Tripi kaart | Emiraadid 2009 | Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Jordaania. 4. - 12. detsember 2019

 

Püha Maa

| Üles |

 

Parafraseerides Agu Sihvkat pean ütlema, et kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada 2019. a varakevadest, kui lugesin veebist Tamayouz Award korraldatava Al-Umma pargi arhitektuurivõistluse kohta Baghdadis. Asi tundus põnev. Regasin igaks juhuks ära ja nii sündis, et loomingulise kollektiivina (nime all "Della Gondola"; tiim: peale minu veel Sten Juur ja kolleeg Lätist - Anna Belova) esitasime oktoobris ka oma töö. Sai esitatud ja unustatud. Suur oli mu üllatus, kui novembri esimestel päevadel sain kirja härra Ahmad Al Mallakilt, kes õnnitles ja teavitas, et meie töö on esitatud 99-st võistluskavandist valitud esimese viie sekka. Kahjuks küll mitte esimese kolme hulka, millega oleks kaasnenud ka kõigi reisikulude hüvitamine, kuid siiski. Igatahes sisaldas kiri ka kiiret küsimust selle kohta, kas meie tiim tuleb detsembri alguses toimuvale autasustamise tseremooniale. Tegelikult oli endalgi nii lühikese etteteatamise peale raske otsustada, kuid peale lühikest enesega arupidamist vastasin, et olen minemas. Kahjuks ei sobinud aeg detsembri alguses ei Stenile ega Annale. Esialgu ajendas ainult uudishimu, kuid kui olin pisut Jordaania kohta juurde lugenud, olin üllatunud, et miks küll varem pole selle peale tulnud, et külastada Püha Maad.

 

Ostsin piletid ja nn Jordaania Passi - üks väga asjalik leiutis, mis sisaldab viisamaksu ja sissepääsu enamustesse vaatamisväärsustesse, ning panin vaimu valmis. Pisut olin nukker, et polnud head kaaslast kaasa võtta - no ei ole enam see aeg, kus inimestel seisab seljakott ootel nurgas - tööd ja tegemised, pered ning lähenev jõuluaeg tegid omad korrektuurid. Aga kui siis järsku Hele sai end töö juurest nädalaks lahti rääkida, lahenes ka see "probleem". Ega eriti aega ei jäänud Jordaania kohta sügavamalt tausta uurida, mõtlesime, et läheme kohale, osaleme võistlustöö "pidustustel" ning vaatame jooksvalt. Niisiis, 4. detsembri hommikul keerasime autonina Riia lennujaama poole...

 

Fotod: Hele Nurme, Sulev Nurme

 

Madaba

| Üles |

 


Üles | Järgmine


 

04.12.2019. Kell 17.50. Istanbuli lennujaam
Järgmine | Proloog | Üles

 

Istume ühes noist Istanbuli uue lennujaama avaratest ootesaalidest oodates Ammani lendu. Tripp Tartust siiamaani on täiesti sujunud... Või siiski mitte, sest tegelikult ei ole asjad väga roosilised. Ma ei tea, kas seda juhtub ka teiste inimestega, kuid ma tunnen ise end küll vahel kui ühes vanas Eesti muinasjutus, mille pealkiri on: "Lolli äpardused". Nimelt on asi nii, et võtsin kaasa läpaka. Noh mis siis sellest, paljud võtavad ju, kuid erandina ei viska inimesed oma arvutit kohe tervituseks lennujaamas nurkapidi põrandale nagu õnnestus see mul Riias tšekkinni tehes. Tegelikult kukkus seljakott ja ma esialgu ei osanudki midagi hullu karta. Nüüd, Istanbulis, kus mul on aega laialt käes, tahtsin seda kasutada, sest mul on vaja üks artikkel üle vaadata ja, mis veel olulisem, mul on ette nähtud Ammanis Tamayouzi tseremoonia ürituste raames teisel päeval teha ettekanne. Mõtlesingi neid asju siin nüüd teha, sest meil on lendude vahel peaaegu 7 tundi aega. Läpakas aga pilti ette ei võta, õigemini ütleb, et tal ei ole kõvaketast... Kriban siis oma nutulaulu sketsbuuki ja kui see tehtud, lähen Türgi veini otsima. Eks kodus siis trükin arvutisse, kui leian mõne töötava. Damn! No kui suur kobakäpp saab olla! Ka see mõte, et hotellis õhtuti Jordaania kohta kuugeldada, läheb mitu korda huvitavamaks, sest ma pole harjunud netis telefoniga surfama. Aga vähemalt niipalju sain siin lennujaama wifis oma telefoniga, et saatsin Helele need korraldajate meilid, kus kirjas tseremooniaürituste programm, ürituste toimumiskohtade aadressid ja kontaktid. Tobe olukord ja süüdistada saan selles ainult kahjuks iseennast.

 

Aga Istanbuli uus lennujaam ise on päris põnev. Avati see selle aasta 6. aprillil ja kuigi kõik osad veel väidetavalt valmis pole, erineb see vanast Atatürki lennujaamast nagu öö ja päev. Avar, voolav, valgusküllane ja täitsa ilus. Lahenduse siia, nagu ühelt tahvlilt lugesin, on teinud Nordic-Office of Architecture, Grimshaw and Haptic Architects. Kui ma õigesti aru sain siis norrakad ja inglased. Archello.com kirjutab:

 

"The new Istanbul airport, which will be realized on an area of  80 million square meters, will have a closed area of  3.5 million square meters consisting of 120 buildings. At the airport, which will serve 143 units of bellows at the terminal building, 114 aircraft will be able to dock at the same time. In the first phase of this giant work which will serve 90 million passengers, tacer metal suspended ceiling systems were preferred."

 

On õhku ja on ruumi. Hele loeb... Kuna mul enam midagi mõistlikku kirjutada ja muud teha ei ole, siis lähen otsin kusagilt veini ja mullivett, meie gate peaks välja kuulutatama vast alles paari tunni pärast.

 

Istanbuli lennujaamas...

| Üles |


 

05.12.2019. Kell 21.25. Hotell Shami Plaza, Amman
Järgmine | Eelmine | Üles

 

 

Siin me nüüd oleme. Lõunamaal, kus täna õhtul igatahes on väljas +8C, "ulub tuul, vinge vinge" ja sajab külma vihma. Kui ma Eestis ilmateadet lugesin, siis tundus see nagu ebausutav, aga nii ta on. Siingi on talv. Samas eile hilisõhtul, kui lennujamast meie hotelli sõitsime, oli õhk täitsa mõnus, kuigi ka mitte nüüd liiga soe, kuid kuiv ja selline meie augustiöö moodi. Täna seevastu tundub olevat täiesti meie oktoober. Samas on hea teada, et kodus on siiski hetkel alla nulli ja loodetavasti ilm veel vastikum. Ent kõht on head-paremat täis, voodi mugav ning külmkapis ootamas üht-teist Bacchusele meelepärast. Seega, kõik on parimas korras!

 

Ammani lennujaamas läks viisa vormistamine tänu eelnevalt ostetud Jordan Passile väga ladusalt ja kiiresti. Pisut võttis aega pagasi ootamine, mistap hakkasin juba muretsema, et kas Booking.com kaudu ette tellitud taksojuht ikka viitsib oodata või on juba jalga lasknud. Viitsis ja ootas kenasti fuajees nimesilt käes. Krapsakas vanahärra haaras mõlemad kohvrid ja taris kärmesti masinasse. Pisut tekkis diskussiooni meie sihtkoha üle, sest hoolimata sellest, et tellimisel tuleb see sisestada ja taksojuht peaks seda nägema, oli see inff temast mööda läinud. Vahemärkusena pean siinkohal lisama, et hiljem Uberit kasutades kogesime seda iga kord taksosse istudes - pane sihtkoht kui täpselt tahes, taksojuhil ei näikse sellest aimu olevat. Poole tunni pärast, läbinud mõnikümmend kilomeetrit betoonisegust kottpimedust, maandusime paar minutit enne keskööd meie hotelli - "Shami Plaza" - ees. 27 JOD-i ja

 

"Welcome to Jordan!"

 

Taksojuht viipas sõbralikult ja kadus öhe. Esimene mulje hotellist oli küll kõike muud, kui lubati broneeringusaidil. Hotelli fuajee oli täissuitsetatud kolme-nelja mehe poolt, kes aelesid diivanil. Üks tapvast suitsuvinest väljaujunud tüüpidest osutus retsepstionistiks. Vähem kui minutiga olime regatud ja teel liftiga neljandale korrusele, tänades õnne, et seda mürgist õhku kauem sisse hingama ei pidanud. Toaust avades tabas mind taas nõutuks tegev üllatus - kitsas pugerik polnud igatahes see, mille omast arust olin broneerinud. Ma olin kohe päris õnnetu - kas tõesti kordub Tenerife tsirkus? Aga et me olime pikast sõidupäevast nii väsinud, et vajusime voodisse ja otsustasime hommikul asja klaarida, kui peaks saama midagi klaarida.

 

Hotell Shami Plaza, Al Abdali tänav, Amman: meie kodu järgnevaks nädalaks

| Üles |

 

Aga asi klaaris end hommikul ise. Ärkasime kell 8 telefonikõne peale retseptsioonist, kus teatati, et seadku me end valmis - meile on eksikombel antud vale tuba ja kohe tuleb kutt üles, kes meile uue toa võtme toob ning ruumi kätte juhatab. Nii sündiski ja see tuba, kus ma ka praegu neid märkmeid teen, oli juba palju rohkem bronnis lubatud öömaja moodi.

 

Esimesed muljed hotelli aknast. Al Abdali tänav, Amman

| Üles |

 

Amman: esimesed hetked päevavalges

| Üles |

 

Hommikul avastasin, et olen maha jätnud telefonilaadija, mistõttu tekkis tunne, et mida veel, eriti, kui kallis reisikaaslane teatas (küll lõõpimisi), et tal tekib minu unustamiste peale varsti paanikahoog. Ent see probleem sai kohe lahenduse, kui retseptsioonis oma häda kurtsin, sest hotelli all asuvas u 10 m2 "supermarketis" sai täpselt kõik vajaliku osta. Muuseas, hommikune päiksepaisteline retseptsioon oli öisega võrreldes nagu hoopis teine koht - valgusküllane, suitsuvaba ja igati sõbralik, mistõttu eileõhtune ebalus saabumisel peegeldas ehk pisut ka seljataha jäänud pika päeva reisiväsimust.

 

Siinkohal paari sõnaga buukingus kiidetud Shami Plaza hommiku buffeest. See oli tõesti rikkalik ja huvitav, kuigi kindlasti mitte väga euroopalik: hummus, arbud (õhuke lapikleib), magdous (maitseainetega täidetud baklažaan), marineeritud kurk, naeris (peedimahlaga erkroosaks värvitud), artišok, mitmel kujul oliive ja vähemalt kolme sorti oliivisalatit - Jordaanias ja Palestiinas kasvavat väidetavalt maailma parimad oliivid; ful medames - hautatud oliiviõli ja maitseainetega oad, halloumi, fattoush - aedviljasalat oliiviõli ja sidrunimahlaga, jogurt jne, jne, isegi keedumuna ja praekartul. Ainusaks tõrvatilgaks oli kohv - arusaamatu lahustuv Nescafe, mistõttu ilmselt järgmised hommikusöögid siin olen rohelise pakitee peal (aga see siin beduiiniriigis on ootuspäraselt isegi paberkotis päris hea). Tõsi, nägin kokka - tõsist pokkerimängija näoga ahelsuitsetavat härrat - valmistamas ka türgi kohvi ja seda kusagile kandikuga viimas, kuid minu palve peale ka mulle seda teha, otsis ta ikka leti alt välja lahustuva kohvi paki. Ah tegelikult polegi lugu - meil on numbris teekann ja supermarketist saime paki (loodetavasti head) türgi kohvi - seega jääme vast ellu...

 

Shami Plaza buffee

| Üles |

 

Kui hommikusöögi lõpetasime, küsis retseptsionist, kas me vajame autot. Väikese jutuajamise peale oli selge, et põhimõtteliselt selleks, et kusagile liikuda, on variant kasutada igal juhul mingil kujul takso moodi asja: ehk siis uuberit, päristaksot, taksomeetrita taksot või hotelli transporti, mis sisuliselt on ka taksomeetrita takso. Käivad ka mingid bussid kusagilt kusagile, kuid selleks, et nendega ka kohale jõuda, nõuaks pisut araabia tähestiku ja ka olustiku paremat tundmist. Härradel retseptsioonis linnaliinidest mingit arvamust ei olnud. Eks täna näeb, kas on mingit lootust siin rendikat võtta. Mitte et neid ei oleks, vaid kas ma tahaks ise siin liikluskeerises roolis olla. Eileõhtuse lennujaamast tulemise peale on tekkinud selles osas siirad kahtlused.

 

Niisiis, me vajasime autot. Et meil oli täna ja homme Tamayouze üritustest veel vaba aeg, siis otsustasime kohe ära käia Jarashis; küllap Ammanis jõuab kolada ka ürituste päevade õhtupoolikuil. Läbirääkimised hotelli autojuhiga lõppesid suhteliselt mõistliku hinnaga, arvestades netist loetud võrdluste ja eilse lennujaama transfeeri taksiga ja nii istusime 10 minuti pärast juba autos.

 

Jarashi poole... Al Udoni tänav, Amman

| Üles |

 

Maantee nr 35

| Üles |

 

Jarashi tee osutus pruunide kõrbenud küngaste, oliivi- ja männisalude vahel looklevaks kiirteeks, mida palistas lakkamatu plastikurisu ja muu sodi ning poed ja teenindusasutused, mis meenutasid kõiki neid teeäärseid linnakesi Marokos, Mauretaanias või Emiraatides väljaspool Abu Dhabit või Dubaid. Arusaamatu segadus, milles valitseb siiski mingi absurdne kord. Tundub, nagu jääks kõik see, mis käest kukub sinna, kuni kellelgi seda vaja läheb või loodusjõud selle viimaks algosadeks jahvatavad. Mingil seletamatul põhjusel on kogu maantee ulatuses teetammi kõrval keegi maapinda tõngunud, mingeid koormaid maha kallutanud, midagi kaevanud, kusagile prahikoorma maha kallutanud, kusagil mingi sara ehitust alustanud ja siis selle jälle pooleli jätnud. Enamus ripendavate roguskitega putkadest, millest mõnesid on pilgupüüdvamaks tegemisel ehitud plinkivate LED - lampidega, siiski tegutsevad, välja on pandud hiigellasud mandariine, apelsine ja igast sorti värskeid aedvilju. Mõnes putkas vahetatakse rehve, mõne esisest aedikust saab õhtusöögiks osta elusa lamba või kana, mõnes ripub paar värsket lihakeha. Ühtepidi tundub kogu see tohuvabohu arusaamatu ning võõristav, teisalt ka paeluv. Ainus tõeliselt häiriv häda, mille jäljed kohati ulatuvad silmapiirini, on teede ääres metsikus koguses vedelev plastikulasu; kurb ja jõuetuks tegev vaatepilt... Ja seda hoolimata siltidest tee ääres, mis lubavad 500 JOD -seid trahve prahi teeveerde viskamise eest.

 

Kiirteemaastikud

| Üles |

 

Jarash... Tegelikult peaks alustama sellest, et Jordaania, tänu oma ajaloole, on ääretult kihiline. Siinne asustus on kohati rohkem kui seitse ja pool tuhat aastat vana, esimesed praegused linnad asutasid ammonlased juba rohkem kui 3000 aastat tagasi, neist käisid üle babüloonlased ja assüürlased ning lõpuks tulid kreeklased. Põhjapoolsed linnad nagu Pella, Irbid, Jarash jt asutati kreeka kolooniatena juba Aleksander Suure ajal kolm ja pool sajandit eKr. Roomlased vallutasid Jordaania alad 63. a pKr. Peale Rooma riigi kadu võttis elu üle Bütsants, 630-tel läks maa pKr prohvet Muhhamedi surma järel esimene kalifaadi Rashidhuni alla ja seejärel Umayyadi kalifaadi alla, mille laienemisel moodustati ka näiteks Cordoba kalifaat. Jordaania ja kahjuks 1967.a Israeli poolt okupeeritud Jordaaniale kuulunud Jordani jõe läänekallas olid lavaks, kus mängiti maha ka Piiblisse kirjutatud lood. Moosese tõotatud maa, Püha Maa, mille vallutamiseks alustati 1095. a Esimest ristisõda ning mille tulemusel tekkis pea kaheks sajandiks suurt osa praeguse Jordaania lääneosast ja Palestiinast hõlmanud omaette kuningriik. Saladini väed vallutasid maa tagasi, siit käisid üle mongolid ja lõpuks, 1500-te algul anastasid maa türklased, kes löödi välja alles I maailmasõja ajal hašemiitide armee poolt. Hašemiidid on ja olid kuninglik suguvõsa, mille algust märgitakse prohvet Muhhamedi vanavanaisa Hashim ibn Abd Manafiga - siit siis ka viide Jordaania tänasele ametlikule nimele - Jordaania Hašemiidi Kuningriik. I ilmasõja järel Briti protektoraadina asutatud Transjordaania kalifaadi esimene valitseja, Abdullah I, oli 38-s Muhhamedi otsene järeltulija. Iseseisev Jordaania kuningriik asutati 1946. a sama mehe juhatuse all. Praegune kuningas, Abdullah II, on Abdullah I lapselaps... Ent aitab üldtuntud faktidest. Lisa saab lugeda Erki Loigomi artiklitest Postimehes: Jordaania Süüria külje all... ja Jordaania - võimalus tutvuda tõelise islamimaaga.

 

Jarash praegu on ilmselt nagu üks Araabia poolsaare linn ikka oma ilu ja võluga. Miks aga minusugune sinna minna ihkab, on linna keskel asuv muistne roomlaste linn. Õigemini selle Kreeka-Rooma provintsilinna varemed kerge bütsantsi- ning Ummayaadi kalifaadi aegse tuuninguga. Arvatavasti ehitati linn juba Aleksander Suure mantlipärija, väepealik Perdiccase (kelle elukäik nii ohvitserina Aleksandri armees, kui regendina Aleksandri surma järel vääriks pikemat jutustamist, aga seda võib vabalt lugeda ka Liviusest...), eestvõttel aastal 331 eKr. Tänini nähtava linnapildi, mis niipalju, kui seda välja kaevatud on, sai linn I sajandil pKr, kui Jarash läks Rooma Süüria provintsi koosseisu. Roomlaste ajal ehitati ja täiustati linnamüür, ehitati (ehitati ka ümber varasemad) teatrid, rajati hipodroom jne. Korralik potjomkini küla toimus aga 129-130 AD, kui Hardianus linna külastas. Tema auks ehitati tänasele varemeteväljale sissepääsu tähistav triumfikaar, tuuniti tänavate kolonnaade ehitati templeid jms. Linn kuulus rooma ajal nn Dekapolisesse, ehk siis piirkondlikku linnade liitu, millel Rooma riigi koosseisus oli teatav autonoomia. Koos lõunapoolse Philadelphia ehk tänase Ammani jt linnadega õitses kaubandus, sest Jordaaniast jooksis läbi Aleksandriast Damaskusesse kulgev maitsi kaubatee. Suurimaks piirkondlikuks partneriks olid nabatealased, kelle kantsiks oli siis tänane Jordaania turistilõks nr 1 - Petra. Merekaubanduse arenguga vaikselt linnade õitseng lakkas. Jarash sai mitu korda pihta algul Pärsia sissetungi järel 414 AD ning seejärel tuli 636. a moslemite invasioon. Samas nii pärslaste kui araablaste ajal linn elas, pigem saatuslikuks sai 749. a maavärin, mis linna suuresti purustas. XII sajandil kasutasid linna kindlustatud punktina mõnda aega ristisõdijad, nende lahkudes jäi see sajanditeks mahajäetuks. Antiik-Jerashi taasavastas 1806. a Erfurdist pärit meedikust maadeuurija (oma ajastu Indiana Jones), Ulrich Jasper Seetzen, kes tollase Saksimaa hertsogi finantseerimisel reisis 1802-1811 Süürias, Palestiinas, Jordaanias, Jeemenis, et otsida iidseid käsikirju jm ajaloolist ida-staffi. Tal õnnestus koguda päris muljetavaldav kogus manti, millest osa jõudis ta saata Saksamaale. Enamus aga haihtus koos seiklejaga 1811.a , kui ta oma väärtkraamiga ülekoormatud kaamelikaravaniga jäljetult Jeemeni kõrbes kadunuks jäi...

 

Jarash - Gerasa

| Üles |

 

Hadrianuse värav-triumfikaar

| Üles |

 

Hippodroom

| Üles |

 

Ovaalfoorum

| Üles |

 

Cardo Maximus - põhja-lõunasuunaline peatänav

| Üles |

 

Cardo Maximus. Põhjavärav

| Üles |

 

Nn Katedraal... Bütsantsiaegne kirik, mis on ehitatud ca 450 AD Dionysuse templi peale

| Üles |

 

Antiikne kaubamaja

| Üles |

 

Macellum

| Üles |

 

Lõuna Decumanuse tänav

| Üles |

 

Lõuna-Tetrapüloon - pisike turuplats Cardo Maximuse ja Lõuna Decumanuse tänava ristumisel

 

Põhja-Tetrapüloon: väravehitus Cardo Maximuse ja Lõuna Decumanuse tänava ristumisel

| Üles |

 

Artemise, Jarashi kaitsepühaku, tempel

| Üles |

 

Piiskop Isaiah'i kiriku mosaiigid (AD 546)

| Üles |

 

Põhjateater

| Üles |

 

Lõunateater

| Üles |

 

Zeusi tempel

| Üles |

 

Jarashi peetakse üheks kõige paremini säilinud antiik-koloniaallinnaks maailmas. See on kindlasti võrreldav Pompejiga ning kindlasti kordi kõnekam ja paremini säilinud kui näiteks Sürakuusa või Selinunte... Võib-olla oma terviklikkuses annab see silmad ette isegi Rooma Foorumile. Samas on Jarash ikkagi koloniaallinn, mis oma tänavaäärsete kolonnaadidega iseloomustab just Rooma koloniaalarhitektuuri ning piirkondlikku ehitustraditsiooni. Sellest hoolimata - äge on ta küll. Eriti peatänav - kolonnaadidega piiratud Cardo Maximus ja seda alustav Ovaalfoorum. Isegi need bütsantsi kirikud, mis ehitati varasematele kreeka-rooma pühamutele pähe, ei ole muud kui roomlaste ehituskunsti varakristlik derivaat. Täiesti omaette asjad on kaks teatrit, mis on nii terviklikult olemas, et tundub, et näitlejad on just oma etenduse lõpetanud ja rahvas valgunud tänavatele rikkalikku õhtusööki ja veini nautima. Ning linna kohal kõrguvad Artemise ja Zeusi templid... Ja mis kõige vingem - iga kivihunniku otsa võib mõlema jalaga ronida. Kusagile allakukkumine või sissekukkumine on iga turisti enese asi.

 

Lahkudes sattusime Lõuna-Teatris kolmele rahvariides torupillimängijale, kes tegid kometit ja mängisid Šoti mägilaste viise eesmärgiga leida mõni pensionärist turist, kes koos nendega tantsiks ja pildistaks, muidugi mitte niisama, vaid ikka mingi maksu eest. Jube tüütu palagan. Ka mulle tõmmati triumfikaare all Jordaania rahvusrätik pähe sõnadega, et see on kingitus, kuid kohe hakati juurde küsima väikest obrokit nälgiva pere toetuseks vms. Õnneks õnnestus see härra kuu peale saata.

 

Lillepeenra serv Jarashi moodi

| Üles |

 

Tagasi Ammanisse jõudsime algava videviku hakul. Leppisime autojuhiga kokku, et ehk tarvitame hommegi tema teenuseid. Puhkasime pisut jalga, tegime kohvi ja kui tagasi tänavale meie kvartalit avastama läksime, selgus, et on alanud mingisugune lihtsama kategooria vihmatorm. Päevane päikesepaiste oli asendunud padu ja kõleda tuulega. Tegime esialgu vapra näo pähe - Eestis on ikkagi igal juhul hullem! ja mõtlesime kõige kiuste oma kvartalit avastama minna. Saime ehk viiskümmend meetrit kõndinud, kui otsustasime, et aitab - ju on mõni õhtu normaalsem ilm. Just sel hetkel kuulsime hõiget. Ühest avatud uksest õhkus saialõhna. Rõõmsa ilmega hall vanamees viipas ning küsis, kas me räägime prantsuse keelt. Vastasin, et ei, araabia keelt ka mitte. Keeleoskus ent polnudki nii oluline. Härra pidas pisikest pagariäri, soojad saiad, pitsad, mingid kohalikud soolased pirukad jm - tehti valmis kohe toanurgas hõõguvas suures ahjus. Ta osutas kahele taburetile - a la - otsite süüa - saate siinsamas kohe omad portsud ära närida, kui tahate. Teed saab ka! Arvasime siiski märkide keeles, et tahaks leida midagi õdusamat (kuigi too koht oli sama igati autentne ning odav), mille peale taat tegi kätega suuremeelselt mõistva žesti, astus välja ja näitas kohe kõrvalukse peale ning tõstis pöidla püsti.

 

"Kababji",

 

lugesin silti ning piilusin aknast sisse. Täiesti viisakas ning õdus koht. Taat selja taga naeris ja hüüdis midagi, millest ma järeldasin, et tegu on kohaliku köögiga. No - lähme vaatame...

 

Sisse astudes tervitati meid soojalt, aga mitte pealetükkivalt. Resto spetsiifikaks oligi mitte just Jordaania, kuivõrd araabia köök, eriti vinge oli kebabivalik. Menüüst silmadega üle lastes olin hetkega müüdud. Ja nii see õhtu möödus, süüria leiva, imemaitsva fattoushi, kebabi ja tervituseks toodud tasuta kikerherne püreesupiga.

 

Kebabid Kababji's

| Üles |

 


 

06.12.2019. Kell 19.30. Hotell Shami Plaza
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Pikapikunst Madaba moodi

| Üles |

 

Tänane hommik äratas kena päikesepaistega. Olime pisut sisse maganud ja saabusime hommikusöögile viimasel hetkel, mis tähendas, et mõned pajad olid juba tühjaks roogitud. Sellest hoolimata kaapisime kokku kenad portsud, kokk, kelle näol ei liikunud endiselt ainuski lihas, kraamis välja boonuseks värsked leivad. Tegime hommikusöögilauas plaane ja otsustasime, et vaataks õige üle need kiidetud Madaba mosaiigid, Moosese mäe ja kohustusliku Surnumere.

 

Shami Plaza autojuht seisis juba retseptsioonis kenasti ootavalt traksis lahutamatu suitsupakk näpus ja oli valmis igasugusteks väljakutseteks. Kui ta kuulis, et plaanime Madaba ja Mount Nebo kaudu Surnumere äärde sõita, ta enam nii väga rõõmus ei olnud. Kutt arvutas pisut ja kirjutas telefoni - ta ei räägi muuseas sõnakestki inglise keelt, suhtlesime temaga üle kuugli tõlkija - päris krõbeda hinna. Juurde seletas pikki sõidutunde jms - nii palju, kui temast aru saada võimalik oli. Kui ta siis ka kilomeetrid telefoni kirjutas, hind enam nii hull ei tundunud ja lõime käed.

 

Tee Madabasse jättis sama õnnetu mulje nagu Jarashi. Vahe oli vast selles, et Jarashi poole minnes kulges teelint vahepeal männimetsas, Madaba poole peamiselt põldude ja kasvuhoonete vahel, loomulikult palistatuna plastikurämpsu ja muu sodiga. Plastikureostus on nii totaalne, et isegi värskelt kultiveeritud rusketelt põldudelt turritasid umbrohtudena välja prisked ripendavad kilekotid.

 

Madaba tee

| Üles |

 

Madaba äärelinn ei erine teekäija jaoks teistest külavahedest eriti: betoonplokist ilmetud ja sageli lõpetamata majakuubikud, värvilised laiad reklaamplagud, iga poekese ning äri esine on samas ka laoplats ja prügimägi, autod pargivad seal, kus vaba ruumi leidub. Ja sinna, kuhu auto ei mahu, on keegi paar sajandit tagasi maha kallutanud koorma killustiku või üles seadnud käepärasest kokkuklopsitud ajutise reklaamplakati või varikatuse põlluvilja müümiseks.

 

Madaba

| Üles |

 

Meie esimeseks peatuseks pidi saama Madaba Püha Jüri kirik. Mitte, et tänane kreeka katoliku koguduse kirik ise mingi eriline vaatamisime oleks, vaid et see peidab eneses üht Püha Maa märgilisemat mosaiiki. Bibleplaces.org kirjutab:

 

The modern Arab village of Medeba (Madaba) is built on the ruins of biblical Medeba. During construction of the Church of St. George, the beautiful “Madaba Map” was found. This map was originally part of the floor of a Byzantine church, built during the reign of emperor Justinian, AD 527-565. It is the oldest map of the Holy Land that is still extant. Five other Byzantine churches have been discovered in Madaba, all with nice mosaics. This has led to Madaba’s designation as “the city of mosaics. The map is in the center of the modern church, with the crowds gathered around it in the picture at right. The current remains are 34.5 ft x 16.5 ft (10.5 m x 5 m, but patchy and not entirely square), only about one-third the original size. /.../ Most of the labels are in Cisjordan (modern Israel), and are concerned with Biblical locales, regional names, and events. For example, the map marks Jericho with palm trees, 12 stones at Gilgal, Jacob’s well in Shechem, tribal allotments, the Oak of Mamre at Hebron, John’s baptism of Jesus in the Jordan River, Benjamin, Judah, and Bethlehem...”

 

Linnapilt kiriku ümber ja linnapiiril pärinesid nagu kahest erinevast maalilmast. Madaba Püha Jüri kiriku ümbruse kvartal olnuks nagu välja lõigatud mõnest Itaalia või Prantsusmaa turistilõksust: igat liiki viisakaid pubisid, poode, kohvikuid ja restorane, ülipuhtad tänavad, vaoshoitud müüjad. Naljaka väljalöögina lõi silma üks päris suur pood - "Frankfurther Supermarket", mille ühe seina ääres laiutas väga soliidne erinevate saksa õllede valik. Saksamaale viitavate nimedega ärisid jäi silma teisigi. Madabas on selleks ka hea põhjus, sest Saksamaaga on selle linna ikoonilisel mosaiigil üsna pikk lugu rääkida. Püha Jüri kiriku mosaiik avastati pühakoja ümber ehitamisel juba 1890-tel. Kuigi seda püüti omal moel kaitsta, jätkus selle hävimine vaheldumisi vee- ja tuleõnnetuste tõttu. kuniks Volkswagen annetas 90000 saksa marka mosaiigi restaureerimiseks, makstes kinni ka kaks tollast Saksamaa tuntud arheoloogi - Heinz Cüppersi ja Herbert Donneri, et nad asjal õnnestumiseks silma peal hoiaksid. Kuigi Madaba Püha Maa kaardi-mosaiik on kuulsaim, pole see linnakeses kaugeltki ainus. Nagu ülaltoodud tsitaat viitas, leidub linnas 5 kirikut, mis kõik paistavad silma oma VI-VIII sajandil laotud mosaiikidega. Seetõttu on Madabast kujunenud omamoodi mosaiikide restaureerimise keskus, mille peakorter töökodadega asub Madaba Arheoloogiapargis.

 

Parkisime peaaegu Püha Jüri kiriku ette. Sisse minnes selgus, et kirikusse kohe mosaiiki vaatama ei saa, sest jumalateenistus alles käib. "Poole tunni pärast vast...", öeldi piletikontorist. Õnneks olin hommikul natuke ette lugenud ja nii oskasin aja surnuks löömiseks küsida Madaba Arheoloogiapargi kohta. Piletimüüjad näitasid käega kusagile alllinna poole. Kui sellest meie sohvrile rääkisin, siis esiteks see mõte millegipärast teda veidi ärritas, sest ta sai aru, et peab teise linna otsa sõitma. Siis aga selgus, et muuseum on meie juurest paari minuti jalutamise kaugusel ja härra leebus ning aitas kohalikelt küsides kiiresti sinna tee leida.

 

Madaba Püha Jüri kirik: I katse

| Üles |

 

Pääsesime oma Jordan Passiga kenasti sisse. Uhke nimega Arheoloogiapark on tegelikult üsna väike, ent sisukas. Universes.art kirjutab:

 

"In the historic centre of Madaba, a preserved portion of a road and other ruins from Roman times, some excellent mosaics of the Byzantine era, and several Ottoman buildings have been integrated into an archaeological park, divided in two sections by the Al-Amir Hasan street. The entrance to the larger eastern area is just a few metres from the city's visitor centre. /.../ In this eastern section, the oldest mosaic fragment ever found in Jordan is displayed right at the entrance, shown in an exhibition of mosaics from the region. One of the highlights of Jordan's mosaic art is the floor of the Hippolytus Hall, a rare piece that depicts an ancient myth. Together with the ruins of the round Church of the Virgin Mary, it is protected by a stone shelter designed by architect Ammar Khammash. Walking along the preserved portion of a Roman road you reach the mosaics of the Crypt of St. Elianus."

 

Nii kiriku põranda, kui kuulsa eeskoja mosaiigid olid tõepoolest võluvad ning diletandi hinnangulgi mosaiigikunsti peenmehhaanika. Spetsialisti silmale - milleks mina kindlasti ei ole - öeldakse magustoiduks olevat peavärava kõrval seinal suhteliselt mittemidagiütlev nurgake ühest lainemotiiviga palistatud poolringikujulisest tükist, ehk nn Machareuse mosaiik, mis arvatakse pärinevat veel kreeka-ajast, I sajandist eKr. Samas on noid, palju paeluvamaid, kuigi hilisemaid, mosaiigifragmente seal seintel ja põrandatel tosinate viisi. Hippolytuse eeskoja põrandmosaiiki vaadates tekkis tunne nagu oleks tagasi sattunud Villa Casale di Romanasse, Sitsiilias; lihtsalt imetlusväärne, kuidas väikestest kivitükkidest nii loomutruid stseene (rääkimata filigraansetest ornamentidest) osati ja vaevuti tegema. Aga - Sitsiilias on lisanud mosaiigimeistrid figuuridele isegi varjud, Madabas nad enam nii osavad ei olnud või äkki pigem laoti ehk kivikesi rohkem stiliseeritult, kus tähendusest lähtuvalt ei ole oluline niivõrd visuaalne vorm, kuivõrd sõnum, mida see vorm arusaajale edastab. Lihtsalt põnev on mõlgutada, et see kreeklaste leiutatud kivikeste ladumise kunst, kuigi see tsivilisatsioon ise on juba aastasadu kadunud, elas edasi nii bütsantsis, kui araabia arhitektuuris ja jõudis otsapidi 1000 aastat hiljem välja keskaegsesse kirikuarhitektuuri põhimõtteliselt muutumatuna... Isegi tänapäeval võib mõne veekeskuse seintel näha mõnd käpardlikku üritust, mis isegi valmismoodulitest hoolimata näeb kehv ning räpakas välja; Carcalla lasknuks sellised meistrid ilmselt vabandusi kuulamata kohe Pluto eestkoste alla saata.

 

Madaba Archaelological Park

| Üles |

 

 

Neitsi Maarja kiriku põranda mosaiik. Mosaiigi keskel on kreekakeelne kiri: "Kui sa tahad vaadata Neitsi Maarja, Jumalaema poole ja Kristuse poole, kellele ta andis elu, kõigeväelisele kuningale, Jumala ainsale pojale, puhasta oma meel ja liha ja teod! Siis saad oma palvega puhastada Jumala rahvast"

| Üles |

 

Hyppolituse eekoja mosaiik

| Üles |

 

Fragment Eilanuse krüpti mosaiigist

| Üles |


Neitsi Maarja kirikuvare

| Üles |

 

Arheoloogiapargi sisehoov

| Üles |

 

Tükike roomaaegse Madaba tänavast (Decumanus, so siis risttänav Madaba Cardo maximusega)

| Üles |

 

Tagasi Madaba kuulsamasse kirikusse vantsides selgus, et seal Jordan Pass ei kehti, vaid tuleb lunastada pääse 1 JOD eest. Jumalateenistus oli läbi, vaibad maast ära rullitud. Kahtlus, mis tekkis jumalateenistuse ajal, et oleme siiski vales kohas, hajus. Kirik oli avatud ning üllatavalt pisikese maakaardi pealt olid vaibad maha rullitud. Ega sellest kaardist väga palju alles pole - mahub see kiriku parempoolse löövi keskossa enam-vähem ära (Madaba Püha Jüri kirik on väiksem, kui keskmine kihelkonnakirik Eestis). Jeruusalemm on olemas ja naaberkülad, Jordani jõgi ning midagi siin ja seal veel. Kreeka tähestikku vabalt lugeda oskav inimene oskaks sealt ilmselt üht-teist täpsemalt välja lugeda. Huvireisija, kelle uudishimu on turistibullade vahendusel lakke kruvitud ilmselt vaatab ära ja kehitab õlgu. Kindlasti täiesti omalaadne nii sisult, kui vormilt, eriti, kui arvestada, et laoti üles ju maakaart tollaste parimate kartograafiliste teadmiste ja tava järgi; ja kindlasti tähelepanuväärne kui fakt, et tegu on esimese maakaardiga Pühast Maast... Kuid minu lemmikuks Madabast jääb siiski vist Hyppolituse eeskoja mosaiik...

 

Kirikus... II katse

| Üles |

 

Püha Jüri kiriku Püha Maa kaart

| Üles |

 

Jeruusalemm

| Üles |

 

Nebo mäele jõudes oli kena päikesepaiste asendunud kõikelubava sombuga, mis tähendas seda, et lubatud 46 km kaugusel asuva Jeruusalemma siluetti kindlasti ei näe. Meie autojuht sättis end parklasse suitsetama ja me seadsime sammud üle tee. Nebo mäele, õigemini selle varemeteväljale ehitatud kompleksi, Jordaania Passiga ei pääse, sestap pidime lunastama piletid 3 JOD-ga. Piletikassas kiskus üsna rahvarohkeks - mingi hispaanlastega täidetud buss maandus kohe peale meid, niisiis ootasime, kuni õhk hõreneb ja ahmisime esmalt sisse vaateid Nebo mäe kõrvale jäävast jõeorust, milles öeldakse olevat Moosese allikad - Uyun Musa (Musa - Mooses).

 

"Vaata, mina seisan seal su ees Hoorebi kaljul. Löö kaljut, siis
 tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua!” Ja Mooses tegi nõnda
 Iisraeli vanemate nähes." 

Teine Moosese raamat

 

Allikakoht eristub selgelt valkjasse kõrbenud künklikku maastikku lõikuvas oliivipuudest rohelises jõeorus (vahel kutsutakse ka Wadi Uyunmusa, wadi - kanjon), mille idaosas olevat koobast, kust allikas immitseb, tähistavad suured puud. Selle allikaga on samas lugu imelik, sest Wadi Musas, Petra külje all, olevat teine Moosese allikas, mis pretendeerib samale Moosese imeteole. Mõlemad on "ametlikud". ...Nagu Euroopa geograafiline keskpunkt, mida pigem võiks defineerida punktipilveks - mina olen käinud neist vähemalt viies. Ja võib-olla selles allikate loos oligi hoopis "kaks jõmpsikat: ühe nimi oli Bruno Benno Bernhard ja teisel - Krisostomus!" Üks on kaev (Ain Musa) ja teine allikas (Oyun Musa)... Vaade Nebo mäelt Moosese allikate orule on hunnitu. Lapikest orgu tähistavad rohelised põllusiilud, datlipalmid ja suured puud, siis kindlasti on seal allikad, lõi need siis Mooses kivist välja või immitses vesi seal juba enne teda. Las uurijad-teadlased uuri ja otsusta, ja nagunii juhtus see kõik ju väga ammu.

 

Uyun Musa. Moosese allikad

| Üles |

 

Moosese allikad: zoom in

| Üles |

 

...Nebo mäele. Rahu Tee

| Üles |

 

"1 Ja Mooses läks Moabi lagendikelt üles Nebo mäele, Pisgaa tippu, mis on Jeeriko kohal, ja Issand näitas temale kogu maad: Gileadi kuni Daanini,
2 kogu Naftali, Efraimi ja Manasse maad, kogu Juuda maad kuni lääne mereni,
3 Lõunamaad ja Jordani piirkonda, Jeeriko orgu, Palmidelinna - kuni Soarini.
4 Ja Issand ütles temale: „See on see maa, mille ma vandega tõotasin Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle. Ma olen lasknud sind vaadata oma silmaga, aga sinna sa ei lähe!”
5 Ja Issanda sulane Mooses suri seal Moabimaal Issanda sõna kohaselt.
6 Ja ta mattis tema orgu Moabimaal, Beet-Peori kohale, aga tänapäevani ei tea ükski tema hauda."
Viies Moosese Raamat

 

Peale bussitäie rahva laiali hajumist võtsime ka meie suuna edasi Moosest kujutava kivikolonni poole, mis tähistab kultuspaavsti Johannes Paulus II visiiti AD 2000 Nebole. Teed, mis väravast Moosese mälestuseks ehitatud kirikuni viib, kutsutakse Rahu Teeks. Nagu piiblisõnas öeldud, suri Mooses küll mäel (ka selle üle muidugi vaieldakse, kas ikka see mägi on "see" mägi), kuid ta ei ole sinna maetud. Matmiskohtade versioone on mitmeid, sh ikkagi ka Nebo mägi, kuid ilmselt üks konkreetsemaid on moslemite versioon (Mooses on prohveti sõnumitoojana püha tegelane ka nende jaoks - Musa ibn Imran), mille kohaselt asub haud 11 km Jeerikost lõuna poole, Maqam El-Nabi Musas.

 

Mäe valik tõotatud maa nägemiseks polnud juhuslik; Nebo mägi on üks Abarimi aheliku kõrgematest punktidest, kõrgus merepinnast 710 m. Kui mõelda hilisematele tähtsamatele Uue Testamendi sündmustele, siis avaneb tegevuspaik mäelt nagu peo peal. Jah, muidugi võis vaatepunkt olla mõni umbes sama kõrge küngas naabruskonnas, kuid väga palju valikuid seal nüüd ka ei tundu olevat. Nebo mäele ehitatud tänane kompleks tervikuna tähistab Piibliloost teada Moosese surmakohta ja laiemalt võttes on see Moosesele pühendatud mälestuspaik. Arvatavasti asus sellel kohal kirik juba III sajandil, vähemalt mainivat seda kui Moosese memoriaali oma Püha maa palverännu-reisikirjas (Itinerarium Egeriae) Galiitsiast pärit Etheria, nunn kes reisis Jeruusalemmas ja muudes pühades paikades aastatel 381-384. Tollase kiriku hävitas ilmselt maavärin, mistõttu IV sajandil ehitati vana kiriku varele basiilika, mille alusmüüridele ja sambafragmentidele on täna väga maitsekalt ja taktitundeliselt ehitatud tagasihoidlik uus kirik, mis samas konserveerib vana osise, sh võrratud mosaiigid. Praeguse memoriaali sünni taga seisavad fransiskaanlased. Custodia.net kirjutab:

"In 1932, the Franciscans succeeded in buying the Ras Siyagha peak, and then in 1935, they also purchased the Khirbat al-Mukhayyat. Since there was no specific information on what Nebo and Pisgah were, the Custody of the Holy Land decided to buy both of them. This incredible transition of Bedouin lands to the hands of foreigners was only possible thanks to friar Gerolamo Mihaic, a Croatian Franciscan who was in Jericho and who had won the sympathy of the then emir —who then became king —Abdallah I, thanks to his contagious joy and the products of his garden (it is said that he was once entrusted with the surveillance of the harem!). Franciscan archaeologists, Sylvester Saller and Bellarmino Bagatti, of the Studium Biblicum Franciscanum, led the first exavations before World War II broke out. Research on Mount Nebo was then carried out by Fr. Michele Piccirillo between 1976 and 2008, the year he died."

 

Oletatavasti üks ürgvana kloostri uks

| Üles |

 

Paavst Johannes Paulus II poolt 20. märtsil 2000 rahusümbolina tõotatud maa rahvastele istutatud oliivipuu Nebo mäel

| Üles |

 

Moosese haua kirik

| Üles |

 

Kompleks ise on aga tagasihoidlik. Konserveeritud varemete kohale on püstitatud maitsekas moodne ning samas klassikaline pühakoda, mis töötab kirikuna ja muuseumina samaaegselt. Nebo mäe praeguse kiriku fassaad on nii tagasihoidlik ja mittemidagiütlev, et ausalt öelda üllatusega avastasin õhtul, et ma pole seda isegi fotokasse püüdnud. Samas pole see ka väga üllatav, sest mulle isiklikult jättis just interjöör väga hea mulje. Kes on need arhitektid, seda lihtsal moel kuugeldades ma ei ole leidnud. Nagu vist juba eelpool öeldud sai, on Nebo mäe kiriku kui muuseumi olulisemad osad täna VI sajandi kiriku mosaiigid, millest kõige muljetavaldavam on alles 1976. a peale laotud lihtsama mosaiigikihi alt avastatud jahistseenidega pilt. Ent põnevad on ka teised, lihtsamad laotised. Kiriku taga asub muuseum, kuhu lihtsalt ning mitmes keeles on lahti kirjutatud nii Moosese, Nebo mäe kui selle uurimise ja restaureerimise lugu.

 

Moosese haua kiriku ägedaim mosaiik AD 530. Autoriteks on Soelos, Kaiomos ja Elias

| Üles |

 

 Uyun Musat läbinud maantee äärest ära tassitud Rooma teetähis

| Üles |

 

Nebo mäe leivanumber ent on vaade mida Mooses oma elu viimastel hetkedel nägi - vaade tõotatud maale. Vaade Pühale Maale. Tegelikult minnakse seda sinna vaatama... Vaatekoht on markeeritud tagasihoidliku rinnatisega, mille kõrval kõrgub Giovanni Fantoni metallist skulptuur, mis peaks olema segu Moosesest kõrbes ja Kristuse ristilöömisest. Kaugemalt meenutab see küll mõnd rooma leegionäride vimplit. Vaade on ilmselt selge ilmaga lõputu, kuid kahjuks algav vihmasadu varjutas pilvedega taeva ning nähtavus oli üsna kehv, mistõttu kujutlusvõimet appi võttes võis tõepoolest ette kujutada kusagil sealpool Jordani jõge vast ainult Jeerikot. Petlemm, Jeruusalemm ja veel mitmed teised Piiblist teada tähenduslikud kohad, mis selge ilmaga pidavat mäelt ära paistma, jäid peitu. Seevastu Surnumeri, kuna selle kohal kiiskas päike, paistis ära selgesti. Kas möödunud ja tulevaste bakhanaalide peale mõeldes võis olla see pealikupoolne peen meeldetuletus, viidates Soodomale ja Komorrale? ... Teisalt natuke ka kurb ja kõrbenud oli see pilt tõotatud maast. Detsember muidugi ongi veel see aeg, kus suvel kuivanud kivid pole juba kuid korralikult kasta saanud, kuid ikkagi. Hüva, viljakas ja veerikkas on Jordani org, mis jääb Nebo mäest siiski natuke kaugemale - seda näitavad kauguses läbi uduvine rohetavad laigud all tasandikul, aga nood trööstitud künkad ümberringi... Ehk nägi kõik siin Moosese ajal pisut helgem välja. Kindlasti on ühel põhjusel veel Nebo mägi ja vaated sealt tähelepanuväärsed igal juhul - mingil imelisel moel on suudetud sealt plastik radade äärest (peaaegu) ära koristada...

 

Eks selles kuivkrõbedas maastikus peitub ka siinne igipõline konflikt: kes omab jõekaldaid, jääb ellu, kui ta just ei ole beduiin. Ja ega beduiingi ilma veeta elada ei saa. Aga, mis kõige kurvem, lisaks veele tõmmeldakse Jeruusalemma kui sümboli pärast, sest see linn, eriti Templimägi, on püha nii moslemitele, kristlastele kui juutidele. Moslemid isegi olevat palvetanud algselt Jeruusalemma poole. Täna on seal aga lood segased. Jah, olen kuulnud, et inimesed saavad Jeruusalemmas vanu kivihunnikuid, vastavalt oma usutunnistusele, vaatamas käia, kuid elu-olu seal kohalike elanike jaoks Iisraeli rautatud saapa talla all inimväärne ei ole. Võib-olla olnuks ajalugu pisut teistsugune, kui 1967 a 10 päeva sõda lõppenuks teisiti? Äkki olnuks täna Jordaania riigi koosseisus Jeruusalemmas kolme usu kants ja rahu maa peal? Ei tea, inimesi vaadates ma kahtlen selles. Aga kas see oli ikka päris Jumala plaan, et Pühal Maal üks rahvas täna võib oma territooriumi laiendada oma suva järgi, otsustades teise rahva saatuse üle? Või on õigus sellel naisel, kes grupile turistidele Nebo mäel jutlust pidas, öeldes, et kui on midagi halba, siis on see Issanda tahe ja selle üle ei maksa muremõtteid mõlgutada, vaid tuleb võtta kui õppetundi? Kas nii mõtlevad hetkel ka need vaesed Iisraeli asunduste alla läinud maadelt kodudest välja aetud palestiinlased... Ei tea, selleks peaks vist Palestiinasse minema, et seda teada saada.

 

Aga kui liigne mõtlemine välja lülitada ja keskenduda turistiks olemise primaarstele vajadustele, siis Moosese mäe külastuskeskuse terrassil head oakohvi limpsides ja kaugusse vaadates võib nentida, et ilus on see elu ja omamoodi nukralt ilus on ka see maastik.

 

Püha Maa

| Üles |

 

Vaatavad tõotatud maale Giovanni Fantoni skulptuuri all

| Üles |

 

Nebo mäe teetöölised

| Üles |

 

Et päev oli alles pooles veeres, hakkasime autojuhile üle kuugli tõlkija (aga täna ta tahtis väga kasutada kõnesündiga versiooni, millest ei saanud lõppeks aru ei meie ega tema) selgeks tegema, et aega on, tahaks minna mitte ainult Surnumere äärde, vaid käia ära ka Wadi Mudjibi kanjonis. Meie autojuhti see mõte taas ei rõõmustanud ja ta hakkas telefonil kilomeetreid ja dinaare kokku lööma. Tulemus ei olnud rahaliselt enam väga roosiline, aga oli siiski suhteliselt loogiline. Seega leppisime kokku, et käime Wadi Mudjibi matkarajal ära, (aga maksimaalselt tund seal!, muidu läheb sohver pankrotti) ja siis läheme tagasiteel Surnumere äärest läbi. Ok siis...

 

Nebo mäelt laskuv tee Surnumere äärde oli ääretult maaliline: lauged serpentiinid, punakas-kollased künkad, üksikud puud, punakad sälkorud, üksikud kauged beduiinitelgid... Kui ma õigesti aru sain, siis see teejupp on osake iidsest Jordaaniat läbinud kaubateest. Kas praegune maantee kulgeb just samal trajektooril täpselt, ei ole kindel, kuid tee oli olemas juba 5000 aastat tagasi Vana Testamendi aegadel, millal toimunud sündmuste järgi, kui seda rada tallanud sõtta tõttavad kuningad, tee ka oma nime - Kuningate tee - on saanud:

 

"Ja Sineari kuninga Amrafeli, Ellasari kuninga Arjoki, Eelami
kuninga Kedorlaomeri ja Goojimi kuninga Tideali päevil sündis,
2 et nad alustasid sõda Soodoma kuninga Bera, Gomorra kuninga Birsa,
Adma kuninga Sineabi, Seboimi kuninga Semeeberi ja Bela, see on
Soari kuninga vastu."
 

1. Moosese Raamat. 14

 

Tolmustel serpentiinidel sohvri meeleolu ka paranes, ta võttis kiiruse alla ja tegi küsimise peale pildistamise peatusi, tõmbas igas peatuses paar sigaretti ja tegi kindlasti ka kaks selfit, ühe endast ja teise kindlasti koos Helega (ühe tegi siiski ka koos minuga) Loodan, et mõnel õhtul ei pakuta diili daam lammaste vastu vahetada. Laskumine Jordani oru põhja etendus kuivkollaste kiviste nõlvade ning punakate sälkorgude vahel, kuhu vahete-vahel oli kasvama jäänud mõni mänd või akaatsia moodi maadligi hoidev puu või terendas mõnel kaugemal tolmusel põndakul palakatena tuules lehviv beduiinitelgikompleks. Naljakal moel kasvas visuaalis päikeses põlenud tuhkkuiva naabernõlvaga identsel nõlval mõni oliivisalu. Ei kujuta ette olemist seal mõnel pärastlõunal juuli keskpäeval...

 

Laskumine Surnumere alamikule

| Üles |

 

Jordani org. Al Rama

| Üles |

 

Maanteele nr 65, ehk siis Jordani oru kiirteele, jõudes sattusime kohe kontrollpunktile. Autojuht andis mulle tungivalt märku, et fotoka silma alt ära koristaksin. Piiripunktilaadses varjualuses hängis paar püssimeest, kes autosid peatasid. Eessõitval autol paluti igatahes pagasiluuk lahti teha. Vaadati dokumente. Ka meie auto peeti kinni, kuid nähes sees kahte kahvanägu ning kuulnud paari sõna juhilt viibati tüdinult ja võisime edasi minna, meie dokumente keegi näha ei tahtnud. Autojuht, nähes meie nõutuvõitu nägusid, tippis oma telefoni midagi ja hetke pärast nurrus kuugli tõlkija kiisuhäälega, et siin kontrollitakse kõiki, Palestiina piir on siinsamas. Edasi sõites kohtasime veel mitut püssimeestega ajutist ja püsi-kontrollpunkti, kuid rohkem meie autot ei peatatud.

 

Maantee kulges mööda Surnumere rannikut. Esimesed kümmekond kilomeetrit ääristas maanteeäärset kaldariba katkematu lukshotellide rivi, mis osaliselt ei ole veel ehitamisega valmis jõudnud. Hotelliderivi lõppes alles siis, kui kallas muutus nii järsuks, et sinna ilmselt ei saa enam ehitada. Tegelikult on osad hotellid ka suletud või isegi mõne ehitus seisma pandud, samuti nagu on suletud paljud Surnumere rannad, sest veetase on lausa kümneid meetreid alanenud. Põhjustab seda peamise varustaja - Jordani jõe vee üha intensiivsem kasutamine kastmiseks ja joogiveeks (eks voola järve tegelikult mitukümmend jõge, kuid kõigi nende vett paisutatakse ja kasutatakse ära) ning kliima soojenemine, mille tõttu aurumine on suurenenud oluliselt. Tegelikult räägitakse veekaotusega seoses lausa kriitilisest probleemist, mistõttu on kaalutud isegi Punasest merest lisavee juhtimist Surnumerre. Kui see peaks sündima, siis mere senine soolasus väheneks oluliselt ja Surnumeri ilmselt varsti poleks enam nii surnud meri. Veetaseme alanemisega on seotud veel üks probleem. Nimelt pressib vee alanedes sisse siit- ja sealt üles põhjavesi, magevesi, mis sulatab mere põhja sadenenud soolad ja tekitab uurdeid ning auke, mis võivad olla päris ohtlikud, kui sinna kogemata peale astuda. Järve ääres seistes või sealt mööda sõites neid probleeme muidugi ei adu.

 

Niisiis, hotellid kadusid ja asendusid edasi lõunasse sõites (65. maantee viib Jordaani kuulsaimasse kuurortisse Aquabasse Punase mere ääres) siin ja seal mornitsevate okastraadiste valveputkadega sõjaväeehitistega ühes uste ette pargitud soomusautode ning tülpinult väravapostidele toetuvate automaatidega relvastatud tunnimeestega. Militaartaristu on sarnaselt hotellidega ehitatud maantee ja järve vahele jäävatele tasasematele platsidele. Öeldakse, et Jordaania pidi olema sama turvaline nagu Ühendriigid; neid kuulipildujatega sõjamehi vaadates saad aru, et see turvalisus ei tule lambist ja selleks tuleb naabrimeeste ebastabiilsust, agressiivsust ning meelsust arvestades ikka tõsiselt pingutada. Ent kui silmapiiri ei tõkestanud hotellid ega militaarehitised, sillerdas Surnumeri tüünelt, mässides vastaskalda kollakaspunakasse uduvinesse.

 

Jordani oru kiirtee

| Üles |

 

Wadi Mudjibi looduskaitseala on moodustatud Mudjibi jõe ümber. Looduskaitseala nagu looduskaitseala ikka, kaitstakse kohalikku floorat ja faunat, kuid eelkõige rikkalikku linnustikku. Muuseas, tundub, et kõik siin maal on Piibliga seotud: nii on ka Wadi Mudjib Moosese V raamatus mainitud kui Arnoni jõgi, kust Mooses oma rahvaga läbi rändas. Jõe käiakse vaatamas aga hoopis selle ääretult maalilise järsuseinalise kanjoni ja jugade pärast. Meie kahjuks jõeorus matkata ei saanud, sest kohale jõudes selgus, et matkarada on suurvee ohu tõttu talvekuudel suletud. Isegi esimese osa peale, mis kujutab enesest tegelikult kaljul rippuvat igati turvalist jalutusrada, ei lastud. Ega siin taas kedagi süüdistada ei ole, aga kui eelmisel õhtul turistiinfot vaatasin, siis seda ma välja ei lugenud, et detsembris on rada suletud. Seda näitasid päris mitme meiesuguse gringost turisti hapud näod külastuskeskuse parklas. Nii kõõlusime pisut külastuskeskuses ja jõe kohalt kiirtee sillalt, kust sai natukene aimu, millest me siis tegelikult ilma jäime.

 

Wadi Mudjib' külastuskeskus

| Üles |

 

Wadi Mudjib

| Üles |

 

Järgmine peatus - Surnumeri. Ilmselt teavad kõik Surnumere nime saladust - surnud meri, ehk siis meri, mille vesi on nii soolane (34% soola), et seal elu praktiliselt puudub. Asub ta 2011. a andmetel 430 m allpool merepinda (veepind siis), mistõttu on see maailma madalaim paik. AD 2019 on veepind ilmselt veelgi madalam. Põhjuseks on väga lihtsustatult öeldes Aafrika ja Araabia laamade vaheline tektooniline pragu, mis on tekkinud Araabia laama liikumisest põhja poole. Surnumere põhi on selle prao sügavaim koht, ulatudes üle 700 m alla merepinna (ehk siis on sel soolasel järvel rohkem kui 300 m sügavust). Seetõttu on kaldad järsud ja juba paarkümmend meetrit kaldast on vesi üle pea (mitte, et sinna vee alla nii lihtne oleks sukelduda). Parkisime Amman Beachi parklasse - autojuhi sõnul olevat see Ammanist tulijate lemmikkoht? Kuigi hotellide ja sellesama biitši kõrvalt leiaks ilmselt mõne metsiku ranna, on "ametlikku" kohta ujuma minek Surnumere ääres täiesti õigustatud, sest peale meres kümblust on üsna elulise tähtsusega end soolast puhtaks saada. Väravast sisse astudes saime taas mitte väga toreda üllatuse osaliseks - pileti eest küsiti 20 JOD. Samas, silmi laiali sirutades nagu mingit mõistlikumat võimalust ka silmapiiril ei paistnud ja selles suhtes ei tahtnud autojuht ka koostööd teha - pikem diskussioon temaga sel teemal kuugli abimehest hoolimata ebaõnnestus. Niisiis, kui kohal juba olime, siis lunastasime piletid, astusime sisse, lonkisime fäntside sisebasseinide vahelt läbi ja astusime treppi mööda liivaga kaetud kaldast alla, spaast üsna kaugele jääva veepiirini. Arvatavasti võis veetase tõesti seal mingi aeg tagasi olla isegi kümmekond meetrit kõrgemal - seda näis kinnitavat tugimüüride ja muu taristu paiknemine veepiiri suhtes.

 

Surnumeri

| Üles |

 

Ma ei hakka omi haledaid püüdeid Surnumeres ujuda siinkohal kirjeldama. See elamus on natuke kirjeldamatu ja ma ei ole kindel, kas ka 100% päris see, mida ootasin. Vesi tundub sisse sulpsatades siirupjas ja see tõepoolest kannab! Kannab nii, et raske on end horisontaalist lõpuks vertikaalseks ajada. See on esialgu lõbus, aga mõne minuti pärast hakkab üle viskama. Ja - vesi on üliläbipaistev, tulisoolane ja mõnusalt soe. Surnumere ääres ja Wadi Mudjibis oli temperatuuri arvestades Ammaniga võrreldes väga hea - sai täiesti jakid seljast võtta, vahepeal näitas auto termomeeter isegi + 27C. Ammanis oleme seni kogenud kõige rohkem +16C. Suplemast tulles kartsin, et nahk hakkab kipitama või sügelema vms, kuid kipitas vaid seestpoolt nina, nahale jäi pigem hoopis selline suhkurjas keepuv kiht nagu näpuotstele peale aleksandri koogi söömist.

 

Omaette kultuurišokk saabus duširuumis. Tundus, nagu reisinuksin ajas 30 aastat tagasi Pettoni ühika keldri duššikasse... Kes teavad, need teavad, kes ei tea, siis säästan selle kirjeldusest. Ühesõnaga - jube! 20 JOD eest eeldanuksin ikka korralikku pesemiskohta. Kui enne kaldast üles tulles olin mõelnud kasutada üht noist lahtistest duššidest rannal, kuid loobusin, sest seal olnuks riiete vahetamine komplitseeritud, siis pärast tolle "bathroomi" kasutamist leian, et viimasel ei olnud lahtiste duššide ees mitte ühtegi eelist. Pigem vastupidi - vähemalt rannaäärsete dušialuste põrand oli selgelt liivane, aga muidu puhas...

 

Amman Beach

| Üles |

 

Turist Surnumeres

| Üles |

 

Jõudsime Ammani tagasi videviku hakul. Kuigi jutu järgi hakkas sohvril tagasi linna üsna kiire, ei takistanud see tal peale surumast üht peatust mingis Surnumere kosmeetikapoes kusagil Ammani äärelinnas. See pood pidavat olema üle kõige. Kas ta erines neist kümnestkonnast teisest sarnasest kaubamajast, millest me juba mööda tuhisenud olime, ma ei tea. Või on siin sohvritega selline diil nagu Sri Lankal, kus nad said poodi toodud klientide pealt mingil kujul komisjoni. Aga kaubamaja ise jättis tegelikult toreda mulje, eriti hästi sõbralik ja inimliku suhtumisega kena naisterahvas (üllatuslikult, sest igal pool letis asjatavad reeglina mehed), kes täiesti euroopalikult tutvustas igasugust Surnumere veest ja mudast tehtud keemiat, mida üks naine endale peab peale mätsima, et saada ühiskondlik heakskiit. Oh muidugi leidub ka igast möksi, mida mehed justkui peaksid erinevatel eluhetkedel ja kellaaegadel endale pelae määrima, ent kuna minust (peale seebi ja deodorandi) on see maailm suutnud kuidagi mööda libiseda, siis ma midagi põnevat enese jaoks ei avastanud. Kuna kingitusi ju tuleb reisilt kaasa osta, siis müüja meeleheaks me mingisuguse mudapreparaadi lapsehoidja jaoks ka soetasime. Ahjaa, poe teises küljes laiutas suur muu ninni-nänni ning omaette osakonnana kulla ja hõbeda lett. Rasked, kallid kivid ja paksud kuldketid, hõbekuljused jms. Hind tegelikult isegi mitte väga hull, aga disain. See tundub nii võõras ja samas pealetükkiv, et mõnda neist ehetest Eestis kandes küsiks ilmselt möödujad:

 

"Kus karneval toimub?"

 

Pärast pisikest türgi kohvi otsustasime teha väikese jalutuskäigu esmalt hotell Royal Palace juurde, kus homme toimub Al Umma võistluse autasustamise show, mille pärast me Jordaaniasse tulime. Kuna enamus kohale kutsutud rahvast elab kusagil Christal'is, mis on Royalist ja meie pesast umbes sama kaugel, siis neile pidi korraldatama ühine transa. Meie läheme kohale omal käel ja tänase avastusretke tulemusel otsustasime minna jala. Siinkohal on paslik pisut rääkida liiklusest. Ma olen eilse ja tänase kogemuse peale kindel, et rendiautot ma Ammanist vähemalt ei võta. Kui otsustada meie eilse ja tänase sõidukogemuse peale, võib öelda, et mingi osa autojuhtidest, sh meie autojuht, vajab hospitaliseerimist vaimuhaiglasse või vähemalt psüühilist abi. Meie sohvri sõidustiil oli selgelt enesetapjalik: ta kihutas, trügis, sõitis teepeenral vasakult mööda, keeras kolmerealisel paremast reast vasakule maha jne, jne. Ühesõnaga nagu tüüpiline rullnokast bemmimees. Aga ta ei olnud ainuke - neid siin jätkub, ehkki bemmide asemel on valdavalt Hyundaid. Ekstra boonusena kogesime täna on drive palvust. Mingil hetkel keeras meie autojuht raadio palvekanalile, koukis välja helmed ning hakkas palvetama, aga ega kiirus ei vähenenud ning teepeenralt möödasõidud seepärast ära jäänud, lihtsalt poole ajast olid silmad kinni või vaatasid katuseluugist taevastesse avarustesse... Samas kõik ka niiviisi ei hullu ei sõida, sest muidu ei oleks neid, kellest teepeenralt mööda kimada. Üldise trendina on liiklusmärgid rangelt soovituslikud, suunda näidatakse suvaliselt. Täiesti normaalne on keskmisest reast pöörata näiteks paremale, vasak suund sees. Lihtsalt enne manöövrit tuleb korralikult tuututada. Tuututada tuleb ka siis, kui pead foori alla seisma jääma nii kümnenda autona. Igaks juhuks peab hakkama varakult juba signaalile pressima, et äkki siis foorituli läheb kiiremini roheliseks. Ma kujutaks end sõitmas ise rendikaga siin maanteel, aga mitte Ammanis. Siin peaks väga hästi teadma, kuhu vaja minna on - siis ei pea nuputama suundi ja jääb aega keskenduda ainult sõitmisele, kuid märgid on valdavalt araabiakeelsed.

 

Tänavate ülesehituse tõttu on igal juhul eelis sõiduautol. Ühistransport mingil kujul vist tegutseb, oleme näinud linnaliinibusse, aga tundub, et on üsna marginaalne, kõik sõidavad uuberi või taksoga. Ka homse ürituse korraldustiim saatis kirja, milles soovitati kasutada ainult taksot või uuberit. Kõnniteid tehakse ilmselt selleks, et sinna saaks parkida, midagi ladustada või midagi müüa või siis ehitatud nii kitsad, et seal kahekesi kõrvu käia ei saa. Lapsevankri või jalgrattaga sõitu siin ette ei kujutaks: sõiduteel hästi ei julge ja kõnniteid piiratakse pea poole meetri kõrguse äärekiviga, kohati kaovad või tekivad need, kuidas majaomanikud oma maja ees just toimetanud on. Ühe garaažiukse ees nägime kahelt poolt risti üle kõnnitee ehitatud piirdeaeda. Seepärast allajäämishirmust hoolimata ongi sageli lihtsam käia pigem sõidutee servas kui kõnniteel. Omaette tase on see, et kõik vidinad, millele tänavaruumis tuleb koht leida - liiklusmärgid, valgustuspostid, elektrikapid, telefonikapid jms, paigutatakse kõnniteele ja seda isegi juhul, kui kõnnitee on vaid meeter lai. Ja tüüpiliselt asetsevad vidinad täpselt keset kõnniteed, et oleks põnevam. Kui aus olla, ega jalakäijaid või rattureid väga palju näha ei ole, samas mingid inimesed siiski liiguvad. Tänaselgi retkel Royali juurde mööda Al Sharif Husseini tänavat poleks me oma aruga elus julgenud tänavat keset liiklussõlme ületada, aga kohalikud panid ees ja me tegime samamoodi. Teisalt, kui oled juba teele koperdanud, siis autojuhid annavad päris meelsasti teed. Meil suvalises kohas neljarealist tänavat ületades võid ootama jäädagi, mõnelt bemmiomanikult peksa või halvemal juhul politseilt trahvi saada, Ammanis jalutasime üle neljarealise tänava motopolitseiniku valvsa pilgu all. Ainus printsiip jalakäijana, mida tuleb jälgida, et pead olema julge ja välja näitama, et teed tõepoolest ületad, kui niisama teeservas passida, isegi ülekäigurajal, siis see eriti kedagi ei huvita. Ka eilse-tänase autosõidu peale on tekkinud tunne, et kuigi liiklus on intensiivne ja kohati hullumeelne, ollakse teineteise vastu tähelepanelikud, arvestatakse trügimisest hoolimata üksteisega, lastakse ette ning vahele isegi täiesti absurdsete manöövritega. Ainus reegel on siin see, et kui juba manöövrit oled hakanud tegema, siis tee ja ära jää mökutama, sest kõik arvestavad, et sa liigud.

 

Öös on asju..."Põlevad" äärekivid. Amman Third Circle

| Üles |

 

Hotel Royal Palace

| Üles |

 

Al Sharif Husseini tänav

| Üles |

 

Peale väikest ringkäiku Royaliga piirnevas kvartalis ja meie kvartalis otsustasime tänasegi õhtu lõpetada Kebabjis. Avastasin menüüst Jordaania veini - JR kaubamärgi all, Jordani orus kasvatatud. Proovisin täna JR Pinot Giorgio 2016. aastast. Ainult kiidusõnad, hea, tugeva maitsega, ent samas kerge ja hõrk. No ja muidugi tänane lambakarree - lihtsalt oivaline! Tundub, et Kababjist saab siin meie lemmikkoht, sest tegime täna üsna põhjaliku avastusretke meie kvartalis ja midagi samaväärset seni ei ole leidnud. Tõsi, söögikohtadest meie hotelli ümbruses puudu ei ole: KFC, Burger King, Pizza Hut, Subway ja n+1 muud rahvusvahelist kiirtoiduketti on esindatud, samuti leiab siit mitu shisha-baari, päris mitu kohvikut, saiapoodi jne, kuid sellist kohaliku köögiga kohta, peale paari türklaste kebabikoha, ei ole silma hakanud. Võrreldes nt Royali ümbruse kvartaliga, kus täna ka kolasime (Royali juurest leidsime vaid ühe hirmkalli resto ja viinapoe), on siin meie kant selles osas väga lahe ja rikkalik. Täna õhtul tänaval muuseas elu kihas, õhtu oli ilus ning tuuleta, kuigi jahe. Inimesed hängisid ja jalutasid tänavatel ning kiiroidukohtade ees... Kõik suitsetavad ja kõik on mehed...

 

Ok. Halas! Lõpetan tänaseks!

 


 

07.12.2019. Kell 22.35. Hotell Shami Plaza
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Tänase päeva veetsime kuni hilise pealelõunani hotellis Royal Tamayouz Excellence Award tseremoonial, et selle kestel käia 30 sekundit laval, saada kätte oma aukiri ja öelda paar sooja sõna. Ma olen püüdnud peale keskkooli taolistest üritustest hoiduda, mistõttu sain päris põneva kogemuse. Igatahes olen ma Helele ülimalt tänulik, et ta mu kätt hoidis. Mis see Tamayouz täpsemalt on, saab lugeda siit: www.tamayouz-award.com.

 

Hakkasime Shamist igaks juhuks juba pool kümme vantsima, sest eile õhtul olime ära mõõtnud, et jalutamisele meie juurest Royalisse kulub ca 25 minutit. Päevavalges läks tee kiiremini, sestap kõõlusime juba Royali fuajees mõni minut enne kümmet. Sisse saamiseks pidime läbima pommivärava. See raam markeerib ka meie hotelli fuajee ust, aga ma pole vee näinud, et see töötaks. Royalis töötas ja lisaks raamile otsiti meid isegi delikaatselt läbi. Nende pommiraamidega on nii, et pärast 2000-te alguses toimunud terrorirünnakuid Ammani hotellides, paigaldati need kohustuslikult vist kõikidesse hotellidesse. Royal! Ossataevas, mis fuajee! Ma vist ei ole sellises hotellis enne varem käinud. Võib-olla Bakuu Flaming Tower on pisut võrreldav, aga ka siin on rõhk sõnal "võib-olla". Nähes meie põlvini vajunud lõugasid, astus juurde hotellimundris neiu soovides teada, mis on küll meie eesmärk. Ta oli teadlik mis ja kus toimub ning saatis meid 4. korruse ballisaali. Läksime. Kuna meilile saadetud kavva oli kirjutatud, et näituse avamine algab kell 10, siis täpselt täistunnil me saali astusimegi. Korrus oli inimtühi, ühes saalis pandi püsti alles kolmjalgu võistlustööde jaoks, teises saalis askeldasid kokapoisid suupistelauaga, mis ilmselt oli suurem, kui Tartu lennuväli. Ballisaal nägi välja nagu Louis XIV unenägu peale rasket õhtusööki: korintose orderis kuldne ja kardne, aakrite kaupa võltsmarmorit, rasked tumedad seinapaneelid ning hiiglaslikud kroonlühtrid, mille ees Swarovski toodang kahvatub. Ringi vaadates kartsin, et kohe ilmuvad lavale ka puuderdatud parukatega tegelased, aga see unelm ei täitunud. Ent tasahilju hakkasid kogunema ka teised inimesed, kuniks neist sai tulvile nii näitusesaal kui suupistete saal. Mingit "ametlikku" näituse avamist nagu ei toimunudki, rahvas võttis kohvi ja suupisteid, kõndis ringi, pildistas ja suhtles, kui kõlas kutse asuda kõrvalsaali, kus igale oli ette nähtud oma istekoht nummerdatud laudades.

 

 

Näitus... Fotod/Photos by: Tamayouz Award

| Üles |

 

Tundus, et kohal oli Araabia poolsaare arhitektide vana kaardivägi. Kui välja arvata meie, Al Ummas III koha võitnud poolakas, üks tudengitöö eest nomineeritud ukrainlanna ja paar professorit Milano ning Coventry ülikoolidest, siis ülejäänud olid kohalikest maadest - Jordaaniast, Iraagist, Emiraatidest, Egiptusest. Enamus vanad, hallipäised, auväärsed ja akadeemilised. Mingis mõttes oli see nagu meie arhitektuurigala. Al-Umma park oli vaid üks paljudest auhndadest. Tseremoonial anti üle Sharjah Barjeel (Emiraadid) Kunstimuuseumi võistluse auhind, araabiamaade parima naisarhitekti auhind, arhitekti elutöö auhind, parima araabiakeelse arhitektuuriajakirja auhind, mitu tudengipreemiat jne, jne. Tseremoonia algas kell 11 ja kestis pea poole kolmeni. Eks ta oli pidulik aktus nagu aktus ikka - ilus, ülev ja mõnus võimalus kohalikule arhitektide kogukonnale kokku saada. Kuna kõik toimus inglise keeles, araabiakeelsetele sõnavõttudele pakuti sünkroontõlget, siis ei jäänud ka miski eriti arusaamatuks. Korraldus jättis näituse algusepoole ebalusest hoolimata väga ladusa ja hea mulje. Ainsaks tõrvatilgaks minu jaoks oli meie töö ja ühe egiptlanna võistlustöö korraldajate poolne eksikombel ära vahetamine, mistap õnnitleti mind tema töö taustal ja teda meie töö taustal. Aga nii see elu juba kord on, igatahes käteldes oskas Dewani büroo esindaja väga elegantselt vaikselt selle apsaka eest vabandada. Pidu tipnes ülivinge buffee-lõunaga, mille valikus oli esindatud... nomaeitea... väga paljud kohalikud toidud. Tegelikult võis endale taldrikusse kühveldada väga põneva ning maitsva koosluse, kusjuures seda kõike serveeriti hotelli nime vääriliselt "kuninglikult" - rikkalikult ning elegantselt.

 

Igal juhul pean kõige selle eest tänama meie loomingulise kollektiivi "Della Gondola" kaasautoreid Anna Belovat ja Sten Juurt, kelleta see töö poleks saanud esitatud ja ega oleks see reiski ilmselt toimunud.

 

Tseremoonia. Fotod/Photos by: Tamayouz Award

| Üles |

 

Ja nii juhtuski, et kui me end lõpuks kella neljaks oma hotelli olime ajanud, vajasime saadud muljete ja kõhutäie seedimiseks esiteks korralikku lõunauinakut ja kui sellest lõpuks ärkasime, oli juba hilja õhtust süüa. Ausalt öelda, hetkel pole erilist isugi, sest kõht pole vägevast lõunast veel tühjaks jõudnud minna.

 

 


 

08.12.2019. Kell 21.45. Hotell Shami Plaza
Järgmine | Eelmine | Üles

 

 

Salaam aleikum!

 

Tänane päev on kujunenud taas toredaks ja seda mitmel põhjusel. Alustan sellest, et täna hommikul algusega kell 10 toimus Al-Ahliyya Ülikoolis Al Umma ja Sharjah Barjeeli muuseumi võistlustööde teemaline nn Tamayouz Talk #2, kus ka minul "Della Gondola" tiimi nime all oli ette nähtud oma 15 minutit kõneaega. Kuna see ülikool asub Ammanist ca 20 kilti As Salti poole, siis pidime leidma enesele mingi transpordi. Midagi pole teha, peavad ka viimased ignorandid mobiiliäppe laadima - tegime siis endki uuberi kasutajateks. Tänase päeva kogemustele toetudes võiks öelda, et uuberi positiivne kasutuskogemus on 50% - minnes 100% ja tagasi tulles 0%, kuna ülikooli juurde kutsutud takso katkestas tellimuse ja süsteem nõudis poolteist doltsi penaltiks. Kuna meie tellitud autoga liikuma ei saanud, siis esitasime digitaalse vastulause ja penaltit ei tulnud. Selline äge teenus siis. Aga see jutt et, kardetud kollased taksod on uuberist kordi kallimad, ei tundu kehtivat; kuna uuber kohale ei tulnud, sõitsime ülikooli juurest linna kollase taksoga paar JOD-i odavamalt kui sama otsa eest näitas küsivat uuber.

 

Al-Ahliyya ülikool tähendab vähemalt "tipi" Mustamäe kämpuse suurust ülikoolilinnakut, kui mitte suuremat. Lasksime end peaväravas maha panna. Kui sisse hakkasime kõndima, tervitas meid kamp turvamehi, kes muidugi tahtsid teada, kuhu minemas oleme. Et mulle saadetud meilis polnud ei maja nime ega numbrit, tekkis hetkeks lage hämming. Ja turvameestel polnud loomulikult asjast aimugi. Kuna aga samal ajal hakkasid saabuma väravasse autodega ka teised inimesed, kellel oli sama probleem, siis varsti leiti ka koht ja nii saime priiküüdi toimumiskohta sama härra autos, kes mulle eile aukirja kätte andis.

 

Kuna mu läpakas oli jabura käpardluse tõttu lennuväljal endiselt rivist väljas, siis mingit ägedat esitlust mul üles seada ega korraldajatele saata loomulikult ei olnud. Eelmisel õhtul ühe korraldustiimi daamiga meile vahetades lubas ta korraldada meie võistlusplakati esitluse jaoks ülikooli arvutisse digilt, - no et siis saan vähemalt selle foonil oma mõtted ära rääkida, kuid loomulikult ei teadnud sinna saabudes keegi millestki mitte midagi. Õnneks tuli appi kohapeal üks kohalik ülikooli-kutt, kes tõmbas oma moblasse korraldajate lehelt võistlustöö põhivaate ja nii see jutt sai ka jutustatud.

 

Lõppes kogu see üritus taas korraliku ühise lõunaga, kuid sedakorda kohaliku tudengisöökla stiilis ehk siis friikate, küüslaugu-jogurti ja kebabiga.

 

Tamayouz Talk #2

| Üles |

 

Hakkas taas juba loojuma, kui astusime taksost Hasemiidide Platsile, mis Tsitadelli mäe, Odeoni ja Rooma teatri vahel markeerib ajaloolist linnakeset ja praeguse nö vanalinna serva. Ammani - roomlaste Phildaelphia - ajalugu ulatub seitsme ja poole tuhande aasta tagusesse aega enne Kristust. Täna varjutab möödunut valdavalt ilmetu õõnesplokk-arhitektuur, mille vahelt ajaloolises linnakeskmes hakkavad Ammanit läbiva Zarga jõe orus silma Rooma teater, Odeon, killuke kolonnaadiga rooma tänavast, Nümfeioni varemed ning nende vastas mäe otsas kõrguv kindlusemägi. Ometi roomlased vaid tuunisid linna Kristuse eluaegu, kaasaegsele linnale tänases asukohas pani aluse II sajandil eKr Ptolemaius II Philadelphus - Aleksander Suure surma järel Egiptust valitsenud kindral. tema nimest tuleb niisiis ka linna antiigiaegne nimi - Philadelphia. Ptolemaios oli sõjakas ja agressiivne, kuid samas ka suur kunsti ja teaduse toetaja. Tema ajal laiendati Aleksandria raamatukogu ning tema õukonnas toimetasid mitmed toonased suurmehed nagu Callimachus, Theokritos, Archimedes... Temaaegne meelsus väljendus ilmselt pisut ka koloniaallinnades, mis ehitati üles hellenistlikus vaimus. Kreeka kihistusest Ammanis midagi näha ei ole - võib-olla ehk mõni tsitadelli alusmüüri kivi, küll olevat Ammanist lääne poole säilinud üks kreekaaegne lossivare - Qasr Al-Abd. Sinna me ilmselt sellel reisil kahjuks ei jõua. Roomlased vallutasid Philadelphia 63. a eKr. Nende rajatud Rooma teater, selle kõrvale jääv Odeon ning pisut eemal eraldiseisvalt asuv Nümfaion vormivad 2014. a ümberehitustega tervikuks kokkusulatatud Hasemiitide platsi ilme ja olemuse. Ehitati need 161. a pKr Hadrianuse järeltulija, Antonius Piuse aegu. Naljakas mõelda, et seesama keiser laskis ehitada Šotimaale nn Antoniuse müüri, mille otsas sain turnida alles möödunud kevadel. Rooma teatri ees, näoga vanalinna poole vaadates, kõrgub vanalinna kohal vana, juba enne kreeklasi kindlustatud mägi, kus jba 1300 a eKr asus Rabbath Ammoni kindlus, ehk siis eesti keeli Ammoni Inimeste Kuninga Kants. Ammonlased olnud siinsed põlisasukad enne teisi... Ummayaadi kalifaadi tekkimisega 661. a nimetati linn tagasi ajaloolise nimega - Amman.

 

Jordan Pass lunastas taas sissepääsu, kuigi üllatuslikult ei tembeldanud seda asjamehed ei Odeonis ega suures teatris. Suure teatri sissepääsul pileteid kontrollinud traatvunts tegi naerdes vaid käega liigutuse nagu lööks piletile suurt rasvast templit... Ausalt öeldes, kuna mul polnud õrna aimugi, et suur ja väike teater nii tihedalt üksteise kõrval on, arvasin, esialgu pettunult, et Odeon ongi "suur" teater. Seetõttu olin üles müürile tõustes esiti hämmingus - kuhu seal need 6000 pealtvaatajat küll pidid mahtuma (Odeoni pidavat mahtuma ca 500 vaatajat), ent Hele, kes sekund enne mind üles oli jõudnud, vehkis teiselt poolt müürilt, et näe, "päris" teater paistab üle sammastega tänava. Ammani teatrid on tegelikult väga hästi säilinud. Eks neid on siit sealt pisut "järele aidatud", kuid mitte häirivalt palju. Teatrid nagu teatrid ikka, tõusvad poolkaar-astmestikud, lava ja tagaehitis. Loomulikult on Odeoni kunagine puitkatus kadunud... Suur teater ent eristub minu seni nähtud rooma teatritest sellega, et astmestik on raiutud üsna järsku mäkke, mistõttu kalle on tõsine ja ülesronimine paras väljakutse. Teater on uuristatud jõe lõunakaldasse, et kalda vari kaitseks õhtupoolikul vaatajaid kuuma päikese eest. Tegelikult kusagil poole nõlva pealt alla vaadates võtab päris kõhedaks - kui peaks mingil põhjusel alla veerema, siis enne sissepääsu vist pidama ei saaks. Mingeid piirdeaedu, käsipuid jm tilulilu, mis Euroopas sageli kogu vana kivi ilu ära tapavad, astmetelt ei leia - kõike võib vaadata ja katsuda kus aga süda himustab. Eks koperdamine ja allakukkumine on lõppeks allakukkuja enese asi.

 

Ammani Odeon

| Üles |

 

Ammani Rooma teater

| Üles |

 

Jäime suurde teatrisse kuni viimaste loojangukiirteni. Üllatuslikult selgus väravas, et asutus on juba suletud, kuigi kell oli napilt viis. Lonely Planeti kohaselt pidid vaatamisväärsused olema avatud kuni 22-ni. Aga mis seal's ikka, ju jääb Nümfaion järgmiseks korraks. Tõmbasime jopehõlmad õhtuses ligihiilivas jaheduses koomale ning jalutasime üle Hasemiidide platsi vanalinna poole...

 

Hashemiidide plats ja Rooma teater

| Üles |

 

Tänaõhtuse jalutuskäigu järel julgen arvata, et ega sellist vanalinna nagu Tallinnas või Marrakeshis siit ei leia. XX sajandi teine pool on jätnud siiagi oma tugeva jälje - enamus vanast on üle ehitatud, säilinud on ehk tänavatevõrk. Lugesin diagonaalis üht Ahmad Abu Khalil artiklit, milles ta kirjeldab Ammani vanalinna moderniseerimisega kaasnenud miljöö ja identiteedi muutust, mille tagajärjel inimesed on ajaloolisest linnasüdamest eemale kolinud. Oma artikli võtab ta kokku ühe vana kingsepa sõnadega:

 

Less than a year ago, I visited an old man who has worked as a shoemaker in central Amman for more than a half century. Thanks to his career, he knows the types of passersby and pedestrians in central Amman. He said to me: the people that we know disappeared, and they are not passing by anymore.

 

Aga eks see mure ole igal pool vähem või rohkem terav; midagi sarnast ju toimub Veneetsias ja mujalgi... Suured ostukeskused imevad ärid ja inimesed, põllu peale on kaarhalli palju lihtsam ehitada, kui mõnd vana maja kesklinnas restaureerida. Siiski pole Ammani vanalinna osa päris selline nagu meie koduhotelli ümbritsev anonüümne isikupäratu kuubikvartal, vaid tänu sadadele kümnetee pisikestele äridele on seal siiski päris äge elu, mis on pärinud natuke selle "vana" hõngu, mida võib tunda  mäkke tõusvatel kitsastel tänavatel. Tänu sellele, et ka kõike seda "modernset" ehituskihti lisatakse lapp-lapi ja tükk-tüki haaval, moodustub kirev orgaaniline tohuvabohu, mis turistisilma jaoks on omal viisil sama põnev, kui mõni aastatuhandete vanune kivihunnik. Ja ei sagi seal ringi vaid müüjad, on ka ostjaid ja valdavalt näevad need välja kohalike moodi. Taksod tuututavad, õli kõrbeb, vahetevahel kõditab nina grill-liha või vürtside, karamelli ja pähklite aroom, kui möödud mõnest maiustuste poest, kus põlledes pagarid baklavaad ja muid maiusi siirupi ja meega üle kallavad...

 

Ühe poekese ees saime jälile ka "õhupalli-leibade" - ehk siis süüria leiva - khobez - tegemise saladusele. Kababjis saadud kogemuse põhjal tean, et kuumi palli taolisi seest tühje leibasid serveeritakse korvikeses igasuguse toidu kõrvale (ok, mitte magustoidu juurde). Paar noormeest askeldasid kuumava ahju ees seades plaadile ümmargusi õhukesi taignaplaate. Need läksid hetkeks ahju ja minuti-paari pärast hakkasid paisuma muutudes kiiresti õhupalli moodi "kotiks" või "palliks". Veel hetk ja leivad võeti välja. Hele küsis, kas ta neid pildistada tohib, mispeale lisaks hetke püüdmise loale pakuti juurde ka tasuta leiba. Leiva koostis on ülilihtne: nisujahu, oliiviõli, vesi, sool, suhkur - lihtsalt tuleb teada koostisainete õiget vahekorda, et plaat ei jääks lihtsalt lavaši moodi plätsakaks, vaid muutuks seest tühjaks palliks. Pita leiba oleme saanud hommikuti hotelli buffees. Leivast Jordaanias ei saa rääkida ainult kõhutäitmisega seoses. Nimelt kaevasid paleobotaanikud Kirde-Jordaanias välja 14000 aasta vanuse leiva, mis on seni teadaolevalt vanim kuivanud leib maailmas. Seda avastust peetakse üllatavaks seetõttu, et põlluharimisega alustati teadaolevalt mõni tuhat aastat hiljem. Kas see teeb Jordaaniast nüüd leivategemise hälli, ei tea arvata, ent küll annab selle leiva vanus konteksti araabiakeelsele sõnale "aysh", mis tähendab "leiba" ja mis tähendab samas ka "elu".

 

Ühel tänaval kohtasime umbes minuvanust sõbralikku meest, kes heas inglise keeles küsis, kas ta saab meid aidata. Kuuldes, et me luusime niisama tühja, uuris, kust me siis tuleme ja kuulnud, et Eestist, teadis ta kohe väga hästi, mis riik see on ja kus. Seepeale küsis ta, kas me vene keelt räägime. Vastasin, et eks ikka, kui vaja on. Tüüp ütles, et tema räägib ka - olevat õppinud kunagi Moskva Ülikoolis ja isegi Tallinnas käinud. Vene keeles me siiski omavahel tšattima ei hakanud, vahetasime sõralikult veel mõned viisakused ja läksime igaüks oma teed.

 

Vanalinn vol 1

| Üles |

 

Shami Plazasse tagasi jõudes võtsime vastu põhimõttelise otsuse täna mitte õhtustada Kababjis, vaid kusagil mujal. Seepärast, peale pooletunnist kolamist meie kvartalis, jäi valik ühele põnevale kohale nimega "Sara Seafood". Väljast tundus see "päris kohalike kohana". Istusime ühte nurgalauda. Noor poisike astus asjalikult ligi ja tõmbas lauale üle värske kile. Natuke naljakas tundus see, ent kui kõrvallauast inimesed lahkusid, siis taipasime lillelise kile otstarvet: pole vaja lauda puhastada, korjad nõud kokku ja siis viskad ülejäänud jama koos kilest laudlinaga minema. Mitte just eriti tore jäätmekäitluse vorm. Toit ja teenindus osutusid üsna keskpäraseks. Eriti kurvalt mõjus kelner, kes samal ajal tundus olevat ka kassapidaja ja ülejäänud seltsimeeste (aga neid sebis selle väikese koha kohta seal ringi üsna arvestav kamp) boss. Ta võttis tellimuse ja tõi pärast seda arve nii tülpinud ilmel, et jäi tunne nagu koolnuks just tema lemmikkaamel või juhtunuks just midagi muud ülimalt muret tekitavat (äkki kuidagi meie ärritasime teda?).

 

Sara Seafood

| Üles |

 

Õhtu lõpp ent on kujunenud ikka heaks. Nimelt avastasin mereanni toidukoha kõrvalt veinipoe ja praegu siis neid märksõnu sketsbooki üles kritseldades mekin JR Chenin Blanci. Väga hea jook, väga hea! Tänan kõiki neid Olümpose elanikke ja kohalikke taevaseid, kelle jurisdiktsioonis me praegu oleme, juhatamast teed selle imelise märjukese juurde! 

 

! في صحتك

 

JR Chenin Blanc

| Üles |

 

 

 


 

09.12.2019. Kell 23.15. Hotell Shami Plaza
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Jõudsime üks tunnike tagasi Petrast. No mis ma oskan öelda, pikk üliäge päev on selja taga!

 

Hommik algas pisut jaburalt. Petra tripp oli Tamayouz Awardi programmi viimane osa. Pidin meid sinna juba Eestis varakult ära regama, et bussis kohad kindlustada. Korraks kaalusin sinna minekut oma käe peal, aga hetkel arvan, et niiviisi, nagu nüüd välja kujunes, oli see reis logistiliselt ilmselt palju odavam ning mugavam. Kuigi ajaliselt soovinuksin kindlasti kohapeal rohkem aega veeta - tänasest kolmest tunnist kohapeal jäi pisut väheseks. Hüva. Aga alustan hommikust. Kui eile Al-Ahliyya lõunasöögilauas Ahmadilt tänase kohta üle küsisin, kinnitas ta, et Petra tripp stardib endiselt 6.00 hommikul Chrystali hotelli eest. Seega tellisime õhtul takso ära, kõik sujus ning seepärast olime hommikul igaks juhuks juba varakult valmis. Chrystali ette jõudes tekkis ent huvitav tunne. Hotell uinus, retseptsioonis ei olnud ühtegi inimest, rääkimata mingist bussist maja ees. Seisime seal mõne hetke üsna nõutult. Kui siis ka kellukese helistamise peale kedagi ei ilmunud, mõtlesin, et helistan viimases hädas Ahmadile - ilmselgelt oli midagi mäda. Hakkasin siis meiliboksist tema numbrit otsima - juhuslikult töötas fuajees mingi vaba wifi. Ni kui uusi meile nägin, lahenes müsteerium - eile õhtul oli saadetud kiri, milles teatati, et väljasõit on muudetud kella 8-ks. Igaks juhuks vaatasin täpsemalt ka hotelli nime - Chrystal Suites. Meie tolknesime Chrystal Hotelis. Kontrollisin üle igaks juhkuks ka kuugli kaardilt - jah, tõepoolest, Ammanis on kaks Chrystalit ja suhteliselt 10 minuti jalutustee kaugusel üksteisest. Nojah. Lõpp hea, kõik hea - vähemalt ei jäänud bussist maha. Tellisime siis uue takso, et teha hotellis enne uut starti tunnike und.

 

Teisel üritusel paistis buss Chrystal Suites'i ees juba kaugele tänava otsa kätte. Jõudsime kenasti 10 minutit enne väljumist, kuid võinuksime jõuda ka pool tundi hiljem, ikka poleks bussist maha jäänud, sest väljasõit venis mingite asjaajamiste tõttu. Ent lõpuks olime omadki nimed araabiakeelsesse listi (veider tunne oli oma nime ladina tähtedega vasakult paremale kirjutatud listi lisada) üles tähendanud, bussiraha maksnud ja sõit võis alata.

 

 

Sõidame lõunasse

| Üles |

 

Midway Castle pitstop

| Üles |

 

Petrasse sõidab Ammanist bussiga mööda kiirteed (250 km) ca kolm, kolm pool tundi. Buss oli küll veidi väsinud ning kolises, ent muidu puhas ja täiesti korras. Bussijuht nägi välja nagu klassikaline bussijuht - ma ei tea, kas neid siniseid särke, nahkveste ja triibulisi lipse antakse välja üleilmselt koos bussijuhi lubadega? Peaks uurima. Lisaks bussijuhile saatis sõitu giid - oli ta Ibrahim, Ali, Omar, Abdullah või Ahmed - üks neist igal juhul. Bussijuhti kutsuti igatahes Abdullah'ks. Giid vestis magusasti juttu, rääkis Jordaaniast ja eriti pikalt Jordaania kuningaperest, kuninga neljast naisest ning nende lastest. Muuhulgas rääkis ta pikalt lahti, millal võib Jordaanias pidada mitut naist, sest tavaliselt tänapäeval on lubatud üldjuhul üks. N+1 naise võib soetada probleemideta siis, kui esimene naine (naised) ei saa lapsi. Kui aga niisama tahta lisanaist võtta, siis peab: a) saama esimeselt (esimestelt) naiselt (naistelt) kirjaliku nõusoleku; b) olema nii palju jõukust, et mõlemale (kõikidele) naisele (naistele) tagada omaette elukoht ja ülalpidamine - koos neid samas toas hoida ei tohtivat. Ka saime teada sellest, et Jordaania on usutolerantne, turvaline ja et kuningaperet tõepoolest rahva seas armastatakse, sest valitseja esimene prioriteet on inimeste heaolu.

 

Umbes poolel teel tehti vahepeatus ühes teeäärses moodsas karavanserais: kohvik-turistinännipoes, kust sai osta nosimist, kohvi, kasutada tualetti ning soovi korral ka näiteks soetada külmkapimagneti, burka, šishasüsteemi või teekannu või siis näiteks mõne 100 m2 kaamelivillast vaiba või läikivas majoolikas raske terrassimööbli koju tellida. Kõik on võimalik, maksta saab kaardiga. Peatuses tegi giid enne väljumist sääduse, et kõik peavad 20 minuti pärast bussis tagasi olema - kiire, kiire! Saime kohvi, sirutasime jalga ja olimegi. Keda aga bussis näha polnud olid giid ja bussijuht, kes vast kena tosin minutit hiljem saabusid. Kummist on see kellaaja definitsioon siin pisut küll...

 

Tee Petrasse käib piki Jordaania nn Kõrgmaa ja Ard As Sawani kõrbe piiril. Üsna üksluine tundub vaatepilt kilomeetrite kaupa maanteeveeres: kollakashall klibune lõputu tasandik vasakus poordis ja sama paremal, selle vahega, et paremal pool markeerivad silmapiiri madalad künkad, mis kohati tulevad üsna tee ligi. Sekka külad ja linnakesed, kõik ühtemoodi natuke räämas ja nagu pooleli jäänud. Muidugi see lõppematu plastiku ja muu prügiga üle külvatud riba tee ääres, mis külades laieneb kaugele majade vahele. Mõnes kohas üksikud jõed ja oliivisalud nende kaldal, sõjaväebaasid, pensukad, autoremondikohad, kõiki füüsikaseadusi eiravad kättejuhtunud materjalist kokkuklopsitud müügiputkad ja söögikohad; kaamelid, lambad ja üksikud eeslid, kes ilmselt sel tolmusel tühermaal toituvad peaasjalikult kividest. Kuivõrd hoomamatult erinev on see pilt näiteks kasvõi Tallinn-Tartu maanteemaastikest.

 

Bussiga läbi Jordaania Kõrgmaa

| Üles |

 

Petra seiklus algab Wadi Musaga - Moosese oruga, väikese turistilõksuga fantastilise kujuga madala kaljuaheliku külje all. Juba mõned kilomeetrid enne keeras buss kiirteelt maha Kuningate teele, millest ma vist Madaba päeval juba natuke kirjutasin. Moosese oruks kutsutakse seda seetõttu, et olles oma rahvaga läbi kõrbe teel tõotatud maale lõi just siin Mooses kepiga vastu kaljut. Geograafiale mõeldes tundub Wadi Musa mõneti Nebo mäe alusest orust loogilisem, sest Wadi Musas ju on suur kõrb ümberringi, aga ma ei avaks siinkohal pikemalt sellealast diskussiooni. Kurjad keeled muidugi pajatavad, et Mooses tabas Wadi Musas kepiga nabatealaste - so siis Petra kandi põlisasukate veetoru... Nabatealased olid üliosavad veesüsteemide ehitajad, kes oskasid kokku koguda selle vähese vee, mida kõrbes hankida õnnestub ja juhtida kavala veesüsteemina linna mahutitesse. Oli sellega kuidas oli, Wadi Musa Moosese allikaga - Ain Musaga (Moosese kaev) saime tutvuda kohe linna jõudes ka laivis. Buss pargiti ühe mittemidagiütleva majakese ette. Meie giid teadvustas pühalikult, et nüüd me saame seda paika näha ja kõik soovijad võivad pühast allikast vett ammutada. Kes ei uskuvat, vesi on joogikõlbulik, siis giid võib ise sees eesjoojaks hakata. Loomulikult käis juurde epistel, et meil on väga tihe programm ja peame sees ära käima ülikiiresti - 10 minuti pärast olgu kõikseemees pardal tagasi.

 

Allikaruumi sisenedes tundus, nagu astunuks mõnda autoremondi töökotta. Ei, kõik oli enam-vähem puhas, kuid remondikohta meenutas tuba ise - piklik kahhelkividega polsterdatud ruum, mille keskel asub veega poolest saadik täidetud kanal - nagu mõnes sovhoosi töökojas veerohkel kevadel. Veeaugu ümber tungles hulk inimesi, kes ammutasid kanalist kõikvõimalike anumate ja kätega vett. Giid tõepoolest võttis ka ise pudelitäie ja jõi seda demonstratiivselt. Ausalt öeldes olimul tagataskus üks väike pudelike varuks, ent kui ma  nägin veepinnalt peegeldumas õliseid vikerkaarevärvilisi laike, läks tuju üle; liiga hästi tuli meelde paari aasta tagune horror Gruusias, kus mõned päevad möödusid lihtsalt 24/7 tualetipotil istudes.

 

Loomulikult 10 minuti pärast buss ei startinud, aega läks veel oma veerand tundi, kuniks reisijad kohad leidsid... kusjuures viimased kümmekond minutit ootasime giidi.

 

Wadi Musa

| Üles |

 

Wadi Musa Moosese allikas - Ain Musa

| Üles |

 

Eelpoolviidatud nabatealastest tasub siinkohal pisut pikemalt rääkida, sest Petra kaljulinn on ka nende kätetöö. Nabatealased olid beduiinid, rändrahvas, kes elasid nomaadielu Araabia poolsaarel, eelkõige selle lääne- ja lõunaosas. Kuna Alexandriast veeti kaupu Damaskusesse ja põhja pool seadsid end sisse kreeklaste linnakesed, siis mingil ajahetkel hülgasid osad nabatealastest beduiinikombed ning jäid paikseks. Kuigi ilmselt enamus nabatealaste linnu mingil kombe hingitsesid juba varem, hakkasid need jõudu koguma II sajandil eKr. Arvatakse, et peamiseks põhjuseks oli just kaubavahetuse elavnemine. Teada on kümmekond nabatealaste linna, enamus neist jääb tänase Iisraeli aladele, kuid tuntuim, suurem ja tähtsaim oli pealinn Petra. Pealinn sellisel uhkel kujul, nagu sellest pragune varemeteväli tunnistust annab, ehitati üles I saj eKr ja ilmselt buum jätkus ka järgnevate sajandite jooksul, ka peale seda, kui roomlased nabatealaste riigi 106. a pKr üle võtsid. Nabatealaste riigist formeeriti rooma provints, mida hakati nimetama Arabia Petraeaks. Provintsi pealinnaks sai Petra. Aastal 130 käis Petras Hadrianus, kes nimetas linna Hadriane Petra Metropoliseks. Hadrianuse auks linna pisut tuuniti, ehitati kolonnaadiga peatänav jm nipet-näpet, kuid nagu kohapealt võis lugeda, siis Petra suurejooneline linnaruum oli ajastu vaimus loodud juba enne roomlaste tulekut, mistõttu sellist metsikut ümberehitamist nagu juhtus Jarashis, Petras ei toimunud. Linn õilmitses tänu maanteede ehitamisele kaubalinnana ja provintsikeskusena roomlaste valitsemise all 363. aastani, mil suur maavärin palju sellest hävitas. Eriti sai pihta hoolikalt kavandatud unikaalne veekogumise süsteem, mis ümbritsevat kõrbe arvestades oli linnale eluliselt vajalik. Maavärina tagajärjel ja, et kaubavahetus merel toimis efektiivsemalt, kaotas linn kiiresti oma võimsuse, kuigi peale Rooma riigi kokkuvajumist järgnevate sajandite jooksul mingi elu siiski käis, mida näitavad kasvõi arvukad hilisemad kirikuvared. Linnale tegi lõpu 551. a. maavärin, mis hävitas suure osa hooneid. Seetõttu moslemiriigi alguseks VII sajandil oli elu Petras praktiliselt välja surnud. Ristisõdade paiku ehitasid ristisõdalased Wadi Musasse XII sajandil kindluse, kuid linnaelu see ei taastanud ja Petra "kadus" mitmesajaks aastaks kuniks Šveitsi päritolu kirglik ida-rännumees, Johann Ludwig Burckhardt, selle oma rännakutel XIX sajandi algul leidis. Muuseas tema lähedane sugulane oli toosama Jacob Burckhardt, kes kirjutas "Itaalia renessansskultuuri".

 

Wadi Musa. Petra külastuskeskus

| Üles |

 

Petra linna viib käänuline kitsas tee, mis kulgeb mööda Siq kanjonit. Kanjoni otsa on ehitatud moodne külastuskeskus ja muuseum, mis oma põhjamaise disainiga mõjub Wadi Musa segasuses justkui pisut liiga steriilselt. Giid kamandas meid bussist välja ja jagas ohtralt juhiseid, kuidas ja kus me peale Petra külastust kokku pidime saama. Kokkulepe jäi, et kell 15.30 on lõuna ning 16.30 sõidab buss Botique hotelli eest välja ja kes selleks ajaks ei jõua, siis bussist vast kohe maha ei jää, kuid kindlasti jääb õhtusöögist ilma. Edasi jagati rahvas kaheks: araablased ja mittearaablased ning viimased veel omakorda kaheks - need, kellel on Jordan Pass ja need kellel seda ei ole. Kui sa oled Jordan Passita välismaalane, siis ühe päeva pilet Petrasse maksab 50 JOD-i (ca 70 euri). Kui sa oled araablane (ükskõik siis millisest nö Araabia riigist ja pass kaasas), siis saab sisse 5 JOD-ga (muuseas, Jordaania Passi omanikule, isegi kui üheski teises vaatamist väärt kohas ei käi, tuleb pilet ca 30 JOD-ga, sest Jordanin Pass ise on 70 JOD, sh viisatasu 40 JOD). Meil olid Jordan Passid olemas, mistõttu saime kohe sisse. Juba piletikassani minekule kulus ilmatu aeg, sest giid korraldas pidevalt midagi, seletas ja luges üle ning rääkis, kui kiire ikka on. Mingil hetkel küsis ta meilt et, mis riigist me tuleme. Kuulnud, et Eestist, siis rõõmustas ja ütles, et siis me ju räägime vene keelt. Peale seda hakkas ta kogu infot, mida ta inglise keeles rääkis dubleerima vene ka keelde. Täiesti ebavajalik... Kuulasime seda paar minutit, siis ütlesin giidile, et meil on ju pilet olemas, me paneme ajama - ju jõuame oma käe peal kiiremini. Nii sündiski...

 

Petra

| Üles |

 

Petra. Bab al Siq

| Üles |

 

Tänase päeva peale tagasi mõeldes tundub, et Petra kõige vaimustavam koht on Siq kanjon. Ma pole midagi sellist varem näinud. Võib-olla natuke sarnane oli see Wadi Hatta kanjonijupp Omaanis, kuhu kunagi Ajithiga Emiraatide reisil väljasõidu tegime, kuid seal oli kanjon siiski suhteliselt lai, Siq on ülikitsas ja kõrge; kohati pidavat olema kanjoniseinte kõrguseks ligi 180 m. Siq kanjon oma punaste kihiliste looklevate seintega on tõeline looduse kivikunst. Eks tähenda Petra ju ladina keeles kivi - metafoor, millele tänu võlgneb Peetruski oma usu tugevusele viitava nime eest. Punased, kõigis ruugetes toonides kokkusätitud kaljud meenutavad peitsitud tammepaneele või soolatud lõhefileed. Ega asjata Petrat pole Punaseks Linnaks kutsutud. Ükski käänak pole sarnane eelmisega. Kohati on säilinud kaljudele õõnestatud veerennid, millega koguti omal ajal kaljudelt sajuga tilkuvat vett... Siin-seal on alles mõni fragment mõnest kivisepa tööst kaljueendil või jälg kunagisest koopast. Jalutuskäik kanjoni põhjas lummas sedavõrd, et isegi kahju hakkas, kui lõpuks silmasime eemal Kaljukiriku - El-Khazneh’i - portikust.

 

Petra. Wadi Siq

| Üles |

 

Kaljukirikusse sisse ei pääsenud. Ma ei tea, kas sinna on kunagi saanud, kuid hetkel seisid piirdeaiad ja turismipolitsei igal juhul ukse peal ees. Kaljukiriku nimi - kirik - on tegelikult eksitav, sest algselt, I sajandil eKr, ehitati see ilmselt kuninglikuks templiks või mausoleumiks. Ent mis selle algne otstarve võis olla, selle üle vaieldakse. Korintose orderis kaljuseinast välja raiutud punane fassaad on udusele algfunktsioonile vaatamata vägagi imposantne oma detailirohkuse ja "peentöötlusega", mille aja jooksul tuul ja vesi on pehmevormiliseks lihvinud. Nii näiteks argonautide kambast tuntud Castorist ja Polluxist, kes templi peaust kahelt poolt kunagi on "valvanud", pole suurt peale torsode järele jäänud. Fassaadil hakkavad ent silma aga... kuuliaugud... Nagu tavaliselt, on selle taga ka siin teatud mõttes barabarid. Inglise keeles kutsutakse templit The Treasury'ks, seda isegi "ametlikel kaartidel". Aardega pistmist on sel niipalju, et erinevad legendid räägivad, et fassaadi keskel, ehisviilu avas olev urn olla täidetud varandusega. Küll olevat selle sinna peitnud Egiptuse vaaraod, küll röövlid, küll piraadid. Igatahes on seda sealt ka otsitud ning kohalikud beduiinid püüdsid seda sadakond aastat tagasi isegi püssitulega alla lasta - neid kuulitäkkeid võibki fassaadil tänaseni imetleda.

 

Petra. Kaljukirik

| Üles |

 

Al-Khazneh juhatab sisse pääsu Petra linna. Kuigi erosioonist puretud ja varemeis, keeb tänu turismile elu varemete vahel taas. Petra on ilmselt üks neid väheseid kohti, kus turistikamp, kohalikest beduiinidest nännimüüjad, kaameli-, hobuse- ja eeslisõidu pakkujad, turismipolitsei jm asjapulgad moodustavad surnud linnale elava dekoori, mis silmi kissitades lubab mõnele sambatükile maha istudes silme ette manada kunagise hiilguse ja melu. Petra... ehteletid, vaibarullid ja muu müügiks nänn, kohvilettidelt õhkuv türgi kohvi (kardemoni) lõhn, kebabi ja õli kärtsakas, eesliajajate hõiked ning kangelaslikult varemetel koperdav selfie-tegija, keda vaid ilmselt Dionysuse käsi hoiab hauakambrite juurde tõusvalt rajalt alla kukkumast, kartlikult eesli seljas kõikuv vanaproua ja tolmu üles keerutades mööda kimav eesliajaja.

 

Hey, mister, d' 'u want to take a donkey-ride?

 

... ja ümberringi on nii palju vaadata, et vana nabatealaste jumala, Duchea, templi juurde jõudes taipad, et sellest kolmest tunnist, mis meile lubatud, jääb lootusetult väheseks. Kõiki neid lugusid, isegi fakte, mis tee ääres tähelepanu nõuavad, jõuaks vast nädalaga seedida... Seepärast ka mina ei refereeriks siin edasi, vaid viitaks pigem UNESCO saidile, kust saab nii mõnegi huvitava fakti lisaks lugeda... Samas pole Petra senini kaugeltki kõiki omi lugusid jutustanud - eks viita sellele kasvõi fakt, et nn Suur Tempel avastati ja kaevati välja alles 1990-te alguses...

 

Petra. Linn

| Üles |

 

Petra. Dushara tempel

| Üles |

 

Petra. Suur Tempel

| Üles |

 

Triumfikaar

| Üles |

 

Kolonnaadiga peatänav

| Üles |

 

Rooma teater

| Üles |

 

Kuningate hauakambrid

| Üles |

 

Päike vajus horisondi poole värvides punased kaljud ja kivitükid veel punasemaks. Ühel hetkel pidime kahetsustundega langetama otsuse tagasipööramiseks, kuigi hing ja tahtmine kiskus kaugele kaljude taha jääva Kloostri poole. Ju jääb järgmiseks korraks. Andsime siis jalgadele valu, et kokkulepitud ajaks kohale jõuda. Tegelikult hommikusele praktikale mõeldes, me isegi arvestasime sellega, et jõuame kohale teadlikult pool tundi hiljem, ent igaks juhuks kiirustasime siiski. Ma olin sisimas arvanud, et ilmselt me pole viimased saabujad, ent kui lõpuks 40 minutit kokkulepitud ajast hiljem lõõtsutades Botique hotelli neljandale korrusele kaetud õhtusöögilauda jõudsime, leidsime end... neljakesi giidi ja bussijuhiga. Vanamehed juba tšillisid seal ilmselt pikemalt. Nad viipasid ja andsid märku, et võime endale vabalt head-paremat ette tõsta. Minu higist laupa nähes patsutas kohvi järele tulnud bussijuht endale lõbusalt kõhule, pilgutas silma ja ütles, et sport on kasulik.

 

Kui me umbes tunni pärast hakkasime magustoidu maiustamisega lõpetama (muuseas, õhtusöök oli lihtsalt super!), hakkasid vaikselt tilkuma ka ülejäänud vandersellid. Minema saime kaks pool tundi! kokkulepitud ajast hiljem.

 

Õhtusöök Wadi Musas, Petra Boutique Hotellis

| Üles |

 

Tsau, Petra

| Üles |

 

 


 

10.12.2019. Kell 22.30. Hotell Shami Plaza
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Parafraseerides taas klassikuid (Mehed ei nuta): "Ja hakkabki jõudma lõpule meie seiklusrikas kõrbereis. Oli meeldiv, igatahes...". Homme peame end õhtuks lennukile ajama, mistap vist midagi väga vinget enam ette võtma ei tihka hakata. Aga, eks näe. Proovin hetkel siis sketsbuuki - pole kahjuks sel reisil sinna jõudnud suurt midagi muud peale märksõnade kribada - panna kirja tänase päeva muljed.

 

Kui nüüd õhtul tagasi mõelda, siis tänanegi päev kujunes taas üsna meeldejäävaks - tegime poolepäevase kõrbetripi ja võtsime vastu päikeseloojangu Ammani tsitadellis. Hommikusöögil lakke vaadates jõudsime järeldusele, et kuna me Ammanist lõunas (Petra), läänes (Surnumeri) ja põhjas (Jarash) oleme käinud, tuleb seekord itta minna. Kui Jordaania kaarti vaadata, siis Ammanist ida poole peale suure kõrbe suurt midagi põnevat ei jää - Iraagi poolse osa moodustab Süüria kõrb ning Saudi-Araabia poolse osa moodustab Ard As Sawwani kõrb. Enamus muistsete tsivilisatsioonide "jääke" asubki peamiselt Jordani jõe poolses osas. Siiski ca 100 km Ammanist itta võib leida neli viis Umayaadi valitsejate aegset kindlust vm maja, ehitatud VII, VIII sajandil. Kuna seni olime näinud peamiselt kreeka-roomaaegseid kive, siis mõtlesime, et äkki oleks tore ka idagi teistsugust näha. Peast käis läbi ka mõnd ristisõdijate kantsi vaadata, kuid kaarti vaadates heitsime selle mõtte kõrvale - nii Montreal kui Kerak jäänuks pisut liiga kaugele ja juba käidud suundades.

 

Kuna mingit mõistlikku ühistransporti kõrbesse ei käi, pidime valima hotelli auto ja takso vahel. Et meil hotelli autojuhiga viimane sõit väga kenasti ei sujunud ning, et hinnavahet ei olnud, tellisime uuberi. Kokkulepitud ajal sõitis ette valge Toyota, roolis head inglise keelt kõnelev noorsand. Kuigi tellimisel tuleb sihtkoht ette anda, tundub, et kohalikud siin seda eriti ei vaata. Meie sihtkohta, Quseir Amrat, kuuldes, läksid kutil silmad rõngasse.

 

"But... But this is in the middle of the desert! Are you sure?"

 

Küsisime sellepeale, et kas see on probleem, mille peale ta vastas, et tegelikult pole, kuid kuidas me kavatseme tagasi tulla, uuberit seal kindlasti ei ole. Vahetaasime pisut mõtteid ning lõime käed selle peale, et ta viib ja toob meid tagasi. Nii see päev algas. Esialgu Ammani kuupide vahel, hiljem laudsiledas kivikõrbes..."igav liiv ja tühi väli". Ainus suurem erinevus lõunasse suunduvast kiirteest oli see, et asulaid praktiliselt ei kohanud, mistõttu ka teeäärne suurem plastikulasu kadus koos viimaste Ammani äärelinna majadega.

 

Kõrbesse...

| Üles |

 

Meie esimeseks peatuseks kujunes saatuse tahtel Qasr Al Kharaneh, salapärane kindluse moodi maja. Ma olin hommikul surfates selle kõrvale heitnud, ent kuna see nüüd vahetult tee ääres silma jäi, siis otsustasime sisse astuda, kui juba seal oleme. Autojuhil ei olnud ka selle vastu midagi, kui ta meiega juba trippama oli sattunud. Jordan Pass kehtis ja nii me sees olimegi.

 

Qasr Ak Kharaneh ehitati ilmselt VIII sajandil, kuid selle otstarvet täna täpselt ei teata. Kindluse jaoks on see pisut liiga õbluke ja mittefunktsionaalne, karavanseraiks sobiks nagu ideaalselt, kui ta paikneks mõne vanema kaubatee ääres. Ruumide paigutuse järgi võiks seda mõne rikkamapoolse inimese eluasemeks pidada, kuid ka selleks on asukoht keset viljatut ja veeta kõrbe nagu imelik. Ühesõnaga üks vana kivihunnik, mis väljast nägi välja palju ägedam kui seest...

 

Qasr Al Kharaneh

| Üles |

 

Quseir Amra juurde jõudes olin üllatunud selle suurusest, õigemini väiksusest. Pildi järgi tundus see VIII sajandi kuninglik jahimaja kuidagi palju suurem ja imposantsem. Isegi väike kahtlus tekkis - kas oleme ikka õiges kohas? Olime küll - seda tunnistas silt väraval: "Quseir Amra. UNESCO Worl Heritage Site."

 

Jordan Pass kehtis ka siin. Küsiti kas meil on see olemas. Ent kui ma hakkasin seda välja otsima, et mundris piletikontrolörile näidata, viibati tüdinult käega ning sees me olimegi. Quseir Amra ehitati 740. aasta paiku ilmselt tollase Ummayaadi kaliifi Walid Ibn Yazidi poolt või siis veel mõni aasta varem, kui ta nautis printsi põlve. Omal ajal oli see kompleks palju suurem, jahimaja ümbritses rohkem kui 25 hektari suurune aed ning leidus ruumi ka väikese garnisonimaja jaoks kusagil aia nurgas. Jahimaja üheks osaks oli pisike rooma saun kõigi selle "kohustuslike" osadega, mille küttesüsteem sarnaneb Sitsiilias Villa Romana di Casales nähtule. Samas hoone ise pidavat olema spetsialistide hinnangul pigem pärsia kui rooma või bütsantsi algupära. Saunavee tarbeks oli kaevatud sügav kaev, kust hobuveski põhimõttel ehitatud pumbasüsteemiga ammutati vajalik vesi. Ent kõigest sellest jutust hoolimata oleks Quseir Amra siiski üsna tagasihoidlik ja ei vääriks ehk eraldi taksosõitu, kui selle seinu ei kataks freskod. Metmuseumi lehel (metmuseum.org) kirjutatakse:

 

In 1898, during his travels through the Jordanian desert, the Czech explorer Alois Musil discovered the architectural remains of several structures. The vestiges suggested an original complex consisting of a bathhouse and a throne room. Related structures irrigated the surrounding landscape and provided bathing water for this palace in the middle of the desert sands. Perhaps more impressive than the architecture, however, were the extensive frescoes that Musil found on the walls of the complex. The discovery of these paintings completely upended then-current scholarly understanding about figural representation in the early Islamic period. The paintings are uniquely Umayyad in subject matter and style, as no parallels are known from the Sasanian or Byzantine realms. One scene, for instance, depicts a pen of animals hunted by regal figures on horseback, while another shows nude women at the bath while men peep from above.

 

Quseir Amra avastas ja kirjeldas Tšehhist pärit kõrberändur ja usumees Alois Musil. Kuid tema kirjeldustel baseeruva 1907. a välja antud raamatu (Kusejr 'amra und Schlösser östlich von Moab) illustreeris ekssõjaväelasest Austria kunstnik Alphons Leopold Mielich, kes uurimisseltskonnas osales ja freskod üles joonistas. Reprod olid nii head, et hakkasid elama oma elu ja kunstnik saigi tuntuks just tänu nendele. Mielich kunstnikuna jäi oma lomingus ida juurde, maalides stseene Araabia elust-olust... Quseir Amra reprodest peetakse tema parimaks tööks "Kuut kuningat", originaalis suht halvasti säilinud allegoorilist pilti kuuest erinevast maailmajaost pärit kuningaga, mille maalimise algne mõte ega tähendus ei ole päris selge.

 

Quseir Amra

| Üles |

 

Skepsis maja ümber luusides, sest ühtlaselt kividega ülepuistatud tolmusele elutule maapinnale oli arusaamatu põhjalikkusega rajatud looklev nööridega piiratud jalgrada, mis lookles ja lookles ning näis käeulatuses paistvast hoonest hoolimata kunagi sihini mitte jõudvat, kadus sisse astudes. Võlvitud ruumid olid maast laeni kaetud freskodega. Mõned rohkem, mõned vähem arusaadavad. Aga kummaliselt paeluvad. Ja realistlikud. Minu relvastamata diletandi silma jaoks oli neis nii mõndagi sarnast Rooma villades nähtuga, kuigi spetsialiste selgitused ütlevad, et rooma ja bütsantsiga pole seal suur ühist midagi. Stseenid igapäevaelust, jahist, saunast jne. Nagu ikoonid, natuke naiivsed, kuid keskendunud oma sõnumile..., Quseir Amras siis meeleoluks noore üliku jahijärgsele saunapeole, misiganes see siis tollases värskes moslemiriigis ka tähendas.

 

Quseir Amra freskod

| Üles |

 

Quseir Amra küttesüsteem

| Üles |

 

Pöörasime Quseir Amrast Ammani poole tagasi rahulolevana, et skepsisest hoolimata selle käigu ette võtsime. Kuna linna pidime jõudma kolme-poole nelja paiku, palusime end maha panna Ammani tsitadelli juures... Linna piiri jõudes klõpsisin läbi autoakna pilte, mille peale juht, nähes, et valmistun midagi pildistama, pidas teeveeres kinni ja ootas, kuna omad klõpsud ära teen. Väga tähelepanelik temast....

 

Ootavad ära söömist...

| Üles |

 

Tagasi Ammanis... Lõputu linn

| Üles |

 

Autojuht pani meid kokkulepitult maha tsitadelli väravas. Lahkudes vaatas korraks kurva näoga saadud rahatähti ilmses lootuses, et ehk turist lisab veel mõne kupüüri, kuid kõigest kenast sõidust hoolimata mul selline soov puudus.

 

Jordan Pass "töötas" jälle, ent erinevalt Rooma teatrist skänniti triipkood ja tembeldati tsitadelli väravas piletid korralikult. Päike oli loojumas, ilm vist esimest korda peale Jarashi lihtsalt super - mõnusalt soe ja tuuleta. Lonkisime piki mäeserva vaadates linnapanoraami. Naljakas, et distantsilt tundub see kuubikutemeri hoopis teistsugusena, kui seal vahel lonkides, anonüümne, omamoodi ilus, nagu stseen mõnest Priit Pärna multikast. Ilmselt vaated ongi see põhiline, milleks Ammani tsitadelli minnakse. Kahtlemata on põnev roomlaste püstitatud Heraklese templi vare, mis ehitati samaaegselt Rooma teatriga 161. a paiku. Põnev on põhimõtteliselt ju kindluski, mis on roomlaste tegemistest palju vanem. Seda on kõpitsenud ammonlased, assüürlased, babüloonlased ja kreeklased, tänini nähtavad alusmüürivared pärinevad roomlastelt, kes kindluse ümberehitamisega alustasid ca 30 a eKr. Roomlaste kindlustused ehitati ümber VII-VIII sajandil Ummayaadi kaliifide poolt, nende kätetööks on ka üks tänase tsitadelli paremini säilinud hoonetest - nn Ummayaadi palee... Ahjaa,  tulles korraks Heraklese juurde tagasi, siis leitud näppude ja vist küünarnuki otsa järgi (mida pragu saab imetleda vareme lääneotsa juures) on arvatud, et templis olnud Heraklese kuju võis olla 12 meetri kõrgune. Ent selles loojangukumases sulnis õhtupoolikus ei omanud need faktid suurt tähtust, vaid see sume valgus, tšill olemine ja see teadmine, et pole kusagile kiiret.

 

Ammani Tsitadell. Vaade Rooma teatrile ja Odeonile

| Üles |

 

Ammani Tsitadell. Heraklese näpud ja küünarnukk templivare ees

| Üles |

 

Ammani Tsitadell. Heraklese tempel

| Üles |

 

Õhtupäike värvis varemed oranžiks ja punaseks. Jätsin siltide lugemise ning lihtsalt kulgesin ringi otsides kohta, kuhu saaks end toetada, et pisut ometi sel reisil skitsida. Sestap ma ei hakanud ühinema oma kalli kaaslase ettepanekuga külastada arheoloogiamuuseumit, vaid jalutasin mööda lagun'd kivimüüre kuniks leidsin koha, kust avanes päris tore vaade Ummayaadi paleele ja pärast Heraklese templivarele... Kui Hele mind lõpuks varemeteväljalt leidis, kuulsin rõõmuga, et muuseum mingit epohhiloovat kogemust ei olnud andnud.

 

Ammani Tsitadell. Ummayyadi kindlus

| Üles |

 

Ammani Tsitadell. Kindluse värav

| Üles |

 

Vaadates päikeseloojangus Ammanile akropolimäelt

| Üles |

 

Lõpetasin Heraklese templi skitsi kohvi kõrvale peaaegu pimedas peale turvamehe sõbralikku meeldetuletust, et nad hakkavad sulgema. Peavärav oli juba suletud, mistõttu meid juhiti välja läbi mingisuguse valvuriputka tagaukse. Väravas langesime taksojuhtide laviini alla, kes kõik pealetükkivalt oma teenust pakkusid. Ausalt öelda polegi seni kogenud nii agressiivset müügitööd siin; juba hakkasingi unustama, et oleme siiski lõunamaal. Meil oli loomulikult oma hotelli juurde minna vaja, sestap küsisime ka hinda. Üks vanamees siis lausus ingli näoga, et 25 JOD-ga teeks ta meile teene ja saaks ära viia. Saatsime ta viisakalt kuu peale - selle rahaga saaks lennujaama, seni olime linna-sutsude eest maksnud kaks-kolm JOD-i kõige rohkem, isegi 25 kilti linnast väljas olnud ülikoolist saime Rooma teatri juurde 14 JOD-ga. Viipasime tõrjuvalt käega ja hakkasime mäest alla astuma, mispeale jooksis siis üks ja teine järgi, jutustades, et 15 JOD-iga või isegi 12 JOD-ga (kuigi see hind ajanuks juhi juba kindlasti pankrotti) saaks äkki ära viia, tipptund jne... Keeldusime ikkagi sõbralikult ning lonkisime alla vanalinna poole. Teel kohtasime juba tuttavaid Tamayouzi ürituselt, kes kiirustasid tsitadelli, et tabada viimaseid ehahelke. Pidime neid halva sõnumiga värava sulgemisest kurvastama, kuid nad ei heitnud meelt ja kiirustasid edasi lootuses, et ehk siiski lastakse veel mingi valemiga sisse.

 

Meie seiklesime tunnikese vanalinnas uskudes esialgu siiralt, et ikka jalutame oma hotelli juurde. Paraku kaotasime mitu korda looklevatel mäkke üles ja alla kulgevatel tänavatel järje avastades lõpuks, et me ei ole oma tiirutamisega üldse mitte väga kaugele jõudnud, mispeale võtsime lõpuks takso. Kohale jõudes Shami Plaza ees näitas taksomeeter 1.60 JOD-i...

 

Vanalinn. Vol 2

| Üles |

 

Õhtusöögi tellisime taas oma lemmikuks kujunenud Kababjis - ei viitsinud hakata eksperimenteerima. Seekord proovisin JD Chardonay'd - lihtsalt võrratu vein. Et õhtu oli senikogetud õhtutest siin palju mõnusam, st suhteliselt soe ja vaikne, siis tegime õhtusöögi seedimiseks veelkord tiiru oma kvartalis...

 

* * *

 

Homme... Homme pakime asjad ja arvatavasti kolame pisut veel siinkandis ringi. Mingit plaani pole, peaks kaasa ostma midagi magusat, mingit muud nänni ei viitsi küll vedada. Eks näe, nüüd on igatahes uneaeg (loodan, et ma need kraapsjalad suudan hiljem dešifreerida).

 

Ikka Kababjis...

| Üles |

 

Õhtu meie oma kvartalis...

| Üles |

 

 


 

11.12.2019. Kell 19.05. Cafe Mingle. Abdali Mall, Amman
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Istume Ammani Citys Abdali Mallis, üritades läbi pimeduse vaadata ärilinna kesktänavale, The Boulevardile. Ootame tellitud jooke ja kanasnäkke. Teeme aega parajaks. Lennuk läheb kella 2 paiku, sestap mõtlesime, et üritaks end lennujaama orgunnida vast keskööks. Õhtusöögiplaan on igatahes lukus - ikka Kababjis! Kohvrid saime jätta hotelli, seega on ainsaks mureks veel need sealt võtta ja leida takso lennujaama.

 

Oleme kolanud täna ringi algul taas meie oma kvartalis ja pealelõunal Ammani Citys (siin nimetatakse seda vist New Abdaliks) otsides kohalikke maiustusi, mida põngerjatele ja põngerjate valvajatele külakostiks ja meeleheaks kaasa viia. Ennelõunal leidsime päris mitu pagarpoodi, maitsesime head-paremat, kuid kaasa ostmiseks tundus kaup liiga suur või liiga tilkuvalt siirupine. Päris sellist kommipoodi nagu silma ei hakanud. Tõsi, siin kubiseb nn supermarketitest, kuid need on täis mõttetut rahvusvahelist sodi, leidsime vaid kohalikku halvaad ning Liisa meeleheaks ka kohalikku päritolu maapähklivõid. Rõõm viimasest jäi aga üürikeseks, sest oma lõunasel pitsapausil suutsime selle kuidagi puruks pillata. Aga lõpuks hankisime malli toiduosakonnast kõik vajaliku.

 

Ennelõunaseks tähtsündmuseks kujunes Al Thaqafeh tänava skväär. Olime oma õhtustel jalutuskäikudel ennegi sealt mööda läinud, kuid pimedas tekitas see nagu kõhedust. Päevavalgel andis väike pargike aga jalakäijavaenulikule tänavaruumile väga meeldiva vahelduse. Isegi oma lõunapausi stopi tegime seal, hankides pitsat ja teed taas üheks meie lemmikkohaks kujunenud pagariärist, kust näiteks Petra-tripi eelõhtul head-paremat kaasa ostsime. Äri süda ja hing, pikavuntsiline hall vanahärra juhatas ju meile kätte ka" Kababji"... Iseenesest on pagariäri üks paljudest sellistest pisikestest kohalike kohakestest - vanamees ja paar noormeest teevad saia, pirukaid ja kõike muud, mida nisujahutaignast kokku panna õnnestub. Suurest kuumutusega plekkpotist saab kõrvale osta teed. Taat ise on väga muhe ning sõbralik, tõsi me pole saanud üksteisele omi elulugusid ära rääkida, sest tema valdab araabia keele kõrval vaid prantsuse keelt... Tõele au andes tuleb tunnistada, et tänase tellimusega lendasime natuke orki. Tellisime pitsa. Kogu crew oli elevil - ma pole vist nii rikkaliku kattega küpsetist enne näinud. Ohtralt, ikka väga ohralt pandi peale igasugust manti, kuid kahjuks hakkliha pandi nii palju, et see ei jõudnud korralikult ära küpseda, mistõttu viimased ampsud, kui asi jahtuma hakkas, ei olnud enam väga maitsvad.

 

Al Thaqafeh tänava skväär "meie kvartalis" (Ash Shumaysani)

| Üles |

 

Pärastlõuna oleme veetnud New Abdalis, mida ehivad kõrghooned ning kuhu on kogunenud igast pangad, ärid ning suur mall. Ega siin midagi väga rääkida ei ole: klaas, roostevaba teras, betoon, kliiniliselt anonüümsed jõulud... Ainsaks meeleolukamaks osaks sest harju keskmisest ärikvartalist on The Boulevard, inimsõbralik, jalutamiseks mugav ninng ilusasti haljastatud päris jalakäijate tänav, mis pole täis pargitud autosid... Tjah, ega inimesi muidugi seal ka ei ole - nende teekond kulgeb mallist parkimismajja ja vastupidi. Inimeset puudust seletab ehk seegi, et tänava üks ots viib malli, teine ei kuhugi, kuid meie hotelli asukohta arvestades see "ei kuhugi" suund natuke maad täitsa klapib, siis peame kobima linnasisesele kiirteele ja paarsada meetrit välise sõidurea servas kõndima, ületama viadukti all ilma ülekäigurajata paar neljarealist ning - olemegi kohal. Tundub kirjelduse järgi nagu väljakutse, kuid tegelikult ei ole - jalgsiliiklus siin ongi selline ja ka autojuhid teavad seda.

Tundub, et oma tänase programmi oleme ka täitnud - vajalikud kogused baklavaad, türgi kohvi ja datleid on olemas. Seega - viimase Ammani õhtu terviseks!

 

PS. Oleks peaaegu unustanud. Kui mul poodidest juba täiesti kõrini sai, hakkas malli rundfunkist kostma Arabian Top Teni vahele järsku üllatuslikult Shane MacGowani hääl (uskumatu, et selleski riigis leian ma põhjuse lõpuks reisikirjas tsiteerida The Pogues'i):

 

It was Christmas Eve babe
In the drunk tank
An old man said to me, won't see another one
And then he sang a song
The Rare Old Mountain Dew
I turned my face away
And dreamed about you
Got on a lucky one
Came in eighteen to one
I've got a feeling
This year's for me and you
So happy Christmas
I love you baby
I can see a better time
When all our dreams come true

The Pogues Firytale in NY

 

Peaaegu pisar tuli silma. Kahju, et siin kohvikus vesipiibu kõrvale veini ei müüda... Häid peatseid jõule!

 

New Abdali Project - The Boulevard

| Üles |

 

Jabal Al Lweibdeh - The Boulevard

| Üles |

 

Al Abdali Mall

| Üles |

 

Head-aega õhtusöök... Kababjis

| Üles |

 

 

 


 

03.01.2020. Tartus...
 Eelmine | Üles

 

Ongi kõik... Mis siis veel? Kui hotelli jõudsime, ajas üks taksojuht parajasti retseptsioonis juttu. Nii et - lennujaama saime muretult. Ammani tšekk-inn süsteemis oli, tõsi, mingi viga, saba venis üliaeglaselt, mistõttu oli isegi hea, et pisut varem jõudsime. Sabas juhtus ka üks veider-naljaks asi. Kõrvaljärtsus seisis pikk ja paks munk, suur maiustuste kohver käevangus. Ühel hetkel küsis ta minult, et kas ta võib meie järjekorda minu ette tulla, tema oma ei liikuvat üldse. Lubasin, sest mõtlesin kõigile neile Kreutzwaldi lugudele, kus mõni haldjas on kellekski end maskeerinud... Samas olime me päris hämmeldunud, sest meie ridagi polnud vahepeal sammugi edasi liikunud. Lennukile jõudsime igatahes kõik kenasti.

 

Riiast koju sõites tegime Raganas lõunapausi. Tellisime verivorsti, sealiha ja hapukapsast...

 

* * *

 

Nüüd, tagasi olles, võin öelda, et Jordaania loksutas paika minu isiklikus maalilmas ühe olulise kivi. Kui kuulasin jõulujumalateenistusel tavapäraseid piiblitsitaate karjastest Petlemma väljadel, siis järsku kangastusid silme ees Jordani jõeoru maastikud, kivised tolmavad karjamaad, mis rohelisest Eestist minnes ei meenuta küll kuidagi kohta, kus loomadel midagi süüa oleks. Nebo mäelt alla vaadates võib kauges vines ette kujutada Jeruusalemma, Petlemma, Nazarethi, Surnumerd jne; neid samu kohti, kus kogu see lugu, millest pühade aegu jutustatakse, aset on leidnud. Kuigi ma tegelikult neis paikades seekord ei saanud käia, muutusid pelgad nimed mu isiklikus maailmas järsku reaalseteks kohtadeks. Maarja ei toonud lapsukest ilmale enam Günter Reindorffi stiilis õlgkatusega palkmajas, vaid sõnnikust ja savist mötsitud pätsidest, siit-sealt narmendavate palakatega varjatud beduiinionnis. Karjasedki pole enam need maalilised arkaadlased romantismiaegsetelt maalidelt või mõnelt naivistlikult külakiriku altarimaalilt, vaid räpasevõitu nartsakad turbanites ehmunud vanamehed... Mitte, et ma seda kui fakti poleks sisimas teadnud, vaid see sai kinnitust läbi nende kollaste kiviste maastike, kus tee ääres viitavad sildid Kristuse ristimise paigale... See seletab ka lahti, miks tegelikult peaks tänapäeval palverännakule minema (mitte, et ma nüüd seda teinud oleksin)... Et lihtsalt leida veel üks ankur, millest ses orkaanikeerisena muutuvas ilmas kinni oleks hakata.

 

Ja muidugi on Jordaania ilmselt heaks sissejuhatuseks Araabiasse. Ühel jutuajamisel küsis üks Iraagist pärit maastikuarhitekt mult, kas see on mu esimene kord Lähis-Idas. Vastasin, et ei, mõni aeg tagasi käisin Emiraatides. Seepeale hakkas ta naerma ja ütles, et Emiraadid täna on vaid geograafiliselt Lähis-Ida. Võib-olla... Igatahes ringi käies tundsime korduvalt kahetsust, et pole käe pärast mõnd "oma meest Havannas" nagu oli Emiraatides või Sri Lankal, kellelt saanuks pärida ühe ja teise asja kohta, kartmata saada vastust:

 

"Lambad või? Söögiks jah. Tahad osta või?",

 

 ...nagu ühmas üks taksojuht, kui kord teeäärsesse väikesesse aedikusse pressitud määgivate loomade kohta küsisin. Aga eks siis vaatasimegi siis suurisilmi läbi oma mulli seda kohati päris arusaamatut segast ja samas kummaliselt kodust ja inimmõõtmelist maad.

 

* * *

 

Ahjaa, Tartus läpakat remonti viies selgus, et põrutusega oli välja libisenud kõvaketta pistik - kõige leebem probleem kõikvõimalike hädade hulgas, mida olin suutnud endale ette kujutada. Seega - lõpp hea, kõik hea.

 

Videvik

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 09 jaanuar 2020

©Sulev Nurme 1997-2019. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved