Tripi kaart | Gruusia 2017 | Gruusia 2018 | Aserbaidžaan 2018 | Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Armeenia reisikiri 08.05. - 18.05.2019

 

Ughatsari teel

| Üles |

Peale eelmise aasta Aserbaidžaani ja Gruusiat tundus igati loogiline ette võtta Armeenia. Mõeldud-tehtud.

 

Kui erinevad need kolm maad ikkagi on! Loogiline, et Aserbaidžaan teistest eristub, kuid ka Gruusia ja Armeenia erinevad teineteisest päris oluliselt. Kui mõelda kasvõi tähestikele... Ent üks suur erinevus tuleb kindlasti riikide majanduslikest võimalustest. Kui Aserbaidžaan paugutab naftarahaga ja ka Gruusia siiski on saanud Abhaasia ja Osseetia okupeeritusest hoolimata jalad kuidagi alla, siis Armeenia on Aserbaidžaani ja Türgi poolt isolatsioonis, suurimaks sõbraks ja ka rahugarandiks on hetkel Venemaa, tänu kelle armeele ja kaubavahetusele õbluke tasakaal ja näiline rahu siiski kestab Aserbaidžaani-Armeenia vahel  (rahu selles kontekstis tähendab teisisõnu, et ei toimu otsest tulevahetust). Mingit erilist õitsengut sellest ei ole sündinud ja maastikupilt meenutab seetõttu väga sageli Jerevanist vaid mõnikümmend kilomeetrit eemal aastat 1994. Ja on Jerevangi kesklinnast eemale astudes võrreldav mõne tüüpilise nõukaaegse Venemaa kolkalinna magalaga, ainult selle vahega, et viimased kolmkümmend aastat on tollase krohvi ja koleda õlivärvikihi maha koorinud ning kellelgi pole olnud jaksu seda uuendada. Pigem vaatab igaüks, kuidas oma elu oma korteri ja rõdu piires kuidagi ära elada. Sestap võimendavad nood postsovjetlikud inimvaenulikud absurdimaastikud kadunud impeeriumi jaburust, tuues välja eriti teravalt tollase (ja praeguse) absurdi, ilu ja valu... Aga mäed on ilusad! Ja kui palju neid on! Ei ole kohta, kus võiks olla nii, et mõni mäeke silmapiiril ei oleks. On mägi - Ararat - ju ka rahvuslik märk ja sümbol... see paistab üle poole maa, kuigi XX sajandi alguskümnendi suurte naabrite armust asub täna permanentse identiteedi-hambavaluna Türgis. Ja kirikud! Kui ma mõtlen Armeeniale, siis näen vaimusilmas hingematvaid vaateid mägedele, mille mõnel kaugel madalamal tipul puhkab mõni iidne kirik, kui otse mitte IV sajandist, siis VII sajandist vähemalt. Need kirikud on kui maamärgid, mis mäletavad esimese kristliku suurriigi õitsengut ja hävingut; neid on põletanud ja rüüstanud mongolid, pärslased, türklased, tasalülitanud üle vene õigeusk, hävitanud kommunistid, kuid täna on nad ikka olemas. Läbi-autoakna-turistile tundub, et need vanad kirikud on ühelt poolt märgid kaotatud paradiisist ja teisalt selle tapetud ja pagendatud rahva vaimne päästerõngas ja identiteet...

 

Aga soe on Armeenias. Ma ei mõtle siin füüsilist temperatuuri - kogesime mai kuus nii +2C kui +33C - sõltub see ka, kui kõrgel merepinnast parajasti asuda; inimesed on kuidagi soojad ja sõbralikud. Seda ei oska seletada. Võib-olla tuleneb see soojus ja sõbralikkus aastasadade pikkusest pidevast klobida saamisest, mis on õpetanud ego ja enesekehtestamise tungi asemel näha elu lihtsaid ja igapäevaseid rõõme ning väärtusi, näha inimeses inimest. Või oskus olla hetkes (ma ei tea, kas nad tegelikult elavad hetkes või muretsevad nagu meie ülehomse pärast, aga vähemalt näiliselt see mulje mulle jäi), mistõttu on aega isegi turistile naeratada ja siiralt, aga mitte pealetükkivalt abi või oma teenust pakkuda. Armeenia on veel see õnnis maa, kus turisti ei võeta veel kui lüpsilehma... Vähemalt seni. Eks kogesime seda natuke ka Aserbaidžaanis ja Gruusias, aga seal on sageli juba külalislahkusel ka hinnasilt küljes (kuigi väga sõbralikult ja meeldivalt esitatud).

 

"But what ever may have been their destiny and it has been bitter - whatever it may be in future, their country must ever be one of the most interesting on the globe. /.../ If the Scriptures are rightly understood,it was in Armenia that Paradise was placed. Armenia,which has paid as dearly as the descendants of Adam for that fleeting participation of its soil in the happiness of him who was created from its dust. It was in Armenia that the flood first abated, and the dove alighted. But with the disappearance of Paradise itself may be dated almost the unhappiness of the country; for though long a powerful kingdom, it was scarcely ever an indipendent one, and the satraps of Persia and the pachas of Turkey have alike desolated the region where God created man in his own image", .

 

on kirjutanud Byron (Lord Byron's Armenian Exercises and Poetry. Venice, 1886; lk 8). Selles keeles ja rahvas peab olema midagi, kui Byron vaevus seda ära õppima määral, mis lubas tal sellesse keelde panna oma luulet. Ja kui mõelda tsitaadile, mille ma võtsin ühest tema kirjast oma sõbrale, kaotatud paradiisist siis... Kui ära unustada nõukaajal kogunenud kõntsakiht, siis see paradiis tegelikult on senini olemas, väljendudes ritsikalaulus, kimalaste suminas, linnulaulus, õitemeres aasades, ürdipirukates, aprikoosipuude istandustes,  õunasamagonis, granaatõunaveinis, lumistes tippudes, rohe-rohelistes orgudes ja igivanades kollastes pleekin'd-murenen'd kirikutes. Meie oleme enamuse võimalusi selliseid aistinguid omal maal kogeda juba ammu kaotanud ning suures metsade raiumise, superkiirraudteede ehitamise, põldude täisehitamise ja jätkuva mürgitamise tuhinas kaotame ilmselt need viimasedki. Nii, et - kes tahab kuulda linnulaulu, sõitke Armeeniasse! Ma ei oska seda pikemalt lahata ja ei viitsi ka; tahan öelda, et Armeenias AD 2019 oli hea olla.

 

Niisiis... mäed ja kloostrid, kloostrid ja mäed... mäed ja kloostrid...

 

Fotod: Sulev Nurme (kui foto all pole kirjas teisiti).

 

Jerevani Havanna

| Üles |


Üles | Järgmine

 


 

10.05.2019. Kell 23.12. Hotell Vanatur. Gyumri
Järgmine | Proloog | Üles

 

Gymri

| Üles |

 

Niisiis, Armeenias... Eile õhtul jäid muljed, isegi märksõnad üles kirjutamata – linnast tulles vajusin voodisse ja magasin ühe jutiga 12 tundi – eelmised pool magatud ja pool magamata ööd ning suurepärane Armeenia vein (valge Karas Classic White) tegid oma töö. Siinkohal pean maani kummarduma Dionysuse ees ja hüüdma: oo sa vana vintis kiilas habemik – seekord lasksid Sa mul maitsta tõelist jumalate jooki! Väga hea vein! Asjata ei räägita seda, et Armeenia on veinitegemise sünnimaa, asub ju Arenis (sinna on meil plaan jõuda mõne päeva pärast) arvatavasti teadolevalt maailma vanim avastatud veini tegemise koda. Niisiis, maandusime lõpuks Jerevanis ca 6 paiku hommikul. Lennureis läks muidu libedalt... Šeremetjevos võttis kõiki saabujaid vastu 9. mai pidupäevatervitus – üüratu plakat II ilmasõjaaegsete Iljuškinitega, maalitud nõukaaegse koleplakati disaini parimate eeskujude järgi. Aga muidu lennujaam nagu lennujaam öösel ikka - tüütu ja palav... Jerevanis passikontrolli minnes tervitas meid läbi akna päikesetõusus roosatava Ararati kiiskav lumemüts. Tõeliselt lummav ja ilus vaatepilt! Formaalsused läksid päris kiiresti ning rutiinselt, kuigi paarilt inimeselt küsiti otse ja häbenemata, et miks neil on passis Aserbaidžaani tempel ja mida üldse nad sellest riigist on otsimas käinud... Eriti, kui passis lisaks sees ka Türgi templid - miks läksite te Bakuusse Türgi kaudu, seltsimees!?. Õnneks piirdus küsitlus niisama kiusliku pinnimisega, pigem anti märku, et Aserbaidžaanis turistimine ei ole kohalikus arusaamas normaalne ja teretulnud tegu. Transfeer oli kenasti vastas, kuigi õhtul Tallinnast helistades hakkas vanem härra telefoni otsas hädaldama, et kuidas siis nii, et nüüd jõuate nii hilja ja kuidas ta küll transa ikka ringi mängib jne; nagu mõnes vanas kaukaasia filmis. Et ärgu ma, dorogoi, solvugu, aga ta ei saa kaks tundi hiljem meile küll autot garanteerida, ikkagi päris öö ju. Tundub siiski, et sai. Hotelli jõudsime pisut enne seitset kindla otsusega põõnata kuni poole üheteistkümneni.

 

Ararat - esimene kohtumine...

| Üles |

 

Hommikusöök hotellis oli üllatavalt hea. Üks vanem proua tegi rõõmsalt soovijatele eritellimusena omletti ja praemuna, mulle keetis ta muuseas täna hommikul nn armeenia kohvi, sest buffee valikus oli vaid 4 sorti Nescafe lahustuvat. Armeenia kohvi on nagu mingi variatsioon vanast heast türgi kohvist, võib-olla kardemon ei käi maitses nii üle, aga põhimõttelist vahet ei ole.

 

Tänav tervitas korraliku päikese ja harjumatu soojusega. Esimesest rahaautomaadist kohalikku sulli saada ei õnnestunud. Tegelikult probleem jätkus ka mitmes järgnevas automaadis, mida proovisime - see hakkas tasapisi juba murelikuks tegema, sest eurosid ju oli, ent suure pidupäeva puhul - 9.05. on Armeenias tänapäeval endiselt suur rahvapidu, kuigi tähistamisel pole esmatähtis mitte II ilmasõja võitmine, vaid triumf 1992. a Karabahhi sõjas - tundusid rahaautomaadid puha sulast lagedaks tehtud olevat. Ka panid esimesed muljed linnast pisut nõutult ringi vaatama. Võtsime ette jalutuskäigu valitsushoone poole, et sealt siis linna ringparki vaatama minna, kuid sattusime tervituseks kohe korruselamute vahele. Ühtepidi eksootiline ja teisalt kurb oli avanev pilt. Tundus, et igal korteriomanikul olid ühistusse tulles omad paneelid kaasa olnud - niivõrd lipp-lipi ja lapp-lapi peal tundusid need suvalise materjaliga kinni ehitatud, laiendatud ja kitsendatud rõdud. Mõnele oli rajatud juurikaaed, mõnel turritas välja plekkkorstna toru. Üsna tavapäraseks praktikaks näis olevat kõikvõimalike kaadervärkidega pesukuivatussüsteemide leiutamine ning paigaldamine ka näiteks viiendate korruste kõrgusel kahe naabermaja vahele. Muru keegi polnud veel niitnud, kuid see viimane oli pigem teretulnud nähtus, sest kõik need aasad õitsesid kollaselt ja heleroheliselt. Kui see pilt tuleneks teadlikust valikust säästa loodust ning tekitada elupaiku, siis oleks tegemist kahtlemata äärmiselt progressiivse suhtumisega. Paraku võib siiski pigem kahtlustada nende toredate aasamurude taga rahapuudust. Et muru lõikamist ei ol eunustatud, kogesime ühel muruplatsil Kaskaadi juures (sellest, mis asjandus see on, pisut hiljem), kus härrad paari sentimeetri kõrgusele klanitud muru usinasti ... väikeste kääridega! pügasid. Ent hommikul oli ka positiivseid üllatusi. Lonkides presidendipalee ja valitsushoone poole sattusime poolkogemata Armastuse parki... Vikipeedia:

 

"История парка берёт своё начало в XVIII веке, когда он был известен как Сад Козерна, названный так по району Козерн, северо-западного пригорода старого Еревана. Район был известен своим средневековым кладбищем и часовней. После Второй мировой войны парк был обновлён и назван в 1949 году в честь Александра Пушкина, когда отмечалось 150-летие со дня рождения поэта. Решение о переименовании принял Совет министров Армянской ССР. Позднее, в 1970 году, парк получил новое название Барекамутюн (дружба), которое символизировало дружбу народов СССР. В 1995 году, после обретения Арменией независимости, парк вновь сменил своё название и получил нынешнее: Парк влюблённых. Оно было объяснено тем, что парк служил излюбленным местом встреч для многочисленных пар во второй половине XX века. В 2005 году по инициативе мецената Альбера Погосяна его фонд начал реконструкцию парка. В следующем году французский дизайнер и архитектор Пьер Рамбах представил эскизы проекта нового Парка влюблённых, которые получили одобрение у Ереванского городского совета. Пьер Рамбах несколько раз посещал Армению, чтобы исследовать армянские пейзажи и найти наилучшее сочетание строгих японских принципов озеленения с духом Армении. После полной реконструкции и обустройства в 2005—2008 годах Парк влюблённых был заново открыт в ноябре 2008 года. Среди прочего в парке расположился амфитеатр вместимостью в 215 сидячих мест и площадью в 100 м². В 2010 году в парке была установлена статуя Геворга Эмина, армянского советского поэта, скульптора Ашота Арамяна"

 

Hetk Armastuse pargis

| Üles |

 

Armastuse park on suhteliselt uus ja üsna põnev. Euroopa praktikaga harjunu jaoks on see nagu kõike liiga täis topitud. Kõndisime igasuguste vidinate vahel ja teritasime pisut irooniliselt hambaid kogu nähtu üle. Ent teisalt - park oli jalutajatest tulvil: keskne kohvik oli rahvast täis: varjulistel pinkidel istus igal pool inimesi, vanurid jalutasid ja noored emad jalutasid, lapsed jooksid. Meie skeptilisusest disaini osas hoolimata park töötas. Järelikult ei ole millegi sisuliselt olulisega mööda pandud. Mis sellest et Pribaltikast tulnud inimeste maitsele ja arusaamale see ei vasta. Millegipärast suured sildid keelasid pargis pildistamise - ju võivad siis kogemata pildile ka sisuliselt armastusega tegelejad jääda.
 

Seevastu valitsushoone ning seda ümbritsev park, olid koos omamoodi tore komplekt, kuid kokkuvõttes mittemidagiütlevad - lihtsalt üks järjekordne "ohvitseride maja", hea küll - suur ohvitseride maja ja suur, mõttetu park. Stakinistliku klassitsismi parimate klišeede järgi plaanitud pruunist kivist massiivse portikusega uhke palee pani paberile Mark Grigorian 1930-te lõpul. Mainimist väärib siin pigem Grigorian ise, kellest sai linnaarhitektina Alexander Tamaniani - praeguse Jerevani kesklinna planeeringu autori - mantlipärija ning tema ideede elluviija. Mõlemad mehed olid Venemaalt pärit arhitektid, mõlemate karjääri tipphetked on jäänud Jerevani. Grogorian stalinistliku klassitsistina on end Jerevani linnapilti jäädvustanud mitmete kenade ja tähtsate majadega - nagu näiteks maja, kus asub praegune presidendipalee, Materadan - käsikirjade muuseum, Rahvusgalerii jne. Ent nii suurejooneliselt nagu Tamaniani, kelle auks Jerevani ehk ühe tuntuima maamärgi - Kaskaadi - ette on püsti pandud suurejooneline mälestusmärk,  tema panust tänapäeval ei siiski pühitseta.

 

Parlamendi Park

| Üles |

 

Peatselt jõudsimegi Tamaniani mälestusmärgini. Nagu öeldud, kõrgub see Kaskaadi ees. Hall, stiliseeritud ja pisut kubistlik inimfiguur, tähistab linnaplaani kohale kummarduvat vanahärrat... Tamanian oli tsaariaegse kooliga mees,  tunnustatud arhitektina valiti ta isegi 1917. a Peterburi Kunstiakadeemia asepresidendiks. Miks ta kommunistide poolt 1923. a. perifeeriasse kupatati, võib vaid arvata, igatahes suri ta ainult 57 aastasena 1936. a. Selle 13. aasta jooksul Jerevanis suutis ta igatahes kesklinna pea peale pöörata. Nagu Hausmann Pariisis, ei - pigem veelgi radikaalsemalt. Kui Pariisis jäi vanalinnast Jumalaema kiriku kanti midagigi alles, siis 1920-tel Jerevani 2700 aastane loomuliku ehitusloo ajalugu lõppes, kesklinn sai uue modernse geomeetrilise tänavatevõrgu, uhke ringikujulise rohevööndi ning suurejoonelistelt väljakutelt kiirtena horisondini kulgevad laiad bulvarid. Planeering viidi ellu ja kogu kesklinna arengut on tänini praktiliselt tema planeeringu järgi reaalselt ka suunatud. Jerevan peab end üheks maailma vanemaks linnaks - nagu reklaamitakse: pisut noorem kui Rooma, kuid vanem Ateenast. Seda vanadust kahjuks nagu võib igal sammul kogeda Ateenas või Roomas, kusagil peale Erebuni kindluse muuseumi välja ei paista. Ja no see, mis peale teist ilmasõda ümber kesklinna kerkis, on sama õudne, kole ja inimvaenulik nagu igal pool sovjetiaegsetes linnades. Jerevanis vaid ehk selle vahega, et liiduaegne grotesk on peale iseseisvumist majandusraskustes riigis ainult õudsemaks muutunud. Aga selles ei ole enam süüdi Tamanian.

 

Tamanian

| Üles |

 

Kaskaad... Täna peidab end selles üüratus kompleksis Cafesjiani Kunstikeskus. Nende lehel kirjutatakse Kaskaadist järgmist (www.cmf.am/...):

 

"Known as “The Cascade,” the complex was originally conceived by the architect Alexander Tamanyan (1878–1936). Tamanyan desired to connect the northern and central parts of the city—the historic residential and cultural centers of the city—with a vast green area of waterfalls and gardens, cascading down one of the city’s highest promontories. Unfortunately, the plan remained largely forgotten until the late 1970s, when it was revived by Yerevan’s Chief Architect, Jim Torosyan. Torosyan’s conception of the Cascade included Tamanyan’s original plan but incorporated new ideas that included a monumental exterior stairway, a long indoor shaft containing a series of escalators, and an intricate network of halls, courtyards, and outdoor gardens embellished with numerous works of sculpture bearing references to Armenia’s rich history and cultural heritage. Construction of Torosyan’s design of the Cascade was launched by the Soviets in the 1980s but abandoned after the Armenian earthquake of 1988 and the break-up of the Soviet Union in 1991. With independent rule and the transition to democracy, Armenia entered a period of severe economic hardship, and the Cascade remained a neglected relic of the Soviet era for more than a decade. Mr. Cafesjian, working with the City of Yerevan and the government of the Republic of Armenia, initiated its recent revitalization in 2002. Over the next seven years, virtually every aspect of the monument was renovated, and much of it completely reconstituted into a Center for the Arts bearing the name of its principal benefactor."

 

Kaskaad

| Üles |

 

Paraadilised

| Üles |

 

Kaskaad on tõeline linna kese. Vähemalt alumises otsas. Võib-olla 9. mai pidupäeval hängis seal ringi kordi rohkem inimesi, kuid tundub, et see on ka muidu kohalike hulgas armastatud kohaks, kuhu tullakse vabal hetkel patseerima. Patseerida on seal samas päris lahe nende igasuguste moodsas võtmes skulptuuride vahel, mis Kaskaadi algul oleva murulapi ümber moodustavad püsinäituse. Üks asi on nende lihtsalt ootamatu vorm, kuid teine asi on kohati ka ootamatu materjal. Mulle meeldis näiteks üks lõvi, tehtud autorehvidest; kaugelt nägi see välja nagu olnuks see tehtud malmist.

 

Peale 600 trepiastme läbimist (neist viimased roostes ja lääpas armatuurraudade vahel aastaid tagasi väljasurnud ehitusplatsil)  jõudsime lõpuks Kaskaadi ülemise kulminatsioonini - hiiglasliku poolelijäänud laguneva betoonkolakast terrassini. Muidugi avanes terrassilt linnale ootuspäraselt avar panoraam. Seda vaadates hakkad aru saama Tamanianist, tema suurejoonelisest ideest, miks selline uhke siht linnaruumis maha pandi. Muidugi ei ole see ka enam päris vanameistri mõte, ega vorm, mis linna kohal pooleli on jäänud. See on tavaline sovjetiaegne kantis ja materjaliraiskajalik betoonehis-mõttetus. 1970-te stiilis pooleli jäänud koleehitus, mida 2000-te algul alumises osas küll tuuniti, on mälestusmärk impeeriumi mõttetusele. Algselt pidi see valmima mingiks oluliseks Armeenia NSV aastapäevaks, ent siis sai Nõukogude Liit otsa. Praegu see mõttetus irvitab linna kohal näidates ülesrühkijale keskmise näpuna ülemisel terrassil kõrguvat fallosekujulist mõttetu torni siluetti. Samas on nn Prantsuse skväärilt algav teekond esimeste paarisaja astme osas tänu Kunstikeskuse moodsale skulptuurinäitusele paljulubav ning muljetavaldav... ja seda kurvem ja jaburam tundub pilt üleval. Absurditunnet süvendab muidugi ülemise terrassi tagaserva üles pandud skulptuurivalik: hõbedane Kapten Flint, hundid, sebrad, lambad ja igasugused muud tegelased, mis näivad sündinud olevat justkui kellegi teise hommiku esimese pitsi järgses uimas. Ja muidugi kogu see "miljööala" ülemise mahajäetud ehitusplatsi ümber - tõesti nagu oleks sattunud 1980-tesse, kuid kusagile väga kaugesse kolkakülasse kusagil... ma ei tea kus, Eestis sellist pilti ei olnud isegi padunõukaajal näha. Ja veel teinegi emotsioon sellest võrratust rajatisest. 9. mai puhul käis ümberringi kõva tähistamine: inimesed, enamasti kolonnidesse orgunnitud noored ja lapsed, kõndisid ringi laigulised seljas ja ilmselt Karabahhi sõjas hukkunute pildid plakatitena käes. Selle sekka taarus kepi najal ringi ka tõelisi sõjavõitjaid, rind aurahasid täis, paljudel reväärile seatud kenasti Georgi lint. Ja liikus rahvast samade lintidega ehitult nooremaidki. Prantsuse skväärilt jäi kõrva "Hüvasti Slavjanka", mis tõi meelde kõik need lapsepõlves nähtud propagandafilmid sellest, kuidas pasunakoori saatel laaditi rongide peale sõtta saadetavaid punaarmeelasi...

 

"Этот марш не смолкал на перронах
когда враг заслонял горизонт.
С ним отцов наших в дымных вагонах
Поезда увозили на фронт..."

#youtube...Slavjanka

 

Materadani juurde jõudes tundsin, et pean hakkama ülikiiresti abi paluma Bacchuselt ümberringi vohavast skisofreeniast peale tungiva ängi vaigistamiseks...

 

Kaskaadi lõpp

| Üles |

 

Salapärane falliline ese

| Üles |

 

Hetki Bob Marley unenäost...

| Üles |

 

Armeenia Ema

| Üles |

 

Manuskriptide muuseumit suure pidupäeva puhul rahvale ei näidatud. Kuniks Mart läks maja juurde maad kuulama, võtsin pliiatsid, et skitsida. Mingil hetkel tundsin, et keegi vaatab mind. Kõrvalpingile olid end sisse seadnud kaks politseinikku, mütsid kuklas, kellest üks jõllitas mind üksisilmi mittemidagiütleval ilmel, teine tegi nägu nagu huvitaksid teda maltsad teepeenras. Hakkas kuidagi ebamugav ning vägisi tikkus pähe mõte, et äkki siin ei tohi joonistada või midagi muud jaburat. Kui siis lõpuks oma krempli kokku panin ja teiste juurde hakkasin astuma, küsis jõllitaja, kas ma neid ka joonistaksin. Katsusin end vabandada sellega, et ma inimesi ei joonista - ärgu härrad pahandagu. Ilmselgelt hingas maltsajõllitaja kergendatult. Härrad ei pahandanud, pikemat diskussiooni ei tekkinud ja niisiis sinna see võimalus kuulsaks saada järjekordselt kadus.

