Tuleb tunnistada, et kui kohalikud räägivad, et
jões on vett liiga vähe, siis mõistusega inimene peaks seda uskuma. Ent
suures hirmus - "äkki jääb marsruut liiga lühikeseks", laseme end maha
panna Varbuse silla juures Tilleorus ja asume entusiastlikult paate
õhuga täitma. Tjah, takkajärgi läbisime linnulennult mitte rohkem kui ca
12-14 km, kuid mööda jõge...! Ma ei kujuta ette kilometraaži jõel...
Eriti suur see ei saanud olla, sest esimese päeva liikumiskiirus võis
olla ehk pool kilomeetrit tunnis. Tihedas võsas, seljakott seljas, paat
lohisemas järel ja paadikaaslane ennastunustavalt seda üle kändude
tagant lükkamas. Kukalt kõrvetab seejuures 2012.a. vegetatsiooniperioodi
kahe kõige kuumema päeva päike. Puugid, salakavalad mudased kopraurud ja
tihumeetrite viisi üle jõe lebavaid ajupuid... Oksi murdes ja madalal
vee kohal lebavate puutüvede alt läbi pugedes meenus korduvalt
pagasnikusse unustatud kirves (mille Peep ekstra sügisel paadimatka
jaoks ostis) - ainuke tööriist, mida tõeliselt oleks olnud vaja Ahja
ülemjooksul, 5 - 6.mail 2012.a... Jabur on kõige selle juures, et peale
kahepäevast rassimist jõudsime peaaegu kohta, kust võiks tegelikult
kummipaadiga Ahjale minna, et tšillida päeva-poolteist roikavabas jões
ning näha seda kuulsat ürgorgu ja liivakivipaljandeid. Ühte päeva oleks
veel olnud vaja.
Aga - mehed ei nuta! Tsiteerides "klassikuid": Võitlus loodusjõududega,
igatahes! Võitlus loodusstiihiaga, igatahes!... 3 minutit paadis, 30
paadiga võsas ja nii terve päev, teine takkajärele. Kui esimesel päeva
õhtul ühe järjekordse kohutava puuhunniku tagant hakkasime paati
järjekordselt üle vedama, vaatasin, kuidas mu paadikaaslane ühe tüve
peale istus, viskas aeru käest ("lusika nurka") ning vaatas tühja
pilguga mudast kaldajoont. Küsisin, et kas jääme laagrisse, püüdes olla
entusiastlikult irooniline ning teha reibast nägu puhuks, kui Laima
tahaks veel tunnikese jõel "loksuda", samas ise sisimas lootes, et ta
ütleb jah.
"Mina rohkem ei suuda!"
Millise õndsa kergendusega hakkasin paati kaldale tõmbama ja
lõkkematerjali koguma. Selle matka esimene ja ainuke laagriõhtu möödus
üsna vaikselt lõkkepaistel tee ja rummiga päevast vedelikukaotust tasa
tehes...
Tänud Tuutsele transa eest!
Fotod: Sulev Nurme
