Talvenädal Lanzarotel

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


Tripi kaart  |  Tagasi

 

 

Proloog

Järgmine

 

Lanzarote 24.01...01.02.2017
 

Mazda ja Monte Corona


Lanzarote ega Kanaari saared üldse pole olnud kindlasti minu reisisihtkohtade valikus mingil kohal. Ilmselt on asi selles, et lihtsalt palmi alla päevitama ei ole tahtmist olnud minna. Klišeena samastuvad just Kanaarid Costa del Soli, Ibiza jm Euroopa rannalõksudega, kus, kui rannainimene ei ole, pole esmapilgul üle päeva-paari suurt midagi peale hakata. Olles nüüd juba mitu nädalat tagasi võin öelda, et jah, ilmselt saaks ka Lanzarotel veeta nädalaid Playa Blancas, Costa Teguises, Arrecifes või Puerto del Carmenis sealt jalga välja tõstmata, päevitades ja pidutsedes. Sellest, et saarelt võib leida mitu tähelepanuväärset ja maailmaski unikaalset loodulikku fenomeni, saare põnev (ja raske) ajalugu on vorminud linnad ja maastikud, mida ei leia mujalt, antakse teada sageli möödaminnes ja väga napisõnaliselt. Need on aga pärlid, mida väljareklaamitud briti penskarite lesilast ei oskagi oodata. Vahemaad on nii väikesed, et soovi korral võib pool päeva peesitada suvalises saare otsas ja teise poole teises saare otsas midagi avastada ning õhtuks jälle lähtekohta tagasi sõita. Kui rannalinnadest sisemaale sõita võib leida ääretult armsaid külakesi ja maalilisi kohti looduses...

 

Lanzarote on vulkaanide maa. Kui Island või Uus-Meremaa presenteerivad omi vulkaanilisi võlusid kõigi vulkanismiga kaasnevate ilmingutega, siis Lanzarote on justkui õõvastav kõverpeegel: Hiiumaa suurusele maatükile on kokku surutud üle 300 erineva suurusega tulemäe, pooled neist ei anna kõrguse poolest isegi ametlikku vulkaani mõõtu välja, ent ei ole ühtegi kohta, kus taamal ei sinetaks mõni kurjakuulutav koonus või mustav tardunud laavajõgi. Ok, ükski vulkaan ei ole töötanud saarel juba pea 200 aastat, kuid Timanfaya kummituslikud laavaväljad, mis kuivas kliimas on säilitanud oma "värskuse" näitavad kujukalt, milline põrgu saarel 1730-1736 võis valitseda. Timanfaya laavaplatoo on selles suhtes kindlasti üks unikaalsemaid maailmas ja kahtlemata Lanzarote kauneim, õudsaim ja tähtsaim koht, mida külastada.

 

Ning loomulikult Cesar Manrique, kunstnik ja arhitekt. Kui lugeda seda pealiskaudset ning sait-saidilt üksteise pealt kopeeritud kiidulaulu, mis mehe kohta veebiväljaanded kirjutavad, siis võtab nagu õlgu kehitama. Hoopis teine asi on neid maju, aedu ja skulptuure näha in situ! Võib-olla midagi tema tehtus meenutab Dalid, midagi Gaudid või Hundertwasserit, midagi võib-olla hoopis viikingite pikkmaja. Ja loomulikult on Lanzarotel Manrique tehtu 1960-te...1970-te arhitektuuri, disaini ja tarbekunsti vormikõne selle parimas usus ja väljapeetuimas vormis. Samas on see omanäoline ja kordumatu ning peegeldab 50 aastat tagasi filosoofiat, mida kaasajal armastatakse suurte sõnadega kilbile tõsta - kohapõhisus, traditsionaalsus, kohaliku looduse respekteerimine, taaskasutus... Ja see kõik kokku ei tähenda hispaania stiilis rehielamu reproduktsiooni ega anonüümset padufunki, vaid omanäolist ja põnevat ruumikäsitlust, mis elegantselt viitab kohale, kus ta on ning millest tuleb.

 

Ühesõnaga - hoolimata sellest, et Lanzarotel kohtab kontsentreeritud kogustes briti ja saksa jõukaid pensionäre (kes enamuses on arvatavasti tegelikkuses väga kenad inimesed), leidub seal ka palju muud avastamisväärset. Niisiis startisime ühel jaanuari hommikul Tartust Riia poole, et veeta lastega üks "rannapuhkus" Lanzarotel. Mis sellest tegelikult välja kukkus on kirjas allpool...


Fotod: Sulev Nurme, Liisa Nurme, Hele Nurme

 

Orzola

| Üles |


 

Järgmine  | Üles |


 

25.01.2017. Kell 9.35. Lennukis kusagil Hispaania ranniku kohal

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Printsessid Riia aerovaksalis

| Üles |

...Parem kriban midagi, et kuidagi lennukis venivat aega surnuks lüüa, kuigi peale magamata ööd Stansedi aerovaksalis suhteliselt tunnen end pigem kapsa, kui inimesena. Seitse tundi pisikeste lastega kõledas betoonangaaris, mille kõik kolm pinki on hõivanud mõni tund varem kohale jõudnud seljakotirändurid pole just see mulje, mida reisi algusesse soovinuksin, kuid see oli meie oma valik ja midagi hirmsasti nuriseda oleks ülbevõitu. Asja positiivne pool on see, et jõudsin peaaegu läbi lugeda "Aarete saare", mis võiks olla, mõeldes saarekese ajaloole, kuhu teel oleme, peaaegu et märgilise tähendusega. Lapsed, aga seekord on kaasas nad kõik, magasid öö kohvrite vahel "kenasti" ja on oma loppis ja hädaliste nägudega vanematest esmapilgul vaadates hoopis tublimad. Annike mu kõrval vaatab vaikselt rõõmustades lennukiaknast pilvi ja juhib vahetevahel tähelepanu mõnele aknast paistvale haldjalossile või vahukooremäele ja küsib aeg-ajalt kärsitult:

- Millal me juba Lanzarotele jõuame!

Niisiis oleme teel juba ca paarkümmend tundi: alustasime eile kella nelja paiku Tartust Riiga, tehes peaaegu kohustusliku peatuse vanas heas Valga Statoilis ja Valmiera Valdekus. Viimasest kohvi ostes lõikas silma muidu ainult lätikeelses sildinduses suur punaste tähtedega eestikeelne alkoreklaam, mis lubas igat sorti kärakale 30%-st allahindlust... Tee läbi Lätimaa kulges probleemideta, kuid ilmselt võinuksime startida siiski pool tundi varem - üsna täpsel lennukile jõudes kiitsime taevani online tšekkinni. Ja juba keskööl kügelesime Stanstedis oodates oma näokontrolli üüratus passijärjekorras. Öö läks "lennates". Ligi kolm tundi tagasi startisime lõpuks Londonist kõhus smuutid ja omlett ning ettekandja sõbralikud soovid... Ausalt öeldes kompenseeris hommikusöök öö virelemised. Tšill olemine kohvikus päädis sellega, et lõpuks olime sunnitud oma geiti lausa joostes saabuma, astudes õhusõidukisse viimaste seas. Seejuures pean ütlema tänuavaldused Ryani Õhule selle eest, et nad nii Riiast Londonisse, kui ka praegusele lennule pakkusid võimalust enamuse käsipagasist ära anda; ma ei kujuta ette, kuhu me oleksime omad kohvrid siin lennukis mahutanud – riiulid olid sisse astudes juba kõik täis. Nojah... Ma olin lennukisse astudes nii väsinud, et suikusin kohe peale turvavöö sulgemist. Ärkasin tunnikese hiljem, kui pisikesed soovisid vastuvaidlemist mitte kannataval viisil midagi põske pista... Kui saabusid paninid, võtsin Annikese saiast paar ampsu ja jäin uuesti nagu kott magama...

 

Hotell Stansted

| Üles |

* * *

 

Kella vaadates võiksime hakata varsti kohale jõudma: juba tüki aega on tunne, et lennuk tasapisi laskub. Tõtt öelda olen põnevil, sest kõik see, mida senini selle Hephaistose köögi eeskoja kohta olen lugenud tundub tõotavat palju enamat mõnes blogis siunatud saksa pensionäride lesilast. Jah, muidugi ei maksa sealt ilmselt otsida Phaistost või Versailles'd, kuid kasvõi teadmine, et oleme teel Zeusi ja Hesperiuse tütarde, ehavalguse nümfide, koju (või vähemalt siis kusagile sinnakanti), erutab. Aga ka see, et Kanaari saared on arvatavasti üks neid igavese suvega kohti, mis seostuvad sissepääsuga Elüüsiumi väljadele, seega - paradiisiga, on mõtteid tekitav... Kusagil siinkandis asus arvatavasti ka kadunud Atlantis. Mõeldes Kanaaride tekkele ja Atlantise hävimisele, siis viimase merre kadumine võiks olla iseloomulik just mõnele super-tulemäe-saarele, kui suurele mandrile, millest pajatab Platon... Aga see selleks. Tuleks pigem tagasi Hesperiidide juurde. Need kolm (või neli) kauni häälega iludust on tuntud eelkõige seetõttu, et nemad pidasid aednikuametit kusagil müütilisel maailma veerel (millest niisiis üks võimalikke kohti olid ka Kanaari saared) hoides Herale kingitud imelisi õunapuid. Õunapuud olid hinnalised ja kasvatasid igavese nooruse andvaid kuldõunu, kuigi kurjad keeled räägivad, et võib-olla need kuldsed õunad olnud üldse apelsinid – sellele viitavat nende kreekakeelse botaanilise nime lugu. Igal juhul üks neist õuntest andis hulgaliselt tööd aastaid hiljem Homerosele ning Heinrich Schliemannile – polnuks kisklemist kuldõuna pärast, jäänuks Trooja sõda pidamata. Mingil viisil oli õuntele ligipääs ka Aphroditel, kes neist kolm tükki kinkis Hippomenesele, et see saaks "alatute trikkidega" võita jooksus oma tulevast naist Atlantat. Kuldõunte vargus oma vanaisa vennapoja rõõmuks oli ka Heraklese üheteistkümnes vägitöö, tegelikult vargaretk, millest küll musta töö laskis lõvinahakandja teadaolevalt ju ära teha hoopis Atlasel... Õunaaed kuivas ilmselt aastal 380, kui Olümpose elanikud visati Rooma riigis ametlikult ajaloo prügikasti - seega kuldseid pistoksi oma peenrasse napsata ei õnnestu...

 

Lanzarote oli ilmselt teada juba foiniiklastele ning kreeklastele. Kas neil saarel ka nende kolooniaid oli – kes teab, märke sellest ei olevat. 50. a paiku toimunud ekspeditsiooni andmetele tuginedes on Kanaari saari - Insulae Fortunatae – Õnnistatute saared - nimetanud 79. a Vesuuvi purskes hukkunud Plinius oma Naturalis Historias, kuid Lanzarote ja Funtoventura jäävad seal siiski nimeta. Roomlased pidasid saareelanikega vististi üsna agaralt kaubavahetust, üheks põhiartikliks seejuures oli sool, mida koguti arvatavasti praeguse Salinas del Rio kandis saare põhjakaldal. Arvatavasti suhtlesid-kaubitsesid saartega ka araablastest meresõitjad, kellest on teateid juba 999. aastast, kui saari ja selle elanikke kirjeldab Al Idrisi.

 

Lanzarote on oma nime saanud Genovast pärit meresõitja Lanzarote da Framqua ehk tuntuma nimega Lancelotto Malocello, järgi, kelle kohta on teada, et ta esimese eurooplasena peale Rooma riigi langemist väisas saart 1312. aastal. Euroopa üks tuntumaid varase renessanssi ajastu kartograafe, Angelino Dulcert, kandis saare oma atlasele 1339. a nimega Ínsula de Lançarote Mallucellus. Hiljem on muutunud see lihtsalt Lanzaroteks. Malocello jäi saarele pea kahekümneks aastaks, ehitades sinna isegi kindluse praeguse Tequise lähistele. Peale Malocellot ehitati see ümber ja praegu tuntakse seda Castillo Santa Barbara nime all. Ajal, mil Malocello saarel vegeteeris, asustasid saart veel berberi päritolu inimesed - guanched. Nende kohta kirjutatakse, et nad olnud tollal juba muust maailmast oma arengus oluliselt maas. Saarerahvas ise kutsus oma saart – Tyterogakas...

 

Malocello tegi otsa lahti. Peale teda hakkasid saart kimbutama hispaanlased, kes korraldasid röövretki ja viisid kohalikke orjadeks. Üheks viimastest kohalikest tähtsamatest valitsejatest olnud printsess Ico, kes sündis Kastiiliast pärit sõjalaevapääliku Ruiz de Avendaño ja tollase kuninga Zonzama naise ühise öö tulemusel 1377. Lugu ei olnud nii nagu esialgu jutust  tundub. Kohaliku kombe kohaselt pakkus kuningas oma naist võõrale sõjardile rahu sõlmimiseks. Pikemas perspektiivis see ei aidanud, sest hispaania orjakaubitsejad tegutsesid omasoodu. Seetõttu, kui 1402. a, kui saare võtsid üle Juan de Bethencourt ja Gadifer de la Salle juhtimisel normannid, kirjutas Guardafia – Ico poeg - rõõmuga alla rahuleppele, et päästa oma rahva riismeid. Bethencourt kuulutas seepeale välja oma kuningriigi. Viimane guanche printsess, Teguise, abiellus Maciot de Bethencourtiga – vana Bethencourti järglasega (oli vist nõbu vms). Viimane asutas uue pealinna, mille nimetas printsessi auks Tequise'iks. Maciot müüs põhimõtteliselt Lanzarote 1448. a hispaanlastele. Portugali ja Hispaania omavahelise jagelemise resultaadina läks 1479. a Lanzarote lõpuks Alcacova leppe kohaselt Hispaania alla. Guanched lahustusid peale seda suhteliselt kiiresti hispaania asunike sissevoolus. Tänaseks meenutavad neid vaid üksikud kohanimed, mõned toidud ja sõnad kohalikus hispaania keeles.

 

* * *

 

Hmm... Kästakse kinnitada turvavööd. Loodetavasti hakkame lõpuks maanduma...

- Issi, issi! Lanzarote vist paistab!

 

Esimesed muljed

| Üles |


 

26.01.2017. Kell 23.55. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Apartementos Maribel

| Üles |

 

Apartementos'es Maribel – meie kanaarikoduke järgnevaks nädalaks - on õige pisut väsinud, kuid väga hubane. Valgeks värvitud (ent tundub, et siin saarel on kõik hooned valgeks värvitud) väike majakompleks peesitab Puerto del Carmeni kesklinnas väga ebakanaariliku nimega tänava, Calle Frankfurti, merepoolses otsas. Kõik jääb käe-jala juurde viieminutilise jalutuskäigu kaugusele: mõnekümne meetri raadiuses on vähemalt viis kõrtsi, jätsikohvik ja paar väiksemat poodi, mitte kaugel ei ole SPAR ning randki on siinsamas. Istun õhtujaheduses väikesel terrassil, kust avaneb vaade mõnusasse palmilisse sisehoovi, mille laiemat osa ilustab väike, jaanuaris paratamatult külma veega, basseinike. Tuppa sisse astudes küll ehmatas algul puhastusvahendi hais, millega ilmselt toa kasimisel ei oldud koonerdatud, kuid õnneks kadus see õhtuks... Annike läks juba tuttu, Hele tegeleb kusagil lastetoas Laura hüpnotiseerimisega, et ka talle Une-Mati lõpuks külla tuleks ja Liisa on mingilt x-kanalilt leidnud naljaka reality-show.

 

Tänane õhtu on olnud väga tore. Lisaks esimestele muljetele avastasime Annikesega, et ta on avastanud oma joonistustes perspektiivi ja kasutab seda õhinaga – nägin tema sellealast esimest katsetust - lihtsalt äge seitsmeaastase kohta... Oh jätkuks silmi kõiki neid erilisi hetki tabada ning kaasa elada ja toetussõnu öelda ka igapäevaõhtutel hallis "päriselus"... Õues tibab õige kerget sooja seenevihma... Esimesed tibad hakkasid kukkuma just siis, kui rendiautole kõrvaltänavatel ööseks parkimiskohta otsisin. Kohtusin nurgapealses Sparis vana hea tuttavaga Smirnoff Ice perest ja temaga praegu small talki vestes loodame, et Laura jääb magama enne mu kallist abikaasat - siis ehk õnnestub minna seda vihmasabinat läbi mõne Avenidas de las Playase äärse kõrtsuakna pikemalt vaatama... Vihmasabin on peale seda südasuviselt (meie jaoks) päikeselist päeva tegelikult päris mõnus... Jah, mõnus....!

 

Apartementos Maribel

| Üles |

* * *


Eilne päev kulus peaasjalikult kohalesõidust väljamagamisele. Maandusime õigel ajal, kuid lennukile vastutulnud bussijuhi peas toimus ilmselt mingi lühis, sest sõitsime lennujaamahoonest mitu tiiru mööda peatudes õige naljakates kohtades, bussist väljudes ja tagasi sisse kobides enne, kui bussijuhil lõpuks õige uks õnnestus leida. Varsti avastasime, et Puerto del Carmeni kesklinn on lennuväljalt 10 minuti taksosõidu  ja 16 euro kaugusel. Avastasin sedagi, et minu mõte lennujaamast jalgsi minna (no mis see siis kaardi põhjal ära ei ole!) olnuks üsna pentsik.


Puerto del Carmen on Tiase maakonna olulisim linn, tänapäeval 100% turistikas. Enne 1960-id asus siin, praeguse Vana Sadama kandis, La Tiñosaks kutsutud vaene kaluriküla. La Tinosa kanti Lanzarote kaardile juba 1590. aastal, kuid tänu pidevale piraatide rüüstetööle ja üldisele vaesele elu-olule siin midagi eriti suurt ja vaimustavat ei arenenud. Elu tuli pisut rohkem sisse XVIII sajandil peale seda, kui ligi neljandik saare loodeosast hävis 6 aastat kestnud vulkaanipursetes. Hävis 13 küla. Need, kes ellu jäid olid sunnitud ümber asuma ja osa sattus siiakanti. Peagi saadi aru, et maa katnud vulkaaniline tuhk on tegelikult viljakas ja suudab siduda piisavalt atmosfäärivett kasvatamaks viinamarju, tomateid, sibulaid..., isegi kartuleid ilma peaaegu vihmata kliimas. Sadakond kilomeetrit itta jääval Sahara rannikul ei ole kuivast kliimast tulenevalt oaasidest väljaspool võimalik kasvatada peaaegu midagi. Põllumajandus sai sellega pisut hoogu, kuid ega elu kindel olnud. Kõige hullemad olid piraatide rüüsteretked, mis ikka ja jälle kogu raske tööga kasvatatud koore riisusid. Inimesed püüdsid saarelt põgeneda, kuid see õnnestus harva, sest Hispaania valitsus pidas Kanaari saari strateegiliselt oluliseks, mistõttu oli vaja, et midagi-kedagi saartel oleks. Põgenemise eest võidi mõista isegi surmanuhtlus. Et jõudlus suurem oleks veeti Põhja-Aafrikast sisse orje. Viimaste rajatud on palju saare mägiseid põlluterrasse. Kurioosse paradoksina röövisid vastukaaluks Põhja-Aafrika piraadid omasoodu Kanaaridelt inimesi, kelle eest saadi lunaraha või müüdi edasi orjadeks mujale...


Soolaväljade arendamine ning seebitarbimise suurenemine XIX sajandi algul andsid elule hoogu – suur osa soolast veeti välja läbi La Tinosa sadama. Vahelehüüdena võib öelda, et seebitootmisel on Lanzarote ajaloos XIX sajandil täita väga oluline roll. Ja süüdi on selles üks lilleke - Mesembryanthemum crystallinum (eesti keeli nimetavad seda mõned kristall-lõunalilleks, inglise keeles kutsutakse iceplant. Kui tavaliselt taimede tuhas on mõni protsent soodat ja üldiselt soodarikkamates taimedes harva kuni 20%, siis selle taime tuhas on soodat ca 40%. Enne, kui tööstuslikult soodat tegema õpiti, olid moosi sees just need, kes suutsid taimedest rohkem soodat saada. Kuna XIX sajandi Euroopas oli pesemine muutunud popiks, siis õitses mõned aastakümned seebi- ja soodaäri Lanzarotel imehästi. Alles 1990-tel on avastatud, et soodalillel on tegelikult hämmastavad raviomadused ja taim võib olla asendamatu paljude nahatõvede ravis... Suzanne Bernard kirjutab veebiajakirjas Lanzarote 37 degrees oma artiklis "The Common Ice Plant – a miracle skin treatment" järgmist:

"Chemists comparing the elements contained in the ice plant with the moisturisers naturally occurring in the human skin found many parallels, which could help explain the moisturising effect of the extracts of the ice plant. Just like human skin, the ice plant uses amino acids to collect water. It uses proline and hydroxyproline, with fruit acids and mono-, di-, and polysaccharides. Human skin uses similar substances – pyrrolidine carboxylic acid, urea and various glycoproteins. And that is thought to be the reason why preparations made from ice plant extracts have a gently soothing anti-inflammatory effect, easing itchiness, increasing moisture levels in the skin and improving the skin’s barrier function. They are beneficial for young and old skin, dry skin and treating neurodermatitis."

Nii nagu XIX sajandi lõpuks kolis seebitootmine suurtööstustesse ja eksport rauges, kuivas kokku ka soolaäri külmutusmasinate arengu ja levikuga XX sajandi algul. Seetõttu suleti soolaväljasid ning tänaseks on säilinud Lanzarotel vaid üks soolaväli – Salinas De Janubio läänerannikul.


Kui juba läks jutt Lanzarote põnevatele traditsioonilistele tööstusharudele, siis on mainimist väärt ka opuntiakasvatus. Tõsi, selle kese oli pigem saare idaosas Arrecife ja Arrietta vahel. Opuntiaid toodi sisse ja kasvatati, õigemini kultiveeriti neil elavat satikat - Dactylopius coccus – karmiinpunase värvi tootmiseks. Satikate munadest ja eritistest saadi karmiinhapet, millega sai värvida paljusid asju, sh riiet, huulepulki jm. Keemilise punase leiutamisega on seegi tootmine praktiliselt hääbunud. Mahajäetud metsistunud opuntiaaedade riismeid võib kohata – sõitsime sealt tänagi mööda - terrassidel siin seal Mata kandis, kuid tõele au andes, jäi silma nii mõnigi üsna mitte mahajäetud opuntiaaed.

 

Ühesõnaga – kõik traditsiooniline majandustegevus kukkus XX sajandi alguseks kokku ja nagu paljud muudki linnad siin saarel, vireles La Tinosa kitsikuses. 1960-tel hakati hoogsalt arendama turismi ning esimeste hotellide ehitamisega hakkas linn hoogsalt kasvama. La Tinosa nimetati ümber Puerto del Carmeniks – Virgen del Carmeni (Neitsi Carmeni), kalameeste kaitsepühaku, auks. Kalurikülast on kasvanud tänane valge kuubikuline, kuid omamoodi hästi õdusa atmosfääriga kohake (vähemalt hooajavälisel perioodil). Vanast La Tinosast võib piskut säilinud vana küla veel aimata vana sadama kandis. Kaluripaatide asemel täidavad sadamat loomulikult jahid.

 

* * *

 

Avenida de las Playas. Puerto del Carmen

| Üles |


Ok... Olime niisiis Puerto del Carmenis. Voodi hotellis kutsus ohjeldamatult lennuväsimusest soodavõitu lapsevanemaid, Hele ei suutnud kutsele ei öelda. Meie ülejäänud läksime vapralt linna avastama, lõunasööki otsima ja jäätist sööma. Loodusele ent vastu ei saa. Peale tunnist jalutuskäiku maandusime oma korteri terrassil, et lasta heamaitsta kaasaostetud kohalikul heal-paremal. Minu lubadus kohe peale seda randa minna osutus haledaks läbikukkumiseks, sest alatu diivan neelas mu peale sööki terveks pärastlõunaks. Õnneks jätkus Helel vaprust peale tukastust lastega basseinis käia ja päikest võtta (mis – takkajärgi Tartus lisatud tarkusena – oli edasist sündmuste kulgu arvestades pisikeste pea ainus võimalus vette saada). Õhtune randaminek põngerjates entusiasmi ei äratanud – tegelikult läheb viie-kuue vahel siiski tuuline õhk niipalju jahendaks, et ei taha end enam ca 17 kraadisesse vette kasta – ning nii läksid Hele-Liisa jalutades rannikut avastama, mina jäin pisikestega barbide ja ponidega mängima. Kui daamid õhtul näljastena naasid selgus, et lähimad kõrtsud on puupüsti õhtustajaid täis... Õnneks olin lõuna ajal ostnud mingeid spagettide jaoks liiga lapikuid makaronitooteid ja nii lahenes pisut närviliseks kujunev olukord meie kööginurgas improviseeritud bologneese pastaga. Viimased pinged ja viimase ööpäeva magamatusest algava peavalu pühkis šhvepsiga segat kohalik kaktuseliköör...

 

Playa de los Pocillos. Puerto del Carmen

| Üles |

 

Rand Apartementos Maribelist üle tee. Puerto del Carmen

| Üles |

 

Pastaroog

| Üles |


* * *


Täna hommikul avasin silmad seepeale, kuidas keegi rõõmsalt ja valjult mu kõrva ääres lõbusat laulu alustas:

"Oi kaera-hüljes, oi kaera-hüljes, karga välja kaema!"

Pean tunnistama, et ma ei saa vahel sellest viieaastaste huumorist lõpuni aru. Võrreldes eilsega oli samas tunne taevalik, eriti peale sulpsakat kargesse basseinivette. Üks härra, kes oma terrassil kohvi jõi, tõmbas mind kroolimas nähes oma pulloverikrae üle kõrvade...


Hommikusööki tortilla ja prae-chorizoga vürtsitas üks jabur-naljakas seik. Olime just istumas kaetud laua äärde, kui kusagilt ilmus nuttev Annike. Pika pinnimise peale selgus, et ta olla oma jalutuskäigult aeda naastes segi ajanud toad ning sattunud valele terrassile. Ka seal valmistati hommikust sööma ja moos olnud juba laual. Annike mõtles, et see on meie laud ning hakkas just lusikat moosipurki pistma, kui ilmus üks võõras onu ja küsis midagi võõras keeles. Laps loomulikult ehmus ja jooksis minema. Kuulasime seda juttu ise vaevu naerupurtsatusi tagasi hoides. Kui Hele pärast naabritelt vabandust läks paluma, selgus, et ega nad olnudki pahased, härra isegi olnud üllatunud ja Annikest nähes olevat talt küsinud hispaania keeles, et mida väike tüdruk nende moosipurgiga teha tahab.

 
Autorendi leidsin kohe üle tänava. Õigemini oli neid seal mitu tükki, valisin siis selle, mille ees vähem kabriolette seisis. Kümne minuti pärast väljusin teadmise ning võtmetega, et Calle Allemagnelt leian sinise Mazda CX3-e. Auto leidsin lihtsalt. Viskasin teelt ostetud näkitsemise pisikestele tagaistmele ning istusin rooli taha... Ja istusin seal siis nagu ahv otsides kohta, kuhu süütevõti (õigemini – võtmega pole sellel asjandusel pistmist, pigem nagu mälupulk) pista. Ei leidnud. Küll leidsin START nupu. Vajutasin, vajutasin – mitte midagi. Pressin ja pressin – armatuur särab nagu jõulupuu, kuid auto ei käivitu. Ok, olen varem sellise Saabi ja Renault'ga sõitnud, mis käisid nupust, kuid mõlemal tuli võti kusagile pista. Viimases hädas helistasin renti. Naine turtsatas ja ütles:

"Ma ju ütlesin teile, et käivitamiseks vajutage sidurit! Kas te ei pannud tähele"

Ju siis ei pannud... Vajutasin, läks käima. Tundsin end paraja oinana; ...nagu Stanislaw Lemi peategelane "Tagasitulekus tähtede juurest"...


Hele lõpetas just meie apartemendi oma käe järgi seadmist ja koristamist – vastu vaatas päris kodune tulemus, eriti kööginurgas. Kodinad kokku ja autosse, teele. Võtsime esialgu suuna Orzola peale...


Peale esimesi kilomeetreid hakkas koitma, et siin saarel on tõesti kõik käe-jala juures: Kümne minuti pärast otsisin juba parkimiskohta Arrecifes – Lanzarote tänases pealinnas. Arrecife, nagu Puerto del Carmengi, on uus ja taas peaaegu 100% turistikas, ehkki siin on peale kruiisisadama ka kaubasadam. Arrecifest on teateid XV sajandist. Linna nimi tuleneb vulkaanilisest riffist, mis poolkaarena piirab selle taha jäävat varjulist sadamat ning mis andis varju nii tormise mere kui pisut paremat kaitset ka piraatide eest. Seetõttu tekkis siia korralik sadam ning selle juurde üsna rahvarohke kaupmeeste-kalurite linnake üsna pea. 1594. a ehitati sadama kaitseks Casillo de San Gabriel, milleni viis tõstesildadega pikk kivimuul tänaseks Arrecife visiitkaardiks saanud väravaga selle alguses. 1799. a ehitati lahe teise serva ka Castillo de San Jose, mis pidi kaitsma sadamat teiselt poolt, kuid sisuliselt minetas kindlus oma kaitseefekti juba ehitamise ajal ning reaalselt ei ole seda sadama kaitseks kunagi vaja läinud. Hoonet tarvitati laohoonena. Vanalinn külgneb merega kitsalt ühendatud madalaveelise maalilise laguuniga, millest algselt ammutai soola. Sellest mitte kaugele jääb Plaza de las Palmas, mida ehib 1778. a ehitatud barokne piiskopikirik - El Charco de San Gines, püstitatud juba XVI sajandil ehitatud kiriku asemele. Algne pühakoda hävis piraatide rünnakus 1571. a. Kui saare ajalugu lugeda, siis piraatide, olid nad siis moslemid või kristlased, eriliseks vihkamise objektiks tunduvad olevat kirikud ja pühamehed. Esimesi rüüstati ja põletati sageli vaid rüüstamise mõnu pärast (ok, eks kullast küünlajalad ka maksid midagi) ning teisi piinati ja tapeti lihtsalt puhtast tapmisrõõmust... Võrreldes Puerto del Carmeniga on Arrecife siiski viimased aastasajad oluliselt paremini hingitsenud ja loomulikult  turismibuumi ajal õitsele löönud – viimast kinnitab näiteks saare ainuke kõrghoone (miks ta ainuke on, sellest ehk siis, kui juttu tuleb Lanzarote XX tähtsaimast mehest – Cesar Manriquest) – Arrecife Gran Hotel. Täna elab Arrecifes üle poole saare rahvast.

 

Gran Hotel. Arrecife

| Üles |

 

Avenidas la Marina. Arrecife

| Üles |


Meie huviks oli niisiis pisku vanalinn ja laguun selle ääres ning eespool mainit' paar vana kindlust...


Castillo de San Gabriel on väike, kuid ühes värava (Puente de las Bolas) ja muuliga päikeses sillerdava mere ning mustade laavakaljude taustal väga maaliline. Mõneeurose piletiga lunastasime sissepääsu ajaloo- ja arheoloogiamuuseumisse. Muuseum nagu muuseum ikka, tervituseks kogu tekst hispaania keeles, kuid võimalik telefoniäpiga siiski kogu inff kätte saada ka inglise keeles. Ekspositsioon annab hea ülevaate Lanzarote ajaloost, Arrecife ja San Gabrieli loost. Muuseumis nähtavate suurtükkide kohta räägitakse, et need pärinevat Kuuba pärast puhkenud Hispaania-USA sõja ajal kusagile praeguse Mirador del Rio kanti ehitatud patareist. Peale viit minutit muuseumis juhtus paratamatu, sest viie- ja seitsmeaastane ei viitsi kaua vitriine, laevamakette ja garvüüre hispaania keeles vaadata. Võtsin nad siis näpu otsa ning  kolmekesi peitust mängides kõndisime kindluse läbi itsitades igasuguste naljakate ja absoluutselt mitte naljakate (minu jaoks) asjade üle. Kui lõpuks kahe blondi pika lehviva seelikuga printsessiga kindluse katusele saabusime heldis seal keegi vanaproua ning tegi daamikestest vargsi pilti...

 

Castillo de Dan Gabriel. Arrecife

| Üles |

 

Liivakunst

| Üles |


Kohvik Valery Calle Leon i Castillol, Arrecife kesksemal jalakäijate tänaval, jäi silma esmalt suure jäätiseleti ning seejärel veel suurema koogiletiga. Jäätis on olnud viimastel päevadel võlusõnaks – seetõttu otsustasime teenida lastevanematena taas odavat populaarsust. Jäätised, kohvi ja ekleerid – ja jõuad rohkem. Niipaljukest, kui seda vanalinna alles on, jääb see enamuses Arrecife katedraali - Iglesia de San Ginesi – ümber madalaveelise laguuni äärde. Valgeks krohvitud majad mustast laavakivist nurgakvaadritega, hispaanialikud glasuuritud kividest tänavasildid ja nimed, sekka mõnel nurgal ka glasuuritud plaatidest pühakupilt. Ei midagi väga hirmus erilist, ei midagi väga vana – vanemad kivid seintes ehk XVII sajandist, kuid jaanuaripäikeses siiski mõnus jalutada ja korraks kirikuhämaruses aeg maha võtta (niipaljukest, kui seda on võimalik kahe Browni osakese seltsis), kuniks Hele-Liisa Las Palmase plaza äärset kangapoodi inventeerivad. Laguuni kaldapealsel – vaikset kohvikutega palistatud tänavat kutsutakse kaheksakümnendatel maha koksatud Rootsi peaministri auks Olaf Palme avenüüks – hetke endast läbi lastes otsustasime Arrecife tolmu jalgelt pühkida.

 

Iglesia de San Gines. Arrecife

| Üles |

 

Arrecife laguun

| Üles |

 

Parkimismarkeering

| Üles |

 

Castillo de San Jose

| Üles |

 

Arrecifet jääb meenutama panoraam vaatega Castillo de San Jose müüridelt. Moodsa kunsti muuseumi nautimise asemel tegin ülesandeks Tommile (...mu nimi on Tom. Tom Tom...) leida üles Jameos del Aqua...


Lanzarote liiklus tundub nagu Saaremaal Kui õhtul tagasi Puento del Carmeni poole sõitsime, võrdlesin liiklust ja aknast nähtavat Sõrvega, mis Helele (saarlasena) millegipärast hirmsasti nalja tegi. Ka vahemaid võib võrrelda Saaremaaga või Hiiumaaga – järgnevasse külla või linnakesse näitab ikka teeristilt 7 ja 12 kilomeetrit, hea küll, mõnes kohas ka 15... Maastik muidugi (eks ma saan ise ka aru, et võrdlus Sõrvega on pisut luuleline) ent on paeluv ja väga Islandi moodi, kuigi vanadel laavaväljadel ja vulkaanikülgedel ei kasva sellist sametist rohelist samblavaipa nagu Islandil kohati tavaline. Lanzarote küngastel kiduvad hõredad okastaimed, sekka mõni istandustest ära karanud opuntia vm kaktus või mõne mahajäetud põlluterrassi servale kasvama jäänud üksik palm. Samas on see mulje üsna petlik, sest nö looduslikke taimeliike pidavat kasvama siin üle 600, neist 20 (ühe näppu jäänud brošüüri andmetel) kasvavad vaid Lanzarotel. Panoraami raamib kas ookean või vulkaanid. Viimaste koonuseid kerkib igal pool. Vulkaaniks loetakse tulemäge, mille kõrgus on üle 80 m – selliseid pidavat siin näha olema umbes 160 ringis, kuid kõikvõimalikke kraatreid kokku arvatakse olevat üle kolmesaja. Ühesõnaga – Saaremaa suuruse saare jaoks on seda kõike üsna palju.

 

Opuntiad ja põlluterrassid

| Üles |

 

Mulje asulatest on esialgu harjumatu. Külad hakkavad säravvalgete kobaratena valkjate-mustjate koonuste ja sinimere taustal kaugelt silma. Tõepoolest – kõik hooned on valged. Külade sees on pisut värvilisem – traditsioonilised rohelised ja sinised aknaraamid ning uksed, vanadel majadel mustast kivist detailid, palmid, põõsad ja ronitaimed pisut värvivad seda valgesust, kuid küladeski, eriti uutes arendustes (mida siin tundub olevat omajagu), suuremaid puid peale üksikute palmide ei kohta. Arrecifes ja meie kodulinnas nägime ka suuremaid tänavapuid, ent üldmulje linnast väljaspool on üsna puuvaba – veel üks sarnasus Islandiga. Mõnus on see, et kui pealinna linnasüdames leidub kohati 3-4-5 korruselisi hooneid, siis mujal pole senini kohanud rohkem kui kahekorruselisi hooneid... Kõik samas põhjaafrikalikult valged kuubid vanusest hoolimata, ainsaks vaheks distantsilt võib-olla see, et vanemad kuubid oma kulunumate servadega tunduvad kuidagi inimlikumad (soojemad) kui joonlaua ja sirkli järgi kokku seatud uusarendused oma arvutigraafilises  täiuslikkuses.

 

Arrietta panoraam

| Üles |


Saatuse tahtel ei saanud meie esimeseks sihtpunktiks mitte Jameos del Aqua, vaid kaktuste aed – Jardin de Cactus. Et see oli meil nagunii plaanis, siis niipea, kui silt teelt maha näitas, keerasimegi sisse. Esmapilgul väljast suhteliselt mittemidagiütleva mustast laavakivist seina tehtud ovaalse kassaluugi ees seistes ei oleks osanud arvata, milline lahe elamus selle taga peitub! Piletit ostes selgus, et võime osta nö komplekspileti, millega pääseb vaatama veel 4 saarekese ägedamat kohta, hoides sellega kokku kümneka näo pealt. Naerusuine daam kiitis meie valikut ning ulatas piletid ning ühes nendega Lanzarote kaardi (takkajärgi kommentaarina – see kaart osutus asendamatuks tööriistaks järgnevatel päevadel):

"Bienvenido!"

Kaktuste aed on kujundatud amfiteatrina künkanõlva, mida troonib vana valgeks krohvitud pukktuulik. Pinnad on liigendatud mustade ja valgete kividega ning peene vulkaanilise kruusaga (näib siin saarel igal pool muru asendavat), laavakivist müüride ja müürikeste vahele on pandud kasvama kõikvõimalikke kaktusi, piimalilli jms – kokku rohkem kui 10000 liiki. Sukulentide kollektsiooni rikkuselt peetakse seda üheks maailma mitmekesisemaks. Ent mitte botaanilise kollektsiooni osa pole see, mis sellele aiale annab erakordse võlu, vaid aia loonud arhitekti, Cesar Manrique, stiil. Kuigi öö, Hele ja kõik need Puerto del Carmeni kõrtsud juba ammu kutsuvad, raiskan veel mõned minutid, et Manriquest rääkida – ilma temata ei oleks Lanzarote see saar, mis ta praegu on.

 

Jardin de Cactus

| Üles |


Manrique elulugu ma siin ümber jutustada ei viitsi – netist ning mõnest XX sajandit käsitlevast paremast kunstiraamatust saab kindlasti tema kohta lugeda, kuid mõnede faktideta ei saa. Manrique sündis Lanzarotel Arrecifes 1919. a. Kuigi ta elas tudengina natuke aega New Yorgis ja sõdis Franco poolel Hispaania kodusõja keerises, veetis ta suurema osa oma elust Lanzarotel. Temast räägitakse sageli kui arhitektist, ent tema looming pole pelgalt arhitektuurne. Pigem on tegu kunstnikuga suure algustähega, kes suutis "toota" maale, graafikat, interjööre, hooneid, aedu ja maastikke. Cesarmanrique.com kirjutab:

"It is impossible to imagine Lanzarote as it stands today without César Manrique. He was a painter, sculptor, architect, ecologist, monument preserver, construction advisor, planner of urban developments, outliner of landscapes and gardens."

 

Tualetimärgistus. Jardin de Cactus

| Üles |

 

Tema loomingut iseloomustab sügav austus kohaliku looduse, maastike ja traditsioonide vastu, kuid kindlasti ei ole tema looming traditsionaalne, meenutades oma vormikõnelt Hunderwasserit, Gaudid, Dalid, kuid 1960-te 1970-te modernistlikumas võtmes. Tema rajatised kasutavad kohalikku laavakivi, valget krohvi, musta metalli ja kasvavad kohalikust maastikust välja sulandudes laavaväljade, okastaimede ja vulkaanikoonuste vahele nii, et tekib uus kvaliteet, mis, tõesõna, annab juurde nii loodusele kui loob vägagi omanäolised õdusad ja meeleolukad ruumid, milles puuduvad täisnurgad. Kaktuste aed on seejuures väga heaks näiteks, kuid Jameos del Aqua, mida täna seejärel külastasime, ainult kinnitab seda. Iga detail on paigas, üldpilt vaoshoitult selge, kuid samas julge ja üllatav, tervik ääretult inspireeriv! Kaktuste aia restoran on sellele väga heaks näiteks; kuigi miljöö on pubilik, pole interjööril midagi pistmist pubiga klassikalises mõttes, küll pisut 1970 alguse disaini pitserit kandvad mööblitükid, aknad, lühtrid jms on omanäolised, ajatud, omavahel ja hoone ning aiaga suurepäraselt klappivad, kuid samas ka eraldi võetuna ei kaota oma võlu. Manrique töötas koos mitme kohaliku kunstnikuga, neist võib-olla kõige rohkem kohalikel objektidel Jesus Sotoga. Kaktuste aia keskmesse jääv bassein on veel üks element, mis Manriquele tundub omane olevat: niipalju, kui täna Kaktuste aiast ostetud raamatut sirvides olen näinud, jääb mulje, et igasse aeda on meister leidnud kohakese veele. Arvestades seda, et Lanzarotel sajab harvem kui Saharas, ei saa siin ilmselt veest olla kunagi liiga palju.

 

Restoran. Jardin de Cactus

| Üles |

 

 Jardin de Cactus

| Üles |


Kusagil eespool vist lubasin midagi köhatada Manriquest ja Arrecife "pilvelõhkujast". Tegelikult seost polegi muud, kui et Manrique teeneks loetakse seda, et Lanzarotele peale selle suurhotelli pole kõrghooneid ehitatud. See on välistanud väga suurejoonelised arendused, mistõttu üldmulje asulatest tundub olevat traditsiooniline – nagu see paari viimase aastasaja jooksul on kujunenud ja ei tapa vaateid mägedele ega merele. Ei oska hetkel küll teiste mereäärsete asulate kohta kosta, kuid vähemalt Puerto del Carmenis nii on. Juhtusin hiljuti vaatama üht Puertoriikot 1950-tel kajastavat filmi "Rum Diary", kus ühes kahekõnes peaosaline on jahmunud võimalusest, et hotellidega ülekülvatud rannikul vaade merele ei ole igameheõigus, vaid seda saavad lubada vaid need, kes suudavad maksta rohkem... Kui paljud rannikud maakeral sedaviisi on rikutud ja ainus, mis seda põhjendab, on ahnus. Manrique niisiis vähemalt selle saare (siiani) suutis päästa. Manrique mõtteviisi seejuures ehk illustreerib kõige paremini üks tema tsitaat:

"When I returned from New York, I came with the intention of turning my native island into one of the more beautiful places in the planet, due to the endless possibilities that Lanzarote had to offer."

...Paradoksaalne on see, et mehe elu katkes 1992. aastal traagilises autoõnnetuses 74 aasta vanuselt...

 

 Jardin de Cactus

| Üles |


Kaktuste aiast lahkusime ääretult positiivsete emotsioonidega, et siis kümnekonna kilomeetri pärast võtta ette teine Manrique teos - Jameos del Aqua. Koha leidmine ei olnud raske, ent teel kohtasime üht põnevat takistust – Aaloe muuseumi. Aaloe on Kanaaride kaubamärk. Juba Puerto del Carmenis esimesel jalutuskäigul jäi silma vähemalt kümmekond poekest ja suisa noort kaubamaja, kust võimalik hankida kõiksugu aaloe baasil tehtud ollust, mida saab sisse võtta, peale määrida või kesteabveel mil viisil tarvitada. Muuseum-shop võlus kohe meie üle 16 aastast naisperet, kes sukeldusid aaloe hingeeluga tutvuma sellal, kui meie lasteaia keskmise vanuserühmaga ümber maja kõndisime ja aaloepõldu pildistasime jning lõpuks tahvelarvutis poest hangitud aaloe-beseede saatel fruitninžat mängisime.

 

 

Aaloe monument

| Üles |

* * *

 

Aaloed imetaimena on kirjeldanud sumerid, seda kasutati Vanas-Egiptuses, Vanas-Kreekas ja Roomas jne. Praegu on see ilmselt üks osa Kanaaride brändingust kuid samas ka üks väheseid kultuure, mille kultiveerimine saarel ka kaasajal, peale sibulakasvatuse, reaalset mõtet omab.

 

* * *

Poole tunni pärast, kui fruitninža hakkas juba printsesse ammendama, väljusid kaks õnnelikku daami uudise saatel, et pakk ostet' aaloe-asjadega saadetakse tasuta koju.

 

Aaloe istandus, vist oli sordi nimi 'Milleri'

| Üles |


Jameos del Aqua disainisid Hephaistos&Manrique... 3000 (või oli see 5000? - üks allikas väidab üht, teine teist), aastat tagasi purskas Monte Corona – üks saare kõrgemaid tulemägesid, mille laavavoolust tekkis ligi kuuekilomeetrine tunnel mereni Punta Mujeresi ning Orzola vahel. Kuigi tegemist ei ole maailmas tekkeliselt unikaalse nähtusega, on see siiski teadaolevalt maailma suurimate hulgast, ent koos merealuse osaga kõige pikem. Osa tunnelilage langes sisse ning nii moodustus justkui kaks koobast Cueva de la Verde ja selle merepoolne sõsar. Manrique kujundas viimasest luksusliku ja väga laheda disainiga kontserdipaiga ning restorani, mida on väga raske nimetada hooneks, või aiaks... Koobas...

 

Jameos del Aqua

| Üles |

 

Parklast minnes ei paista algul silma midagi erilist, mõned põneva kujuga laavakivist ja metallist valgusti-seened, ventilatsioonišahtid jne, ent laskudes valgeksvärvitud kaljule sisseklapitatud mustadel puitastmetel keerdtreppi pidi koopa eesruumi - Jameo Chicosse (Jameoks nimetavad kohalikud vulkaanilise tunneli sisselangemisel tekkinud koobast), leidsime end järsku helesinise veega tehisjärvekese äärest, valgeksvärvitud kaldaribal. Kompott on uskumatu (heas mõttes) ning justkui irreaalne. Laavakivirahnude vahele pikitud trepid viivad taamal mustendavasse katedraali suurusesse tunnelisse, - Jameo Grandesse, mille põhjas peegeldab järveke. Järvekeses elavad haruldased pimedad krabid. Sildid järvekese kohal rippuva tee kohati allapudenenud balustraadil keelavad münte järve loopimast – müntide korrodeerumisel tekkivad jääkained ohustavad krabisid. Kahjuks järvepõhi valendab rahadest nagu tähistaevas ja vähemalt paar idiooti meie ees kõndides saatis oma osa metalli  vette lisaks...

 

Jameo Chico. Jameos del Aqua

| Üles |

 

Jameo Grande. Jameos del Aqua

| Üles |

 

Jameos del Aqua

| Üles |

 

Kulgemine üle mustade laavaväljade, mis kuivas kliimas säilivad "värsketena" aastasadu ja mida kohati ehivad valgest liivast düünid, oli sobivaks sissejuhatuseks Orzolale – pisikesele kalurilinnakesele Lanzarote mõistes "maailma lõpus". Tegelikult on linnakese põhiline tähtsus hetkel sadamana, kust saab sõita laevaga La Graciosale – pisikesele saarele Lanzarote põhjakaldal. Kui välja arvata paar randa ja windsurfing, siis meiesuguste jaoks meelitab linn pigem oma kalarestoranidega. Neist kõige põhjapoolsemas, mille avaratest akendest paistab kõnnumaa taustal väike mereriba ja selle taustal La Graciosa, tellisime oma õhtusöögi... Isegi lapsed sõid kala, kuigi meile Helega eelroana toodud karpide peale ei läinud küll kellegi silm printsesside hulgas särama.

 

Orzola poole

| Üles |

 

Monte Corona

| Üles |

 

El Norte. Orzola

| Üles |


Tagasisõit Puerto del Carmenisse kulges imelise päiseloojangu värvides. Maribeli ees parisin auto korraks maja ette keelumärgi alla ja jätsin Liisa valvesse. Kui viie minuti pärast parklakohta otsima läksin, seletas Liisa auto juures juba politseinikega. Võmmid tegelikult ei tahtnud paha, vaid olid murelikud seepärast, et kohe-kohe pidi saabuma prügiauto, kuid meie Tumesinine Välk takistab seda. Tegin kiiresti sääred politseinike sõbralike käeviibete saatel. Auto peesitab nüüd Allemagne tänaval, meie juurest paar-kolm minutit jalutada.


Ok. Aitab! Pisikesed on jäänud lõpuks tuttu, Hele seisab kärsitult juba ukse juures. Lähme linna pahandusi otsima.

 


 

27.01.2017. Kell 9.30. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles


Tortilla on ahjus. Printsessidele serveeriti juba krõpse Sparist hangitud Inglismaal toodetud piimaga. Surfan netis ja uurin kohalike spaade kohta. Probleem on selles, et basseinivesi on suhteliselt jahe – minu tänahommikuse sisseplärtsatamisega sai see fakt taas kinnitust. Merevesi pole ka teabkui soe – igatahes ei taha pisikesed meres olla. Puerto del Carmenis nagu oleks jutu järgi senise uuringu põhjal termaalspaa. Lähme teeme Helega peale sööki luurekat.


Eilne jalutuskäik kujunes hea mitme tunniseks. Inventeerisime mitut kohta. Esimene oli vast kõige fäntsim, kuid ei tahetud teenindada. Võib-olla oli sel pistmist midagi sildiga "Escort Girls"... Samas, baar nagu töötas ja üsna mitu inimest nautis omi jooke. Nautisime siis kottpimedat merevaadet kuni külm hakkas ning kolisime järgmisse kohta, kus Elvis Presley reinkarnatsioon jukeboxi kõrval kitarri ning rütmimasina saatel pähekulunud poolesajaaastavanuseid hitte esitas. Koht pungitas rahvast – enamus ilmselt pisut ärakõrbenud nägudega turistid, kuid meeleolu tundus ülev ning tellitud špritzer saabus loetud sekunditega. Presley väsis varsti ja pakkis pillid kotti. Kohe selgus, et ka kõrts suletakse – juurde tellida enam ei saa. Kolisime siis La Grutasse – kokteilikohta kohe Maribelist üle tänava.

 

Mõnus koht. Hea musa, lahe baarman. Hot whiskey ja drambuie... Olime peaaegu ainsad külalised baaris, sestap jäi baarimehel aega pühenduda meiega lobisemisele. Rääkisime-lõõpisime niisama tühjast-tähjast, kuid vahepeal uurisime saare ja inimeste kohta. Kutt tuli saarele 15 aastat tagasi ja on kogu selle aja baarmani ametit pidanud. Tema jutust jäi mulje, et suved on kuidagi soojemaks ja põuasemaks läinud ja see on toonud kaas omad lisajamad. Kas sellega seoses või mitte, kuid ka saarele tulijaid pidavat aasta-aastalt vähem olema – kes Kanaare tahavad külastada lähevad pigem Tenerifele või Gran Canariale – Lanzarote jääb kõrvale... Uurisime ka selle kohta, mida vaadata, kuid selles osas mingit murdelist lisainfot ta meile ei osanud anda. Ehk saime kinnitust, et Tequise turule tasub pühapäeval ikka kindlasti minna ning kohalikku veini on mõtet pigem Sparist osta, kui turistilõksudest, aga viimast võiks arvata ju nagunii... Nii me seal siis limpsisime omi drambuie'sid puhtalt ja baarmeni soovitusel koos šoti viskiga...
 

Drambuie

| Üles |

 


 

27.01.2017. Kell 23.10. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tänasest toredast päevast hoolimata on õhtu pisut murelik – Annike on pisut tõbine. On loid ja arvatavasti kerges palavikus. Kui kodus Hele kraadiklaasi näpuvahel hoidis arvasime, et seda pole küll vaja kaasa võtta. Praegu oleks sest võib-olla abi. Ilmselt võttis juba kodust mõne viiruse kaasa, mis nüüd välja lõi - viis päeva läheb sellega tavaliselt. Juba eile õhtul Orzolas tundus ta kahtlane, kuid täna ennelõunal oli selge, et pisikesel on haigus naha vahel. On nagu on, igatahes muudab see meie homseid plaane tunduvalt...


Spaa otsing lõppes fiaskoga. Leidsime netist otsitud termaalasutuse kerge vaevaga kvartalikese kauguselt Playa Blanca suunast. Spaas selgus aga, et nad rohkem nagu tegelevad pensionäride ravimisega ja lapsi alla 10 aasta hea meelega üldse sisse ei lase, pealegi pole neil ujulat, vaid mõned kuumavee-augud ja erivannid. Meiega vestelnud näitsikule teadaolevalt mingeid teistmoodi sisespaasid Carmenis ei olevat, hotellidel on küll omad basseinid, kuid neid reeglina ei köeta. kütteta. Veepark on kindlasti Rancho Texases, kuid nendegi basseinid asuvad lageda taeva all ja jaanuaris jahedad. Kehitasime õlgu ja kõmpisime hotelli tagasi ja otsustasime randa minna... Siis selguski, et Annikesest randa minejat ei ole. Hele jäi temaga tuppa, meie Laura ja Liisaga jalutasime Playa de los Pocillosele.


Laura nautis täiega musta rannaliiva ja siiski üsna tagasihoidlikult külmavõitu merevett. Vedelesin maas ja proovisin skitsida samal ajal, kui Liisa-Laura laineid varvastega püüdsid ja teokarpe otsisid. Tegelikult oli rannas üsna tuuline: kui päike pilvede taha varjus, aga taevas oli pilvi liigagi palju, siis hakkas särgita üsna pea ebameeldivalt jahe.

 

Playa de los Pocillos. Puerto del Carmen

| Üles |


Lõuna paiku naasime hotelli, taskud täis liiva ja merekarpe ning haarasime nurga pealt kõigile kaasa jätsituutud. Annike oli maganud ja näiliselt reibas. Pakkisime end Mazdasse ning võtsime suuna uuesti Orzola peale – seekord sihtpunktideks Cueva de los Verdes ja Mirador del Rio...

 

Vanad laavaväljad Cueva de los Verdese ees

| Üles |


Cueva de los Verdese juurde saabudes selgus, et Jameos del Aqua – eile külastatud restoranikoobas – jääb vaid ca kilomeetri kaugusele – kaardi peal tundus punktide vahe küll palju suurem. Parklasse jõudes ei ärganud vahepeal päevatuttu suikunud Laura isegi ustepaugutamise peale. Otsustasime nii, et mina lähen Annikese-Liisaga koopasse kolama ja Hele-Laura tulevad siis järgi, kui preili ärkab. Väravasse jõudes selgus, et sisse lastakse paarikümneste gruppide kaupa. Meil vedas, sest vaevalt saime koopasuhu maha istuda, kui matk koobastes võis alata.

 

Koopasuus. Cueva de los Verdes

| Üles |

* * *


Ma vist eile kirjutasin, et Cueva de los Verdes on Monte Corona maa-aluse laavajõe tunnel. Täna olen ma targem niipalju, et sellised tunnelid tekivad siis, kui suure laavajõe pealmine osa jahtub ja tekitab kooriku, mille all vedel laavamass edasi voolab. Kui laavavool lakkab jäävad järgi mõnikord tunnelid. Cueva de los Verdes on üks sellistest; osa kokku üle 6 km tunnelist asub nö maa peal. See on tekkinud Malpaís de la Coronale (malpais – badland - tühermaa vms) – ehk siis ligi 20000 aastat tagasi Monte Corona purskel tekkinud laavaväljale selle sama vulkaani hilisemal elluärkamisel 3000...5000 aastat tagasi. Muuseas – Monte Coronat peetakse selleks vulkaaniks, mis Lanzarote mere põhjast kergitas. Osa tunnelist jätkub aga vee all, kus see kannab nime Tunnel de la Atlantida. Veealuse osa pikkus on ca 1,5 km ja see on teadaolevalt maailma pikim sellelaadne veealune moodustis.


Koobas oli saareelanike hulga teada juba ammustest aegadest ning tuntud varjupaigana, kuhu mindi igat liiki piraatide, orjaküttide jm lontruste eest varju otsima – reeglina see ka inimesed päästis. Koobaste nimi – Verde – ei tulene kuidagi koobaste värvusest (verde eeldaks nagu rohelist), vaid sellest, et koopasuus hoidis varjul omi kariloomi kohalik Verde nimeline perekond. XVI-XVII sajanditel, kui saart korduvalt rüüstasid Põhja-Aafrika piraadid, kogunes koobastesse sageli rüüsteretkede aegu elanikke kogu saarelt.

 

Cueva de los Verdes

| Üles |

* * *


Giidi juhatusel alustasime oma vähem kui 1,5 kilomeetrist retke koletus koobastikus. Pisikesed uurded ja suured tunnelid põimuvad siin-seal moodustades kohati tohutu suuri võlvkäike. Vahepeal on läbipääsud nii väikesed, et tuleb ühest kambrist teise kummargil liikuda. Retk on jõuga tehtud meeldejäävaks. 1964. a kujundas Jesus Soto koobaste valguslahenduse. Liikumistee panid nad paika koos Manriquega. Eri värvi prožektorid loovad muinasjutulise atmosfääri. Valgust on parajalt, midagi ei ole ülevalgustatud. Ühte kavalamatest trikkidest varjab raja lõpuossa ehitatud madalaveeline bassein, mis peegeldab kõrget valgustatud koopalage. Peegeldus võimendab koobast, mistõttu tekib üüratult suure ja sügava koopa efekt. Kui giid vette kivi viskas, paistis enamuse nägudest päris siiras üllatus.

 

Cueva de los Verdes

| Üles |

 

Monte Corona läbi Liisa silmade

| Üles |


Pea tunni pärast auto juurde jõudes selgus, et Laura-Hele on ilmselt koobastesse läinud. Ette teades, et neil läheb nüüd ilmselt aega, sättisid Annike ja Liisa end joonistama, mina tegin tutvust ühe opuntia ilusate ja äärmiselt maitsvate, kuid ebaausalt okkaliste viljadega. Opuntia vilju puhastatakse üldjuhul paksude kinnastega. Nüüd ma siis ka tean miks. Üks ülipeentest ja teravatest okastest on senini sõrmes...


Mirador del Rio poole kulgev kitsas märgistamata tee viib üle lainja laavavälja. Kuigi üsna rikkalik taimestik annab tunnistust laavavälja vanusest on siiski raske uskuda, et see jube must töngermaa on vähemalt 3000 aastane...

 

Mirador del Rio poole...

| Üles |

 

Monte Corona! Jeeeee!

| Üles |

 

Mirador del Rio – mirador viitab (kaunile) vaatepunktile – on Lanzarote üks imposantsemaid ehitisi. Disainitud on see taas ei kellegi muu kui Cesar Manrique poolt 1974. aastal koos Jesus Soto and Eduardo Caceres'ga. Koht valiti välja seetõttu, et ajalooliselt asus siin vaatepunkt mere jälgimiseks avastamaks varakult piraate ja Hispaania-USA sõja ajal ka jänkide aluseid merel juba varakult... Arusaadav, vaade kaljutipust on kirjeldamatu!

 

Mirador del Rio

| Üles |

Enamus ehitisest peitub kaljuseina tippu sisse ehitatuna nii, et Monte Corona poolt tulles näeb vaid piskut laavakivist müüri üksiku ovaalse aknaga selles. La Graciosa poolt vaadates on oletatavasti kaljuseinas näha vaid paari suurt ovaalset ava - need on Mirador del Rio restorani aknad (kui niigi palju paistab maapinnalt 475 m kõrgusele vaadates). Ehitise arhitektuurikeel tundub juba nähtud Manrique töödega väga sarnane. Muljetavaldavalt suur igatpidi ümar-ovaalne restoraniruum mitme hiiglasliku ümara panoraamaknaga, millest paistab La Graciosa tervikuna oma paari väikese külakesega, üllatab peale sissepääsu hämarat ja ahast väljavalgustatud seinaniššidega käiku. La Graciosa tagant piilub pisike, vaid ühest vulkaanist koosnev Montana Clara saar. Otse alla vaadates jääb silma iidne soolaväli – Salinas del Rio.

 

La Graciosa I (restoranist)

| Üles |

 

Kui tahta panoraami koos tuuleõhuga, saab minna restorani katusele. Ausalt öeldes on raske hinnata, kas ilusam/parem vaade avaneb restoranist või selle katuselt kaljude vahele peidetud terrassilt – mõlemad on lihtsalt hingematvad. Kuumi võileibu süües ning aknast lennukivaadet nautides tabasin end mõtlemast sellele, kui pieteeditundeliselt on kõik see siin kaljusse raiutud...

 

La Graciosa II (katuselt)

| Üles |

 

Miradel del Rio restoran

| Üles |


Valisime tagasisõiduks aeglasema kuid see-eest maalilisema tee Monte Coronast põhja poolt, üle Ye ja Haria Teguise'i. Päike oli taas juba üsna madalal horisondi kohal andes kauni etenduse püstloodsete kaljude kohal rippuvalt teelt mere ja Monte Corona taustal.

 

Ye

| Üles |


Ye'st Haria poole laskudes muutus järsku maastik palju rohelisemaks ning palmilisemaks. Loomulikult mingeid suuri metsi ja aedu ei olnud näha, kuid lõunarannikuga võrreldes oli kõik palju rohelisem. Jutt sellest, et Lanzarotel põllumajandus puudub peale turismi tulekut ei pea paika. Kuigi oli näha ka suuri terrassidena mäekülgedele üles jooksvaid mahajäetud endisi põlde, tundus siiski, et vähegi horisontaalsed pinnad olid üles haritud. Ka mõned traktorid ning mõlkis mullased maasturid andsid tunnistust sellest, et mingi põllutöö siin käib.

 

Põllud...

| Üles |

* * *


Kui minna Lanzarotele otsima ilusat vanalinna, siis Haria on ilmselt see, kuhu minema peab. Haria ühe Lanzarote vanima linnana asub Monte Corona jalamil, kaunis mägedevahelises rohelises orus. Vanalinna pisikesed mustanurgalised valged vanad majakuubid, ülikitsad rahulikud kivisillutusega tänavad, mis viivad kitsukesele peaväljakule – Plaza Leon y Castillole. Aiad on haljad, viljapuuaiad ja palmialleed tekitavad mulje nagu sattunuks Lõuna-Marokosse. Haria ümbrus on olnud läbi ajaloo tänu oma viljakatele muldadele (mis ei ole jäänud laavavoolude alla viimaste aastatuhandete jooksul) saare tähtsamaid põllumajanduspiirkondi. Üheks põhjuseks peale mulla on piirkonnas kahtlemata jõekesed. Haria nimigi tähendavat guanchi keeles veeallikat. Kui korraks minna jutuga tagasi Rohelise Koopa juurde, siis just Haria rahvas oli see, kes sellest enim kasu lõikas. 1586. a pääsesid linlased orjakütt Murat Reisi käest koopasse varjule. Morato Arraez, nagu teda kutsuvad hispaanlased, oli Türgi laevastiku admiral ja üks oma aja metsikumaid ja kardetumaid piraate Vahemerel ning Atlandil. Sellel reidil olid kõrilõikajad rüüstanud kogu saart ning vangistanud juba hulga inimesi mujalt. Hariast, mis oli tollal üks Lanzarote tähtsamaid ja rahvarohkemaid paiku, lootsid nad oma orjasaagile head lisa saada, kuid jäid pika ninaga. Vihas põletasid metslased linna, säästmata midagi ega kedagi, isegi viljapuid, kuid inimesi kätte ei saanud...

 

Haria on ka kõigi Manrique fännide palverännusihtkoht, sest Harias asub Cesar Manrique majamuuseum ja temanimelise fondi peakorter.

 

* * *
Meie tutvus Hariaga jäi kahjuks põgusaks. Päike loojus, Annikesel oli uuesti halb hakanud ja nii me siis piirdusime loojangukumas mõne fotoga.

 

Haria

| Üles |


Tee Hariast Teguiseni kulges vulkaanide nõlvadel. Kui algul olime laskunud Monte Corona juurest alla, siis kümmekond kilomeetrit edasi sattusime tõelisele serpentiinile mis siksakitades lõppes platool, Los Vallese külakese kõrval. Ühe mahajäetud kõrtsu juures tegime peatuse. Milline panoraam! Sellest kohast paistis mõlemal pool ookean, kaugel taamal Haria ja Monte Corona, teisal võis oletada ehk Arrietat? Rohelised ülesharitud mitmesajaaastased terrassid ja mahajäetud terrassid, sekka mõnel mäeküljel rippuv valge kuubik, ehitud paari turris palmikrooniga. Kõik nagu peo peal... Panoraami vaadates tekkis selline tunne, et maakera ongi ümmargune; tõesõna – silmapiir kooldus kauguses laugjaks kaareks nagu vaadanuks seda läbi lainurkkaamera... Kaunid vaated jätkusid Teguiseni, tegelikult ka sealt edasi... Ent kusagil sealpool (siis lõuna poole) kaob rohelus ja maad võtab mustjaskollakas tühermaa, millesse justkui raiutult on istutatud karjakaupa valged majakesed. Teguisest lahkudes süübis meelde taas õhtupunas roosatav vanalinn, mille pärliks on vulkaanikraatri serval linna üle valvav Castillo de Santa Barbara. Kui vähegi saab, siis järgnevatel päevadel püüaks sinna tagasi minna.

 

Maakera on ümmargune!

| Üles |


Maribeli jõudes oli selge, et Annikesel on  palavik. Matsime õhtusöögiplaani linnas  ning vaaritasime tubli pajatäie "paskette" hispaania moodi, st jumalikult maitseva kohaliku toorsalaamiga (see on nii maitsev, et käin seda salaja külmkapil veini kõrvale söömas).


Head ööd!

 

 


 

28.01.2017. Kell 6.30. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles


On varahommik kohaliku kella järgi, Eestis aga näitab kell peaaegu pool üheksa. Vaatame Lauraga hispaaniakeelseid multikaid. Teised veel magavad. Kahetunnine ajavahe... Kuidas tänane päev hakkab välja nägema, ei tea, eks vaatame, kui kõik ärkavad. Kuna Annikesest pole täna kindlasti merde minejat ega muidu rändajat, siis eile õhtul arutasime mõtet minna hommikul Texas Ranchosse – see pidavat olema kauboistiilis loomaaed ja veepark ühes tükis.  Asub ta kohe Puerto del Carmeni külje all – paar kilomeetrit ehk meie pesast... Vaatame-mõtleme...

 

Mingit liikumist on kuulda - keegi on ärkamas... Lähen keedan kohvi...
 

 


 

28.01.2017. Kell 20.45. Restaurante del Mar. El Golfo

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Atlandile... Restaurante del Mar. El Golfo

| Üles |

 

 


Hommikusest ideest minna vaatama loomi, ei saanud asja, sest Annike oli päris hädas oma tõvega ja Laura ei olnud lihtsalt loomade vaatamisest ega veepargist huvitatud (takkajärgi tarkusest võin öelda, et ka tal oli arvatavasti juba sel hetkel juba tõbi naha vahel). Et proviant külmakapis tahtis täiendamist võtsime Helega ette jalutuskäigu Spari, mis päädis mõnusa hommikukohviga ühes kodulähedases kohvikus ja otsusega, et Hele jääb põnnidega Puerto del Carmenisse - meie läheme Liisaga saart avastama. Homme lähevad siis Hele-Liisa kõigepealt paljukiidetud pühapäevahommikusele Teguise turule ja siis vaatavad, mis edasi saab: pole ju mõtet kogu kambaga hotellis laagerdada. Niisiis istusime Liisaga pisut hiljem meie matsavälku ja teele....

 

Kitsekesed kusagil "sealpool" Tiast

| Üles |

* * *


Paljukiidetud kiiskavvalge Monumento Al Campesino, mis valmis Jesus Soto Ja Cesar Manrique koostööna juba 1960-tel, tundus parklasse jõudes väiksem, kui pildi järgi olin ette kujutanud. Mis see on ja milleks, kirjutab lanzaroteguidebook.com järgmist:

"The location of the Monumento is clearly signposted by the towering 15 metre sculpture of 'Fecundidad' or 'Fertility', constructed in 1968 from old water tanks following a design of César Manrique's, executed by Jésus Soto. The island born artist and architect's key collaborator on his larger scale spatial works and installations. And is strategically located in the centre of Lanzarote at a point where the island's main agricultural methods such as jable (sandy soil), and enarenados (dry cultivation) meet and overlap. This structure sits on a mound called La Peña de Tajaste - a rocky outcrop that was left untouched by the volcanic activity which transformed the surrounding countryside. Figuratively it represents a local farmer astride his beast of burden. At the foot of the monument is a small plot of land covered in the black volcanic picon that is used as a mulch for the vines that are grown locally. The picon in this field has been swept into carefully maintained furrows as if ready for planting – and has something of the appearance of a Japanese Zen garden as a result."

 

Monumento Al Campesino

| Üles |


Ühesõnaga – see valge kastmisvaatidest monstrum on ood põlluviljakusele ja hauakivi Lanzarote traditsioonilisele põllumajandusele nii nagu seda saarel viljeldi enne globaalse turismiajastu algust. Põlluharimine maal, kus sademeid on vähem Saharast, pole lihtne ning meetodid, kuidas tuhkkuivades vagudes midagi kasvatada, tunduvad müstilised. Ometi on ka täna Lanzarote Hispaanias olulisel kohal oma sibulatootmisega ja tuntud La Gerias laiuvate eriliste viinapuuistanduste poolest. Vähemal määral tegelikult kultiveeritakse saarel mitmeid põlluvilju – kohalik kartul ja tomat on siin paljudel laual. Muuseas peetakse perspektiivseks ananassikasvatust. Ma vist juba kusagil eespool rääkisin opuntiamardikast, mida kasutati karmiinpunase saamiseks, kuid mida täna enam praktiliselt tööstulikult ei kasvatata. Campesino juures muuseumis anti aga teada, et siiski-siiski – satikapunast kasutatakse sellise kultusnapsu nagu Campari valmistamisel, et anda viimasele šarmantne punane toon. Ja selle tarbeks on tegelikult saarel rida väikseid opuntiakasvatusi töös. Seega, Campari retseptist, mis koosnevat 80 komponendist ning mida hoitakse kiivalt saladuses, on juba kolm teada: vesi, alkohol ja opuntiasatika mahl...

 

* * *


Al Campesino juurde kuulub tilluke põllumajandusmuuseum (seda ei maksa segi ajada vabaõhumuuseumiga Tiaguas) ja restoran. Viimase kavandas Manrique küll vist mingis erilises meelteseisundis, sest nii ebanormaalselt suurt söögikohta ei ole ma veel sattunud nägema. Ma ei kujuta ette, mitu inimest sinna pitslinade ja kristalli vahele istuma suudetakse panna. Kui meie sealt läbi kõndisime, tekkis varsti tahtmine sellest restokatedraalist jalga lasta. Peasissepääsu juures asuv väike ja hubane kohviku moodi baar, kuhu restost põgenedes maa-aluse tunneli kaudu lõpuks jõudsime, peaaegu embas oma inimmõõtmetega. Seal oli ka paari einestajat näha...

 

 Monumento Al Campesino: restorani eeskojas

| Üles |


Ma ei viitsi hakata muuseumist pikalt heietama. Oma olemuselt kujutab see endast traditsioonilist kohalikku talu, mille süda on tuunitud Manrique-stiilis. Taluhoonetes tehti kõik eluks vajalik – selles osas on talu ikka talu, ent Lanzarote taluarhitektuuris on olulisel kohal paar nüanssi: päikesevari ja tuulevari. Ilma nendeta poleks normaalne toimimine siin saarel võimalik: üks asi on lihtsalt tegevusmugavus, kuid teine asi on niiskus, mille vaenlased mustal vulkaanilisel tuhal on nii päike kui tuul. Kohalikust spetsialiteedist rääkides ei saa mainimata jätta kaamelite rolli – olid need loomad ju siin saarel võtmetähtsusega asjade vedamisel ja muudelgi töödel – hobused ja härjad selles kliimas ja siin saadaoleva sööda peal lihtsalt ei ela. Muuseumis niisiis presenteeriti kõike seda, kuidas kohalik Vargamäe Hernandez ellu jääda sai. Meeldejäävamad olid ehk hispaanlaste-eelse rahva jumalused oma tuareegikeelsete märkidega. Teadaolevalt oli guanchidel kümmekond jumalat, nende peajumalat kutsuti Achamaniks. Ülejäänute portfellid olid jagatud nagu jumalakodades ikka, nende hulgast tõuseb ehk erilisena esile Achuhucanac – vihmajumal, keda samastatakse sageli peajumalaga... Nii tähtis on vihm kuival maal...

 

Kunstniku saviversioon Lanzarote jumalatest

| Üles |

 
Ent naastes maiste teemade juurde, tahaks paari sõnaga siiski kiita Al Campesino lahendust. Manrique stiilile äratuntavad lahendused: ümarad, ovaalsed vormid, eritasapinnalisus, vesi (seal siis kaskaadina), laavakivi ja traditsioonilise valge kõrviti kasutamine. Al Campesinos soovitatakse päikeseprille kanda. Põhjuse selleks annab valgeks võõbatud sisehoov, milles ainsana muud värvi annavad mustad trepiastmed ja paar-kolm potikaktust. Raske on hoonete ümbrust aiaks nimetada, sest valgete kivimüüride vahel laiuvad muruplatsidena kividega dekoreeritud musta laavaliiva platsid, mida ehivad siin-seal mõned eriskummalise kujuga kaktused ja piimalilled. Kuidagi aukartustäratav oli paaris lillepotis baari sissepääsu kõrval näha pisikesi pelargoone, kelle eksistentsi nimel oli keegi pidanud hirmsasti vaeva nägema.

 

 Monumento Al Campesino maastikud

| Üles |


Autonina Teguise poole pöörates võtsime kindlaks plaaniks Piraadimuuseumi. Kümne sõiduminuti peale keerasime tõkkepuu alt läbi mäkke looklevale teele, mis viib sissevajunud Guanapay vulkaanikraatri serval päevitava väikese rahumeelse ilmega Santa Barbara kindluse juurde. Teelt avanevad vaated võtsid õhku ahmima. Ülal, kitsukeses turvapiireteta parklas (väga lihtne olnuks lihtsalt mäest alla sõita – seal ei ole kuristik, vaid mõnus 45 kraadine nõlv) seistes võis näha mõlemat saare kallast. Kas Lancello Malocello – see härra siis, kelle järgi saar oma nime sai, oma pisukeses eluasemes oskas näha selle olulisust hilisemas piraadivastalisuses, ei tea, kuid mõeldes kindluse hilisemale põhifunktsioonile – avastada piraadid merelt varakult – ei saaks olla ilmselt asjalikumat asukohta.

 

Gunapay vulkaan

| Üles |

 

Teguise

| Üles |

 

Castillo...

| Üles |

 

* * *

 

Niisiis seisab kindlus seal juba XIV sajandist. Seda täiustati ja laiendati hiljem korduvalt, viimased lisandused pärinevad XIX sajandist. Kindlus hüljati lõpuks armee poolt alles 1899.a. Kindlusse rajati 1991. a muuseum nälja eest Kanaaridelt Ameerikasse emigreerunud saarlastele, ent kuna see ilmselt ei ole muuseum, mis pealiskaudsele lõbureisijale pisara palgele toob, siis muudeti muuseumi orientatsiooni 2011. a ning nüüd saab seal nautida suurepärast verist ajalugu...

 

* * *


Kahepeale kokku kuue euro võrra vaesemana sisenesime kindlusse jättes oma unkasse naeratama mõnusa piletimüüja, kes vabandas ette ja taha sellepärast, et ei saa Liisale enam lapsesoodustust teha, manifesteerides oma läkituse põhjapaneva kahemõttelise aktsioomiga, mille tõlge võiks kõlada kuidagi nii:

"Jah, härra, mida vanemaks nad saavad, seda kallimaks nad lähevad..."

Kindlus on agu kindlus ikka. Sarnaselt Arrecifes käiduga on ka Santa Barbaras kindluse keskel vähe suurem ruum ja ümber selle jookseb koridor pisikesi bastioneid ühendades siia-sinna, katusel platvorm laskeavade ja nurgatornikestega laskuritele. Muuseum jättis aga kaksipidised muljed. Üheltpoolt jutustati üsna kujundlikult karikatuuride või koomiksitena kujundatud stendidel lahti Lanzarote ja Kanaaridega seotud piraadilugu. Ekspositsioon on täpselt nii suur, et selle saab vähem kui tunniga põhjalikult läbi lugeda. Ent teisalt on see ka paras haltuura, sest ägedatest lugudest hoolimata jääb kujundus vesiseks, museaale, mida muuseumist ootaks, väga ei näidata ja mõned nö interaktiivsed toad teleka ja "Kariibi mere piraatidest" tuttavate lõustadega pseudoilluminaatorite taga tekitavad mulje pigem mängumaast.

 

Surnukirstul 15 meest... või naist? Nestor Curbelo Sanyana ja Jorge Rodriguez Rivero versioonid...

| Üles |

Aga eks nii ole see kogu selle piraadivärgindusega üldse. Lugesin Stanstedis teel siia "Aarete saart". Lugesin seda teadlikult, sest Stevenson olevat saanud inspiratsiooni Lanzarote kõrvalsaarest, La Graciosast ja ühest tõestisündinud loost inglise meremeestest, piraatidest ja kiiruga maetud varandusest. Stevensoni piraadid olid tegelikult üsna hästi lahti kirjutatud – parajad tolgused, küll kõvad taplejad, kuid ka alatud mõrtsukad, joodikud ...degenerandid. Praegu armastavad lapsed mängida piraate, peetakse sünnipäevi piraadistiilis, kutsutakse lasteaeda mõni näitlejast piraat ja kõik on väga lahe. Piraat kui vaba mees, lindprii, bad boy, cool karakter... keegi, kes inspireerib. Tegelikkuses oli enamasti tegu ühe või teise kroonitud pea poolt eriloa saanud sõjalaevnikega võtta üle või hävitada vaenlase laevu (valdavalt eurooplased ja ka hiljem nende ameeriklastest kolleegid) või siis tegeleda süstemaatilise orjakaubitsemisega ja röövitud inimeste tagasimüümisega (pigem tegemist Põhja-Aafrika seltskonnaga). Algul tehtigi võib-olla kurja nö emamaa huvisid või antud juhiseid silmas pidades, ent enamasti jõud, vabadus ja raha keeras paljudelgi katuse pealt ning tapatöö käis edasi vaid oma huvides. Lanzarote 37 Degrees kirjutab:

"The concepts of piracy, buccaneering, freebooting, and privateering are all bound up in different cultural histories behind which their true definitions lie. The first two terms apply to the unlawful acquisition of property and the capture and enslavement of people. Privateers and freebooters were private individuals, commissioned by their government by a letter of marque which allowed them to board enemy ships and make land attacks in order to capture booty. The Barbary Corsairs from the Maghreb coasts would usually also be in possession of a commissioning letter like this. Privateering could provide a useful short-term boost to a country's maritime might, and was an important element in naval warfare from the 12th to the 19th centuries."

Kõik suuremad kõrilõikajate kaptenid seilasid mitte üksipäini ühe laevaga, vaid alati käsutasid nad mitut alust, mõnikord ka lausa mitutkümmet. Seetõttu oli neil tulejõudu merel ja piisavalt mehi ka maale saata, et tappa, rüüstada ja põletada omatahtsi nii, et maa on must – nagu juhtus Lanzarotel kordi ja kordi. Webdelanzarote kirjtab:

"Towards the end of 1586 the Algerian Pirate Morato raided Lanzarote with 7 galleys, 800 armed men as well as 400 Turks. Guanapay Castle, (near Teguise- then the capital of the island), was attacked twice causing the death of the Governor, Diego de Cabrera Leme. During the raids Morato burnt more than 1600 bushels of wheat and Barley, as well as setting fire to the Island's Official Archives, not one of the ancient documents and manuscripts contained there surviving.The Moors also kidnapped Dona Inez Benitez de Las Cuevas, wife of the Marquis of Lanzarote, Don Agustin de Herrera y Roxas, and her daughter Dona Constanza de Herrera. They were freed following the payment of a 5000 ducat ransom, and the exchange of two hostages, Don Diego Sarmeinto, brother of the Marquis and Marcos de San Juan Peraza. The hostages remained in Morocco until 1590."

Kui läks hästi ja jõuti peitu minna, siis võidi pääseda, kuid kindlustesse varjumine ei olnud sageli edukas, sest piraatide ülekaal ning kindluste piiratud varud seadsid kaitsevõimele omad piirid. Kardetumaks peeti siiski araabia soost piraate, kelle eesmärk oli orje võtta – tapmine, röövimine ja põletamine käisid asja juurde boonusena. Seejuures tapeti kõiki, vanurid, lapsed ja naised ei kuulunud eriliselt koheldavate hulka, kui neil puudus potentsiaal orjana või tagasimüüdavana... Teguise pühiti maalt 1618, kui mitu tuhat Alžeeria piraati maabus ja maal suurpuhastuse läbi viis... Tulles seega tagasi nonde kaunite piraaditeemaliste 5-aastaste sünnipäevade juurde, siis veidras kiindumuses kõrilõikajate tegelaskujudesse võib süüdistada romantismiajastu kirjanikke ja tänast meelelahutustööstust. Kui keegi prooviks teha oma lapse sünnipäeva Auschwitzi timukate kostüümides, siis, pehmelt öeldes, oleks see ülimalt kummastav ning taunimisväärne, kuid 300 aasta vanuse varga, mõrvari ja vägistaja kehastamine on igati ok... Sellised mõtted hakkasid mu peas ringi keerlema, lugedes tekste, vaadates filmikatkeid ja erinevate autorite poolt tehtud piraaditeemalisi joonistusi, karikatuure, maale jms. Et vältida väärasusaamu – Lanzarote piraadimuuseum igatahes piraatide fenomeni oma ekspositsioonis ei kiida kindlasti millekski ägedaks... Küll aga rõhub kogu turundus ja sümboolika ikkagi sellele, kui lahe on vana hea Jolly Roger või ühe silma ja ühe jalaga kolmnurkmütsiga mees...

 

Castillo de Santa Barbara

| Üles |

* * *


Ent aitab piraatidest! Teel kindlusekatuselt väljapääsu poole sattusime väga inglise lipuvärvisesse nurka, milles käiakse "kummardamas" vana head admiral Nelsonit. Kanaaridega on ta niipalju seotud, et rüseluses hispaanlastega Tenerife pärast, sai ta õnnetult pihta, mille tulemusel amputeeriti tema käsi.


Guanapay kraater distantsilt koos Santa Barbaraga on väga-väga maaliline. Tegime seepärast teisel pool kraatriserval peatuse, et seda kõike enesesse ahmida ning pisut skitsida.


Mäest alla jõudes tegin ettepaneku põigata Teguise vanalinna. Parkisime Turuplatsi kõrvale - turuplats ja parkla olid mõlemad sel hetkel peaaegu inimtühjad, kuid juba sätiti paika kaableid ja paari liikuvputkat, mis tähistas ilmselt ettevalmistuste algust homseks  turupäevaks.

 

* * *


Tequise vanalinn koondub Neustro Senora de Guadalupe – linnakese keskel kõrguva kohalikus stiilis barokse kiriku ümber. Vanimate majade põhjad pärinevad 1400-test (Palacio de Marques), kuid enamus siiski on ehitatud XVIII sajandil ja tuunitud XIX sajandil. Valged fassaadid, mustad nurgakvaadrid. Kõik majakesed võluvad oma lihtsuse ja lakoonilisusega. Ühelt poolt tundub nagu sattunuks Cordoba või Sevilla vanalinna, kuid vaid korraks. Siin on midagi muud, siiski midagi meretagust, kuid koloniaalstiilidele mõeldes siiski pisut arhailisemat... See ei ole midagi superhüper ägedat, kuid mõnus ja rahulik ning iseloomuga, mitte nagu enamus neid uuskülasid, mis Arrecife ja Puerto del Carmeni laialivalguvad linnaservad moodustavad. Tatsasime, tatsasime, kuni seadsime end sisse Calle Nueval ühes välikohvikus (La Galeria?). Ma tahtsin kohvi ja skitsida....

 

Neustro Senora de Guadalupe. Teguise

| Üles |

 

Convento de San Francisco

| Üles |

 

Los diabeletes de Teguise.

"The "diabletes" from Teguise are the most beautiful printing of a folktradition. They are the result of the latest 15th century beliefs; a mixture of aboriginal and Castillian elements connected to with craft when the first Moorish and black slaves with their supertitions arrive to Teguise. The image of the "diablete" appears in Teguise representing a male goat, as a symbol of virility and fecundity like in El Hierro it was the ram and in Arrecife the maw ("los buches")."

http://www.teguise.com/diabletes/index-in.html

| Üles |

 

Teguise

| Üles |


Tunnikese pärast jätsime Teguise selja taha. Tommi järgi pidime meie järgmisse sihtkohta – Famarasse - jõudma veerand tunniga. Tegelikult olin kahevahel: kas pöörata ots kohe läände, so läbi Timafanya rahvuspargi, Yaiza ja El Golfo poole või põigata korraks põhja. Kella vaadates tundus, et "põhja" jääb täpselt tee peale.

 

* * *

Famara, õigemini Caleta de Famara asub linnulennult vaid mõni kilomeeter Hariast mere poole, kuid neid lahutab mitmesajameetrine kaljusein – Haria asub mäe peal, Famara mäe all. Famara ajalugu ei paku suurt põnevat, samuti ei leia linnast peale valgete uute majakuupide midagi erilist. Kuid - linnake on peale turismiajastu algust kuulsust kogunud surfiparadiisina – Famaras olevat Lanzarote parimad surfilained. Mittesurfava roti jaoks pakutakse tasuta rannikuvaateid.

 

* * *

 

Famarasse...

| Üles |

 

Teguisest tulles ja ümber järjekordse vulkaani paremale keerates avanes silmale ookeanisinas tasandik, mida raamis ühelt poolt võimas astang ja teiselt poolt kaugemal merel La Graciosa. Tee viis otse mustade liivaluidetega randa, mille vahele siia-sinna on leidnud endale pesa mingid kõrrelised ja muud piskust elajad. Linnakese, pigem suure küla, majadekobar jäi kilomeetrikese lääne poole. Rand võbeles veepihust pilves, milles olid süüdi liivale mühisevad mäekõrgused lained. Siin-seal kalüpsodes luitevarjus kükitavate pikajuukseliste järgi otsustades polnud vist suurem asi surfiilm. Ent autoturisti jaoks jagus selle-eest silmailu rohkem kui küll. Liisa kilkas vahuse kaldariba poole joostes... !!SELLISED!!, ISSI – SELLLLLISED!!!!! lained – tema nägi midagi niisugust esimest korda. Aga ei saa salata - kuigi olen ookeanilainet varemgi näinud, veemöll uhke kaljumassiivi taustal jättis sügava mulje mullegi.

 

Surfiparadiis

| Üles |

 

Tee läände lookles kollakasrohelise kirmega kaetud suuremate ja väiksemate vulkaanikoonuste vahel. Mõni neist peaaegu korrapärane, mõni nagu purukskistud õhupall plahvatuse hetkel. Siia-sinna on suure vaevaga rajatud tugimüüridega kaitstud põllulappe, majadpidamisi markeerivad üksikud palmid ning valged majakuubid. Soo, Tinajo, Tiagua, Mancha Blanca... Kaardil näivad suurte linnadena, läbi sõites ei jõua veel kiirust lubatuni alla pidurdada, kui asulalõpusilt juba paistma hakkab. Tiagua ja Tinajo nimed viitavad nende guanche algupärale – külad olid olemas siin juba enne hispaanlaste tulekut, ent isegi Lanzarote kontekstis hõreda asustuse tõttu jäid pisikesed külad pisikesteks küladeks. 1730-te ja 1820-te vulkaanipursetes pühiti Tinajost, õigemini tänaseks Tinajoga kokku kasvanud Mancha Blancast läände jäävad külad maa pealt – seal laiub praegu Timafanya must tühermaa. Tinajo on seejuures üks saare vanimaid asulaid, tema vanadust võib tajuda tillukeses pisikese valge kiriku ja suurte roheliste palmidega südames. Piirkond sai mõningal määral elu sisse alles XIX sajandil, mil avastati, et kohalikus vulkaanilises liivas saab kasvatada peaaegu igasugust toidukraami. Seetõttu kujunes Tinajo ümbrusest Haria kõrval XIX sajandil saare olulisemaid põllunduspiirkondi. Tiagua lähedal asuv vabaõhumuuseum - Agrícola El Patio – peaks sellest kena pildi andma. Meie päevaplaanist jäi kahjuks muuseum välja, sest käed roolil sügelesid jõudmaks juba Montañas del Fuego'sse ehk siis Tulemägedesse.

 

Tulemägede ees asub Soo

| Üles |

* * *


Lanzarote, saar nagu see tänapäeval on, võlgneb oma olemise suuresti perioodile 1730...1736, mil Manca Blanca ja Yaiza vahel alustas tööd esimene vulkaan... Andrés Lorenzo Curbelo, kes oli vaevalt saanud olla pool aastat Yaiza piiskop, kirjeldab oma päevaraamatus (mis aastaid hiljem avaldati teosena “Cuando ardieron los Volcanes”), kuidas kõik algas:

" Septembri esimesel päeval 1730, kella üheksa ja kümne vahel õhtul avanes maa ootamatult Timafanya kõrval, kahe kilomeetri kaugusel Yaizast. Erakordselt suur mägi kerkis maapinnast koos leekidega, mis tulid selle sisemusest. See kestis järgnevad 19 päeva. Mõned päevad hiljem avanes uus kuristik, mille põhja mööda voolav laava hävitas Timanfaya, Rodeo ja osa Mancha Blancast. Laava ujutas üle kogu põhjapoolse ala, joostes alguses sama kiiresti, kui vesi, kuigi varsti võttis siiski hoo maha ja voolas nagu mesi.  7. septembril lõhkes suur kalju kõuekõmina saatel, mille plahvatuse surve sundis laavavoogu suunda muutma põhja suunas, mis voolas seejärel loodesse ja põhjaloodesse. Laavavoog hävitas orgu kohale jõudes koheselt Maretase ja Santa Catalina..."

Nii töötasid Hephaistose ääsid kuus aastat järgemööda tekitades kümmekond suuremat ja ligi sadakond väiksemat kraatrit ning kokku rohkem 50 ruutkilomeetri suuruse põlenud tühermaa. Peale Curbelo üksikasjalikke kirjeldusi ja kaarte mäletab hirmsaid aegu Mancha Blancas väike valge palvela - Eremita y Santuario de Nuestra Senora de los Dolores . Palvela on pühendatud Pühale Jumalaemale (de Nuestra Senora de los Dolores) - robustses tõlkes peaks tähistama seitsmel põhjusel kurvastavat Jumalaema (kõik need põhjused on seotud tema poja mõrvamisega). Kiriku lugu ise on aga seotud 1730-te katastroofiliste sündmustega. Nagu Curbelo kirjutas, voolas osa laavast Mancha Blancasse hävitades teele sattuva. Kohalikud inimesed sammusid linnakese kõrvale kerkinud Montana de Guiguanist tulvavale laavavoole vastu, kandes enda ees kurvastava Jumalaema kuju, mis laenati Tinjao San Rogue kirikust. Imeväel taltus laavavoog minutitega ja enamus linna pääses hävitustööst. Samal ajal hakkas "tööle" ka vulkaan Tinajo külje all (see veider rebitud servaga lehmakooki meenutav koonus kõrgub äratuntavalt tänini linna kohal), millele jäi ette üks poisike. Laps pääses imeväel ja ka see pääsemine kirjutati Jumalaema armu arvele. Tänulikud inimesed tähistasid koha, kus Jumalaema kuju laavavoolu peatas algul puust ristiga ja hiljem ehitasid sinna tagasihoidliku pisikese valge palvela. Kui Tinajost Mancha Blancasse sõita, tuleb Mancha Blanca praeguses keskuses (mis laiutab kraatritel) kirikukese nägemiseks tulemägede teelt mõnisada meetrit ida poole maha keerata.

 

* * *

 

Timanfaya introduction

| Üles |


Eeltoodu lõi just paraja atmosfääri Tulemägede maale sissesõiduks. Moodne Mancha Blanca on oma helevalged majakesed mustade laavavallide vahele poetanud, kuid linnapiirist mõnisada meetrit Yaiza poole algab must ebatõenäoline kuumaastik – praegune Timafanya rahvuspark, mille sümboliks tabavalt on saanud Manrique kujutatud El Diablo, jubedavõitu karikatuur põrguvürstist. Tulemägede maastikud on maailmas ühed noorematest. Tänu erakordselt kuivale kliimale tekib kulumine aeglaselt, mistõttu kõik see hangunud kivitarretis näib justkui eile sündinuna. Sarnaseid laavavoole nägime Sitsiilias hulgi, ainult et seal olid need kohati vaid paarikümneaasta vanused... Siin-seal turritavad musta jämedat kodujuustu meenutavast tühermaast välja eriskummalised moodustised, mis meenutavad seebimulle nende purunemishetkel. Ilmselt on olnudki tegu mingit laadi mulksuvate laavamülgastega, mis plahvatades jäädvustusid nois uskumatutes vormides.

 

El Diablo

| Üles |

 

Timafanya rahvuspargi sissepääsu juures lookles sõiduautodest järjekord. Otsustasime Liisaga, et ei hakka sisse trügima, vaid tuleme mõni päev hiljem teistega koos. Keerasin autonina Yaiza suunas. Asfaldilint lookles serpentiinina eriskummalistest mustadest, punastest, kollastest ja oranžidest segastest monstrumitest mööda, mäest üles. Paari kurvi järel silmasime tee ääres ootamatult kaameleid. Ma vist kusagil juba kirjutasin, et kaamel on olnud siin äärmiselt oluline loom. Seega pöörasime huvitatult teeäärsesse tardunud laavakänkrate vahele uuristatud parklasse. Echadero de los Camellos... Kaamelipark... Turistilõks... Kümnekonna kaameli selga pandi raha eest inimesi ning tehti nendega siis pisuke tiir naabruskonna kivide vahel. Laskime selle rahumeeli üle, rühkides üha madalamale vajuvas päikeses Yaiza poole.

 

Timanfaya

| Üles |


Pikk mitmekilomeetrine sirge laskus üle lainjate laavaväljade valge täpikese poole silmapiiril. Linna piiriga lõppes must kiviorgia ja asendus "tüüpilise" Lanzarotega... Parkisime maalilisse ja armsasse vanalinna keskusesse, et leida midagi hamba alla ja ringi vaadata.

 

Yaizasse

| Üles |

 

* * *

 

Tillukese vanalinna keskme moodustab pisike platsike, mida kroonib Nuestra Señora de los Remedios – XVII sajandist pärit tagasihoidlik katedraal. Selle ümber on koondunud paarikorruselised roheliste aknaluukidega pitoresksed majakesed, mis mõnusa vaheldusena tukkides maale on peitunud rohelusse. Paar kunstipoodi, mõned baarid ja restoranid ning tiir ongi peal. Mägise asukoha tõttu oli Yaiza rannikut väisavate piraatide eest pisut rohkem kaitstud ning kuni XVIII sajandi alguseni ka põllunduslikult ühe saare viljakama piirkonna tähtsamaks punktiks, mistõttu Yaizast kujunes oluline keskus. 1730-te vulkaanipursked elas linn imekombel üle – laavavool möödus kahelt poolt linna jättes asula puutumata. Kuid häda seisnes selles, et enamus Lääne-Lanzarote viljakamast osast oli maetud laava alla, asulad hävinud, ning rahvas laiali jooksnud. Paljud lanzarotelased, kuid eriti ellu jäänud põlenud maa asukad, põgenesid nälja eest Uude Maailma ja leidsid oma õnne näiteks Kuuba tubakaistandustes või mujal Ladina-Ameerika põldudel. Küla hingitses mõnesaja elanikuga säilinud traditsioonilisest ja üha arenevast vulkaanilise tuha põllundusest aastakümneid saades uue hingamise Timafanya rahvuspargi asutamisega 1968.a, kui koht hakkas meelitama üha enam turiste. Tänane linnake on midagi ka kohalike kunstnike Meka taolist...

 

* * *

 

Yaiza

| Üles |


Mulle Yaiza väga meeldis. Eks oma osa mängis selles ka kohv ja bocadillo kohaliku kunstikeskuse akvarelle täis riputatud päikeselises sisehoovis, ent selles sulnis õhtupäikeses roosatavates tänavates on siiski ka midagi muud, midagi, mida Puerto del Carmeni uute karpide vahelt ei leia.


Päeva naelaks olime valinud El Golfo, ent teel sinna sattusime boonusena Janubio soolaväljadele. Soolaväljad on oma nime saanud Janubio laguuni järgi, mille põhjal soola tööstuslikult "tehakse" juba üle saja aasta. Janubio soolaväljad on Kanaaride suurim soolatootmise koht ja üks vähestest siinmail, mis üldse XX sajandi üle on suutnud elada. Soolatootmine kui fakt on põnev juba iseenesest, ent veelgi paeluvamad olid vaated õhtupäikeses. Liisa sai selle päeva teistkordse positiivse šoki hiigellainetest laguuni taga avamere karidel, mille pihu peitis silmapiiril rannikukaljud.

 

Salinas de Janubio

| Üles |

 

Janubio lained

| Üles |


El Golfo poole viib kitsuke asfaldiriba mööda Tulemägedest voolanud laava ja ookeani piiril tekkinud müstilist kaljude segapudru... Los Herviedos... Ja taaskord Manrique – nüüd siis teeinsenerina. Tema kujundatud on ääretult maaliline kitsas maantee laavapankade vahel, mis kohati ripuvad mitmekümne meetri kõrgusel ookeani kohal. Rannariba on mustadest rüngastest segi paisatud, moodustades soppe, koopaid, neemi, kaljutorne. Seda ei ole võimalik pildistada, ega kirjeldada nii nagu see loojuvas päikeses murdlainete kohinas on. Äge vist ei ole õige sõna, ülev on liiga melodramaatiline, hirmutav on liiga emotsionaalne... Kuidas nimetada hirmutavat ja ülevat koos...?

 

Los Herviedos

| Üles |

 

El Golfosse jõudsime hetkel, kui päike asus horisondist 15x10 fotol vaadates ca 15 mm kõrgemal. Jätsime auto külakese keskele parklasse. Pisikese kaluriküla on kuulsaks teinud Charco de los Clicos – poolik hiiglaslik vulkaanikraater, mille allesjäänud fantastiline vikerkaarevärviline ja pitsiline sein tekitab küsimuse, kas see kõik tõesti on vaid looduse kujundatud. Poole kraatrist on neelanud ookean, kraatri põhja tekkinud mustast liivast kaldavalli taga virvendab piklik laguun. Laguun peaks piltide järgi olema temas pulbitsevast eriskummalisest vetika-elust erkroheline, ent kas tingituna lainetusest või päikese madalast asendist me seda rohelist värvust praktiliselt ei näe. Kuid meeleolukat panoraami saame sisse ahmida kuni päike silmapiiri puudutab...

 

Charco de los Clicos. El Golfo

| Üles |


Mäe otsast laskudes ostetud jäätist limpsides tegime tiiru alevi peal – endisest kalurikülast on saanud restoraniküla. Hetke ajel sai valitud neist üks, mille klaasitud terrassilt avanes postkaardivaade ookeanile. Ja nii me siin hetkel istume aknast loojanguvärve ookeanil imetledes ning grillitud kitsejuustu ja mereande oodates. Härrad ettekandjad igatahes andsid ette just teise starteriteringi. Meie kõrval istub vist inglastest vanapaar, kellele serveeriti karpe ja hirmus isuäratav pirakas praekala...
 

Mõnus!
 

El Golfo

| Üles |

 

Restaurant del Mar. El Golfo

| Üles |

 

 


 

29.01.2017. Kell 03.05. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Avenida de Las Playas. Puerto del Carmen

| Üles |

 

Taas on päev mööda saanud, tegelikult osa ööstki. Tegelikult on rõõmsast tujust hoolimata olemine murelik, sest Annikese tõbi tundub süvenevat – Hele oli pisikestega täna päev läbi meie staabis ja mingeid paranemise märke Annil ei ole. Hele olla käinud nendega päeval mere ääres, aga Annike väsis sellest väga ning magas pool päeva. Meie jõudes oli ta just rohu saanud ja pisut rõõmsam ja erksam, kuid hädine ikka. Kahju lapsest... Ehk on homme hommikul ärgates parem...

 

Printsessid joonistavad. Puerto del Carmen

| Üles |

 

Just saabusime üle tänava kõrtsust. Kõik, vana hea tuttav baarmen kaasa arvatud, oli taas väga meeldiv. Lust oli vaadata, kuidas professionaal baaris toimetab. Drambuie ja calvados... Tellisime midagi süüa ja meile serveeriti ca tund tagasi maailma paremad Lanzarote hamburgerid. Hele oli omast nii vaimustuses, et tellis lihtsalt kotleti juustu ja kastmetega veel eraldi. Sain ka ampsu – hmm hea! Milleks üldse purksile peab seda saia ümber panema...


Nii on. Põhku nüüd, homme jään mina lastega koju...
 

Maailma parim Lanzarote baarman ja maailma parim Lanzarote purks

| Üles |


 

29.01.2017. Kell 16.15. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Olesklen meie apartmendi terrassil. Võtan päikest ja kuivatan end peale (külma) basseini. Päevake veereb... Ma ei mäleta millal ma niiviisi reisil tegevusetult paigal pidin istuma. Jah, ma olen sõna otseses mõttes palmi all, päike paistab, mul on kõrval külm Kopparberg ja külmikus veel üht-teist head paremat... Kuid - see ei ole kindlasti minu arusaam reisimisest, vähemalt siinses kliimas... Aga täna on see vedelemine kahjuks paratamatu ja vajalik – Annike on täitsa haige, isegi nii haige, et keeldus lõuna ajal jäätisest...


Peale seda, kui Hele oli hommikul super-hommikusöögi serveerinud, sõitsid Hele-Liisa Teguise turule. Tegime pisikestega omi plaane. Esimene neist oli minna ennelõunal mere äärde. Läksimegi. Istusime mustadel kaljudel päikesepaistel jalad tõusuveest jäänud kaljulompides. Printsessid ujutasid lompides kuivanud nahkseid puulehti ja oksajuppe, meretuul sõidutas neid ühest lombiservast teise... Vaatasin neid ja meenus, kuidas lastena peale suuremat sadu autoteeninduse parkla servas porilombil pudelikorke ujutasime... See oli üks põnev mäng! Annike oli hommikul tabletti võtnud ning toimetas algul üsna rõõmsalt, aga vajus peatselt jälle lonti. Mere äärest tagasi tatsates tegime kohustusliku peatuse jätsijaamas, kuid rõõmustas selle üle täna vaid Laura.

 

Ujutab laevukesi

| Üles |


Peale päevatudu – Annike veel magab, käsime Lauraga õue peal basseinis ujumas. Vesi on päris karge, nagu meil sageli augustis, sees saab olla, ent pikalt ulpida ei taha. Laura tuiskab triksi väel ringi ja tundub igal juhul eluga rahul. Kui ta tundus eile ka pisut tõbisena, siis täna see igal juhul välja ei paista.


Ok. kuna kirjutada rohkem hetkel midagi pole, siis lähen vaatan, kuidas El Grifo end külmikus tunneb.
 

El Grifo

| Üles |

 

 


 

29.01.2017. Kell 23.50. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hele-Liisa laekusid suurepäraste muljetega ja meenetega Tequise turult ning Timafanya rahvuspargist. ... Nende saagiks oli muuseas kohalik sinihallituse kitsejuust – mis seniste kogemuste põhjal tundub olevat üks parimaid kohalikke asju (paari kohatud kitsekarja järgi võiks arvata, et nad tõesti selleks ka mingi tooraine siit saarelt saavad) ja kohalikust kodusest veinikeldrist hangitud valge vein. Väga kuiv, väga hea! Minu Sparist hangitud El Grifo Semidulce küll eriline maitseelamus ei olnud.

 

Peale turgu võtsid daamid kätte ja tegid ära bussitripi Timnfayas ja uurisid vulkaanide kohta Mancha Blanca külastuskeskuses. Hele igatahes oli väga rahul...

 

Teguise turg

| Üles |

 

Mancha Blanca vulkaanikeskus

| Üles |

 

Timanfaya. Tagaplaanil Manrique disainit' El Diablo restoran

| Üles |

 

 

Teel tagasi panid nad pisut mööda ja avastasid seetõttu üksikasjalikult Puerto del Carmeni vanalinna ja jahisadamat. Mingil müstilisel moel keerasid nad Tommi abiga Timafanyast valele poole tagasi ja El Golfosse ei jõudnudki.

 

Puerto del Carmeni vana sadam

| Üles |

 

Märkimist väärt oli kindlasti tänane õhtusöök. Kuna mulle väga üllatuslikult on Hele osutunud üle tänava kõrtsust saadud purksifänniks, siis käisid nad Liisaga õhtul seal ja tõid õhtusöögiks neid kõigile, tervituste saatel baarmenilt. Magustoiduks kujunes jalutuskäik õhtuhämaruses rannal. Et Annike ei ole tegija, toimus töö taas nö sektsioonides...
 


 

30.01.2017. Kell 8.30. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Nii. Nüüd on siis ka Laural palavik. Tänane ärkamine toimus pool tundi tagasi Laura äreva teate peale, et Annikesel on süda paha. Kauss jõudis kannatanuni õigeaegselt ja sellega sai torm veeklaasis ümber. Ent Laura on ilmselgelt närb ja kuum – nagu Annike tõbiseks jäämise esimestel päevadel ja seega, arvestades, kui kehv Annikesel on, siit midagi head lähipäevil loota ei ole. Lohutan end sellega, et ilmselt on tegu miski koleda viirusega ja Laura oleks haigeks jäänud niiehknaa, eilsest ujumisest basseinis hoolimata.


Täna ei teagi täpselt, mis edasi saab. Esialgu plaanin keeta kohvi. Esimene keedus läks lörri, sest kasutasin kraanivett; kraaniveel on siin selline rõve kloorimaitse nagu vene ajal Tallinna veel – normaalse maitsega kohvi või teed sellest ei saa. Võtan siis pudelivee – meil on õnneks varutud mõned viieliitrised.
 


 

30.01.2017. Kell 16.55. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell hakkab 5 saama. Laura magab. Ma olen meie tänaselt tuurilt tagasi ja saatsin Hele-Liisa nüüd El Golfosse – ma tean, et talle seal meeldib.

Hommikul startisime Liisaga taas kahekesi, esimeseks sihtkohaks Playa Blanca. Maantee lookles läbi maaliliste mäeküngaste Los Ajanches aheliku orgudes jõudes lõpuks Femesisse, pisikesse külla, kust avaneb miljonivaade El Rubiconi tasandikule ja Montana Roja jalamil pikutavale Playa Blancale.

 

Kauguses terendab Playa Blanca. Vaade Femesist, Los Ajache mägestiku läänenõlvalt

| Üles |

 

* * *

 

El Rubicon tähistab Kanaaride ajaloos eurooplaste kolonisatsiooni algust. 1402. a rajasid hispaanlased sinna oma esimesed asundused. Nende südameks sai asula Playa Blancast pisut idas, San Marcial de Rubicon, mis asub kusagil Papagayo kandis. 1404. asutati paavsti heakskiidul Kanaaride esimene piiskopkond, mille tarbeks ehitati San Marcial de Rubicóni katedraal. Piiskop koliti juba küll 1480-tel Las Palmasesse, kuid kirik - röövlimagnet - loomulikult jäi. Ja juhtuski ootuspärane - XVI sajandil tegid inglise piraadid katedraali ja asula maatasa nii, et sellest olevat tänini silinud vaid üksikud maapinnast vaevalt kõrgemad müürijupid. See asundus ellu enam ei ärganudki... Kuid kõige kiuste hingitses pisut lääne poole jääv sadamalinn Playa Banca, mis elas kuidagi kalapüügist ja soolaveost. Tähtsaimaks punktiks oli seega loomulikult sadam Marina de Rubicon. Sadama kaitseks ehitati 1740-tel väheldane kindlus, pigem vahitorn, mis hoiatas kellahelinaga inimesi piraatide eest - Castillo de las Coloradas. Playa Blanca ent ei võlu inimesi mitte oma tähtsusega Kanaaride ajaloos vaid Lanzarote suurimate liivarandadega, praegu on Playa Blanca 101% turistikas... Lisaks saab sealt auto praamile ajada ning sõita Fuerteventurale.

 

* * *

 

Parkisime oma Mazda peale pea paarikümneminutilist otsingut lõpuks ühele kruusasele platsile praamisadama kõrval. Paari sammu pärast astusime juba treppidest alla jõudes mõõdukalt rahvarohkele kohvikutest palistatud rannapromenaadile. Ajatud hooned, kohvikuid ja restorane igale maitsele. Kaarena itta pöörav maaliline kaljune musta tuimüüriga promenaad kaob Marina Rubiconi poole, mille taga künkal võib ära tunda Castillo de las Coloradase silueti. Jalutasime kuni liivarannani kusagil poolel teel vana sadama poole ja pöörasime siis tagasi rannapromenaadiga paralleelselt kulgevale jalakäijate tänavale, ümberringi päike ja muretus. Puerto del Carmenist erinevalt ei tatsanud tänaval ringi vaid 50 ja pluss vanapaarid, vaid kõikvõimalikust soost ning kõikvõimalikus vanuses persoone. Maandusime lõpuks tagasihoidliku pronksskulptuuri juures, et rahulikult faarvaatrit skitsida. Mõtlikult merele vaatav metalne mees on pühendatud kõigile Lanzarote inimestele, kes oma elus tehtuga on kaasa aidanud sellele Lanzarotele, mida hetkel kõigil võimalus nautida on. Aamen!

 

Avenue Maritima .Playa Blanca

| Üles |

 

Calle Limones. Playa Blanca

| Üles |

 

Joonistab

| Üles |

 

Timafanya poole loksudes ei suutnud ma vastu panna kiusatusele teha taas peatus Yaizas. Parkisime auto näiliselt linnaserva – paari aiaposti pärast algas tühermaa, õigemini vulkaaninõlv, kuid paariminutilise laisa astumise peale seisime juba Yaiza kiriku ees. leidsin koha ühel pingil ja võtsin selle aja, et skitsida – ega rahvuspark eest ära jookse...

 

Plaza de los Remedios. Yaiza

| Üles |

 

Iglesia de Nuestra Señora de los Remedios. Yaiza

| Üles |

 

Timafanya rahvuspargi keskus asub paar kilomeetrit maanteelt eemal. Sinna sõiduks tuleb lunastada pilet sissesõiduteeääres olevast putkast. Et olime Kaktuste aiast ostnud pileti, millega ka rahvusparki pidi sisse saama, siis minul piletimuret ei olnud. Küll muretses Liisa, sest eelmisel päeval olid nad Helega juba rahvuspargis käinud ning templi piletile peale saanud. Vulkaanide vahele saamiseks on selline kord, et auto tuleb jätta keskuse juurde parklasse, tuur tulemägede vahel tehakse bussiga. Rääkisin piletikassa-mehele loo ära, et a la mina lähen bussiga sõitma, Liisa jääb restorani – et kas nii saama? Selgus, et saama, saama.

 

Tulemägede tee. Timanfaya

| Üles |

 

Kitsas asfalttee lookles eelmisest korrast juba tuttavas mustas räbus, pöörates lõpuks ümber punaste suudega hirmsailmeliste lehtrite külastuskeskuse juurde. Timafanya rahvuspark kuulutati välja 1974. a. Külastuskeskuse tsentrumi, logo, kuid ka maalilise raja, millega tutvumiseks mul kohe ka võimalus avanes,  meistriks oli ikka ja taas Cesar Manrique.

 

Restoran El Diablo. Timanfaya

| Üles |

 

Hirmsal kallakul parkla, mille kohta Hele õhtul õudukaid rääkis, polnud üldse nii õudne. Õigemini, kallak oli kohati aukartustäratav, kuid autosid seisis hõredalt ja nii sain ma vabalt valida mõnusama koha, kui sundparkija, kelle otsa Hele eile mäsus sattus, võinuks ette anda. Liisa läks restorani, mina pruunika bussi juurde. Hästi sõbraliku ilmega bussijuht jutles mingi seltsimehega bussi kõrval. Saanud minult vastuseks, et olen üksi, astus ta bussi ja minu meeleheaks ning hämmastuseks pani mind istuma giidiistmele enda kõrvale ette. Uks kinni ning reis võis alata.

 

Timanfaya

| Üles |

 

Esimese muljena tekkis värin jalgadesse, sest suur reisibuss tundus vaevalt mahtuvat piireteta kitsale teele, eriti pöörakutel, kus bussinina kippus kohati väga kaugele kuristike kohale rippuma... Vulkaanide vahele kedagi niisama kolama ei lasta. Põhjuseid on peamiselt kaks: esiteks laavaväljadel on ohtlik ja raske liikuda ning teiseks, mis peamine, et häirida võimalikult vähe unikaalset elukeskkonda. Sestap ka orgunnitud bussitripid (tegelikult on siiski ka võimalus jalutada paar korda nädalas paaril rajal pargivahi eskordi saatel). Ent - bussiga on ju mugavamgi – näed kaugemale, kui autost (eriti ees bussijuhi kõrval istudes) ja jõuad lühikese ajaga rohkem. Vastik on see, et pildistada ei saa. No tegelikult ju saab, kuid teha tuleb seda läbi bussiklaaside, mistõttu peegeldused ja klaasidele sattunud sodist tekkivad varjud on kahjuks paratamatud. Mida hetk edasi, seda rohkem hakkasin taipama, kui  palju mul õnne istekoha saamisel oli olnud – ma nägin eest tervet panoraami samas, kui tagaistujad (ja nagu Hele-Liisa eilegi) pidid piirduma sellega, mis nende akna kohast näha on. Paaris kohas, kus buss peatus ja põnev koht jäi bussijuhi poole külge, küsis sohver mu fotokat ja tegi sellest oma avatud akna kaudu pilte – no erikohtlemine missugune.

 

Hephaistose ääsi-ekspressi vapper juht

| Üles |

 

... .Timanfaya

| Üles |

 

Ja taas kord El Diablo...

| Üles |

 

Tulemägedemaastik on eriline! Olles Uus-Meremaal, Islandil, Itaalias ja Ungariski näinud eri vanuseid vulkaanilisi maastikke, siis  kahtlemata on Lanzarote Tulemäed erilised. Muidugi ei ole erinevad kohad võrreldavad, ent nii kontsentreeritud ja jõhkralt segipaisatud tasandikku süsimustade-punaste-kollaste-oranžide kõikvõimalike, justkui skisofreenilisest fantaasiast vormitud, purskelõõridega ei ole mina näinud. Ju oli Hephaistosel külas Bacchus... Võluv, hirmutav, sürrealistlik, maaliline, ebamaine...

 

Joonistab Timanfaya ainukest (kuivanud) puud

| Üles |

 

 

El Diablo...

| Üles |

 

Keskusse jõudes leidsin Liisa El Diablo - ümmarguse hiigelrestorani -  keskele potsatatud tillukeses siseaias seisvat kuivanud puud joonistamas. Mõeldes seni nähtud Manrique teistele taiestele tundub, et Timafanfaya keskus on üks tagasihoidlikumaid. Juba bussist vaadates sulandus see diskreetselt vulkaanikoonuste vahele. Sees ikka noodsamad ümarad vormid, sepismetall ja klaas. El Diabolole – kiimas kuradile rahvuspargi logol - mõeldes tundusid kõnekatena sepistatud seinalambilambivarjud – nõgistena tunduvad praepannid. Tellisin juustukoogi ja kohvi. Selle nautimise juurde esitati õues (no mitte mulle spetsiaalselt) imetlushüüete saatel geisri-show. Timafanya keskuse juures pidavat juba 10 m sügavusel maapinnas olema temperatuur ca 600°C. Maasse on puuritud torud, millesse siis show käigus põrgutulega mängijad vett valavad. Kui see alla jõudes plahvatuslikult aurustub, purskub vesi torust nagu Islandi geisrites. Muidugi ei ole sammas võrreldav Stokkuriga, ent ettekujutuse annab hiilgava. Enne auto juurde naasmist astusime läbi grillruumi, mille lahendus olla sündinud taas Manrique ideevälgatusena. Kuna sepp-jumala ääs töötab permanentselt, pole grilli ehitamiseks midagi lihtsamat, kui kaevata maasse kaev; see tuleb teha nii sügav, et kuumus on parajalt "kuue peale keeratud" – siis ei kõrbe liha veel ära. Hetkel, mil meie grilli juurest läbi astusime, küpses sellel oma viiskümmend kanakoiba. Hephaistose grill...

 

Grill

| Üles |

 

Autosse istudes tundsin, et kuidagi muljed ajavad üle. Heas mõttes küll, kuid ikkagi... Hele ja Liisa olid õhtul tulles vaimustatud Blanca Mancha vulkaanikeskusest. Seega, kuigi algselt olin mõelnud teha pikema peatuse Tinajos ja üles otsida mõne veinikeldri saare keskel, tegin Liisale ettepaneku, et käime vulkaanikeskuses ja sõidame siis üle mägede läbi La Geria ja Tiase Carmenisse. Siis saavad nad Helega minna ja loojangul üle vaadata El Golfo.

 

Vulkaanikeskuse parklasse keerates võlub viis, kuidas parkla ja esmapilgul madal väike hoone on laavavälja sulatatud. parkisime auto mustad kivide vahele irvitades laavavälja serva potsatatud keelumärkide üle, mis hurjutavad mitte laavaväljal autoga sõitma ega kõndima. Mida peaks jooma, et tulla mõttele proovida autoga sel mustal tühermaal üks ring teha? Sisse astudes jättis avar napi disainiga paviljon asjaliku mulje. Huviline saab keskusest väga hea kontsentreeritud ülevaate kõigest, mis Lanzarote on, kaasaarvatud ajalugu, põllumajandus jm. Enamus auru on pandud muidugi vulkanismile ja Kanaaride vulkaanilisele päritolule. Interaktiivses showruumis on püütud edasi anda muljet, kuidas võiks end tunda, kui vulkaan purskama hakkab. Lärm tundus olevat küll realistlik, kõik muu siiski pigem nooremale koolieale, ent iroonitsemata öeldes, teeb võhikule asjad ette puust ja punaselt.

 

Timanfaya külastuskeskus. Mancha Blanca

| Üles |

 

Kurja juured

| Üles |

 

Läbi La Geria platoo sõitmiseks on kaks põhjust – vein ning viinamarjaistandused. Mina lootsin saada müned fotod just viimastest. La Geria on Lanzarote viinamarja piirkond. Viinamarju kasvatatakse vulkaanilises tuhas, neid ei toestata, vaid liaanid looklevad mööda steriilset vulkaanilist tuhapinda. Kuna kuiv kliima ei soosi väga traditsioonilist viinamarjakasvatust, tuleb seda teha viisil, mis tagab taimede oleluse. Viinamarjataimed istutatakse tuhapinda tehtud lohkudesse ning ümbritsetakse vabalt laotud ümmarguste või kandiliste poolemeetritse või pisut kõrgemate kiviaedadega. Aedade peamine mõte on takistada tuult ja öösise kaste kiiret aurumist. Niiviisi kaitstakse mitte ainult viinamarju vaid ka tomateid ja teisi taimekesi, mis kuidagi mustas liivas hakkama saama peavad. Selle jamamise tasuks annab erakordselt mineraaliderohke ja viljakas vulkaaniline pinnas saadustele erilise ja isikupärase maitsebuketi. Vulkaanilisel tuhal põhinevate viinamarjasortide erilistest omadustest räägitakse ju kõikjal, kus tulemägedel viinapuid kasvatakse. Kiviaedadest mustritega viinamarjaväljad on erilised, omamoodi landart. See ongi kohalik pärand ja kultuurilugu, mis tuletab meelde, kui raske ja samas siiski võimalik on tasakaalu hoides toita ära oma kogukond piirkonna ressurssidega. Supermarketid ja globaalne toiduturg tapavad lokaalsed traditsioonid, isegi oskused ise enda lauale midagi kasvatada... Meil Eestis on see juba juhtunud. Kui kallitelt kaasmaalastelt küsida, kas keegi teab, mis on karask või kiisel või kuidas kala tünni soolata, siis ilmselt üheksal juhul kümnest vaatab vastu üsna lage hämming... Aga kas sinna ikka kookospiima, basiilikut või speltajahu pannakse? Või - kas see ikka on vegan... Aga mitte sellest ei tahtnud  ma kirjutada...

 

La Geria

| Üles |

 

* * *

 

Nii. Lapsed tukuvad. Meilile on tulnud lennukipiletid. Huvitav, kas peaks üritama need kusagil paberile trükkida. Muuseas, hommikul lahvatas üldine paanika. Ma avastasin, et edasilend on Lutonist, kuid meeles oli, et Lanzarotelt lendame Stanstedi. Ümberistumise aeg on üsna limiteeritud. Bronni vaadates aga selgus, et pole mõtet paanitseda, lendame Lanzarotelt Lutonisse.

Homme siis koju tagasi. Kiirelt on see nädal  läinud...

 

 

Silmapiiril paistab Puerto del Carmen

| Üles |

 


 

31.01.2017. Kell 11.05. Lennukis Atlandi kohal

 Eelmine  | Järgmine  |  Üles

 

Tsau, Lanzarote! Õhku tõustes lehvitas saar vastu vikerkaarega. Hommikul Mazda järgi lonkides üllatas uduvihmapihu. Piisavalt tihe, et jopp märjaks saaks. Ookeani kohal rullusid hallid pilved. Naljakas, et ka kõik need valged majad muutuvad halli taeva ja vihmast rohekashallide-pruunide vulkaanikoonuste taustal hallikaks. Haigetest põngerjatest hoolimata sujus pakkimine ning sõit lennujaama kenasti. Auto jätsime parklasse, võti kästi jätta mati alla. Boardingpasse eile välja trükkida ei jõudnudki, kuid pisikese närvikõdi saatel sai daam lennujaamas kuidagi telefonist kuuerr koodid siiski loetud. Lennujaamas hakkas Laural nii paha, et Hele võttis talle ratastooli. Annike kõndis vapralt jala. Puänt saabus ent tutvakontrollis, kui Annikesel hakkas nii paha, et ta pagasiröntgeni juures oksendas. On ime, et Hele jõudis mingi kilekotiga jaole, muidu oleks päris põnevaks läinud. Sel hetkel hakkas vapraks hoopis Laura ja lubas Annikese ise tooli. Ühesõnaga – murettekitavalt koomiline. Ent boardingut oodates pisikeste olemine pisut klaaris ja siin me nüüd oleme. Annike mu kõrval vaatas hoolsasti aknast välja, kuid nüüd tudub sügavalt.


Nüüd siis veel veidi vähem kui kolm tundi ja olemegi Lutonis.
 

9.00

| Üles |

 


 

01.02.2017. Kell 8.40. Coffee inn. Kalku iela, Riga. Epiloog

 Eelmine  |  Üles

 

Naudin hetkeks üksindust ja kohvi. Riia...


Olen teel tegelikult XL Pelmenisse et viia Kahte Öökulli hommikuüllatus. Tegelikult käisin juba öösel pelmeenijahil, aga poole kahe ajal oli saada vaid pajas ligunenud jääke... Õues on muuseas mõõdukas miinus...


Eilsest... Lutonis võtsime pisikestele kohe ratastoolid. See tähendas seda, et saime algul passijärjekorras väikese erikohtlemise osaliseks, kuid Riia lennukile minnes kogesime midagi päris põnevat. Lutoni lennujaamas tehti mingisugust ehitust, mistõttu pidime sõidutama toolid ja oma kola ühest majast teise kusagilt bussiparklast läbi. Londoni ilm võttis vastu äärmiselt vastiku tuulise lörtsisajuga. Õnneks kujunes matk parklas suhteliselt lühikeseks. Niipea, kui teise majja sisse saime võttis meie ratastooli nähes hõlmast kinni keskealine helkurvestis naisterahvas, kelle ülesandeks oli igati aidata ratastooliga inimesi. See tähendas lõppkokkuvõttes seda, et me pidime vaid tund enne boardingu algust laekuma Assistance Deski meie värava ligiduses. Et kindel olla, et me ikka õigesse kohta jõuame, siis enne seda juhatas ta meid läbi lennujaama näidates teeotsa kätte, kust siis kohe õigesse väravasse saab (kuigi ametlikult ei oldud seda veel välja kuulutatud). Sõime hommikul poolvägisi kaasa tehtud võileibu, et hotelli külmakapist parim hea ja parima hulgast prügikasti ei rändaks. Ootamine tõbiste põnnidega küll venis, kuid õnneks ei läinud kummalgi enam süda pahaks.

 
Kui end kokkulepitud kellaajaks Assistance Deski poetasime selgus, et oleksime pidanud siiski Wizzi lauast läbi käima. Kuid – no problems – ratastooliga inimestele ja nende saatjatele kutsuti kohale daam mingisuguse mobiilse jupstükiga ja ta tegi meie piletitega kõik vajalikud tegevused sealsamas. Kui küsisime, kas peame minema boardingu järjekorda, siis lohutasid assistance daamid, et ei, meil on eritransa. Ja kui Riiga jõuame, siis seal ollakse juba lennukil vastas. Kui siis lennuk jõudis, pakiti meid eraldi liftiga auto peale. Peale meie nautis erikohtlemist ka üks lätlannast vanaproua, kes vaevles kohutavas gripis ja kaebas, et tal pole lihtsalt jõudu. Kui lennuk sai tangitud, sõidutati meid enne teisi treppi ja pandi lennuki peale. Teisi enne peale ei lastud, kui olime end istmetel paika seadnud ja kodinad ära pannud. Täielik pingelangus... Daamid, kes meid kogu selle tsirkuse ajal saatsid, tegid oma tööd väga kenasti ning terve see jant oli seetõttu täiesti seiklus omaette.

 

Assistance needed...

| Üles |

 
Riiga jõudes läksin mina kohe parklasse autot ära tooma. Enne parklast väljumist sain pisut omaette vanduda, sest lätakad on sisse seadnud mingi automaatse maksesüsteemi, kuid mingil põhjusel parkimispileti lugeja streikis. Päris mitu inimest juba taidles närviliselt ümber automaadi. Päeva pärliks oli putkas istuv härra, kellelt abi küsides selgus, et kutt on end üsna ära sättinud ja peale segase lamina sealt mingit asjalikku inffi ei tule. Aga proovisin siis üha uuesti ja mingil hetkel asi luges parkimispiletit ning saigi makstud.


Ukse juurde sõites ootasid reisilised juba ukse juures. Jah – lennukil oldi juba ratastooliga vastas. Twin Owlis ootas meie apartment. Lapsed said tuttu, leidsin autole ööseks tasuta parkimiskoha ja külastasin pelmeenibaari, et mingit öösööki leida... Tänase öö uni tuli unenägudeta.

 

Selline siis oligi Lanzarote...

 

| Üles |

 


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 19 aprill 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved