Pariis, Pariis...

 Provence 2023 | Burgundia 2023 | Nizza-Monaco 2010 | Normandia 2016 | Pariis 2007  |  Lisalugemist  | Tagasi (reisikirjad)

Isaga draakonil. Dagö
 

Jardin des Tuilleries

24.08
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Otsustame minna jalgsi esiti Luxembourg'i lossini ja sealt siis Rue de Seine'i pidi jõe äärde. Tänavad on rahulikud, hiljutisest vihmast märjad, rentslis vuliseb mööda graniitkive pisukest sodi kaasa vedav vihmaojake. Hetkel isegi paistab mingi ime läbi lillasse pilvelaama tekkinud praost Päike – kohe läheb mõnusalt soojemaks – kuid Luxembourg'i aiast väljudes varjutab taeva hall pilvealune. Tibutab... Olen siin reisil nagu turva ja teejuht ja ...lapsevanem. Mul on olnud õnne ja võimalust olla enne tänast siin linnas päris mitu korda. Ma ei saa öelda, et tunnen Pariisi – see oleks ülbe ning ambitsioonikas ja pealegi ka vale, kuid ma oskan lugeda metrookaarti...

Ning ehk on varasemast kogemusest-mälestustest siiski ka mingi abi meie käikude suunamisel. Just suunamisel, sest Liisal on selge tšekklist ja ettekujutus, mida ta kindlasti näha ja katsuda tahab. Jah. Pariis, Pariis...

Oh non rien de rien
Oh non je ne regrette rien
Wenn ich ihre Haut verließ –
der Frühling blutet in Paris...

Ma üritan jätta oma eelarvamused, ootused ja pettumused omateada ja välja kraamida pudemed, mida ma tean, et üritada luua tausta, seoseid, et näha ise ja näidata asjade paremat poolt. Kui sageli sõltub elamus, mälestus, mulje valgusest, kellaajast, meeleolust, veini kogusest... Teine asi on maailmanägemine, mis minul, minuvanustel, on hoopis midagi muud kui neil, kes saavad mõne aasta pärast päris inimesteks. Ma ei räägi mingist klišeest teemal teismeliste kasvuraskustest, vaid sellest, et Liisa-ealised on kasvanud uues ajastus ja näevad asju läbi hoopis teistsuguse prisma, mis, ma julgeks arvata, on sageli palju julgem, tolerantsem ja avatum.

Olime Cite saarelt ostnud mõned postkaardid, et need kohe teele panna – siiras usus, et järsku jõuavad enne meid pärale – ja nii seisame mingi kaaristu all Rue de Rivolil arutades, kas minna kohvikusse või Tuilleries' aeda. Teen selle päeva kõige rumalama otsuse – käime aias ära ja siis vaatame mõne kohviku, kus kaartidele kirjutada. Saame vaevalt tänava ületatud, kui hakkab jälle sadama. Metsikult. Pistame jooksu Arc de Triomphe du Carrousel'i poole, et kaare all varju saada. Ja loomulikult saame peaaegu läbimärjaks. Kohe selgub ka, et triumfikaared ei ole tegelikult rahvarämpsule vihmavarjuks ehitatud: tuul tuiskab läbi kaarealuste ning piserdab jämedate piiskadega kõik üle küljelt. Kõige rajuma sajuhetke ajal ilmub kusagilt must mees vihmavarje müütama...
 

| Üles |

Viipan keebi lehvides Concorde'i platsi väravas Le Notrele mõttes toosti ja hakkan kuju ees keepi kuivaks saputama. Champs Elyseele jõudes oleme endiselt poolest saadik läbimärjad ning kingad pudruks muutunud Tuilleries' aia sõelmeteedest võikalt sopased. Keepidest on küll olnud mingi kasu ja tuulevari, kuid Pariisi augusti kohta harjumatult külm tuul teeb olemise ebamugavaks. Poed, kohvikud, poed, turistid. 10 euri eest jäätis ning kohvi...