 

Tõeline värskus peitub noolega kapis

| Üles |

 

Manuskriptide muuseum

| Üles |

 

Eestlase jaoks roiutavas pärastlõunases soojuses leidsime lõpuks tee Luikede järve äärde. Nn Luikede järv asub linna Vabaduse platsi piiravas pargis. Koos Prantsuse väljakuga moodustavad need väljakud-pargid jupikese jalakäijate tänavaga linna keskuse hängimisala, kus jalutades 1994. aasta isegi meelest kaduma kipub. Täitsa tavaline suur linn kõigi oma võlude, ahvatluste ja needustega. Needuste poole pealt tekitas endiselt peavalu permanentne rahaautomaatide probleem - olime selleks ajaks läbi proovinud juba n+1 masinat, skooriga n+1:0, nende kasuks. Pole sularaha, pole süüa, pole veini. Luikede järve ääres sattusime kohe Eedeni aiale, mille varjuliste päikesesirmide ning roheliste puude all, hakkas janus teelise kujutlusvõime joonistama laudadele majaveini karahvine. Veinijumal ilmus seekord piltilusa näitsikuna - Astral Caffee ettekandjana (hmm Astraalne Kohvik... kus siis veel mujal, kui mitte siin...), kes sireenina mesises ja heas inglise keeles palus härradel julgesti puie vilusse astuda. Oi jah, kahjuks kaardimakse ei tööta. Ah härradel pole sularaha! Pole probleemi, järgnege mulle ma näitan teile, ...eee, kui meie juures väikse veiniohvri toote. Absoluutselt! Proua, Teie järel.... Ja saimegi lõpuks sula. Daam juhatas meid mingi pisut pidulikuma maja juurde, mille ATM toimis kenasti ning hakkas tuhandelisi välja sülitama, oodates ukse taga viisakalt, kuni kõik oma olid saanud. Armeenias on tore võimalus tunda end pururikkana: mul on praegu sada viiskümmend tonni taskus. Karl on näiteks mulle praegu sota sees. Sihuke on siin see rahakurss: 1 euro võrdub ca 550 drahmiga või midagi sellist. Järgmise tunnikese veetsime lihtsalt imeliste dolmaade ja igaüks endale meelepärase Bacchuse anniga (ma pole samas kindel, kas õlu on ikka Bacchuse jurisdiktsioonis...). Mina pühitsesin saatürite pealikut valge "Karasiga" - ühe kohaliku veinitööstuse valget verd esindajaga, mis maitses hõrgult ja millele tõesti ei saanud midagi ette heita: kuiv, kuid vürtsine, hea järelmaitse, samas natuke robustne, kuid mitte labidaga pähe. Ma olen seda nüüd paaris kohas veel maitsenud ja senini ei ole tüdimust tulnud.

 

Lost in Jerevan

| Üles |

 

Kui Astraalse Kohviku sireen asutas end koju minema, olid ka meie õõnsad anumad laual tühjaks saanud, mis tähendas, et nutihoolikud said hakata nüüd tegelema ürgelulise probleemiga: internett! Kõrvalt jalakäijate tänavalt leiti peatselt mingisugune lokaalne EMT ning hakati usinasti kohalikke simme vormistama - Eesti operaatoriga maksab ainuüksi kõnele vastamine rohkem kui 80 senti minut, seega tegelikult oli sel tegevusel täiesti mõte sees. Et mõned meie hulgast otsustasid pigem kõnedele mitte vastata, siis juhtus nii, et ka selle tunni, mis kulus 4 uue kohaliku numbri vormistamiseks, saime nutiinternetiignorantidena äärekivil istudes taas mööda saata Dionysuse õnnistet' ande mekkides ning kiites... Ja nii see õhtu minu jaoks kulges... Mööda Tamaniani niitmata ringpargiaasu, üle Vabariigi väljaku, mööda paarist venipoest ja läbi Sinise mošee...

 

Minu jaoks lõppes see õhtu piduliku koraanilugemisega Sinises mošees, mida Iraanist pärit pühamees kolmele-neljale härrale asjalikult esitles. XVIII sajandil ehitatud mošee on ainus linna alles jäänud mošeedest (enne nõukaaega oli neid seal vast kümmekond). Algselt aseri rahvakillule Jerevanis ehitatud pühakoda ehitati 2000-tel uuesti Iraani ja USA abiga üles ja pakub nüüd "klubilist tegevust" kõigile moslemitele. Ilusast punasest kivist majad sinisest kivist ornamentidega... Vaikne ja rahulik - nagu ühes pühakojas peabki olema...

 

Sinine Mošee (ülemine pilt - Mart Hiobi foto)

| Üles |

 

Ja siis hotelli...

 

It's another lonely evening
And another lonely town
But I ain't too young to worry
And I ain't too old to cry
When a woman gets me down
Got another empty bottle
And another empty bed

ACDC "Ride on"

 

* * *

 

Hommikusöögilauas täna hommikul kuulsin üllatusega, et argonaudid olla käinud eile õhtul veel linnas õhtusööki nõutamas; ma jäin sellest ilma, sest viskasin linnast tulles end hotellis voodile ning põõnasin hommikuni. See-eest olin ärgates täiesti klaar ja valmis Mardiga koos läbi lugema kõik armeeniakeelsed teadetetahvlid Rahvusmuuseumis. Tegelikult pääsesime poole muuseumiga, sest ülejäänud osa remonditi ja selles osas, mis avatud oli selgitati eksponaate lahti valdavalt armeenia keeles. Samas saime siiski mingi ettekujutuse selle riigi pikast ja üsna masendavast ajaloost - ma ei hakka seda siinkohal refereerima - kes viitsib lugeda, leiab hea kokkuvõtte näiteks saidilt Little Armenia. Mainin vaid, et praegune kolkariik on tegelikult üks maailma vanimaid riike, esimene kristlik riik..., see oli aastatuhandeid tagasi suurriik, mille piire tähistasid Kaspia meri, Must meri ja Vahemeri. Aeg läks ning au ja hiilgus kuivas Pärsia, Bütsantsi ning mongolite ees kokku lõpuks aastal 1375, kui ka viimane Suur-Armeeniast alles jäänud kuningriik - Kiliikia Vahemere rannikul - langes. Armeenia viimane kuningas Levon VI põgenes Prantsusmaale ja on maetud Pariisi Püha Denise kirikusse (viimasesse on maetud ka mitmed prantslaste kohalikud kuninglikud nagu näiteks nende esimene kuningas Clovis I, aga ka näiteks Marie-Antoinette). Kuni 1918. aastani Armeenia riiki kui sellist ei eksisteerinud, Armeenia riigi viimast au ja uhkust markeerib kõrtsudes ning supermarketites sinise-kollasevärvilise sildiga õllemark - "Kilikia". Armeenia kogukond ent ei kadunud, vaid oli rohkearvuliselt laiali pillatud peaasjalikult Türki ja Iraani. Kui Venemaa XIX sajandi alguses idaosa ajaloolisest Armeeniast Pärsialt vallutas, tärkas armeenlastes unistus taastada oma riik. Vene-Türgi sõja tulemusel sundis Venemaa lääneriikide heakskiidul Türgile peale nö kohustuse tegeleda nn "Armeenia küsimusega", mis väga üldistatult pidi tagama armeenlaste julgeoleku ja kultuuriautonoomia. I ilmasõja segadustes Türgi aga lahendas selle küsimuse omal moel, hävitades mõne aastaga üle 1,3 miljoni armeenlase. Genotsiidi tulemusel tehti Lääne-Armeenia 1923. aastaks põhimõtteliselt armeenlaste vabaks. See on üks XX sajandi suuremaid inimkonna häbiplekke, mida Türgi loomulikult ei tunnista. Nagu kogesime Aserbaidžaanis, siis nenditakse, et jah, ca 13000 armeenlast võis ju sõjasegadustes surma saada ja äkki neist mõni ka Türgi valitsuse ebakorrektse käitumise tulemusel, kuid põhimõtteliselt on see Armeenlaste väljamõeldis. Kaks maailma, kaks tõde... Lääneriikidel on aga suu selle koha pealt üsna vett täis. Armeenia Vabariik, mis tekkis peale tsaaririigi ülevõtmist kommunistide poolt, sai kesta napilt paar aastat, siis okupeerisid selle punaväed ning Punavene ja Türgi kokkulepete tulemusena formeerus territoriaalselt põhimõtteliselt praegune Armeenia. Lääne-Armeenia jäi Türgile. Karabahhi sõjaga peale NL kollapsit liideti riigile de facto ka Mägi-Karabahh. Ajaloolisi armeenlaste alasid Türgis ja Iraanis paraku meenutavad vaid varemed ja pildid rahvusmuuseumis. Nii on... Armeenlasi arvatakse olevat üle maailma laiali ca 11 miljonit, vaid kolm miljonit neist elab praeguses Armeenias ja vast kokku paarsada tuhat Mägi-Karabahhis ning Gruusias.

 

Rahvusmuuseum, Vabariigi väljak

| Üles |

 

Minu jaoks kujunes Rahvusmuuseumi elamuseks hoopis khachkaride - so siis Armeenia nn ristikivide ornamentika teema, mis õnnekombel oli ka dubleeritud nii vene kui inglise keelde. Kuna meil on plaanis ära näha kõik need UNESCO pärandisse kantud kirikud- aga neid on siin palju - ja nende juures noid ristikive jagub kuhjaga, siis tasus sellesse teemasse ka süveneda. Khachkarid on niisiis valdavalt neljakandilised püstised raidkivid, mille keskseks sümboliks on rist. Nagu selgus, sageli räägitakse neist kui hauakividest, kuid enamasti püstitati neid tegelikult väga mitmetel põhjustel: näiteks mõne pühamehe imeteo mälestuseks, mõne vaimolevuse või pühaku austamiseks, kaitseks kurivaimude vastu, mõne lahingu või võimuka mehe tegude auks jne. Kive hakati püsti panema arvatavasti IX sajandil, ajapikku kujunes sellest omalaadne Armeeniale iseloomulik kultuurinähtus, mis on samuti leidnud tee UNESCO pärandi listi. Kivid ise võivad olla väga erinevad, kuid tavaliselt iseloomustab neid üsna keerukas kiviraiduri töö: mida tublim meister, seda peenema ornamendiga kivi kirjatud on. Iga kivi on unikaalne, kuid reeglina kasutatakse kahte sümboolset ornamenti, mis moodustavad peamiste kaunistuste motiivid - esiteks sõlmornament ja teiseks taimeornament. Kumbki pole muidugi otseselt Armeenia- spetsiifiline ning kui mõelda näiteks viikingite kunstile või Euroopa romaanikale, siis leidub mõlemat ornamenti üksjagu siin ja seal. Nagu muuseumi info pajatas, on tegemist kahe väga põhimõttelise süvakristliku sümboliga, mille juured asuvad arvatavasti palju kaugemas, Kristuse eelses, minevikus. Minu jaoks oli põnev see, et kui näiteks sõlmornamenti olen seostanud köie või vääntaimedega, siis tegelikult tähistab see madu (või ka mingit laadi draakonit), mis pea alla neelanuna ja omavahel põimituna tähistab kinni püütud ja "konserveeritud" kurja ja sellisena kujutatuna tähistab kaitset kurja vastu. See seletab motiivi sagedase kasutamise ka näiteks vanade kirikute uste ja akende piitade ehismotiivides. Teine teema on keskse risti taimeornamendiga, mis enamasti joonistab välja või rõhutab risti, kuid sellest eraldi võetuna tähistab elu puud, maailmapuud, elu selle kõige üldisemas tähenduses. Kui ma mõtlen tagasi näiteks arhailisele Kishi kirikule Aserbaidžaanis, Gergeti kloostrile Gruusias või mõnele Püreneede kolkakirikule, siis muuseumist loetu selgitab paljuski nendes nähtud kaunistuste tagamaid.

 

Muuseumit selja taha jättes leidsime end rahvarikkalt Vabariigi Väljakult. Nõukogude ajal oli see Jerevani visiitkaardiks, uhkete valitsushoonete taustal seismas väitlevas poosis lugupeetud Vladimir Ilitš... Praegu on see turistilõks: hooned on samad, purskkaevud uuenduskuuri läbinud, poolel platsil müütavad end kümned turistitakso, auto- või bussituuri pakkuvad suitsu kimuvad härrad. Plats on imposantne. Bütsantsi kaartega ehitud nõukaaegne neorenessanss, suursugune, ülbe ning omal moel stiilne. Kindlasti ei olnuks sellises mahus stilistiline enesekehtestamine võimalik Veronas või Pisas. Kui Palladio seda näeks? Ent kuitahes palju ma üritan irvitada nende Stalini armust Vignola õpilaste taieste üle, pean, mõeldes neile sadadele Lasnamägedele üle terve endise Nõukogude Liidu, nentima, et see klassikaorgia on siiski üks nõukogudeaegse ehituskunsti vormilt kaunimaid perioode ja Jerevani Republic Square on ilmselt üks selle tähtsündmusi.

 

Kokkulepitud kellaajal Hotell Ibise juurest rendiautosid kätte saades ilmnes üks väga häiriv asjaolu: lubatud Nissan X-Terrade asemel anti näpuviibutuste saatel pihku ühe Dacia (ok, siin nimetatakse seda Renault'ks) Dusteri ja Kia Sportage võtmed. Nojah, väikeses kirjas oli sehvtile ju kirjutatud: Nissan X-Terra or similar... Juurde käis jutuvada, et autod on ainult asfaldil sõiduks - igasugune offroad on keelatud. Kui ma hakkasin siis pinnima, et kui kaardil on tee, aga kohale sõites osutub see kitserajaks, mis saab siis. Sain seepeale keerutava vastuse, et hüva, siis on tee ja siis on lubatud. Samuti tehti selgeks, et kui autol on tagasi tuues ca 10 sendisest väiksem täpe, siis on kõik korras, kui suurem, siis tuleb parandamine omavastutusse piires kinni maksta. Ühesõnaga - kui midagi peaks juhtuma ja neil on soovi trukkida, siis saame ilmselt kogeda sügavat keskaega Armeenia viisi. Mul on au olla Kia roolis, Mart sõidab Dusteriga. Ainus positiivne asi, mida ma Kia juures senini olen märganud, on automaatkast. Kui ma mõtlen tagasi tänasele esimesele mägitee kogemusele, siis see võrrimootor, millele mingi võimsus tuleb taha vaid pööretega, teeb tegelikult plaanitud marsruuti arvestades natuke muret.

 

Oh moonid, moonid...

| Üles |

 

Pühkisime Jerevani tolmu rehvidelt võttes esimeseks suuna Zvartsnoti katedraali varemetele. Paarikümneminutilise sõidu järel parkisin auto robiiniate varju. Moonidesse ja teistesse õitsevatesse aasataimedesse uppunud jalgtee jättis mulje, et kirikuvaremete juures ei ole keegi juba ammu käinud. Siiski, kirikupoolses otsas niitsid paar taati käsivikatitega teelt seda imekaunist lillevälja, paar vanamammit viskasid värskeltniidetud õievärvilist heina rõõmsalt väikestesse kuhjadesse. Elu käis... Kümnekonna jalutatud minuti järel leidsime end keset Zvarnotsi vana ümartemplit- kirikut, õigemini varet. Ancient.eu kirjutab:

 

"Built in the middle of the 7th century CE, under the instructions of the Catholicos Nerses III (r. 641-661 CE), Zvartnots is the oldest and largest aisled tetraconch church in historical Armenia. Its design strongly influenced later constructions of other Armenian churches with central-domed cross-halls, leaving an enduring architectural and artistic mark in what is present-day Armenia, Georgia, Azerbaijan, and eastern Turkey. Although largely destroyed in an earthquake in the 10th century CE, Zvartnots Cathedral was excavated and rediscovered between 1900-1907 CE. It was partially reconstructed in the 1940s CE - based on the research of the Armenian architectural historian Toros Toramanian (1864-1934 CE) - and Zvartnots’ ruins can be visited today. UNESCO added the ruins of Zvartnots Cathedral to its World Heritage List in 2000 CE."

 

Zvartsnoti varemed paistavad Armeenia kirikute seas silma sellega, et ehitises on palju Kreeka ja Bütsantsi mõjutustega detaile - üldiselt kohalikud meistrid neid teadlikult ei kasutanud või kasutasid väga põhimõttelisi universaalseid ehitustehnilisi lahendusi, mille algupära tuleb Roomast ja hiljem Konstantinoopolist - üldjuhul kasutati neid aga juba selgelt kohalikus soustis dekooriga. Põhjuseks, miks Zvartsnots on silmapaistvalt kreekalik- bütsantsilik, peetakse seda, et tollane kirikupea ja riigipea, Nerses III, oli Konstantinoopolis teeninud, kursis sealse kultuurikontekstiga ja ilmselt kasutas ka eksporditud ehitusmeistreid. Ka see oli erakordne kontekstis, kus tollasel Armeenia kirikul ja Konstantinoopolil oli põhimõtteline kana kitkuda usuküsimustes, hoolimata sellest, et Bütsants oli Armeenia sõjaline liitlane võitluses araablastega. Ent see- selleks. Märgiliselt ent on Zvarsnotil hoopis olulisem roll. Nerses olevat ehitanud kiriku sellele kohale, kus Gregori Valgustaja  - Armeenia kiriku patroon ja usu maaletoomise sümbol- ravinud terveks kuningas Tiridates III, mille tulemusel kuningas ristiusku pöördus ja maa kristianiseeris. See on tegelikult üks põnev ja armeenlaste jaoks üks väga oluline lugu kuninga isast, salamõrvast ja Gregorius Valgustajast - ma kindlasti tahaksin seda muinaslugu refereerida, aga teeksin seda hea meelega Khor Virapi juures, mis peaks meie tripi üks viimaste päevade sihtkohti olema. Teisalt tuntakse Nerses III ka kui suurt ehitajat. Tema eestvõttel pandi nurgakivi paljudele kloostritele-kirikutele, mistõttu võib öelda, et praeguse Armeenia kiriku prototüüp on mõnes mõttes saanud oma isikupära just Nersese ajast.

 

Zvartsnot

| Üles |


Peatsime autod Vagharshapati kesklinnas. Primaarseks eesmärgiks oli leida lõunasööki ning sekundaarseks eesmärgiks saada märk kaardile Pühas Linnas, mis omal ajal oli üks Armeenia kuningriigi suuremaid linnu.  Ilm oli pilvealune ja natuke liiga soe. Söögikoht, mille varsti leidsime, jättis menüü järgi päris põneva mulje, kuid tellimuste esitamise järel selgus, et õlu sai peale paari pudelit otsa, samuti jätkus dolmaasid ning šašlõkki vaid paariks portsuks jne. Mina tellisin huvi pärast harissat, mis lauale tooduna osutus... kanapurduks kruupidega. Selline kisselja konsistentsiga, halli värvi poolvedel mass. Ent hoolimata ebameeldivast välimusest maitses see siiski üsna hästi. Petta ent ei saanud kindlasti need, kes tellisid mingi hakklihaga täidetud leiva moodi asja - kahjuks nime kirja ei pannud ja enam ei mäletagi. Dolmaad olid üsna keskpärased...

 

1441. aastast alates on Vagharshapati (Etchmiadzini) katedraal olnud Armeenia Apostliku Kiriku peakorteriks ja kohalike palverändajate kõige tähtsamaks sihtkohaks. Seega armeenlaste jaoks väga märgilise tähendusega koht. Vagharshapat ise täna midagi erilist ei ole. Põhjuseks juba Jerevanist tuttava Alexander Tamaniani generaalplaan, mille järgi linn 1930-1940-tel totaalselt ümber ehitati. Viimane lihv anti 1970-tel... Linna ajalugu ulatub ent pea pooleteisetuhande aasta tagusesse aega ja mäletab nii Urartu kuningriiki kui Armeenia kuningriigi tõusu ja langust. Praeguse linna tsentriks ning identiteediks ongi ilmselt Etchmiadzini katedraal ning hulk väiksemaid kirikuid, kõik saanud Armeenia taasiseseisvumise järel tuttuue (restaureeritud) kuue. Neist olulisem ja vanem on kahtlemata Etchmiadzin, mille kohale ehitati paganliku templi asemele esialgne kirik juba aastal 301, praeguse kiriku vanimad osad pärinevad aga aastast 483! Kirikule olevat aluse pannud Valgustaja Gregorius, tänu kellele siis Armeeniast sai kristlik maa. Kiriku asukoha ilmutanud talle Jeesus ise näidates unenäos sellele kuldse vasaraga. Muidugi olevat kirik mitmel korral ümber ehitatud ning viimase tuuningu saanud see 2000. -ndatel. Ent siinkohal pean end katkestama öeldes:

 

"...Ja mis siis...!"

 

Söömast tulles, süvenemata roadbooki, külastasime omast arust Etchmiadzini katedraali, kuid, nagu ma nüüd tean, väisasime Püha Astvatsatsini ehk siis Jumalaema kirikut. Viimase ajalugu algab XVIII sajandist. Kohapeal ma veel mõtlesin, et kuidagi nagu liiga pisike ja väherahvastatud Armeenia peakiriku jaoks... Hüva, on kohalik Jumalaema kirikki UNESCO listis, kuid lohutust see teadmine ei paku. Me nägime tegelikult peasissepääsu tornehitist Etchmiadzini juurde, ent kuna see oli kiiskavalt tutt-uus, siis kahjuks lasksime end värskest betoonist hirmutada ja ei mallanud vaadata selle taha. Milline oinas ma ikka olen!

 

Vagharshapat

| Üles |

 

Startisime nelja paiku suunaga Aragatsi mäele. Eesmärgiks ei olnud muidugi mitte Armeenia kõrgeima mäe tipp, mida merepinnast lahutab 4090 m, vaid Kari järv ja Aragatsi Kosmilise Kiirguse Uurimiskeskus, mis asub ca 3200 m. Keskuseni viib kitsas, kuid siiski sõidetav maantee - H20. Sõidu põhjuse ja mõtte andsid loodetud supervaated, mis keskuse juurest ja Kari järve äärest pidanuksid avanema. Maaliline tee tõusis vaikselt siksakitades lumiste nõlvade poole. Vagharshapatis +25C -n termomeetri näit langes järk-järgult +3C-le. Rohelus asendus halli klibuga ning peastelt sillerdas akende taga kõrgete sahast jäänud lumevallide taustal piiritu lumeväli. Absurdne ja müstiline rada, mis vahepeal meenutas pigem lumist kanjonit, muutus peagi vaid autolaiuseks. Pidi üsna hoolega jälgima, et peeglitega vallidele pihta ei saa. Ja siis järsku, võib-olla kilomeetrit-paar enne sihtkohani jõudmist kanjon lõppes: teed tõkestas paarimeetrine lumesein. Mõnikümmend meetrit eemal kõõlus sellel mustades tossupilvedes buldooser, mis teosammul teerada edasi uuristas. Mis seal's ikka, väike ringikeeramise ime, tagasi alla ja suund Gyumiri peale.

 

Aragatsi mäel

| Üles |

 

 

Vagharshapat-Gyumri

| Üles |

 

Gyumrisse ehk endisesse Leninakani jõudsime juba pilkases pimeduses. Puusalt hotelli leidmine õnnestus - hotell "Vanatur" on üsna uus ja pisut jabura moega, kuid toad on täiesti mõistlikud ja ka hommikusööki lubati hinna sees - no väga hästi läks ju!.

 

Jalutuskäik varaöises Gyumiris ei jätnud eriti sügavat muljet: stalinistlik keskväljak, mille ääres asub ka linna tähtsaim kirik (oli vist XIX sjandist), 1980-te karphooned, põnevalt kiiksuga linnapark, mille puude otsa paigutatud kõlaritest sai nautida Modern Talkingut, Bad Boys Blue'd ja teisigi 80-te superhitte, inimtühi hiigelmuruplats, mille keskel kõrgub 1988. a maavärinaohvrite monument... Jõlkusime oma paar tundi tolmustel tänavatel, mida kesklinna osas usinasti parajasti just ümber ehitatakse. Tundub, et asjaga on kiire, sest mingid mehed panid kõnniteeplaate isegi kell 22.45 lambivalgel. Põnevat vanalinna või väga erilise miljööga piirkonda linnas ei ole - 100% puhas harilik nõukaaegne linnaruum, mida on kergelt siit-sealt kaasaegsete vahenditega paigatud või vuntsitud. Kuigi Gyumiri linnana oli olemas juba vähemalt VIII sajandil eKr, on selle ajalooline kihistus praktiliselt nähtamatuks muutunud. Põhjuseks türklaste mitmekordne invasioon ja hävitustöö 1920-te alguses, 1926. a maavärin, kommunistlik ülesehitustöö ja loomulikult 1988. a maavärin, mille tagajärgi täna võib-olla linnas on raske märgata, kuid tänu millele on tänavad üleküllastunud häda sunnil koduta  jäänud inimestele kiiresti peavarjuks ehitatud suvalistest halvakvaliteedilistest tüüp-paneelehitistest. 1988. a maavärin Armeenias oli tõsine humanitaarkatastroof. Juba ainuüksi andmed hukkunutest: 25000...50000 - räägivad iseenda eest - tegelikku arvu ju ei teatagi. Pihta sai hulk külasid ja kolm suuremat linna: Spitak, Leninakan (Gyumri) ja Kirovakan (Vanadzor), millest Spitak muutus praktiliselt varemeteväljaks. Ainsa asjana jackpotist jäid puudu üllatused Metsamori tuumajaamas. On ime, et Tšernobõli tüüpi tuumajaam maavärina peale pauku ei teinud. Jõujaam saanud küll värinas kergelt pihta, kuid probleeme ei olevat olnud. Sellegipoolest peeti maja millegipärast järgmised 5 aastat suletuna... Maavärin tervikuna aga oli siiski nii kohutav, et Gorbatšov oli sunnitud Läänest abi paluma- tollases külmasõjaaegses ajastus oli Nõuukogude Liidu selline käik harukordne. Muidugi oli maavärinal edasisele Armeenia saatusele märkimisväärne mõju: koos Karabahhi sõja, Türgi ja Armeenia poolse blokaadi, NL toetatud tööstuse kokku kukkumisega paiskas see riigi aastateks väga raskesse seisu, millest  tegelikult tänini ei ole päriselt välja tuldud. Tänu sellele saame ka meie siin head-paremat Eesti hinnaklassiga võrreldes olematu hinnaga nautida.

 

Mingit elamust Gyumiri ööelu igatahes ei pakkunud ja siin ma nüüd olen, oma ülestähendustega selleks korraks valmis. Tundub, et kohalik versioon Garage'st ingveriga lihtsalt ei kõlba juua...
 

Karas...

| Üles |


 

11.05.2019. Kell 10.55. Hotell Vanatur. Gyumri
Eelmine | Järgmine | Üles

 

Gyumri katused

| Üles |

 

Et hommikusöögi kellaajaga pandi retseptsioonis mööda - noorhärra eile õhtul väljendus sulaselgelt: "preikvast natsinaajetsa pol devjatova" - tuiasime fuajees juba enne poolt üheksat.

Kuna aga selgus, et süüa antakse siiski alles tunni pärast, ehk "pol desjatova", siis, et mitte niisama tunnikest maha molutada, võtsime ette hoopis Marmascheni tee. Autod hotelli tagahoovis seisid puutumatult. Taat, kes eile õhtul usinasti parkimist korraldas ja kelle püüdlikkust ma paarisaja AMD-ga premeerisin, tervitas me tulekut päikeselise naeratusega ning asus uuesti vilkalt kohe väljasõitu korraldama - mitte, et selles nii midagi keerulist oleks olnud, vaid ilmselt lootis eileõhtusele jotsile pisut lisa saada. Abi ta'st ehk oli täna hommikul niipalju, et näitas küsimise peale Marmascheni suuna kätte.

 

Hommikupäikeses tundus Gyumri/ Leninakan palju masendavam kui öösel. Kontrastid tulid hoopis erksamalt välja; vaheldumisi mõned sajad meetrid mööda tuttuusi tänavaid, mis piinliku hoolega graniidiga kaetud ja siis kontrastiks tolmavatel auklikel kruusakatel jubedate paneelelamute vahel või lääpas puitmajade vahel, millest mõned ehk mäletavad veel tsaariaega. Et Marmasheni kloostrikompleks asub linnast Türgi piiri poole ca 7 km (Türgi piir ei jää sealt enam kaugele), siis kasutavad teed ilmselt valdavalt mõned üksikud turistid ja kohalikud. Ligadi-logadi hiigelsuurte löökaukudega asfaldilint, mille ääres oigavad pooleldi valmis ehitatud ja maha jäetud 5-kordsed kortermajad... Nii nagu seis 1988.a maavärina ja punaimpeeriumi kokkukukkumise järel jäi. Kui eile linnas lonkides see maavärina teema tundus abstraktne, siis selle moodsa varemetevälja vahel sõites võis ääri-veeri aduda kunagise tragöödia mastaapsust. Kui linnas eile õhtul maavärinaohvrite poolmahajäetud memoriaali juurest lahkusime õlgu kehitades, siis need tolmused, lagunenud ja hüljatud mikrorajoonid edastasid igatahes oma sõnumi kuivalt ning ilustamata.

 

Gyumri

| Üles |

 

Marmascheni kloostrikompleks tervitas hommikuse sulni tuulevaikusega, mida vürtsitas kimalaste sumin moonide ja igasuguste teiste erksavärviliste põllulillede vahel. Endisest suurest kindlustatud kloostriasulast on tänaseks järel kaks pooleldi lagunenud kirikut ja mõned varemed. Marmascheni peetakse keskaegse Armeenia arhitektuuri üheks säravamaks ja vähem rikutud näiteks, mis tänini säilinud. Ehitati enamus sellest paarisaja aasta jooksul X-XI sajandil, hooned olla tehtud parimate Ani meistrite poolt. Olgu öeldud et Ani linn jääb praegu Türki, kuid keskajal oli see üheks Armeenia olulisemaks keskuseks. Klooster elas üle mitu valu: see põletati vaheldumisi maha mongolite ning türklaste poolt, ehitati siis taas jälle üles. Suuremalt sai ta pihta mitmes maavärinas (AD 1139, 1275, 1668 ja 1926) eelmise aastatuhande jooksul, mistõttu juba XIX sajandi lõpul oli enamus kloostrist varemeis. Arvatakse siiski, et hävitavaim oli 1988.a maavärin. Teisalt tundub, et see kibemagus lagu on vähemalt sellele kohale õnnistuseks, sest seda ehedam see algselt marmorist ehitatud ning ajahambast räsituna pudenev katedraal ("marmaschen" tähendavat marmorist ehitatud hoonet) täna hommikul tundus. Varemete ilu... Ent mitte see kloostrivare kui arhitektuuriajalooline fakt (tegelikult - kui palju ma ka ajusid ei püüaks ragistada - Armeenia lugu on ikka üks väga ähmane lugu, nagu ka selle kirikute lugu, mille tähenduslikkust tõlgib vaid kivisse raiutud ristimärk; ja sellegi tähendus armeenlase ja eestlase jaoks eksisteerib pigem paralleelmaailmades...) ei teinud seda hommikut, vaid üks neiu, kes järsku kusagilt lõõtsutades kohale ilmus ning katogikhe - katedraali ukse juures askeldama hakkas, ise inglise keeles rõõmsalt sädistades, et ärge minge, tulge vaadake kirikusse ka. Läksime. Hämara kupli all sumisesid mesilased ja lendasid üksikud pääsukesed. Neiu süütas mõned küünlad, põlvitas altari ette ja ütles lihtsalt, et laulab nüüd ühe laulu, ühe vana palve. Võib-olla see ei olnud muusikaliselt perfektne esitus, kuid ses unises hommikus ses unustatud kirikus äratas see laul minutiks ajatuse. Kui siis neiu kiriku ees laotas laiali oma käsitööd - riidetükkidest ning lõngast rohmakalt tehtud nukud, ostsin oma printsessidele kaks tükki - ühelt poolt selle hetke meeles hoidmiseks ja teisalt - sain lahti ka peavalust, mida põngerjatele reisilt kaasa viia.

 

* * *

 

Hommikusöök oli üle ootuste päris hea. Nüüd on siis enamus seltskonnast ilmselt juba fuajees, et pakkida end autodesse ja võtta suund Alaverdi peale.
 

Marmaschen

| Üles |

 

Iga naine on oma mehe allikas...

| Üles |

 

Marmascheni teel

| Üles |

 


 

12.05.2019. Kell 0.04. Guesthouse Magnit. Dilijan
Eelmine | Järgmine | Üles

 

Idüll Aghstevi jõe veerel

| Üles |

 

Esimene peatus: Gyumri must kindlus ja Armeenia Ema vol 2  - need ongi peamised asjad, mida Gyumri linnas täna, peamiselt vaadata on. Must kindlus rajati Nikolai I esimese ajal Vene-Pärsia sõja lõppedes mõeldes võimalikule konfliktile Türgiga. Türgiga küll nageleti, kuid sõjategevus Gyumri kindluse müüride alla ei jõudnud. Olukorra rahunedes kasutati kastelli laskemoonalao ja vanglana. Tollane moodne sõjapidamine ei nõudnud enam kõrgeid müüre ega vallikraave, sestap kindlus oma algkujul oli üsna masajas ja hoidis maadligi. Tänaseks on kindlusele peale ehitatud teine korrus ja see on pööratud Colosseumi taskuväljaannet meenutavaks kontsertlavaks. Tõele au andes näeb see seestpoolt tegelikult päris hea välja... Monumentaalne Gyumri Ema on aga samast temaatilisest seeriast, kuhu kuulub ka koloss-ema Jerevanis. Mõlemad üüratud taiesed on oma vormilt küll sarnased, kuid mitte identsed. Mulle tundub Gyumri oma kuidagi sõjakam. Püsti pandi figuur Gyumri Musta kindluse kõrvale mäele 1975. a... Autoriteks olid kaks Armeenias nõukaajal tuntud skulptorit - Ara Sargsian and Yerem Vartanyan.

 

Liiga kuum oli, et minna daami varvast kaapima...

 

Must kindlus 1960-tel (koopia fotost kindluse muuseumis)

| Üles |

 

Must kindlus

| Üles |

 

Armeenia Ema Gyumri versioonis

| Üles |

 

Teine peatus: Spitak...

 

Spitak ei ole tegelikult mingi eriline koht, kuhu tingimata minna vaja oleks. Tegelikult ei olegi seal suurt midagi teha muud, kui ehk lõunat süüa. Või siis kalmistule püstitatud veidras plekk- kirikus käia. Meiegi külastust ajendas haige uudishimu: 1988 maavärin hävitas selle linna täielikult ning tappis ca 24000 inimest- tahtsime lihtsalt näha, mis sest linnast on saanud täna ja kas ehk hakkab silma mõnda koledust... Ei hakka. Tolmune lipp - lipi peal pilpakülane linnake. Otseselt suuri varemeid enam ei näe: need on pildist kadunud tänu veel NL aegsele kiirele taastamisehitusele ja tänu paljude välisriikide abile, kelle seas mainitakse ka Eestit muuhulgas. Inimesed kõnnivad, poed töötavad, purjus kerjused on kah täitsa olemas... Poolkogemata sattusime vana Spitaki maavärina memoriaali juurde, mis linnakese kõrgeimale künkale on kunagi püsti pandud. Üüratu kaadervärk ent seisab täna jõude, üles viiv uhke kivitrepp on laiali kantud, kõrghoonena mõjuva nelisamba alumistelt osadelt on käe kõrguselt samuti plaadid läinud, lagunenud sillutist rüütab lamba- ja lehmasitt... Kurb ja jabur... Aga väga hea vaatekoht. Esialgu pani nähtu jahmatama - üsna sama tunduks, kui keegi varastaks ära kiviplaadid näiteks Estonia mälestusmärgilt. Ent hiljem selgus, et linnakese keskel on avatud tuttuus memoriaal, mida isegi Putin olevat väisanud. Seega mõistusega arusaadav, miks vana laiali kantud on, kuid siiski tunne on veider...

 

Spitak. 1988.a maavärina mälestusmärk

| Üles |

 

Spitak

| Üles |


Läbi klopituna miljonitest löökaukudest keerasime pärastlõunal sisse Alaverdisse - iidsesse linna, kus juba II sajandil enne Kristust Urarthu kuningatele au andes kummardati... Kui 2018. a Gruusias Alaverdi kloostrit otsisime, tahtis navi vägisi meid just Armeeniasse saata. Nime sarnasus siiski on vist vaid vormiline - Gruusia ühe suurema katedraaliga klooster (kui uskuda internetiavarusi) sai nime oma asutaja, Yoseb Alaverdeli järgi, Alaverdi linna hakati kutsuma ent XVII sajandi kohaliku türklasest kunni järgi, kelle eesnimi olnud Allahverdi... Me ei sõitnud siiski kohale mitte linna au ja hiilguse pärast, sest selle on lihvinud nulliks maavärinad ja nõukaaegne tööstuslinn. Imekaunist orgu rüvetavad kõige kaunimatesse ja kõige kaugemale paistvatesse kohtadesse potsatatud 9-kordsed jõlepaneelmajad. Imetabased kloostrid, mille pärast me selle otsa sinna karukohta ette võtsime, istutati 1000-nde aasta eest sellesse mägiidülli äärmise pieteeditundega, mille tulemusel sündis arhitektuur, mis arvestas loodusega ja hästi lihvitud pärlina tõi esile nii kloostri kui ümbritseva looduse ilu. 100 aastat vasekaevandus
kultuuri ja noodsamad kirikud tunduvad ses inimvihkajate poolt kujundatud betoonbordellis võõrkehadena... Tänasele Alaverdile panid suuresti aluse prantsuse vaseärimehed XIX sajandi II poolel, kellele kaevandamisõigused müüdi. Kommunismi ehitamise ajastul planeeriti linn suuremas mahus kolm korda ümber, mille tulemusel pikast ajaloost peale paari kloostri kivi- kivi peale ei jäänud. Nõukaaega täna ent meenutavad kilomeetrite pikkuselt Debedi jõeorgu vägistatud mahajäetud tööstushooned, osa neist pole kunagi valmis saanudki, vaid lebavad luukeredena roostes ja lääpa vajunud tornkraanade vahel, millest mõne noolte vahel ripuvad 1990-te algusest tänini kohale tõstmata jäänud raudbetoonpaneelid. Mööda M6-t sõites avanevad jõeorus üksteise järel justkui stseenid "Stalkerist". Seda nähes mõtled meie Ida-Virumaa kaevanduste peale, keerad silmad taeva poole ja tänad mõttes loojat selle eest, et möödunud kaheksakümnendatel fosforiidikaevamisega algust teha ei jõutud. Ma tahaks sellest pornost siia mõne pildi panna, aga käsi ei tõusnud õigel ajal linna poole minnes seda jama pildistama...

 

M6: Spitak-Alaverdi

| Üles |

 

Sanahini kloostikompleks kössitab üsna häbenedes vaid pisut eemal 9-kordsetest, mis kunagise vaate mägedele ära blokivad. Ümber Alaverdi linna, teine teisel pool orgu, asub tegelikult päris mitu kloostrit. Olulisemad, õigemini kuulsamad neist on Sanahin ja Haghspat. Kuulsaks teeb need ajalugu, vanus ning see, et mõlemad kompleksid on suhteliselt terviklikult säilinud. Mõlemate praegused kehandid pärit vähemalt X sajandist pKr. Ma isegi ei ürita süüvida Sanahini loojate lukku - selleks peaks selle maa piirkondade keskaegset lugu hoopis paremini tundma. Võib-olla mulle endale lõi Sanahini ja Haghspatiga seoses väikse pidepunkti see, et tänane Lori piirkond - mille sisse Alaverdigi jääb, kuulus omaaegse Gruusia kuningriigi valdustesse. Siinsele elule puhus elu sisse juba David Ehitaja (aga temast ma pisut oma Gruusia reisikirjades olen kirjutanud). Kuninganna Tamari (tedagi ilmselt rohkem seoses Vardzia koopalinnaga olen ma veidi oma Gruusia reisikirjades maininud) ajal lõi kirikuelu õitsele. Seepärast näevad ajaloomehed Alaverdi kloostrites palju Gruusia toonasele sakraalarhitektuurile iseloomulikke jooni. Sanahin ning eriti Hahgpat kasvasid tollal lihtsatest kloostritest üle maa tuntud teaduskeskusteks (kuigi mitte nii tuntuks nagu näiteks Tatevi klooster)... Märkimisväärseks peetakse ka mõlema kloostri tarindust: Advantour kirjutab:

 

"All structures were made from stones in accordance with the strict rules of temple architecture. Small niches were made so that the stones fit together like puzzle pieces, which helped keep the churches standing during an earthquake (though earthquakes have still caused major damage). Small architectural details, like triangles around the cupolas in the center of buildings and some remaining faint frescoes, are the main decoration. Overall, the spare beauty was meant to keep the monks from getting distracted, and to keep the focus on God. Even the location of the monastery, only halfway up the hill rather than at the top, was a gesture of humility."

 

Kummaline on see, et kummagi kloostrikividel (kirikutes ka hauaplaatidel, mis sageli katavad tihedalt kogu põrandapinna) kõndides sattusid väravast nagu teise maailma- nõukaaegne linnaporno asendus hoopis teise aegruumiga, mille ajatuse defineerivad kulunud kivid, suitsenud võlvid, roostetanud kandelaabrid ja nende pudenemisest tekkinud põrm... Ja taas ja taas pidin imestama neid rohmakaid ümarkaari ja ornamente lähemalt silmitsedes - ma olen neid näinud... Lundi toomkirikus, Leyre kloostris... või Pöide kirikus. Ent kus asub Alaverdi ja kus Lund või Pöide? Kuidas levis see universaalne teadmine, keel, nägemus "sellest õigest arhitektuurist", kui isegi trükikunsti leiutamiseni jäi veel sajandeid?

 

Haghpat

| Üles |

 

Sanahin

| Üles |


Ma istun praegu ühes veidras toas, mida nimetatakse sviidiks. Klappidest käib - Pink Floyd...

 

"Is There Anybody Out There?..."

 

Tegelikult ei ööbi siin mina ega keegi meie seltskonnast, sest selle hinnaklass võrreldes tänase öömaja teiste tubadega, oli palju krõbedam. Eriliseks teeb selle tähistaevana kujundatud kuppellagi, erinevas stiilis ja viimistluses mööblitükid, mis kõik peaksid rõhutama sõna "raha", pisut eriskummalise kujuga rõdu ja kuldse volangidega eesriide taha ehitatud hiiglaslik seksodroom. Meile anti luba siin õhtul seltskondlikku vestlust arendada, tualetti ja dušši kasutada, sest odavamate tubade jaoks on nina puuderdamiseks vaid ühised toad terve korruse peale, siin aga kenasti priva. Nüüdseks on ära tarbitud Dilijanist muretsetud vein ja suupisted, ent kuna siin on hea wifi, siis mõned vapramad veel nokivad nutiseadmeid. Tegelikult on see BjaB koht nagu üks Kaukaasia korralikum BjaB ikka, seepärast räägiks tänase päeva lõpetuseks hoopis loo sellest, kuidas me siia sattusime...

 

Niisiis vedasime end läbi loojuvast päikesest punaseks võõbatud maaliliste mäekurude Dilijani. Mitte, et olnuks vajadust siin midagi otseselt vaadata, kuid siin leidub naaberküladest oluliselt suurem valik tasulisi öömaju. Põhjuseks, miks siia rahvas üle maa kokku süidab, on see, et Dilijan on, nagu Borjomi Gruusias, Armeenia ajalooline kuurort ja tervisevete koht. Maaliliste mägimaastike pärast on sellele antud rahvasuus ka "originaalne "nimi - "Armeenia Šveits". Küünikuna ma muidugi õiendaksin siin - ma ausalt öelda ei taba vahet Dilijani ja Alaverdi mägede või mäevaadete vahel. Miks üks on nagu Šveits ja teine mitte?... Jõudsime linnaserva videvikus janustena ja tühjade kõhtudega. Et peatusime pooljuhuslikult restorani "Mimino" ees, mis vähemalt minu vaimusilma ette manas rea mälestusi lapsepõlvest ja viimastelt Gruusia reisidelt (miks - olen sellest pisut kirjutanud Gruusia reisikirjades); seega hääletasin seal õhtustamise poolt juba enne menüüd nägemata; teised võlus see kõrts ära gruusia köögiga - siis otsustasime lühikese õhtuse hämaruseaja seal veeta. Miks grusiinide XX sajandi moodsa puusliku nimega kõrts just Dilijanis, keset Armeeniat, püsti pandud on, seletab ehk asjaolu, et Dilijan jääb peamise maantee äärde, mis ühendab Tbilisit Jerevaniga. Kui tellimused olid esitatud ja esimesed veinikannud lauale kantud, tekkis pisut murelik arutelu öömaja osas. Ent probleem lahenes iseenesest. Kui läksime Mardiga maja ette õhku hingama, et arutada, kuidas saaks Mart ära vaadata Dilijani suurepärase ja paljukiidetud vanalinna sellal, kui teised Bacchuse ande naudivad, ilmus nagu maa alt üks vana päss, kes sõbralikult juttu tehes uuris, kust tuleme, kes oleme ja kus plaanime öösel magada. Peatselt selgus, et tema sõber pidavat normaalse hinnaga külalistemaja, kuhu me olevat vägagi teretulnud. Jutuajamine päädis sellega, et istusime äti taksosse - aga taksojuht ta oli, ja sõitsime meie tänast pesa vaatama volitustega asi ära broneerida, kui vähegi peaks sobima. Noh, meile meeldis ja siin me siis oleme. Külalistemaja "Magnitit" peab vanatädi Rimma. Tegelikult ehitati maja algselt nagu suurele perele elamuks, kuid tänaseks on proua teinepool vist teises ilmas ja trobikond poegi kõik Moskvas tööl. Et maja poleks tühi on see muudetud külalistemajaks. Tube siin igatahes jätkub- proua ise resideerub allkorrusel- sinna kuhugi pidi serveeritama ka hommikusöök, ent järgmised kaks korrust on vaid külaliste päralt - kokku siin oma tosin kahe- ja kolmekohalist tuba. Täna oleme siin ainsad öölised.
 

Ma lõpetaks tänase sissekande Dilijani kuulsa vanalinnaga. Mart naases sealt iroonilise ning pettununa. Linn on ikka nagu kõik seni nähtud Armeenia vanalinnad siin: nõukaajal kogu oma ajaloolise ehituspärandi kaotanud betoonipilpakülad. Seda Dilijani vanalinna, mida palavalt kiidetakse, võiks kirjeldada kui mõndkümmet meetrit ajaloolist kitši... Isegi Mart möönis, et me ei kaotanud "Miminosse" ankrusse jäädes küll midagi, pigem panustanuks temagi heasse õhtusöögielamusse.

 

M8: Vanadzor-Dilijan

| Üles |


 

12.05.2019. Kell 23.45. Hotell Yerevan, Xankendi (Stepanakert), Mägi-Karabahh
Eelmine | Järgmine | Üles

 

Turvakaamera salvestused: Stepanakert Artes Snooker Cup

| Üles |

 

Hetk tagasi jõudsin oma tuppa hilisõhtuselt meeleolukalt Artes Terrae AB piljarditurniirilt, mis leidis aset me tänaõhtuse suurejoonelise nime ja veel suurejoonelisema teostusega hotelli "Yerevan" restorani kõrval piljardisaalis. Saal õigustas igatahes oma nime - "saal" - kahe laua jaoks on reserveeritud pisut väikesem ruum kui Tallinna Lennujaam. Aga kogu see hotell ongi uskumatult, lausa absurdselt suur: toad on suured, koridorid on suured, korruste hallid ning trepikojad on hiiglaslikud, restoran võiks Tartu turuhoone mahutada (ok võib-olla nende võrdlusega ma siiski liialdan, kuid - see on suur!). Ma ei kujuta ette, kes on selle asutuse klientuur või millal nad siin viibivad, igatahes tänase õhtu jooksul me ei kohanud  siin ühtki teist külalist. Seegi, et kaardimakse tegemine osutus ilgeks probleemiks - tehniliselt oli kõik vajalik olemas, kuid vajaka jäi (päris ilusate) retseptsionistide sõrmeosavusest, näib viitavat pigem väiksemale külaliste arvule. Aga midagi vinguda toa mugavuste, sh baarikapi sisu, üle küll ei saa - seega "kõik on ok, kõik on tip-top, sõbrad, mul ei vedanud, talle anti diplom...", kordab klappides ka Nublu...
 

Tänane hommik algas kokkulepitult üsna varakult tädi Rimma juures tavapärase külalistemaja hommikusöögiga, mis serveeriti valgusrikkasse söögituppa alumisel korrusel. Hommikusse plaani mahtusid Haghartsini klooster ning Sevanavanki klooster ja loomulikult Sevani järv. Eile kuppelsviidis asju arutades tegime Tartus paika pandud reisiplaani pisut ringi. Algselt pidime täna peale Sevanavanki minema mööda järve läänekallast lõunasse, väisama Noratuse kalmistut ja seejärel Armahgani vulkaani. Õhtuks pidanuksime end venitama Gorisse või vähemalt Shakisse, mis mõlemad jäävad Xankendisse viiva suure maantee äärde, kuid nüüd otsustasime minna mööda järve teist kallast, et mitte sõita sama teed Karabahhi minnes ning sealt tagasi tulles. Kuna tagasiteel otseselt vajadust Sevani läänekaldale minna ei ole, otsustasime, et teeme tagasiteel siis ekstra põike Armaghani üle Selimi kuru. Kas Noratuse kalmistule jõuame, ei tea, kuigi tahaks, sest see peaks olema täis iidseid raidkiviriste - khachkare. Eks vaata, neid kivitulpasid on näha kümnete kaupa ka pea iga kiriku juures. Igatahes esimene pool plaanist on toiminud - jõudsime Karabahhi ka mööda Sevani idakallast alustades.

 

Haghartsini klooster asub sügaval Dilijani rahvuspargis. Tegelikult peale selle võib leida Dilijanist põhja pool asuvate kaugemate mägede vahelt veel päris mitu kloostrit ning kloostriaset, kuid piirkondlikult on Haghartsin - tõlkes pidavat kloostri nimi tähendama kotkaste mängu - kõige terviklikumalt säilinud ja seepärast taas, üllatus-üllatus, UNESCO listi kantud. Ikka X...XIII sajand, taas ristikivid, Gregorius Valgustaja ja Jumalaema kirikud, mis oma geneesilt, arhitektuurselt ideelt kui vormilt on üsna sarnased Sanahini ja Haghpatiga, võib-olla ka viimastest mõjutatud, kuigi elule puhtutud omal ajal mitte Gruusia valitsejate vaid kohalike, so siis Tavushi kuningate poolt. Varjulise pähklipuumetsa vahel käänutav tee Dilijanist Haghartsini on nagu sõit "Hukkunud Alpinisti Hotelli". Avades hommikust veini võib mõtlikult Jüri Järveti häälega tsiteerida Alec Snewahri:

 

"Siin on lõpp... Siit viib tee ainult tagasi.".

 

Nii on ka Hagharsiniga. Kuigi erinevalt surnud mägironija loost, katab mets kahel pool teed kinni vaated ja vaid harva adud üle tee serva vaadates, et tegelikult lookleb kitsas asfaltlint vahepeal päris järskudel pervedel.

 

Parkisime autod kloostriväravasse. Kamp vanahärrasid mötserdas tugimüüri ehitada. Armeenia suureks probleemiks pidi olema (eks nagu ta meilgi on) see, et noored lähevad välismaale ära, eriti Venemaale, aga ka Kreekasse ja mujale. Kohapeal, eriti kaugemates külades, töökäsi ei jätku. Ehkki sama probleem piinab teravalt ka Gruusiat ja Aserbaidžaani - sest kes tahab suhteliselt karmi elustiiliga mägikülades tänapäeval lambaid kasvatada - tuleb aeglane suremine Armeenias kuidagi eriti teravalt esile. Kui Gruusias ja Aserbaidžaanis liikudes nägidki mõned asulad üsna õnnetud välja, siis selliseid "aafrika" külasid, nagu siin pidevalt, maakonnast maakonda ikka ja jälle silmale avaneb (eriti maanteelt vähegi kõrvale keerates), naaberriikidest ei mäleta. See on nukker pilt...  Haghartsini klooster muidugi eelpoolkirjutatuga ei haaku. Taas ühe UNESCO nimekirja kantud objektina on sinna saadud kuidagi peale rahad ja kompleks, millest peale kirikute on säilinud ka reflektoorium ning muidki kloostri argielu hooneid, on kenaks muuseumiks restaureeritud. Kui juba on restaureeritud, siis korralikult, liivapritsi ja tutt-uue marmoriga. Ma ei taha vinguda, kuid senikogetu põhjal kuidagi ebausutavalt puhtad ja uued tundusid need "täitsa korda" tehtud hooned ja isegi ilusaks uueks tehtud varemed. Siiski... Haghartsinist jääb meelde päikesekiir, mis läbi kitsukese akna Jumalaema kiriku altari kohal terava valgusvihuna värvis kuldseks ühe tükikese kellegi kulunud hauaplaadist kiriku põrandal.

 

Haghartsin AD 1900 (koopia fotost kirikus)

| Üles |

 

Haghartsin

| Üles |

 

Mõnikümmend kilomeetrit hiljem, pisut enne Sevani, tegime pausi, et tankida ja pärastlõunaseks pikemaks sõiduks moona varuda. Haghartisini mõnus +24C oli asendunud lõikavate iilide ja +14C-ga. Õhk tundus hõre ja jahe, tuul tõmbas... Pensuka kõrval toimis täiesti korralik kaubandusasutus, midagi turu ja supermarketi vahepealset. Mitte, et see kaubandus kuidagi eriti korda oleks läinud, kuid kohapeal tehti ja pakuti olematu hinnaga väga maitsvaid lihapirukaid ja hea kohvi. Lihtsalt kaks emotsiooni... Esiteks oli supermarketi pagariärisse püsti pandud traditsiooniline leivaahi, mille kohal kuumusest punasenäolised pagariprouad imeliselt täpsete liigutustega lavašipalakaid küpsema seadsid. No ja teine emotsioon seostub alkohoolsete jookidega. Karl avastas ühelt alumiselt riiulilt brändi nimega ... "Arse"... Nimi lihtsalt sundis seda ostma. Maitses nagu "Metaxa"... Taas kord leidis kinnitust vanasõna - et ega ega nimi brändit riku.
 

Arse

| Üles |

 

Kaukaasia suurim järv, Sevan, järv on Ararati mäe kõrval üks Armeenia sümboleid. Püha järv... Sevan on ent ka niisama tähelepanuväärne - pole sellise suurusega järvi just väga palju, mis asuvad1900 m merepinnast. Ent läbi ajastute on järv võlunud oma ebamaiselt sinise värvimänguga... Viitab sellele ka aserikeelne nimi - Göyçə, mis tähendavat sinist vett. Needsamad maalilised vaated tõmbasid siia omal ajal ka "meie mehe Havannas" - Friederich Parrot', kes 1829.a järve ääres peatus enne Ararati vallutamist. On peatunud siin paljud teisedki ja peatuvad tänini, lausa tuuakse bussidega, sest Sevani asula ja Sevani järv on tänase Armeenia turismitööstuse üheks alustalaks. Meiegi parkisime autod ülerahvastatud ja nännimüüjatest ummistunud parklasse, maksime ühele määrdunud helkurvestis taadile pisut obrokit ning võtsime jalad selga, et ära võtta siis see kõige kuulsam järvevaade - Sevan koos Sevanavankiga... Hirmus tuul, külm (12C), millele trepiastmeid võttes lisandus häiriv kerge õhupuuduse tunne.

 

Sevanavank ehk siis Sevani klooster asub järve ulatuval kaljusel poolsaarel, mille keskelt avaneb 360 kraadi panoraam. Tegelikult oli siin varem saar, kuid staliniaegne intensiivne põllumajandus nõudis kõvasti vett ja järve veetase langes, mistõttu täna seisavad mustast kivist kloostrihooned "rohkem poolsaare moodi saarel". Poolsaare otsa, kust veelgi ägedamaid vaateid kunagi näha sai, kahjuks ei lasta - okastraat ja valvekoerad tõmbavad piiri lihtsurelike ja kohalike "Hummeritega" olümposlaste vahele. Sevanavank kloostrikompleksina tundub nagu need kloostrid siinmail ikka - alles on jäänud kogu hoonestusest tillukesed kirikud oma ümmarguse keskse torniga väiksel ristikujulisel hoonel. Eriliseks teeb ent Sevanavanki just see rahulik kooskõla reljeefi ja järvevaadetega... Taaskord pidin tõdema, et jumalik ja inimlik on suudetud panna (vähemalt visuaalis) "tööle" täiusliku kooslusena. Juhuslikult sattusime Sevani Jumalaema kirikusse just teenistuse ajal - palvela oli puupüsti täis... Sestap lonkisin võsastel kaljudel veidi ringi üllatudes igal sammul kivipragudesse peitunud tillukestest hüatsintidest, kukeharjadest ja igasugustest muudest pisikestest "kiviktaimlalilledest"...

 

Sevanavank

| Üles |

 

Sevan

| Üles |

 

Ma ei tea, mis seisus on see maantee, mis kulgeb lääne pool Sevani, ent idakaldatee oli küll üks rist ja viletsus. Küsimus polnud niivõrd selles, kui palju auke on teekattes, vaid kui palju teed on aukudes. Tunduvalt mõnusamalt sai edasi tee kõrvale sissesõidetud rattajälgedes kulgedes, selmet meeletute kraatrite vahel ametlikul maanteel laveerides. Ent kehva maantee kompensatsiooniks ilm paranes lastes Sevanil demonstreerida oma imelist sinist palet, millel kaugel horisondil sulasid oma peegelpildiga üheks kaunid lumised ahelikud. Iga kurvi taga avanes taas ja taas kui mitte miljonivaade, siis sajatuhandene vähemalt. Üks asi pani ent imestama. Kuna Armeenial merepiiri ei ole, siis Sevani järv teenib riiki suurima kuurortide piirkonnana. Turismiinfost lugedes pidavat just idakaldal asuma lugematul hulgal terviseasutusi ja spaahotelle. Enamus järve äärest tundus suhteliselt asustamata ja need (siltide järgi tuvastatavad) supelusasutused, mis siin-seal vahetevahel tee kõrval vilksatasid, nägid välja nagu Hiinalinna aianduskooperatiivi filiaalid.

 

Peale paaritunnist südantpööritavat loksumist kuumaastikul jõudsime siiski korralikule maanteele. Suund oli põhja, sihtkoht Artsahhi (Mägi-Karabahh) Vabariigi pealinn Stepanakert...

 

M14: ümber Sevani

| Üles |

 

Mäed-mäed-mäed... Lapiku maa emissaridele mõjub iga järgmine paljas kalju ahhetamapanevalt. Nautisin kõrvalistujana Yello surematu klassika, "The Race" saatel "Arse" - brändit ja serpentiine. Mingil hetkel olime märkamatult ületanud ametliku riigipiiri, mingit otsest märki sellest nagu ei pannudki tähele. Rahvusvahelises mõttes ja Google Mapsi järgi olime taas Aserbaidžaanis... Minul siis neljas kord, kui arvesse lähevad ka need kaks korda, kui ma Gruusia-Aserbaidžaani piiri David Garej kloostrirajal olen ületanud. Alles kümmekond kilomeetrit peale ametlikku piiri jõudsime ka piiripunkti. Pärastlõunases kuumuses mõjus piiripunkt nagu üks unine piiripunkt ikka. Autod peatati kinni, vaadati dokumente, tehti asjalikku nägu. Et me Jerevanis viisasid ei teinud, siis paluti kõikseemees putkasse papreid vormistama. Igaüks sai ankeedi ja pastaka. Ankeet nagu ankeet ikka, pildikleepimise koht ilutses ka paberi serval, kuid õnneks sinna keegi fotot nõudnud. Sel ajal, kui üks asjapulk ühe näpuga paberitelt meie andmeid arvutisse toksis, värvis pabermütsiga habemik sedasama ruumi, kus meid oodata kästi. Kui Janikal hakkas värvihaisust paha, märkas seda üks galantsem piirivalvur ja tõi joostes naisterahvale tabureti - et siis minestamise vastu või nii. Veerand tunni pärast ulatati pastakaga käsitsikirjutatud paber, mille kohta mitu korda rõhutati, et kui tagasi sõidame, siis peame selle tolles või teises piiripunktis kindlasti ette näitama. Mingit viisade passi panemise tsirkust, millest mõned varasemad reisijad on kirjutanud, meile ei korraldatud - seesinane paberlipakas oligi kogu viisa. Formaalsusi täites tekis korraks mulje, et oleme tõesti sattunud päris riigipiirile, ent peale seda, kui mingi "null-üheksa" tuututades vaikselt kontrollalalt läbi sõitis, aknast lehvitamas hambus sigaretiga nelja triibuga adi-dressipluusis härra, jõudis kohale, et osaleme lihtsalt suures komejandis. Sisuliselt on kõik üks Armeenia. Kui õhtul kohalikku raha kõrtsis näha küsisime, siis kehitati naeratades õlgu - seda raha põhimõtteliselt füüsiliselt käibel ei ole - kõik arveldatakse armeenia drahmides. Nojah... De jure ei ole Artsahh Armeenia osa ja seega ei tohiks kellelgi de jure ka olla olla ütlemist. De facto on aga asjad pisut keerulisemad. Aga see selleks...

 

M11..

| Üles |

 

Kui püüda otsida Artsahhi eripära Armeeniaga võrreldes, siis peale piiripunkti jäi tõesti silma üks asi, mis Armeeniast sootuks erines: selliseid räämas pilpakülasid nagu me seni Armeenias igal pool linnadest vähegi väljaspool näinud oleme, peale piiri silma ei hakanud. Teemaastik imekaunite mägede vahel kuni pealinnani jättis igatahes hämmastavalt euroopaliku ja väljapeetud mulje. Maanteed on eeskujulikud, kolmes keeles viidatud, hästi tähistatud, majad maanteeveeres on korras (vähemalt fassaad), õued puhtad, elamised viksid ja viisakad. Stepanakerti võiks koguni linnapildi järgi pidada mõneks kaasaegseks Ungari või Eks-Jugo linnaks. Ei mingeid auke tänavates, ilusasti ja pidulikult värvitud fassaadid, ühesugused rõdud, ilusad poekesed, hubased kohvikud, helevalge poststalinistlik klassitsism ja kenasti moodsas võtmes kujundatud platsikesed siin- ja seal. Mingeid tankivrakke, kuuliaukudega varemeid jms träna, mida veel viie-kuue aasta vanused reisikirjad mainivad, igatahes kusagil täna silma ei hakanud. Ainult ühte tanki kohtasime pisut peale piiripunkti, betoonist postamendi otsas, meenutamas 1990-te lõpu pelutavaid sündmusi. Üks perekond tegi tõsiselt ning pidulikult selle ees koos medaleid täis riputatud pintsakuga vanahärraga ühispilti. Arvestades kasvõi 2016. a tulevahetusi piiril on ilmselt see uinutav atmosfäär ja idüll siin siiski paljuski näiline. Ilmselt said need kohad, millest täna läbi sõitsime, siiski kõvasti pihta ja puhtalt taastamisvajadusest tulenevalt on palju renoveeritud, ümber ehitatud ja uuesti ehitatud. Võib-olla aitab hästi tuunitud keskkond oma mõnusas argisuses unustada pea kohal rippuvat damoklese mõõka. Võib-olla on osa sellest ka lihtsalt show, Suure Venna poolt kinni makstud potjomkini küla... Mis iganes... Jäägu kohalikule ja turistile kummalegi omas mullis omad ootused, lootused ja mälestused... Igatahes olid tänaõhtused muljed vihmasabinajärgsest loojanguvärvides linnast ning rahvusliku köögiga kõrtsust - Urinatist - täiesti lõunamaiselt turistikad: hea söök, hea vein ja mõnus melu. Ainus, mis tšilli lavakujundusega päris hästi ei sobinud, olid eraautodes ringi tiirutavad laigulised - kuidagi jäi silma nende ebaharilikult suur kontsentratsioon linnapildis.

 

PT-76?

| Üles |

 

Peale piiripunkti selgus, et Eesti operaatoritel pole Karabahhis levi. Üllatuslikult ei olnud levi ka Jerevanist ostetud sim-kaardi omanikel. Iseenesest väike probleem, kuid... Kuidagi suutsime ühel ristmikul hargneda. Ma olin unustanud Mardi ettepaneku väisata üht Karabahhi territooriumile jäävat vana kirikut. Järsku märkasime tahavaatepeeglist, kuidas Duster kadus ahvikiirusel kuhugi kaljude vahele.  Me natuke aega ootasime ja kuna telefoniga ühendust ei saanud, siis jätkasime sõitu omapäi. Nad käisid kiriku juures ära ja olid rahul. Enne Sthepanakerti jõudmist elasime teel üle ühe halenaljaka juhtumi. Serpentiinides laskudes hakkas ühel hetkel tunduma, et kurvides pagasnikus midagi jõledalt koliseb ja sõidab paukudes ringi. Peatsime auto. Kui ukse avasin, pidin ehmatusest püksi tegema. Kusagilt tee kõrvalt kostis vilin ja siis käis korralik kõmakas. Kümmekond sekundit ja - uus vilin ning kõmakas. Ja siis veidi kaugemalt uus...

 

"Sooh, ongi sõda lahti! P....e küll! Miinipildujad...",

 

 mõtlesin. Ausalt öelda vaatasime kõik üksteisele päris lollide nägudega otsa. Samas, midagi muud kahtlast samas näha polnud, kohalikud sõitsid rahumeeli autodega meist mööda uudistades meid üksisilmi avatud autoakendest. Mõne hetke pärast rahunesime mõeldes, et ju oleks meid piirilt tagasi kupatatud, kui mingi tõsine jama käiks. Edasi sõites käisid ikka siin ja seal teeveeres paugud. Varsti nägime ka paugutajaid - lärmi tegid mingid kahtlase välimusega riistapuud, mida võis silmata siin ja seal viljapuuaedade vahel - ju hirmutavad nendega siis linnukesi marjade juurest eemale.

 

Hilisel pärastlõunal keerasime "Mamiku ja Babiku" ette parklasse. "Mamik ja Babik" on ilmselt Karabahhi tuntuim maamärk, 1967. a Sargis Baghdasaryani loodud taies (ainus teos, mille järgi autorit laiemalt ka teatakse), omamoodi skulptuuri ja landarti ristsugutis. Armenapedia kirjutab selle kohta nii:

 

"Carved from Armavir (Hoktemberyan) red tuff the monument presents two aged Karbakhtsis in national clothes. Husband and wife Gharabaghtsis- as if grew from the mountain (the statues have no pedestal), they were born mountains and are akin to each other as mountain. They look at the world from 1000-year distance passed way and in their eyes is unshakable will an calmness."

 

Skulptuuri tegelik nimetus on tõlgituna midagi sellist nagu "Meie olemegi mäed". Vaatasime selle siin kenasti siit ja sealtpoolt üle. Täitsa omamoodi asjake... Nagu Picasso maal - kui enda sisse vaatan, siis mulle see päriselt ei meeldi, ent nii groteski mõttes päris äge. Tagasi parklasse jõudes ei olnud Dusterist ei olnud kõppu ega kippu. Otsustasime sestap linna minna õhtustama. Heiki kleepis igaks juhuks ühe tugimüüri külge Artese logoga kollase kleepsu ja kirjutas sinna peale, et otsitagu meid kesklinnast.

 

Mamik ja Babik

| Üles |

 

Stepanakert ehk Xankendi linnana on ebamäärase vanusega. Mingit vanalinna, kui mitte lugeda vanalinnaks mõnede stalinistlike majadega eklektilist linnasüdant, siin ei ole. Armeenia versioon räägib asulast sellel kohal juba V sajandist, Aserbaidžaani versioon XVIII sajandi keskpaigast. Ent ei üks ega teine eriti linnapildis ei kajastu - nagu ennist kirjutasin, on linn hästi korda tehtud, midagi erilist siin pole. Eks homme hommikupoole vaatame, kas ja mis siin peale hakata on. Meie õhtune jalutuskäik päädis üsna varsti eesti keeles veidralt kõlava nimega restoraniga "Urinat". Selle leidmine kujunes omamoodi looks - vaatasime sisse enne paari kohta, kus ühes pakuti friikaid ja purksi, teises tegi Süüriast tulnud sõjapõgenike perekond kebabi. Kuigi me kumbagi neist peatuma ei jäänud, juhatati küsimuse peale, kust kohalikku toitu võiks leida, ülisõbralikult teeots Urinati peale. Moodne, puhas ja päris pika menüüga. Palju sellest oli Karabahhi ja palju lihtsalt Armeenia kööki on raske öelda, ent kõik see, mis ette kanti ja anti maitses suurepäraselt. Õhtutunnid seal siis veetsimegi. Dusterigi seltskond laekus peatselt.  Internet on ikka võimas - Mare saatis läbi näoraamatu sõnumi, mille Tanel kusagil linnalähedases tanklavõrgus üles korjas. Meie suunalipikut Mamiku ja Babiku juurest nad kahjuks ei avastanud - nad lihtsalt ei ole veel seal käinud; eks leiavad siis homme.

 

Stepanakert I

| Üles |


 

14.05.2019. Kell 16.41. Bistroo "Ojax" Sisiani ristis
Eelmine | Järgmine | Üles

 

Mägi-Karabahh

| Üles |


Eile jäi sissekanne tegemata. Leidsime Tatevis nii ägeda B and B, et õhtu sujus hea toidu, granaatõunaveini, viinamarjasamakaga ja superägeda peremehe seltsis nii mõnusalt, et ei viitsinud õhtul enam arvutis toksida. Praegu istume mingis Jumalast hüljatud šašlõkikohas oodates tellitud toite. Tundub, et sellega läheb nüüd pisut aega, sest üks tahmases riides härra alles hakkas nurga taga tuld üles tegema; sestap üritan vähemalt eilsed märksõnad üles tähendada.

 

* * *


Hommik hotellis "Yerevan" ei olnud just kõige säravamate hulgast. Suure hotelli kohta pakuti üsna kesist hommikueinet - võrreldamatu näiteks tänahommikuse BjaB-ga, kus sõime nagu vanaema juures. Keeduviineri ja lahustuva kohvi kompenseeris mõnevõrra vaade söögisaali aknast valgetele pseudoantiiksetele portikustele ja punastele katustele, mis vidukil silmadega vaadates tekitas mulje nagu einetaksime mõnel Medicite palee terrassil kusagil Arno orus. Puudu jäi vaid kauguses kõrguv Firenze toomkiriku siluett.
Skitsituna nägi linn päris äge välja. Plaanitud mõõdukalt varane start takerdus: väljaregamise protsess toimus sama valulikult, kui sisseregamine - enne majast välja ei lastud, kui keegi naisterahvas oli toad üksipulgi läbi uurinud, käterätid ja linad üle lugenud ja baarikappide sisu inventeerinud. Aega võttis see pea pool tundi.

 

Šaumjan

| Üles |

 

Linnaekskursiooni esimeseks sihtkohaks pandi maha postkontor. Inimesed tahtsid saata riigist, mida tegelikult olemas ei ole, kodustele postkaarte. Mart tahtis kindlasti kohalikke rahatähti näha ja suveniiriks vahetada. Postkontor taebmis elamuseks ei kujunenud. võib-olla peitus selles lihtsalt väike nostalgialaks - samasugused auguga klaasseinad teeninduskabiinide ees nagu meil omal ajal, seinakatetesse talletunud paberi, tolmu ja templilaki lõhn, pöördriiulil mõned kolletunud mäevaadetega postkaardid (vanasti olid nende asemel telegrammiblanketid), kesine valik Artsahhi marke ja teenindajad nagu mõnest nõukaaegsest draamatükist. Kui asjad postkontoris said õiendatud, tegime tiiru valitsushoone juurde, vaatasime sisse paari parki ning jalutasime mööda hiiglaslikku trepistikku, mis viis täiesti mõttetule platsile, mille keskel ilutses südametega purskkaev - arvatavasti pühitsetakse seal abielusid või vähemalt tehakse kohustuslikke temaatilisi ülesvõtteid. Kui eelmisel õhul kerges vihmas ja veinivines tundus linn kohati päris euroopalik, siis hommikuvalguses tundus see ikkagi tuunitud sapakana. Kuigi jah, tuuning tundus kohati päris hea, kohati samas ka, mastaape arvestades, täiesti absurdne. Kui mõelda sellele, et Stepanakerdi lasksid aserid 1992. a raketirünnakus üsna peeneks, siis seda enam tundub veider see uus kesklinn, mis teeb sügava kummarduse 1950-tele. Ma ei tea, kuidas Eestist see monumentaalsuse kummardamine nõukaajal suhteliselt valutult mööda läks. Ei tule hetkel midagi pähe, mida näiteks Stepanakerti valitsushooneesise trepistikuga võiks võrrelda; Maarjamäe memoriaal tundub selle kõrval väheke mõõtmetest mööda pandud maketina... Staadioni kõrvalt leidsime tutt-uue fantaasiarikka komposiitorderis kaaristuga helevalge hotellikompleksi - ma kahtlustan, et isegi Vitruvius ümisenuks siin "O deus... bene factum!".

