Portugal...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Tripi kaart  | Portugal 2003Tagasi


 

 

Põhja-Portugal 26. - 31. august 2021

 

 

Proloog

Järgmine

Kui kunagi ürgammu sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud

Porto - fui feliz lá!

| Üles |

 

On üsna varane hommikutund. Istume üllatuslikult lennukis ja esialgu sõidame Tallinnast Frankfurdi poole, ent ilmselt saame sealt edasi ka… Portosse. Natuke nagu uskumatu on hetkelgi see minek, sest veel 4 päeva tagasi polnud mul õrna aimugi et täna Portugalis sõidame. Aga nii on. Kunagi kevadel ütlesin selle välja, et tahaks Portosse minna ja nüüd ütles kallis abikaasa, et kas siis on minek või muneme niisama edasi. Tegin natuke netitööd ja sain teada, et üle Frankfurdi on täiesti võimalik ilma väga suure koroonabürokraatiata lennata ja siin me nüüd oleme. Lufthansal on ehitatud koviidi egiidi all täiesti uus ja omaette bürokraatiamasin, mille täitmine on üsna tüütu väljakutse. Meil see õnnestus ja saime isegi online tšekkinni tehtud ja oma koroonapassid, portugali travel locatorid ja igasugused muud andmed kenasti üles aetud. Ausalt öeldes kartsime, et lennujaamas on mingi ilge kamm, kuid Tallinnas ei vaadanud keegi koroonapassi ega isegi ID kaarti.
 

Startisime Tartust kesk ööd, et kella viieks lennujaamas olla. Pisut zombi-olemine on, aga und ka ei tule. Hele uurib lennukimenüüd ja püüab tuvastada, kas selles on midagi söödavat või mitte. Aga ega hetkeseisus midagi muud kirjutada olegi. Autos tundus, et reisi on hea alustada Phil Collinsiga – proovin temaga edasi, äkki suudab magama laulda…
 

* * *

 

Portugal on lahe!

 

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

 

Frankfurt

| Üles |

 


| Üles |


 

26.08.2021. Porto
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Porto

| Üles |

 

Istun meie Porto-pesa elutoas (Opo Ribeira Apartments) ning proovin kiiresti tänased märksõnad kirja saada. Naljakas on mõelda, et vähem kui 24 tundi tagasi startisime alles sombuses ja jahedas ööõhus Tartust ja nüüd oleme siin. Superõhtu on seljataga, ilm oli lihtsalt suviselt kuum ja õhtu kuni loojanguni isegi pisut liiga soe, aga peale päikese veeremist läks mõnusaks. Meie tuba asub Cais de Estival Duoro põhjakaldal, Praga Ribiera platsist mõnikümmend sammu allavoolu. Toa uks avaneb jõe äärde, kiviterrassile, kus õhtuti tegutseb mereandide restoran, aken avaneb teisel pool maja Rua da Fonte Taurinale, millel ainuüksi meie akna all on kaks või kolm tänavarestorani. Apartment on meil põneva planeeringuga: väga pikk ja kitsas kööginurgaga elutuba ning normaalsete mõõtmetega magamistuba. Aga kõik on olemas, tuba õdus ja voodi pehme. Külmikus on vinho verdet ja mullivett.


Frankfurdist Portosse lend sujus. Kui Tallinna lennujaamas nagu suurt ei adunudki, et mingid pandeemiapiirangud on kehtestatud, siis Frankfurdis olid asjad väga konkreetsed. Kõik kandsid eranditult maske, toolidele oli tõmmatud punased lindid ümber ja vaid üksikutest kohvikutest müüdi midagi kaasa. Ostsime kohvi ja nosisime mingi aknalaua peal kõõludes kaasa tehtud pikapoisi võileibu, sest püstijala laudade taga seda teha ei tohtinud. Peale söömist avastasime ka aknalaual sildi et seal seismine on keelatud. Ent lennukisse minek oli taas täiesti kontrollivaba: kuna meie aeroplaan hilines, siis lasti triipkood masinast kiiresti läbi ja ei mingit ID kaardi kontrolli ega muud jauramist – selles suhtes see eelbürokraatia tundub olevat ok.

 

Porto lennujaama metroopeatuses

| Üles |


Veidi enne keskpäeva olimegi lennujaamast väljas. Ootasime lennukist väljudes, et keegi kontrollib koroonapasse või Portugali travel locatorit – kedagi ei huvitanud. Ostsime metroopiletid – need näevad välja nagu paberist parkimispiletid, kuid on laetavad, st saab vajadusel raha peale laadida - ning Võtsime suuna kesklinna, sihtkohaks Trindadi peatus. Porto metroo on nagu tramm – enamuse ajast sõidab maa peal. Lennujaamast Trindadi loksub rong omajagu aega, mistap tutvusime kaardiga ja tegime plaane. Vahepeal astus sisse keegi vormis tüüp, kes vaatas rangelt ringi ja kui nägi kedagi maskita, siis viibutas kurjalt näppu. Trindadis istusime ümber, et sõita edasi vanalinna, Sao Bento jaama.

 

Peame sõitma siia!

| Üles |


Sao Bento vaksal asub Porto raudteejaama (Sao Bento) vastas, mõnesaja meetri kaugusel jõest. Vaatasime kaarti ja panime oma elamise osas ligikaudse suuna paika. Ent enne mäest alla jalutamist peatusime vaksali lähedal ühes pagaripoes, et natuke nälga vaigistada. Hele mäletas kunagisest Portugali reisist nattasid – Portugali korvikujulisi „saiakesi“, millele on sisse küpsetatud viini saia täidise moodi kreem – ja tellis neid. Mina palusin juurde paar piklikku lihakroketti. Istusime tänavale välikohvikusse ning laskime küpsetistel hea maitsta. Ma ei teagi kumb neist ampsudest parem oli, aga mõlemad maitsesid topsi americano kõrvale võrratult.

 

Sao Bento plats ja la Silviera tänav

| Üles |

 

Nadad

| Üles |

 
Kõndisime Rua Mouzinho da Silvat pidi alla ja jõudsime endale eelnevalt teadvustamata Praga Ribierale, mis on Duoro vanalinna põhjakalda nö tähtsam plats ja elu keskus. Teadmata, mis suunas jääb meie tänav või kuidas jooksevad täpselt majanumbrid, pöörasin esialgu (põhimõtteliselt kuugli mäppi sisse lülitamata) Ribieralt lihtsalt hea õnne peale lääne poole ning nii juhtuski, et juba paari minuti pärast olime oma apartemendi ukse taga.

 

Ribiera plats

| Üles |

 

Et saabusime kokkulepitust paar tundi varem, sattusime peale alles koristajatele. Prouad ei teinud probleemi, kui avaldasime soovi oma kodinad tuppa jätta ja nii olimegi järsku kesk Porto vanalinna vabad tegema, mis süda soovib. Toast väljudes avanes vaade Duorole ja selle teisel kaldal asuvatele portveinikeldritele. Vasakul ent kõrgus sinitaeva taustal Luis I raudsild. Ookeanilt tulvav õrn tuuleõhk leevendas päikesekuumust. Jõel popsutasid pargased ja lõbusõidulaevad, all, kaldapealsel hulkusid niisama lusti uitajad üksipäini ning paarikaupa ja paar pässi leotas jões õngesid. Nõjatusime kivirinnatisele lastes endast läbi seda hõrku hetke. Meil polnud vaja midagi teha ning meil polnud plaaniski midagi asjalikku teha… Otsustasime, et ei hakka tuiskama mööda vaatamisväärsusi, vaid naudime üürikesteks hetkedeks ostetud vabadust. Sestap oli isegi kergendav mõelda, et meil ei ole täita mingit tšekklisti. Otsustasime vaadata lihtsalt seda, mida parajasti näidatakse…

 

Veinikeldrid Duoro lõunnakaldal

| Üles |

 

Samas esimene ja Porto üks tähtsamaid maamärke, Luis I sild, oli juba nina ees. Mäletan seda tollest sombusest õhtust, kui 2003. a siin veinikeldreid tühjaks juua üritasime ja pärast, videvikus üle selle silla jõlkusime, et vanalinnas õhtust süüa. Olime jätnud meelde tahvlile kirjutatu, mille alla auto parkisime, pidades seda tänavanimeks. Kena majoolikas plaat oli. Hiljem selgus, et sinna oli kirjutatud midagi a la reklaami mitte panna vms – 2003. a muljetamistes peaks see kirjas olema. Seda silda (kavandatud 1880) peetakse sageli Eiffeli loominguks, kuid silla tegelik autor on Théophile Seyrig, belgia insener, kes oli samas Eiffeli kolleeg ja õpilane. Eiffel oli Duoro jõele, Luisi sillast ülesvoolu kümmekond aastat varem projekteerinud raudteesilla – Ponte de Maria Pia. Selle kavandamisel oli abiks ka Seyrig. Eiffeli õpetust ja mõju on näha muidugi ka Luisi sillas; tegelikult on need sillad oma väljanägemiselt üsna sarnased. Eiffel tegi aasta varem oma ettepaneku Luisi silla kohta, kuid see kavand ei leidnud siiski rakendust.

 

Luis I sild

| Üles |

 

Melu veinibaaris meie apartmendi ees

| Üles |


Jalutasime raudsilda imetledes tagasi Praga de Ribierale. Pärastlõunane moment oli just selline, et enamus kõrtse-söögikohti oli alles suletud või alles tehti ettevalmistusi avamiseks. Tänavatel levis ent juba oliiviõli ja kalapraadimise lõhna, mis segunes kohati sigaretisuitsuga, sekka trehvas ninna ka midagi magusat… vanill ja rõõsk koor? Võtsime platsilt suuna varjulisele Fonte Taurinale, kus toidulõhnadele lisaks juba ka laudadele paberlinu klambritega kinnitati. Postigo do Carvão ees olid kolmest lauast kahes juba inimesed platsi võtnud – pikalt mõtlemata istusime kolmandasse. Kohe tekkis laua juurde meeldiva olemisega härra, kes andis mõista, et toiduga võib minna pisut aega – alles sätivad, ent ta on väga rõõmus meid oma kõrtsus nähes (loomulikult, ma ka oleks… :)). Ilma menüüsse pikalt süvenemata tellisin grillitud sardiine ja Hele võttis lisaks tursasalati kikerhernestega. Loomulikult sobis juurde pudel valget ja mullita vinho verdet. Siinkohal tsiteeriks Milhvinos.com veinipoodi:


„… Vinho Verde pole tegelikult mingi spetsiifiline vein ega ka viinamari, vaid terve veiniregioon, Põhja-Portugali „roheline piirkond“, kus tehakse väga erinevaid veine (n-ö Vinho Verde ei pea olema üldse kindlasti valge vein, vaid võib olla ka roosa või punane. Ja on olemas isegi Vinho Verde vahuveinid.“
 

Klassikaliselt teatakse vinho verdena noort valget veini (sageli roheka tooniga), milles olev kerge mull tuleb sellest, et veinis toimetav bakter Oenococcus oeni vaikselt õunhapet jahvatab ja mulle tekitab. Tal pole pistmist veini kääritamisega klassikalises mõttes – viinamarjasuhkur ja pärmid on süüdi ikkagi veini tekkes, toda bakterit lisatakse tänapäeval veinidele käärimise alustamise katalüsaatorina, algselt sattus ta veinidesse ikkagi piirkondlikult nagu muuseas. Kui bakter lõpetab, pole veinis ka mulle, kui jook panna pudelisse „poole pealt“ jäävad mullid sisse ja jook maitseb kergelt nagu prosecco. Tegelikult pole olnud mullid veinis mingi eesmärk, vaid see oli algselt pigem pekki läinud veini tunnus. Vahuveinid on teine asi, aga ka nende tehnoloogia on teine. Ent kibisev rohekas valge vein on see, mis on rahvale meeldima hakanud ja nn vinho verde tänase imago osa. Tõde on, et ajalooliselt olid Vinho Verde piirkonna veinid valdavat punased ja kuivad.

 

Postigo do Carvão

| Üles |


Ent seekordne esimene tutvus oli imeline! Tellitud vein – lihtsalt täitsa lõpp! Valge parajalt külm vinho verde, kui see on korralikult maha käinud, maitseb nagu mõnus kerge chardonnay. Külm, kuldne, sidruniliselt, õunaselt kuiv… samas mahlane. Sama imeliselt maitsev, kui see mõnus kohalik valge vein, mida sain maitsta Jordaanias… Otsustasin, et ei joo sel reisil portveini, vaid maiustan vaid valge ja mullita vinho verdega. Ka sardiinid, serveerit’ noore keedukartuli ja keedumunaga, olid lihtsalt ülimaitsvad. Tursasalat aga täiesti üllatav. Kuivatatud soolatursk on üks Portugali spetsialiteete (kuigi ostetakse seda suuresti sisse näiteks Norrast). Toiduks saab soolaturska teha erineval moel, enamus toite algab siiski leotamisest. Meie tellitud salatis olid kikerherned, mugulsibul ja leotatud tursk kenasti pooleks, natuke keedumuna, üle valatud ohtra oliiviõliga. Esialgu kummaline, aga natuke harjudes – väga maitsev!

 

Vanalinnas

| Üles |

 

Porto katedraal... aga kaugel

| Üles |


Kui ennist ütlesin, et meil ei olnud kohustusi, siis siin ma eksisin. Tegelikult, nagu selgus, üks ikka oli. Peale väikest ninapuuderdamist meie ägedas apartemendis mõtlesime niisama lusti Luisi sillale ja siis vanalinna jalutama minna. Olime just sillale jõudmas, kui Helel äkki plahvatas, et nad olla kodus vanema võsukesega Livraria Lellosse aja broneerinud; kohe on õhtu käes ja see - Livraria Lello on üks pisut eriline raamatupood – suletakse. Egas midagi. Nüüd oli aeg kuugli mäpp sisse lülitada ja jalgadele valu anda.


Porto on niikaua jalakäija sõbralik linn, kuniks liigud põhjast või lõunast jõe poole – st mäest alla. Vastupidi ent nii lõbus pole. Alustasime siis oma kilomeetrist maratoni pooljoostes ja mäest üles. Ilm oli endiselt palav ja jõest ülespoole liikudes seisis ka õhk tänavatel. Ei olnud tore. Aga vähem kui veerand tunniga jõudsime siiski kohale. Poodi ennast kohe tähele ei pannudki, kuid silma torkas imelik looklev järjekord. Arvasin, et see kindlasti ei ole meie sihtkohaga seostud, ent võta näpust. Üks härra, kes järjekorra lõpus korda pidas, kinnitas, et see ongi see õige järjekord ning meil vist on vedanud, sest kohe-kohe suletakse, aga me vast saame veel ikkagi sisse – seda muidugi juhul, kui on olemas bronn. Jäime siis seisma. Et olin paar nädalat varem Leedus koleda köhahaiguse saanud (mis ei olnud koviit), siis kiire mäkketõus vallandas ohjeldamatu köhahoo. Võib vaid ette kujutada, mida arvas kõik see rahvas järjekorras, kes koroonahirmus järsku pead õlgade vahele tõmbasid ning hirmunud ning vihkavaid pilke selja taha heitsid. Õnneks hankis Hele vett ja kohe sai kõik korda.


Järjekord liikus siiski kiiresti ning varsti olimegi sees. Raamatupoe lugu ulatub 1869. a, kui Champagnest pärit ärimees ja misantroop, Ernesto Chardron, avas Portos oma raamatupoe. 1894. a ostis poe kohalik raamatuärimees Jose Lello, kes oli osanik juba kümmekond aastat varem asutatud perekonnaäris. 1906. a valmis Francisco Xavier Estevesi projekti järgi praegune neogooti-art deco ja juugendi sugemetega uus raamatuäri hoone Karmeliitide tänaval. Esteves oli omal ajal Portos üsna tuntud poliitiku ja ühiskonnategelasena, kuid erialalt oli ta insener. Estevesi käe alt on tulnud mitmed hooned linnas, kuid kahtlemata on neist tuntuim Livraria Lello.


Juba raamatupoe neogootilik fassaad tekitab põnevust – rikkaliku dekoori järgi võiks arvata, et tegemist on kirikuga. Ent sisse astudes satub nagu 1920-te ulmefilmi või mõne Alphonse Mucha reklaamplakati sisse. See lagi, trepp, seinaornamendid! Selline art noveau orgia, et võtab sõnatuks. Külluslik, meeleline ja elegantne. Raamatud on pildis olemas, kuid need taanduvad dekoori osaks. Pruuni tahvelduse ja värviliste mosaiikidega poeruum on nagu katedraal, altari asemel ehk ainult futuristlikud XX sajandi alguse tehnounistusena mõjuvad arhailised kassad.

 

Livraria Lello

| Üles |

 

Karmeliitide tänav Livraria Lello ees. Taustal kaugemal dos Clérigose kiriku torn

| Üles |


Ostsime kingituseks Bob Dylani laulutekstide kogumiku saades seetõttu jutu peale noorhärraga kassast, kes muuseas teadis Tallinnat, kui suurepärast viinajoomiskohta. Ent jutt temaga veeres siiski muudel teemadel, mis päädisid temapoolse üllatuse ja murega imelikult kuumade ilmade pärast, mis viimastel aastatel on tekitanud põuda ja soodustanud metsatulekahjusid. Ta mäletas, et talviti võis Porto ümbruse küngastel isegi mõnikord lund näha – ent nüüd ei mäleta ta enam aastaid, et isegi mingi kirme kusagile tekiks.


Meie jutuajamise ajal suleti pood. Poes olijaid kohe välja ei kupatatud, vaid lasti oma isu täis vaadata ning tilgutati siis aegamööda tänavale. Sestap juhtuski nii, et saime viimased hetked olla poes peaaegu uhkes üksinduses, kui välja arvata õhtusi toimetusi teha sagivad müüjad. Päike loojus, punetades kustuvalt taamal asuval kirikute ja Porto ülikooli peahoonega raamitud linnaväljakul. Jalutasime uhke 1880-tel Carlos de Pezerat kavandite järgi ehitatud Lõvide purskkaevuga (Fonte dos Leões) kaunistatud platsile. Sarnane purskkaev, mille koopia Portosse tehti, olevat ka Leichesteri raekoja plastil. Sel õhtul täitsid platsi rulatajad, kes kauni fontääni basseiniservi ei kasutanud just väga sihipäraselt.

 

Porto Ülikooli ees Lõvipurskkaevu platsil...

| Üles |

 

Porto Ülikool

| Üles |


Imetlesime hea mitu aega ülikoolihoone vastas asuva Igreja do Carmo kiriku platsipoolse seina azujelot. Azujelo – keraamilistest plaatidest laotud seinapildid, enamasti sinistes toonides, on tänase Porto ja Portugali üks kauneimaid ja isikupärasemaid nähtusi. Süüdi selles on Rooma riigi ja Bütsantsi aegsed suurepärased mosaiigid, mida nende riikide alad vallutanud araablased püüdsid omal moel jäljendada, kujundades välja omanäolise keraamilistest plaatidest kokku seatava mosaiigitüübi, mida kutsutakse „zellige“. Maurid tõid selle kunsti kaasa Andaluusiasse ja Portugali, kus see juba hakkas elama oma elu transformeerudes sajandite jooksul rahvuslikuks kunstiks. Loodetavasti saame Sao Bento jaamahoones ka neid Porto tuntuimaid keraamilisi pilte vaadata.

 

Carmo kirik

| Üles |

 

Igreja dos Clérigos

| Üles |


Tegime tiiru ümber ülikooli, põikasime sisse Cordoaria parki ning jalutasime pikkamisi jõe äärde tagasi möödudes naljaka torniga Igreja dos Clérigose kirikust. Enne padubaroksele Vabaduse väljakule jõudmist tõmbas tähelepanu üks asutus, mis sädeles nagu kasiino, kuid kasiino ei olnud. Sisse astudeski arvasime, et tegu on pisikese tsirkuse või vähemalt mingisuguse ekstravagantse mängude toaga. Ent… olime sattunud sardiinikonservide poodi - O Mundo Fantástico da Sardinha Portuguesa. Pood avaldas muljet! Nagu ka selle särasilmne müüja, kes paari hetkega tutvustas lavkat ja ütles, et võime vabalt pildistada ja loomulikult ka näiteks oma sünniaasta numbriga konservi soetada. Ühesõnaga, me ei olnud kasiinos, vaid ühes Portugali suurima konservitööstuse „Comur“ esinduspoodidest.
www.mundofantasticodasardinha.pt kirjutab:


„The queen of all fish and the prodigy of the Atlantic Ocean – the Portuguese sardine – a fish both noble and popular, has ascended the throne each June for many years, showing off its crown up and down the country. But at O Mundo Fantástico da Sardinha Portuguesa (the Fantastic World of Portuguese Sardine), the sovereign rules all year round. And what better tribute could be paid than through the fantasy of the wonderful world of the circus, also noble and popular, in parallel with the extraordinary popular nobility of sardines? For Comur, sardines are "The Greatest Show on Earth!"“
 

Sardiinipoes

| Üles |

 

Ja siis lihtsalt logelesime ning kolasime mööda vanalinna. Ostsime muuseas Vabaduse platsi lähedalt ühe korgist postkaardi ja palusime poeomanikul posti panna - eks näeb, kas ta teeb seda. Ülikooli lähedal jäime korraks pidama ühte tagasihoidlikku tänavakohvikusse. Tellisime veini ja nadasid.  Istusime seal loojangusse vaadates, kui mu pilk jäi äkki pidama ühel 19. sajandi kohvireklaamil… Dejavu! Olime sel platsil 2003. a õhtust söönud!

 

Hetk

| Üles |

 

Dejavu

| Üles |

 

Meister

| Üles |

 

Pixo not dead!

| Üles |

 

Porto katedraal

| Üles |

 

Luis I sild vol 2

| Üles |

 

Igreja da Serra do Pilar

| Üles |

 

Jardim do Morro

| Üles |

 

Duoro

| Üles |

 

Postigo do Carvão

| Üles |

 

Porto Feio

| Üles |


 Juba pimeduses dessandilt Duoro teisele kaldale tagasi tulles otsustasime kuskile maha toetada ja klaasikese veini juua. Esimese valikuna maandusime meie apartemendi ette tänavale õhtuks üles seatud restorani (vist on selle nimi Farol da Boa Nova vms), aga kui tellimust tuldi võtma saime pisut neurootiliselt ettekandjalt-mehelt teada kibeda tõe, et kui me ei soovi õhtust süüa, siis veini ka ei saa – ega see mingi joomakoht ole. Kui me tahtvat vaid juua, mingu me Ribiera platsile või alla päris jõe äärde, seal on baarid. Õnne polnud ka kohe järgmises, praktiliselt meie uksealuses veinikohas, kus oleks veini antud ka praadi tellimata, ent seal polnud kohta istumiseks. Nii leidsime lõpuks Ribiera platsi ja Luisi silla vahelt pisikese isikupäratu moodsa klaasist kohakese, kus oli olemas kõik eluks vajalik hilisel sumedal õhtutunnil. Rüüpasime valget veini ja kuulasime tänavamuusikut, kes mängis lugusid austraalia aborigeenide pasunaga – selle pilli nime ma küll ei julge siia kirjutada.
 

Pidu Cais de Ribieral

| Üles |

 


 

27.08.2021. Porto
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Porto tramm Monhique tänaval

| Üles |

 

Alustasime hommikut Ribiera platsil, kust leidsime mingi võileivakoha – „Rocinha“, mis hommikusest ajast hoolimata oli avatud. Värskelt pressitud apelsinimahl, tuunikala võileivad, kohvi ja nadad vürtsitatud vahepeal ninna kanduva värskelt küpsetatud saia, kohvi ja kange tubakasuistu lõhnadega. Milline imeline hommik!

 

Mmmmm...!

| Üles |


Kuniks Hele apartemendis päevaseks matkaks asju kokku pani – otsustasime, et võtame jalgrattad ja vaatame, kuhu rattad viivad – leidsin ühe slipiotsa tugimüüri ja joonistasin hommikuse laisalt uimase hõreda ringisagimise taustal Luisi raudsilda. Vahepeal tulid suured rohekad kalad madalasse vette slipil mind uudistama ja põgenesid eriliselt kiirustamata, kui mõni paat lähedalt möödus. Ümberringi laaditi kõrtsudesse väikestest pakiautodest puu- ja juurvilju, veeretati-kärutati õllevaate ning kasiti õhtuste pidude viimaseid märke. Uus ilus päev oli tulemas.

 

Unistus ja reaalsus

| Üles |

 

Rohelised kalad rohelises vees

| Üles |

 

Hommik "meie tänaval"

| Üles |


Jalgrattarendi leidmine nõudis pisut otsimist ja mööduvate inimeste tülitamist, ent lõpuks saime ühest jõelaevapileteid müütavast asutusest hangit’ info järgi õige teeotsa peale - Rua da Reboleira 129-s antavat rattaid ja mopeede. Rendikoht oli täitsa olemas ja renditigi rattaid. Üks noorhärra hakkas kohe sadulaid parajaks panema, vanem härra, kes tundus, et keelt ei räägi, tegi omi tegemisi. täitsime paar formaalsust ja olimegi valmis minema. 100 m eemal ent vajus mu ratta sadul alla. Sõitsime tagasi. Noorhärra oli selleks ajaks juba kusagile minna jõudnud, vanem kuulas mind osavõtlikult ära ja ütles siis korralikus inglise keeles, et pole neil noortel ei jõudu ega mõistust ning väänas poldi karujõuga üle. Etteruttavalt muidugi võin öelda, et see sadulavärk natuke tuksis oligi ja karujõud aitas poole tagasiteeni, siis pidime abi otsima uuesti ühest teeäärsest rattarendist, kus nenditi, et pingutusklamber on lihtsalt katki keeratud.

 

Northroad.pt

| Üles |


Rendist oli soovitatud sõita jõekaldal ja võimalusel trammiteel, sest sellel ei liigu autosid ja tramm käib harva. Nii tegimegi. Asusime ootusärevalt teele, sihtkohaks Duoro suue.
 

Drivin' west

| Üles |

 

Arrabida sild

| Üles |

 

Sõitsime mööda kaldapealseid. Ilm oli kuumavõitu, kuid meretuul jahutas. Vaated jõge mööda olid kaunid, tegime siin-seal peatusi, muuseas ka ühes vinges pagariäris, Da Terra Foz do Douros. Ostsime soolast ja magusat, muuhulgas imemaitsvaid tursapirukaid ja lihakrokette ja ka kartulitäidisega pirukaid. Rüübates kohvi – aga kohvi on siin Portugalis imemaitsev ja nautides pirukaid lesisime oma pool tunnikest palmivilus merevaatega pingikesel. Mis sa hing veel tahad. Pirukad olid nii maitsvad, et tõin neid veel ühe laari juurde, mistap jätkasime oma reisi varustatuna veel üheks kenaks piknikuks.

 

Paparoca da Foz

| Üles |


Duoro suuet tähistavad muulid ja Felgueirase majakas. Muulide taha jääb Tenerifel ja Lanzarotel nähtud piraadivastaste kindlustega väga sarnane barokne São João Baptista kindlus, mis oli üks Portot mere poolt kaitsvate kindluste vööst. Istusime hetke muulil, ent kindlusse ei viitsinud minema hakata. Muulil istusid mõned kalamehed ja pingsate nägude ning binoklitega neiud. Kui Hele ühelt küsis, mis nad seal teevad, saime vastuseks , et on bioloogiatudengid ja tegelevad delfiinide ja vaalade vaatlemisega – kui peaks loomakari silmapiirile ilmuma, panevad kirja kui palju, kus ja mis ajal neid nähti.

 

Douro jõe suudmes

| Üles |


Kulgesime mööda rannapromenaadi edasi randade piiril. Peatusime korraks Saint Francis Xavier kindluse juures, mis näis Sao Joao Baptista kindlusega sarnanevat nagu kaks tilka vett ning kruiisisime edasi otse üle Praia Internatcionali mööda veepiiri märjal liival sõites. Otsekas rannas lõppes ratturite jaoks pisut ebameeldivalt – pidime paarsada meetrit rattaid lahtises liivas rattateeni tõukama. Edasi liikudes jõudsime endisse kaluri- ja sadamalinna Mathosinhosesse – üle Leca jõe saamiseks pidime ületama pedaalimiseks ebameeldiva tõusuga silla. Positiivne samas oli, et kõik see toimus mööda katkematut rattateed. Mathosinhoses möödusime veel ühest kindlusest - Leça de Palmeirast, mis sarnanes samuti eelnevalt nähtud kindlustele.

 

Sao Joao Baptista kindlus

| Üles |

 

Saint Francis Xavier kindlus

| Üles |

 

Leça de Palmeira kindlus

| Üles |

 

Offroad

| Üles |

 

Ranna rattateel

| Üles |

 

Matoshintose sild

| Üles |

 

Mathosinhoses proovisime läheneda silmapiiril terendanud põnevale valgele UFO-kujulisele hoonele, ent kohapeal selgus, et hoone - mereuurimiskeskus, asub suletud territooriumil ja sinna ei saa. Sadama lähedalt leidsime ent he paviljoni. Visitportugal.com kirjutab:

 

"It is told that the Lord of Matosinhos Statue was sculpted by Nicodemos, the man who helped Joseph of Arimathea remove Christ's body from the cross and then embalm it. Thrown overboard at sea, it reached land in the year 124 washed up on the sands of Espinheiro, close to Matosinhos, but discovered minus an arm. Throughout 50 years nobody could manage to sculpt the missing limb in a way that fitted with the rest of the statue. Then, an elderly lady, who lived nearby, was at her fireplace. She noticed a piece of wood that seemed to be on the point of rolling out of the fireplace. Her daughter, dumb since an early age, suddenly gained use of her voice to declare that the piece was the arm for the Bom Jesus. On taking it to the statue, the piece fitted perfectly in place of the missing limb and the people now had their full and complete statue. The site of the current statue in honour of this popular saint is either where the original statue or where the arm was found depending on whom you ask."

 

Senhor do Padrao, Matoshintos. 17. sajandi paviljon markeerib kohta, kuhu 124. a pKr maabus Matoshitose Bom Jesus (Hea Jeesus)

| Üles |


Et meil ei olnud kindlat sihti silme ees, aga päev hakkas juba lõunasse jõudma, panime sihtkohaks linnast välja jõudes taamal paistva valge majaka (osutus Leca majakaks); otsustasime, et kui midagi ägedat enam näha pole, pöörame otsa ringi. Enne teele asumist tegime ent väikese vahepeatuse valges rannakõrtsus - A Cascata Praia de Leça. Ookean kutsus. Rannas mõned inimesed küll päevitasid, kuid erilist tungi vette polnud. Vahetasin sealsamas kohviku seina ääres ujukad jalga ja kastsingi end vette. Kaldal lehvivad kollased lipud manitsesid sügavale mitte minema; seisin põlvist saati vees, ent ikka lõi laine vahetevahel üle pea. Paarikümne minuti pärast olin läbi loksutatud ja liipasin kohvikuterrassile tagasi. Hele peesitas juba päikesepaistel. Tellisime veini ja mullivett, joonistasin… Aeg seisis!

 

A Cascata Praia de Leça

| Üles |

 

Avenue Liberdade ja Leca majakas

| Üles |


Viimane ots majakani läks igavaks – kalda äärde kerkinud Lasnamägi – küll pisut viisakama dekooriga, kuid siiski, varjas vaated kaljudele ja rohelusele. Ent majaka lähedal kaljusel neemel varjas end veel üks pisike üllatus - Boa Nova kabel, üks esimesi (kui mitte kõige esimene) palverändurite peatuspaik Portost Santiago de Compostellasse. Meiegi kohtasime kabeli juures üht Madriidist pärit palverändurit, kes palus endast kabeli taustal pildistada. Tal oli see rännu esimene päev, ent kuna härra oli varem juba kord selle raja läbi teinud, siis oli tal ettekujutus olemas – veel kaks nädalat ja ta on Santiagos.

 

Palverändur

| Üles |

 

Boa Nova kabel

| Üles |

 
Alustasime tagasiteed Portosse piknikuga kabeli juures lõpetades Da Terra Fozist ostet maiused. Tagasitee oli peamiselt sama marsruut. Mathoshinoses tegime küll väikese vangerduse läbi linna, ent kuumal asfaldil kitsastel tänavatel, kus jalgrattur on pigem ebasoovitav nähtus, keerasime peale silda kähku ranna äärde tagasi. Teel tekkis mõte leida veel mõni mõnus kohvik, kuid enamus, millest läbi põikasime olid rahvast täis ning süüa veel ei pakutud – tulge tunni või paari pärast!

 

Drivin' east

| Üles |


Duoro suudmes hakkas tunda andma ka nahk. Ma pole mingi päikesekreemi sõber, ent oluks tark tegu seda näole määrida. Meretuules polnud tekkivat põletust märganud, ent tagasiteel hakkas nägu ja käsivarred kahtlaselt õhkama. Ka vajus alla sadul. Proovisin seda tõsta, õnnestuski, kuid juba järgmise äärekivi juures oli see all tagasi. Õnneliku juhusena leidsime ühe rattarendikoha, kus siis natuke õnnestus peale keerata, aga selgus ka, nagu vist kuskil eelpool juba kirjutasin, et klamber on katki. Kui majaka juures arutasime, et kesklinna jõudes võiks piki jõekallast veel pisut ringi sõita, siis rattarendile lähenedes tekkis tunne, et aitab selleks päevaks. Viisime rattad tagasi, kuigi kokkuleppe järgi võinuksime neid hoida hommikuni.


Oma numbrisse jõudes kutsus voodi ebamaise jõuga, ent tegin südame kõvaks ning läksin Ribierale puuviljade, vee ja veini järele – ei saa ju kallil abikaasal lasta nukrutseda, kui tal on nektariini isu.

 

Tagasi Portos

| Üles |


Ja nii see õhtu läks. Õhtusöögi ajaks astusime uksest välja, et maha istuda kohe sinnasamasse restorani, kust eelmisel õhtul minema saadeti. Täna tellisime sardiine, karpe ja muud head paremat, seega ei olnud probleemi ka veini tellimisega. Teenindajaks oli seekord ka sapise vanamehe asemel rõõmsameelne näitsik, kes hea meelega juttu vadistas, selgitades lauale toodud toitude nüansse ning assisteeris ka hea meelega kohaliku magustoiduvaliku osas. Tema abil ja mahitusel lõpetasin õhtusöögi kohvi ning pitsi kohaliku puskariga.
 

Õhtu Ribiera kaldapealsel...

| Üles |

 

Elu on ilus!

| Üles |

 

 


 

28.08.2021. Porto-Braga-Viana do Castelo
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ribiera plats

| Üles |

 

Alustasime hommikusöögiga juba eelmisest hommikust tuntud kohvikus. Plaan oli Porto selja taha jätta. Meie ainus plaan ja pidepunkt oli Viana do Castello, kuhu olin buukinud öömaja. Viskasime asjad kokku ja jalutasime metroosse, sihtkohaks taaskord Trindade jaam. Plaan oli minna Europcarist autot rentima. Kõik sujuski kenasti kuni jäime rendisappa seisma. Ukse taga looklevas järjekorras polnudki võib-olla niipalju inimesi, kuid asi lihtsalt ei liikunud. Paari sabas seisjaga juttu tehes selgus, et kõik on endale auto juba netist buukinud ja nüüd ootavad vaid võtmete saamist. Peale kolmveerandtunnist mõttetut seismist tegin netis pärastlõunaks broneeringu heas usus, et ehk siis on asjad teisiti. Laupäev ikkagi – ju hommikupoolikul on rabelemist rohkem. Mõeldud tehtud. Hele üritas ühe ringisahmiva daamiga juttu teha, et küsida, kas saaksime pagasi seniks sinna jätta, kuid tulutult – daamil lihtsalt ei olnud aega rääkida. Ausalt öelda ei saanud ma aru, mida paganat nad seal täpsemalt korda saatsid, aga kõigil oli kõvasti tegemist ja toimetamist.


Natuke pettunult otsustasime jalutama minna, sattudes puhtjuhuslikult Santa Catarinale, Porto jalakäijate tänavale. Jalakäijate tänav nagu jalakäijate tänav ikka: valdavalt kahel pool tänavat rahvusvahelised kuulsate brändide hilbu- ja lõhnapoed, sekka kohvikud ning restoranid. Loomulikult leidsime koha, kust head kohvi ja nadasid hankida. Santa Catarinat pidi alla jalutades koperdasime ent õnneliku juhusena otsa paarile Porto must see kohale.

 

Santa Catarina tänav

| Üles |


Esimeseks peatuseks oli Hingede kirik – Chapela las Almas. See väike Pühale Frantsiskusele ja Pühale Katariinale (Aleksandriast) pühendatud barokne kirik on ilmselt üks neid väheseid katoliku kirikuid, mille välisdekoor on väidetavat ägedam sisemusest. Sisse me kahjuks ei saanud – kirik oli suletud, ent miski ei seganud vaatamast suurepäraseid azulejosid kiriku seintel. Kokku on loetud keraamilisi plaate, millel eelnimetatud pühakute lood piltkirjas jutustatud, vähemalt 15947 tk. Muljetavaldav fassaaditöö pole ent ise barokne, vaid Eduardo Leite looming 1929. aastast.

 

Hingede kabel

| Üles |

 

 

Santo Ildefonso kirik

| Üles |

 

Batalha väljak

| Üles |

 

Madeira tänav

| Üles |


Mööda tänavat alla jalutades jõudsime kuningas Pedro V monumendiga ehitud Batalha platsini, mis 18. sajandil oli rajatud Batalha palee ette. Pedro V oli 19. sajandi keskel tegus kuningas tänu kellele ehitati raudteid, arendati telegraafi jms. Kahjuks sai nii tema, kui teised kuningliku perekonna liikmed 1861. a kätte koolera ja nii see jäi… Platsi servas São João teatri kõrval jäi silma pisike trepiline tänav, mida avastama minnes leidsime end järsku Sao Bento vaksali tagant – ehk siis põhimõtteliselt olime vanalinnas tagasi. Niisiis jätkasime azulejodega. Atlas Obscuras kirjutatakse nii:


„Built in 1900, the beautiful station was named after a Benedictine monastery that once occupied its space back in the 16th century. Destroyed by fire in 1783, the house of worship was rebuilt but by the 19th century was torn down to make way for the expanding railway system. Built by architect José Marques da Silva, the very first stone was laid by King Carlos I himself. Five years after the station was built, the intricate tile work began. /…/ The French Beaux-Arts structure holds within 20,000 magnificent azulejo tin-glazed ceramic tiles depicting Portugal’s past - its royalty, its wars, and its transportation history. The blue and white tiles were placed over a period of 11 years (1905–1916) by artist Jorge Colaço. /…/ Included in the landscapes and ethnographic displays are the Battle of Valdevez (1140) and the Conquest of Ceuta (1415) along with several other important events and places that created the vibrant city that this unusual and beautiful station resides in.“
 

Sao Bento vaksal

| Üles |

 

Esimese teona panime oma kola raudteejaama pakihoidu… Ja siis süvenesime keraamilistesse koomiksitesse. Nagu ikka vaatamisväärsustega kipub olema, restaureeriti parajasti poolt vaksalit, mistap vaatajad said näha Jorge Colaço vaksali loomingust vaid vanalinnapoolset saaliosa. Ent seegi kujunes elamuseks. Pildid „vannitoa plaatidel“ on kohati fotograafilise täpsusega maalitud, eriti maastikupildid, mille mõistmiseks ei ole vaja kõrvale tõlget pildil kujutatud stseenide ja ajalooliste isikute kohta.


Et oli veel pisut aega, jalutasime Vabaduse väljakule, põigates enne läbi Santo António dos Congregadose kirikust. Ei midagi nii väga erilist – varaklassitsistlik, fassaadipildid ent on teinud taas Jorge Colaço. Colacod teatakse kogu Portugalis, eriti palju on tema töid Lissabonis, kuid tema käe all on valminud ka nt Windsori lossi keraamilised pildid ja mitmeid töid Argentiinas, Brasiilias, Uruguail, aga ka Kuubal.

