|
Marsruudi kaart
| Prantsusmaa 2002
| Saksamaa-Belgia
2013
| Prantsusmaa 2014 |
Pariis 2015 |
Normandia 2016 | Burgundia
2023 | Lisalugemist
| Tagasi
(reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Belgia-Normandia 11.08.-21.08.2016
Picardia
Idee minna Normandiasse tuli, nagu üsna tavaliselt, eksprompt.
Jaanipäeval tekkinud mõte ajada kokku "vanad leegionärid",
tegemaks üks 2000-te
alguse stiilis "metsik" tripp kusagile Euroopasse jäi ajusoppi
kummitama ja hakkas juuri ajama. Pealt üht
pühapäevast pärastlõunat maakaartide seltsis tekkis veendumus, et sihiks võiks
võtta Normandia. Normandia.... Minu jaoks suur valge laik oma niigi
kasinavõitu ajalooteadmistes, seepärast võõras
ja põnev maa, mille sünnitatud kultuuri kübemetega on siin-seal Euroopa
trippidel ju kokku puututud, kuid sellest hoolimata peale calvadose ja
William Vallutaja ei lingi esmapilgul midagi ja seegi tänu mälestustele
ühest ammusest õhtust kusagil Champagne kandis telgi ees lõkkevalgel,
kui avasime pudeli õunabrändit. Normandia peale hakkasin
tegelikult esmakordselt mõtlema Sitsiilia normanni
kirikutes ja paleedes. Kullatud mosaiike vaadates oli nagu raske
uskuda, et see seal leidis aset tänu sündmustele, mille lükkas kunagi
kusagil kaugel Seine ääres veerema viikingipealik Hrólfr. Muidugi, ei
pea suurt oma peas ega turismiinfos kaevama adumaks seda, et Normandia
on calvadose,
siidri, pommeau ja camembert' maa, kuid ka
katedraalide, kindluste, goblinite, D-Day, heinapallide, Asterixi ja
Obelixi ning paljude muude
põnevate asjade maa. Avastamist jagub küll ja pealegi... Mõeldes meie
tripile takkajärgi tundub et see käik sinna oli justkui
luureretk - me katsusime mitmeid vaimustavaid kohti, kuid palju põnevat jäi ka nägemata: Bayeux,
Lisieux, Cherbourg, Honfleur, Falaise jne, jne. Aga kõike korraga ei
saa, midagi peab ka varuks jääma. Seda enam, et noid "Normandia
kuldses päikeses peesitanud õunu", millest valminud joovastavale joogile
lausub kiitust Remarque, meil ei õnnestunudki raksutada - nood lihtsalt
olid veel toored...
Kuid, tulles tagasi leegionäride juurde, siis
jäi kutse lippude alla koguneda (tegelikult üsna ootuspäraselt
arvestades lühikest etteütlemise aega) valdavalt hüüdjaks hääleks - pole enam see
aeg, kus inimestel rippus pakitud seljakott naela otsas välivoodi kõrval
- omi käimisi tuleb hakata varakult planeerima... Istusime seepärast
autosse seekord neljakesi. Päris vanas stiilis see retk ka ei õnnestunud
- juba priimuse ülesütlemine esimeses kämpas tegi selles osas
korrektuurid, mistõttu jäid ära juba "lõkkeõhtud" vaimustava pasta a
la Salvestiga. Sellest hoolimata jagus telgielamusi kuhjaga ning
igasuguse adrenaliinivajaduse korvasid viimased rohkem kui
poolteisttuhat kilomeetrit...
Niisiis...
* * *
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme, Silver Raik, Eva-Maria Mäe
Camembert
|
Üles | |
|
Üles | |
Ümber meteoriidikraatri paremale
Järgmine |
Proloog |
Üles
...Jätsime Valga piiripunkti selja taha 11.08. 2016 kella viie paiku
pärastlõunal. Ees ootas esmalt orienteerumismäng saamaks kuidagi mööda
totaalsest teetööst Valmiera ümber ning siis Via Baltica, Poola,
Saksamaa, Holland ja Belgia. 20 tunni pärast Tom-Tomi järgi pidime
jõudma Brüggesse.
Sõit läbi Ida-Euroopa on nagu sõit läbi Ida-Euroopa – pikk ja
tüütuvõitu, kuigi näiteks Poola läbimine on siiski võrreldamatu
paarikümneaasta taguse ajaga. Peaaegu pisarsilmil meenutasime Helega
aegu, mil piiripunktides palvetasime, et saaks seekord paari tunniga
piirist üle ning sedagi, et Poolast vaid tankimispeatustega läbisõit
võttis aega 15-20 tundi... Ja kui palju neid viiemargalisi passi vahel
rändas piirivalvurite kaukasse või Leedu liikluspolitsei roheliste
lampassidega pükste taskutesse... Kuid seekord läks Poola tõesti väga libedalt –
päikesetõusul ületasime juba Oderi jõge et jätkata Freiheit Autobahnil
teed läbi Saksamaa...
Ilmselt õhtuse-öise tripiosa kõrghetkeks jäi Smiltene – pisike linnake Lätis, millest teetööde vältimiseks läbi
põikasime. Õigemini – mitte Smiltene ise polnud see sähvatus, vaid
meteoriidikraater, mille pervelt kitsuke kruusatee mööda lookles. Tõsi,
peale siltidelt ammutet' teadmise, et sõidame ümber erakordse
geoloogilise nähtuse, midagi muud põnevat silma ei jäänud ning
sildi-väidete kinnitamiseks ei hakanud täpsustavat ekspeditsiooni võsa
vahele korraldama. Takkajärgi oli see kindlasti õige otsus, sest tundub,
et ka lätlased ise ei ole päris kindlad, mis auk neil seal maa sees on:
It is an unusual feature of the nature, circular hole with a small
rampart in the northeastern part. It could be formed in the same way as
every other sand hills and ravines in Smiltene from the ice age, by
water leaching through the glacier crevices or does it have a cosmic
origin - the result of a meteorite explosion. Pit depth is 11m and
diameter – 85m, forming a hillside slope ratio 1:7 – 1:8, which is a
typical size for an explosion type meteorite craters. According to
geological test wells in the central part of the crater, rocks are
strongly mixed, but the results of a research showed that this hole
could have developed from quaternary glaciers melting, therefore cosmic
origin hypothesis is not approved.
Lepane regi sai otsa kusagil Düsseldorfi-Duisburgi kandis. Stau,
stau, stau...! Ka võimalikel otsekatel ja ringisõitudel on stau!
Lihtsalt ongi stau ja kõik! Ja kui ma mõtlen sellele, kui närvi ajab
vahete-vahel Tartus mõne fooritsükli pikkune passimine Puiestee tänaval
või kesklinnas. Vaatasime räsitult, kuidas navis kohalejõudmise aeg
pikkamööda ikka ööle lähemale nihkub. Peatselt sai veerand viiest
seitse, siis üheksa... Hüvasti mõnus õhtupoolik 2 Be in Bruges's...
Kiirteeloterii... Oma hotelli ette parkisime lõpuks veerand tundi peale üheksat õhtul...
Rigas Balzams Blackcurrant
|
Üles |
#hotel-asiris
#belgia2013
|
Brügge
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Vaade läbi hotell Asirise vanade lainetavast
klaasist pisikeste ruutude Lange –Raamstraatile päädib üle tänava
Sint-Gilliskerkiga. Tänav on pea inimtühi, vaid keegi habemik suitsetab
jalgrattale toetudes kiriku ees oodates kuniks koer rihma otsas
kõikvõimalikke poste läbi nuusutab. Väheambitsioonikas punasest tellisest kiriku
tänane nägu pärineb vististi XIV sajandist. Teiste Brügge vanalinna
väärikate kõrval jääb ta kindlasti tagasihoidlikuks, tikkudes esile vaid
Hans Memlingu viimase puhkepaigana. Ent mõeldes meie reisi kaugemale
eesmärgile – Normandiale – torkab pähe põnev paralleel... Püha Giles on
üks neljateistkümnest katoliku pühakust, nö Aitajast, kelle poole
palvetamine toob paljudele haigustele leevendust. VI sajandil
Provence'is elanud pühamees on seppade, kerjuste, santide,
leeprahaigete, vaimuhaigete, rinnaga toitjate jne kaitsja, kusjuures eriti
austatud... Normandias... Aga sinna me teel ju olemegi...
Tagasi eelmisse õhtusse tulles...
Stauväsimusest hoolimata otsustame minna linna. Ma armusin
Brüggesse
paar aastat tagasi. Seda mõjutas omajagu tollal Karel de Stoutes öösel
vaadatud film "In Bruges", kuid ka järgmise päeva vihmane sügispäev
vanalinnas. Nüüd, kõndides kanalite kaldal kiviste kitsafassaadiliste
arhailiste tellismajade vahel, tärkab esialgu hirm pettuda – sageli haihtub
teisel-kolmandal külastusel mõne koha fluidum. Ent Brügge on ikka Brügge
– ilus, rahulik, õdus, ajatu. Kuldselt välja valgustatud Jan van Eycki
plats, Turuplats oma Kellatorniga, Raekoja plats, Sint-Jacobskerk...
Kanalid, urinoir'id kirikute seinte ääres, kivist sillad, friikartulite,
makroonide ja šokolaadi lõhn... Mööda Boudewjinkanaali merelt linna
tulvav hilisõhtune niiske külm tuul ajab lõpuks kusagile sööma – satume Tom's
Dinnerisse. Hilisele tunnile omaselt pooli asju menüüst enam tellida ei saa.
Jään veiniklaasi näppides ootama ulmelist peakoka salatit, teised
võtavad maisemad road. Ja maisemad ning maitsvamad nad ka saavad – minu
silosegu kus-kussi ning kanaga on pigem põnev...
* * *
Ärkame vanadest akendest sissetulvavas päikeses. Loomulikult on öösel
mingi linnul just auto kohal kohutav kõhuhäda peale tulnud – kohvrite
sissepakkimiseks tuleb esmalt leida viis pagasiluugi kasimiseks...
Retseptsioonist teavitati eelmisel õhtul, et võime auto Gilleskerki
kõrvale jätta hommikul parkimiskellaga neljaks tunniks – seega võib
rahulikult linna hommikusööki otsima minna. Õhtune jahe-tuuline
poolinimtühi linn on hommikuses päikesesoojuses inimestest tulvil -
söögikoha leidmine ei olegi nii lihtne. Kõnnime mööda kanaliservi
vanalinnapidi ringi jõudes
Raekoja platsini..., kuni leiame end ikka Kellatorni kõrvalt. Lõppeks seame end istuma ühes friika-kohvikus. Esimeseks
päheturgatavaks vabanduseks
võib öelda, et Belgiat peetakse friikate leiutamise maaks, siis on
see otsus ju põhjendatud. Nojah – ja siin ei ole ka rahvast ning menüüst
leiab ka alla kahekohalisi numbreid... Tellime friikaid ja friikakõrvast...
Friikate leiutamisega on nii ja naa. Ühed räägivad, et esimesena hakatud
neid müütama hoopis Pariisis Pont Neufil 1780-te lõpul, teised räägivad,
et juba sada aastat varem olevat Maasi jõeoru kalurid talviti, kui
kalaga lood kehvaks läksid, lõiganud kartuleid tükkideks ja praadinud
nagu kalu... Kolmas versioon räägib sellest, et esimesed friikartulid
olla valmistanud hoopis
Püha Teresa Avilast, tubli karmeliitlane ja
jesuiit juba XIV sajandil - seega olevat tšipside kodumaaks hoopis
Hispaania, kust nende valmistamise õpetus eksporditi Hispaania
Madalmaadesse... Kui nii, siis õppisid nood siin aegade jooksul hoolikalt,
sest portsud, mis meile lauale tuuakse on üsna maitsvad (kuigi mitte
erilise friika fännina ei ütlemata jätta, et midagi väga erilist ka need
nüüd ei ole). Minu friikakõrvane – kalavalik – maitses peaaegu hea;
küsitavaks osutus imelik kõva koorikuga lögarull, mille sisuks pidavat
olema krevetid. Ma ei tea, mida peab krevettidega tegema, et neist
selline veniv hall maitsetu tatimoodi asi välja tuleks. Igal juhul
olen endas kohutavalt pettunud, et ei vaevunud lugema menüüd lõpuni, kus
oli kirjas muuhulgas fish'n chips - no nostalgia mõttes oleks see
igal juhul etem olnud.
Lõuna lõpetame hoopistükkis paar maja edasi Austraalia jäätisega
(vähemalt unka nimes sisaldub sellele kontinendile viitav sõna :)).
Sellal, kui teised jäätist turuplatsi ääres pugardavad, koperdan ma ühel
kõrvaltänaval šokolaadipoe otsa. Selle vitriinist võib leida igasuguseid
imevidinaid, mida šokolaadist vorpida annab. Ekspositsiooni naelaks on
aukohale seatud mitu paari valgeid ja pruune rindu ning igas suuruses dildosid. 25.- euri ja poolemeetrine magus suutäis on sinu jagu...
Kellatorni ees lähevad me teed lahku: tüdrukud kobivad torni, mina
otsustan ringi kõndida ja kusagil skitsida. Korraks tekib mõte minna
taas kord Dali muuseumisse, kuid vaadates ukseesist pikka saba leian
pigem istekoha turuplatsi serval ja valisin ohvriks üle Grote Markti
paistva Le Grand Cafe fassaadi. Kusagilt ilmub Silver, et kohe minna
hankima kohvi (mulle) ja õlut (endale)...
Kui tüdrukud tornist alla jõuavad, küsin edasiste plaanide kohta. Mul on
varasemast Brügges-käigust mingi pilt silme ees ja seetõttu otseseid
eelistusi ei ole. Ettepanek on niisama ringi uidata. Uitame siis
tunnikese püüdes leida mõnda roadbookis märgitud maamärki.
Tasahilju juhin meid lõpuks Wollestraatile... 2be in Brügge, The Beerwall.
Tellime tuhande Belgia õllesordi hulgast mõned vähem ohtliku
alkoholisisaldusega eksemplarid naaldudes Djiveri äärde terrassirinnatisele. Elu on ilus!
* * *
Brügget selja taha jättes seisame mõned minutid lahtikäiva silla ees
oodates (mu meelest) selle kanali jaoks pisut liiga suure pargase mööda
venimist...
Brügge
|
Üles |
|
Damme
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Damme uneleb puudega palistatud sirgeks kaevatud
Reie jõe ääres - Brüggest on sinna vaid mõni kilomeeter mööda sirget
ja samas maalilist kaldapealset. Keerame punaste tiivakatetega veski
eest paremale ning leiame peale väikest keerutamist parkimiskoha otse
raekoja platsi serva. Damme jäi silma juba õhtul, Brüggesse
sõites, kui Tomm-Tomm mingil seletamatul põhjusel suuna põldude vahele
võttis. Loodetavasti mõni kilomeeter Brüggest tagasisõitmist
Thijl
Uilenspiegeli sünnilinna väärib seda pisukest ajakulu. Ilm on poolkahtlane – kas panna
selga fliis, T-särk või vihmajopp sõltub kõigis sinise värvides pilvede pidevalt muutuvast asendist
taevakaarel...
Ega siin seda linna palju olegi. Keskuse moodustabki raekoja plats,
mille imposantsemaks osaks on 1240-tel ehitatud ja XV sajandil
täiendatud inimmõõtmes raekoda oma kujukeste ning nukutorniga. Selle
ette moodustub väike plats tuntuima Belgia keskaegse poeedi -
Jacob van Maerlant'i skulptuuriga. Platsi eest läeb läbi peatänav, mida
ääristavad aegade jooksul erinevate moevoolude vaimus
ümber vuntsitud vanad majakesed. Paarisaja meetri kaugusel asuvat
tänava teist otsa, kus juba
algavad nuumsea välimusega priskete ruugete lihalehmade karjamaad, tähistab Onze Lieve Vrouwekerk - ehk siis Damme
Jumalaema kiriku vare... Linnas käib parajasti mingi hobuste-show:
raekoja platsil pargib kümmekond vedruvankrit, mille ees hiiglaslike
kapjadega toksivad flegmaatiliselt pikalakalised ardenni hobused.
Seltskonnad vankritel lobisevad niisama tühja ning teevad ilmselt
millekski aega parajaks. Rahvast tänaval liigub vähe. Kiriku ees seovad
paar vennikest puhtaks pestud hiiglaslike traktorite külge õhupalle ja
lillevanikuid – tundub, et eriskummalised sõidukid leiavad rakendust
näiteks... pulmavankritena?...
...Kirikuvare näeb oma õnnetuses välja pea selline nagu Tartu
Toomkirikki – üks ots katuse all ja ülejäänud kivine luukere nii nagu
see juba 1720-test saati seisnud on. 1225. a ehitusega alustatud kirik oli omal
ajal üks piirkonna suuremaid, sest Brüggega kanaliga ühendatud linn
toimis ühena Brügge sadamatest. Damme oli jõesadam Reie jõest kaevat
kanalil, Damse Vaartil, mille teine ots viib välja Sluisi Hollandis.
Linn suples rahas ja võis lubada endale uhket kirikut. Kahjuks koos merepõhja
tõusuga, mille tõttu kaubaaevad ei saanud enam sadamasse ning mis viis lõpuks Brügge, kui kaubalinna, allakäiguni, käis alla
ka Damme. Rahvas kolis linnast minema, kirikut ei suudetud enam üleval
pidada ja nii lammutati osa sellest 1725. a. Lammutatud osast jäi alles
kaks torni (ilma kiivriteta) ja lööviseinad trifooliumitega. Jupikesse
idaossa jäi kirik. Ei saa salata, et vare selle taha jääva ja mitte väga
lakutud kalmistuga on mõnusalt maaliline. Jah, nagu tartu Toomkirik...