 

Ja muidugi kogu see kesklinna  avaliku ruumi infoväli. Pesupulbri ja mobiilireklaamide kõrval laiusid muudest kommertsteadaannetest oluliselt suuremad 9. mai plakatid. Nagu vist kusagil eespool juba mainisin on 9. mai siin eelkõige Karabahhi sõja võitmist tähistav pidupäev. Ma saan selle olulisusest ju tegelikult kohalikus kontekstis aru, kuid see keel ja retoorika! Selles kajab üks teine sõnum, millele mõeldes meenub paratamatult Isaac Asimovi "Asum ja Impeerium" (Asimov, I. 1989; lk 27):

 

"Kahe sajandi pikkuse barbaarsuse tõttu isoleeritud maailmad said jälle kord oma pinnal tunda Impeeriumi lääniisandate ülemvõimu. Vannuti truudust pealinnadele suunatud raskekahurite ähvardusel. Pandi maha garnisonide kaupa mehi imperaatorlikus mundris, Kosmoselaev- ja -Päike embleemina õlakutel. Vanad mehed panid seda tähele ja neile meenusid taas vaar-vaarisade ununenud jutud aegadest, mil universum oli suur, rikas ja rahumeelne ning seesama Kosmoselaev- ja -Päike valitses üle kõige."

 

Jalutuskäigu lõpetasime Stepanakerti südames hallist graniidist taiese all, mis kujutab härra Stepan Šaumjani, linna ristiisa, Kaukaasia erakorralist komissari, Bakuu Rahvakomissaride Nõukogu esimeest, kommunisti ja mõrtsukat. Groteksne ja sümboolne, kangelane ja kurjategija, sõltub kelle mätta otsast vaadata. Sama vastuoluline, kui kogu see Karabahhi värk kõik.

 

* * *

 

PS. Ei, tegelikult lõpetasime (Dusteri seltskonna harimiseks)  "Mamiku ja Babiku" juures. Artese logoga paberilipakas oli kenasti müüri peal alles. Võtsin selle ära minnes viisakalt kaasa - mille jõuad kaasa tuua, jõuad ka ära viia.
 

Stepanakert II

| Üles |

 

Ennelõunal alustasime tagasiteed mööda teist suuremat maanteed - H44 vist. Plaan oli õhtuks välja jõuda Tatevisse. Mardi õhutusel keerasime korraks sisse Shushisse või Susasse, kuidas seda Jõgeva või Paide suurust linnakest mingil kaardil nimetatud on. Susaga on nagu enamuse Karabahhi asulatega - Armeenia versioonis on tegu juba ammuse Armeenia kantsiga, mis juba keskajal oli üks tähtsamatest tugipunktidest piirkonnas. Aserbaidžaani versiooni järgi, mis tundub konteksti arvestades pisut realistlikum, sai linn alguse taas XVIII sajandi keskel, kui sinna asutati Pärsia provintsina asutatud Karabahhi khanaadi pealinn... Tsaaririigi koosseisus sai Susast Kaukaasia suurim siiditööstuse keskus, aeti viina ja tehti vaipu. Mingil ajal XIX sajandil olnud see suuruselt võrreldav lausa tollase Bakuu või Jerevaniga. Sovjetiajal jäi Susa suurest industriaalorgiast üldiselt puutumata ning kõige punaplaneerimistöö kiuste säilitas oma ajaloolise struktuuri - seepärast võeti vanalinn 1977. a arhitektuuripärandina riikliku kaitse alla. Tolle Susa kohta kirjutatakse midagi sellist:

 

"Since Shusha had limited urban construction in the 20th century, it preserved its historic architectural-planned composition. Shusha has many madrasahs, mosques, natural springs and bath-houses. The mosques of the districts are right-angled like dwelling houses. The mosque buildings were built out of local white stones and minarets were built with baked bricks. Among the most well known mosques of Shusha are Yukhari Govhar Agha Mosque and Ashaghi Govhar Agha Mosque. Shusha was one of the centers of international trade and was a place rich with caravanserais such as Caravanserai of Agha Gahraman Mirsiyab. The city has many Beautiful streets, squares, mosques, mausoleums, churches, springs, castle walls, museums(such as Shusha Museum of History) and palaces(such as that of Panah Ali Khan). The houses of Ibrahim Khalil Khan, Govhar Agha, Khurshidbanu Natavan, Gara Boyuk khanum, Uzeyir Hajibeyov, Bulbul, and Jabbar Garyagdioglu were also here. It is considered the center of Azerbaijani music, culture and architectural excellence of 18th-19th centuries."

 

Susa kindlus

| Üles |

 

Karabahhi sõjas suur osa kaitsealusest vanalinnast ja eelpoolses tsitaadis mainitud ehitistest purustati. Kuna ka pea pool linna elanikest sõja ajal tapeti või põgenes, siis pole Susa tänini päriselt jalgu alla saanud ja, nagu kohapeal kogesime, erinevalt pealinnast haigutavad tänavate ääres kohati varemed ning tühjad või pooltühjad hooned lausa tänavate kaupa. Meie peamisi eesmärke Susas oli kolm: Susa kindlus, Ghazanchetsotsi katedraal ja lõunasöök... Neist esimese - Susa kindluse leidmine oli käkitegu - kindlus kõrgub kohe Xankendi poolse sissesõidutee kohal. Palju sellest alles pole, paar torni on rohmakalt restaureeritud. Autoga saab mööda lagunenud munakiviteed sõita kindluse õuele. Tjah, kindlus nagu kindlus ikka, ei paista see Susa kivihunnik millegi poolest eriti silma. Ehk kõige ägedamad on vaated müürilt, millele saavad kõik huvilised vabalt turnima minna.

 

Susa katedraal ehitati 1880-tel. Valgest kivist kirik oli omal ajal piirkonna suurimaid ning on tänini üks suurimaid kirikuid Armeenias ja on ilmselt kõige suurem kirik Aserbaidžaanis. Päris XIX sajandi kujul, mil pühakoda ehitati, seda kirikut enam ei näe - 1992 a sai see sõjas üsna tublisti pihta, muuhulgas lasti puruks torn. Sõja lõppedes kirik restaureeriti hoolikalt. Ent restaureeritud torni proportsioonid ei pidavat asjatundjate arvates vastama aga algsele. Tegelikult isegi võhikus võib see tekitada kahtlusi, sest peatorn erineb oma silmapaistvalt terava koonusega töntsivõitu autentsest kellatornist. Et Mare unustas jope kindlusse ja osa rahvast läks juba toiduotsingutele, võtsin hetke, et kirikut skitsida. Loomulikult sain kohe endale kirikuõuel mängivatest lastest andunud publiku: üks väike poiss seisis mu kõrvale ja ei läinud enne ära, kui pildiga lõpetasin.

 

Susa kirik

| Üles |

 

Viimaste kriipsude tõmbamise ajal tuli keskuse poolt Heiki, näpu vahelt üsna isuäratavat kebabirulli ampsates. Vrapp pärines sadakond meetrit edasi asuvast asutusest. Tahtsin ka. "Vrapeeria" asus hoones, mille teine korrus oli mahajäetud, haigutavatest aknaavadest võis näha rohmakalt lapitud katusealust. Kaks vanaldast naist toimetasid esimesel korrusel hämaras ruumis, mis nägi välja pigem nagu sepikoda või väsinud vanainimese köök kusagil metsakülas: ämber siin ja ämber seal, väsinud nõukaaegne külmkapp, teine kapp ähmaselt läbipaistva klaasiga mingite pudelitega, avatud külmvitriin hakklihakarpide, tomatimahla ja õllega, mille taga kõrgus tellistest laotud ja pealt plekist koluga rüütatud lahtine tulease. Tellisin kebabi ja tomatimahla. Vanem naine tõi mingi nõuga sütt juurde, teine sättis koldele ajalehekägara, ladus söetükid mingi oma salanõu järgi sellele peale, pani ajalehe põlema ja lülitas sisse ahju kõrvale lõõtsaks improviseeritud fööni. Veendunud, et koldes kulgeb kõik nagu vaja, hakkas sama naine käbedasti vilunud liigutustega ühest vitriini karpidest hangitud hakklihasegu vardale mätsima. Kiitsin ta vilumust, mille peale daam vastas, et kebabiliha vardasse ajamine on üsna keeruline, tema õppinud mitu aastat enne, kui sai asja õigesti käppa. Minu tomatimahlale osutades ütles kebabitegija, et kui ma tahan, saab külma õlut ka. Tõepoolest, toakese teises nurgas hiilgas selles kontekstis kohatuna näiv kuldne õllekraan. Mul oli mu mahl, andestagu Bacchus mulle mu nõrkus! Kui teised kuldvillaku otsijad kebabijahile tulid, said nad õllekraani proovida - märjukese väljameelitamine sellest osutus omaette kunsttükiks, ent lõppes edukalt. Niisiis saime söödud kui joodud ja seda kõike ca 2 euro eest per face.

 

Kebab

| Üles |

 

Ja taas üle mägede. Peatus piiripunktis kujunes formaalseks - tülpinud piirivalvur, furaška kuklas, napsas paberi, laskis sellest silmadega üle ning viipas tüdinult - ah lihtsalt sõitke minema, gringod! Läksime. Kui nähtud Karabahhile mõtlen, siis ega vist ei viitsigi esmapilgul kohe tagasi tulla... Või siiski, vanale kultuspeedile "Agdam" nime andnud linnake jäi ju nägemata!
 

Artsahhi väravad mõnisada meetrit enne ametlikku Armeenia piiri

| Üles |

 

M12

| Üles |

 

Peale piiripunkti keerasime autoninad Khndzoreski koopalinna peale. Savised rattajäljed looklesid logadi ja lapitud küladest läbi ja üle karjamaade Khor Dzor kanjoni poole, mille vastasnõlv koopalinna peidab. Gruusia koopalinnade kogemuse peale ma natuke pelgasin, et äkki Khndzoresk pole nii "ajalooliselt" või misiganes mõõdikute järgi "nii põnev", kuid pean tunnistama, et kui võib-olla traditsiooniliste UNESCO parameetrite mõistes (???) see koopaküla tõepoolest jääb alla näiteks Vardziale või Uplistsikhele, siis eile kogetu ületas neid oma pitoresksusega lihtsalt kordades. See on minu jaoks seni nähtust Armeenias olnud kõige ägedam kogemus! Võib-olla oma osa mängib Khndzoreskis ka see, et turistlik kasutajaliides on suhteliselt olematu, mistõttu mööda roigastest treppe kanjonisse laskudes ja üle külaseppade poolt kokkuklopsitud kõikuva rippsilla mahajäetud külakese poole minnes jääb aega näha ja tunnetada seda kohta selles sees olles, aga mitte läbi "vitriini" nagu see paraku enamuses sildistatud-viidatud-turvatud turistilõksudes kipub olema. Muutused on ilmselt paratamatud sealgi - Khndzoreski teed oli hakatud juba algusest "korda" tegema, mis tähendab seda, et võib-olla mõne aasta pärast on seal juba kõik muutunud. Ent praegu on seal "kõik päriselt korras", rikkumata nii nagu üks koht oma elu elab, kui inimene selle jätab. Eilne pärastlõuna seal, fantaasiamägede, koobaste, mägijõe ja õitsvate aasade vahel oli üks neist hetkedest, kus aeg seisab ka veinita.

 

Khndzoreskisse...

| Üles |

 

"The historic cave village, located on the steep slope of a gorge, is comprised of both natural and manmade caves. At the inhabiting community’s height, some estimates suggest that population grew to as many as 15,000 people. Since many of the dwellings were carved out over and around each other, a complex system of ropes and ladders were required for people to reach many corners of the community. The village even had two churches and three schools. The cave dwellings were inhabited until as late as the 1950s at which point it is said that Soviet officials deemed the caves unfit and uncivilized, forcing the remaining villagers to leave".

 

...kirjutab Atlas Obscura. ...Tõepoolest, praegu neil radadel kõndides on raske uskuda, et ses külas tegutses mitu kauplust, kooli jne. Tegelikult ainsad jäljed, mis annavad tunnistust kadunud maailmast, on üks tsaariaegne kivist hoonevare ja XVII sajandist pärit kirik. Minekuks Stalini-aja lõpus oli ametlikult karm põhjus - nõukogude inimene ei peaks elama koopas (kuigi lääne mõistes suur osa tollasest proletariaadist elasid kui koopainimesed, ka meil, Eestis). Tõeline põhjus seisis ilmselt targu selles, et isoleeritud kaljukülas kardeti idanevat seemet, mis nõukogude robotinimese peaajus võiks iseseisvaid mõtteid kultiveerida ja see oli ohtlik! Niisiis kupatati vabad kitsekasvatajad turvalistesse nähtamatu okastraadiga piiratud paneelelamutesse. Kohtasime kiriku juures valvurit, kelle ülesandeks on hommikul uks avada ja õhtul kinni panna ning jälgida, et hulkvel lambad-lehmad pühakotta ei läheks. Saime temaga jutu peale, mees rääkis küla kadunud hiilgusest, kraamis oma soojakust välja vanad pildid ja viis ühe hoone varesse varju alla, kuhu ta on kogunud oma uitamistel mahajäetud külast leitud asju. Kui uurisime, miks nii vähe külast säilinud on, siis ütles ta, et kui 1950.-tel inimesed sealt jõuga minema kupatati, siis pakkisid nad kaasa kõik.  Kõik, see tähendab ka piirdeaiad ja majad. Koopad jäid aga alles ning neid kasutatakse paiguti hoiuruumidena tänini. Jalutasime ühele kanjoni kohal kõrguvale künkale. Päike, õied, mesilased, laululinnud. Väga, väga ilus koht!

 

Khndzoreski kadunud koopalinn...

| Üles |

 

Õhtu eel keerasime Tatevi teele. Tatevit teatakse läbi kahe asja: üks neist on Tatevi klooster ja teine Tatevi köisraudtee - Wings of Tatev. Viimane maailma pikima köisraudteena on ilmselt laiemas maailmas on rohkem tuntud, see on kantud isegi Guinessi rekordite raamatusse. Ja on ka põhjust.  Köisraudtee valmis 2010 a, selle disainis ja ehitas Austria-Šveitsi ettevõte Doppelmayr/​ Garaventa Group, mille käe alt on tulnud suur osa Euroopa köisraudteid, suusatõstukeid jms. See oma ligi kuue kilomeetriga on maailma pikim. Vaese riigi kohta on tegu üsna harjumatu luksusega.  Guiness World Recordsi lehelt võib lugeda:

 

"The tramway, designed by Garaventa (Switzerland), connects the village of Halizor with the secluded medieval Tatev Monastery, offering a spectacular journey across the Vorotan River Gorge. The design process and foundation work began in 2009, with the opening ceremony of the aerial tramway and the official launch of the Tatev Revival Project on 16 October 2010. The 5.7-kilometer aerial tramway is supported by three towers between its two terminals. One terminal is on a hill overlooking the village of Halidzor and the other is near Tatev Monastery, on the road to Tatev village. At top speed, the tramway will travel at 37 kilometers per hour and the ride will take approximately 11 minutes, with its deepest drop at 360 meters aboveground. Two cabins (each with the capacity to hold 25 people) will operate at once, travelling in opposite directions. There are six cables altogether (three per cabin, with two cables suspending and one cable pulling each cabin), each uniquely built for the specifications of this project."

 

Kuna aeg kiskus õhtusse ning maailmakuulus trammijaam oli juba suletud, otsustasime, et me ei hakka Halidzoris hommikut ootama jääma, vaid sõidame Tatevisse ja tuleme sealt siis õhutrammiga hoopis tagasi. Halidzorist Tatevisse viib mõnus mägitee, mis üle Vorotani jõeoru loogeldes algul laskub ja siis tõuseb serpentiinina taas mäkke. Dangerousroads.com mainis teed veel pisut aega tagasi Armeenia ohtlikuimate teede hulgas, millelt mõnda kurvi sirgelt võttes saanuks ca 500 m õhulennu korraldada. Kahjuks on see nüüdseks tuksi keeratud, lai paksude betoon- ja metallservadega asfaltlint on juba poole tee osas valmis ja Tatevi poolne ots valmib arvatavasti selle aasta sügiseks. Serpentiinid küll jäävad, kuid igasugune muu sõidurõõm on rikutud. Teed tuntakse ajalooliselt nn Kuradisilla (Satani Kamurj), ülikitsa kaljulõhe järgi oru põhjas, mille ette on täna ehitatud maanteesild. Vanasti käis sild üle lõhe, ilmselt mõnes kohas võis sellest kõvem mees üle hüpata, kuid häda sellele, kes juhtus serval libisema - 20...30 m vaba langust on kindlustatud, langemine lõpeb vahutava kitsa jõega, mis kihutab kitsas kanjonis edasi veel sadu meetreid.

 

Kuradisilla juurest võib leida veel ühe tasuta atraktsiooni - leige vee allika, kuhu iga huviline võib end sisse kasta. Proovisid meiegi uudishimulikumad näkid se's kaljuloigus ringi lobistada.
 

Vaade Vorotanile Kuradisillalt

| Üles |

 

Zaparrari

| Üles |

 

Parkisime autod hilises päikeseloojangus Tatevi kloostri väravasse kabrioletiks ümber ehitatud sapaka kõrvale. Vaade oli hunnitu: päike punetas iidsetel kloostrimüüridel, mille taga kadus sinisesse hämusse üüratu Vorotani jõeorg. Nännimüüjad pakkisid omi kodinaid kokku, meie saabudes küll mõni peatas oma tegevuse korraks lootusrikkalt käega viibates, kuid jätkasid meie ignorantseid nägusid nähes pakkimist. Sammusime kloostrimüüride vahele, kus peale meie askeldas ringi vaid üks elatanud nunn, kes sulges luuke ja kustutas tulesid. Kui vaatasin nõutu näoga ringi ja küsisin, et kas neil nüüd on kõik suletud, ütles ta, et ei, mitte, ma võin igale poole minna, kuid süüdaku ma ie elektrituled hämarates ruumides ja kustutagu need ka enda järelt. Seda oli kergem öelda kui teha, sestap piirdusin loomuliku päevavalgusega, niipaljukest kui seda veel järel oli. Me oleme näinud siin maal juba päris mitut kloostrit, kuid Tatevi klooster on siiski eriline. Esiteks juba selle asukoht (no tegelikult on nad kõik maastikku väga hoolikalt sobitatud, kuid Tatevi skoor oleks kümne punkti skaalal 11). Peale Haghartsini mõtlesin ma, et on raske leida maalilisemat kohta ühele pühakohale, kuid tundub, et ma eksisin. Tatevis mõni kinnisvarahai näriks ilmselt hea meelega oma parema käe otsast, kui saaks selle mööndusega kloostri kõrvale mäeveerele näiteks hotelli ehitada. See oht ilmselt on üsna reaalne, sest köisraudtee on juba ehitatud - selle näol loodud esimese klassi turistilõks ja ilmselt varem või hiljem toob see kaasa huvi ja nõudluse ka suurema hotelliehituse järgi. Praegu ent tukub klooster jumala rahus ühe maailma ilusama oru nõlval. Siinjuures tuleb au anda Šveitsi inseneridele, kes Tatevi köisraudtee kavandasid - kloostri juurest selle monstrumi konstruktsioone ei hooma, kuigi trammijaam jääb üsna kloostri lähedale. Ka oru üle rippuvad trossid jäävad pigem märkamatuks. Klooster ise aga on üks paremini ja terviklikumalt säilinud kloostrikomplekse Armeenias. Säilinud on kaitsemüür, munkade eluasemed ja igapäevased eluruumid, piiskopi residents ja loomulikult mitu kirikut. Tatevi klooster oli pühendatud Pühale Eustathiusele, kes olnud Taddeuse õpilane. Juudas Taddeus oli üks kaheteistkümnest Jeesuse jüngrist (teda ei tohi segi ajada salgaja Juudas Iskariotiga), kes koos Nathanieli ehk siis Püha Bartholomeusega tegelesid esimeste kristlastena misjonitööga Armeenias. Seetõttu on Taddeusest saanud ka Armeenia kaitsepühak. Ühe versiooni kohaselt Bartholomeus leidis Armeenias ka oma otsa, kus ta kohaliku kuninga tellimusel pea jagu lühemaks tehti. Taddeus jõudis aastal 65. Beirutisse, kus ka tema pea otsast löödi. Eustathius käinud Taddeusega koos ja jätkanud hiljem Armeenias tema tööd. Selle mälestuseks pühendatud ka Tatevi klooster talle. Põneva faktina võib välja tuua selle, et kuigi Gregorius Valgustaja on pühamees, keda sarnaselt näiteks Püha Ninoga Gruusias peetakse nö ametlikuks maa kristianiseerimise sümboliks riigis, siis Taddeust ja Barholomeust aktsepteeritakse ametlike kristluse toojatena maale.

 

Tatevi klooster on üks Armeenia vanimaid, selle arhailisemad osad pärinevad VI sajandist, enamus tänaste säilinud hoonete kehanditest on valminud IX-XI sajanditel. Nagu paljud teisedki kloostrid, käis ka Tatevis vilgas elu. Ent erinevalt paljudest teistest kloostritest polnud Tatevis rahapuudust - maksustati omal ajal ümbruskonnas päris kopsakat ala - siis kujunes kloostrist kõige suurem keskaegse Armeenia teaduskeskus. Advantour.com kirjutab:

 

"In the 13th-14th centuries, the monastery prospered. During this time, Tatev University was the largest centre of philosophy and science of medieval Armenia. Students studied philosophy, theology, physics, mathematics, astronomy, medicine, architecture, history, grammar, literature, calligraphy, music, and painting, for an average of seven to eight years. The library held 10,000 manuscripts, all of which were destroyed in a single day during the Mongol invasion in the 13th century."

 

Ma ei hakka siinkohal täpsemalt kirjeldama kõiki kolme-nelja kirikut ja muid ehitisi - need on imposantsed ja peaaegu rikkumata, paatina on suuresti maha kaapimata või on seda tehtud suhteliselt vähevägivaldsel moel. Pigem kujunes õhtu elamuseks jumalateenistus, kuhu õuel askeldav nunn ennist rutanud oli. Sattusin õhtupalvusele pooljuhuslikult Gregori Valgustaja kirikus, kus peale elatanud nunna viibis veel kolm inimest: papp, tema abiline ja mina. Mina, tõsi, hoidsin ukse kõrval madalat profiili ja kuulasin lihtsalt kümmekond minutit papi laulu ja leelotamist; ma ei saanud loomulikult sest midagi aru, ent see mediteeriv hääl kõlamas iidsete võlvide all oli ajatu, nagu ajalift, kui mitte just mõnda roomaaegsesse kodakirikusse, siis tagasi keskaega vähemalt...

 

Tatev

| Üles |

 

Kirikust lahkudes jäi silma üks naljakas sammas, mille tippu ehtis väike rohmakas skulptuurigrupp. Pidasin seda esialgu mingiks basseinikaunistuseks, ja eriti tähelepanu sellele ei pööranud, kuid hiljem "väärt allikatest" tuge otsides sain teada, et tegemist on hoopis kristlaste eelse puuslikuga, mis siis tuhat aastat tagasi kristlastele sobivaks tuuniti. Tsiteeriks taaskord Advantour.com-i:

 

"One of the most unique monuments is a column called Gavazan. This was originally a pagan monument, built to line up with Orion’s Belt on August 11, when Armenians used to celebrate the New Year. This date is special, since Orion’s Belt is perfectly vertical on this date. When the column was rebuilt in 904, religious figures explained that the three stars of Orion’s Belt represented the Holy Trinity, though the pagan history was hard to miss."

 

Gavazan

| Üles |

 

Leidsin näljased kaasreisijad resigneerinud ilmel istumast kirikuõuel vana puu all. Aega poldud raisatud niisama, kõiketeadva kuugli abil oli leitud juba rida öömaju, mille hulgast valimise lihtsustamiseks võtsime vastu otsuse, et sõidame neist kõige lähemasse ja kui see ei sobi, siis otsime uue. Bacchus tahtis ent nii, et tolmustel tänavatel kruiisides avastasime juba esimesel mudasel tänavaristil lakoonilise nimega peavarju - "Tatev B&B". Esimese põgusa pilgu peale võitis koht kohe enamuse südame. BjaB nagu ikka, kuid asja hingeks oli vanahärra, kes tegelikult ise majutusteenusega otseselt ei tegelenud (sellega asjatas pigem noorpere), kuid tema leidis meis endale seltskonna, kellele külalislahkelt õunapuskarit ja granaatõunaveini pakkudes sai ka endale ühe švipski lubada. Peale esimesi šotte läks elu keema, perenaised alustasid õhtusöögi ettevalmistamist, meile anti lauale ooteaja lühendamiseks jumalikku niisama punast ja granaatõunaveini. Saime korda ajada ka ühe pool päeva peavalu teinud asja - remontida Dusterit. Nimelt ripendas ja kolises selle põhjakate - korduvalt tekkis mure, et mõnel halvemal teel, aga nende puudust siin riigis ei ole, võib see kuidagi pihta saada ja lõplikult alt lennata. Vanataat ajas ööbimiskoha õuele ehitatud kanalilt maha vana Volga, Mart kärutas Dusteri selle asemele ja MacGywerite tandem koosseisus Tanel-Mart lahendasid järgneva veerand tunniga selle pisukese probleemi. Au ja kiitus! Eileõhtune öömaja pakkus ka täit rahuldust kõigile nutihoolikutele - leviprobleeme ei olnud, mistõttu nii mõnigi tšattis kodustega üle näoraamatu videorakenduse. Näitasin minagi läbi arvutiobjektiivi printsessidele kodus ehapunas hõõguvate lumiste mägede tippe ja meie öömaja paradiisiaeda.
 

Serveeritud õhtusöök oli lihtsalt super! Kanti ette kogu Armeenia köögi parimad palad ja juurde ikka sedasama jumalate nektarit - granaatõuna veini ning lisaks ka ülihead punast viinamarjaveini. Peremehe pealekäimisest hoolimata jätsime kuuekümnekraadise õunapuskari (aga maitses see üsna sarnaselt mõnele külakalvadosele kusagilt Normandia kolkast) targu hilisõhtusest programmist välja.

* * *


Hüva. Said märksõnad kirja, küll Tartus tuunin teksti. Šašlõkivaagnad kanti peale kolmveerandtunnist ootamist lõpuks ometi ette ja auravad laual, aeg hambad sisse lüüa, enne kui teiste hambad teevad puhta vuugi. Peale sööki edasi siis ilmselt Sisiani, õhtul vast saab kirjutatud tänasest.

 

Kui sa ikka kõike oskad, pole karta miskit...

| Üles |

 


 

14.05.2019. Kell 22.52. Hotell Wine Art. Areni
Eelmine | Järgmine | Üles

 

Ararat. 20 aastat vana@Halidzor

| Üles |

 

Istun peene nime nimega hotelli - Wine Art Areni - viinamarjaväätidesse peitunud varjualuse all ja püüan üles tähendada tänased muljed. Alustan aga tänasest õhtust. Hotellil ei ole viga tegelikult on siin päris lahe, kuid vein, mis siin pakutud on, ei kannata üldse kriitikat. Degusteerimiseks kanti ette valge, roosa, punane, granaatõunaveini neil hetkel ei olnud. Miks üldse hotell ja degusteerimine? Asi on selles, et Areni on Armeenia kuulsaim ja suurim ning maailma vanim veinipiirkond. Seepärast tundub, et igaüks siin linnas teeb mingil kujul veini ja siis püüab seda müüa. Nii ka siin. Kui küsisime veini kohta, räägiti kohe degusteerimisest. Tellisime siis selle, et kus mujal, kui mitte siin ja praegu. Serveeriti päris kihvtilt: veinikarahvinid ja klaasid nagu ikka, kõrvale kohalik soolane juust ja... taldrikutäis värsket koriandrit. Tekitas elevust. Esimene sõõm valget veini kahjuks andis teada sellest, et vedelik pudelis on kindlasti sinna liiga kauaks jäänud, ka värv - oranžikas, kergelt hägune. Sama jama oli roosa veiniga - kibe, hägune ja ebameeldiv vedelik, võib-olla liha marineerimiseks... Punane oli õnneks joodav, kuigi ka sellest jäi kirvendama kusagile keelele kerge äädikane maik. Noored asjapulgad hotellist ilmselt ka teadsid omi probleeme, sest kogu selle tseremoonia jooksul olid neil peas näod nagu viibiksid nad lahkamise juures. Aga võib-olla olid neil ka mingid suhteprobleemid. Ühesõnaga eilse tsilli õhtuga ei saa tänast olemist kuidagi võrrelda. Ent samas pole ka midagi häda, sain teha mõned skitsid ja siiski ka pisut juustu-veini (hea on erakorralisteks hädajuhtumiteks omada pagasnikus üht pudelit Vosquehati), patt oleks liigselt nuriseda, elu on ilus!...

 

Hotel Wine Art

| Üles |

 

* * *

 

Virisemise lainel tahaks kohe ka jätkata. Ojaxis - see oli siis see teeäärne bistroo, kus täna pärastlõunal, mõni tund tagasi, panin kirja märksõnad eilsest. Tellitud lambašašlõkk oi üsna pettumustvalmistav. Ports tundus suur, kuid koosnes kontidest, millest osa olid saanud kuuma liiga palju, osa ent olid jäänud pooltooreks. Kõhu sai küll rikkaliku salati arvelt täis, ent loodetud ja kõrvalt pensukast bistroole reklaami teinud taadi poolt üles aibitud lambašašlõkielamus jäi saamata. Üks eriti mahlase ja krõbeda lihatükina tundunud viilakas osutus täiskondiks. Jätsin selle taldrikule, mille peale Mart pistis pröökama, et see on ju närimata kont. Näritud kont, ütlesin ma. Närimata, vastas tema... Aga siis, proovinud hambaga, leidis, et see kahjuks on juba sündinud näritud kondina. Kui ma aus olen, siis siin riigis nii head lambašašlõkki, kui näiteks Aserbaidžaanis Shaki karavanserais, ma seni ei ole saanud.

 

Pisut tänasest päevast...

 

Tatev

| Üles |

 

Aga tuleks siis tagasi tänase hommiku juurde... Ma ei viitsiks eriti hommikusöögist jutustamise peale aega raisata, kuid pean siiski seda tegema. Nimelt pakuti hommikusööki nagu siin BjaB-des hommikusööki ikka, kuid üsna rikkalikku versiooni. Asja juurde kuulus muuhulgas ka tatrapuder, mis oli üsna teretulnud vahelduseks tavapärasele keedumunale, juustule ja lavašile. Ent mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Kõige juurde serveeriti kuumi ürditäidisega leibu - žingjalovi kübaraid. Tegemist on Karabahhi ja Kagu-Armeenia traditsioonilise roaga. Leivatainas tehakse nagu kohaliku leiva jaoks ikka, ent saladus peitub täidises. See tehakse 10...20 erinevast ürdist, vastavalt sellele, mida parajasagu saada on. Ürdid hakitakse, segatakse soola ja õliga ning laotatakse taigna lehe ühele poole. Teine pool keeratakse üle, serv vajutatakse kinni ja - ongi valmis. Tüüpilised osad täidises on: roheline sibul, till, koriander, fenkol, piparmünt jm, kuid võidakse ka lisada näiteks võilille, küüslaugu lehti, peedilehti, spinatit, peterselli, kannikeseõisi, nõgeselehti, oblikalehti, lehtsalatit jm. Pidulikumatel juhtudel pannakse sisse ka prõnsat ja praetud sibulaid. Meile serveeriti juustu ja praesibulata varianti, kuid sellest hoolimata mulle see kraam igatahes väga meeldis.

 

Tatev-Halidzor

| Üles |

 

Halidzor

| Üles |

 

Hommikul alustasime siis Tatevi köisraudteega. Leppisime need õnnetud-õnnelikud kokku, kes viitsivad teha kaks otsa, st sõidavad siis Halidzori ja sealt Tatevisse tagasi ning pärast siis korjavad ülejäänud Halidzorist peale. Selgus, et kahte otsa ei viitsi teha kolm inimest, mina sealhulgas. Õhutramm nagu õhutramm ikka. Saatemeeskond koosnes ühest väga head inglise keelt kõnelevast kaunitarist, kelle munder nägi välja nagu korraliku lennufirma stjuardessil. Tripp kestis vähem kui veerand tundi, ent see-eest sai tosinate kaupa lennukivaateid nii Tatevi kloostrist, Vorotani kanjonist kui naaberküladest. "Maandusime" Halidzoris mõnusas hommikupäikeses. Mart ja Jürgen viskasid end murule päevitama, mina asusin inspekteerima Tatev Wingsi Halidzori jaama restorani. Tellisin kohvi ja klaasikese 20 aastast Ararati konjakit. Õigem oleks öelda brändit, kuid nostalgia mõttes käib ka see nimi - "konjak" (häälduses asendades esimese "o" "a"-ga ja rõhutades sõna teist poolt - "kanjakk") - no kus veel kui mitte siin. Leidsin mõnusa koha klaasbalustraadi taga, võtsin välja pliiatsid ja skitsin panoraami. Sain oma pildi enam-vähem valmis, kui kaks näitsikut kõrtsuleti tagant lauda ilmusid ja imelike nägudega mu tegevust seirasid. Mu esimeseks mõtteks oli, et olen vast eksinud mingi kirjutamata reegli vastu, kuid kohe selgus, et ei, neiud hoopis tahaksid, et ma neid joonistaksin. Püüdsin nii viisakalt, kui oskasin selgitada, et ma inimesi joonistada ei taha; nende endi pärast - kui hiljem tulemuse kätte saavad, siis nad võib-olla enam nii õhinas ei ole, kui joonistamist tellides. Siinkohal kangastus üks ammu nähtud karikatuur kunstnikust, kes paljast naist modellina kasutades maalis kontrabassi... Ilmselgelt pettununa läksid nad omi toimetusi tegema, mina aga viskasin end murule Mardi-Jürgeni seltsi ja avasin külma granaatõunaveini. Oo Bacchus! Kui hea see oli! Tehakse vast nektarit siin! Kui hiljem seda autos Janikale pakkusin, kes üldjuhul Bacchuse andidest suurt ei hooli, oli tükk tegemist, et pudel tagapingist tagasi saada. Selline jook! Murrab isegi paadunud sportlase tõrksa vaimu.

 

Tatev-Sisian

| Üles |

 

Järgmine peatus - Karahunj. Et paagid olid tolmamas, tegime Sisiani ristil asuvas pensukas peatuse. Ja seal siis kohtusimegi muheda jutuga härraga, kes meile bistrood "Ojax" soovitas... "Ojaxisse" läksime ent peale Karahunjit... Kõlab juba nagu süžeekäik "Pulp Fictionist"...

 

Sisiani ristis...

| Üles |


Karahunj või ka Zorats Karer on iidne kiviring mõne kilomeetri kaugusel Sisianist. Struktuuri poolest on seda nimetatud Armeenia Stonehengeks, kuid peale fakti, et tegemist on kiviringiga, mille arvatavasti panid püsti inimesed väga-väga kauges minevikus, neil suurt sarnasust ei ole. Tegelikult ei tea keegi Karahunj kiviringi vanust ega otstarvet (tegelikult ei teata ju ka Stonehenge tegelikku otstarvet), pakutakse, et asi ehitati ca 6000 aastat tagasi kas observatooriumiks, matmiskohaks, kultusekohaks või mis iganes muul otstarbel. Ma ei tea Dänikeni versiooni sellest, kuid pakun, et ka tulnukaid ei saa välistada. Ainus kindlam tõsiasi on, et koha praegune nimi, armeenia keeli -
Carahunge - tähendab kõnelevaid kive. Kivid hakkavad kõnelema suurema tuulega, kui nende teravatesse tippudesse puuritud aukudest läbipuhuvad iilid hakkavad vilistama. Ka see jäi tegelikult lives tõestamata - meie noid vilesid kahjuks ei kuulnud, ega näinud ka nende Siriuse tõusu, kuid võime kätt südamele pannes kinnitada, et vähemalt augud kivides on täiesti olemas.

 

Kivihunnikute vahel, mõtlen siin Armeenia kiviringi ja Stonehenget on ent üks suur erinevus - Karahunj on (seni veel)  külastajatele avatud 24/7 tasuta, Stonehenge saab näha 20 naela eest loetud tunnid päevas.

 

Karahunj

| Üles |

 

Jätkasime eelajaloolisel lainel võttes ette tee müütilisele Ughtasari mäele. Selle ettevõtmise nö ametlikuks ettekäändeks oli ära vaadata Ughtasari kaljujoonised, ürgne graffiti, mille varasemad taiesed olevat vanemad kui 14000 aastat. Minu salaettepanek ent tulenes hoopis sellest, et tee Ughtasari mäele pidi olema lihtsalt põnev. Dangerousroads.com:

 

"The road to the summit is extreme. It’s gravel and accessible only from mid-July to late August because of snow and it can be bitterly cold at the high site even in summer. The track is17km long, climbing 1,400m from the nearest settlement, and requires a 4x4. It takes about 90 minutes to drive to the site from Sisian although the last 500m has to be walked as the vehicle cannot make the steep ascent when fully laden. Mount Ughtasar can be reached following car tracks, which can be barely visible at times, for 15 km up to an altitude of 3,000 m. You then need to walk the remaining 500 m to the petroglyph field. The trip can be undertaken only in July and August, during good weather conditions. An experienced driver and guide are necessary to reach the site, and explain the most interesting designs. The weather on this zone is harsh and highly unpredictable and it does not take much time for the bright sun shine to change over to moderate to heavy snow fall. The road is dangerous because the extreme weather: blizzard, strong winds, fog, low visibility, black ice on some road sections and danger of avalanche are common. You can always see blocks of ice in the lake and the snow almost never melts completely in roundabouts.
 

The drive is definitely worth it"

 

Lomp Ughtasari teel... (Mare Marani foto)

| Üles |


Jah... Juba algselt oleks võinud arvata, et seda ettevõtmist ei saa kroonida edu. Öeldud on, et tee on läbitav vaid juulis ja augustis, meie alustasime oma tõusu mais... Ent see tee oli sõitmist väärt. Kõige suuremaks probleemiks jäid endiselt autod, sest mõnel tõusul nad lihtsalt liikusid ikka väga vaevaliselt. Kõige suuremaks ohuks ei olnud mitte tavaliselt mägiteedele omistatavad hädad, nagu oht mõni letaalne õhulend teha, vaid õige raja kaotus, sest karjamaadel kadusid rattajäljed vahepeal lopsakasse rohtu, rajad hargnesid ja jooksid taas kokku. Kuristikke ja tapjaserpentiine sel teel ei ole. Küll leidub saviseid-kruusaseid järske nõlvu, mis lumesulamisveest libedatena käivad sellistele mänguasjadele, nagu me olime rendifirmast saanud, natuke üle jõu. Ent ma ei tohi olla ülekohtune - kõigest hoolimata autod vedasid. Vahepeal pidi küll kogu crew selle eest hoolitsema lükates tagant või kõndides kaalu kergendamiseks niisama autode kõrval. Kärud vedasid kuni ca 2300 meetrini, vedanuks ehk veel edasigi, kuid siis sundis kahemeetrine lumesein meid peatuma. Nii kaugele kui vaatasid, tundus edasipääs võimatu, kuigi ka ülalpool paistis lumevabasid laike. Seega päädis me peatus lumesõja, lohutusveini ja pooletunnise tšillimisega hiiglasliku lumevaalu harjal...

 

Mäkke!

| Üles |

 

Lumepiiril

| Üles |

 

Ja siis me sõime "Ojaxis" šašlõkki, mis ei maitsenud hea... Ja siis me Sisiani ei läinudki, valisime selle asemel hoopis Areni, so meie tänase öömaja, poole jääva Šaki (ka Shaki) joa... Ka Šaki juga jääb Vorotani jõe kanjonisse, õigemini moodustab selle üks kõrvaljõgi, mis 18 m kõrguselt langeb üle kanjoniserva. Keerasime kõrvalteele, mis loogeldes kadus sõrmi meenutavate punaste mäekeste vahele - korraks tekkis tunne nagu sattunuks kusagile Taülli või Loarresse Püreneedes. Parklasse jõudes tabas mind hetkeks pettumus - ojake kohises selle kõrval küll kenasti, kuid mingist joast kui sellisest ei olnud märkigi. Ka polnud (traditsiooniliselt siin riigis) näha ühtegi suunaviita. Meie pettunud näod pidid küll väga kaugele paistma, sest teises parkla nurgas seisvast "null-kaheksast" hüüti valjus vene keeles, et kui me juga otsime, siis sinna tuleb 15 minutit jalutada - rada algab siit! Läksime ja nägime. Oli äge... Šaki joaga on selline lugu, et näeb seda täies ilus turismihooajal kella 11.00-19.00 ja talvel kella 11.00.-17.00-ni. Õhtusel ja öisel ajal sulgeb naabruses paiknev hüdroelektrijaam tammi ja veehulk on palju väiksem ning juga seepärast väga niru. 1990-te lõpust olnud asi nii, et soovijad said elektrijaama omanikele maksta, et see joa vaatamiseks mingiks ajaks tammi avaks... 2017 aastal olla valitsus andnud käsu, et juga peab saama tasuta päeva ajal täies hiilguses vaadata. Õnneks sattusime siis joa "töötamise" ajal sinna.

 

Vorotani kanjon Shaki all

| Üles |

 

Shaki juga

| Üles |

 

Maantee M-3 viib Shakist Arenisse taas üle mägede. Tee kõrgeimaks punktiks on Vorotani kuru - 2344 m. Kardan juba end korrata, ent taas läbisime mitu tundi hingematvaid vaateid. Ainus jõle pilt avanes tegelikult kurul, kuhu kuru tähistamiseks on maantee äärde püstitatud üüratu ja naljakas kaadervärk - nn Syuniki maakonna värav.

 

Vorotani kuru

| Üles |

 

No, ja loojanguks olimegi Arenis.
 

Areni kalju ja katedraal

| Üles |

 


 

15.05.2019. Kell 23.55. BB Garni Bread House. Garni
Eelmine | Järgmine | Üles

 

Armaghani mägi

| Üles |

 

Niisiis, aeg taas päev kokku võtta. Homme lähebki viimane päev siin, Armeenias. Seni on küll olnud tihe ja põnev. Kloostritest on juba mürgitus, ent nende mägede ja külade pärast, ma arvan, et kui tekib võimalus, siis tuleksin tagasi.


Hommik Arenis algas korraliku suitsuhaisuga. Õnneks ei toimunud mingit tõsisemat maastikupõlengut- lihtsalt naaber põletas südamerahus oma õue peal oksi. Tulemuseks oli pimendus pooles kišlakis. Hommikusöök, erinevalt eelmiseõhtusest veinidegusteerimise farsist, serveeriti hea, seekord moodustas eine naela porgandiga riisipudru. Hommikusöögilauas vahetasin mõned sõnad austraallastest jalgratturitega, keskealise abielupaariga, kes kah me hotellis öö veetis. Nad pakkisid terrassi ees jalgrattaid ja kõsisid midagi Areni kohta. Ega ma neile midagi mõistlikku vastata osanud. Uurisin hoopis ise, kuidas on jalgratturil neil teedel sõita, kus ruulib tugevama õigus ja, kus kõrguste vahed tunduvad tapvad. Nad naersid ja ütlesid, et saavad hakkama. Kuulnud, et oleme Eestist, täpsustasid nad, et jah muidugi maastikku ja liiluskultuuri Armeenias ja Eestis ei saa ikka kuidagi võrrelda - nad olnud viis aastat tagasi Eestis- Eestis vändata olevat igas mõttes lausa lust ja lillepidu.

 

 

Startisime taas üsna varakult, sest päev tõotas taaskord tulla pikk. Paraku meie esimene eesmärk- nn Areni 1. koobas- oli alles suletud ja pidi avatama kella kümneks. Seega rakendus plaan B- võtsime jalge alla tee Noravanki kloostrisse, mille esialgu olime otsustanud vahele jätta. Tee kloostrisse sukeldub kitsasse Zangesuri kanjonisse otse Areni koopa parkla kõrvalt. Tee lookleb püstiste hirmuäratavate ja samal ajal ääretult maaliliste kaljude vahel kloostri poole, puutudes aeg- ajalt kokku vahutava Amaghu jõega (kuugli kaart näitab küll Gnishikut), mis aastatuhandete jooksul ka selle kanjoni uuristanud on. Juba need 15 kilomeetrit kanjonit väärisid sõitu.

 

Areni

| Üles |

 

Zangesuri kanjon

| Üles |

 

Kohale jõudes selgus ka, et kloostrikomplekski, kasvõi ainuüksi asukoha pärast, on muljetavaldav: kolm kuldset kirikut peitunult kanjoni kohal kõrguval platool, mida omakorda piirav lõunast järsk kaljusein. Kuigi Noravanki klooster ei ole nii iidvana, kui paljud seninähtud kloostrid siin (aga siiski on UNESCO pärandi hulka arvatud) - ehitatud on see "alles" XIII sajandil, siis ometi pakkus seegi omad ilusad üllatused. Eelkõige Jumalaema kirik - Surb Astvatsatsin, mis on kahekorruseline ja erinevalt tavapärastest kinnistest tornikiivritest avatud sammastikuga torniga. Pääs teisele korrusele on paras julgustükk- järsk, käsipuuta ülikitsas trepp tõuseb mööda fassaadi sissepääsuni, kust sisse astumiseks tuleb kummarduda. Ülesminek oli veel (ok, enamus lõi sisenedes pea vastu madalat kivist uksepiita), kuid allatulek võttis jalad päris nõrgaks. Ka kõige machomad isendid ei häbenenud trepist laskudes esijäsemeid astmetele toetada...

 

Advantour kirjutab:

 

 "The building is a classic architectural monument. The rectangular church rests upon a powerful high foundation, which gives it a majestic and monumental air. The main facade of the temple is cross-shaped and is decorated with a carved cross and several saints. In the church’s centre, a beautiful dome is decorated with arched columns and modelled eaves towers. The semi-basement first floor of the church serves as the tomb of the Orbelyan family. Above the tomb, on the second floor, there is the cross-shaped chapel. There are steep stairs leading up to the second floor. The decoration of church is more reserved in the lower part of the building and more elegant in the upper part. The carvings and images on the outside of both churches are truly spectacular. They were done in the 14th century by Momik, who was famous for his human depictions of religious figures."

 

Noravank

| Üles |

 

Sissepääs kabelisse

| Üles |

 

Siinkohal peatuks korraks eelneva tsitaadi lõpus mainitud kunstnik-arhitekt-skulptor Momikul. Ta on üks väheseid keskaegseid kunstnikke, keda Armeenia kloostrite-loos üsna hästi teatakse. Peamiselt tegutses ta Areni piirkonnas, suurem osa tema kivitööst asubki Noravankis ja Areni katedraalis - viimast nägime kaugvaates kaljuseina tipul loojangusse vaatamas Arenisse sisse sõites, ent just ristikivide taidurina on ta arvatavasti märgid maha jätnud ka mujale Syuniki maakonda. Lisaks ristikividele, ja võib-olla isegi ristikividest enam, teatakse teda andeka piibliillustraatorina. Tema tehtud piltidega piibel valmis1302. a. Areni kirikus, pragune piibel vist asuda permanentsel väljanäituse kusagil Viinis. Miks ma sellel siin peatun... Noravanki külastuskeskusse on sisse seatud Momiku muuseum, kus lisaks ristikividele - aga neid on täis ka kogu kirikute ümbrus seal - saab vaadata Momiku piibliillustratsioonide koopiaid. Väärib poolt tundi seisatamist - tõsijutt - nagu Armeenia Giotto. Lihtsalt lahe! Muuseumi üheks "pärliks" on kindlasti ka vitriinid keskaegse kunstniku töövahenditega, sealhulgas erinevate taimede, mulla, metalliühenditega jne, mille töötlemisel saadi värve maalimiseks paberile või freskodele.

 

Momiku stiilinäiteid: khatškarid - ristikivid

| Üles |

 

Momiku stiilinäiteid: piibliillustratsioone

| Üles |

 

Noravankist jään mäletama ka koobast kiriku õuel. Tegemist oli uruga, mis laskus mõne meetri sügavusele maa-alla tillukesse pimedasse kambrisse, kuhu inimene sai peituda rahus palvetama. Kuigi ma kahtlustan, et sinna koopasse võidi sulgeda ka mõni munk järele mõtlema mõnepatuteo üle. Kui seljakott selga jätta, siis sinna sisse- ja väljasaamine muutus üsna tõsiseks väljakutseks.

 

 Ahjaa... Noravankis sain vastuse ka seni läbi kogu reisi kummitanud küsimusele - miks ja mida tähendavad lugematud pisikesed ristimärgid külastatud kirikute välisseintel, mõnes kohas oli neid näha ka kiriku eeskojas ning mujalgi. Mõnel pool oli neid rohkem, mõnel pool vähem, mõned suured, mõned väiksed, sageli oli neid seinel sadu... Kui seda küsisin ühelt proualt Haghspati kloostris Loris, ütles ta, et need ristid on teinud meistrite õpilased. Kuna meie mõlema võõrkeelne kommunikatsioon oli nagu ta oli, arvasin, et ta peab silmas ehitusmeistreid ja  nende õpilasi. Olin seepeale nagu päris imestunud - et kui palju neid arhitekt-kiviraidurite õpilasi siis olema pidi!? Tegelikult kraapisid riste müüridesse palverändurid, kes sellega kinnitasid oma kohalkäimise fakti pühas kohas (a la mina olin siin). Aga kuna kirjaoskus 1000 aastat tagasi ei olnud igapäevane luksus, siis kraabiti (või lasti meistril raiuda kivisse) märk, mida teati ning mõisteti - rist. Kuna kloostrid tollal rajati reeglina kellegi/millegi püha ja külastamisväärse märkimiseks ning palverännak oli ühe korraliku kristlase elu üheks oluliseks osaks, siis seletab see palju paremini seda massilist risti-graffitit. 

 

Palverändurite ristigraffiti

| Üles |

 

Et Momiku muuseum võttis siiski teatud aja, siis Mardiga parklasse jõudes leidsime eest juba haigutavad ja tüdinud argonaudid, kes kibelesid tagasi Arenisse, et "sukelduda" Armeenia veinimaailma. See tähendas Areeni koobast ning piirkonna üht suurimat (vähemalt interneti müügipresentatsiooni järgi) veinitööstust.

 

Areni koopaparklasse jõudes oli see ummistunud turistibussidest: kõigile tahetakse näidata maailma vanimat veinikoobast, maailma vanimat sandaali ja kohta, kust leiti kolju, mille küljest avastati maailma vanim ajutükk. Viimane fakt, ilmselt maiuspala kõigile maagidele, sortsidele jt nekromantia-praktikutele, käib läbi olulise märksõnana pea kõigist Areni koobast tutvustavatest materjalidest. Ostime piletid venekeelse giiditeenusega. Kutt, kes meiega pidi koopasse tulema, laskis jalga juba väravas. Tegelikult võinuks seda, et tast giidina asja pole, tema tagi, tossude ning põlvist lotendavate triipudega dressipükste järgi eeldada juba pileteid hankides, aga eks takkajärgi ole ikka hea tark olla. Sestap liikusime Hepaistose vallas edasi evakuatsioonimärkide järgi haakides end lõpuks sappa ühele pensokate grupile, keda giididti nagu kord ja kohus inglise keeles. Ega siin midagi väga pikalt rääkida ole. Koobas nagu koobas ikka  - tegelikult on see koobaste süsteem -, funktsionaalselt välja valgustatud, elementaarselt ligipääsetavaks tehtud (mis ei tähenda, et trepid jm taristu ka kuidagi esteetiliselt läbi mõeldud oleks), osaliselt aga ka suletud, sest väljakaevamised on alles täies hoos. Areni 1 koobas on üks paljudest siinsetest koobastest, mis labürindina on uuristet' Arpa jõekanjoni kaljudesse. Nagu kuulsime, võib eelajaloolisi leide välja tulla ka teistest koobastest - seni pole neid siin keegi lihtsalt uurinud. 2007.a leiti Areni 1 koopast hulk kiviaegset nodi, sh maasse kaevatud veininõud - karas'id, nagu neid siin nimetatakse, mis teadaolevalt on maailma vanimad säilinud (siis ca 5900...6000. a tagused) veinitegemise tunnistajad. Seega on tõestatud, et Arenis tehti veini juba ligikaudu 1000 aastat varem kui Egiptuses ning seega on nii egiptlastele kui grusiinidele veiniajaloo top kümnes koht kätte näidatud. Leiti ka sandaal, mille uurimine andis tulemuse, et see on lausa üks väga vana sandaal, pärit vähemalt pronksiajast ja arvatavasti tallas selle omanik mainitud jalanõuga viinamarjadest mahla välja. Kahjuks ei pole leitud seni sandaali paarilist...

 

Nende teadmistega relvastatult suundusime tagasi Arenisse, et degusteerida "Areni Hin Wine Factory" tootevalikut. 

 

Areni koopas

| Üles |

 

Tunneli lõpus särab valgus

| Üles |

 

Netilehtedelt Areni veinitootjate kohta infot otsides koorus välja üks pisike probleem: nimelt Hin Wine ja Areni Wine Factory paiknevad kõrvuti. Et Hin'i maja on suurem, siis pildistavad kõik seda ja ekslikult panevad vale pildi ka teise tehase info juurde. See tekitab kahetimõistmisi ja nii juhtus ka meiega. Tegelikult oli mul plaan külastada just Areni Wine Factoryt, mis klassikaliste veinide kõrval toodab ka granaatõuna-, aprikoosi-, õuna- jm puuviljaveine. Hin on klassikaline Vana-Euroopa traditsioone järgiv veinitootja. Tõele au andes polnud veiniretk Hini tehases ka halb - väljapeetud proua juhatas meid käbi keldrite, viinamarjapressimiskoja, laagerdamiskoja, pudeldamis- ja sildistamiskoja rääkides oma toodangust ja Armeenia veinist, ent eks olen seda juba ka siin-seal varem näinud. Ka degusteerimine toimus klassikaliselt: laual oli neli veini ja juustuvalik. Proovida anti Rosed, Voskehati (valge) ja Arenit (punane), viimast siis kahes erinevas vanuses. Võrreldes eelmise õhtuga sillerdas klaasides sootuks teine kvaliteet. Rose tundus maitselt kõige kahvatum, kuid valge ja punane jätsid väga hea mulje. Armeenias on vana veinimaana omad viinamarjasordid, neist olulisemad ongi Vosekhat, Areni ja Khndoghni. Viimased kaks on punased, Khndoghni on pigem Karabahhis ja Kagu-Armeenias levinud punane. Muidugi on sorte rohkem, kuid need kolm on peamised. Näiteks Areni nime all müüakse sageli mitmete kohalike punaste sortide segusid, tundmatud ei ole ka läänes tuntud sordid, eriti valgete sortimendis Voskehati kõrval. Armeenia veinitraditsioonile tegi (nagu tavaliselt ja nagu igal pool) suurt kahju nõukaaeg, kui võimendati bränditööstust, mistõttu ka viinamarjakasvatus orienteeriti ringivastavalt sellele. Seepärast ka traditsiooniline maa-alustes amforates veinitegu, nagu see on suudetud elus hoida Gruusias, on saanud Armeenias meile veinituuri teinud proua sõnul pigem väheste hobiveinitootjate südameasjaks - suured tegijad teevad praktiliselt kõik veini lääne meetodil.

 

Vaatasime kella. Teise veinivabrikusse polnud aega ja ka viitsimist enam minna, sestap hüppasin nende värkstoast läbi, et uurida, ega neil midagi põnevat külmkapist kaasaostmiseks ole. Oli...

 

Areni Hin'i veinimaalilmas

| Üles |

 

Võtsime suuna tagasi põhja poole, kaugemaks sihiks Armaghani vulkaan, lähemaks sihiks Selimi kuru. Seekord veeresime M10-l Arenist põhja poole. Tõus Selimi, õigemini Vardenyatsi kurule, pakkus kilomeeter kilomeetri järel üha uhkemaid vaateid. Kurule, aga selle kõrgem koht maanteel on 2410 m, jõudmist olnuks raske maga magada. Ühel hetkel tekkis tunne, et ei tea enam, millises suunas pead pöörata - igalt poolt avanesid suurejoonelised postkaardipildid. Tsiteeriks siinkohal dangerousroads.com-i:

 

"The road encompasses miles of stunning views through twisty hair pin corners, high elevations and steep grades. The pass was formerly known as Selim Mountain Pass, but the name was changed recently. According to the governor of Vayots Dzor province, Edgar Ghazarian, the name changed "...because ‘Selim’ name is often used in the press, electronic mass media, tourist guides and reference books when the matter concerns a mountain pass, a caravanserai, etc. After consulting with historians, it became clear that Selim is the name of a person, rather than a place. This foreign barbarian was only famous for his evil deeds and destruction he caused.Our picturesque sites and historic monuments should not be linked to his name. I want to inform everyone that changes were officially made in the place names, with Selim mountain pass renamed Vardenyats mountain pass and the Selim caravanserai renamed Orbelian’s caravanserai”. The road is dangerous because the extreme weather: blizzard, strong winds, fog, low visibility, black ice on some road sections and danger of avalanche are common."
 

Selimi kurul

| Üles |

 

Ausalt öeldes tahaksin ma teada, kes oli see Selim, kelle nimi tema tegude pärast kunagi kaues ajaloos võeti ära kurult ja karavanserailt, mis asub kurust kilomeetrikese põhja pool. Kuna nimemuutmisavaldus on mõne aasta vanune, võib arvata, et tegu on kas türklase või aserbaidžaanlasega. Karavanseraid teatakse tegelikult rohkem selle ehitaja, prints Chesar Orbeliani nime järgi, kes üle mägede minevatele karavanidele selle 1332. a ehitada laskis. Karavanserai asukoht on võimas: see annab oma vaadete poolest silmad ette mitmele seni nähtud kloostrile. Karavanseraist endast on alles üks kivist tiibhoone, mis, kui meie sinna sisse astusime, oli poolest saadik täis veel sulamata lund. Imposantne võlvitud ruum ise on pime, seda valgustavad vaid augud katuses. Külgedel võib näha kaarekujulisi nišse, kus väsinud teelised kaugetel aegadel peavarju said. Tiibhoone eesruumi sees asub raidkiri, mida ma siinkohal sõber kuugli abiga tahaksin kindlasti tsiteerida:

 

"In the name of the Almighty and powerful God, in the year 1332, in the world-rule of Busaid Khan, I Chesar son of Prince of Princes Liparit and my mother Ana, grandson of Ivane, and my brothers, handsome as lions, the princes Burtel, Smbat and Elikom of the Orbelian Dynasty, and my wife Khorishah daughter of Vardan and ... of the Senikarimans, built this spiritual house with our own funds for the salvation of our souls and those of our parents and brothers reposing in Christ, and of my living brothers and sons Sargis, Hovhannes the priest, Kurd and Vardan. We beseech you, passers-by, remember us in Christ. The beginning of the house took place in the high-priesthood of Esai, and the end, thanks to his prayers, in the year 1332."

 

Jah, tänud Sulle ja Su sugulastele, Chesar, selle kauni ja mõtliku hetke eest! Veetnuksin isegi selles majas öö, veedaksin ehk tänagi, kuid kardan silmapiiri serpentiinipidi ülesiguvaid turistibusse vaadates, et magamiseks on see koht kuni hiliste tundideni ilmselt liiga rahvarohke.

 

Orbelia karavanserai

| Üles |

 

Armahgani mägi kõrgub rohelise koonusena Armeenia kohta näiliselt suhteliselt tasasel maal, moodustades Gekhama mäestiku ühe idapoolsematest eelpostidest. See hakkas paistma peale kuru juba kilomeetrite kauguselt. Armahgan pole kaugeltki mitte ainuke kustunud tulemägi Gekhama mäestikus; kui õhtul Garni poole sõitsime, jäi neid vasakusse poorti tosinate kaupa. Armaghani absoluutkõrgus on 2811 m. Sinna otsa viib autotee, Madinast algav savine kahe rattarööpaga traktoritee mäe otsa algab kusagilt 2280 m pealt, seega tõusu tosina kilomeetri kohta on omajagu. Dangerousroadsi järgi on tee keskmine kalle üle 9%, kuid lõiguti ka suurem. Gekhama mäestik on saanud oma nime ca 4800 aastat tagasi elanud legendaarse Armeenia kuningriigi viienda põlve kuninga, Gekhami järgi. Gekhami kohta räägitakse, et ta olnud Armeenia Kalevipoja, Ara Ilusa (Ara Geghetsik) vanaisa. Kui pealiskaudselt süveneda aastatesse, siis tekib netirefereerijal kohe hulk küsimusi, kuid see selleks, sest ma tahtsin tegelikult hoopis ümber jutustada ühe ilusa Armeenia legendi. Nimelt kohtunud kunagi kuningas Araga Semiramis - toosama, kellele tema mees, Assüüria kuningas Šamšiadad V, olevat rippaiad ehitanud. Ara olnud jumekas härra, mistõttu kuninganna armus temasse. Kahjuks jätkus kuningal rumalust naaberriigi kuninganna käsi tagasi lükata, tegelikult isegi lausa mitu korda, mispeale daam solvus hingepõhjani ning alustas sõda eesmärgiga uhke kuningas elusalt kinni võtta. Varsti seisidki väed vastamisi teisel pool Gekhama ahelikku. Armeenlased said lüüa, kuningas viimaste väeriismetega piirati sisse. Semiramis andis käsu kuningas viivitamatult vangistada. Algas uus verevalamine, sest kuninga kaitsjad panid vahvalt vastu. Ründajate hulgas olnud ka üks Semiramise armukestest, kellel olnud toimuvast süda väga täis (huvitav, et abikaasal oli kama?... või oli viimane äkki surnud?). Et asi oma kasuks pöörata, mürgitas ta nooled ja haavas Arat. Mida ei suutnud nool, viis lõpule mürk. Lõpuks olid armeenlased kõik tapetud. Kui siis Semiramis kohale jõudis ja teada sai, mis toimunud, laskis ta sõduritel otsida Ara surnukeha, et meest viimast korda vaadata. Ükski toodutest polnud Ara ja kuninganna nuttis ja nuttis ja ei jõudnud ära kahetseda. Ühe versiooi kohaselt siin lugu ka lõpeb. Kreeklased ent pajatavad, et lõpuks keha leitud ja kuninganna lasknud viia selle kindlusetorni, nagu tollal tulekummardajatel surnud kangelastega tavaks olnud, ning püüdnud meest ellu äratada. Vana-Kreeka allikate järgi Mithra, Sraosha, ja Rashnu (hinge saatuse üle otsustavad jumalad zoroastrismis) halastanud talle ja mees tulnud surmavallast tagasi. Kristlike kirjameeste versioon lõpeb kurvemalt - kuningas jäi surnuks mis surnuks... Selline armastuslugu koorus siis välja Armaghani mäega seoses.

 

Madina

| Üles |

 

Armaghani tee

| Üles |

Armaghan on tegelikult tõeline drive-in vulkaan: selle tippu saab autoga, tippu jõudnult saab teha tiiru ümber kraatrisse tekkinud Kari järve, peatuda vanale pühakohale peale ehitatud 2009. a valminud Armahgani kirikus ja siis alla tagasi sõita. Eks olnud meiegi plaan selline. Läksime aga julgesti tald põhjas Madinast peale, tolmupilved järel. Inimesed oma põllulappidel tee ääres panid kartulit ja tegid muid aiatöid. Mõned neist vaatasid imestunult meile järele. Tee üles kujunes meeleolukaks ja meie autodele kohati pisut ülejõu käivaks, kuid me liikusime siiski. Võisime ehk olla jõudnud poole peale, kui kordus eelmise päeva kaljujooniste retkel: lai lumevall tõkestas taas tee. Proovisime esimesest vaalust mööda sõita - see isegi õnnestus, kuid saja meetri pärast oli teel teine, palju kõrgem ja kahjuks möödapääsmatu. Ülal nägime üht UAZikut ukerdamas, ent ilmselgelt meie autode jaoks olnuks proov püüda kusagilt saviselt-kruusaselt rusuvallilt lõigata üsna rumal tegu. Peatselt saime sellest ka väga kainestava tõestuse.

 

Pärast pisikest arupidamist jagunes seltskond kaheks - kaks kolmandikku asus mäest jalgsi üles rühkima, et ikka tipus ära käia. Mõned laisemad, sh ka mina, jäid alla tšillima. Päikeses olesklemisele ent tuli peatselt lõpp. Nimelt proovis Heiki siiski meie Kiaga üht lumevalli ületada. Proov oli 86% ulatuses edukas. Veel pisut ja see õnnestunuks, kuid siiski ootuspäraselt jäi linnamaastur vaalu viimase kolmandiku peal lumme kinni... Põhi toetus lumele, rattad kaapisid tühja. Järgneva tunni kaevasime veinipokaali, kruuside jm käepärasega käepärasega lund, tungisime rattaid ükshaaval ning tassisime kive rataste alla, et lumevaalult liikuma saada. Kui teised muljetega ahhetama panevatest vaadetest tagasi jõudsid, olime just auto välja saanud. Mul oli selline tunne nagu oleksin ka ise mäe otsa roninud.

 

Armaghani kirik (Mart Hiobi fotod)

| Üles |

 

Armaghani vulkaan: Kari järv (Mart Hiobi foto)

| Üles |

 

Alla Armaghani mäelt... (Mart Hiobi foto)

| Üles |

 

Lume kättemaks

| Üles |

 

Et meie tänaseks öömajaks olime seadnud Garni, mis jäi Armaghanist teisele poole Gekhamat, siis loogiliselt saatsid kõik gepsud sinna esimese valikuna mööda suurt maanteed üle Jerevani. Samas näitas alternatiivina vähemalt kolme kitserada üle mägede, mis nii ajaliselt, kui distantsilt pidanuks olema asjalikumad. Seega trotsides silmapiiril paistvate lumiseid kurusid tegi lauskmaamehe raudne loogika oma valiku. Täiendasime varusid Madina külapoes ning valisime kitseradadest suurema. Sellega algas järjekordne offroad käänulisel-kivisel vankriteel, mis kilomeeter-kilomeetri järel järjest hullemaks läks. Suurtesse rämpsuhunnikutesse mattunud kummituskülad jäid seljataha, paksus valges lumes mäeharjad roomasid aeglaselt lähemale. Neid nähes hakkas närima kahtlus - no näitab ülepääsu 3100 m peal, senini on lumi hiljemalt 2800 peal tee sulgenud - miks peaks me sealt läbi saama? Kõhklused katkestas üks lambakarjus, keda juhuslikult kaugel karjamaal kohtasime. Mare läks tegi mehega juttu. Karjus osutus umbkeelseks, kuid rahvusvahelises viipekeeles esitatud küsimuse peale, kas autodega üle mägede saab, vaatas mees mõtlikult Maret ja autosid ning tegi üheselt arusaadava  žesti: pani lahtised labakäed risti - "ei" poleks ka puhtas eesti keeles saanud selgemini öelda. Pöörasime otsa ringi. Demokraatliku hääletamise teel meie autos otsustasime valida nõrkadele mõeldud kiirteevariandi, Dusteri seltskond otsustas proovida järgmist kitserada. Tund aega hiljem, kui nautisime ühes boksipeatuses vaateid peegelsiledale Sevanile, saime telefonikõne, milles teatati, et ka teist üleminekut tõkestab lumi. Isegi Dusteri kangekaelne piloot pidi alla vanduma looduse stiihia ees (või oli sunnitud alluma crew algavast mässust tingitud survele) - igatahes sealt teatati otsustavalt, et nad nüüd tulevad alla maanteele.

 

Edasi, kuni Garnini kulges tee kui kuld, akna taga vaheldumisi imeline Sevani peegelpildid, Gekhama vulkaanid, Metsamori tuumajaam, Jerevani Lasnamäe ja lõpuks hunnitud vaated Araratile.

 

Madina-Garni

| Üles |

 

Garnisse jõudsime traditsiooniliselt loojangul. Öömaja otsides hakkasid tunda andma turistilõksu ning lähedal asuva pealinna mõjud - ühe suurima turistimagnetina selles linnakeses ju ööbimiskohti on, kuid nende hinnaklass on kõrge ja paljud olid, vähemalt täna õhtul, ka hõivatud. Ühel kõrvaltänaval märkasime mingit BjaB-d, see oli iseenesest vaba, kuid lähem tutvus tubadega peletas mõtte ööbimisest selles. Õnnelikul kombel ent hakkas silma sadakond meetrit eemal veel üks silt ja siin me nüüd oleme. BjaB nagu nad ikka on, kuid ühe erinevusega: hetkel istume terrassil, mis ripub Azati jõe kanjoni serval nautides privavaadet Garni vapisümbolile - Garni templile. Vaade templile avaneb tegelikult ka minu toa aknast, kuid vaadata seda, kuidas lustvalgustus hämarduvas õhtus templi seintel etendust annab, siit, veini ja dolmaade kõrvalt, on hoopis mõnusam. Sellist vaadet ei suuda pakkuda ka mitmetärnihotellid kesklinnas. Ka tänase öömaja aed näib paradiisiaiana - pisukese kiiksuga, nagu neil need asjad siin ikka käivad, kuid armas oma hiiglasliku väligrilli, leivaahju, naljakate paviljonide, pergolate ja purskkaevuga siiski. Võtsin välja hetk tagasi pliiatsid, et midagi sest ilust püüda skitsida... Ainult üks asi tundub hetkel meepotti tõrva tilgutavat. Nimelt tellisin granaatõunaveini. Toodigi, kuid see ei ole see, mida ma lootsin. Pudelisse on villit' kangestatud vein, mis maitseb maitseb nagu liköör. Oo Bacchus, andesta! Daam, kes meid teenindab, on päris ilus, kuid kahjuks natuke umbkeelne ja lisaks ka pisut pikkade juhtmetega. Minu pretensiooni peale veini osas ütles ta, et muud tal pakkuda ei ole. Ma hästi seda ei usu, vaid probleemiks on see, et lauale toodud vein on juba avatud, mis siis sellest saab... Ka külma õlut oli tal vaid viis pudelit varuks. No mis teha. Toit on tellitud, varsti saab šašlõkki ja dolmaad, joonistan nüüd pisut.
 

Miljonivaade

| Üles |


Garni katsetused

| Üles |

 


 

16.05.2019. Kell 07.42. BB Garni Bread House. Garni
Eelmine | Järgmine | Üles

 

Tulin just terrassile Garni templit päikesetõusus vaatama. Väga uhke! Muu rahvas hakkab kah vist vaikselt ärkama, varsti peaks serveeritama hommikusöök. Kui mõelda eileõhtusele kogemusele, siis võib selle toidupoolisega ka halvasti minna. Eileõhtune kogemus igatahes positiivsete vallast ei ole. Draama algas sellega, et tüdrukutele toodud söök ei olnud päris see, mille nad tellinud olid, a la - pilt menüüs ei vastanud pildile, mis serveeriti, mõned asjad olid taldrikult puudu. Et näljane naisterahvas on kuri, siis tekkis juba õhku pinget. Kas siis sellepärast, või on siin asutuses üldse mingi error köögis, igal juhul kulus maailmatuma aeg enne, kui järgnevad toidud lauale kanti. Mina sain oma toidu kätte kahe tunni pärast - tõsi, sain tõesti selle, mille tellisin, teistele tilgutati ka pikapeale enam-vähem soovitud road kohale, kuid Mart ja Heiki unustati täiesti ära. Kui siis perenaiselt küsiti, kus poiste toidud, ütles ta:

 

"Ups, unustasin! Aga nüüd on isegi kokk koju läinud!"

 

Mart vihastas ja läks tühja kõhuga magama, Heiki põhimõttelise inimesena jäi endale kindlaks ja sai toidu lõpuks peale keskööd. Mina ei viitsin'd õhtusöögi grande finale't oodata. Jätsin mingil hetkel enne keskööd härrad maailmafilosoofilistel teemadel õlle kõrvale vestlema ja veetsin tunnikese juutuubist "Miminot" vaadates - on see ju üht tegelaskuju pidi ka Armeenia kultusfilm.
 

* * *

 

P.S. Hommikusöögiga oli siiski kõik kombes. Daam toimetas endiselt aegluubis, kuid ülejäänu kannatas kriitikat. Huvitavat moosi pakuti siin lavaši kõrvale...

 

...hommikuvalguses

| Üles |

 


 

17.05.2019. Kell 12.55. Jerevan, Zvartsnoti lennujaam
Eelmine | Järgmine | Üles

 

Ootame väravas pääsu oma lennule. Ongi siis see reis läbi, või peaaegu siis. Esimesel hinnangul sai läbi kärutatud pisut vähem kui 1600 km. Sihukesi teid... Aga vähemalt hetkel on tunne, et see Armeenia on päris lahe ja, nagu ma vist kusagil eespool kirjutasin võiks tulla siia ilmselt veel korra tagasi. Aga kui nii peaks minema, siis tuleks juulis, kui ka kõrgemale ulatuvad teed on lumest vabad.

 

Kasutan hetke ja panen kirja eilsed muljed...

 

Kuigi oli väike plaan, et võtame päeva lihtsamalt, kujunes sellest tavapärane "rutiin", skooriga roomaaegne tempel, kaks kloostrit, offroad ja üks päris lahe looduse ime. Tegelikult lausa kaks, kui lugeda üheks neist ka meeliülendav Ararati vaade üle Khor Virapi viinamarjaväljade. Alustasime hommikut Garni templiga. Kui päris aus olla, siis Garni tempit ei peaks seal künka otsas olema. See elas üle küll pärslased, türklased, mongolid ja kristlased, kuid kukkus kokku 1679. a maavärinas. Selle kõrval olnud ringikujulise põhiplaaniga kirikut, mis ehitati sajandeid hiljem, tähistab tänini vaid põrand ja kivitükid selle ümber, rääkimata roomaaegsest tsitadellist (mille õuele aastal 77. pKr tempel ehitati), mida markeerivad vaid rohtunud vaevumärgatavad vallid. Templiga ent läks teisiti. Selle tükid kaevati osaliselt välja juba 1880-tel ja juba siis tekkis idee see tagasi püsti panna, ent asi sai tõeks pea sajand hiljem,  alles aastatel 1969...1975, tollal Armeenias tuntud ja tunnustatud arhitektuuriajaloolase ja entusiasti Alexander Sahiniani eestvõttel. Algupärase templi, mis nii mõõtmetelt kui vormikõnelt meenutab pisut Rooma Portunose pühamut, ehitas Tiridades I. Selle lugu, õigemini Tridadese lugu on väga põnev, ei saa teisti, kui refereeriks seda üsna lühidalt...

 

50. a paiku pKr oli Armeenias elu üsna põnev. Riiki valitses kuningas  Mithridates, kes juhuslikult oli tollase Ibeeria (siis praeguse Gruusia kauge eelkäija) kuningapoja, Rhadamistuse, onu, äi ja õemees. Seda kuningapoega samas, keda Mithridates armastas nagu oma last, tunti ka kui äärmiselt võimuahnet, verejanulist ja salakavalat inimest. Tema võimuhimu olnud nii suur, et isegi ta oma isa, Pharasmanes, kartis teda ja et oma trooni kindlana hoida, ärgitas poega ründama oma onu, et pojuke saaks trooni ning maha rahuneks. Rhadamistus alustaski sõda ja oli võidukas. Mithridates põgenes Garni kindlusse, mida kaitses tollal Rooma garnison eesotsas Kapadookia kuberneri Paelignusega. Rhadamistus veenis oma onu, et tahab sobitada lõpuks rahu ja see läks tal korda. Läbirääkimistel ta lubas, et kui garnison kapituleerub, jäävad roomlased ellu ning ei tapa ta onu Mithridadest ei mürgi ega mõõgaga. Ei tapnudki, hoopis lämmatas hetkel, kui peale allandmist vanad head sugulased vaherahu märgiks verevannet andsid. Paelignus tunnustas ibeerlaste armeega silmitsi seistes Rhadamistust Armeenia kuningana ja seega nagu "ametlikult" sai onutapja ka roomlaste õnnistuse. Segadust  kasutas ära  Vologases I, teine naabrimees, kes oli siis tollase Partia kuningriigi kuningas. Tema vennale, Tiridadesele oli ka väga kuningriiki vaja ja nii algas järgmine sõda. Patria väed olid võidukad ja Rhadamistus taandus, 53. a pühitseti Armeenia kuningaks Tiridades I. Paraku Vologasese afäär rikkus Patria ja Rooma kokkulepet, mille kohaselt vaid Roomal oli õigus Armeeniale. Et sõda vältida, tõmmati väed tagasi ning troonile sai tagasi taas Rhadamistus. Et oma positsiooni kindlustada, alustas ta vastaliste ära koristamist, muuhulgas laskis ta tappa Mithridatese pojad ja ka tema naise - omaenda õe. Rahval viskas see türann kiiresti kopa ette ning 55. a toimunud ülestõusul tõugati mees troonilt ja paluti asemele tulla Tiridades I-l. Ja nüüd tuleb see osa, mida mitmed romantismiaegsed maalikunstnikud on lõuendile jäädvustanud - Rhadamistuse põgenemine. Tegi ta seda koos oma raseda naisega. Ühel hetkel naine - Zenobe, kes siis muuseas oli mõrvatud Mithridadese tütar, ei pidanud enam põgenemise tempole vastu ja palus mehel end tappa, et mitte langeda tagaajajate küüsi. Et aega mitte raisata, pussitaski õilis härra oma naist ja viskas keha Arase jõkke. Paraku oli ta kehv pussitaja, karjased leidsid poolsurnud haavatud naise jõekaldalt. Saanud aru, et tegu on kõrgest soost inimesega, andsid sellest teada kuhu vaja. Naine paranes ja kutsuti Tiridadese kotta, kus teda koheldi vastu Zenobe kartusi hoopis kui kuninglikku olendit. Rhadamistus läks Ibeeriasse tagasi ning püüdis Nerole toetudes isa trooni üle võtta, kuid hukati 58. a oma isa Pharasmenese käsul, reeturi ja põlatud inimesena. Ent Tiridadesegi elu ei olnud meelakkumine. Nerol oli suva, kelle Vologases Armeenia kuningaks määras. Tal oli selleks oma mees ja selle ta ka leegionide toetusel troonile pani. Algas sõda, mis päädis roomlaste lüüasaamisega 62. aastal Rhandeias (praeguses Ida-Türgis). Üks kahest võidetud leegionist oli muuseas Calvisius Sabinuse juhitud XII Fulminata, mis oma retkest Kaukaasiasse jättis maha roomaagese graffitiga kivi Gobustani - eelmisel kevadel saime seda Aserbaidžaanis oma kätega ka katsuda. Peeti rahuläbirääkimised, mille käigus taheti kohe Tiridadest Armeenia kuningaks lüüa. Targa mehena ta teadis, et Nero seda asja nii ei jäta ning keeldus end kohapeal kroonida laskmast, öeldes, et ainult Nero võib seda teha. Käik oli tark ja ettenägelik. Selleks, et asi oleks kindel, reisis Tiridades suure - suur tähendab siin rohkem kui 3000 persooni - saatjaskonnaga Itaaliasse, et kohtuda Neroga. Kohtumisest kujunes Nerole omaselt suur show, mis algas Napolis ja päädis pidustustega Roomas. Tiridadese julge ja samas ka demonstratiivselt allaheitlik suhtumine meeldis keisrile, mistõttu ta tunnustas teda Armeenia  kuningana, loomulikult Rooma vasallina, ja kroonis avalikult. Veel enam. Nero andis hulga raha paari Armeenia linna taastamiseks, mis sõja alguspäevil rooma armee poolt maatasa tehti. Tiridadese jaoks oli Rooma tripp silmiavav. Neroaegne Rooma pimestas teda ja vähemalt midagi sarnast tahtis ta ka oma kodumaal  näha. Ta naases Armeeniasse kaasas hulk rooma ehitusmeistreid ja kunstnikke, et midagigi nähtud toredusest ka omas kojas luua. Garni palee, praegune Garni tempel sealhulgas, sündis Tiridadese Rooma reisi tulemusena...
 

Garni tempel

| Üles |

 

Azati jõe org, mõnes kohas nimetatuna ka ka Garni kanjoniks, peidab ent üht teistki imet. Tegemist on väga imposantse ning kunstipärase basalti formatsiooniga, mis meenutab püstiseid üksteisega liitunud kuunurkseid musti sambaid. Sammaste kimpudest moodustunud fantastilised kaljupinnad laotavad end paraboolidena kitsa tolmuse tee kohale. Nende ülesleidmine ei olnudki esialgu nii lihtne. Tänu teeremondile ei pääsenud me Garnis ilmselt sellele päris õigele teeotsale, mistõttu lähenesime kaljudele mööda kitsast kruusast vankriteed üsna suure ringiga. Ent ka see tee oli mäenõlvadele laialilaotanud mooniväljade vahel vahtava jõesümfoonia saatel sõitmist väärt.

 

Garni kanjon

| Üles |

 

Garni Kivisümfoonia

| Üles |

 

Kui juba Garnis olime, siis võtsime ette ka sõidu UNESCO listi kantud Geghardi kloostrisse. Algse plaani järgi pidanuksime sealt sõitma edasi kõnnumaale, et minna avastama ka Geghardi petroglüüfe, kuid otsustasime, et offroad'iks ei ole aega ja tuju, eriti veel, kui suure tõenäosusega jääme taas lume taha stoppama. Niisiis parkisime kuumust õhkavasse parklasse kloostri kõrvale, autoninad suunaga tagasi Garni poole.

 

Geghardi kloostri ukse taga lõhkus päris suur rahvamass. Pole midagi imestada, sest ühe paremini säilinud kloostrina Jerevani lähedal müüakse seda usinasti kõiksugustele turistidele, kuid kohalike õigeusklike seas on see koht eelkõige tuntud palverännukohaks. Põhjuseid on kolm:

a) Jeesuse pisar, mille ta risti lööduna pillanud ja mille keegi rooma leegionäridest kinni püüdnud ja Taddeuse kätte andnud, viimane olla selle lõpuks Geghardi hoiule pannud;

b) siin olevat tükikesi apostel Johannesest;

c) siin olevat ka tükikesi apostel Andreasest.

 

Niisiis - tasub minna. Ent minna tasub ka juba sellepärast, et tegemist on päris laheda kaljukirikuga (tõsi, kaljusse raiut' on sest vaid osa).

 

Geghard

| Üles |

 

Geghardi enda lugu ulatub ent juba IV sajandisse, kui siia paganlikult austatud püha allika koopasse püstitati esimene kristlik pühamu. Praegused varasemad hooned, sh poolest saadik kaljusse raiutud kirikud, pärinevad valdavalt XIII sajandi algusest, kui Gruusia kuninganna Tamar - aga temast ma olen vist nii siin kui varasemates Gruusia reisikirjades juba palju jahvatanud - araablased Armeeniast välja lõi ning kloostri taastada laskis... UNESCO lehel kirjutatakse:

 

"The monuments included in the property are dated from the 4th to the 13th century. At the early period, the Monastery was called Ayrivank (Monastery in the Cave) because of its rock-cut construction. The monastery was founded, according to tradition by St. Gregory the Illuminator, and was built following the adoption of Christianity as a state religion in Armenia (beginning of the 4th century AD). The main architectural complex was completed in the 13th century AD and consists of the cathedral, the adjacent narthex, eastern and western rock-cut churches, the family tomb of Proshyan princes, Papak’s and Ruzukan’s tomb-chapel, as well as various cells and numerous rock-cut cross-stones (khachkars). The Kathoghikè (main church) is in the classic Armenian form, an equal-armed cross inscribed in a square in plan and covered with a dome on a square base, linked with the base by vaulting. The east arm of the cross terminates in an apse, the remainder being square. In the corners are small barrel-vaulted two-storey chapels. On the internal walls there are many inscriptions recording donations. The masonry of the external walls is particularly finely finished and fitted. A gavit (entrance hall) links it with the first rock-cut church. The first rock-cut church was built before 1250, entirely dug into the rock and on an equal-armed cruciform plan. To the east, a roughly square chamber cut into the rock was one of the princely tombs (zhamatoun) of the Proshyan Dynasty. This gives access to the second rock-cut church built in 1283. The second zhamatoun, reached by an external staircase, contains the tombs of the princes Merik and Grigor. A defensive wall encircled the monastery complex in the 12th to 13th centuries. Most of the monks lived in cells excavated into the rock-face outside the main defensive wall, which have been preserved, along with some simple oratories. St. Astvatsatsin (Holy Mother of God) chapel is the most ancient preserved monument outside the ramparts and is located on the western side. It is partially hewed in the rock. There are engraved inscriptions on the walls, the earliest of which date back to 1177 and 1181 AD. Residential and economic constructions were built later, in the 17th century."

 

Geghardi püha allikas

| Üles |

 

Rammestav kuumus ei soodustanud just kloostriõuel hängimist, mistõttu põgenesime kiiresti kirikute jahedasse rüppe. Geghardi omapäraks on see, et mitmed kloostrikompleksi hoonetest on kas täielikult või osaliselt raiutud kloostri kohal kõrguvasse kaljusse. Juba nende rohmakalt monoliitsesse kivisse raiutud võlvide, pilastrite, reljeefide jt kiviraiduri meistritööde nägemine tasus sõiduvaeva ning jalutuskäiku 35 kraadises leitsakus. Ent peaaegu religioosse kogemuse tekitas kaljukiriku katuseaugust altari ette tungiv päikesekiir, mis hämaras kirikus laserina pimedusse lõikas; kujutan ette, kuidas see omal ajal võis mõjuda palveränduritele, kes läbi käinud pika tee, iga hinna eest soovisid mõnd imet näha...  Kaljukiriku tagaseina äärse püha allika juurde pääsemine ei olegi nii lihtne - seisime Mardiga  ilmatu aja, oodates, kuni inimesed meie ees pudeleid täitsid, silmi pesid ja... allikaga selfisid tegid. Me ei teinud ühtegi neist tegevustest, lihtsalt tahtsime näha kõike seda pühadust hetkeks ilma inimesteta.

 

Ent meie rännak polnud veel läbi. Käimata oli üks klooster, see kõige tähtsam üldse, mis Armeeniast leida võib - Khor Virap. Pagesime ääsina õhkavast parklast kliimaseadmetest jahendatud ajamasinatesse, et võtta suund Garnist mööda H9-t Dalari peale. Esialgu tõotas kitsas asfaltlint sujuvat kruuisi, ent peale mõnda kilomeetrit sai selgeks, et oleme senikogetustest ühel kõige hullemal teel. Seega saime eilegi kätte oma teevälise kogemuse. Tee moodustasid hirmsad augud, millest möödasõitmiseks oli mõistlikum targu tee äärde heinamaale põigata. Ja siis tuli korralik tõusev serpentiin, vihmast ära uhutud asfaldiga ning meetrisügavuste kraatritega tee keskel. Kuidas rendifirmas seda ametlikku maanteed siis tavatsetaks klassifitseerida? Onroad või offroad? Ausalt öelda Ughtasaris sõidetud offroadina kvalifitseeruv kitserada oli palju rohkem tee, kui see kaardil punase triibuna kajastuv riigimaantee. Kurule - lammastega maalilisele tolmusele platoole - jõudes tundsin, et mul hakkab neist teeaukudest villand saama.

 

H9

| Üles |

 

 Enne kloostri parklat tegime pildistamispeatuse viinamarjavälja ees, mille taga kõrgub väikesel künkal Khor Virapi siluett lumise Ararati taustal. Postkaardivaade, mille leiab praktiliselt igast Armeeniat tutvustavast flaierist. Meie tripi  nö ametliku osa lõpetamine Khor Virapis oli ka nagu sümboolne akt ja justkui omamoodi palverännaku lõpp- alustasime ju Jerevanist välja jäävat ringsõitu Zvartsnoti kirikus, kohas, kus kuningas AD 301 Tiridades III olla ristiusku pöördunud. Lõpetame kohas, kus leidis aset selle legendi eellugu.

 

Khor Virap

| Üles |

 

Niisiis...  Grigor Lusavorich sündis Kapadookias rikkas ning võimsas perekonnas. Tema isa, Anak, tappis Pärsia valitseja tellimusel Tiridat III isa, Kosrovi. Armeenlaste kättemaks oli vali ning  kõik Lusavorichid tapeti, ellu jäi vaid Gregorius, kelle majahoidja oli jõudnud enne mõrtsukate saabumist ära peita. Gregorius sai kristliku kasvatuse ja ristiti. Poiss oli andekas ja tark, mistõttu jäi ta silma kuningameestele ning võeti lõpuks teenima Tiridat III õukonda, kus temast sai kuninga nõunik. Kuningale ei meeldinud Gregoriuse usk, kuid esialgu polnud sellest suurt probleemi. Probleemid tekkisid siis, kui Gregorius keeldus osalemast viljakusjumalanna Anahita (Pärsias kummardatud jumalus) riitusel. Karistuseks meest piinati ja pandi trellide taha, et ta oma usuküsimustes selgusele jõuaks. Paraku aga jõudis kuninga kõrvu kuuldus et Gregoriuse isa tappis tema isa, mistõttu kuningat valdas raev - Gregorius sai korralikult peksa ja ta visati praeguse Khor Virapi kohal asunud lossi keldrisse surema; kuningas unustas pea mehe eksistentsi täiesti. Ent tänu ühele kristlasest leskprouale, kes aastaid mehele toitu ja vett viis, jäi Gregoriusele hing sisse. Läks mööda 13 aastat. Juhtus nii, et Rooma keiser Diocles otsis ilusat tüdrukut, keda naida. Pea leitigi sobiv kandidaat - Hripsime, nunn mite kaugel Khor Virapist, Püha Gayene kloostrist Etchmiadzinis. Viimasele keisri plaan ei meeldinud ja ta põgenes. Neiu kuulutati tagaotsitavaks ja ei läinudki palju aega, kui Tiridades III põgeniku tabas. Tridadesele meeldis noor daam ja ta ei toimetanud neiut edasi Rooma. Kuningas palus hoopis ise kena nunna endale naiseks, kuid see keeldus. Kuningas proovis kurjaga, sai ta ikka korvi. Kuna neiu osutus kasutuks, siis poos ta tüdruku üles. Kuningas laskis omas raevus tappa ´karistuseks ka hulga teisi nunnasid samast kloostrist, kuni läks peast täiesti segi. Ent hädas polnud mitte ainult tema, vaid igasuguseid jamasid hakkas juhtuma õukonnas ja terves kuningalinnas - Artashatis siis (muistse Artasathi asukoht jääb Khor Virapi kloostrist pisut loodesse). Lõpuks nägi kuninga õde, Khosrovidhukt, unes, et maa-all kongis istub mees, kes saab kuninga hullusest päästa. Kuninga õde laskis Gregoriuse maa-alt välja tuua ja kuninga ette viia. Kuningas paranes, kahetses kordasaadetut ja jamad lakkasid. Tiridades võttis vastu ristiusu ja pühendus Armeenia rahva ristimisele. Mis sai edasi? Mark Cartwright kirjutab (ancient.eu):

 

"Gregory was made the first bishop (katholikos) in Armenia’s history in Caesarea in Cappadocia, again c. 314 CE, and he set about formally establishing the Christian Church as soon as he returned to the kingdom of Armenia. To get the ball rolling Tiridates gave Saint Gregory up to 15 provinces worth of territory to establish the Armenian Church. The old pagan temples were torn down, Zoroastrian sites were converted to Christian ones, and the whole nation was obliged to embrace the new faith. Churches and monasteries sprang up everywhere, including at the Khor Virap, Gregory’s home for so long, which was eventually converted into a monastery. The Armenian aristocracy quickly followed the royal family’s example and many noble families converted to Christianity."

 

Khor Virap asub Pokr Vedi mäel, okastraaditud Türgi piirist kiviviske kaugusel. See on kloostrina nagu siinsed kloostrid ikka - väga vana :). Kloostrit on aegade jooksul kordi tuunitud ja enamasti lõunanaabrite poolt põletatud nii, et 680-tel Nersese poolt Gregoriuse keldri peale ehitatud palvelast pole suurt midagi originaalset alles. Kuid ka uued kirikud seisavad väärikalt. Küll on alles vangikoobas, millesse sisseronimiseks tuleb pugeda läbi kitsa augu. Ausalt öeldes läbi selle augu pugemine mööda redelit, mis oma tehnilise tarinduse tõttu Euroopa Liidus oleks ära keelatud sekunditega, oli omaette elamus. Koobas ise väga väike ei ole - kahtlustan, et seda on aegade jooksul pisut suuremaks kraabitud, lisatud altar ja kogu vajalik instrumentaarium, et seda saaks kasutada palvelana. Kuid isegi praegusel kujul, valgustatuna ja sisustatuna, on mõte sellele, et peaks selles pimedas urkas veetma päikese kätte pääsemata kasvõi 3 päeva, judinaid tekitav.

 

Khor Virap - katedraal

| Üles |

 

Türgi piir on kiviviske kaugusel

| Üles |

 

Jalutasime tapvas kuumuses läbi kõik kirikud, vaatasime iga müürinurga taha, vajutasime mällu Ararati silueti kaugel teistpool kloostrimüüri ning piiririba... Kogunesime lõpuks kogu reisiseltskonnaga pinkidele ühe laiavõralise puu varju kloostriõuel. Ei olnudki järsku nagu enam kusagile kiiret, või kui, siis mõnda heasse söögikohta külma õlle, veini ja dolmaadega... Khor Virapiga oli saanud reisi ametlik osa läbi. Meid ootas ees pikk õhtu Jerevanis.

 

* * *

 

Maabusime "Casa Mia" hotellis, üsna Jerevani kesklinnas.  Meie ainukeseks õhtu-eesmärgiks oli leida mingi hea söögikoht. Hotellist soovitati restorani "Kaukaasia", mis jäi hotellist kümne minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusele - no läksimegi sinna. Ei pidanud pettuma: superhead toidud, külm vein, ilusad ettekandjad, kes seejuures ka kandsid ka kõik ilusasti ette. Väga mõnus! Õhtusöögi lõppedes vajus osa seltskonda hotelli, meie neljakesi, kelle hulka kuulus nii vanema kui noorema Artese kaardiväe esindajaid, leidsime est'eks ilusa koha ühe skvääri servas, et saata külma kesvamärjukesega ära loojuv päike ning hiljem tervitasime ööd hotelliaias tsikaadide saatel veel Arenist ostetud külma Voseqhatiga...

 

Karas ja dolmaad

| Üles |

 

Oodates päikese loojumist

| Üles |

 

 

 Casa Mia tänane hommikusöök oli lihtsalt super, taustaks väga hea muusika - mängiti järjest igast bluesi klassikat. Peale hommikusuurust jätkus töö sektsioonides: Mart tahtis minna igal juhul Erebuni kindlust vaatama, teised igatsesid turule ja kommipoodi, et kodusootavatele metsalistele midagi kaasa viia. Tegelikult oli vaja veel autosid pesta, tankida ja keskpäevaks lennujaama jõuda - seega tegevust jätkus. Turg ja pood olid nagu turg ja pood ikka, ostsin kaasa baklavaad, kohalikku puuviljakooki ja muidugi erinevaid komme - palju sellesse käsipagasisse ikka mahub. Seejärel saime autod ka kenasti tangitud - oli see vast kütusekallamise õppetund - pensukakutt tilgutas paagid viimase piirini täis ja enamgi veel. Õnneliku juhusena leidsime seejärel Erebuni parkla lähedalt mingi käsipesula. Esialgu ei saanud me seal küll pihta, kuidas me pakutava teenuse kätte saame, kuid küsimise peale üks vanem härra tegi jõuliste žestidega selgeks, kuhu tuleb panna mündid ja kuidas saab autot pesta. Ta toonitas korduvalt, et meie ise peame pesema, tema lihtsalt vaatab, et kõik on korras. Noh pestud me saime ning tundus, et ka lennujaama vastu tulnud rendiauto-vennale meie pestu sobis.

 

Coffee, kebab'n baklava

| Üles |

 

Erebuni kindlus

| Üles |


Ja oligi aeg Mart Erebuni kindluse alt peale korjata. Ta väga vaimustatud nähtust polnud, sest enamus muuseum-kindlusest moodustab rekonstruktsioon ja ekspositsioon, mõne särava erandiga, polevat olnud kõige meeliülendavam. Väga hea - ma siis ka väga ei pidanud põdema, et hommikul sinna mindud ei saanud. Lõpuks said ka autod peale pooletunnist ootamist lennujaamas ära antud. Pretensioonideta, kuigi too tüüp, kes rendifirmast lennujaama parklasse kohale lendas, võiks saada Nobeli preemia kriimustuste otsimises. Kahjuks valmistasime talle pettumise.

 

Ararat...

| Üles |

 


 

Epiloog: Teisipäev, 08.08.2019. Kell 00.35. Apartment Torun. Poola
Eelmine | Üles

 

Khor Virap

| Üles |

 
Selle reisikirja lõpetamine on jäänud venima. Vahepealne aeg mahutab juba uusi muljeid mitmest muust kohast, mistõttu Armeenia tundub juba kauge ning pisut ähmasena. Hetkelgi olen Poolas... Aega tõmmata sellele reisikirjale kriips alla. Lugesin niisiis kirjapandut parandasin ja täiendasin, kus vaja. Nii see sai...

 

* * *

 

Tagasitee kujunes, väikeste naljakate ja vähem naljakate seikadega, siiski suhteliselt valutuks. Kõigepealt pidin lennule minnes oma pagasit kaalume. Et see oli kahjuks ülekaalus, öeldi algul valju häälega, et on ülekaal ja jama. Vaiksema häälega ent anti mõista, et äkki ma saan midagi välja võtta. Võtsin arvuti ja veel nipet-näpet välja näpu otsa ja siis juba sobiski. Sama probleem tekkis ja sama lahendus toimis ka Moskva lennujaamas. Võib-olla naljakama poole pealt võiks mainida veel seda, et passikontrollis Jerevanis tehti Karlile väike ülekuulamine, et miks ta ikka aasta tagasi Bakuus käis. Mitte, et sellele kuidagi mingeid sanktsioone oleks järgnenud, lihtsalt mainiti. Minu passi vaadati igatahes üsna ükskõikselt ilma igasuguste kommentaarideta. Väikese vürtsi elule saime Moskva lennujaamas. Jerevani lend pisut hilines, mistõttu kujunes jõudmine Tallinna lennukile üsna sportlikuks.

 

Ja siis olimegi taas teel Tallinnast Tartusse...
 

Kaskaad. Jerevan

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 11 august 2019

©Sulev Nurme 1997-2019. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved