulisel Cruz de Hilda vaateplatvormil. Tuul oli nii tugev, et veidral moel tõlgendasin kollast märki, mis manitses omi asju autosse mitte laokile jätma, märgina, millel kujutatu tähendab fotoka käest ära lendamise ohtu. Sidusin seepärast fotoka kindlamalt randme ümber ümber, tabades end varsti muretsemas uuel põhjusel: Laura üritas platvormi serval õhku hüpates pidevalt tuult alla võtta, et ära lennata... Kohati tal see isegi mõne sentimeetri võrra õnnestus.

 

La Cruz de Hilda

| Üles |

 

Buenavista del Norte tervitas loojangukiirte, pisut leebema tuule ning armsa vanalinnaga, mis Costa Adeje betoonihullusele vahelduseks nägi välja nagu mõni Portugali või Andaluusia mägilinnake. Mitte liiga "äge" ja mitte liiga "historic", kuid mõnusalt hubane, tänavaäärsete kõrtside välilaudade ääres istumas ilmselgelt kohalikud. Ei mingeid autosabasid, ei mingit parkimisprobleemi. Kas on see koht siis tõesti enamuse turistide jaoks liiga kõrvaline või oli sel mingi muu põhjus, kuid see linnake - tõlkes nimega Kaunisvaade - vääris tõepoolest oma nime. Ja seda mitte niivõrd lummavate vaadetega, kuivõrd üldise atmosfääriga. Igatahes see jalutuskäik kesklinnas Plaza de los Remediosel ja mööda Calle el Chorrot tegi minu jaoks tegelikult selle päeva.


Poolvidevikus kojusõit kujunes päris meeleolukaks. Tagasi üle mägede ekslesime läbi Las Gruchese ning El Tangue'i (viimase supermarketist pärines ka tänase õhtusöögi tavaar) kitsukesel mägiteel, mis kaardi järgi tundus olevat Masca teest oluliselt suurem. Tegelikkus oli pisut teisem: Tommi õnnistusel sattusime mingile shortcutile, millest läbinärimine nõudis vahepeal juba esimest käiku...

 

Aga - kõik sujus... ja kodus ootas juba Alexandro poolt kuumaks aetud grill. Atäh, peremees! Tenplata ikka hea leid.
 

Parroquia de Nuestra Señora de Los Remedios. Buenavista

| Üles |

 

Buenavista

| Üles |

 


 

04.02.2018. Kell 23.50. Tenplata. Tijoco Bajo

 Eelmine | Järgmine | Üles

 

Loropargilised. Puerto de la Cruz

| Üles |

 

Tänast päeva alustasime sõiduga üle mägede eilsest juba pisut tuttaval teel sihiks esialgu Icod los Vinos ning peale seda Puerto de la Cruz, täpsemalt siis Loro park. Et mind eriti loomaaiad ei huvita, leppisime juba eile kokku, et sel ajal, kui ülejäänud rahvas Loro pargi asukatega tutvub, võtan ma auto ja lähen kolan ringi omapead. Nii siis ka sündis...
 

Hommik Tenplatas

| Üles |

 

Santiago del Teide

| Üles |

 

Kui Puerto de la Cruzi soovida sõita mitte mööda kiirteed, tuleb minna mööda TF-82-te ja TF-5-te. Teed viivad läbi paari väiksema linnakese-külakese, mis on iseenesest toredad, kuid, kui just jäätist või õlut osta ei taha, siis otsest vajadust neis peatuda ka ei ole - vaateid ja adrenaliini pakutakse nagunii kogu trassil 24/7 ka läbi tuuleklaasi. Ent täiesti omaette nähtus on saare männine metsavöönd Corona Forestal, mida tee läbib: sellist metsa mina ei ole varem näinud. Esiteks on kanaari mänd ise väga ilus puu (hiiglaslikud käbid on lihtsalt superilusad) ja teiseks kasvab see mets endistel kuumaastikust laavavooludel, mis tähendab seda, et peale sammalde-samblike ja üksikute hõredate taimekeste suurt alusmetsa ei ole. Kuldne rohekas valgus puuvõrade all meenutades helge-ilusat suvepäeva mõnest kauge lapsepõlve õnnelikust mälestusest... Tegime päris pika peatuse, et puude all ukerdades seda valgust enesesse püüda...

 

Üle mägede Icod de los Vinos poole

| Üles |

 

Icod de los Vinos on tõlkes päris naljakas nimi ja pidi tähendama kohalikku veini. Ehkki kuugli tränsleit seda otseselt ei kinnita, võtan seda väidet siis lihtsat aktsioomina. Esimene pool - "Icod" - sõnana siiski pärineb guanchi-ajast, "los vinosega" on asi selgem.  Piirkond on ajalooliselt tuntud oma viinamarjakasvatusega, praegu ka banaanikasvatusega. Linn on saarel üks vanemaid - see asutati 1501. a guanchide Icodi kuningriigi keskuse asemele. Linn nautis läbi sajandite Hispaania õukonnast antud privileege, sinna tulid kokku jõukad kaupmehed ja aadlikud kogu saarelt, mistõttu ehitati üles silmapaistvalt stiilne vanalinn. XVI sajandil ehitatud ajaloolise linnakeskuse atmosfäär on oma äratuntavate maamärkide ning kitsaste tänavatega tajutav tänini. Kahjuks Plaza Andrés Lorenzo de Cáceresi äärne vana Püha Markuse kirik (rajatud 1500-tel, ümber ehitatud 1570) oli suletud. Sellest oli pisut kahju, sest kirik on üks kõige vanemaid Tenerifel (kui mitte kõige vanem) ja selles olnuks palju näha, tsiteerin (#todotenerife.es...)