Champs-Elysees

| Üles |

Montmartre Triumfikaarelt

Arc de Triomphe

| Üles |

• #parisinfo

• #luxembourg_palace

• #ile-de-la-cite/

• #champselysees

• #arc-de-triomphe

25.08
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

| Üles |

Nad oleks vahepeal päris tüütud, kui poleks üht imerohtu – eesti keelt. Vastan viisakalt, et aitäh, minge kuu peale ja võib-olla teine kord... Enamus müüjatest läheb podisedes järgmist potentsiaalset ohvrit otsima.... Peale ühe. Särasilmne lühike härra astub võluvalt naeratades teele ette ning soovib mu girlfriendist pilti joonistada – olevat modelliks loodud. Selle peale ütlen, et vabandust, aga ta on mu laps. Härra on pisut üllatunud ja külvab mu siis üle komplimentidega minu noorusest. Ja siis tuleb taas ülevoolav jutt, et milline oleks tema rõõm küll Liisat joonistada. Küsin siis, kui palju maksab...

| Üles |

Hiivame end videviku hakuks kesklinna tagasi. Liisa tšekklist on tänaseks tehtud, mina tahaks üles leida ühe kreeta söögikoha – "Souvlaki" - , kust eelmisest käigust on väga head elamused. Metroost väljudes on aga esimeseks suunaks siiski Jumalaema kirik, kuid rohkem huvist selle taga oleva tasuta WC vastu... Kuna juba seal oleme, otsustame skitsida Pont Neufi, ent peatselt algav sadu teeb sellega poole pealt omad korrektuurid.
 

Vihmases laternatelaigulises pimeduses metroojaama poole kõmpides pressib Liisa kauguses sädeleva Eiffeli siluetti vaadates mult välja lubaduse ühel õhtul sinna pimeduses minna. Hotelli jõudes on kellegi töökad käed kõik korda teinud, isegi teksad viikepidi kokku pannud, kuigi ma hommikul palusin adminni toa koristamisega vaeva mitte näha.

Cite vaksal

| Üles |

• #musee-orsay

• #toureiffel

• #Eugène Burnand

• #Joseph Pennell

26.08
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Täna on olnud suuresti päev Versailles' tähe all. Alustasime hommikut kohvi ja croissantiga ühes päikeselises hotellikõrvases kohvikus (Le Marijan on selle koha nimi vist). Sinine pilvitu taevas on peale neid kahte vihmapäeva väga teretulnud. Seepärast nautisime täiega nii jalutuskäiku Les Gobelins'i kui RER-i sõitu läbi hommikupäikeseliste eeslinnakeste Chatelest Versailles' jaama. Liisa naudib RER-i eriti, sest erinevalt metroost, kulgeb see enamasti maa peal.

Versailles' on tegelikult ju vägev. Olen siin maeitea – kuuendat korda (isver!), järelikult ikka peab mindagi olema, mis siia tagasi toob. Skitsin kiiresti Liisat oodates piletikassa juures esiväljakul ja mõtlen isekeskis, kas Latona purskkaevu restaureerimine on juba lõppenud. Peahoone taha jõudes selgub, et ajutise installatsioonina on peahoone taha paigutatud üks kõverpeegel ning Latona purskkaevu ette suur peegelsfäär. Apolloni purskkaevu esisele muruplatsile on aga istutatud mingi esmapilgul täiesti jube korup nimega "Dirty corner". Kui sfäärid oma peegeldustega on nii ja naa ja natuke harjudes isegi võib neis mingit pointi näha, siis roostes hiiglaslik mudane pasun, millele on pandud juba ka hüüdnimi – queens vagina (räägib iseenda eest) - Versailles's, peateljel...!?  Igatahes see monstrum tekitas ohtralt vastukäivaid mõtteid ning küsimusi. Kindlasti oli briti-india kunstnikul, kes selle asja tegi, mingi oma suur mõte. Või on tegu brittide sarkastilise huumoriga naabrite aadressil. Ei tea. Tean, et kindlasti rikkus see mu jaoks põhiasja, mida alati Versailles's imetlenud olen – Suure Kanali vaate! Teisalt satume Bosquet de L'étoile' s ühele hiiglaslikule punasele kuubile, mis suletuna sellesse piiratud ruumi on päris lahe, õigemini, bosketi üldist mahajäetud ilmet arvestades pigem isegi tervitatav. Seega ei ole mu krititsism õigustatud vormi suhtes – pigem on "queens vagina" asukohavalik (minu jaoks) ebaõnnestunud.

 
Samas – meil oli suurepärane päikeseline ilm jalutuskäiguks, üheks mõnusaks krepipeatuseks ja paariks skitsiks. Natuke kahju oli Liisast, sest osa boskette on üldse suletud, purskkaevud ei tööta (vähemalt tänasel ennelõunal) ning tundub, et majandussurutis sunnib koonerdama ka lilledega. Ei saa aga mainimata jätta Liisa vapustust juba esiväljaku mastaape ning muidugi piletisaba nähes. Korduvalt kuulsin teda aga ka hiljem, pargis, ohhetavat siin ja seal nii lossi ja pargi suurust imestledes. Kui tagasi väravasse hakkasin minema, kahetsesin hõõrunud kannale mõeldes, et ei taibanud rentida pargiga tutvumiseks elektrikäru...

 
Hilisel pärastlõunal seadsime end linna tagasi. Mul oli korraks tahtmine taaskohtuda Parc Andre Citröeniga, ent RER-i aknast selgus kurb tõsiasi, et purskkaevud ja tiigid on tühjad – seega pole sinna mõtet aega raiskama minna. Kuna aga Liisa tšekklistis oli "must be" nimekirjas muuhulgas Le Grande Arche, siis otsustasime barokimürgitust tasakaalustada La Defenses.

| Üles |

Teeme tiiru. Place de la Defense pihustub kõrghoonete vahele. Mida kaugemale, seda vähem inimesi ja seda ulmelisem see keskkond on. Nagu mõni Stanislaw Lemi tulevikulinna kirjeldus... Place de la Defense koos Esplanade Du Genera de Gaulle'ga moodustavad hiiglasliku tasapinna, mille servas kõrguvad hiiglahooned tasakaalustuvad platsi avarust ja vastupidi, plats tasakaalustab hoonete mahte. Meeletu perspektiiv tekitab tunde üheltpoolt piiritust avarusest, hooned on justkui kulissid – nagu mäed - ja nende tegelik suurus on petlik ning ei ole üldse oluline. Hoonete vahele jõudes oled aga äkki eksinud "suurte" maailma. Mitukümmend korrust klaasi pea kohal litsub vaimu vastu maad. Pisukese jalutuskäigu järel tahaks kiiresti Place la Defensele tagasi.

Loojangu eel läbime Louise Micheli treppidel igasuguste pudi-padimüüjate kadalipu ning jääme pooleks tunniks treppidele panoraami vaatama. Rinnatise ääres seisab keegi baretiga vanahärra ning mängib akordioniga šansoone. Tundub nagu oleks ta välja hüpanud "Amelie'st" või "Allo Allost"... Igat värvi tüübid üritavad taas kõigile kõike müüa, eriti agarad on Heinekeni müüjad, kes tiirlevad ümber inimeste jääkülmi õllepudeleid viibutades nagu mesilased. Taevas on roosa-sinisetriibuline. Homsele mõeldes ei tõota see ilmselt midagi head, kuid hetk on ilus. Meenutan, kuidas pisut rohkem kui aasta tagasi siinsamas seda panoraami skitsisime... Ent fluidumi lõhub mingi karvane tegelane, kes seab üles kidra ja mingisuguse kõlari ning hakkab viljelema rämedat italopoppi 1980-test. Halvasti mängitud 1983 a. San Remo võidulaul on kohutav... põhja keeratud nõrk võimendus ja üle lastud plärisev kõlar on loomulikult iile täpiks. Akordionimäng ning plekine elektrikitarr segunevad mingiks segaseks painajalikuks kakofooniaks, mida siin-seal lõhestavad vigases inglise keeles üleskutsed osta külma õlut. Kui ma oleks üksi, siis ilmselt selle kohutava heli vaigistamiseks oma kõrvus ma ostakski õlut, ent nüüd ajame end püsti ning üritame Sacre Coeur'i sisse piiluda.

| Üles |

Valge kirik on vaikne ja mitte ülerahvastatud, sest jumalateenistus on käimas. Kui eelmisel korral siin sees käisin, pidi endale küünarnukkidega teed tegema. Seisatame korraks ukseavas aupaklikult. Pildistamine on keelatud ja seepärast ahmin pühakoda silmadega. Minu ümber aga klõpsuvad siin-seal telefonid. Isegi nii palju ei ole inimestel austust, et oma shutter vaikse peale panna. Klõpsivad ja mölisevad – lihtsalt piinlik. Ja siis astud trepile ning näed seda vanakuradi karja seal taevas teab mis keeltes röökimas, kanepit tõmbamas, õlut joomas ja müümas, põõsasse kusemas – kohas kus Püha Denis – Pariisi kaitsepühak - märtriks sai, pühakoja ees... Ja seejuures mitte surnud, vaid elus püsida üritava pühakoja ees... Ju siis on see vana hea Euroopa ühes oma kultuuri ja usuga ikkagi otsa saamas... Hilisema vahemärkusena öeldes – kui ülejärgmisel päeval Botaanikaaia kõrval mošee juures käisime, siis ei olnud seal ühtegi õllemüütajat näha. Eks koht pole muidugi nii atraktiivne turisti jaoks ka kindlasti, kuid see teataval määral näitab ka kõigi nende Prantsusmaa asumaadest sisserändajate üldist suhtumist, meelestatust, pühaks pidamist – Allahi palge ees ei sobi õlut müüa, sellist võimalust isegi ei kujutata ette...  Erinevalt meist, kes me oleme oma usu kaotanud või maha salanud või seda häbeneme, on neil see olemas ja see ühendab, annab neile toe. Ja kurb on seejuures, et nad võtavad selle suhtumise meilt endilt, selle kuidas me suhtume oma enda traditsioonidesse, mida on peetud aastasadu oluliseks ja mille üle me nüüd järsku naerame. Tjah... Euroopa suurimaks ohuks pole kummipaadiga ülemere ujuvad põgenikud ega vene karu, vaid "mina" kaotus...

| Üles |

Teeme tiiru Montmartre endises kunstnike linnaosas, lihtsalt jalutame ja vaatame turististuffi täis poekesi ning maandume lõpuks Rue du Mont Cenis treppidel, et joonistada. Saan oma skitsiga enam-vähem ühele poole, kui kusagilt ilmub pilusilmne turist, kes heas inglise keeles uurib, kes me oleme ja mida teeme. Vastan. Ta räägib, et on Taiwanilt, ise kunstnik ja talle meeldib skitsida, metroos, inimesi, hästi kiiresti. Vaatab ja kiidab meie visandeid. Siis järsku uurib ta, kus on siin küll see kunstnike linnaosa, kus kunstnikud tänavatel ja kohvikutes istuvad ja tänaval maalivad? Näitab mingist raamatust fotot molbertiga kunstnikust kusagil tänaval... Viipan ebamääraselt treppidest ülespoole ja ütlen, et mingu üles või vasakule või paremale ja ongi kohal. Ja siis ta ütleb kuidagi vaikselt ja üllatunult, et ta on selle juba siin kõik läbi käinud ja ei ole leidnud – meie oleme esimesed, kes midagi nagu teevad ja ei ürita kohe seda talle ära müüa. Kuidagi nõutuks võtab see. Otsides la belle epoque'i... See akordionimängija võib-olla... Aeg on edasi läinud. Ka Pompidou keskus ning Louvre püramiid on juba eilne päev. Siiski daam Taiwani saarelt otsib taga kadunud maailma, sest seda lubati tema reisijuhis... Ah või mida mina Pariisist tegelikult tean, pealiskaudne veini- ja siidriturist. Ilmselt on see siiski nähtamatu kihina ka kusagil olemas ja ilmselt ka leitav, kui siin olla ja pikemalt elada, ent võib-olla see ei ole nii otseselt vahakujuna kandikul serveeritud nagu turistijuhendid kuulutavad. Siin kusagil on ju ka "Amelie" maailm :)... Pariis on võluv ikkagi koos oma turistide, mustade ja punastega AD 2015. Jäägu mulle mu uus mull. Aga see mõte, kui olen selle sabast juba kord kinni saanud, on vabastav... Seepärast, kui Sacre Coeuri ette treppidele uuesti maha istume, naudin täiega seda õhkkonda. Baretiga akordionimängija jätkab endiselt kõigutamatu rahuga šansoonidega. Italo-disco vend on püüne vabastanud, selle asemel astub üles trio, kes mängib omi versioone Zeppelinist, Hendrixist ja piitlitest. Need lood kõnetavad siiski rohkem, kuigi ka nende kõlar pläriseb. Kui nad teevad pausi, kostavad unelevad lõõtsahelid... Ja siis hakkab üks Pavarotti kiriku ees täie häälega aariaid üürgama... Ha-haa-haaaaa... Täielik hullumaja! :) Täielik...

Saabuvas pimeduses lõpuks metroosse astudes selgub häiriv fakt, et Stalingradi jaam on remondis ja 4. ning 5. metrooliini liiklus seetõttu Gare d l'Estist linna piiri poole pea peal. Enne kaardil nii lihtne liikumisskeem osutub pea pooleteist-tunniseks ekslemiseks jaamade vahel enne, kui oma ajutises kodupeatuses – Les Gobelins's maha astume ja sammud Monoprixi varude täiendamiseks seame.

Square Louise Michel

| Üles |

• #chateauversailles

• #grandearche

• #square-louise-michel

• #belle epoque

27.08
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Ärkame selle peale, et meie hotelli tillukesse sisehoovi langeb taevast kuu normi jagu vett. Damn! Pakime keebid ja soojemad riided kaasa (no ma omast arust tulin soojale maale – teksapluus on seetõttu kõige karmim riietusese, mis kaasas...). Hotellist vaevalt sadakond meetrit eemal asuvasse kohvikusse jookseme läbi korraliku vihma. Kohvi ja croissant... Keegi vanaproua lippab mööda tänavat laperdava vihmavarjuga – muidu on tänav peaaegu tühi. Mustvalge postkaardivaade... Hall vihmane hommik Pariisis.

| Üles |

Louvre's oleme kohal suhteliselt varakult. Ei tea, kas kellaajast või halvast ilmast, kuid järjekorda üllatuslikult praktiliselt ei ole. Suure osa piletikassade poole ruttavast rahvast moodustavad vihmavarjumüüjad... Liisale on taas pilet tasuta. Tüütuks teeb see, et mingi veidra regulatsiooni järgi asub kottide jaoks mõeldud pakihoid ühes ja vihmavarjude jaoks mõeldud pakihoid teises Püramiidi otsas. Topime siis märjad vihmavarjud kotti – ikkagi mingi ajaline võit. Juba veerand tunni pärast nuiame muuseumi töötajalt, kuidas otse Vana-Egiptuse osakonda pääseb. Muidu nad siin riigis küsivad iga liigutuse eest raha, kuid tundub, et muuseumites saab siin olles vähemalt laste pealt kokku hoida.

| Üles |

...Ca poole viie ajal astume püramiidi alt välja. Terve päev – nagu arvata oligi. Rohkem mina küll ei jaksa. Loomulikult ei ole me kõike läbi vaadanud, kuid Liisa tšekklist on enam-vähem tehtud. Va ehk flaami ja madalmaade kunstnikud, kelle ekspositsioon oli remondiks suletud. Liisa tunnistab ausalt, et ta kujutas Louvre'i hoopis väiksemana ette. Isegi jalad on sest tatsamisest päris väsinud. Kuna Louvre piletiga saaks samal päeval ka Delacroix' muuseumisse, siis küsin Liisalt, kuidas sellega on. Lähme? Saan kindlalt eitava vastuse põhjendusega, et nagunii juba terve toatäis tema seinasuurusi maale on vaadatud, sh La Liberté guidant le peuple – aitab ehk!

Pariisi Pantheon on mu jaoks olnud tundmatu maa. Millegipärast otsustasin 2007. a, et see ei ole eriti põnev koht ja tõmbasin selle nö nimekirjast maha. Tegelikkuses on see päris muljetavaldav varaklassitsistlik kirik, eriti selle kolonnaadid kiriku sees, kuid loomulikult ka kuppel ja korintose orderis majesteetlik portikus. Muidugi jah - hetkel mitte kirik, vaid Prantsuse parimate mausoleum. Ent algselt siiski kirik, mille Louis XV laskis 1744-45 luua Jacques-Germain Soufflot'l. Soufflot ise ei näinud kiriku valmimist 1790. a – selle viis lõpule tema õpilane Jean-Baptiste Rondelet. Soufflot' loomingu tippteosest sai ka tema viimane puhkepaik. Kirikuna on see ehitis saanud toimida vaid mõned lühikesed episoodid oma eksistentsi jooksul – kõigepealt aastakese peale valmimist, mil revolutsionäärid otsustasid selle muuta mausoleumiks. Paar korda hiljem on seda püütud taas kasutusele võtta kirikuna, kuid lõppeks on see mausoleumiks jäänudki.

 
Küsin väljudes juhatust lähima metroopeatuseni – paarsada meetrit jalutamist ja peaksime jõudma Cardinal Lemoine jaama. Sealt on veel mõni peatus ja oleme hotellis. Nii läheb. Teel metroopeatusest hotelli haarame Monoprixist head paremat ning õhtutunnid mööduvad muljeid kirja pannes mulle veini ja juustuga, Liisale šokolaadi, maasikate ning jäätisega. Pistan nina korraks poole üheksa ajal siseõue, kui ilm on leebunud, järsku lähme kolama – kallab endiselt. Minu suureks rõõmuks hakatakse ühelt kanalilt näitama prantsuse keelde dubleerimata High Plains Drifterit... Westerniklassika...

Hotel Aladdin. Nature morte

| Üles |

• #louvre

• #pantheon

• #saintetienne

28.08
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Jean Nouvel. Philarmonie de Paris

Päev algab ahjusooja croissanti ja kohviga taas üle tee kohvikus. Meid mäletatakse ning oma mandi saamiseks viipame vaid laua suunas, kuhu istume. Liisa tšekklistis on järgmine koht La Villette. Mitte niivõrd park, vaid teaduskeskus. Tal on andmeid või ettekujutus et see on midagi meie Ahaa sarnast. Ma olen päris skeptiline, kuid ei hakka pidurdama. Tean, et suurt keskust ümbritsev endisaegne kultuspark 1990-te keskpaigast on, varasemale kogemusele toetudes, kõvasti alla käinud. Andre Chemetoffi bambusaed, mis mind kunagi võlus oma heli- ja veelahendusega on kahjuks tänaseks muutunud varjuliseks põie paneku kohaks, mujal pargi äärealadel on asjad üsna ligadi-logadi. Teaduskeskuse osas mul mingit ettekujutust ei ole – lihtsalt ei ole leidnud senini põhjust sinna sisse minekuks.
Metroost väljudes satume praktiliselt peasissepääsu juurde. Ega anta meile sellelgi korral põhjust – pool hiiglasuurest kompleksist on suletud remondiks ning mingit osa, kust võiks siiski sissepääsu aimata, piiravad kollasetriibulised lindid ning seal askeldab millegipärast politsei. Peegelbasseinid hoone ümber on tühjad – pool selle koha visuaalsest efektist on seega nagu lõigatud. Õnneks on Geode. See hõljub salapärasena ning kutsuvalt ikka vee kohal. Nagu ma hakkan aru saama, siis ka Liisat on neti vahendusel just võlunud see läikiv pall. Olen Villette'i sattunud kordi ning Geode'i pildistanud siit ja sealt mõeldes alati – mis seal küll sees võiks olla? Aga iga kord on kuidagi plaan läinud nii, et pole isegi sattunud sinna kohta, kust võiks kerra sisse saada. Otsustan, et seekord peab Suure Palli saladus lahenema...

| Üles |

Sisse astudes meenub kohe mitu aastat tagasi Villette flaier, kus tegelikult oli Geode saladus ju avalikustatud – cinema. Ent mingil põhjusel polnud jõudnud see info ilmselt ajus vajalikesse kohtadesse pärale ja nii seisime nüüd päratu palli suhteliselt mittemidagiütlevas fuajees imestledes Geode'i maketti. Jah, see on päratu sfääriline kino. Ühe seina äärest leiame kogu Geode saamise loo – kahjuks peale piltide ei mõika suurt midagi, sest tekst on (ootuspäraselt) prantsuse keeles. Sel ajal kui Liisa nina puuderdab uurin asja ühe kauni särasilmse daami käest, kes on piletimüüja, tõlkesüsteemide laenutaja ja kohvikupidaja ühes isikus (kolm letti paiknevad küll ruumiliselt väga erinevates kohtades ja ta teeb märkimisväärseid akrobaatilisi etteasteid kõiges korraga samal ajal kohal olla püüdes). Et jah, on kino – IMAX -, pilet on üüratult kallis (Liisale siiski poole hinnaga) ning 5 minuti pärast stardib film Suurest Austraalia korallrahust. Lõpetamaks teadmatus, ostan piletid ning tõlkesüsteemi. Sõidame eskalaatoriga kuhugi üles ning mõne hetke pärast vahime ammulisui ringi: oleme Suure Palli sees, selle koore all! Ma pole ealeski üheski sellises kinos käinud. Liisal, tõsi, on mingi aimdus ja kogemus IMAX-iga, sestap talle ei avalda muljet pilt või pildi kui sellise edastamise viis, kuid kino ise küll. Seame end peaaegu selili mugavatesse tugitoolidesse... algab! Jah! Vaade liigub pea kohal ja külgedel ja ees ja... pöörad pead... oled selle sees. Ülikorralik heli ja superkujutis. Ok. Pilt tegelikult ei ole päris see stereo, mida prillid peas näeb, ent panoraamvaadetes suutsin küll ära unustada, et lösutan vaid tugitoolis... Lihtsalt äge...

| Üles |

Teeme tiiru pargis – see on paremas seisus kui kartsin, kuid mis peamine - Liisa on siiski rahul ja vaatab huviga Tsumi 20 aasta vanust disaini. Mis peamine - jalgratas on omal kohal :)! Jõlkumine teeb näljaseks. Sel ajal, kui Liisa üritab aru saada, miks endise Villette raudteejaama esisele platsile on mingi hiiglaslik täispuhutav mehike installeeritud, avastan esmalt kohviku, kus kunagi ammu sain elu kalleima kohvielamuse ning üle tee poe, kust poolteist aastat tagasi leidsin sushit ning veini. Otsustame poe kasuks. See pood tahab nagu olla vist pisut edevam tavasupermarketist. Igasuguste peente (ja ka suht kalliste) snäkkide, valmis salatite jm hulgast suudame valida karbitäie hakklihapalle meenutavaid asju ja šokolaadipudingi. Mina leian endale veel siidri kolmpaki, Liisa rahuldub hommikul kaasa võetud mandariinimahlaga. Leiame päikeselise pingi ja ennelõunane pidusöök võib alata. Falafel... Jah muidugi – midagi taolist me ju kunagi Emiraatides ka sõime ja kui tõsiselt järgi mõtlen, siis sealgi seda ollust ju kuidagi nii nimetati. Ühesõnaga – unusta liha! See asi näeb välja nagu lihapall, kuid tehtud on kikerhernest vm sarnasest. Ega ta maitse ei olegi halb, kuid kui eeldad liha ja saad hammustades midagi, mis maitseb nagu oamaitseline keeks (kusjuures seest "ristlõikes" heleroheline), siis paraku ei suuda esmapilgul sellest täit gourmet' elamust saada. Juurde pandud hummusest kastmelaadne asi on aga aus ja küüslaugune. Igal juhul saame nende asjandustega kenasti hakkama, vaid üks pall kukub minu kobistamisest tuvidele. Hoopis teine asi on puding. Esimene mulje on, kui hauganuks tüki tahket šampooni... Õnneks on mul siidrit, millega koleda magustoidu jube järelmaitse alla loputada.

| Üles |

Paneme end tunniks maha Hotel de Ville ees. Päike külvab platsi üle kuldse keskpäevavalgusega. Purskkaev selja taga pladiseb. Leiame koha ühel pingil ning liitume teiste olesklejatega. Skitsime... Olen avastanud peene tindipliiatsi võlud ja katsetan. Satun laternapostidega nii hoogu, et tekitan neid oma pildile kogemata rohkem, kui vana raekoja ees kunagi on olnud.

| Üles |

St Eustache on peitunud Forum Les Halles' tellingute taha. Juba mitu aastat transformeerub siin endise turu kohal kaubanduskeskus. Kui uskuda kavandeid, siis saab see vast juba aastakese pärast üsna ulmelise ilme. Hetkel ei ole veel küll peale kraanade ja munakollastes vestides ehitusmeeste siin midagi põnevat. Siiski on põnev see, et kaubanduskeskus mingis osas "katakombidena" maa-all tegutseb – nagu seda varsti ka kogeda saame. Kiriku ees mängib üks must mees elektrikitarriga Mali muusikat. Nagu Ali Farka Toure või Salif Keita... Viskan päikesepaistesse tugimüürile sirakile, panen silmad kinni ja kuulan. Liisa läheb Nelson Mandela aeda avastama... See on hämmastav, kuidas mängitakse neid lugusid, mis ilmselt algselt tehti kora jaoks. Tüüp mängib hästi ja nagu endale. Loomulikult, pillikasti peal on karp, kuhu saab raha panna, ent selles sumedas pärastlõunas on see nagu teisejärguline. Mõtlen sellele karnevalile, mida kogesime Sacre Coeuri ees – see oli laadana ju paeluvgi, kuid kogu sellele segadusele mõeldes siiski pigem ärritav. St Eustache esine kitarrimängija on pigem selle pildi (ok, siin ja praegu ja minu enese jaoks) lahutamatu osa. Mitte häiriv, pigem vajalik ja lummav. Ma olen teinud tööd kuulates tunde Ali Farkat või mõnd teist "savannimeest" tüdimata sellest igavikuliselt kulgevast "tinistamisest ja tiksutamisest"... Kuulan nüüdki... Ja veel... See hetk mööduks ilma muusikata ühe järjekordse kiriku portaali ees, mis mõni aeg hiljem seguneks mälus ebamääraseks gooti sammaste ja ehisviilude segapudruks. Eustache jääb nüüd meelde kui SEE kirik, mille ees sulnis pärastlõunapäikeses kuulasin üht musta meest Mali muusikat mängimas... Mingi aja pärast saabub Liisa, sööme õuna ja kuulame veel pisut. Ohates tõusen, panen härra karpi mõned eurod... On viimane päev Pariisis. Ja nüüd algab reisi tüütuim osa - meil on vaja osta midagi kodustele ja miks mitte teha seda siinsamas – kaubanduskeskus maa all töötab... Aga – enne seda võtan Liisal natist ja vean kirikusse sisse – siin ei ole mingit järjekorda...

| Üles |

Forum Les Halles neelab meid pea pooleks tunniks, kuid õnneks saame kiiresti kätte ühest põnevast poest nänni, mida arvame võimalikuks käsipagasis kodustele kaasa viia ning otsime Chatelet' jaama labürindis õiget urgu, 7 peale saamiseks. Meie sihtkohaks on Jardin des Plantes - Pariisi Botaanikaaed.

| Üles |

Tegelikult on siiski üks kohustuslik asi – olin lubanud Liisa viia Eiffeli juurde kunagi siis, kui tuled on süüdatud. Et õhtuvalgust veel jätkub lähme otsime üles vana hea "Souvlaki". Taas on kõik imehea. Enne arve maksmist palun kelneril täita mu seljakotist väljaõngitset' veepudel valge majaveiniga. Hetke põrnitseb härra mind sõnatult. Siis küsib:

| Üles |

Kell on üheksa läbi. Austraalia bulvaril jõlgub igasugust kahtlast rahvast – enamus ööga ühte värvi. Ent neil on omi asju ajada ja möödakäijaid nad ei tülita. Ok korrigeerin – nad valmistuvad siin ette, pikkides väikseid tornikesi rõngastele ja sättides muud pahna valmis, et seda siis torni alla müütama minna. Kui üle puulatvade hakkab paistma kuldsetes tuledes särav torn on Liisa pahviks löödud ja lummatud. Möödume krepiputkadest (polegi pannukad seal nii hingehinnaga) ja karusellist ning olemegi torni all. Paras melu, aga mitte liiga tihe. Sabad liftiga torni sõitmiseks on vähenenud, kuid täitsa alles. Rikšamehed otsivad kliente, pakutakse osta igasugu träna, sh šampanjat, õlut, veini. Leiame ühe betoonpaku peaaegu torni all ja jääme istuma. 100% turistikas. Siin ja praegu. Eelarvamusteta... Naudin seda melu, sekundid voolavad... Sest kõik siin torni all on lihtsalt rõõmsad. Joon veini ja kuulan poolihääli klappidest Tom Waitsi... Jeerum! Gun Street Girl..., Time..., Downtown Train... Kuidas see praegu haagib!  
 

Kuuvalgus

| Üles |

• #jardindesplantes

• #paris.fr

• #centrepompidou

• #forumdeshalles

• #saint-eustache

29.08
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Cafe creme

Lisalugemist
Eelmine  |  Üles

Jardin des Tuilleries