 

Santo António dos Congregadose kirik

| Üles |

 

Clérigose kirik

| Üles |


Porto vabaduse väljaku äärest leiab ühe põneva söögikoha – McDonaldsi. Ent mitte purksikoht kui söökla iseenesest pole oluline, vaid see maja, mida on tituleeritud ka maailma ilusaimaks McDonaldsiks. Muidugi pole see hoone kuidagi burgeriketi teene. Selles kohas peeti 1930-st alates üht Porto märgilisemat kohvikut, Cafe Imperiali, mille tunnusjooneks oli suursugune art deco stiilis interjöör ja kotkaskulptuur esifassaadil. Et oma silm on kuningas, astusin söögikohta sisse. Uksel seisev turvamees küsis viisakalt, kas soovin süüa või ainult vaadata. Koputasin fotokale ja ütlesin, et vaid vaadata. Sain seepeale loa siseneda, toitumiseks pidanuksin ent oma aja netis bronnima. Tõepoolest hoolimata paratamatust purksikoha atmosfäärist hõljus seal soliidne ja dekadentlik hõng. Kas tulenes see ülbetest kroonlühtritest, vitraažidest, trepist või poolpaljaste naistega bareljeefidest on rakse öelda, kuid seal seistes tundsin tulist kahjutunnet sellest, et ei saanud seal seista nt aastal 1936…

 

Cafe Imperial

| Üles |

 

Tramm Batalhasse

| Üles |

 

Taas metroosse minnes pidasime korraks aru, kas mitte ära käia ka Porto katedraalis, ent laiskus ja praktiline mõtlemine käsikäes said seekord võidu.
Jõudsime tagasi Europcari juurde mõni minut enne avamist. Ei mingit järjekorda, ei mingit staffi. Võtsin koha sisse pisut eemal ja lõin aega surnuks ühe pisikese kiriku (Carlos Pereira) joonistamisega, mis solvunult püüab distantsi hoida otse kõrvale ehitatud hiiglasliku parkimismajaga. Peatselt jõudsid kohale ka töötajad ning kümne minuti pärast laadisime oma pagasit musta, lahtikäiva katusega Fiat 500-sse, millest järgnevatel päevadel saab meie teine kodu. Olin bronninud normaalse auto, ent kuna masinatel olla nädalavahetusel lööki, saadi pakkuda mitmete vabanduste saatel vaid convertible. Autot vastu võttes korrutati mitu korda üle, et söör, teile on see tavaauto hinnaga (muidu vist on kallim… või?).

 

Carlos Pereira

| Üles |


Kümmekond minutit hiljem sõitsime juba Portost välja, suunaks Braga. Rendis soovitati maksta mõni euro juurde, et võiks tasuliste teede maksukogumisputkadest peatumata läbi sõita. Esimesse jõudes süda küll pisut puperdas, et kas ei kuku viimasel hetkel ette tõkkepuu, kuid kõik sujus – kleepekas tuuleklaasil või on see numbrilugemine - mis iganes, tundub töötavat.


Et vantsimine Portos oli teinud näljaseks mõtlesime mõnest pensukast midagi hamba alla võtta, kuid võta näpust – sellist söögiorgiat nagu meie pensukates pidada saab, Portugalis naljalt ei näe: vähemalt esimesest kiirteeäärsest tanklast õnnestus hankida vaid joogivett.

 

Rattad

| Üles |


Bragasse jõudsime hilisel pärastlõunal. Ilm kiskus pilviseks ja värvis kõik ümberringi iseäralikult halliks. Parkisime auto hiiglaslikku maa-alusesse parkasse vanalinna veerel. Tänavale astudes sattunuksime nagu teise riiki. Kui päikeselises Portos võis praktiliselt koviidi tänaval unustada – vaid üsna vähesed kandsid õues maske (siseruumides küll, aga mitte tänaval), siis Bragas olid tänavad täidetud maskides inimestega. Laupäeva pärastlõunale iselookulikult täitsid tänavaid inimesed, perekonnad ja paarid, ent kõik kõndisid ringi kõrvuni maskides. Hall ilm ja see totaalne karneval (kusjuures vanalinna tänavate kohale oli seotud mingi pidustuse puhul sadade viisi õhupalle ja vihmavarje) mõjusid kuidagi rusuvalt, mistõttu loobusime näiteks restorani otsimisest ning piirdusime vorstikestega kohalikust supermarketist (need vorstid ei olnud head) ja jäätisega (see oli suurepärane).

 

Braga vanalinn

| Üles |

 

Arco da Porta Nova

| Üles |


Braga on roomaaegne linn, millele pandi alus 136. a eKr. Peale Rooma riigi kokku kukkumist sai 4. sajandil Bragast Portugali ristiusustamise keskus, selle üks kuulsamaid tegelasi oli Braga Püha Martin, peapiiskop, kes lisaks piiskop olemisele ka hoolega kirjutas ja ristis. 8. sajandil vallutasid Braga maurid. Nende aeg piirdus siiski paarisaja aastaga, kui Leoni ja Kastiilia kuninga väed need 1040. a välja lõid. Sellest ajast pärinevad ka Braga katedraali säilinud vanemad osad.

 

Braga raekoda

| Üles |

 
Veidravõitu jalutuskäik vanalinnas viis meid ilmselt paljude väärtuslike vanade paikade juurde, ent muljet avaldas neist kindlasti piiskopi palee kõrval asuv Santa Barbara linnaaed. Aed on petlik – lahendatud anonüümses ajaloolises võtmes, mis keskaegse piiskopimaja kõrval tundub olevat arhailine aiake kui mitte keskajast siis vähemalt 17-18. sajandist. Aed rajati tegelikult aga 1955.a. Aga ikkagi on see lahe – nimetus „lillemeri“ on seal täiesti omal kohal.
 

Jardim du Santa Barbara

| Üles |

 

Piiskopiloss

| Üles |

 

Teine suurepärane kohtumine seostub ikkagi vana kivihunnikuga – Braga katedraali ja kloostriga. Visitportugal.com kirjutab:


„The Cathedral of Braga was the first Portuguese cathedral, erected several decades before the founding of the country. It began to be built at the end of the 11th century, and was concecrated and dedicated to the Virgin Mary by Bishop Pedro in a solemn session on August 28, 1089. /…/ D. Henrique and D. Teresa, parents of the first king of Portugal, are buried in the Chapel of Kings.“


Katedraal rajati ent kohale, kus kirik olla olnud juba alates 3. sajandist pKr. Kuigi olime seekord niisama kulgemise peal väljas ei saanud kirikust möödudes sellesse minemata jätta ja olime nõus lunastama isegi paarieurose pileti. Braga katedraal on arhailine. Kuigi seda on 1000 aasta jooksul siit ja sealt kõpitsetud, õhkab see ikkagi vana head romaanikat. Kiriku praeguste silmapaistvamate osade autoreiks peetakse Cluny kloostri ehitajaid Püha Gerardi and Brudinot Prantsusmaalt, Burgundiast. Öeldakse, et Braga katedraalis võib näha nii romaanikat, gootikat, mauri stiili kui manueliini – so vaid Portugalile omast mauri stiilist ja ilmselt heast pahvakust kanepist inspireeritud hullumeelset hilisgootikat. Viimase heaks näiteks on San Jeronimose klooster või Belemi linnus Lissabonis, mille dekoori kunagi neid maju väisates suhkrukringliteks ristisime. Kindlasti on märgiline seegi, et Braga katedraal oli olemas enne Santigao de Compostella peakirikut.


Jalutuskäik kloostris ja kirikus suutis hetkeks peita linnas tekkinud imeliku tunde. Romaanika on vaimustav ja oli seda ka Bragas. Täiesti omaette teema on ent kiriku puidust laed (millest osa on baroki ajal ohtralt dekoreeritud), milliseid enamasti sellisel autentsel arhailise basiilika kujul ei näe – enamus on lõppeks maha põlenud ja kiviga asendatud.

 

Braga katedraal ja klooster

| Üles |


Braga jalutuskäigu lõpetasime Praca de Resbublical – avaral poolpargis-poolväljakul, mille äärest leiab vana raamatukogu, barokse Congregadose kiriku, suure purskkaevu ning kümneid kohvikuid. Ostsime kiriku eest jäätist ja läksime seda purskkaevu veerele sööma. Kahte pargikvartalisse rajatud kaktuste aia kõrval oli silma jäänud reklaam Bom Jesusest, mille valged ornamentaalsed trepid olid pälvinud mu tähelepanu ja tühjas peakolus üles äratanud mingi mälestuse kunstiajaloost. Nüüd, üle Vabariigi väljaku kaugusse vaadates nägin äkki mäeküljel imposantse trepistikuga kiriku siluetti ja abstraktne Bom Jesus muutus ühtäkki reaalseks ning ihaldusväärseks sihtkohaks. Õnnitlesime end selle toreda leiu puhul ning andsime tõotuse seal näiteks homme ära käia.

 

Praca de Resbublica

| Üles |

 

Braga Congregadose kirik

| Üles |

 

Kaugel terendab Bom Jesus

| Üles |

 

Kuivatatud tursad supermarketis

| Üles |

 

Viana do Castelosse sõitsime pikalt mööda Limia jõe kallast. Öömaja aadressi navi täpselt ei leidnud, sestap sõitsin kõhutunde järgi kuni keelumärgid raekoja platsis enam edasisõitu ei lubanud. Pisut kimbatuses olles astusin autost tänavale, et elu uurida. Ühest uksest astus just sel hetkel välja näitsik, kes tundus piisavalt ohutu, et temalt teed küsida. Kui olin oma jutuga vähem kui poole peal, küsis ta, kas ma olen Sulev… Ei mingit nõidust – olime parkinud kogemata lihtsalt oma öömaja ette.

 

Viana do Castelo - peatänav Avenue Combatentes da Grande Guerra

| Üles |


Dona Emília külalistemajas kehtisid ranged reeglid: igal pool vaid maskiga, öörahu ja veel terve triaad asju, mida ma ei viitsi siinkohal ümber jutustada. Esialgu tundus, et oleme sattunud tütarlastekooli mudilaste rühma. Ent tuba oli äge, köök oli äge ja külalistetuba – kus kõik seljakotimatkajad võisid tšillida, oli samuti äge. Toanurgas seisis väike veiniriiul, mis töötas aususe peale – tahad veini, joo, aga jäta nõutud summa riiulile. Ja veel – kui tundub, et vein toas on liiga soe, võib selle vahetada köögi külmkapis jaheda vastu – tuleb vaid segaduse vältimiseks sama mark valida. Tegelikult polnud ühtegi nõmedat reeglit, vaid kõik sellised, millest tsiviliseeritud inimene ilma õpetamatagi võiks kinni pidada. Ainus häda seisnes vaid selles, et raekoja platsi me autot jätta ei võinud – mupokad oleksid selle ära vedanud, vaid pidime selle viima jõesuhu suurde avalikku parklasse. Tegelikult ei olnud see mingi probleem, sest parklasse võis olla maad nii pool kilomeetrit kui mitte vähem.

 

Honesty Bar

| Üles |


Viana do Castelo on ilus kompaktne vana linn õdusa jõesuudme äärse vanalinnaga. Linna ajalugu ning vanaaegsed majad ei ole midagi eriskummalist ega ennenägematut, samas kogu vanalinnas kõndides võib seda mõnusalt läbi elatud atmosfääri tajuda. See pole kindlasti vabaõhumuuseum, vaid aastasadadega sündmuste ja inimestega kohandunud elukoht, kuhu on jõudnud oma õigetel ajahetkedel gaasilambid, elektrijuhtmed, valvekaamerad ja kohati isegi plastaknad, ent see kõik moodustab hubase, koduse terviku. Visitportual.com kirjutab:


„Whichever streets you stroll through in the historic centre, you will always come back to the Praça da República, the heart of the city. This is where you will find the 16th century Misericórdia building and fountain, as well as the old Paços do Concelho (Town Hall). Close by is the Romanesque Cathedral or Igreja Matriz (Parish Church).“


Etteruttavalt võin öelda, et hiljem ööpimeduses vanalinna avastamine sobis just meie meeleolu ja ambitsioonidega – lihtsalt olla ja mitte liiga sügavale kultuurikihti kaevuda. Ent enne saabus loojanguaeg…

 

Viana. Kai äärne Alves Cerqueira tänav

| Üles |


Parkla leidmine osutus imelihtsaks. Nii kui parkima hakkasime, ilmus kohe mingi tüüp asju korraldama. Mingit abi temast polnud, kuid ta rõõmustas saadud 50 sendise üle. Kui ta seal juba tuiab, ehk hoiab ka siis mingil ajal silma peal (või olgu mul siis vähemalt selline roosa soovmõtlemine). Parkla asub endisel sadama alal, kust avaneb suurepärane vaade jõe äärde kerra tõmbunud vanalinnale. Vaade üle laia jõesuu meenutas mõnd Cornwalli nurgakest. Kohe kai ääres hakkas silma hall, sõbraliku olemisega laevuke. Vianas on olnud ookeaniäärsele asulale omaselt kaks peamist tegevust – kalapüük ja laevaehitus. See konkreetne laev - Gil Eannes - ehitati 1955. a samuti Vianas ja oma paremad päevad veetis see Arktikas, Newfounlandi ja Gröönimaa vetes tursapüügilaevade hospidalilaevana. Praegu asub laevas muuseum ning hostel.