 

"Mudejar style prevails in the building, although it does have outstanding features of other styles, like the renaissance doorway, the French Gothic style tower and the mainly Baroque reredos, choir and pulpits. The main reredos, Plateresque, is striking for its multiple niches. In one, and in the centre of the reredos, there is a figure of San Marcos Evangelista, a small Flemish-Gothic carving that, according to tradition, appeared on the coast of the "menceyato" - Guanche kingdom - of Icoden before the arrival of the Spaniards. It is therefore, the oldest figure in Tenerife. /.../ A special piece, both because of its size - 48 kilos and 2.4 m. high - and the elegance and precision of its work is the so called Filigree Cross. Made of solid silver in Havana between 1663 and 1665 by Jerónimo de Espellosa. It is classed as one of the best works of silver filigree in the world. "

 

Küll aga täiesti avatud oli kiriku ümber olev eelpoolnimetatud 1909. a oma nime linna mõjukama perekonna järgi  saanud Lorenzo de Caceresi väljak-park... Väljaku lahendus on algupäraselt XVI-XVII sajandile renessanssne-barokne: ristikujuliselt asetsevate teede ristumiskohal asub paviljon, vanad jändrikud puud paiknevad alleedena piki perimeetrit moodustades varjulise rohelise "ristikäigu". Ent mitte disain pole siin oluline, vaid vanad puud, toodud meresõitjate poolt erinevatest ilmajagudest; osad neist juba pool aastatuhandet tagasi. Siit leiab Austraaliast toodud viigipuu, Indiast toodud loorberipuud, Lord Howe saarelt toodud araukaariaid, hibiskuseid ja nii edasi, mitmeid muid vanu ja väärikaid, kelle kodumaaks on Uus-Kaledoonia, Madagaskar, Polüneesia ja mitmed Vaikse ookeani saared. XVI sajandil asus platsi kõrval muuseas ka klooster, kuid selle on tänaseks neelanud linn.

 

Kirikuplatsi kõrvale jääb mitmeid põnevaid hooneid ja pisikesi platse, neist praktiliselt kohe samas kõrval asub paari palmipuuga varjuline Plaza de la Pila, mille ümber on kobaras XVII-XIX sajandist pärinevaid kauneid mudejari stiili sugemetega hooneid, mida peetakse Kanaaride ajaloolise ehituspärandi hulgas üheks silmapaistvamaks näiteks. Põnevaim nende hulgas on majake Markuse kiriku pool platsi servas - Lorenzo de Caceresi perekonna palee oma ilusate puitrõdudega. Platsi keskel asuv XVIII sajandist pärinev purskkaev on täna koduks pisikesele palmipuule.

 

Üllatavalt lahe ja mõnus vanalinn...

 

Plaza Andrés Lorenzo de Cáceres. Icod de los Vinos

| Üles |

 

Plaza de la Pila. Vasakul vana purskkaev, paremal Lorenzo de Cáceres'de perekonna palee. Icod de los Vinos

| Üles |

 

Kui mööda San Sebastiani tänavat jäätiseotsingul allapoole kõndisime, sattusime veel ühele Icodi märgilisele platsile - Plaza de León Huertale, mille trepistik viib XVI sajandist pärinevasse San Augustinuse kirikusse ja raekotta. Ent ka teised platsi serva ilmestavad majad, eriti üks mustade nurgakvaadritega hoone (Santa Lucía markii maja???) on päris vahvad.

 

Üsna San Marco kiriku juures lasksin end reklaamist mõjutada ning nii sattusime veini- ja juustu degusteerimisele ühte turistikas-veinipood-keldrisse. Ma ei hakka sellest pikalt rääkima, sest vein ja juust, mida degusteerida sai, olid küll väga head, kuid tütarlapsed, kes sellega tegelesid, ei osanud suurt muud öelda, kui et tegemist on kas kohaliku või Lanzarotelt sisse toodud Bacchuse või Demeteri anniga. Põnev avastus lihtsalt oli maitstud banaanivein - valge magus jook, mida tehakse banaani- ja viinamarjamahla segust traditsioonilise veinitehnoloogia järgi. Maitses pigem nagu banaaniliköör... Hele lemmikuks kujunes hoopis üks Lanzarotelt pärit punavein. Minu tänase blogimise kõrvale maitseb kuiv valge Valle de Orotavast. Tenerife veinidest siinkohal ehk niipalju, et kohalik veinitootmine algas koos hispaanlastega ja kogus kuulsust XVI-XVII sajandil. Tollane Tenerife vein läks enamuses ekspordiks, suurem osa sellest Inglismaale. Shakespeare olevat näiteks Tenerife veine pidanud ühtedeks parimateks, mida tollal Ühendkuningriigis saada oli. Praegugi on viinamarjakasvatusel ning veinitootmisel banaanikasvatuse järel saare majanduselus täita tähtis roll. Tenerifel on viis erinevat veinipiirkonda: Valle de Orotava, Abona, Valle de Güimar, Tacoronte Acentejo, Ycoden Daute Isora, mille aiad paiknevad väga erinevatel kõrgustel paarisajast meetrist kuni paari kilomeetrini merepinnast, väga erinevatel muldadel ja klimaatilistes tingimustes, mistõttu erinevaid kohalikke veinimarke ning variatsioone on palju. Seega ka avastamist... Minu senine kogemus piirdub Valle de Orotava ja Abona odavama otsa valgetega - need on mulle seni oma krõpsu olemisega meeldinud, kuigi ma pole kindel, kas need oleks teisel korral mu esimeseks valikuks.

 

Plaza de León Huerta: San Augustinuse kirik ja raekoda. Icod de los Vinos

| Üles |

 

Calle San Sebastian. Icod de los Vinos

| Üles |

 

Veinipood Püha Markuse kiriku lähedal. Icod de los Vinos

| Üles |

 

Icod de los Vinose maailmakuulsus ei peitu aga eelnevalt kirjeldatus-nähtus, vaid iidses draakonipuus (Dracaena cinnabari), mis kasvab praktiliselt Markuse kiriku kõrval, terrassi jalamil. Puu (kuigi tegemist bioloogiliselt ei ole päris puuga) poeetiliseks vanuseks on pakutud 1000 aastat. Puu tegelikuks vanuseks on siiski pakutud 400-600, maksimaalselt 800 aastat, kuid täpselt seda määrata ei saa. Ent draakonipuu kohta on tema parameetrid märkimisväärsed: kõrgust 17...20 m (iga allikas pakub erinevat kõrgust:)), ümbermõõt üle 20 m maapinnal, juurteta kaaluks pakutakse ca 70...150 tonni... 1870-el kirjeldas kuulus saksa teadlane, rännumees ja botaanik, Alexander von Humboldt, praegusest puust veelgi suuremat draakonipuud, kuid see hukkus 1867 a tormis. Niisiis Icodi El Drago on teadaolevalt praegu maailma suurim draakonipuu. Et turistid lõpetaks puu kallal vandaalitsemise, rajati 1996. a vanakese ümber Felipe Artengo, Fernando Menis ja Jose María Rodríguez-Pastrana projekti järgi botaanikaaed El Parque del Drago, mis koondab eelkõige näiteid kohalikust floorast. Et pärssida tüvemädanike arengut, pandi 1990-te keskel tüveõõnsusesse ventilaator.

 

Üks versioon vanast legendist räägib, et kord tulnud iidsel ajal randa ahne kaupmees. Ta juhtus rannas suplevatele ilusatele guanchi tüdrukutele. Peale seda, kui härra ühe daami vastu oma austusavaldustega eriti tüütuks muutus, pakkus see talle imeilusaid õunu. Ajal, mil mees lummatult ägedat õuna nosis, putkas daam puude vahele peitu. Kui siis härra, kurjad mõtted peas, teda otsima läks, põrkas ta kokku hiiglasliku puuga, kes neiut kaitses pistodalaadsete okstega. Härra loomulikult tahtis puud õpetada ja lõi puud omakorda noaga - haavast purskus punane vedelik nagu veri. Õudsete nägemuste saatel põgenes mees randa ja lahkus kiirustades. Arvatakse, et ta kohtus sellesama draakonipuuga... Tõmmates paralleele Heraklese lugudega on võimalik, et kaupmees kohtus ühega Hesperiididest... :) Ent kuna mees ei olnud ilmselt kreeklane, siis vaevalt ta seda taipas...

 

Puu ise on ilus (kuigi lapsed itsitades ristisid selle kohe suureks lillkapsaks või näritud õunasüdameks) ja väärikas, üks looduse imedest...

 

El Drago

| Üles |

 

Viisin meie argonaudid Loro pargi väravasse Puerto de la Cruzis. Leppisime kokku, et kohtume õhtul samas kohas.

 

Mul ei olnud edasise osas suurt plaani. Mõttes mõlkusid eelkõige Anaga loorberi-pilvemetsad. Seega võtsin suuna itta... Ja nii see sõit kujunes, kokku väike meeleolukas ring: Bajamar, Punta del Hidalgo, Tegueste, El Bailadero, Chamorga, San Andres, Santa Cruz ja Puerto de la Cruz. Chamorga tegelikult kukkus välja täiesti plaani väliselt. Tegin Teguestes ühes pensukas pisikese proviandipeatuse - ei raatsinud kuskil kõrtsus lõunastamise peale aega raisata (uskumatu kui palju magusaid lehttaignast asju on müügil ja mitte midagi soolast!). Üsna pensuka lähedal hääletas seljakottidega noorpaar. Võtsin nad peale. Daam ja härra Poznanist olid mõni tund tagasi põhjalennuväljal maandunud ning hääletasid edasi Chamorgasse - Anaga poolsaare peaaegu kõige idapoolsemasse külasse. Nende huviks oli matkamine ja esialgne eesmärk Anaga matkarajad ning eelkõige Cruz del Carmen. Minu küsimusele, miks Chamorgasse, vastati, et nad vaatasid seal telkimiskoha (?) ja homme plaanivad varakult minna matkama. Kuna mul ei olnud vahet, kus täpselt neid loorberimetsi kogeda, otsustasin nad kohale viia. Daam oli tulnud just Asooridelt ning kirus sealset ilma. Ent varsti muutus ta õues toimuvat vaadates murelikuks. Algul hakkas kergelt udutama, kuid mida kilomeeter edasi, seda hullemaks sadu läks. Ka muutusid serpentiinid üha põnevamaks, mille peale pisut enne Chamorgat teatas väga sõnaahtraks muutunud matkajate õrnem pool, et tal on süda väga paha - see juhtuvat tal mägedes esimest korda... Vabandasin keerutava tee pärast...

 

Chamorgasse jõudes ladistas paduvihma. Mõtlesin sellise ilmaga telkimisele... ja soovitasin neil tungivalt siiski mingi muu peavari vaadata. Mul oli neid päris kahju vihma kätte ajada. Vahetasime lehvituste saatel häid soove ja ma keerasin otsa ringi, et hakata San Andrese teeotsa otsima.

 

Tee käänutas pilvemetsa vahel. Ma ei ole päris kindel, kas see on päris sarnase toimimisega kooslus nagu nägime kunagi Horton Plainsil Sri Lankal, kuid siinnegi mets - laurisilva - "loorberi mets" (laurel forest) elab paljugi oma elust üle mäe suunduvates pilvedes. Tegelikult ei koosne see mets muidugi vaid loorberipuudest, vaid paljudest liikidest, mille sarnaseks omaduseks on pideva suure õhuniiskuse taluvus. Enamasti väljendub see lehtede spetsiifikas - lehed on kaetud kerge läikiva vahakirmega. Tenerife loorberimetsades peaks leiduma liike kolmest loorberiliste (Laureacea) hulka kuulvast perekonnast, sh ka harilik loorberipuu (Laurus nobilis). Lisaks peaks olema siinsele metsale iseloomulikud ka luuderohi, nn portugali loorber või kirsipuu (Prunus lusitanica), iilekseid (Ilex) ja meilegi tuttava paakspuu alamliik Rhamnus frangula baetica. Iseenesest näeb see mets pisut välja nagu 20-30 aastane puhas remmelgamets mõnel lamminõlval. Küllaltki tihe, harulised, vihmavarjulise kujuga puud, varjuline ja tumeroheline tihe alusmets. Oleks hea meelega seal mõne raja otsa peal kilomeetri kõndinud, kuid sadu levis ja padukas jälitas praktiliselt kuni San Andreseni välja - ei olnud suurt tahtmist läbimärjaks saada.

 

Faro Bajamar/Pisicinas natural bajamar. Bajamar

| Üles |

 

Punta del Hidalgo

| Üles |

 

Las Mercedes Mirador del Jardina'st...

| Üles |

 

Paduvihmas Anaga loorberimetsades

| Üles |

 

Chamorga

| Üles |

 

Barranco de las Huertas El Bailadero sillalt

| Üles |

 

San Andres

| Üles |

 

El Teide TF-152--lt

| Üles |

 

Ma ei kommenteeriks siin Loro parki, märgin vaid, et sõna "loro" tähendab papagoid, kuid... seesama sõna - "loro" või ka "azazero" peaks tähendama ka juba eelpoolmainitud nn portugali loorberit - Prunus lusitanicat, mis tegelikult ei ole loorber vaid kirsipuu või toomingas. Loropargilised olid autosse astudes igatahes rõõmsad ning oma päevaga väga rahul... Ja ka mina olin rahul, sest nad olid rahul... :).

