Armeenia 2019: tagasi aastas 1994

 Tripi kaart | Gruusia 2017 | Gruusia 2018 | Aserbaidžaan 2018 | Tagasi

Armeenia reisikiri 08.05. - 18.05.2019

Peale eelmise aasta Aserbaidžaani ja Gruusiat tundus igati loogiline ette võtta Armeenia. Mõeldud-tehtud.

Kui erinevad need kolm maad ikkagi on! Loogiline, et Aserbaidžaan teistest eristub, kuid ka Gruusia ja Armeenia erinevad teineteisest päris oluliselt. Kui mõelda kasvõi tähestikele... Ent üks suur erinevus tuleb kindlasti riikide majanduslikest võimalustest. Kui Aserbaidžaan paugutab naftarahaga ja ka Gruusia siiski on saanud Abhaasia ja Osseetia okupeeritusest hoolimata jalad kuidagi alla, siis Armeenia on Aserbaidžaani ja Türgi poolt isolatsioonis, suurimaks sõbraks ja ka rahugarandiks on hetkel Venemaa, tänu kelle armeele ja kaubavahetusele õbluke tasakaal ja näiline rahu siiski kestab Aserbaidžaani-Armeenia vahel  (rahu selles kontekstis tähendab teisisõnu, et ei toimu otsest tulevahetust). Mingit erilist õitsengut sellest ei ole sündinud ja maastikupilt meenutab seetõttu väga sageli Jerevanist vaid mõnikümmend kilomeetrit eemal aastat 1994. Ja on Jerevangi kesklinnast eemale astudes võrreldav mõne tüüpilise nõukaaegse Venemaa kolkalinna magalaga, ainult selle vahega, et viimased kolmkümmend aastat on tollase krohvi ja koleda õlivärvikihi maha koorinud ning kellelgi pole olnud jaksu seda uuendada. Pigem vaatab igaüks, kuidas oma elu oma korteri ja rõdu piires kuidagi ära elada. Sestap võimendavad nood postsovjetlikud inimvaenulikud absurdimaastikud kadunud impeeriumi jaburust, tuues välja eriti teravalt tollase (ja praeguse) absurdi, ilu ja valu... Aga mäed on ilusad! Ja kui palju neid on! Ei ole kohta, kus võiks olla nii, et mõni mäeke silmapiiril ei oleks. On mägi - Ararat - ju ka rahvuslik märk ja sümbol... see paistab üle poole maa, kuigi XX sajandi alguskümnendi suurte naabrite armust asub täna permanentse identiteedi-hambavaluna Türgis. Ja kirikud! Kui ma mõtlen Armeeniale, siis näen vaimusilmas hingematvaid vaateid mägedele, mille mõnel kaugel madalamal tipul puhkab mõni iidne kirik, kui otse mitte IV sajandist, siis VII sajandist vähemalt. Need kirikud on kui maamärgid, mis mäletavad esimese kristliku suurriigi õitsengut ja hävingut; neid on põletanud ja rüüstanud mongolid, pärslased, türklased, tasalülitanud üle vene õigeusk, hävitanud kommunistid, kuid täna on nad ikka olemas. Läbi-autoakna-turistile tundub, et need vanad kirikud on ühelt poolt märgid kaotatud paradiisist ja teisalt selle tapetud ja pagendatud rahva vaimne päästerõngas ja identiteet...

Aga soe on Armeenias. Ma ei mõtle siin füüsilist temperatuuri - kogesime mai kuus nii +2C kui +33C - sõltub see ka, kui kõrgel merepinnast parajasti asuda; inimesed on kuidagi soojad ja sõbralikud. Seda ei oska seletada. Võib-olla tuleneb see soojus ja sõbralikkus aastasadade pikkusest pidevast klobida saamisest, mis on õpetanud ego ja enesekehtestamise tungi asemel näha elu lihtsaid ja igapäevaseid rõõme ning väärtusi, näha inimeses inimest. Või oskus olla hetkes (ma ei tea, kas nad tegelikult elavad hetkes või muretsevad nagu meie ülehomse pärast, aga vähemalt näiliselt see mulje mulle jäi), mistõttu on aega isegi turistile naeratada ja siiralt, aga mitte pealetükkivalt abi või oma teenust pakkuda. Armeenia on veel see õnnis maa, kus turisti ei võeta veel kui lüpsilehma... Vähemalt seni. Eks kogesime seda natuke ka Aserbaidžaanis ja Gruusias, aga seal on sageli juba külalislahkusel ka hinnasilt küljes (kuigi väga sõbralikult ja meeldivalt esitatud).

on kirjutanud Byron (Lord Byron's Armenian Exercises and Poetry. Venice, 1886; lk 8). Selles keeles ja rahvas peab olema midagi, kui Byron vaevus seda ära õppima määral, mis lubas tal sellesse keelde panna oma luulet. Ja kui mõelda tsitaadile, mille ma võtsin ühest tema kirjast oma sõbrale, kaotatud paradiisist siis... Kui ära unustada nõukaajal kogunenud kõntsakiht, siis see paradiis tegelikult on senini olemas, väljendudes ritsikalaulus, kimalaste suminas, linnulaulus, õitemeres aasades, ürdipirukates, aprikoosipuude istandustes,  õunasamagonis, granaatõunaveinis, lumistes tippudes, rohe-rohelistes orgudes ja igivanades kollastes pleekin'd-murenen'd kirikutes. Meie oleme enamuse võimalusi selliseid aistinguid omal maal kogeda juba ammu kaotanud ning suures metsade raiumise, superkiirraudteede ehitamise, põldude täisehitamise ja jätkuva mürgitamise tuhinas kaotame ilmselt need viimasedki. Nii, et - kes tahab kuulda linnulaulu, sõitke Armeeniasse! Ma ei oska seda pikemalt lahata ja ei viitsi ka; tahan öelda, et Armeenias AD 2019 oli hea olla.

Niisiis... mäed ja kloostrid, kloostrid ja mäed... mäed ja kloostrid...

Fotod: Sulev Nurme (kui foto all pole kirjas teisiti).

Jerevani Havanna

| Üles |

Üles | Järgmine

| Üles |

Kaskaad... Täna peidab end selles üüratus kompleksis Cafesjiani Kunstikeskus. Nende lehel kirjutatakse Kaskaadist järgmist (www.cmf.am/...):

"Этот марш не смолкал на перронах
когда враг заслонял горизонт.
С ним отцов наших в дымных вагонах
Поезда увозили на фронт..."

#youtube...Slavjanka

• #visitgyumri.com/ vanatur

• #ru.wikipedia Парк влюблённых

• #cmf.am/The Cascade Complex

• #Alexander Tamanian

• #Blue Mosque, Yerevan

• #Republic Square, Yerevan

• #Khachkar

• #ancient.eu/ Zvartnots Cathedral/

• #Tiridates III of Armenia

• #Gregory the Illuminator

• #Vagharshapat

• #Etchmiadzin Cathedral

• #Mount Aragats

• #crd.yerphi.am/ Research Stations

• #Gyumri

• #1988 Armenian earthquake

• #karaswines.com

Et hommikusöögi kellaajaga pandi retseptsioonis mööda - noorhärra eile õhtul väljendus sulaselgelt: "preikvast natsinaajetsa pol devjatova" - tuiasime fuajees juba enne poolt üheksat.

Kuna aga selgus, et süüa antakse siiski alles tunni pärast, ehk "pol desjatova", siis, et mitte niisama tunnikest maha molutada, võtsime ette hoopis Marmascheni tee. Autod hotelli tagahoovis seisid puutumatult. Taat, kes eile õhtul usinasti parkimist korraldas ja kelle püüdlikkust ma paarisaja AMD-ga premeerisin, tervitas me tulekut päikeselise naeratusega ning asus uuesti vilkalt kohe väljasõitu korraldama - mitte, et selles nii midagi keerulist oleks olnud, vaid ilmselt lootis eileõhtusele jotsile pisut lisa saada. Abi ta'st ehk oli täna hommikul niipalju, et näitas küsimise peale Marmascheni suuna kätte.

Hommikupäikeses tundus Gyumri/ Leninakan palju masendavam kui öösel. Kontrastid tulid hoopis erksamalt välja; vaheldumisi mõned sajad meetrid mööda tuttuusi tänavaid, mis piinliku hoolega graniidiga kaetud ja siis kontrastiks tolmavatel auklikel kruusakatel jubedate paneelelamute vahel või lääpas puitmajade vahel, millest mõned ehk mäletavad veel tsaariaega. Et Marmasheni kloostrikompleks asub linnast Türgi piiri poole ca 7 km (Türgi piir ei jää sealt enam kaugele), siis kasutavad teed ilmselt valdavalt mõned üksikud turistid ja kohalikud. Ligadi-logadi hiigelsuurte löökaukudega asfaldilint, mille ääres oigavad pooleldi valmis ehitatud ja maha jäetud 5-kordsed kortermajad... Nii nagu seis 1988.a maavärina ja punaimpeeriumi kokkukukkumise järel jäi. Kui eile linnas lonkides see maavärina teema tundus abstraktne, siis selle moodsa varemetevälja vahel sõites võis ääri-veeri aduda kunagise tragöödia mastaapsust. Kui linnas eile õhtul maavärinaohvrite poolmahajäetud memoriaali juurest lahkusime õlgu kehitades, siis need tolmused, lagunenud ja hüljatud mikrorajoonid edastasid igatahes oma sõnumi kuivalt ning ilustamata.

Gyumri

| Üles |

Marmascheni kloostrikompleks tervitas hommikuse sulni tuulevaikusega, mida vürtsitas kimalaste sumin moonide ja igasuguste teiste erksavärviliste põllulillede vahel. Endisest suurest kindlustatud kloostriasulast on tänaseks järel kaks pooleldi lagunenud kirikut ja mõned varemed. Marmascheni peetakse keskaegse Armeenia arhitektuuri üheks säravamaks ja vähem rikutud näiteks, mis tänini säilinud. Ehitati enamus sellest paarisaja aasta jooksul X-XI sajandil, hooned olla tehtud parimate Ani meistrite poolt. Olgu öeldud et Ani linn jääb praegu Türki, kuid keskajal oli see üheks Armeenia olulisemaks keskuseks. Klooster elas üle mitu valu: see põletati vaheldumisi maha mongolite ning türklaste poolt, ehitati siis taas jälle üles. Suuremalt sai ta pihta mitmes maavärinas (AD 1139, 1275, 1668 ja 1926) eelmise aastatuhande jooksul, mistõttu juba XIX sajandi lõpul oli enamus kloostrist varemeis. Arvatakse siiski, et hävitavaim oli 1988.a maavärin. Teisalt tundub, et see kibemagus lagu on vähemalt sellele kohale õnnistuseks, sest seda ehedam see algselt marmorist ehitatud ning ajahambast räsituna pudenev katedraal ("marmaschen" tähendavat marmorist ehitatud hoonet) täna hommikul tundus. Varemete ilu... Ent mitte see kloostrivare kui arhitektuuriajalooline fakt (tegelikult - kui palju ma ka ajusid ei püüaks ragistada - Armeenia lugu on ikka üks väga ähmane lugu, nagu ka selle kirikute lugu, mille tähenduslikkust tõlgib vaid kivisse raiutud ristimärk; ja sellegi tähendus armeenlase ja eestlase jaoks eksisteerib pigem paralleelmaailmades...) ei teinud seda hommikut, vaid üks neiu, kes järsku kusagilt lõõtsutades kohale ilmus ning katogikhe - katedraali ukse juures askeldama hakkas, ise inglise keeles rõõmsalt sädistades, et ärge minge, tulge vaadake kirikusse ka. Läksime. Hämara kupli all sumisesid mesilased ja lendasid üksikud pääsukesed. Neiu süütas mõned küünlad, põlvitas altari ette ja ütles lihtsalt, et laulab nüüd ühe laulu, ühe vana palve. Võib-olla see ei olnud muusikaliselt perfektne esitus, kuid ses unises hommikus ses unustatud kirikus äratas see laul minutiks ajatuse. Kui siis neiu kiriku ees laotas laiali oma käsitööd - riidetükkidest ning lõngast rohmakalt tehtud nukud, ostsin oma printsessidele kaks tükki - ühelt poolt selle hetke meeles hoidmiseks ja teisalt - sain lahti ka peavalust, mida põngerjatele reisilt kaasa viia.

* * *

Hommikusöök oli üle ootuste päris hea. Nüüd on siis enamus seltskonnast ilmselt juba fuajees, et pakkida end autodesse ja võtta suund Alaverdi peale.
 

Marmaschen

| Üles |

Iga naine on oma mehe allikas...

| Üles |

Marmascheni teel

| Üles |

• #virtualani.org/ marmashen

| Üles |

Esimene peatus: Gyumri must kindlus ja Armeenia Ema vol 2  - need ongi peamised asjad, mida Gyumri linnas täna, peamiselt vaadata on. Must kindlus rajati Nikolai I esimese ajal Vene-Pärsia sõja lõppedes mõeldes võimalikule konfliktile Türgiga. Türgiga küll nageleti, kuid sõjategevus Gyumri kindluse müüride alla ei jõudnud. Olukorra rahunedes kasutati kastelli laskemoonalao ja vanglana. Tollane moodne sõjapidamine ei nõudnud enam kõrgeid müüre ega vallikraave, sestap kindlus oma algkujul oli üsna masajas ja hoidis maadligi. Tänaseks on kindlusele peale ehitatud teine korrus ja see on pööratud Colosseumi taskuväljaannet meenutavaks kontsertlavaks. Tõele au andes näeb see seestpoolt tegelikult päris hea välja... Monumentaalne Gyumri Ema on aga samast temaatilisest seeriast, kuhu kuulub ka koloss-ema Jerevanis. Mõlemad üüratud taiesed on oma vormilt küll sarnased, kuid mitte identsed. Mulle tundub Gyumri oma kuidagi sõjakam. Püsti pandi figuur Gyumri Musta kindluse kõrvale mäele 1975. a... Autoriteks olid kaks Armeenias nõukaajal tuntud skulptorit - Ara Sargsian and Yerem Vartanyan.

Liiga kuum oli, et minna daami varvast kaapima...

| Üles |

| Üles |

| Üles |

Teine peatus: Spitak...

Spitak ei ole tegelikult mingi eriline koht, kuhu tingimata minna vaja oleks. Tegelikult ei olegi seal suurt midagi teha muud, kui ehk lõunat süüa. Või siis kalmistule püstitatud veidras plekk- kirikus käia. Meiegi külastust ajendas haige uudishimu: 1988 maavärin hävitas selle linna täielikult ning tappis ca 24000 inimest- tahtsime lihtsalt näha, mis sest linnast on saanud täna ja kas ehk hakkab silma mõnda koledust... Ei hakka. Tolmune lipp - lipi peal pilpakülane linnake. Otseselt suuri varemeid enam ei näe: need on pildist kadunud tänu veel NL aegsele kiirele taastamisehitusele ja tänu paljude välisriikide abile, kelle seas mainitakse ka Eestit muuhulgas. Inimesed kõnnivad, poed töötavad, purjus kerjused on kah täitsa olemas... Poolkogemata sattusime vana Spitaki maavärina memoriaali juurde, mis linnakese kõrgeimale künkale on kunagi püsti pandud. Üüratu kaadervärk ent seisab täna jõude, üles viiv uhke kivitrepp on laiali kantud, kõrghoonena mõjuva nelisamba alumistelt osadelt on käe kõrguselt samuti plaadid läinud, lagunenud sillutist rüütab lamba- ja lehmasitt... Kurb ja jabur... Aga väga hea vaatekoht. Esialgu pani nähtu jahmatama - üsna sama tunduks, kui keegi varastaks ära kiviplaadid näiteks Estonia mälestusmärgilt. Ent hiljem selgus, et linnakese keskel on avatud tuttuus memoriaal, mida isegi Putin olevat väisanud. Seega mõistusega arusaadav, miks vana laiali kantud on, kuid siiski tunne on veider...

| Üles |

| Üles |

Läbi klopituna miljonitest löökaukudest keerasime pärastlõunal sisse Alaverdisse - iidsesse linna, kus juba II sajandil enne Kristust Urarthu kuningatele au andes kummardati... Kui 2018. a Gruusias Alaverdi kloostrit otsisime, tahtis navi vägisi meid just Armeeniasse saata. Nime sarnasus siiski on vist vaid vormiline - Gruusia ühe suurema katedraaliga klooster (kui uskuda internetiavarusi) sai nime oma asutaja, Yoseb Alaverdeli järgi, Alaverdi linna hakati kutsuma ent XVII sajandi kohaliku türklasest kunni järgi, kelle eesnimi olnud Allahverdi... Me ei sõitnud siiski kohale mitte linna au ja hiilguse pärast, sest selle on lihvinud nulliks maavärinad ja nõukaaegne tööstuslinn. Imekaunist orgu rüvetavad kõige kaunimatesse ja kõige kaugemale paistvatesse kohtadesse potsatatud 9-kordsed jõlepaneelmajad. Imetabased kloostrid, mille pärast me selle otsa sinna karukohta ette võtsime, istutati 1000-nde aasta eest sellesse mägiidülli äärmise pieteeditundega, mille tulemusel sündis arhitektuur, mis arvestas loodusega ja hästi lihvitud pärlina tõi esile nii kloostri kui ümbritseva looduse ilu. 100 aastat vasekaevanduskultuuri ja noodsamad kirikud tunduvad ses inimvihkajate poolt kujundatud betoonbordellis võõrkehadena... Tänasele Alaverdile panid suuresti aluse prantsuse vaseärimehed XIX sajandi II poolel, kellele kaevandamisõigused müüdi. Kommunismi ehitamise ajastul planeeriti linn suuremas mahus kolm korda ümber, mille tulemusel pikast ajaloost peale paari kloostri kivi- kivi peale ei jäänud. Nõukaaega täna ent meenutavad kilomeetrite pikkuselt Debedi jõeorgu vägistatud mahajäetud tööstushooned, osa neist pole kunagi valmis saanudki, vaid lebavad luukeredena roostes ja lääpa vajunud tornkraanade vahel, millest mõne noolte vahel ripuvad 1990-te algusest tänini kohale tõstmata jäänud raudbetoonpaneelid. Mööda M6-t sõites avanevad jõeorus üksteise järel justkui stseenid "Stalkerist". Seda nähes mõtled meie Ida-Virumaa kaevanduste peale, keerad silmad taeva poole ja tänad mõttes loojat selle eest, et möödunud kaheksakümnendatel fosforiidikaevamisega algust teha ei jõutud. Ma tahaks sellest pornost siia mõne pildi panna, aga käsi ei tõusnud õigel ajal linna poole minnes seda jama pildistama...

| Üles |

Sanahini kloostikompleks kössitab üsna häbenedes vaid pisut eemal 9-kordsetest, mis kunagise vaate mägedele ära blokivad. Ümber Alaverdi linna, teine teisel pool orgu, asub tegelikult päris mitu kloostrit. Olulisemad, õigemini kuulsamad neist on Sanahin ja Haghspat. Kuulsaks teeb need ajalugu, vanus ning see, et mõlemad kompleksid on suhteliselt terviklikult säilinud. Mõlemate praegused kehandid pärit vähemalt X sajandist pKr. Ma isegi ei ürita süüvida Sanahini loojate lukku - selleks peaks selle maa piirkondade keskaegset lugu hoopis paremini tundma. Võib-olla mulle endale lõi Sanahini ja Haghspatiga seoses väikse pidepunkti see, et tänane Lori piirkond - mille sisse Alaverdigi jääb, kuulus omaaegse Gruusia kuningriigi valdustesse. Siinsele elule puhus elu sisse juba David Ehitaja (aga temast ma pisut oma Gruusia reisikirjades olen kirjutanud). Kuninganna Tamari (tedagi ilmselt rohkem seoses Vardzia koopalinnaga olen ma veidi oma Gruusia reisikirjades maininud) ajal lõi kirikuelu õitsele. Seepärast näevad ajaloomehed Alaverdi kloostrites palju Gruusia toonasele sakraalarhitektuurile iseloomulikke jooni. Sanahin ning eriti Hahgpat kasvasid tollal lihtsatest kloostritest üle maa tuntud teaduskeskusteks (kuigi mitte nii tuntuks nagu näiteks Tatevi klooster)... Märkimisväärseks peetakse ka mõlema kloostri tarindust: Advantour kirjutab:

"All structures were made from stones in accordance with the strict rules of temple architecture. Small niches were made so that the stones fit together like puzzle pieces, which helped keep the churches standing during an earthquake (though earthquakes have still caused major damage). Small architectural details, like triangles around the cupolas in the center of buildings and some remaining faint frescoes, are the main decoration. Overall, the spare beauty was meant to keep the monks from getting distracted, and to keep the focus on God. Even the location of the monastery, only halfway up the hill rather than at the top, was a gesture of humility."

Kummaline on see, et kummagi kloostrikividel (kirikutes ka hauaplaatidel, mis sageli katavad tihedalt kogu põrandapinna) kõndides sattusid väravast nagu teise maailma- nõukaaegne linnaporno asendus hoopis teise aegruumiga, mille ajatuse defineerivad kulunud kivid, suitsenud võlvid, roostetanud kandelaabrid ja nende pudenemisest tekkinud põrm... Ja taas ja taas pidin imestama neid rohmakaid ümarkaari ja ornamente lähemalt silmitsedes - ma olen neid näinud... Lundi toomkirikus, Leyre kloostris... või Pöide kirikus. Ent kus asub Alaverdi ja kus Lund või Pöide? Kuidas levis see universaalne teadmine, keel, nägemus "sellest õigest arhitektuurist", kui isegi trükikunsti leiutamiseni jäi veel sajandeid?

| Üles |

| Üles |

Ma istun praegu ühes veidras toas, mida nimetatakse sviidiks. Klappidest käib - Pink Floyd...

"Is There Anybody Out There?..."

Tegelikult ei ööbi siin mina ega keegi meie seltskonnast, sest selle hinnaklass võrreldes tänase öömaja teiste tubadega, oli palju krõbedam. Eriliseks teeb selle tähistaevana kujundatud kuppellagi, erinevas stiilis ja viimistluses mööblitükid, mis kõik peaksid rõhutama sõna "raha", pisut eriskummalise kujuga rõdu ja kuldse volangidega eesriide taha ehitatud hiiglaslik seksodroom. Meile anti luba siin õhtul seltskondlikku vestlust arendada, tualetti ja dušši kasutada, sest odavamate tubade jaoks on nina puuderdamiseks vaid ühised toad terve korruse peale, siin aga kenasti priva. Nüüdseks on ära tarbitud Dilijanist muretsetud vein ja suupisted, ent kuna siin on hea wifi, siis mõned vapramad veel nokivad nutiseadmeid. Tegelikult on see BjaB koht nagu üks Kaukaasia korralikum BjaB ikka, seepärast räägiks tänase päeva lõpetuseks hoopis loo sellest, kuidas me siia sattusime...

Niisiis vedasime end läbi loojuvast päikesest punaseks võõbatud maaliliste mäekurude Dilijani. Mitte, et olnuks vajadust siin midagi otseselt vaadata, kuid siin leidub naaberküladest oluliselt suurem valik tasulisi öömaju. Põhjuseks, miks siia rahvas üle maa kokku süidab, on see, et Dilijan on, nagu Borjomi Gruusias, Armeenia ajalooline kuurort ja tervisevete koht. Maaliliste mägimaastike pärast on sellele antud rahvasuus ka "originaalne "nimi - "Armeenia Šveits". Küünikuna ma muidugi õiendaksin siin - ma ausalt öelda ei taba vahet Dilijani ja Alaverdi mägede või mäevaadete vahel. Miks üks on nagu Šveits ja teine mitte?... Jõudsime linnaserva videvikus janustena ja tühjade kõhtudega. Et peatusime pooljuhuslikult restorani "Mimino" ees, mis vähemalt minu vaimusilma ette manas rea mälestusi lapsepõlvest ja viimastelt Gruusia reisidelt (miks - olen sellest pisut kirjutanud Gruusia reisikirjades); seega hääletasin seal õhtustamise poolt juba enne menüüd nägemata; teised võlus see kõrts ära gruusia köögiga - siis otsustasime lühikese õhtuse hämaruseaja seal veeta. Miks grusiinide XX sajandi moodsa puusliku nimega kõrts just Dilijanis, keset Armeeniat, püsti pandud on, seletab ehk asjaolu, et Dilijan jääb peamise maantee äärde, mis ühendab Tbilisit Jerevaniga. Kui tellimused olid esitatud ja esimesed veinikannud lauale kantud, tekkis pisut murelik arutelu öömaja osas. Ent probleem lahenes iseenesest. Kui läksime Mardiga maja ette õhku hingama, et arutada, kuidas saaks Mart ära vaadata Dilijani suurepärase ja paljukiidetud vanalinna sellal, kui teised Bacchuse ande naudivad, ilmus nagu maa alt üks vana päss, kes sõbralikult juttu tehes uuris, kust tuleme, kes oleme ja kus plaanime öösel magada. Peatselt selgus, et tema sõber pidavat normaalse hinnaga külalistemaja, kuhu me olevat vägagi teretulnud. Jutuajamine päädis sellega, et istusime äti taksosse - aga taksojuht ta oli, ja sõitsime meie tänast pesa vaatama volitustega asi ära broneerida, kui vähegi peaks sobima. Noh, meile meeldis ja siin me siis oleme. Külalistemaja "Magnitit" peab vanatädi Rimma. Tegelikult ehitati maja algselt nagu suurele perele elamuks, kuid tänaseks on proua teinepool vist teises ilmas ja trobikond poegi kõik Moskvas tööl. Et maja poleks tühi on see muudetud külalistemajaks. Tube siin igatahes jätkub- proua ise resideerub allkorrusel- sinna kuhugi pidi serveeritama ka hommikusöök, ent järgmised kaks korrust on vaid külaliste päralt - kokku siin oma tosin kahe- ja kolmekohalist tuba. Täna oleme siin ainsad öölised.
 

Ma lõpetaks tänase sissekande Dilijani kuulsa vanalinnaga. Mart naases sealt iroonilise ning pettununa. Linn on ikka nagu kõik seni nähtud Armeenia vanalinnad siin: nõukaajal kogu oma ajaloolise ehituspärandi kaotanud betoonipilpakülad. Seda Dilijani vanalinna, mida palavalt kiidetakse, võiks kirjeldada kui mõndkümmet meetrit ajaloolist kitši... Isegi Mart möönis, et me ei kaotanud "Miminosse" ankrusse jäädes küll midagi, pigem panustanuks temagi heasse õhtusöögielamusse.

 

| Üles |

• #araratour/ black fortress

• #Spitak

• #1988 Armenian earthquake

• #Alaverdi, Armenia

• #whc. unesco.org/ /777

• #advantour/ haghpat

• #Dilijan

| Üles |

Hetk tagasi jõudsin oma tuppa hilisõhtuselt meeleolukalt Artes Terrae AB piljarditurniirilt, mis leidis aset me tänaõhtuse suurejoonelise nime ja veel suurejoonelisema teostusega hotelli "Yerevan" restorani kõrval piljardisaalis. Saal õigustas igatahes oma nime - "saal" - kahe laua jaoks on reserveeritud pisut väikesem ruum kui Tallinna Lennujaam. Aga kogu see hotell ongi uskumatult, lausa absurdselt suur: toad on suured, koridorid on suured, korruste hallid ning trepikojad on hiiglaslikud, restoran võiks Tartu turuhoone mahutada (ok võib-olla nende võrdlusega ma siiski liialdan, kuid - see on suur!). Ma ei kujuta ette, kes on selle asutuse klientuur või millal nad siin viibivad, igatahes tänase õhtu jooksul me ei kohanud  siin ühtki teist külalist. Seegi, et kaardimakse tegemine osutus ilgeks probleemiks - tehniliselt oli kõik vajalik olemas, kuid vajaka jäi (päris ilusate) retseptsionistide sõrmeosavusest, näib viitavat pigem väiksemale külaliste arvule. Aga midagi vinguda toa mugavuste, sh baarikapi sisu, üle küll ei saa - seega "kõik on ok, kõik on tip-top, sõbrad, mul ei vedanud, talle anti diplom...", kordab klappides ka Nublu...
 

Tänane hommik algas kokkulepitult üsna varakult tädi Rimma juures tavapärase külalistemaja hommikusöögiga, mis serveeriti valgusrikkasse söögituppa alumisel korrusel. Hommikusse plaani mahtusid Haghartsini klooster ning Sevanavanki klooster ja loomulikult Sevani järv. Eile kuppelsviidis asju arutades tegime Tartus paika pandud reisiplaani pisut ringi. Algselt pidime täna peale Sevanavanki minema mööda järve läänekallast lõunasse, väisama Noratuse kalmistut ja seejärel Armahgani vulkaani. Õhtuks pidanuksime end venitama Gorisse või vähemalt Shakisse, mis mõlemad jäävad Xankendisse viiva suure maantee äärde, kuid nüüd otsustasime minna mööda järve teist kallast, et mitte sõita sama teed Karabahhi minnes ning sealt tagasi tulles. Kuna tagasiteel otseselt vajadust Sevani läänekaldale minna ei ole, otsustasime, et teeme tagasiteel siis ekstra põike Armaghani üle Selimi kuru. Kas Noratuse kalmistule jõuame, ei tea, kuigi tahaks, sest see peaks olema täis iidseid raidkiviriste - khachkare. Eks vaata, neid kivitulpasid on näha kümnete kaupa ka pea iga kiriku juures. Igatahes esimene pool plaanist on toiminud - jõudsime Karabahhi ka mööda Sevani idakallast alustades.

Haghartsini klooster asub sügaval Dilijani rahvuspargis. Tegelikult peale selle võib leida Dilijanist põhja pool asuvate kaugemate mägede vahelt veel päris mitu kloostrit ning kloostriaset, kuid piirkondlikult on Haghartsin - tõlkes pidavat kloostri nimi tähendama kotkaste mängu - kõige terviklikumalt säilinud ja seepärast taas, üllatus-üllatus, UNESCO listi kantud. Ikka X...XIII sajand, taas ristikivid, Gregorius Valgustaja ja Jumalaema kirikud, mis oma geneesilt, arhitektuurselt ideelt kui vormilt on üsna sarnased Sanahini ja Haghpatiga, võib-olla ka viimastest mõjutatud, kuigi elule puhtutud omal ajal mitte Gruusia valitsejate vaid kohalike, so siis Tavushi kuningate poolt. Varjulise pähklipuumetsa vahel käänutav tee Dilijanist Haghartsini on nagu sõit "Hukkunud Alpinisti Hotelli". Avades hommikust veini võib mõtlikult Jüri Järveti häälega tsiteerida Alec Snewahri:

"Siin on lõpp... Siit viib tee ainult tagasi.".

Nii on ka Hagharsiniga. Kuigi erinevalt surnud mägironija loost, katab mets kahel pool teed kinni vaated ja vaid harva adud üle tee serva vaadates, et tegelikult lookleb kitsas asfaltlint vahepeal päris järskudel pervedel.

Parkisime autod kloostriväravasse. Kamp vanahärrasid mötserdas tugimüüri ehitada. Armeenia suureks probleemiks pidi olema (eks nagu ta meilgi on) see, et noored lähevad välismaale ära, eriti Venemaale, aga ka Kreekasse ja mujale. Kohapeal, eriti kaugemates külades, töökäsi ei jätku. Ehkki sama probleem piinab teravalt ka Gruusiat ja Aserbaidžaani - sest kes tahab suhteliselt karmi elustiiliga mägikülades tänapäeval lambaid kasvatada - tuleb aeglane suremine Armeenias kuidagi eriti teravalt esile. Kui Gruusias ja Aserbaidžaanis liikudes nägidki mõned asulad üsna õnnetud välja, siis selliseid "aafrika" külasid, nagu siin pidevalt, maakonnast maakonda ikka ja jälle silmale avaneb (eriti maanteelt vähegi kõrvale keerates), naaberriikidest ei mäleta. See on nukker pilt...  Haghartsini klooster muidugi eelpoolkirjutatuga ei haaku. Taas ühe UNESCO nimekirja kantud objektina on sinna saadud kuidagi peale rahad ja kompleks, millest peale kirikute on säilinud ka reflektoorium ning muidki kloostri argielu hooneid, on kenaks muuseumiks restaureeritud. Kui juba on restaureeritud, siis korralikult, liivapritsi ja tutt-uue marmoriga. Ma ei taha vinguda, kuid senikogetu põhjal kuidagi ebausutavalt puhtad ja uued tundusid need "täitsa korda" tehtud hooned ja isegi ilusaks uueks tehtud varemed. Siiski... Haghartsinist jääb meelde päikesekiir, mis läbi kitsukese akna Jumalaema kiriku altari kohal terava valgusvihuna värvis kuldseks ühe tükikese kellegi kulunud hauaplaadist kiriku põrandal.

| Üles |

Mõnikümmend kilomeetrit hiljem, pisut enne Sevani, tegime pausi, et tankida ja pärastlõunaseks pikemaks sõiduks moona varuda. Haghartisini mõnus +24C oli asendunud lõikavate iilide ja +14C-ga. Õhk tundus hõre ja jahe, tuul tõmbas... Pensuka kõrval toimis täiesti korralik kaubandusasutus, midagi turu ja supermarketi vahepealset. Mitte, et see kaubandus kuidagi eriti korda oleks läinud, kuid kohapeal tehti ja pakuti olematu hinnaga väga maitsvaid lihapirukaid ja hea kohvi. Lihtsalt kaks emotsiooni... Esiteks oli supermarketi pagariärisse püsti pandud traditsiooniline leivaahi, mille kohal kuumusest punasenäolised pagariprouad imeliselt täpsete liigutustega lavašipalakaid küpsema seadsid. No ja teine emotsioon seostub alkohoolsete jookidega. Karl avastas ühelt alumiselt riiulilt brändi nimega ... "Arse"... Nimi lihtsalt sundis seda ostma. Maitses nagu "Metaxa"... Taas kord leidis kinnitust vanasõna - et ega ega nimi brändit riku.
 

| Üles |

Kaukaasia suurim järv, Sevan, järv on Ararati mäe kõrval üks Armeenia sümboleid. Püha järv... Sevan on ent ka niisama tähelepanuväärne - pole sellise suurusega järvi just väga palju, mis asuvad1900 m merepinnast. Ent läbi ajastute on järv võlunud oma ebamaiselt sinise värvimänguga... Viitab sellele ka aserikeelne nimi - Göyçə, mis tähendavat sinist vett. Needsamad maalilised vaated tõmbasid siia omal ajal ka "meie mehe Havannas" - Friederich Parrot', kes 1829.a järve ääres peatus enne Ararati vallutamist. On peatunud siin paljud teisedki ja peatuvad tänini, lausa tuuakse bussidega, sest Sevani asula ja Sevani järv on tänase Armeenia turismitööstuse üheks alustalaks. Meiegi parkisime autod ülerahvastatud ja nännimüüjatest ummistunud parklasse, maksime ühele määrdunud helkurvestis taadile pisut obrokit ning võtsime jalad selga, et ära võtta siis see kõige kuulsam järvevaade - Sevan koos Sevanavankiga... Hirmus tuul, külm (12C), millele trepiastmeid võttes lisandus häiriv kerge õhupuuduse tunne.

Sevanavank ehk siis Sevani klooster asub järve ulatuval kaljusel poolsaarel, mille keskelt avaneb 360 kraadi panoraam. Tegelikult oli siin varem saar, kuid staliniaegne intensiivne põllumajandus nõudis kõvasti vett ja järve veetase langes, mistõttu täna seisavad mustast kivist kloostrihooned "rohkem poolsaare moodi saarel". Poolsaare otsa, kust veelgi ägedamaid vaateid kunagi näha sai, kahjuks ei lasta - okastraat ja valvekoerad tõmbavad piiri lihtsurelike ja kohalike "Hummeritega" olümposlaste vahele. Sevanavank kloostrikompleksina tundub nagu need kloostrid siinmail ikka - alles on jäänud kogu hoonestusest tillukesed kirikud oma ümmarguse keskse torniga väiksel ristikujulisel hoonel. Eriliseks teeb ent Sevanavanki just see rahulik kooskõla reljeefi ja järvevaadetega... Taaskord pidin tõdema, et jumalik ja inimlik on suudetud panna (vähemalt visuaalis) "tööle" täiusliku kooslusena. Juhuslikult sattusime Sevani Jumalaema kirikusse just teenistuse ajal - palvela oli puupüsti täis... Sestap lonkisin võsastel kaljudel veidi ringi üllatudes igal sammul kivipragudesse peitunud tillukestest hüatsintidest, kukeharjadest ja igasugustest muudest pisikestest "kiviktaimlalilledest"...

| Üles |

| Üles |

Ma ei tea, mis seisus on see maantee, mis kulgeb lääne pool Sevani, ent idakaldatee oli küll üks rist ja viletsus. Küsimus polnud niivõrd selles, kui palju auke on teekattes, vaid kui palju teed on aukudes. Tunduvalt mõnusamalt sai edasi tee kõrvale sissesõidetud rattajälgedes kulgedes, selmet meeletute kraatrite vahel ametlikul maanteel laveerides. Ent kehva maantee kompensatsiooniks ilm paranes lastes Sevanil demonstreerida oma imelist sinist palet, millel kaugel horisondil sulasid oma peegelpildiga üheks kaunid lumised ahelikud. Iga kurvi taga avanes taas ja taas kui mitte miljonivaade, siis sajatuhandene vähemalt. Üks asi pani ent imestama. Kuna Armeenial merepiiri ei ole, siis Sevani järv teenib riiki suurima kuurortide piirkonnana. Turismiinfost lugedes pidavat just idakaldal asuma lugematul hulgal terviseasutusi ja spaahotelle. Enamus järve äärest tundus suhteliselt asustamata ja need (siltide järgi tuvastatavad) supelusasutused, mis siin-seal vahetevahel tee kõrval vilksatasid, nägid välja nagu Hiinalinna aianduskooperatiivi filiaalid.

| Üles |

Mäed-mäed-mäed... Lapiku maa emissaridele mõjub iga järgmine paljas kalju ahhetamapanevalt. Nautisin kõrvalistujana Yello surematu klassika, "The Race" saatel "Arse" - brändit ja serpentiine. Mingil hetkel olime märkamatult ületanud ametliku riigipiiri, mingit otsest märki sellest nagu ei pannudki tähele. Rahvusvahelises mõttes ja Google Mapsi järgi olime taas Aserbaidžaanis... Minul siis neljas kord, kui arvesse lähevad ka need kaks korda, kui ma Gruusia-Aserbaidžaani piiri David Garej kloostrirajal olen ületanud. Alles kümmekond kilomeetrit peale ametlikku piiri jõudsime ka piiripunkti. Pärastlõunases kuumuses mõjus piiripunkt nagu üks unine piiripunkt ikka. Autod peatati kinni, vaadati dokumente, tehti asjalikku nägu. Et me Jerevanis viisasid ei teinud, siis paluti kõikseemees putkasse papreid vormistama. Igaüks sai ankeedi ja pastaka. Ankeet nagu ankeet ikka, pildikleepimise koht ilutses ka paberi serval, kuid õnneks sinna keegi fotot nõudnud. Sel ajal, kui üks asjapulk ühe näpuga paberitelt meie andmeid arvutisse toksis, värvis pabermütsiga habemik sedasama ruumi, kus meid oodata kästi. Kui Janikal hakkas värvihaisust paha, märkas seda üks galantsem piirivalvur ja tõi joostes naisterahvale tabureti - et siis minestamise vastu või nii. Veerand tunni pärast ulatati pastakaga käsitsikirjutatud paber, mille kohta mitu korda rõhutati, et kui tagasi sõidame, siis peame selle tolles või teises piiripunktis kindlasti ette näitama. Mingit viisade passi panemise tsirkust, millest mõned varasemad reisijad on kirjutanud, meile ei korraldatud - seesinane paberlipakas oligi kogu viisa. Formaalsusi täites tekis korraks mulje, et oleme tõesti sattunud päris riigipiirile, ent peale seda, kui mingi "null-üheksa" tuututades vaikselt kontrollalalt läbi sõitis, aknast lehvitamas hambus sigaretiga nelja triibuga adi-dressipluusis härra, jõudis kohale, et osaleme lihtsalt suures komejandis. Sisuliselt on kõik üks Armeenia. Kui õhtul kohalikku raha kõrtsis näha küsisime, siis kehitati naeratades õlgu - seda raha põhimõtteliselt füüsiliselt käibel ei ole - kõik arveldatakse armeenia drahmides. Nojah... De jure ei ole Artsahh Armeenia osa ja seega ei tohiks kellelgi de jure ka olla olla ütlemist. De facto on aga asjad pisut keerulisemad. Aga see selleks...

| Üles |

Kui püüda otsida Artsahhi eripära Armeeniaga võrreldes, siis peale piiripunkti jäi tõesti silma üks asi, mis Armeeniast sootuks erines: selliseid räämas pilpakülasid nagu me seni Armeenias igal pool linnadest vähegi väljaspool näinud oleme, peale piiri silma ei hakanud. Teemaastik imekaunite mägede vahel kuni pealinnani jättis igatahes hämmastavalt euroopaliku ja väljapeetud mulje. Maanteed on eeskujulikud, kolmes keeles viidatud, hästi tähistatud, majad maanteeveeres on korras (vähemalt fassaad), õued puhtad, elamised viksid ja viisakad. Stepanakerti võiks koguni linnapildi järgi pidada mõneks kaasaegseks Ungari või Eks-Jugo linnaks. Ei mingeid auke tänavates, ilusasti ja pidulikult värvitud fassaadid, ühesugused rõdud, ilusad poekesed, hubased kohvikud, helevalge poststalinistlik klassitsism ja kenasti moodsas võtmes kujundatud platsikesed siin- ja seal. Mingeid tankivrakke, kuuliaukudega varemeid jms träna, mida veel viie-kuue aasta vanused reisikirjad mainivad, igatahes kusagil täna silma ei hakanud. Ainult ühte tanki kohtasime pisut peale piiripunkti, betoonist postamendi otsas, meenutamas 1990-te lõpu pelutavaid sündmusi. Üks perekond tegi tõsiselt ning pidulikult selle ees koos medaleid täis riputatud pintsakuga vanahärraga ühispilti. Arvestades kasvõi 2016. a tulevahetusi piiril on ilmselt see uinutav atmosfäär ja idüll siin siiski paljuski näiline. Ilmselt said need kohad, millest täna läbi sõitsime, siiski kõvasti pihta ja puhtalt taastamisvajadusest tulenevalt on palju renoveeritud, ümber ehitatud ja uuesti ehitatud. Võib-olla aitab hästi tuunitud keskkond oma mõnusas argisuses unustada pea kohal rippuvat damoklese mõõka. Võib-olla on osa sellest ka lihtsalt show, Suure Venna poolt kinni makstud potjomkini küla... Mis iganes... Jäägu kohalikule ja turistile kummalegi omas mullis omad ootused, lootused ja mälestused... Igatahes olid tänaõhtused muljed vihmasabinajärgsest loojanguvärvides linnast ning rahvusliku köögiga kõrtsust - Urinatist - täiesti lõunamaiselt turistikad: hea söök, hea vein ja mõnus melu. Ainus, mis tšilli lavakujundusega päris hästi ei sobinud, olid eraautodes ringi tiirutavad laigulised - kuidagi jäi silma nende ebaharilikult suur kontsentratsioon linnapildis.

| Üles |

Peale piiripunkti selgus, et Eesti operaatoritel pole Karabahhis levi. Üllatuslikult ei olnud levi ka Jerevanist ostetud sim-kaardi omanikel. Iseenesest väike probleem, kuid... Kuidagi suutsime ühel ristmikul hargneda. Ma olin unustanud Mardi ettepaneku väisata üht Karabahhi territooriumile jäävat vana kirikut. Järsku märkasime tahavaatepeeglist, kuidas Duster kadus ahvikiirusel kuhugi kaljude vahele.  Me natuke aega ootasime ja kuna telefoniga ühendust ei saanud, siis jätkasime sõitu omapäi. Nad käisid kiriku juures ära ja olid rahul. Enne Sthepanakerti jõudmist elasime teel üle ühe halenaljaka juhtumi. Serpentiinides laskudes hakkas ühel hetkel tunduma, et kurvides pagasnikus midagi jõledalt koliseb ja sõidab paukudes ringi. Peatsime auto. Kui ukse avasin, pidin ehmatusest püksi tegema. Kusagilt tee kõrvalt kostis vilin ja siis käis korralik kõmakas. Kümmekond sekundit ja - uus vilin ning kõmakas. Ja siis veidi kaugemalt uus...

"Sooh, ongi sõda lahti! P....e küll! Miinipildujad...",

 mõtlesin. Ausalt öelda vaatasime kõik üksteisele päris lollide nägudega otsa. Samas, midagi muud kahtlast samas näha polnud, kohalikud sõitsid rahumeeli autodega meist mööda uudistades meid üksisilmi avatud autoakendest. Mõne hetke pärast rahunesime mõeldes, et ju oleks meid piirilt tagasi kupatatud, kui mingi tõsine jama käiks. Edasi sõites käisid ikka siin ja seal teeveeres paugud. Varsti nägime ka paugutajaid - lärmi tegid mingid kahtlase välimusega riistapuud, mida võis silmata siin ja seal viljapuuaedade vahel - ju hirmutavad nendega siis linnukesi marjade juurest eemale.

Hilisel pärastlõunal keerasime "Mamiku ja Babiku" ette parklasse. "Mamik ja Babik" on ilmselt Karabahhi tuntuim maamärk, 1967. a Sargis Baghdasaryani loodud taies (ainus teos, mille järgi autorit laiemalt ka teatakse), omamoodi skulptuuri ja landarti ristsugutis. Armenapedia kirjutab selle kohta nii:

"Carved from Armavir (Hoktemberyan) red tuff the monument presents two aged Karbakhtsis in national clothes. Husband and wife Gharabaghtsis- as if grew from the mountain (the statues have no pedestal), they were born mountains and are akin to each other as mountain. They look at the world from 1000-year distance passed way and in their eyes is unshakable will an calmness."

 

Skulptuuri tegelik nimetus on tõlgituna midagi sellist nagu "Meie olemegi mäed". Vaatasime selle siin kenasti siit ja sealtpoolt üle. Täitsa omamoodi asjake... Nagu Picasso maal - kui enda sisse vaatan, siis mulle see päriselt ei meeldi, ent nii groteski mõttes päris äge. Tagasi parklasse jõudes ei olnud Dusterist ei olnud kõppu ega kippu. Otsustasime sestap linna minna õhtustama. Heiki kleepis igaks juhuks ühe tugimüüri külge Artese logoga kollase kleepsu ja kirjutas sinna peale, et otsitagu meid kesklinnast.

| Üles |

Stepanakert ehk Xankendi linnana on ebamäärase vanusega. Mingit vanalinna, kui mitte lugeda vanalinnaks mõnede stalinistlike majadega eklektilist linnasüdant, siin ei ole. Armeenia versioon räägib asulast sellel kohal juba V sajandist, Aserbaidžaani versioon XVIII sajandi keskpaigast. Ent ei üks ega teine eriti linnapildis ei kajastu - nagu ennist kirjutasin, on linn hästi korda tehtud, midagi erilist siin pole. Eks homme hommikupoole vaatame, kas ja mis siin peale hakata on. Meie õhtune jalutuskäik päädis üsna varsti eesti keeles veidralt kõlava nimega restoraniga "Urinat". Selle leidmine kujunes omamoodi looks - vaatasime sisse enne paari kohta, kus ühes pakuti friikaid ja purksi, teises tegi Süüriast tulnud sõjapõgenike perekond kebabi. Kuigi me kumbagi neist peatuma ei jäänud, juhatati küsimuse peale, kust kohalikku toitu võiks leida, ülisõbralikult teeots Urinati peale. Moodne, puhas ja päris pika menüüga. Palju sellest oli Karabahhi ja palju lihtsalt Armeenia kööki on raske öelda, ent kõik see, mis ette kanti ja anti maitses suurepäraselt. Õhtutunnid seal siis veetsimegi. Dusterigi seltskond laekus peatselt.  Internet on ikka võimas - Mare saatis läbi näoraamatu sõnumi, mille Tanel kusagil linnalähedases tanklavõrgus üles korjas. Meie suunalipikut Mamiku ja Babiku juurest nad kahjuks ei avastanud - nad lihtsalt ei ole veel seal käinud; eks leiavad siis homme.

| Üles |

• #advantour/ hagartsin monastery

• #Haghartsin Monastery

• #Dilijan National Park

• #Haghpat

• #Lake Sevan

• #Sevanavank

• #markomihkelson. blogspot /magi karabahhi veresolm

• #armeniapedia/ Mamik and Babik

• #Sargis Baghdasaryan

Hommik hotellis "Yerevan" ei olnud just kõige säravamate hulgast. Suure hotelli kohta pakuti üsna kesist hommikueinet - võrreldamatu näiteks tänahommikuse BjaB-ga, kus sõime nagu vanaema juures. Keeduviineri ja lahustuva kohvi kompenseeris mõnevõrra vaade söögisaali aknast valgetele pseudoantiiksetele portikustele ja punastele katustele, mis vidukil silmadega vaadates tekitas mulje nagu einetaksime mõnel Medicite palee terrassil kusagil Arno orus. Puudu jäi vaid kauguses kõrguv Firenze toomkiriku siluett. Skitsituna nägi linn päris äge välja. Plaanitud mõõdukalt varane start takerdus: väljaregamise protsess toimus sama valulikult, kui sisseregamine - enne majast välja ei lastud, kui keegi naisterahvas oli toad üksipulgi läbi uurinud, käterätid ja linad üle lugenud ja baarikappide sisu inventeerinud. Aega võttis see pea pool tundi.

"Kahe sajandi pikkuse barbaarsuse tõttu isoleeritud maailmad said jälle kord oma pinnal tunda Impeeriumi lääniisandate ülemvõimu. Vannuti truudust pealinnadele suunatud raskekahurite ähvardusel. Pandi maha garnisonide kaupa mehi imperaatorlikus mundris, Kosmoselaev- ja -Päike embleemina õlakutel. Vanad mehed panid seda tähele ja neile meenusid taas vaar-vaarisade ununenud jutud aegadest, mil universum oli suur, rikas ja rahumeelne ning seesama Kosmoselaev- ja -Päike valitses üle kõige."

 

Ja taas üle mägede. Peatus piiripunktis kujunes formaalseks - tülpinud piirivalvur, furaška kuklas, napsas paberi, laskis sellest silmadega üle ning viipas tüdinult - ah lihtsalt sõitke minema, gringod! Läksime. Kui nähtud Karabahhile mõtlen, siis ega vist ei viitsigi esmapilgul kohe tagasi tulla... Või siiski, vanale kultuspeedile "Agdam" nime andnud linnake jäi ju nägemata!
 

| Üles |

| Üles |

Peale piiripunkti keerasime autoninad Khndzoreski koopalinna peale. Savised rattajäljed looklesid logadi ja lapitud küladest läbi ja üle karjamaade Khor Dzor kanjoni poole, mille vastasnõlv koopalinna peidab. Gruusia koopalinnade kogemuse peale ma natuke pelgasin, et äkki Khndzoresk pole nii "ajalooliselt" või misiganes mõõdikute järgi "nii põnev", kuid pean tunnistama, et kui võib-olla traditsiooniliste UNESCO parameetrite mõistes (???) see koopaküla tõepoolest jääb alla näiteks Vardziale või Uplistsikhele, siis eile kogetu ületas neid oma pitoresksusega lihtsalt kordades. See on minu jaoks seni nähtust Armeenias olnud kõige ägedam kogemus! Võib-olla oma osa mängib Khndzoreskis ka see, et turistlik kasutajaliides on suhteliselt olematu, mistõttu mööda roigastest treppe kanjonisse laskudes ja üle külaseppade poolt kokkuklopsitud kõikuva rippsilla mahajäetud külakese poole minnes jääb aega näha ja tunnetada seda kohta selles sees olles, aga mitte läbi "vitriini" nagu see paraku enamuses sildistatud-viidatud-turvatud turistilõksudes kipub olema. Muutused on ilmselt paratamatud sealgi - Khndzoreski teed oli hakatud juba algusest "korda" tegema, mis tähendab seda, et võib-olla mõne aasta pärast on seal juba kõik muutunud. Ent praegu on seal "kõik päriselt korras", rikkumata nii nagu üks koht oma elu elab, kui inimene selle jätab. Eilne pärastlõuna seal, fantaasiamägede, koobaste, mägijõe ja õitsvate aasade vahel oli üks neist hetkedest, kus aeg seisab ka veinita.

| Üles |

"The historic cave village, located on the steep slope of a gorge, is comprised of both natural and manmade caves. At the inhabiting community’s height, some estimates suggest that population grew to as many as 15,000 people. Since many of the dwellings were carved out over and around each other, a complex system of ropes and ladders were required for people to reach many corners of the community. The village even had two churches and three schools. The cave dwellings were inhabited until as late as the 1950s at which point it is said that Soviet officials deemed the caves unfit and uncivilized, forcing the remaining villagers to leave".

 

...kirjutab Atlas Obscura. ...Tõepoolest, praegu neil radadel kõndides on raske uskuda, et ses külas tegutses mitu kauplust, kooli jne. Tegelikult ainsad jäljed, mis annavad tunnistust kadunud maailmast, on üks tsaariaegne kivist hoonevare ja XVII sajandist pärit kirik. Minekuks Stalini-aja lõpus oli ametlikult karm põhjus - nõukogude inimene ei peaks elama koopas (kuigi lääne mõistes suur osa tollasest proletariaadist elasid kui koopainimesed, ka meil, Eestis). Tõeline põhjus seisis ilmselt targu selles, et isoleeritud kaljukülas kardeti idanevat seemet, mis nõukogude robotinimese peaajus võiks iseseisvaid mõtteid kultiveerida ja see oli ohtlik! Niisiis kupatati vabad kitsekasvatajad turvalistesse nähtamatu okastraadiga piiratud paneelelamutesse. Kohtasime kiriku juures valvurit, kelle ülesandeks on hommikul uks avada ja õhtul kinni panna ning jälgida, et hulkvel lambad-lehmad pühakotta ei läheks. Saime temaga jutu peale, mees rääkis küla kadunud hiilgusest, kraamis oma soojakust välja vanad pildid ja viis ühe hoone varesse varju alla, kuhu ta on kogunud oma uitamistel mahajäetud külast leitud asju. Kui uurisime, miks nii vähe külast säilinud on, siis ütles ta, et kui 1950.-tel inimesed sealt jõuga minema kupatati, siis pakkisid nad kaasa kõik.  Kõik, see tähendab ka piirdeaiad ja majad. Koopad jäid aga alles ning neid kasutatakse paiguti hoiuruumidena tänini. Jalutasime ühele kanjoni kohal kõrguvale künkale. Päike, õied, mesilased, laululinnud. Väga, väga ilus koht!

| Üles |

Õhtu eel keerasime Tatevi teele. Tatevit teatakse läbi kahe asja: üks neist on Tatevi klooster ja teine Tatevi köisraudtee - Wings of Tatev. Viimane maailma pikima köisraudteena on ilmselt laiemas maailmas on rohkem tuntud, see on kantud isegi Guinessi rekordite raamatusse. Ja on ka põhjust.  Köisraudtee valmis 2010 a, selle disainis ja ehitas Austria-Šveitsi ettevõte Doppelmayr/​ Garaventa Group, mille käe alt on tulnud suur osa Euroopa köisraudteid, suusatõstukeid jms. See oma ligi kuue kilomeetriga on maailma pikim. Vaese riigi kohta on tegu üsna harjumatu luksusega.  Guiness World Recordsi lehelt võib lugeda:

"The tramway, designed by Garaventa (Switzerland), connects the village of Halizor with the secluded medieval Tatev Monastery, offering a spectacular journey across the Vorotan River Gorge. The design process and foundation work began in 2009, with the opening ceremony of the aerial tramway and the official launch of the Tatev Revival Project on 16 October 2010. The 5.7-kilometer aerial tramway is supported by three towers between its two terminals. One terminal is on a hill overlooking the village of Halidzor and the other is near Tatev Monastery, on the road to Tatev village. At top speed, the tramway will travel at 37 kilometers per hour and the ride will take approximately 11 minutes, with its deepest drop at 360 meters aboveground. Two cabins (each with the capacity to hold 25 people) will operate at once, travelling in opposite directions. There are six cables altogether (three per cabin, with two cables suspending and one cable pulling each cabin), each uniquely built for the specifications of this project."

 

Kuna aeg kiskus õhtusse ning maailmakuulus trammijaam oli juba suletud, otsustasime, et me ei hakka Halidzoris hommikut ootama jääma, vaid sõidame Tatevisse ja tuleme sealt siis õhutrammiga hoopis tagasi. Halidzorist Tatevisse viib mõnus mägitee, mis üle Vorotani jõeoru loogeldes algul laskub ja siis tõuseb serpentiinina taas mäkke. Dangerousroads.com mainis teed veel pisut aega tagasi Armeenia ohtlikuimate teede hulgas, millelt mõnda kurvi sirgelt võttes saanuks ca 500 m õhulennu korraldada. Kahjuks on see nüüdseks tuksi keeratud, lai paksude betoon- ja metallservadega asfaltlint on juba poole tee osas valmis ja Tatevi poolne ots valmib arvatavasti selle aasta sügiseks. Serpentiinid küll jäävad, kuid igasugune muu sõidurõõm on rikutud. Teed tuntakse ajalooliselt nn Kuradisilla (Satani Kamurj), ülikitsa kaljulõhe järgi oru põhjas, mille ette on täna ehitatud maanteesild. Vanasti käis sild üle lõhe, ilmselt mõnes kohas võis sellest kõvem mees üle hüpata, kuid häda sellele, kes juhtus serval libisema - 20...30 m vaba langust on kindlustatud, langemine lõpeb vahutava kitsa jõega, mis kihutab kitsas kanjonis edasi veel sadu meetreid.

Kuradisilla juurest võib leida veel ühe tasuta atraktsiooni - leige vee allika, kuhu iga huviline võib end sisse kasta. Proovisid meiegi uudishimulikumad näkid se's kaljuloigus ringi lobistada.
 

| Üles |

| Üles |

Parkisime autod hilises päikeseloojangus Tatevi kloostri väravasse kabrioletiks ümber ehitatud sapaka kõrvale. Vaade oli hunnitu: päike punetas iidsetel kloostrimüüridel, mille taga kadus sinisesse hämusse üüratu Vorotani jõeorg. Nännimüüjad pakkisid omi kodinaid kokku, meie saabudes küll mõni peatas oma tegevuse korraks lootusrikkalt käega viibates, kuid jätkasid meie ignorantseid nägusid nähes pakkimist. Sammusime kloostrimüüride vahele, kus peale meie askeldas ringi vaid üks elatanud nunn, kes sulges luuke ja kustutas tulesid. Kui vaatasin nõutu näoga ringi ja küsisin, et kas neil nüüd on kõik suletud, ütles ta, et ei, mitte, ma võin igale poole minna, kuid süüdaku ma ie elektrituled hämarates ruumides ja kustutagu need ka enda järelt. Seda oli kergem öelda kui teha, sestap piirdusin loomuliku päevavalgusega, niipaljukest kui seda veel järel oli. Me oleme näinud siin maal juba päris mitut kloostrit, kuid Tatevi klooster on siiski eriline. Esiteks juba selle asukoht (no tegelikult on nad kõik maastikku väga hoolikalt sobitatud, kuid Tatevi skoor oleks kümne punkti skaalal 11). Peale Haghartsini mõtlesin ma, et on raske leida maalilisemat kohta ühele pühakohale, kuid tundub, et ma eksisin. Tatevis mõni kinnisvarahai näriks ilmselt hea meelega oma parema käe otsast, kui saaks selle mööndusega kloostri kõrvale mäeveerele näiteks hotelli ehitada. See oht ilmselt on üsna reaalne, sest köisraudtee on juba ehitatud - selle näol loodud esimese klassi turistilõks ja ilmselt varem või hiljem toob see kaasa huvi ja nõudluse ka suurema hotelliehituse järgi. Praegu ent tukub klooster jumala rahus ühe maailma ilusama oru nõlval. Siinjuures tuleb au anda Šveitsi inseneridele, kes Tatevi köisraudtee kavandasid - kloostri juurest selle monstrumi konstruktsioone ei hooma, kuigi trammijaam jääb üsna kloostri lähedale. Ka oru üle rippuvad trossid jäävad pigem märkamatuks. Klooster ise aga on üks paremini ja terviklikumalt säilinud kloostrikomplekse Armeenias. Säilinud on kaitsemüür, munkade eluasemed ja igapäevased eluruumid, piiskopi residents ja loomulikult mitu kirikut. Tatevi klooster oli pühendatud Pühale Eustathiusele, kes olnud Taddeuse õpilane. Juudas Taddeus oli üks kaheteistkümnest Jeesuse jüngrist (teda ei tohi segi ajada salgaja Juudas Iskariotiga), kes koos Nathanieli ehk siis Püha Bartholomeusega tegelesid esimeste kristlastena misjonitööga Armeenias. Seetõttu on Taddeusest saanud ka Armeenia kaitsepühak. Ühe versiooni kohaselt Bartholomeus leidis Armeenias ka oma otsa, kus ta kohaliku kuninga tellimusel pea jagu lühemaks tehti. Taddeus jõudis aastal 65. Beirutisse, kus ka tema pea otsast löödi. Eustathius käinud Taddeusega koos ja jätkanud hiljem Armeenias tema tööd. Selle mälestuseks pühendatud ka Tatevi klooster talle. Põneva faktina võib välja tuua selle, et kuigi Gregorius Valgustaja on pühamees, keda sarnaselt näiteks Püha Ninoga Gruusias peetakse nö ametlikuks maa kristianiseerimise sümboliks riigis, siis Taddeust ja Barholomeust aktsepteeritakse ametlike kristluse toojatena maale.

Tatevi klooster on üks Armeenia vanimaid, selle arhailisemad osad pärinevad VI sajandist, enamus tänaste säilinud hoonete kehanditest on valminud IX-XI sajanditel. Nagu paljud teisedki kloostrid, käis ka Tatevis vilgas elu. Ent erinevalt paljudest teistest kloostritest polnud Tatevis rahapuudust - maksustati omal ajal ümbruskonnas päris kopsakat ala - siis kujunes kloostrist kõige suurem keskaegse Armeenia teaduskeskus. Advantour.com kirjutab:

"In the 13th-14th centuries, the monastery prospered. During this time, Tatev University was the largest centre of philosophy and science of medieval Armenia. Students studied philosophy, theology, physics, mathematics, astronomy, medicine, architecture, history, grammar, literature, calligraphy, music, and painting, for an average of seven to eight years. The library held 10,000 manuscripts, all of which were destroyed in a single day during the Mongol invasion in the 13th century."

 

Ma ei hakka siinkohal täpsemalt kirjeldama kõiki kolme-nelja kirikut ja muid ehitisi - need on imposantsed ja peaaegu rikkumata, paatina on suuresti maha kaapimata või on seda tehtud suhteliselt vähevägivaldsel moel. Pigem kujunes õhtu elamuseks jumalateenistus, kuhu õuel askeldav nunn ennist rutanud oli. Sattusin õhtupalvusele pooljuhuslikult Gregori Valgustaja kirikus, kus peale elatanud nunna viibis veel kolm inimest: papp, tema abiline ja mina. Mina, tõsi, hoidsin ukse kõrval madalat profiili ja kuulasin lihtsalt kümmekond minutit papi laulu ja leelotamist; ma ei saanud loomulikult sest midagi aru, ent see mediteeriv hääl kõlamas iidsete võlvide all oli ajatu, nagu ajalift, kui mitte just mõnda roomaaegsesse kodakirikusse, siis tagasi keskaega vähemalt...

| Üles |

Kirikust lahkudes jäi silma üks naljakas sammas, mille tippu ehtis väike rohmakas skulptuurigrupp. Pidasin seda esialgu mingiks basseinikaunistuseks, ja eriti tähelepanu sellele ei pööranud, kuid hiljem "väärt allikatest" tuge otsides sain teada, et tegemist on hoopis kristlaste eelse puuslikuga, mis siis tuhat aastat tagasi kristlastele sobivaks tuuniti. Tsiteeriks taaskord Advantour.com-i:

"One of the most unique monuments is a column called Gavazan. This was originally a pagan monument, built to line up with Orion’s Belt on August 11, when Armenians used to celebrate the New Year. This date is special, since Orion’s Belt is perfectly vertical on this date. When the column was rebuilt in 904, religious figures explained that the three stars of Orion’s Belt represented the Holy Trinity, though the pagan history was hard to miss."

| Üles |

Leidsin näljased kaasreisijad resigneerinud ilmel istumast kirikuõuel vana puu all. Aega poldud raisatud niisama, kõiketeadva kuugli abil oli leitud juba rida öömaju, mille hulgast valimise lihtsustamiseks võtsime vastu otsuse, et sõidame neist kõige lähemasse ja kui see ei sobi, siis otsime uue. Bacchus tahtis ent nii, et tolmustel tänavatel kruiisides avastasime juba esimesel mudasel tänavaristil lakoonilise nimega peavarju - "Tatev B&B". Esimese põgusa pilgu peale võitis koht kohe enamuse südame. BjaB nagu ikka, kuid asja hingeks oli vanahärra, kes tegelikult ise majutusteenusega otseselt ei tegelenud (sellega asjatas pigem noorpere), kuid tema leidis meis endale seltskonna, kellele külalislahkelt õunapuskarit ja granaatõunaveini pakkudes sai ka endale ühe švipski lubada. Peale esimesi šotte läks elu keema, perenaised alustasid õhtusöögi ettevalmistamist, meile anti lauale ooteaja lühendamiseks jumalikku niisama punast ja granaatõunaveini. Saime korda ajada ka ühe pool päeva peavalu teinud asja - remontida Dusterit. Nimelt ripendas ja kolises selle põhjakate - korduvalt tekkis mure, et mõnel halvemal teel, aga nende puudust siin riigis ei ole, võib see kuidagi pihta saada ja lõplikult alt lennata. Vanataat ajas ööbimiskoha õuele ehitatud kanalilt maha vana Volga, Mart kärutas Dusteri selle asemele ja MacGywerite tandem koosseisus Tanel-Mart lahendasid järgneva veerand tunniga selle pisukese probleemi. Au ja kiitus! Eileõhtune öömaja pakkus ka täit rahuldust kõigile nutihoolikutele - leviprobleeme ei olnud, mistõttu nii mõnigi tšattis kodustega üle näoraamatu videorakenduse. Näitasin minagi läbi arvutiobjektiivi printsessidele kodus ehapunas hõõguvate lumiste mägede tippe ja meie öömaja paradiisiaeda.
 

Serveeritud õhtusöök oli lihtsalt super! Kanti ette kogu Armeenia köögi parimad palad ja juurde ikka sedasama jumalate nektarit - granaatõuna veini ning lisaks ka ülihead punast viinamarjaveini. Peremehe pealekäimisest hoolimata jätsime kuuekümnekraadise õunapuskari (aga maitses see üsna sarnaselt mõnele külakalvadosele kusagilt Normandia kolkast) targu hilisõhtusest programmist välja.

* * *

Hüva. Said märksõnad kirja, küll Tartus tuunin teksti. Šašlõkivaagnad kanti peale kolmveerandtunnist ootamist lõpuks ometi ette ja auravad laual, aeg hambad sisse lüüa, enne kui teiste hambad teevad puhta vuugi. Peale sööki edasi siis ilmselt Sisiani, õhtul vast saab kirjutatud tänasest.

Maantee M-3 viib Shakist Arenisse taas üle mägede. Tee kõrgeimaks punktiks on Vorotani kuru - 2344 m. Kardan juba end korrata, ent taas läbisime mitu tundi hingematvaid vaateid. Ainus jõle pilt avanes tegelikult kurul, kuhu kuru tähistamiseks on maantee äärde püstitatud üüratu ja naljakas kaadervärk - nn Syuniki maakonna värav.

| Üles |

No, ja loojanguks olimegi Arenis.
 

| Üles |

| Üles |

Siinkohal peatuks korraks eelneva tsitaadi lõpus mainitud kunstnik-arhitekt-skulptor Momikul. Ta on üks väheseid keskaegseid kunstnikke, keda Armeenia kloostrite-loos üsna hästi teatakse. Peamiselt tegutses ta Areni piirkonnas, suurem osa tema kivitööst asubki Noravankis ja Areni katedraalis - viimast nägime kaugvaates kaljuseina tipul loojangusse vaatamas Arenisse sisse sõites, ent just ristikivide taidurina on ta arvatavasti märgid maha jätnud ka mujale Syuniki maakonda. Lisaks ristikividele, ja võib-olla isegi ristikividest enam, teatakse teda andeka piibliillustraatorina. Tema tehtud piltidega piibel valmis1302. a. Areni kirikus, pragune piibel vist asuda permanentsel väljanäituse kusagil Viinis. Miks ma sellel siin peatun... Noravanki külastuskeskusse on sisse seatud Momiku muuseum, kus lisaks ristikividele - aga neid on täis ka kogu kirikute ümbrus seal - saab vaadata Momiku piibliillustratsioonide koopiaid. Väärib poolt tundi seisatamist - tõsijutt - nagu Armeenia Giotto. Lihtsalt lahe! Muuseumi üheks "pärliks" on kindlasti ka vitriinid keskaegse kunstniku töövahenditega, sealhulgas erinevate taimede, mulla, metalliühenditega jne, mille töötlemisel saadi värve maalimiseks paberile või freskodele.

| Üles |

Noravankist jään mäletama ka koobast kiriku õuel. Tegemist oli uruga, mis laskus mõne meetri sügavusele maa-alla tillukesse pimedasse kambrisse, kuhu inimene sai peituda rahus palvetama. Kuigi ma kahtlustan, et sinna koopasse võidi sulgeda ka mõni munk järele mõtlema mõnepatuteo üle. Kui seljakott selga jätta, siis sinna sisse- ja väljasaamine muutus üsna tõsiseks väljakutseks.

 Ahjaa... Noravankis sain vastuse ka seni läbi kogu reisi kummitanud küsimusele - miks ja mida tähendavad lugematud pisikesed ristimärgid külastatud kirikute välisseintel, mõnes kohas oli neid näha ka kiriku eeskojas ning mujalgi. Mõnel pool oli neid rohkem, mõnel pool vähem, mõned suured, mõned väiksed, sageli oli neid seinel sadu... Kui seda küsisin ühelt proualt Haghspati kloostris Loris, ütles ta, et need ristid on teinud meistrite õpilased. Kuna meie mõlema võõrkeelne kommunikatsioon oli nagu ta oli, arvasin, et ta peab silmas ehitusmeistreid ja  nende õpilasi. Olin seepeale nagu päris imestunud - et kui palju neid arhitekt-kiviraidurite õpilasi siis olema pidi!? Tegelikult kraapisid riste müüridesse palverändurid, kes sellega kinnitasid oma kohalkäimise fakti pühas kohas (a la mina olin siin). Aga kuna kirjaoskus 1000 aastat tagasi ei olnud igapäevane luksus, siis kraabiti (või lasti meistril raiuda kivisse) märk, mida teati ning mõisteti - rist. Kuna kloostrid tollal rajati reeglina kellegi/millegi püha ja külastamisväärse märkimiseks ning palverännak oli ühe korraliku kristlase elu üheks oluliseks osaks, siis seletab see palju paremini seda massilist risti-graffitit. 

| Üles |

Et Momiku muuseum võttis siiski teatud aja, siis Mardiga parklasse jõudes leidsime eest juba haigutavad ja tüdinud argonaudid, kes kibelesid tagasi Arenisse, et "sukelduda" Armeenia veinimaailma. See tähendas Areeni koobast ning piirkonna üht suurimat (vähemalt interneti müügipresentatsiooni järgi) veinitööstust.

Areni koopaparklasse jõudes oli see ummistunud turistibussidest: kõigile tahetakse näidata maailma vanimat veinikoobast, maailma vanimat sandaali ja kohta, kust leiti kolju, mille küljest avastati maailma vanim ajutükk. Viimane fakt, ilmselt maiuspala kõigile maagidele, sortsidele jt nekromantia-praktikutele, käib läbi olulise märksõnana pea kõigist Areni koobast tutvustavatest materjalidest. Ostime piletid venekeelse giiditeenusega. Kutt, kes meiega pidi koopasse tulema, laskis jalga juba väravas. Tegelikult võinuks seda, et tast giidina asja pole, tema tagi, tossude ning põlvist lotendavate triipudega dressipükste järgi eeldada juba pileteid hankides, aga eks takkajärgi ole ikka hea tark olla. Sestap liikusime Hepaistose vallas edasi evakuatsioonimärkide järgi haakides end lõpuks sappa ühele pensokate grupile, keda giididti nagu kord ja kohus inglise keeles. Ega siin midagi väga pikalt rääkida ole. Koobas nagu koobas ikka  - tegelikult on see koobaste süsteem -, funktsionaalselt välja valgustatud, elementaarselt ligipääsetavaks tehtud (mis ei tähenda, et trepid jm taristu ka kuidagi esteetiliselt läbi mõeldud oleks), osaliselt aga ka suletud, sest väljakaevamised on alles täies hoos. Areni 1 koobas on üks paljudest siinsetest koobastest, mis labürindina on uuristet' Arpa jõekanjoni kaljudesse. Nagu kuulsime, võib eelajaloolisi leide välja tulla ka teistest koobastest - seni pole neid siin keegi lihtsalt uurinud. 2007.a leiti Areni 1 koopast hulk kiviaegset nodi, sh maasse kaevatud veininõud - karas'id, nagu neid siin nimetatakse, mis teadaolevalt on maailma vanimad säilinud (siis ca 5900...6000. a tagused) veinitegemise tunnistajad. Seega on tõestatud, et Arenis tehti veini juba ligikaudu 1000 aastat varem kui Egiptuses ning seega on nii egiptlastele kui grusiinidele veiniajaloo top kümnes koht kätte näidatud. Leiti ka sandaal, mille uurimine andis tulemuse, et see on lausa üks väga vana sandaal, pärit vähemalt pronksiajast ja arvatavasti tallas selle omanik mainitud jalanõuga viinamarjadest mahla välja. Kahjuks ei pole leitud seni sandaali paarilist...

Nende teadmistega relvastatult suundusime tagasi Arenisse, et degusteerida "Areni Hin Wine Factory" tootevalikut. 

| Üles |

| Üles |

Netilehtedelt Areni veinitootjate kohta infot otsides koorus välja üks pisike probleem: nimelt Hin Wine ja Areni Wine Factory paiknevad kõrvuti. Et Hin'i maja on suurem, siis pildistavad kõik seda ja ekslikult panevad vale pildi ka teise tehase info juurde. See tekitab kahetimõistmisi ja nii juhtus ka meiega. Tegelikult oli mul plaan külastada just Areni Wine Factoryt, mis klassikaliste veinide kõrval toodab ka granaatõuna-, aprikoosi-, õuna- jm puuviljaveine. Hin on klassikaline Vana-Euroopa traditsioone järgiv veinitootja. Tõele au andes polnud veiniretk Hini tehases ka halb - väljapeetud proua juhatas meid käbi keldrite, viinamarjapressimiskoja, laagerdamiskoja, pudeldamis- ja sildistamiskoja rääkides oma toodangust ja Armeenia veinist, ent eks olen seda juba ka siin-seal varem näinud. Ka degusteerimine toimus klassikaliselt: laual oli neli veini ja juustuvalik. Proovida anti Rosed, Voskehati (valge) ja Arenit (punane), viimast siis kahes erinevas vanuses. Võrreldes eelmise õhtuga sillerdas klaasides sootuks teine kvaliteet. Rose tundus maitselt kõige kahvatum, kuid valge ja punane jätsid väga hea mulje. Armeenias on vana veinimaana omad viinamarjasordid, neist olulisemad ongi Vosekhat, Areni ja Khndoghni. Viimased kaks on punased, Khndoghni on pigem Karabahhis ja Kagu-Armeenias levinud punane. Muidugi on sorte rohkem, kuid need kolm on peamised. Näiteks Areni nime all müüakse sageli mitmete kohalike punaste sortide segusid, tundmatud ei ole ka läänes tuntud sordid, eriti valgete sortimendis Voskehati kõrval. Armeenia veinitraditsioonile tegi (nagu tavaliselt ja nagu igal pool) suurt kahju nõukaaeg, kui võimendati bränditööstust, mistõttu ka viinamarjakasvatus orienteeriti ringivastavalt sellele. Seepärast ka traditsiooniline maa-alustes amforates veinitegu, nagu see on suudetud elus hoida Gruusias, on saanud Armeenias meile veinituuri teinud proua sõnul pigem väheste hobiveinitootjate südameasjaks - suured tegijad teevad praktiliselt kõik veini lääne meetodil.

Vaatasime kella. Teise veinivabrikusse polnud aega ja ka viitsimist enam minna, sestap hüppasin nende värkstoast läbi, et uurida, ega neil midagi põnevat külmkapist kaasaostmiseks ole. Oli...

| Üles |

Võtsime suuna tagasi põhja poole, kaugemaks sihiks Armaghani vulkaan, lähemaks sihiks Selimi kuru. Seekord veeresime M10-l Arenist põhja poole. Tõus Selimi, õigemini Vardenyatsi kurule, pakkus kilomeeter kilomeetri järel üha uhkemaid vaateid. Kurule, aga selle kõrgem koht maanteel on 2410 m, jõudmist olnuks raske maga magada. Ühel hetkel tekkis tunne, et ei tea enam, millises suunas pead pöörata - igalt poolt avanesid suurejoonelised postkaardipildid. Tsiteeriks siinkohal dangerousroads.com-i:

"The road encompasses miles of stunning views through twisty hair pin corners, high elevations and steep grades. The pass was formerly known as Selim Mountain Pass, but the name was changed recently. According to the governor of Vayots Dzor province, Edgar Ghazarian, the name changed "...because ‘Selim’ name is often used in the press, electronic mass media, tourist guides and reference books when the matter concerns a mountain pass, a caravanserai, etc. After consulting with historians, it became clear that Selim is the name of a person, rather than a place. This foreign barbarian was only famous for his evil deeds and destruction he caused.Our picturesque sites and historic monuments should not be linked to his name. I want to inform everyone that changes were officially made in the place names, with Selim mountain pass renamed Vardenyats mountain pass and the Selim caravanserai renamed Orbelian’s caravanserai”. The road is dangerous because the extreme weather: blizzard, strong winds, fog, low visibility, black ice on some road sections and danger of avalanche are common."
 

| Üles |

Ausalt öeldes tahaksin ma teada, kes oli see Selim, kelle nimi tema tegude pärast kunagi kaues ajaloos võeti ära kurult ja karavanserailt, mis asub kurust kilomeetrikese põhja pool. Kuna nimemuutmisavaldus on mõne aasta vanune, võib arvata, et tegu on kas türklase või aserbaidžaanlasega. Karavanseraid teatakse tegelikult rohkem selle ehitaja, prints Chesar Orbeliani nime järgi, kes üle mägede minevatele karavanidele selle 1332. a ehitada laskis. Karavanserai asukoht on võimas: see annab oma vaadete poolest silmad ette mitmele seni nähtud kloostrile. Karavanseraist endast on alles üks kivist tiibhoone, mis, kui meie sinna sisse astusime, oli poolest saadik täis veel sulamata lund. Imposantne võlvitud ruum ise on pime, seda valgustavad vaid augud katuses. Külgedel võib näha kaarekujulisi nišse, kus väsinud teelised kaugetel aegadel peavarju said. Tiibhoone eesruumi sees asub raidkiri, mida ma siinkohal sõber kuugli abiga tahaksin kindlasti tsiteerida:

"In the name of the Almighty and powerful God, in the year 1332, in the world-rule of Busaid Khan, I Chesar son of Prince of Princes Liparit and my mother Ana, grandson of Ivane, and my brothers, handsome as lions, the princes Burtel, Smbat and Elikom of the Orbelian Dynasty, and my wife Khorishah daughter of Vardan and ... of the Senikarimans, built this spiritual house with our own funds for the salvation of our souls and those of our parents and brothers reposing in Christ, and of my living brothers and sons Sargis, Hovhannes the priest, Kurd and Vardan. We beseech you, passers-by, remember us in Christ. The beginning of the house took place in the high-priesthood of Esai, and the end, thanks to his prayers, in the year 1332."

Jah, tänud Sulle ja Su sugulastele, Chesar, selle kauni ja mõtliku hetke eest! Veetnuksin isegi selles majas öö, veedaksin ehk tänagi, kuid kardan silmapiiri serpentiinipidi ülesiguvaid turistibusse vaadates, et magamiseks on see koht kuni hiliste tundideni ilmselt liiga rahvarohke.

| Üles |

Armahgani mägi kõrgub rohelise koonusena Armeenia kohta näiliselt suhteliselt tasasel maal, moodustades Gekhama mäestiku ühe idapoolsematest eelpostidest. See hakkas paistma peale kuru juba kilomeetrite kauguselt. Armahgan pole kaugeltki mitte ainuke kustunud tulemägi Gekhama mäestikus; kui õhtul Garni poole sõitsime, jäi neid vasakusse poorti tosinate kaupa. Armaghani absoluutkõrgus on 2811 m. Sinna otsa viib autotee, Madinast algav savine kahe rattarööpaga traktoritee mäe otsa algab kusagilt 2280 m pealt, seega tõusu tosina kilomeetri kohta on omajagu. Dangerousroadsi järgi on tee keskmine kalle üle 9%, kuid lõiguti ka suurem. Gekhama mäestik on saanud oma nime ca 4800 aastat tagasi elanud legendaarse Armeenia kuningriigi viienda põlve kuninga, Gekhami järgi. Gekhami kohta räägitakse, et ta olnud Armeenia Kalevipoja, Ara Ilusa (Ara Geghetsik) vanaisa. Kui pealiskaudselt süveneda aastatesse, siis tekib netirefereerijal kohe hulk küsimusi, kuid see selleks, sest ma tahtsin tegelikult hoopis ümber jutustada ühe ilusa Armeenia legendi. Nimelt kohtunud kunagi kuningas Araga Semiramis - toosama, kellele tema mees, Assüüria kuningas Šamšiadad V, olevat rippaiad ehitanud. Ara olnud jumekas härra, mistõttu kuninganna armus temasse. Kahjuks jätkus kuningal rumalust naaberriigi kuninganna käsi tagasi lükata, tegelikult isegi lausa mitu korda, mispeale daam solvus hingepõhjani ning alustas sõda eesmärgiga uhke kuningas elusalt kinni võtta. Varsti seisidki väed vastamisi teisel pool Gekhama ahelikku. Armeenlased said lüüa, kuningas viimaste väeriismetega piirati sisse. Semiramis andis käsu kuningas viivitamatult vangistada. Algas uus verevalamine, sest kuninga kaitsjad panid vahvalt vastu. Ründajate hulgas olnud ka üks Semiramise armukestest, kellel olnud toimuvast süda väga täis (huvitav, et abikaasal oli kama?... või oli viimane äkki surnud?). Et asi oma kasuks pöörata, mürgitas ta nooled ja haavas Arat. Mida ei suutnud nool, viis lõpule mürk. Lõpuks olid armeenlased kõik tapetud. Kui siis Semiramis kohale jõudis ja teada sai, mis toimunud, laskis ta sõduritel otsida Ara surnukeha, et meest viimast korda vaadata. Ükski toodutest polnud Ara ja kuninganna nuttis ja nuttis ja ei jõudnud ära kahetseda. Ühe versiooi kohaselt siin lugu ka lõpeb. Kreeklased ent pajatavad, et lõpuks keha leitud ja kuninganna lasknud viia selle kindlusetorni, nagu tollal tulekummardajatel surnud kangelastega tavaks olnud, ning püüdnud meest ellu äratada. Vana-Kreeka allikate järgi Mithra, Sraosha, ja Rashnu (hinge saatuse üle otsustavad jumalad zoroastrismis) halastanud talle ja mees tulnud surmavallast tagasi. Kristlike kirjameeste versioon lõpeb kurvemalt - kuningas jäi surnuks mis surnuks... Selline armastuslugu koorus siis välja Armaghani mäega seoses.

| Üles |

| Üles |

Armaghan on tegelikult tõeline drive-in vulkaan: selle tippu saab autoga, tippu jõudnult saab teha tiiru ümber kraatrisse tekkinud Kari järve, peatuda vanale pühakohale peale ehitatud 2009. a valminud Armahgani kirikus ja siis alla tagasi sõita. Eks olnud meiegi plaan selline. Läksime aga julgesti tald põhjas Madinast peale, tolmupilved järel. Inimesed oma põllulappidel tee ääres panid kartulit ja tegid muid aiatöid. Mõned neist vaatasid imestunult meile järele. Tee üles kujunes meeleolukaks ja meie autodele kohati pisut ülejõu käivaks, kuid me liikusime siiski. Võisime ehk olla jõudnud poole peale, kui kordus eelmise päeva kaljujooniste retkel: lai lumevall tõkestas taas tee. Proovisime esimesest vaalust mööda sõita - see isegi õnnestus, kuid saja meetri pärast oli teel teine, palju kõrgem ja kahjuks möödapääsmatu. Ülal nägime üht UAZikut ukerdamas, ent ilmselgelt meie autode jaoks olnuks proov püüda kusagilt saviselt-kruusaselt rusuvallilt lõigata üsna rumal tegu. Peatselt saime sellest ka väga kainestava tõestuse.

Pärast pisikest arupidamist jagunes seltskond kaheks - kaks kolmandikku asus mäest jalgsi üles rühkima, et ikka tipus ära käia. Mõned laisemad, sh ka mina, jäid alla tšillima. Päikeses olesklemisele ent tuli peatselt lõpp. Nimelt proovis Heiki siiski meie Kiaga üht lumevalli ületada. Proov oli 86% ulatuses edukas. Veel pisut ja see õnnestunuks, kuid siiski ootuspäraselt jäi linnamaastur vaalu viimase kolmandiku peal lumme kinni... Põhi toetus lumele, rattad kaapisid tühja. Järgneva tunni kaevasime veinipokaali, kruuside jm käepärasega käepärasega lund, tungisime rattaid ükshaaval ning tassisime kive rataste alla, et lumevaalult liikuma saada. Kui teised muljetega ahhetama panevatest vaadetest tagasi jõudsid, olime just auto välja saanud. Mul oli selline tunne nagu oleksin ka ise mäe otsa roninud.

| Üles |

Et meie tänaseks öömajaks olime seadnud Garni, mis jäi Armaghanist teisele poole Gekhamat, siis loogiliselt saatsid kõik gepsud sinna esimese valikuna mööda suurt maanteed üle Jerevani. Samas näitas alternatiivina vähemalt kolme kitserada üle mägede, mis nii ajaliselt, kui distantsilt pidanuks olema asjalikumad. Seega trotsides silmapiiril paistvate lumiseid kurusid tegi lauskmaamehe raudne loogika oma valiku. Täiendasime varusid Madina külapoes ning valisime kitseradadest suurema. Sellega algas järjekordne offroad käänulisel-kivisel vankriteel, mis kilomeeter-kilomeetri järel järjest hullemaks läks. Suurtesse rämpsuhunnikutesse mattunud kummituskülad jäid seljataha, paksus valges lumes mäeharjad roomasid aeglaselt lähemale. Neid nähes hakkas närima kahtlus - no näitab ülepääsu 3100 m peal, senini on lumi hiljemalt 2800 peal tee sulgenud - miks peaks me sealt läbi saama? Kõhklused katkestas üks lambakarjus, keda juhuslikult kaugel karjamaal kohtasime. Mare läks tegi mehega juttu. Karjus osutus umbkeelseks, kuid rahvusvahelises viipekeeles esitatud küsimuse peale, kas autodega üle mägede saab, vaatas mees mõtlikult Maret ja autosid ning tegi üheselt arusaadava  žesti: pani lahtised labakäed risti - "ei" poleks ka puhtas eesti keeles saanud selgemini öelda. Pöörasime otsa ringi. Demokraatliku hääletamise teel meie autos otsustasime valida nõrkadele mõeldud kiirteevariandi, Dusteri seltskond otsustas proovida järgmist kitserada. Tund aega hiljem, kui nautisime ühes boksipeatuses vaateid peegelsiledale Sevanile, saime telefonikõne, milles teatati, et ka teist üleminekut tõkestab lumi. Isegi Dusteri kangekaelne piloot pidi alla vanduma looduse stiihia ees (või oli sunnitud alluma crew algavast mässust tingitud survele) - igatahes sealt teatati otsustavalt, et nad nüüd tulevad alla maanteele.

Edasi, kuni Garnini kulges tee kui kuld, akna taga vaheldumisi imeline Sevani peegelpildid, Gekhama vulkaanid, Metsamori tuumajaam, Jerevani Lasnamäe ja lõpuks hunnitud vaated Araratile.

| Üles |

Garnisse jõudsime traditsiooniliselt loojangul. Öömaja otsides hakkasid tunda andma turistilõksu ning lähedal asuva pealinna mõjud - ühe suurima turistimagnetina selles linnakeses ju ööbimiskohti on, kuid nende hinnaklass on kõrge ja paljud olid, vähemalt täna õhtul, ka hõivatud. Ühel kõrvaltänaval märkasime mingit BjaB-d, see oli iseenesest vaba, kuid lähem tutvus tubadega peletas mõtte ööbimisest selles. Õnnelikul kombel ent hakkas silma sadakond meetrit eemal veel üks silt ja siin me nüüd oleme. BjaB nagu nad ikka on, kuid ühe erinevusega: hetkel istume terrassil, mis ripub Azati jõe kanjoni serval nautides privavaadet Garni vapisümbolile - Garni templile. Vaade templile avaneb tegelikult ka minu toa aknast, kuid vaadata seda, kuidas lustvalgustus hämarduvas õhtus templi seintel etendust annab, siit, veini ja dolmaade kõrvalt, on hoopis mõnusam. Sellist vaadet ei suuda pakkuda ka mitmetärnihotellid kesklinnas. Ka tänase öömaja aed näib paradiisiaiana - pisukese kiiksuga, nagu neil need asjad siin ikka käivad, kuid armas oma hiiglasliku väligrilli, leivaahju, naljakate paviljonide, pergolate ja purskkaevuga siiski. Võtsin välja hetk tagasi pliiatsid, et midagi sest ilust püüda skitsida... Ainult üks asi tundub hetkel meepotti tõrva tilgutavat. Nimelt tellisin granaatõunaveini. Toodigi, kuid see ei ole see, mida ma lootsin. Pudelisse on villit' kangestatud vein, mis maitseb maitseb nagu liköör. Oo Bacchus, andesta! Daam, kes meid teenindab, on päris ilus, kuid kahjuks natuke umbkeelne ja lisaks ka pisut pikkade juhtmetega. Minu pretensiooni peale veini osas ütles ta, et muud tal pakkuda ei ole. Ma hästi seda ei usu, vaid probleemiks on see, et lauale toodud vein on juba avatud, mis siis sellest saab... Ka külma õlut oli tal vaid viis pudelit varuks. No mis teha. Toit on tellitud, varsti saab šašlõkki ja dolmaad, joonistan nüüd pisut.
 

| Üles |

Mart vihastas ja läks tühja kõhuga magama, Heiki põhimõttelise inimesena jäi endale kindlaks ja sai toidu lõpuks peale keskööd. Mina ei viitsin'd õhtusöögi grande finale't oodata. Jätsin mingil hetkel enne keskööd härrad maailmafilosoofilistel teemadel õlle kõrvale vestlema ja veetsin tunnikese juutuubist "Miminot" vaadates - on see ju üht tegelaskuju pidi ka Armeenia kultusfilm.
 

* * *

P.S. Hommikusöögiga oli siiski kõik kombes. Daam toimetas endiselt aegluubis, kuid ülejäänu kannatas kriitikat. Huvitavat moosi pakuti siin lavaši kõrvale...

Niisiis...  Grigor Lusavorich sündis Kapadookias rikkas ning võimsas perekonnas. Tema isa, Anak, tappis Pärsia valitseja tellimusel Tiridat III isa, Kosrovi. Armeenlaste kättemaks oli vali ning  kõik Lusavorichid tapeti, ellu jäi vaid Gregorius, kelle majahoidja oli jõudnud enne mõrtsukate saabumist ära peita. Gregorius sai kristliku kasvatuse ja ristiti. Poiss oli andekas ja tark, mistõttu jäi ta silma kuningameestele ning võeti lõpuks teenima Tiridat III õukonda, kus temast sai kuninga nõunik. Kuningale ei meeldinud Gregoriuse usk, kuid esialgu polnud sellest suurt probleemi. Probleemid tekkisid siis, kui Gregorius keeldus osalemast viljakusjumalanna Anahita (Pärsias kummardatud jumalus) riitusel. Karistuseks meest piinati ja pandi trellide taha, et ta oma usuküsimustes selgusele jõuaks. Paraku aga jõudis kuninga kõrvu kuuldus et Gregoriuse isa tappis tema isa, mistõttu kuningat valdas raev - Gregorius sai korralikult peksa ja ta visati praeguse Khor Virapi kohal asunud lossi keldrisse surema; kuningas unustas pea mehe eksistentsi täiesti. Ent tänu ühele kristlasest leskprouale, kes aastaid mehele toitu ja vett viis, jäi Gregoriusele hing sisse. Läks mööda 13 aastat. Juhtus nii, et Rooma keiser Diocles otsis ilusat tüdrukut, keda naida. Pea leitigi sobiv kandidaat - Hripsime, nunn mite kaugel Khor Virapist, Püha Gayene kloostrist Etchmiadzinis. Viimasele keisri plaan ei meeldinud ja ta põgenes. Neiu kuulutati tagaotsitavaks ja ei läinudki palju aega, kui Tiridades III põgeniku tabas. Tridadesele meeldis noor daam ja ta ei toimetanud neiut edasi Rooma. Kuningas palus hoopis ise kena nunna endale naiseks, kuid see keeldus. Kuningas proovis kurjaga, sai ta ikka korvi. Kuna neiu osutus kasutuks, siis poos ta tüdruku üles. Kuningas laskis omas raevus tappa ´karistuseks ka hulga teisi nunnasid samast kloostrist, kuni läks peast täiesti segi. Ent hädas polnud mitte ainult tema, vaid igasuguseid jamasid hakkas juhtuma õukonnas ja terves kuningalinnas - Artashatis siis (muistse Artasathi asukoht jääb Khor Virapi kloostrist pisut loodesse). Lõpuks nägi kuninga õde, Khosrovidhukt, unes, et maa-all kongis istub mees, kes saab kuninga hullusest päästa. Kuninga õde laskis Gregoriuse maa-alt välja tuua ja kuninga ette viia. Kuningas paranes, kahetses kordasaadetut ja jamad lakkasid. Tiridades võttis vastu ristiusu ja pühendus Armeenia rahva ristimisele. Mis sai edasi? Mark Cartwright kirjutab (ancient.eu):

• #Garni

• #Temple of Garni

• #Alexander Sahinian

• #Tiridates I of Armenia

• #Garni Gorge

• #Geghard

• #whc.unesco/ /960/

• #Hor Virap

• #Khor Virap

• #Gregory the Illuminator

| Üles |

 
Selle reisikirja lõpetamine on jäänud venima. Vahepealne aeg mahutab juba uusi muljeid mitmest muust kohast, mistõttu Armeenia tundub juba kauge ning pisut ähmasena. Hetkelgi olen Poolas... Aega tõmmata sellele reisikirjale kriips alla. Lugesin niisiis kirjapandut parandasin ja täiendasin, kus vaja. Nii see sai...

* * *

Tagasitee kujunes, väikeste naljakate ja vähem naljakate seikadega, siiski suhteliselt valutuks. Kõigepealt pidin lennule minnes oma pagasit kaalume. Et see oli kahjuks ülekaalus, öeldi algul valju häälega, et on ülekaal ja jama. Vaiksema häälega ent anti mõista, et äkki ma saan midagi välja võtta. Võtsin arvuti ja veel nipet-näpet välja näpu otsa ja siis juba sobiski. Sama probleem tekkis ja sama lahendus toimis ka Moskva lennujaamas. Võib-olla naljakama poole pealt võiks mainida veel seda, et passikontrollis Jerevanis tehti Karlile väike ülekuulamine, et miks ta ikka aasta tagasi Bakuus käis. Mitte, et sellele kuidagi mingeid sanktsioone oleks järgnenud, lihtsalt mainiti. Minu passi vaadati igatahes üsna ükskõikselt ilma igasuguste kommentaarideta. Väikese vürtsi elule saime Moskva lennujaamas. Jerevani lend pisut hilines, mistõttu kujunes jõudmine Tallinna lennukile üsna sportlikuks.

Ja siis olimegi taas teel Tallinnast Tartusse...
 

| Üles |