Kuid erinevalt viimasest lajatatakse kirikusse astudes kohe Peter Paul
Rubensiga – nojah, kus siis veel, kui mitte Flaamimaal - ja veel mitme
põneva "reliikviaga". Meelde jääb neist ehk Damme Püha rist,
järjekordne imettegev
instrument, mille XIV sajandil olla merest välja tõmmanud kohalikud
kalamehed. Naljakas, midagi sellist olin juba kuulnud sel kevadel mitu
tuhat kilomeetrit eemal Mataras, Sri Lankal, kus samuti kohalikud kalurid
leidsid merest, küll Dammest sadakond aastat hiljem, imelise Jumalaema kuju ja
asetasid selle aukohale kohalikku kirikusse...
Torni ronimine maksab kaks eurot ja selle saab lunastada pisut omapärase
huumorimeelega penskarilt. Logisevad trepid, tuvisõnnik ning lintidega
piiratud pisut liiga pudedad vahelaed tunnistavad, et turnime üles mööda
"autentseid" astmeid. Mõtlen tahtmatult, et kui ma peaksin siin mõnest
astmest läbi astuma, siis kas suudab Silver mu hoogu peatada või
kihutame võiduka lõpuni torni all asuvasse lohku, mis tähistab kohta,
kuhu oli kunagi maetud juba eespool nimet' armastatud luuletaja Maerlant..
.
Vaade on nagu vaade kõrgemalt ikka: siit paistab meri, mida markeerivad
sadamakraanad ja suurte ventilaatoritena paistvad tuulegeneraatorid, Brügge siluett oma kellatorni ja Jumalaema kirikuga, Daamse
Vaarti puudread... Tänase Damme visiitkaart – valge hollandi stiilis tuulik –
Schellemill - kanali teisel kaldal – tundub olevat lausa käeulatuses...
Muidugi on Damme tänu Charles de Costeri "Legendile Thijl
Uilenspiegelist" eelkõige tuntud legendaarse lööma-, nalja-, napsu- ja
naistemehe sünnikohana (Thijl olevat sündinud siis 1524). Andre de Vries'i arvates
see siiski nii ei olnud ja tegelik Uilenspiegel sündis hoopiski sadu
kilomeetreid Dammest eemal ning üle 200 aasta varem (Flanders: A Cultural
History; Oxford University Press 2007; lk148). Ka olnud prototüüp üsna
tavaline kaabakas, mitte romantiline vabadusvõitleja nagu Dammes
sündinust kokku kirjutatud on. Mnjah... võta kinni... Igal juhul ei saa
me midagi ka kohapeal hakata kontrollima, sest Uilenspiegeli muuseum on
suletud ja meie parkimisaeg läbi saamas...
Damme
|
Üles |
|
Kortrijk
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Tee Amiensi poole (Brüggest vaadatuna) läheb läbi Kortrijiki –
tagasihoidliku ja turismi mõttes suhteliselt mõttetu linnakese. Pargime
auto varaõhtuses päikesepaistes kusagile kanali äärde, et korraldada
eine murul. Meil on Brügge supermarketist kotitäis igasugust head ja
paremat ning patt oleks sellel lasta liiga pikalt oodata...
Kortrijki on ajaloos nüpeldatud peamiselt prantslaste poolt, kuid harvem
on juhtunud ka vastupidi – flandrlastel on õnnestunud siinkandis ka
prantslasi karjakaupa mättasse lüüa, kuid skoor jääb siiski kardetavasti
prantslaste kasuks. Ilmselt saab kahekohalise arvu, kui lugeda kokku
need korrad, mil Prantsusmaa on seda kanti siin okupeerinud või ära
võtta püüdnud... Noid kauneid aegu mälestavad kenasti restaureeritud
raekoja plats ning Broeltorens – kaks torni ja sild Leie jõel, ehk siis
kõik, mis vanast linnamüürist alles jäänud. Viimased - tegelikult
linnakese ainus "asjalik" asi, mida vaadata tasub, ehitati aastal
1385 kontrollimaks liiklust jõel. Enamus linnast, nagu see on kohane
Belgiale ja Põhja-Prantsusmaale laiemalt, lasti sodiks liitlasvägede
poolt 1944. a, sakslaste maalt väljarookimise käigus. Tänaseks linna
sümboliks saanud
Broeltorens oli pommitamise järgselt üsna halvas
seisus, kuid restaureeriti "totaalselt" 1950-tel ning praegu näevad
tornid välja "jummala šeffid" ...vähemalt peale üht kaheeurost
chardonnay'd...
Sint-Antoniuskerki, mis on mõnevõrra kohalikuks palverännakute kohaks
ning mille ees asub Loudres' koobas, me kahjuks otsima minna ei jõua –
vaja on hakata tegelema hoopis öömaja otsimisega... Kirik peaks olema
suhteliselt uus, kuid lihtsalt huvi pärast
Loudres's käinuna tahtnuks seda
kunstkoobast (ehitatud Loudres' Mary mälestuseks) vaadata.
Piknik
|
Üles |
Turuplats
|
Üles |
Broeltorens
|
Üles |
|
Camping
Résidenciel Les Colombes, Aubencheul-au-Bac
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ööhämarus leiab meid kusagil Arrase lähedal, seega
juba Franki riigis. Istume mingil betoonist kämpingumaja alusest
improviseeritud baarileti taga. Meil on champagne pasteeti,
oliive, vinnutatud vorsti, juustu ja paarieurost veini. Silver võitleb
Belgia õllega. Telgid saime videviku saabudes püsti. Neid vaadates
tundub, et oleme ses kämpingus pigem statistiline väljalöök kui
tüüpkunded – enamus platse me ümber on hõivatud autosuvilate ja
moodulmajakeste poolt, mille ümbrus (potililled, pöetud hekid, kujukesed
jm) viitab sellele, et siia tullakse kämpima terveks suveks, kui mitte
aastateks. Retseptsioonis oldi samas väga mõistvad ning kenad – päris
üllatuseks meie soov jääda vaid üheks ööks neile siiski ei olnud, eriti,
kui selgus, et me ei vaja elektrit...
* * *
Küsimusele eelmisel õhtul retseptsioonis, kas soovime hommikuks tellida
baquette'e, vastasin resoluutselt "ei" - meil on kogu proviant
olemas. Hommikul, kui soliidsed vanahärrad maikade väel krõbedad pikad
saiad kaenlas üksteist viisakalt teretades oma kuutide poole
patseerisid, hakkas suu kergelt vett jooksma. Hommik algas tegelikult
ebameeldiva üllatusega: ärkasin teistest varem ja mõtlesin, et teen
äratuse kuuma kohviga. Priimust üles pannes selgus, et kütusevooliku
liitmik on kusagil pihta saanud. Priimus oli kellelegi väljalaenatud,
kuid kellele? Kelle peale saaks nüüd karjuda! Ent - kas ma ise vaatasin
sinna kotti enne asjade autosse pakkimist? Kas kontrollisin? Ei....
Sõimamisväärt see olukord aga on – niipea, kui kraani päästsin, pritsis
penss igasse kanti... Ühesõnaga ei ole pikka saia ei ole kohvi...
Õnneks muid asju on ja ohtralt...
Kui paksust kastest tilkuvaid telke kokku lapime, kuivatamine ses uduses
ja vettinud õhus oleks mõeldamatu, pistab kõrvalmajakese aknast pea
välja sõbraliku näoga vanem härra:
- Bonjour! Voulez-vous un café?
- Ponsuur... Ee....äbbb...mmm... Kuulge! Ätt küsib midagi kohvi kohta!
- Oui? Deux?
- ...Ee...ömm.....näää...ämm .... vist kuattre!
- Sucre?
- Ahsoo...Suhkrut tahate? ...Mmmm ...ui-ui! Mersiii pokuuu!
Voila!
Hetke pärast ulatatakse läbi akna neli papptopsi
kuuma värske kohviga...
...Les Colombes
|
Üles |
|
Beugny
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tee Amiensi poole kulgeb laugjatel küngastel
põldude vahel. Ühel hetkel jõuab pärale, et tee ääres vilksatab juba
pikemat aega ebaharilikult palju kalmistuid. Kui sellele tähelepanu
juhin, hakkame kohe nägema ka silte, mis suunavad Uus-Meremaa, Kanada,
Austraalia, Briti jne väeüksuste soldatite matmiskohtadesse. Ja neid
silte muudkui tuleb ja tuleb. Esimene mõte on, et järsku teine ilmasõda
– Normandia ei ole siit ju enam kaugel, kuid varsti loksutab kõik paika
mingi sildiserv, kust jääb silma kiri -
La Vallée de Somme... Ja siis
-pruunid sildid aastaarvudega tee ääres markeerivad kohti, kus kulges
rinne aastal 1914, 1915, 1916... jne: kruiisime järelikult läbi I
ilmasõja Läänerinde...
Teeme peatuse Beugnys. Lihtsalt sellepärast, et siin külakese servas
valendab taas üks valgeks lubjatud müüriga sõdurite kalmistu. See
kalmistu ei ole siin kuidagi eriline, vaid see on tüüpiline. Tüüpiline!
Harilik! Neid on siin sadu! ....Aga kalmistu tundub nagu sõdurite
kalmistu ikka: rahulik, selge, puhas, vaikne... Hauakivid sirgetes
lakoonilistes ridades, muru ja kruusatatud sirged teed, nimed ja aastaarvud... 1898...1917; 1894...1916; 18... ... ... ... Kurb ja mõttetu! Vist kirjutas Remarque, küll mitte
"Läänerindel muutusteta", mida siin klišeena oleks ju hea
tsiteerida, vaid kusagil mingis teises jutus:
- Aeg oli seisma jäänud. Ka see oli puruks
lastud.
Seda on kuidagi nois maastikes kulgedes tunda...
Viidad
|
Üles |
Beugny
|
Üles |
* * *
Amiens tervitab suurte mustvalgete fotodega turistiinfo seintel
suitsetavatest rõõmsatest sõduritest kaevikutes, pildi all kirjad a la
Briti soldatid Somme all, Belgia grenaderid Verdunis... Tulge ja
vaadake! Siin käis I Maailmasõda! Siin tapeti 700000 inimest! Võite osta
külmkapimagneti, Hiinas valmistatud plastmasskiivri või teha selfisid...
Soldatid Amiensis
|
Üles |
|
Amiens
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Läbi Picardia
|
Üles |
Leiame tasulise ja pisut liiga kusehaisuse parkimiskoha n-1 korrusel
maa-all, kuid see-eest üldsegi mitte kaugel katedraalist.
Betoonurustikust päikesevalgusse tulles varjutab päikese valkjashall
taevasse tõusev kiriku siluett. Kõnnime üle paari väheldase kanali ja
satumegi kohe avarale platsile katedraali ees. Ajahambast ja viimastest
sõdadest klobitud ajatu ja imeilusa fassaadiga pühakoda tundub,
arvatavasti viimase kümnendi jooksul "täitsa korda tehtud" maastikus,
pisut võõrana: purskkaevud, sillutis, igast' vidinad – kõik nagu mõnelt
arhitektuurivõistluse plakatilt. Turismiarendajate armastus Ypres'i,
Somme, Verduni jne saja-aasta taguste koleduste vastu (hmm... Verduni
lahingust saabki ju mööda kohe 100 aastat) paistab igalt poolt
katedraali piiravatelt kulissidelt: siin-seal mõne surnud seina
kaunistuseks on riputatud plakateid sõduritest I Ilmasõjas. Mulle ei
meeldi eriti see dekoor... Nood pildid oleksid täiesti omal kohal (minu
arvates) mõnes muuseumis või ajalooraamatus...
Nagu kiuste avastan, et fotoka mälukaart on täis – see jäi kodus
reisieelses sebimises tühjendamata. Platsikest ääristavates majades on
avatud vähemalt neli nännipoodi, millest ühes müüakse isegi päris filmi
fotokale, kuid mitte mälukaarte. Ei, musjöö, täna on puhkepäev ja ka
kaubanduskeskused on suletud... Istun tervituseks kiriku ette ning
alustan katedraali väisamist mälukaardi inventuuriga...
Basilique Cathédrale Notre-Dame d'Amiens'i praegune kehandit hakati
ehitama ca kümme aastat enne Oleviste kirikut. Amiens' katedraal on
igati väärikas liige Chartres', Reimsi, Roueni, Bourges'i jt Prantsusmaa
gooti iluduste hulgas. Enamgi veel – ta on nende hulgas oma siseruumilt
kõrgeim ja ruumikaim – kui ma õigesti olen aru saanud, siis kesklöövi
kõrguseks antakse pea 43 m... Ent mõttetu oleks siinkohal hakata
jutustama täpselt kiriku ajalugu või kirjeldama tema arhitektuuri – see
on mõne kliki kaugusel või olemas pea igas arhitektuuriajaloo raamatus.
Pigem tähendan üles meeleolud.
Katedraalist jäi meelde kaks emotsiooni, võib-olla kolm... Neist esimene
on üllatus peauksel. Kui räägitakse gootikast ja selle "taevasest"
kõrgusest, siis Amiensis tajub seda väga selgelt: piilarikimbud kaovad
halli ebamäärasesse valkjasse hämarusse, nagu puuvõrastik kusagil
vihmametsas. Suurtest vitraažakendest sisse tulvav päike maalib
põrandale kuldseid sumeda servaga valguslaike – lux nova...
Frantsiskaani munk ja filosoof Robert Grosseteste on pea aastatuhat
tagasi oma tuntuimas traktaadis De luce (ehk siis Valgusest) kirjutanud
järgmist (Umbeto Eco "Art and Beauty in the Middle Ages" vahendusel):
“Light is beautiful in itself, for its nature is simple and all
things are like to it. Wherefore it is integrated in the highest degree
and most harmoniously proportioned and equal to itself: for beauty is a
harmony of proportions.”
Ehk siis teisisõnu on valgus Jumala nähtamatu ilu nö manifestiks. Ja
kuigi gooti kirikus võiks tunde uurida detaile – võib ainult ette
kujutada, kui palju meistrite higi (ja vandumist :)) kõigi nonde
figuuride, rosettide, karniiside jne, jne peale on kulutatud – siis
palju võluvam on see ebamaine valguse mäng, mis päikeselisel päeval läbi
vitraažakende aset leiab. Amiensi traagika on muidugi see arusaamatu ja
mõttetu inimlik lollus - ehk siis I ja II ilmasõda, milles ta kaotas nii
oma aknad, kui ka olulise osa dekoorist. Ent ka läbi praeguste akende
tulvav valgus on lihtsalt imeilus...
Kirikusse on üles pandid rida stende, mis annavad ülevaate kirikuga
juhtunust viimaste sõdade ajal, eriti I ilmasõja ajal. Mõeldes sellele,
kui palju püssirohtu siin on tuulde lastud ning milline varemeteväli on
olnud mõlema sõja järel ümber kiriku, siis on üllatav, et pühakoda püsti
jäi. Piltidelt on näha, kuidas peaportaali ja siseosi kaitsti
liivakottidega, kuid lennukipommide vastu see eriti ei aidanud.
Jalutame läbi Saint-Leu kanalite ja ajahambast näritud nukumajade vahel
Somme jõe poole. Amiensi vanalinn tukub pärastlõunases päikesepaistes.
Place du Donil jookseme kokku kalliste kaasmaalastega, kelle tunneme ära
ühe daami hädaldamise pärast, kellel oleks vaja minna tualetti, kuid
ühtegi ei oleks nagu silmapiiril. Pikema tseremooniata juhatab Hele
talle eesti keeli teed üle platsi kohvikusse. Leiame ise koha Somme jõe
kaldal Belu kail ühes ägeda nimega kohvikus – La Lune des Pirates. Mina
tahan sketsida, teised pistaks ehk midagi põske. Hakkan joonistama ja
tellin karahvini veini. Kui vein lauale saabub, selgub, et kokal on
lõuna ja kohvi ega sööke ei saa tellida, ainult külmad joogid...
Prantsusmaa...
Peale orienteerumist betoonlabürindis avastame siiski pääsu parklasse.
Aeg on seada autonina Picardiast Normandiasse. Loomulikult ei piirdu
Amiensis kõik vaadatav vaid katedraaliga, kuid arvestades meie õhtust
sihtkohta – Fecamp – peab siiski liikuma. Tõsi enne seda on siiski üks
"kohustuslik" punkt Charles Dubois tänava ja Longueville bulvari nurgal.
Leiame parkimiskoha Place du Maréchal Joffre ääres. Ilm on mõnusalt soe.
Üle platsi säravad keskealised kaunitarid – paar väga ilusa võraga
atlandi seedrit... Kui välja arvata sihvakas observatooriumi-torn, siis
ei erine maja naabruskonnast kuidagiviisi. Jules Verne elas selles
tagasihoidlikus punasest
tellisest majas pea 18 aastat kuni XIX-XX
sajandivahetuseni. Siin, pisikeses stuudio-kabinetis kirjutas ta mitmed
oma kuulsaimatest teostest, ammutades inspiratsiooni oma rohkem kui
12000 teosega raamatukogust. Ega ausalt öeldes siin midagi
silmipimestavalt erilist näha ei ole – üks haritu inimese kodu
nagu kodu ikka. Pigem teadmine, et saan panna kaardile punkti, kus elas
mu poisikesepõlve lemmikkirjanik nr 2. Nr 1 maja Hindheadis Surreys
ootab alles oma punkti panekut...
Amiens katedraal
|
Üles |
Lux nova
|
Üles |
Ilus!
|
Üles |
Amiens
|
Üles |
Maision de Jules Verne
|
Üles |
|
St Pierre en Port
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Tunnid läbi põhurullidega pikit' kuldsete kõrrepõldude, mille vahele
on peitu pugenud külakesed majakestega, mis on kuidagi väga tuttavad
Asterixi koomiksist. Neid tekib teele küla küla järel ja ükshaaval,
küünide ja elamutena. Sellest võib järeldada, et mingil hetkel olemegi
Normandias. Seda võib arvata ka viitadest, mis suunavad siidritalude
poole. Keeran otsustavalt autonina ühe sildi alt sisse. Mõnesaja meetri
pärast leiame end kruusastes traktorijälgedes talutee pervel, mille
kõrvast muruplatsi piiravad noodsamad triibulised Normandia vahvärki
hooned. Neist suurima ees, päikeselaiku tõstetud aialaua taga, istub
väike seltskond (ilmselt talu omad inimesed või head tuttavad) ja...
mekivad siidrit. Astume poolkõhklemisi laua juurde, et elu uurida. Proua
naeratab ja teatab, et ei räägi inglise keelt. Sellele järgneb minu
poolt selgitus nagu ühes vanas heas Eesti siidrireklaamis...
"Cidre!"...
Mõne hetke pärast tuuakse kusagilt majasügavusest higine siltideta
pudel. Perenaisel on tükk tegu selle avamisega - jook on kenasti maha
jahutatud. Kuldne paksult õunte järgi lõhnav jook maitseb imeliselt –
mitte ülikuiv, kuid mitte magus, kergelt mõrkjas ja muidugi ideaalsel
serveerimistemperatuuril. Hinnaklass ei ole kohaliku supermarketiga
võrreldav – pudeli eest küsitakse 3 eurot, kuid ka joogi maitse ei ole
supermarketis pakutavaga võrreldav (tagantjärgi tarkusest võib öelda, et
see ongi keldrisiidri hinnaklass...). Hea! Palun peale esimest klaasi
proual seda hääd andi Cernunnose salvest pooltosinat pudelit lisaks
tuua. Ma tegelikult ei tea, mis jumal keltidel siidritegu käsutas, kuid
kui siider peaks olema põllunduse produkt, siis on see jook vähemalt
osaliselt tema valitsemisalas küll. Kuniks proua keldris siidrit kaevab
teeme meie jaoks avatud pudelile päkad silma – esiteks see on free
ja teiseks – miks lasta heal kraamil tühja soojaks minna.
Oleme sattunud põldude vahele tähtsal hetkel – kus vähegi veel vili
võtmata, käib kibe töö, kuigi on laupäeva õhtu. Erinevalt igasugusest
teenindavast sektorist ei saa talumehed sotsialistid olla ning peavad
omi tööpäevi mitte ametiühingu, vaid Luguse (tema on siis teine kohalik
jumal, kes käsutas Päikest – nagu ma täna olen targemaks saanud)
kalendri järgi seadma. Siin-seal jäävad silma punakaks kiskuva taeva
serval taas nood imelised vahvärk-majad, mille laadseid ma varem ei ole
kohanud, õigemini ei ole osanud ilmselt tähele panna. Selline tihedatest
püstistest lattidest koostatud sõrestik on iseloomulik just Normandiale,
eelkõige selle ajaloolisele südamele –
Pays d Auge'ile (so siis
peaasjalikult pragune Calvadose ja Orne piirkond). Puitsõrestikust
karkass täidetakse tavaliselt savi (või savi ja purustatud õlgede
seguga) või savipätsidega. Reeglina täidetud osa lubjatakse valgeks,
puiduosa on naturaalne või mustaks õlitatud-tõrvatatud. Must-valge
triibutuse lõpetab tumedast kiltkivist või harvem punasest savikivist
katus. Imposantsemad on vanemad hooned, kuid sageli ka kõrvalhooned,
mille puitkarkassis ei ole kasutatud ühemõõdulist saematerjali vaid
puitu, mis parajasti käepärast: iga post, nurgadiagonaal, sillusetala
vonkleb ja keerutab omasoodu. Vanemate majade seinad on aja jooksul
vajunud: mõni sein kallutab end veidralt tee kohale, mõne seina osa
kumerdub väljapoole, mõni sissepoole, väikeseruuduliste akende read
ujuvad seinal samamoodi üles-alla, ette-taha. Fermee ornee... –
egas muidu ei laenatuks näpuotsaga noid motiive Marie Antoinette rõõmuks
Versailles's Hameau de la Reine ehitamisel...
Peale paari tundi võiduajamist kombainide ja tuubil heinapalle täis
kärusid vedavate traktoritega jõuame le Pays des Hautes Falaises 'i –
ehk siis eesti keeli Kõrge Kalju Maale. Sellest esimese mulje saame
Fecampis, küll mitte vaadetega kaljudelt vaid passimisega staudes (ok,
siin riigis siis embouteillage'ides – kellaag on vist selline).
Viimased kilomeetrid enne Fecampi laskub tee serpentiinina kõrgest
kaldaastangust mere äärde. Meie ees seilab enesetapjalikke kurve võttes
veider kolmerattaline asi – esiots näeb sel välja kui Ford T-l, taga on
vaid keskel üks ratas ja kogu see sõiduriist näeb tagant välja nagu I
ilmasõjaaegne pommitaja, mis peale hädamaandumist on kaotanud tiivad.
Selleks, et sälkoru teisele servale saada, aga kõik siinsel pankrannikul
asuvad linnakesed asuvad vähem või rohkem mõne jõe poolt panka
uuristatud orus, kulub üksjagu aega. Lõpuks, kui oleme õnnelikult
miljonivaatelise kämpa väravas, selgub, et kõik kohad on täis. Isegi see
variant, et jätame auto värava taha ja paneme telgid lihtsalt kusagile
vabale maaribale ei tule kõne alla. Küll on retseptsioonis taadil palsam
hädaliste jaoks valmis varutud:
- Minge Saint Pierre en Porti, seal on kämping. See kuulub mu sugulasele
ja seal on vabu kohti, ma just küsisin. See on väga kena küla, uskuge
mind.
Mõeldes sellele, et siider lihtsalt pagasnikus asjata veel pisut aega
soojenema peab ei ole mõnus, kuid mis teha. Veel paarkümmend kilti siis.
Camping Les Falaises on avatud, kohti on. Saame telgid kenasti püsti
päikeseloojanguks. Kui kämpa rahvusvaheline melu välja arvata, siis
oleme sattunud üsna vaiksesse kohta... St. Pierre en Port ei paista
millegagi silma – lihtsalt üks küla
La Côte d’Albâtre'l – nii kutsutakse
seda kunstnike hulgas hinnatud ligi 130 km pikkust pankrannikut Dieppe
ja Etretati vahel. Alabastri rannik on tabav nimetus – mingi
geoloogilise sündmuse käigus rebiti Britannia mandrist lahti, mille
tulemusel tekkis mõlemale poolele mitmekümnemeetrine maaliline "valgest
kivist" pankrannik. Valge värvuse andvat kaldakaljule kaltsiit, kriit ja
kips...
Meie esimese tutvuse käigus näeme pangakaljusid hoopis punasena St.
Pierre en Port asub kaldakalju peal, platool, mida siinkandis hüütakse le Pays de Caux (Caux – kriit).
Plaan süüa külakese ainumas restos õhtust lastakse kõrtsu jõudes kohe
põhja – ui musjöö, kahjuks on köök juba suletud. Mida paganat, kell on
alles üheksa õhtul! Pettunult ja näljasena teeme otsuse minna rannikule
päikeseloojangut vaatama. Kõhutunde toel leiame serpentiini kalju
jalamile ja ühel hetkel oleme päral kitsukesel klibusel rannal. Tuult on
parajasagu, õhusooja pakun, et mitte üle 15 kraadi – jope kaasavõtmine
tundub olevat tark tegu. Sellest hoolimata hullab paar kohalikku
lapsukest ennastunustavalt lainetes, papake sulejopes kaldal ootamas.
Pistan näpu vette - tundub nagu meie tiigis aprilli lõpus... st külm.
Ent vaade on majesteetlik: valkjas kaldakalju, mille päikeseloojang
punaseks maalib, rippumas pea kohal. Oleme väikeses abajas – kalju
kaardub selle ümber tekitades mulje justkui hiiglaslikust koopast. Koopa
"lael" kügelevad pisut allpool tähti mõned majakesed, mille ehitajad
need, arvatavasti puhtalt mängurõõmust, sinna allavarisemist ootama on
pannud... Jääme sinna, kuniks saabuv pimedus tagasiteele sunnib...
Asterixi stiilis majakeste vahel
|
Üles |
Les Falaises
|
Üles |
St Pierre en Port
|
Üles |
|
Fecamp
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Paneme oma laagri kokku hommikusöögile aega raiskamata plaanides leida
midagi hamba alla Fecampist. Juhtub aga nii, et jõuame külateidpidi kohe
Cap Fagnet'le ja pargime auto Notre Dame du Salut – siinse vanima
pühakoja ja kõigi kohalike meremeeste ning kalurite palvela - kõrvale.
Cap Fagnet imelised vaated on need, mille pärast Fecampi vaatama tasub
tulla. Ja muidugi palverännakule, kui uskuda legendi, et I saj pKr
uhutud siin kaldale viigipuu tüvi ristilöödud Jeesuse verega, mille
Joosep Arimatheast, olla selle tüvesse kogunud... Nii otsustame
söömaaega edasi lükata ning ette võtta jalutuskäigu mööda
kaldakalju-pealset. Kiriku kaljuse neeme tipule olevat lasknud ehitada
legendaarse viikingi Rollo (temast ehk saab kirjutada paari sõnaga
kusagil hiljem) lapselapselaps Robert (muuseas – toosama Robert oli
William Vallutaja isa), tähistamaks laevahukust pääsemist. Fecampi kirik
oli üks kolmest, mis kuninga pääsemise eest siinsele rannikule ehitati.
Palvela on suhteliselt pisike ning lihtne. Sisse astudes jäävad silma
laevade ja meremeeste pildid... Kirik oli varemete järgi otsustades
alguses suurejoonelisem, kuid tänaseks on see aegade jooksul pihta
saanud ning taandunud algse kiriku idaossa.
Alustame oma jalutuskäiku kiriku tagant mööda kaljuserva Cap Fagnet'st
ida suunas. Merele avaneb suurepärane panoraam, Fecampi pisike linnasüda
kusagil silmanurgas jääb selle vasakusse alumisse nurka. Heites pilgu
piki pangaserva jäävad silma betoonkoorikud – Hitleri Atlandi
kaitsesüsteemi ühe tähtsama kaitserajatise säilmed. Räägitakse, et
dzottide, kaponiiride ja taevas-teab-mis-mimetusega betoonmonstrumite
vahel peituvat maa sügavuses kilomeetreid tunneleid, maa-aluseid lao- ja
meeskonnaruume. Kusagilt siitkandist olevat avastatud terve maa-alune
haiglakompleks 80-le patsiendile koos kõige ravitsemiseks vajaminevaga.
Kogu see kaadervärk teenindas ja kaitses väidetavalt radareid.
Tunnelitesse muidugi niisama kolama möödauitajaid ei lubata, kuid kui
viitsiks ja oleks huvi Reichi sõjamasinat seestpoolt vaadata, saaks
palgata giidi ja neisse sukelduda. Aga piisab sellestki, et saab ronida
paari kuulipildujapesa alla – juba seal, moblaekraani valguses, võib
käikudesse eksida. Ümarapalgelised kuulipildujapesad näevad välja nagu
uued, eriti seestpoolt. Need peituvad tumehallide kuplitena kavalalt
maalilisse kaldaastangusse jäädes mandri poole jääva maisipõllu taustal
peaaegu nähtamatuks. Kõik muud betoonkolakad – radarialused, vahitornid
jms - maa peal on siiski koledasti pihta saanud ja turritavad
rusuhunnikutena astangu kohal...
Jalutame pea paar kilomeetrit piki astangut järsaku ning põllu piiril.
Taamal paistab üks suuremat sorti betoonjurakas, kuid selleni jõudmiseks
tundub, et pole meie rahvas entusiasmi. Teisalt pole Cap Fagnet'
peamiseks vaatamisväärsuseks siiski mitte II ilmasõjaaegne prügi, vaid
valge, veidralt kihiline kaldakalju, kuhu lained on siia-sinna
õõnestanud koopaid ning avausi, mis valgete fantastiliste arkaadidena
meenutavad katedraale. Fecampi 110 m kõrgune astang ei ole vahest nii
dramaatiline, kui Etretati kaljuarkaadid, kuhu meil plaan lõunaks jõuda
on, kuid lauskmaainimese silmale muljetavaldav siiski.
Esimesed kohvikud unises linnakeses, mille ukse taga lõhume, jäävad
suletuks. Et mitte raisata poolt päeva kohviku otsimiseks jääme pidama
hoopistükkis kogemata teele sattunud mäkis - mitte kaugel Abbaye de la
Trinitést – linnakese järgmisest tuntumast vaatamisväärsusest. Valik on
pragmaatiline: asutus on avatud ja selle ees vabalt parkimiskohti.
Fecamp
|
Üles |
Notre Dame du Salut
|
Üles |
60 aastane betoon
|
Üles |
Pank
|
Üles |
|
Etretat
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Etretati tuntakse La Côte d’Albâtre'l ilmselt kõige paremini tänu kahele
hiiglaslikule looduslikule "triumfikaarele" ja nende ees meres
turritavale tornikujulisele üksikule kaljule. See koht on võlunud sadu
pildistajaid ja joonistajaid-maalijaid. Viimastest rääkides: Etretati
kohta lugedes lükatakse ette kohe härrad Courbet' ja Monet'. Monet' maal
- Étretat, la porte d'Aval: bateaux de pêche sortant du port -
kaunistab isegi randa istutatud d'Avali kaljukaart tutvustavat
infostendi.
Peaaegu pool tundi tiirutame La Chaudroni küürul 1930-tel ehitatud
Notre-Dame de la Garde kiriku kõrval parklas, mis on niiviisi tihedalt
täis pargitud, mida meie ägeda uue parkimisstandardi koostajad ei oska
uneski näha: kõik mahuvad, ka maasturid, kõik saavad manööverdatud,
võib-olla läheb mõnel lihtsalt pisut rohkem aega, kusagile ei ole
joonistatud 2,6 m laiusi parkimiskohti. Et oleme sattunud siia
riigipühal – 15. augustil peetakse Neitsi Maarja taevasseminemise päeva
– siis rahvast on murdu. Tullakse ent siia selleks, et nautida vaadet.
Päikesepaistest hoolimata puhub platool üsna jäine tuul. Poeme korraks
kiriku nurga taha tuulevarju, Hele otsib kotist siidri ja topsid ning
... plopsatuse saatel soovitakse mulle ilusat sünnipäeva. Ma arvan, et
see koht on ilmselt kaunim, kus mul on õnne oma sünnipäeva tähistada
olnud. Minu ja neitsi-Maarja terviseks! Siidri kõrvale on hea plaane
teha. Silver-Eva tahavad tuulest hoolimata rannas peesitada – all mere
ääres on ka oluliselt soojem, me otsustame võtta Helega ette jalutukäigu
d'Avali peale ja selle taha.
Linnake ise lebab kaldakaljusse sopistunud lahe kaldal, mille idapoolset
otsa markeerib d'Amonti kalju (selle lähedal me siis parkimiskoha
leidnud olemegi) ning läänepoolses otsas kunstnike lemmik - d'Avali
kaljukaar - oma nõelja paarilisega. Selle taga kõrgub La Manneporte kaar
ning pisut eemal veel kolmaski kaljueend, milles samuti haigutab avaus,
eelmistest palju pisem ja lukuaugukujuline Pointe la Courtine.
Tegelikult võiks matkata veel mõne kilomeetri lääne poole, sest
väiksemaid maalilisi koopaid ning neemikuid jagub siin kirjade järgi
küllaga. Jalutame linnasüdame eest läbi mööda rannapromenaadi – rand
nagu rand ikka, ainult selle vahega, et kohas, kus Gustave Courbet' nägi
ümarakaarelist koopaust, valvab ranna üle mustjas ümarakoonuline II
ilmasõjaaegne kuulipildujapesa.
Jääme Manneporti eendi taha kaljuservale rohu sisse peesitama. Kõhuli
rohul vedeldes üritan minagi pliiatsitega kuidagiviisi seda rannikut
jäädvustada. Rohi lõhnab, mesilased sumisevad. Kõik need taimed
ümberringi on tuttavlikud: pujud, ristik, maran, tulikad, kortslehed...
suurte võsaste laikudena kitsemurakas ja kibuvitsad... Peaaegu nagu
suvepäev kusagil Ontika pangal.
Hilisel pärastlõunal leiame ülerahvastatud söögikohtades seas vanalinna
serval tagasihoidliku ilmega restorani – La Flotille. Mõte on esialgu
vaid kohvi juua, kuid krepid ja galetid naaberlauas lõhnavad nii
isuäratavalt, et tellime endalegi. Kuniks meile pannkooke meisterdatakse
longin pisut ringi ja leian poekese, mis müütab mälukaarte. Taas on üks
mure murtud...
Peale sööki laheneb nõiaväel teinegi mure – leiame Silveri ja Eva ning
samast kõrvalt ühe töökorras linna-Carrefouri. Poe niruvõitu vaikus on
olemas õnneks kõik vajalik: alla 3 eurone vein, pasteet ja muu hea-parem
puhuks, kui Deauvilles, kuhu me õhtuks plaanime end sättida, peaks
söögikohaga taas minema nii nagu eelmisel õhtul.
D'Amont
|
Üles |
D 'Aval
|
Üles |
La Manneporte
|
Üles |
Etretat
|
Üles |
|
Pont de Normandie
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Le Havrest ei saa mööda ilma, et tuleks ületada esmalt Le Havre Suur
kanal ja seejärel Seine suue. Autoaknast jätab see kõik ühe suure töise
ja soise mulje, põldude vahele ära eksinud ookeanilaevad oleks nagu
pärit mõnest absurdifilmist. Samas selleks, et see absurdipanoraam
tabada, tuleb loovutada 5 euri ja – voila – sõita ühele Euroopa
suurimatest sildadest (muidugi omas kategoorias, ehk siis vantsildade
klassis :)) – Pont de Normandiele. Sild on suhteliselt uus - ehitati
1995. a. Siinkohal on ehk paslik mainida, et juhtivaks inseneriks oli
Michel Virlogeux - sama mees, kelle "süül" on ehitatud ka ligi 12,5 km
pikkune Vasco da Gama sild üle Rio Tajo
Lissabonis. Lissaboni sild on muidugi
tase omaette, ent seegi siin loojanguoranžis trossirägastikus on
muljetavaldav ning äge...
Silmapiiri poole vajuv päike annab märku, et Honfleur jääb ilmselt
võtmata.
Konstruktsiooni ilu
|
Üles |
|
Deauville
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Deauville pidavat olema Normandia kauneim rannalinn, õigemini Normandia
kaunimad liivarannad asuvad siinkandis ning rannikut pidi edasi lääne
suunas. Siit mitte kaugel läänes peaksid olema ka 1944. a Omaha ja kõik
need muud Normandia dessandi biitšid... Kaunist rannalinnast ent on meie
esimeseks muljeks igal juhul metsik, metsik stau. Ja seda mitte
kiirteel, vaid väikestel rannast tulevatel teekestel. Kilomeetrite viisi
seisavad autod sabas oodates pääsu järgmisele liiklusringile. Inimesed
on tulnud karjakaupa randa nautima pikka nädalavahetust enne suve lõppu
ja nüüd on otsustanud korraga koju minna. Mis kellaks öösel see jant
siin ära klaarib?
Deauvillest tegi tuntud kuurorti Napoleon III poolvend Charles Auguste
Louis Joseph de Morny, kes elu siin perifeerias XIX sajandi keskel käima
lükkas. Praegune lillevanikutes linnake on turistikas mis turistikas,
kuid nunnu oma juugendlike Normandia vahvärk majakeste ja ilusa
rannapromenaadiga. Sõidame sealt kahjuks jalga maha panemata läbi, et
igal juhul oma kämpasse linnaserval kohale jõuda enne, kui retseptsioon
lõpetab.
Sisseregamine läeb meeldivalt. Saame enda käsutusse avara muruplatsi
pöetud kõrgete hekkide vahel. Viskame piknikulina maha... Veini ja
oliivide edenedes väheneb varsti sootuks soov õhtuks linna restot otsima
minna (ka hirmutab siiski nähtud stau). Seda enam, et
retseptiooni vastas asub söögikoht, mis küll ei hiilga oma edevuses,
kuid mingi menüü ning siider on täitsa olemas ja lubati lahti hoida
vähemalt pea keskööni. Peale telkide ülesseadmist võtamegi suuna
sinna...
***
Hommikul... See kämpa on mõnus. Eilne õhtu kujunes südamlikuks ja
rõõmsaks. Esiteks muidugi seepärast, et õhtusöögi kõrvale
improviseerisid tüdrukud salaja supermarketist ostetud šokolaadikoogiga
mu tähtpäeva tähistamiseks väikese peo; sain isegi nähtamatud küünlad
surnuks puhuda. Sünnipäevalaul tekitas kõrtsu staffis korralikku
entusiasmi – härra ilme järgi otsustades oleks ta varsti laulupeole
kaasa löönud, kui seda oleks kauemaks jätkunud... Kohaliku kombe
kohaselt seest mitte üliküps hakkbiifsteek serveeriti tseremoonitsemata
ja garneeritsemata, ent tagasihoidlikust visuaalist hoolimata oli tegu
hea ampsuga. Siider muidugi oli õige temperatuuriga... Nii kohvik kui
toit jäänuks tegelikult ju keskpäraseks, kui selle ettevalmistamisega
poleks toimetanud terve pere; kõik kolm põlvkonda leidsid tegevust,
asjalikult meeldivalt ning naeratades. Nautisime ilusat õhtut kuniks
ööjahedus ja langev külm kaste lõpuks sundis magamiskotti pugema. Aitäh
pererahvale! Ja muidugi spetsiaalne aitäh kallistele reisikaaslastele
tordi eest!
P.S. Muuseas täna hommikusöögiks ostet' kohv ning värskelt ahjust tulnud
croissantid täiendasid meie Carrefouri-menüüd lihtsalt
suurepäraselt.
Normandia
|
Üles |
Deauvillle
|
Üles |
Nähtamatute küünaldega tort
|
Üles |
|
Caen
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Meie tänase päeva naelaks peaks olema Mont Sant-Michel. Kui hommikul
arutasime, kuidas tänane päev võiks kujuneda, siis kaalusime esimese
stopina Bayeux',
Lisieux' ja Caeni vahel. Mind tõmbas Bayeuxi poole sealne kuulus tuhande
aasta vanune vaip sõnumitega William Vallutaja tegudest ja katedraal.
Tõmbas ka Lisieuxi poole, mis võib-olla oma vaatamist väärt
asjadega ei olegi nii eriline, kuid sarnaselt Loudres'ga on see pigem
viimase sajandi palverännakute kohaks. Kuigi ma ei ole katoliiklane, ent
siiki mingi lummus nois paikades minu jaoks on... Kuid
demokraatlikel valimistel sai valituks Calvadose piirkonna pealinn Caen.
Seda siis peamiselt kahel
põhjusel – puhtpragmaatiliselt sobis see tänasesse päeva logistiliselt kõige paremini ning
teiseks – Caen oli ju William Vallutaja kodulinn ning Chateau de Caen –
tema kants (omal ajal olnud see mingite näitajate baasil Euroopa suurimaks
kindluseks; viimase tiitli peale võistlevad muidugi mitmed, kusagilt
meenub, et ka Malborki Poolas peeti kas suurimaiks või üheks suurimaist
Euroopa keskaegsetest kindlustest). Pealegi lubasid värvilised bullad
linnuses ägedat ürdiaeda ning põnevust tekitasid ka lossis paiknevad
Normandia muuseum ja kunstimuuseum...
Oleks üleliigne siinkohal ümber jutustada karismaatilist William
Vallutaja lugu – mõni aasta tagasi ilmus eesti keelse tõlkena David
Douglase "William Vallutaja. Normannide mõju Inglismaal", millest saab
väga hea ülevaate kuninga (tuntud ka kui
William the Bastard – ilmselt
hüüdnimi siis pigem sakside vaatevinklist, mida nii kaunilt edastab
Walter Scott "Ivanhoes") elust ja tegemistest. Lihtsalt suure
kuninga kindluse
väravast sisse jalutades tasub ehk mainida, et sündis mees Caenist mitte kaugel Chateau de Falaises. Tema põhikantsiks oli aga Caeni kindlus.
Caenis ta ka suri, kabelikeses St Etienne kiriku lähedal ning, St Etienne'i, on kuningas ka maetud...
Caeni sissesõidul ootame "lahtikeeratud" silla ees, et lasta läbi
kanalile kogunenud madalapardaliste jõepargaste karavani. Linn on pika nädalavahetuse järgselt
üsna vaikne, võiks öelda, et isegi inimtühi. Parkimiskoha leidmisega praktiliselt kindluse värava ees ei
ole mingit probleemi - oleme sel hommikutunnil seal ainsaks autoks. Porte des Champsi – linnuse tänini säilinud ainsa
värava juurde - viib üle laia ja sügava (tänaseks kuiva) vallikraavi
moodne sild. Väravaehitis on uhke ja muljetavaldav, igati sobiv prelüüd
suure kuninga kindlusele. Astume väravakaare alt läbi ja... satume
hiiglaslikku parklasse... Kuidagi sõnatuks võtab. Kindlust sellisena, nagu veebist lugedes oli
ettekujutus tekkinud, ei ole! On vaid jupikesed tornijäänustest ning
linnuse uhke alusmüüri vare, mille võimsusest saab tegeliku pildi hoopis
vanalinnast vaadates. Ent süüvides ajalukku saab selgeks, et olnuks ka
sinisilmne palju muud oodata - chateau sai kõvasti pihta
juba 100 aastases
sõjas ja hiljem revolutsiooni käigus. Mis sellest veel terveks oli jäänud,
pommitasid puruks liitlased 1944. a. Ühesõnaga - tegemata kodutöö... Teeme
tiiru konserveeritud müürijuppidel. Võib vaid aimata kindluse ümmarguste
nurgatornide aluste järgi, kui ulatuslik siin see kompleks tegelikult
võis olla. Aga ega midagi muud ei adu. William Vallutaja enda maja aset
markeerib kiviplats murus. Lohutust pakuvad restaureeritud St Georges'i kabel ja
loomulikult
ilusas romaanikas omaaegne "maksukogumise peakorter" – exchequer.
See viimane iseloomustab piltlikult William Vallutajat väga hästi - tema
ilmselt suurim mõju Euroopa valitsemiskultuurile oli süsteemsus, eriti
aga rafineeritud maksukogumise süsteemi juurutamine.
Chateau de Cean
|
Üles |
Exchequeri uks on avatud. Sisse astudes leiame end avarast pikast
ruumist, mille põrandale heidavad värvilisi valguslaike ümarkaarelised
vitraažaknad. Tagasihoidlik dekoor – niipaljukest kui seda alles – on
mõnusalt robustne, kuid romaanikale omaselt ilus oma lihtsuses ja
rohmakas puhtuses. Katusekonstruktsioon on loomulikult restaureeritud või pigem
vana järgi tehtud uus – jämedad tahutud sarikad ja pennid annavad
ruumile omamoodi arhailise võlu. Mulle siin meeldib. Boonusena on
seintele üles riputatud
Francois Levalet aerofotode näitus Normandia
keskaegsetest linnusevaremetest. Terve seinatäis on ülesvõtteid Caeni
linnusest ja kirikutest. Õhupiltide järgi näib Caeni linnusevare välja
hoopis imposantsem, kui mõni hetk hiljem krudiseval kruusal jalutades.
Pisut hiljem jääme müüririnnatisele silmitsema linna panoraami. Majakatena paistavad
ühtlasest katusemerest St Etienne, St Sauveur du Marche ja Püha
Nikolause kirikutornid. Ülejäänu tundub segapuder vanast ja XX II
poolest... Linnale anti 1944. a liitlaste pommirünnakutes kõvasti hagu. Kui
uskuda turismiinfot, siis vanalinna kui sellist peale seda praktiliselt alles ei
ole. Ka St Etienne - Vallutaja viimne puhkekoht - on pisut pihta
saanud... (märkus poolteist kuud hiljem: jeerum küll - St Etienne
väärinuks palju
lähemalt vaatamist!) Silmanurka jääb esiplaanil Musée des Beaux-Arts de Caeni
kuubiline
siluett. Kuigi ekspositsioonis peaks olema üksikuid pilte päris tuntud
meistritelt eriti XVII sajandist, siis kiire arutelu tulemusena võidab
taas demokraatia, st otsus siin ja praegu muuseumitesse mitte minna.
Kahju pisut... Seejuures Normandia muuseumi vahelejätmine on tegelikult
ootuspärane,
sest põgusa luure tulemusel selgub, et enamus infost on prantsusekeelne ja seega harimata inimestele
arusaamatu.
Kiidetud keskaegse aia põhimõtetel rajatud ürdiaed Normandia muuseumi
kõrval valmistab pigem pettumuse. Minu ettekujutus
keskaegsest aiast muidugi põhineb Albertus Magnuse ideestikul ja nende
ideede visanditel, mistõttu
moodne tõlgendus sellest tundub kuidagi jaburana. Seda enam, et ka lahendus ise
tervikuna pole ei ideelt ega teostuselt teabmis heureka. lisaks on
nirusid taimi pisut hõredalt ning osad neist õnnetukestest ka
poolkuivanud.
Porte des Champs
|
Üles |
Linnuse õu
|
Üles |
Exchequer
|
Üles |
Eglise Saint Georges
|
Üles |
Caen
|
Üles |
St. Etienne. Francois Levalet näituse foto
|
Üles |
|
Chateau du Balleroy
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Chateau du Balleroy võtab vastu mõnusa päikesepaiste ja soojusega.
Jätame auto koogilõhnalisse parklasse väikese boulangerie
kõrval andes endale sisimas lubaduse pärast lossi üks koogiamps teha.
Chateaut du Balleroy ei ole valikus juhuslikult. Balleroy koha ostis
vana kiriku kõrvale (see on muuseas tänini pargi kõrval täiesti olemas)
Jean de Choisy – mees, kes Henry IV õukonda veiniga varustas. Tema poeg,
Louis III õukonnas pisut tähtsama ninana, palkas 1632. a tööle tollal
suhteliselt tundmatu
Francois Mansart i. Mansart kujundas keskaegsest
ehitisest kompaktse varabarokse kompleksi, mille keskmes asus praeguseni
muutumatult säilinud peahoone ja selle ees ühekordsed tiibhooned, mis
moodustavad auhoovi. Traditsionaalselt säilis vallikraav peahoone ümber
nii, et loss jäi justkui saarele, kuid selle ette, kõrvalhoonete vahele,
tekkis avar cour d honneur ning peahoone taha, üle kanali,
sümmeetriline regulaarne aed. Rõhutatud oli tsentraalne telg ning
hoonestuse ja aia telgsümmeetriline lahendus, mis tollases prantsuse
aiakunstis oli uudne. Seetõttu peetakse Balleroyd prantsuse klassikalise
barokkaia prototüübiks; Le Notre, töötades hiljem Vaux le Vicomtes koos
Mansartiga, arendas seda ideed seal juba edasi. Ja võib-olla on
Mansartil ka Vaux' aedade kujundamisel olnud palju suurem roll...
Chateau du Balleroy
|
Üles |
See on lühidalt siis stoori. Praegune Balleroy aed on aga hea näide
sellest, kuidas aeg ja maitsed kogu algse peapeale keeravad. Kui täna
jalutada lossi ümber, piirdub regulaaraed peenardega maja ees. Ülejäänu
võtab enda alla mastaapne inglise stiilis park. Barokkpark oma
alglahenduses on kadunud, jäänud on vaid esifassaadivaade ja hoonestuse
paigutus. Süüdi on taas revolutsioon, mille barbaarsustes kannatasid
hooned ja parkki. Peale revolutsiooni laskis tollane omanik (muuseas,
mõis kuulus kuni 1970. aastani Choisyde perekonnale, 45 aastat tagasi
müüdi see Forbesele – kes too mees on, ei vaja vist eraldi selgitamist)
pargi ümber kujundada inglise stiilis. XX sajandi algul korrastati
kompleksi Henry Duchene kavandite kohaselt, mille järgi ehitati cour
d honneuri Le Notre disaini eeskujudel hoopis sümmeetrilised
parterid. Nii kadus avar taimestuseta auhoov ning tekkis hekkaed, mille
asukoht tekitab sisse astudes päris palju küsimusi. Muuseas, Duchene
poeg Achille käis peisažistina isa jälgedes ning on XX sajandi I poolel
teinud väga paljudele barokk- ja renessansskompleksidele, sh Vaux le
Vicomte, Chateu de Sassy, Blenheimi palee, Chateau de Langeaise jne,
restaureerimislahendusi lähtudes Le Notre kavanditest ja disainikeelest.
Oma karjääri lõpul oli ta seisukohal, et suured sinivereliste lossi- ja
aiakompleksid ei ole XVIII sajandil loodud viisil tänapäeval enam
elujõulised ja vajavad säilitamiseks lihtsamaid ja vähem hooldusmahukaid
lahendusi... Tema raamat Les jardins de l'avenir võiks meie
mõisaarendajatele ses suhtes mõnikord valgustavaks teejuhiks olla.
Jalutuskäik Balleroy aedades on arvatavasti üks selle reisi tipphetki.
Esiteks muidugi ilm – tuulevaikne sulnis päikesepaiste. Kuid põhiosa
sest fiilingust loob pitoreskne park lossi taga. Mitte liiga hooldatud,
kuid parajalt, et end hästi tunda, vaated nagu Stowes või Roushamis.
Valgest marmorist Artemise või mingi muu jahilise silueti taustal
rohtukasvanud tee lõpetusel kullendab kõrrepõld värskelt veeretatud
heinapallidega. Puudub vaud lammaste määgimine või lehmakellade helin,
kuid karjaaedade ja kaugemal vilksatava elektrikarjuse järgi võib
arvata, et pudulojused ei ole siin pargis tundmatud. Leian ühe tamme alt
pingi – kokku klopsitud kaks pakku ja laud, midagi sellist mäletan
vanaema juurest kuuri kõrvalt. Pingil istudes avaneb suurepärane vaade
üle niitmata lillelise muruaasa tellispunasele lossile. Võtan pliiatsid.
Hele viskab kõrvalpuu alla rohule sirakile ja jääb varsti nohinal
tukkuma. Lihtsad asjad siin ilmas on parimad...
***
Kui mõnda suvalisse poodi astuda, siis sageli ei ole enam tänapäeval
vahet, mis maal olla – universaalsed ja üleilmsed asjad on neelanud
liiga sageli kohaliku omapära. Ent koogipood kusagil Prantsusmaa
perifeerias ei ole päris selline pood. Sisse astudes lööb ninna muidugi
lõhn – mmmm – šokolaad, karamell ja vanill... Ja siis vaade lettidele!
Kui külmkapi alumiselt riiulilt paistvad Fanta purgid välja arvata, on
siin kõik ehe ning kohalik. Võib-olla pisut rõhutatult...eee...
"pitsiline", väljapeetud ning ajatu. Koogipoe jaoks sobiva olemise ning
kehaehitusega nooremapoolne härra pakib tellitud koogid kiirustamata
mõõdetud liigutustega elegantsetesse karpidesse, kusjuures iga koogi
ümber läheb omaette võipaberist monogrammiga kotike. Kui avaldame
arvamust, et pole vaja - nagunii pistame ukse taga maiuse kohe põske, ei
morjenda – lihtsalt nii peab olema, nii on kombeks. Istume üle tänava
muruplatsi serva pingikesele laskmaks kookidel hea maitsta. Minu ekleer
igatahes on ülim, kuid teiste ohkimisest võib järeldada, et ega nendegi
rullid, pallid ja sarved ebaõnnestunud ole. Pidusööming lõpeb alles
peale seda kui oleme poele teinud peale teisegi ringi.
- Jah, palun ekleer, kuid seekord šokolaaditäidisega...
Cour d honneur
|
Üles |
Balleroy Arkaadia
|
Üles |
Park
|
Üles |
Tuvila interjöör - omal ajal koduks 50000 linnule
|
Üles |
Boulangerie
|
Üles |
|
Le Pommeray
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ühes järjekordses külakeses keeran auto otsustavalt parklasse sildi all,
millelt võib lugeda:
"CALVADOS, POMMEAU, CIDRE. La Cave du Pommeray"
Mõeldes järgnevate päevade logistikale on selge, et loodetud visiit
"päris" calvadose tehasesse ei saa teoks – teelt kõrvalepõige kodus
välja valitud viinakööki ei ole ajaliselt võimalik. Seepärast otsustame
õnne proovida siin.
Hooned ja õuepealne on tagasihoidlikud – selliseid maju ja kruusaseid
poolauklikke tolmuseid õuesid võib siin näha igal pool. Ka kõrvalhoone,
millest on ehitatud maitsmisruum, pole midagi erilist ei seest ega
väljast. Lahke daam leti taga ei oska muidugi väidetavalt sõnagi inglise
keelt, kui ta palub märkide keeles oodata ning kaob taharuumi. Mõne
minuti pärast küüditakse meie juurde vanem pikem härra, kellel
keeleprobleemi ei ole. Peatselt selgub, et oleme sattunud pisikese
tootja juurde, kelle ca 1 ha õunaaiast saadud ubinatest villitakse ca
2000 pudelit siidrit, pommeaud ja calvadosi. Sortiment ei ole
suur: siider kuiv ja poolkuiv, calvados 3 aasta vanune ja 10 aasta
vanune ja siis mõned haruldasemad vanused pealekauba ning
pommeau
– õuna või pirni oma. Vanahärra ei ole väga paljusõnaline, kuid selgitab
siiski lahkesti kui küsida midagi. Kui soovin pisut rohkem teada
tootmise kohta, näitab ta mulle fotolt puskariaparaadi moodi masinat
autokärul ja ütleb, et sellega tehakse calvadosi, muude asjade jaoks on
press ja vaadid. Näha? Hmm vaadata neid kahjuks ei saa (ja, õlgu
kehitades – mida seal olekski nii vaadata).
Samakamasin koos La Cave du Pommeray praeguse omaniku äiaga
|
Üles |
Calvados on nagu calvados – mulle meeldib selle lõhn ja maitse, kuid
pole nii suurt kogemust, et suuta anda mingeid "asjalikke" hinnanguid.
See, mida siin antakse, tundub hea. Siidriteemal tekib meil Helega
maitse üle igipõline vaidlus – kas parem on kuivem või vähem kuivem. Mu
meelest on kuiv küll väga hea – palun mõned pudelid kohe kaasa pakkida.
Minu jaoks on ent avastus pommeau. Eks seda ole tegelikult saanud
mingitel üritustel ja kellegi reisipiltide vaatamisel mekkida, kuid
kuidagi kahesilmavahele on see jäänud. "Anmetlikult" võib pommeauks
nimetada vaid Bretagnes või Normandias (vastavalt siis Pommeau de
Bretagne või Pommeau de Normandie) toodetud jooki (sarnaselt kui päris
calvados tuleb vaid Normandia Calvadose piirkonnast). Olemuselt on
pommeau noore calvadose ja toore õunamahla segu. Segu tegemiseks
vajatakse värskelt pressitud filtreerimata ja pastöriseerimata õunamahla
ning 1 aastast calvadosi. Viimast segatakse mahla sisse nii, et tekiks
15...18 vol alc segu (ehk siis klassikaliselt mahus 1:3-le). Edasi läheb
jook tammevaatidesse laagerduma vähemalt kaheks-pooleks aastaks. Kui
taadillt seepeale küsin, kas vaadid on ekstra pommeau jaoks või
kasutatakse nt vanu calvadose vaate vms, vastab härra ausalt, et ta ei
tea – tema sai oma vabriku äialt päranduseks koos vaatidega. Need on
tammest ja neid on mitmeid põlvi kasutatud pommeau tegemiseks.
Kust nad tulevad – ei tea ja pole vahet... Kui õunamahla derivaadid on
degusteeritud, valab härra välja ka pirni pommeau. Pole paha,
kuid õuna-versioon on kuidagi kodusem; tegelikult väga maitsev, pirni
oma tundub kuidagi metalsem ja võõram. Mekin veel ja tellin ka (õuna)pommeaud
kaasa mõned pudelid.
***
Kümnekonna kilomeetri pärast teeme spontaanse otsuse panna end
teeäärsesse kämpasse hakkama enne Mont Sant-Micheli minekut, et saaks
õhtut rahulikult võtta. Peale paari rumalat, kuid õnneliku lõpuga
intsidenti, mis veelkord tõendavad, et kui oled roolis, ei maksa
alkohoolseid jooke degusteerida, jääb silma Camping Mont Saint-Michel.
Keerame sisse. Kohti on. Niisiis - paneme telgid üles.
La Cave du Pommeray
|
Üles |
|
Mont Saint-Michel
Järgmine |
Eelmine |
Üles
UNESCO lehelt võib lugeda:
"Perched on a rocky islet in the midst of vast sandbanks exposed to
powerful tides between Normandy and Brittany stand the 'Wonder of the
West', a Gothic-style Benedictine abbey dedicated to the archangel St
Michael, and the village that grew up in the shadow of its great walls.
Built between the 11th and 16th centuries, the abbey is a technical and
artistic tour de force, having had to adapt to the problems posed by
this unique natural site."
Mont Sant Michel
|
Üles |
Mont Saint Michel on üks eriline saar Normandia põhjarannikul, Couesnoni
jõe suudmes. Oleme jõudnud seega Normandia läänepiirile, sest jõgi
tähistab ajaloolist piiri Bretagne ja Normandia vahel. Seepärast on
saarel läbi ajaloo olnud oluline militaarne tähtsus – seal asus gallide
kindlus kuni roomlaste tulekuni ning hiljem võtsid kindlustused üle
frankid. 100 aastasest sõjast II ilmasõjani välja on saarel olnud
igasugustes sõdimistes oma tähtis koht täita – paradoksaalselt on see
aegade jooksul aidanud kaasa Mont Sant-Micheli praeguse võluva
atmosfääri tekkele. Ent kindlustuste ilu pole siin siiski peamine, vaid
pühakoda ja klooster, mis juba rohkem kui 1300 aastat on kõiki neid
fortifikatsioone suunanud ja mõtestanud omatahtsi kõigi nende kunnide ja
kindralite ambitsioone väga märkamata...
Saare tähtsaim osis on niisiis kiriklik – kloostrikompleks
kirikuga saare keskel, mäekese tipus. Räägitakse, et 708 aastal tulnud
taevast peaingel Miikael ja käskinud kohalikul kirikupeal, so siis
Avranchesi piiskopil, ehitada saarele palvela. Pühamees ei olnud küllalt
tragi ja peaingel oli sunnitud end talle meelde tuletama. Kolmandal
korral märgiks, et peaingliga ei jamata, põletas pahane tiivuline laisa
piiskopi pealuusse näpuga augu. Seepeale, 709. aastal, alustati lõpuks
ehitusega. Piiskop sai pühakuks ning maeti palvelasse. Tema auguga
pealuu peaks olema kuulu järgi tänini vaatamiseks üles pandud Avranches
St Gervais katedraalis... Kurjad keeled räägivad, et peaingel siiski ei
tapnud meest, vaid auk tekkis käpardist kondisaagija tehtud
trepanatsiooni tagajärjel ning põhjustas sellega pühamehe surma... Oli
kuidas oli, ent palvela rajati, selle juurde kasvas pikapeale mõjuvõimas
klooster ja väike linn. Sündmus pealuuga (eeldan, et selle müstilisem
versioon) andis piisavalt alust tuhandetele võtta ette palverännak
saarele. Saart lahutab maismaast ca kilomeetrine madal meri, millest
mõõna ajal saab jalgsi praktiliselt kuiva jalaga läbi. Ent paljud
palverändajad pole aegade jooksul osanud arvestada kiire tõusuga, mis on
ilmselt väga paljudele neist saanud saatuslikuks.
Saarele rajatud benediktiini ordu klooster laienes ning täienes, ühes
sellega ehitati ja täiustati ka hooneid. Nii võib peale saart
ümbritsevate mitmest ajastust pärinevate kindlustuste ja
keskajahõngulise tillukese vanalinna nautida mitmetasandilist
kloostrikompleksi, millest leiab kihtide viisi suurepärast romaani ja
gooti arhitektuuri lõpetades pritsmetega hilisemast ajast, mil 1500-tel
sai Mont Sant-Michelist
Püha Miikaeli Ordu peakorter ning
revolutsiooniajast, mil 1791. a muudeti saar mõnekümneks aastaks
vanglaks... Revolutsioon sai otsa, kuid vangla jäi. Barbaarsus suleti
alles 1863. a Napoleon III poolt ja tagastati kirikule. Praegugi toimib
saare kloostrikompleks kloostrina – muidugi niipaljukest, kui igapäevane
turistidehord (aga see on metsik) seda toimida laseb...
Kloostrikompleksi ümber keerdub pisike vanalinn, kus omal ajal elasid
ülikud ning mille praegu on vallutanud nännipoed, kiirsöögikohad ja paar
hotelli. Allservas oli ruumi kasarmutele. Väljapoole linnamüüri jäid
kalamehed jm alamrahvas.
Täna pääseb saare juurde autoga, kuid mitte iga möödasõitja. Turistid
saavad jätta oma käru mitme kilomeetri kaugusele hiiglaslikku parklasse.
Parkla laiub poldril, selle ümbrus on kujundatud päris lahedalt
ökodisaini võtmes. Sirgete asfaltteede serva istutatud puuridade vahel
laiub looduslik aas. Põnevalt lahendatud külastuskeskuse juures asub
muuseas spetsiaalselt Mont Sant-Micheli teenindamiseks tarindatud
busside "pesa". Bussidel asub juhikoht mõlemas otsas – nii pole vajadust
neid ringi pöörata. Jõuame vaevalt parklast paviljonide juurde, kui ühe
bussi juurest juba viibataksegi.
Imposantne Mont Sant-Micheli iseloomulik siluett, mis tipneb Miikaeli
kiriku tornikiivriga, hakkab paistma juba kaugelt üle väljade. Otse
värava all seistes muutub kompleks kuidagi väiksemaks, meeletu melu
butiikide ja fastvuudi lettide ümber nõuab kogu tähelepanu. Sukeldume
õlg ees ning vaheldumisi "sorrit" ja "äkskjüsmuääd" pobisedes
kitsukesele mäest üles rühkivale tänavale. Mida ülespoole, seda rohkem
tekib inimeste vahele õhku, kloostrivärava turvakontrolli jõudes võib
silmapiirini kokku lugeda juba vaid paari tosinat inimest.
Alustame Miikaeli kiriku ümarkaareliste arkaadide varjust liikudes edasi
korrushaaval läbi hämarate kabelite, valgusküllaste palvelate,
põletavalt leegitsevas gootikas ristikäigu, mööda suureastmelisi
kivitreppe ning tuhandeist jalgadeist siledaks lihvitud põrandaid,
kohates paari elusat munka ning paarisada turisti. Akendest ja
sepisväravatega suletud ukseavadest avanevad vaated merele ja jõesuule,
vahepeal avastame end silmitsi salajase roosiaiaga... Kloostri
merepoolne, elupuude, pukspuu ja luuderohuga palistatud külg üllatab oma
massiivsuses ning suurejoonelisuses. Just hetkel, kui päikesest
üleujutatud kirjutamise saalis, kus kohalikud Läti Hendrikud omi ürikuid
produtseerisid, hakkab silinder- ja roidvõlvidest mürgistus tekkima,
satumegi kohustuslikku šoppi ja oleme taas linnas. Kloostri sissepääs on
vahepeal suletud ning päike laskunud horisondi lähedale. Linn on vähem
lärmakas, enamus aukus silmadega väsinud maadeavastajaid on kogunenud
välikohvikutesse enne transfeeribussile minekut hinge tõmbama. Meie
rahvas tahab minna avastusretkele mööda kaitsemüüri välimist külge ümber
saare, mina otsustan skitsida...
Mont St Micheli "shuttle-wagon"
|
Üles |
Bussiaknast...
|
Üles |
...ja bussi akna tagant...
|
Üles |
Cuesnon
|
Üles |
Alllinn
|
Üles |
Miikaeli kirik
|
Üles |
Kloostrimüüride vahel
|
Üles |
Peaingli karistus
|
Üles |
Parkimisala ökodisain
|
Üles |
***
Lunastanud loojangul parkimispileti (12,5 eurot!), võtame suuna oma
kämpakülakese poole hinges kartus, et järsku on taas kõik söögikohad
suletud. Aga – ei ole. Leiame juhuslikult kätte sattunud materjalist
kokkuklopsitud pereäri, kus pakutakse häid karpe ning imehead (i-m-e-h-e-a-d!) siidrit. Laskumata pikka kirjeldusse eklektilisest interjöörist
ajutise katuse all tahaks öelda vaid seda, et arvatavasti teeks meie
Terviseameti kontrolörid siin kollektiivse enesetapu. Aga kõrts on täis
kohalikke, enamus tellivad tahmunud pangega karpe, mida kannab lauale
pereäri noorim liige - Frodo näoga linalakk noorsand... Õhtu motoks
kujuneb konkureeriva söögikoha tahvlile kirjutatud mõttetera:
Frites = French fries = French-fried potatoes = chips.
***
Turvameeste agressiivne sekkumine teeb kahjuks selleks õhtuks külastajatele
juba suletud kämpabasseini juurde pääsemiseks üle aia ronimise küllaltki ebameeldivaks.
Lahkume väärika galopiga oma telkide suunas... Seega
kerge dušš, tuduklaas veini ning telki linade vahele...
Moules+frites
|
Üles |
|
Domfront
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ühel hetkel jõuab kätte aeg lõpetada hommikune piknik ning end taas
teele pakkida. Midagi ei ole teha, peame autonina tagasi ida poole
pöörama – tänasest alates on suund taas kodu poole. Arutelu valikust
Bagnoles-de-l'Orne kuurorti või
Normandia Šveitsi ja Camembert' vahel
lõpeb otsusega viimaste kasuks.
Camping Mont St Michel. Hommikupiknik
|
Üles |
Vahvärgis Domfront kerkib teele ootamatult. Tee teeb pöörangu ümber
ümarkaarelise Notre Dame de l'Eau juhatades meid järgneva sirge lõpuks
vanalinna väravasse. Domfront on üks noist maalilistest
külakestest-linnakestest siin ja sealpool Normandia Šveitsi, milles võib
kiire peatuse teha. Erilist ajaloolist sära sel kohal ei ole, ent
see-eest on säilinud paljuski traditsionaalne linnapilt. Mingit kindlat
plaani pole. Teen ettepanku kolada lihtsalt vanalinnas, et leida mõni
kohvik. Leiame aga hoopis midagi sootuks põnevat...
Saint-Julieni kirik avaneb pisikesele kohalikule Vabaduse väljakule,
mille teist serva markeerib Du Bar Normand - romantiline vahvärk-stiilis
hoone, milles asub lihtsalt joomakoht. Hoonet vaadates on selge, millest
sai inspiratsiooni (René) Goscinny Asterixi lugude piltidele taustu
joonistades... Kui Domfronti kuugeldada, siis Domfronti kohta leiab just
enim fotosid sellest sellest kõrtsust. Meie saabumisel on koht veel
suletud, sestap läheme uudishimust kirikusse. Kiriku fassaadid on
tagasihoidlikud, tegelikult ajatud. Jäädes silmitsema ornamente ning
kuusnurgal põhinevaid kiviseid seinakaunistusi kerkib silme ette
Tallinna Krediidipanga hoone või Riigikogu saal... Sisse astudes saab
aimdus kinnitust. Kuid millisel moel! Kui silmad kirikus
hämarusega harjuvad, lööb esimene mulje pahviks – nagu oleks sattunud
Hagia Sofia taskuväljaandesse. Võlvjas suur ruum kolme pisut
väljasopistuva kabeliga (need viitavad põgusalt kiriku ladina risti
kujulisele põhiplaanile, millest sees olles väga aru ei saa) on
suursugune ning omal salapärasel moel austust sisendav. Silma torkavad
neli üksteisega risti paiknevat kaart, mis moodustavad kuppelja ruumi
toestiku...
Sõbralik papi ukse kõrval annab näpu vahele inglisekeelse paberkoopia,
millelt saab lugeda, et see kirik ehitati XX sajandi esimesel poolel
tegutsenud arhitekti,
Albert Guilberti (kes ongi tuntuks saanud just
kirikuarhitektina), kavandite järgi 1924-1926 Le Mansi Püha
Julieni (Saint Julien du Mans) kabeli asemele. Vana kabel lammutati
raske südamega – juba alates 1905. aastast püüti seda korrastada, kuid
rahapuudus, ilmasõda ja lõpuks kole torm 1923. a jätsid plaanid
plaanideks. Muuseas, Püha Julien oli roomlasest usumees, kes III
sajandil pKr siinkandis tegi ristikusku juurutades imetegusid ning
pälvis sellega au ja kohustuse olla Le Mansi I piiskop. Imeteod ja
piiskopiks olemine õnnestusid nii hästi, et pühamees kuulutati peale
surma pühakuks. Tema pea olevat senini üles pandud vaatamiseks Le Mansi
katedraalis. Uus kirik jätkab traditsiooni ning hoiab au sees endiselt
Julieni mälestust. Kuid tulles tagasi betoonkaarte-koorikute juurde...
1920-tel oli selline tarind jätkuvalt innovatiivne lahendus: 20 m
laiused betoonkaared moodustavad kandekonstruktsiooni, mis kannab samast
materjalist katusekoorikut. Lakke vaadates seda aga ei taju – kaarte
ristumine tundub gooti- ja romaani kirikute kogemusel harjumatu, ent on
sellegipoolest ilus ning tundub sajanditevanune. Ümarkaarelised aknad
toetavad arhailist atmosfääri. Guilbert lähtus kiriku kavandamisel
Bütsantsist – ka infolehte lugemata oleks see üsna ilmne – võimendades
iseloomulikku atmosfääri bütsantslike interjööridetailide
esiletoomisega. Noist kindlasti jätab mõjuvaima mulje keskne
seinamaaling üles tõusnud Jeesusest, kelle poole palvetab Püha Louis,
Püha Frantsicus Assisist, loomulikult Püha Julien ja veel nii mõnigi
tegelane (nende identifitseerimine on sada aastat tagasi tehtud
vaatajale lihtsaks – iga tegelase juurde on kirjutatud suurte tähtedega
tema nimi). Kõik on jäädvustatud tuhande aasta taguse ikoonimaali
stiilis - pühad isikud maalil vaatavad sust otse läbi - see ei lase
lihtsurelikul end pilti vaadates liiga vabalt tunda – maailm on
kaheosaline ja paigas, seejuures meie (lihtsurelikud) oleme üheselt
siinpool. Ka valgus on põnev – väikestest kandilistest rõõmsavärviliste
vitraažidega akendest, mis on peidetud ümarkaareliste silluste alla,
sisse piiluv päikesekiir on pehme, suvine ja kuldne. Kõik see kokku
moodustab atmosfääri, mis tundub pildikeelest hoolimata õdus, oma ja
"töötav". Väga lahe kirik! Astun tänavale söövitades mällu kirikus
loetud lauset:
His kind look accompanies us whatever our position in the church is
and then his love is with us through our whole life...
Hargneme. Meie jalutame mööda kitsukest peatänavat linna serva poole ja
satume Domfronti chateau varemetele. Palju sellest alles ei ole,
üks sein ja nurgatornide alused. Kodus roadbooki ette valmistades
olin kindel, et selle vareme otsa me küll ei peaks tingimata tulema –
ümberringi on palju rohkem "korras" maju näha. Aga siin me olime.
Kindlus on ilmselt siiski Domfronti tähtsaim ehitis. Hoone hävis juba
Prantsuse ususõdade ajal 1574 a katoliiklike valitsusvägede
piiramislahingu käigus. Lõppes see
Gabriel de Montgomery väe
kapituleerumisega ja kuulsa hugenoti enda vangistamisega. Kuid enne seda
on siin nähtud nii William Vallutajat kui tema noorimat poega – muidugi
- vallutamas ning ülestõusnuid nahutamas. Inglismaa ajaloole mõeldes on
vast mainimist väärt, et selles lossis võttis Henry II vastu paavsti
saadikud, kes olid saadetud otsimaks lepitust kuninga ja kuulsa
Thomas Becketi, ehk siis Canterbury Püha Toomase vahel puhkenud konfliktile.
Oli selle lepitusega kuidas oli, ent piiskop mõrvati siiski Canterbury
katedraalis aasta hiljem (so siis 1170)... Nii on...
Võtan pliiatsid ja asun kivihunnikut skitsima. Hele läheb Varenne jõe
kaljust orgu nautima – Orne ja tema lisajõgede maalilised orumaastikud
ongi see, mida kutsutakse Normandia Šveitsiks.
Kohtame tagapingirahvast napilt enne koogipoodi. Kuna nad ei ole veel
kohvikusse jõudnudki, vaid on ennastunustavalt tegelenud
postkaartidega, siis võtame ühehäälselt vastu kiire otsuse teha ühed
kiired ekleerid ning eks siis vaatab juba edasi...
Domfront
|
Üles |
Du Bar Normand: pildistamine on kohustuslik
|
Üles |
St Julieni kirik
|
Üles |
Le chateau
|
Üles |
|
Camembert
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Jalutame rammestavalt soojas lõunapäikeses kallakust üles Camembert'
külakese keskuse poole. Mõte sellest, et varsti oleme kodus tagasi, kus
viimaste uudiste kohaselt on +15C ja sajab endiselt, siis püüan
salvestada iga taevaselt grillilt õhkuvat kilodžauli. Püüdsime end igal
juhul kuulsa juustu muuseumi avamise kellaajaks kohale sättida, mistõttu
lõgistame täpselt kell kaks päeval külastuskeskuse ust. Veerand tunni
pärast, kui hakkame närviliselt varbaga kive veeretama ja kahtlema, kas
täna asutus üldse avatakse, ilmub kusagilt naeratav näitsik. Piletid
ostetud, selgub, et nagu päris juustutehasesse meid ei lastagi, kuid
see-eest lubatakse rikkaliku multimeediaga varustatud muuseumis kõigest
põhjalikku ülevaadet...
...Gastronomic heritage....
|
Üles |
Takkajärgi öeldes, muuseum nagu muuseum ikka, pühendatud tervenisti
Normandia kuulsale valgehallitusjuustule. Ekspositsioon on siin üles
seatud nii, et käid justkui läbi juustukoja saades osa
valgehallitusjuustu valmimise protsessist ja samas ka ajaloost. Visates
telliseid nende kapsaaia poole ei saa jätta virisemata, et arvutis
produtseeritud saatevideod ja tekst on pop ja noortepärane, kuid mina
tundsin küll puudust päris giid-inimesest. Hüva – selle kompenseeris
pisut hilisem juustude degusteerimine ja väike siider kõrvalmajas, ent
siiski. Päris palju tekkis küsimusi, mida automaadilt kahjuks küsida ei
saa...
Camembert on
camembert'
juustu sünnikoht. Camembert' juust ei ole
lihtsalt juust vaid tänaseks kujunenud üheks Normandia sümbolitest.
Esimesena olevat kuulsa juustu valmistanud Marie Harel 1791. aastal, kes
elas tegelikult Camembert' kõrvalkülas Vimonstieris. Räägitakse lugu, et
Marie saanud retsepti ühelt Brie kandist pärit preestrilt. Muidugi, Brie
piirkond on teada oma pehme juustu traditsiooni poolest – seda on seal
toodetud sajandeid. Iseenesest on nii camembert kui
brie lehmapiimast pehmejuustudena olemuselt sarnased, kuid samas ka pisut
erinevad. Erinevus on pisut koostises, tehnoloogias, maitses,
traditsioonilise pakendi suuruses jne. Maitseerinevus tuleb peamiselt
tootmisprotsesside erinevusest, milles üks olulisemaid komponente on
kindlasti see, et brie piimale lisatakse eraldi koort, et saada
ekstra kreemine maitse. Kindlasti on oma roll ka laagerdamisaja pikkusel
(brie laagerdusaeg on reeglina pikem) ning juustu peale pehme
valge väärishallituskihi kasvatamine: camembert'l kasutatakse
peamiselt ainult Penicillium camembert'i, briel mitme
Penicilliumi-seene segu. Aga eks muidugi on ka teisi olulisi nüansse
kasvõi piima eelsoojendamisel, laabi koguses jne, mille kohta ma ei oska
tunnise muuseumiõppe peale midagi tarka kosta. Camembert juustud
said kuulsaks XIX sajandil, kui neid hakati turustama ka Pariisi ja nood
said tuntuks nii õukonnas ja sealt laiemalt aadlike seas. I ilmasõjas
jagati juustu sõduritele tasuta, mistõttu sellest kujunes ka omalaadne
rahvusluse sümbol. Ka mõnikümmend aastat hiljem aset leidnud Normandia
dessant jäädvustati sõja lõpul camembert' juustude etikettidele.
Praegu müüakse seda juustu üle ilma, meilgi võib näiteks Presidenti –
mis arvatavasti on tuntuim camembert' bränd – Konsumist osta.
Seepärast, kui räägitakse prantsuse köögist, samastatakse sageli (küll
pisut meelevaldselt) selle üks osa camembert'iga.
Camembert'd meenutab peale juustu ning vaadete hunnitutele kuldsetele
heinapallipõldudele ka õunaraks. Normandia peaks olema õunte maa.
Õunaaedu, nagu üks eestlane endale ette kujutab, teede ääres eriti näha
pole. Need on kindlasti olemas kusagil, sest siidrit ja calvadosi ometi
müüakse ning vaevalt nad neid Poola õuntest pruulivad. Seepärast tekitab
tüdrukutes elevust ühe suure õunaaia peale sattumine, mis päädib õunte
degusteerimisega. Üllatuslikult on õunad selles aias alles väga toored
ja väikesed... Kui aus olla, siis pole õunu ka poes eriti näha olnud ja
kui ka on, siis hämmastava hinnaga 5-6 euri kilo. Peaksime ju olema
õunte maal...
Kohustuslik...
|
Üles |
Camembert
|
Üles |
Camembert'
|
Üles |
Õunaraks
|
Üles |
|
Chateau de Beaumensil
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Beaumesnili lossi juurde jõuame hilisel pärastlõunal. Indialase moodi ja
väga head inglise keelt kõnelev tsikk talli improviseeritud
retseptsioonis usutleb meie päritolu kohta. Kuuldes, et oleme Eestist,
küsib, kas me räägime ka Ukraina keelt. Kohe selgub, et küsimusel on
tagamõte. Nimelt töötab lossis peale tema veel paar inimest ja neist
üks, kes muuhulgas hakkab kohe lossiköögis õpetama, kuidas tegelikult
koorekaramelli tehakse, on pärit Ukrainast. No me ikka ei räägi.
Saame seepeale 60 ha suurusel territooriumil ekslemiseks kaasa kaardi
ning ingliskeelse kulunud pabergiidi... Palun, loss on seal...
Karamellikeetja
|
Üles |
Tutvus lossi ja aiaga algab köögist. Rõõmus neiu ebamäärasele perioodile
ajaloos viitavas, kergelt võidunud kostüümis, hakkab ette valmistama
töötuba... Tema taga aknalaual ilutseb suur pungil vaagen ilmeilusate
õuntega, mõned ubinad on vaagnast jalga lasknud ja olesklevad laisalt
aknast tulvavas päikeselaigus. Sirutan käe – no lõpuks ometi Normandia
õunad! ... Ptüi! Butafooria! Plastmassist või vahast on need siin! No
milline pettumus!...
Chateau de Beaumesnil on üks väiksemaid omasuguste hulgas
Põhja-Prantsusmaal. Meie mõisatega võrreldes on see ikkagi üüratu.
Mõneti tema suurust ja tähtsust illustreerib ehk hüüdnimi – Normandia
Versailles. Samas igasugused sellised hüüdnimed on meelevaldsed ning
desorienteerivad – no näiteks kõik need mõne kanalikesega linnakesed,
mida kutsutakse Põhjamaa Veneetsiateks.... Seetõttu neist ei maksa end
lasta liigselt hüüdnimedest heidutada. Ehkki Beaumesnili lossiomanike
lugu ei ole Maarjamaalt tulijale eriti kõnekas, on samas kompleksi
loojate lugu siiski üsna huvipakkuv. Loss ehitati keskaegse kindluse
asemele aastatel 1633-1640. Kindlusest on säilinud tänini peahoonet
ümbritsev vallikraav ja tornkindluse vare. Viimase peale on XX sajandil
kujundatud jugapuu-labürint, mille all, võlvitud keldris, saavad
soovijad vibu lasta. Lossi arhitektiks olnud keegi Jean Gallard (kuugel
ei tea temast igatahes midagi). Kuid ta oli tubli, sest seda, mis
ehitusest välja tuli peetakse
Louis XIII stiili – so siis omamoodi
üleminek renessansilt barokile - harvaesinevaks ja üheks kaunimaks
näiteks Prantsusmaal. Punasest tellisest peahoone tundub pidulik ja on
rikkalik oma dekooris. Natuke liiga edev... Katus on siit-sealt pisut
järgi andnud ning pisukesed veekahjustused karniisil hakkavad ilmet
võtma. Kõndides hiljem pargis ringi hakkavad silma igal pool hoolduse
ülejõukäimisele viitavad märgid, mille kohta kahjurõõmsalt võib öelda,
et neil on ilmselt samad jamad, mis meilgi.
...Näitsik saab lõpuks gaasipliidi tööle ja alustab suhkru
karamellistamist ise samal ajal vaheldumisi inglise ja prantsuse keeles
seletades fakte lossi ajaloost, selle köögist ning köögiriistadest.
Sulanud ja karamellistuvale suhkrule kallatakse mingil hetkel rõõsk
koor. Daam leiab sahtlist vaskotstega üüratu päevinäinud
köögitermomeetri ning pistab selle keedusesse. Nüüd on kõige tähtsam
saavutada õige temperatuur ilma kupatust põhja kõrvetamata. Tõsine
toiming lukustab ka näitsiku suu, et keskenduda pruunika siirupi
segamisele. Mõne minuti pärast lõpeb kõik õnnelikult: tuli poti all
keeratakse kinni, segu valatakse plaadile ja plaat viiakse külma.
Paarikümnesuise pettunud ümina peale naerab Köögi-Kata ja toob lauale
eelmisel päeval tehtud karamelli... Jah, täitsa hea!
Daamid otsustavad minna lossi avastama, mina putkan aedadesse.
Beaumesnili lossi aiad kavandas Le Notre õpilane La Quintinie (ka tema
kohta ei õnnestu midagi rohkemat leida). Tugev kesktelg, suured
parterite alad tagaväljakul ning avar, murulappidega liigendatud
esiväljak, reedavad paljuski õpetaja stiili. Samas pole neist eriti
palju säilinud – revolutsiooni ajal hävitati park peaaegu täielikult ja
see, mida tänapäeval näha saab, on endisaegse vari, mida järgnevate
ajastute vaimus siit-sealt taastatud. Esiväljak on uhke ja piinlikult
lõigatud, samas tornivare pukspuulabürint jätab pisut räämas mulje.
Lossi otsafassaadi ette kujundatud Nelja Aastaaja (Jardin des Quatre
Saisons) ja Poolkuu aed (Jardin de la Demi-Lune) ongi ilmselt pargi
pidulikeim ja hoolitsetuim osa. Tegelikult on barokne tagaväljak oma
peegeltiigiga vaid markeeriv – hädapäraselt niidetud, teedevõrk
rohtukasvanud, kuid aimatav, avatud aasa piiravad suurte puudega
pargiosad on metsistunud ning isegi läbimatud, juba ammu pole siin
oksasaagi nähtud. Põhiruum on alles, kuid detailid kadunud – kui tuttav
pilt, nagu meie vanades parkides. Kõnnin otsejoones läbi metsa, et
lõpetada oma ringkäik ühe revolutsionääridest puutumata seedri all
skitsides...
Talli tagasi jõudes leiame ukrainlanna sõbrannaga ukse kõrval istumas,
piknikulaual avatud higine siidripudel, vinnutatud vorst ja juust.
Momentaalselt tekkiva janu kustutamiseks pöördun juba tuttava tõmmu
piletimüüja poole paludes üht külma siidrit. Hind on küll pisut kallis,
kuid kraam olevat aus ja kohapeal toodetud. Külmikut avades selgub ent
kibe tõde – viimane külm pudel on rännanud päikeseloojangut nautivate
daamide lauale. Jääb siis ostmata - +20C siider, isegi parim, ei ole
kahjuks joodav...
Beaumesnil. Cour d honneur
|
Üles |
Nelja Aastaaja aed
|
Üles |
Poolkuu aed
|
Üles |
Endine parterite osa
|
Üles |
Vana park
|
Üles |
|
Evreux
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Teel Roueni teeme hädapeatuse Evreux's – kõht on väga tühi ja siidrijanu
endiselt kustutamata. Leiame juhuslikult ja vaevata parkimiskoha kaunis
leegitsevas gootikas katedraali kõrval. Topin süüvimata pikka ning
lohisevasse (arusaamatusse) prantsusekeelse õpetusega parkimismasinasse üheeurose,
mille peale aparaat tagastab kviitungi loaga laagerdada siin järgmise
päeva hommikul kella kümneni. Järelikult on praegu parkimine juba
tasuta...
Evreux ei paista silma kuidagi ei ägeda ajaloo ega suuremate turistilõksudega.
Kirik aga, mille kõrvale ma maandunud olime, väärib siiski pisut
tähelepanu. V sajandil pKr tegutses siin auväärt
Taurinus, roomlasest
pühamees ja kartmatu "lohesõdalane", kes olnud Apostel
Pauluse õpetuse innukas järgija ja saadetud seepärast paavst Clement I
poolt Evreuxi piiskopiks. Pühamees jalutas kord paksus metsas Diana templi juures ja kohtas
kurja deemonit ehk siis goblinit. Paharet muutis end kordamööda lõviks,
pulliks ning karuks, kuid Taurinus astus talle kartmata vastu ning palve ja ristiga
pani lõpuks kolli templisse kinni. Veel enam, ta ristis käigult ka talle
templiuksel vastu astunud
paganlikud preestrinnad ning, et asi oleks lõpetatud, pani templi
põlema. Hiljem laskis ta sellele
kohale ka kiriku ehitada... See kõik oli ammu, nagu ka praeguse pühakoja
ehitus, mille vanimad osad pärinevat juba XI sajandist...
Mappinggothic.org lehel kirjutatakse:
"Evreux Cathedral is a magnifent expression of the way that a single
building can embody disparate construction campaigns over an extended
period of time. The nave arcade points back to the period of
Plantagenet-Capetian hostilities; the upper nave to the triumph of
Gothic and of Capetian France. The choir, finished in the difficult
years soon after 1300 points in many ways to S-Ouen in Rouen, while that
Late Gothic interventions, simultaneous with the completion of the nave
of Troyes Cathedral, express the remarkable recovery of France after the
Hundred Years War. The sumptuous north transept, like the work of Martin
Chambiges at Sens, Beauvais and Troyes, expresses the last triumphant
note of French Late Gothic."
Evreux' katedraal
|
Üles |
Midagi veidrat on siiski selles ehitises. Võib-olla esimesena hakkab
häirima puhtus – liivaprits või mingi muu vahend – igatahes kiiskavad
fassaadid juba distantsilt tutt-uutena. Puhas ja selge on kõik lähedaltki,
kuid silmitsedes detaile hakkad avastama, et väga palju on kadunud,
murdunud, läinud – enamus sellest võlgneb taas tänu 1944. aastale. Seda
enam hakkad igatsema taga mustunud paatina... Ent mitte
see ei ole tegelikult "probleemiks". Peaportaali ees seistes lööb järsku pildi
selgeks – häirib vasakpoolne barokne torn (AD 1631), mis muu
taevassepürgiva ja õhulise kõrval tundub kuidagi totsakas ning
ülevoolav... Mulje ei ole inetu, pigem hämmeldusttekitav...
...Ent sisse
astudes ent võtab vastu ühe ausa gooti katedraali ajatus, kollakasbeež valgus ja rahu... Töötab!
Ajatus
|
Üles |
Evreux kloostri raudmees
|
Üles |
Kui mõni aeg edasi endisaegse kloostri ristikäigu juurest jõe äärt pidi
söögikohta otsima lähme, heidan pilgu tagasi. Kui piisavalt kaugelt
vaadata siis võib äkki nende baroksete lisandustega ka ära harjuda -
siluett on peaaegu huvitav...
Peale pooletunnist jalutuskäiku leiame istekohad pubis Le Hastings. Kui
botaanikaaed poleks suletud, võiks sinna minna, kuid tundub, et peale
selle ning kiriku siin suurt midagi muud teha polegi... 1944... Baarman, kes hirmsasti meenutab
üht Eesti näitlejat, kelle nimi ei meenu, toob menüüd. Tüdrukud
pingutavad ajusid, et kõvakettalt näole mingi vaste leida. Ilmselt
põrnitseme teda pisut liiga üksisilmi, sest vähemalt mulle tundub, et
laua juurest lahkudes tahaks ta nagu kähvata:
"What!?"
Aga ei kähva, vaid toob seni, kuni me majaveini ja siidrit mekime, hoopis poolpunase rostbiifi,
friikaid ja
lõpetuseks mulle suurepärase creme brulee. See kõik kokku on nii hea, et
kaalub üles mingi pooletoobise pantomiimietenduse kõrvallauas ja ühe
sõbraliku joodiku halenaljakad kõndimiskatsed leti ees (ausõna, kõrtsus
oli ka normaalseid inimesi).
Vana hea Carrefour varustab meid kõige vajalikuga tulevaseks õhtuks
kusagil Roueni
kämpingus... Nonii, räpaste Jean d' Arci killerite linn – siit me tuleme!
Le Hastings
|
Üles |
|
Rouen
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kämping L'aubette leidmine kujuneb peaaegu värvikaks. Sõidame avatud
väravast sisse, silma jäävad kämparid ja mõned telgid ja lukus
retseptsioon. Kell näitab juba pea kümnendat õhtutundi. Jääme värava
lähedale seisma püüdes Silveri telefoniga hakata ajama mõne muu kämpa
jälgi. Olen pisut murelik, sest iga järgneva minutiga väheneb tõenäosus
mõnda majutusasutusse sisse saamiseks. Ent siis järsku tekib meie auto
kõrvale palja kõhuga Leonardo da Vinci, klähviv põrandahari nööri otsas.
Tutvume liigselt tseremoonitsemata. Taat ongi retseptsioon. Hetke pärast
juhatatakse kätte meie telkimisplats, saame teada, et soe vesi käib
žetoonidega – neid saab ta käest osta – ja maksame minnes. Au revoir!
Telke üles pannes kleebib liikumatu soe ja niiske õhk särgi vastikult
keha külge. On selge, et täna öösel tuleb äike. Arutelu selle üle,
millal see võiks juhtuda, lõpetavad esimesed vihmapiisad, kui olen just
lahti korkinud teise Evreuxist ostet chardonnay...
***
Öine padukas asendub hommikuks kerge tibutamisega. Selleks ajaks, kui
end telgist välja ajan, uudistab Päike juba pilve varjust. Kõik
ümberringi on vastikult märg, eriti telk...
L'aubiette Camping series
|
Üles |
Hommikupikniku ajal tsiteeritakse rahvusringhäälingu vähem kui kuu
vanust uudist:
"Prantsusmaa põhjaosas Normandias Saint-Étienne-du-Rouvray's võtsid
kaks nugadega relvastatud meest kirikus viis inimest pantvangi ning
tapsid rünnaku käigus preestri. Politsei tegi kurjategijad hiljem
kahjutuks..."
St Etienne du Rouvray, koht, kus niisiis metslased elatanud preestril
kõri läbi lõikasid (sisuliselt Roueni eeslinn) jääb linnulennult meie
kämpast viie-kuue kilomeetri kaugusele. Jutt läeb paratamatult sellele,
kui palju on maailm viimase paari-kolme aasta jooksul muutunud. Kui
hakkasime paarkümmend aastat tagasi (auto)reisidel käima, olid Euroopas
piirid, kuid enne Leedu piiri ja peale Saksa piiri turvaline. Vahepeal
olid ainsaks probleemiks vaid Poola pätid ja Leedu rahanäljas võmmid ja
piirivalvurid. Nüüd on piirid vabad, kuid kahjuks vaatad iga vähegi
tõmmumat mantlis kuju kahtlustava pilguga - järsku on hõlma alla
kinnitatud mõned pulgad dünamiiti...
Pargime auto Corneille lütseumi ette arvates ekslikult, et pisut allpool
kõrguv sihvakatorniline kirik ongi Roueni katedraal. Joome kohvi mingis
Itaaliale viitava nimega tagasihoidlikus kohvikus kirikuesise platsi
teises servas ning imetleme vaadet kirikule: ruumi on piisavalt, kogu
see leegitsev gootika pääseb imehästi mõjule. Kohvi kõrvale pisut kiriku
lugu... See on üsna tagasihoidlik: alustati ehitust XII sajandi algul,
kuid 100 aastane sõda tuli vahele ja nii valmis kirik alles XV sajandil.
Nagu kombeks siinkandis, korralikult pihta anti ikka taas II ilmasõjas,
kus pommitamistel hävis suur osa fassaadide rikkalikust dekoorist.
Viimasest hoolimata on see kirik tõeliselt ilus! Imestunud ning
pettunud, miks pühakoda suletud on, teeme tiiru ümber selle. Figuurid,
ornamendid, aknad, finiaalid, veesülitid jne, jne – lihtsalt vaimustav!
Isegi, kui siin-seal haigutavad portaalidel ja orvades ja karniisidel
murtud servadega tühimikud või vaid aimata seda kirge, millega nood
kaunistused valminud on. Kusagil jalutuskäigu keskel komistame järsku
viikingiaegse ruunikivi otsa. Ei – seda pole siia toonud Rollo mehed.
Niipaljukest, kui kivi alla kirjutatud prantsusekeelsest tekstist aru
saada võib, toodi see siia 1911. a Taanist, kingitusena kelleltki
kellele, kellegi-millegi mälestuseks, auks, meeleheaks. Veider...
Kui mõni hetk hiljem läheme Helega raamatupoest linnakaarti hankima,
jään vist üsna lolli näoga müüjannale otsa vahtima: küsimuse peale, miks
katedraal suletud on, saame vastuseks, et ei tea, miks kirik kinni on,
kuid katedraal on lahti – sinna on mõnisada meetrit astuda. Pisut
pahurat pominat ja mõttetööd kaartidega ja tõde ilmub päevavalgele –
olime väisanud
Püha Audoini klooster-kirikut (Saint-Oueni). Algne
palvela sel kohal oli pühendatud Peetrusele, kuid VII sajandil, peale
seda, kui piiskop Audoin siia põrandaplaatide alla sängitati, kujunes
nimi vaikselt ümber. Audoin, muuseas, Theoderic III nõustajana ja
usukirjamehena oli merovingide ajastu üks kohalikke silmapaistvamaid
riigielu kõrvaltegelasi...
St Ouen
|
Üles |
Rue Damiette
|
Üles |
Jalutame Rue Damiette'il läbi äärmiselt meeldiva Normandia vahvärgis
vanalinna, eesmärgiks enne päris katedraali vaadata üle ka üks teine
Roueni gootika "kohustuslik" punkt - Saint-Maclou kirik. Vältimaks oma
näpukeste kulutamist, tsiteeriksin siinkohal Linda Elaine Neagleyd (The
Flamboyant Architecture of St.-Maclou, Rouen, and the Development of a
Style. Journal of the Society of Architectural Historians Vol. 47, Nr.
4, detsember 1988, artikli sissejuhatus):
"The construction of St.-Maclou after 1432 revitalized architecture
in Rouen and Normandy for the next 90 years. Both the patrons and the
architect played a significant role in the emergence of this new style.
The architecture has been attributed to the Parisian master Pierre
Robin, but the stylistic evidence based on a unique vocabulary of forms
suggests that the St.-Maclou master was trained in the Norman Vexin and
had a knowledge of architecture of Germany, Flanders, and central Europe.
The parish church was also modeled on several monumental features found
at the cathedral of Rouen including the interior and transept elevations,
the lantern tower, and the western porch. This ambitious project,
undertaken by the merchant class families of the parish during the
English occupation, reflects both a desire to assume the duties of the
old orders of the city and a conscious rejection of contemporary
English-influenced architecture constructed during the occupation."
Võrreldes just väisatud St Oueni kirikuga on Maclou väike ning vanalinna
majade vahele sulav. Väiksuses peitub minu jaoks ka tema peamine võlu:
esifassaadi mõjukaimaks osaks on hoopis kaunid tammised keerukalt
nikerdatud uksed, ent muidugi ka pitsise vahuna lainetavad vööd
peaportaali tagasiastetel...
St Maclou
|
Üles |
Rouen on vana linn. Siin, Seine kaldal, asus suur külake juba enne
roomlaste tulekut, kuid viimaste käes muutus see Gallia provintsi
suuruselt teiseks linnaks. Roomlasi peaks meenutama siin kusagil ka
mälestused termidest ning amfiteatri asukoht Jean d'Arci tänava ääres
(põhimõtteliselt Roueni Kunstimuuseumi kõrval). Rotomaguse – nii
kutsusid linna roomlased- amfiteater oli provintsi kohta üsna vinge,
mahutades ca 25000 külastajat (lihtsalt võrdluseks, et Verona amfiteater
– mis oli Roomale oluliselt lähemal – mahutas "vaid" 30000
pealtvaatajat). Merovingide ajal sai Rouenist peale legendaarse kuninga
Clovis I surma Franki riigi lääneosa –
Neustria - pealinn. Ent eelnevast
olulisem on fakt, et 841. a kinnitas Rouenis kanna viikingipealik
Hrolfr,
ehk siis Rollo, kellest sai hiljem Normandia I valitseja (hertsog) ja
kelle järeltulija neli põlve hiljem oli William Vallutaja. Normandia
hertsogite lugu sai alguse sellest, et toonane Prantsusmaa kuningas
Charles kinkis Rollole Roueni ümbruses Seine kallastel maavaldused, et
niiviisi viikingeid lepitada ja kaitsta omi valdusi rüüsteretkede eest.
Rouenist sai Normandia pealinn, kuni William Vallutaja selle sadakond
aastat hiljem Caeni kolis. Rouen aga säilitas oma administratiivse
tähtsuse – sisuliselt koordineeriti maksukogumist ja paljusid muid
riigiasju siit. Tänu soodsale asukohale Seine ääres oli Rouen pikka aega
Prantsusmaa tähtsamaid jõesadamaid, kuhu said sisse tulla ka merelaevad.
Seepärast äri õitses ning linn sai lubada endale mitmete kirikute ning
ühe Prantsusmaa imposantseima katedraali ehitamist. 1204. a vallutas
Philip Augustus Normandia, sh Roueni, ning liitis vallutatud alad taas
Prantsusmaaga. Amfiteatri kohale laskis ta aga ehitada endale lossi -
Château de Roueni. Viimasest on alles torn, kus hoiti kinni Jean d'Arci
(ehk siis täna Tour de Jean d'Arc). Jean'd Arcist ja Saja-aastasest
sõjast ma siin küll kirjutama ei viitsi hakata, kuid mainida tuleb, et
kindlasti on Jean'd Arc linna turismi vapiloom ja tänase linna brändingu
üks alustalasid. Mitte kaugel katedraalist, avati aastake tagasi Jean d
Arci interaktiivne muuseum, mis pidavat olema linna üks
tippvaatamisväärsusi. Kõnnime sellest isegi mööda, kuid mu kallid
reisikaaslased ei ole mõttest sinna sisse kiigata eriti vaimustatud ja
nii seame sammud katedraali poole. Linnaajaloo teema lõpetusema võib
välja tuua, et kuni I ilmasõjani oli linna käekäik suhteliselt rahulik,
"õitsev " ja stabiilne, kui välja arvata ehk see, et ususõdade ajal oli
see kant siiski üsna sündmuste keerises. Halvimad ajad saabusid XX
sajandil ja neist halvim - kui mitu korda ma siin reisil seda juba olen
öelnud - 1944. a, kui liitlased linna, sh katedraali, traditsiooniliselt
keskaega tagasi pommitasid.
Rue Saint-Romain
|
Üles |
Roueni katedraal on Prantsusmaa kõrgeim – kõrgeimaks punktiks olevat
mõõdetud 151 m. Seega siis teine "kõige-kõige" katedraal siin reisil.
Kogemata kombel Saint-Romaini tänavalt minnes ei satu me mitte Monet'
valguse jäädvustamise katsetustes poolt 1894 a. mitmekordselt kuulsaks
maalitud peaportaali ette (hallides toonides versioon on muuseas
vaatamiseks täiesti olemas Roueni Kunstimuuseumis), vaid siseneme
tagasihoidlikust küljeuksest. Majesteetlik ja oma piilarikimpudega vägev
ning aukartustäratav! Kisseljas pimeduses joonistuvad akendest
sissetulvavad valgustriibud nagu akvarellil. Pisut nagu sünge, hämar...
Tatsume ringi leides altari tagant terve plejaadi skulptuure, mis
kujutavad endast erinevaid pühakuid – nood pärinevad kiriku pihtsaanud
osadelt ning on konserveerituna siia üle seatud. Teeme peatuse Richard
Lõvisüdame tagasihoidliku sarga ees. Minu jaoks natuke arusaamatu on
see, et sargas olevat ainult tema nimele mõeldes rüütli tähtsaim osa –
süda, muud kehaosad on laiali maetud Saumuri, Chinoni ja Limousini. Siia
on maetud ka Rollo (muuseas, siin võttis kuulus viiking vastu ka
ristusu) ja tema poeg –
William Longsword. Kui korraks veel ajalukku
põigata, siis ehk olulisem on see, et kirik ehitati sellele kohale juba
IV sajandil ja järkjärgult on seda laiendatud. Kui võtta siia kõrvale
mõni Roueni katedraali kirjeldus, siis mainitakse uhkusega aastat 769,
mil kirikut olevat külastanud Karl Suur isiklikult.
Roueni katedraal: esimene puudutus
|
Üles |
Piilarid
|
Üles |
Pühakute rivistus
|
Üles |
Cathédrale
Notre-Dame de Rouen
|
Üles |
Katedraalist väljudes jalutame laisalt musta-valgetriibuliste lääpas,
kuid äärmiselt maaliliste, Normandia stiilis majakeste vahel kuulsal Rue
du Gros-Horloge'il – väidetavalt Prantsusmaa vanimal jalakäijate tänaval
– Jean d' Arci tänava poole, et külastada Roueni kunstimuuseumi - Rouen
Musee Beaux Arts, mis olevat üks Prantsusmaa rikkalikuma
impressionistide koguga muuseume. Teel leiavad daamid
makrooni poe –
saan nii minagi ükskord maitse suhu sellest jahuta tehtud küpsisest...
Kui Hansalinnades tehti martsipani, siis prantslased olid kavalamad,
lasksid munavalge vahtu, lisasid pisut mandlijahu ja – voila! Isiklikuks
lemmikuks Rouenist saigi klassikaline mandlimaitseline makroon. Kallis,
ent see-eest tõesti maitsev!
|
Rouen Musee des Beaux Arts
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Musee des Beaux Arts
|
Üles |
Muuseumisse sisse astudes tabab peale kirvevõitu piletihinna meid ka
positiivne üllatus: avatud on 2016. a aprillis üles pandud ajutine
ekspositsioon "Scènes de la vie impressionniste". Eestikeeli siis a la
"Pildikesi impressionistide elust". Muuseumi püsiekspositsioongi lajatab
paljude suurkujudega läbi ajaloo: Velasquez, Van Dyck, Poussin,
Gericalult, Fragonard, Delacroix, Courbet', Monet', Corot'... jne, kuid
impressionistide eraldi näitus on nagu rosinaks tordil. Seejuures kogu
"raskekahurvägi" on esindatud alates Manet'st ja Renoirist ning
lõpetades Sisley ja Modiglianiga. Ägedaks teeb ent näituse see, et
pildivalikus on pildid, mis iseloomustavad kuidagi kunstnike
elamist-olemist läbi nende kaasaegsete ja sõprade pintslitõmmete...
Minu isiklikuks avastuseks ning lemmikuks jäid kolm pilti-emotsiooni.
Neist esimene –
Delacroix' autoportree XIX sajandi algusest... Tean seda
pilti raamatutest, kuid lives... A2 suurune või pisut väiksem,
tume-tume, mille keskelt vaatavad sind läbitungivalt silmad. Teine
lemmik... naljakas, taas autoportree...
Degas' autoportree koos Evariste
de Valernesiga... Ent selle näituse absoluutseks lemmikuks ja avastuseks
mulle endale oli Jean Léon Gérôme'i "Pierre et Jean Gérôme, père et fils
de l'artiste sur le seuil de sa maison de campagne". Seletamatu,
tavaline hetk, kuid kuidagi liigutav. Ahjaa, muidugi – oleks peaaegu
unustanud. Enne lahkumist, tulles romantistide juurest, purskan naerma
juhtumisi ühte senikülastamata nišši sattudes
Modigliani autoportree ees
– see on peale XIX sajandi alguse siirupit mõnusalt terav. Ahjaa... Veel
üks emotsioon ning taas inimene, sedakorda portree
Jaques Villonilt, kes
kunagi 1920-tel on jäädvustanud üht skulptorit, Arthur Bulardi. No
lihtsalt.... võluv ja väga värviline, äge! Kumbki nimi ei ütle mulle
tegelikult eriti midagi, ent lahkudes tean, et Villonil saab olema
kindlasti koht mu peas mu oma isiklikus galeriis...
Leon Jules Lemaitre. Le Pont Corneille a Rouen temps de pluie (1891)
|
Üles |
Jean Léon Gérôme. Pierre et Jean Gérôme, père et fils de l'artiste sur
le seuil de sa maison de campagne
|
Üles |
Jaques Villon...
|
Üles |
***
Silver on meid muuseumist tagasi oodates autos kenasti välja puhanud ja
kutsub tegudele. Leiame torkavast tundest kõhus inspireerituna
kohe mingi söögikoha peaaegu parkla kõrval. On hiline pärastlõuna; koht
tundub olevat populaarne tiinekate seas. Menüüd vaadates selgub kohe ka
tõde – ruulivad burks, kebab ning friikad. Silver-Eva lähevad välja
kindlapeale ning tellivad "klassikalise", meie Helega võtame tseersari
salatid. Varsti selgub, et klassikaline ei ole viga – no raske on
friikaid ja steiki pekki keerata, kuid nii halba tseesari salatit pole
ma vist veel enne saanud. Et halba maitset suust pühkida, tellin
pealeampsamiseks lihtsalt kausitäie lisandita kebabiliha...
Roueni punane
|
Üles |
|
Pariis
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Olen taas Pariisis!...
Sissesõit Roueni poolt meie hotellini – Bel Oranger – praktiliselt Gare
d' Lyoni kõrval, kujunes nagu linnaekskursiooniks. Äratan tagaistmel
tukkujad, kui paistma hakkab La Defense. Paar pöörakut ja möödume
Montparnassi "pilvelõhkujast"; pööre paremale ning vaade paremale –
Seine! Taamal Eiffeli torn (issand-jumal-võta-hoogu-maha-pildistan!!!!)
...kohe peatume foori taga Champ du Marsil, esiplaanil karussell ja
tagapool seesama Eiffel, mis enam kaadrisse ei mahu. Ent siis edasi...
Oh, Invalides, vaadake, Pont du Neuf! Ja seal – Cite saar, Jumalaema
kirik... ! Jeerum, vaata üle jõe on Louvre! Pööre vasakule, edasi...
veel Place de la Bastille ... Ja olemegi kohal. Kuidagi väga õnneliku
juhuse läbi leiame ainukese parkimiskoha Rue de Bercyl, vaid paarisaja
meetri kaugusel hotellist (olin valmis parkima juba kilomeetri kaugusele
maa-alla)... Hea uudis on see, et võimegi auto siia jätta hommikuni...
Peale seda, kui Hele teeb ideaalse ämmaboksi, viskame autost nähtavalt
kola peitu, haarame kaasa kogu öösel märjaks sadanud telkimisvarustuse
ning veame end hotelli.
Kisub sajule. Meie toaaken avaneb II korruse sisehoovi, otse akna all
asub mingi abihoone värvitud plekkkatus. Hele ronib aknast välja, et
riputada vihmaveetorude ja kliimakompressorite külge kuivama meie
hommikul ligumärjana kokku pandud telki. Vaeseke näeb ära hulka vaeva,
kuniks ponnistusi päädib edu. Siis aga avanevad taevaluugid ja algab
padukas. Fisako laheneb lõpuks sellega, et meie telgi "naha" üks ots
kinnitub teleka antennikaabli otsa ja teine duššisegisti külge. Küll
kliimaseade kuivatab...
Miks mingeid normaalseid konkse seina külge pole pandud!
|
Üles |
Mida teha Pariisis ühel õhtul? Mul on olnud õnne Pariisis käia kordi
varemgi, sestap tahan vaid külastada vanalinnas üht vana head
kreeta-kreeka restorani – Souvlaki Athina. Ent et mu reisikaaslastest
50% pole üldse Pariisis olnud, ja 25% olid siin oikuipaljuaegatagasi,
siis tuleb välja mõelda kiire programm. Ok... Metroosse.
Nii... pooljuhuslikult Louvre püramiid ja Väike Triumfikaar, kiire pilk
Tuilleries' aeda. Siis jalutuskäik ning peatusevahe metrooga ja
Jumalaema kirik... siis sööma ja peale seda Triumfikaar ning Tour
d'Eiffel... Rohkem tõesti ei jõua...
Pariis, Pariis!
|
Üles |
Restoranis Souvlaki oli kohal vanem päss, kes eelmisel kahel korral, kui
siia erinevate inimestega sattunud olen, keerutas grillvardaid. Mulle
meeldib see koht. Kuidagi mõnus on mõelda, et mul on Pariisis oma väike
lemmikrestoran... nagu XL Pelmeni Riias. Siin on kuidagi alati õdus,
nagu poleks Pariisis, vaid hoopis kusagil Delfis või Matalas... Ja taas
- tulek siia õigustas end. Õhtusöök kujunes maitsvaks ning äärmiselt
meeldivaks. Kas tulenes see tellit' veinikannudest või millestki muust,
kuid enne arvet tõi vanahärra meile lisaks kannutäie külma majaveini –
maja kulul. Kohe meenus jälle Kreeka... Lahkudes küsib Hele taadilt,
kust täpsemalt ta Kreetalt pärit on. Seepeale läheb mees rõõmsaks, viib
meid kaardi juurde ning näitab üht väikest kohakest idarannikul.
Kahetsusega nendime, et seal me ei ole käinud, ent justkui kogemata
lipsab seepeale Helel suust, et vot, olime Heraklionis ja meie lemmikus
seal sai resto nimega Peri Orekseos.
"Ma tean seda kohta! Tean väga hästi!",
hüüab taat... Ning hakkab seletama õhinaga, milliselt tänavalt kuhu
tuleb minna, et see kiiremini kätte leida. See on põnev hetk.
Seletamatult soe ja sõbralik. Kõrtsust lahkudes ütleb Eva , et tahtnuks
kõrtsmikku kallistada...
...Souvlaki
|
Üles |
Gaulle plats...
|
Üles |
Charles de Gaulle plats õhtuhämaras uduvihmas meenutab üht õhtut 2007.
aastast, vaid selle vahega, et kaare otsa ronimiseks on juba liiga hilja
– maja on juba suletud. Selle-eest Eiffeli torn on avatud. Kui öös
helendava torni tipuprožektor Austraalia bulvaril puuvõrade vahelt
paistma hakkab, ei kujuta ettegi, et pool tundi hiljem sinna otsa ronin
(ok lähen lifitga). Mul on olnud õnne Eiffeli all käia kordi, kuid mitte
kunagi pole jätkunud kannatust sinna otsa minna, enamasti jubeda
"leivasaba" tõttu, mis alati torni all on. Ja alati on olnud ka muud elu
torni all piisavalt... Kui nüüd Eiffeli Karusselli juurest üle tee
läheme, olen hämmingus: tornialust piirab kõrge võrkaed,
kuulipildujatega onklid kolmekaupa jalutavad rahulikult selle ümber.
Torni all, kus vanasti elu kees, praktiliselt enam mitte kedagi ei ole.
Põhjus ilmselt peitub ranges turvakontrollis - paljud, kes seal õhtuti
niisama hängisid, ei viitsi seda ilmselt enam läbima hakata. Peale minu
enda ja mu seljakoti põhjalikku läbiotsimist teatab ülikonnas turva
viisakalt, et oma veinipudeliga ma sisse ei saa. Olgu. Lähen põõsa varju
ning villin kalli Bacchuse anni ümber kahte veepudelisse. Uuesti
turvakontrolli. Mehe poolest, kes mind enne tagasi saatis, saanuksin
seekord sisse, kuid värviline daam tema kõrval palub resoluutselt
näidata ette pooliku veepudeli... Peale vedeliku nuusutamist saadab ta
mind käskiva viipega tagasi värava taha küsides sarkastiliselt, et kas
ma teda tõesti nii lolliks pean. Ja mina tobu mõtlesin, asi on
klaaspudelis... Kolmas katse on see-eest õnnelik: naisterahvas on
parajasti hõivatud kellegi läbiotsimisega ning mees, kes juba enne kogu
seda spektaaklit irvitades oli jälginud, ei viitsi ilmselt teist
veepudelit nuusutama hakata.
Konstruktsiooni ilu
|
Üles |
Pariis peopesal
|
Üles |
Otsus minna torni sünnib spontaanselt. Järjekorda ei ole. Ostame piletid
ja lifti poole. Ja siis satume uude turvakontrolli. Neil härrastel on
ägedam mänguasi – pirakas röntgen. Minu salavein neid ei huvita, küll
aga taskunuga. Nad paluvad selle kotist välja võtta ja prügikasti
visata. Ma ei ole sellega nõus – lihtsalt 70 eurot prügikasti visata,
üks juba jäi Sri Lankale. Kehitan õlgu, võtan noa ja ütlen kaaslastele,
et mingu üles, enne kui viimane lift läheb, ma ootan neid torni all.
Viskan koti õlale ja astun putkast välja. No kui pole ette nähtud... Ent
enne kui väga kaugele jõuan, hüüab üks turvadest mind tagasi, palub noa
koti põhja ära panna ja lubab lifti peale... Merci beaukoup!
Aga tasus minna üles. Hilisõhtune linn linnulennult lummab alati ja
lummab ka siin. Naerame ja joome sissesmuugeldatud veini...
Pisut hiljem anname jalgadele tuld, et jõuda metroosse, Bir Hakeimi
peatusesse. Pean pöialt, et jõuaksime ilmselt ühele sel õhtul
liikuvatest viimastest rongidest. Enne maa-alla sööstmist jään kuulama
korraks mõnusat afro-etno-bluesi, mida üks must mees tugimüüril istudes
elektrikidraga tinistab. Viskan rõõmsalt mõned mündid, öeldes, et mulle
meeldib ta muusika (mõtlen seda ka tõsiselt) ja küsin, kas ta on Malist.
Ei – saan vastuseks – Kamerunist. Lehvitan ja torman teistele järele...
Kui Pariisi metrooliine vaadata, siis 6. liin, minnes Eiffeli juurest
Bercy peatusesse, on päris paras jupp minna – praktiliselt tuleb
poolkaares teha maa all tiir peale pea kogu Pariisi südameosa
lõunapoolsele küljele. Silver-Eva, kes terve õhtu on olnud üsna elevil,
vajuvad täiesti tühjas metroovagunis väsinult ja vaikselt istmele. Me
oleme ka väsinud, kuid ei lase siiski tujul igaks juhuks langeda. Tõmban
ninna seda metrootunnelite õlilõhnalist sumbunud õhku vaadates, kuidas
ümaraseinalised peatused riburadapidi aknast mööda vilksatavad. Lahe!
Nii hea on jälle siin olla! Ma olen õnnelik!
...Will I see you tonight
On a downtown train
Where Every night its just the same
You leave me lonely
Will I see you tonight
On a downtown train
All of my dreams just fall like rain
All upon on a downtown train ...
Tom Waits. Downtown Train
Hilisõhtune...
|
Üles |
|
Dammartin
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Pariis jääb äkki seljataha. Sattununa kuidagi magistraalidele näeme
kohvikuid puuridade taga tänavate ääres, kuid alati tundub nende juurde
jõudmine kuidagi hirmus ületamatu liiklusristsõnana. Mingil hetkel liiga
madalal autokatuse kohal hõljuvad lennukid annavad märku Charles de
Gaulle'i lennuväljast ja juba olemegi taas kuldsete kõrrepõldude vahel.
Et kusagilt midagi hamba alla saada, keeran otsustavalt esimesse
linnakesse, millesse suunavidad näitama hakkavad. Dammartin, õigemini
Dammartin en Goele... Inimesed liiguvad, elu nagu käiks. Midagi ekstra
siia vaatama tulla ei ole, kuid süüa vast ikka antakse. Ent kui hakkame
söögikohta otsima, siis selgub, et kõik kohvikud-restod on veel
suletud... Prantsusmaa... Aga õnn saabub ka meie õuele... Niisiis
naudime siiski varsti pargipingil I ilmasõja monumendi ees turuplatsi
äärsest boulangeriest ostetud võileibu, croissante ja kohvi.
Keegi mööduv koerajalutaja vaatab me seltskonda naerusui ning soovib
südamlikult head isu...
Dammartin, kohvi ja croissant
|
Üles |
|
Marle
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Mõnikümmend kilomeetrit enne Belgiat teeme peatuse. Tuleb leida
supermarket, sest kodus ootajatele on siiski ju vaja midagi kaasa osta
ning ka tass kohvi ei teeks paha. Pargime auto keskusse. On pärastlõuna,
kuid kedagi eriti liikumas ei ole. Vana ja väärika telliskiriku kõrvalt
leiame tillukese linnaväljaku, mida ehib I Maailmasõja monument. Platsi
ääres siiski mingi elu käib – avatud on pitsarestoran. Ka meenub, et
juba Belgiast hangitud postkaardid on ikka saatmata. Kus neid ikka
mõnusam täis kirjutada oleks, kui tilgakese kohvi kõrvale restoranis.
Sisse astudes lööb ninna hõrk pitsalõhn. Leiame endale vaevaga laua
inimestest pungil saalis. Veerand tunni pärast leiab higine ning
lõõtsutav kelner aega ka meie jaoks. Kui ta kuuleb, et me süüa suurt ei
taha, vaid ainult kohvi ja võib-olla midagi vaid näksida, teatab ta, et
kui me pitsat ei telli, siis kohvi ei saa – selline on reegel. Ja
pitsaga läheb aega....ee... tsirka tund. ...Prantsusmaa jääb
Prantsusmaaks... Kelner kappab minema, Hele kirjutab kaardid (endistest
klientidest ikka veel koristamata laua taga) lõpuni. Astume pisut
hämmeldunult tagasi linnaplatsile. Postkasti leidmine ei ole probleem –
paistab siitsamast aknast üle platsi. Ent kelneri moka otsast juhatatud
teise kohviku (kus ka lihtsalt kohvi pidavat olema võimalik saada)
otsimine on piinarikas ning mõttetu, sest leides osutub see suletuks.
* * *
Ka linnaservalt leitud supermarket ei ole oma leti lühidusega eriti
suurem asi, ent mingeid maiustusi, pasteeti, juustu, veini jm saame
siiski ostetud – kui paremat edaspidi teele ei jää, siis päris tühjade
kätega enam ka pole.
Marle
|
Üles |
|
Chimay
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Heinapalliralli
|
Üles |
Belgia tervitab üle piiri vuravate hiiglaslike heinapalliveokitega ja
mõnusalt künkliku maastikuga... Kohvi ja kohvikõrvast šokolaaditrühvlite
ning ülimaitsvate ekleeride näol leiamegi lõpuks hoopis Belgiast,
Chimayst. Chimays võiks peatuda pikemalt, linnakeses vaaritatav
samanimeline (ja väga hea) õlu on saadaval ka meie parimates kõrtsudes.
Vähemalt mööda sõites jättis põneva mulje ka Chateau de Chimay, millest
kohvikut otsides siit- ja sealtpoolt mööda keerutasime, kuid jäägu lugu
sellest teiseks korraks: ajalugu, mis siin maanurgas maailma on muutnud,
ning õlletraditsioonid nõuavad ilmselt eraldi ekspeditsiooni...
Chimay trühvlid
| Üles |
|
Epiloog
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ärkasime kunagi keskpäeval kodus omas voodis. Mõnus! Auto vedas siiski
Eestisse välja, kuid ma kardan, et peale selle 5 liitri õli, mis viimase
1500 km peale mootorist läbi käis, hävis ka nii mõnigi närvirakk. Iga
järgneva riigi piiril arutasin mõttes, et kui nüüd peaks lõplikult saba
andma, siis keda kannataks juba järgi kutsuda, kellele helistada...
"Aga kui kõik ausalt ära rääkida", pean alustama sellest, kuid sadakond
kilomeetrit peale Saksa piiri viskas kapoti alt suitsu üles. Esialgu
mõtlesime, et tossab mõni kõrvalauto, kuid kui ühes Westfalia pensukas
kojamehe vedelikku juurde kallasin, siis kärsanud õli hais, mis kapoti
alt tuli, tegi ärevaks. Käivitades hakkas põlema ka mootorituli. Mootor
seisma ja kapott üles. Õlivarras näitas alla miinimumi. Loomulikult ei
ole õli ostmine Saksamaa kiirteeäärsest pensukast mingi lõbu – liitri
eest küsiti 40.- eurot! Aga mõeldes eesseisvale teele ja sellele, et me
ei teadnud, kui suur see leke on, siis ostsin tervituseks kaks liitrit.
Startisime. Muremõtetega jäin tagaistmel tukkuma...
Paarsada kilti hiljem järgmises peatuses ütles Silver, et siduriga on
jama – libiseb, kui järsult gaasi panna... taevas teab, kui kaugele
sellega saab. Õli oli vaja juurde kallata... Ja nii see sõit läks:
kontrollisime iga 100 kilomeetri tagant õlitaset ja püüdsime sõita
sidurit võimalikult vähe kasutades-libistades.... Valga piiripunktis
taas õli juurde kallates (sedakorda juba head "odavat" Statoilist
lunastatud õli) tundsin pingelangust – siit saab koju igal juhul. Hele,
kes selle hetkeni polnud suutnud silmatäitki magada, suikus hetkega ja
hakkas nohisema... Ühesõnaga, öösel vastu kolme parkisime maja ette õli
ja siduri kärtsahaisu saatel. Odoka järgi oli läbitud 6105 km...
Takkajärgi tarkusena saan öelda, et selle autoga Hollandi piirilt
Eestisse välja vedamine oli ilmselt ka Taevaisa kingitus. Probleemide
põhjuseks osutus purunenud väntvõlliotsa tihend, mille vahelt jooksis
õli sidurikorvi... Jah, aga eks õnne peab ka olema! Ent oli ka
kaotusi... Camembert'st ostetud camembert Eestisse aga elu ja
tervisega välja ei vedanud – on ka ilmselt liigselt kuuma saanud, haiseb
nagu juust või pisut hullemini ning kõlbab ilmselt veel pitsakatteks...
Oktoobris 2016
Tartu
Via Baltica
|
Üles |
|
Lisalugemist
Eelmine
|
Üles
Brügge. 2be in Brügge Beerwall
|
Üles |
|
|