 

Gil Eannes

| Üles |


Laevast pisut ülesvoolu asuv uuem hoonegrupp on sageli see, mille tõttu Vianat nooremas seltskonnas teatakse. Vanale kaile ehitatud kultuurikeskuse, raamatukogu ja veel paari hoone arhitektideks on Portugali 20. sajandi tuntud kujud. Näiteks Fernando Távora, Portugali 20. sajandi mõjukamaid arhitekte, kelle käe alt tuli Viana peatänava teljele kaile plaanitud Vabaduse väljak, kuid kes on kavandnud mitmeid avalikke hooneid, tänavaid ja platse Portosse ja mujale. Tema kohta on öeldud, omas loomingus oskas ta kokku siduda moodsa ja arhailise, eristudes seetõttu mainstreamist. Ajastu lapsena iseloomustas tema loodut funktsionaalsus, ent ka peen esteetilisuse taotlus, milles meister eeskujusid valides pöördus jaapani arhitektuuri ja Frank Floyd Wrighti mõtteraamistiku suunas. Ta ise on hea hoone kohta arvanud et (architectural-review.com)...:


„A good building is like a good shirt, it must have a good collar and a good pair of cuffs, if it doesn’t, it’s still a shirt, but is it a good one?“


Ent kai arhitektide hulgast leiab terve plejaadi olulisi nimesid nagu näiteks maailmakuulus Álvaro Siza, kelle töid leiab nii Portugaist kui väljastpoolt; tema 21. sajandi tuntumatest töödest mainitakse Vee maja Huai'An’s Hiinas, mida on peetud isegi 2014. a maailma parimaks ehitiseks. Ent oma kätt on seal harjutanud veel mitmeid teisi.

 

Viana Vabaduse väljak

| Üles |

 
Jalutasime mööda kaid moodsa arhitektuuri vahel Vabaduse platsile esialgse plaaniga liikuda vanalinna. Ent jäime pidama avaral põnevate futuristlike installatsioonidega kaunistatud väljakul, mille jõepoolses osas kõrgub hiiglaslik 25. aprilli monument…


„The 25th of April is a national holiday in Portugal called “Freedom Day.” Freedom Day commemorates 1974’s Carnation Revolution when the Portuguese people backed a military coup and overthrew the Estado Novo dictatorship that had ruled the country since 1933. The Carnation Revolution got its name from the country’s peaceful transition of power. The soldiers did not use their guns, and stuck flowers in the barrels instead. The revolution brought democracy to Portugal…“

(portugalonline.com/... truth 25th april)

 

Platsil plaani pidades hakkas huvitama ent kõrvalmajast kostuv melu. Uudishimu päädis sellega, et leidsime väga mõnusa restorani, kus möödus terve õhtu loojanguvärvides jõesuudme-sadamamaastikke imetledes, hea tursa ja veiniga. Roogi tõi lauale maski taha peitunud, ent tõeliselt ilusate silmadega tütarlaps. Vein oli kohalik; tellisin valget ja sain mõnusalt kerge, aga samas parajalt tummise joogi – võrratu koos keedumuna ja värske kartuliga serveeritud hiiglasliku grillitud tursafileega. Kui Eestis suhtutakse turska teatud Skandinaaviast laenatud või nõukaaegse eelarvamusega kui mingisse asendusrooga, siis see tursk, mida serveeriti „Foz Vianas“ teinuks silmad ette nii mõnelegi gurmee-lõheroale, mida poole kallimat mõnes restoranis Maarjamaalt osta saaks. Õhtusöögi lõpetas kohalik versioon kreembrüleest. Ei, mitte mingisugune mugavdatud retsept, vaid ettekandja sõnul koorest-munast-suhkrust kokku keedetud kohalik traditsiooniline maius. Maitses natuke nadade täidisega sarnaselt meenutades samal ajal ka parmaid brüleekreemi nüansse.

 

Foz'is

| Üles |


Viana vanalinna jõudsime pimeduses. Et ookeanilt kandus tänavatele jahedust, läks Hele majja soojemaid ürpe vaatama, mina kõndisin pisut ringi kuni leidsin raekoja tagant ühe väikese platsi, mille äärde üles seatud kõrtsus oli just minu jaoks ootamas klaasike valget Bacchuse andide hulgast. Varsti liitus minuga Hele, et koos kesköisetel inimtühjadel tänavatel natuke ringi konnata.

 

Vana Viana

| Üles |

 

Vinho verde

| Üles |


Hotelli jõudes tundus magamaminek rumalusena, mistap valisin ühe põnevama valge veini ja läksin seda kööki külma vastu vahetama ja korgitseri otsima. Unustasin muidugi maski ette panna. Minu üllatuseks istus köögis veiniklaaside taga paar kaunist daami ja härra – kõik maskideta. Viisakusest vabandasin ja ütlesin, et lähen toon maski, kuid naeratuste saatel peatati mu tegevus ning tunti huvi, kuidas saaks mind aidata. Viisakustest sugenes vestlus ja nii sain teada, et mul on au olla koos ühe daami ja härraga, kellele külalistemaja kuulub ning daamiga, kes pidi olema väidetavalt linna tipprestorani peakokk. Seda viimast demonstreeris ta minu pisut aurusele olemisele väga veenvalt: nimelt vahetanud välja mu toast haaratud sooja veini külma vastu, lõikas korgikatte lahti udupeenelt viisil, et moodustus silmus korgi hoidmiseks. Nii ei pea panema korki lauale ja olevat šefim serveerida. Olin võlutud… Kui lahkuma asutasin, siis patsutati rõõmsalt seljale sõnadega, et kui toas lä’eb igavaks, tulgu me ja liitugu nendega – veini jätkub!

 

Vinho verde vol 2

| Üles |

 

Astusin oma kalli toakaaslase ja külma veiniga rõdule öist raekoja platsi imetlema. Tõesti – taas uskumatu öömaja – enam rohkem linna südames ja parema vaatega ei saaks olla. Kõik Viana vanalinna tähtsamad majad kõrgusid platsi servas siinsamas käeulatuses... Saude Hele, saude Viana! Elu on ilus!


Aga varsti tõestasid keha ja vaim, et pole enam neis tudengiaastates, kus magamine on vaid nõrkadele või siis viisakam nimetus seksimiseks. Vein maitses suurepäraselt, kuid esimeste sõõmude järel lendas kohale tõbras Une-Mati oma alatute trikkidega ja nii see pidu selleks korraks lõppeski.
 

...

| Üles |

 


 

29.08.2021. Viana do Castelo-Ponte da Barca-Guimaraes
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Daam Fiat 500-ga

| Üles |

 

Dona Emília hommikusööki reguleerisid samuti reeglid, enamus neist koroonapõhjuslikud, aga mitte tingimata tüütud. Hommikusöök oli jaotatud tubade järgi korvikestesse, mis omakorda olid pistetud hiiglasliku köögilaua sahtlitesse – iga tuba kenasti omas sahtlis. Sama toimus külmikus – igal toal oma riiul. Korvi valmis pandud saiad, leivaviilud ning küpsised lõhnasid hommikuse pagariäri järgi, leivakraamile lisaks punetasid korvis õunad ning kenasti purgikestesse portsjoniteks jaotatud müsli, külmkapis leidus jogurtit, võid, moosi, sinki, juustu – ühesõnaga rikkalik „mandri-hommikusöök“. Serveerisime selle külalistetuppa, avara akna äärde, kust avanevas vaates võisime piiluda raekoja platsi hommikust unist sagimist.

 

Dona Emilia

| Üles |


Öömajast lahkudes jätkasime igaüks omapäi – Hele võttis ette rahvariidemuuseumi, mille uksed kutsuvalt avanesid just külalistemaja vastas. Mina lonkisin kaile, leidsin mõnusa istumiskoha auto lähedal ning püüdsin pliiatsitega jõevees peegelduvat vanalinna joonistusplokki salvestada. Joonistades silmasin heledat kuppelkirikut kaugel linna kohal mäe otsas. Kui Hele auto juurde naases (õnnelik ja inspireeritud nähtud Portugali kunstkäsitööst), tegin ettepaneku kirikut vaatama minna. Mõeldud-tehtud…

 

Hommikune Viana

| Üles |

 

Viana Vabaduse plats

| Üles |

 

Viana kultuurikeskus

| Üles |

 

Viana do Castela

| Üles |


Kohale jõudes saime selgeks, et tegu on Santa Luzia basiilikaga, mis tegelikult on kiriku kohta üsna noor: selle ehitamist alustati 1904. aastal ning lõpetati 1953. a. Kiriku algsed kavandid tegi Miguel Ventura Terra, Prantsusmaal õppinud arhitekt, kes tegutses valdavalt Lissabonis. Kiriku asukoht, koloriit ning ülesehitus meenutab ka niisama tähelepanelikumale uitajale Pariisi Sacre Coeuri, mistõttu pole üllatav kuulda, et ikooniline valge kirik oligi üheks tema inspiratsiooniallikaks, kuigi mahuliselt meenutab see pisut varaseid Bütsantsi, Kreeka või Armeenia kirikuid. Dekooris ja tornikiivrites viskab sisse siiski manueliini - hullunud portugali barokki. Sisse piiludes on mulje moodsam, kuigi freskod ning altari osa teevad siiski sügava kummarduse Bütsantsi kirikutele. Santa Luzia on ka kergelt rekordihõnguline – tema esifassaadi ja kahe külgfassaadi roosaknad pidavat suuruselt olema suurimad Ibeeria poolsaarel ja teisel kohal Euroopas. Esimese koha üle käib vaidlusi, kuid üheks peamiseks favoriidiks peetakse Pariisi Jumalaema kirikut.
Kiriku ümber kees pühapäeva lõunale omaselt tihe elu: ristimist ootavate maimukeste järjekord lookles kaugele külgukse treppidele, igal pool võis näha õnnelikke pildistavaid pruutpaare. Astusime kirikusse koos ühe ristimiseks ettevalmistunud seltskonnaga. Et mitte tseremooniale jalgu jääda, piidlesime rituaali kaugemalt. Ilus ja ülev! Kirikust ent teise ukse kaudu välja astudes selgus, et sissepääs turistidele on raha eest. Kuna väljujaid ei kontrollitud, siis lahkusime teadmisega, et saime pühakojas jänestena käidud.

 

Santa Luzia basiilika

| Üles |

 

Viana do Castela

| Üles |


Kirikumäelt ookeani poole vaadates tekkis soov ja mõte rannikule minna. Sõitsime alla ning keerasime esimesest meeldivast teeotsast maisipõldude vahel ookeani poole. Nii juhtuski, et parkisime endalegi üllatuseks Canto Marinho paadikuuride juurde, kust algas kohalikku loodusrada. Infotahvlid lubasid ürgseid magmapalle, vulkaanilist rannikut ja kiviajainimeste soolavälju. Mustavate laavalahmakatega kaetud rannik näis põnev, selle vahele ehitatud laudtee tõotas mõnusat jalutuskäiku.

 

Canto Marinho

| Üles |


Rannik jättis ilusad mälestused. Päike kuumas, tuuletu, mõõnav ookean voogas laisalt mustjate karpidest kubisevate laavarahnude vahel. Kaljulompides sibasid külg ees varju otsides naljakad krabid ja lõksu jäänud väikesed kalad. Põldmarjapõõsad ümberringi olid täis vastvalminud suuri, mahlaseid ja magusaid marju, rajal ei paistnud hingelistki. Viskasime ülearused riided ült, sõime peoga põldmarju ning imesime enesesse päikest ehmatades põõsaste vahelt jooksu sisalikke ning ühe mao! Isegi meresoola sai kraapida mõnest eelajaloolise inimese poolt laavasse uuristatud lamedast süvendist, kuhu aurustuv merevesi jätab õrna soolakirme. Kujutan ette, kui vaevaline võis olla neist süvendeist soola kogumine.

 

Kiviaegsed soolavaagnad

| Üles |


Lubatud magmapalle me ent ei leidnudki. Hiljem netist leitud piltide järgi vaadates arvan, et kõndisime neist lihtsalt mööda. Lootsime ilmselt näha sellist loodusimet nagu Uus-Meremaal Moerakis, kus rand on üle puistatud meetrise läbimõõduga ideaalselt ümarate kivipallidega. Paari tunni pärast tuletasid raja lõpp, kõrvetavaks muutunud päike ning eksistentsiaalsed probleemid, nagu nälg ja janu (mida küll leevendasime hotellist kaasa haaratud puuviljadega), meelde, et võiksime muid lõbustusi otsida. Ma olin juba rattasõiduga Portos näost nii ära põlenud, et tänava ääres seistes peatasid autojuhid mind nähes autod arvates, et fooris ergab punane tuli. Geoloogilise jalutuskäigu peale ent tundsin päikesestopist hoolimata, et nina- ja otsmikunahk hakkab liistakutena oma kohalt lahkuma.

 

Jalutuskäik rannal

| Üles |


Ookeanist oli selleks korraks küll, seepärast võtsime suuna sisemaale Ponte de Lima ja Ponte de Barca peale. Pensukatest hankisime vett ja õnneks võtsin hetke ajel ühest kohast ka paar soolast pirukat. Ütlen siinkohal õnneks, sest see jäigi sel päeval meie kõige asisemaks lõunasöögiks.


Kuidagi suutsime niiviisi sõita, et magasime maha Ponte de Lima teeotsa, mistap jäi nägemata üks Porugali vanematest asulatest. Õigemini on linnakese tähtsaimaks vaatamiseks Lima jõele roomlaste poolt ehitatud sild. Seda avastades ei viitsinud enam ka tagasi pöörata.

 

Ponte de Barca suur kivisild

| Üles |


Ponte de Barcasse jõudes saime kätte oma sillaelamuse. Tõsi, Ponte de Barca suur kivisild on ehitatud 15. sajandil, kuid linna servast leiab ka ühele ojale ehitatud pisikese roomaaegse kivisilla (Ponde de Rio Vade). Linna jõudes panime paika kaheastmelise tegevusplaani: leida restoran ja siis vaadata, mis edasi saab. Parkla serval nägime üht churro-putkat, mille peale ütlesin ilkudes, et suure hädaga saaks neistki söönuks. Jagasin seepeale enda kogemusi churrodest, mida sõin mõni aasta tagasi Manresas, Püreneedes; mulle need õlis keedetud taignavidinad (nagu ka igasugused pontšikud) eriti ei istu. Ent mu irvitamine osutus prohvetlikuks. Jalutasime läbi peatänava ja hulga kõrvaltänavaid, lõgistades kõigi teele jäänud söögikohtade ukselinke, kuid süüa ei saanud. Olime jõudnud linna eriti lollil kellaajal – lõunasöögiaeg oli läbi ning õhtusööki veel ei pakutud – kõrtsud olid küll avatud, kuid enamusest saanuks napsu ning mõnedest ka tapasid, ent mitte süüa. Lõpuks otsustasimegi tapaste kasuks, kuid siis selgus, et kohas, kus me neid tellida üritasime, läheks ka nende tegemisega ilmatu aeg. Seega mandusime resigneerunult lõpuks ühe churro-putka ees ja võtsime kilekotitäie tuhksuhkru ja kakaoga üle puistatud frititud taignaribasid.


Söögiotsingutel jõudsime linnas ära näha selle peamised pärlid - renessansse São João Baptista kiriku ja silmanurgast ka barokse sammastikuga turuplatsi.

 

São João Baptista kirik

| Üles |

 

Ponte de Barcas...

| Üles |

 

Churrod

| Üles |


Et meil polnud reserveeritud ööbimist, tegime natuke telefonitööd, mille tulemusel broneerisime toakese Guimaraesi vanalinnas. Seega oli sihtkoht paigas ning, et mägistel teedel karjamaade, küünide, kiviaedade, lehmade, hobuste ning kipakate viinapuude all ägavate pergolate vahel jätkata, võtsime suuna lõunasse. Ilus on see mägine kant! Ilus!


Ümber Braga sõites näitas kell, et kellaviietee aeg hakkab juba ümber saama. Mõtlesime, et sõidame Guimaraesi ära ja tšillime seal siis õhtu Portugali esimese pealinna keskaegses vanalinnas. Ent taas sekkusid kõrgemad jõud plaanidesse nii, et Guimaraesse jõudsime alles tunde hiljem. Nimelt kaarti vaadates selgus, et Bom Jesus on sealsamas lähedal ja jääb isegi teele. Seadistasin navi pisut ringi ja paari kilomeetri pärast pidimegi kohal olema. Olimegi. Mäe otsas kõrgus valgete diagonaalsete treppide taustal valge barokne kirik. Ent see tundus kuidagi teistsugune kui pildil ja ümber pühakoja polnud näha hingelistki. Trepid olid rohtunud. Kuidagi veider kiriku kohta, mille reklaamtahvleid olime vaadanud Bragas. Samas Braga linnale avanes kiriku eest vaade nagu võinuks eeldada. Igaks juhuks võtsin ette Google Mapsi (Tom-Tom kinnitas käsi südamel, et oleme Bom Jesuse juures) ja sain kohe targemaks. Olime Falperra Maarja Magdaleena kiriku ees.

 

Falperra Maarja Magdaleena kirik

| Üles |


Falperra Maarja kirikki on Portugalis tuntud ja, nagu infotahvlilt selgus, üks olulisemaid rokokoo stiilis kirikuid Portugalis. Selle autoriks on üks Põhja-Portugali 18. sajandi tuntumaid arhitekte, Andre Soares, kes peale kirikute on kavandanud Bragas meilegi silma jäänud Braga raekoja koos selle esise väljakuga (meenutas mulle Place des Vosges’i Pariisis), Braga Congregadose kiriku, barokse innavärava peatänavale - Arco da Porta Nova, Raio palee ja mitmeid muid hooneid. Seega oli isegi päevatagusele Braga ekskursioonile sisu andmiseks vajalik Falperrasse sattuda.


Bom Jesuse leidsime varsti kuugli abiga. Natuke pabistasime, arvates, et kirik on õhtul juba suletud, kuid parkla väravas paluti lahkesti sisse öeldes, et värav on avatud kaheksani sissepääsuks, ent välja pääseme ka hiljem. Andsin whatsappiga igaks juhuks meie majutajatele märku, et hilineme kokkulepitud ajast (20.00) ning läksime Bom Jesust avastama.

 

Bom Jesus: kirik

| Üles |


Praegune Bom Jesuse või Bom Jesus do Monte kirik ei ole mingi väga vana nähtus - pühakoda on olnud sealsel pühaks peetud mäel juba vähemalt 1373-st aastast ning 15.-16. sajandil muutus koht tuntud palverännu kohaks, kuhu tuldi eraldi spetsiaalselt või käidi läbi teel Santiago de Compostellasse. Toonane kirik oli pühendatud Heale Kristusele – mida Bom Jesus eesti keeli tähendabki. Kiriku kabelid olid pühendatud Kristuse viimasele eluetapile, alates Kristuse tulekuga Jeruusalemma kuni tema surmani Suurel Reedel. 1722. a alustati uue kiriku ehitust Braga peapiiskopi eestvedamisel, arhitekt Manuel Pinto Vilalobose kavandite järgi, kusjuures interjöörid kavandas meile juba tuttav Andre Soares. Praeguse klassitsistliku ilme sai kirik 18. sajandi viimastel kümnenditel, kui see 1788. a Carlos Amarante projekti järgi totaalselt ümber ehitati. Trepid jäid samaks, kuid valmis ehitatud kolmele tasandile lisati üks tasand. Kirik on muidugi suurejooneline, seda peetakse üheks kõige olulisemaks baroklikuks-rokokoo-klassitsistlikuks arhitektuuriteoseks, mille kontseptsioon on inspireerinud paljude hilisemate kirikute arhitektuuri Portugalis ja Brasiilias. Ent märgiline siinjuures ei ole mitte otseselt kiriku enda lahendus, vaid selle esine siksakitav mitmetasandiline 577 astmega trepistik. Trepistik jaguneb treppidega eraldatud seinapurskkaevu ja skulptuuridega ehitud tasanditeks, iga tasand on pühendatud omaette teemale. Portugalvisitor kirjutab:


„From the 14th century onwards high points throughout Europe had increasingly become places of devotion and pilgrimage for the faithful. Pilgrims were encouraged to make the ascent to the Bom Jesus do Monte Basilica at the top of the hill on their knees, thus experiencing the pain of Christ on his way to his death. The lowest staircase, also commissioned by Maura Teles, is dedicated to the Via Crucis (Stations of the Cross) and has small chapels decorated with terracotta figures depicting the Passion of Christ (the final period of Christ's life from his entry into Jerusalem to his crucifixion). The next staircase, the Escadaria dos Cinco Sentidos (Stairway of the Five Senses), also built during the time of Archbishop Maura Teles, features a fountain dedicated to each of the five senses with water emerging from the ears, eyes, nose and mouth of various allegorical figures. The last zigzag stairway, the Escadaria das Três Virtudes, is dedicated to the Three Theological Virtues: Faith, Hope and Charity, each with their own fountain and was completed by Archbishop Gaspar de Bragança.“


Me ei võtnud treppidest laskumist või tõusu ette põlvedel, ent kõndisime need esmalt ülalt alla ja siis alt üles kenasti läbi. Hele tõlkis oma meediku ladina keelele toetudes igale tasandile kivvi raiutud ladinakeelseid tekste (äge on, et hiljem voldikult juurde lugedes tundub tõlge täiesti paika pidavat – respekt!), mina klõpsisin pilte. Ühtpidi on see treppide süsteem baroksele vormikõnele iseloomulikult aukartustäratav, teisalt on see ka ilus ja suhteliselt karge, mitte ehk nii magusalt-voogavalt lopsakate vormidega nagu paljud samaaegsed analoogid. Kirik muidugi ise on juba klassitsistliku olemusega, kuid siiski üsna uhke ja värvilise sisedekooriga. Üllatav on see, et altarite maalidest on loobutud, vaid neid asendavad skulptuurigruppidega kujundatud ruumilised kompositsioonid.

 

Bom Jesus: trepid

| Üles |


Et Bom Jesusel oli veelgi üllatusi. Kiriku taha rajati 18. sajandi lõpus (kirikupoolne osa) ja 19. sajandi esimesel poolel inglise park. Kuigi sulgemisaeg surus peale, jalutasime selle siiski vapralt läbi. Park on mõnusalt looduslik, selle tagumine osa meenutab lausa džunglit, mida ehivad mitmemeetrise läbimõõduga suured kaljurahnud. Need paiknevad kaunites gruppides, mida vaadates tekkis tunne, et see asend pole päris iseenesest tekkinud. Ent pargi pärliteks on betoonist rocaille- imitatsioonis paviljon ja kaks suurepärast grotti, millest eriti vaimustav on kirikupoolne oma peenusteni viimistletud stalagmiitide ja kaljudekooriga… ood Monier’le ja kõigile betoonikäsitöölistele.

 

Bom Jesus: park

| Üles |

 

Bom Jesus: grotid

| Üles |


Lahkusime kirikaiast loojangul viimaste seas.


Guimaraesesse sõitsime magustoiduks mööda küladevahelisi pisikesi otsekaid. Kirjeldamatult lahe… Kuid nii lahe ei olnud enam Guimaraesis. Nii Tomm, kuugel kui Waze näitasid ööbimiskohaks suhteliselt sama paika, ent tänu teeremondile polnud võimalik äppide loogikale vastavaid teid pidi sinna sõita. Tiirutasime abitult mööda kesklinna kirudes end, et polnud kaasas paberkaarte (aga kes jaksab toda Hallwagi paksu raamatut seljas vedada… no ja meil on riiulis 1998. a versioon…). Lõpuks helistasin ööbimiskohta ja üle telefoni, üle whatsappi jõudsime õnnelikult kohale.

 

Guimaraese tee

| Üles |

 

Soojendusdress selga!

| Üles |


Ja nüüd algas päeva parim osa. Olime bronninud öömaja kohas - Carla Maria Guimarães Lda vms. Selle esimesel korrusel tegutseb pisike gurmee-kondiitriäri, ülemistel korrustel on toad. Saime oma toa – väga kena muuseas, vaatega vanalinnale, õigemini Humberto Delgado tänavale (härra Delgado oli interneti teadetel Portugali sõjard, diplomaat ja poliitik 1950-tel). Hele mainis, et meil on täna pulma-aastapäev, mis ajas asutust pidava noorpaari või ütleme siis – keskealise noorpaari pisut pöördesse. Nähtud koogiriiulile mõeldes küsisime koogi hankimise võimaluste suhtes – öeldi et saab. Aga öeldi ka, et kui kallid külalised soovivad, võivad nad meile kokku panna tapaste valiku – kellaaeg on juba selline, et restod pühapäeva õhtul hakkavad kööke kokku panema. Algul küll mõtlesime restole, kuid siis jooksin alla ja palusin meile see tapaste asi ära teha. Härra lubas ka organiseerida kohalikku valget veini – parimat ja paremat kui „vinho verde“.

 

Õhtusöök kahele

| Üles |

 
Kümne minuti pärast kuulsime koputust. Lävel seisid maskides võõrustajad. Meie lauale laotati hiiglaslik lõikelaud, millel oli nelja sorti juustu, chorizot, itaaliapärast panchettat, itaaliapärast sinki, oliive, viigimarju, mitut sorti oliividest ja päikeseuivatatud tomatitest määrekat, omatehtud pestot (see oli ülim!), kappareid ja võib-olla veel midagi. Kõrvale korv erinevate värskelt küpsetatud leivaviiludega. Leivakorvi kõrvale poetati kaks imeilusat juustukooki ja jahutisse pistetud pudel valget veini, mis peremehe jutu järgi pidi olema parim saadaolevaist. Oligi! See kõik kokku oli lihtsalt super! Muidugi postsovjetliku orjavabariigi päritolu turist muretses natuke selle kombo hinna üle – Eestis ilmselt tulnuks välja käia kolmekohaline summa. Ent etteruttavalt öeldes ilutses hommikusel arvel tapaste kandiku ja veini eest kokku 25 eurot, koogid olid kingituseks. Selline maa on see Portugal!


Ja hilisõhtu… Hilisõhtu veetsime vana Guimaraesi keskaegsete müüride vahel lõpetades õhtu Largo da Misericordial ühes välikõrtsus pudeli mõnusa valge ja mullita vinho verdega. Selle tellimisel ehmatasin südamest baarmeni, kes oli uppunud telekapilti jalgpalli vaadates.
 

Largo da Misecordia

| Üles |

 

 


 

30.08.2021. Giuimaraes-Torrao-Porto
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Guimaraes

| Üles |

 

Guimaraesi hommik algas üllatusega. Kui eelmisel õhtul öeldi, et kohvik järgmisel päeval ei tööta, aga ärgu me muretsegu – hommikusöök ei jää tulemata, siis ei arvanud ma sellist lähenemist. Kokkulepitud ajal kostus koputus uksele. Kui avama läksin, ootas eeskojas kummutil lilledega ehitud piknikukorv soojade pagaritoodete, rikkaliku singi-juustu-moosi jm klassikaliste hommikusöögiosadega, seltsiks kann värsket kuuma kohvi ja teine kann värskelt pressitud apelsinimahlaga. Uskumatult äge!

 

Head isu!

| Üles |

 

Carla Maria Guimarães Lda

| Üles |

 

Guimaraes ei ole lihtsalt üks vana Portugali linn, vaid linn, kus pandi alus iseseisvale Portugali riigile. Britannica.com kirjutab:


„Guimarães was founded in the 4th century and in the 12th century became the first capital of Portugal. Its landmarks include the 10th-century castle (where Afonso I, Portugal’s first king, was born) on a hill overlooking the town, the Romanesque Church of Nossa Senhora da Oliveira (rebuilt 1387–1400), the 14th-century convent and church of São Francisco, and a Dominican convent now housing a notable museum of antiquities. A former convent, Santa Marinha da Costa, on a hill southeast of the city, has been transformed into a spectacular pousada (special tourist inn). The historic centre of the city was designated a UNESCO World Heritage site in 2001.“

 

Guimaraes linnana praegusel kohal sündis siiski 869. aastal, kui rekonkista käigus vallutasid Astuuria kuningriigi väed Alfonso III alad Douro jõe ja Minho jõe vahel. 869. aastal sai sellest piirkonnast Astuuria uus krahvkond, mida määrati juhtima Vímara Peres. Viimaselt pärineb ka Portugali tänane nimi - Vímara Peres nimetas krahvkonna roomaaegse sadamalinna, Portus Cale, järgi Portucale’ks Krahvkonna pealinnaks asutas Vimaranese, praeguse Guimarãesi, linna, ristides selle tagasihoidlikult oma nime järgi. Kuigi krahvkond langes taas 987. a mauride kätte, vallutati see Astuuria kuningriigi järglase, Kastiilia ja Leoni kuningriigi poolt tagasi 1057.a. Ja siis algab Portugali lugu (naljakas, tegin Portugalist referaadi 6. klassis). 1096. a abiellusid Kastiilia ja Leóni printsessTeresa (Alfonso VI tütar) ja Burgundia hertsogi poeg Henriga (Henrique). Printsessile anti kaasavaraks Portugali krahvkond. Pisut rohkem kui tosina aasta pärast algas kuningriigis kodusõda ja krahvkond jäi de facto omapäi. 1112. a Henri suri. Tema poeg, tulevane Afonso I oli veel alaealine, mistõttu tema asemel valitses Teresa, kes käitus nagu kuninganna kasutades isegi kuninganna tiitlit. Kuninglikul daamil tekkis pikk armusuhe Fernão Peres de Travaga, aadlikuga, kellele kuulus Kastiilia ja Leoni kuningriigis praktiliselt kogu Galiitsia. Krahvinna armukesena juhtis ta sisuliselt kuni 1127. aastani Portugali krahvkonda. Teresa pojale, Alfonsole ja kohalikele aadlikele see lugu ei meeldinud ja nii algas kodusõda. 1128- a suvel toimus murranguline ja pisut ka müütiline lahing São Mamedes Guimarãesi lähedal, kus võidu saavutasid mässajad. Alfonso, kes oli nüüd ka täisealine, võttis oma seadusliku valitsejakoha. Üksteist aastat hiljem võitis Alfonso vägi mauride väge müütilises Ourique lahingus, mille järel võidukas kuningas kroonitud Portugali kuningaks. Arvatakse, et see on müüt, kuid oli, kuidas oli, ilmselt polnud Kastiilial ja Leonil jõudu Alfonsot paika panna. Nii sündiski Portugali riik. Järgneva sajandi jooksul vallutasid Portugali väed tagasi kogu maa ja sisuliselt 1250-ks aastaks oli Portugal saavutanud tänased piirid. Alfonsole on Guimaraesi hertsogipalee ette püstitatud Brasiilia valitsuse kingitusena mälestusskulptuur, mis kujutab kuningat sõjavammuses.

 

Guimaraes...

| Üles |

 

Largo da Misecordia metamorfoos päevavalges - tänavakohvik on muutunud parklaks

| Üles |

 

Sao Tigao väljak

| Üles |


Pisike UNESCO pärandisse arvatud vanalinn sarnaneb Tallinnale, võib-olla väiksema mõjuga drastilistest ajaloosündmustest tulenevalt on linnapilt ehk „keskaegsem“ ja ka hoonestus on madalam ning arhailisem kui Tallinnas. Ent siiski tekib sama klaustrofoobiline tunne otsides teed kitsastel käänulistel tänavatel. Millisest vanalinna servast ka ei alusta, ikka jõuab Praça de São Tiagole, kust platsi lõunaserva jäävat kaaristut läbides jõuab vanalinna tähtsaima maja - Oliveira kiriku juurde. Kiriku tunneb muu keskaegse kraami seas hästi ära selle ette ehitatud väikese arhailise gooti paviljoni (Padrão do Salado) järgi. Oliviera kirik ehitati benediktiini kloostri juurde, kloostri ehitus algas 949. a. Praegune maht ehitati 1410-tel. Peale ümberehitamist oli kirik suurim gooti ehitis Portugalis. 1342 a istutati kiriku ette oliivipuu, sellest ajast lisandus Neitsi Maarjale pühendatud kiriku nimele ka – Oliviera. 19. sajandi algul kaevas linnavalitsus puu kiriku eest välja, et platsile ruumi teha. Tänaseks on puu tagasi istutatud – asub see paviljoni kõrval, kiriku sissepääsu ees. Kuigi kirikut kõpitseti pea kõigil viimastel sajanditel, tehti suuremad ümberehitused 18. sajandil, mil näiteks lisati seinamaalingud Pedro Alexandrino de Carvalholt. Viimane ongi tuntuks saanud eeskätt Lissaboni kandis kirikukunstnikuna. Käisime kirikus, vaatasime paviljoni ning jätkasime oma retke Brasiilia väljakule, mille keset ääristab uhkete pöetud hekkidega skväär. Teiselpool väljaku otsas kõrgub barokne Santos Passose kirik. Jätkasime piki linnamüüri kuni Burgo väravani. Helel õnnestus teel hankida nadasid ja nii järasime neid Guimaraesi kohtumaja esisel jõledal moodsal betoonplatsil, mis kuidagi ei haakunud ei kohtumaja ega vanalinnaga.

 

Olivia kirik

| Üles |

 

Brasiilia väljak ühes Santos Passose kirikuga

| Üles |

 

Linnamüür ja Porta di Burgo

| Üles |

 

Igreja Nossa Senhora do Carmo

| Üles |

 

Martins Sarmento tänava küpressid

| Üles |

 

Adolfo I hertsogipalee esisel platsil

| Üles |


Guimaraesi tuuri jätkasime muuseumis. Õigemini selleks, et külastada Bragança hertsogilossi ja Guimaraesi kindlust (esimene pidavat olema Portugali külastatuim muuseum) tuleb lunastada pilet. Palee kuulus Portugali kuninga sohipojale, ehitati see 1400-te keskpaiku. Lugu selle ümber on pikk, igav ja lohisev, tellija suri enne, kui maja valmis sai ja kõik need muud jutud. Pärijad ei olnud ka hoolsad ja hoone lagunes. Huvi tekkis taas 19. sajandi teisel poolel, kui varemed nii öelda avastati taas. Taastamiseni jõuti 1930-te keskel, kui alustati maja rekonstrueerimist Rogério de Azevedo kavandite järgi. Tööd kestsid 1959 aastani, kui maja sai uuesti valmis tänasel kujul.

 

Hertsogipalee

| Üles |


Praegune loss on renessanssajastu vaimus rekonstruktsioon. Selleks, et interjöörid, aknad, uksed jm taasluua, reisisid restauraatorid Prantsusmaale ja Belgiasse, et omil lahendustel sealsetest lossidest šnitti võtta. Muidugi on põnev 15. sajandi lossis ringi liikuda VR prillideta, ent erilisi emotsioone see visiit ei tekitanud. Kui ehk siis võimsad gobeläänid, mille puhul alati tekib küsimus – kuidas pagan nad neid omal ajal ikka heegeldasid (või kudusid? või…).
 

Taldrikud, toolid ja vaibad...

| Üles |

 

Hertsogipalee kabel

| Üles |

 

Guimaraes kindlus on nagu ikka üks kindluse vare. Ehitati see 10. sajandil kaitseks nii normannide kui mauride vastu. Nagu iga linnusega, tuuniti sõjamasinat võimaluste piires kuni see kaotas oma sõjalise tähtsuse. 1836. a taheti kindlus üldse maha tõmmata, et selle kive kasutada ehitusmaterjaliks teedele, ent kohalikud muinsushuvilised olid sellele vastu ja kindlus jäi. Ja siis tuli tavapärane lugu – 19. sajandil väärtustati, 20. sajandil võeti kaitse alla ja restaureeriti. Miks aga see linnus teiste omataoliste hulgas üldse erilist tähtsust ja tähendust omab – peale maaliliste vaadete Bragança lossipargist – on see, et Alfonso I sündis ja elas oma lapsepõlve selles residentsis. Linnusse sisenedes põrkusime põneva koviidipiiranguga. Nimelt öeldi, et sees on aega 20 minutit ja siis välja - COVID-19! Huvitav, kas ei võiks uksel näiteks külastajate arvu piirata, et a la 50 matsi sees ja siis ülejäänud väljas. Aga lihtsalt ajapiiranguga külastajate arvu reguleerida ohtus koguses nii, et ukselt saavad sisse kõik soovijad?

 

Alfonso I lapsepõlvekodus

| Üles |


Põnevaim maja ent hertsogilossi ja kindluse vahel on lossiaeda peitunud pisike romaani stiilis Püha Miikaeli palvela, kus olevat ka Alfonso ristitud. Selle algset ehitusaega ei teata, ent võib arvata, et palvela ehitati kunagi enne Alfonso sündi 1111. a. Palvela on lahe: puhas romaanika, minimaalse dekooriga, arhailine altar meenutab ähmaselt neid aegu, kui veel kiviplaatidel jumalatele ohvriande toodi. Lihtne, diskreetne ja ilus!

 

Igreja de São Miguel do Castelo

| Üles |

 
„Ent peagi saabus aeg lahkumiseks. Jänku-onu jättis jumalaga, läks lasila juurde, hüppas rebaseonule selga ja ratsutas minema nagu mõni parun…“ Nii ka meie. Parkimisaeg meie hotelli ees hakkas täis tiksuma, kuid peamiseks põgenemise põhjuseks Alfonso kantsist sai õudne duett: viiul aja sopran, kes alustasid kriisates Andrea Bocelliga ja jätkasid „Titanicu“ tunnuslooga… Valus hakkas kõrvadel. Läbi Cramo aia lipates jätsime röökurid selja taha ning jalutasime taas läbi unise vanalinna. Hommikuga võrreldes olid välikohvikud juba kokku pandud ning ootasid esimesi kliente. Minu jaoks ent jäävad Guimaraesi meenutama kaks pisikest aiakest vanalinna serval – Jao da Mota Prego lavendlitesse uppunud plats ning Largo dos Laranjais – pisike nunnu apelsinipuudega raamit’ skväär.

 

Largo dos Laranjais

| Üles |

 

Jao da Mota Prego

| Üles |


Nii. Olime mõnusa olesklemise liigagi tahaplaanile jätnud, sestap otsustasime, et kasutame nüüd oma kabrioleti võlusid ja sõidame pisikestel teedel ilma katuseta päikest nautides esmalt Duoro oruni ja siis sedapidi allavoolu Portoni. Suurematel teedel, kus kiirus läks üle saja, see lahtine katus Fiat 500-l muutus küll ebamugavaks – õudne lärm ja mitte vähem õudne tuul… Asusime teele, sihiks Duoro äärne Torrao.


Läbisime kilomeetreid rahulikke, sõbralikke külasid, viinamarjavälju, ilusaid ja vähem ilusaid linnakesi. Juuksed lehvisid tuules, mis leevendas väga kenasti 30 kraadisest päikest kõrvetavat ilma. Ja tegelikult oligi lahe, nagu tundideks konverteeritud minutid mõnest romantilisest filmist. Ent kui lõpuks parkisime Cais De Sardoural, Duoro ääres, et majesteetlikku jõemaastikku vaadata tundus vähemalt mulle, et nüüd võivad mu punaselt ergava peanaha järgi öösel ka lennukid sõita. Asjaolu, mille peale permanentses saju ja sopariigis üleskasvanu ei oska lahtise autoga kuumas riigis arvestada. Aga eks see ongi nii – vana Euroopa ja uus Euroopa. Ma ise tunnen, et kõigest hoolimata meil siin Neitsi Maarjale pühendatud maalapil Venemaa, Läti ja Soome vahel läheb veel aega, et õppida noa ja kahvliga õigesti sööma… Ühesõnaga – peanahk oli põlenud ja süüdistada võis vaid oma lollust. Seepärast kruiisisme edasi katus pea kohal.

 

Mööda kitsukesi külateid...

| Üles |


Torrao, kuhu me olime jõudnud, asub Duoro ja Tamega jõe suudmes. Peale selle, et siin lõpevad-algavad paljude kruiisifirmade Duoro jõe reisid, on linnas põnevaks vaatamiseks 1938. a ehitatud kolmekaareline sild - Duarte Pacheco. Peale jõevaadete jäi sest sillast meelde veel üks närvesööv seik. Alustasime Portosse tagasiteed mööda külateid Duoro põhjakaldal. Ühes kohas, kus kaldavõsast avanes ilus vaateaken, pöörasin emotsiooni ajel parklasse. Pööret lõpetades ma nägin, et sõidan suurde asfaldiauku… Silmad nägid, aju registreeris ja siis käis põhja all koletu pauk. Mõned tüübid jalgratastega, kes pea kohal rippuval külateel juttu ajasid, hakkasid üleval kätega vehkima ja räuskasid midagi portugali keeles. Astusin autost välja ja esimene asi, mida nägin, oli jõletum vedelikulaik asfaldil. Sees tõmbus õõnsaks – esimeseks mõtteks oli karteri põhi. Käivitasin mootori – armatuuris ei põlenud ühtegi häirivat tulukest – ja sõitsin mõned meetrid edasi tervele asfaldile. Vedelikulaik asfaldil oli lõhna ja maitse järgi ilmselgelt jahutusvedelik (on kogemusi), kuid nagu lähiminutitel selgus, pärines see mõnelt varasemalt turakalt. Fiat õnneks ei lekkinud. Ent olin juba kujutanud ette seda tsirkust, mis tekib, kui Europcariga asju ajama hakkan…

 

Cais de Sardoura

| Üles |

 

Torrao

| Üles |

 

 Duarte Pacheco

| Üles |


Need viimased sadakond kilomeetrit piki Duoro kallast läbi väikeste külade teedel, kus isegi meie autopunn ähvardas peeglitega kiviaedadesse kinni jääda või kus kallakutel tuli kohati esimese käiguga sõita läksid mööda nagu ilus unenägu. Tegime peatusi, pildistasime ja vähemalt mina olin sisimas kurb, et juba homme on see päev, kui peame pärastlõunal siit ära lendama.

 

Duoro

| Üles |


Mõnikümmend kilomeetrit enne Portot, Lixas (või oli see Boialvo) leidsime Crestuma-Leveri tammist pisut ülesvoolu sadamakoha, ühes tagasihoidliku söögikohaga. Et lõunaaeg oli ammu möödas, võtsime seal aja, et kohvitada ja natuke ka kohvikõrvast võtta. Menüüd ja karune ettekandja-mees olid portugalikeelsed. Hele läks kindlapeale välja ja leppis Caesari salatiga, mina tellisin mingi portugalikeelse nimega asja, mis tõotas mingil kujul liha. Nii juhtuski. Hele sai mis tahtis ja mulle toodi lauale ülipehmeks hautatud lihalõik poolpehme praemunaga. Taas – täiuslik!

 

Cais da Lixa. Covelo

| Üles |


Enne Portosse jõudmist panime paagi täis. Et ma makstes ei vaadanud rahanumbrit ehmatasin autos tšekki vaadates ära leides sealt arvu 300… Tšekk ise oli oma poole meetri pikkune. Hakkasin siis seda tudeerima valmis iga hetk tanklasse tagasi minema, et müüjannaga õiendama hakata. Tšekile oli kirja pandud igasuguseid imelisi numbreid, mille vahelt lõpuks leidsin ka justkui õige numbri, mi sobis 30 liitri kütusega. Igaks juhuks läksin välja ja vaatasin tankuri näitu – klappis. Torm tuuleklaasis, aga parem see, kui paarisajaeurone tüng.


Auto ära andmine läks libedalt ja nii leidsime end mõni hetk hiljem vantsimas Trindadi vaksali poole, et seekord sõita Duoro teisele kaldale, lõpp-peatuseks Jardim du Morro. Olime esimesel õhtul seal käinud – esimene peatus Luisi sillalt tulles, Morro linnapargi kõrval. Pargist avaneb super-vaade loojangule ja Duoro orule, mistap koguneb parki õhtuti igasuguseid karvaseid ja sulelisi.

 

Trindadi metroovaksal. Porto

| Üles |


Meie viimane öömaja asus Sandemani hostelis. Kes on portveini vähegi joonud, teab, et Sandeman on üks suurimaid portveinide tootjaid. Retseptsioonis selgus, et Hele oli neile varem köhatanud meie reisi põhjuse kohta – ikkagi nö aastapäeva reis ja seetõttu saime teada, et meile on eraldatud jõevaatega sviit. Tuppa jõudes hakkas Hele arusaamatu näoga midagi otsima. Kui küsisin, siis selgus, tal olla plaanitud meile üllatus, aga seda toas ei olevat. Tegelikult oli kõik korras – tegu oli pudeli Sandemani pordiga, mis pidi meid toas ootama; tüdrukud retseptsioonist arvasid aga, et teevad meile suurema üllatuse, kui pudel ilmub tuppa peale õhtusööki – nad eeldasid, et läheme kindlasti linna peale hulkuma enne magama minekut. Sandemanis ilmnes veel üks probleem. Hakkasin tegema tšekkinni lennukile, kui selgus, et meile ei väljastata pardakaarti – Eesti travel locator on tegemata, peame minema lennujaama end lennukile regama. Noh, saab siis lennujaamas näha. See tegi mind veidike pahuraks ja ärevaks.

 

Porto Duoro lõunakaldal

| Üles |

 

The Sandeman House

| Üles |


Ahjaa. Võib-olla oli üheks mu õhtuse pahuruse põhjuseks ka see, et olin jalutuskäiguks pannud selga oma veel ainsa kasutamata särgi. Sandemani majast välja astudes suutis mööda lendav kajakas selle nii täis sittuda, et paistsin sitakoorma alt vaevu välja. Pidi õnne tooma, teatakse rääkida…

 

Portveini paadid

| Üles |

 

Portveini maja - 100% turisikas

| Üles |

 

Vana hea Ribiera plats

| Üles |


Eks suures plaanis nii sündiski. Tegime tiiru portveinikeldrite poolses vanalinnajaos, aga seda ägedat tunnet, mis teise pool jõge, ei tekkinud. Kogu see portveiniteema on ju loomulikult Porto lipukiri ning nähtus, mida üle ilma vaatama tullakse. See on rakendatud turismitööstuse ette, mistõttu kogu see veinitänav on üsna tüütu turistikas. Mäletan 2003. aastast, et kai oli suuresti vaba, nüüd oli suudmepoolne ots ehitatud täis kamaluga Väikeseid Kuubasid, aga kahekordses ja üsna koledas võtmes. Leidsime siiski peale jalutuskäiku kalarestorani, kus serveeriti päris head turska (tursk kahele) ja normaalset veini. Õhtusööki saatis keegi Portugali trubaduur, kes Bob Dylani stiilis läbi nina lauldes ja kitarri tinistades suutis sama moodi mängida Eaglesi ja Jimy Hendrixit. Oli hetki, kui saatsin talle õhusuudlusi ja oli hetki kui tahtnuksin ta kitarri ära põletada.

 

z

Restaurante Rabelos

| Üles |


Ent päeva lõpp oli taas ilus. Tuppa jõudes ootas meid portvein õnnitlustega armsa sedeliga. Avasime aknad ning pudeli ja vaatasime läbi tawny klaasi tänavalampide täppides laisalt sillerdavat Duorot. Palju õnne, kallis Hele! Palju õnne…
 

Pilt

| Üles |

 

 

 


 

31.08.2021. Porto
 Eelmine  |  Üles

 

Hommikune...

| Üles |

 

Ärkasime, kui tunne ärkamiseks oli õige. Akna taga sillerdas uus päev, vanalinn üle jõe oma kitsaste fassaadide ja rõdudega oli endiselt kutsuv ning omal kohal: paadid ulpisid üles ja allavoolu, esimesed turistid veinitänaval tegid plaane planeeritud päevase peatäie hajutamiseks.


Hommikusöök serveeriti hubases söögisaalis, mis nägi välja nagu kõrts ja söökla ühel ajal. Kui polnuks koviidipiiranguid olnuks tegu ilmselt ühe kõige ägedama hommikusöögiga mu elus üldse. Eelmisel õhtul olime pidanu täitma ankeedi omade eelistustega toidu osas. Kui nüüd sisse astusime, siis teatati kohe, et meile tuleb tuua omletti ja … Ainsaks probleemiks näis näitsikutele olevat, et ei saa meid akna alla istuma panna – kõik kohad olid juba hõivatud. Seadsime end siis kesk tuba suure inimtühja ühislaua taha sisse. Ent me polnud veel ampsugi teha jõudnud, kui ilmus särasilmne tütarlaps retseptsioonist ja teatas, et vaadake, üks aknaalune sai vabaks, minge sinna. Läksime… Ja siis taipasime, miks neid aknaaluseid kohti ihaldada: istusime baaripukkidel juues head kohvi ja värskelt pressitud apelsinimahla, vaadates seejuures üle punaste katuste nii Duoro jõele, Luisi sillale ja üle jõe ärkavale Ribiera platsile. Ma ei tea mitmes kord ma sellel reisil kuulsin end ütlevat – elu on ilus!

 

Sandemani hommikulaud

| Üles |


Lahkudes jäime näitsikuga köögi poole pealt pisut lobisema. Tühjast-tähjast, koroona ja turistide hulk ja muu small talk. Aga siis ta küsis, kui oli kuulnud, et oleme Portos teist korda, et miks me uuesti Portugali tulime. Ja kui siis Hele vastas, et Portugal on nii ülisõbralik maa, vist kõige sõbralikum Euroopas, jäi tüdruk mõttesse ja ütles, et ta on käinud Euroopas ringi ja kohanud enamasti reserveeritust ja jahedust… ning mõelnud, et asi on temas. Aga mõeldes meie sõnade peale ta tunneb, et tõesti, äkki Portugal ongi väga sõbralik… Aga peabki olema. Euroopa läänepoolne serv, maailma lõpp – olen seal, Peniches, vaadanud õhtusele Atlandile. Maa, kus sõditi viimati ammu-ammu enne esimest maailmasõda. Või on asjad milleski muus. Aktsepteeritud on väärtused, kus esikohale seatakse igapäev ja pere, mitte abstraktne: „…teeme siis kui see ja see ja see tehtud on ja veel siis kui…“. Aga miks mitte kohe. Võib-olla pole see nii ja võib-olla on see hoopis minu meeleseisund, soovmõtlemine, ent Portugalis neil viimastel päevadel olles, ei mõelnud ma hetkegi koroonale (maskidest hoolimata), ei mõelnud peatsetele tööde tähtaegadele, ei mõelnud maal kokku kukkumas olevatele hoonetele, ei mõelnud sajale muule ebameeldivale asjale.


Ma olin õnnelik.

Ja see on tähtis.

Viimased tunnid Portos veetsime siiski praktiliselt: kodustele pidi midagi kaasa ostma – ja vein selleks ei sobi. Sestap läksime Kindral Torrese tänavat pidi mäest üles, veinikeldritest eemale heas usus, et leiame midagi põnevat. Leidsimegi. Esmalt jäime suu ammuli imetlema de Cândido dos Reis trepistikku, millele joonistet graffitid olid väga lahedad: prügimeestest koostatud absurdsed kuid elulised stseenid, joonistatud treppide tugimüüridele. See trepistik võiks olla üsna kole ja anonüümne, ent see graffiti teeb sellest erilise koha.

 

Cândido dos Reis

| Üles |


Teiseks leidsime üsna pea ühe laiatarbe-ehtepoe, kus töötas kaks asja. Esiteks, et pood oli täidetud kulinate, väikeste käekottide ja muu pudi-padiga, mis tüdrukutele meeldib. Kuna kodus on ootamas kolm plikat, siis olime sattunud õigesse kohta. Ent teiseks võlus asjade vahel sagiv vanem härra, kellega saime kuidagi jutuotsa peale. Selgus et tüüp on poe omaniku isa. Kassas olev daam aga poe omaniku ema. Poe omanik on aga tütarlaps, kes teeb ehteid ja teeb seda, vähemalt papa väitel, üsna edukalt. Võib-olla tõesti, meie saime sest poest igatahes kõigile preilidele midagi.


Oligi aeg asjad kokku panna ja tuba vabaks teha. Retseptsioonis soovitati Trindadi bussiga minna, ent bussipeatusse jõudes ilmnes, et järgmine reis on alles 40 minuti pärast. Seega vantsisime kotid seljas mäest üles Jardim du Morro metroopeatusse.

 

Candido dos Reis. Porto

| Üles |


Trindadis oli eelmisel päeval selgunud, et metrookaartide laadimisega on mingi jant – sain tehtud, aga… Ühesõnaga mu kaaslane ei olnud rahul. Ja siis ei olnud mina rahul. Metroosse ent saime kenasti peale korrektselt valideeritud piletitega ja tänasime mõni hetk hiljem õnne, et polnud läinud jänest sõitma. Jardim du Morro ja Trindadi vahel astus vagunisse kolm mupokatest kappi ja kapp-naine, kes hakkasid pileteid kontrollima. Üks turist, kellel tundus piletiga mingi probleem olevat, sai kohapeal kviitungi. Ma ei näinud kui palju ta trahvi maksis, kuid ohkimise järgi võis arvata, et mitte vähe.


Lennujaama jõudes tegime enne tsekkinni minekut viimase kohviku peatuse; Hele ostis nadasid, mina tursapirukaid. Kohe selgus ka, et kehakinnitamine oli vajalik – meie kassasse lookles ebameeldivalt pikk järjekord. Samas teise numbri taga, mis meie lendu pidi teenindama, oli vaid kamp dressides sportlasi. Läksime sellesse järjekorda. Kui olime seal pool tundi seisnud, selgus, et see järjekord teenindab vaid sportlasi, kõik muud – teretulemast pika järtsu otsa. Nii juhtuski, et pooletunnise ootamise peale olime lõpuks järjekorras poole kaugemal.

 

Nada!

| Üles |


Kui lõpuks tsekkinni jõudsime oli aeg juba kriitiline. Tülpinud daam heitis põgusa pilgu ID kaardile ja koviidipassile ning soovis head reisi. Väravasse jõudsime viimaste seas. Kõik need sportlased - mingi jalkavõistkond vms, istusid meie lennul – arusaamatu, miks siis see lett teisi inimesi teenindada ei võinud. Aga las see olla. Tüütuks muutus hoopis see, et ootasime õhkutõusu lennukis istudes ligi tunni.

***


Neid viimaseid ridu kirjutan juba Tallinna lennukis. Frankfurdist pole midagi põnevat kirjutada – tegime lihtsalt ühes putkas peatuse, et bratwurstiga pisut keha kinnitada ja jooksime siis oma väravasse. Järgmise korrani siis! Aitäh, Hele!
 

Adeus, Porto!

| Üles |

 

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 24 jaanuar 2024

©Sulev Nurme 1997-2023. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved