Talvenädal Lanzarotel

Tripi kaart  | Tenerife 2018 | Tagasi (reisikirjad)

Lanzarote 24.01...01.02.2017
 

Lanzarote ega Kanaari saared üldse pole olnud kindlasti minu reisisihtkohtade valikus mingil kohal. Ilmselt on asi selles, et lihtsalt palmi alla päevitama ei ole tahtmist olnud minna. Klišeena samastuvad just Kanaarid Costa del Soli, Ibiza jm Euroopa rannalõksudega, kus, kui rannainimene ei ole, pole esmapilgul üle päeva-paari suurt midagi peale hakata. Olles nüüd juba mitu nädalat tagasi võin öelda, et jah, ilmselt saaks ka Lanzarotel veeta nädalaid Playa Blancas, Costa Teguises, Arrecifes või Puerto del Carmenis sealt jalga välja tõstmata, päevitades ja pidutsedes. Sellest, et saarelt võib leida mitu tähelepanuväärset ja maailmaski unikaalset loodulikku fenomeni, saare põnev (ja raske) ajalugu on vorminud linnad ja maastikud, mida ei leia mujalt, antakse teada sageli möödaminnes ja väga napisõnaliselt. Need on aga pärlid, mida väljareklaamitud briti penskarite lesilast ei oskagi oodata. Vahemaad on nii väikesed, et soovi korral võib pool päeva peesitada suvalises saare otsas ja teise poole teises saare otsas midagi avastada ning õhtuks jälle lähtekohta tagasi sõita. Kui rannalinnadest sisemaale sõita võib leida ääretult armsaid külakesi ja maalilisi kohti looduses...

Lanzarote on vulkaanide maa. Kui Island või Uus-Meremaa presenteerivad omi vulkaanilisi võlusid kõigi vulkanismiga kaasnevate ilmingutega, siis Lanzarote on justkui õõvastav kõverpeegel: Hiiumaa suurusele maatükile on kokku surutud üle 300 erineva suurusega tulemäe, pooled neist ei anna kõrguse poolest isegi ametlikku vulkaani mõõtu välja, ent ei ole ühtegi kohta, kus taamal ei sinetaks mõni kurjakuulutav koonus või mustav tardunud laavajõgi. Ok, ükski vulkaan ei ole töötanud saarel juba pea 200 aastat, kuid Timanfaya kummituslikud laavaväljad, mis kuivas kliimas on säilitanud oma "värskuse" näitavad kujukalt, milline põrgu saarel 1730-1736 võis valitseda. Timanfaya laavaplatoo on selles suhtes kindlasti üks unikaalsemaid maailmas ja kahtlemata Lanzarote kauneim, õudsaim ja tähtsaim koht, mida külastada.

Ning loomulikult Cesar Manrique, kunstnik ja arhitekt. Kui lugeda seda pealiskaudset ning sait-saidilt üksteise pealt kopeeritud kiidulaulu, mis mehe kohta veebiväljaanded kirjutavad, siis võtab nagu õlgu kehitama. Hoopis teine asi on neid maju, aedu ja skulptuure näha in situ! Võib-olla midagi tema tehtus meenutab Dalid, midagi Gaudid või Hundertwasserit, midagi võib-olla hoopis viikingite pikkmaja. Ja loomulikult on Lanzarotel Manrique tehtu 1960-te...1970-te arhitektuuri, disaini ja tarbekunsti vormikõne selle parimas usus ja väljapeetuimas vormis. Samas on see omanäoline ja kordumatu ning peegeldab 50 aastat tagasi filosoofiat, mida kaasajal armastatakse suurte sõnadega kilbile tõsta - kohapõhisus, traditsionaalsus, kohaliku looduse respekteerimine, taaskasutus... Ja see kõik kokku ei tähenda hispaania stiilis rehielamu reproduktsiooni ega anonüümset padufunki, vaid omanäolist ja põnevat ruumikäsitlust, mis elegantselt viitab kohale, kus ta on ning millest tuleb.

Ühesõnaga - hoolimata sellest, et Lanzarotel kohtab kontsentreeritud kogustes briti ja saksa jõukaid pensionäre (kes enamuses on arvatavasti tegelikkuses väga kenad inimesed), leidub seal ka palju muud avastamisväärset. Niisiis startisime ühel jaanuari hommikul Tartust Riia poole, et veeta lastega üks "rannapuhkus" Lanzarotel. Mis sellest tegelikult välja kukkus on kirjas allpool...

Fotod: Sulev Nurme, Liisa Nurme, Hele Nurme

...Parem kriban midagi, et kuidagi lennukis venivat aega surnuks lüüa, kuigi peale magamata ööd Stansedi aerovaksalis suhteliselt tunnen end pigem kapsa, kui inimesena. Seitse tundi pisikeste lastega kõledas betoonangaaris, mille kõik kolm pinki on hõivanud mõni tund varem kohale jõudnud seljakotirändurid pole just see mulje, mida reisi algusesse soovinuksin, kuid see oli meie oma valik ja midagi hirmsasti nuriseda oleks ülbevõitu. Asja positiivne pool on see, et jõudsin peaaegu läbi lugeda "Aarete saare", mis võiks olla, mõeldes saarekese ajaloole, kuhu teel oleme, peaaegu et märgilise tähendusega. Lapsed, aga seekord on kaasas nad kõik, magasid öö kohvrite vahel "kenasti" ja on oma loppis ja hädaliste nägudega vanematest esmapilgul vaadates hoopis tublimad. Annike mu kõrval vaatab vaikselt rõõmustades lennukiaknast pilvi ja juhib vahetevahel tähelepanu mõnele aknast paistvale haldjalossile või vahukooremäele ja küsib aeg-ajalt kärsitult:

| Üles |

• #Hesperiidid

• #Hesperides

• #www.spain-lanzarote.com

• #Lancelotto_Malocello

Tortilla on ahjus. Printsessidele serveeriti juba krõpse Sparist hangitud Inglismaal toodetud piimaga. Surfan netis ja uurin kohalike spaade kohta. Probleem on selles, et basseinivesi on suhteliselt jahe – minu tänahommikuse sisseplärtsatamisega sai see fakt taas kinnitust. Merevesi pole ka teabkui soe – igatahes ei taha pisikesed meres olla. Puerto del Carmenis nagu oleks jutu järgi senise uuringu põhjal termaalspaa. Lähme teeme Helega peale sööki luurekat.

Eilne jalutuskäik kujunes hea mitme tunniseks. Inventeerisime mitut kohta. Esimene oli vast kõige fäntsim, kuid ei tahetud teenindada. Võib-olla oli sel pistmist midagi sildiga "Escort Girls"... Samas, baar nagu töötas ja üsna mitu inimest nautis omi jooke. Nautisime siis kottpimedat merevaadet kuni külm hakkas ning kolisime järgmisse kohta, kus Elvis Presley reinkarnatsioon jukeboxi kõrval kitarri ning rütmimasina saatel pähekulunud poolesajaaastavanuseid hitte esitas. Koht pungitas rahvast – enamus ilmselt pisut ärakõrbenud nägudega turistid, kuid meeleolu tundus ülev ning tellitud špritzer saabus loetud sekunditega. Presley väsis varsti ja pakkis pillid kotti. Kohe selgus, et ka kõrts suletakse – juurde tellida enam ei saa. Kolisime siis La Grutasse – kokteilikohta kohe Maribelist üle tänava.

Mõnus koht. Hea musa, lahe baarman. Hot whiskey ja drambuie... Olime peaaegu ainsad külalised baaris, sestap jäi baarimehel aega pühenduda meiega lobisemisele. Rääkisime-lõõpisime niisama tühjast-tähjast, kuid vahepeal uurisime saare ja inimeste kohta. Kutt tuli saarele 15 aastat tagasi ja on kogu selle aja baarmani ametit pidanud. Tema jutust jäi mulje, et suved on kuidagi soojemaks ja põuasemaks läinud ja see on toonud kaas omad lisajamad. Kas sellega seoses või mitte, kuid ka saarele tulijaid pidavat aasta-aastalt vähem olema – kes Kanaare tahavad külastada lähevad pigem Tenerifele või Gran Canariale – Lanzarote jääb kõrvale... Uurisime ka selle kohta, mida vaadata, kuid selles osas mingit murdelist lisainfot ta meile ei osanud anda. Ehk saime kinnitust, et Tequise turule tasub pühapäeval ikka kindlasti minna ning kohalikku veini on mõtet pigem Sparist osta, kui turistilõksudest, aga viimast võiks arvata ju nagunii... Nii me seal siis limpsisime omi drambuie'sid puhtalt ja baarmeni soovitusel koos šoti viskiga...
 

Tänasest toredast päevast hoolimata on õhtu pisut murelik – Annike on pisut tõbine. On loid ja arvatavasti kerges palavikus. Kui kodus Hele kraadiklaasi näpuvahel hoidis arvasime, et seda pole küll vaja kaasa võtta. Praegu oleks sest võib-olla abi. Ilmselt võttis juba kodust mõne viiruse kaasa, mis nüüd välja lõi - viis päeva läheb sellega tavaliselt. Juba eile õhtul Orzolas tundus ta kahtlane, kuid täna ennelõunal oli selge, et pisikesel on haigus naha vahel. On nagu on, igatahes muudab see meie homseid plaane tunduvalt...

Spaa otsing lõppes fiaskoga. Leidsime netist otsitud termaalasutuse kerge vaevaga kvartalikese kauguselt Playa Blanca suunast. Spaas selgus aga, et nad rohkem nagu tegelevad pensionäride ravimisega ja lapsi alla 10 aasta hea meelega üldse sisse ei lase, pealegi pole neil ujulat, vaid mõned kuumavee-augud ja erivannid. Meiega vestelnud näitsikule teadaolevalt mingeid teistmoodi sisespaasid Carmenis ei olevat, hotellidel on küll omad basseinid, kuid neid reeglina ei köeta. kütteta. Veepark on kindlasti Rancho Texases, kuid nendegi basseinid asuvad lageda taeva all ja jaanuaris jahedad. Kehitasime õlgu ja kõmpisime hotelli tagasi ja otsustasime randa minna... Siis selguski, et Annikesest randa minejat ei ole. Hele jäi temaga tuppa, meie Laura ja Liisaga jalutasime Playa de los Pocillosele.

Laura nautis täiega musta rannaliiva ja siiski üsna tagasihoidlikult külmavõitu merevett. Vedelesin maas ja proovisin skitsida samal ajal, kui Liisa-Laura laineid varvastega püüdsid ja teokarpe otsisid. Tegelikult oli rannas üsna tuuline: kui päike pilvede taha varjus, aga taevas oli pilvi liigagi palju, siis hakkas särgita üsna pea ebameeldivalt jahe.

| Üles |

Lõuna paiku naasime hotelli, taskud täis liiva ja merekarpe ning haarasime nurga pealt kõigile kaasa jätsituutud. Annike oli maganud ja näiliselt reibas. Pakkisime end Mazdasse ning võtsime suuna uuesti Orzola peale – seekord sihtpunktideks Cueva de los Verdes ja Mirador del Rio...

| Üles |

Cueva de los Verdese juurde saabudes selgus, et Jameos del Aqua – eile külastatud restoranikoobas – jääb vaid ca kilomeetri kaugusele – kaardi peal tundus punktide vahe küll palju suurem. Parklasse jõudes ei ärganud vahepeal päevatuttu suikunud Laura isegi ustepaugutamise peale. Otsustasime nii, et mina lähen Annikese-Liisaga koopasse kolama ja Hele-Laura tulevad siis järgi, kui preili ärkab. Väravasse jõudes selgus, et sisse lastakse paarikümneste gruppide kaupa. Meil vedas, sest vaevalt saime koopasuhu maha istuda, kui matk koobastes võis alata.

| Üles |

* * *

Ma vist eile kirjutasin, et Cueva de los Verdes on Monte Corona maa-aluse laavajõe tunnel. Täna olen ma targem niipalju, et sellised tunnelid tekivad siis, kui suure laavajõe pealmine osa jahtub ja tekitab kooriku, mille all vedel laavamass edasi voolab. Kui laavavool lakkab jäävad järgi mõnikord tunnelid. Cueva de los Verdes on üks sellistest; osa kokku üle 6 km tunnelist asub nö maa peal. See on tekkinud Malpaís de la Coronale (malpais – badland - tühermaa vms) – ehk siis ligi 20000 aastat tagasi Monte Corona purskel tekkinud laavaväljale selle sama vulkaani hilisemal elluärkamisel 3000...5000 aastat tagasi. Muuseas – Monte Coronat peetakse selleks vulkaaniks, mis Lanzarote mere põhjast kergitas. Osa tunnelist jätkub aga vee all, kus see kannab nime Tunnel de la Atlantida. Veealuse osa pikkus on ca 1,5 km ja see on teadaolevalt maailma pikim sellelaadne veealune moodustis.

Koobas oli saareelanike hulga teada juba ammustest aegadest ning tuntud varjupaigana, kuhu mindi igat liiki piraatide, orjaküttide jm lontruste eest varju otsima – reeglina see ka inimesed päästis. Koobaste nimi – Verde – ei tulene kuidagi koobaste värvusest (verde eeldaks nagu rohelist), vaid sellest, et koopasuus hoidis varjul omi kariloomi kohalik Verde nimeline perekond. XVI-XVII sajanditel, kui saart korduvalt rüüstasid Põhja-Aafrika piraadid, kogunes koobastesse sageli rüüsteretkede aegu elanikke kogu saarelt.

| Üles |

* * *

Giidi juhatusel alustasime oma vähem kui 1,5 kilomeetrist retke koletus koobastikus. Pisikesed uurded ja suured tunnelid põimuvad siin-seal moodustades kohati tohutu suuri võlvkäike. Vahepeal on läbipääsud nii väikesed, et tuleb ühest kambrist teise kummargil liikuda. Retk on jõuga tehtud meeldejäävaks. 1964. a kujundas Jesus Soto koobaste valguslahenduse. Liikumistee panid nad paika koos Manriquega. Eri värvi prožektorid loovad muinasjutulise atmosfääri. Valgust on parajalt, midagi ei ole ülevalgustatud. Ühte kavalamatest trikkidest varjab raja lõpuossa ehitatud madalaveeline bassein, mis peegeldab kõrget valgustatud koopalage. Peegeldus võimendab koobast, mistõttu tekib üüratult suure ja sügava koopa efekt. Kui giid vette kivi viskas, paistis enamuse nägudest päris siiras üllatus.

| Üles |

Pea tunni pärast auto juurde jõudes selgus, et Laura-Hele on ilmselt koobastesse läinud. Ette teades, et neil läheb nüüd ilmselt aega, sättisid Annike ja Liisa end joonistama, mina tegin tutvust ühe opuntia ilusate ja äärmiselt maitsvate, kuid ebaausalt okkaliste viljadega. Opuntia vilju puhastatakse üldjuhul paksude kinnastega. Nüüd ma siis ka tean miks. Üks ülipeentest ja teravatest okastest on senini sõrmes...

Mirador del Rio poole kulgev kitsas märgistamata tee viib üle lainja laavavälja. Kuigi üsna rikkalik taimestik annab tunnistust laavavälja vanusest on siiski raske uskuda, et see jube must töngermaa on vähemalt 3000 aastane...

Mirador del Rio – mirador viitab (kaunile) vaatepunktile – on Lanzarote üks imposantsemaid ehitisi. Disainitud on see taas ei kellegi muu kui Cesar Manrique poolt 1974. aastal koos Jesus Soto and Eduardo Caceres'ga. Koht valiti välja seetõttu, et ajalooliselt asus siin vaatepunkt mere jälgimiseks avastamaks varakult piraate ja Hispaania-USA sõja ajal ka jänkide aluseid merel juba varakult... Arusaadav, vaade kaljutipust on kirjeldamatu!

Enamus ehitisest peitub kaljuseina tippu sisse ehitatuna nii, et Monte Corona poolt tulles näeb vaid piskut laavakivist müüri üksiku ovaalse aknaga selles. La Graciosa poolt vaadates on oletatavasti kaljuseinas näha vaid paari suurt ovaalset ava - need on Mirador del Rio restorani aknad (kui niigi palju paistab maapinnalt 475 m kõrgusele vaadates). Ehitise arhitektuurikeel tundub juba nähtud Manrique töödega väga sarnane. Muljetavaldavalt suur igatpidi ümar-ovaalne restoraniruum mitme hiiglasliku ümara panoraamaknaga, millest paistab La Graciosa tervikuna oma paari väikese külakesega, üllatab peale sissepääsu hämarat ja ahast väljavalgustatud seinaniššidega käiku. La Graciosa tagant piilub pisike, vaid ühest vulkaanist koosnev Montana Clara saar. Otse alla vaadates jääb silma iidne soolaväli – Salinas del Rio.

Kui tahta panoraami koos tuuleõhuga, saab minna restorani katusele. Ausalt öeldes on raske hinnata, kas ilusam/parem vaade avaneb restoranist või selle katuselt kaljude vahele peidetud terrassilt – mõlemad on lihtsalt hingematvad. Kuumi võileibu süües ning aknast lennukivaadet nautides tabasin end mõtlemast sellele, kui pieteeditundeliselt on kõik see siin kaljusse raiutud...

| Üles |

Valisime tagasisõiduks aeglasema kuid see-eest maalilisema tee Monte Coronast põhja poolt, üle Ye ja Haria Teguise'i. Päike oli taas juba üsna madalal horisondi kohal andes kauni etenduse püstloodsete kaljude kohal rippuvalt teelt mere ja Monte Corona taustal.

| Üles |

Ye'st Haria poole laskudes muutus järsku maastik palju rohelisemaks ning palmilisemaks. Loomulikult mingeid suuri metsi ja aedu ei olnud näha, kuid lõunarannikuga võrreldes oli kõik palju rohelisem. Jutt sellest, et Lanzarotel põllumajandus puudub peale turismi tulekut ei pea paika. Kuigi oli näha ka suuri terrassidena mäekülgedele üles jooksvaid mahajäetud endisi põlde, tundus siiski, et vähegi horisontaalsed pinnad olid üles haritud. Ka mõned traktorid ning mõlkis mullased maasturid andsid tunnistust sellest, et mingi põllutöö siin käib.

| Üles |

* * *

Kui minna Lanzarotele otsima ilusat vanalinna, siis Haria on ilmselt see, kuhu minema peab. Haria ühe Lanzarote vanima linnana asub Monte Corona jalamil, kaunis mägedevahelises rohelises orus. Vanalinna pisikesed mustanurgalised valged vanad majakuubid, ülikitsad rahulikud kivisillutusega tänavad, mis viivad kitsukesele peaväljakule – Plaza Leon y Castillole. Aiad on haljad, viljapuuaiad ja palmialleed tekitavad mulje nagu sattunuks Lõuna-Marokosse. Haria ümbrus on olnud läbi ajaloo tänu oma viljakatele muldadele (mis ei ole jäänud laavavoolude alla viimaste aastatuhandete jooksul) saare tähtsamaid põllumajanduspiirkondi. Üheks põhjuseks peale mulla on piirkonnas kahtlemata jõekesed. Haria nimigi tähendavat guanchi keeles veeallikat. Kui korraks minna jutuga tagasi Rohelise Koopa juurde, siis just Haria rahvas oli see, kes sellest enim kasu lõikas. 1586. a pääsesid linlased orjakütt Murat Reisi käest koopasse varjule. Morato Arraez, nagu teda kutsuvad hispaanlased, oli Türgi laevastiku admiral ja üks oma aja metsikumaid ja kardetumaid piraate Vahemerel ning Atlandil. Sellel reidil olid kõrilõikajad rüüstanud kogu saart ning vangistanud juba hulga inimesi mujalt. Hariast, mis oli tollal üks Lanzarote tähtsamaid ja rahvarohkemaid paiku, lootsid nad oma orjasaagile head lisa saada, kuid jäid pika ninaga. Vihas põletasid metslased linna, säästmata midagi ega kedagi, isegi viljapuid, kuid inimesi kätte ei saanud...

Haria on ka kõigi Manrique fännide palverännusihtkoht, sest Harias asub Cesar Manrique majamuuseum ja temanimelise fondi peakorter.

* * *

Meie tutvus Hariaga jäi kahjuks põgusaks. Päike loojus, Annikesel oli uuesti halb hakanud ja nii me siis piirdusime loojangukumas mõne fotoga.

| Üles |

Tee Hariast Teguiseni kulges vulkaanide nõlvadel. Kui algul olime laskunud Monte Corona juurest alla, siis kümmekond kilomeetrit edasi sattusime tõelisele serpentiinile mis siksakitades lõppes platool, Los Vallese külakese kõrval. Ühe mahajäetud kõrtsu juures tegime peatuse. Milline panoraam! Sellest kohast paistis mõlemal pool ookean, kaugel taamal Haria ja Monte Corona, teisal võis oletada ehk Arrietat? Rohelised ülesharitud mitmesajaaastased terrassid ja mahajäetud terrassid, sekka mõnel mäeküljel rippuv valge kuubik, ehitud paari turris palmikrooniga. Kõik nagu peo peal... Panoraami vaadates tekkis selline tunne, et maakera ongi ümmargune; tõesõna – silmapiir kooldus kauguses laugjaks kaareks nagu vaadanuks seda läbi lainurkkaamera... Kaunid vaated jätkusid Teguiseni, tegelikult ka sealt edasi... Ent kusagil sealpool (siis lõuna poole) kaob rohelus ja maad võtab mustjaskollakas tühermaa, millesse justkui raiutult on istutatud karjakaupa valged majakesed. Teguisest lahkudes süübis meelde taas õhtupunas roosatav vanalinn, mille pärliks on vulkaanikraatri serval linna üle valvav Castillo de Santa Barbara. Kui vähegi saab, siis järgnevatel päevadel püüaks sinna tagasi minna.

| Üles |

Maribeli jõudes oli selge, et Annikesel on  palavik. Matsime õhtusöögiplaani linnas  ning vaaritasime tubli pajatäie "paskette" hispaania moodi, st jumalikult maitseva kohaliku toorsalaamiga (see on nii maitsev, et käin seda salaja külmkapil veini kõrvale söömas).

Head ööd!

• #anchotexaslanzarote

• #puerto-carmenl

• #cueva-de-los verdes

• #Cueva_de_los_Verdes

• #Mirador_del Rio

• #mirador-del-rio

• #hariA

On varahommik kohaliku kella järgi, Eestis aga näitab kell peaaegu pool üheksa. Vaatame Lauraga hispaaniakeelseid multikaid. Teised veel magavad. Kahetunnine ajavahe... Kuidas tänane päev hakkab välja nägema, ei tea, eks vaatame, kui kõik ärkavad. Kuna Annikesest pole täna kindlasti merde minejat ega muidu rändajat, siis eile õhtul arutasime mõtet minna hommikul Texas Ranchosse – see pidavat olema kauboistiilis loomaaed ja veepark ühes tükis.  Asub ta kohe Puerto del Carmeni külje all – paar kilomeetrit ehk meie pesast... Vaatame-mõtleme...

Mingit liikumist on kuulda - keegi on ärkamas... Lähen keedan kohvi...
 

Hommikusest ideest minna vaatama loomi, ei saanud asja, sest Annike oli päris hädas oma tõvega ja Laura ei olnud lihtsalt loomade vaatamisest ega veepargist huvitatud (takkajärgi tarkusest võin öelda, et ka tal oli arvatavasti juba sel hetkel juba tõbi naha vahel). Et proviant külmakapis tahtis täiendamist võtsime Helega ette jalutuskäigu Spari, mis päädis mõnusa hommikukohviga ühes kodulähedases kohvikus ja otsusega, et Hele jääb põnnidega Puerto del Carmenisse - meie läheme Liisaga saart avastama. Homme lähevad siis Hele-Liisa kõigepealt paljukiidetud pühapäevahommikusele Teguise turule ja siis vaatavad, mis edasi saab: pole ju mõtet kogu kambaga hotellis laagerdada. Niisiis istusime Liisaga pisut hiljem meie matsavälku ja teele....

| Üles |

* * *

Paljukiidetud kiiskavvalge Monumento Al Campesino, mis valmis Jesus Soto Ja Cesar Manrique koostööna juba 1960-tel, tundus parklasse jõudes väiksem, kui pildi järgi olin ette kujutanud. Mis see on ja milleks, kirjutab lanzaroteguidebook.com järgmist:

"The location of the Monumento is clearly signposted by the towering 15 metre sculpture of 'Fecundidad' or 'Fertility', constructed in 1968 from old water tanks following a design of César Manrique's, executed by Jésus Soto. The island born artist and architect's key collaborator on his larger scale spatial works and installations. And is strategically located in the centre of Lanzarote at a point where the island's main agricultural methods such as jable (sandy soil), and enarenados (dry cultivation) meet and overlap. This structure sits on a mound called La Peña de Tajaste - a rocky outcrop that was left untouched by the volcanic activity which transformed the surrounding countryside. Figuratively it represents a local farmer astride his beast of burden. At the foot of the monument is a small plot of land covered in the black volcanic picon that is used as a mulch for the vines that are grown locally. The picon in this field has been swept into carefully maintained furrows as if ready for planting – and has something of the appearance of a Japanese Zen garden as a result."

| Üles |

Ühesõnaga – see valge kastmisvaatidest monstrum on ood põlluviljakusele ja hauakivi Lanzarote traditsioonilisele põllumajandusele nii nagu seda saarel viljeldi enne globaalse turismiajastu algust. Põlluharimine maal, kus sademeid on vähem Saharast, pole lihtne ning meetodid, kuidas tuhkkuivades vagudes midagi kasvatada, tunduvad müstilised. Ometi on ka täna Lanzarote Hispaanias olulisel kohal oma sibulatootmisega ja tuntud La Gerias laiuvate eriliste viinapuuistanduste poolest. Vähemal määral tegelikult kultiveeritakse saarel mitmeid põlluvilju – kohalik kartul ja tomat on siin paljudel laual. Muuseas peetakse perspektiivseks ananassikasvatust. Ma vist juba kusagil eespool rääkisin opuntiamardikast, mida kasutati karmiinpunase saamiseks, kuid mida täna enam praktiliselt tööstuslikult ei kasvatata. Campesino juures muuseumis anti aga teada, et siiski-siiski – satikapunast kasutatakse sellise kultusnapsu nagu Campari valmistamisel, et anda viimasele šarmantne punane toon. Ja selle tarbeks on tegelikult saarel rida väikseid opuntiakasvatusi töös. Seega, Campari retseptist, mis koosnevat 80 komponendist ning mida hoitakse kiivalt saladuses, on juba kolm teada: vesi, alkohol ja opuntiasatika mahl...

* * *

Al Campesino juurde kuulub tilluke põllumajandusmuuseum (seda ei maksa segi ajada vabaõhumuuseumiga Tiaguas) ja restoran. Viimase kavandas Manrique küll vist mingis erilises meelteseisundis, sest nii ebanormaalselt suurt söögikohta ei ole ma veel sattunud nägema. Ma ei kujuta ette, mitu inimest sinna pitslinade ja kristalli vahele istuma suudetakse panna. Kui meie sealt läbi kõndisime, tekkis varsti tahtmine sellest restokatedraalist jalga lasta. Peasissepääsu juures asuv väike ja hubane kohviku moodi baar, kuhu restost põgenedes maa-aluse tunneli kaudu lõpuks jõudsime, peaaegu embas oma inimmõõtmetega. Seal oli ka paari einestajat näha...

| Üles |

Ma ei viitsi hakata muuseumist pikalt heietama. Oma olemuselt kujutab see endast traditsioonilist kohalikku talu, mille süda on tuunitud Manrique-stiilis. Taluhoonetes tehti kõik eluks vajalik – selles osas on talu ikka talu, ent Lanzarote taluarhitektuuris on olulisel kohal paar nüanssi: päikesevari ja tuulevari. Ilma nendeta poleks normaalne toimimine siin saarel võimalik: üks asi on lihtsalt tegevusmugavus, kuid teine asi on niiskus, mille vaenlased mustal vulkaanilisel tuhal on nii päike kui tuul. Kohalikust spetsialiteedist rääkides ei saa mainimata jätta kaamelite rolli – olid need loomad ju siin saarel võtmetähtsusega asjade vedamisel ja muudelgi töödel – hobused ja härjad selles kliimas ja siin saadaoleva sööda peal lihtsalt ei ela. Muuseumis niisiis presenteeriti kõike seda, kuidas kohalik Vargamäe Hernandez ellu jääda sai. Meeldejäävamad olid ehk hispaanlaste-eelse rahva jumalused oma tuareegikeelsete märkidega. Teadaolevalt oli guanchidel kümmekond jumalat, nende peajumalat kutsuti Achamaniks. Ülejäänute portfellid olid jagatud nagu jumalakodades ikka, nende hulgast tõuseb ehk erilisena esile Achuhucanac – vihmajumal, keda samastatakse sageli peajumalaga... Nii tähtis on vihm kuival maal...

| Üles |

 
Ent naastes maiste teemade juurde, tahaks paari sõnaga siiski kiita Al Campesino lahendust. Manrique stiilile äratuntavad lahendused: ümarad, ovaalsed vormid, eritasapinnalisus, vesi (seal siis kaskaadina), laavakivi ja traditsioonilise valge kõrviti kasutamine. Al Campesinos soovitatakse päikeseprille kanda. Põhjuse selleks annab valgeks võõbatud sisehoov, milles ainsana muud värvi annavad mustad trepiastmed ja paar-kolm potikaktust. Raske on hoonete ümbrust aiaks nimetada, sest valgete kivimüüride vahel laiuvad muruplatsidena kividega dekoreeritud musta laavaliiva platsid, mida ehivad siin-seal mõned eriskummalise kujuga kaktused ja piimalilled. Kuidagi aukartustäratav oli paaris lillepotis baari sissepääsu kõrval näha pisikesi pelargoone, kelle eksistentsi nimel oli keegi pidanud hirmsasti vaeva nägema.

| Üles |

Autonina Teguise poole pöörates võtsime kindlaks plaaniks Piraadimuuseumi. Kümne sõiduminuti peale keerasime tõkkepuu alt läbi mäkke looklevale teele, mis viib sissevajunud Guanapay vulkaanikraatri serval päevitava väikese rahumeelse ilmega Santa Barbara kindluse juurde. Teelt avanevad vaated võtsid õhku ahmima. Ülal, kitsukeses turvapiireteta parklas (väga lihtne olnuks lihtsalt mäest alla sõita – seal ei ole kuristik, vaid mõnus 45 kraadine nõlv) seistes võis näha mõlemat saare kallast. Kas Lancello Malocello – see härra siis, kelle järgi saar oma nime sai, oma pisukeses eluasemes oskas näha selle olulisust hilisemas piraadivastalisuses, ei tea, kuid mõeldes kindluse hilisemale põhifunktsioonile – avastada piraadid merelt varakult – ei saaks olla ilmselt asjalikumat asukohta.

* * *

Niisiis seisab kindlus seal juba XIV sajandist. Seda täiustati ja laiendati hiljem korduvalt, viimased lisandused pärinevad XIX sajandist. Kindlus hüljati lõpuks armee poolt alles 1899.a. Kindlusse rajati 1991. a muuseum nälja eest Kanaaridelt Ameerikasse emigreerunud saarlastele, ent kuna see ilmselt ei ole muuseum, mis pealiskaudsele lõbureisijale pisara palgele toob, siis muudeti muuseumi orientatsiooni 2011. a ning nüüd saab seal nautida suurepärast verist ajalugu...

* * *

Kahepeale kokku kuue euro võrra vaesemana sisenesime kindlusse jättes oma unkasse naeratama mõnusa piletimüüja, kes vabandas ette ja taha sellepärast, et ei saa Liisale enam lapsesoodustust teha, manifesteerides oma läkituse põhjapaneva kahemõttelise aktsioomiga, mille tõlge võiks kõlada kuidagi nii:

"Jah, härra, mida vanemaks nad saavad, seda kallimaks nad lähevad..."

Kindlus on agu kindlus ikka. Sarnaselt Arrecifes käiduga on ka Santa Barbaras kindluse keskel vähe suurem ruum ja ümber selle jookseb koridor pisikesi bastioneid ühendades siia-sinna, katusel platvorm laskeavade ja nurgatornikestega laskuritele. Muuseum jättis aga kaksipidised muljed. Üheltpoolt jutustati üsna kujundlikult karikatuuride või koomiksitena kujundatud stendidel lahti Lanzarote ja Kanaaridega seotud piraadilugu. Ekspositsioon on täpselt nii suur, et selle saab vähem kui tunniga põhjalikult läbi lugeda. Ent teisalt on see ka paras haltuura, sest ägedatest lugudest hoolimata jääb kujundus vesiseks, museaale, mida muuseumist ootaks, väga ei näidata ja mõned nö interaktiivsed toad teleka ja "Kariibi mere piraatidest" tuttavate lõustadega pseudoilluminaatorite taga tekitavad mulje pigem mängumaast.

Aga eks nii ole see kogu selle piraadivärgindusega üldse. Lugesin Stanstedis teel siia "Aarete saart". Lugesin seda teadlikult, sest Stevenson olevat saanud inspiratsiooni Lanzarote kõrvalsaarest, La Graciosast ja ühest tõestisündinud loost inglise meremeestest, piraatidest ja kiiruga maetud varandusest. Stevensoni piraadid olid tegelikult üsna hästi lahti kirjutatud – parajad tolgused, küll kõvad taplejad, kuid ka alatud mõrtsukad, joodikud ...degenerandid. Praegu armastavad lapsed mängida piraate, peetakse sünnipäevi piraadistiilis, kutsutakse lasteaeda mõni näitlejast piraat ja kõik on väga lahe. Piraat kui vaba mees, lindprii, bad boy, cool karakter... keegi, kes inspireerib. Tegelikkuses oli enamasti tegu ühe või teise kroonitud pea poolt eriloa saanud sõjalaevnikega võtta üle või hävitada vaenlase laevu (valdavalt eurooplased ja ka hiljem nende ameeriklastest kolleegid) või siis tegeleda süstemaatilise orjakaubitsemisega ja röövitud inimeste tagasimüümisega (pigem tegemist Põhja-Aafrika seltskonnaga). Algul tehtigi võib-olla kurja nö emamaa huvisid või antud juhiseid silmas pidades, ent enamasti jõud, vabadus ja raha keeras paljudelgi katuse pealt ning tapatöö käis edasi vaid oma huvides. Lanzarote 37 Degrees kirjutab:

"The concepts of piracy, buccaneering, freebooting, and privateering are all bound up in different cultural histories behind which their true definitions lie. The first two terms apply to the unlawful acquisition of property and the capture and enslavement of people. Privateers and freebooters were private individuals, commissioned by their government by a letter of marque which allowed them to board enemy ships and make land attacks in order to capture booty. The Barbary Corsairs from the Maghreb coasts would usually also be in possession of a commissioning letter like this. Privateering could provide a useful short-term boost to a country's maritime might, and was an important element in naval warfare from the 12th to the 19th centuries."

Kõik suuremad kõrilõikajate kaptenid seilasid mitte üksipäini ühe laevaga, vaid alati käsutasid nad mitut alust, mõnikord ka lausa mitutkümmet. Seetõttu oli neil tulejõudu merel ja piisavalt mehi ka maale saata, et tappa, rüüstada ja põletada omatahtsi nii, et maa on must – nagu juhtus Lanzarotel kordi ja kordi. Webdelanzarote kirjtab:

"Towards the end of 1586 the Algerian Pirate Morato raided Lanzarote with 7 galleys, 800 armed men as well as 400 Turks. Guanapay Castle, (near Teguise- then the capital of the island), was attacked twice causing the death of the Governor, Diego de Cabrera Leme. During the raids Morato burnt more than 1600 bushels of wheat and Barley, as well as setting fire to the Island's Official Archives, not one of the ancient documents and manuscripts contained there surviving.The Moors also kidnapped Dona Inez Benitez de Las Cuevas, wife of the Marquis of Lanzarote, Don Agustin de Herrera y Roxas, and her daughter Dona Constanza de Herrera. They were freed following the payment of a 5000 ducat ransom, and the exchange of two hostages, Don Diego Sarmeinto, brother of the Marquis and Marcos de San Juan Peraza. The hostages remained in Morocco until 1590."

Kui läks hästi ja jõuti peitu minna, siis võidi pääseda, kuid kindlustesse varjumine ei olnud sageli edukas, sest piraatide ülekaal ning kindluste piiratud varud seadsid kaitsevõimele omad piirid. Kardetumaks peeti siiski araabia soost piraate, kelle eesmärk oli orje võtta – tapmine, röövimine ja põletamine käisid asja juurde boonusena. Seejuures tapeti kõiki, vanurid, lapsed ja naised ei kuulunud eriliselt koheldavate hulka, kui neil puudus potentsiaal orjana või tagasimüüdavana... Teguise pühiti maalt 1618, kui mitu tuhat Alžeeria piraati maabus ja maal suurpuhastuse läbi viis... Tulles seega tagasi nonde kaunite piraaditeemaliste 5-aastaste sünnipäevade juurde, siis veidras kiindumuses kõrilõikajate tegelaskujudesse võib süüdistada romantismiajastu kirjanikke ja tänast meelelahutustööstust. Kui keegi prooviks teha oma lapse sünnipäeva Auschwitzi timukate kostüümides, siis, pehmelt öeldes, oleks see ülimalt kummastav ning taunimisväärne, kuid 300 aasta vanuse varga, mõrvari ja vägistaja kehastamine on igati ok... Sellised mõtted hakkasid mu peas ringi keerlema, lugedes tekste, vaadates filmikatkeid ja erinevate autorite poolt tehtud piraaditeemalisi joonistusi, karikatuure, maale jms. Et vältida väärasusaamu – Lanzarote piraadimuuseum igatahes piraatide fenomeni oma ekspositsioonis ei kiida kindlasti millekski ägedaks... Küll aga rõhub kogu turundus ja sümboolika ikkagi sellele, kui lahe on vana hea Jolly Roger või ühe silma ja ühe jalaga kolmnurkmütsiga mees...

| Üles |

* * *

Ent aitab piraatidest! Teel kindlusekatuselt väljapääsu poole sattusime väga inglise lipuvärvisesse nurka, milles käiakse "kummardamas" vana head admiral Nelsonit. Kanaaridega on ta niipalju seotud, et rüseluses hispaanlastega Tenerife pärast, sai ta õnnetult pihta, mille tulemusel amputeeriti tema käsi.

Guanapay kraater distantsilt koos Santa Barbaraga on väga-väga maaliline. Tegime seepärast teisel pool kraatriserval peatuse, et seda kõike enesesse ahmida ning pisut skitsida.

Mäest alla jõudes tegin ettepaneku põigata Teguise vanalinna. Parkisime Turuplatsi kõrvale - turuplats ja parkla olid mõlemad sel hetkel peaaegu inimtühjad, kuid juba sätiti paika kaableid ja paari liikuvputkat, mis tähistas ilmselt ettevalmistuste algust homseks  turupäevaks.

* * *

Tequise vanalinn koondub Neustro Senora de Guadalupe – linnakese keskel kõrguva kohalikus stiilis barokse kiriku ümber. Vanimate majade põhjad pärinevad 1400-test (Palacio de Marques), kuid enamus siiski on ehitatud XVIII sajandil ja tuunitud XIX sajandil. Valged fassaadid, mustad nurgakvaadrid. Kõik majakesed võluvad oma lihtsuse ja lakoonilisusega. Ühelt poolt tundub nagu sattunuks Cordoba või Sevilla vanalinna, kuid vaid korraks. Siin on midagi muud, siiski midagi meretagust, kuid koloniaalstiilidele mõeldes siiski pisut arhailisemat... See ei ole midagi superhüper ägedat, kuid mõnus ja rahulik ning iseloomuga, mitte nagu enamus neid uuskülasid, mis Arrecife ja Puerto del Carmeni laialivalguvad linnaservad moodustavad. Tatsasime, tatsasime, kuni seadsime end sisse Calle Nueval ühes välikohvikus (La Galeria?). Ma tahtsin kohvi ja skitsida....

| Üles |

| Üles |

Tunnikese pärast jätsime Teguise selja taha. Tommi järgi pidime meie järgmisse sihtkohta – Famarasse - jõudma veerand tunniga. Tegelikult olin kahevahel: kas pöörata ots kohe läände, so läbi Timafanya rahvuspargi, Yaiza ja El Golfo poole või põigata korraks põhja. Kella vaadates tundus, et "põhja" jääb täpselt tee peale.

* * *

Famara, õigemini Caleta de Famara asub linnulennult vaid mõni kilomeeter Hariast mere poole, kuid neid lahutab mitmesajameetrine kaljusein – Haria asub mäe peal, Famara mäe all. Famara ajalugu ei paku suurt põnevat, samuti ei leia linnast peale valgete uute majakuupide midagi erilist. Kuid - linnake on peale turismiajastu algust kuulsust kogunud surfiparadiisina – Famaras olevat Lanzarote parimad surfilained. Mittesurfava roti jaoks pakutakse tasuta rannikuvaateid.

* * *

| Üles |

Teguisest tulles ja ümber järjekordse vulkaani paremale keerates avanes silmale ookeanisinas tasandik, mida raamis ühelt poolt võimas astang ja teiselt poolt kaugemal merel La Graciosa. Tee viis otse mustade liivaluidetega randa, mille vahele siia-sinna on leidnud endale pesa mingid kõrrelised ja muud piskust elajad. Linnakese, pigem suure küla, majadekobar jäi kilomeetrikese lääne poole. Rand võbeles veepihust pilves, milles olid süüdi liivale mühisevad mäekõrgused lained. Siin-seal kalüpsodes luitevarjus kükitavate pikajuukseliste järgi otsustades polnud vist suurem asi surfiilm. Ent autoturisti jaoks jagus selle-eest silmailu rohkem kui küll. Liisa kilkas vahuse kaldariba poole joostes... !!SELLISED!!, ISSI – SELLLLLISED!!!!! lained – tema nägi midagi niisugust esimest korda. Aga ei saa salata - kuigi olen ookeanilainet varemgi näinud, veemöll uhke kaljumassiivi taustal jättis sügava mulje mullegi.

| Üles |

Tee läände lookles kollakasrohelise kirmega kaetud suuremate ja väiksemate vulkaanikoonuste vahel. Mõni neist peaaegu korrapärane, mõni nagu purukskistud õhupall plahvatuse hetkel. Siia-sinna on suure vaevaga rajatud tugimüüridega kaitstud põllulappe, majadpidamisi markeerivad üksikud palmid ning valged majakuubid. Soo, Tinajo, Tiagua, Mancha Blanca... Kaardil näivad suurte linnadena, läbi sõites ei jõua veel kiirust lubatuni alla pidurdada, kui asulalõpusilt juba paistma hakkab. Tiagua ja Tinajo nimed viitavad nende guanche algupärale – külad olid olemas siin juba enne hispaanlaste tulekut, ent isegi Lanzarote kontekstis hõreda asustuse tõttu jäid pisikesed külad pisikesteks küladeks. 1730-te ja 1820-te vulkaanipursetes pühiti Tinajost, õigemini tänaseks Tinajoga kokku kasvanud Mancha Blancast läände jäävad külad maa pealt – seal laiub praegu Timafanya must tühermaa. Tinajo on seejuures üks saare vanimaid asulaid, tema vanadust võib tajuda tillukeses pisikese valge kiriku ja suurte roheliste palmidega südames. Piirkond sai mõningal määral elu sisse alles XIX sajandil, mil avastati, et kohalikus vulkaanilises liivas saab kasvatada peaaegu igasugust toidukraami. Seetõttu kujunes Tinajo ümbrusest Haria kõrval XIX sajandil saare olulisemaid põllunduspiirkondi. Tiagua lähedal asuv vabaõhumuuseum - Agrícola El Patio – peaks sellest kena pildi andma. Meie päevaplaanist jäi kahjuks muuseum välja, sest käed roolil sügelesid jõudmaks juba Montañas del Fuego'sse ehk siis Tulemägedesse.

| Üles |

* * *

Lanzarote, saar nagu see tänapäeval on, võlgneb oma olemise suuresti perioodile 1730...1736, mil Manca Blanca ja Yaiza vahel alustas tööd esimene vulkaan... Andrés Lorenzo Curbelo, kes oli vaevalt saanud olla pool aastat Yaiza piiskop, kirjeldab oma päevaraamatus (mis aastaid hiljem avaldati teosena “Cuando ardieron los Volcanes”), kuidas kõik algas:

" Septembri esimesel päeval 1730, kella üheksa ja kümne vahel õhtul avanes maa ootamatult Timafanya kõrval, kahe kilomeetri kaugusel Yaizast. Erakordselt suur mägi kerkis maapinnast koos leekidega, mis tulid selle sisemusest. See kestis järgnevad 19 päeva. Mõned päevad hiljem avanes uus kuristik, mille põhja mööda voolav laava hävitas Timanfaya, Rodeo ja osa Mancha Blancast. Laava ujutas üle kogu põhjapoolse ala, joostes alguses sama kiiresti, kui vesi, kuigi varsti võttis siiski hoo maha ja voolas nagu mesi.  7. septembril lõhkes suur kalju kõuekõmina saatel, mille plahvatuse surve sundis laavavoogu suunda muutma põhja suunas, mis voolas seejärel loodesse ja põhjaloodesse. Laavavoog hävitas orgu kohale jõudes koheselt Maretase ja Santa Catalina..."

Nii töötasid Hephaistose ääsid kuus aastat järgemööda tekitades kümmekond suuremat ja ligi sadakond väiksemat kraatrit ning kokku rohkem 50 ruutkilomeetri suuruse põlenud tühermaa. Peale Curbelo üksikasjalikke kirjeldusi ja kaarte mäletab hirmsaid aegu Mancha Blancas väike valge palvela - Eremita y Santuario de Nuestra Senora de los Dolores . Palvela on pühendatud Pühale Jumalaemale (de Nuestra Senora de los Dolores) - robustses tõlkes peaks tähistama seitsmel põhjusel kurvastavat Jumalaema (kõik need põhjused on seotud tema poja mõrvamisega). Kiriku lugu ise on aga seotud 1730-te katastroofiliste sündmustega. Nagu Curbelo kirjutas, voolas osa laavast Mancha Blancasse hävitades teele sattuva. Kohalikud inimesed sammusid linnakese kõrvale kerkinud Montana de Guiguanist tulvavale laavavoole vastu, kandes enda ees kurvastava Jumalaema kuju, mis laenati Tinjao San Rogue kirikust. Imeväel taltus laavavoog minutitega ja enamus linna pääses hävitustööst. Samal ajal hakkas "tööle" ka vulkaan Tinajo külje all (see veider rebitud servaga lehmakooki meenutav koonus kõrgub äratuntavalt tänini linna kohal), millele jäi ette üks poisike. Laps pääses imeväel ja ka see pääsemine kirjutati Jumalaema armu arvele. Tänulikud inimesed tähistasid koha, kus Jumalaema kuju laavavoolu peatas algul puust ristiga ja hiljem ehitasid sinna tagasihoidliku pisikese valge palvela. Kui Tinajost Mancha Blancasse sõita, tuleb Mancha Blanca praeguses keskuses (mis laiutab kraatritel) kirikukese nägemiseks tulemägede teelt mõnisada meetrit ida poole maha keerata.

* * *

| Üles |

Eeltoodu lõi just paraja atmosfääri Tulemägede maale sissesõiduks. Moodne Mancha Blanca on oma helevalged majakesed mustade laavavallide vahele poetanud, kuid linnapiirist mõnisada meetrit Yaiza poole algab must ebatõenäoline kuumaastik – praegune Timafanya rahvuspark, mille sümboliks tabavalt on saanud Manrique kujutatud El Diablo, jubedavõitu karikatuur põrguvürstist. Tulemägede maastikud on maailmas ühed noorematest. Tänu erakordselt kuivale kliimale tekib kulumine aeglaselt, mistõttu kõik see hangunud kivitarretis näib justkui eile sündinuna. Sarnaseid laavavoole nägime Sitsiilias hulgi, ainult et seal olid need kohati vaid paarikümneaasta vanused... Siin-seal turritavad musta jämedat kodujuustu meenutavast tühermaast välja eriskummalised moodustised, mis meenutavad seebimulle nende purunemishetkel. Ilmselt on olnudki tegu mingit laadi mulksuvate laavamülgastega, mis plahvatades jäädvustusid nois uskumatutes vormides.

| Üles |

Timafanya rahvuspargi sissepääsu juures lookles sõiduautodest järjekord. Otsustasime Liisaga, et ei hakka sisse trügima, vaid tuleme mõni päev hiljem teistega koos. Keerasin autonina Yaiza suunas. Asfaldilint lookles serpentiinina eriskummalistest mustadest, punastest, kollastest ja oranžidest segastest monstrumitest mööda, mäest üles. Paari kurvi järel silmasime tee ääres ootamatult kaameleid. Ma vist kusagil juba kirjutasin, et kaamel on olnud siin äärmiselt oluline loom. Seega pöörasime huvitatult teeäärsesse tardunud laavakänkrate vahele uuristatud parklasse. Echadero de los Camellos... Kaamelipark... Turistilõks... Kümnekonna kaameli selga pandi raha eest inimesi ning tehti nendega siis pisuke tiir naabruskonna kivide vahel. Laskime selle rahumeeli üle, rühkides üha madalamale vajuvas päikeses Yaiza poole.

| Üles |

Pikk mitmekilomeetrine sirge laskus üle lainjate laavaväljade valge täpikese poole silmapiiril. Linna piiriga lõppes must kiviorgia ja asendus "tüüpilise" Lanzarotega... Parkisime maalilisse ja armsasse vanalinna keskusesse, et leida midagi hamba alla ja ringi vaadata.

| Üles |

* * *

Tillukese vanalinna keskme moodustab pisike platsike, mida kroonib Nuestra Señora de los Remedios – XVII sajandist pärit tagasihoidlik katedraal. Selle ümber on koondunud paarikorruselised roheliste aknaluukidega pitoresksed majakesed, mis mõnusa vaheldusena tukkides maale on peitunud rohelusse. Paar kunstipoodi, mõned baarid ja restoranid ning tiir ongi peal. Mägise asukoha tõttu oli Yaiza rannikut väisavate piraatide eest pisut rohkem kaitstud ning kuni XVIII sajandi alguseni ka põllunduslikult ühe saare viljakama piirkonna tähtsamaks punktiks, mistõttu Yaizast kujunes oluline keskus. 1730-te vulkaanipursked elas linn imekombel üle – laavavool möödus kahelt poolt linna jättes asula puutumata. Kuid häda seisnes selles, et enamus Lääne-Lanzarote viljakamast osast oli maetud laava alla, asulad hävinud, ning rahvas laiali jooksnud. Paljud lanzarotelased, kuid eriti ellu jäänud põlenud maa asukad, põgenesid nälja eest Uude Maailma ja leidsid oma õnne näiteks Kuuba tubakaistandustes või mujal Ladina-Ameerika põldudel. Küla hingitses mõnesaja elanikuga säilinud traditsioonilisest ja üha arenevast vulkaanilise tuha põllundusest aastakümneid saades uue hingamise Timafanya rahvuspargi asutamisega 1968.a, kui koht hakkas meelitama üha enam turiste. Tänane linnake on midagi ka kohalike kunstnike Meka taolist...

* * *

| Üles |

Mulle Yaiza väga meeldis. Eks oma osa mängis selles ka kohv ja bocadillo kohaliku kunstikeskuse akvarelle täis riputatud päikeselises sisehoovis, ent selles sulnis õhtupäikeses roosatavates tänavates on siiski ka midagi muud, midagi, mida Puerto del Carmeni uute karpide vahelt ei leia.

Päeva naelaks olime valinud El Golfo, ent teel sinna sattusime boonusena Janubio soolaväljadele. Soolaväljad on oma nime saanud Janubio laguuni järgi, mille põhjal soola tööstuslikult "tehakse" juba üle saja aasta. Janubio soolaväljad on Kanaaride suurim soolatootmise koht ja üks vähestest siinmail, mis üldse XX sajandi üle on suutnud elada. Soolatootmine kui fakt on põnev juba iseenesest, ent veelgi paeluvamad olid vaated õhtupäikeses. Liisa sai selle päeva teistkordse positiivse šoki hiigellainetest laguuni taga avamere karidel, mille pihu peitis silmapiiril rannikukaljud.

| Üles |

El Golfo poole viib kitsuke asfaldiriba mööda Tulemägedest voolanud laava ja ookeani piiril tekkinud müstilist kaljude segapudru... Los Herviedos... Ja taaskord Manrique – nüüd siis teeinsenerina. Tema kujundatud on ääretult maaliline kitsas maantee laavapankade vahel, mis kohati ripuvad mitmekümne meetri kõrgusel ookeani kohal. Rannariba on mustadest rüngastest segi paisatud, moodustades soppe, koopaid, neemi, kaljutorne. Seda ei ole võimalik pildistada, ega kirjeldada nii nagu see loojuvas päikeses murdlainete kohinas on. Äge vist ei ole õige sõna, ülev on liiga melodramaatiline, hirmutav on liiga emotsionaalne... Kuidas nimetada hirmutavat ja ülevat koos...?

El Golfosse jõudsime hetkel, kui päike asus horisondist 15x10 fotol vaadates ca 15 mm kõrgemal. Jätsime auto külakese keskele parklasse. Pisikese kaluriküla on kuulsaks teinud Charco de los Clicos – poolik hiiglaslik vulkaanikraater, mille allesjäänud fantastiline vikerkaarevärviline ja pitsiline sein tekitab küsimuse, kas see kõik tõesti on vaid looduse kujundatud. Poole kraatrist on neelanud ookean, kraatri põhja tekkinud mustast liivast kaldavalli taga virvendab piklik laguun. Laguun peaks piltide järgi olema temas pulbitsevast eriskummalisest vetika-elust erkroheline, ent kas tingituna lainetusest või päikese madalast asendist me seda rohelist värvust praktiliselt ei näe. Kuid meeleolukat panoraami saame sisse ahmida kuni päike silmapiiri puudutab...

| Üles |

Mäe otsast laskudes ostetud jäätist limpsides tegime tiiru alevi peal – endisest kalurikülast on saanud restoraniküla. Hetke ajel sai valitud neist üks, mille klaasitud terrassilt avanes postkaardivaade ookeanile. Ja nii me siin hetkel istume aknast loojanguvärve ookeanil imetledes ning grillitud kitsejuustu ja mereande oodates. Härrad ettekandjad igatahes andsid ette just teise starteriteringi. Meie kõrval istub vist inglastest vanapaar, kellele serveeriti karpe ja hirmus isuäratav pirakas praekala...
 

Mõnus!
 

| Üles |

Restaurant del Mar. El Golfo

| Üles |

• #teguise.com

• #teguise.com /mercadillo

• #monumento-alampesino

• #lanzarote. agriculture

• #lanzarote. economy

• #campari.com/

• #museodelapirateria

• #lanzarote-and-the-pirates

• #webdelanzarote.com

• #battle santa-cruz-tenerife

• # famara-beach/

• # tiagual

• #tinajo

• # tinajo

• # eruptions-lanzarote

• #Yaiza

• # yaiza

• # /janubio-salt-mines/

• #charco-de-los-clicos

Taas on päev mööda saanud, tegelikult osa ööstki. Tegelikult on rõõmsast tujust hoolimata olemine murelik, sest Annikese tõbi tundub süvenevat – Hele oli pisikestega täna päev läbi meie staabis ja mingeid paranemise märke Annil ei ole. Hele olla käinud nendega päeval mere ääres, aga Annike väsis sellest väga ning magas pool päeva. Meie jõudes oli ta just rohu saanud ja pisut rõõmsam ja erksam, kuid hädine ikka. Kahju lapsest... Ehk on homme hommikul ärgates parem...

| Üles |

Just saabusime üle tänava kõrtsust. Kõik, vana hea tuttav baarmen kaasa arvatud, oli taas väga meeldiv. Lust oli vaadata, kuidas professionaal baaris toimetab. Drambuie ja calvados... Tellisime midagi süüa ja meile serveeriti ca tund tagasi maailma paremad Lanzarote hamburgerid. Hele oli omast nii vaimustuses, et tellis lihtsalt kotleti juustu ja kastmetega veel eraldi. Sain ka ampsu – hmm hea! Milleks üldse purksile peab seda saia ümber panema...

Nii on. Põhku nüüd, homme jään mina lastega koju...
 

| Üles |

• La Gruta

Olesklen meie apartmendi terrassil. Võtan päikest ja kuivatan end peale (külma) basseini. Päevake veereb... Ma ei mäleta millal ma niiviisi reisil tegevusetult paigal pidin istuma. Jah, ma olen sõna otseses mõttes palmi all, päike paistab, mul on kõrval külm Kopparberg ja külmikus veel üht-teist head paremat... Kuid - see ei ole kindlasti minu arusaam reisimisest, vähemalt siinses kliimas... Aga täna on see vedelemine kahjuks paratamatu ja vajalik – Annike on täitsa haige, isegi nii haige, et keeldus lõuna ajal jäätisest...

Peale seda, kui Hele oli hommikul super-hommikusöögi serveerinud, sõitsid Hele-Liisa Teguise turule. Tegime pisikestega omi plaane. Esimene neist oli minna ennelõunal mere äärde. Läksimegi. Istusime mustadel kaljudel päikesepaistel jalad tõusuveest jäänud kaljulompides. Printsessid ujutasid lompides kuivanud nahkseid puulehti ja oksajuppe, meretuul sõidutas neid ühest lombiservast teise... Vaatasin neid ja meenus, kuidas lastena peale suuremat sadu autoteeninduse parkla servas porilombil pudelikorke ujutasime... See oli üks põnev mäng! Annike oli hommikul tabletti võtnud ning toimetas algul üsna rõõmsalt, aga vajus peatselt jälle lonti. Mere äärest tagasi tatsates tegime kohustusliku peatuse jätsijaamas, kuid rõõmustas selle üle täna vaid Laura.

| Üles |

Peale päevatudu – Annike veel magab, käsime Lauraga õue peal basseinis ujumas. Vesi on päris karge, nagu meil sageli augustis, sees saab olla, ent pikalt ulpida ei taha. Laura tuiskab triksi väel ringi ja tundub igal juhul eluga rahul. Kui ta tundus eile ka pisut tõbisena, siis täna see igal juhul välja ei paista.

Ok. kuna kirjutada rohkem hetkel midagi pole, siis lähen vaatan, kuidas El Grifo end külmikus tunneb.
 

Hele-Liisa laekusid suurepäraste muljetega ja meenetega Tequise turult ning Timafanya rahvuspargist. ... Nende saagiks oli muuseas kohalik sinihallituse kitsejuust – mis seniste kogemuste põhjal tundub olevat üks parimaid kohalikke asju (paari kohatud kitsekarja järgi võiks arvata, et nad tõesti selleks ka mingi tooraine siit saarelt saavad) ja kohalikust kodusest veinikeldrist hangitud valge vein. Väga kuiv, väga hea! Minu Sparist hangitud El Grifo Semidulce küll eriline maitseelamus ei olnud.

Peale turgu võtsid daamid kätte ja tegid ära bussitripi Timnfayas ja uurisid vulkaanide kohta Mancha Blanca külastuskeskuses. Hele igatahes oli väga rahul...

Teel tagasi panid nad pisut mööda ja avastasid seetõttu üksikasjalikult Puerto del Carmeni vanalinna ja jahisadamat. Mingil müstilisel moel keerasid nad Tommi abiga Timafanyast valele poole tagasi ja El Golfosse ei jõudnudki.

| Üles |

Märkimist väärt oli kindlasti tänane õhtusöök. Kuna mulle väga üllatuslikult on Hele osutunud üle tänava kõrtsust saadud purksifänniks, siis käisid nad Liisaga õhtul seal ja tõid õhtusöögiks neid kõigile, tervituste saatel baarmenilt. Magustoiduks kujunes jalutuskäik õhtuhämaruses rannal. Et Annike ei ole tegija, toimus töö taas nö sektsioonides...
 

Nii. Nüüd on siis ka Laural palavik. Tänane ärkamine toimus pool tundi tagasi Laura äreva teate peale, et Annikesel on süda paha. Kauss jõudis kannatanuni õigeaegselt ja sellega sai torm veeklaasis ümber. Ent Laura on ilmselgelt närb ja kuum – nagu Annike tõbiseks jäämise esimestel päevadel ja seega, arvestades, kui kehv Annikesel on, siit midagi head lähipäevil loota ei ole. Lohutan end sellega, et ilmselt on tegu miski koleda viirusega ja Laura oleks haigeks jäänud niiehknaa, eilsest ujumisest basseinis hoolimata.

Täna ei teagi täpselt, mis edasi saab. Esialgu plaanin keeta kohvi. Esimene keedus läks lörri, sest kasutasin kraanivett; kraaniveel on siin selline rõve kloorimaitse nagu vene ajal Tallinna veel – normaalse maitsega kohvi või teed sellest ei saa. Võtan siis pudelivee – meil on õnneks varutud mõned viieliitrised.
 

• #Timanfaya

• #playa-blanca

• #marinarubicon.com

• #centre-mancha-blanca

Tsau, Lanzarote! Õhku tõustes lehvitas saar vastu vikerkaarega. Hommikul Mazda järgi lonkides üllatas uduvihmapihu. Piisavalt tihe, et jopp märjaks saaks. Ookeani kohal rullusid hallid pilved. Naljakas, et ka kõik need valged majad muutuvad halli taeva ja vihmast rohekashallide-pruunide vulkaanikoonuste taustal hallikaks. Haigetest põngerjatest hoolimata sujus pakkimine ning sõit lennujaama kenasti. Auto jätsime parklasse, võti kästi jätta mati alla. Boardingpasse eile välja trükkida ei jõudnudki, kuid pisikese närvikõdi saatel sai daam lennujaamas kuidagi telefonist kuuerr koodid siiski loetud. Lennujaamas hakkas Laural nii paha, et Hele võttis talle ratastooli. Annike kõndis vapralt jala. Puänt saabus ent tutvakontrollis, kui Annikesel hakkas nii paha, et ta pagasiröntgeni juures oksendas. On ime, et Hele jõudis mingi kilekotiga jaole, muidu oleks päris põnevaks läinud. Sel hetkel hakkas vapraks hoopis Laura ja lubas Annikese ise tooli. Ühesõnaga – murettekitavalt koomiline. Ent boardingut oodates pisikeste olemine pisut klaaris ja siin me nüüd oleme. Annike mu kõrval vaatas hoolsasti aknast välja, kuid nüüd tudub sügavalt.

Nüüd siis veel veidi vähem kui kolm tundi ja olemegi Lutonis.
 

| Üles |