 

Järelikult oli hea päev!

 

Loro Park

| Üles |

 

Kojusõit mööda kiirteed - praktiliselt siis 2/3 saare perimeetrist - sujus tõrgeteta. Üleskerkinud küsimusele - kas sööme kodus või leiame midagi tee äärest, vastati kooris, et "tee äärest!". Pikk päev oli selja taga, seepärast koorisin mälusopist välja Alexandro juhatuse restoran "Vanessasse"...

 

"Vanessa" asub meie naaberkülas - Teijna de Isoras, peaaegu meile juba tuttava banaanikokkuostu vastas, mistõttu selle leidmine ei olnud mingi eriline navigatsiooniime. Resto ees parklas leidus loppis Mercedese maasturist kuni elektriratastoolini ja traktorini igasugust külameeste liikumistehnikat. Ka avatud terrassiga kõrtsu sisse astudes oli kohe selge, et see on 100% kohalike koht. Sinisemustriliste kahhelkividega seinad, tapaste lett, natuke suitsune ning lärmakas. Leti ääres arutasid valjuhäälselt veinikarahvini ümber 3 tööriietes vanameest elavalt, täites hüüetega kajava ruumi. Üks võidund t-särgiga kiilaspäine härra maadles nurgas "ühekäelise röövliga" hüüatades pettunult, kui järjekordsest žetoonist ilma jäi; paar härrat seisid klaasid käes lihtsalt keset ruumi ja jutlesid valjuhäälselt - muuseas, nad seisid seal edasi ka siis, kui meie oma eine lõpetasime. Kõike seda haldas ja teenindas meteoorina ringituiskav prillidega nooremapoolne trullakas põllestatud daam; ühtegi muud naisterahvast ruumis näha ei olnud. Tõsi, üks laps sõi nurgas isukalt hiigelsuurt kanakoiba, kuid tema vist oli perenaise jagu... Meie sisse astudes vakatas hetkeks jutuvada - paarkümmend silmapaari skanneeris uustulnukad ning unustas need siis aktsepteerituks tunnistanult sekundiga. Baaridaam tõi menüü. Loomulikult hispaania keeles. Aga ta oli lahkesti nõus kõike lahti üldarusaadavate piktogrammidega seletama - tema oskus kujutada krokiina siga, kana, lehma ja mereande oli kuldaväärt. Ja kõik õnnestus: saime tellitud ja korralikud ning maitsvad portsud - suur praad 4.50-6.50 eurot. Ahjaa, lasteportsudega panime siiski ämbrisse. Et kindla peale välja minna, võtsime neile lihapallid ja kõrvale omast arust friikad. Lauda ilmudes osutusid pallid ette kujutatud pallideks, kuid nende kõrval kuhjus mingi hallide graanulite kuhi. Meie hämmastunud nägude peale küsis toidud lauale toonud ning ennist endast umbkeelse mulje jätnud vanem härra murelikult selges inglise keeles:

 

"Is everything ok?"

 

Maitsesin - minu jaoks oli ok küll. Tegu oli mingite pisikeste jahuga paneeritud ja frititud mereelukatega. Väga põnev roog. Laura loomulikult sellist asja keeldus söömast, kuid Annike võttis julguse kokku ja asus südikalt neid nokkima. Vahetasin Lauraga oma kartulid - lõpuks olid kõik rahul.

 

Vanessa

| Üles |

 

Koju jõudes ootas esikus vaagen värskelt korjatud banaanidega ning korv värskete munadega. Banaanid ühes Icod de los Vinosest hangit' banaaniveiniga panid päevale igati väärika punkti. Ahjaa, kohtasime värava juures peremeest, kes rõõmsalt teatas, et leidis üles ka lühise tekitanud jama automaatikaga õuelambis - "kahjuks" siis ilmselt romantilisi õhtuid sel reisil küünlavalgel enam ei tule.

 

Üllatusbanaanid, üllatusmunad ja "ootuspärane" banaanivein

| Üles |

 

 


 

05.02.2018. Kell 19.30. Tenplata. Tijoco Bajo

 Eelmine | Järgmine | Üles

 

Kättesaamatu Barranco Infierno...

| Üles |

 

Juba 2 tundi oleme kodus. Lapsed mängivad, päike paistab soojalt elutuppa. Hele teeb beautysleepi. Täna on olnud pisut nihkes päev. Ja süüdistada saab siin vaid muutlikke ilmaolusid, mis Alexandro sõnul siin saareosas nii tavapärased ei olegi. Seda, et Teide teed kinni pannakse, pole ime - ikkagi suht kõrged mäed, kus lumi talvel ei ole mingiks suureks uudiseks, kuid see, et läänerannikul sajab, polevat tavaline. Ja viimasest nähtusest sai tänase päeva kurja juur...

 

 Hommik ent oli õhkõrnast pilveloorist hoolimata paljutõotav. Meie plaaniks oli minna Adejest algavale Barranco Infierno matkarajale. Niisiis pakkisime end matkaks valmis. Ent enne autosse istumist tuli terehommikust soovima Alexandro ja küsis, kas me tahaksime naabrimehe banaaniistandust vaadata. Loomulikult me tahtsime...

 

Tenplata: taas on hommik...

| Üles |

 

Niisiis koputasime kümme minutit hiljem Jose aiaväravale ning, et koputust paremini ikka kuulda oleks, hüüdis Alexandro valjult üle värava, mille peale seest poolt hüüti midagi vastu. Värava avas vanapoolne prillidega härra ja palus lahkesti edasi. Jalutasime lopsakate taimede all, mille võrad pea kohal kohati rohelise katuse moodustasid, esimese istanduse juurde. Juba see teerada oli meeleolukas: küpressid, mango- ja sidrunipuud, avokaadod, maasikad, lavendlid, kaljukaktused ja mis kõik veel. Mõne sammu pärast astusime laiade lehtedega rohelisse varjulisse džunglisse, mille all jalutasid ringi kuivanud banaanilehtede vahel kirjud kanad...

 

Banaanid pole loomulikult Tenerife ega ühegi teise Kanaari saare looduslik liik - need tõid siia portugallased Aasiast juba XVI sajandi algul. Kanaaride kliima iseenesest sobib banaanidele, kui leidub piisavalt kastmisvett. Probleem on aga tuules - ja tuult on siin pidevalt - see lõhub suured banaanilehed ära. Seepärast banaanitootmise alguseks peetakse Tenerifel aastat 1882, mil kohapeal aretatud madalakasvulisema ning seega ka tuulekindlama sordi, "Dwarf Cavendishi", esimesed kilod banaane eksporditi Inglismaale. See sort on ka tänini üks hinnatumaid (kuid loomulikult pole ka see täiesti tuulekindel). Banaaniistandused rajatakse kuni 400 m kõrgusele merepinnast - kõrgemal olev kliima muutub juba taimedele vähemsobivaks. Istanduste alad rajatakse tehislikele terrassidele. Kuna Tenerife lääne- ja lõunaosas on kliima pigem kõrbeline ning mingit arvestatavat mulda siin ei leidu, tuuakse (ja on toodud ka Jose ja Alexandro istanduste muld) muld saare põhjaosast vulkaaninõlvadelt. Me nägime ka Mascast tulles üht sellist mäge, mille nõlval asus suur "mullakaevandus". Terrassid kindlustatakse tavapäraselt vulkaanilisest kivist tugimüüridega ning tuulekaitseks ehitatakse kõrged kiviplokkidest piirdeaiad, Neile omakorda paigaldatakse postid, mille vahele tõmmatakse traadid ja viimastele omakorda pingutatakse katteloori moodi palakad või mingi muu PVC kangas. Kaugelt näevad istandused seetõttu välja nagu kasvuhooned. Üle istanduse kulgevad traadid on vajalikud sageli ka banaanitaimede toestamiseks - nende külge seotakse nööridega banaanitüved, et need raske kobara all lääpa ei vajuks ega murduks. Tavaline on ka banaanitaimede toestamine diagonaalsete metallist tugilattidega, mille üks ots lüüakse taime tüvesse, teine maasse. Mitte kõik istandused ei ole riide all. Kui suudetakse istandus rajada tuulevarjulisele alale, siis seda hea meelega ei kaetagi. Põhjus on lihtne - otse päikese käes kasvanud banaanid on maitsvamad. Üldjuhul aga katte all asuvad taimed jäävad siiski tervemaks ning on seetõttu pea neljandiku võrra avamaataimedest saagikamad.

 

Banaani elutsükkel on pool aastat - selle aja jooksul kasvab taim suureks ning kasvatab külge ühe banaanikobara. Iga taim, aga hektari kohta pannakse harilikult ca 2000 taime, kasvatab vaid ühe kobara - kui see ära võetakse, siis uut ei tule ja vana taim lõpuks kuivab. Enne isekuvamist võetakse ta maha ja pannakse hakkama juba uued taimed. Parimates istandustes kaalub valmis kobar 20...25 kilo. Raiutud lehed ja tüved jäetakse sinnasamasse maha, kus need vaikselt kõdunevad, andes mullale nii vajalikku orgaanikat. Kui banaanikobar hakkab moodustuma, näpistatakse ära iga banaani otsa jääv õienups - muidu lähevad kobarad hukka. Ka on nii, et terve kobar tuleb võtta korraga, ei saa võtta banaanhaaval - kui võtta üksikuid banaane, ei saa kobarast tervikuna asja. See ongi banaanikasvatuse üks põhikunste... Ja loomulikult vesi. Lääne-Tenerife sademete hulk on marginaalne, jõgesid on vaid haruharva ja hetkeks hooajaliselt ja põhjavesi ei tule kastmisveena kõne alla. Kogu kastmisevesi tuleb koguda suurelt mäelt vihma- ja lumesulamisveest. See kogutakse reservuaaridesse ja juhitakse siis torudega mäest alla iga istanduse oma ümmargustesse profiilplekist mahutitesse. Varasemad lahtised veerennid on tänaseks asendunud plasttorudega, veejuhtmerägastikud mäenõlvadel külateede ääres on sageli põimunud meeletutesse pundardesse.

 

Banaanikasvatus on Tenerife põllumajanduse üks olulisemaid osi - Kanaaride rohkem kui 9000 hektarilistest banaanipõldudest asub üle poole Tenerifel. Banaanikasvatajad on üldjuhul väiketalumehed, kes oma saagi viivad ühistesse kooperatiivsetesse kogumispunktidesse (seal me juba olime olnud), kus toodang sorteeritakse ning pakitakse. Euroliidu kvaliteedinõuded on banaanidelegi absurdsed, mistõttu palju toodangust läheb loomasöödaks. Jose sõnutsi on muidugi põhiprobleemiks banaanikilo madal hind - kokkuost maksab hulgi 30 senti kilolt või vähem. Põhjuseks on odav Lõuna-Ameerikast tulev banaan, millele kallim hind ei suudaks pakkuda üldse konkurentsi. Et kohalikud üldse saaks banaanitootmisega hinge sees hoida, makstakse neile eurotoetusi, mille saamiseks peab käima üsna nööri mööda. Ei ole midagi uut siin päikese all... Kanaaride banaanid on Jose väitel aga oluliselt puhtamad, sest puuduvad Aasias ja Ameerikas kurja teevad kahjurid, eelkõige juurenematoodid ja võrsehaigused, samuti mitmesugused kahjurputukad. Seepärast ei pea Tenerife banaane pestitsiidide ega herbitsiididega pritsima. Mõnevõrra on probleemiks teatud valgetiivad (kärbse moodi elukad), kes rikuvad viljad, kuid kaetud istandustes olevat ka see probleem väiksem. Tõsi, väetamata ei anna ka siinsed banaanid (suurt) saaki.

 

Istandusest lahkudes kinkis Jose sidrunipuud näinud laste pärani silmadest vaimustusse sattudes igale jõnglasele puu otsast valmiva sidruni...

 

"Emme! Emme! Sidrunid kasvavadki puu otsas!!!"

 

Jose Angel Oliva banaaniistanduses (Tijoco Bajo)

| Üles |

 

Leidsime parkimiskoha üsna Inferno raja sissepääsu ligidal. Piletikassasse jõudes selgus ent ebameeldiv tõsiasi, mida me ei olnud taibanud netist uurida. Nimelt on raja ametlik "mahutavus" 300 inimest. Kui rajal on rohkem, siis enne sinna juurde ei lasta, kui keegi on ära tulnud. Et me jõudsime ennelõunal, siis öeldi, et võime piletid ära osta ja jääda ca tunniks ootama - selleks ajaks peaks juba vabu kohti tekkima. Kui tekkivat varem, tuleb härra ning annab märku, kui me sinnasamasse kohvikusse ankrusse jääme. Ostsin siis piletid ning, nagu soovitatud, asusime aega parajaks tegema kohe sissepääsu juures asuvas kohvikus Otelo.

 

Kui läksin tunni pärast uurima, kuidas on pääsuga rajale, teavitas üks müüjaist, et ilmaolud on halvaks läinud ja rada tänaseks suletud. Kui tahame, saame piletid homseks ümber vormistada või saame raha tagasi. Homme aga ei ole kindel, et rada lahti on - sõltub, mida teeb ilm... No tore. Võtsime igaks juhuks raha, sest homseks olid juba muud plaanid... Kahju!

 

Cafe Otelo: Barranco Infiernole pääsu ootamine...

| Üles |

 

Pettunult mõtlesime ülejäänud päeva peale. Et sinitaevasse kogunes tõepoolest igavaid pilvi, mõtlesime õnne katsuda El Puertito nö hipirannas. Mul olid koordinaadid Alexandro soovitusel õnneks Tommis olemas ja seetõttu selle leidmine ei osutunud probleemiks. Ihoppers.com kirjutab:

 

"This small fishing village lies nestled between cliffs on the coast below Adeje. /.../ El Puertito is a picture perfect, typical Canarian village. Despite the thriving tourism of Tenerife, towering hotels and apartment complexes have bypassed El Puertito. It has remained largely untouched, a traditional Canarian town. In El Puertito a small church and a statue of the Virgin Mary amount to the sightseeing on offer, other than the village beach. /.../ El Puertito’s beach views and relaxed atmosphere make it worth a short visit, especially if you feel like avoiding hoards of tourists, as this place is not found in travel guides. /.../ An oasis of calm, the romantic bay with little caves and fishing boats shows another side Tenerife. A wander through the lanes of old houses up to the cliffs, where you can find ancient historical cave dwellings is recommended. The view down to the crashing waves of the Atlantic from this vantage point is beautiful."

 

Jah täitsa kena koht... Mõnusalt omaette, samas täitsa rand. Daamid ümberringi päevitasid toppideta, härrad meie kõrval hingasid sisse joovastavat suitsu... Lapsed said vette ja meie ise päikest...

 

El Puertito

| Üles |

 

El Puertitost lahkudes tekkis uitmõte sõita üles TF-38-le ja sealt edasi suurematesse mägedesse. Rumala peaga keerasime Guia de Isorast otsekale läbi Aripe ja Chirche. Kui igal pool räägitakse sellest, et Masca tee on tehniline, siis võrreldes selle külateega on Masca tee nagu väljasõit Haanjasse. Kuni Aripeni oli enam vähem, ent siis hakkasid tapvad tõusud, mis meie Fiatile olid lihtsalt liiast. Chirches tõmbas rattad tõusul ka esimese käiguga ringi. Rehvisuitsuvines õnnestus auto kuidagi kellegi väravasse keerata ning ringi ukerdada, igatahes edasisõit tuli ära unustada. Võib-olla oli see ka mingi kõrgemalt poolt antud märk... Keerasime otsa ringi ja siin me nüüd oleme.


Ok, aga aitab praeguseks - lähen vaatan, kas keegi viitsib sööma minna või arutame, mis me üldse õhtul teeme - hetkel on aega magamaminekuni veel maa ja ilm.

 

* * *

 

Paar tundi hiljem... Keegi ei viitsinud välja sööma minna - piirdusime siis spagettide ja improviseeritud chorizo-kastmega... Programmis olid ponid, koerad ja joonistamine.... Nüüd hakkan veini kõrvale "Miminot" vaatama...
 

Guia de Isora-Aripe-Chirche: kastmisveejuhtmed

| Üles |

 

Tenplata

| Üles |

 


 

06.02.2018. Kell 22.15. Tenplata. Tijoco Bajo

 Eelmine | Järgmine | Üles

 

Las Canadas del Teide

| Üles |

 

Eilne veiniõhtu kujunes nõukaklassika maratoniks: "Mimino", "Baskerville'de koer" ja "Ergav kõrbepäike"... Tõsi, viimasest vaid esimesed 15 minutit... Peab ju kuidagi kasvavale põlvkonnale (Liisa) tutvustama ka lähiajaloo okupatsioonifilmikunsti paremaid palasid...

 

Tänane hommikusöök koosnes kiirelt välja mõeldud-kokku klopsitud tomatisupist, tortillast ja pikast saiast, lastele said taldrikule antud eilsed spagetid munaga. Tomatisupp (serveeritud saiakuubikute ning kohaliku pehmema juustuga) aga kukkus välja päris põnev, sestap jagan retsepti:

  • 2 tomatit;

  • 1 apelsin;

  • 1 purk 250 ml tomatipüreed;

  • paar-kolm küünt küüslauku;

  • pipart, soola, basiilikut.
     

Tänane hommikuüllatus tuli ent taas Alexandrolt. Kui õues kohtusime, küsis ta, kas lapsed tibusid tahaksid näha - öösel oli koorunud terve pesakond. Loomulikult tahtsid lapsed tibusid näha. Niisiis taas juba tuttavasse kana-kitseaeda. Alexandro oli vahepeal jõudnud sinna kaevata pisikese tiigisüvendi - varsti pidid saabuma muskuspardid... Ent tibud andsid lastele terveks päevaks kõneainet. Hommikuse tutvumise tulemusel sai üks kollane sulepall nimeks Lauralt Peebu ja must Annikeselt Öösi. Alexandro lubas tibudele need nimed ka panna panna... (vahelehüüdena Tartust - nimed on pandud: Alexandro postitas "ametliku teadaande" FBs tibudest nimedega Öösi ja Peebu).

 


Öösi, Peebu ja nende vend

| Üles |

 

Viimasel päeval mõtlesime algul minna põhjakalda linnadesse, kuid Santiago del Teidest üles oli teel varing ning nii pöördusime Santiago del Teidesse tagasi. Kui olime juba seal, otsustasime pisut head-paremat muretseda ja siis minna pigem Teidet avastama lootuses, et mõni päev tagasi lumetormide tõttu suletud teed on lõpuks lahti tehtud.
 

Santiago del Teide asub 1000 m ülalpool merepinda - temperatuuris on seda väga hästi tunda: kui Tenplatast startisime, näitas termomeeter +19C, siin oli vaevalt +10C. Linnake on pisike ja laotanud end kahe pikema tänava äärde. Linn oli kunagi guanchide küla, hispaanlased hakkasid siin ehitama XVII sajandil, mil käis aktiivsem ehitus Santiago del Teidest mõni kilomeeter mere poole jäävas Puerto de Santiagos. Santiago del Teide oli vahetult ka kõige viimase vulkaanilise tegevuse tunnistajaks, kui 1909. a Chinyero vulkaan ootamatult 18. novembril purskas. 9 päeva lakkamatult "töötanud" põrguauk sülitas tuld, laavavoolud ohustasid Icod del Vinot ja voolasid mööda Valle de Arribat ka Santiago suunas. Paar väikest küla pääsesenud tulesurmast seetõttu, et elanikud kõndisid pühakukujudega mööda tänavaid... Nii räägitakse...

 

Linna keskme moodustab aga ilus tilluke ja väga "kanaarilik" valge kirik - 1679. a ehitatud Iglesia de San Fernando Rey, mida loetakse üheks Tenerife kauneimaks kirikuks... Käisime siis seepärast kirikus ja maiustasime hiljem vaniljekastmega täidetud lehttaignast šokolaaditaskutega...

 

Iglesia de Santiago del Rey. Santiago del Teide

| Üles |

 

 Santiago del Teide tardunud laavajõe taustal

| Üles |

 

Mõni kilomeeter Santiago del Teidest lõunas tegime lühipeatuse vanas mandlipuuaias Las Manchase lähedal. Madalad vulkaanilisest kivist loatud terrassimüürid - no ei ole neil suurt midagi sarnast Güimaris nähtutega - kopeerivad mäenõlvu. Vanad puud on siit-sealt välja läinud, kuid neid on järel piisavalt, et terrassidele anda idee ja tähendus. Kui palju oleme autoaknast näinud neid hüljatud ja piimalilledesse kasvanud kivimüürikesi, mis markeerivad juba unustatud aegu, kui inimesed veel ise endale toitu kasvatasid - see aeg, isegi Tenerifel, ei olegi veel nii kauge möödanik - 1950-tel oli vähemalt neil terrassidel siin kindlasti elu. Aga see selleks. Vana aed oma romantilises mahajäetuses ja õieootuses oli lihtsalt üks võlutud paik oma õidepuhkevate puukestega, opuntiate ning piimalilledega. Hele leidis puudelt eelmise aasta mandleid ning andis lastele nende ja kahe kivikese kaasabil Hispaanias ellujäämise kunstist esimese praktilise õppetunni.

 

Võlutud paik. Las Manchase vanad mandlipuuaiad

| Üles |

 

Ermita del Santo Ángel de la Corona. Las Manchas

| Üles |

 

Teide vulkaan ei ole lihtsalt üks järjekordne tulemägi, vaid Hephaistose meistritöö. Oma 3718 m-ga on ta küll Hispaania kõrgeim tipp, ent arvates ookeani põhjast on Teide kõrguseks ca 7500 m, mis teeb selle vulkaani kõrguselt maailma kolmandaks vulkaaniliseks struktuuriks. Teide tipp kerkib 16 km laiuse ning 200000 aasta vanuse Las Canadase ürgkraatri serval. Guanchi-rahvas pidas seda mäge iseenesestmõistetavalt väga tähtsaks ning uskus selles elavat vahetevahel musta koerana ilmuvat Guayotat - meie mõistes siis kuradit ennast. Teidet peeti seepärast sissepääsuks põrgusse... Nojah, võrdlus kuradiga on asjakohane - Teide on siiski suur vulkaan ning, nagu ta 1706 aastal hävitas Garachio linna ning sadama, arvatakse, et ta võib tulevikus inimesi üllatada ilusa suure pauguga nagu Vesuuv 79 a.... Tema viimasest purskest (1909) on nüüd üle 100 aasta; alles 2017 a hirmutati meedias inimesi sellega, et asi võib varsti põnevaks minna, ent nagu tänapäeva ajakirjanduses reeglina juhtub, nähti uudises küll hulganisti suitsu, kuid tuld ei olnud. Õnneks...

 

Meie alustasime oma retke Chiost mööda TF-38-t. Kui Chios näitas kraadiklaas 18C ümber, siis Mirador de Samara juures oli sooja järel vaevalt 3 kraadi. Kohe Chiost hakkab maantee laisa serpentiinina üles kerima läbides esimesed paarkümmend kilomeetrit laavavooludele kasvanud muinasjutu-männimetsas. Kanaari männist (Pinus canariensis) mets katab ribana mäenõlval kõrguste vahel 1200 ning 2,200 m Teidet praktiliselt perimetraalselt, moodustades enne Canada ürgkraatrit hiiglasele metsase krae. Mets on valgusküllane ja maaliline: suurte mustade-pruunide laavakängarde vahele pikitud puud tunduvad nagu tükike mõnelt Navitrolla maalilt.

 

Enne Mirador del Chiot sattusime tihedasse valgesse pilve: nähtavus võis olla ehk paarkümmend meetrit. Laura keris akna alla ning hakkas isukalt "pilve sööma" iga natukese aja tagant selle maitseomadusi kiites. Mõni kilomeeter hiljem pilved haihtusid: meie ees avanes Canadase ürgkraatri sisemus avara kaljuahelikega piiratud platoona, mille idapoolsel küljel terendas lumemütsis Teide...

 

Mirador del Samara

TF-38-l Teide poole

| Üles |

 

Las Canadas. ja Teide

| Üles |

 

Boca di Tauche - suure Las Canadase kaldeera lõunaserv

| Üles |

 

Sandatlas (#sandatlas.org/roques-de-garcia/) kirjutab:

"Roques de Garcia are a group of rock formations (pinnacles) in the Las Cañadas caldera. This caldera is a large depression (16 km) that surrounds the highest peak of Tenerife (El Teide or Mount Teide) that rises 3718 meters above the sea level. The caldera floor itself is about 2000…2300 meters above sea level.

The caldera of the Las Cañadas formed 200,000 years ago as a result of the collapse of the volcano with the same name. The collapse was probably multi-staged and was not typical vertical collapse which is how calderas usually form. The caldera of the Las Cañadas is a result of a lateral flank collapse. Evidence of it lies on the seafloor north of Tenerife as an extensive debris avalanche deposit. Hence, the caldera has no northern rim. The Las Cañadas caldera is one of the two calderas after which all other calderas are named. The other being in La Palma (Caldera de Taburiente). The term “caldera” was first used in geological sense by a German geologist Christian Leopold von Buch who visited the Canaries in 1815."

 

Meie eesmärgiks oli ilusaid mägesid vaadata ning kusagil väike jalutuskäik teha. Sestap sobis Roques Garcia oma eriskummaliste kaljutornidega selleks ideaalselt. Kuigi plusskraade näitas vaid seitsme ringis, paistis päike soojalt. Läksime rajale. Pisikestel viskas umbes kolmandikul rajast üle ning Hele eskordi saatel suundusid nad tagasi autosse. Meie Liisaga astusime edasi...

 

...Kirjeldamatu... Lihtsalt ilus!

 

Roques de Garcia. On Track...

| Üles |

 

Jõudsime Liisaga paari tunni pärast väsinuna, kuid vapustavatest vaadetest saadud inspiratsioonist täistopituna ja õnnelikuna ringiga tagasi parklasse. Kusagile itta oli tekkinud taevasse midagi musta. Võtsime siis suuna selle musta poole plaaniga Las Canadase külast rannikule laskuda. Teide tipu funikulöör ei töötanud ikka - uudis selle sulgemisest lumetormide tõttu hõigati maha juba meie saabumise päeval. Kahju, kuigi see oli ju teada ning hommikul netist kontrollitud - ju pesitses siiski vast kusagil sisimas väike heleroheline lootusekiireke...

 

TF-21: Teide tipu all - +1C

| Üles |

 

Meie plaan piki mäge itta sõita ning siis kusagil Santa Cruzi juues kiirteele tulla oli määratud luhtuma, sest Canada del Teides oli tee suletud. Temperatuur näitas nulli, sadas lund ning lörtsi. Tegelikult oligi hea - teesulgu mõtlen - sest sellises pilves sõites nagunii midagi poleks näinud. Keerasime otsa ringi ning tuldud teed tagasi, keerates lõpuks Vilaflori poole. Ilm aga muutus. Kui Roques de Garcia juures oli siiski mõni kraad Canadast soojem, mähkus sealgi kõik vaikselt pilvedesse, läks külmemaks. Kogu laskumine ürgkraatrist läbi männimetsa kulges pilvedes. Pilvedest saime lahti alles Vilafloris, kus oli oluliselt soojem. Kui alla kiirteele jõudsime näitas termomeeter +20C ning siinpool mäge kuldas taevast loojuv päike.

 

Las Canadas del Teide

| Üles |

 

Emme!!! Ma söön pilvi!!!

| Üles |

 

 Las Canadas del Teide-Vilaflor: pilvedest ampse hammustades

| Üles |

 

Taas videvikus astusime sisse Vanessa uksest. Perenaine noogutas rõõmsalt meid ära tundes ning otsis välja palumata inglise keelse menüü. Et sel reisil on kuidagi mereandide söömine jäänud unarusse, tellisime Helega endale head-paremat Neptuni köögist. Lapsed said kohaliku traditsioonilise kana ning seekord lõpuks kohe autentsete friikatega. Kõik olid rahul. Kui hakkasime koju minema, kinkis Vanessa - kõrts kannab nimelt selle perenaise nime - kummalegi pisipõnnile kreemiga täidetud jäätisetorbiku. Vähemalt kahe kliendi poolehoid oli sellega tulevikuks tagatud.

 

Kui Tenplatasse jõudsime, ootas Alexandro juba väravas... Küll see nädal on läinud kiiresti.

 

* * *

 

Nii... Asjad on juba enamuses pakitud. Viimane vein on otsakorral. Lähen katusele tähti vaatama ja tsikaade kuulama... Vaikus ja pimedus - milline luksus! Ma arvan, et kõigest jaburustest reisi algul ja nadist ettevalmistusest hoolimata on kõik hästi läinud. Aitäh!
 

Vanessa II

| Üles |

 


 

24.02.2018. Kell 14.05. Tartu
 Eelmine | Üles

 

Tenplata - viimane hommik I

| Üles |

 

Nii... Hommikused toimetused sujusid. Jätsime Alexandroga väravas head-aega. Tenplatast lahkumine oli isegi natuke nukker. Laura-Annike veetsid kogu hommikuse asjade pakkimise aja Pepito kopli juures. Lahkudes palusid Alexandrol kindlasti kahele tibule nimed panna ja seda mitte unustada. Lennujaama tee läks viperusteta, auto jätsime avalikku parklasse, kokkuleppe kohaselt uksed lahti ja võti mati alla.

 

Ülejäänud kodutee tegelikult sujus samuti peaaegu viperusteta, kui välja arvata arvatust lühemaks kujunenud ümberistumisaeg Stanstedis - aja sõi ära metsik passikontrolli järjekord. Kui siis peale edukat röntgenülesvõtete tegemist kabjaplaginaga oma väravasse kihutasime, selgus, et Liisa seljakott on vist jäänud turvakontrolli. Hele sööstis seepeale tagasi ja meie edasi. Jõudsime hingeldades lastega väravasse. Boarding käis. Kui üks stjuardessidest tuli meie kottide kohta küsima, poetasin muuhulgas, et Hele jooksis turvakontrolli tagasi, aga kohe tuleb. Ta vaatas mind lõbusal ilmel nentides midagi sellist:

 

- Eh, jätsidki oma naise turvakontrolli maha! Oled ikka mees...

 

 Lõpuks, kui olukord hakkas juba põnevaks minema, saabus lõõtsutades Hele. Oligi viimane aeg, sest olime praktiliselt viimased, kes lennukisse astusid. Liisa seljakott oli turvakontrollis maha võetud, sest kontrollides tekitas turvades elevust korrektoripotsik (joonistamiseks). Lõpuks said nad kuidagi jageldud. Siis sooviti näha Hele dokumente ja pardakaarti - need olid minu taskus. Õnneks sai seekord võitu ligimesearmastus. Daamile näidati suund kätte - a la "jookse ida poole, kodu on seal ja au revoir" :). Lõpp hea, kõik hea.

 

Ja siis juba Riia, -9C, pelmeenid Kalku ielal kesklinnas ja ööseks koju.

 

Tenplata - viimane hommik II

| Üles |

 

Tenerife lõunalennujaam...

| Üles |

 

XL Pelmeni. Riga

| Üles |

 


Sitemap | Avaleht

 

Viimati täiendatud: 05 november 2018

©Sulev Nurme 1997-2018. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved