Tagasi Gruusias...

Proloog

Järgmine

| Üles |

Järgmine  | Üles |

6.08.2018. Kell 9.15. Restoran Host of Signagi. Signakhi

Hommikusöögi tellimine ei peagi olema kerge... Host of Signagi

Saage tuttavaks: Must ja Hõbedane

Gareji teel

Club Oasis. Udabno

Udabno

David Gareji kloostrimaastikud

Sony viimane foto: Restoran Ushba

Signagisse...

Signagi...

Õe veiniga Dodo terrassil...

Koos vanaema Dododga...

| Üles |

7.08.2018. Kell 11.57. Restoran Kudigora. Kvareli

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Restoran Wine Yard... Ei ole kurbi ja sõnaahtraid inimesi, on vähe veini...

| Üles |

• # Bodbe_Monastery

• #winetrailtraveler

• #winery-kharebaen

• #winery-khareba

• #kindzmarauli

07.08.2018. Kell 19.45. Chateau Napaeruli. Napaeruli

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

• #youtube watch

• #georgianmuseums

•  #Telavi

• # Heraclius_II

08.08.2018. Kell 22.12. Sakhli Guestouse. Dartlo

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Aknast voolab tuppa mägedevaheline kottpimedus. Naasin just õhtusöögilt ja väike väsimus kimbutab. Oleme üle 2000 m, mistõttu mul personaalselt on probleeme ka õhuga - kuidagi vähe on seda. On jahe ning rõske – väljas on ehk kümmekond kraadi üle nulli. Hetk tagasi selgus häiriv tõsiasi – ma pole mitte midagi sooja kaasa pakkinud... Seega tuleb panustada vatitekile ja tšatšale. Viimast siin õnneks on, pakuti ka õhtusöömaaja kõrvale. Õhtusöögiks saime lambasuppi, hatšapurit ja veel nipet-näpet. Omavahel öeldes – see lambasupp suurem asi ei olnud. Küll aga oli omaette gurmee-elamuseks kohalik mägiravimtaimedest keedetud tee rohelistest seedermännikäbidest siirupiga – põneva väljanägemisega ning, mis peamine, väga maitsev!

Peale ülekuumenenud ööd ja korralikku hommikusööki startisime Napaeurulist üsna varakult. Psavelis panime paagid pilgeni täis ja siis tuld üle mägede. Lisaks pensukale leidsime Psavelist pagaritöökoja, kus kuumi purisid võeti otse ahjust... ca 20 eurosenti tükk. Terve tee jooksul mägedesse levis autos ahjukuuma saia lõhn.

Omalo tee... Valmistusin sõitma kerge värin hinges – eelmise aasta elamus Dusteriga oli tekitanud selle trassi vastu austuse. Päeva lõpul võisime ka rahumeeli nentida, et Goga utsitamisest hoolimata oli tark tegu eile teele mitte ronida: startisime hommikul üheksa paiku, Omalos olime päeval poole nelja ringis; raudselt oleks pimeda peale jäänud. Ainus asi ehk, et eile paistis päike ja võimalik, et ka Abano kuru oli pilvitu. Täna igal juhul ületasime 2850 m üle merepinna paksus pilvevatis; kõik lennukivaated jäid vaatamata. Samas sõita oli väga mõnus – autol ja autol on suur vahe. Kas jõristad kaljunukkidel ja lahtise kruusaga järskudel tõusudel kaheliitrise nõrgukese manuaalkastiga Dacia-imega või neljaliitrise korraliku 4x4 masinaga, millel kenasti rakendub vajadusel ka sillablokk. Esimeste kilomeetrite juures juba kadus tõusudel õõnes tunne kõhust asendudes puhta sõidurõõmuga.

| Üles |

| Üles |

| Üles |

"...Road leading to Tusheti, near Abano pass, in the picturesque gorge of river Stori, in one spot there are outlets of 13 warm mineral waters. This place is called Torgva Baths, in commemoration of popular hero Torgva. The legend goes that once upon a time Torgva, wounded after combat with the enemy, came across a spring of warm water, drank it, bathed in it and was cured. To defend springs, Torgva erected a fortress at the beginning of river Stori while he used springs to heal his wounded comrades. For many years climatic spa resort was operated at the outlet of mineral waters where various ailments were treated with water baths and passive climate therapy."

Torgva on Kahheetia müütiline kangelane, keda on pandud ohtralt rahvalaulu sisse. Teda peetakse kusagil eelpoolmainitud kuningas Irakli II aegseks tegelaseks, targaks ja tugevaks sõdalaseks. David Hunt oma raamatus "Legends of Caucasus" jutustab temast aga järgmise loo... Torgva olnud kunagi mägedes jahil ja kukkunud jääprakku. Mees külmunuks surnuks, kui sinna poleks sattunud draakon. Lohemaol hakkas jahilisest kahju ning ta andis mehele draakonikivi lakkuda – härra sai kõhu täis ja tal hakkas soojem. Madu aitas ta lõhangust välja ning sõpruse märgiks kinkis Torgvale rõngassärgi, mis kaitses kandjat igasuguse relva eest... Torgva andis nüüd tappa igasugustele pahadele ja mitte vähe, kogudes samas ka nende viha ja vaenu oma pea kohale. Kord, kui ta jälle kuumaveeallikal suplemas oli, unustas ta rõngassärgi jõe kaldale. Vesi haaras selle kaasa ning otsis mees ja otsisid ta kaaslased mis otsisid, särki enam ei leidnud. Muidugi kasutas seda ära üks tema ammustest vaenlastest ja tappis kangelase...

Spaa väravas istus kamp rõõmsaid inimesi, kes tähistasid ühe kohaliku daami 45 –ndat juubelit. Seda kuuldes õnnitlesime meiegi prouat korraliku eestikeelse sünnipäevalauluga, puhusime pisut juttu ja seadsime siis sammud allikale... Allikast tuleb korraliku joana ca 40 kraadine mineraalvesi. Kunagi, ilmselt vene ajal, on ümber allika ehitatud jube betoonmonstrum, mille juurde viib ülikipakas trepp. Taadid trepi juures rääkisid, et alles eelmisel nädalal olla üks nokastanud tüüp sealt alla kukkunud ja kuristikku veeredes oma otsa leidnud. Kuid, tõele au andes tuleb öelda, et kirjeldatud betoonvanni avastasid tegelikult meie daamid, härrasrahvas sattus sinna hiljem. Esialgu leidsime härradega hoopis noobli toa, kahhelkivist basseiniga, kus oli päris mõnus lobistada. Kuld ja hõbe kästi küljest võtta, vesi pidi neile üks-null tegema... Kui poole tunni pärast ent läksime daame otsima, avastasime nad päris hirmsast betooniaugust, mille sissepääsu varjas narmendav rogusk. Sisse hüpates selgus, et vesi on väga mõnus, tänu pidevale läbivoolule ka puhas. Ruum ise meenutas mõnd aurust koobast ja kogu oma naturaalses eheduses oli kogu piletiraha – 10 lari – igati väärt. Betoonkoopast lahkudes sattusime kahele taadile, kes käepärastest vahenditest improviseeritud redelile käsipuud meisterdasid. Ühe veerenni olid nad juba noorukese pihlaka latva kuidagi sidunud... Kõik see nägi välja kahjuks nii, et kardetavasti võib mõni järgmine joviaalses meeleolus inimene noid balustraade usaldades taas lendamist õppida. Annaks Jumal, et ma eksin...

| Üles |

| Üles |

Peale kuru saime lõpuks taas pilvedest välja. Tegime pisut pikema peatuse rahvuspargi rangerite jaamas – no avastasid inimesed, et seal on wifi... Tušketi rahvuspark praegustes piirides loodi 2003. a, Tušketi kaitsealad aga väiksemal alal kohaliku unikaalse floora ja fauna kaitseks asutati aga juba 1981. a. Praeguse rahvuspargi taristut on hoolega arendatud ja tuunitud Tšehhi riigi abiga, mille toel on tähistatud matkaradu, pandud paika viitu ja infotahvleid ja mida kõike veel... Rahvuspargi lehel kirjutatakse (#tusheti/):

"Any person, who has ever visited Tusheti even once, has had contacts with these open-hearted and most hospitable people, has felt a strange mixture of sadness and joy of life, carried by Tushetians, as a heritage received from their ancestors, has apprehended poetical nature of the world, in which Tushetians live and which they express in their poetic works, has listened to Tushetian songs, full of deep mysticism and metaphysical sorrow, has watched Tushetian dances, has felt intimate, visible closenesswith sons of god, while looking at the sky at daybreaks and nightfalls, cannot avoid keeping inside himself a nostalgia for this region. He easily understands why Tushetians take on heed of difficulties of the road and problems of living in the highland and why each spring Tushetians still mount their horses and go to spend several months in this fantastic world; you can also understand why you come across one or several men in each Tushetian village, who for some ten years spend especially cold winters among the snow-coveed mystic mountains, thus feeling involved in the oldest and everliving divine services to God".

Tušketi vanemat ajalugu teatakse taas Ptolemaiose pajatustest II sajandist pKr. Juba sel ajal oli siin mingisugune asustus olemas. Rahvast tuli juurde paar sajandit hiljem, kui Nino III sajandil ristiusu maale tõi ning kuningas Miriam selle üldise aktsepti eest hea seisis. Kuigi räägitakse, et Gruusia kristianiseerimine läks suht veretult (no mõned tulekummardajad ees või taga...), pages osa inimesi siia mägedesse ristimise eest peitu. Ristiusk jõudis neile järele alles X sajandil... Ja edasigi elati suhtelises isolatsioonis – mingi pisut läbitavam tee ehitati Alazani orust siia alles XVI sajandil. Praegune autotee sai valmis 1975. aastal... Sellest hoolimata käis siinkandis üksjagu tapelust – kui kõik need suured vaenlased, kes Gruusiast üle käinud on, alati mägiküladesse ei jõudnudki, siis käis nägelus kohalike vahel; siia tuldi üle mägede Dagestanist ja Tšetšeeniast... Seetõttu on kõikides külades ajalooliselt ehitatud tornikujulisi kiltkivikatusega kindluselamuid, kuhu sai vaenlase tuleku puhul pakku minna. Kindluselamuid kui tõsisemalt ja terviklikumalt läbimõeldud süsteeme hakati hoolega rajama 1230-tel, kui kohale jõudsid mongolid. Enamasti asub kindlustatud küla mõne mäe otsas, "päris küla", kus elati jäi kusagile allapoole selle lähedusse. Kõigil küla majadel oli salauks ja vauväljapääs puhuks, kui tuldi taas rüüstama: sel ajal kui pere mehed majas vaenlast takistasid, pagesid naised-lapsed tagaukse kaudu just nendesse tornidesse varjule. Sinna sai viia varju ka, kui juhtus aega jääma, kariloomad. Ristiusu vastuvõtmise järel hakati ehitama kirikuid, kuigi enamus praegustest pühakodade varedest ja tervetest kirikutest on suuresti XIX sajandi produktsioon, kuigi on ka vanemaid, nagu näiteks Püha Kolmainsuse kirik Shenakos. Shenako oli muuseas ka see küla, kus asus Mimino kodulennuväli... Seevastu võib küladest leida vanu pühakohti, mis täna seostuvad ristiusuga, kuid mis ilmselt on tekkinud varasemate pühadele kohtadele. Enamasti on need paari kiviga markeeritud ja ümbrus kividega tähistatud. Naistel muuseas on keelatud üle pühakohtade välispiiri astuda. See kehtib ka turistide kohta. Kui seda teha, siis usuvad kohalikud, et halbu asju hakkab juhtuma. Jama ärahoidmiseks peab pühamees siis öö otsa palvetama...

| Üles |

| Üles |

Olime vaevalt Ülemise Omalo "keskväljakule", mille keset markeerib mahajäetud roostes mootoriplokk, oma autod parkinud, kui keegi juba kaugelt rõõmsalt lehvitas. Rutakalt lähenes Mari, eelmisel aastal väisatud Arbuzi Bari omanik ja hing. Selgus, et mingil põhjusel oli daam poola tudengitega lõpparve teinud, mistõttu ka baari nimi oli muutunud Arbuzi baarist Dariani baariks. Dariani tähendab päikest... Et meil oli pikast sõidust kere üsna hele, uurisime lõuna kohta. Mari pakub ainult jooke, muuhulgas oma veine ja tsatšat. Lõunastamiseks soovitas ta minna paar sammu mäest üles. Mõeldud tehtud. Sattusime peale sajameetrist jalutuskäiku perekõrtsu – Caffee Khavitsi. Kohake tundus mõnus, kuid suutis korraga teenindada ehk kümmetkonda inimest. Et üks seltskond istus juba ees, siis andsime oma tellimuse ja läksime Keselot – Omalo kindustorne, vaatama...

| Üles |

Kolmveerand tunni pärast alla jõudes, selgus, et toit veel valmis ei ole; kamba peale tellitud 36 hinkaalist on olemas materjal umbes 20 tegemiseks ja hatšapurid on alles ahjus... Hele sai võimaluse minna hinkaalitegu proovima, ülejäänud pudenesid kes kuhu toitu ootama. Eno avastas naabruskonnast poe, kus müüdi Vana Tallinna, mille hind on odavam, kui Läti alko-piiripoodides... Aga me ei ostnud seda ikkagi. Lõpuks, peale järgmist kolmveerandtundi, hakati toite lauale kandma – olid ootust väärt! Ainus asi, mis võib-olla härrasid morjendas, oli liha puudumine. Tušketis süüakse väga vähe liha. Põhjus on selles, et lihaloomi on vähe: lehm tapetakse vaid siis, kui see kusagil mäe peal jala murrab, lambaid ja kitsi tapetakse üldjuhul sügisel, kui on vaja hakata karja kokku võtma ja talvekorteritesse saatma. Sigu mägedes ei kasvatata ning sealiha Tušketis ei sööda – selline on lihtsalt komme. Seepärast on menüüs lihaseim kraam enamasti hinkaalid...

| Üles |

Tasavaikselt vajus õhtu peale. Et olime lubanud peale sööki Mari juurde minna tema veine maitsma, siis tuli seda teha. Istusime euroalustest laua taha ja lasime kõnelda Tsinandalil, Saperavil ning tšatšal... Mari perel on oma veiniäri. Nad ostavad viinamarjad, lasevad Kvarelis nendest veini teha ja pudeldavad ning müüvad siis oma brändina. Mari sildid on inspireeritud ühest XX sajandi alguse Gruusia naisluuletajast ja tema loomingust – voolavad kehakumerused siltidel igatahes erinevad tavalisest veinipoes nähtavast. Mulle tema Tsinandali igatahes meeldis...

| Üles |

15 kilomeetrit Omalost Dartlosse sõidab umbes tunniga. Tee on sama hea, kui Tušketi maantee – uhtorud, kaljunukid ja kohati ebanormaalselt kitsas... Dartlosse jõudes ent oli varuks ka üks rosin – külla saamiseks tuli sõita läbi jõe... Noh, pani mõned inimesed autos kiljuma...

| Üles |

Kui olime end Dartlos bronnitud öömaja otsinguks ajutiselt parkima seadnud, tabas ebameeldiv ja murettekitav üllatus: nimelt Mustal autol lahmas alt jahutusvedelik. Esialgu arvati, et ju see vedelik pärineb jõest, mis radika alt tilgub, ent lähemal vaatlusel tundus, et tegu on siiski jahutusvedelikuga ja tuleb see kusagilt radikast endast (diagnoosi üksikasjad: soe, näpu vahel tundub nagu tosool, lõhnab nagu tosool ja maitseb maitseb nagu tosool... äkki pärieb siiski jõest?) . Esialgu pakutud lõdvikus viga ei ole – selle tegi Eno juba kindlaks... Järelikult tuleb kusagilt ülevalt poolt. Kust täpselt ei tea, selleks peaks natuke asja lammutama. Et radikasse läks sisse vähemalt viis liitrit vett, siis kinnitab ka see, et mingi jama kusagil on. Meel on igatahes pisut mõru ja murelik – siin külas seda kärakat remontida on võimatu – igal juhul tuleks midagi improviseerida. Jooksva radikaga üle mäe Alazani orgu välja sõita pole ka just unistuste tripp... Kui mootor oli jahtunud, valas Eno radikasse hea mitu liitrit vett – algul ajas välja, kuid siis jäi pidama. Nojah, sinisilmselt võiks loota, et äkki jääbki pidama, aga kui mootor on kuum, igast praod ka paisuvad ja süsteem on surve all... Ei tea, ei tea... Õnneks tulles valasime kohalikele vaimudele ja ka autodele esimese pühakoha juures tšatšat – peaks olema kõik lepitatud... Aga siiski on mure... Ka üks porilapakas on Mustal kadunud. Homme järsku lähme sõidame Omaloni – Eno mäletab, et seal oli justkui olemas. Positiivse poole pealt tuli Hele just uudisega, et tänase öömaja perenaise poeg pidi olema kibe autoremondimees ja ta oli lubanud hommikul Matiga koos käru vaadata... Aga ega see hädaldamine ei aita. Tagasi peame hakkama sõitma ülehomme, halvimal juhul tuleb lihtsalt kõvasti vett kaasa võtta...

| Üles |

Votsiis... Aga mul pisut veel head külma veini (kuigi selles jaheduses ja rõskuses eelistaks võib-olla hoopis brändit). Täna laulavad unelaulu tsikaadid ning eemalt kostev jõekohin...
 

| Üles |

09.08.2018. Kell 8.15. Shaki Guesthouse. Dartlo

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Sajab. Täiega. Lausa ujutab.

Uudiste pole pealt - auto ei ole lekkinud, kohalik mehhaanik vaatas ja ei osanud ka midagi öelda... Aga soojalt ja survega proovitud veel pole. Eno vaatas omi pilte ja avastas, et porilapakas oli juba Omalos kadunud, seega otsima minna sinna pole mõtet. Mul tuli hommikul mõte minna Shenako kirikut vaatama, Mati pidi kaasa tulema ja lapakat otsima – nüüd vähemalt lapaka pärast sõita pole vaja. Ja hea on, sest nagu pererahvas räägib, pidi Shenako tee vihmaga olema üliohtlik, isegi kohalikud ei sõida.

Täna hommikul ärkasime juba pool kaheksa paduka peale. Öösel oli mega äike. Tänu sellele ja ka pisukesele õhupuuudusele mina hästi ei maganud. Lisaks oli paksu teki all palav ja tekita külm. Läksin õlgu väristades terrassile – millised tõusva päikese vaated uduräbalate ja vihmapilvede vahel! Skitsisin...

Nukraks teeb see praegune ilm: on suhteliselt külm ja niiske - nutune seeneilm.
 

| Üles |

09.08.2018. Kell 22.00. Shaki Guesthouse. Dartlo

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Taas istun meie majakese rõdul ja piilun sajusesse öhe... Kõrvaltoas juba keegi norskab; peale vihma on see ainus heli ümberringi – tsikaadid on ju vihmavarjus... Ladistab täiega...

Õhtusöök kujunes väga meeleolukaks. Selle tähtsündmuseks kujunesid hinkaalid, mida vormisid nii perenaine, kui Hele ja Maive. Korralik hinkaal peaks omama vähemalt 21 volti. No pandi neid seal siis joone peale ja mõned meie daamide tehtud isegi läbisid kontrolli veatult. Hinkaalide kõrvale toodi lauale tšatšat, tõstsime toosti eeskätt daamide terviseks, aga seejärel ilma paranemise terviseks. Kui ilm ka toostide peale ei parane, hakkab homme nalja saama. Tegelikult asjalood väga naljakad ei olegi – juba hommikul öeldi, et sajust tekkinud maalihked on osa Omalo teest ära viinud ja tasandikule viiv tee on suletud. Kui kaua – keegi ei tea. Arvati, et kui vihm lakkab, siis homme hommikul ehk tehakse tee lahti, aga mõnikord võib võtta tee kohendamine ka päevi... Kardan juba end korrata, kuid hetkel igatahes sajab.

| Üles |

Täna hommikul peale hatšapurit kartuliga ning päikesele öeldud tooste sadu siiski lakkas (mingil määral see tšatšajoomine siinkandis aitab), kuigi taevas paistis nii ja naa. Üks kohalik vanahärra, kellelt ilma kohta küsisin, arvas, et pärastlõunani vihma ei tule. Tal oli õigus. Saime suhteliselt kuivalt matkata mäest üles Kvavlosse - naaberkülla ja sealt edasi teisegi naaberkülla Danosse. Tänane Kvavlo tähendab hotelli, söögikohta ja... kummitusküla – kui see maja, millesse hotell ja kohvik on sisse seatud, välja arvata, konutavad künkanõlval varemed. Vaid üksik kipakas kaitsetorn seisab gravitatsiooni kiuste keset kivilasu. Kvavlo söögikohas selgus, et on olemas kaks asja, mida all Dartlos polnud poolt pangetäitki: wifi ja telefonilevi. Kui on vaja helistada või netti, siis jalutuskäik 40 minutit mäest üles ning  kõike on. Kohalikel on ka Dartlos tegelikult mingi mobiilivõrk olemas, kuid sinna Eesti sim kaartidega igatahes sisse ei saa.

| Üles |

| Üles |

| Üles |

| Üles |

| Üles |

| Üles |

Dano oli pisut elusam küla. Sinna jalutades nägime Kvavlo hotelli kaubakullerit – u 10 aastast poisikest, kes ratsutas mööda kitserada Danost Kvavlo poole kaks suurt kotti üle sadula seotud. Autoteed sinna ei lähe... Dano lainepleki ja fiboplokiga tuunitud kiltkivimajade vahel sattusime peale kitse või lamba tükeldamisele: üks vanem härra juhendas ning hoidis lihakeha, mille kallal kaks poisikest nugadega asjatasid...

Dartlo, ja eks sama ilmselt võib öelda ka teiste külade kohta, vanemad majad pärinevad XVI sajandist, võib-olla mõni on isegi vanem. Kivitornid, vähemalt mingis osas, on kindlasti vanemad. Kuna mingit kiltkivilaadset kivi on siin lademetes sobival kujul, siis kohalikud majad on juba aegade algusest laotud üles kuivalt nagu meie kiviaiad. Akende ja ukseava kohale laotakse sisse puidust vööd, samuti seintele peale. Sarikaid meie mõistes ei kasutata, selle asemel pannakse madala viiluga otsaseintele kandma 5 jämedat pikiprussi, millele kinnitatakse ülitihedalt jämedad roovid. Roovidele laotakse aga samast kivist õhukesed kiviplaadid nagu kalasoomus. Need katusemaastikud näevad igatahes väga imposantsed välja. Samas tundub, et sel kivikatusel on ka mõningaid puudusi – eileöine sadu jõudis igatahes Mati-Peebu-Anni tuppa ja tegi seal märjaks suisa kellegi voodi.

| Üles |

| Üles |

Tagasi Dartlosse jõudsime pealt kolme päeval. Hommikul olime käinud meie öömaja lähedases külapoes, mis oli sisse seatud ühe maja kööginurka: osta sai küpsiseid, kommi, jahu, suhkrut, mingeid konserve, viina, õlut ja vett. Võib-olla veel midagi. Nüüd sattusime külaserva teise sarnase supermarketi peale. Ka selles poes olid toanurgas pliidi kõrval eluks vajalikud primaarsed produktid. Prouaga rääkides selgus, et tal on ka kohalikku Tušketi õlut. 3 lari pool liitrit. No tellisime puhtalt uudishimu pärast... Koduõlu nagu koduõlu ikka. Ainult, et ilgelt magus. Ja ka koostisained vist ei pidavat olema päris need, millest me Eestis õlut teeme, aga ma ei saanud prouast täpselt aru... Kui meeles on, küsin kelleltki... Poes sattusime ühe üllatuse peale: nimelt lebas külmkapi peal... Buxhövdeni pagarite must leib. See siiski ei olnud müügis, vaid eelmiste eestlastest külaliste kingitus poepidajale.

Sel ajal, kui õlut maitsesime, jõudis kohale suur äikesepilv, mis tähendas, et järgneva tunni veetsime poe ees varju all. Viskasin end korra sirakile ja jäingi magama...

| Üles |

Sadu andis vahepeal niipalju järele, et saime end ööbimiskohta varjule toimetada. Ja siis algas taas. Sestap kujunes hiline pärastlõuna vihmast hoolimata meie terrassil mitmesuguste Bacchuse andidega rõõmsaks äraolemiseks. No ja siis juba hinkaali-workshop ja õhtusöök, aga sellest ma vist juba algul kirjutasin.

Ok, põhku!... Eks nais, mis homme toob...
 

| Üles |

11.08.2018. Kell 02.44. Hotell Old Telavi. Telavi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Laekusime hetk tagasi väikeselt jalutuskäigult, mis kujunes tegelikult päris omapäraseks veiniõhtuks. Kui kõik ausalt ära rääkida, algas asi sellest, et saime mägedest alla tulema hakata alles hilise lõuna paiku (aga sellest hiljem). Seepärast plaanitud ots Mtskhetasse jäi ära ja nii maandusime jälle Telavisse. Pikk päev, väsimus ja mõne puhul ka pisut liiga palju tšatšat tekitasid pisut emotsioone öömaja teemal, aga lõpp hea, kõik hea. Oleme ilmselt Telavi kalleimas hotellis – ca 30 euri per face – ent selle eest on täiest korralik vannituba, kus midagi ei jookse põrandale, loputuskast ei kuku pähe ja kõik kraanid töötavad ettenähtud viisil.

Õhtusöök hotelli vastas osutus ent äparduseks. Kuna juhtusin olema seltskonnast viimane, kes tellis, siis selgus, et kõik toidud olid otsas. Ka vein oli otsas ja uut pudelit avada ei olnud lihtsalt võimalik! Ma tõesti vihastasin. Läksin kõrvale turule ja ostsin sealt 5 lariga liitri veini. Kui oma häda veini müüvale taadile kurtsin, sülitas see maha ja ütles, et miks, pagan küll, me sellesse pakistani urkasse läksime – siinsamas olevat normaalne gruusia koht, kus kunagi toit ei lõpe. Kui järgi mõtlen, siis eelmisel aastal me tegelikult Helega vist isegi sattusime sellesse  kohta, aga ma ei tundnud õiget ust ära. Tatistasin siis koos taadiga ja avasin veini...

Et kõik teised siiski midagi said süüa, allus mu agitatsioonile korralikku šašlõkki otsima minna, vaid pool rahvast. Jalutasime mööda õhtust linna ning uurisime elu. Paarist kohast järele pärinud, soovitati ühte kohta teatrimaja kõrval – läksime siis...

| Üles |

Malas Garden on rohelusse uppuv korvtoolidega õdus aiake. Juba sisse astudes hakkas see mulle kohe meeldima. Meeldiv noorhärra juhatas kätte korvtoolid õdusas aianurgas ning tõi menüüd. Tellisime lambašašlõkki ja seašašlõkki ja saime ka – senini vist kõige parem siinmail maitstud toitudest...

Kõrvallauas jõid kolm kutti veini ning piidlesid meid uudishimulikult kohe sellest ajast, kui lauda istusime. Mingil hetkel hakati ütlema ka meie laua kohta käivaid tooste ja kui siis selgus, et oleme eestlased, läks rajuks... Pikad sõnaohtrad uued toostid ja uus kann veini... Toost ja kann veini... Väide, et me tegelikult enam veini ei taha, ei maksnud midagi – toosti ei saa ja ei tohi kuiva klaasiga öelda – toob halba õnne. Toostid pere, naise, laste ja vanemate terviseks... Muidugi Mandariinid ja muidugi Mimino... Kui kuuldi, et Maive sünnipäev on tulemas (st täna juba on), organiseeriti keskööks üllatus. See tähendas seda, et kui kell lõi südaöötundi, siis pandi taustatümakas kinni ja mängiti mingi kõigile kohalikele tuntud sünnipäevalaul gruusia keeles. Lauale kanti küünaldega šokolaadikoogitükid (imemaitsvad) ja muidugi järgnes sellele veerandtunnine toost. Kui siis Hele poolnaljatamisi ütles, et meil Eestis on selline komme, et sünnipäevalaps visatakse koos tooliga õhku saabunud arv aastaid, haarasid mägede pojad sellest, kui eriti vaimustavast ideest, kohe kinni ja nii lennutati Maivet üles-alla peaaegu kõigi saabunud aastate jagu (aga turjale tulnud aastanumber algab juba neljaga), puudu jäi vaid viimased kaks- kolm, sest Maive ise hüppas hirmuga toolilt maha. Loomulikult saadeti meid hotellini kolmehäälse gruusiakeelse laulu saatel, kus juures džentelmenid panid galantselt külmetavatele eestlannadele õlgadele oma pintsakud.

Üks asi jäi eilsest kripeldama. Nimelt rääkisid meie eilsed sõbrad seda, et kusagil sealsamas on maailma vanim puu – väga suur ja vana puu. Noh öösel selle vaatamine ei tundunud mõistlik. Tegemist pidi tegelikkuses olema üle 900 aasta vanuse plataaniga (Platanus orientalis), mistõttu ilmselt tegu päris maailma vanima puuga ei ole – kusagil Floridas peaks üks üle 3500 aasta vanune küpress kasvama... Takkajärgi kommentaar - kahju siiski, et vana ja väärikas nägemata jäi, hommikul läks lihtsalt meelest...

| Üles |

Tänane hommik ent nii roosiliselt ei alanud. Hommikusöök Dartlos jäi valikult napiks; lubatud omletti ei saanud, sest eileõhtune toidukraam jäi suletud tee tõttu saabumata. Sadanud oli terve öö, hommikul küll pisut klaaris, kuid kõik mägedest alla tulevad nired olid kasvanud korralikeks vahutavateks jõgedeks. Toidu kõrvale tõi üks vanamees teate, et tee on ikka kinni ja meil ei ole mõtet Dartlost ära minna. Otsustasime siiski Omalusse sõita, et tee avamise korral oleksime kohe trassi otsa peal valmis ja et testida ka Musta radikat – kui on jama, ju siis Omalos on seda lihtsam lahendada, kui Dartlos. Paar tšatša-toosti ilmaparandamiseks ilmselt mõjusid, sest tibutamine lakkas ja isegi päikest näitas pilvelasu vahelt. Omalu tee oli üsna hea, kuigi paar üleeilset niret, millest läbi sõitsime, olid nüüd muutunud üsna sügavateks ojadeks ning üks lõik jubedaks sopaauguks, millest läbironimiseks tuli võtta appi isegi diffriblokk. Kohe algul võtsime peale ühe juudist seljakotimatkaja. Vennike tõmbas kohe esimese tõusu algul peale turvavöö hoides klaasistunud silmadega kümne sõrmega kramplikult istmest kinni. Mingit vestlust temaga ei õnnestunudki arendada.
Hääletaja läks Omalus maha. Parkisime taas keskväljaku äärde, et seada sammud Mari Dariani Cafe poole. Radikas mustal autol pidas – vesi oli sees ja kusagilt ei lekkinud. Arusaamatu, aga iseenesest väga tore fakt.

| Üles |

| Üles |

Kuni poole kaheni istusime Mari kohvikus, rüüpasime veini ja tšatšat ning närisime peale soolast kirbet tušketi lambajuustu. Tee oli endiselt suletud. Hakkasime juba öömaja üle mõtteid vahetama, kui saime Omalost rohelise tule – tee pidi olema avatud. Et meie auto rahvas soovis üht varude täiendamise peatust Alumise Omalu viimase külalistemaja juures, läks Must Nool ees ära. Kui siis ka meie liikuma hakkasime, algas sadu uuesti kogudes vaikselt hoogu. Paari kilomeetri pärast langes taevast alla taas padukas...
Juba Khisoni läbisime oma paarkümmend kohta, kust nõlvast alla vajunud muda oli tee praktiliselt sulgenud. Enamustest kohtadest olid varasemad liikujad lihtsalt üle sõitnud ja nii ei jäänud ka meil muud, kui üle sõita. Ausalt öelda – paaris kohas võttis rooli taga kõhu krampi... Tõsiseks kastumuseks kujunes aga paari aasta taguse maalihke tulemusel sulgunud jõeorg, mille kaldal tee lookleb: umbes 800 m lõik oli rööpas ja mudane, jõe veetase oli tõusnud teega peaaegu samale tasemele. Selle lõigu läbimine võttis juba pihud niiskeks – mitte mingil juhul ei tahtnuks sinna sopaauku kinni jääda... Aga saime läbi. Rangerite punktis kohtusime taas Mustaga, kuigi raadiosaatja vahendusel olime tänu neile kursis vastutulevate autode ja teeoludega. Mõne kilomeetri pärast algas tõus ja tihe udu. Vastutulevaid autosid enam praktiliselt ei olnud. Enne kuru kohtasime kahte õnnetut jalgratturit, kes olid teel Omalo poole. Rangerite punktist oli öeldud, et kuigi autodele tee avati, siis jalgratturitele ja jalakäijatele mitte. Neid vaesekesi seal udus läbikülmununa ja padukast tilkuvana vaadates saime täpselt aru, miks...

| Üles |

| Üles |

| Üles |

Paduuttu peitunud kurul kohtasime kahte autot; esimene oli üks sakslaste Defender. Puhusime pisut juttu, nad tahtsid jõuda õhtuks Omalosse. Vaatasin kella ja soovisin edu – ehk jõuavad vähemalt enne pimedat udust välja, Omalusse jõuavad kindlasti pimedas. Teine auto tuli vastu varsti pärast kuru – politseimaastur... Ilmselt oli see mingit laadi kontroll, sest rohkem autosid vastu ei sõitnud ja mööda ka ei läinud. Psaveli pool oli Omalu teeots suletud (vahemärkus Tartus: seekord pandi tee kinni pea nädalaks - jäänuksime me hommikul Dartlosse, poleks tee avamise teate peale selleks ajaks Omalussegi jõudnud, kui tee uuesti suleti ja pidanuksime seal sitsima niikaua, kui tee taas avati. Õnne peab ka olema...). Aga ka tee kurult allapoole tundus päris põnev. Esialgu tegi tuju endiselt huvitavaks tihe udu, kuid allpool, udu hajudes, või õigemini allpool pilvi, alles nägime tee tegelikku seisukorda: rattajälgi poolitasid pisikesed uhtorud ning nõlvadelt alla veerenud-voolanud kruusavallid, puutüved ja kivitükid. Kohati oli prügivoog voolanud piki teed, kattes kõik ühtlase märja sodikihiga.

Veidi enne seitset naasime Psavelisse. Tankisime ja ostsime arbuusi. Esialgne plaan oli õhtul välja sõita Mtskhetasse, ent see udusel mägiteel loksumine oli kõik ära väsitanud. Hele luurekäigu järel mingisse hotelli Alaverdi ja Telavi vahel saime niipalju targemaks, et ilmselt on enamus öömaju Mtskhetas täis ja Telaviski kisub põnevaks. Hotelli adminniga koos tegi ta igaks juhuks bronni Old Telavisse ja siin me nüüd, peale pisikest eriarvamuste vahetust hotelli hinnaklassi osas, oleme...
 

| Üles |

Nüüd põhku, sest varsti juba koidab.
 

• #ne-of-the-most...

• #abano-pass.html

• #Platanus_Telavi

• #oldest-trees-world

• Telavi

11.08.2018. Kell 18.23. Restoran Old Mtskheta. Mtskheta

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Istume Mtskhetas originaalse nimega restoranis Old Mtskheta oodates õhtusööki. llm on padupilves, ent hetkel ei saja. Õhtuks konkreetset plaani pole, ilmselt jääme laagrisse kuhugi Mtskheta ja Borjomi vahele. Terve päeva on vahelduva eduga taevast vett alla tulnud Päikesele hüütud toostidest hoolimata. Ju on mee bakhanaalid seni jäänud liiga tagasihoidlikuks ja väljapeetuks, et Olümpose elanikke lepitada. Või on jama selles, et siin kuuleb vaese rändaja hüüdeid vaid Kazbekile aheldatud Prometheus...

Ärkasime Telavis üllatuslikult vihmaladina saatel. Kui Hele netist uudiseid luges, selgus, et pool Tušketit on ära ujunud, kuid mitte ainult; Gruusias ebaharilike suurvihmade tõttu on jama igal pool mägedes, mingid pisukesed probleemid pidavat olema ka sellel teel, mis Vardziasse läheb. No saame näha. Ka Omalo tee suleti eile pärastlõunal ja nagu Hele FB vahendusel Marilt uuris, ei ole teada, millal see lahti tehakse: vihma sajab ja asjad lähevad vaid hullemaks...

Ei tahaks, aga pean viskama tellise Old Telavi hommikusöögilauale... Gruusia kontekstis on see üks kallis ja vinge hotell, ent hommikusöögi eest ei paneks isegi kolm-miinust. Pakidžemm, tavalise saia viilud, seni halvim juust, mida siin maitsnud oleme, tärkliseviiner, odav vene pakijogurt, mis maitses nagu kissell... Ok, see, et tulvavete tõttu on elektriga jama ja kohvimasin andis kohvi välja jaokaupa, on arusaadav. Kuid kogu buffee-valik oli ent nii nadi, et peale keedumuna nagu midagi asjalikku oli väga raske leida. Samas leidus oma päikeseline pool sealgi. Kui Maive-Eno söögisaali astusid, tegime Maivele Helega korraliku sünnipäevalaulu. Kõrtsirahvas otsis Eno palvel välja kusagilt ühe sooja vahuveini. Sünnipäevalapsele serveeriti improviseeritud sünnipäevatort (teine siis juba Telavis) šokolaadiküpsisest ja ühest teeküünlast – ja see oli lahe. Veidi aja pärast astus meie lauda veel keegi härra, kes kinkis kogu laudkonnale hotellipiltidega tassid. Kokkuvõttes väga armas... Aga toit oli ikkagi sant - sellest ma üle ei saa!

Meil oli tänaseks pisut teine plaan: minna Bakuriani taha vulkaane ja järve vaatama, ent olime hommikul omadega natuke liiga kaugel (pidime olema Mtskhetas, aga olime Telavis – 150 km üle mäe, ja läbi Tbilisi äärelinna - vähemalt 3 tundi, aga paksu udu ja vihma tõttu sõitsime seda otsa vist isegi kauem) ja teisalt - ega sellise vihmaga matkamiseks ei leidunud ka erilist entusiasmi. Seepärast mängisime kiiresti asjad ringi ja otsustasime esmalt minna Alaverdi kloostrikompleksi vaatama ja siis padavai üle mägede.

Alaverdi kloostrile pani aluse Antiookiast tulnud pühamees Joseph (Ioseb) Alaverdeli, kes rändas Telavi kanti VI sajandil pKr koos David Garejeli ja ülejäänud 11 nn Assüüria Isaga, et Gruusias, kui Kristuse surilina maal, usku tugevdada. Üks kolmeteistkümnest pühamehest oli ka näiteks Nekresi kloostri asutaja... Ent ka nendest asjadest ma kirjutasin pisut lähemalt eelmise aasta reisikirjas. Alaverdeli asutas pühakoja kohalike paganausuliste Kuutempli asukohale. Pühamees tegutses kloostris kuni oma elu lõpuni (seda ma ei lugenud kusagilt välja, et "kuukummardajad" ta oleksid enneaegselt teibasse ajanud) ja on sinna ka maetud. Tema haud on ka senini üks kiriku tähtsamaid kohti, sh sihtkoht vähe teadlikumatele palverändureile. Aleverdeliga on seotud ka üks Gruusia traditsioonilisi kirikupühi – Alaverdoba, mis ühelt poolt on pühendatud kloostri asutajale, ent teiselt poolt pühitsetakse sel päeval sügist saagikoristust ja viinamarjade korjamist (no midagi sarnast paar päeva hiljem asetleidva meie Mihklipäevaga, mis on siis peaingel Miikaeli püha). Palverändurid tulevad selleks päevaks Alaverdisse kokku üle maa, et osaleda öö läbi toimuval tseremoonial. Vanasti olla tähistatud seda päeva kolm nädalat (lahe!). Eks selle lõikuspeoga ole seotud ka vana hea Bacchus. Arvatavasti ehitati kloostrisse juba VIII sajandil tollase kuninga, Kvirike Suure, eestvõttel veinikelder. 2006. a see kelder restaureeriti. Olgu öeldud, et Alaverdi antiikses veinikeldris sai teha korraga 60 tonni veini. Iseenesest ei olnud selles faktis midagi erilist - veinitegu oli Gruusia kloostrites tavaline, kuid Alaverdi veinid olid omaette klassist. Praegugi käib veiniproduktsioon täie hooga ja lisaks sellele, et Alaverdi katedraali peetakse Gruusia kõrgeimaks keskaegseks kirikuks, kiidetakse taevani ka siinseid veine (ja mitte ainult kohapeal). Tehakse vaid traditsioonilisel meetodil veine ja loomulikult surub bränding sellele, et esitletakse end kui vanimat veinitootmispaika Gruusias. Hinnaklasski on kujundatud vastavalt. Et kloostrielus vein on senini tähtsal kohal, näitab sümboolne viinamarjaaed kohe sissepääsu juures kloostri õuel. Oma kodulehel kirjutatakse järgmist (#1011/):

"Since ancient times till now the Alaverdi Monastery wine carries the praise to God. Wine heals soul and flesh, gives strength to thank Creator, brighten your mood, enjoy and share splendor of Georgian royalty and glory of monks’ modesty."

Aamen!

| Üles |

Kloostrikompleks ise on ent kaunis. Toredalt keskaegse ringmüüri taga (kuigi müür ise ehitati alles XVII sajandil) peidab end tõesti ilus katedraal, mille 51 m kõrgune torni tõttu peetakse kirikut, nagu ma enne juba mainisin, Gruusia kõrgeimaks keskaegseks pühakojaks. Kuna kirik oli pikki sajandeid Kahheetia peakirikuks, siis on selle suurusetaotlus ka arusaadav. Piiskopi residents on samas tagasihoidlikult peidetud peasissepääsu lähedale müüri varju. Ainus, mille järgi võiks arvata, et tegemist on pisut pidulikuma hoonega, on ümarad kontraforsid välisküljel ning kloostri siseõue poole avanevad puitbalustraadidega rõdud teisel pool. Maja lähedale külastajaid igatahes ei lubata... Praegune kirik ehitati XI sajandil, kuid tänu sellele, et pühakoda on mitugi korda möödunud aastatuhande rahututel aegadel pihta saanud, ehitati seda aegade jooksul kordi ümber. Siiski on tänini kirikus sees jalutades selgelt eristuvad algsed kohmakavõitu ja robustsed silindervõlvid... Saidil Traveling in Georgia kirjutatakse muuhulgas kompleksi kohta (#Alaverdi) nii:

"It is a cross-type, three arch construction. There are three entrances from three sides. Big space of the cathedral interior (42 m x 26 m) is illuminated by a light from 16 windows in the neck of the dome. Alaverdi has a relatively austere decoration with carving and ornaments generally typical for Kakheti religious monuments. The cathedral is built of cobblestone with internal part covered with pumice stone. The Alaverdi cathedral roof is constructed with glazed blue tiles."

...Haaranud kloostripoest kohvi (ja mitte veini), pagesin läbi vihma auto juurde. Vahepeal oli taevast sadanud neste moodustanud juhiukse ette kena porilombi...

| Üles |

| Üles |

Tee üle Gombori kuru kulges paduvihmas ja udus. Väike hädapeatus kurul meie auto daamidele kujunes natuke piinlikuks, justkui õrnemast soost reisikaaslaste mõnituseks – tuul ja vihm tundusid isegi läbi tuuleklaasi uskumatult vastikud, ent väljas.... Aga vahel on nii, et mõni asi tuleb lihtsalt ära teha...

Õhtupooliku saatsime mööda Mtskhetas. Eksperiment, kas saab kiiremini läbi Tbilisi või suure tiiruga ümber linna, ei andud head tulemust. Meie sõitsime läbi Tbilisi, Must ümber linna. Et lugesin peale linnast läbijõudmist üht kiirteelt mahakeeramise kohta navist valesti, trahvis viimane mitmekilomeetrise ringiga tagasipöörde sooritamiseks. Nüüd jõudsime mõni minut peale Musta, kuid kuidas olnuks tulemus ilma teelt eksimiseta?

Eks Mtskheta peamisteks atraktsioonideks ole Jvari ja Svetitskhoveli kirikud. Ka nendest, Püha Ninost ja Gruusia kristianiseerimisest ma kirjutasin eelmise aasta reisikirjas, mistõttu noid lugusid ma siinkohal ei kordaks. Küll pean ütlema seda, et eelmisel aastal meil küll uskumatult vedas: millised nägid need kirikud välja päikesepaistes ja millised täna vihmaga... Ja millised argipäeval ja millised laupäeval - uskumatu, millised hordid nädalavahetusel ringi saalivad...

Tähistasime Jvari kõrval Maive sünnipäeva arbuusist improviseeritud tordiga, tüdrukutel olid isegi küünlad olemas, ainult et korraliku tuulega ning vihmasabinaga need ei tahtnud eriti põleda. Seepärast puhus lugupeetud sünnipäevalaps need ära pigem mõttejõul...

| Üles |

| Üles |

| Üles |

Nii Jvari, kui Svetitskhoveli näitasid end laupäeva puhul aga hoopis teisest küljest. Tundub, et abiellumine emmas-kummas kirikus on inimestele eluliselt tähtis, mistõttu töötab tõeline konveier. Jvaris suutsid pulmarongid isegi korraliku ummiku korraldada – mõtlesime meiegi, kas enne pimedat sealt minema saame... Sama oli Svetitskhovelis – pruutpaarid siin ja seal ja iga nurga peal... helevalged pikad kleidisabad lohisemas porisel sillutisel... Sekka ka mõni laste ristimine... Matust tähele ei pannud... Aga sellest hoolimata tundusid pühameestel igatahes käed tööd täis olevat. Kõik oli hoopis-hoopis teisiti, kui eelmisel aastal...

 
Svetitskhovelisse õnnestus jõuda muidugi ka jackpotiks. Kirik suletakse külastajatele kella 17.00-st jumalateenistuse ajaks. Loomulikult jõudsime kiriku ette kell 16.55.... Õnneks ei lastud inimesi sisse vaid jumalateenistuse alguse protsessiooni ajal, peale seda siiski hiirvaikselt võis sisse ning välja imbuda. Seega said noist imelistest freskodest seal pildi ette ikkagi ka kõik need kaasargonaudid, kes katedraalis varem käinud ei olnud.

Ja siin me nüüd oleme. Jätsime Samtravo nunnakloostri vahele – no lihtsalt õhtu tuleb peale ja pole ka nagu tänase kloostrite-kirikute maratoni peale enam väga tõsiseid huvilisi näha. Nüüd peaks kohe-kohe lauale toodama šašlõkki ja muid häid asju.

***

PS. Hotellis Balcony (Mtskhetas siis) mu eelmisel aastal sinna mahajäänud suspesid enam alles ei olnud. Noh, ega ma eriti lootnudki...
 

11.08.2018. Kell 21.24. Guesthouse Oasis. Gori

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

No nii. Põhimõtetest hoolimata ööbime Stalini kodulinnas. No lihtsalt netiavaruste teatel ei ole peale Gorit tükk aega ööbimiskohti ja ausalt öelda ei viitsinud õhtuhämaruses ka nõrkemiseni sõita. Vaatasime kiirteel imekauni loojangu lõpuni ning keerasime seejärel otsustavalt teelt maha... Niisiis maandusime Goris, esimeses teele jäänud külalistemajas. Nimi on igatahes tähenduslik- Oasis, koht näeb välja nagu harjukeskmine kohalik aiatagune: viinamarjaväätidesse uppunud varjuline ja plangutagune aed, kuhu avaneb suure terrassiga maja. Koht on ka muidu lahe: eilse ööga võrreldes on hind viis korda odavam, õhtusöök oli rikkalik ja oivaline ning raha sees lubatakse ka hommikusööki.

Gori on Stalini linn. Ja ma ei hakka sellest kirjutama – ühelt poolt ei viitsi, sest aeg on hiline ja teisalt ka ei taha. Üks põhjus, miks ma ei sellest kirjutada ei taha, peitub siinsamas suures elutoas, mille ühe nurga on sügavalt usklik perenaine kümnete ikoonidega muutnud oma isiklikuks pühapaigaks. Kui ikoone silmitsesin, jäin neist ühte ammulisui vahtima – pildilt vahtis vastu Stalin. Ei, see pole mitte minu saperavi-vines aju vingerpuss, vaid korralik must-valge foto tuttavlikus sõjaväefrentšis tapja-vuntsist kogu tema toreduses...

 
Riskides end korrata - Oasis tundub tegelikult päris mõnus. Praegu istume avaral terrassil viinapuude all ja rüüpame peremehe punaveini. Mehe enda toodang – täiesti aus ja korralik vein, mitte mõni "õe oma". Et vihm õhtul lakkas, musitseerivad tsikaadid ja mõned naabruskonna koerad, sekka ka kuked. Viinapuud ja kõrge aed ümberringi loovad mulje justkui asuksime kusagil kauges mägikülas...

Just hetk tagasi kinkis Hele ühe Old Telavist saadud tassi Peebule – ka temal oli paar päeva tagasi tähtpäev. Seepeale tõi Peep välja Kvarelis ostetud imehea brändi (soetasime selle tol päeval õhtul, kui olime millegi pärast kahekesi teistest irdunud ja teel restorani) – nüüd tundub, et juttu jätkub nüüd kauemaks...
 

| Üles |

Palju õnne, Peep, küll takkajärgi!

| Üles |

12.08.2018. Kell 08.06. Guesthouse Oasis. Gori

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Sättisime just Matiga terrassile asju kuivama. Öösel oli megaäike. Mina magasin nagu lapsuke... Täna ärgates selgus, et katus on läbi sadanud... ja otse minu ning Mati seljakotti. Suurem kannataja on Mati, tal on seljakott läbimärg, mul sai suuremalt jaolt pihta väike seljakott, kus olid sees mu joonistustarbed. Kahju on joonistusplokist, mille täisjoonistatud lehed võtavad ligunemisest imelisi kujundeid... Õnneks ei ole tintekas laiali läinud, kuid kerged halod siiski paari kohta on tekkinud. Kui toimunust peremehele rääkisime jäi tal karp lahti. Veidi mõelnud, kohmas ta, et sellist sadu ta varasemast ka ei mäletavat... Noh, on kuidas on, asjad on igal juhul märjad.

Peaks ära märkima ka huvitava vetsuplaneeringu. WC nagu WC ikka, ühe seina ääres on pott, vastasseina ääres kraanikauss. Dušiotsik ent asub laes nende kahe vahel. Duši all ei saa nii käia, et kogu põrand märjaks ei saa. See aga tähendab seda, et vetsu ennast saab kasutada järgmine inimene siis, kui ta on kas põranda kuivatanud või kannab veekindlaid jalanõusid... Veider..

.
Nii, aga aitab hetkel: perenaine serveerib terrassile hommikusööki. Tundub tulevat suurepärane eine: laual on juba keedumunad, vorstikesed, baklažaanid, hatšapuri, juust, tomatid ja mis kõik veel...
 

Oasis

| Üles |

12.08.2018. Kell 12.01. Uplistsikhe külastuskeskuse kohvik. Uplistsikhe

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Rüüpan üle mitme päeva heledas soojas päikeses kümmeldes korralikku kohvi. Naasime just iidsest Uplistsikhe koopalinnast. Ootame veel hetkel osasid arheoloogiahuvilisi, keda on neelanud muuseum. Uplistikhesse mineku idee tekkis Goris käigult – esialgu seda plaani ei olnud – aga ma olen väga rahul sellega, et siia sattusime.

Uplistikhe kirjalikult tõestatud lugu algab arvatavasti II sajandist eKr, kuid, kui uskuda legende. Üldiselt arvatakse tegu olevat Gruusia vanima linliku asula ja riigi keskusega, mille õitseaeg oli ammu enne ristiusu tulekut. Nagu teada, maabus Noa kusagil Ararati mäe juures ja, üldistatult öeldes, panid tema lapsed aluse uuele inimsoole. XI sajandi paiku Ruisi piiskopi (Ruisi on praktiliselt siinsamas), Leonti Mroveli, poolt üles tähendatud Kartlis Cxovreba – ehk siis Gruusia Kroonika - järgi tegutses siinmail Noa pojapojapoeg Targamos. Tema kümnest pojast said erinevate rahvuste esiisad. Targamose poeg Kartlos ühendas hõimud Kaukasuse veerel, saades seeläbi grusiinide esiisaks. Tema nimest tuleb ka niisiis gruusiakeelne Gruusia nimi – Kartuli. Kartlosel omakorda oli kaheksa poega, kellest igaühest sai alusepanija mõnele praegusele Gruusia linnale või piirkonnale. Näiteks Mtskhetost peetakse Mtskheta asutajaks, Kahheetia on saanud oma nime Kakheti järgi jne. Ka Uplistsikhes tuleb mängu üks Kartlose poegadest – Uphlos, keda peetakse niisiis siinsele koopaasundusele aluse panijaks.

Kaljutipule kujunenud linn ei olnud päris tavaline suurem küla, vaid püha linn, milles arvatavasti olid algselt vaid templid. Neid seostatakse päikesekummardamisega – seda näib kinnitavat mõne kilomeetri kauguselt leitud pühakuju, aga täit selgust ja üksmeelt selles osas teadjameeste vahel ei ole. Tavainimeste linn jäi kalju jalamile tasandikule. Liivakivisse uuristatud kompleks on suur. Osa koopaid on olnud algselt hellenistlike kasettlagedega, säilinud on silindervõlve ja klassikalises orderis pilastreid... Arvatakse, et meistreid tuli Kreekast või vähemalt olid mõned õppinud Kreeklaste juures. Aga võib-olla olid olemas kontaktid ka hellenismi eelsetel aegadel Väike-Aasia kõrgkultuuridega. Kristlased võtsid templid üle IV sajandil pKr, võttes kasutusele esialgu needsamad ruumid ja rajasid hiljem juurde uusi. Koopalinnast sai Gruusia keskne usukeskus, mis õilmitses kuni mongolite vallutusteni. Viimaste süstemaatilise rüüstamise ja tapmise tulemusel linn kui selline lakkas XIV sajandil olemast ja pakkus hiljem ajutist varju vaid karjustele. Hilisemad sõjad ja 1920. a maavärin hävitasid enamuse koobastest, mistõttu tänaseks on terviklikult säilinud vaid mõned tõsisemad augud. Vaid püha linna keskel olev IX sajandist pärinev pisike armas basiilika on kenasti restaureeritud ja seisab maalilises poosis keset mäge ühes tükis. Vanadest alghoonetest terviklikum tundub troonisaal - nn kuninganna Tamari ruum, milles võib erodeerunud liivakivist seintel näha jälgi kunagisest rikkalikust dekoorist. Üsna hea näeb välja ka üks arvatav IX sajandil kaljusse õõnestatud kirik, milles on väga hästi säilinud kahelööviline kohmakalt ilustatud kapiteelidega sammastega romaanika-hõnguline ruum... Koopad on muidu nagu koopad muiste, võib-olla kõige paeluvamad Uplistsitskhes on hoopis meeletult ilusad vaated Mtkavari jõeorule...

Nüüd siis Vardzia poole...
 

| Üles |

| Üles |

12.08.2018. Kell 20.45. Volodias Cottage. Vardzia

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Uskumatu, et oleme taas siin. Kui eelmisel aastal pool naljatamisi omavahel kokku leppisime, et oma aastapäeva tähistame Volodia Cottages, siis ma küll ei võtnud seda väga tõsiselt. Aga siin me oleme... Ilm on jahe ja tuuline, võrreldamatu eelmise aasta augustileitsakuga. Jope on igatahes kohustuslik. Kohalike arvates pidi olema ebatavaliselt külm. Jahedus mõjutab eelkõige viinamarjasaaki, mistõttu kohalikud siin kardavad, et selle aasta saak võib jääda tagasihoidlikuks. Muuseas, kuulsime, et Kazbekis olevat lumi, õigemini paks kiht rahet maha tulnud – ka see ei olevat augustis normaalne. Aga nii on...

Uplistsikhest tulles ostsime kiirtee äärest puuvilju: parkimine ja tagurdamine siin baani ääres on normaalne ja igapäevane tegu – politsei sõidab mööda ning noogutab vaid mõistvalt. Ainult turisti võtab kohati hirmunult ropendama, kui mõni traktor või päevinäinud Niva esimesel sõidurajal vastassuunas purjetab. Kiirtee rõõm sai ent üsna peatselt otsa: pärast baani lõppu sattusime kusagil Akhaldaba kandis tunnisesse stausse. Kui siis sealt läbi saime, koperdas enne Borjomit teel kombain, tekitades uue stau...

 Staud sõid aplalt meie aega, mistõttu kui enne ehk teinuksime Borjomis mingi "ma olen siin käinud" peatuse, siis nüüd sõitsime sealt tulega läbi.

| Üles |

Kiirustamisest hoolimata jõudsime Akhaltsikhesse alles kahe ringis päeval. Akhaltsikhe on tuntud eelkõige oma suurejoonelise kindluse, Rabati, tõttu. Advantours kirjutab (#akhaltsikhe):

 
"The old stone Rabati fortress /.../ is standing on the small hill on the very shores of the Potskhovi river. Its name comes from Arabic meaning “fortified place”. /.../ It is known that in the 12th century Djakeli prince’s family had built here the first real fortress and it had turned into their residence for 300 years. What is interesting is that when they had erected the fortress, it had a name of “Akhaltsikhe” that is translated as “new fortress”. So the city that stretched at its walls has preserved this name up to our days. In 1393 Rabati fortress was destroyed by the army of Tamerlane who was taking his troops from conquered Iran towards the lands of the Golden Horde at the shores of the Caspian Sea. The town and the fortress had been restored but 100 years later, in 1486 Akhaltsikhe was a subject to destruction by a Mongol khan Jakub. Though strategic importance and convenient trading routes helped the town to revive. In 1578 Akhaltsikhe was occupied by the army of the Ottoman Empire. They rebuilt and fortified the fortress, and the name “Rabati” had gradually spread out. In Arabic it means a region adjoining the fortress and surrounded by an additional protection wall. But here it had acquired the meaning of the fortress itself. In 1810 Rabati fortress was seized by Russian troops but this was an unsuccessful attempt. Only in year 1828 during the Russian-Turkish war, united forces of the Russian Empire and Georgia had seized it with a fierce assault /.../. Later Ottoman Empire made several attempts to return the control over this strategic object, but they all ended up unsuccessfully. After peace had been established here, Rabati fortress had lost its strategic importance and began to go into ruins..."

Parkisime autod vanalinna serva ning otsustasime targu linnuse üle vaadata, sest mitmed Gruusiat tutvustavad materjalid peavad seda piirkonna üheks "must see" kohaks nr 1. Jah, koht ning lugu on muidugi karismaatiline, sest olles valdavalt moslemi-valitsuse all, tolereeriti siiski ka teisi uske. Selle kinnitusena võib linnuse alalt leida lisaks Hagia Sophia pisikesele üheminaretilisele koopiale ka kristliku kiriku ja sünagoogi. Loomulikult vuliseb endisaegse valitsejate palee ümber purskkaeve ja kanaleid, kuldse-kuplilise mošee peegeldust võib nautida šveitsi stiilis uhkest purskkaevuga aiamajakesest... Uhke aed... Kompleks on restaureeritud aga Gruusia moodi, st kõik näib kahjuks tutt-uus. Kuna linnuse alumisse ossa on sisse seatud hulk butiike, hotelle ning kohvikuid, siis ei saa aru täpselt, mis uus ja vana ja seepärast ei teki noil jalust lihvimata kividel kõndides ka seda aukartustäratavat tunnet, mis valdab näiteks Nekresis või Jvaris. Ja sellest on kahju...

| Üles |

| Üles |

| Üles |

Linnuseõuel toimus väike jagunemine – kes muuseumisse, kes teise muuseumisse, kes niisama kõndima. Jaanus-Mari olid linnuses varem käinud, sestap otsustasid nad all-linna tagasi jalutada, et teel silma jäänud restoranis (nimeks oli sel "Mimino" – milline Gtuusia reisile sobiv klišee!) lõunatada. Ka mina irdusin, et skitsida mošeed ja pisut korraks niisama istuda...

 
Kui olin joonistamise lõpetanud, kohtusime Helega. Tal oli tekkinud veider probleem. Nimelt sattus ta kusagil paleekandis mingile etnograafiamuuseumile, mille piletit väravas ei müüdud. Helel ei olnud kässi kaasas ja kaardiga maksta ei olnud võimalik. Nad said aga kuraatoriga kokkuleppele, et ta ütleb alumises kassas, milles probleem ja maksab all. Kui siis all hakkasime poolumbkeelsele kassiirile asja seletama juhtus see, mida karta oli – mitte keegi ei saanud millestki aru. Lõpuks, kui probleemi olemust taibati, öeldi, et – ei, siin maksta ei saa, tuleb üles tagasi minna... Päris pikk kõndimine, mille peale selgus, et ilma uue piletita umbkeelne turva meid tagasi linnusealale üldse sisse ei lase... Kurb küll, kuid selle odüsseia peale see 2 lari jäigi maksmata...

Hakkasime mäest alla tulema. Helistasin Jaanusele, et telligu ka meile midagi ära, saame kiiremini. Vastuseks telefonis sain ebamäärase imeliku vastuse, et nad on tund oodanud ja said alles hetk tagasi tellimuse esitatud, aga nüüd on taas ettekandja silmapiirilt kadunud... Restorani sisse astudes tundus esialgu kõik kena. Ent kohe saime teada, et ettekandja on tõeline uimakana. Peatselt demonstreeris ta seda ka meile. Võinuksime ju lahkuda, kuid kõrvallaud oli heas usus toidud ära tellinud. Peale pooleteist tunnist ootamist said nad lõpuks oma joogid – enne pillas Armen (see oli meie superettekandja nimi ja nimes peitub ka viide tema päritolule) õllepudeli laua ette puruks. Nohjah... Kella kuueks olime söönud ja joonud... Ainuüksi arved suutis see kutt välja kirjutada viiekümne minutiga... Aga toit oli seal suurepärane, seda ei saa salata... Ühesõnaga – sellesse restosse kadus tänane võimalus Khertvisi kindlust väisata...

| Üles |

Vardziasse jõudsime viimases ehapunas... Taas sõit loojangus, taas lehmad teel, taas üks kõige ilusamatest jõeorgudest, mida kogenud olen... Ja nüüd kutsutakse õhtusöögile... Polegi veel näljane, kuid mõeldes eelmise aasta kogemusele olen juba ette elevil...
 

| Üles |

13.08.2018. Kell 8.20. Volodias Cottage. Vardzia

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Ärkasin hetk tagasi selle peale, et keegi koputas uksele – Mati käis uurimas millegi kohta... Oleme toas nr 7 - eelmise aasta toast täpselt üle koridori. Milline vaade on aknast aiale ja selle taga terendavatele kollastele mägedele. Aed on nagu Monet' maalitud: kapsa-, kartuli- ja porgandiread lõpevad päevalillede, saialillede ja petuuniapuhmastega, nende taga paistavad lihtsad raudtorust painutatud viinapuudesse peitunud pergolaraamid... Vaade nagu Givernys... Eemalt kostub jõekohinat... Ilm on pilves ja jahe – ent see ongi hea: plaanime hommikupoolikul Vardzia koopaid ja pele seda Vanis Kvarebit – väljavaade kuumas lauspäikeses neid avastada ei tekitaks küll ülevoolavat entusiasmi.

 
Õhtusöök eile oli armas. Võib-olla olime pisut väsinud päevast ja senini kuhjunud muljetest, kuid siiski... Aitäh, Hele, aitäh, kallid reisikaaslased – see oli just mulle meelepärane viis meie aastapäeva tähistada! Õhtusöök muidugi serveeriti endiselt tasemel: grillforell ja kõik need muud head asjad. Ja loomulikult Volodia Saperavi – külm, magus, paks ja punane – kodus seda vist ei jooks, kuid siin ja praegu pole sellest paremat... Nagu nõiaväel kulus lihtsate toostide kõrvale seda oma pooltosinat pudelit...

| Üles |

Lõpetasime oma õhtu ilutulestikuga – sellesamaga, mille Maive tarbeks olin Telavist tol kalli-hotelli-õhtul ostnud. Pererahvas palus selle süütamiseks küll pisut eemale minna, sest neil olevat õue peal asju, mis võiksid tuld võta. Nii me siis kõndisime veidi kaugemale mööda mägiteed, sukeldudes pilkasesse pimedusse... Ma ei tea, mis oli ägedam, kas need tulelilled õhus või kõmakad, mis naaberkaljudelt sajakordselt võimendatuna tagasi kajasid...

...Ja kui juba olla pimedas, siis miks mitte ette võtta väike jalutuskäik, et tähti vaadata.

Naastes vajus enamus rahvast tuttu. Et terrassilt kuuldus hääli, seadsime Peebuga kahekesi sammud sinna lootuses üks kesköine vein tellida. Sumisejateks osutusid inglisekeelsed turistid, kes ei teadnud millestki midagi. Külmkapp ent ei olnud lukus, "härmas" veinipudelid kumasid klaasi taga – seepärast aitasime end ise. Rääkisime sellest, millest ikka räägitakse öösel, tsikaadide laulu ja jõekohina saatel pärapõrgu teises otsas kesk võõraid mägesid...

 
Täna hommikul annan lihtsalt daamidele kokanaadist teada, et pangu veel üks vein mu arvele... Ei tohi seda ära unustada.
 

13.08.2018. Kell 17.50. Hotell Piza. Tbilisi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Tundub, et off- ja onroad on selleks korraks läbi. Oleme end õnnelikult hotellis Piza sisse seadnud ja ootame nüüd kohvikus aega parajaks tehes autorendi kutte. Poisid lubasid meid ise üles otsida ja kuidagi end kohale orgunnida. Algul oli plaan autod ise linna viia, aga nad arvasid, et parem on, kui tulevad ise... (takkajärgi tarkus – neil oli täiesti õigus, sest õhtuses tipptunnis kesklinnas parkimiskohti kahele autole järjestikku leida nõuab aega ning närvi... Niisiis, olemegi Tbilisis. Must ja Hõbedane pidasid. Päris korras Mustaga ilmselt ei ole, sest eile ja tänagi läks vett peale pea poolteist liitrit korraga, aga vahet enam pole, edasi see on juba rendileandjate muretseda...

Hommikusöök Volodia juures kujunes ootuspäraselt mõnusaks. Menüü oli Gruusia klassikaline, maitse hea – mis sa hing veel tahad. Peale hommikusööki tegime tuuri Volodia pojaga nende veinikeldris. Nagu mujalgi, teevad ka nemad Vardzias veini traditsiooniliselt maaamforates. Vardzia ent ei ole klassikaline veinipiirkond. Tegelikult on sealne kliima viinamarjakasvatuseks pisut liiga karm – talvel natuke liiga külm ja suvel natuke liiga kuiv. Aga – teevad ja kasvatavad ning proovivad juba paari aasta pärast kõik oma veiniteoks –  tehakse seda u 5000 l aastas – saada kõik viinamarjad oma viinapuuaedadest. Maaamforatest hoolimata ei ole Volodia veinikelder väga arhailine, kui mõned kohustuslikud vidinad, nagu näiteks jalgupidi viinamarja purustamise vann jm puudi-padi, mis siia-sinna on atmosfääri elavdamiseks poetatud, välja arvata. Parimad veinid laagerduvad maaamforates ja võivad seal seista mitu aastat, laiatarbekaup, nagu ka see punane Saperavi, mida eile õhtusöögi kõrvale tarbisime, pannakse tavalistesse suurtesse plastiktünnidesse, mida täidetakse maaamforatest vastavalt sellele, kuidas hotelli külastajad veini eest ära joovad. Hooajal pidi niiviisi läbi minema ca 1500 l... Peale keldrit vaatasime üle veel noored viinamarjalapid - üsna väikesed tundusid, arvestades seda, et sealt oodatakse mitut tuhandet liitrit... Lõpetuseks ostime kaasa mõned mitme aasta vanused kvaliteetveinid – hinnaklass nagu Konsumi keskmise riiuli veinidel.

| Üles |

Ja siis saabus aeg lahkumiseks. Jänkuonu jättis jumalaga, läks lasila juurde ja... Rõõmustasin võimaluse üle maksta kaardiga, sest sulas makstes olnuks minu sularahavaru miinuses – aga Tbilisis on ees veel poolteist päeva. Kui olin arve klaarinud ja kola auto juurde viimas, meenus, et arve number kirjutati selline, nagu õhtul kokku lepitud. Lisaveine, ka seda kesköist, oli vist unustatud arvele lisada. Seepärast läksin kontorisse tagasi ja arveldasin ka selle osa ära. Üks daamidest, kes maksetega tegeles seisatas hetkeks, vaatas mulle silma ja ütles vene keeles:

- Te olete head inimesed...

Kuna startisime varakult, leidsime Vardzia koopalinna külastuskeskuse parklas kaks vaba kohta suhteliselt lihtsalt - mäest alla tulles valitses seal hullumaja. Alludes kondilaiskusele ostsime piletid koos bussitransfeeriga üles selmet vantsida see kilomeeter päris korralikku tõusu... Vardziast ma kirjutasin mäletamist mööda juba eelmisel aastal üsna pikalt, seepärast ma ei hakka siin väga jutustama, vaid refereerin Atlasobscurat (#vardzia):

"Queen Tamar (keskajal Euroopa tuntuim naismonarh) ordered the construction of this underground sanctuary in 1185, and the digging began, carving into the side of the Erusheli mountain, located in the south of the country near the town of Aspindza.
When completed this underground fortress extended 13 levels and contained 6000 apartments, a throne room and a large church with an external bell tower. It is assumed that the only access to this stronghold was via a hidden tunnel whose entrance was near the banks of Mtkvari river. The outside slope of the mountain was covered with fertile terraces, suitable for cultivation, for which an intricate system of irrigation was designed. With such defenses, natural and man made, the place must have been all but impregnable to human forces."

Võib-olla niipalju, et... kuninganna Tamar ei elanud Vardzias, kuid külastas seda mitu korda, sestap olid tema tarbeks ehitatud eraldi ruumid. Kindlusena oli ehitis kaval: orist seda näha praktiliselt ei olnud, samas mahutas koopalinn kuni 15000 sõdurit. See võimaldas oodata vaenlase möödumist ja siis seda seljatagant ebameeldivalt üllatada. Vardzia kannatas kõvasti 1283. a ja 1456. a maavärinates, kuid toimis edasi. Lõplikult suri koopalinna elu välja XVI sajandi teisel poolel. Esmalt vallutasid linna pärslased (1551) ja muutsid osa sellest turuks, türklased vallutasid linna AD 1778, korraldasid veresauna ja saatsid ellujäänud minema. Peale seda jäi linn tühjaks ja "avastati" laiemale publikule taas XX sajandi algul.

Võib vaid ette kujutada, milline võis olla elu koopalinna käikude labürindis. Isegi praegu, kui ligi saab vaid loetud koobastele, on nende arv ning omavahelised ühendusteed muljetavaldavad. Kuidas suudeti pikad käigud uuristada täpselt igatsetud punkti isegi juhul, kui need kulgevad x-nurga all kaljumassiivis?

Vardzia tänaseks keskmeks on nunnaklooster, mille keskuseks tagasihoidliku kaaristuga ehitud Ülestõusmise kirik. Osa Borjomi poolseid koopaid, kus elavad nunnad, on külastajatele suletud. Kaugelt vaadates tundusid päris tšillid eraklad: pakettaknad ees, varjulised rohmakad viinapuu-pergolad ahtakestel kaljuplatvormidel uste ees. Kirik ise ehitati X-XI sajandil. Selle tähtsaimateks rikkusteks peetakse ca 1180-tel maalitud kuningate portreesid, neist üks kujutab Tamarit. Kirikus endas toimub ent üks müstiline fenomen. Nimelt on kirik seletamatutel põhjustel põlema süttinud kordi, värskeim põleng toimus 2016.a. Täpset põhjust ei teata, kuid arvatakse, et tegemist võib olla loodusliku gaasiga, mis kuidagi kirikusse lekib ja seal soodsate asjaolude kokkusattumisel süttib. Sel põhjusel ei lubata kirikus süüdata ka küünlaid, vaid need võib läita ikoonide ees eesruumis. Samal põhjusel kastetakse ka kiriku eesruumi ning sellega seotud käike ning koopaid, et süttimisohtu vähendada.

| Üles |

| Üles |

Et ikka koopaid mürgistuseni võtta, keerasime paar kilomeetrit Vardziast eemal autoninad mäest üles Vanis Kvabebi peale. Ka sellest koopalinnast, mis rajati sinna juba VIII sajandil pKr, ma eelmisel aastal pisut kirjutasin, seepärast lähen taas kergema vastupanu teed ja tsiteerin siinkohal jällegi infot internetiavarustest (#georgiavoyage):

"A few sources give little information about what he was founded in the VIII century, and in 1204, in Vanis-kvabebi was built a protective wall whose remains you can see there now. Huge boulders in the human growth defended the modest life of the monks from the incursions of the Turks. In the IX-XI centuries, in the middle of the desert was hewn the Church of St. George and a new group of cave cells. A strong earthquake destroyed part of the cave with its church. By 1191 it was the court monastery and Vanis Kvabebi reconstruction began in the reign of Queen Tamar. The gate of St. George’s temple, a bell tower and the church of hall type was built in 1265. These places were destroyed by the Persians and by the Ottomans, after which monastic life completely ceased. Vanis Kvabebi represents hundreds of caves carved into the rock in sixteen floors. The monastery complex consists of three churches, rooms, carved in the rock, cave, shelter, vault – a tomb and places for economic pursuits. On the cave walls of the upper floors, are the remains of the XV century inscriptions made by women who took refuge here..."

Eelmise aasta kogemusest on eredamini meeles jubeda kallakuga tee üles, millest meie nõrguke Duster hädavaevu üles jõudis. Pisut pelgasin nüüdki seda ülessõitu, kuid asjata – meie Nissanitega ei tekkinud isegi õhkõrna tunnet, et see ülesminek kuidagi hingamisele oleks hakanud... Ent tõusul hakkas silma muidki asju – ehitatakse! Tee äärde olid kerkinud mingid majakesed, pooleli oli mingit masti tõkkepuu ehitus. Tundub, et tehakse ka see koht tasuliseks ja varsti pole meiesugustel ekspeditsionistidel sinna oma transaga ning ilma maksmata asja.

Kummaline küll, kuid ka Vanis Kvabebis elavad mõned mungad, kes kasutavad elamiseks-olemiseks esimesel korrusel ja ühel kõige kõrgematest tasanditest asuvaid kirikuid ja paari koobast. Kui alumisse kirikusse piilusime, seiras meie tegevust üksisilmi üks tõsiseilmeline mustas mungarüüs habemik pisut eemalt puu vilust. Tundub, et pidasime end ülal etiketikohaselt, sest alla tulles härra noogutas tervituse peale isegi kerge naeruvinega.

Vanis Kvabebi koopad on ehk isegi muljetavaldavamad Vardziast. Ojast uuristatud hobuserauakujuline kuristik kaljus moodustab loodusliku amfiteatri, millelt avanevad lihtsalt suurepärased vaated. Ühelt hoburaua poolelt paistavad ka Vardzia koopad. Ma ei tea, kas lihtsalt mõtlen selle enda jaoks välja, kuid kuidagi vanem ja ehedam on see koopalinn, restaureerimata, selline nagu ta tosina sajandi jooksul just on kujunenud: sammal on kividel alles, praod on toestamata, värskelt pudenenud kivid tõestavad ajahamba aktiivset kohalolu. Ülemise kiriku juurde minev trepp oli suletud, mistõttu vast kolm ülemist tasandit jäid avastamata. Eks pisut kahju ju sellest oli, ent minu jaoks suurima elamuse jättis hoopis üks kokku varisenud pühakoda, mille krohvitud võlvi markeeris maavärinas allapudenenud kaljuseinal vaid ovaalne laik. Kunagise palvela põranda olid kellegi käed kaljunukkidest puhastanud, endise altari alusele oli paarist sambajupist ja raidkivist kombineeritud ehe altar, mida kaunistas lihtne rauast küünlajalg kahe põlemata küünlaga. Ühte kaljuprakku oli pistetud vihma eest varju ikoon... See oli üks väega paik...

| Üles |

Umbes poole kahe paiku saime liikuma. Eelmise päeva staudele mõeldes tundus, et Tbilisisse õhtul kella kuueks jõudmine on idee pigem kosmose vallast. Otsisin välja rendifirma numbri ja otsustasin, et kui jõuame kiirtee otsale peale nelja, siis helistan ja lepin kokkusaamise hiljemaks – vast ei lähe eraldi maksu alla. Ent stausid ei olnud ja sõit sujus aeg-ajalt teed ummistavatest kümnetest Iraani numbritega roostes ning loppis kütuserekkadest hoolimata. Miks neid sel maanteel nii palju on? See tee viib Türki ja sealt Iraani... Ju saab Iraanile peale pandud kütuseekspordisanktsioonidest siis sedapidi mööda hiilida... Rekkadega seoses... Just Akaltsikhe ja Borjomi vahel kitsaste pimedate kurvidega teeosal oli palju abi meie walkie-talkidest: kui esimene auto sai eessõitvast rekkast või paarist mööda, siis olid "silmad" eespool olemas ja saadud luureinfo järgi võis riskimata mööda sõita isegi pimedates väliskurvides. Seega saime hästi edasi ja maandusime Tbilisis oma hotelli õuele mõni minut peale viit. Jõudsime isegi Khertvisi kindluse all pisi pildi- ning puuviljapesu peatuse teha. Kasutasin pausi hankimaks eelmisest aastast südamesse läinud keedu-forelli kohviku vastast asuvast butiigist üht paksu ja tummist Saperavit... Vahetasin end Borjomis roolist Eno vastu välja ning edasi... Edasi vaatasime koos vastse sõbra Saperavi ja Tom Waitsiga akna tagant mööda vilksatavaid kuldseid maastikke...

| Üles |

"And the young man watched the snow through the window.
And he wanted to stay in that cafe forever.
The curious feeling swam through him that everything was beautiful there.
And it would always stay beautiful there.

And then the bus driver told the passengers that it was time to board.
And the young man thought: "I'll just stay here, I'll just stay here."
And then he rose and he followed the others into the bus.
He found his seat and looked at the cafe through the window.
And then the bus moved off, down a curve, downward, out of the hills.

And the young man looked straight forward.
And he heard the other passengers speaking of other things,
or they were reading or trying to sleep.
And they hadn't noticed the magic.
And the young man put his head to one side,
closed his eyes, and pretended to sleep.

There was nothing else to do,
just to listen to the sound of the engine,
and the sound of the tires
in the snow."
 

Tom Waits. Nirvana... #youtubewatch

* * *

Vaatan end meie suurepärase hotellibaari peegelklaasist laest... Just toodi lauale tellitud ampsud ja joodav... Aga vist ei jõua neid siin laua taga tarbida, sest rendikutid just jõudsid ja "lõhuvad" juba baariukse taga...
 

14.08.2018. Kell 9.30. Hotell Piza. Tbilisi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Taas istume baaris oodates hommikusööki. Tulemas on eeldatavasti omlett. Letis on eileõhtune kutt. Ilmselt jättis meie tormiline ja kiire lahkumine baarist talle kustumatu mulje, sest haarasime näpu vahele ribitükid ja leiva peale kanasalati, rääkimata veinist. Sestap ta piidleb meie lauda vist pisut murelikult... Ent meie eilne kiirustamine oli täiesti põhjendatud. Rendifirma poisid nõustusid meid vanalinna viima, kuid nad ei viitsinud oodata, kuniks me omad keedetud suitsuribid noa ja kahvliga ära süüa suvatseme. Ja sellest siis see poolkoomiline paanika. Väike mure kaotatud porilapaka ja paari Tušketi teelt saadud pisikese mõlgi pärast osutus asjatuks – 4x4 autod – väike kriim käib asja juurde. Ekstra 40 raha küsiti küll masinatel lasuva sopa eest. Ega olnud ka midagi öelda: Hall nägi välja sitane sõna otseses mõttes – eileõhtuses hämaruses lainetas Vardzia tee viimane ots kojuloivavate veiste värskest sõnnikust. Tahes-tahtmata sattus sellest läbi sõites ka mingi osa auto külgedele. Huvitaval kombel Musta pealt see sõnnik nii hästi välja ei paistnudki. Aga, kutid tegid autodele tiiru ümber - muus osas tundus, et kõik on bueno.

Ja siis Tbilisisse... Minu linnasõit jätkus samamoodi, kui pärastlõuna kiirteel juba koos vanade tuttavatega...

Tuututamine ja kiired manöövrid, viimastest päikesekiirtest oranžid maieteamitmekordsed getopaneelikad, rehviremondid ja pensujaamad, müügiputkad ning loojangupunas moodsad futuristlikud hooned kaldapealsetel, kirikud vanalinna ümbritsevate küngaste tippudel... Gagimarjus!

| Üles |

Jätsime rendipoistega hüvasti Metheki silla otsas. Härrad soovitasid kohe sealsamas üht kõrtsu, kuid see tundus pisut liiga fastfoodilik. Anni seevastu teadis mingit fäntsit kohta üle jõe, sestap võtsime jalad selga ning kõmpisime üle silla mööda Vahtang Gorgasali ehk ka Vahtang I ratsamonumendist. Kes see ratsanik on? Aastatel 443...502 pKr elanud Ibeeria kuningat peetakse Tbilisi asutajaks ja temaga seostatakse mingitel põhjustel Gruusia lipu disaini. Gruusia kirik on ta kuulutanud ka toonase kiriku reformimise eest pühakuks.

Nagu varsti selgus, oli meie eesmärk restoran Kopala, mille leidsime Anton Tšehhovi tänava lõpult. Anni olevat selles kunagi varem käinud ja saadud elamustega igati rahul. Esimene mulje ja kiire pilk menüüle ning üleslöödud ettekandjatele tõotas rahakotivaenulikku õhtusööki, ent – atmosfäär oli õdus juba sisse astudes ning vaade terrassilt, kuhu meile lauda katma hakati, ulatus üle terve viimastes loojangukiirtes vanalinna...

| Üles |

| Üles |

Esitasime omad tellimused. Mõne aja pärast saabus Levan – Jaanuse ammune tuttav Tbilisis – ühes abikaasaga. Ta oli meie kõrtsuvaliku üle üsna üllatunud. Mitte, et kõrtsul midagi viga olnuks, vaid, et tegemist olevat sellise kohaga, kuhu juba Šaakasvili armastas kutsuda omi kõrgeid külalisi ning kuhu tänagi ministrid ja muu Olümpose rahvas meeleldi aega viitma tulevad. Seda kuuldes ning silmi vallali ajades hakkasid tõepoolest seintel silma fotod, millel paljudel figureeris Mikheil Šaakasvili, aga ka Kofi Annan, Vahtang Kikabidze ja teised kõigevägevama vasakult käelt... Lauale toodud toidud kinnitasid köögi taset, mistõttu võis krõbedad hinnad andeks anda.

Lõpetasime õhtusöögi üsna hilja. Üle pea vuhisevaid õhutrammivaguneid vaadates tekkis uitmõtte minna aerotrammiga sõitma, et näha Tbilisi panoraami Tbilisi sümboliks kujunenud hiiglasliku naisekuju nn Gruusia Ema (Kartlis Deda) juurest. Taas elasime üle ühe grusiini kimbatuse. Levan tahtis loomulikult kogu mansale pileti osta, ent sula tal kaasas ei olnud ja mingi jama oli kaardimaksetega. Ostsime siis piletid ise ja kõigile. Mure oli sellega murtud, kuid, nagu näha, tundis härra end ikka pisut sandisti.

Ma ei tea miks, kuid mul on köisraudteedega oma teema – nagu pisut kõhe on alati sellistesse rippuvatesse karpidesse pugeda. Nii ka seekord – kuidagi ei äratanud usaldust nood pleksiklaasist kaardimajad. Oleks ma peale minnes veel seda teadnud, et 1990. aastal Tbilisis korraga kaks kuuti alla kukkus ja ligi kolmkümmend inimest surma sai, siis kaalunuksin ehk tõsiselt seda lõbusõitu. Kui siis hiljem, juba mäest alla sõites, kuut korraks peatus jäädes trossi peal kergelt edasi tagasi kõikuma, jõudsin juba mõtlema hakata neile lugudele, kuidas inimesed on öö suusatõstukitel veetnud...

Ent vaated olid kenad...

| Üles |

Loomulikult saime nii üles kui alla viperusteta. Vaade Sokolaki mäe otsast öisele linnale oli nagu vaade öisele linnale ikka: pisut salapärane ning kutsuv. Gruusia Ema ise lähivaates nii imposantne ei olegi, kui restoraniterrassilt piiludes; üsna kosmoseraketti meenutav android esindab kujukalt oma ajastut – püsti pandi ta aastal 1958, kui Tbilisi sai 1500 aastaseks. Lennuki või kosmoseraketiga on Elguja Amashukeli disainit' hiidnaisel ka see sarnasus, et kogu tema 20 m kõrgune korpus tehti alumiiniumist... Ema hoiab tervituseks ühes käes mõõka ja teises veiniklaasi – mõõk on vaenlastele ja vein sõpradele. Naise ümber tiireldes osutas Levani kaasa hõbenaise taga haigutavasse pimedusse ja ütles, et seal asub Tbilisi botaanikaaed. Pidi olema täitsa mõnus. Mul polnud homseks Tbilisi osas plaane, kuid nüüd tundub, et vähemalt üks objekt – botaanikaaed – tuleb plaani võtta...

Linnavaate üldises tähemeres tõusid supernoovadena esile kirikud, kindlus, Presidendipalee ning Rahu sild. Viimastesse suhtusid Levan ja tema kaasa kerge sarkasmiga, nagu kogu sellesse ekstsentrilisse pärandisse linnas (ja elus üldse), mis Šaakasvilist Gruusiasse maha jäänud on. Kirikuid on Tbilisis palju, enamus vanalinnas vanad ja väärikad, linnapildis küll eristuvad, kuid ei tüki esile. Silmatorkavalt kõige suurem pühakoda – Püha Kolmainsuse kirik, on päris uus. Gruusia suurim pühakoda projekteeriti aastatel 1995-2004 ning seda ehitatakse siiani. See hullumeelne maht, mis nüüdseks valmis on saanud, asetab kiriku maailmas õigeusu kirikute hulgas kolmandale kohale oma pikkuselt pikiteljel ning esikohale, kui joone peale panna pindalad. Kurb ja naljakas seejuures on, et kirik paistab väljast nagu restaureeritud ja hästi tuunitud vana... Ja siis muidugi presidendipalee ja sellest mitte kaugel ergav Rahusild... Mõlemad on kavandanud 1951. a sündinud itaallasest arhitekt Michele De Lucchi. See härra ei ole päris Šaakasvili suusakuurorti tuttav, vaid üsna tunnustatud arhitekt, kelle käe alt on tulnud mitmed muuseumid ning ja näitusemajad siin ja sealpool lompi. Tbilisisse on ta joonistanud veel ka siseministeeriumi hoone ning Batumisse ühe hotelli... Niisiis Presidendipalee... Kaugelt vaadates meenutab see pseudoklassitsistlik endisest sandarmeeria majast ümberehitatud särava portikusega koloss pisut Berliini Riigipäevahoonet. Ka klaaskuppel on täiesti olemas – selle kavandasid koguni kaks arhitekti: üks teine itaallane - Franco Zagari ning kohalik mees - Vahtang Zesashvili. Lugesin hetk tagasi, et fassaadil peaks olema Rustaveli kirjutatud eepose "Kangelane tiigrinahas" ainetel tehtud mosaiik... No kui homme jõuab, võiks siis minna sedagi vaatama.

Tulles tagasi linnavaate juurde, siis mainiks vaid korraks De Lucchi Rahusilda. Tegelikult on see täitsa põnev moodustis, mille ilu tänu läbimõeldud valgustusele (prantslasest disaineri, Philippe Martinaud', kätetöö) tulebki esile rohkem pimedas. Kui meie võõrustajate tähelepanu sellele juhtisin, siis ütles õrnem pool, et kohalikud kutsuvad seda "Allways Ultraks"... Ning tõmmatigi külm vesi peale! ...Ja siis taksoga koju. 20 minutit sõitu, 6.30 lari arve – taksosõit on siin küll odav.

* * *

Nii - omlett toodi... Tegelikult enne selle alla neelamist tahaks öelda veel paar sõna meie ägeda hotelli kohta. See näeb välja nagu täitsa äge ja uus maja. Ja toad on ümmargused (sõna otseses mõttes), aga... Kes küll oli see geniaalne disainer, kes kavandas dušši tualetipoti kohale!
 

16.08.2018. Kell. 11.50. Kihelkonna, Saaremaa

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Nii – lõpuks ometi taas välja maganud. Peab ütlema, et päris mõnusad tunduvad need Eesti toidud – nagu praelest ja must leib... Nägin just ka Maive-Eno FB postitust, milles nad kiidavad sülti taevani. Hmm, kasvõi sellepärast tasub vahepeal Eestist ära käia.
 

* * *

| Üles |

Kus ma pooleli jäingi... Ahjaa. Kolistasime Akhmeteli peatusest metrooga Rustaveli peatusse. Pidime Radissoni (või oli see mingi muu kallis ketihotell) ees parklas Levaniga kokku saama. Kui juba taaskord jutt Rustavelile läks, siis ilmselt on impeeriumiajal koolis õppinutel meeles fakt, et eks temap see Gruusia eepose autor oli. Vähem ilmselt teatakse seda, et mees oli Vardzia mentori - kuninganna Tamari - lähikondlane. Eepos pajatab loo küll väljamõeldud printsess Tinatinist, kuid arvatakse, et tegelikult jutustab see loo Tamarast ja tema armastatust... Põneva faktina võiks siinkohal mainida, et ainus Rustavelist säilinud pilt on temast maalitud fresko, mis saab näha Jeruusalemma Püha risti kirikus. Arvatakse, et mees maaliti kirikuseinale sellepärast, et ta olnud sealse kiriku patrooniks... Rustaveli oli tema nö kunstnikunimi ja viitas Rustavi linnale – niisiis - Rustavlilane eesti keeli.

Tbilisi metroost erilisi elamusi ei ole – metroo nagu metroo ikka, aga ainult kaks liini: Akhmeteli–Varketili ja Saburtalo. Mõlemad avati juba vene ajal, esimene kuuekümnendatel, täpsemini siis 1966 ja teine 1979. Kui vaadata, milliste kaljude peal Tbilisi laiub (ja kui odav on takso), siis on ka arusaadav, miks neid metrookäike eriti rohkem ei uuristata. Need paar trippi, mida me metrooga tegime, olid igatahes täiesti ok. Õnneks me ei sattunud Tbilisisse selle aasta juunis metroorongijuhtide streigi aegu...

Et jõudsime pisut varem jäi aega kohviks ja konjakiks ning pisikeseks jalutuskäiguks ja kohustuslikuks kingituste ostmiseks vanaema juures ootavatele pisikestele. Kui siis Levani kohtasime, teatas ta, et läheme turule. Istusime kahte taksosse ja, nagu kohe selgus, võeti suund keskvaksali taga asuvale Keskturule. Turgi kutsutakse rahva seas ka Dezertirebiks – ehk desertööride turuks. Lugu on selles, et 1920-tel müüsid armeest jalgalasknud siin turul omi relvi...

Turu parkla meenutas pigem mingit kaadrit S.T.A.L.K.E.R –ist (kes on mänginud, teab, millest räägin): auklik tee, mingid püstised betoonjurad, võsa ja esmapilgul täiesti mahajäetud maastik. Ent siis märkad järsku üht vanamemme turukotiga pisut pihtasaanud treppi mööda justkui betoonseinast välja astumas... Aga betoonseina taga... Päris äge turg. Võib-olla mitte nii ehe, kui hommikune kauplemine Marrakeshis või Nouchakottis, aga ehe siiski. Ühelt poolt tänu impeeriumiaegsele tasalülitusele üdini arusaadav, nagu Oktjaberskaja turg Leningradis, teisalt ka eksootiline ja idamaine. Puuviljad, juurviljad, suhkur, õli, ürdid, tee, tšutšrellad, värsked leivad, mida küpsetatakse sealsamas su nina all, hommikul tapetud kanad, seaküljed, mida nokastanud lihunik samas pakul kirvega tükeldab, plastpudelites tšatša, konjak, vein, mesi jne, jne. Äge! Levan juba teadis, millise leti juurde meid viia. Üsna hoone vaksalipoolse väljapääsu lähedal müütas üks taat tsutšrellasid, veini tšatšat ja konjakit. Kõik olid head ja kõik arginaudid, kel vähegi huvi oli, said osta oma noosi täis. Haarasin lisaks ühest kõrvalletist mägedes kasvatatud rohelist teed ning ühe vanaproua käest suure Borjomi-pudeli täie valget veini. Musta gruusia teed joodi üle terve endise liidu, kuid gruusia rohelisest teest ei teatud suurt midagi. Lõhn tundus igal juhul hea, eks Tartus saab järele proovida.

| Üles |

Muidugi moodustab võib-olla isegi suurema osa turust hilbuturg, aga see on samasugune jama (minu jaoks) nagu igasugused hilbukauplused igal pool mujalgi. Läbi koridori kõndides jäid ainsaks nähtuseks, mis pisut muigele võtsid, Bob Marley näoga T-särgid, mida ehtis kiri:

"Why drink and drive, when You can smoke and fly?

Arvestades seda, et Gruusias legaliseeriti nädalajagu enne meie reisi marihuaana, olid särgid muidugi asjakohased.

Turuga hüvasti jättes selgus, et nüüd on meil püha kohus minna sööma. Asi arutamisele ei kuulunud ning veerand tunni pärast seadsime end sisse restoranis Khakelebi. Pidi olema hea koht ja nagu lähima paari tunni järel isegi kogesime – oli ka. Ei viitsi siinkohal toite kirjeldada, eks ikka seesama gruusia menüü, aga väga maitsvalt tehtud. Ent eriti heaks osutus hatšapuri – ilmselt sel reisil saadutest kõige parem. Oma olemuselt meenutas see juba pigem rikkaliku juustuga mõnd paksu põhjaga quattro formaggit.

| Üles |

Peale paari tundi gruusia-gurmee elamusi jätsime Levaniga jumalaga. Et rahval olid kotid kola täis, otsustati minna taksoga hotelli. Minu üllatuseks soovisid minuga koos botaanikaaeda avastama tulla ka Jaanus ja Mari. Nii me saatsime siis oma kola teistega hotelli ning Levan viskas meid ära kuulsate Tbilisi väävlisaunade juurde, mille eest praktiliselt lähebki tee botaanikaaia poole. Vanasti asusid need saunad põhimõtteliselt linna piiril. Iga linna tulija pidanud legendi järgi saunast läbi käima, et siis puhtana sisse pääseda. Keskaegsete haiguste peale mõeldes võis selline desinfitseerimine päris asjalik olla. Saunadesse jookseb sisse looduslik termaalvesi, mille temperatuur kõigub 38...40 C vahel. Veel olevat tõestatud raviomadused... Saunade proovimise otsustasime jätta järgmiseks korraks võttes suuna botaanikaaiale. Ahjaa, üsna saunade lähedalt, ühelt skväärilt leidsin Geidar Alijevi mälestusmärgi – süda läks kohe soojaks mõeldes sellekevadisele Aserbaidžaanile... Ja siis selgus, et skvääri nimetataksegi Geidar Alijevi aiaks...

| Üles |

| Üles |

Tbilisi botaanikaaeda sattumiseks tuleb pisut mäkke üles minna. Ilm oli niiske, soe ja pilvealune – see tähendas, et kui olime piletid lunastanud, tundus patt konditsioneeritud õhuga kohvikus klaasikesest külmast veinist ära öelda. Ent peale seda asusime ausalt aeda avastama, liikudes läbi džungli müstilise parterre suunas... Botaanikaaed asub niisiis Sololaki mäe, mille otsas kõrgub Gruusia ema, kõrval asuvas Tsavkisis-Tskali kanjonis. Ühelt poolt piirab aeda seesama mägi teiselt poolt püstloodne kaljusein. Botaanikaaed on asutatud 1845. a Narikala kindluse – asub siis botaanikaaeda väävlibasseinide poolt piirava mäe otsas – aedadesse-parki. Viimased olevat asutatud võib-olla isegi 1625. a... Hetkeseisus on kõik need 165 hektarit botaanikaaeda parajalt võssa kasvanud. Kõndisime tuttavate ja vähem tuttavate ning lausa tundmatute puuliikide vahel mälumängu tehes serpentiini mööda mäest ülespoole. Möödusime joast, keskusehoonest, paviljonidest, kuid ikka näitasid märgid salapärase parterre poole. Ühel hetkel tundsime nägudel viimaks tuuleõhku... Meie ees avanes tõesti parter, mis senise võsa peale mõjus oma hoolisetuses suvelilleklumpide, vesiroositiikide ja küpressidega päris mõnusalt. Kusagil allpool laius linn, isegi Gruusia Emale võis ülalt alla vaadata... Kui linnapanoraamist ja tageetestest isu täis sai, asusime tagasiteele. Et mitte sama rada korrata, valisime teise. See osutus lõpuks kahe rattajäljega mägirajaks, mis sukeldus võpsikusse. Naljakas, olime Gruusia pealinnas, kuid sel hetkel tundus nagu asuksime kusagil pärapõrgus, eemal inimestest ja majadest. Mulle see rada meeldis.

Juba tükk aega mäest alla vantsinud, jõudsime taas sildistatud puudeni. Võtsime suuna siltide järgi kohvikule, kuid sattusime otse Narikala kindluse alla vastrajatud tillukesse Jaapani aeda. Aia kohta selgitati teadetetahvlil, et see olla ehitatud koostöös Jaapani valitsusega. Aed võinuks olla pisut suurem – praegu kippusid kõik kokku kuhjatud kohustuslikud jaapani aia vidinad üksteist ära lämmatama... Kohe leidsime aga ka õige teeotsa ning varsti loputasin kuivama kippuvat suud juba kohvikus jaheda Chateau Mukhuraniga. Botaanikaaia kohviku lähedal sattusime ehitustöödele – ju näeb siin 10 aasta pärast kõik välja hoopis teisem...

| Üles |

| Üles |

| Üles |

 
Trehvasime ülejäänud kambaga u kaheksa paiku üsna Väävlisaunade lähedal välikohvikus. Et mingeid suuri plaane enam ei tehtud, sest öösel tuli hakata lennukile minema, siis orienteerusime esimesse ettejuhtuvasse metroopeatusse ning sõitsime hotelli.

| Üles |

Kell 2.15. pandud äratuse järgi tundus, et ma pole üldse sõba silmale saanud. Hele käitus hommikul ka kuidagi imelikult, aga ma arvasin omas unisuses, et ju ta on ka unine. Kui siis oma kohvritega trepist alla kolistasin, lippas ta ees alla, et hetke pärast koos teistega mulle varahommikust sünnipäevalaulu alustada. Täitsa kena segakoor! Olin täiega üllatunud, eriti, kui kusagilt toodi lagedale ilus šokolaaditort küünaldega... Nagu jutust selgus, olid Hele-Anni pool päeva selle torditeemaga tegelenud ja keegi peaaegu lobises selle õhtul mulle välja – õnneks ma tõesti ei ampsanud läbi, mis tordist tol hetkel käis jutt, sest mul endal polnud mu sünnipäev üldse meeles. Ma arvasin, et räägitakse mingitest tordilõikudest kusagil kohvikus ja lasksin selle jutu lihtsalt kõrvust mööda. Aga väga lahe üllatus oli ikkagi.
Lennujaama sõit sujus, kuigi transpordiga tekkis paras kamm taksojuhtidega. Hotellist oli lubatud üht 9 kohalist bussi hinnaga 30 lari. Hommikul ootas 2 autot süüdimatute nägudega juhtidega ukse ees ja kumbki tahtis 30 lari. Tekkis pisike skandaal ja sõnavahetus – no meie ei olnud nõus juurde maksma. Sel oli ka üsna pragmaatiline põhjus – lihtsalt inimesed olid oma gruusia sula laiaks löönud. Suure mangumise peale, a la, et kõik on ikka hotelli süü ja kuidas nad nüüd saavad, kaapisime kokku ca 10 lari ulatuses metalli. Härradele see ei meeldinud, aga mis teha...

Tordisöömise olime jätnud lennujaama. Läksime sisse ära ning istusime ühte kahest ooteruumi kohvikust. Kui üks naine baaris kuulis, et soovime ära süüa oma kaasatoodud tordi, läks ta närvi ja viskas meid kohvikust välja. Üks kutt samast kohvikust nentis, et tegu on labiilse närvisüsteemiga daamiga ning tõi meile kohviku taha siiski kohvi, papptaldrikud ja noa tordi lõikamiseks... Noa tõi ta salaja, et naine ei näeks ning seisis niikaua meie juures, kuniks me saime tordi viilutatud, pagedes siis kiiresti tordile noaga taharuumi... Vot sellised muljed siis olid hüvastijätuks Gruusiast. Ent tort oli ülimaitsev! Aitäh! Ja aitäh ka särgi eest, heade soovide eest ja muude pisimeenete eest, mis mulle vanaks saamise puhul kõrva sosistati või kätte pisteti.

| Üles |

Lendamine sujus, kuigi Riia lennu peale minek läks pisut kiireks, sest Tbilisist lend hilines korralikult. Väike üllatus (tänu Helele) tehti ka lennukipersonali poolt Tbilisi-Istanbuli lennul: ma jäin peale õhkutõusu sügavalt magama. Kui ärkasin, ootas mind šampus ja puuviljavaagen – muidugi lennukiformaadis suurusega, ent siiski... Tänan, kallis abikaasa! Ja tänan Teidki, Türgi Õhk!
 

Ja siis olimegi juba Riias...! Aitähh Hele, Mari, Jaanus, Anni, Peep, Mati, Eno, Maive! Aitähh!

* * *

PS. Peale südamlikku head-aega-ütlemist jagus veel mitu tundi autosõitu ja võitlust unega, aga see pole enam oluline...
 

| Üles |

Lisalugemist

 Eelmine  |  Üles

•  #Georgia_(country)

• #georgia.travel

• #georgiastartshere

• #visitgeorgia

• #advantour georgia

• #nationalgeographic

• #Georgian Church

• #gruzija-church

• # Caucasus

• #georgian-cuisine

• #www.gwa.ge/