Tagasi keskaega

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

  Tripi kaart  |  Püreneed 2015. FB album  |  Lisalugemist  |  Tagasi

 


 

Proloog

Järgmine

 

Romaanikaekspeditsioon Püreneedesse 15.-26.10.2015

 

Ma olen alati tahtnud kirikute reisile minna ja alati on tekkinud kartus, et äkki ei tule välja. Kui möödunud kevadel tehti Maastikuarhitektide Liidust ettepanek mingi õppereisi peale mõelda, siis naljakal kombel tuli see kirikute asi meelde. Vee enam, olin hiljuti kohtunud veebis Santa María de La Piscinaga ja juba piltidelt suutis see tilluke palvela jätta äärmiselt sügava mulje. Ja nii see mõte juurdus. Kirikud, romaani kirikud ja siis sellest tulenevalt romaanika laiemalt - niipalju, kui seda peale kloostrite ja kirikute on. Kuhu seda ikka vaatama minna, kui 1000 aasta tagusele ääremaale, piirile, kus kristlik maailm pidi vastu astuma mauridele ja kus vaimu kinnitamiseks oli vaja lisaks kindlustele ka vaimseid tugipunkte. Miks mitte minna Püreneedesse. Miks mitte minna perifeeriasse, kohtadesse, kus on võimalik näha ja katsuda seda kunsti, mis raiuti kivisse pea pool aastatuhat Rooma langemise järel, siis, kui meie praegune õhtumaine tsivilisatsioon oli puberteedieas!  Esialgne mõte oli piirduda Baskimaaga, mille ümber hõljub kerge salapära, kuid pisut tudeerides tundus, et Baskimaa jääb liiga väikeseks. Ja nii see marsruut paika sai, tiir ümber Püreneede, sekka romaanikale ka pisut muid asju. Järgnevalt panin kirja mõtted ja muljed nii nagu ma neid reisil märksõnadena üles tähendasin selle 1800 km-sel ringil ajas tuhat aastat tagasi. Kuid enne tahaks tänada Kulkat toetuse eest ja kindlasti Nelet Kulkaga asjaajamise eest. Loomulikult Kadrit-Gerlyt öömajade orgunni eest ning kindlasti suur-suur aitäh Juhanile, kes väsimatu järjepidevusega võttis vaevaks meid sel ekspeditsioonil valgustada...

 

Niisiis...

 

Fotod: Sulev Nurme

 

N 250. La Pobla de Segur - Taüll

| Üles |


 

| Üles |


 

15.10.2015. Tartu - Riia - Frankfurt - Barcelona

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Parkisime lõuna paiku Gerly "punase välgu" Riia lennujaama tasulisse parklasse kusagile vahekäiku lootuses, et ehk ei jää see jalgu ühelegi X5-le ega G-Class SV-le. Lonkisime otse geiti ning ega, ausalt öeldes, suurt aega üle ei jäänudki – vaevalt napilt aega paari sõna vahetamiseks varakult Tallinnast tulnutega ning lennukisse.

 

Seekordne Riia-Frankfurt ots jääb mulle igatahes meelde läbi ninaverejooksu. Vaevalt sai stjuuard valge veini ette antud, kui see pihta hakkas ja sai läbi, kui rattad lennuvälja puudutasid – vahepeale jäi paar tundi taskurättidega žongleerimist. Masendav...

Frankfurti aerodroomi jääb meenutama ketšup särgil ja hingekratsiv hiigellennujaama vihmane anonüümsus. Esimese osas saan süüdistada vaid end. Ega väga pikalt Riia Lidosta tuunikalavõileib ette ei löö, seepärast otsustan Saksamaa pinnal ikka bratwursti tellida. Selle hävitamise haripunktil otsustab üks vorstidest taldrikult lahkuda ja jätta meenutuseks südamliku ketšupise tervituse saabastele ja rinnaesisele. Järgnev veerand tundi möödub tualetis särki pestes... Ja nagu kiuste hetkel, mil ma, ülakeha paljas, üritan kätekuivatajaga särki tahendada, helistatakse hotellist ja palutakse asju täpsustada... Nojah, juhtub. Kellega siis veel kui mitte minuga... Ülejäänud tunnike on veerenud läbi nukra vihmapisarais akna halli lennuväljasaginat vaadates. Kui Kreekast tulime, oli sama moodi. Siin vist sajab alati...

Elleni tahvelarvutisse on vaja mingi naviks sobilik kaart laadida, loodetavasti tüdrukutel see õnnestub, sest muidu läheb juba õhtunegi sõit hotelli põnevaks.

***

Ok. Oleme maas. Barcelonas. Hetkel küll teoreetiliselt. Millegipärast juba veerand tundi ootame lennukist välja saamist. Kokpitist tulnud teate kohaselt on probleem bussidega. Neid lihtsalt ei ole. Väljas on pime, kuid tundub soe. Hea seegi... Nii, midagi toimub...

Valga Statoil

| Üles |


 

15.10.2015. Apartement Hotel Stay Together. Barcelona
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell on pool kaks (öösel). Pugesin just meie öömaja – Apartement Hotel Stay Together – elutoas lahtikäiva diivani teisele servale – vist on mulle jäetud – ja püüan vaikselt tänase päeva kokku võtta. Tahvelarvutiga on see igatahes ilgelt vaevaline. Vähemalt ei sega diivani teisel poolel magajat klaviatuuriklõbin (teki serva alt paistva juuksetuti järgi ma ei julge oletada isegi sugu mitte). Niisiis...

Niisiis saime lennukist minema ning tänu Taneli tervele mõistusele – printida välja autorendifirma soovitatud lennujaama skeem - üsna viperusteta rendiautofirma bussi peale. Mõnus – väljas on selline Eesti juuliöine temperatuur! Paarkümmend minutit hiljem vormistasime Centauros juba autorendipabereid. Päris jama värk selle ettevõttega: veebis on imehind, kuid kohapeal selgus et maksta tuleb juba paagis oleva kütuse eest (topelt muuseas), lisakindlustuse eest 9.- euri päev, sest läheme ka Prantsusmaale + muidugi 900.- euri bronn kreditkal kuni auto tagastamiseni. Mitte, et sellest isegi otse mingi probleem oleks, kuid veebis bronnides see kuidagi niiviisi küll ei kajastu. Vähemalt teenindus oli viisakas. Järgnevad 10 päeva veedame päris palju aega siis valges Renault's (meie seltskond mina, Tomm, Kersti ja Kristiina), Taneli mustas Fiatis ilmselt Gerly ja Kadri ning Juhani mustas Volksus veel Nele ja Ellen. Kohe esimesel ristmikul peale rendiparklast välja sõitmist panid kõik erinevates suundades: minu Tom-Tom, Taneli Garmin ja Juhani tablakas on kaardi osas totaalselt eriarvamustel. Saatuse tahtel jõudsime mahasõidul eksimisest hoolimata kohale esimesena. Pime õnne naeratas - leidsime ilma eriliste probleemideta tasuta parkimiskoha hommikul kella 8-ni (vist ainsa vaba selles kvartalis). Tänu Frankfurti lennujaama tualetis saadud täpsetele juhistele nautisime juba kümme minutit hiljem rõdul külmikust leitud San Miguelide saatel esimest muljet Barcelonast.

Lõpuks oli kogu kamp õnnelikult koos. Ettepanekuga kusagile sööma minna, liitus vaid küll meie auto crew. Teised tegid esimese tankimise lähedal asuvast supermercatost. Ostsin sealt pisut minagi (koksi pähe) – mohhiitomaitselist õlut. Esimene pudel lendas poolikult prügikasti ja teine jäi puutumata külmkappi. Tehakse ikka "imelisi" jooke. Ent see selleks. Meil õnnestus leida lähedal mereandide koht. Söök oli kallis, kuid see-eest portsud väiksed ja teenindus kuri. Mina küll oma grillit' karpidest mingit elamust ei saanud, sama teistega. Tommi kala serveerimine oli koha õige imelik: seda nülgimist võinuks kelner ju köögis teha, mitte kõrval laual nii, et kalatükke lakke lendab. Õnneks päästis õhtu naaberkõrts – tapade baar, mille kataloonia vorstikesed ja frititud kalmaarirõngad valge veini kõrvale olid lihtsalt suurepärased. Nojah ja hetk tagasi visatigi meilt sealt viisakalt välja. Kollaste juustega kutt, kes rehnungi tõi, käskis maksta Kerstil – väidetavalt selle eest, et ta kõige rohkem naerab.

Ok. Homme siis kell 7 maast lahti.
 

Stay Together. Daame oodates õhtul ja hommikul

| Üles |


 

16.10.2015. Hostal Con Faserta. La Pobla de Segur
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommikusöök läks küll pisut anarhia vaimus, ent siiski kiiresti ja maitsvalt – keegi hea hing viitsis 10 inimesele muna praadida – respekt! + igast head ja paremat musta leiva (rõhutan – musta leiva) kõrvale. Järgnevad päevad sööme arvatavasti magusat suhkruglasuuriga lehttaignasaia.

Esimesse sihtkohta – Manresa – jõudsime meie küll kokkulepitust hilinemisega. Isegi ei raisanud kuidagi teel aega, kuid algul eksisime ja siis ei leidnud parkimiskohta. Lõpuks panime end paika kusagile maa alla. Loomulikult, et ikka aega kuluks, ei töötanud seal tõkkepuu. Turvamees kruvis ära massina korpuse ja siis väntas tõkkepuu üles. Naeratades ja ülirahulikult – kuulge – hommik on ju, kuhu kiirustada! Parklast vaevalt välja saanud, avastasin, et olen midagi autosse unustanud – andsin fotoka Kristiinale ja jooksin tagasi. Kui siis lõõtsutades Kristiinat paarsada meetrit eemal taas kohtasin, selgus et Kersti ja Tomm on sukeldunud kunstipoodi, et omale skitsimisvahendeid muretseda. No aega kulus seal küll nagu nad oleks neid pliiatseid pidanud algainetest tegema.

Kui lõpuks Santa María de Manresa – või nagu kohalikud seda kutsuvad – La Seu – ette jõudsime, olid saanud teised juba kohvi võtta ja 90 euri parkimistrahvigi saada. No tore algus!

Esimese ettekande au lasus Kerstil. Seisime Manresa kiriku ja kloostri vahel, klausuuri mõttelises eeskojas. Olin valinud Manresa lihtsalt punktiks teele, et mitte järgmisse kohta väga pikalt sõita. Ise ma kahtlesin selles valikus tublisti. Juhan võttis jutujärje Kerstilt üle. Veerand tundi hiljem sain ma aru, et see on ikka väga hea sissejuhatus :). Perifeeria brutaalne gootika – sobiv prelüüd edasisele romaanikale, väikesed ajaloolised paralleelid... Katalaani gootika... Mihkel Sittow, Brügge ja Sevilla. Ning muidugi edasine Hispaania kunstiajaloo loeng läbi kiriku 4 altari ikoonide... Piilar vs sammas... Jesuiidid ning Ignatius Loyola – Manresas, siin kiriku kõval koopas, teritas ta vaimu palvetades vastureformatsiooniks valmistudes. Kas esialgu ta seda mõtles nii nagu see hiljem välja kukkus, kuid märgiline on see siin (ja nii soovitakse seda siin näha ja esitleda) see siiski.

Manresa kirik jääb mulle aga meelde mitmel muulgi põhjusel. Neist esimene on ehk kuldne kirikuvalgus, mis värviliste laikudena ennelõunapäikeses tillukestest "katalaani gootikas" akendest põrandale pehmeid värvilaike maalis. Teiseks... teiseks on ikka see põhiterminite küsimus – sammas on ümmargune, piilar ei ole... transept, krüpt ja kõik need muud sõnad, mis Juhani juhatusel paika loksusid. Ning muidugi Juhani esimene kunstiajaloo "järeleaitamistund"! Kui hakkasime parklasse tagasi minema, tundsin siirast elevust – ma olen siin, selle reisi võtmes, enda jaoks terra inkognital... Ja mul on kõik võimalused seda avastada, kui vaevun nägema ja kuulma...

Kirikust tulles jääme hetkeks toppama linnaväljaku välikohvikusse: ...americano, cafe con letche, cappucino, espresso, por favor! – meie seltskonna soovid. Karges hommikuõhus on mõnus end poolsirakile päikeselaiku visata. Kohvi oodates proovin skitsida Tom Põldu, kuid keeran pildi tuksi sinise tindipliiatsiga. Lasen siis lihtsalt päikesel enda peale paista... üks sulnis hetk...

Parkla poole kõmpides otsustan osta mingist putkast pudeli vett. Sõbraliku naeratusega härra viipab ja küsib, mis ma tahan. Näitan näpuga veepudelile. Minu imestuseks hakkab härra taignakausist pikki ribasid särisevasse õlisse valama. Hetke pärast seisan lolli näoga käes pabertuutus mingi kohalik derivaat pontšikulaadsest asjast. Maksan selle eest euro ja palun uuesti vett – seekord me mööda ei räägi. Härra üritab meeleheitlikult juttu alustada ja pool viipekeeles saan aru et tema on pärit Gruusiast, kust meie oleme? Ütlen, et Eestist. Seepeale pistab ta elavalt vadistama ja naerab õnnelikult. Meie tšattimise katkestavad meie auto daamid, kes samuti saavad kohe esitada pontšikutellimuse – šokolaadiga siis seekord...
 

Manresa

| Üles |


Cardonasse jõuame teistest pool tundi hiljem. Kohtume Polo seltskonnaga linna kohal kõrguva linnuse kiriku – Sant Vicenç - klausuuris peale tormilist ja lõputut mäkketõusu. Ca 1020-tel ehitatud benediktiini kloostri osaks olnud kirik avatakse külastamiseks tunni pärast – jääb aeg Taneli ettekandeks, Juhani näpunäideteks, kalavõileivaks ja õlleks ning skitsimiseks, taustaks mingi karneval, kus kostümeeritud noored inimesed inglise keeles ilmselt mingit rüütlilugu etendavad... Tünnivõlvilisse kirikusse astumist saadab Juhani soovitus:

"Ahmige seda nüüd sisse - see siin on ainult gurmaanidele. Sellist romaanikat te naljalt kusagil ei näe!"
 

Cardona

| Üles |

 

Cardona. St Vincenc

| Üles |

 

***


Solsona. Seekord jõuame kokkulepitud parklasse õigel ajal. Solsona katedraal – pruunist liivakivist koloss, mille stiili ei oskagi määratleda – siin on esindatud kõik nähtused gootikast neorenessansini, on esialgu turistivaenulik. Ust sisse saamiseks annab otsida. Selle leidnud, satume esialgu kottpimedusse ja jääme Polo seltskonda ootama. Hea mitu aega läheb selleks, et silmad harjuks pimedusega. Praktiliselt akendeta kirik – midagi uut. Ent mitte see kivine kompott - kuigi ka selle katedraali vundament astub tagasi romaani aega, pole Solsonas märgiline, vaid siinset altarit kaunistav Must Madonna... Solsona Musta Madonnat peetakse üheks põnevaks varagooti meistritööks. Nicolas Santoro teateil (Mary In Our Life: Atlas of the Names and Titles of Mary, The Mother of Jesus, lk 356) Madonna olevat koopia Toulouse Gilaberti vormit' nn Toulouse Mustast Madonnast, mille originaali hävitasid barbarid Prantsuse revolutsiooni ajal. Kristiina jutustab hämaras kirikus sellest haarava loo. Must ristiusku pöördunud paganlik jumalus, keda meetripikkune kujuke kehastab, õhkab salapära. Ilus, lummav, kättesaamatu ja pisut ohtlik. Või? Ma ei ole kunagi skulptuurist väga vaimustuses olnud, kuid see viikingipatsiga (veidral kombel jubedasse rokokoolikku kuldsesse tohutusse kaadervärki topitud) figuur, malbe, kauge naeratusega, 50 aastase näoga Jeesuslapsuke põlvel istumas, pisut kõrvale nihkunud rüü alt paljandub põlv sukapaelaga... paelub. Ella Rozett kirjutab:

"Now one must wonder if the garter on the Black Madonna was meant to have sexual connotations or if it was simply to adorn her with a symbol of royal honor. I think the following evidence suggests that yes, this Black Madonna is portrayed as a figure who affirms worldly and celestial femininity, divine and human, even sexual, love."

http://www.interfaithmary.net/pages/Solsona.htm

 

Lepime uksel kokku, et kohtume kõikide autodega veerand tunni pärast parklas, et tänasesse viimasesse sihtpunkti - Santa Maria de Gualter'i sõita koos. Väljasõit ent venib: parklas avastavad daamid uue rasvarullide müügipunkti – seekord muude lisanditega ja ostavad näidiseid enamusest putka repertuaarist. Resümee: hoolimata kamuflaažist - pontšik jääb pontšikuks.
 

Solsona. katedraal

| Üles |


Tee Gualterisse ja ühtlasi sellest edasi, meie ööbimiskoha – La Pobla de Segur – poole, läheb üle pisikeste mägede. Kilomeetrid mäenõlvadele laotunud põllulappide vahel horisondile läheneva päikese oranžis kumas, mis jätab teele ees sõitvast autost pika kontuurideta varju...

Gualteri (Monasteiro de Santa Maria de Gualter) kloostri varemed ei ole iseenesest mingi maailmaime. Endine pisike benediktiini klooster, mis juba pea pool aastatuhat on seisnud varemeis. Kuulame Gerly ettekande loojuva päike paistel peesitades ristikäigu nurgas lagun'd sambabaaside vahel istudes. Gerly jutustab kloostri loo, mis sai alguse juba kusagil 1070-te paiku. Juhan räägin benediktiinidest, tsistertslastest, frantsisklastest ja neist kõigist teistest, kloostrielust ja kloostrite ehitamise kunstist. Et kloostrikirikust ja kloostrist endast on järel umbes sama palju nagu Tartu toomkirikust, siis on see hea võimalus tutvuda silindervõlvi anatoomiaga. Raudvärav piirab kivihunnikute otsa ronimist, kuid kas see siis segab tõelisi arhitektuurihuvilisi: daamid pikkades seelikutes alustavad ennastunustavalt dessanti üle müüri; neile järgnevad härrad vanusest ja akadeemilisest positsioonist hoolimata. Varsti kõõluvad nad kõik rõõmsalt apsiidikatuses haigutava augu ümber tõrjudes kõrvust parklas olijate tüütuid hüüdeid:

"Tulge sealt ära, enne kui keegi politsei kutsub!"
 

Santa Maria de Gualter

| Üles |


Talarni tammist - olevat üks Kataloonia suuremaid – möödume hämaruse hakul. Märkan silmanurgast hiiglaslikku purskavat toru kusagil betoonseinas ja siis kaob see pilt serpentiini taha. Tee on kitsuke ning keerutab madalate küngaste vahel. La Pobla de Segurisse – võibolla Karksi-Nuia suurusesse linna - jõuame praktiliselt siis, kui päike oma viimaseid kiiri üle künkaharjade heidab. Öömaja leidmisega on algul pisut raskusi, ent pisut tuhnimist ja pea me leiamegi selle ahtakese kesklinna peatänava põikelt.

Tänane hotell – Can Faseria - on puritaanlik, kuid omal moel võluv – euroremontimata. Just paras öö magamiseks ja minekuks. Oli omaette lingvistiline vägitükk daamiga retseptsioonis suhelda, sest isegi sõna "bill" ei tulnud talle tuttav ette, mistõttu suhtlesime viipekeeles ja piltkirjas. Aga me saime hakkama. Nägin lausa kergendust ta silmis, kui vajalikud paprid lõpuks kätte saanud, laususin lühidalt ning veenvalt:

 

"Una cerveza, por favor!"

Väljavaade õhtustada hotellis ei tundu mitmel põhjusel eriti atraktiivne. Et enamuse lõunamenüü moodustasid rasvarullid, lähme linna peale kolama. Peale viieminutilist jalutuskäiku on üsna selge, et kui siin linnas on 2, ok 3 kõrtsu (koos meie hotelliga) üldse, siis peame ilmselt valima selle, mida üks kohalik vastutulnud päss soojalt soovitas. Sisse astudes võtab vastu mittemidagiütlev interjöör, kuid ruum on täis ilmselgelt kohalikke, kes söövad-joovad ja juttu ajavad. Igal vanamehel on muuseas oma pudel külmas, mida siis baarmen nõudmisel välja kraamib. Istume lauda. Menüü pole eriti pikk, kusagilt leitakse ka keegi, kes suudab selle inglise keelde tõlkida. Tellime siis kohaliku kombe kohaselt eelroa, pearoa ja magustoidu, kes mis kombo valib. Minu eelroaks on lasanje. Täiesti söödav ja ainuüksi sellest piisanuks õhtusöögiks. Pearoog ent on kalmaarirõngad friikatega. Käib kah. Magustoit on mul igav – mingi tuletis kreemkaramellist ja seejuures mitte eriti veenev. See-eest on täiega kümnesse pannud need, kes tellisid puuvilju või jäätist. Jäätis serveeritakse kenade vahvlitopsidena tootja pakendis, taldrikul tornina püsti. Ja päeva hitt on puuviljad: kes tellis nt apelsini, siis selle ka saab: terve koorimata apelsin + nuga selle nülgimiseks... Kõik kenasti ja kultuurselt taldrikul.

Õhtu ent lõpetame tööna sektsioonides ühes pisikeses ülimõnusas pubis, seltsiks daamid Renoost, Alberti, Tanel Breede, Axel Roses, Joe Cocker, Alanis Morrisette ning Torre do Olivar (Blanco).

Salut!
 

C142b

| Üles |


 

17.10.2015. Hostal Lizana. Huesca
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Fonda can Faseria. La Pobla de Segur

| Üles |

 

Kohtun hommikuvidevikus hotelli ees juhuslikult Juhaniga, et minna linnaväljakult autosid ümber parkima – tasuta aeg lõpeb kell 7, meie stardiplaan on 8.30. Et parkimiskontrolörid Juhanit juba Manresas õpetasid, ei ole parkimise teema enam kuidagi naljakas ja seepärast viime autod mõnisada meetrit eemale kusagile tühermaa-parklasse, kuhu ööseks pättide hirmus ei julgenud autosid jätta.

Hommikusöök on aus – lisaks suhkruglasuuriga lehttaignasarvekestele on saadaval ka juustu, chorizot ja mingit vinnutatud liha, pehmet juustu ning tomateid – mis sa hing rohkem ihata saadki. Kataloonia moodi röstsaia jaoks on tomat olemuslikult vajalik: saia röstid nagu ikka (õige sai muidugi ei ole toasti-viil, vaid pikuti pooleks ja veel teistpidi pooleks lõigatud kakk) ja hõõrud siis sisse küüslaugu ning tomatiga ja piserdad peale oliiviõli. Polegi midagi muud vaja...

Ajame end kokkulepitud ajaks hotelli ette kargesse hommikuõhku, et püüda esimesi päiksekiiri, kuulata Kadrilt Trempi ja Talarn tammi kohta eile ärajäänud ettekandeid ning teha päevaplaane. Tänane sihtkoht on Taüll. See peaks igasuguste juttude järgi olema üks reisi pärle... Ja juba sinna minek peaks olema elamuslik – keerame mägedesse ja peaksime jõudma linnulennult suhteliselt lähedale Anetole – Püreneede kõrgeimale mäele (3404 m). Pean tunnistama, et olen eesootavaile serpentiinidele mõeldes päris elevil.


Meie kolm graatsiat. La Pobla de Segur

| Üles |


Tee Taülli jääb meelde idüllina. Kõlab nagu luuletus. Kuid tõepoolest see, mis akendest sisse tulvas, oli nagu luuletus: muidu veel enam-vähem rohelised mäenõlvad, millesse siin- seal lõikuvad kollased püramiidjate võradega puudesalud ning mingid kollased põõsastikud. Tumesinirohelistes orgudes krõbisevad pildistamiseks tehtud peatustes jalge all härmas okastaimed, vaikus, mida häirivad, õigemini annavad muusikale rütmi, kauged lehmakellad... Üks varjuline jõekäär on kuidagi eriti eredalt meelde sööbinud. Tee oli serpentiini mööda laskunud  jõeorgu ja keerab äkki ühe mäekülje varju. Poolkaares nendesamade kollaste püramiidjate puudega (vist mingi papli looduslik teisend??) palistet kitsas, pladisev mägijõgi, mille kaldal sööb rohtu tosin maailma rahumeelseimat looma. Vesihalli karvaga mingisugused mägilehmad, lõpmata rahulikud ja ajatud. Nagu kaisuloomad, eriti üks vasikas all paremas nurgas. See... nagu maal igikestvast idüllist... Kataloonia Arkaadia... Või veel üks teine pilt. Taas jõeorg, kuid seekord lai, esiplaanil kuristik, mille põhjas lagund ümarkaarega sillavõlv. Taamal kalju varjus jõekäär, millelt tõuseb udu. Õhk on klaar ja piki jõeorgu ulatub pilk karges hommikuõhus kilomeetrite kaugusele... 
 

 

Teel Taülli...

| Üles |


Barruera. Teeme tagapingi tungival soovil šoppingupeatuse. Veini ei ole! Mõeldes eelseisvale piknikule peale Taülli tuleb ju selles osas midagi ette võtta. Kohalik pood on aga üsna eksklusiivne ja krõbeda hinnaga. Et olen roolis ostan jupi chorizot, ülejäänud crew jääb minust veiniriiuli ette pead murdma... Juba veerand tunni pärast on taas kõik autos, lisaks hädapärasele on Kersti saanud ka mingid äärmiselt vajalikud vidinad ja Tomm suure tahvli šokolaadi. Taülli jäävad loetud kilomeetrid.
 

Barruera

| Üles |


Sant Climent de Taüll... Ups! See siis ongi... Rolf Tomani ja interneti jutu järgi on see üks romaani stiilis maailma maiuspalu. Kõik tundub kuidagi hirmus korras. Ärritavalt kliin... Isegi turiste ei ole. Et oleme parklas esimesed, kasutan võimalust ja proovin teisi oodates teha kiire skitsi. Kiireks see jääbki, sest varsti on kohal ka Polo ja Fiat ning loetud hetkede pärast kuulame juba Elleni ettekannet. Taüll on tuntud eelkõige oma interjööride poolest. Taülli Meistri nime all tuntud XII sajandil tegutsenud kunstnikku peetakse (ja teatakse Taülli järgi) üheks tähtsaimaks romaani ajastu kunstnikuks mitte ainult Kataloonias, vaid ka Euroopas. Nojah. Kirik ise on välimuselt tagasihoidlik, reisijuhtide väitel nn lombardia stiilis. Silmapaistvaks ja eriliseks peetakse ka kellatorni – olemuselt ja välimuselt väga sarnane Toskaana kirikute kampaniilidele. Taülli meistri freskod asuvad apsiidis. Tegelikult on seal koopiad, sest originaalid on hoolega maha kaabitud ja viidud Barcelona Rahvuslikku Ajaloomuuseumisse – nagu paljude teiste Kataloonia kirikute taiesed. See on uskumatu – ütleb Juhan, millise kirega nad kogu seda kunsti Barcelonasse kokku tassisid tervete altarite kaupa... Ja sündis see 1980-tel.

Sisse astudes on esmamulje... tagasihoidlik. On selge, et kogu interjöör on siiski pigem tuttuus, UNESCO kaubamärgist hoolimata. Jah on romaani stiil, kaared, rohmakad ja lapselikud kapiteelid, isegi puitlagi... kuid asendusfreskod, tehtud tagasi fragmentidena nii nagu originaal sealt maha võeti, ei pane ohhetama. Käime igasuguseid euronõudeid eiravast redelist ära kellatornis – vaade on imeilus – ning, enekad tehtud, liipame alla tagasi - piletikassast öeldi ennist, et varsti hakkab mingisugune show...

Ja show rehabiliteerib ja paneb sekunditeks taas elama selle vana, paatinast puhtaks kaabitud kiriku. Valgus keeratakse maha, altari taga apsiidi seinal (altarit ent täidab lihtne puidust madal kaadervärk, mille disaini juured ulatuvad aegadesse, kui altaril voolas ohvriloomade veri), hakkab filigraanse täpsusega joonistuma projektorite ja laserite koostöös midagi imelist. Taevases hoomamatus ja suhestumatus ruumis ning ajas ilmub Pantokraator, tema ees joonistuvad 12 apostlit ning rohmakas, lainetav ja primitiivne dekoor. See on tervikuna nii igivana ja värske, lummav... Kunstniku poolt kunagi krohvile manat' Looja keskendunud pilk, värvid, värisevad jooned... võimendatuna XXI sajandi illusioonimasinast koos hüpnotiseeriva muusikaga! Vägev! Seda ei asenda ükski kujutlusvõime. See ongi see "sekkumatu" restaureerimine. See on see, millest kunagi Saare mõisa varemetel küünlaid ja süütepakke süüdates unistasime... Tegelikult seda enam ei ole ja samas on see nii reaalne, vähemalt illusioon olnust. Või mis see eesmärk siis on?
 

Muuseas, päevi hiljem leidsin Burzon*Comenge saidi, kust näeb Taülli performance'it koos muusika ja selgitustega, kuidas seda kõike tehti: http://pantocrator.cat/en/

 

St Climent de Taüll

| Üles |


Juhan teeb ettepaneku ära vaadata ka teine kirik siin – Santa Maria de Taüll – mis asub pisut eemal külakese sees – kui juba siin oleme. Leiame kiriku keset kinnisvaraküla. Heakene küll – need majad siiski pole päris ilmetud ja koledad kipskarbid, nende väljamõtlemisel on jäädud traditsiooniliste materjalide juurde, kuid stiil sobiks pigem kusagile Šveitsi suusakuurordisse (suusakuurort Taüll siin ju tegelikult ka on). Seepärast tundub keset ahtakest külaplatsi kössitav kirik väljast kuidagi pisike... Samas on ta nagu pisut tagasihoidlikum koopia eelnevalt väisatud St Climent de Taüllist. Raha siin ei küsita ning ilmselgelt käpardlikumate meistrite käe all valminud freskosid ei ole viidud ka Barcelonasse. Üks igat väärikas ja vana kirik!
 

Santa Maria de Taüll

| Üles |

 

Taülli idüll (Toomas Põllu foto)

| Üles |


Enne Alquezari leppisime kokku kaks asja: esiteks, et kusagil Taüllis kombineerime grupipildi ja peale järgmist küla, tagasiteel, kust meie auto rahvas sai ennelõunal provianti, teeme ühise poepeatuse ja peale seda kusagil pikniku. Ühispildi lahendas Tomm temale omasel väikse vimkaga viisil, ent Barrueras olid kõik siestale läinud, seega pidime leppima pikniku jaoks sellega, mida kellelgi kusagilt varasemast varutud oli. Barruerast voolab läbi Rio Noguera de Tor, külast kilomeeter maad allapoole on see üsna kitsuke ja käre, selle kaldalt leidsime ent suurepärase platsi improviseeritud lõuna korraldamiseks. No ja see menüü: praetud munad, chorizo, mingid vorstikesed, vinnutatud liha, oliivid pipraga ja ilma piprata, juust, tomatid ja... Kersti ning Kristiina ostet... maasikavein! See viimane maitses koduselt ja kohutavalt – nagu vana hea Võhu peet. Õnneks olin roolis, seega leidsin viisaka põhjuse selle degusteerimisest keeldumiseks.

Sadakond kilomeetrit enne Alquezari pargin auto arhailise maanteetunneli otsa: tee ääres paistab tamm - Embalse de Escales (või Presca de Escales). Üks betoonikolakas Rio Noguera Ribagorzanal, mis paljude omataoliste seas on mõeldud eeskätt vee kogumiseks. Võib-olla on kusagil küljepeal ka mingi elektritootmise masin, kuid midagi sellist nagu nt Doles Daugaval, küll näha pole. See-eest on piiritud vaated ning sügavsinine veeväli tammi taga...
 

Presca de Escales

| Üles |


Alquetzari on napilt 50 km, kui tunnen, et roiutav pärastlõunapäike – autokliimast hoolimata – teeb oma töö. Silm tahab vägisi kinni minna. Crew on ka üsna vaikne – tagapink ilmselt vahuveinist ja Tomm vestleb vaikselt kõrvalistmel tikud silmade vahel San Miqueliga. Mingis külas keeran otsustavalt suvalise kohviku ette – ma pean kohvi saama. Saan. Väljas on tuuletu, auto termomeetri järgi +21C. Vajume ühe laua taha ja lihtsalt naudime hetke. Ma olen peaaegu kade teiste peale, sest neile tuuakse higistes klaasides külm õlu. Kuidagi ei raatsi tõusta, ehkki hetkel on juba arvutamatagi selge, et Alquezari jääme teistega kokkulepitud aega arvestades jälle täiega hiljaks...

Alquezar jätab kaugelt kutsuvama mulje, kui kohale jõudes. Juba autot linna serva parklasse pannes jõuab pärale, et see on ilmselt 101% turistikas. Kahju, mul olid selle koha suhtes ootused... Ma ei jõua veel eriti põdema hakata, kui viisakalt närviline telefonikõne Fiatist palub meil jalad kõhu alt välja võtta – nad juba muu seltskonnaga ootavad. Jah, tuleme, tuleme, kui jäätiseputkast oleme mööda saanud. Ma ei tea, mida võtsid tüdrukud, kuid Tomm igatahes tellis "džinn toonikuga" -maitseise jäätise. Mõeldes tunnitagusele mälestusele võtan väikse, külma, kuldse, humalalõhnalise, erutavalt kirbe maitsega kibiseva, värskendava San Miqueli – rooli peab istuma u 4 tunni pärast.

Kohtume linnaväravas. Turistikas küll, kuid vaated ümbritsevale maastikule on hunnitud. Oleks enam aega, võiks ette võtta poolepäevase jalgsimatka Rio Vero kanjonisse, mis lõikub silmapiiri varjavatesse punakatesse Sierra de Guara kaljudesse. Linnaväravavast, üle Püha Miikaeli kiriku, tunduvad rahnude vahele kaduvad rajaniidid kutsuvad. Kuid tagasi reaalsusesse... Nele ettekanne paneb paika ühe ja ainsa eesmärgi ses linnas – sihtkoht on linna kesksel künkal asuv kindlus ja selle südameks olev kloosterkirik; kes tahab võib vaadata starteriks ka värava kõrval paistvasse kirikusse, kuid Juhan dateerib selle juba kaugelt XVIII sajandisse, seega võib-olla meie jaoks sellel reisil liiga uus...


Alquezar

| Üles |


Anname jalgadele valu ja jõuame pärast kiirmarssi lõpututest treppidest üles ronides linnuse juurde. Paraku selgub, et selleks päevaks on kirik suletud ja sisse saab homme. Meile homme ei sobi, homme oleme juba 150 km põhja pool... Jääme loojanguootuses väikesele terrassile hingeldama ja vaateid nautima. Tanel tutvub taamal opuntia viljadega ja opuntia okastega, mida on mõnus ajaviiteks järgneva kümne päeva jooksul näppudest välja nokkida... Tomm kalkuleerib võimalusi, kuidas üle müüri hüpata. Ma kaalun võimalusi, kui kiiresti ta sealt tagasi hüppaks. Vahetevahel avaneb uks, millest lastakse välja viimaseid külalisi. Üsna täpselt sulgemise kellaajal sülitab uks välja ootamatult Juhani ja Elleni – nemad jõudsid üles meist pisut varem (sest me raiskasime siiski aega Miikaeli kirikus) ja said selle linna pärlist - Colegiata de Santa María la Mayorist siiski kiire ülevaate. Juhan on seda meelt, et sinna sisse peaks ikka minema, kasvõi hullumeelse barokse altari pärast, seepärast teeme kiirkoosoleku, mida teha ja kas tulla homme tagasi. Sel hetkel astub välja noorem härra, kes asub uksi lukku keerama. Juhanil ärgitusel lähen kurdan lugu, kuidas siin on laokil grupp tudengeid kaugelt külmalt maalt, kes ekstra on tulnud seda imet vaatama ja nüüd niiviisi jäävad ukse taha pika ninaga... Tüüp kaob korraks ukse taha... Saame 10 minutit kiriku ja klausuuri vaatamiseks, tasuta!

Kui väljume, siis pakun härrale kümnekat ja tänan. Härra ei taha mingit raha, lihtsalt naeratab ja soovib head õhtut...
 

Colegiata de Santa María la Mayor

| Üles |


Kõmbime läbi vaiksete ja "ilusasti korda tehtud" tänavate parkla poole. Korraks avaneb panoraam ka linnakese teisel küljel üle jõeoru paistvatele mäeseintele, esiplaanil avar kaljulõhe, kus paar inimest köitega ronimist harjutavad (vbl on neil seal rippumiseks mingi muu põhjus). Polo olevat pargitud kusagile linna kohale parklasse, kust avanevat suurepärane vaade – seal siis meie järgmine kontrollaeg ongi. Mingist tubakapoest leian õhtuks veini ja mineraalvett ning postkaardid. Kirjutame sealsamas seintel head soovid kaardiootajatele. Tomm, hea hing, jookseb edasi-tagasi, kuni leiab ka postkasti. Sellega on siis sellel reisil korras.

Huescasse jõuame praktiliselt pimedas. Hostal Lizana – selline on meie tänase peavarju nimi – tundub pisut väsinud, kuid palju's meile öö veetmiseks ikka vaja on. Tänav on kitsas ja isegi korraks peatuda pole eriti kohta. Hotelli parkla asub ootuspäraselt maa-all. On omaette kunst autod kitsas käigus oma kohtadele manööverdada, kuid kõik laabub kriimudeta. Pakime endid tubadesse laiala

Huesca hämarad tänavad ei jäta erilist muljet. Olin selle linna valinud marsruudile lihtsalt sellepärast, et suure tõenäosusega on seal leida öömaja lihtsam, kui väikestes külades. Kõnnime linnakeskuse anonüümses disainis otsides mingit mõistlikku söögikohta, kui kuulen Juhanit ütlemas:

"See vist on tõesti üks rumal suur linn!"

...Õhtu ametliku osa lõpeb pooljuhuslikult leitud restoraniga, mille interjöör on täis pikitud näitlejate pilte ning artefakte, mis olevat kuulunud mõnele näitlejale või pärinevat mõnest filmist. Ümberringi käib päris mõnus melu ning rõõmsameelne kelner tonkab mingit keelt. Mis seal's ikka: tellime majaveini ja kes mida peale hammustamiseks. Minu grillitud tuunikala steik on igal juhul suurepärane ja takkajärgi kommentaarina võin öelda ka, et ilmselt üks selle reisi parimaid kogetud sööke üldse. Meeldejääv (vähemalt visuaalselt) on ka Kadri must riisiroog, millele annab värvuse mingi osa tindikalast. Mingil arusaamatul põhjusel jääb (või jätab end) kahjuks Tanel söömata, kuid tundub, et Tanelil endal ei olegi probleemi, vaid asi on pinnuks silmas pigem kõigil teistel.

Kell on ammu üle kesköö kui istume neljakesi hotelli ees äärekivil ja räägime elust ning inimestest (ei klatši). Ühel hetkel hakkab tibutama külma vihma ja vein on ka otsas...

 

Huesca motiiv

| Üles |


 

18.10.2015. Apartahotel & Spa Jacetania. Jaca
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Huesca motiiv

| Üles |

 

Lootus, et vihm hommikuks lakkab, jääb lootuseks. Arutame Tommi ja Taneliga mööda vesiseid kive astudes parajasti selle üle, kuidas leida mõni koht, kust midagi hamba alla saaks, kui kuuleme hüüdu – üle tänava paistab kollane valguslaik, mille ees lehvitavad Kersti ja Kristiina. Selge, hommikusöök on siis seal. Kell on ca 8. Pühapäevahommiku jaoks on koht lausa ülerahvastatud. Tellin kohvi, kohalikku kartulisalatit, mingit punases kastmes kala ja mingi valge palli, mille sees olevat väidetavalt kas kala või liha ning jään leti äärde ootama. Keskealine härra ja avatavasti tema tütar askeldavad elegantse rahulikkusega kordamööda köögis ja leti taga. Varsti tajun teravat erinevust meie tellimuste ja kohalike vahel: nemad süüa ei telli, vaid enamasti kohvi ja korraliku klaasitäie kohalikku brändit vm teravat ja paugutavad siis selle paari-kolme sõõmuga leti ääres seistes sisse ning astuvad edasi. Kah võimalus. Tartus vist ei ole ühtegi kohta, kust pühapäeva hommikul kärakat saaks. Hea küll ärme räägime siin Kuldvasikast või mõnest muust putkast... Jään siiski kohvi ja vee juurde...

Valge pall osutub paneeritud kartulipudrukuuliks, mille sees on tõepoolest vist kala. Maitseb väga hästi. Ka kohvi on esmaklassiline. Head isu! Varsti liituvad meiega juba ka Juhan-Ellen ning tütarlapsed Fiatist. Kuulame ettekannet, teeme päevaplaane ja räägime Huescast. Ma olen linna suhtes ülimalt skeptiline, kuid Juhanil on ettepanek siiski minna avastama vanalinna, kus olevat ehk kaks objekti, mida võiks vaadata: Huesca katedraal ja Peetri kirik (Monasterio de San Pedro el Viejo).
 

Hommikukohvi. Huesca

| Üles |


Turis
miinfost selgub (peale väga abivalmis ja erudeeritud härra pikka loengut), et üks kabel, mis võiks eriti põnev olla, ei asu tegelikult linnas ja seda pole mõtet otsida. Seega jääme esialgse plaani juurde. Huesca vanalinn ei ole suur. Nagu sageli, meenutab siingi vanalinna pigem teedevõrk, mille vahel linki ajas kehastavad kirikud. Seepärast tundub isegi nagu kohatu järsku nurga tagant avanev San Pedro liivakivine arhailisus, mis annab kirikuesisele platsile mõõtme ja mõtte. Astume kirikusse Kristuse signatuuri (Püha Kolmainsus) tähistava märgi alt (peaportaali tümpanumil) vahetult enne jumalateenistuse algust, mis tähendab seda, et saame pisut sisse piiluda ja laulu kuulata (Juhani kommentaar: "See on nüüd see laul, mille saatel rüütlid läksid ristisõdades lahingusse"). Ka interjöör on arhailine välja arvatud tumedast puust traditsiooniline massiivne altar kusagilt XVII sajandist. Kloostrisse, kuhu on maetud mitu omaaegset Aragoni kuningat II aastatuhande algusest (mõtleks - me elame III aastatuhande alguses!), me kahjuks ei saa.

 

San Pedro El Viejo

| Üles |


Seevastu mõjub üsna sürrealistlikult mõne minuti tee kaugusel laiutav Huesca katedraal. Kindlasti on see gootika, kuid midagi on väga nihkes, mistõttu kirikuesisele avarale platsile jõudes nendib Juhan:

"See on hea näide sellest, kuidas katedraali ehitada ei tohi. Ärge seda kodus järele tehke!"

Nii maht, kui fassaadi liigendus ei ole harjumuspärane, eriti fassaadi kohal asuv lai varikatus. Ilmselt peitub peapõhjus selles, et kirik ehitati XIII sajandi keskel ümber varasemast mošeest ja täiendati XIV sajandil. Arutame kiriku ees gootikast, Aragonist, rekonkistast, mauri meistritest. Läheme sisse. Kirikusse sisenedes võtab ent hullumeelne valge altar sõnatuks: selliseid vorme võis meister (seega Damián Forment, kes selle alabastrist kaunitari 1520- 1533 valmis tegi) unes näha vaid oopiumiuimas. Mul tekib assotsiatsioon kunagi külastatud Alcobaca kloostri (Portugal) sürrealistlikust gooti dekoorist. Mauri dekoori teise päeva hommiku derivaadid...
 

Huesca katedraal (Santa Iglesia Cathedral de Huesca)

| Üles |


K
eerame maanteelt kitsukesele auklikule asfaltribale. Tee rühib sik-sakitades ülespoole mingite puudesalude vahel. Metsapeatuse ajal selgub, et puude otsas kasvavad mandlid. Oh seda pidu! Ma ei saa esialgu vaimustusest aru, sest paaril varasemal korral Hispaanias on olnud vaja lisaks apelsinidele ja nektariinidele ka mandleid varastada. Peatselt selgub, et mandlite hankimine puu otsast on kõigile teistele päris eksootiline tegevus –Tomm ja Tanel raputavad vahelduva eduga puid, et daamid puude all saaks kividega mandlituumi tekitada. Oi elu-elukest!...
 

Mandliraks

| Üles |


... Ja jäämegi taas hiljaks: Juhan-Nele-Ellen on kindluses sees ning ootavad meid juba pikisilmi. Leiame müüride-võlvide labürindist küll ootajad, kuid teel linnusesse suudame kuidagi Kadri rahvasumma ära kaotada. Peale helistamist ning hõikumist õnnestub enda asukohast Kadrile teada anda (tema telefonihelin kostab meie pea kohalt!?) ning seega võime Loarre akadeemilise osaga alata. Sõna saab Tanel...

Loarre kindlus oli üks mitmetest, mis püstitati rekonkista esimeste sajandite käigus moslemitelt tagasivallutatud maade kaitseks kahe maailma piirile Sancho el Mayori – võiduka Aragoni kuninga - poolt. Ehitust alustati ca 1020 p Kr ning 1090-tel täiustati, mil linnus oli võtmetähtsusega Huesca piirkonna tagasivallutamisel. Kogu linnus paikneb maalilisel künklikul maastikul olles kaugvaates selle ehteks ja valitsejaks. Algne linnus koos XIII-XIV sajandil lisatud välismüüriga on päris hästi säilinud. Läheme siis avastama. Pooljuhuslikult kohtume mõne aja pärast enamuse seltskonnaga kirikus. Aeg on kraapind suure osa dekoorist, ent rohmakalt suursugune ruum ise oma pisikeste akendega kõnetab siiski. Juhan teeb spontaanselt välkloengu kindlusarhitektuurist, hügieenist, muinsuskaitsest ja Püha Haua ordudest. Taas nihkuvad mõned puslekillud oma kohtadele... Miks on Templiordu Templiordu või miks Malta ordu on hospidali ordu, millal ja miks hakati Euroopas käsi pesema...

Linnuse juurest naastes otsin kivinuki ja skitsin sellel reisil oma parima (takkajärgi kommentaar) pildi. Lõpetanud, leian meie crew' ja Taneli kohvikust oliivide ja õlle juurest toitu ootamast. Oliivid on lihtsalt imehead. Isegi Tanel, kes ei söö oliive, tunnistab, et ta peab vist neid sööma hakkama. No tõesti... Tellin lõigu klassikalist tortillat ning veel ühe kausitäie neid samu oliive. Kui lähem maksma, siis silman purki, millest oliive ammutatakse - see on paariliitrine mittemidagiütleva sildiga anum, millelt jääb meelde üks sõna "Manzanilla". Tjah, see suurt edasi ei aita, sest minu teada on see lihtsalt oliivisort või sordirühm - küsimus on soolvees. Igatahes püüan hoida järgmises poes silmad lahti.


Loarre: väljas

| Üles |

 

Loarre: sees

| Üles |

 

Traditsioon jätkub :)

| Üles |


Asume teele taas täiega ajahädas. Kõige hullem on see, et tuleb teha peatusi: tee San Juan de la Penasse – meie järgmisse sihtkohta – kulgeb lihtsalt mööda imemaalilisi serpentiine, iga kurvi tagant avanemas uus ja hingemattev postkaardivaade – pildistame siis ja määrame vahelduseks imelikku võsa, mille üheks komponendiks osutub pukspuu ja teiseks imelik puhmastaim, mille võrsetel kasvavad tammetõrud (Quercus ilex?). Naudin sõitu. Esimene kitsas tee, millel puudub plekist europiire. Jämedate betoonplokkide vahele jäävad parajasti meie renoolaiused tühimikud, kust hea õnne korral saaks puhtalt läbi vupsata... Ja siis jõuaks veel sekundeid röökida, enne kui maapind vastu tuleb. See õhutab ja samas distsiplineerib, tunnen, kuidas mõnes kurvis peod rooliratta ümber lähevad higiseks. Isegi tagapink ei julge vahuveini avada...
 

Rio Gallego

| Üles |


Kohal, kui Rio Gallego suubub Pena reservuaari näeme tee ääres parkivat Fiatti ja vaadates ümberringi peame lihtsalt peatuse tegema.  Helesinise veega paisjärv, mis meenutab Baikalit. Järveületab kitsas metallsõrestikus sild, mis samuti sobiks pigem Baikali äärde. Taamal kuldsetes ja punastes värvides mäekesed, mille taustal silmapiiril leegib Gerly punane pea... Silla otsas asub vana pais ja maantee koht. Natuke mahajäetud natuke inimese poolt näpitud ürgne loodus ja natuke oma sammaldunud betooni all selle maailma inimloodu haprust ja kaduvikku (vbl ka mõttetust?) illustreeriv. Maagiline koht...

 

Rio Gallego - Embalse de La Pena

| Üles |

 

Bernues - Monasteiro de La Pena

| Üles |

 

Monasteiro San Juan de la Pena kohta kirjutatakse Wikipedias nii:

"The cloister, built ca. 1190, contains a series of capitals with Biblical scenes that originally were arranged in chronological sequence, a design found elsewhere in the region. The monastery is built beneath a huge rock sometimes associated with the legendary "Monte Pano". The second floor contains a royal pantheon of kings of Aragon and Navarre. The present room, with its marbles and stucco medallions recalling historic battles, is mainly a design built during the administration of Charles III of Spain in 1770. It contains the resting places of the following kings of Aragón: Ramiro I, Sancho Ramírez, and Peter I of Aragon and Navarre. Legend said that the chalice of the Last Supper (Holy Grail) was sent to the monastery for protection and prevention from being captured by the Muslim invaders of the Iberian Peninsula".

Lakooniline ja rohmakas, peidetud suure kaljueendi alla. Legend räägib, et jahti pidades jõudnud keegi Aragoni kuningas saagi jälil koopasse, kus kohtas eremiiti – tagaaetud loom jooksis pühamehe juurde kaitset otsima. See jahmatas kuningat ning meeltesegaduses laskis ta siia kloostri püstitada... See pidi juhtuma siis aastal 920, mil siia klooster püstitati. Praeguse kehandi algosad laskis püstitada juba meile tuntud mees - Sancho Major. Pena klooster on tuntud lisaks ka sellele, et esimest korda siin XI sajandi lõpul võeti kasutusele esimesena Ibeeria poolsaarel Rooma liturgia, mis asendas varakristliku poolpaganliku versiooni.

 

Fiati crew juba lehvitab arglikult ristikäigu varemete vahelt. Lunastame sissepääsu 7 euroga. Ettekande algul selgub, et noored on sisse roninud kuidagi mööda mäekülge turnides. See seletab siis ka, miks nad püüavad nähtamatuid teeselda ja sissepääsust eemale hoida. Kristiina teeb superettekande, mida Juhan täiendab remarkidega benediktiinidest (kloostri esmaasukad). Kuid seekord saavad välkloengu erilise tähelepanu osaliseks ristikäigu sammaste kapiteelid, millest igaüks räägib omaette loo. Kapiteelid olevat algselt paiknenud kronoloogilises järjekorras, peale põlemist ja restaureerimist on sellega segadus. Kirikus loksub taas üks killuke paika. Astet ja õnarusi seintes vaadates saame teada, et kusagilt selle koha pealt jooksis piire – selle taha, nö väljapoole, jäid jumalateenistuste ajal ilmalikud, ning teisele, so kloostri poole: seesama aed, mis joosti maha "Viimses reliikvias" :). Lähme trepist alla krüpti ja nö alumisse kirikusse. Jah. Kõik siin ümber on siiski turistikas ja vare, sest klooster põles XVII sajandil ja uus, senini tegutsev klooster, ehitati mõni kilomeeter siit Loarre poole (sõitsime sealt ka läbi). Krüpti masajate võlvide all saame tunda, kuidas tegelikult tuleb gringodega käituda. Seisame alumises kirikus kuulates Juhani poolihääli arutlust selle ruumi üle. Järsku siseneb valjult kõnelev paarikümnepealine mass giidi saatel, kes kõrvallöövis hakkab hispaania keeles midagi seletama. Viimased tunglejad lükkavad meid peaaegu füüsiliselt seina poole. Ja kui siis Juhan oma juttu jätkab, saame üldise pahameele ja sisina osaliseks, mis tähendab vaid üht:

"Gringod, suu kinni!"

Ükskõik ju lõppeks, kuid see oli ausalt öeldes pisut solvav...

 

Monasteiro de La Pena

| Üles |


Enne Jacat satume sügisehtes mäenõlvade vahel laveerides Santa Cruz de la Serosesse, kus Juhani luure kohaselt võiks midagi põnevat olla. Kohale jõudes on selge, et ilmselt on tegu Jacast Santiagosse suunduva palverännu tee punktiga (järgmine siis Pena klooster ja eelmine Jaca). Külas on merekarbimärgiga – palverändurite sümbol – tähistatud teeviidad, ööbimiskohad, kaardid jm. Pargime autid üsna suurde parklasse ja läheme teeme küla peal tiiru eesmärgiks avastada Eremita de San Caprasio (asutatud 999) ja Santa Maria kirik (asutatud arvatavasti 1020). San Caprasi on väike tagasihoidlik palvela, meenutades Taülli kirikuid, kuid veelgi rohmakam ja kaunistustevaesem, torn madal ning tahumatu. Palvela on suletud. Jumalaema kirik on aga avatud. Juba eemalt paistab see silma oma kõrgusega – enamus seni nähtud siinsetest romaani kirikutest on pigem kompaktsed ja mitte eriliselt kõrgusse pürgijad. Selle kiriku puhul teeb aga nõutuks ka torn, mis ei asu trantsepti keskel, vaid selle ühes otsas, luues mulje mitte kui kiriku siluetist vaid pigem mingist Rapuntsli kindlusest. Juba harjumuspärane kaarornamendiga apsiid, stseene piiblist kujutavad sambakapiteelid, väikesed aknad... Üllatusena tuleb ilmaratas peaportaali tümpanumil, mida järavad lõvid ning nende kohal allegoorilised arhailised loomapead talaotstel. Juhan teeb improviseeritud kiirloengu ilmarattast inspireerituna ja jõuab välja sellega varakristlusse ja isegi kristluse eelsetesse aegadesse... Juba selle portaali pärast tasus siin peatuda...
 

Santa Cruz de la Seros

| Üles |

 

La Iglesia de Santa Maria. Santa Cruz de la Seros

| Üles |

 

San Caprasio. Santa Cruz de la Seros

| Üles |


Ilmselt panin tommi lühima marsruudi, sest Jaca ööbimiskohta sõitmiseks juhatas navi täielikule kitserajale. Tuleb tunnistada, et mul jätkus lollust sinna ka minna. Ühesõnaga - selle reisi offroad sai siis tehtud ja loomulikult kaasnes ka penalt – jäime taas kohtumispaika hiljaks. Pean tunnistama, et seekord ajas see asi mind millegipärast päris närvi.
 

Jaca: kitserajal

| Üles |


Jaca ei ole väga suur linn, Hispaania mõistes on see täielik kolgas, kuigi omal ajal olnud ka Aragoni pealinn. Mauride käest võideti see tagasi 1063. a, võitja ikka seesama Ramiro I, kelle käsi oli ka mängus nt Loarres ja ka paljude siinsete kirikute, kloostrite ja kabelite loomisel. Kuigi Jacas pidavat olema kusagil ringmüüri varemed ja ka romaani stiilis katedraal, siis linna peamiseks vaatamisväärsuseks ja sümboliks on viienurkne "moodne" San Pedro linnus/kindlus. Kindlus on disainitud 1592 aastal Itaaliast eksporditud inseneri Tiburzo Spanocchi poolt ja see on üheks neist Palmanova juurevõsudest, unistus ideaalsest kaitse-tapamasinast. Kindluse mõte oli kaitsta piiri eelkõige prantslaste vastu, kuid saatuse irooniaks sai fakt, et sõjas Napoleoni vastu vallutasid prantslased linnuse ja kaitsesid end selles edukalt kohalike vastu rohkem kui neli aastat... Et oleme väravas loojangul, siis sisse ei lasta ka mesijutu peale mitte. Võib-olla on selles süüdi asjaolu, et linnuses tänini pesitseb mingi väeosa. Longime piki vallikraavi äärt, kõõludes eskarpi serval. Vallikraav ise on kuiv, selle murul söövad rohtu hirved. Kadri ettekandele järgneb mõtisklus kindlusarhitektuuri paradigma muutumisest peale Konstantinoopoli vallutamist...

 

Jaca

| Üles |


Hotell on seekord uhke. Spaa ikkagi. Regame end sisse. Veekeskus on avatud veel kahjuks vaid pool tundi. Tomm tuiskab ujuma, ülejäänud argonaudid suhtuvad veeprotseduuridesse kuidagi külmalt. Näole kleebitud naeratusega näitsik teatab, et me võiksime kaks autot parkida hotelli alla parkasse. Otsustame parkida ära renoo ja Polo. Ma ei viitsi siinkohal kirjeldada, miks ma ei suutnud esimese 3 katsega tõkkepuud avada, ütlen vaid, et kui keegi oleks seda filminud, siis kahvatunuksid pooled klipid saatesarjas "Võimalik ainult Venemaal"...

Õhtu lõppes samas hotelli restos päris mõnusa fiilinguga õhtusöögiga. Juba tavapäraselt sai omajagu kino edasi-tagasi tõlkimisega, kuid kõik laabus rõõmsalt. Et olime ainsad kliendid, siis õnnestus hävitada kogu külma valge veini tagavara, mis baaridaamil pakkuda oli.
 


Jacetania SPA Hotel. Jaca

| Üles |


 

19.10.2015. Hostal Arandigoyen. Estella
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Taamal künka otsas on Berdun (I)

| Üles |

 

Hetk tagasi saabusin meie tänase hotelli kõrtsust – väga lahe õhtusöök ja selle finaal! Ja õppetund, et inimest ei tohi kunagi hinnata tema välimuse järgi... Pikk päev on selja taga ning ka pisut vihma poolt peale sunnitud, kuid kokkuvõttes mitte ebameeldiv pikk õhtupoolik siin öömajas. Silmad vajuvad kinni ja ma ei tea, kui kaua ma üldse viitsin praegu tahvelaruti jabura klaviatuuriga võidelda... Aga ma alustaks hoopis tänasest õhtust...

Jõudsime Estellasse üsna mõistlikul ajal, et kogu suurepärast programmi, mida selles Põhja-Hispaania Toledoks kutsutud linnas lubati, nautida. Plaani keeras kihva kaks asja: esiteks päris korralik vihm ja teiseks... Ma ei kujuta ette, kes selle peale tuli, et Estellat Toledeoga joone peale panna... Kui vanalinna kohal hiigelparklas üle rinnatise vihmahalli panoraami piilusime, jättis all laiuv vanalinn küll suhteliselt segase ja killustatud mulje; isegi peale paari liitrit veini ei suudaks ma siin Toledot näha. Otsustasime minna siiski alllinnas paistvat romaanikat inventeerima... Väheldasem kirik ja linnus, mida proovisime koos Fiati seltskonnaga, olid suletud. Hetkel, mil identiteedikriisis vaeveldes päevaplaane tegime, saabus raport Polo seltskonnalt, et kogu austuse juures jne – selle katedraali pärast, mis vanalinnas paistab, ei maksa kütust ja aega kulutada. Kõige sellega kaasnes vel üks probleem – üldine väsimus: täna on tegelikult ekspeditsiooni ekvaator ja senini praktiliselt hinge tõmbamata. Need asjad kõik koos tingisid pretsedenditu otsuse minna hotelli, hoolimata sellest, et kell polnud veel kolmgi.


Estella

| Üles |


Tänane öömaja asub Estellast mõni kilomeeter eemal, väikese künka otsas, väikeses külakeses – ma ei ole selle nime senini tuvastanud. Kui retseptsiooni astusin (mis täitis samas ka kõrtsu leti aset), oli esimene mulje mõnusalt hubane – mulle meeldis siin kohe. Ainuke kahtlane tegelane tundus olevat ebamäärases vanuses taat (aga kindlasti vana), kes ilmselt oli midagi joonud ja liikus, kas sellel põhjusel või mingil muul põhjusel, väga vaevaliselt. Muidugi inglise keelt ta ei rääkinud – ega ma oodanudki – vaid meie tube kätte juhatades viskas omaette muhedat huumorit ja naeris ise selle peale poolhambutu naeratuse saatel... Tubade kättejagamine vältas pea pool tundi (toad on iseenesest päris ok). Kui siis kuulsin, et Polo seltskond tegi ettepaneku hotellis koos õhtustada ja selgus, et seda orgunnib sama taat, olin algul üsna skeptiline.


Hostal Arandigoyen

| Üles |


Õhtusöögini (lubati serveerida 21.30) jäi piisavalt aega, et Estellast muretseda chorizost tehtud pasteedi moodi asja (väga maitsev!), oliive, juustuvalik, mingit kohalikku pestolaadset asja, veini ja muud head-paremat ning seninähtust muljetades ja ekvaatorit tähistades veeta meie tagapingi toas väga mõnus õhtu.

Õhtusöök ent kujunes vägagi meeleolukaks. Kokkulepitud ajal alla lauda istudes ei toimunud midagi: taat vaatas kohalikega koos jalgpalli. Mingil hetkel hakkas ta vaikselt liigutama ning nagu nõiaväel saime kõik järsku toitlustatud – üsna maitsvalt. Küll kindlasti mitte udupeenelt garneeritult, kuid kuidagi hästi meeldivalt tseremoonitsemata – nagu kodus. Maja kulul tehti lõpuks välja aperitiiv – mingi kohalik kange rohuleotis – Juhan nimetas korduvalt selle nime, kuid ma ei suutnud kahjuks meelde jätta. Seda jätkus lausa kaheks ringiks ja tundus, et taadil on hea meel selle üle, et jook peale läheb. Muuseas – jäätis serveeriti siingi otse taldrikutee asetatud torbikutes. Ent minu õhtu tegi pooltund peale õhtusööki. Kohalikud lahkusid jättes vanahärra leti taha üksi. Ka meie rahvas hakkas tilkuma oma ruumidesse. Mul polnud mingit himu veel magama minna, sestap palusin endale klaasi kohalikku brändit. Taat valas välja ja lükkas klaasi mu ette, võttis siis teise klaasi, valas sinna džinni ning soodavett. Kui tahtsin maksta, tegi ta keelava liigutuse, tõstis oma klaasi ja ütles:

"Salut!"
"Salut!,

vastasin... Samal hetkel astus õuest sisse Juhan ja ka temaga juhtus sama - tellinud klaasi brändit, valati see tax free  välja... Soovisime kolmekesi üksteisele "palju õnne"... Taat naeris jälle oma naeru ja seletas märkide keeles, et peab nüüd küll varsti magama minema, ta on siin hotellis üksi ja peab kõigega hakkama saamiseks homme varakult ärkama... Ma nautisin seda hetke, seda pruuni tahveldatud baariletti, kusagilt õhkuvat sigaretilõhna, mis seguneb kuldse brändi aroomi ja eelnevast kalapraadimisest jäänud lõhnaga..., aga eelkõige seda sõnades kirjeldamatut, omal moel kiiksuga pidulikku, sundimatut, ülirahulikku, mitte millekski kohustavat olukorda, kus ma olen, kes ma olen ja ma ei    p e a   midagi tegema... Homme on alles väga kaugel...

"Salut!"

Aga nüüd tõesti, ma ei jõua enam, kell on 3 öösel... Homme kirjutan Leyrest, Lumbier kanjonist ja kõigest muust tänasest...

***

Istun hommikusööki oodates all kõrtsilauas. Plaanime taas poole 9 ajal startida – teel on kaks objekti ja siis pärastlõunaks Bilbaosse. Taat toimetab köögis sama uimaselt-toimekalt nagu eilegi, mis tähendab, et ehk jõuan diagonaalis eilsed hommikupoolsed muljed kirja panna.


***


Peale hommikusööki Jaca spaahotellis, mida saatis unisevõitu hotellibaaridaami pahurdamine, seame autoninad läände. Taevas oli hall ja paljutõotavalt pilvine, temperatuur vahelduva eduga +12C-st pisut üles- ja allapoole. Esimeseks sihtkohaks oli valitud Monasteiro da Leyre - see on üks olulisemaid tänini tegutsevaid kloostreid Navarras. Maantee kulgeb paralleelselt Rio Aragoniga (mitte küll kahjuks kogu aeg jõe ääres) kuni peaagu kloostrini. Veebiandmed lubavad seal kuulda-näha elusate munkade laulu ja mida kõike veel...

Teed Leyresse jääb tähistama peatus ühes maanteetaskus, maalilise vaatega tordikujulisele mäele, mida troonis linnake - arvatavasti Berdun - tordikirsina keskel mingi kiriku kampaniililaadne totsakas torn. Tagapink oli pensukast muude varude hulgas soetanud sixpacki vahuveini, mille avamiseks ja üksteise õnnitlemiseks seesinane tuuline-maaliline koht tundus ideaalne. Mulle meenutas see sinihall ja nagu kaootiliselt titaanide poolt lõhatud maastik Islandit...
 

...Taamal künka otsas on Berdun (II)

| Üles |

 

Rio Aragon

| Üles |

 

Leyre klooster asutati juba AD 842 benediktiinide poolt. Ajad muutusid ning vahepeal võtsid kloostri üle tsistertslased. Viimased sadakond aastat (vist) on klooster taas Benediktiini Ordu omanduses. Enamus pühakohti Jacast põhja poole on seotud Santiago de Compostella palverännuteega – Camino de Santiagoga, olles palveränduritele peatus-, ööbimis- või palvetamise kohtadeks. Palverändamine Santiago de Compostellasse on täiesti omaette turismiharu ja väidetavalt näiteks 2014 aastal olevat palverändajaid Santiagos käinud üle 250000... Merekarbimärke (merekarp oli palveränduril veekruusi ja pudrukausi asemel ja on nüüd palverännutee sümboliks) oleme näinud siin juba paljude teede ääres.

Saame kokku Leyre kloostri kiriku portaali ees. Kloostri asukoht Sierra Leyre mäestikus on loomulikult vapustav – vaadates üle rinnatise... seda ei saa kirjeldada! Kadri ettekandele annavad juba harjumuspäraselt vürtsi Juhani kommentaarid ja väike intrigeeriv teemaarendus: algab see väikeste detailidega portaalist (muuseas, ka selle kohal on naljakal kombel varikatus ja... dansker?), teeb kummarduse erinevatele mungaordudele ja lõpeb Tallinna vanalinnas:

"Eesti (keskaegne) arhitektuur on tsistertslaste nägu..."

Lepime kokku stardiaja ja pudeneme laiali. Piletit ostes anti mulle muuseas elektrooniline uksekaart, aga sellest pisut hiljem. Tegelikult on see klooster suhteliselt uus ja mitmekihiline, valdav osa XVIII-XX sajandist, meie eesmärgid on romaanikast säilinud kirik ja muidugi krüpt. Siseneme kambakesi kirikusse – juba "harjumuspärane" rohmakas eriliste kaunistusteta kolmelööviline ruum, apsiidis ebamaiselt naeratav Jumalaema, Jeesuslapsuke peaaegu püsti põlvel. Mungalaulu me ei saa, see-eest on päris vahva korraks poolhämaruses maha istuda ja saada osa orelitunnist.

Krüpt. Hullumeelne! Sellised sambad ja kapiteelid! Mitte suured, ei pigem väikesed, kuid täiesti nihkes ja arusaam mingitest proportsioonidest täiesti pea peal. Uskumatu, kuidas nad siiski mõnesaja aastaga suutsid Rooma ehituskunsti ikkagi niivõrd unustada! Krüpti nautimist hakkab segama ent teine ja palju maisem probleem. Kadunud on pooled tüdrukud ja peagi selgub, et süüdi olen mina. Nimelt anti meile 2 uksekaarti – üks oli Juhanil ja teine oli minul – mõlemad kaardid olid juba kassasse ka tagasi antud, kusjuures minu uksekaart oli mõeldud ka tüdrukutele. Uksekaarti on aga vaja selleks, et kirikust välja saada! Hetkel, kui valmistun päästeoperatsiooniks, ilmuvad daamid krüpti ja teatavad võidukast väljamurdmisest, tõsi, küll kurjade turistide sõimu saatel.
 

Leyre klooster

| Üles |


Ilmselt eilse päeva vaieldamatu tipp minu jaoks oli Lumbier kanjon - maaliline paarikilomeetrine kaljulõhe, millest XIX sajandi lõpul otsustati läbi ehitada Pamplonasse suunduv raudtee. Tomm jagab parklas teadmisi ning juhtnööre. Võimalikest matkaradadest valime keskmise - st paarikildise. Kanjonisse saab siseneda läbi pimeda mõnesajameetri pikkuse rohmakalt kaljusse lõhatud (raudtee)tunneli. Lumbier kanjon on kaitseala: fotograafide õnnistuseks elab ülal kaljudes kotkaste koloonia, mille asukaid tullakse lähedalt ja kaugelt pildistama. Ent oma kollakaspunaste kaljude, sügiseste puude, kohiseva mägijõe ning püstloodsete seintega on vaimustav terve see looduse vimka ka igasuguste kotkasteta. Siin on lihtsalt ilus! Kui mõtlen ümbritsevale topograafiale, siis näiliselt ei tundu nagu mingit põhjust, miks pidi jõgi läbi ümbruskonna kõrgeima künka endale tee rajama... Leian kusagil kanjoni kahe kolmandiku peal mõnusa istumiskoha rahnude vahel ning püüan akvapliiatsitega seda kõike kuidagiviisi jäädvustada...
 

Lumbier kanjon

| Üles |


Juhani ettepanekul lepime järgmise peatuse kokku Pamplonas. Läbisõitja pilgu läbi: mõttetu koht... Me leiame endale peatuskoha tsitadelli lähedal – näeb kaugvaates välja midagi nagu Jacas. Telefonikonverents otsustab kiiresti, et pühime selle linna tolmu pikemalt peatumata jalgelt ning võtame suuna Puente la Reinasse – linna, kus kohtuvad palverändurid. Tahaks eraldi tänada Tommi, kes telefonijutu aega hästi kasutas ning kusagilt ahvikiirusel võileibu ja õlut hankis...

Nii, aga hommikusöök saabub, sestap lõpetan kiiresti...

Puenta la Reina. Vihm... Gerly ettekande kuulame Arga jõe ääres, Puente la Reina (kuninganna sild – Sancho III naise nime järgi nime saanud linn, sh sild) sümboli, silla linnapoolse otsa väravaehituse all vihmavarjus. Puente la Reina on koht, kus saavad kokku Prantsusmaalt tulev ja Aragoni poolt tulev palverännutee. Ligikaudu 1000 aasta vanune sild on kujunenud sümboolseks kohaks, kus kohtuvad palverändurid ja kust minnakse enamkasutatavat trajektoori pidi edasi Santiago de Compostella poole. Juhan räägib juurde Henri III ja Navarra Henri (Henri IV) loo, hugenottidest, Richelieust ja Berliini asutamisest. Vaatame üle vihmasadu trotsides kaks kirikut. Neist viimane Iglesia del Crucifijo, vahetult omaaegse linnavärava kõrval, jääb meelde kahelöövilisena, üks löövidest gootikas ja teine mõnusalt romaanikas. Gooti löövi apsiidi markeerib saksa palverändurite poolt annetatud Kristus Y –kujulisel ristil – midagi sellist ei ole ma vist veel näinud. Saigi vist kõik!

 


Puente La Reina

| Üles |


 

20.10.2015. Hotell Casual Gurea. Bilbao
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Torres del Rio

| Üles |

 

Siiruviirulise taeva taustal hakkab juba kaugelt üle viinamarjapõldude silma künkale kokku surutud vanalinn - Torres del Rio. Taas jälle üks tähtis palverändurite punkt. Siinkandis vist teisiti ei saagi. Estellast siiani on tee kulgenud ainult mööda merekarbimärkidega tähistatud palverännuteid. Matkata saab ka mööda maanteid, kuid vahetevahel keeravad maanteelt kõrvale jalgrajad, sukeldudes läände, saviste põldude vahele. Pean ausalt tunnistama, et siin, neid märke ja 1000 aastaseid palvelaid vaadates on tekkinud endalgi mitu korda mõte, et mis oleks, kui võtaks ühel päeval ette ja läheks teele siit Kristuse lelle kiriku ja haua poole... Aga ma ei tahaks seda teha kui palverännuturist.

Torres del Rio vanalinn tundub olevat palverändurite hulgas üsna populaarne, sest näeme päris ohtralt seljakottide ja matkakeppidega tüüpe merekarbimärke uurivat. Ka majaustel, kohvikute plafoonidel jm silmab ikka siin-seal sinise-kollast merekarpi... Pargime vanalinna südamesse peituva Santo Sepulcro – Püha Risti Kiriku - ette. See eelnevaist pisut erinev pühakoda on tänase päeva esimene ja ekspeditsiooni Hispaania poole eelviimane "kohustuslik" pühakoda. Sissepääs tuleb lunastada ühe eurosega. Gerly kaob kuhugi pildistama ja lõpuks ei jõuagi kirikusse sisse. Proua uksel on tema olemasolu ikkagi prillide taha registreerinud, mistõttu enne minu ettekannet leiab aset pikk emotsionaalne seletamine, et rahu, ainult rahu - me ei püüa teha euroga talle tünga – kui tütarlaps suvatseb siseneda, maksab ise... Nii, aga Santo Sepulcro... See kirik on seninähtutest hoopis erinev. Arvatavasti 1170-tel templirüütlite poolt rajatuna, ei teata täpselt selle lugu. Kiriku põhiplaan on oktagonaalne ja matkib proportsioonidelt Jeesuse hauale püstitatud Jeruusalemma Püha Risti kirikut, portaali kohalt võib leida templirüütlite märgi. Kiriku sisu on karge, tagasihoidliku malelauamustriga karniisid, kaared, ... põhikaunistuseks tornialuse tähekujuline roiete ämblikuvõrk. Loomulikult läheb jutt taas kord Jeruusalemma ja templirüütlitele, Pühale Graalile ning selle väidetavale peitmisele moslemite eest eile väisatud Leyre kloostris. Juhanil on andmeid, et neid Graale oli tegelikult kaks: need, millest siin, Püreneede nõlvadel, siin-ja seal ikka kusagil muistendina räägitakse ning teine, mis oli Kuningas Arthuri käes. Neid võis olla veel rohkem, kui tagasi mõelda, mitmes kohas Graali peitmist siin mägedes juba on mainitud. See on nagu Rootsi kuninga puude istutamisega Maarjamaal - eks ta venelastega sõjas ka viiki jäi, et pidi sõdimise asemel Eestis sadade kaupa puid istutama.

Torrest ent jääb meenutama üks ürgvana ja lääpas uks, kaetud merekarbikujuliste roostetanud naastudega...


Torres del Rio

| Üles |


Üle viinamarjaväljade lookleb kitsas tee Ermita de Santa María de La Piscina juurde. Kaugusest paistab mingi küla, mille põhiehtena kulletavad mingid püramiidse võraga puud. Viinapuud rohetavad, kaljud punetavad, taevas on triibuline. Tee Torres del Riost siiani on olnud fantastiline: millised maastikud! Pildistamiseks on õues ebamugavalt külm, viinamarjade varastamiseks ebamugavalt savine. Siin on just sadanud ning hall plastiliinjas savi kleepub kamakatena mu matkasaabaste taldade külge. Aga me näppame ikka vahelduva eduga tee äärest väikesemarjalisi tumedaid viinamarju, mis maitsevad nagu odav Pinot Noir. Imelik asi on nende viinamarjadega. Viimasest raksutamisest saan ilmselt selle reisi armsaima foto ja üle saapaäärte savi. Mäletan omi esimesi reise, kus Laima käis kilekotiga põõsaste vahel ja me sõime neid veiniviinamarju nõrkemiseni. Täna nagu ei viitsikski neid võtta, kuid "komme nagu nõuab"... ja tegelikult on nad maitsvad, otse põõsalt, oma uduste põskedega.

 

Viinamarjaväljade vahel

| Üles |


Santa María de La Piscina on see inspiratsioon ja põhjus, miks see reis üldse sellisel moel teoks on saamas. Ma nägin kunagi netis mingit x-asja otsides selle palvela fotot ja see oli armumine esimesest silmapilgust. Ootasin seda kirikut ning ma ei pidanud meie kohtingus pettuma. Kui paljukiidetud Alquezar, Monasteiro da Leyre, Taülli kirikud on seni olnud võib-olla rohkem veebimulliks ning kohapeal pigem kahvatud, siis see tagasihoidlik palvetamiskoht palverändurile pole turismimeedia tähelepanu väga saanud ja seetõttu saab rääkida ise. Kiriku laskis rajada juba eelnevaist kohtadest tuttav Sancho Ramirez, et tähistada oma võidukat sissemarssi I ristisõjas Jeruusalemma väravast. Sellest ajast peale pole palvela väga muutunud, va uhke vapp portaali kohal, mis sinna on lisatud XVI sajandil kellegi Navarra kuninga poolt – vabandust Teie Majesteet, ma kahjuks ei mäleta Teie nime, kuigi Tanel kindlasti selle oma ettekandes välja ütles. Räägime ristisõjast, kätepesust, muinsuskaitsest, Sancho Ramirezest, heraldikast... Kahjuks on kiriku uks suletud, kuid õhku jääb spekulatsioon, et kiriku nime laiend – Piscina – kätepesukauss, on seotud kuidagi Sancho tripiga Pühale Hauale ja võib-olla (võib-olla!) on seal sees mingi õõnes anum, mis tassituna ära Pühalt maalt seda kinnitaks... Aga see ei olegi tegelikult oluline. Ronime kiriku kõrvale künka otsa: ma olen juba ebaoriginaalne, kui ütlen, et vaated on lihtsalt vapustavad neis punakuldseis sügisvärvides, tumesinise-hallitriibulise taeva all. Vaatan ringi - peaagu lausik tasandik, millest siin-seal ulatuvad välja künkad, iga küngast kaunistab külake või mõni linnusevare. Võtan pliiatsid ja proovin selle mulje üles joonistada. Lõpetan, kui kaaskannatajate autod juba parklast ammu on kadunud, näpud ei kuula enam sõna ja jalad on kivil istumisest nii surnud, et esialgu ei julge ilma kohapeal hüppamata mäest laskumisele mõeldagi.


Santa María de La Piscina

| Üles |


Üllataval kombel neelab kiirtee aega hoopis vähem ja hoolimata äpardunud sissesõidust (st sisenesime linna vähemalt kaks korda, makstes iga kord paar euri) jõuame Guggenheimi moodsa kunsti muuseumi kõrvale kokkulepitust varem. Välikohvik pisut eemal lehvitab kutsuvalt; külm tortillalõik ja kohvi. Jõuame vaevalt maha istuda, kui kusagilt ilmub Fiati seltskond ja liitub meie tagasihoidliku "dineega".
 

Tšativad omavahel feissbuukis

| Üles |


Bilbao moodsa kunsti muuseum... Frank Gehry, 1997. Ma ei viitsi sellest pikalt kirjutada. Mitte, et see oleks olnud halb. Vastupidi, nii hoone ise, kui ekspositsioon (tjah, teine korrus oli kahjuks hetkel suletud) mõjusid ääretult inspireerivalt. Aga ma ei oska seda defineerimatut muljet hetkel tähtedeks vormida. Võib-olla Jean-Michel Basquiati pildid... Hmm... mulle tegelikult need ei meeldinud, õigemini, need ei ole ilusad, kuid nad olid ägedad, kuid midagi neis oli siiski, sest kui alla fuajeesse jõudsin ja kogu sellele kremplile tagasi mõtlesin, siis need nagu laadisid päriselt... Veidi ka miinuspoole pealt - jabur oli see, et pildistada sees ei tohi.

Lõpetan muuseumi poes üle tunni varem kokkulepitud ajast. Siis söön kebabi ja siis joon kohvi... Akna tagant tormab mööda Tomm. Hei! Kersti ja Kristiina on endiselt kadunud. Helistan ja järsku kostub siitsamast lähedalt helin – oleme istunud samas kohvikus aega surnuks lüües kerge vaheseina taga.  Boarding complete!
 

Moodsa kunsti muuseum

| Üles |


Meie tänane hostel asub täiesti Bilbao vanalinnas, meie toa aknast paistab tänava otsal katedraal. Lõunastele elamustele mõeldes on isegi imestamapanev, et nii suur osa vanalinna (ok, enamus sellest on ilmselt XIX sajandil saanud uue näo) on olemas – sellest ei räägi turistigiidid eriti. Tõsi, hotelli ning parkimiskoha leidmine ei läinud ilma peavaluta ning tõsi on see, et ilmselt meie maksame homme hommikul oma auto eest vähemalt 18 euri. Et lõpuks olime määratu laiast trepist II korrusele kõmpinud ning sees. Omaette elamuse sain sisse tšekkides, sest retseptsionist rääkis laitmatut inglise keelt.

Võib-olla paari sõnaga õhtust. Bilbaod reklaamitakse kui üht Hispaania kalleimat linna. Üritasime õhtul leida mõnd söögikohta ja saime sellele 100% kinnitust. Põhiprobleemiks ei kujunenud aga mitte hind, vaid see, et lihtsalt vabade kohtadega õhtustes öögikohtades tundub olevat siin defitsiit. Jah, tapa-baare on nii, et tapab, kuid tapade söömine oleks siin linnas tõeline mõrv rahakotile. Tegin selle selgeks kiirvisiidiga ühe leti äärde, kus äärmiselt meeldiva olemisega näitsik oli lahkesti nõus tutvustama igast' ägedate suupistete hindu. Loenguga ühele poole saanud, tellisin 4cl kohalikku brändit – see oli kõige odavam... Ent lõpuks maandusime mingis keldris. Kallis, väikesed portsud, kuid see-eest baskikeelne teenindus (väidetavalt, sest kui ta ka oleks mingit kataloonia või kastiilia murrakut rääkinud, kes seda kontrollinuks). Ja mina sain portsu noid kohalikke vorstikesi, millest ma juba tükk aega olen unistanud (noid pakutakse tegel't igal pool Hispaanias erinevate nimede ja väikeste variatsioonidega - alati on head!).

Meie autotäie õhtu lõppes Hollywoodis: mingis burksi-urkas hotelli kõrval, kus õlut müüdi normaalse hinnaga. Mind pani imestama lihtsalt see, et murdsime sinna 5 minutit enne sulgemist ja võisime jääda lamisema vee pea kaheks tunniks, enne kui viisakalt küsiti, kas härrad võtavad veel ühe või võime arve tuua.

 

 Bidebarrieta, 14-3º, 48005 Bilbao, Hispaania
| Üles |


 

21.10.2015. Hotell Quick Palace Pau. Pau (Prantsusmaa)
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Sööme Bilbao hosteli ühisköögis Taneli ja Tommiga improviseeritud hommikusöögi kohalikust saiast, chorizost, anšoovistest, juustust ja 50-sendisest automaadikohvist. Tanel tõttab minema, et parkimiskoht õigeks ajaks vabastada, meie jääme Tommiga tagapingi-daamide naasmist kohvikutuurilt ootama. Tänane kohtumispaik on Bilbao Kaunite Kunstide Muuseum ja ma kuidagi ei tahaks sinna hiljaks jääda. Daamid saabuvad daamilikult täpselt või 5 minutit pisut liiga täpselt, me säilitame paanika, samas asjatult kiirustamata.

Oleme sattunud muuseumisse tasuta päeval – oh seda vedamist – tervelt kümnekas boonust. Juhan rivistab meid pikkuse järjekorras ning teeb kiirkursuse Hispaania maalikunstist AD 476-1900 läbi saalide juhtides tähelepanu olulisematele seikadele (loomulikult El Greco, Velasquez, Murillo, Jose de Ribera jne). Kui peatume kohalike impressionistide ajastu lävel, antakse vabalt ja Juhan teatab, et:

"...Nüüd olete omapead – edasi ei oska ma teid enam aidata."
 


Briefing Kaunite kunstide muuseumis

| Üles |


Ja üksi endaga ja kõrvaklappidega olengi. Veel mitu saali ilusates pastelsetes toonides töölisi, sekka paljaid naisi ja merepilte, vahele korraks vilksamisi Gauguin ja Cezanne... Peale viimaste, tõsi, ei haaku varasemaga miski. Järsku seisatan ja võpatan... Siiski, võtan endaga kaasa Ramón de Zubiaurre maalit' ühe lakoonilise ja ootamatu nägemuse, mis toob meelde ühe ammuse mälestuse Kreekast - Retrato de mi hermana Pilar...
 

Retrato de mi hermana Pilar

| Üles |

 

Bilbao

| Üles |


Edasi on tänane päev mitte just prii, kuid 200 kilti sõitu ja põhimõtteliselt hotellis kohtumine. Oli küll mingi mõte San Sebastianis kohtuda, kuid vähemalt minu luureandmetel seal peale saja-aastase biitši ei tohiks suurt midagi põrutavat, mille nägemata jäämine kurvastaks, olla. Nii raiskame süüdimatult mõned eurod ja ligikaudu tunni muuseumist tulles mingi pargikohvikus kohvile ning tortilladele.

San Sebastian... kiirtee... Scooter ft Rammstein... Tomm saab viie tärni biitšil Biskaia lahte ujuma... Täiesti juhuslikult kohtume Fiati crew-ga ning telefonitsi saame teada, et Polo rahvas loovib kusagil vanalinnas... Ok, kohtume Paus.


San Sebastian

| Üles |


Enne rannikuga jumalaga jätmist põikame Kristiina palvel Saint Jean de Luzi. Mõttetu küla väga, kuid  eriskummaliselt maalilisel rannikul. Selliseid kihilisi kaljusid ma ei ole varem kusagil näinud. Otsime pisut tuulevarjulisema koha piknikuks. Kaasasolevate toidujääkide ja tagapingi ammendamatu vahuveini tagavara baasil improviseeritud lõunasöök kujuneb mõnusaks pärastlõunatunniks. Tšill! Mõneks hetkeks ekspeditsiooni oravrattast välja; pisut nagu Priit Pärna surematu "Eine murul" finaalis... ainult daamid ei vabasta end riietest.
 

Saint Jean de Luz. Eine murul

| Üles |


Bonjour, France!

 

Biarrizist paremale ja mööda mäekülge lõuna poole. Oluline on, et päike loojuks kõrvalistuja aknasse – muidu oleme raudselt eksinud. Ekspeditsioon ei ole ekskursioon! Seepärast jätame loojangukumas viimast võttes märgid maha (rehvijäljed :)) Sauveterre de Bearni (väljast romaanika, seest gootika, sinine apsiid, kindlus, vesiveski, ja kõik nii k....di MAALILINE!) ja Orthezi. Viimane on Prantsusmaa poolne palverändurite seas tuntud koht, kust suundutakse edasi üle mägede Puente la Reinasse. Vanalinn on pisut pihta saanud, kuid põhiliseks sümboliks on kaitsetorniga XIII sajandi kaarsild, mis tänini ühendab vastaskaldaid Gave de Pau madala kanjoni üle. Saame sillast päikeseloojangul fotosid ja mina kustumatu visuaalse privaelamuse kohaliku floora ja faunaga tutvumise eesmärgil: miljonivaate jõekalda kivirahnudelt...
 

Sauveterre de Bearn

| Üles |

 

Orthez

| Üles |


J
a edasi... edasi tuli pimedus ning kiiruskatsed jõudmaks õigeks ajaks Pausse hotelli. Selle hotelli broneeringuga oli üks jama, millest ma siinkohal ei viitsi pikemalt rääkida. Booking.com lubas asja ajada, kuid senini kasutult. Eks paistab... Tom-Tommi sisselöödud valed koordinaadid muidugi ei soodustanud kuidagi kohale jõudmist ja nii sõidan viimased kilomeetrid mööda kitsukesi külavaheteid higistavate pihkudega lootes, et ehk sellistes kišlakkides kaameraid veel ei ole. Ent lõpp hea, kõik hea – 10 minutit enne administraatori lahkumist jõuame kohale suht viisakasse rekkameeste magalasse. Möllime end sisse. Toad on avarad, kuid sisekujundus kummaline. Kõige uskumatum on dušširuum – läbipaistev ribiline uks, ülalt tuppa otse avatud. Päris ebamugav on omi protseduure teha teades, et kõik kostab 1:1- le tuppa.

Fiat saabub pool tundi hiljem, kergelt hullunud Tanel roolis. Tagapingirahvas nende autos seevastu ei ole üldse hullunud, vaid täis energilist Bacchusest õnnistatud tegutsemistahet. Polo soliidsemas eas meeskond ning mõistetavatel põhjustel ka Tanel ei ole välja sööma minekust huvitatud. Ülejäänud esialgu on. Pau tsentrum ja selle söögikohad jäävad ent hotellist ca 4-5 km kaugusele ja kuidagiviisi tuleb sinna saada (jalgsi minekut ei ole valikutes). Mõistetavatel põhjustel on minejateks kõlbulik vaid üks autojuht (jah, mina) - seepärast tuleb kuidagiviisi lahendada võrrand kuue inimese ja ühe 5-kohalise autoga. Enne, kui jõuame väga arutada, poeb Kadri õnneliku naeratuse saatel pagasnikusse ja probleem "laheneb" nõiaväel. Igaks juhuks lepin "jänesega" kokku käitumisreeglid puhuks, kui politsei peatab ja sõidan ettevaatlikult linna. Valime pirtsutamata: et juhuslikult saab esimesena parkida ühe aasia söögikoha ees – sees selgub, et vietnami koht – siis võtamegi selle. Hakkame just tellima, kui Gerly teatab, et vist oleks parem, kui ta nüüd ikkagi tuttu ära saaks. Nojah, ma millegipärast natuke aimasin seda. Ütlen oma tellimuse Tommile ja teen kiire otsa hotelli ning tagasi. Tagasi jõudes kantakse lauale juba kevadrulle jt idahõrgutisi ja roosat veini. Ja siis ütleb Tomm, et ta on nõus tagasi sõitma. Olgu Dionysos kiidetud!

Lahkume öösel ühe ringis, kui kaks pisikest kasvu armsa olemisega naisterahvast – kokk ja ettekandja (nagu selgub – ema ja tütar) teevad ülimeeldivalt ümber nurga seletades selgeks, et nad sulgesid tegelikult juba tunni eest. Restoranist kaasa saadud roosa vein (kui seda kaasa ostsin, sattus vanem daam ärevusse: ärge ostke enam veini, on juba üle kesköö, magama tuleb minna...) leiab väärika otsa hotelli ees parklas. Öö on üle paari päeva taas ilma jopetagi väljakannatatav...

Kell on 3.30. Magama!
 


 

22.10.2015. Hotel Balladins. Foix
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Lescar katedraal

| Üles |

 

Pau hommikusöök on kahtlasest miljööst ja seltskonnast  hoolimata üsna tasemel. Koguneme varakult, sest päev tuleb taas pikk ja alustama peab Lescari katedraalist, mille külastamiseks on vaja sõita pisut põhja poole tagasi.

Lescari katedraali hakati ehitama 1120. Kuigi tegu on kindlasti romaani algupära kirikuga, on see tänaseks interjööris pisut gootikast ja hilisematest ajastutest üle kirjutatud (aga mitte palju), samuti kui fassaadides on näha erinevat sugu kivilaotistega kinnimüüritud aknaid ja uksi, mis kokku jätab üsna segase mulje, kuid laotab samas vaatajale ette ka kogu oma kireva ajaloo. Lescari katedraali on maetud Henry II ja tema naine – seega Henry IV vanaisa ja vanaema. Minu tšekklisti sai ta valitud kiriku põranda mosaiikide pärast, mis olevat suhteliselt haruldased... Astume külguksest kirikusse – lihtsad silindervõlvid, figuuridega kapiteelid, malelauamustris karniisid ja sambakaunistused. Kusagilt altari kõrvalt leian kiviplaadid, mille all puhkavad kuningasoolised. Üleskiidetud mosaiigid jahistseenidega peituvad apsiidis ning raamivad poolkaares altarit. Nad on väiksemad ning kohmakamad. Tahtmatult võrdlen neid Villa Romana di Casale mosaiikidega ja taas olen siiralt üllatunud, kuidas mõnesaja aastaga ikka suudeti nii palju unustada. Jutt läheb mosaiikidest rääkides iseenesest bütsantsile. Umbes samal ajal, kui siin piiskop Gui de Lons tõi kaasa ristisõjast mooramaamehe, kes orjana teenis teda jahiretkedel ja hiljem hea teenistuse eest vabaks lastuna, ladus siia põrandamosaiigi, valmis Monreales ja Palermos siinsega võrreldes midagi uskumatut Konstantinoopolist sisse ostetud meistrite käe all. Muidugi – see siin oli tollases mõttes palju hullem kolgas, kui Sitsiilia, kuid siiski...
 

Lescar katedraal

| Üles |


Loudres... Ma mõtlesin tükk aega, kas see punkt reisile sisse võtta, kuid kuna ta jäi põhimõtteliselt otse teele, siis – millal siia uuesti saab. Ikkagi teine vaatamisväärsus Pariisi järel Prantsusmaal ning kolmas palverännu koht kaasaegsetele katoliiklastele Jeruusalemma ning Rooma järel maailmas. Paar aastat tagasi olevat siin ühinenud palveks korraga 50000 palverändurit...

Kadri ettekandest saame teada, et Loudres asulana on olnud aastasadu suhteliselt väheoluline. Mitme kuningriigi piiril on seda sõdades solgutatud nagu enamust asulaid siinkandis. Loudresi tänasele staatusele sobiv eellugu olevat juhtunud VIII sajandil, kui Karl Suur piiras kohalikku linnust, mida kaitses mauride sõjapealik Mirat. Piiramine kestis, kuid allaandmist ei tulnud. Ühel päeval pillanud möödalendav kotkas Mirati ette hiigelsuure forelli, mida mees võttis taevase märgina. Juhtum päästis valla sündmusteahela, mis päädis Mirati allaandmisega ning pöördumisega ristiusku. Mirat võttis endale uue nime Lorus – sellest tulenevat ka praegune linna nimi Loudres.
 

Loudres I

| Üles |

 

Bernardette ja tema kabel

| Üles |


Selle loo järg (sümboolselt) läheb edasi juba 1860-tel, kui kohalik neiu Marie-Bernadette Soubirous nägi ühes kaljukoopas järjestikku Neitsi Maarja ilmutusi, kes palus tal koopa põrandasse auk kaevata. Neiu võttis taevast sõna kuulda ja kaevas. August hakkas immitsema allikas.... Ma ei hakka seda lugu siin pikemalt ümber jutustama, kes viitsib, saab Catholic Online'st (http://www.catholic.org/saints/saint.php?saint_id=1757) selle kohta täpsemalt lugeda. Kui Bernardette suri, püstitati koopa kohale kirik. Tänaseks on siin mitu kirikut (suurim betoonist koorik maa-all, mis pidavat mahutama üle 50000 inimese!), teedel vuravad reas ratastoolid. Püha Bernardette on haigete ja invaliidide, samuti karjuste ja Loudresi linna kaitsepühak. Täna voolab koopa allikast tonnide viisi tervendavat vett. On dokumenteeritud juhtumeid imelistest inimeste tervenemistest, kes pühas vees supelnud... Kiriku vastas, üle jõe, on isegi vastav "spaa". Seisame Taneliga koopast pisut eemal ning vaatame, kuidas osa meie reisirahvast trotsib järjekorda, et ka läbi lipsata Pühast koopast. Põnev on jälgida, kuidas Loudres mõjub 2/3-le me seltskonnast (Polo rahvas on juba läinud): näen hämmastusega, et mõni mu kaaslastest saab siiralt kurjaks, mõni kehitab õlgu, mõni... Ma ei jaga tegelikult seda ülimat skepsist – seda kõike siin on väga paljudele vaja. Ja ma arvan, et seda on ka mingil kujul mulle väga vaja, kuid siin jääb miski vajaka, õigemini, miski on väga üle. See siin on suur usk ja... suur äri... Kindlasti ei pane ma kellelegi pahaks, kes tões ja usus siia on tulnud abi otsima ja saama, kuid ma siiski ise ei osta küünalt. Küll jätan lõpuks karpi nõutud summa väikese veepudeli eest, joon väidetavalt otse allikast tuleva raudtoru otsast sõõmu (see ei maitse kloori järgi) ja täidan pudelikese. Kommerts? Kindlasti. Ent ka Playboy, poksimatš, kartulikrõpsud, beebipillid, suusamaraton, mobiiltelefon, mahepõllundus, Saku õlu, poliitilised parteid, televisioon... on kommerts - ning enamusel sellest kommertsist on inimesest endast ja noist väärtusest, mis inimese teevad, täiesti kama. Siin, vähemalt neile, kes usuvad pakutakse (ok iga pisiasi "tühise" paari euro eest) kasvõi formaalset tuge. Tuge, mida raskel hetkel igapäevaelus niisama ei saa ja küsida on piinlik. Ja kui palju sageli rohkem vaja ongi, kui hetk mõistmist, hetk austust, hetk kõrvalseisjas inimese nägemist, hetk toetava sõnaga ...Sa saad hakkama küll... Sest lõppeks on selle koha sõnum headus, ükskõik kui vastuvõetav, arusaadav või ootuspärane siis on selle sõnumi edasiandmise või pakkimise vorm. Aamen!
 

Loudres II

| Üles |

 

Loudres III

| Üles |


Ekipaažid pudenevad laiali. Nagu meie rahvale omane, otsustame üsna süüdimatult Loudresis lõunatada. Lahkume kiriku(te) eest väljakult ning satume esiti otse lõigates sellesse maa-alusesse moodsasse betoonkirikusse. Mastaabid võtavad sõnatuks! Peale punase riidega üle kaetud ristidega altarite ja tagantvalgustusega valguskastides pühakute portreedega ei viita midagi otseselt kirikule. Ei kujuta ette, kui see ruum on inimestest tulvil.

Pühalt alalt välja saanud lööb näkku räige kaubandus – terve kvartal on täis igast kristlikku ja poolkristlikku nänni müüvaid poekesi ning kaubamaju. Mida sodi kõike! Made in China. Põgeneme kiiresti söögikohta, kus tundub olevat vabu kohti. Umbes tunni pärast lahkume kogemuse võrra rikkamana: ülikallis õlu, sitt (ning kallis) sibulasupp ja sitt (ning kallis) lasanje... Pardon! Mõttetult kulutatud  22 eurot...

Telefonikõne Fiatist annab teada, et teele jäävasse eelajaloolisse koobastikku ei lasta, seega 25000 aasta vanused käejäljed jäävad nägemata.

Ja ongi käes selle reisi viimased nö "ametlikud ja kohustuslikud" kirikud: Saint Just de Valcabrere ning sellest paari kilomeetri kaugusel mäekünkal, vanalinna keskel, St Bertrand de Comminges. Neist esimese parklasse jõuame traditsiooniliselt taas teistest hiljem. Fiati seltskond on juba lausa üles vanalinna läinud. Käsutame nad siis tagasi...

 

See on ilus kirik. Põldude keskel, pugenud hauasammaste (koht jäi muuseas viimaseks puhkepaigaks paljudele palverändureile) ja küpresside vahele. Just sobiv koht palveränduri vaimu turgutamiseks. Kirik on keskmeks väikesele surnuaiale, mida olevat kasutatud juba enne roomlaste tulekut. Pisut annab päikest, mis söövitab mällu pildi ühest hästi rahulikust pärastlõunast. Sissepääsu eest küsitakse raha, kuid mitte ülemäära. Piletiputkas asjatab kolm soliidses eas ülilahket naisterahvast. Üks elatanud püha õde üritab meie nooremate daamidega isegi vene keelt rääkida – seekord jääb jutt meie daamide keeleoskuse taha... Koguneme külgportaali ette, et Kersti lühikest ja mittelöövat (sorry Kersti, kuid nii see oli) ettekannet kuulata. Õnneks päästab Juhan taas päeva... Portaal on arhailine ja räägib kahe hispaanlasest märtri (St Justus ja St Pasteur) peatajäämisest, samuti Pühast Helenast, kes oli kuidagiviisi seotud Kristuse risti tüki toomisega siia. Nende kohal räägitakse (ja sellega ka hoiatatakse, kutsutakse korrale) apokalüpsise lugu... Ühesõnaga väga sobiv peatuskoht palverändurile teel Santiagosse. Paljude rändurite jaoks see kalmistu siin ümber jäigi viimaseks/igaveseks peatuskohaks. Jõuan just mõelda, et kui välja arvata sulnis panoraam ja see miljöö, siis kirik ise ilmselt enam millegagi väga vast ei üllata (kui välja arvata see et tänase loengu tulemusel tutvusime vööndkaarte ja nn triumfikaarega altari ees). Kuid üllatab ning üllatab ootamatult. Ühe sambapaari juures tõmbab tähelepanu imeilus korintose kapiteel, mis on justkui fotošopiga tötsakale sambale kleebitud. Tema paariline püüab kohmakalt akantuselehti kopeerida, kuid jääb omaaegse meistri higist ja pisaratest hoolimata üsna naljakaks farsiks. Ja siis hakkab tulema: siin ja seal vilksatab mõni marmorist friisitükk vm raidkivi, mis kindlasti ehtis algupäraselt mõnd rooma templit või villat. Ilmselt ei ole vaja otsida kaugelt ka allikat – kui turismiinfot uskuda, siis St Bertrand de Comminges vanalinna künka ees olnud kunagi rooma linn (Lugdunum Convenarum). Eriti hull lugu on apsiidiga (välisküljel) ning lõunafassaadiga – mida ei ole vaja tavainimesel, kes kirikusse tuleb, vaadata: need järgivad küll plaanitud mahtu, kuid koosnevad erineva suurusega lõigatud marmori- jm kivitükkidest, mis kindlasti ei ole algselt selle palvela jaoks tehtud. Muigamisi tuleb ette kolhoosiehitus, kus mõnikord käkerdati hooneid kokku rajooni lattu seismajäänud kättesaadavatest betoonelementidest, silikaat- ja õõnestellisest...


St Just de Valcabrere

| Üles |


St Bertrand de Comminges on väike künkale surutud keskaegne linnake. Linna nimi tuleb Bertrand de l'Isle-Jourdainilt – Toulousest pärit rüütlilt, kes saadeti/valiti? siia 1080-tel piiskopiks. Tema laskis ehitada  kiriku ja kloostri, mõeldes seejuures just palverändureile. Kloostri ümber kasvas ajapikku linn. Mitte just väga tuunitud, kuid ka mitte puhas ajakonserv – siin elavad inimesed. Roadbooki kohaselt on meie sihtmärk tegelikult mitte vanalinn, vaid Cathédrale Notre-Dame de Saint-Bertrand-de-Comminges koos sellega ühendatud kloostriga. Kirik on võimas. Selle vanim osa (peaasjalikult narteks) pärineb XII sajandist, ülejäänu on noorem. Omaette teema on XVI sajandi hullumeelne orel ja puidust suletud nö sisemine kirik piiskopile jt aukandjatele. Kuna kirik oli üks piirkonna tähtsamaid punkte Prantsusmaal palverännuteel Santiago suunas, siis võib-olla oli selline eristatus lihtsurelikest vajalik. Ei tea... Igal juhul see tumedast puidust tahveldistega tara tapab kogu muidu nii suurejoonelise ruumi - katedraal on üks kõrgemaid (kui mitte kõige kõrgem), ida viimaste päevade jooksul oleme kogenud. Üks naljakas asi jääb silma kirikust kloostri poole peale minnes: krokodilli topis ühel piilaril...


St Bertrand de Comminges: kirik

| Üles |


Klooster: ristikäik, paarissambad, sarkofaagid ning taas imeilus vaade maastikule... Kusagil seal taamal paistab puude varjust St Just de Valcabrere ja pisut eemal on maast välja kaevatud viimased riismed Lugdunum Convenarumist...

 

Skitsin kiiresti kloostri väravatorni (?) ja tunnen, et olen natuke sellest romaanikast väsimas...


St Bertrand de Comminges: klooster

| Üles |


St Bertrand jääb meelde veel kahel põhjusel: esiteks leidsime sealt ehtepoe – jätsin minagi sinna paraja summa, et lunastada üht sõrmust Herale. Ent teiseks – teiseks oli keegi tropp ära kangutanud rendiauto tagaklaasilt suure (ja jõleda) kollase Centauro- kleepeka ning mätsinud selle esiklaasile. Ausalt öelda me kahtlustasime tervituseks Fiati tšikke, kuid hiljem selgub, et nemad ei olnud süüdi. Igatahes oli tükk lolli tööd, et kleepekas esiklaasilt enam-vähem ühes tükis ära saada ja siis kuidagi tagaklaasile tagasi kleepida...

 

St Bertrand de Comminges

| Üles |


Annan rooli üle Tommile – läheb ju kaheksas päev roolis – ja pühendan tagapingi vahuveinivarude hävitamisele. Lootusetu – neil on otseühendus vist tehasega... Teeme kusagil maisipõldude vahel hädapeatuse. Kersti toob mõned maisitõlvikud, kuid minu arvates need süüa küll enam ei sünni. Tagapink siiski üritab "maiust" järada. "Makis" käib Yello - The Race. Seisame auto kõrval, käes pokaalid vahuveini ning siidriga valmistudes saama selle reisi suurimat tantsu- ja naeruetendust. Tomm demonstreerib (ilma tilga veinita muuseas) salsat, sambat, rumbat ja padespaani, peas ujumismüts ja ees Scootrimehe (Baxxteri siis) prillid. Me kõõksume poolhämaruses maantee ääres, käes pokaalid ja maisitõlvikud, möödasõitjad aeglustavad käiku... Ma peaaegu lämbun hirnumisest...
 

Yello: The Race (12'' Extended MIx)

| Üles |


Maisipõllud, viinamarjapõllud, supermarket, maitsešokolaad, vein, siider... Hotell... Rahval on plaan minna kõrvalolevasse Buffalo Grilli sibularõngaid otsima. Daamid, Tanel ja Tomm lähevad enne nina puuderdama, jään neid fuajeesse ootama ja ülihead inglise keelt rääkivat retseptsioonidaami kiusama. Tellin õlut (Leffe) ja uurin, miks ta siin, peaaegu Hispaanias, seda belglast müüb. Ta ei tea õlledest midagi. Nojah, peaasi, et Heineken ei ole. Siis ma ei saa ikka jätta küsimata, et mida halba tegi Marie Antoinette, et nad tal pea maha pidid lööma. Ka sellele ei saa ma adekvaatset vastust. Kui ma siis jõuan prantsuse kommunismini ja selleni, miks, pagan küll, keegi siin reedeti tööd ei tee ja mõned puhkavad ka esmaspäeval, mille peale neiu alustab kerge ärritusega hääles minu valgustustööga...; ühesõnaga, kui just hakkab huvitavaks minema, haaratakse mul kraest ning viiakse Chigago Bullsi... või sellesse eee... Buffalo Grilli...

Last night I saw a cowgirl.
She was floatin' across the ceiling.
And last night I saw a naked cowgirl.
She was floatin' across the ceiling.
She was mumblin to some howlin' wolf
about some voodoo healin'.
Mmm Baby...

ZZ-Top. My Head's In Mississippi


 

23.10.2015. Hotel Sidrome. Figueres
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Foix

| Üles |

 

Olemegi tagasi Hispaanias, Dali linnas. Hotell on euro, tuba päris vinge. Et Polo läks veel üheks ööks kusagile Montpellier'i kanti, siis on tubasid üle – minu päralt on terve üks suur tuba - naudin täiega üksindust. Tundub, et rahvas hakkab väsima, sest täna õhtul ei olnud kellelgi entusiasmi peale hotellis sisseseadmist kusagile välja minna. Vahelduse mõttes on see tegelikult päris mõnus.

Hommikune Foix jääb meelde jahedana ning päikesepaistelisena. Foix on väike mägine linnake endise Aragoni ja Prantsusmaa piirialadel. Linn on omaaegsete kindlustatud punktide ahelikust üks põhjapoolsemaid, seda on seostatud ka kataritega ja nendevastaste ristisõdadega – kuid sellest pisut hiljem. Vanalinn paikneb L'Ariege jõe kanjoni kõrval künkal, künka tippu ehib Chateau de Foix – kõrgete tornidega kindlus, mis distantsilt meenutab mõnd vaadet Très Riches Heures du Duc de Berryst. Kindlusesse me ei saa – see avatakse alles ennelõunal. See-eest saame kuulata Elleni ettekannet miljonivaatega terrassil. D'Artagnan, de Treville, Henry III... Väike koht, aga Dumas tegelaste läbi seostatav suure looga... Need pilvedesse kaduvad mäekesed ei ole siin enam Gaskoonia – sealt sõitsime me eile läbi, kuid siiski selle ähmane piiriala ja Pariisi mõistes samasugune kolgas. Henry III-lt läheb jutt üle Henry IV-le, kes Foixi krahvi ning Navarra kuningana 1589. a krooniti Prantsusmaa kuningaks. Kõrvalepõikena läheb jutt tema ning Maria de Medici pulmale Lyonis, kus kanti ette maailma ajaloos teine ooper - Jacopo Peri poolt spetsiaalselt selleks pulmaks kirjutatud Eurdice... Juhan mõtiskleb pisut chateau mõiste teemal. Chateaud on siin kõik: nii lossid, kui keskaegsed linnused. Viimased siiski kui üliku elukohad. Kindlusarhitektuur, castellum, burg, konvendihoone... Kohalik le fort  tähistab (vist) enamasti ainult kindlust.


Chateau de Foix

| Üles |


Mäest alla jalutades satume hommikusele päikeselisele turule: kõiksugused puuviljad, mesi, juurviljad, mahlad jm aiasaadused, lõikelilled. Keegi küpsetab kastaneid... Juhuslikult kõrgub turu kõrval Saint Volusieni kirik. 1104. a alustatud, algupäraselt romaani – nagu tõendab portaal ja narteks, kuid peale usurüüsteid 1500-tel on seda remonditud ja ümber ehitatud, mistõttu see romaanikale iseloomulik ajatu värskus on saanud taevassepürgivaid gooti ja renessanssi jooni. Lähen sisse.


St Volusien

| Üles |


Ostan õunamahla. Teistega koos auto poole lonkides kuulen, et kellegi käest küsiti, kust me oleme. Vastuse peale, et Eestist, noogutati tähendusrikkalt ja lisati napisõnaliselt:

"Kriminaalid"...

Järgmine punkt peaks olema Montsegur - seega rõõmsalt kagusse. Probleem on aga selles, et meie renoo paak on kuiv. Eile proovisime õhtul kusagilt kütust osta, kuid Prantsusmaale omaselt on õhtusel ajal paljud tanklad suletud ja automaatides töötavad väga sageli vaid mingid kohalikud kaardid. Ausalt öelda läks tankla leidmine hommikul siingi üsna hädiselt. Paar esimest tiiru linnas jäid pensukate osas tulemuseta. Lõppeks võttis Kristiina oma prantsuse keele oskuse ja julguse kokku ning läks linna inimesi küsitlema. Õnnestus! Saime õige suuna kätte ja lõpp hea, kõik hea. Et Prantsusmaal on kütus oluliselt kallim, kui Hispaanias, siis igaks juhuks ostsin vaid 15 l – piir ei ole enam kaugel – koos Carcassonne otsaga vaid 150 km. Et sinna jõudmiseks tuleb sõita üle ja läbi mägede mul muidugi kohe ei koitnud ja etteruttavalt öeldes - see oleks õhtul peaaegu kurvalt kätte maksnud.


Turg

| Üles |


Chateau Montsegur asub üksi keset maalilisi mägikarjamaid. Pargime oma auto kruusasele platsile, mille servas suurte silmadega vaatavad üle elektrikarjuse taas maailma ilusaimad lehmad. Karjakellad, sulnis päikesepaiste. Meie nooremad daamid on leidnud rohelistelt nõlvadelt "tagasioidlikud aaskäokingad" ja need kaunilt juustesse seadnud. Renoo tagapink ilmselt miilustab salaja juba vahuveiniga... Viskaks lihtsalt sirakile... Paraku on mul vaja teha ettekanne... Niisiis... Montsegur oli üks viiest peamisest kindlustatud punktist Prantsusmaa piiril – üks viiest nn Carcassonne sõrmest. Montseguri linnust, millest täna järsuseinalise mäe tipul on säilinud vaid varemed (need ei pärine mitte algsest vaid XIII-XIV sajandil ehitatud uuest kindlusest), teatakse ka kui üht viimast kantsi ristisõjas katarite vastu. Mis või kes on katarid ja mis on nende lugu, ei hakka ma siinkohal ümber jutustama – üsna hea ülevaate saab veebist eesti keeles näiteks siit: https://personainfieri.wordpress.com/2012/08/29/katarid/. 1244.a linnus vallutati ja 220 ketserit (ketser tuleb sõnast katar (katharos – puhas kr k)) põletati sealsamas teistele õpetuseks.

Caedite eos. Novit enim Dominus qui sunt eius!

Need tsistertslasest pühamehele Arnaud Amalricile suhu pandud sõnad sõnad Beziersi piiramisel (Tapke kõik, küll Jumal omad ära tunneb) on läinud kurikuulsatena ajalukku ja annavad kaudse narratiivi ühele kataritega seotud müüdile – katarite kindlused ja katarite müstiline arhitektuur. Katarid ei olnud suuremat sorti ehitajad, patsifistidena nad ei vajanud enne Albilaste ristisõda ka sõjalisi tugipunkte. Sõjategevuses palkasid nad end kaitsma katoliiklastest sõdurid. Ent vallutajal oli lihtsam kõik korraga maha nottida... Seetõttu jutt katarite salajasest ja müstilisest arhitektuurist on üle paisutatud ning näitena toodavad linnused, sh Montsegur, on eksitavad, sest peale Albilaste ristisõda ja teist ristiretke katarite vastu 1240-tel, alistatud linnused pühiti maa pealt ja ehitati XIII-XIV sajandil juba prantsuse kuningate käsul üles.

 

Mäe otsa me ei roni. Ainus, kes seda kaalub, on Tomm, kuid enamuse diktaadil ta loobub. Asjata. Teine võimalus Queribuses, millele mina loodan, luhtub kahjuks õhtul..
 

Montsegur

| Üles |


Tee Carcassonne'i lookleb kaks tundi mägede ning uniste külakeste vahel ja on lihtsalt imeilus. Peatume piknikuks viinamarjanõlvade vahel, Tomm hangib sealt operatiivselt pisku toidulisa. Päike paistab, väljas on tuuletu +19C. Sööme chorizot, saia, viinamarju, tagapingist leitakse "juhuslikult" vahuveini...

 

Sinna viinamarjapõllu äärde tahaks lihtsalt pikali visata ja jääda... päevaks...


"Sinna viinamarjapõllu äärde tahaks lihtsalt pikali visata ja jääda... päevaks..."

| Üles |


Paa
rkümmend kilomeetrit enne Carcassonne'i sissesõidul ühte külasse saame kerge külma dušši. Auto peab kinni politseipatrull: 4 tursket tüüpi kuulipildujatega, ühe rinnal rippumas suur binokkel – jõudsin märgata, et enne peatamist ilmselt jälgis ta juba kauget meie laskumist mööda kitsukest teed metsatukkade vahel. Kartsin, et olen äkki ületanud kiirust, kuid ei. Meilt küsiti dokumente, helistati kuhugi, siis küsiti elukohta, töökohta jne – ühesõnaga kontrolliti isikuid. Samuti uuriti, mida asja on meil seal ajada, kuhu lähme jne. Põhiprobleem näis neil olevat meie rendikaga ja sellele lihtsalt kruvidega külge lastud numbritega. Pagulased... Veerand tunni pärast saame minema sõbralike sõnade saatel:

"Bonnes vacances! Au revoir!"

Carcassone... Siin ta siis on – multifilmi printsesside kodu... Prr... Ikka väga-väga palju turiste. Pargime auto hiigelparklasse, trehvates seal juhuslikult Fiati seltskonnaga. Parkimishind on krehvtine, kuid loomulikult odavam, kui Tallinna kesklinnas. Ülejäänud seltskonna leiame kümne minuti pärast linnavärava eest pingil päikeselaigus unelemas....

 

Ootajad

| Üles |

 

Carcassonne ajalugu ulatub tagasi loomulikult Rooma eelsetesse aegadesse, linnale panid aga aluse roomlased (Carcasum). Linna kindlustusrajatistele (mille osasid on säilinud tänini) pani aluse juba Theodoric II 450-tel AD. Kindlustusi täiendati ja kaasajastati peale 1209. a, kui katarid kaotasid Albilaste ristisõjas linna paavsti armeele. Linn sai tänini hoomatava mahu peale 1247. a, kui Carcassonne muutus olulisemaks kindlustatud punktiks Aragoni ja Prantsusmaa piiril. Carcassonne on läinud sõdade ajalukku sellega, et väidetavalt siin olla kasutatud esmakordselt puidust kaitserinnatist müüri ülaosas, mis kaitses täiendavalt kaitsjaid ja andis võimaluse müüri all askeldajate pihta paremini kõiksugu surmatoovat kola loopida. Loomulikult – Carcassonne väravas ei saa läbi ilma härrade Ruskini ja le Ducita. Tänane Carcassonne on ilmselt Viollet le Duci ulatuslikem fantaasia (1853). Ta on oma uskumuste järgi restaureerinud kümneid keskaegseid chateausid, kirikuid, raekodasid jm, kuid Carcassonne on neist suurim – see on terve linn.

"What is patina and what is dirt?"

Sellest Juhani retoorilisest tsitaadist oma Rooma õpinguaegadest areneb päris põnev diskussioon restaureerimisest, restaureerimise koolkondadest, autentsusest ja paatinast a loomulikult jõuame otsaga välja Jumalaema kiriku juurest Paide tornkindluse ja Tartu Jaani kirikuni. Jah ja mis siis on õige ja mis on vale? Carcassonne'is sees kõndides muidugi on Duci käsi tuntav ning kohati selle õrna ja romantilisehõngulise "rafineeritud gootika" lisamine/kasutamine häirib. Eriti teravalt hakkab silma üleslaotud linnamüürikivide rustika, mis teravalt eristub alumistest, originaalkihtidest. Aga ma ei vingu – mis puudutab mastaape ja olustikku, siis keskaegse elu-olu õppemaketina on see ju väga hea koht – selliseid peab ka olema, muidu lapsed arvavadki õigusega, et konserveeritud vormitud ahervared ei saa ju "päris" olla, sest neid katavad suvalised kaitsekatused, neil pole torne ja tõstesildu...

 

Carcassonne

| Üles |


Minu Carcassonne'i mälestuste hulka jääb veel seljakoti kaotamine. Sisenesime kirikusse hetkel, kui seal kolm vene meest Moskva Kremli kirikust alustasid miniatuurse kontserdiga. "Ave Maria"... küll tuntava vene aktsendiga, kuid siiski (minu ACDC-ga rikut' kõrva jaoks) perfektselt ning lummavalt esitatud... Kirikust väljudes mõtlen, kas peaks ostma meeste CD või mitte... Veerand tundi hiljem linnamüüril turnides avastan äkki, et seljakott on kadunud. Loogiline kiire järeldus on, et ju jäi kirikusse. Torman tagasi ning leian selle seal, kus istusin. Üks lauljatest näeb mind ja noogutab sõbralikult. Kas ta pidas sel silma peal? Ei tea, aga ma tunnen lõpmata tänutunnet... ja väljudes ostan plaadi vene kirikumuusikaga. Alustan just tagasiretke läbi linna parka poole, kui saan Kerstilt kõne – kas ma tahan ka kebabi? Jah, tellige ära palun...

Kulgeme vaikselt koos Fiatiga läbi pärastlõunapäikeseliste viinamarjamaastike Chateau Queribuse poole. Polo võttis suuna selleks õhtuks itta ja arvatavasti jõuab Figueresesse üldse homme või isegi tulevad otse Barcelonasse – ma täpselt ei saanudki aru. Ümberringi paistavad väikesed veinikohad – mõisateks on neid vist vähe palju nimetada – kõik pakuvad degusteerimist. Keerame ühe õue peale sisse. Naeratav vanemapoolne daam tuleb tervitades vastu. Qui! Veini saab maitsta küll, kuid ta ei räägi kahjuks inglise keelt. Paneme siis Kristiina tanki... Daam pakub 5 erinevat veini: kahte valget, roosat ja kahte punast. Igaühe juurde käib stoori ja naeratus, Kristiina ilmselt ei suuda sellest päriselt pooli asju tõlkida, kuid mis sellest – ikkagi on lõbus. Ja parim on viimane punane... Paarikümne minuti pärast toome Bacchusele ohvrianni ja ostame kaasa mõned pudelid valget.

 

La Lause veinid

| Üles |


Tee ronib mäkke. Kusagil 30 kilomeetrit enne Queribust on renoo paak jälle kuiv – näidiku järgi 0 km sõita. Vaga ilus tee, hingematvad vaated. Mäed. Mitte ühtegi küla. Kohas, kus teelt näitab mäkke üles silt: Chateau Queribus 3 km, leiame mingi söögikoha, mis on küll kinni, kuid selle juures askeldav tädi teab rääkida, et ca paarkümmend kilti edasi olevat pensukas, enne mitte. Kirun mõttes oma lollust – miks ma küll Foixis rohkem paaki ei võtnud! Teha pole ka midagi. Gaasi ja edasi. Renoo veab mäkke üles ära. Parkla on poolel teel mäetippu. Mäetipus asub Chateau de Queribus. Mäetipu ja parkla vahel on piletiputka. Ja piletiputkas on kuri moor ning pilet on kirves. Ainult mäe otsa ronimise eest! Masendav... Peale paari müürijupi seal ei tohiks olla, seda enam see tuska tekitab. Enamuse diktaadile alludes jääbki selle mäe otsa ronimata. Ronime siis teise otsa, mis on tasuta. Vaade on sealt peaaegu (loodetavasti) sama hea ümbritsevatele loojanguroosadele-sinistele mägedele ja Queribusele endale. Koguneme lõpuks Päikest saatma ühe piknikulaua juurde punakasroosakas kumas kümblevale nõlvale. Tagapink võlub nagu nõiaväel lagedale pokaalid ja šampuse (miks ma ei imesta).

 

Leian mingi pingiotsa ning skitsin.


...Queribus

| Üles |


Renoo käivitub. Esimesed 4 km on kindlalt allamäge, seega suurema teeni veame välja. Ent maanteele jõudes laskumine jätkub. Mõned korrad paarisaja meetri kaupa tõuse, kuid ikka edasi ja alla mere poole. Ning ime sünnib: ca 20 kildi pärast on tõesti täiesti sularaha eest töötav pensukas.
 

***


Ja siin ma nüüd olen üksi, vann on kohe kuuma vett täis. La Lause veinitalust pärit valge veini Les Pierrons de Sobransac - jaoks sain retseptsioonist pooliku kotitäie jääd: neiu küll vabandas, et see oli tema enda jaoks ja rohkem ei ole. Noh, ma ei hakanud kaebuste raamatut küsima...

PS. Chateau Queribus märgib ühtlasi ka romaanikaekspeditsiooni viimast kohustuslikku punkti.

Figueres

| Üles |


 

24.10.2015. Apartement Aribau. Barcelona
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kust saab pileteid?

| Üles |

 

Oleme Dali muuseumi ukse taga vist selle päeva esimesed. Pisut on ekslemist ning sissepääsu otsimist, kuni turvamees õige lingi kätte juhatab ja sahmimist piletite ostmisega. Aga siis oleme sees. Võtame platsi ümaras sisehoovis - endise teatrimaja saalis, mis on praeguse muuseumi südameks – üksinduses ja vaikuses, et kuulata suurepärast ettekannet Kristiinalt. Poole tunni pärast oleks see juba hordidena sissevalguva rahva tõttu võimatu. Fiqueres oli Dali kodulinn. Teatrimajas, mis oli meistri esimeseks näitusesaaliks ja mis praegu on muuhulgas ka Dali mausoleum, võib vaadata läbilõiget tema loomingust, siin on üleval on ka tema viimane maal – Swallow Tail (1983). Ringi kõndides näeb siin kõike: maale, graafikat, skulptuure, hologramme, mööblit, installatsioone. Dali tööde seast võib leida ka teiste kunstnike töid – neid, mis olid kunstniku enese kogus. Naljakas on kõndida korruselt korrusele teades, et ekspositsiooni on pannud kokku Dali ise, omal eluajal – iga eseme jaoks on hoolikalt valitud koht. Samas hoiatatakse külastajat, et eksponaatide paigutusest ei maksa otsida mingit süsteemi – tuleb tunda end vabalt ja kõndida ringi omatahtsi.


Kust saab pileteid?

| Üles |


Kõnnin ja vaatan ja ahmin... Kuid jõudnud kolmandale korrusele tajun, et vaatan stiili, tehnikat, soliidset esitust – see kõik kokku on väga lahe, kuid selle kõige juures on tunda vaoshoitust ja talitsetust, viisakust. Natuke pisut liiga frakki ja väljapeetust... Miks ma seda tunnen. Tahtmatult võrdlen nähtavat Brügge Dali muuseumiga, mis oli kõike muud kui talitsetud: nihkes, provotseeriv, irvitav, segane... Pilves. Siin on ju tegelikult ka, kuid olemuslikult peitub kõik nagu loori taha... Kuigi ma ei saaks öelda, et nii mitmeski kohas siingi karjun hääletult "ahaa!"


Dali...

| Üles |


Peale mõningast arutamist ja pisut ka juhuslikku valikut võtame ette viimase serpentiinteega sõidu üle Cap de Creusi poolsaare sihtkohaks Port Lligat (või ka Portlligat). Tee tõuseb mäkke ja laskub siis otse veepiirini, valgesse, pisut ligadi-logadi üliarmsasse külakesse. Ilmselt on suvel siin hullumaja – vaadates seda randa, kuid praegu tundub kuidagi tšillilt unine ja äraolev. Dali maja asub keskusest pisut eemal ning sinna sõiduks tuleb läbida paar ikka päris kitsast ja metsiku tõusuga tänavat. Kui siin ühel hommikul peaks mõne ime läbi kiilasjää tekkima... Valge, väljast silmatorkamatu maja asub praktiliselt kalapaadisadamas. Piletikassas selgub, et majja sisse saamiseks tulnuks end eelnevalt regada, kuid aeda saab. Pilet isegi ainult aeda on loomulikult päris soolase hinnaga. Aga valitud seltskonnaga ikkagi otsustame minna. Juba esimesed sammud ütlevad. et see ei ole tavaline koduaed ning, et kulutus piletile oli asja väärt. Dali veetis siin päris suure osa oma ajast. Oma venelannast elukaaslasele otsis ta eraldi villa, kuhu sisenemiseks pidi tal olema muusa kirjalik luba. Juba eesaed tekitab oma valgete vormidega elevust, kuid tagaaed: ma ei oskagi seda muljet kirjeldada... valge, absurdsete kujukeste ja vidinatega, siin seal peesitavate betoonist Michelini mehikeste ning Pirelli rehvireklaamidega... Täiesti segane...

 

Port Lligati poole

| Üles |

 

Dali aed

| Üles |


Ja siis... Ja siis tagasi Barcelonasse...

 

Üritame leida mõnd söögikohta tee äärest, ent rahuldume lõpuks väikese piknikuga pensuka taga äärekivil. Oo - tagapink joob vahelduseks San Miqueli. Kas tõesti on vahuveinivaru otsas? Majutuskohaga on kokkulepe, et keegi ootab meid kel 17.00 maja ukse ees. Peale korralikku ekslemist Barcelona ühesuunalistel tänavatel leiame Tom-Tomi abil õige maja. Numbrit ma küll ei näe, kuid näen trepil pikakasvulist naist ootavat ja aiman instinktiivselt, et oodatakse meid. Kupatan foori all Tommi autost naisega suhtlema. Tomm tormab minema ja jätab telefoni maha. Liiklus on korralik ja maja ees parkida ning peatuda ei saa – sõidame järgmisele kvartalitiirule. Fiat on kusagil leidnud mingi parkimiskoha, kuid nad ei tea, kus me oleme. Sõidan tagasi ning üsna meie maja lähedal leiame ühe maa-aluse parkla, kohalikus mõttes ilge kirve, kuid siiski taas pisut odavama hinnaga, kui Tallinnas. Paneme oma asukoha paika. Telefonikõne ning mõne minuti pärast leiavadki juba Fiati tüdrukud meid üles. Et Tommiga ühendust ei saa ja Fiati saatus (kaua ta seal taskus parkida võib) on pisut lahtine, siis tekib korraks arusaamatult närviline õhkkond. Võtame kohvrid, läheme maja ette ja nagu nõiaväel lahenevad kõik probleemid: uksest astub välja Tomm ning palub lahkesti sisse astuda. Oligi õige naine. toome kohvrid sisse, saame juhtnöörid toa kohta. Toa eest on ette nähud deposiit, kuid millegipärast daami lugeja ei saa läbi minu krediitkaardiga ja nii jääb diil usalduse peale. Ainus hoiatus on, et peame peale 22-te olema ülivaiksed, muidu naabrid kutsuvad politsei ja siis saame selle 400.- euri trahvi kindlasti. Lubame olla korralikud... Toas vormub mõte viia autod juba sellel õhtul lennujaama renti ära, sest homme meil neid ju tegelikult vaja ei ole. Nii sünnibki – Taneli kohvrid toovad tüdrukud hotelli ära, Tanel võtab suuna lennujaama. Võtame Tomiga renoo ja lähme järgi.

Rendikate äraandmine sujub tõrgeteta. Ka lennujaamast kesklinna tagasiloovimine läheb imehästi – hea, kui on selline asi nagu Googe Map – näitab ära linnaliinid, nende väljumisajad jm, ole ainult mees ja mine bussi peale. Omaette tase oli linnaliinibuss: tasuta wifi, seintes USB pesad laadijate jaoks, elektroonilised plafoonid peatustega jms – nagu välismaal :).

Kohtume tüdrukutega supermercatos meie apartemendi lähedal. Varutakse manti õhtu- ja hommikusöögi tarbeks. Uskumatu on see, et hinnad poes on julgelt Eestist poole odavamad. Mitte ainult alkoletis, vaid ka mujal: juust, vorst, oliivid, pitsad, jogurtid jne. Selles poes jõuab pärale, et meil Eestis on ikka kallis elada küll.

Õhtusöök kogub hoogu, kui saabub Polo rahvas. Nemad autot täna ära ei vii, sest plaan on veel homme linnaväliseid vanu kivihunnikuid võtta. Köögis improviseerub õhutusöögilaud, muljetame, sööme ja maitseme veine... Kell ei ole veel üheksagi, kui äkitselt kostab uksele terav närviline koputus. Keegi tüdrukutest läheb avama ja saab konkreetselt hispaaniakeelse (või siis kastiiliakeelse?) meelepaha osaliseks. Ühemõtteliselt ning robustselt kästakse kohe vait jääda. Ma võin käe südamele panna ja kinnitada, et ei toimunud mingisugust lällamist, vaid 10 inimest istus ühe laua taga, vahetas muljeid ja sõi. Mitte keegi ei karjunud ega trampinud. Ent õige varsti saan probleeme tekitavast fenomenist aru. Lõpetame kiiresti ja vaikides õhtusöögi, et minna jalutama õhtusesse linna. Jalutuskäigul on ka eesmärk: vaadata kahte Gaudi maja, mis läheduses asuvad, Gerlyl on nende kohta isegi ettekanne tehtud. Kui liftiga alla sõidan, kuulen selgelt meie poiste jutuvada. Ärritun, sest mõtlen, et nad lihtsalt mölisevad fuajees ja teevad kõik selleks, et see proua võmmi kutsuks. Minu imestuseks on poisid õues. Jah, kui see maja niiviisi läbi kostab, siis võib naabrist isegi aru saada... Papist maja... Sellises kohas ei tohiks öömaja müüa.

La Pedera ja Casa Batllo on need Gaudi majad, mille valgustatud fassaade lummatuna pildistame. Ent pimedus on pimedus. Gerly akadeemilisest touchist hoolimata pigem tšillime niisama ringi, naudime vaateid ja veini, ühel nurgal kohtan vana sõpra Smirnoff on Ice'i. Paari tunni pärast oleme tagasi oma tänaval.
 

Gaudioskoop

| Üles |

 

Barroko nimelise ööklubi ee tungleb saba. Enne, minnes viskasime nalja, et lähme pärast pittu – seda peaasjalikult seepärast, et seinal ilutseb silt, mis lubab muusikat seitsmekümnendatest, kaheksakümnendatest ja üheksakümnendatest. Nüüd on osadel tõsi taga ja nii võtame viiekesi sappa. Turvameestega saab pisut tsirkust; algul kutsutakse mingite VIPpide pähe kohe sisse, siis selgub et oleme tavalised gringod ja tseremoonitsemata kupatatakse meid järjekorra lõppu tagasi. Aga, veerand tundi, siis salapärane fuajee ja olemegi sees: sinine valgus, läikivad vidinad, liibekates baaridaamid... ja baarmanid... Ok. See kõik on pisut veider, kuid kuna olen juba siin sees, siis tuleb mainstreamiga kaasa ujuda... Klubis on kaks saali: esimeses mängib inglise keelne klubimuusika, teises totaalne kohalik tümakas. Jääme sinna... Mingil hetkel lüüakse tantsuplatsi kese tühjaks ja kohale tatsub ilmselt mingi Village People'st ära karanud tegelane. Ja alustab midagi halenaljakat. Ma pole mingi meesstripi asjatundja, kuid see, mis toimub, on igatahes piinlik. Ainus hea asi selle juures on taustaks mängiv ACDC, mis kogu selle klubisodi vahele kõlab värskendavalt. Asi lõpetab vaid kalts ümber puusade... keegi ei kilju ja aplaus on kõhklev... Aga kohe läheb hispaaniakeelne umpa edasi...

 

Imestama paneb aga see, et tegelikult kulgeb saalis igas vanuses rahvast, noori loomulikult kõige rohkem. Markantsem nende seast üks papi, nii oma 65 ja +, kes leti ees mingit jooki limpsib ja naerusui toimuvat seirab. Minuvanuseid ja vanemaidki on saalis karjakaupa. Ent kõik on kuidagi väga sõbralikud ja tegelikult ei huvita eriti kedagi 5 heledapealist plätudes-matkasaabastes-ketsides pisut nihkes tegelast...

"Whiskey on rocks, por favor..."

Väljudes varahommikul võtan kaasa mitu rõõmsat ja mitu kummastavat mälestust; neist kõige veidram on siiski politseivormis meesstrippar...

Kui teki kõrvuni tõmban, kuulen, kuidas Polo rahvas hakkab ärkama, et varakult startida... Mul on nüüd kaks tundi ja siis Sagrada Familia...


Barroko (vasakpoolne pilt Tom Põld)

| Üles |


 

25.10.2015. Apartement Aribau. Barcelona
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kardan ärkamisest hullemat, kuid ilm on ilus, pea selge ja meel reibas, eriti, kui saab hävitatud eile ostetud 2.19 eurone 50 cm diameetriga pitsa ning kõrvalkohvikus meie tagapingirahvaga korralik cafe americano.

Peale pea tunnist jalutuskäiku hakkab pargiservast paistma Sagrada Familia. Meenub üks 1999. a äikeseline paduvihmane augustilõpu õhtu, kui siin ees seisime – vaid oma kambaga üksi, mõnesajapeseetane 5 liitrine veinikanister näpus... Sellest õhtust on kollases valguses kõrguses vihmapiiskadesse kaduv Sagrada mällu sööbinud kiriku ees vihmas seisva sõbra siira ja liigutava hüüde tõttu:

"Mu silmad on nüüd seda näinud!"

Nüüd, murdes rahvamassist läbi, tunnen järsku pettumust. Peaaegu kuuldava plopsatusega lõhkeb mull mu peas: ma ei oleks pidanud seda uuesti vaatama tulema. Ta on ikkagi ilus, kuid midagi ses rahvamurrus, vidinate müügis, seebimullipuhujate, veiderdajate ja jäätisemüüjate kaoses hakkab vastu niivõrd, et väsin momentaalselt. Veider on see, et pilet sisse maksab 15 eurot ja selle peab ette tellima. Üks keerub, kes tutvustab end giidina, kelle gruppi ei ole tulnud, proovib meile müüa 18 euriga pileteid, rääkides ise, et ta ei soovi midagi vahelt teenida... Ei jaksa minna...Täname, kuid ei soovi. Läheme suurest saginast eemale – Gerly räägib Gaudist ja Sagradast... 11 aasta pärast peaks see kirik valmis saama. Tänaseks on seda ehitatud siis ligikaudu 120 aastat...
 

Sagrada Familia

| Üles |

 

Barcelona

| Üles |

 

Ma ei tea, kes see geeniustest tänaseid vahemaid arvutas, kuid otsus Sagrada juurest Parc Güelli jalutada, on päris jabur. Juba see vantsimine Barcelona lõpututes ruudukujulistes kvartalites, kus iga järgnev teerist on sarnaneb kümne eelmisega, väsitab ja tüütab veerand tunniga. Tülpinult jõuame Güelli väravasse ja saame taas generaatori – pileteid selleks päevaks pargi südamesse enam ei müüda. Güell oli tegelikult üks neid asju, millega tahtsin Barcelonas vana tutvust kindlasti uuendada. Õnneks pargi põhiosa on avatud ja nii saab siiski tiiru peale tehtud. Koguneme Parc Güelli fantastilise vulkaanilisest kivist arkaadi juures Gerly (selle tripi viimast) ettekannet kuulama. Arutame Taneli ja Tommiga, kuidas niivõrd ekstravagantseid ehitis – isegi tollase art noveau kontekstis siiski ehitati, kuidas Gaudid tõsiselt võeti. Siis läheb mõte Hundertwasserile ja paljudele teistele, keda hallist massist vaadates võiks täiesti segasteks pidada, kuid kelle ideed on materialiseerunud sellest hoolimata. Kasvõi eileõhtusele jalutuskäigule mõeldes taban end mõttelt, et on kahte tüüpi arhitektuuri – esimene on tavaline argine igapäevane arhitektuur ja teine arhitektuuri kunst. Ja seda ei saagi ühe puuga võtta - kõik ei ole Gaudid, ei saagi olla.

 

Väljudes tunnen õnneks, et vähemalt see koht siin tasus siiski uuesti käimist.

 

Parc Güell

| Üles |


Barcelona metroosüsteemi ei saa kuidagi võrrelda nt Pariisi või Londoniga – liine on vähe, linnatranspordiga liikumiseks peab kombineerima kõiki transpordiliike. Me panustame siiski vaid metroole, mistõttu Güellist Lessepsi jaama vantsime taas pea kilomeetri. Perroonid on kitsad, üldse kõik on kuidagi miniatuuris. Üks üllatav asi on grupipilet, mis võimaldab kogu kambal ühe piletiga metroosse pääseda. Jaumes istume ümber ning selleks, et L4-le pääseda peame vantsima maa all tunnelis pea pool kilomeetrit. Selle vantsimise käigus elame üle muuhulgas ka piletkontrolli. Kui viimaks Barcelonetas maa-alt väljume on taevas tõmbunud väga tumedaks. Ma tahaks Kataloonia Kunstimuuseumisse minna kõiki neid kokkutassitud krutsifikse ja altarimaale vaatama, Fiati seltskond ja Tomm igatsevad vaadata uut maastikuarhitektuuri. Läheme lahku, et varsti taas kohtuda: muuseum on juba suletud, saame nautida vaid vaadet sadamale ja lahele muuseumi katuse restoranist...

Columbuse monumendi all käib täielik laat – kogu plats on täis musti, kes kõik mingit Hiinas toodetud paska müütavad. Tibutab kergelt. Rannapromenaadist on kopp täiega ees – mis selles küll peaks nii erilist olema. Lisaks tahaks kusagilt midagi suhu pista, sest ausalt öeldes kahe jäätisepali peal, mis sai sisse visatud enne Jaume metroopeatust, kaua ei tiksu. Hämardub. Jalutuskäik La Ramblal jääb suht lühikeseks – enamuse hääletusel otsustame peale paari restorani hinnaklassiga tutvumist minna söögikohta otsima Aribau tänavalt. Seega, tagasi metroosse...
 

Väsimus

| Üles |

 

La Rambla

| Üles |


Mööda Diagonaali jalutades pudeneme kampadena laiali, osad lähevad otsima supermarketit, osad otse koju. Otsustame Kristiina ja Kerstiga kodu poole lonkides mingi söögikoha leidmise kasuks. Kõnnime ja kõnnime kuni leiame end hommikusest kohvijoomise kohast. Võtame siis selle. Sisse astudes ei tunne kohta ära: kardinate ja lettide nihutamisega on kohvikust saanud šikk restoran. Pikk ettekandja loovib kohale ja küsib, millist kokteili me juua tahame. Vaatan hinnakirja ja ausalt öeldes ei raatsi 11 euriga B-52-te küll tellima hakata. Palume kohe menüü. Ettekandja nagu solvub ja toob pahuralt menüü. Oleme sattunud mereannirestorani – toidud on põnevad. Tellime paellat, kala, veini ja karpe ning püüame üha pahuramaks muutuvat ettekandjat kuidagi rõõmustada. Naeratus tuleb daami näole ja kaob meie nägudelt, kui lõpuks saabub arve. See tundub pisut suur, kuid mingi loogika on sees. Kui siis hiljem õhtul juba hotellis täpsemalt rida ajame, selgub, et arvele on julmalt 30 euri otsa kirjutatud. Küll on loll loll olla...

Viimased veinid ja oliivid leiavad keskööks oma planeeritud otsa – tuleb tuttu minna. Üritame paika panna kilometraaži, kuid kuna keegi ei taibanud odokat vaadata, siis erinevate arvutuste tulemusel saame kokku 1800 km ja peale. Juhanil õnnestus Polo ära andmine tõrgeteta. Neil oli päris põnev päev naabruskonna kloostrites ja kirikutes. Kuulan seda ja olen pisut kade. Aga on nagu on. Äratus on kell 3 – siis ootavad väljas taksod, et oleksime kenasti õigeks ajaks lennujaamas kella viie ringis väljuval lennukil...

Vino de la casa

| Üles |


 

26.10.2015. Riia
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Seisame Riia lennujaamas kusagil pagasilindiruumi juures. Tartu rahvast ootab Gerly Punane Välk, tallinlasi liinibuss. Vahetame Juhaniga käepigistuse ja tagapingiga kallistused – vahuveinita seekord. Ekspeditsioon on läbi. Lennujaamast väljudes tervitab oranž oktoobripäike, sooja on 6°C, Tartusse jääb ca 350 km...


Monasteiro de La Pena (Tomm Põllu foto)

| Üles |


 

Lisalugemist
Eelmine  |  Üles


Iglesia de Santiago. Puente la Reina

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 19 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved