Sri Lanka. Riis ja karri palun!

 Tripi kaart | Skitsid Sri Lankalt - FB album | Lisalugemist | Tagasi (reisikirjad)

| Üles |

Maldiivid lennukiaknast

| Üles |

4.04.2016. Kell 19.15. Christima Residence. Negombo
Järgmine | Eelmine | Üles

Palav! Väga palav! Isegi basseinis on palav! Kui ujuda ühest otsast teise, lähed vees higiseks!

Mingil huvitaval moel maandus lennuk Colombos poolteist tundi piletil näidatust varem (tegelikult on sellega veel segasem, sest aeg on siin Eestiga nihkes 3,5 tundi) ning seda hoolimata tüütust pooleteisetunnisest stoppamisest Maldiividel lennukist väljumata.

Negombos paistis lennukiaknast kaunis palmisaareidüll. Ent peale kümmet sammu lennuväljal asi nii idülliline enam ei tundunud - paari minutiga sai selgeks, et esimesel võimalusel tuleb soojendusdress maha ajada ning võimalusel nahk samuti. Pagesime seepärast ülikiiresti lennujaama näiliselt kaitsvasse varju, et leida kusagil nurgake riiete vahetamiseks.

Sri Lanka ETA veebis kirjeldatust hirmutatuna valmistusime lennujaamas tüütuteks tolli- ja viisaformaalsusteks. Tegelikkuses võttis passikontroll ja viisa vormistamine vähem aega, kui Konsumis kaardimakse. Võib-olla peitus saladus ka selles, et Eestis olime teinud veebis viisad ette ara ning äärmiselt tülpinud näoga kirjus saris tollitädil jäi vaid pass läbi aparaadi tõmmata ja templit viibutada. Korjasime lindilt meie prügikottidesse pakit' seljakotid ning vabanesime sealsamas seina ääres üleliigsetest riietest.

Järgmiseks teemaks oli raha. Sri Lanka ruupia on eksootiline valuuta, mida laupäeva pärastlõunal ei õnnestu isegi Tavidist osta. Tegelikult ei õnnestu sealt SEB kliendina ilma sekeldusteta midagi osta, sest neil kehtib vaid Hoiupanga, vabandust, Swedpanga kaart. Tänu sellele kulus laupäeva pärastlõunases Lõunakeskuse segaduses toimingule, mis peaks võtma mõne minuti, pea pool tundi... Arusaamatu... Aga kes käskis jätta rahavahetuse viimasele minutile... Ühesõnaga, seisime lennujaamas ATM-i ees näpud suus ja katsusime kuidagi nuputada, palju noid ruupiaid siis võiks tervituseks välja võtta. Kursi dollari ja euro suhtes saime kõrvalt pangast teada, aga kohalikest hindadest ettekujutust omamata on siiski raske mingit mõistlikku prognoosi teha. Seepärast viskasime näppu ja võtsin välja 20000. Eks paistab, kaua see ette lööb, kuid tundub, et mitte väga kauaks.

Raha käes, tuli hakata tegelema järgmise elulise probleemiga - leida Ajith, ehk meie mees Colombos. Lennujaama ees lainetas rahvas, tuk-tukid, taksod ja teab mis veel asjad - kust me ta sellises mäsus leiame! Korraks tekkis isegi väike paanikahoog - ei saanud kohe telefoniga wifisse, et talle FB-s kirjutada. Eks viimases hädas saanuks ju helistada, kuid Eesti numbrilt on siin minut pea 7 euri! Kuidas kull see 24/7 online muudab inimese peata kanaks! Hele kartis ka, et äkki me ei tunne teda ara - viimati trehvasime 7 aastat tagasi Dubais (see on pikem jutt)... Aga siis saabus valgus, st wifi. Sõnumineerituna kobisime tänavale ja mõni hetk hiljem viipas juba Ajith laia naeratuse saatel Toyota Hiace aknast; tema oli meid kohe maja ette sõites ära tundnud. Soojade tervituste saatel ronisin kohe kogemata rooli taha – no see on neil ju valel pool. Auto oli uus ja meile kahele-kolmele ülemääragi suur. See-eest võis seljakotid valimatult tagaistmele visata.

Ettebuukitud apartemendi leidmine laks peaaegu libedalt nagu ka selle vormistamine. Hallipäine india stiilis Hardo Aasmäe reinkarnatsioon jagas asjalikult toa kätte ning tegi lühidalt selgeks, et kaardiga maksmine ei ole siin eriti kombeks (mitte ainult siin, vaid kogu saarel). Tuleb lehvitada ruupiaid või taalu.

Panin mugavalt sisustatud köök-lounges AC huugama, et tekitada pisut kodusem kliima. Istusime tunniks Ajithiga maha, et lähipäevadeks asjad kokku leppida. Resümee sellest lühidalt oleks järgmine - ülehomme kell 5 hommikul on start Anuradhapurasse. Tänase õhtu ja homse päeva veedame Helega kahekesi Negombos tšillides ja kliimaga harjudes...

Paar tundi hiljem...

Õhtu möödus vaheldumisi apartemendi basseinis ja magamistoas AC all jahtumas käies. Peale päikese loojumist tundus basseini vesi isegi soojem õhust, kuigi ega õhu jaheduse üle endiselt kurta saa. Põhjamaa inimese unistus idüll-puhkusest palmide vilus sillerdavast sinisest valgustatud basseinist, higised kõrtega kokteiliklaasid lamamistoolide ääres... Nii ongi, kuigi täna õhtul sillerdas klaasides kokteilide asemel külmikust leitud vesi... Aga õues ON ebainimlikult soe, mis tähendab ka seda, et kuitahes jahe jook soojeneb basseiniveerel üles veerand tunniga. Improviseerisime siinsamas basseiniäärel seljakotis leiduvast õhtusöögi - kuidagi ei leidnud esimeses kuumaehmatuses ja lennupohmeluses seda initsiatiivi, et esimesel õhtul linna pahandusi otsima minna. Ja tegelikult on siin palmivilus, kui tuulehoog tuleb, ju päris hea - nagu sauna eesruumis. Puud õitsevad kollaste ja punaste õitega, linnud laulavad... Paar orava moodi karvajalga hullab siinsamas rohul, tirides üksteist sabast. Laternatulede valgel nägin üht siluetti naabermaja katusel silkamas... Algul arvasime õõvastusega, et need on rotid, ent tundub, et siiski mitte – rottide sabad peaksid ju paljad olema, kuid neil lohiseb järel paras tuust. Pimeduse saabudes on välja ilmunud ka üksikud moskiitod - nende vastu vähemalt esimeseks kaheks ööks on roosa (!) sääsevõrk me voodi kohal...

| Üles |

• #christimaresidence.com/

• #Negombo

5.04.2016. Kell 23.35. Christima Residence. Negombo
Järgmine | Eelmine | Üles

| Üles |

Nii on, et kord iga pidu saab otsa...

... ja vedasime meiegi oma kondid kõrtsust välja pärastlõunapäikesesse. Et jalutuskäik kesklinna tundus liigse eneseületusena, seadsime sammud ookeani, India ookeani, kaldale. Üllatuslikult oli rand peaaegu inimtühi. Vaid üksikud kalurid askeldasid oma katamaraanide juures võrkudega ning mõned kiiskavvalged inimesed, nagu meie, kes ilmselt samuti on üsna äsja maandunud, püüdsid siin-seal varbaid merre kasta või end lõikava päikese eest kuidagi kinni katta. Viskasime riided ühe purjeka külje alla, et hüpelda üle põletava liiva lainepiirile. Uskumatu, kui kuum see liiv siin rannas võib olla! Otse avamerelt tulevad lained ei kutsunud kuidagi päikesest kuumaksköetud ookeani (vesi tundus palju soojem kui kraadiklaasikohane +32C õhk): põlvini vees olles murrab mõni laine ikkagi jalad alt ja viskab hea mitu meetrit kalda poole, kust siis tagasivoolus, kui õigel ajal püsti ei saa, lohistab merre tagasi. Mõne laine järel on püksid jämedat liiva täis. Suplemisest ei tulnud välja seetõttu suurt midagi, lasksime end pisut edasi tagasi lohistada ja peitusime lõpuks kalapaadi külje varju leides istumisaluse kuumal betoonitükil.
 

Päikeseloojangu võtsime vastu uuesti rannas tegemaks Ajithi jõudmiseni aega parajaks. Millegipärast arvas ta eile, et meil on kindlasti vaja homseks üht-teist kaasa osta. Kui hiljem koos supermarketites tuulasime, siis ei tulnudki nagu pähe, mida vaja võiks olla. Ajithi õhutusel ostime penost külmakasti ja jääd - saab siis sinna vett jms jahtuma panna, moskiitotõrjet ja midagi tee peale näksida. Päikesekreemi (faktoriga 40!) olime soetanud juba päeval. Ostsime jäätist, mangosid, kohalikke pisikesi banaane, juustu ning Ajithi soovitusel veel mingeid very rare redisemaitselisi puuvilju, mille nime ma ei mäleta ning mis osutusid alles tooreks. Selle maitse ning pärast käte külge jääv kleepjas ollus paneb arvama, et ilmselt kasutatakse neid mäkaiveri teibi tehases liimi valmistamiseks... Minu rõõmuks õnnestus valget veini ja mullivett osta. Siin riigis see ei olegi nii lihtne: Bacchuse ande jm kärakat müüakse vaid eripoodides - wine store'des. Lisaks on tänase kogemuse põhjal vein, kui kohalike jaoks mõttetu ning eksootiline jook, siin riigis sigakallis ja selle valik väike. Kolme kahtlase nimega austraalia chardonnay eest tuli välja käia päris korralik summa. Kuid hiljem, külma mulliveega pooleks, mangode ja juustu kõrvale, aitas see basseiniserval tipsutada väga hästi.
 

| Üles |

• #Lion_Brewery

• #Ammehula-Negombo

6.04.2016. Kell 21.40. Hotel Crown. Anuradhaphura
Järgmine | Eelmine | Üles

Ma ei teagi, millest alustada. Ilmselt sellest, et olen täna budismist teada saanud rohkem, kui eales varem. Me oleme külastanud kohti, mida on väidetavalt väisanud ka Buddha, me oleme osalenud palvusel, mu kae ümber on preestri seotud pael, mis kaitseb mind kõigi pahalaste eest vähemalt tuleva neljapäevani. Saime juba häda sunnil sõiduelamuse ka siinse imerelva - tuk-tukiga. Me oleme täna kogenud taas eestlase jaoks talumatut kuumust - minu jalatallad on sajanditevanuste stuupade ümber marssimisest tulikuumadel kividel põlenud villi ja nina ning otsaesine ajavad arvatavasti hommikul nahka. Vahetult enne hotelli jõudmist elasime üle ka mikroskoopilise äikesetormi. Aga, mis põhiline, oleme kohanud täna väga palju sõbralikke inimesi...

Et olin pannud telefoni kohaliku kõnekaardi, mille kellaaeg tundus õhtul unise peaga väga ebaloogiline, siis määrasin jõuga uue kellaaja arvestamata, et ajavahe on 3,5 tundi, mitte 3 tundi. Äratus oli seetõttu pisut liiga optimistlik, ent tänu sellele saime rahulikult ööujumisega tegelda ja hommikusöögiks süüa pistaatsiajäätist Sri Lanka kohviga. Sri Lanka kohvi on omapärane. See meenutab pisut araabia või türgi kohvi, kuid pole nii tummine. Peale reisi lisatud märkusena võin öelda, et seda serveeritakse sageli üsna lahjalt - mõnikord isegi nii, et võib segi ajada musta teega.

Ajith saabus kell 5. Ta oli kusagil rannas bussil rehvi vahetanud. Mis asjaoludel see katki läks, ei saanudki aru - kõlas nagu olnuks mingi pidu. Igatahes koju ta öösel ei jõudnud. Asjad tseremoonitsemata peale, jää ja külmikust võetud vein ning sixback veega jahutuskasti. Linnaserval panime paagi täis (isegi kaardimakse oli võimalik). Ja nii meie uurimisretk aeglaselt valgenevas hommikus kookospalmiistanduste vahel algas. Ajith valis A3-e Negombost Puttalami peale, et sealt siis edasi võtta suund juba Anuradhapurale. Vaevalt linnast välja jõudnud, tegime peatuse Waikkalis, ühes teeäärses templis, kus Ajith pidas vaevaks teha kummarduse Buddhale, et tagada meie reisi õnnestumine. Soovi võis kinnitada mõne mündiga annetuste kasti. Mulle meenus sama rituaal Baikali äärest, kus autojuhid peatusid pühakohas tee algul, et ohverdada raha, süüteküünlaid või sigarette, et teekonna sujumiseks ning tee lõpus mõnes teises pühakohas ka tänamiseks. Tempel ise oli suhteliselt tagasihoidlik, tegelikult osake kloostrist, pisike katusealune väikese istuva Buddha kujuga, mille ees põles paar küünalt ja suitses sandlipuukepike. Templi üle laotas omi oksi vana viigipuu. Singali keeles bo-ks nimetatavat puud teatakse eesti keeles püha viigipuuna (Ficus religiosa). Rahvusvaheliselt tuntuma nimega bodhi-tree on iidne puu Indias Bodh Gayas, mille all mediteerides Siddhartha Gautamale ehk hilisemale Buddhale saabus valgustatus. Bo-puu võib leida iga budistliku templi juurest. Bodh Gaya puu võrsest olevat kasvatatud kaks puud: üks neist kasvab täna Põhja-Indias Savrastis, teine toodi meie sihtkohta, Anuradhapurasse. Mõlemad on budistlikus maailmas olulised palverännakute sihtkohad.
 

| Üles |

Tee kulges oranžis päikesetõusus külade ja linnakeste vahel. Vahetasime Helega muljeid, mis tekkisid assotsiatsioonidest Senegali, Vietnami ja Mehhikoga. Tee ääres Buddha templid, kristlikud kirikud, mošeed, kovilid (tamilikeelne nimetus hindu templite kohta). Hommikune sagimine, tee ääres paarikaupa ja väikeste kampadena üleni valgetes kleitides koolitüdrukud ja valgetes pluusides koolipoisid koolibusse ootamas. Kookospalmisalud, mangopuude salud ja muidugi teeäärne plastikulasu, mis võib-olla ei ole koguseliselt veel nii kohutav, kui mõnes Aafrika riigis, kuid õudne ikkagi. Igalt poolt tee äärest võib leida suvaliselt laineplekist ja roigastest kokku klopsitud varjualuseid, mis müütavad kõikvõimalikke asju alustades puuviljadest ja lõpetades kaisuloomadega. Pea iga putka juures-küljes ilutseb silt nimega "Dialog" või "Hutch" - see tähendab, et saab osta vastava kompanii kõnekaarti või laadida kõneaega. Mina tegin tutvust ka oma elu esimeste riisipõldudega, tõsi, enamuselt neist oli riis lõigatud ja pole veel uut kasvama pandud. Koristatud riisipõld on sarnane väga mõne meie heinamaaga: metsatriip taustal, võsajoomed siin ja seal kraavidel; kui vaatad maastikku läbi vidukil silmade, siis võib ette kujutada mõnd meie niitu augustikuus...
 

| Üles |

Anudaharaphurasse - ühte maailma vanimasse ning samas asukohas toimivasse linna - saabusime 8 paiku hommikul. Pooljuhuslikult peatusime maalilises kohakeses nimega Wessa Girya või - nagu seda rohkem teatakse - Vessagiria. Tegime pausi, sest imposantsete hiigelsuurte ümarate kaljurünkade ees toimus pulmatseremoonia. Täpsemalt toimetati midagi pruudiga, mida konkreetselt, seda ei osanud ka Ajith öelda, õigemini tema kommentaar oli, et see on üks osa kahepäevasest pulmapeost ja et nad on siin alles sellega üsna alguses. Piidlesime kohmetult veidrat värviküllast riideorgiat ning väga kaunilt ehitud pruuti. Kõik see meenutas midagi lapsepõlves nähtud Bollywoodi filmidest..., kohe tuleb Vijai ja siis laulavad 20 minutit. Ent siis paelus mu tähelepanu lakooniline pruun silt: olime sattunud iidsetele varemetele.
 

III sajandisse eKr dateeritud ehitiste varemeist endist väga palju säilinud ei ole: vaid mõned püstised kivipostid, mis, nagu hiljem mujalgi kogesime, on siinmaal tüüpilised vanade kivihunnikute otsas, ning kaljudel mõned õnarused ja raidkirjafragmendid. See-eest jättis vapustavalt kaunis koht ise oma looduslike dolmenite ja kromlehhidega ääretult mõjuva mulje. Ka nii meie reisi jaoks oli see sobiv sissejuhatus: budism, mis on Sri Lanka olemise alustalaks, sai alguse siin. Vessagiria klooster-küla ehitati kuningas Devanampiya Tissa poolt Indiast sisserännanud 500-le mungale. Nende päälikuks oli Arhath Mahinda, kes oli kuulsusrikka India kuninga Ashoka Suure poeg. Ashoka on olnud üks tõsisemaid ja tulihingelisemaid budismi levitajaid Indias, tema poeg, kaise mungaks pühitsetu, käis muidugi isa jälgedes. Munkade, kes olid samal ajal ka kunstnikud, kiviraidurid, käsitöölised jm, missiooniks oli igati aidata kaasa budismi levikule saarel. Nad elasid kohalikest täiesti eraldi kaljurüngaste vahel 23 looduslikus koopas. Säilinud kivisambajupid tähistavad kohta, kus asus tempel (vihara). Nende filosoofia avaldas munkade saabudes kohalikule kuningale suurt muljet - sellest ka tema algatatud templi ehitus ning igatine edasine toetus. Mahinda eksportis muuhulgas Sri Lankale tollase India kunsti ja arhitektuurikeelt, mõjutades läbi kuningakoja seetõttu oluliselt kunsti arengut Anuradhapura kuningriigis ja kaudselt kogu saarel. Mahindat peetakse ka üheks singali kirjakeeleja kirjanduse "vanaisaks", sest ta pani esimese kohalikku keelde Tipit´aka - budismi olulisima teksti. Ühesõnaga budism Sri Lankal sai alguse Vessagirias. Teisalt on see koht ka üheks vanemaks säilinud varemeteväljaks Sri Lankal, tähistades nn esmast kuningriikide perioodi. On võimatu meelde jätta ja üles kirjutada kõiki neid kuningaid ja sündmusi siin enne portugallaste tulekut XVI sajandil. Samas, et aru saada üldse, mis toimub, on siiski otstarbekas panna paika Sri Lanka ajalooline periodiseering...

1. Varajaste kuningriikide periood - 543-377 eKr, mis algab müütilise prints Vijaya põgenemisega Indiast Sri Lankale ja lõpeb kuningas Pandukabhaya võimuletulekuga 377. a, kes paneb aluse Anuradhapura kuningriigile.
2. Antiik - Sri Lanka - 377 eKr - 1232 pKr, mis omakorda jaguneb Anuradhapura perioodiks (377 eKr - 1017 pKr ja Polonnaruwa perioodiks (1056-1232 pKr); põhimõtteliselt mõlema perioodi lõpp on seotud India sissetungiga.
3. Nn üleminekuperiood - 1232-1594, mis kätkeb endas viit erinevat kuningriiki: Jaffna, Dambadeniya, Gampola, Kotte ja Sitawaka; kui Jaffna välja arvata, mis oli Indiast tulnud tamilite asutatud, siis ülejäänud olid kohalikud kuningad, kes väga suures plaanis öeldes, kes kus sõltuvalt India sissetungidest kanda kinnitada suutsid.
4. Kandy periood - 1594-1815, millele pani alguse kuningas Konappu Bandara, kes suutis oma valitsuse alla ühendada pea kogu saare (Jaffna välja arvatud) ning hoida algul portugallased ja siis hollandlased rannikul. Kandy periood lõppes inglaste võiduga Kandy sõjas 1815.
5. Inglise koloonia (peale 1948. a Briti dominioon) - 1815-1972.

Kirju kuningriikide saaga on sõltunud sellest kelle käes ja kus parajasti Buddha hambareliikvia, st tähtsaim kuningriik ja tegelik valitseja oli see, kelle pealinnas asus hambareliikvia tempel. Mis see täpsemalt on, saab ilmselt teada Kandys. Meie oleme siis alguses - tänane teema ja eesmärk oli Anuradhapura kuningriik, mille varemete vaatamise prelüüdiks sobis Vessagiria ideaalselt.
 

Vessagiria kaljudelt alla ronides tegi Ajith ettepaneku teed juua. Astusime teeääres kössitavasse roigashurtsikusse, õigemini selle tagahoovi ja tellisime teed. Putkatagust vajutas suure tamariski võra; selle alla oli pandud paar kättejuhtuvast kokku klopsitud mustunud pinki. Kividest laotud lõkkeasemel tossas mõlkis ja üleni nõgine keedunõu. Perenaine õiendas pisut tahmaste pottide kallal lõkke kohal, tõi siis suured teeklaasid ja kallas kulbiga neisse rohekat ja kergelt sogast vedelikku. Jook ei olnud tee nagu ootuspäraselt võiks Tseilonil oodata, vaid keedus erinevatest ravimtaimedest, peaasjalikult mingi puuvilja seemnekestadest (ma püüdsin aru saada, mis puuga on tegu, kuid kahjuks ka suur kuugel ei suuda mind aidata). Istusime ühele pakkudest ja paksust saelauast kombineeritud pingile. Samasse pingile, tükikesele ajalehepaberile, pandi jaggery - suhkruroo mahlast, meest, kookospiimast tehtud šerbetilaadsed kuulikesed (peale suhkru neil šerbetiga muud vist midagi ühist ei ole). Naine murendas kuulikesi pisut näpu vahel väikemaks - tükike suhu ja lonks teed peale. Väga maitsev! Lõkkesuitsune tee maitses nagu paadimatkal - tähendab - suurepäraselt.
 

| Üles |

Parkisime auto Isurumuniya templi parklasse. Kell hakkas saama alles üheksa, kuid päike kõrvetas juba nii, et paari minutiga oli särk läbimärg. Isurmuniya algse templi - millest tänaseks pole suurt säilinud - asutas sama kuningas, kes oli ehitanud Mahinda munkadele templi Vissagiriasse - Devanampiya Tissa. Praegu asub seal samuti tempel, kuid olulisem sellest on muuseum, kus saab näha varaseid Anuradhapura kuningriigi skulptuure. Asutamise ajast ja sellega seotud legendidest sõltuvalt peetakse seda tänu turismiruuporitele Anuradhapura hiiglaslikul varemeteväljal üheks tähtsamaks punktiks. Lontisime piletikassasse. Kassas selgus kaks põnevat seika. Esiteks - sisenedes pühakojaga seotud maale, tuleb ära võtta jalanõud ja peakate – ok, pisut harjumatu, kuid – pühapaiku tuleb austada. Teiseks - minu teksade pikkus ei sobinud valvsale turvamehele, mistõttu seoti mulle ümber 3 numbrit väiksem kohaliku mehe seelik - sarong. Peale seda ma nägin välja nagu tola, kuid formaalselt tundus kõik korras olevat. Ma ei saa aru, miks see on vajalik!? Kui ma näen välja nagu tsirkuses, kas ma olen seetõttu kuidagi vähem püha kohta häiriv, kui tavariietes?

Isurumuniya olulisemaks kohaks on osaliselt kaljusse raiutud tempel, mille keskmeks lamav Buddha. Tähelepanuväärsemad on ent ühte templi kõrvalhoonesse ülespandud skulptuurid. Maailmakuulus on nn Armastajate reljeef, millele on raiutud kuningas Dutugemunu (valitses 161 - 137 eKr) poeg, prints Saliya ja tema armsam, alamast soost neiu Ashokamala. Kuna kastivahe ei lubanud neiut kuninga naiseks saamast, siis loobus noorsand troonist. Väikeses muuseumis on muidugi peale selle veel mitmeid kauneid kujusid - hindu jumalad Shiva ja Parvati, kuninglik perekond jne. Nende pildistamine oli millegipärast keelatud, keeldu jälgis keset tuba laisalt pooltukakil jörm turvamees.

Jalutasime kasvavas kuumuses ümber templi ja selle ees laiuva basseini, mille peegelduses kahekordistus templi sissepääs ja selle kõrval kaljusse raiutud hobusepeaga mees ja elevant (reljeefid). Küsisin Ajithilt, mis värk nende elevantidega siis siin riigis on. Vastuseks sain loengu sellest, kui austusväärne, tark ja arukas ning heasüdamlik loom vants tegelikult on... Muuseas, ka Buddha emale ilmus enne poisi sündi unes valge elevant...

Parkisime Hiace Anuradhapura varemetevälja keskmesse. Vaid kiviviskekaugusele jäi II sajandil pKr ehitatud Dakhina stuupa vare. Kuna meie tegevusplaan nägi ette nüüd järjestikku mitme pühakoha külastust, siis jätsime kotad Hele ettepanekul bussi juurde. Et sellel olid väga ebameeldivad tagajärjed, selgus tunde hiljem.
 

| Üles |

Mõne minuti pärast astusime paljajalu üle tulikuuma kruusa Anuradaphura ja ilmselt kogu Sri Lanka, kui silmas pidada just budistlikku maailma) tähtsaimasse aeda - Mahamwena. See on aed, milles kasvab Jaya Sri Maha Bodhi - Anuradhapura püha viigipuu, mis väidetavalt on kasvatatud selle viigipuu lõunapoolsest harust, mille all Buddha sai valgustatuks. Võrse tõi Sri Lankale Selle sama India kuninga, kellest juba eelpool juttu oli, Ashoka, tütar Sangamitta 288. a eKr. Sangamitta oli nunn ning, tulnud juba kord Sri Lankale, pani siin aluse budistlikule nunnaordule (ordu siis meie tähenduses). Puu võrse andis ta üle kuningas Devanampiya Tissale (too rajas siis Vissagiria templi; kas Mahinda ja Sangamitta olid päris õde-vend ei saanud ma täpselt aru) ja kes käskis puu istutada oma kuninglikku parki. Puu piirati väidetavalt lihtsa aiaga, hilisemad kuningad ehitasid järk-järgult puu ümber templikompleksi. Püha aia tähtsaim osa, 4 Buddha kujuga müür, valmis juba I sajandil pKr. Pühakoha ümber asutati klooster 455 a pKr - selle ehitiste varemeid võib tänini Sri Matha Bodhi ja Ruwanwelisaya stuupa vahelisel alal aimata. Püha puu ümber on tänaseks tekkinud terve kompleks ehitisi, mida varjab terve salu pühi viigipuid. Keskne on muidugi see vana puu, mis sirutab oa krooni laialt üle väikeste altarite istuvate Buddha kujude ees.

Õuel sagis palju rahvast, eriti aga koolilapsi. Kõik olid kaasa võtnud valgeid lilli, kuid on ka puuvilju, vett, küünlaid... Ilusaimad ja ka arvuliselt enam on tavaliselt valgeid õisi, sageli lootoseid ja ka vesiroose. Õieäri templite lähedal on täiesti omaette teema. Kroonlehti ja õisi saab osta soovitud koguses "lahtiselt" ja ohverdusvalmilt pappalustele pakituna. Valge (lootos) sümboliseerib lootust ja vaimu puhtust, tarkust ja valgustatust. Ohverdamine on lugupidamise ja suuremeelsuse avaldus - oluline on siin püüelda selle poole, et surres ei võidaks see, kellel rohkem asju. Ohverdamise peamine mõte on ära anda parim endast meist endast puhtamale ja paremale, et püüelda kunagi saamaks samasuguseks. Kõndides olime jõudnud ühe altarini. Ajith lükkas meid läbi rahvasumma preestri juurde, kelle ees lookles järjekord palverändureist, koolilastest ja inimestest. Kuna meil polnud muud, siis ohverdasime raha - lääne inimese jaoks lihtsaim ja odavaim (kas ka tõhus?) vahend õnne leidmiseks... Preester luges sõnu ja sidus meile randme ümber valge niidi, tehes sellega maeitea mitu ringi ning sõlmis lõpuks otsad mingite lõpetussõnade saatel kokku. Muidugi ei taipa me sellest protseduurist midagi, ent Ajith seletas pikalt budistliku palve sisu ja süsteemi, kuidas selliselt randme ümber seotud niit asendab selle kandjale mõneks ajaks justkui palvetamise vajadust. Palve samas justkui polegi palve, vaid igikestev jutustus Buddha tuhandetest eludest enne, kui ta sai valgustatuks. Või midagi sellist. Lõuna ajal oli tunne, et sain sellest justkui aru, kuid kui praegu, kui püüan päeva meelde tuletada, siis üha segasemaks läheb... Oluline on, et pael käe ümber kaitseb halva eest. Paelasidumine iseenesest võttis aega võib-olla paar minutit, siis võeti ette järgmine "klient". Korraga tegutses kolm-neli munka. Nende ees laual kuhjus lasu õisi, puuviljakorve, veepudeleid, küünlaid, sandlipuukepikesi, õli, oranži kangast, raha... Ohvriand on justkui Buddhale, kuid kuna tema seda ei vaja, siis kasutab saadu ära klooster. Samas, nagu Ajithist aru sain, ei ole see päris nii must-valge ning siin on omad agad, millal ja mida täpselt kasutada tohib. Preestri juurest lahkudes tahtsin skitsida. Viigipuude võrade all oli mõnusalt jahe. Ajith väitis, et pühade viigipuude all ongi alati jahedam, kui mujal... Sest see on eriline puu. Kui olin skitsimisega poole peal, astus juurde üks pisut ärritatud olekuga vanahärra ja küsis, mida ma teen. Näitasin häbelikult ette...

- Just my hobby, sir.

Nähes, et ma ei olegi teda joonistanud, muutus ta rõõmsaks. Kuuldes, et ma pole kunstnik vaid maastikuarhitekt, soovitas ta tungivalt minna Colombos põllumajandusministeeriumisse ja pakkuda end tööle - Sri Lanka vajavat maastikuarhitekte. Püüdsin pilti lõpetades ette kujutada, kuidas siis see tseremoonia võiks välja näha... Jou, jou mehed, ma olen kohal, enam pole vaja muretseda...
 

| Üles |

Tee hiiglasliku valgeks lubjatud Ruwanwelisaya stuupa poole muutus üha tulisemaks. Kui möödusime tuhandete kivipostidega Lovamahapayast, nn Pronkspaleest, mis kunagi oli kloostri reflektoorium, tundsin, et tulikuum valge kruus taldade all muutub aeglaselt talumatuks. Jõudes ent stuupani viiva tee juurde, mis koosnes tellistest ja tumedatest kiviplaatidest, siis oli piin täielik! Tundus, et tunnen taldade alt kärtshaisu tulevat. Oiates karglesin pikkade hüpetega mururiba poole. Kuuma vastu on kividele pandud kookoskiust punutud pikad vaibad. Ent nende robustne tekstuur on päris reljeefne ning kui satud sellele juba põlenud jalataldadega, siis tekkiv tunne on ilmselt võrreldav sellega nagu paitaks marrastatud põlve porgandiriiviga (mitte, et ma viimast teinud oleksin)...

Ruwanwelisaya stuupa ehitas kuningas Dutugemunu aastal 140 eKr (tema oli siis juba tuttav kunn, kelle poeg armuloo pärast troonist ära ütles). See stuupa on üks vanimaid säilinud stuupasid Sri Lankal ja üks maailma kõrgemaid omataolisi üldse (kõrgus 103 m). Ehitis oli XIX sajandil varemeis ja tollal kaetud võsa mulla ning taimedega. 1902. aastal alustati Ruwanveli Seya Restoration Society eestvõttel selle restaureerimisega. Asi sai "korda" alles aastal 1940. Praegu tuleb selle juurde palverändureid kogu maailmast. Huvitav on mainida, et palverändurid, sh kohalikud, kes tulevad saare teistest piirkondadest, hoiavad vabatahtlikult stuupat korras. Üks põhiasju seejuures on kupli lupjamine, mille tegemiseks pidavat olema isegi lausa järjekord. On suur au ja võimalus, kui saad peadpööritavas kõrguses stuupakülge vuntsida. Kui ma seda redelit vaatasin, millega kupli peale ronitakse, siis, ausalt öelda, isegi tasu eest ja käsu peale ei julgeks sinna otsa ronida. Ruwanwelisaya stuupa peidab eneses ka Buddha reliikviaid - seegi seletab palverändurite suurt huvi. Mis tükikesi kadunukesest paksud müürid varjavad, ma ei tea, kuid värsked lilled ei lõpe väikeselt altarilt templi ees samuti kui palmiõli (populaarne on seda annetada seda selleks ette nähtud torru valades), et ei kustuks õlilambid. Siinkohal võib-olla paari sõnaga üldse stuupadest - autoaknast hakkab neid siin riigis silma pidevalt.

Kõigepealt - Buddha olevat maetud stuupasse - see on oluline just võib-olla stuupa arhetüüpse tähenduse seisukohalt. Algselt maeti stuupade alla ka munki või pühamehi, kuid see on olnud Ajith sõnul nii ja naa. Stuupa on arhitektuurselt ja olemuselt pigem skulptuur või arhitektoon, kui hoone. Stuupade sees ei ole midagi, kuigi nende ees, külgedel vm võib olla ehitatud palvekohti, altareid, templeid, mausoleume. Stuupa ideaalselt geomeetrilisse vormi on kätketud Buddha õpetus, õigemini selle olulisemad aksioomid. Nii tähistab neljakandiline stuupa alus vaimu täislikkust, püüdlusi jne, kupliosa valgustatust, ülemised osad õigeid otsuseid/elamise viise ning tarkust, elupuu (kettaline sammas stuupa tipus) Buddha ülivõimeid peale valgustatust (nt võime oma eelmisi elusid mäletada). Iga stuupa tipus on vääriskivi mis õige valguse korral hakkab helendama ja kallab stuupa üle ebamaise valgusega... Ajith võttis oma seletuse stuupadest kokku nii, et kui tema budistina stuupat vaatab, siis ta teab, et kõik on korras...
 

| Üles |

Kohusetundest tegime hõõguvatel kividel grillpäikese all tiiru ümber stuupa, et siis leida pisutki varjulisem koht taldade jahutamiseks. Sissepääsu juures selle leidsimegi, kuid vaadates tumepunastest tellistest teerada, tõusis pelgalt vaatamisest kananahk peale. Ja meie tee ei pidanud minema mitte parklasse tagasi, vaid edasi - Jetavanaramaya stuupa ja Antiik-Anuradhurapura varemeteväljale. Hakkasime siis astuma. Eespool, ca 200 m kaugusel, terendasid mingid putkad puude all. Kusagil poolel teel sinna ma tundsin, et enam ei talu. Hakka või karjuma. Ma ei tea, kuidas Hele ja Aijth seda välja kannatasid, kuid kuidagi oiates ja hüpeldes jõudnud esimese putka kaitsvasse varju, ostsin sealt kohe 300 ruupialised ainukesed varbavaheplätad, mis neil olid - hoolimata sellest, et kolm numbrit väiksemad. Ent ega Ajith ning Helegi just situatsiooni nautinud. Pisikese saia-mullivee peatuse ajal - no ei olnud seal putkades enam muud järel (takkajärgi öeldes oli see meie Sri Lanka halvim söömaaeg) - sai Ajith kaubale ühe tuk-tuki-mehega; too oli nõus meid parklasse krokside järele 150 ruupia eest ära viskama. Plätaost osutus seega täiesti mõttetuks, ent eks see peegelda situatsiooni koledust – ma üldiselt pean end selliste pisikeste ebamugavuste osas üsna leplikuks.

Tuk-tukist ma ei hakka siin kirjutama - väsimus hakkab peale tulema, sest ma pole Anuradhapuraga veel poole pealgi, seega jätan teiseks korraks. Ütlen vaid, et tukisõit on ajavõit ning palsam kõrbenud kehaosadele. Mu jalatallad laulsid auto juurde jõudes mulle minu suurest tarkusest kiitust ja ellujäämisõpikusse sai kirjutatud: siin maal selle päikese all on plätad turistile sama vajalikud nagu vesi.
 

Ajaloomuuseumi, Jetavanaramaya stuupa ning varemetevälja külastamise eest küsiti päris head hinda: 25 taala per face. Maksime. Ajith esitles end meie autojuhina ja sai tasuta - selline on siin tava. Kui vaatasin hinnakirja, siis turistihinnad on kohalike omast kümme korda kallimad. Milline karjuv ülekohus! Kui läksin kassast autosse raha juurde tooma, tormas üks muuseumitöötaja mulle järele ja hakkas seletama, et ilma piletita sisenemise eest võin trahvi saada. Polnud seda plaaniski. Kuigi nüüd, õhtul , võin öelda, et võinuks jalutada varemetel ja ümber stuupa ka tasuta - ei näinud peale muuseumi ühtegi piletikontrolli, kuigi muuseumis sees see-eest oli neid neli. Muuseum oli nagu varemetevälja muuseum ikka: mõned skulptuurid, palju potikilde, ehteid, roostes mõõku ja ajahambast näritud sõrmuseid. Lisaks taas pildistamise keeld. Suurimaks plussiks oli konditsioneer, mille vilus saime pisutki hinge tagasi tõmmata ja jalataldu külmadel kividel trööstida.

Jetavanaramaya stuupa oli Ruwanwelisayast veelgi suurem - kõrgus 122 m. ca 290. a pKr tollase Anuradhapura ühe tähtsama kloostri juurde rajatud ehitis oli antiikmaailmas üks suurimaid ja tollase telliskonstruktsioonina märkimisväärselt optimaalselt ehitatud. Tõik, et seda on tõesti vaid konserveeritud, mitte uueks tehtud, nagu eelmine väisatud koloss, lisas nähtule meeleolu. Muuseumist väljudes hakkas see juba kaugelt silma, tundudes oma tervikliku vormiga oluliselt mõtestatum ja arusaadavam, kui varemetevälja neljakandiliste üksikute hammastena turritavate kivipostidega palistatud vundamendid, mille vahel siin seal võib aimata treppe ja kividega astmeliselt vooderdatud basseine. Platseerusime Helega stuupa ette akaatsia varju ilmselt hetkel, kui keskpäevane palavus oli haripunktil. Lihtsalt Õ-U-D-N-E! Lähenedes kuumast õhust virvendavale peatrepile hakkasime üheskoos hüsteeriliselt naerma lugedes silti:

Please remove your huts and shoes before entering...
 

| Üles |

Puu varjus oli mõnus, mõtlesin skitsida, kui järsku kusagilt ilmus endurotsikliga kassinäoga mees, kes hakkas igasugust nanni müütama. Me olime teda enne korraks kohanud putkade juures, kuid kuna tol hetkel mul oli plätade muretsemisega nii palju tegemist, olin suutnud teda ignoreerida. Nüüd olime keerubi meelevallas, sest kedagi teist silmapiiril näha ei olnud. Mehe põhiline argument oli mingi kivist elevant, kelle sisse oli tehtud elevandibeebi. Jutt sinna juurde käis, et palun ostke, väga haruldane ja originaalne - mu vanaema ise tegi oma väikeste tudisevate käekestega. Mehel endal oli sealjuures pisar silmanurgas. Ma võib-olla oleks isegi kaalunud nt külmakapimagneti ostmist, kui seda elevandijuttu poleks olnud - selliseid vante oli ühe putka juures riiulil mitusada. Peab vast see vanaema võimekas olema! Tüüp hakkas me ignorantsuse peale hädaldama ja vinguma öeldes vingus näoga tsiklile istudes:

- Ah nüüd siis lähete suurde kaubamajja kallilt ostma!

Saatsin ta eesti keeles kuu peale. Mees sõitis minema, kuid tuju skitsida oli rikutud. Nagu ka entusiasm. Tegime varemeteväljal väikse tiiru imetledes bussitäie valgetes kleitides koolitüdrukute energiat, kes suure puu all pikniku pidasid ja üksteist taga ajasid. Ajith ootas meid teisel pool stuupat puudesalu all vilus istudes. Kui roidunult sinnasamasse potsatasime, küsis ta murelikult, et kas me peaksime hakkama kohe hotelli otsima. Kuipalju ma ka tegelikult ei oleks hetkel unistanud AC-ga numbritoast, püüdsin võimalikult reipa näoga küsida, et mis täna veel plaanis on. Selgus, et ikka on... Ent tema teine küsimus oli pisut jahmatama panev - kas me oleme nõus ka basseinita hotelliga - basseiniga öömaju olevat siin vähe ja hinnaklass on päris krõbe. Püüdsin seletada, et meie ainus tingimus on AC ja ülejäänud osas on määravaks hind. Loodetavasti ta sai aru, kuigi päris kindel ma selles ei ole - meie tänane hotell on suhteliselt fancy...
 

Tegelikult oli jäänud läbi lontsida hiiglasliku Anuradhapura varemetevälja põhjaosa: Abhayagiri klooster ning stuupa ja veel nipet-näpet. Mind ajas pisut närvi see, et peale stuupade ei linkinud varemed kuidagi. Jah, ma eristasin vundamente ja treppe jt detaile, kuid ei osanud neist silma ette manada midagi terviklikumat. Muuseum, millest olin lootnud leida mõne asjalikuma raamatu, kahjuks pettis lootusi. Ka ei olnud seal peale skulptuuride mingeid viiteid, kasvõi kunstnike rekonstruktsioone hoonetest. Eks see muidugi näitab ka tegemata kodutööd... Teel Abhayagiri kloostri juurde tegime peatuse kaksikbasseini - Kuttam Pokuna juures. Sügav astmeline kivivooderdusega bassein on ehitistega võrreldes väga hästi säilinud. Roheline vesi, milles ujuvad pardid, võinuks tunduda maaliline, kui seal võidu veelindudega ei ujunuks plastik. Ja muidugi kauni raamistusena kõigele nood roigasputkad igasuguse turistinänniga. Kuna pole hooaeg, siis lendab kaarnaparv kahele valgele kraaksudes peale. Õnneks on meil Ajith, kes kõik vanaema tehtud elevantside müütajad suudab maha rahustada enne, kui need tõsiselt tüütama hakkavad. Basseinid ise olid kunagi iluaia osad, kasutusel veereservuaaridena ja ilmselt ka ujumiseks – aedu endid pole juba enam ammu.
 

| Üles |

Mõnisada meetrit edasi tuli üle vaadata üks kohustuslik Buddha kuju - nn Samadi Buddha. See mediteerivas asendis skulptuur on arvatavasti tehtud III või IV sajandil pKr. Skulptuuri peetakse Anuradhapura perioodi plastikas üheks ilusaimaks näiteks. Skulptuur leiti XX sajandi algul, restaureeriti ja pandi uuesti õiges asendis püsti. Arvatavasti asus seal või läheduses mitmest figuurist grupp, teistest kujudest on säilinud vaid ühe mediteeriva Buddha tagumik. Skulptuuri vaadates auras vargsi kusagilt võsa vahelt välja uhkes univormis turva, kes soovis piletit näha - siiski - vähemalt natukenegi läks see 25 taalane investeering asja ette.
 

| Üles |

Teed Abhayagiri stuupa poole palistasid teravaservalised punased lehmad... Wikipeedia kirjutab:

"It is one of the most extensive ruins in the world and one of the most sacred Buddhist pilgrimage cities in the nation. Historically it was a great monastic centre as well as a royal capital, with magnificent monasteries rising to many stories, roofed with gilt bronze or tiles of burnt clay glazed in brilliant colors. To the north of the city, encircled by great walls and containing elaborate bathing ponds, carved balustrades and moonstones, stood "Abhayagiri", one of seventeen such religious units in Anuradhapura and the largest of its five major viharas (vihara tähendas siis kloostrit). One of the focal points of the complex is an ancient stupa, the Abhayagiri Dagaba. Surrounding the humped dagaba, Abhayagiri Vihara was a seat of the Northern Monastery, or Uttara Vihara.

The term "Abhayagiri Vihara" means not only a complex of monastic buildings, but also a fraternity of Buddhist monks, or Sangha, which maintains its own historical records, traditions and way of life. Founded in the 2nd century BC, it had grown into an international institution by the 1st century AD, attracting scholars from all over the world and encompassing all shades of Buddhist philosophy. Its influence can be traced to other parts of the world, through branches established elsewhere. Thus, the Abhayagiri Vihara developed as a great institution vis‑a‑vis the Mahavihara and the Jetavana Buddhist monastic sects in the ancient Sri Lankan capital of Anuradhapura."

Ilus ja suur oli see. Sissepääsu tähistasid taas püstised ühest kivist välja raiutud postid, mis on kaotanud oma kapiteelid ja kandetalastiku juba ammu. Seejuures "viimase lihvi" hävingule andsid sageli XX viimastel kümnenditel Tamili Tiigrid... Taevasse kogunevad pilved olid pisut leevendanud õhusoojust, kuid kiviastmed olid ootuspäraselt särisevkuumad. Võtsime ohates plätad jalast ja püüdsime võimalikult vähe maapinnaga kokku puutudes jõuda templisse stuupa ees. Madalast uksest sisse astudes avanes kaunis maalitud ruum, mille kese on nirvaanasse langenud lamav Buddha - üht sellist olime juba Isurumuniya templis näinud... Buddha, kelle ümber maalitud seintel esimesel tasandil palvetavad mungad ja kuningad ning teisel jumalad. Seda, mis teema nende jumalatega on, pean Ajithilt järgnevatel päevadel küsima.
 

| Üles |

Stuupa juurest tulles kohtasime makaake. Üks munk, kes parajasti trepist üles tuli, rääkis, et ahvid elavad templi juures ning neile on pandud joomiseks veereservuaar. Vee kättesaamiseks peab ahv kraani avama. Nagu jutu kinnituseks demonstreeris seepeale üks ruugekarvaline allameetrimees omi oskusi ja meie silme ees tegi lahti kraani, et selle otsast juua. Ka meil oli aeg juua. Võtsime aset ühes tahmases roigashütis ning palusime tahmaste pottidega asjalikult askeldaval proual teha värsket apelsinimahla. Mõeldes selle... eee... välikohviku (?) interjöörile ja eksterjöörile olen kindel, et ilma Ajithita ei julgenuks ma sealt küll midagi tellida... Peale meie istus lääpas plastmasstoolil üks prillidega vanahärra, keda juba siin-seal olime kohanud. Neil oli Ajithiga mingi diil hotelli osas – nad arutlesid midagi omakeeli. Kui lõpuks subtiitrid alla pandi, selgus, et pool nende juttu käis hoopis meie tänasest viimasest kohustuslikust vaatamisest – Mahasena paleest.
 

Mahasena palee ehitas kuningas Mahasena ca III sajandi lõpul p Kr. Paleekompleksist on järel taas varemeteväli, mille suurus laialdasel maa-alal on hoomamatu ning nende vorm tegelikult pinnasesse peitunud künkakeste ja neist turritavate kivisammaste tulemina hoomamatu. Tegime peatuse siin peamiselt ühel põhjusel - selleks oli Kuukivi e Sandakada Pahana. Mahasena kompleksi Kuukivi (Moonstone) on üks Sri Lanka tähelepanuväärsemaid. Kuukivi, so kaarekujuline raidkirjadega astmeplaat, mida kasutati templite sissepääsudel, peegeldab samsarat – elukaart. Elukaar koosneb 6 erinevast tasandist, millele vastavalt oma karmale võidakse sündida. Noid paralleelseid maailmu/kaari võik kirjeldada nii (alt üles): põrguolendid, piinatud vaimolendid, loomad, inimesed, pooljumalad ja jumalad. Kivi mõte on meelde tuletada oma eksistentsi eesmärki ja ohte või võimalusi, mis tulenevad tehtud otsustest ning mis mõjutavad su tulevast elu. Tasandid on reljeefsete figuuridena kujutatud kaunite raidpiltidena poolkaarekujulisele kivile. Kohvikus oli ennist hakanud üks taat pakkuma müüa suveniiri, mis kujutas sedasama kuukivi. Tema jutt koosnes plämast tema enda käsitööst ja sellest, millisest kohalikust kivist jurakas ikka tema enda rakkus käekestega on välja raiutud. Ilmselgelt lõhnas asi tehase, kipsvormi ning pulverisaatorvärvi järele. Kui me talle seda ütlesime, siis ta isegi ei varjanud väga, et ärile tuleb pisut jutuga ka hoogu anda. Taat ilmus taas välja just sel hetkel, kui arutlesime Ajithiga poolkaarte tähenduste üle. Kuuldes, et Ajith päris hästi seda teemat ei valda, astus ta ligi ja andis väga kenasti selle seletuse, mille ma siin ülalpool püüdsin kirja panna. Tasuks hakkas ta taas loomulikult pakkuma oma "käsitööd". Kuna ta nüüd oli meile juba teene teinud, siis temast lahtisaamiseks andis Ajith 200 ruupiat - poole küsitud plaadi hinnast. 200 ruupiat on umbes euro ja nelikümmend senti... Aga ikkagi - mulle tundub, et see tippide asi siin riigis tahab harjumist...
 

Mahasena palee...

Lõputul varemeteväljal

Peale tunnist jalutuskäiku lõputute kandiliste kivisammaste vahel oli aeg hakata hotelli minema. Roidunult viskusime voodile ja mina jäin vist küll kohe magama, kuigi kell ei olnud veel veerand kuuski. Paari tunni pärast ärgates oli üllatus suur, kui selgus, et vahepeal oli olnud väike äikesetorm.

Õhtusöögi leidsime kusagilt linnaservast sööklast. Ajith oli silmnähtavalt rahul, et me soovisime riisi ja karrit - kohalike põhirooga ning hoolitses selle eest, et saime korraliku valiku karrisid (kõrvits, kana, kala, läätsed, kookos jm) ja head pikateralist riisi. Söök oli lihtsalt super (ka kohalik sidrunilimps), kuid eriti hea maitses kalakarri. Karri... mul on momendil kirjutamisest juba kopp nii ees, et kirjutan sellest mõni teine kord.

Päeva lõpetasime hotelli kõrval kohalike kõrtsus tähtede all. Temperatuur oli peaaegu talutav, peale vihma õhk isegi nagu pisut värskem. Rumm ja ingveriõlu... Kõrtsmik, kes oli nii švipsis, et ei suutnud arvetki kokku lüüa...

Kui hotelli tagasi jõudsime, sain hotelli külmikust kätte maha jahutatud veini ja mullivee... Praegu on raske nagu uskuda, kui kuum oli päeval! AC huugab, meil on külma veini ja puuvilju...
 

| Üles |

• #vessagiriya

• #anuradhapura

• #sundayobserver

• #sri-lanka/

• #Anuradhapura

• #Sri_Maha_Bodhi

• #Isurumuniya

• #Lovamahapaya

• #Kuttam_Pokuna

• #anuradhapura-samadhi

• #Sandakada_pahana

• #Gautama_Buddha

• #why-do-buddhists-give offerings-to-the-buddha/

• #/the-meaning-of-the lotus-flower-in-buddhism/

• #yingma encyclopedia

7.04.2016. Kell 22.15. Hotell Seaway. Nilaveli
Järgmine | Eelmine | Üles

Taas hotellivoodis. Sedakorda siis Nilaveli biitšil. Just läks siit trussikute väel tuttu tagasi une pealt välja aetud adminn, kes oskuslikult muukis taskunoaga lahti meie ootamatult lukku läinud tualetiukse. Juhtub...

Hotell Crowni hommik Anuradhapuras jäi meelde AC-st õhkuva antifriisi haisu ja suurepärase hommikusöögiga. Esimese osas pakun, et järgmise kliendi tarvitamise ajal annab see arvatavasti saba. Hommikusöök see-eest tuli üllatusena: riisinuudlid, kalakarri, kookospähkli salat tšilliga, kohustuslik läätsekarri, värskelt pressitud arbuusimahl, puuviljavaagen ja kohvi. Ja seda kõike megakoguses. Lahkudes olin taas hädas jootrahaga. Kui välja regasime, siis küsis Ajith, kas tippi ikka andsime. Meiega oli tegelenud vähemalt kolm inimest. Küsisin arvatavasti üsna lolli näoga, et kas pean pappi kõigile peale pritsima, mille peale Ajith kannatlikult seletas, et ei, pappi tuleb pritsida sellele, kes toidu lauale tõi. Ok, see oli üks kurbade silmadega noor kutt, kes muuseas ka eile õhtul külmkapist mu veini tõi ja serveeris kaunite klaasidega... Andsin talle 200 ruupiat, aga ma võin kihla vedada, et nägin ta silmanurgas suurt pettumuspisarat. Ma ei ole ruupia tegelikust väärtusest veel päris täpselt aru saanud, kuid 200 ruupiaga saab üsna palju: mitu kookospähklit või kolm kilo avokaadosid või 3 õlut või 5 väikest jogurtit... Kui palju siis peaks maksma? Ajith ei ole selle adekvaatset vastust andnud.

Trincomalee tee: sood ja järved, külad kookospalmide ja banaanide vahele peitunud väikeste majakestega tee ääres, džungel ja soo küla taga. Vahele karjamaid ja riisipõlde... Ning muidugi lõputu hulk teeäärseid roigasputkasid. Kui soomaastikud välja arvata, mis on täiesti omanäolised, siis need põllumaastikud meenutavad mingil jabural viisil Eestit. Ma ei oska seda muljet seletada, sest detailidesse süvenedes – kookospalmid, banaanipuud jms ei haaku kuidagi kujutlusega kodust...
 

| Üles |

Kusagil poolel teel Trincomaleesse tegime ühe roigasputka ees peatuse - Ajithil oli vaja telefonikaardile aega laadida, ta pidi selleks ostma koodiga papitüki. Putkas müüdi kõikvõimalikku nänni alustades tšipsidest ja lõpetades naelte, wc harjade ja käekottidega. Pool sellest nodist oli juba paksu tolmukorra all. Tabasin end mõttelt, mis sunniks mind ostma näiteks noid augulisse tsellofaani pakitud mürkroosasid suhkrupalle, mis palistasid putka luitunud markiisiserva... Maantee oli korralik - üldse, senini kogetud maanteed on kõik olnud väga heas korras - isegi kahele poole külade vahele suubuvad teekesed tunduvad päris läbitavad. Mäletan tuttava muljeid, kes mõned aastad tagasi Lankal käies rääkis, et teed on hullud. Omaette teemaks on riisipõllud, mis ikka ja jälle siin- ja sealpool teed laiuvad. Riis on selle riigi põhitoidus - seda süüakse niisama, sellest tehakse jahu, jahust nuudleid ja erinevaid leivakesi, riisijahu segatakse kastmetesse, sellest tehakse maiustusi jne. On mitmeid Sri Lankale omaseid riisi sordirühmasid (kas on nii korrektne öelda?): Badhabath, Keeri Samba, Nadu Rice, Samba, Supiri Nadu, Supiri Samba. Need erinevad üksteisest tera värvuse ja tera pikkuse poolest. Erinevaid riise kasutatakse erinevate toitude jaoks. Milline riis päriselt mis toiduga sobib, siis selleks on paigas üsna konkreetsed tavad-reeglid. Kui sellesse temasse süveneda, võiks kirjutada omaette reisikirja. Nagu ma olen aru saanud, peetakse paremaks pikemateralist ja punast riisi, kuid nt samba - lühikeseteraline - on tavaliselt odavam ja alati söögikohtades ka pikemateralise riisi kõrval saadaval. Ka riisi kasvatatakse siin erinevalt. Ajithi sõnutsi kasvatatakse osasid riise harjumuspäraselt üleujutatud põldudel, osasid aga nii nagu meie teravilja. Kaks peamist riisikasvatuse piirkonda on ajalooliselt välja kujunenud Anuradhapura-Polonnaruwa ümbruses, so siis saare kesk- ja põhjaosas ning Yala ümbruses, so siis saare kaguosas. Riis istutatakse aprillis-mais põhjas ja teine sats läheb tavaliselt oktoobris-novembris. Meie oleme seni läbi sõitnud seni riisipõldude vahelt, mis ootavad alles ettevalmistamist. Ühes kohas siiski nägime mudast traktorit üleujutatud põllul pollamas ning teisal alles käis riisivarte purustamine. Suuresti korjatakse riis siin käsitsi, masin peksab ja purustab varred. Purustatud vartest jäävad põldudele spetsiifilised kuhjad, mida siin-seal ka põldudel silma hakkas. Riisiterade kuivatamiseks on ilmselt palju mooduseid, põhiliseks kuumutajaks on siin päike. Peale seda, kui nägime, kuidas tee servas kuumal asfaldil riisi harjaga ühest kohast teise pühiti, et see kuivaks, ei keeda ma vist enam eales seda ilma eelnevalt korduvalt läbi pesemata.
 

Trincomaleesse sõitmine tähendas seda, et liikusime endise sõjatandri alal. Kui Negombo ümbruse külakesed nägid välja üsna rahulolevad, siis siin hakkas silma mahajäetud maju, kogu pilt oli pisut nagu vaesem ja rohkem räämas. Hulgi hakkas silma sõjaväeosi, mis ilmselt jäänukina piirialadest on siia koondatud. Ajith rääkis eelmise presidendi Mahinda Rajapaksa programmist, millega peale kodusõja lõppu mahajäänud piirkondadesse ehitati terved külad, et sõjas peavarjuta jäänud inimestel ja muidu sõjast vaesunud inimestel oleks kuhu elama kolida. Mitmest sellisest, madalate kelpkatustega tüüpelamukobaratest, sõitsime ka mööda. Muutus ka maastik: Anuradhapura ja Negombo ümbruse tasandikud muutusid tänase sõidu jooksul lainjateks, mida siin-seal ilmestasid naljakad kaljud. Need näevad välja nagu oleks hiiglased musta montaaživahtu maha hunnikusse lasknud või nagu maaparandajate poolt kokku lükatud kivihunnikud, mida mäletan lapsepõlvest, kuid läbi mitmekümnekordse suurenduse. Ka džunglit, mis lääne pool piiras külade tagahoove, jäi vähemaks, selle asendas pigem savanni- või rohtlailmeline maastik.

Mõni kilomeeter enne Trincomaleed pöörasime autonina sisemaa poole, sihtkohaks Kanniya termaalveeallikad. Eelmisel õhtul olin moka otsast maininud muu jutu käigus, et meile meeldivad kuumaveeallikad. Tegelikult pidasin silmas seda naudingut, mida kuumaveeallikasse ronimine pakub, kui väljas on temperatuur nulli ja paarikümne vahel, nagu oleme kogenud näiteks Islandil või Ungaris. Väljavaade 35 kraadises kuumuses kuuma vette minna ei tundunud küll kuidagi ahvatlev... Ent Kannya ise on pika ajalooga koht: Kanniya allikaid tuntakse läbi Sri Lanka ajaloo, esimesi teateid sellest arvatakse olevat juba Ramayanas, so siis müütilises eeposes, mis räägib sündmustest ca 5000 aastat tagasi...

Parklat ümbritses juba harjumuspärane roikaputkade pärg, kust sai osta igasugust nodi. Pea iga putka esiküljele olid ritta laotud erksavärvilise sisuga siltideta pudelid - väidetavalt mingid mahlajoogid (helesinine või roosa näiteks - tahaks sellist puuvilja näha!). Kümneid meetreid võtsid enda alla letid neoonvärviliste hiiglaslike kaisuloomadega jne jne. Putkade vahel siksakitav paljutõotav uni-kivist tee lõppes sama järsku nagu algaski, tehes ruumi tolmusele rajale. Tee lõpus, suure puu vilus, mäletses üksik lehm. Lehmale pakkus seltsi kivist elevant - ainus viide hindu templile, mis seal asus ajal, mil seda piirkonda kontrollisid veel tamili Tiigrid. Peale sõjavõitu taastati sinna budistlik tempel mille algversiooni ajalugu pidavat ulatuma III sajandisse eKr... Mõni samm edasi ja leidsime end kivimüüride vahelt, mille põhja kaunistasid vetikatest ligased kandilised kiviplaadid ning neli kahtlast kandilist kaevu. Suur silt seinal keelas kategooriliselt aluspesus suplemise. Nagu me juba hakkame taipama, klassifitseeruvad siin aluspesuks ka bikiinid ja igas't lühemat sorti ujukad. Ajith sukeldus ühte kaevu, et välja tuua auklik ning mõlkis pang, millega saaks endale kuuma vett ammutada. Hele passis, mina läksin šortse vahetama. Riietusruum olnuks viisakas, kui keegi polnuks kusnud põrandale. Kole lebra, mis päikesest kuumaks köetud kividest tõusis, ajas südame pahaks. Kui tagasi vetikatest ligedatele kividele astusin võitles minus kaks emotsiooni: esimene keelas kategooriliselt seda teenust seal kasutada, teise nimi oli uudishimu. Vesi kaevudesse tuleb tegelikult otse allikatest ja on kahtlasest kasutajaliidesest hoolimata (vist) puhas. Tegelikult oli puhas ka lapikuks vajutatud ja sõelana sorisev pang. Valasin otsustavalt kuuma vett kuuma päikese all endale pähe. Tunne oli super - tekkisid justkui külmavärinad: +35C tuuleõhk tundus peale 45...50 kraadist vett päris jahutav. Mõnus! Jäime sinna pea pooleks tunniks. Valasime Ajithiga end mõnuga ikka ja jälle kuuma veega üle. Sel ajal jõudis allikaid külastada päris mitmeid valgeid turiste, kes kõik mind segasevõitu tunnetega vaatasid ja alati viisakalt minema tõmbasid, kui agiteerisin neilgi endale vett pähe valama.
 

Mõnus jahutav tunne kadus poolel teel parklasse - Hiaceni jõudes sirises taas mööda sääremarju higi. Ajith läks üle parkla ühte roigasputkasse ning naases kahe rohelise kookospähkli moodi asjaga. Pähklid olid ca 15 cm läbimõõdus, millelt matšeetehoobiga olid "kaaned" pealt löödud. Ajith seletas, et tegu on nn mere-kookospähkliga - Coco de mer (ladina keeles vist Lodoicea - nimi muuseas on botaanikute poolt pandud kunagi Louis XV auks). Jõime selle kirbelt hapukat mahla sarnaselt nagu juuakse kookospähklist. Ausalt öeldes, mulle see eriti muljet ei avaldanud ning Ajithi entusiastliku ettepaneku peale teha veel ühed, suutsin naeratades ning sisima kahetsuseta "ei" öelda. Trincomalee poole sõites tutvusin ka puu endaga. Jah, võrakujus on, võrreldes kookospalmiga, mingi vahe, kui neid kõrvuti vaadata, kuid eraldi, ma kardan, ajaksin nad küll omavahel segi... Pähklijoomise maksis kinni Ajith, mis tekitas taas küsimuse tippidest ja päevatasudest... Andsin talle selliste õienduste peale pisut kässi - las ta ise maksab vajalikele keerubitele õiges kohas ja õiglase hinna...
 

Tegelikult alustasin seda heietamist Trincomaleesse jõudmisega. Ajith oli plaaninud siia mingi salapärase tegevuse, milleni jäi paar tundi aega. Minu kodutöö ütles, et peale 1600-te keskpaiku hollandlaste poolt ehitatud Fort Fredericku ning iidse Koneswaram kovili seal midagi eriti vaadata ei ole. Ajith jälle ei arvanud nendest suurt midagi, kuid kuna aega oli, siis sõitsime Fort Fredericki. Vanas fordis on tänini sõjaväeosa. Selle kivifassid ning veoautodest puret' värav näevad välja nagu Taani Hamletilinnas või suvalises kohas Euroopas: bastionid, raveliinid, poternid... siia-sinna istutatud ja nüüdseks mitmesajaaastased puud, mille algne eesmärk oli leevendada kahuritulest tingitud süttimisohtu lahingu ajal. Mitte midagi erilist... Sõitsime sellest peatumata läbi kuni parklani, kust edasi sai Koneswarami templisse ja vaid jalgsi.

Teed templisse palistasid harjumuspärased roigasputkad juba tuttavliku sortimendiga. Vahe oli vaid selles, et Buddha asemel pakuti riiulite kaupa elevantsiga stuffi ja siin-seal näitas Ajith mingeid krõbuskeid, mis pidid olema tamili special. Jõudsime puude vahelt päikese kätte. Eespool hakkas paistma tempel ning juba tuttav silt:

Please leave your huts and shoes here!

Vaatasin õudusega õhuvirvendust asfaldi kohal ja lootsin, et äkki see vaid tundub nii... Ei tundunud. Eilsest ärapõletatud tallad hakkasid kohe häiret andma, iga liivatera lisas piinale ekstra vürtsi. Põgenesime põlvetõstejooksul ummisjalu templi varju...
 

Ma pole varem kunagi hindu templis käinud. Konneswarami kovil - tõlkes siis midagi nagu Jumalate ninamehe tempel - on Sri Lankal üks kohalike tamilite tähtsamaid ja peamine saare hinduistlik palverännakute koht. Tempel on samas kohas asunud juba III sajandist eKr. Kahjuks täna näeb sellest vaid 1620-te järgset versiooni: portugallased hävitasid 1622-24 vana templi ja selle varemetele hakati ehitama kindlust. Hollandlased võtsid selle üle ning laiendasid. Praeguse templi ehitust alustati 1632. a pisut vanast templist eemale, poolsaare tippu.

Lõpuks olime kail. Ohvitserid andsid meid üle järgmistele ohvitseridele, kes olid just tüürinud kai äärde... vana paadilogu, mis kunagi ilmselt oli toimetanud puksiirina või kalapaadina. Laev pandi puupüsti täis valgevormilisi koolitüdrukuid ning lõpuks pakiti vööriluugile istuma ka meid. Sõit algas... Diislivingus rõõmsat nägu tehes, hoidsime hinge kinni ning vaatasime ootusärevalt, kuidas laev popsutas sadamast välja võttes kursi lahel seisva kahe renepi poole. Esimene neist oli Indiale kuuluv kraana ja teine roostes mahajäetud Egiptuse kaubalaev. Paat tegi graatsilise pöörde ümber rauakolu ja popsutas siis sadamasse tagasi... 20 ekstra dollarit per face selle "kruiisi" eest!

Hakkas juba hämarduma, kui võtsime suuna Nilaveli poole - biitšiküla, kus pidi olema väga hea ööbimiskoht. Sukeldusime tamilite külade vahele ja muidugi panime tervituseks 20 kilomeetriga mööda. Poolhämaruses teel tolgendavate lehmade, laste ja tuk-tukkide vahel ei olnud hotelli leidmine üldsegi väga lihtne. Teisalt tänu sellele apsakale nägime pisut võib-olla ka medali teist külge. Need külad, millest läbi sõitsime, erinesid sootuks seninähtutest. Palju oli ammu põlenud ja mahajäetud maju, tänavad olid korrast ära, hooned räämas. Ajith ütles, et see on tsunami tagajärg... Kuid tsunami ei põleta. Olime endisel rindejoonel ja ilmselt kulub veel aega, et need sõjaarmid siin muutuksid nähtamatuks.
 

Üsna hilja saime lõpuks end rannaäärsesse peaaegu tühja hotelli sisse möllitud. Bangalotuba, mille saime, oli suhteliselt kallis, kuid see eest üsna väsinud. Juba harjumuspäraselt mõned asjad ei tööta ja vetsus loomulikult mingid torud lekivad nii, et kogu põrand lainetab. Samas pühiti hoolikalt puhtaks terrass ja mõrane klaaslaud välisukse ees... Õhtusöök ent oli taas väga hea - fried rice. Riis hiina moodi või siis pigem rahvusvaheliselt: segatud kanatükkide, mereandide ja köögiviljadega... Juurde pisut soodavett ja arrackit. Õhtusöögi juurde rääkisime Ajithiga marsruudist ja tulevikuplaanidest. Surusime Helega läbi mõtte mitte jääda terveks päevaks randa tšillima. Mõistlik oleks, et käime hommikul ujumas ja paneme siis edasi. Nagunii ei tule selles kuumas pikalt rannal peesitamisest midagi välja. Ajith räägib kogu aeg, et aega on küll, kuid minu arvutuste kohaselt on meil tegelikult ajaga suht kitsas, kui tahame Nuwara Elyias midagi näha ja peame juba 14.04. õhtul olema Mataras uusaastapidustustel. Ühesõnaga, mulle jäi tunne, et Ajithile väga meie puššimine ei meeldi, kuid samas on see meie puhkus ja ei tahaks lihtsalt aega hotellis või biitšil maha molutada.

...Tundub, et meil on tekkinud uus reisinähtus - kuumuseväsimus...
 

| Üles |

• #rice-cultivation sri-lanka/

• #Mahinda_Rajapaksa

• #Kanniya_ spring

• #Trincomalee

• #Koneswaram

• #Tamil_Eelam

• #Sri_Lankan Civil_War

8.04.2016. Kell 12.20. Teel Nilaveli ja Trincomalee vahel
Järgmine | Eelmine | Üles

Tegime just peatuse ühes hindu kovilis. Kirjade järgi on see alles ehitamisel – igatahes päris suur kompleks. Ja ikka värviline ning hullumeelse dekooriga. Selle kirju-mirju seest ei oska relvastamata silmaga aru saada, milline on vana ja milline uus. Eile Trincomalees nägime üht kovilit, mida restaureeriti – selle värvimata pool jättis mitmesajaaastase mulje, värvitud pool meenutas aga tuttuut portselanist karusselli. See tempel, kust just tulee - Lakshmi Narayana Perumal Kovil, on ehitatud 2011 pühendatuna peajumal Višnjule ja kuulu järgi koopiana ühest iidsest templist Lõuna-Indias. Loomulikult tuli taas sisseminekuks peakatted ja jalatsid ära võtta, aga seekord oli varuks ka üllatus: uksel seisis silt, et mehed peavad ka särgi maha võtma. Et see ka nii oleks, jälgis ukseava kõrval turske kottpükstes sell. Nunuh. Sees käis sarnane tramburai nagu eile Trincomalees, vaid selle vahega, et otse lõket kirikus ei olnud. Tegime tiiru imestledes taas segase plastika üle, millega seinad ja lagi olid üle külvatud. Ajith astus kovili keskel asuva altari moodi asja juurde, mille kõrval toimetas hall poolpaljas vanamees. Ta rääkis mehega paar sõna, mille peale taadi sõbralik viibe meidki lahkelt juurde kutsus. Vanamees oli mingit sorti vaimulik. Ta võttis kahte erinevat värvimuda ja tegi meie otsaette punakad täpid. Seepeale valas kummalegi peopessa tilgakese väikesest anumast ja näitas käega, kuidas see vesi ära juua. Meie arusaamatute nägude peale ütles Ajith naerdes:

"This is like blessing – only all good for you!"

No näed siis. Nüüd oleme ka teiste kohalike jumalatega diili teinud – taas mõnesaja ruupia eest...

Praegu on autonina suunaga lõunasse. Ajith küsis just teed – temagi on muuseas meie üllatuseks Trincomalees esimest korda – Batticaloa poole. Ma ei olegi veel aru saanud, kas sellesse linna asja ka on või pöörame varem ära. Eriti seal midagi peale biitši ei tohiks olla...

Tänane hommik Nilavelis oli mõnus. Hommikusöök serveeriti tamili moodi. Tegelikult oli see ikka kena valik karrisid (iseäranis hea oli kala sidruniga, kuid ka tavapärane läätsekarri oli ülimaitsev), eriline oli ent kõige selle juurde serveeritud pittu - bambustorudes kookospiimaga aurutatud riisitangud, mis toodi lauale kenade väikeste silindritena. Ports oli vägev, sinna juurde antud kausitäis pakse röstsaiaviile oli täiesti tarbetu ning jäi meist söömata. Ja veel meenub üks põnev asi – nimelt serveeriti tamilipäraselt toidu ette tulikuuma vett. Olin algul üsna skeptiline, kuid kuumas hommikuõhus oli see omamoodi värskendav ja ausalt öeldes kordi parem, kui söögi peale serveeritud lahustuv Nescafe.

Et me Nilaveli kuldsetel liivadel juba olime, siis tegime pika hommiku rannas. Tulemuseks kella 11.00 paiku oli totaalne ülekeha päikesepõletus. Ent Nilaveli rand on tõesti mõnus – Lainet ookeani kohta peaaegu ei olnud – saime vees lihtsalt rahulikult hulpida ja ujuda ning vesi isegi oli jahutav. Põhjuseks on ilmselt see, et Negombo jääb India poole ja saare ning maismaa vahel ilmselt vesi on mõnevõrra soojem, siin tuleb see otse ookeanilt. Et ka siin ei ole hooaeg – peaks juba sadama, siis agiteeriti snorgeldamise ja sukeldumise kursusi ja trippe naabruses paiknevale Pigeon islandile. Kui saanuks minna kohalikelt küsitava hinnaga võib-olla siis oleksimegi ehk mereretke ette võtnud, kuid eilsele Trincomalee merereisile mõeldes turistihinnaga...

Ok. Nüüd edasi, õhtune sihtkoht on Polonnaruwa. Kuid järgnevalt on vaja leida kõigepealt tankla.
 

| Üles |

• #Nilaveli

• #slnp.org/

• #lakshmi narayana perumal kovil

• #Puttu

8.04.2016. Kell 23.50. Hotell Holiday Inn. Polnnaruwa
Järgmine | Eelmine | Üles

Kitsed

Just laekusime oma tänasesse numbrituppa. Turvamees juhatas isiklikult restoranist üle õue meie majakesse kohale – ilmselt tahtis ta veenduda, et me ei lähe peale pudelit arrackit enam kusagile pahandusi otsima... Arrack. Mmmm. Kohalik kookosbrändi, mida tehakse kookoseõitest. Mahedam kui rumm ja mitte nii imal nagu Metaxa, selline siidine. Kuna ma vahetan valge veini siin reisil ilmselgelt arracki vastu välja juba ainuüksi hinna pärast, siis oleks asjakohane tsiteerida siinkohal Wikipeediat:

"Other than water, the entire manufacturing process revolves around the fermentation and distillation of a single ingredient, the sap of unopened flowers from a coconut palm (Cocos nucifera).Each morning at dawn, men known as toddy tappers move among the tops of coconut trees using connecting ropes not unlike tightropes. A single tree may contribute up to two litres per day. Due to its concentrated sugar and yeast content, the captured liquid naturally and immediately ferments into a mildly alcoholic drink called "toddy", tuak, or occasionally "palm wine". Within a few hours after collection, the toddy is poured into large wooden vats, called "wash backs", made from the wood of teak or halmilla trees. The natural fermentation process is allowed to continue in the wash backs until the alcohol content reaches 5-7% and deemed ready for distillation. Distillation is generally a two-step process involving either pot stills, continuous stills, or a combination of both. The first step results in "low wine", a liquid with an alcohol content between 20 and 40%. The second step results in the final distillate with an alcohol content of 60 to 90%. It is generally distilled to between 33% and 50% alcohol by volume (ABV) or 66 to 100 proof). The entire distillation process is completed within 24 hours. Various blends of coconut arrack diverge in processing, yet the extracted spirit may also be sold raw, repeatedly distilled or filtered, or transferred back into halmilla vats for maturing up to 15 years, depending on flavor, color and fragrance requirements.

Premium blends of arrack add no other ingredients, while the inexpensive and common blends are mixed with neutral spirits before bottling. Most people describe the taste as resembling "…a blend between whiskey and rum", similar, but distinctively different at the same time. Coconut arrack is traditionally consumed by itself or with ginger beer, a popular soda in Sri Lanka. It also may be mixed in cocktails as a substitute for the required portions of either rum or whiskey. Arrack is often combined with popular mixers such as cola, soda water, and lime juice."

Kusagile jäi hommikul jutt autos pooleli... Ahjaa. Läbi kalurikülade ja džungli-luitemaastike ookeani äärt pidi Batticaloa poole. Õnnestus leida pensukas ja seal isegi kaardiga maksta – see on siin riigis nagu loteriivõit. Riisipõllud. Rohumaad, rohelusse uppuvad jõesuudmed, põõsastikud mudastel sonnidel nagu mangroovisood. Putkad teede ääres...
 

| Üles |

Ilmselgelt on kalapüük siin üks olulisemaid elatusvahendeid rannikul – ookean ju ümberringi. Terve hommikupooliku olime teede ääres näinud raame kuivatatud kalaga. Ühes kalurikülas silmasime eriti suuri kalakuivatamise raame ning tegime peatuse. Külake nagu kõik need siin: roikaarhitektuur, roostes laineline plekk, sekka ka mõni betoonist ja kivist hütt. Liivale on tõmmatud plastikust moodsamad paadid ja nood veidrad katamaraanid. Keegi praavitab paati, keegi lapib võrku, kuid enamus mehi on tegevuses hommikul püütud kala puhastamise ja soolamisega. Istuvad varju all ja roogivad – nagu ikka kala roogitakse. Kaks meest võtavad plastmassist pesukausi moodi kaussidesse pandud kalad ja topivad need tünni, visates peoga soola vahele. Kui soolakott saab tühjaks, siis lendab ta siiasamasse rannale - kogu rand valendab tuules laperdavatest kilest soolakottidest... ja muust prahist. Osa veab ookean endaga kaasa, osa viskab rannale tagasi... Kilekotid selle maailma matavad... Hüttide vahele on postidele kokku klopsitud hiiglaslikud, kergelt kaldu asetatud raamid, maast umbes nii meetri kõrgusel. Need on kaetud kuivanud palmilehtedega, lehtedele on laotud kuivama mitmesugused kalad. Ajith seletas ühe ja teise juures, millega tegu, paari neist oleme juba ka oma karride seas kohanud. Kuivatatud kala kasutamine karrides on väga levinud, kui mitte öelda, et ilmselt kõige tavalisem. Reeglina mingit kalaollust sisaldavad karrid valmivad kuivatatud kalast. Ja need on maitsvad... Raamid, raamid, raamid...
 

Tee Polonnaruwasse võttis aega üle poole päeva. Senine lainjas maastik asendus küngastega, taamal hakkasid paistma mäed. Külad, millest läbi sõitsime, olid rannikuküladega võrreldes kipakamad. Ainus, mis igal pool tundub olevat muutumatu, on roigastest müügiputkad. Ajith selgitas, et tegelikult on see kant Sri Lanka mõistes siin paras pärapõrgu ja enamus noist asundustest nö uusasundused, mis sisse seatud peale sõda maa asutamiseks ja taasasutamiseks. Maantee oli korralik. Ajith sõitis nagu metsaline. Tallinn-Tartu trassil reede õhtul on selle sõiduga võrreldes joyriding... Enne kurvi signaali, gaasi ja eessõitjast mööda. Vahepeal aetakse kaherealine tee kuuerealiseks: ääres tuk-tukid, siis Leylandi bussid ning nende vahel sõeluvad surmapõlgavalt kõikvõimalikus konditsioonis ning vanuses käulad made in Japan ja made in India. Ajith on hea sõidumees, kuid pisut enne Mannanpityat alustas ta möödasõitu – nagu tavaliselt ja nagu kõik siin teevad, pimedas kurvis mitmest autost, kui eessõitev Mahindra – omapärane India autotööstuse tippsaavutus, süstis samuti. Vastu tuli telliskivina Leylandi buss, mõned mootorrattad ning veel nipet-näpet. Mõne sekundi jooksul arvasin, et kohe on pauk, aga kuidagi suutis Ajith vasakule tõmmata ja teepervelt sellest situatsioonist läbi kügeleda. Mida iganes ta oma sõidustiili kohta ka seni väitnud on, igatahes peale seda sõitis ta üsna sõnaahtralt mõned kilomeetrid rahulikumalt ja tegi varsti ettepaneku riisi ning karrit süüa.

Söögikoht oli puhas ning üldise fooniga võrreldes üsna edev: uus maja, klaasist seinad, ventikad laes ja isegi üksik kliima, millest suure ruumi peale mingit kasu ei olnud. Ajith muidugi orgunnis meile kohe kohad AC alla, peletades eemale paar kohalikku. Nagu piinlik oli alguses, et kuidas siis nüüd valged turistid niiviisi ülbitsevad, kuid vaadates mõni meeter eemal kõrvallaudades higist tilkuvaid kohalikke – jah, tõepoolest, neilgi on palav - läks piinlikkustunne kiiresti mööda. Väga maitsev kalakarri oli ning eriliselt maitsev karri mingist aprikoosilaadsest puuviljast. Mina tellisin juurde kalmaarirõngaid – need kahjuks ei olnud suuremad asjad.
 

Polonnaruwasse jõudsime pisut enne nelja. Meie plaan oli ette võtta vanad kivihunnikud, sest õhtu poole on kliima siiski õige pisut meeldivam keskpäevast (kuigi on ikkagi ebanormaalelt kuum), kuid päike ei ole nii terav. Polonnaruwa on Anuradhapura järel järgmine ajalooline pealinn Sri Lankal. Kui indialased Anuradhapura 1017 pKr vallutasid jäi linn varemeisse ja ei tõusnud endises hiilguses enam iial. 1200 aastat Anuradhapura kuningriiki oli sellega otsa saanud. Indialased asutasid uue keskuse Polonnaruwasse – see oli saare valitsemise seisukohalt strateegiliselt Anuradhapurast märksa tõhusam. Paraku jäi nende õnn üürikeseks: 52 aastat hiljem vallutas singali soost kuningas Vijayabahu I peale 17 aasta pikkust sõda Polonnaruwa tagasi ja ajas indialased saarelt välja. Ma ei hakka siinkohal pikemalt jutustama natuke rohkem kui saja-aastasest rahuajast, mille järgi indialased tagasi olid ning singali kuningate kants kolis Yapahuwasse. Oluline on, et Vijayabahu I ja Parakramabahu I (eriti viimane) olid kuningad, kes Polonnaruwa üles ehitasid. Mõlemad taastasid ja ehitasid kastmissüsteeme, veehoidlaid ja kanaleid:

"Mitte üks piisk, mis tuleb vihmast, ei tohi merre voolata ilma, et ta tooks kasu inimestele",

või midagi sellist olevat öelnud Parakramabahu I. Ka praegune maaliline Parakrama Samudra järv, mille kaldal Polonnaruwa lesib ning mille maalilise vaatega tammil õhtupäikeses on mõnus patseerida, ehitati juba aastal 386, kuid taastati ja laiendati Parakrambahu poolt 1170-te paiku. Kui Vijayabahu pani aluse kuningriigi taastamisele ja saare kuningriikide ühendamisele, siis Parakrambahu viis selle töö lõpule ning tegi rea sõjakäike isegi Lõuna-Indiasse. On selge, et mõlemad olid suured ehitajad ning praegune Polonnaruwa varemeteväli (ja palju kohti siin naabruses) oma imposantsuses võlgneb suure osa tänust neile ja eriti just Parakrambahule... Polevat olnud teist sellist kuningat, kes Sri Lankal sellises koguses on ehitanud stuupasid nagu Parakrambahu... Umbes sellise ajalooloengu pidas maha Aijth meie esimese kivihunniku otsas Polonnaruwas...
 

Parkisime Pothgul Vehera parklas, et minna väisama Parakrambahu skulptuuri (või siis ka mitte, sest kurjad keeled räägivad, et see võivat olla ka hoopis mingi indialasest preestri kivistis, aga ma tahan siinkohal uskuda pigem mainstreami arvamust). Üllatus-üllatus, piletit ei nõutudki... Kuju ise on... nagu tuhandeaastane vana kuju ikka, kuid Vahemere tsivilisatsiooni diskursusega harjunule väga võõras. Kui kreeka-rooma skulptuure vaadata, siis midagi ikka lingib, seda figuuri vaadates kolises esialgu koljupõhjas üksik mutter... Ok, võib-olla tekkis mingi assotsiatsioon assüüria ja noh-jah... võib-olla Vana-India kunstiga niipajukest, kui seda Louvre'is, British, Museumis ja Ermitaažis nähtud on. Ühesõnaga – zero. Kui Ajith poleks tausta rääkinud, oleksime vist õlgu kehitades minema kõndinud. Tema ja kõikvõimsa kuugli abiga olen nüüd pisut targem. Lontisime pisut eemale iidse raamatukogu varesse. Ajith jättis mind skitsima ning Helet puude varju nautima ning läks infot hankima. Kui poole tunni pärast kohtusime, siis selgus, et tänaseks on vaatamisväärsustega ühel pool – kõik suletakse kell 5. Rõõmsam uudis oli see, et homme avatakse asjad juba pool kaheksa. Et päikseloojanguni oli veel tubli poolteist tundi võtsime Helega ette jalutuskäigu piki 1700 aasta vanuse veehoidla (1700 aasta vanune veehoidla!... tuhande seitsmesaja aasta vanune veehoidla!) tammi, Ajith lubas autoga järgi kolistada...
 

Vaated üle peegelsileda vee taamal asuvatele sinistele mägedele olid võrratud. Kirsiks tordile jäid kalurid, kes oma katamaraanidega võrke lasksid. Ainus vahe mererannas nähtud paatidega oli see, et järveäärsetel ei olnud peal purje. Olime kõndinud võib-olla pool kilomeetrit, kui sattusime kohalike pesukohale. Inimesed olid vööni vees ja küürisid end riiete alt seebiga. Mehed pikkades šortsides ja naised täisriides, sarides, mõned ka teksades ja T-särkides. Kui me hiljem Ajithilt selle kohta küsisime, siis peale selle, et "meil on siin teistmoodi, kui teil" ma tema seletusest selget sotti ei saanud. Kui meenutan, siis sama olime pisut näinud juba ka Negombos.

Päike veeres aeglaselt horisondi poole. Ajith korjas meid peale, et lipsata läbi Ajaloomuuseumist ning uurida pisut homse kohta. Meie õnneks oli keegi naisterahvas just väravast lahkumas ning nagu ma žestidest aru sain, õnnestus Ajithil ka temalt üht-teist kasulikku infot välja pressida. Parklast lahkudes kohtasime karja ahve, keda autodest on ilmselt hea-paremaga toidetud. Meil kahjuks ei olnud millegagi neile obrokit maksta, mispeale Ajith lubas neile homme banaani tuua. Lubasin talle seda meelde tuletada, kui tüübid homme kurbade silmadega kaigas käes tuuleklaasil istuvad...

Parklast välja sõites õhkasin, et tahaks päikese järvekukkumist enne hotelli minekut kusagilt siitsamast rannalt vaadata. Ajith keeras autonina sedamaid naabruses asuva udupeene hotelli parklasse - The Lake House - oli selle asutuse nimi – ning pikemalt tseremoonitsemata marssisime terrassile... Vaade oli tõesti võrratu, naaldusime leentoolidesse ja lihtsalt olime, ainsaks mureks pea kohal puuvõrades lendavad ahvid (et kui mõne tiivad ei peaks kandma...). Maksma läks see meile tee ja paar kohvi (ca 3 eurot), kuid seda meeldivam see hetk seal järve kohal oli...
 

Hotell Holiday Inn... Härrasmees tšekkinnis oli sangviiniline hüperaktiivne tegelane ja meenutas mulle näo poolest kallist kaasvõitlejat ja elektriinseneri Ennu (Enn, kui peaksid seda lugema, siis vabandust – ainult kõige paremat mõeldes). Kolmkümmend viis taala ja palun, AC-ga apartement vaatega aeda on teie... Kui oma maja poole kõndisime, tuli vastu üks kohaliku jumega soliidselt riides härrasmees ja küsis millegipärast Helelt, et kas ta töötab selles asutuses :S... Ei tea kas sellepärast, et miks peaks kena naisterahvas muidu kui "töö" pärast kättpidi järele vedama üht higist õllekõhuga karvast või?

Kui ma nüüd siin voodil kleepuval linal proovin üles tähendada kõike neid asju mida siin hotellis on ja mida pole, siis saaks list selline:

a) mida ei ole...
- aknad... vaade aeda on teoreetiliselt võimalik, kui avada uks tagaseinas;
- vaadet aeda... esiteks väljas on pime ja teiseks - peale ühe betoonrõnga esiplaanil ning võseriku tagaplaanil muud ma seal ei näinud;
- wc paber... seda tuli käia retseptsioonist nuiamas;
- moskiitovõrk... Lubatud aiavaate nautimiseks tuleb avada uks ja ukse taga on väikesed vastikud mustad verdimevad satikad ning mitte vähe;
- dušširuumi aken... st vaid aknaauk – seega vereimejad on toas nagunii;
- lubatud wifit toas, ...õigemini see on väikesel terrassil välisukse taga, kuid seal on ka vereimejad...
b) mida on...
- rooste ventika labade peal... kui selle rumala peaga tööle panin, lendas see kõik linadele;
- WC loputuskast, kuid... sinna ei jookse vesi peale ilma kasti küünarnukini sukeldumata;
- käsidušš – siin riigis siis vetsupaberiasendaja... sellega saab samas edukalt ka WC veepaaki täis lasta – seega tegelikult meil on kokkuvõttes töötav WC;
- käsidušši kraan... kui WC loputuskasti täis lasta, siis hakkab vett kusagilt plaatide alt põrandale voolama nii, et kuivade jalgadega sealt igal juhul tulema ei saa;
- kuum vesi (ja seda rõhutati korduvalt)... seda ei saa kasutada, sest nagunii on kuum;
- dušš – ka selle kraan toimib samuti kui käsidušil, õnneks dušši alla minnes ei olegi eesmärki jalgu kuivaks jätta;
- konditsioneer, mis uhab täiega +18C peal ja mida ei saa reguleerida... kuid selle saab vahepeal välja lülitada...
- moskiitod...

Linade vahele ronides tänas Hele mind palavalt, et olin kaasa võtnud omad matkalinad....

Ent ma ei virise, kuigi paar tundi tagasi, enne restorani minekut, ütles Hele siiralt, et see on esimene reis, kus ta tahab enne, kui asi poole peal, koju... Põhjuseks muidugi mitte see hotell – siin saab magada ning hinnas on ka riis ja karri hommikul – kõik need eespool kribatud "vead" on pigem halenaljakad - vaid selle tapva kuuma pärast, mille eest ei ole kusagil peale AC-ga ruumide pääsu...

Õhtu samas, kella seitsmesest mornist hetkest hoolimata, kujunes äärmiselt mõnusaks. Kui Ajith tegi peale saabumist ettepaneku minna välja sööma, siis olime vist mõlemad nii kuden'd olemisega, et ta ei hakanud pikemalt puššima, vaid põgenes autojuhtide tuppa. Ma ei tea, kas olen sellest juba kirjutanud, kuid neil siin riigis on supersüsteem hotellides, mille kohaselt autojuhiga reisivad turistid küll maksavad oma toa eest, kuid autojuhtidele on magamiskoht ja toit tasuta. St, kas tuled autojuhiga või ilma, sinu jaoks on ikka toa hind üks. See pidavat olema igal pool riigis selliselt seatud välja arvatud vaid Colombos. Ühesõnaga – me sulgusime oma tuppa taastuma ja jahtuma. Kui me siis tunni pärast olime valmis sööma, kuulsime boylt, et meie sõber läks ära, linna... Tellisime siis midagi kerget süüa, kasutades võimalust, et ei pea Ajithi valvsa pilgu all riisi ja karrit sööma, ning arrackit. Kui mulle teist napsu serveeriti, ilmus kusagilt rõõmus Ajith ja nii see õhtu lõpuks kujunes... tegelikult vabastavaks, rõõmsaks ning optimistlikuks.
 

| Üles |

• #Arrack

• #Parakramabahu_I

• #pothgul-vehera

• #Polonnaruwa (1)

• #Polonnaruwa

9.04.2016. Kell 22.09. Hotel Prince. Sigyria
Järgmine | Eelmine | Üles

Sigyria... Tänane hotell on tõesti peaaegu hea - eilsega võrreldamatu. Nagu ka meeleolu - oleme ilgelt kuumast ja kurnavast päevast küll pisut loppis, kuid rõõmsad ja ootame põnevusega homset. Kui korraks jätkata eileõhtusel vingumise lainel, siis ei saa kahjuks mainimata jätta, et olin sunnitud ka tänases hotellis ühel vilkuval LED-lambil juhtme läbi lõikama (sest pirn on hiinlaste poolt eriliselt tobedalt lampi sisse ehitatud), sest seda ei olnud muust valgustusest võimalik eraldi välja lülitada – vilkumine hakkas närvidele käima. Ka kukkus alla kliimaseadme luuk - iseenesest, kuid see õnnestus kuidagi tagasi suruda... Aga tegelikult on kõik väga hästi. Meil on Lion' mullivett ja Campello Chardonnay'd, Tšiili veini – küll hingehinnaga ning päris tüütu ostuoperatsiooni käigus hangitud (ainus valge veini sort, mida wine stores Dambullas üldse pakkuda oli), ent võimalus oleks olla ka vaid mullivee eal. Oleme kahekesi veetnud õhtutunnid toas veini, juustu, datlite, pähklite ning kotist leitud Turkish Airlines'i küpsistega. Riisile ja karrile päris hea vaheldus. Ajith ning ta kohalik sõber Sigyriast, kes on vene turistidele spetsialiseerunud giid - poiss õppis Moskva Ülikoolis vist ajalugu, kui ma ei eksi (tänase põgusa kohtumise ajal rääkis päris korralikult vene keelt) - olid üsna üllatunud, kui teatasime, et ei viitsi linna minna süüa otsima, toitume hea meelega kaasasolevast. Neil igatahes mõlkus peas mingi kultuuriprogramm ja mu meelest põristati sõbra tukiga linna pahandusi otsima. Ja veel - tegime seekord igati funkavas dušširuumis korraliku pesupäeva - kaasa võetud T-särgivaru vajas ammu taastamist...

Tänane varane äratus Holiday Innis päädis taas traditsioonilise hommiksöögiga. Mis iganes oli nende typical breakfast, Ajith oli orgunninud meile kohaliku söögi, ehk siis sedakorda roti ja karri. Roti ei ole rott, vaid kõiksugune kohalik leiva moodi asi. Seda tehakse enamast riisijahust, kuid mingeid sorte muudest jahudest ka, seda praetakse, hautatakse või küpsetatakse, sõltub piirkonnast, söögikorrast jne. Rohkem pidavat see tamili söök olema... Kui meile halle, ilmselt siis ahjus küpsetatud, sentimeetripaksusi saialatakaid, hunnikus karri kõrvale lauale kanti, tegi Hele imestunud häält ja viskas nalja, et kus on siis riis. Ajith vist ei saanud naljale pihta nagu boygi - viimane, u 12-13 aastane kutt - ehmus, tormas kööki ja oli varsti tagasi oma kilo hautatud valge riisiga. Hele hakkas selle apsaka pärast põdema, kuid kohe selgus, et riis läheb asja ette: Ajith mekkis rotit ja ütles, et see ei kõlba süüa - liiga kõva. Ta viskas saia kõrvale ning kühveldas endale riisi. Minu meelest see sai nüüd nii rõve ka ei olnud, kuiv ehk väheke, kuid, mis seal salata, karri riisiga maitses paremini küll, kui selle rotiga. Kui Ajith nägi, et me rotit kõigest hoolimata sööme, siis kupatas ta poisi kööki tagasi uue laari järele. Sai saabus veerand tunni pärast, kuid minu hinnangul see küll eriliselt parem polnud, võib-olla ehk ainukese plussina ahjusoe...

Auto leidsime paljukiidetud aiast, mingi mees pesi seda ennastunustavalt... - seega saime kasutada oma toa aiapoolset ust. Aed kujutas endast avarat muruplatsi, mida piirasid okastaimed ning üsna meie ukse ees maas asus mingisugune kaevurõngas, mis oli osaliselt prahti täis. Kõik. Ent mitte kõik see ei olnud eriline, vaid muru: paksude laiade lehtedega madalaks pöetud ning kastene - palja talla all nagu massaaživaip - väga lahe tunne oli sellel paljajalu kõndida...

Arheoloogiamuuseum varahommikul just rahvast ei kubisenud. Pileti hind oli taas päris soolane - ca 20 taala per face. Kui enne reisi Ajithilt küsisin pileti hindade kohta, siis pakkus ta 25-50 taala koht. Ma ei tahtnud kuidagi tema arvamust uskuda - kuidagi ebaproportsionaalselt kallis tundus see olevat, ent tegelikkus siin on veel hullem arvatust. Muuseum nagu muuseum ikka: potikillud, kaelakeed, mõõgad... Kuid väga vajalikuks osutusid hoonete maketid ning friisi- ja sambatükid, samuti kommenteeritud fotod varemete detailidest. Kui pooleteist tunni pärast muuseumist välja saime, siis vähemalt minul oli pisut rohkem ettekujutust noist ehitistest omal ajal. Anuradhapuras olime näinud hunnikute viisi nelinurkseid kivipiilareid - need on nagu "pulgastikud" või nagu pooleli oleva vaikonstruktsiooniga hooned, mille ehitus on seiskunud. Tegelikkuses ehitatigi enamus hooneid nelinurksetest kivipiilaritest tehtud kandestruktuurile. Postid sillati enamasti puittaladega, harvem ka kivitaladega, millele toestati viil- või kelpkatus. Sageli postide vahele mingit täidet ei pandudki - kuumas kliimas on katusega seinteta hoone ise kliimamasin - tuul jahutab ja katus annab varju nii päikese kui vihma eest. Või kui täideti, siis kerge puitseinaga või kookoslehtedest punutud mattidega. Omaette ehitised olid templid, mille seinad ehitati massiivsetest kiviplokkidest. Seda kõike oli kohe ka lives võimalik varemeteväljal kogeda. Suurtest kaunilt tahutud kiviplokkidest tehti ka veereservuaare ja basseine, mille vastu siin tundub olevat olnud eriline armastus. Samuti - kõigi tähtsamate hoonete alusehitised paistavad silma oma massiivse ja kõrge sokliga. Seevastu tavaehitised ning kloostrid - neid on nii Anuradhapuras kui Polonnaruwas tohutult - on olnud üsna tagasihoidlikud ja vaid tähtsamad templid, mida valitsejate hoonetest eristab tavaliselt kuukivi sissepääsutreppide ees, olid ehitatud pisut suurejoonelisemalt.
 

| Üles |

Muuseumist väljudes võttis vastu tappev kuumus, kuigi kell ei olnud veel kümmegi. Nagu me aru oleme saanud ja ma vist olen ka korduvalt juba maininud, siis isegi kohalikele on see kuumus pisut erakordne - väga paljud, kellega sel teemal oleme suhelnud kurdavad erakordselt pikka põuda. Ei tea midagi sellest arvata, peale selle, et tänane päev oli meile siin senikogetutest kuumim - ametlike numbrite järgi 37C päeval. Ning kui sellele lisada päikesest tuliseks köetud kivipinnad ümberringi...

Polonnaruwa varemed on uuemad Anuradhapurast ning seetõttu ka paremini säilinud. Erinevalt aga esimesest kuningriigist, mille rusudel kohati vanust üle 1200 aasta, on Polonnaruwas tegemist suhteliselt kindla mõnesajaaastase perioodiga aastaist 1100-1350 pKr. Mõlemad suured kuningad, kellest eile vist sai juba kirjutatud, ja nende vahel ning peale neid valitsenud vähem tegusad tüübid olid kõik ka suured budismi toetajad. Seetõttu leidub siin templeid, kloostreid ning stuupasid kobarate viisi siin ja seal. Stuupad on maamärgiks budistidele. Enamasti asub ruudukujulise tõstetud platvormi keskel üks suur ning ruudu nurkades neli väiksemat kuplit. Polonnaruwas siiski jättis imposantseima mulje (mulle vähemalt) mitte mõni hiigelstuupa, vaid ringtempel nelja istuva Buddhaga. Kogu see kivikoloss oli ehitatud Buddha hamba hoidmiseks. Ehitise keskmeks on stuupa, mis ümbritseti madala müüriga, hammas asus siis salakambris kuidagi seal keskel. Buddha hambaga me saame ilmselt lähemalt tuttavaks Kandys, praegu asub see seal. Hammas – nii veider, kui see ka pole - on olnud Sri Lanka kuningate ja pühameeste pühim ese. Kui Buddha surnukeha põletati 543 a eKr, siis keegi jüngreist leidis tuhast tema hamba (Pali danta dhātuya). Ajith lubas sellest Kandys rohkem rääkida, kuid niipalju siis praegu, et mungad tõid selle Sri Lankale IV sajandil pKr ning selle esimene aupaik oli Anuradhapuras Abhayagiri vihāra stuupa juures templis (see oli see viimane suur stuupa Anuradhapuras, mille ümber jalataldu kärtsatasime). Kui kuningriik siia kolis, ehitati hamba jaoks see ringtempel - Vatadage. Templi risttelgedel, väljaspool stuupat piiravat müüri, asuvad neli Buddhat koos altaritega, nende ette moodustuv ringtee on omakorda ümbritsetud müüriga ja kogu krempel oli omal ajal kaetud mitmekorruselise koonusja puitkarkassil katusega. Nagu ma aru sain, on selline templivorm suhteliselt levinud ning sageli kasutatav isegi tänapäevaste templite juures (hilisem märkus - Mataras üht sellist kümne aasta vanust ka külastasime). Meelde jäi ka üks teine ehitis - madal pisike skulpturaalsete piilaritega paviljon - kuningas Nissamka Malla paviljon (Nissanka Latha Mandapaya) - kus ta vahel istus ning kuulas munkade lausutud palveid. Huvitav on see, et templite kuukividel puudub siin lehma kujutis nagu seda nägime Anuradhapuras. Põhjuseks on see, et kuna kuningatel oli sadu naisi, sageli 400-500 ja paljud neist olid hindu jumalate kummardajad hoopis, siis nende jaoks olnuks lehma kasutamine trepil ärritav, seega loobuti sarvilistest trepiastmel õrnade tunnete nimel. Hindudest naiste ja ka kõigi teiste hindude jaoks, kes õukonnas teenisid, ehitati eraldi kovilid - nägime neidki siin päris mitut. Üks väheldasem - Shiva Devale pühendatud - oli ekstra just naistele ning lühidalt öeldes tuli seal kummardada muuseas kivise meheau suunas. Ajith rääkis ka selle loo, kuid ma ei suuda praegu küll selle detaile meenutada. Päris põnev, muuseas, oli selle pühakoja dekoor ja plastika. Kihvti mulje jätsid Nissamka Malla audientsipalee trepilõvid, kes oma ümmarguste lihavate koonudega meenutasid pigem jõehobusid. Kui vaatan Buddhasid, mis on lakoonilised, rangevõitu ning staatilised, siis seda lõbusamalt mõjuvad igasugused ümaravormilised looma- taime- ja igasugu fantastilistest elukatest koostatud friisid jt ehisvööd... Näiteks võib kohata mõne stuupa piirdemüüril tuhandeid elevante reas, igaüks oma personaalse näoilmega. Mõtlesin, et kui neid kõiki pildistada ja siis pildid jooksma panna, võiks saada kena multika teemal elevants sipelgapesas istumas... Need pontsakad vantsud ja smurfid ja keskõikveel on väga ägedad. Ja kui siis viskab vahele mõne hindu templi, siis saab nautida veel eriti rammusat vormiorgiat. Üks selline muuseas seisab Atadage (Hatadage) templi taga, mitte kaugel endisest ümmargusest Hambatemplist. Infotahvel jäi napisõnaliseks öeldes, et sellist tüüpi templeid Sri Lankal rohkem ei esine ning tegemist on stiiliga, mida kohtab pigem Tais.
 

Nii me seal lontsisime. Polonnaruwa varemetevälja läbikõndimine võtab tunde. Et olime auto parkinud kusagile lõunaserva, kuningas Parakrambahu palee juurde ja sinna tagasi vantsimine tundus keskpäevakuumuses mõttetu, siis saatsime Ajithi auto järele ja astusime ise jalgsi edasi Rankoth Vihara ja Kiri Vihara templite-stuupade suunas. Teel sinna elasime läbi pisut ebameeldiva vahejuhtumi. Nägime tee ääres müügikohta, kus pakutakse külmi jooke ja mingeid ampse. Meil oli vett, kuid hea meelega oleks midagi külma juurde joonud. Keerasime sammud lähima roigasputka poole, kui kusagilt ketras välja jalutu mees ratastooliga ja hakkas raha nuiama. Sellist asja pole me siin veel kohanud. Et tüüp oli päris ebameeldiv, siis ma keeldusin. Minu imestuseks hakkas ta hoopis Ajithi põhjama - et ah maksate parem oma autojuhile, kes on kindlasti rahaahne tõbras ja petab meilt iga sendi välja, sellal kui tema võiks meile palju rääkida, aga selle eest me maksta ei taha. Tema olevat sõjaveteran – kõik see, mida me näeme on siin praegu avali tänu talle ja temasugustele. Jah, muidugi, aga... Muudkui kimas järgi ja õiendas. Kuidagi lõpuks saime tast lahti. Jook jäi ostmata. See tüüp lihtsalt peletas sealt eemale. Kui Ajithile sellest hiljem rääkisime, sai ta pahaseks ning ütles, et oleksime pidanud kohe kutsuma politsei. Kerjamine siin riigis on ametlikult täiesti out, eriti turistide käest. Kompensatsiooniks meie "kannatuste" eest jäime pidama kenasse roigasputkasse Rankoth Vihara ees. Ajith ja Hele tellisid värskelt pressitud mahla, mina piirdusin tehases korgitud külma soodaga - kogu see instrumentaarium, millega asjalik naine noid mahlu valmistas, nägi välja nagu hoiatus peatsest koledast kõhutõvest. Samas - naine pesi hoolikalt kanistrist lastud veega võidunud plastmasskausis meie nähes klaasid ja apelsinid (kõik muidugi ühes vees). Lõikas siis apelsinid pooleks ja pressis neist koonusega mahla välja. Siis lisas vett (kanistrist), suhkrut ja jääd - jää muuseas hankis ta sellest samast roostes vanast külmkastist, millest mina olin saanud oma jahutatud soodapudeli - ning hakkas kahe plastkopsikuga ühest teise valades segu jahutama. Lõpuks valas neile välja. Olevat olnud mõnus ja maitsev. Hele igatahes on senini elus ja tervise juures...
 

| Üles |

Tegime Rankothi stuupa (Rankoth Vihara) ümber tulikuumal liival ringi... Ehitatud Nissanka Malla poolt 1187... Aga muidu nagu stuupa ikka... Jalatallad põlevad! Ja siis jätsime kümme minutit hiljem ringi tegemata ümber Kiri Vehera - seega siis ümber järgmise kloostrikompleksi ja stuupa. Piirdusime seismisega trepil, sest liiv ja tumedad kiviplaadid sellest edasi olid meie jalataldadele juba ületamatult kuumad. Selle kompleksi ehitajaks oli Parakramabahu I ise. Väiksed kuplikesed suure valge mütsi kõrval tähistavad väidetavalt kuninga ja tema naise haudu. Stuupast palju põnevam oli selle taga asuv Lankathilaka tempel - Lankathilaka Image House nagu seda inglise keeles nimetatakse. See on päris hästi säilinud Budda tempel, mille ühes otsas asub tohutu seisev Buddha kuju. Kuju ja suur osa mustjaspunastest tellistest laotud templiseintest on tänini alles. Hoone on väga põneva dekooriga ning vahelduseks napi liigendusega stuupadele ja kivipostidele väga meeleolukas. Jätsin Hele istuma templi ette suure kaharavõralise puu alla ning läksin avastama ümbrust... Varemed, varemed, varemed... Taamal Rankoth Vehera kiiskav siluett... Mingil hetkel tundsin, kuidas aju keeb vaikse mulinaga tapvast keskpäevapäikesest ning, et mulle kivihunnikutest aitab hetkel - nii ihaldusväärne tundus olevat õnnistatud konditsioneer autos. Kui lootusrikkalt auto juures küsisin, et kas nüüd on Polonnaruwa Püha linnaga ühe pool, vastas Ajith, et ei. Me võime vahele jätta Lootoste tiigi (takkajärgi tarkusest ja teiste pilte netist vaadates võin öelda, et on siiski jube kahju, et see bassein jäi vahele...), sest pikast põuast on see nagunii praktiliselt kuiv, kuid me ei saa jätta vahele Gal Viharat...
 

| Üles |

Gal Vihara – tõlkes kaljuklooster - on XII sajandil ehitatud kaljutempel vana Polonnaruwa kirdeosas taas Parakrambahu I poolt. Tempel koosnes algselt kolmest kunstlikust koopast, millest üks oli nö päriselt kaljusse raiutud koobas väikese istuva Buddha kujuga, ülejäänud olid pigem vastu kaljut ehitatud tellistemplid. Kummagi otsas asus kaljust monoliitselt välja raiutud hiiglaslik Buddha kuju. Tänaseks on tellismüürid ammu kadunud, kuid kujud jäänud... Astusime vastumeelselt määda kuuma liiva taamal paistvate kaljude poole. Iga liigutuse peale pritsis kõigist pooridest higi, autost kaasa haaratud poolteistliitrine veepudel tühjenes hirmuäratava kiirusega. Loomulikult, vahetult enne templivaremete juurde pääsemist tuli jalad paljaks võtta. Kui Kiri Vehera ümber jätsime kuuma pärast käimata, siis siin ei olnud seda võimalust. Oiates pagesime kujude ette kaljuseina päästva varju alla.

Jäime seisma kolme hiiglasliku Buddha kuju ette. Natuke eemal oli mingi usakate seltskond, kes ohkis aina selle üle, kui kuum on. Vot ei tea miks küll... Nende ees seisis kuivetu väike vanamees, kes midagi žestikuleerides seletas. Ajith kuulas teda väga tähelepanelikult ning kui taat jänkidega lõpetas, siis Ajithi initsiatiivil võttis üle meid. Järgnevad pool tundi saime väga sisuka loengu sellest, kuidas identifitseerida Buddha skulptuuride asendeid. Neid on mitmeid, kuid peamised on istuv – mediteerib; seisab – tervitab, õnnistab või õpetab, sõltuvalt käte asendist ning lamav – sõltuvalt silmadest ja jalapöidade asendist kas magab või on nirvaanas. Taat arutles Buddha viimase elu näitel elu mõtte ja filosoofia üle – miks me siin oleme ja mida ning milleks teeme. Taustaks kolas mööda lamava Buddha nina ringi üks varaan, kes lõpuks podestilt alla potsatas ja siis oma reisu jätkas nagu poleks midagi juhtunud. Gal Vihara kohta on liikvel mitmeid jutte. Neist ajaloolisem ulatub tagasi Parakrambahu aega. Nimelt laskis kuningas siin kivisse raiuda (sõna otseses mõttes) põhitõed sellest, kuidas budistlik munk peab elama ja käituma, neid tarkusi on terve kivitäis ja kirja pandud selleks, et valearusaamad ei leviks...

Think of yourself as a pilgrim and your teachers as guides.
Think of their instructions as the road
And the practice as the land of your destination...

Temalt ka need Buddha kujud erinevates asendites, välja raiutud ühes tükis kaljust, mille ees nad seisavad – etalonid, mida järgida. Templid hävitasid Indiast tulnud vallutajad aja jooksul. Teada on, et tamilid põletasid templid maha ja lasksid kahuritega Buddhade pihta märki. Peale templite põletamist kasvas seal kõik džunglisse ning pühakoha avastasid juhuslikult alles britid 1820-tel. Legend räägib, et üks briti sõdur tahtnud ka märki lasta ning sihtinud üht neist kujudest. Tulnud välja elevant, kes ründas laskjat. Laskja tulistas ründavat elevanti... Viimane sai pihta, kuid jõudis enne surma tappa õnnetu huvilaskuri... Huvitav, kus see vants siis oli, kui tamilid tuld andsid?
 

| Üles |

Tunni pärast jõudsime tagasi parklasse kuumusest tuikudes. Ajith tegi asja mingi roigasputka-mehe juurde ja viipas mõne hetke pärast. Et auto mootor juba töötas ja kliima huugas, siis oli vaja suurt eneseületust, et autost välja minna. Akaatsiate varjus suruti meile kummalegi kätte kollane kookospähkel, millelt müüja vilunult nelja matšeeteliigutusega lõi maha tüki nagu korgi. Algul mekkisin sisu umbusklikult, sest enne Trincomaleed maitstud tall-tree fruiti mahl ei olnud suurem asi, ent see oli päris hea: jahe, kergelt hapukas ning üllatavalt kosutav. Ja seda jooki seal pähklis oli oma poole liitri jagu. Naljakas asi nende pähklitega. Kui see on roheline, siis pole sellega nagu midagi teha või saab mingil kujul salatit, kui kollane, võib juua, kui tõmbub tumedamaks, siis saab seest laaste kaapida. Kookospiima kookospähklist ei saa – see on müüt. Kookospiim on tegelikult pähkli seest kaabitud kookosmassi leotis...
 

Meie tänane teine eesmärk oli Dambulla kaljutempel. Dambullasse jõudsime u nelja paiku. Templi juurde saamiseks peab pisut mäkke ronima, seepärast otsustasime oodata õhtut, et see üritus pisutki meeldivamas temperatuuris kulgeks. Peatänaval hakkas ühel hetkel silma seisev autorivi: igasuguse suuruse ja välimusega, kuid kõik raskes lastis kõikvõimalike põllusaadustega – olime jõudmas Dambulla hulgiturule. Parkisime esimesele vabale kohale ning sukeldusime ühte avatud otsaseintega hiiglaslikku kaarhalli (neid oli seal mitmeid) autode vahele. Uskumatu! Meeletu sagimine: tuk-tukid, kaubikud, väiksemad veokad, suuremad veokad, motoplokid kärudega jne-jne... Soonilised mehed tõstavad autodelt kotte ja kaste, banaanioksi kümnete turritavate banaanikobaratega, teised tassivad neid seljas teiste, suuremate autode peale, mis ootavad lasti teisel pool kaarhalli. Hõiked, kauplemine... kõik on üliasjalikud, isegi need, kes tunduvat hetkeks jõude seisvat. Ühes kohas nägime kümneid, võib-olla isegi sadu, kaste valmis mangodega. Kui Ajith küsis, kas ta saab osta kolme mangot, hakkas üks vanamees südamest naerma ja hüüdis naabruskonna pässidelegi, et vaadake, need tahavad kolme mangot osta... Dambulla asub geograafiliselt üsna Sri Lanka keskel. Talumehed toovad siia kokku kõikvõimalikku toidukraami, mida kasvatatakse erinevates piirkondades, vahendajad ostavad selle kokku ning edasi viiakse mant peaasjalikult Colombosse, kuid osa, mida maalt välja veetakse ka mõnda teise suuremasse sadamasse (neid on siin vist viis). Päeval pannakse veokad täis – nii palju kui peale mahub (oleme näinud selliseid pakkimisimesid teedel, mida meie rekkajuhid ei suuda ettegi kujutada!) ja öösel siis asuvad masinad linna poole teele. Järasime omi mangosid ja vaatasime seda melu... Mangod tuletasid meelde, et oleks kena, kui kusagilt enne üles ronimist pisut süüa saaks...
 

| Üles |

Ajithi meelehärmiks me ei leidnud sobivat riisi ja karri kohta. Nägime mitmeid, kuid Ajith põlgas need erinevatel põhjustel ära. Meie arvates olid kõik sissepõigatud kohad peaaegu kenad kohalikud odavad sööklad... Mulle tundub, et Ajith ikka üritab meile pisut snoobimaid kohti leida. Tema põhjendus samas oli aktsepteeritav – väga odavad kohad kasutavad kehvi vürtse ja kehva algmaterjali ning ilmselt on probleeme puhtusega... Lõpuks leidsime mangode söömise peale sobiva originaalse nimega kohviku "Mango, mango". 1990-te lõpu stiilis väga internatsionaalne, lakooniline, puhas, isikupäratu... Menüüs iga ilmakaare road, Sri Lanka köögist ka täidetud rotid, kuid mitte riisi ja karrit. Tellisime täidetud rotisid kala ja juurviljadega, desserdiks mingit kohalikku kooki. Rotid olid ülihead, koogid ägedast välimusest hoolimata nagu pisut kuivavõitu tordipõhjad... Koht ise aga võinuks asuda kustahes ilmanurgas: kui polnuks konditsioneeri ning cafe americanot, siis ma ilmselt oleksin leidnud põhjuse vingumiseks.
 

Dambulla kuldsesse Kaljutemplisse (Dambūlū Len Vihāraya) ronija võtab vastu irevil hammastega hiiglaslik draakoni pea, mille taga paistab taevasse kõrguv kuldne Buddha kuju. Kuid see pole kaljutempel, vaid budismi muuseum. Peale pisut dramaatilist tualetiotsingut jõudsin minagi kuldse draakonipea suhu. Dambulla Kuldne Kaljutempel on rohkem kui 2200 aasta jooksul olnud budistidele palverännakute kohaks ning ainuke tänini terviklikult säilinud kaljutempel Sri Lankal üldse. Muuseum oma eriskummalise fassaadiga muidugi on uus üllitis ja mõeldud andma taustainfot üldse budismi kohta Sri Lankal ja maailmas tervikuna. Ekspositsioon jättis mulle üsna kaootilise mulje ja kui polnuks Ajithi, kes nähtavat meeleldi lahti seletas, siis jäänuks sellest üsna hämar ettekujutus. Minu jaoks oli omaette elamus Buddhade saal, kuhu oli paigutatud erinevatest maailmanurkadest Buddhade kujusid. Mõnes riigis, tundub, et ei olda vist päris kindlad, kas Gautama Buddha ikka oli mees – mõned figuurid jätsid pigem mulje meelalt kutsuvast naisest kui mediteerivast mehest.

Mäe otsa hakkasime tõusma loojangul. Taevasse kogunes pilvi ning õhk muutus jahedamaks. Ülal, kalju otsas, vihises tuul ja pakkus higist leemendavale seljale mõnusat leevendust. Seepärast võtsime kaljulaele pärale jõudes hetke ning istusime lihtsalt tugimüüril nautides haruldaselt mõnusat olemist õues. Ja ka vaatemäng, mille maalis loojang läbi kaugete äikesepilvede tumesiniste mägede taustal, oli vaatamisväärsus omaette. Nagu tavaliselt andsime 50 ruupia eest valvurile hoida oma jalavarjud. Väravas kleepus kohe külge väheldane mees, kes pidi olema giid. Ajith rääkis temaga pisut ja teatas siis, et võtame – ta oskab rääkida küll, 1500-ga saame hakkama. Ma olin väga skeptiline, ent asjata – mees oli tasemel ja tänu temale veetsime templi neljas koopas väga põneva tunni. Dambulla tempel ehitati I saj eKr, kuid pühapaik oli see varemgi. Öeldakse, et see on olnud ja on tänini üks Sri Lanka budistide tähtsaimaid pühapaiku. Tempel on rajatud kaljukoobastesse Dambulla kohal kõrguva mäe tipus. Koopad on siin looduslik nähtus – neid olevat naabruskonnas kümneid. Templi viiest koopast on neli looduslikud (noh, eks neid on ka pisut haamriga aidatud) ja üks tehislik. Koopad on sisustatud väga paljude kuningate poolt alates juba Anuradhapura ajastust. Üks kuulsamaid oli muidugi Nissamka Malla, kes laskis paigaldada teise koopasse üle 50 skulptuuri. Ent agarad kiviraidurite metseenid olid ka nii talle eelnenud, kui järgnenud kuningad, kellest mõned edevamad, lisaks kuulsusele kirjasõnas, on igaks juhuks Buddhade kõrvale lasknud ka endast kujud teha. Viimane koobas sai oma sisu 1915; selle eripäraks on, et figuurid tehti betoonist ja värviti moodsate keemiliste värvidega – koobas näeb tõepoolest oma sisustusega eelnevatest nutusem välja, kuid stiil on ikka sama ajatu nagu teistes koobastes. Hämmastavad on laemaalingud, mis katavad kõigi koobaste lagesid ning muidugi need Buddhad, Buddhad, Buddhat... magavad, õpetavad, tervitavad, puhkavad, nirvaanas, istuvad jne...
 

Kui mööda kaunist ning maalilist valge kaaristuga koobaste sissepääse ühendavat käiku pidi tagasi kõndisime (kaaristu ehitati alles 1938. a), oli taevas tõmbunud juba tumesiniseks. Suur kuldne Buddha kuju ja kullatud stuupa jäid meist väisamata – mõeldes koopatempli ajatule tagasihoidlikule ilule tundusid nood kuldmunad koos muuseumi äärmusliku fassaadiga pisut jaburavõitu...

Ja siis wine store ning hotelli... Homme siis Sygira Lõvimägi...
 

Loojang

| Üles |

• #Kingdom of Polonnaruwa

• #Abhayagiri

• #shiva_devale

• #polonnaruwa-kiri-vehera/

• #Rankoth_Vehera

• #polonnaruwa-lankatilaka/

• #gal-viharal

• #gal-viharal

• #Restaurant Mango

• #Dambulla

• #whc.unesco.org en/list/561

• #Dambulla_cave temple

• #goldentemple.lk/site/

10.04.2016. Kell 23.05. Hotell Mutton Button. Kandy
Järgmine | Eelmine | Üles

Pean alustama sellega, et uni tikub peale. Oleme Kandys üsna mõnusas toakeses naljaka nimega hotellis Mutton Button. Mutton-Button pidavat tähendama mingit kohalikku seent või seenenööpi. Hotelli juurde mööda kitsast ning Eesti normidele mittevastava kallakuga betoonteed oli autoga ronimine pehmelt öeldes põnev – Hele tahtis vahepeal millegipärast tungivalt autost maha minna. Aga lõpp hea, kõik hea, ka hotell - meil on isegi rõdu vaatega Kandyle. Seni ei ole siin suutnud tuvastada veel ühtegi jooksvat toru jms - Hele on dušši all ja seni ei ole ka sealt veel karjumist kuulda olnud... Hüva... Püüan siis kirja panna tänased helgemad hetked...

Me oleme siin ärganud iga päev suhteliselt varakult, ent täna pidime olema mundris ning minekuvalmis hiljemalt kell 7. Istusime hommikusse kohvilauda isegi kümmekond minuti varem. Olime eile hotelli mehega kokku leppinud, et sööme peale mäe otsast alla tulekut, hommikul võtame vaid kohvi. Päike tõusis, õhk oli peaaegu meeldiva temperatuuriga. Boy tõi lauale kannutäie kohvi – maitses üllatuslikult täiesti talutavalt – enamus kohti, kust olen võtnud kohalikku kohvi pole suutnud eriti hea maitsega üllatada. Krõbistasime kõrvale paar päeva tagasi ostet' sidruniküpsiseid. Mõnus! Hotelli aed meenutas mõnd pilti Jehoova tunnistajate ajakirjadest: lopsakad palmid, banaanipuud, erksaõielised lilled... Puudusid vaid lõvid ning tallekesed kõrvuti rohtu söömas. Nende asemel pühkis taamal teerada rahvuslikus seelikus palja ülakehaga mees. Pühkimine tundub olevat siin maal väga popp – kõik pühivad midagi igal pool. Teeäärsetest putkadest saab osta kõikjalt peale telefonikaardi ka korraliku luua ja põrandaharja või vähemalt harjavarre. Traagiline selle suure puhtusearmastuse juures on aga see, et tee servast kolm sentimeetrit eemal vedelev kilekott jääb sinna kuni tuul selle ära puhub või UV saja aastaga murendab...

Et Sigyria parkla peatee oli suletud, tegime pisukese ringi. Parklas kohtasime Ajithi vene keelt rääkivat sõpra. Mõtlesin et ta tuleb meile giidiks, kuid ei, tal olid muud kliendid tulemas. Tema asemel tuli meiega kaasa üks troopikakiivris rõngassilmade ja sulinäoga pisikene mees. Ma tegelikult natuke olin Ajithi peale pahane, et taas mingi giidi võtame, kuid siin vist on süsteem selline, et üles minnes nagu peab keegi turvana kaasa tulema. Aga ma pole selles kindel. Kui olime piletikassast oma 20 taalased piletid lunastanud, teatas härra muuseas, et ta on väga hea giid, sertifitseeritud ja et meil tuleb koos kindlasti suurepärane jalutuskäik. Kehitasime mõttes õlgu ning seadsime sammud üle kunagi krokodillidest kubisenud kaitsekraavi iidsesse aeda...

Sigyria kompleks on maastikus ehmatavalt muljetavaldav. Juba Lõvimägi ise – Lion Rock – on justkui taevast kukkunud kiskja pea, mis valvab ümbruskonna üle. Eriskummaline ja jahmatav on ka lossikompleksi lugu, kuid sellest pisut hiljem. Wikipeedia kirjutab:

"The name refers to a site of historical and archaeological significance that is dominated by a massive column of rock nearly 200 metres (660 ft) high. According to the ancient Sri Lankan chronicle the Culavamsa, this site was selected by King Kasyapa (477 – 495 CE) for his new capital. He built his palace on the top of this rock and decorated its sides with colourful frescoes. On a small plateau about halfway up the side of this rock he built a gateway in the form of an enormous lion. The name of this place is derived from this structure —Sīhāgiri, the Lion Rock. The capital and the royal palace was abandoned after the king's death. It was used as a Buddhist monastery until the 14th century. Sigiriya today is a UNESCO listed World Heritage Site. It is one of the best preserved examples of ancient urban planning."

Mulle isiklikult oli aga astumine üle endise vallikraavi vägagi erialane elamus. Varane start oli olnud asjalik, sest algul oleme aedades praktiliselt üksi. Kastene rohi, pikad varjud ja veel hommikune päris ülekuumenemata õhk. Peegeltiigid ja lõputud tumedatest punastest tellistest tugimüürid ning hooneasemed. Sigyria aiad peaksid olema ühed vanimad, kui mitte kõige vanemad chahar bagh kujundusega (ehk siis Pärsia stiilis) ajaloolised aiad, mis tänini säilinud. Sygira avastati juhuslikult 1831. a briti sõjaväelaste poolt, seda uuris esimesena XIX sajandi lõpul Harry Charles Purvis Bell – inglise arheoloog, kes, mulle tundub, on siin pooled ajaloolised kohad välja kaevanud. Ent aiad avastati (ausalt öeldes nagu raske uskuda) ning kaevati osaliselt välja alles 1980-tel, seepärast on tänini pool aiast pigem aimatav. Aiad koos kindlusekompleksiga ehitati niisiis juba Wikipeedia tsitaadis mainitud kuningas Kasyapa poolt. Tee kindlusesse ning Lõvikaljule algab Lääneväravast. Aiad – tinglikult jaotatakse need siin 7 ossa:

• Väike aed;
• Paviljonide aed;
• Veeaed/Purskkaevude aed;
• Lossiaiad/Vallikraaviaiad;
• Kaheksanurkse basseini aed;
• Terrassaiad;
• ja Kivirahnude aiad.

on sümmeetrilise paigutusega (va Terrassaiad ja Kivirahnude aed) ja ning paiknevad läbival teljel. Endisaegset kujundust võib aimata basseinimüüride asendi, paviljonide vundamentide ning teeradade asukohtade järgi. Meie giid viitas paaris kohas lahtikaevatud iidsetele savitorudele ning jutustas napisõnaliselt suurepärasest veejuhtmete ning purskkaevude süsteemist. Giid kiirustas takka, mistõttu, vaadates taadu kannatamatut näoilmet, jätsin soovi aedu pildistada tagasitulekuks. Etteruttavalt võin öelda, et see oli viga...

Läbisime mõõdukal kiirkäigul mööda peateed riburadapidi kõik aiad ning hakkasime mööda treppe tõusma. Momentselt oli higi lahti ning kaunis hommikuidüll asendus raske tööga. Treppide kõrval kaljudel nägime õnarusi, mis tundusid algsete treppidena. Kujutasin püstloodsetel kaljudel turnimist ette ja süda läks pahaks. Kui selle kohta giidilt küsisin, siis selgus, et nood õnarused ehitati ikkagi vaid puitkarkasside tegemise ajal nende ehitamiseks ning puitkonstruktsiooni kaljudele kinnitamiseks. Giidi pikim etteaste toimuski siin treppidel – selle sisuks oli jutt sellest, et ta käib iga päev kaks korda mäe otsas ja seepärast on väga heas vormis, kuigi viimasel ajal on hakanud liigesed probleeme tekitama.

Umbes poolel teel pidime ette võtma eraldi ronimise keerdtrepist, et minna vaatama freskosid. Mulle algul see mõte ei istunud, sest ronimisest oli niigi hing paelaga kaelas, kuid samas olnuks ju jabur see punkt võtmata jätta, seda enam, et giid kihistas ja ütles, et pildid on ilusad:

"Big boobies, big boobies!"

Olidki. Kümmekond kaljudele maalitud erakordselt suurte rindadega iludust. Neid olevat olnud siin sadade kaupa igal pool trepi ääres: kui Kayapa mäe otsa kõndis, siis oli talle ju vaja kuidagi silmailu pakkuda. Täiesti arusaadav ju, sest mäe all oli tal vaadata-patsutada lives ainult 500 naist... Freskodega ent läks halvasti. Kui lossikompleks maha jäeti, kolisid sinna tagasi mungad, kes lossi ehitamise pärast olid Sygiriast minema löödud. Kuna paljad rinnad ei soodusta mediteerimist, siis kraapisid nad need (ilmselt pisarsilmil) kaljudelt maha. Ainult nood kümmekond jäid, sest need asusid kaljul omaette orvas, mida alt näha ei olnud... Loomulikult oli daamide pildistamine keelatud...
 

| Üles |

Kui freskode juurest naasime näitas giid ebamäärast kaljurahnu, mis rippus endise ainukese sissepääsu kohal kalju jalamil. Kaljurahn oli vaiadega irrutatud aluskaljust ning toetus väikestele kividele. Mõne kivi eemaldamisega saanuks selle värava kallal asjatavatele sissetungijatele pähe kukutada ja sissepääsu sulgeda...

Varsti seisimegi kahe hiiglasliku lõvikäpa vahel, mis tähistas sissepääsu lossi. Sildid ümberringi nõudsid vaikust. Aga seda mitte mingitel religioossetel põhjustel, vaid kaljupragudes ja puudes elavate vaablaste tõttu. Suuri vaablasepesi võis ümberringi puudel rippumas näha kümneid. Vaablasi võib lärm ärritada ja siis nad ründavad kambaga. Ka meilt oli välja pressitud lubadus et kui neist mõni peaks nõelama, siis hoiame suu kinni. Õnneks ei olnud vaja seda katsetada... Veel sadakond astet mööda ahvikakaga sillutatud metalltreppi, balustraadil hängivate ahvide irvitamise saatel ning olime kaljulael.
 

| Üles |

Kell näitas alles 9.00, kuid taevane grill lõõmas sajaga. Ega seal kaljul üleval peale tellismüürialuste, tugiseinte ning paari hiigelsuure kivibasseini (vihmavee kogumiseks) näha ei olnudki. Ent millised vaated! Ülevalt paistsid muuseas aiad oma täiuslikus geomeetrias nagu peopesal. Isegi Dambulla kaljutempel paistis kätte, kui õiges suunas vaadata ning mitmed pühakohad, mida markeerisid kuldsed-valged hiigel-Buddhad või kiiskavvalged stuupad.

Selline siis oli ühe isatapjast kuninga – aga Kasyapa just seesinane oli - pelgupaik...

Kasyapa ja Sigyria lugu kõlab nagu mõni Kreeka müüt. Kasyapa sündis kuningas Dhatusena vanema pojana. Jama ent oli selles, et Kaspaya oli pigem ühe kuninga ilusa öö kõrvalprodukt ja tema ema ei olnud kuninglikust soost. Dhatusena abiellus ikkagi siniverelise naisega ning neil sündis poeg Mogallana. Mogallanast pidi saama troonipärija. Dhatusena oli tegelikult ka ise mõrtsukas – ta oli tapnud oma õe, et oma võimu kindlustada. On arusaadav, et õemees – väepealik Migara, oli pisut pahane ja ihkas revanši. Kasyapa oli samal ajal kibestunud, sest esiklapsena pidanuks troonipärijaks saama tema. Kaks meest said kokku ning leidsid teineteisemõistmise. Dhatusena vangistati, teda mõnitati ja piinati ning lõpuks põletas Migara Kasyapa heakskiidul mehe vangikongis elusalt. Mogallana kartis, et tema osaks saab isa saatus ning põgenes Indiasse. Kasyapa olnud küll hea kuningas, kuid tal oli kas muret: Mogallana ja tegelikult ka Migara, kes salakavala iseloomu tõttu oli ettearvamatu. Nii otsustas kuningas pealinna tuua Sigyriasse. Sigyria ei olnud juhuslik valik. Kasyapa tahtis luua ideaalset linna, pilvedes, ilusaimat maailmas, sarnast jumalate elukohale Alkamandale. Ta palkas parimad meistrid ning nii loodi tsitadell kui kunstipärl, mis pidi kuningat kaitsma ning samas ilmselt ka panema teda ka oma taaka unustama. Isa tapmine ei ole lihtne asi. Võib-olla aimas ta ka enda saatust ette... Igatahes 19 aastat kestis idüll... 14 aastat läks kõik hästi, kuid siis tekkis kuninga ja Migara vahel probleem. Väepealik solvus, kui kuningas ei lubanud tal juhatada igaaastast usurongkäiku – peraherat (või midagi sellist). Ta saatis salamehed Indiasse ning hakkas plaani pidama Mogallanaga. Kasyapa küll kuulis, et midagi on käärimas, kuid ta panustas oma tsitadellile ja armeele. Ühel päeval seisidki kaks armeed Sigyria all. Kasyapa oli kuningale vääriliselt armee eesotsas oma sõjaelevandi seljas. Maastik oli soine – sood on Sri Lankal üsna tüüpilised, kuid elevantsid teatavasti kardavad sood. Kuninga elevant keeldus otse minemast, seega keeras kuningas kõrvale, et leida kõvemat rada. Migara tema taga omal elevandil kasutas ära kuninga manöövrit ja signaliseeris armeele taganemiskäsu – see oli tema kokkulepe Mogallanaga. Jäänud lahinguväljale üksi lõikas Kasyapa endal kõri läbi. Mogallana mattis Kasyapa kõigi auavaldustega ning tema tuhastamiskohale püstitati stuupa mõni kilomeeter Sigyria lossist eemale Pidurangalasse. Karma... Mogallana jättis lossi koos selle rikkustega munkadele ning kolis pealinna tagasi Anuradhapurasse.

Istusime lõvipea lael ning nautisime imelist panoraami...
 

Laskudes leidsime Ajithi istumast lõvikäppade vahel. Ta oli peale parkimiskoha leidmist meile järele jooksnud, kuid väänanud varsti treppidel põlve välja... Nüüd siis ootas ta meid naeratades seal ja peale lühikest infovahetust hakkasime koos alla lonkama. Ajith uuris, mida giid meile rääkinud oli ning kuuldes, et suurt midagi – asjapulk mäe otsas lihtsalt seisis trepi otsas, kui me Helega lossivaremetele tiiru peale tegime – haaras mehel nööbist. Selle peale otsisime Kivirahnude aias endise Kasyapa audientsiruumi varel mugavad varjulised istumiskohad ning Ajithi hurjutamisel rääkis giid lõpuks ära selle loo, mille ülal lühidalt refereerisin. Ka tabas meid uus üllatus. Giid ütles, et aedadesse enam tagasi ei saa, sest tema läheb otsekat pidi parklasse ja ilma giidita ei tohi ringi kolada. Peale mõttevahetust Ajithiga kohalikus keeles jõuti kokkuleppele siiski, et Ajithi vastutusel võime jääda ja omi radu pidi kõndida. Saabus maksmise aeg. Ajith palus mul välja otsida 1500 ruupiat. Otsisin ja andsin giidile. Mees luges raha üle ning naeratus kadus ta näolt imekiiresti. Ta vaatas väga kurbade silmadega meile otsa ja tundus väga löödud...

"Really - I am very good guide!?"

Really really, aga tulnuks siis ka giid olla. Ajith pärast ütles, et maksime ametliku hinna, milleks ongi 1500. Kuid tüübid on harjunud valgetelt lunima rohkem, mistõttu tavaliselt antakse 3000...3500 ruupiat. Ent ta nimme ei lasknud mul rohkem anda, sest tüüp ei teinud korralikult oma tööd. Noh – kokkuhoidu vähemalt lõunasöögi jagu.

Jalutuskäik aias ei olnud enam nii meeldiv, kui hommikul. Päike liikus seniidi poole, kaotades maalilised varjud. Palavus ning peateel kihav rahvamass tegid oma töö. Kolasime pisut mööda Veeaia ning Paviljonide aia nurgataguseid ja jätsime siis hüvasti lehvitades müürijupil peesitavale varaanivolaskile. Hotelli tagasi. Külm dušš ja hommikusöök... Enne hommikusööki hoiatas Ajith, et me söömisega üle ei pingutaks – meil olevat sellega üks plaan. Aga ülepingutamine olnuks suhteliselt tõsine ülesanne, sest serveeriti regular – praemuna, paar röstsaia, võid ja marmelaadi ning erakordselt maitsev puuviljavalik. Ahjaa – hommikusöögi juurde toodi harukordselt kehva kohvi. Kui palusin boyl teha topelt kangema, siis tõi ta lauale topeltkogusega potitäie veel lahjema lurriga. Hinnas kajastus hiljem, nagu tellinuksin kaks potti kohvi. Kuna tüüp eriti keeleoskusega ei hiilanud, siis ma ei viitsinud hakata ka seletama – lihtsalt järjekordsed 100 ruupiat mutiauku.
 

| Üles |

Startisime lõuna paiku. Ajith keeras Hiace-nina Sigyria keskuse poole ning jälgis hoolega tee äärt. Ühes kohas, kus teepervel tukkusid... härjad härjavankrite ees, me pidama jäimegi. Et siis härjavankri sõit... Ajith oli lõbus ja elevil, mina olin pisut hämmeldunud ning natuke pahur – mulle ei ole kunagi meeldinud sellised turistikad. 25 taala mingi lehmasõidu eest? Läksin Ajithiga ühe roigasputka juurde kaasa, et uurida, mis siis toimub ja tegelikult püüda teda veenda meid siit turistilõksust ära viima. Selgus ent, et meid on ees ootamas suuremat sorti kultuuriprogramm ja läheme nüüd külaelu vaatama, hinnas on ka korralik söök. Härjavankrisõit on nagu veidravõitu eelmäng... Pisut läks huvitavamaks... Teisalt, ega ma ei ole varem härjaga sõitnud ning pole kindel, kas kunagi veel tekib vajadus mõnd härga kaariku ette rakendada... Niisiis...

...Ronisime härjavankrile. Võib-olla minuvanune kuivetu härra istus rakendi aisale ning sõit läks lahti. Härg astus laisalt sammu, vanker kõikus härja lihava turjapaksendiga samas rütmis. Ajith rääkis teel loo oma vanaisast, kes elas kusagil külas Matara külje all. Vanaisa olnud kõva elumees ja naljamees ja töömees ja naistemees ja napsumees jne. Päris mees. Ta elatus sellest, et ostis kokku küladest vanakraami ja muud müügikõlblikku ning käis seda siis Mataras müütamas. Läks oma härjavankriga hommikul ja õhtul hilja saabus. Tal olnud kombeks alati linnast võtta pudel arrackit ja see teel tühjaks juua. Seejärel teinud ta alati ühe peatuse poolel teel ühes konkreetses viinapoes, et osta teinegi pudel. Härg olnud nii tark, et kui peremees peale esimese pudeli tühjaks joomist magama jäi, siis peatus härg viinapoe ees ise ja ootas, kuni härra ärkas. Ja siis loomulikult oskas ise edasi koju ka minna. Vanaisa lemmikuks olid sigarid ja neid suitsetanud ta ahelana päev läbi. Üllatuslikult surnud mees mõni aasta tagasi kõrivähki.
 

Loksusime vankriga läbi džungliküla. Tee ääres jäid silma elektrikarjused ja pukid puude otsas. Küsisin kas neil on siin siis metssigu, mille peale vastas Ajith, et pukid on hoopis elevantide valvamiseks. Kui elevandid tulevad džunglist, siis nad võivad ära trampida kogu põllu, vahel isegi lõhuvad maju ja kuure (mõeldes kõiksugu putkade roigasarhitektuurile pole see ka mingi ime). Inimesed peavad öösiti pukkides vahti, et vantse varakult avastada. Kui elevandid peaksid tulema, siis hakkavad nad oma valvepositsioonidel lärmi tegema ning hirmutavad londilised eemale. Samas pidi üsna sage olema, et hirmutamisest hoolimata tegutsevad vandid põllul omatahtsi. Kui tüübid väga ülbeks lähevad, siis püütakse nad kinni ja viiakse Pinnawalasse. Me vist läheme sinna järsku homme... Aga muidu oli kahel pool teed küla nagu küla igal pool. Tabasin end võrdluselt oma vanaema-vanaisa kohaga, kus tolmuse, kahe vankrirattast kulutet' jäljega külavahetee ääres seisva pindadest kokku löödud tara ning sirelite taga tagahoovis oli seaaedik, kanakuut, porine õueosa, kust lehmad läksid lauta, sõnnikuhoidla, heinaküün, ai ääres mustsõstrapõõsad, mis kaetud võrguga lindude vastu, puuriidad, aedviljapeenrad - oad ja hernekepid neile väänduvate heleroheliste väätidega; kusagil teisel pool nö "puhas aed" jörjenite, sõstarde, asparaaguse, maasikate, õunapuudega ja pingikesega veranda ees. Ka aedades seisvad vankrid, hobuseriistad kuuriseintel, kuumpeamootoriga veepump ning alumiiniumist mõlkis lämmergud ning kõiksugu potid, hernehirmutised... Kuidagi väga-väga tuttav, ehk küll võõrapärases arranžeeringus ja ilma jörjenite ning asparaagusteta, ent üdini mõistetav...
 

| Üles |

Meie härjaretk lõppes lootoslehtedega kaetud järvekese kaldal. Härg rakendati lahti ja seoti köide, meil paluti astuda kalapaatidest katamaraani, mille peale oli euroaluste moodi asjandustest kombineeritud platvorm. Härjaajaja tõukas paadi lahti ning hüppas peale. Vesi loksus laisalt ja peaaegu peegelsiledalt. Õrn pilveloor kattis päikese, mis muutis temperatuuri pisut meeldivamaks. Üle vesikasvudest, lootostest ja millestkõikveel tiine vee kõrgus Lõvikalju. Kaldad uppusid rohelusse, kuid mitte džunglisse, vaid lopsakasse rohtu, mille vahel siin seal piilusid pruunid kookospalmilehtedest hütid üksikute laiavõraliste puude all. Valju hüüatuse saatel leidis Ajith veest mingi rohelise palli, mingi vesikasvu vilja, mis pidavat olema söödav. Ta kangutas ühe külje lahti – see tundus nagu küpse moonikupra sisu, kuid maitses nagu võiks maitsta näiteks teelehejuurest tehtud hakkliha. Paadimees murdis vahepeal veest mõned lootoseõied ja voltis need oskuslike näppudega kiiresti roosideks, kolmandast varrest tegi kaelakee – kõik need rikkused sai endale naeratuse saatel Hele. Ühel kindlal hetkel paluti meil istuda vagusi ning anda fotokas – romantiline klõps üle vee Lõvi pea taustal. Kui see ja volditud lootoseõied jäänuks olemata, suutnuksin täiesti unustada, et tegelikult oleme turistid, kellega mängitakse lihtsalt läbi juba auklikuks kulunud programmi.
 

| Üles |

Pooletunnise paadiretke järel maabusime arhailises külakeses. See, et inimesi eriti näha ei olnud, laskis arvata, et ilmselt tegu pigem lavakujunduse, kui päris elava külaga, ent sellest hoolimata nägi see välja meeleolukas. Tsinniad ja saialilled põllupeenarde serval, kartulid, mango- ja banaanipuud (kas banaani tohiks üldse puuks sõimata)... Nagu mõni Claude Monet' aasastseen moonide ja rukkililledega. Lõpuks astusime sisse ühte kookospalmilehtedest punutud poollahtiste seintega hütti. Nooruke kohalik iludus tervitas meid põgusalt, serveeris kookospähkli koorest tehtud tassides teed ning alustas oma päheõpitud etteastet sellest, kuidas kookospalm on nende kõige tähtsam taim. Ta punus selle lehest hämmastava kiirusega paneeli, millega saaks katta tükikese seina või katust, samas tehnikas saaks peenematest ribadest teha kanga.

Siis jutustati kookospähkli lugu: kuidas selle vatisest kestast saab teha ühtesid asju, koorest teisi asju ning kui mitmel moel saab kasutada kookospähkli valget sisu ja mahla. Siin võeti appi ka Hele ning ta vaeseke sai ebamugava pingi otsale kinnitatud raudorgiga kaapida kookospähkli seest valget ollust. Tore oli aga see, et alustanud suhteliselt loiult ning nähes meie huvi ja võib-olla ka vahepeal Ajithiga elava kohalikus keeles vestluse tulemusel, muutus daam ise ka entusiastlikumaks. Kookospalmi teema lõppes onni püstihoidvatele roigastele viitamisega, mis olid peentest kookosetüvedest ning ühendatud omavahel vaid palmikiust seotistega... Skeptikuna ma ei saa siinkohal mainimata jätta suuri naelu, mille pead ühenduskohtades seotiste alt välja piilusid. Edasi läks teema sujuvalt riisile. Metsikut riisi sõeluti, tambiti uhmris suure nuiaga kestad lahti, tuulati ning lõpuks jahvatati käsiveskiga. Hele seelikukandjana pidi kogu protseduuri kaasa tegema...
 

Ning siis algas lõuna – so siis karride, roti ja riisi - valmistamine. Kõik see mant, mis kohapeal eelnevalt tehti mõne tehnika või kasutamise näitena, läks "potti": kooritud riis hauduma, jahust tehti rotitainas, millest tehtud imeõhukesed latakad läksid otse pliidile banaanilehele küpsema (ilma igasuguse õli või rasvata), kaabitud kookosest tehti salatit... Karrideks keedeti suvikõrvitsast, kuivatatud kalast ja läätsedest imemaitsvad road – nende komponendid tükeldati osaliselt protsessi käigus, osaliselt olid juba varem valmis. Seniks kuni riis haudus, kolasime Ajithiga ühes puu otsa ehitatud elevantside valveputkas. Et putka ei olnud butafooria, siis viitas see ikkagi asjaolule, et mingi elu seal kohapeal käib.

Peatselt saabus toidu ette andmise aeg... Puhtaks pestud savitaldrikule laotatud lootoselehel serveeriti aurutatud riis, karrisid võis juurde tõsta oma suva järgi. See oli senini maitsvaim riis ja karri, mida oleme maitsnud. Lõuna lõpetasid pisikesed ülimaitsvad banaanid, mangolõigud, ananassirattad ja arbuusiviilud.
 

Lahkusime rõõmsalt ja rahulolevalt – kokkuvõttes oli see turistilõks üsna informatiivne ja meeleolukas. Kobisime etteaetud punasesse tuk-tukki vajudes veerand tunni pärast juba AC huugamise saatel bussiistmetesse...
 

Esimene peatus enne Kandyt leidis aset Naulas - ühes väikeses teeäärses linnakeses. Ajith parkis bussi eesti keeles põneva nimetusega asutuse - "Karu Arts" - ette. Tagasihoidliku valge kaarakendega hoone ees ilutsesid mõned eriti suured puust nikerdatud elevandid. Ajith teatas, et kui meid huvitab kohalik puunikerdus, siis oleme õigeimas kohas. Ma ei ole päris puunikerduse fänn, ent kui juba kohal olime... Ajith lihtsalt pidi minema korraks pangas või postkontoris mingeid oma Katari-sõidu asju korraldama ja otsis selleks ajaks lihtsalt meile tegevust. Sattusime suurde ruumi, millest poole täitsid mitmesugused väikesed kruupingid ja tislerimasinad ning –tööriistad. Osadel laudadel oli ülesseatud alles tegemisel olevad puutööd. Enamus töödest moodustasid filigraansed taimeornamendi-paneelid mõne voodi, kapi, akna, seina vms kaunistamiseks, valmistoodangust jäi silma kohutavas koguses erineva suurusega elevante. Sees selgus, et enamus töötajaid on lühendatud tööpäeva tõttu juba läinud ning koht kohe suletakse - on ju vaja hakata tegema ettevalmistusi peatseks aastavahetuseks. Esimene koht, kus hakkame omal nahal tunda saama lähenevat aastavahetust, millest Ajith oli meid hoiatanud. Ärielu linnades sureb sellel ajal budistide hulgas välja - kõik pidutsevad ja tähistavad, töö lõpetatakse paar-kolm päeva enne ja tööle hakatakse 4-5 päeva peale aastavahetust. See tähendab seda, et poed, pangad, muuseumid jms on suletud. Isegi osa tamilitest lähevad mänguga kaasa. Muidugi ei sulge omi poode ega ärisid kristlased ja moslemid, keda siin on ka parasjagu, seega elu rohujuureteeninduse tasandil päris seisma ei jää. Niisiis, puunikerdusäri oli sulgemisel, kuid meile tehti heal meelel väike ringkäik ning hariv veerandtund kohalikust mööbli- ja puunikerdamise traditsioonist. Kohaliku puunikerdamise juured peituvad puidust rituaalsetes maskides. Sri Lankal on läbi ajaloo maske kasutatud pidustustel, teatrites, ravimiseks jne. Maske tehakse kolme tüüpi: Kolam - tantsudes ja etendustes kasutatavad maskid, mis on seotud jutu tegelastega; Raksha - ehk deemonimaskid, mis on seotud nii deemonite kummardamise kui nende peletamisega ning Sanni - maskid mis on seotud ravimisega (tantsud siis taas pigem). Mida see deemonite kultus täpsemalt tähendab, ei saanud ma aru, kuid Ajithi kokkuvõttev versioon sellest oli, et neid maske on vaja selleks, et deemonid neid kardaks. Ühesõnaga, peab kuradi peletamiseks tegema nii jõleda näo, et see kartma hakkaks. Enamus nähtud maskidest olid värvikalt jubedad ja jubedalt värvilised. Maskidega tegemise loo juurde – ja mis minu arvates oli hoopis põnevam noist rituaalseist lõustadest - näidati aga väga põnevaid värve, mida kasutatakse maskide värvimiseks, kuid mida on ajalooliselt kasutatud ka freskode tegemisel ja mujalgi. Värve saadakse nn vikerkaarepuu (rainbow-tree - mis see võiks ladina keeles olla, ma ei tea) tüvetüki sisemise tumedama osa viilimisel-kraapimisel saadud puru leotamisest. Kui see puru lisada vette, saab oranži vedeliku, kui sellele lisada sidrunimahla jm looduslikke aineid võib saada terve värviratta täie erinevaid erksaid toone, mis pidavat olema värvina väga püsivad. Tegelikult midagi sellist oli jutustatud juba ka Dambulla templis, ainult et seal räägiti lihtsalt naturaalsetest värvidest - siin siis saime teada ka nende saamisloo. Härra tegi kogu hookus-pookuse läbi lives meie silme all demonstreerides, kuidas punane muutub sidrunimahla, sooda ja soolaga hoopis siniseks, sinine oranžiks, oranž roheliseks... See oli väga kihvt. Edasi saime lühiülevaate kümnekonnast puidust, mida kohalikus käsitöös kasutatakse, meelde jäi tiigipuu, eebenipuu ja kookospalmi puit, lisaks sellele rida kohalikke nimetusi nagu kolon, mara, palu jne... Meenus puiduõpetuse eksam saja valgusaasta tagant. Erinevad puidud sobivad erinevateks asjadeks, kui praktiliselt kõik nad sobivad väikese elavandi nikerdamiseks...
 

| Üles |

Kõik see show juhataski sisse tegelikult järgmise ruumi, mis oli triiki täis igasugust puidust tehtud manti, eriti aga elevante. Igasuguses suuruses, igasugusest puidust, igasuguse hinnaga, alates eurost-paarist, lõpetades mitmetuhande euroga. Mingi jurakas maksis 60000 dollarit. Irvitasin ja ütlesin, et ok, ma võin ju selle osta, kuid mind ei lasta sellega lennukisse. Seepeale tehti sulnis nägu ning näitsik teatas, et - no problem - jätke oma aadress, me toimetame selle teile postiga koju, meil on kogu süsteem selleks välja töötatud. Ainult postikulu peate juurde maksma. Ja-jah... Ostsime siiski lastele eebenipuust pisikesed mõne-eurosed elevandid. Voodi, puhvet ning kunstnikerdustega esmaabikapp jäid ootama järgmist korda.

Olime Kandy suunas sõitnud peale puunikerduste peatust ehk veerandtunni, kui Ajith keeras taas ühte varjulisse teeäärsesse parklasse. Tagasihoidlik silt ütles vaid, et selle koha külastamise eest raha küsimine on ebaseaduslik ning Ajith teatas, et oleme Aluvihares, kuhu turiste tavaliselt keegi ei viitsi tuua, ent kindlasti see, kuhu läheme, meeldivat mulle. Astusime lihtsa kiviportaali alt läbi - selliseid kahele tahutud kivisambale toetuvaid talasid olime juba igasuguste varemete juures harjunud nägema - ning jalutasime mööda kitsal seljakul looklevat varjulist jalgrada pidi edasi. Kahele poole vaadates avanesid puude okste vahelt kaunid vaated veepeeglile ja selle taga sinetavatele mäesiluettidele (Ajithilt kuulsime pea, et vesi, mida me enda ümber näeme, on 1980-te algul rajatud Bowatenna paisjärv). Varsti jõudsime puude vahele peitunud kruusasele platsile, mille ühes servas seisis armas väike kiviplokkidest tempel ning selle taga madal tellistest kivimüür ja stuupa. Olime Nalanda Gedige templi õuel.

Tellisemüüril sipelgavaba kohta skitsimiseks otsides imetlesin enda ees seisvat varet üllatunult - nägi see välja nagu hindu kovil, kuid sees nägime justkui budistlikke tegelasi, trepi ees olid budistlikule templile omased kaitsejumalustega etikukivid... Mingi hübriid? Richard Boyle tsiteerib templit kirjeldades oma ülevaateloos (#nalanda/) Roland Raven-Harti raamatust "Ceylon: History in Stone" muuseas selliseid ridu:

“Elsewhere there are plenty of Hindu buildings, and plenty of Buddhist ones, and some muddled mongrels; but here the styles are interwoven. The ground-plan is Buddhist, the vestibule pure Hindu and so is the little windowless shrine: the plain moonstone and crocodile balustrade and rivers of dwarfs and architrave of the doorway are Sinhalese, and jambs Tamilian; even the sculptures are fairly shared. The whole effect is charming and for me unexpectedly classical, nor did I find the exterior “over-richly decorated” as did Bell, though it is crowded with pilasters and horseshoe false windows and more jolly dwarfs. And the dome must have been a worthy climax when all its four faces were present, each with horseshoe niche and statue, instead of the one only which was found.”
 

| Üles |

Nalanda Gedigega seondub aga veelgi põnevat. Hoone ehitusaeg ei ole teada - pakutakse perioodi VII-XII sajandist pKr. Kas tempel tegelikult ehitatigi singali-tamili segastiilis - kes seda teab. Pigem ehitati see tamilite poolt ning Sri Lanka kuningriikide ühendamise käigus laskis mõni Polonnaruwa vägevatest selle ümber kujundada - ajalugu tunneb piisavalt selliseid näiteid Vana-Egiptusest alates kuni viimaste aastateni välja... Arvestades põnevates stseenides säilinud dekoorikujukesi arvatakse see olevat olnud tantristliku budismi ehk siis vadžrajaana viljelejate pühakoda. Samas ei ole vadžrajaana Sri Lankal eriti ajalooliselt levinud, mistõttu jääb õhku hulk küsimusi... Loomulikult tegeles sellega esmalt teaduslikul moel 1893. aastal taas lugupeetud arheoloog Bell. Kuna asi oli segane ent põnev ja suur osa templist laialipillatuna asus hoopis mulla all, tegi ta plaane asi korralikult välja kaevata, ent millegipärast töid suuremas mahus ei alustatud. Bowatenna paisu ehitamisega oleks jäänud tempel aga vee alla ning nii kaevati kogu kupatus välja, uuriti tükk-haaval läbi ning tõsteti maalilisse kohta paisjärve sopistuval neemikul, kus tempel säilinud tükkidest üles laoti - taas juba tuntud praktika kasvõi Assuani paisuga seotud muististe päästmisest. Seetõttu tänane Nalanda Gedige on tegelikult uus formatsioon, kui mõelda maastikuloole tervikuna. Aga sellegipoolest väga ilus, ehk maalilisem, kui algselt oligi. Istusin seal tamariskide (vist!) all varjus, surudes varbad jahedasse niiskesse kruusa... Juba joonistades tundsin, et vist siit saan oma reisimuljeteplokki Sri Lanka parima skitsi...

Jõudsime Kandysse õhtu hakul. Taevas oli pilvedesse peitunud, mistõttu juba viie ajal päeval tundus, et varsti algab siinne lühike videvikuaeg. Kandy kesklinn rõõmustas silma oma koloniaalarhitektuuriga – valged majad XIX sajandi keskpaigast, laiade arkaadide ja lodžadega, sepisaiad parkide ja aedade ümber, vanad alleed ning miljonivaated üle Bogambara järve. Ja muidugi nimed sildidel: Royal Wales Park, Hillwood, Torington Park jne – nagu oleks sattunud tükikesele Inglismaale. Isegi uuemad karpmajad meenutasid millegipärast Salisburyt või mõnd Londoni koledamat 80-te magalat. Tegime tiiru ümber järve ning maandusime mingi kultuurimaja moodi ehitise parkas. Ajith kupatas meid kiiresti välja, sest olime kusagile jõudnud viimasel hetkel. Viskasin kellelgi 5000 ruupiat, mulle lubati 3000 kohe tagasi tuua ja suruti rahvast pungil saali. Kohe algas aplaus – ei , mitte mulle kahjuks – ning lavale tormas hulk väga eriskummalises rõivis mehi. Samas saabus ka Ajith kavalehe ning 3000 ruupiaga – pidu võis alata. Kavaleht teatas, et viibime rahvuslike tantsude etendusel. Nagu selgus, ei vadata Kandys tantsu niisama. Siin on mitu teatrit linnas, mis annavad palveränduritele ja turistidele päevas mitu tantsuetendust. Tantsud pole küll otseselt budismile iseloomulikud, kuid on spetsiifilised Kandyle. Tantsutraditsioon pärineb jumalus Kohombale pühendatud rituaalist (tuntud kui Kohomba kankariya). Legendi kohaselt olevat Hamba templi juures tegutsenud tantsijad, kes siis oma tantsuga panid igaaastase perahera rongkäigu elama. Oma tantsuga olevat need ammustel aegadel terveks ravinud parandamatust haigusest müütilise kuningas Panduwasdevi. Sellest peale on rituaalne tants siinkandis olnud au sees ning kuningate poolt soositud. Perahera, muuseas, on Kandys aasta suurim sündmus. Magu mina olen sellest aru saanud, on tegemist suure budistliku usupeoga, mille kulminatsiooniks on mitmetest tuhandetest inimestest koosnev rongkäik. Rongkäigu põhiatraktsiooniks on spetsiaalselt selleks treenitud valitud templielevant, kes kannab Buddha hambareliikviat. Ajith ütles, et rongkäigus kõnnib kaasa tuhandeid inimesi, väga paljud tulevad ekstra kohale kaugelt, ka välismaalt, ja ainult selleks, et näha... Buddha hambareliikviat. Tantsijaid on seejuures rongkäigus sadu ning nad esitavad algseid rituaalseid ning neist aretatud traditsioonilisi tantse. Tantsud polevat suvalised, vaid üsnagi rangelt reglementeeritud: mõned neist kujutavad mõne looma liikumist, teised mõnele jumalale ohvri toomist jne. Valikut neist tantsudest meile siis minu arusaamist pidi laval ette kantigi. Traditsiooni kohaselt on tantsijaiks alati mehed. Samuti ka maske kannavad alati vaid mehed (algselt võisid kanda ainult šamaanid). Kui naine paneb maski pähe, siis ta pidavat haigeks jääma... Ometi tantsisid tantsuetendusel vaheldumisi meestega ka naised, kuigi jah, naiste kostüümid olid meeste kuldselt plinkivate paabulinnukostüümide kõrval nagu kaltsukast välja sorteeritud.
 

| Üles |

Buddha hammas ent jäi selle õhtu teemaks edasi. Kui tantsuetendus sai läbi, ilmus Ajithi näole äraseletatud- eemalolev ilme. Arutellu tänaõhtuse kava osas laskumata teatas ta, et nüüd on siis see käes – meie järgmine sihtkoht on Hamba tempel - Sri Dalada Maligawa... Mingi ime läbi leidsime suhteliselt templi lähedal parkimiskoha. Saime kõndinud sadakond meetrit, kui politseipostist küsiti, et mis asju ajame. Kuulnud, et kavatseme Hambatemplisse minna, vaatas ohvitser mu ärarebitud säärtega teksaseid ja käskis päris püksid jalga panna. Ka Hele matkašortsid ei tundunud valiidsed. Ajasin auto juures jalga pikad teksad, mis kulumisest olid siit sealt ülaltpoolt põlve lõhki ja hargnema hakanud. Kui sissepääsu juurde kontrollpunkti jõudsime, siis pisut pelgasin nende pükste pärast, kui augud ja narmendus kuulipildujatega politseinikke ei huvitanud, vaid pigem seljakoti sisu, läbi vaadati isegi joonistusplokk... Ajith oli hankinud meile kõigile topsitäie ilusaid valgeid lootosõie kroonlehtii. Maksime pileti, andsime jalanõud pakihoidu ja jäime ootele pikka järjekorda. Kui küsisin, mis toimub, teatas Ajith, et me ootame, et näha Buddha hammast!

Buddhanet.net (#temple-of-the-toothl) kirjutab:

Just before his final nirvana, the Buddha said that those with a deep understanding of his Dhamma (at that time that meant mainly monks and nuns) should not bother about either keeping or worshipping his ashes. Others, he said, may well wish to do so and he was by no means critical or dismissive of this. No doubt the Buddha understood that such worship may grow out of and at the same time reinforce faith, gratitude and joy. According to the Mahaparinibbana Sutta after the Buddha’s funeral a disagreement arouse about how ashes should be shared out and finally the brahmin Dona was asked to divide them into eight portions. He placed the ashes in a jar and divided them equally into eight portions and as a reward for his service was given the jar in which the ashes had been kept. However, there are several legends in which some other people managed to get some of the relics for themselves. For example, one story says that Dona smeared the inside of the jar holding the relics with honey and kept for himself the ashes that stuck to it. Another such story, recorded in the Dathuvamsa, says that a monk named Khema snatched the Buddha’s left upper canine tooth from the funeral pyre when no one was looking. It is this tooth that is believed to be enshrined in the Temple of the Tooth in Kandy.

The history of the tooth relic prior to its arrival in Sri Lanka in the ninth year of the reign of King Srimeghavanna is scant, fragmentary and full of fantastic details. It was passed from one person to another until it ended up in a city that later came to be named after it, Dantapura, Tooth City. This place is now identified with Dantavuram on the southern bank of the Vamsadhara River about 100 miles southwest of Puri in Orissa where there are extensive ruins in the area as well as Buddhist antiquities. For 800 years the Tooth was kept at Dantapura. Orissa and Sri Lanka had close political and cultural ties with each other and members of the Orissaian royal family were sometimes invited to become king of the island when a monarch died without an heir.

Kus asub hammas, seal on Sri Lanka tegelik (vaimne) pealinn. Nii ka praegu – Colombo on metropol, administratiivne pealinn ning ärikeskus, Kandy on aga riigi tähtsaim linn, sest siin asub Buddha hammas ning riigi tähtsaim mees – Hamba templi ülempreester. Ma vist juba kusagil kirjutasin sellest, kuid igaks juhuks kordan üle, et hammas toodi Sri Lankasse kunagi 320-tel pKr. Sellest ajast peale on ta olnud mitmes kohas, peamiselt vastavalt sellele, kus asus kuningriigi pealinn. Anuradhapuras ja Polonnaruwas oli meil olnud õnn vanu Hambatempleid (õigemini nende varemeid) juba külastada. Hambareliikvia toodi Kandysse juba 1500-tel, kuid kui portugallased 1603. a Kandy vallutasid, siis viidi reliikvia mujale ja toodi tagasi, kui hollandlased olid portugallased saarelt välja löönud. Kohalikud kuningad suutsid hollandlastega koostööd teha selliselt, et viimased olid rahul rannikul oma kindlustatud linnades ning nina saare sisse ei toppinud, seega läks elu sisemaal omasoodu. Praegune Hambatempel on ehitatud kuningliku lossikompleksi tähtsaima osana aastatel 1707–1739 valitsenud kuningas Vira Narendra Sinha ajal. Kompleksi on hiljem laiendatud ning ümber ehitatud. Viimased suuremad ehitustööd tehti peale tamili Tiigrite rünnakuid 1989. ja 1998. a. Kompleksis võib hea ettekujutuse juures ära tunda mingeid koloniaalarhitektuuri mõjusid, kuid tervikuna on tempel siiski eriskummaline. Kompleksi fotogeenilisem osa tundub olevat kaheksanurkse torniga esifassaad sissepääsu juures, mille ees laiub kanal ning üle selle avar park. Treppidest üles minnes satub tegelikult kuninglikku residentsi, mille osadeks on peale kuningapalee ja Hambatempli veel rida ehitisi päris suurel maa-alal. Ent tähtsaim neist on siiski Hambatempel... Sinna sisenemist me aeglaselt liikuvas järjekorras ootasimegi.
 

| Üles |

Hambareliikvia asub templi keskel, selle juurde saamiseks tuleb minna treppidest üles ja läbida spetsiaalne koridor, mille keskel suur ime asub. Avar vestibüül, millest sai minna lisaks hambale veel mitmetesse väiksematesse nö kabelitesse ja suuremasse oli rahvast pilgeni täis, enamus seisis kannatlikult lillede, riidepampude, toitude ja õlikannudega järjekorras. Vestibüüli keskel käis äge tramburai. Paljaste ülakehadega ning veidrate turbanilaadsete kiivrimoodi mütsidega kolm härrasmeest tegid põrgulärmi. Peale selle, et nad paigal seisid, meenutas see kõik kuidagi hindu kovilites kogetut. Viiruk tossas, kile vilespill huilgas ning trummid paukusid... Budism ju peaks soosima keskendumist ja meditatsiooni?! Võib-olla siis advanced pühendunutele on see nagu treeningu eest... Küsisime seda ka Ajithilt ja tema vastus oli lihtne ning kõikeseletav:

This is tradition...

Ühel hetkel hakkas järjekord liikuma. Luuk, mille taga Püha Reliikvia asub, oli avatud. Ma arvasin kõike muud, kui seda, mis toimus järgnevalt. Ma lootsin kogeda meeleliigutust, pühadust, võib-olla midagi sellist, mida olen kogenud mõnes kristlikus pühapaigas. Loomulikult kristlasena ja hoopis teistsuguse kultuuritaustaga inimesena ma ei saagi ju aru saada, kuid siiski, mingi austus, palvesõna... maeitea, pilk, õnnistus... Ent kui jõudis minu aeg asetada altarile kaasatoodud lilletops, haaras esimene munk selle mulle pilku heitmata ja viskas kaarega ühte suurde kuhja ning juba haaras järgmise inimese järgi. Kui Ajith poleks käskinud teisele poole vaadata, kus kusagil sügavuses paistis midagi kuldset, siis töllanuksin sealt koridorist läbi Hammast ennast nägemata. Hamba "vaatamise koha" algusest lõpuni kulus aega u 15 sekundit ja enamuse sellest ajast tegelesin sellega, et mitte komistada eesjooksja kandadele ega ette jääda tagant tulijatele. Ajith oli väljudes äraseletatud ning särav, meie vaatasime Helega teineteisele otsa puhtas hämmingus...
 

| Üles |

Mis on selle hamba fenomen? Hammas tähendab üldist heaolu ja õnne. Selle nägemine ja teadmine, et hambaga on kõik korras on Sri Lanka budistidele kindlustunde ja lootuse allikaks. Portugallased olevat ihaldanud hammast, kui saatana atribuuti, et see siis hävitada. Nad said hamba kätte ning hävitasidki selle, kuid siis selgus, et see olnud koopia. Teine legend räägib, et hammast püüti hävitada, kuid see hävitas hävitajad ja sööstis taevasse... Inglaste kuberner konfiskeerinud hamba ja ikaldus ning põud võtnud maal võimust. Kui kohalike usupealike palvel hammast näidati avalikult ning sellega rongkäigus ringi patseeriti (perahara), algas vihm ja lõppes jama... Ja inglased andsid reliikvia lõpuks tagasi. Nii räägitakse. Kas seal kuldses potis on siis hammas või mitte, polegi tähtis ja kas see on võlukepike või mitte – ning minul ei ole tausta, kogemust ega pädevust selle üle ilkuda ega seda aasida, kuid viisi üle, kuidas seda esitleda ma võtaksin sõna küll. Hea küll - meie ja need sadakond turisti, kelle jaoks kogu see asi on show ja kellelt tulebki lihtsalt raha ära võtta... Kuid nood kohalikud, kes silmade põledes olid kaasa vinnanud tonni banaane, kümneid meetreid oranži riiet ning tenniseväljakusuurused koogid – nemad vääriksid ilmselt rohkem aega oma palve lausumiseks või mõne olulise sõna vahetamiseks preestriga, kes 5 sekundiks päriselt pühendukski sellele inimesele...

Enne kui tänase maratonkirjutamise lõpetan, paar sõna taas giididest. Kui järtsus seisime, tikkus ligi mingi lüheldane kleepuv vend, silt kaelas, mis ka inglise keeles andis teada, et tegu on igati sertifitseeritud ning viksi giidiga. Ajith, kartes, et tema teadmistest jääb pühakohas väheseks, veenis meid taas, et vajame tarka meest, kes meile kõik tarkused ja väärtused Hambatemplis perfektselt suudaks etelda. Kui siis tüüp oli meiega koos hamba üle vaadanud, hakkasime tegema ringkäiku. Pea igas kohas, kus midagi küsisime, suutis ta jama ajada või vastuse võlgu jääda nõnda, et Ajith pidi lõpuks ise asja ära rääkima. Kui olime niiviisi veerand tundi taielnud, andis Ajith talle 200 ruupiat, patsutas õlale ja saatis minema. Mees hakkas küll hädaldama, et tal pere toita jne, kuid minu teada ei ole kirjutatud meie bussi peale "caravane humanitaire", seepärast ei läinud isegi süda haledaks. Ainult tekkis küsimus, et kuidas neid sertifikaate siin riigis ikka jagatakse või kui pealiskaudselt siis tegelikult asju vaadatakse-esitletakse...

Mis mulle Kandy Hambatamplist päriselt meelde jäi olid aiaveerel kolm suitsevat suurt viirukipotti, millest lenduv aromaatne toss joonistas fantastilisi triipe ümber palveküünalde...
 

| Üles |

Siin me nüüd oleme. Kõht taas riisi ning karrit täis. Mingid idikad on täis suitsetanud koridori, loodetavasti ei murra see toss öösel läbi meie ukse. Temperatuuri poolest võiks jätta lahti ka rõduukse, kui akna taga ei lõhuks vihased moskiitod... Õhtusöögi ajal rääkisime pisut homsetest plaanidest. Ajith surub, et läheksime Adams Peakile õhtul ja tuleksime hommikul tagasi. Peame selle teema homme väga konkreetselt käsile võtma – kui siin päev otsa kuumas ringi trampida, pole meist küll öösel mäkke ronijaid...
 

| Üles |

• #Sigiriya

• #sigiriya-gardens

• #Charbagh

• #sigiriya-kasyapal

• #sigiriya/pidurangalal

• #Kandy_Esala Perahera

• #nalanda/

• #Nalanda_Gedige

• #FB Karu-Arts

• #YT

• #woods-used-in sri-lanka

• #Kandyan_dance

• #temple-of-the-toothl

• #sridaladamaligawa.lk/

11.04.2016. Kell 18.21. Kandy-Hattoni teel
Järgmine | Eelmine | Üles

Oleme teel mägedesse. Praegu on plaan siis selline, et sõidame kusagile Adams Peaki alla, kuid mis õhtul edasi saab, täpselt endiselt ei tea. Väljas kisub juba hämaraks, kuid tundub, et Ajithil ja meil on täna õhtust pisut erinev nägemus. Hele igatahes ei ole absoluutselt seda meelt, et hakata õhtul mäkke ronima. Ajith jälle ei ole absoluutselt seda meelt, et jääda ööbima. Kui peatuse teeme, siis peame selle asja selgeks saama.

Kokkulepitud varane hommikusöök Mutton Buttonis venis rohkem kui tunni, sest crew pani öösel tina ja magas hommikul korralikult sisse. Me poleks vist siiski süüa saanud, kui Ajith poleks läinud tüüpe otsima ning äratama. Asi päädis sellega, et kokkuvõttes kokkas suurema osa hommikusöögist Ajith, sest hotellipoisid suutsid paistes peadega vaid ainult ringi uimata, kuid nad vabandasid vähemasti hiljem võluvalt. Serveeritud regular hommikusöögi juurde oli sattunud rääsunud või. Kui seda mainisin, läks veel aega, kuniks kaabiti kusagilt välja värske. Muuseas, olen pannud seda tähele, et või serveeritakse hommikusöögi juurde (muidugi, kui ei ole riis ja karri) väikeste külmunud tükkidena – paari minuti pärast teeb temperatuur oma töö ja need on praktiliselt vedelad...

Hommikune viivitus maksis jalutuskäigu linnas. Õigemini, nautisime linna autoaknast kuni ATM-ni, et siis Pinnawala poole uhama hakata. Tänahommikuseks eesmärgiks oli Pinnawala Elephant Orphanage. Mulle oli jäänud millegipärast vale mulje, et Pinnawala on üsna Kandy külje all, kuid maanteedpidi tuli sinna tüki jagu üle tunni kimamist. Sri Lanka on elevantide maa. Neid võib kohata looduskaitsealadel ja rahvusparkides, sageli ka külades ning maanteedel, kuid tõsi on see, et selline kohtumine on turisti jaoks nagu whale watching – igal pool lubatakse neid olevat, aja vaid silmad laiali, kuid otsima minnes näed heal juhul vaid sabaotsa. Seepärast tahtsime minna kindla peale välja ning vantse vaadata nii lähedalt kui saab. Pinnawala elevantide varjupaik või turvakodu – ophranage ju seda suuresti tähendab – pakkus selleks ideaalse võimaluse. Külastust planeerides on olulised kaks hetke päevas – hommikune söötmine ning loomade ujutamine. Ajith lootis jõuda söötmise ajaks, kuid meie pisut hilinenud start ja ATM-koperdamine linnas ning päris kole liiklus teel tegid omad korrektuurid – jõudsime kohale napilt söötmise lõpuks...

Sri Lanka elevant - Elephas maximus maximus – on aasia elevandi alamliik ja nagu kõik elevandid mujalgi, liigina üsna ohustatud. Kuigi Sri Lankal ei ole salaküttide elu nii lihtne nagu Aafrikas, on sellega pisut jama siingi. Probleemiks on ka elevantide rüüsteretked küladesse, mille käigus mõnikord mõni noist elukatest kahjuks maha notitakse. Teisalt suhtutakse siin elevantidesse suure lugupidamisega. Kohalikud omistavad neile suurt arukust ja tarkust, neid võrreldakse selles osas inimestega ning mõned arvavad nad inimestest aukamatekski. Elevandid on olnud tööloomad, sõjaloomad ja väljavalitud on tänini teenistuses templite juures – templielevandid. Eile Kandy Kuningapalees nägime XX sajandi Sri Lanka tähtsaima elevandi topist, kes aastaid igaaastastel peraharadel tassis seljas Buddha hammast ning pälvis sellega ülesaarelise suure austuse. Mulle jäi Anuradhapuras ning Polonnaruwas silma elevandimotiivi rohke kasutus ornamentides kuid ka profiilis trepipõskedel, rõdurinnatistel, tugimüüridel jm. Elevandipildiga riided ja igasugune stuff pole vaid turistile müügiks, vaid seda ostavad-kasutavad heal meelel ka kohalikud. Pinnawala elevantide varjupaik on seetõttu ääretult populaarne just kohalike seas. Varjupaik loodi 1975. a eesmärgiga elevante paremini kaitsta. Siin ei ole koos suvalised elevandid, vaid küttide lõksudest, liiklusõnnetustest, vm viisil viga saanud loomad, agressiivseks muutunud loomad, mingil põhjusel emata jäänud või hüljatud elevandipojad ja kõik muud vantsikud, kes on kuidagi ise edasi elamiseks liiga pihta saanud või ohtlikud. Nad ravitakse siin terveks niivõrd-kuivõrd see on võimalik. Inimesi rünnanud elevandid jäävadki varjupaika või saadetakse harvem mõnda loomaaeda. Traumadega loomad ravitakse terveks ja lastakse üldjuhul loodusesse tagasi, samuti emata jäänud pisikesed, kes piisavalt jõudu kogudes lastakse džunglisse tagasi. Samas ei ole loomade saatus alati väga üheselt otsustatud – mõned asjalikumad võivad siit sattuda templite juurde, tänini kasutatakse mingil määral veel mõnes kohas tööelevante ning halvimal juhul saadetakse mõni ka üle ilma loomaaedadesse.

Kui olime piletid lunastanud – seekord pääsesime "vaid" 2500 ruupiaga per face – kiirustasime puutüvedena kujundatud betoonaedikute vahel söötmiskohta. Kuid teel sinna kohtasime majesteetlikku protsessiooni väärikalt astuvatest londilistest, kes sammusid juba ujutamiskoha poole. Söötmiskohas lõpetasid einet veel paar pisemat tüüpi. Nende taga paelusid pilku kas pisikest (no rammusa tori hobuse mõõtu) beebit, kes olid aheldatud jalgapidi ketiga betooni külge ning kes suures raudpuuris püüdsid üksteisega mängida. Kõrvalpuuris oli üks pisut suurem, teismeline, kes püüdis meeleheitlikult samme tehes ahelast vabaneda. Kuigi sinna juurde seletati, et need on just metsast leitud ja üles poputatud ning nad ei ole veel varjupaiga eluga harjunud ja seepärast kinni, jättis see vaatepilt kuidagi rusuva mulje. Ma ei tea kui pikalt see harjumisaeg kestab, ent väidetavalt jäävad loomad siia tavaliselt mõneks kuuks või aastaks, osa sellest ajast veedavad siis alguses ahelates. Tahtsin ruttu selle puuri juurest eemale. Samas silmasime eemal üht suurte elevantide gruppi, kes vabalt ringi liikus ja põõsaoksi sõi – millegipärast neid ujuma ei viidud. Nendest mitte väga kaugel nägime veel kolme-nelja suurt elevanti seda naljakat sammu tegemas, mida oli aheldatud elevandilaps puuris astunud. Selgus, et kui isastel on jooksuaeg, siis pannakse nad taas ahelasse, et nad ei saaks karjas teisi rünnata vm viisil jama kokku keerata. Ühele nooremale ja taltsamale lähemale minnes leidis Ajith ühe opranaaži töötaja. Nendevaheline diskussioon lõppes meie protestikisast hoolimata sellega, et võisime minna elevanti silitama. Hästi veider tunne oli panna peopesa tohutule laubale, mis on kaetud halli, hästi hõredakarvalise ning pildis nagu eemaletõukava nahaga, kuid mis katsudes osutub pehmeks ning sametiseks... Ja loomulikult, kui vants katsutud, läks see maksma 200 ruupiat...
 

| Üles |

Üllatuslikult asus elevantide supluskoht üle tänava, laias kaljuses jõeorus. Istusime mingi kohviku terrassi varju betoonist tugiseinale. Meie ees avanes madalaveeline ja kärestikuline lapikute pisikeste kaljudega lai pruuniveeline jõgi, mille vastaskallas punase mudase nõlvakuna läks üle džungliks. Enne nähtud rongkäik oli laiali pudenenud võib-olla poolekilomeetrisele lõigule jõeorus: mõni vant lihtsalt seisis vees, mõni lesis vees ja piserdas end londist aeg-ajalt üle veega, mõni püherdas aeglase mõnuga kaldamudas ning mõned rühkisid kaldanõlvast üles džungli suunas. Kui polnuks pildis teravate pootshaakidega mehi, kes kõike seda kontrollisid, võinuks nähtut pidada stseeniks mõnest maalilisest reservaadist National Geographicu savannidokis. Jäime elevantide toimetamist jões vaatama kuniks esimesi hakati veest välja ajama. Flegmaatilised ja rahulikud, nagu teraapia. Mulle jäi silma elevantide värv: nood puuris olid kõik hallid, kuid meie ees vees oli igasugust värvi loomi: valdavalt küll mitmes toonis halle, kuid osa oli ka punakamaid ning osa mustjaid. Mõned muidugi olid end punase mudaga päris punaseks teinud. Põnev oli ka see, et tegelikult ei olnud vaatajate ning elevantide vahel mingit turvapiiret: suured loomad astusid sealsamas postkaardiriiulite ja müügilettide vahel, kus kügelesid turistid ja kohalikud. Ja loomulikult panid tänavale maha ka oma paksemad ülejäägid – kui tuli, siis kärutäis korraga. Elevandid läksid rahumeeli, midagi riivamata ja kellelegi peale astumata. Ajajad suhtlesid loomadega patsutamise ja hüüetega, koledaid pootshaake ühegi londilise sisse ei löödud. Ent, ma arvan, kui mõni loomadest teeks mõne vale liigutuse pealtvaatajate suunas, küllap siis ka pootshaagid tööle pandaks.
 

| Üles |

Enne auto juurde tagasi minekut jäid silma sildid tekstiga:

"Poo paper sold here",

mida toetasid ka vastavad naiivsed joonistused plakatil kujutamas elevandi tagumikku ning kakakuhilat selle taga. Sildi taga leidsime avara ruumi, milles sõna otseses lives elevandikakast paberit tehti. Suhteliselt tüdinud ilmega naisterahvas nõustus tutvustama kogu protsessi. Asi on lihtne: elevandisõnnik korjatakse kokku (no ma arvan, et paberi tootmiseks siiski ei korjata mitte kogu sõnnikut, mis siin tekib), pannakse veega vanni likku. Orgaaniline pool settib välja, kiud võetakse eraldi, pestakse, loputatakse, purustatakse ja tehakse pudru nagu ikka paberi tegemiseks. Pudru pannakse raamile kuivama ja pressitakse lõpuks lehtedeks - nagu ikka. Elevant sööb vaid taimi ja see, mis temast läbi käinud on, ei vaja enam eraldi muud töötlust. Loomulikult lõppes ekskurss kohustuslikult poes, kust oli võimalik osta igasuguses formaadis ning konfiguratsioonis kakast tehtud paberit, märkmikke, pliiatseid, pildiraame ja mida kõike veel. Osa neist olid päris teravmeelsed...
 

| Üles |

Saime sõita mõne taas mõne kilomeetri, kui Ajith jälle tee äärde tõmbas. Seekord siis peatusime ühes herbal gardenis. Kandy ümbruskond kubiseb neist, ikka ja jälle hakkab silma mõni silt, mis kutsub mõnda ravimtaimede aeda. Aiad, mida reeglina tee ääres näeb, on suuremate istanduste näidisaiad. Ravimtaimede aedade peamine mõte on see, et müüa nende juurde kuuluvates poodides ajurveda ravis kasutatavaid looduslikke ravimeid. Ajith andis meid üle viksi noormehe küüsi, kes alustas ringkäiku tillukeses botaanikaaias. Ise läks ta kõrvalmajja, kus lubati hoolitseda tema Sigyrias pihta saanud põlve eest. Iseenesest ravimtaimede aia mõte ei ole paha - meile näidati suurt hulka peamisi taimi, mis paljude loodusravis kasutatavate ravimite koostises käivad: metsik ananass, piparmünt, kaneelipuu, kakaopuu, karripuu, sidrunhein, ingver jne, jne. Kahjuks oli aga sellel ekskursil pisut taas rahamaitse juures, sest noorsand kappas kõigest väest, et jõuda lõpuks taas poe juurde. Erihuvist taimede vastu võtsin meelega hoogu maha, küsisin tolle ja selle kohta, püüdsin üles kirjutada ladinakeelseid nimesid ning tegin fotosid (neid hiljem vaadates ei saa küll aru, mis silo seal täpselt pildistatud on). Enamus ekspositsioonist paiknes suurte puude varjus, taimed olid sageli seetõttu kiduravõitu. Rohttaimede grupid võinuksid olla suuremad – sidrunheina oli näiteks viis-kuus taime ja needki hiljuti maha lõigatud. Paarikümne minuti pärast jõudsime järgmise atraktsioonini, kus pakuti peamassaaži mingisuguse õliga, mis meele värskeks teeb ja muidu igatpidi kõige vastu hea on. Lükkasin Hele letti, mispeale keerub taharuumi kadus ning kena singali daami kaasa tõi. Samal ajal, kui too Hele peanahka venitas, vuristas noorhärra ette kohalike loodusravimite ja loodusravi peamised põhimõtted, rõhutades iga lause järel, et just seda ja toda ning veel kolmandat saab kohe poest osta, kui massaažiga ühele poole saab. Ainus, mis sellest tihedast infotulvast mulle pärale jõudis, et kõik on looduslik ja selle tarvitamine üldjuhul ei tee kedagi haigemaks. Samas olevat ravikuurid pikad ja tulemusi ei maksa loota paari nädalaga. Samas on ajurveeda (ayu tähendab elu, veda - teadus) meditsiin täiesti toimiv - nii poiss seal kohapeal, kui Ajith hiljem rääkisid, et just läänest tuleb palju inimesi oma hädadega spetsiaalselt Sri Lankale end ravima ning väga paljud on ka reaalselt abi saanud. Kohalike jaoks on ajurveeda pigem tervist kaitsev ning haigusi ennetav nähtus, pigem isegi nagu elustiil. Muidugi ei seisne see vaid metsiku ananassi leotise regulaarses joomises, vaid eeskätt selles, et inimene oma vaimu ja keha puhastab ning tasakaalu tagasi viib - ravimtaimed ning nendest tehtud ravimid on vaid abivahenditeks selles protsessis. Kuna selline ravimisviis on üle 5000 aasta vana, siis juba ainuüksi kogemust arvestades ei ole tegu mambo-tšamboga. Selles valguses hakkasin mõistma miks Ajith ikka ja jälle toitude puhul nende tervislikkust ja komponentide omavahelist sobivust rõhutab. Riis ja karri on selles suhtes tasakaalus ning taas aastatuhandeid järeleproovitud toit. Seejuures senisele kogemusele toetudes 90% lihavaba...
 

| Üles |

Teine kallas võttis vastu samasuguse mudase kaldaga, kuid betoonpaneeli asemel olid toeks pandud mõned rehvid ja paar libedat kivi. Koperdasime neist üle. Paari hetke pärast jõudsime restoranini... Meie vaprad tervisekaitsjad peaksid minema sinna ekskursioonile endale pähe tagumaks, et inimeste toitlustamiseks ei ole vaja 50000 eurost superkööki, 30000 eurost vesiklosetti ja veel jumal teab mida, mis meil kohviku avamiseks ette kirjutatakse. Kättesaadavast materjalist üles löödud varjualune, kümnetest erinevatest komplektidest koostatud lauad-toolid ja lahke vastuvõtt ning rõõmus naeratus on tegelikult kõige aluseks. Ja muidugi ei tee paha, kui kõik see asub kärestikulise laia jõe saarel varjulises džunglis. Meid juhatati ääretult maalilisse jõekääru saarekese teisel kaldal. Mõne minuti pärast jõudis kohale ka paadimees, laud ning toolid seljas ning alustas laua katmist sinnasamasse jõe kaldale, laiavõralise hiiglasliku akaatsia (aga võib-olla oli see mõni muu liik) alla. Mõne minuti pärast serveeriti värskelt pressitud mahlad (mulle eritellimusel laimi mahl jää ja soodaveega). Härra vabandas, et kahjuks tänases menüüs enam ei ole riisi ning karrit - ained on hommikupoole otsa saanud, kuid ta võib meile teha nt fried rice'i või fried noodels'i kana, veiseliha või mereandidega. Tellisime kõike kirssidega... Naaldusime toolidesse... Veevulin, mis summutab linnamüra, linnusädin pea kohal paksus lehestikus ning imeilus jõevaade. Isegi kliima oli seal vee ääres ning puude varjus meie jaoks talutav. Puhkus...
 

Peradeniya botaanikaaeda saabusime pärastlõunal. Peradeniya ülikoolilinnana (niipaljukest kui me seda autoaknast nägime) jättis väga euroopaliku mulje. Ajithi sõnul olevat tegemist ühega Aasia tähtsamatest ülikoolidest. Olgu sellega kuidas on, igal juhul botaanikaaed oli väga väärikas.

Kui piletit lunastasime, ütles Ajith, et teda see aiavärk eriti ei huvita ning seepärast saime (tegelikult vahelduseks väga tervitatava) jalutuskäigu kahekesi. Esimene mulje väravast sisse astudes oli nagu sattunuksime kusagile Inglismaale - perfektne inglise park: aasad, puudesalud, alleed, kusagilt paistavad valgete sammastega rohelusse uppuvad hooned. Ja teisalt - botaanikaaed nagu botaanikaaed ikka, sellise mõnusa spetsiifilise miljööga, mis on ainult botaanikaaedades. Peradeniya botaanikaaed rajati praeguses asukohas 1821. a, kuigi mõte ja ka esimene aed asus tegelikult Colombos Slave Islandil (Colombo äärelinn - nimetus tuli sellest, et portugallaste ajal toodi ja majutati sinna Aafrikast toodud orjad). Ent Colombo kliima on päris karm, mistõttu aed koliti klimaatiliselt mitmekülgse taimestiku kasvatamiseks sobivamasse kohta Kandy lähedal. Esimeseks aia juhatajaks oli William Kerr - tuntud inglise botaanik, kes uuris eksootilisi taimi just Hiinas ja mujal Aasias. Tema nime järgi on nimetatud meilgi ilupõõsana katsetatud kerria. Peradeniya ei olnud muidugi juhuslik asukoht - siin on asunud Kandy kuningate residents juba alates XIV sajandist. Botaanikaaed kujundatigi ümber endistest kuninglikest aedadest. Lisaks rikkalikule kollektsioonile (üle 4000 liigi) on botaanikaaed kandnud tähtsat rolli kaneeli ning vürtside kultiveerimisel. Samuti pandi siin alus kohalikule tee- ja kummipuu (kautšukipuu) kasvatusele. Teetaimede ja brasiilia kummipuu introduktsiooniga tegeles siin taas üsna tuntud briti botaanik George Thwaites.
 

| Üles |

...Aga jätaks faktid. Sukeldusime aedadesse. Palmialleed, vürtside aed, sekka hiigelbambuse salud, kahurikuulipuud ja pühad viigipuud ning muidugi tonnide kaupa taimi, mille ingliskeelsed nimed on kohati tuttavad ehk sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt". Siiski, näiteks üks hiiglane kusagil pargi keskosas kutsus esile äratundmisrõõmu - saime tervitada 1865. a Uus-Meremaalt toodud kauripuud. Mingis kaasahaaratud materjalis oli kirjas ka, et kusagil asuvad kuulsuste poolt istutatud puud, tähtsaim neist kindlasti Kuninganna Elisabeth II, kes vist viiekümnendatel saart külastas, kuid minu jaoks pani kõrvad liikuma seltsimees Juri Gagarini nimi. Kahjuks ei õnnestunud tema istutatud puu otsa komistada ja nii see jäi... Igal juhul, kui videvikus aia selja taha jätsime, mõmisesin rahulolevalt piletiputkast peoga kaasahaaratud piparmündikomme põske pannes...

...Ja nüüd me siis loksume kuhugi Adams Peaki poole...
 

| Üles |

• #Pinnawala  Orphanage

• #ajurveeda armastus ustus tasakaal

• #botanicgardens.gov.lk/

• #www.bgci.org

• #botanical-gardens

• #Royal Botanical Gardens

• #Gems_ Sri_Lanka

11.04.2016. Kell 21.50. Hotell Adams Peak Inn. Nallathanniya
Järgmine | Eelmine | Üles

Nii... pikalt ei jutusta. Ma olen nagu pisut segaduses ja mures. Siin me nüüd oleme - Nallathanniyas, Adams Peaki jalamil. Pimeduses sirab valgustatud rada Adams Peaki tippu nagu Linnutee...

Sõitsime mitu tundi siia ilmselt väga maalilises maastikus - kahjuks pimedas. Võib-olla oli ka hea, sest sõitsime ilmselt üsna piireteta ja kehvadel mägiteedel - tulede järgi arvestades olid vahepeal arvatavasti lennukivaated, kuid teisalt jäid need pimeduses ka nägemata. See, et isegi Ajith sõitis üliettevaatlikult, tundus seda muljet kinnitavat. Hattonis, pooltühja veereservuaari ääres, tegime korraks peatuse - õhk oli oluliselt jahedam, peaaegu mõnus, kuid siiski päris soe. Hele oli terve videviku aja närvis: talle ei meeldinud sõitmine kuristiku äärel pimedas ning samuti mõte ronida öösel Adams Peaki otsa. Ja talle, nagu ka mulle, tekitab tuska, kui läbida ilusaid maastikke pimedas. Jutuajamisest Hattonis hoolimata oli Ajith kindel, et me ei võta hotelli, sööme, tukume autos ja hakkame siis paari tunni pärast mäkke ronima. Kui siia jõudsime, oli minu mõte resoluutne: mitte magada autos nagu Ajith agiteeris, vaid võtta tuba. Meil oli selle üle siia jõudes päris emotsionaalne arvamustevahetus. Aga peale jäi õnneks hotelli mõte. See lahendas tegelikult kaks asja: esiteks saab enne mäkketõusu voodis paar tundi magada ning päriselt puhata ning teiseks - Hele ei pea vastu oma tahtmist mäkke tulema, vaid saab jääda hotelli. Tundub, et sellega on kired maha jahutatud. Üllatusena puudub siin autojuhtide tuba. Meie toas on kaks voodit - kutsusin Ajithi meie tuppa, aga ta eelistab magada autos... Eks ta ise teab. Leppisime kokku, et stardime mäkke hiljemalt pool kolm öösel. Siis jõuab Ajith käia kohustuslikult mägijões end enne pühale rajale minekut puhastamas... Ja siis... põikesetõusuks 1400 m summaarset tõusu... Ohjah... Eks näis...

Ahjaa. Kliima on siin siiski normaalne. Toas puudub AC ning ometi on temperatuur esmakordselt siin riigis täiesti ok. Ka õues oli hetk tagasi nagu meie augustiöö, sama tähine muuseas. Ainsaks tujurikkujaks on elevandisuurused sääsed, kuid voodi kohal on sääsevõrk. Muuseas - toa uksel on neli riivi, töötab neist vaid üks, sest uks on niivõrd kaardus, et lukku seda keerata ei anna ning kui riivi kohast kinni suruda, siis jääb üles ja alla ukse ning lengi vahele ligi kümnesentimeetrine pragu.

Tuttu nüüd...
 

Adams Peak. Ca 21.30

12.04.2016. Kell 22.40. Hotell Serenity Lodge (Jungle view). Nuwara Eliya
Järgmine | Eelmine | Üles

Tänane pikk päev hakkab ühele poole saama. Lõpetasime just õhtusöögi pisukese arracki ja toonikuga terrassil ning pean üllatusega ütlema, et selle suhteliselt varase lõpetamise põhjuseks oli siin riigis uskumatu põhjus - meil hakkas külm. Isegi mul oma jopega! Oleme mägedes...

Niisiis, pidime startima Adams Peakile 2.30. paiku. Magasin muidugi sisse, ärkasin alles kella kolme ringis, õnneks Ajith ka alles magas. Oli end kerra vedanud Hiace keskmisele istmele - ausalt öelda ega olulist ruumi küll tal seal ei paistnud olevat Huvitav, kuidas ta ette kujutas seda, et magame siin kõik kolmekesi koos? Auto juurest minema saime ca 3.20 paiku...
 

| Üles |

Adams Peak, ehk siis eesti keeli Aadama tipp, on 2243 meetrine mägi Sri Lanka keskosast pisut lõunas, riigi mägisemal alal. Kaua aega peeti seda maa kõrgeimaks mäeks, kuid tegelikult on kõrgeim tipp Mt Pedro (Pidurutalagala) Nuwara Eliya lähedal oma 2524 meetriga; Adams Peaki ja Mt Pedro vahele jääb veel kolm Adams Peakist kõrgemat tippu. Ajalooliselt on mäge kui kõrgeimat Sri Lankal kirjeldanud araabia meresõitjad ning hiljem ka portugallased, sest mägi oma spetsiifilise koonilise siluetiga on merelt selgesti eristuv teistest. Samas seletab tema pidamist kõrgeimaks, seega ka tähtsaimaks mäeks uskumus, et mäe tipus asuvad Aadama (või Buddha või Shiva) jalajäljed. See seletab, miks mäetipp võiks olla oluline kõigi Sri Lankal levinud uskude jaoks. Miks Aadam kristlikus versioonis Sri Lankal kolas on seletatav sellega, et tegelikult Eedeni aed, ehk siis Paradiis, asuski Sri Lankal. Teine versioon räägib sellest, et Aadam seisis mäe otsas peale Paradiisist välja viskamist 1000 aastat, et andeks saada - sellest ka jalajälg. Sama lugu töötab ka moslemite jaoks. Hinduistid usuvad, et mäe otsas seadis end kunagi sisse Shiva, et vahendada oma jumalikku valgust inimkonnale. Samas on mäetipp siiski kõige populaarsem budistide seas, kelle jaoks formatsioon mäe otsas (millest tehtud jäljendeid kohtab paljudes templites üle maa), kuuluvat hoopis Buddhale, kes peale valgustatuks saamist saart kohaliku jumala kutsel, kelle nimi olnud Saman - külastas ja oma jalajäljed mäetippu jättis. Inglane, John Davy on 1817. a kirjutanud (#sripada.org/ratnasinghe):

"The footmark is a superficial flow 68 in. long, and 31 in. and 29 in. wide at the toes and the heel respectively. It is ornamented with a margin of brass and studded with few gems. The cavity bears some coarse resemblance to a human foot, but the size is gigantic, and seems partly natural and partly artificial. There are little raised partitions to represent the interstices between toes."

Ajith avaldas ka ühe müüdi, mille üle ta küll vaikselt naeris - Buddha oma esimeses elus sündis Aadamana ehk siis Buddha on Aadama reinkarnatsioon. Võta nüüd kinni. Eks ole ju ka Jeesust püütud identifitseerida kui Buddha reinkarnatsiooni. Kui see peaks nii olema, siis Aadam ja Jeesus on üks ja sama, õigemini Jeesus on Aadama reinkarnatsioon? Minul läheb siin mõistus sõlme sellega, et kui Buddha on Aadama reinkarnatsioon ja ta tegi jalajäljed mäe otsa peale valgustatuks saamist - siis juhtus ju see oluliselt hiljem, kui Aadam elas? Seega siis kas kristlaste lugu või budistide lugu ei klapi, ainus seos on läbi reinkarnatsiooni. Ohhh... Ühel või teisel põhjusel on see püha koht ja sinna voorivad detsembrist maini (siis on soodsamad ilmad) kokku nii moslemid, budistid, kui hinduistid - kõik palverännakule. Käivad ka sajad kristlased, kuid ma usun, et väga suur osa neist ei lähe sinna religioossetel põhjustel.

Jalajäljed mäe tipul olla avastanud kuningas Valagambahu kusagil 100 aastat eKr, kirjalikke teateid sellest on teada alles 1000 aastat hiljem. Umbes sama vana on ka palverännakute traditsioon, kusjuures varem ei pääsenud üles suvalised, vaid ainult kõrgest soost isikud ja mungad. Teed mäe otsa hakkasid rajama Polonnaruwa kuulsad ehitaja-kuningad Vijayabahu ning tema järel Parakrambahu. Üle jõeoru rajati sillad ning ohtlikemasse kohtadesse astmed ja raudahelad köite kinnitamiseks. Marco Polo (1292), kes teel Hiinasse ca sada aastat peale Parakrambahu tegemisi mäe otsas käis, olevat neid juba maininud. Koos radade kindlustamisega rajati ka varjualuseid palveränduritele tee äärde. XVI sajandil ehitati mäetippu hiiglaslik õlilamp, mis põleb ööd-päevad ning millesse õli toovad palverändurid. XX sajandil on kogu raja ulatuses ehitatud betoonastmed, rada on valgustatud ning raja äärest leiab arvukalt tasuta puhkekohti ning teemaju - kõik palverändurite ja kohaliku ärielu hüvanguks.

Adams Peaki raja alguseni meie hotellist oli umbes kilomeeter. Kõndisime vaikides karges õhus. Et temperatuur oli selle saare kohta harjumatult päris jahe - vaid 10-12C, siis tahtmatult panin sooja saamiseks auru juurde - minu T-särgist oli ilmselgelt tol hetkel vähe. Raja algust tähistab kivist värav - Makara Thorana, ehk Draakonite Kaar. Ajith palus mul selle ees oodata, kuni ta käib end pesemas ja templis. Kui ta veerand tunni pärast naases peatusime kõigepealt enne väravast sisse minekut Maha Sumana Samani altari ees ja tegime pisikese rahaohvri - et kohalik jumal meid ülesminekul aitaks (etteruttavalt ütlen, et vist andsime vähe, sest me ei jõudnud eesmärgile). Ja siis teele. Ees ootas 7 km rühkimist, mäkke... Meie plaan oli lihtne - jõuda tippu päikesetõusuks, et palvetada päikesejumala jalge ees - vähemalt nii kõlas Ajithi versioon + teha palvus jalajälje templis. Kui ma küsisin, et miks see koht siis ikkagi on nii tähtis, ütles ta lihtsalt, et seal käimine annab jõudu edasi elada. Palju on seal saanud terveks, paljud on seal saanud endas selgust; see on lihtsalt püha ning vägev koht. Astusime aste astme järel ülespoole. Algus ei olnud raske ja nii plagasime täie auruga. Tõus ei olnudki hull, 2-3 astet ja siis jälle tasapind jne. Vähem kui tunniga olime juba kolmandiku peal. Ajith tegi ettepaneku teha peatus ühe viirukisuitsuse hoone ees. Lahke noorhärra võttis mingit palsamit ja tegi oma viis minutit tasuta laubamassaaži. See oli imeline ja tõepoolest värskendav. Tegime puhkepausi. Meist möödus üles ja allasuunas väga kirju seltskond. Läbisegi kohalikud ja turistid, noored ja vanad. Lapsi kanti kukil, süles, käe otsas, vanureid lohistati kahevahel või süles, mõned liikusid tigusammul ise. Ühe vanamammi järel kõndis kümmekond meest, et mammit trepist alla tassida. Ajith selgitas, et see on iga perekonna püha kohus ka oma vanad mäe otsa aidata. Rahvast liikus ikka uskumatult palju! Ja kõik kohalikud seejuures varbavahe-plätadega. Kuidas nad nendega küll käivad? Muuseas, enamus neist liikus juba allamäge - nemad olid alustanud oma tretti umbes üheksa-kümne paiku õhtul, tipus ära käinud ning proovisid enne päikesetõusu alla jõuda. Ka see tundus uskumatu, et tõepoolest olid kahel pool teed ikka siin ja seal palvelad ning igasugused ostuputkad. Ma olin toppinud kotti paar liitrit vett - asjata vaev. Me oleks saanud seda osta igalt poolt raja kõrvalt. Astusime edasi, kuid esimene värskus hakkas kaduma. Ka läks rada järsemaks, tasaseid platvorme enam peaaegu ei olnudki. Pisut hiljem, kui olime omadega umbes poole peal, tundsin, et toss on päris väljas. Tegime veerandtunnise peatuse, ostsime kuuma teed ja siis edasi. Tõus läks järsemaks. Rühkisime ja rühkisime. Panin tähele, et Ajith hakkas maha jääma ja iga peatumise järel tegi liikuma hakates grimasse. Kui ma küsisin, kas kõik on ok, vastas ta algul, et on küll, kuid mõne minuti pärast teatas, et põlv teeb kõvasti häda. Ent ega mulgi midagi kiita ei olnud - olin end kinni tormanud ning hing rippus üsna niidiga kaelas. Tõus läks üha vaevalisemaks...
 

Päikesetõus tabas meid, kui tipuni oli jäänud 701 astet ehk siis tõusta pisut alla 300 m. Vaated olid vapustavad, kuigi see koht rajal polnud kõige parem panoraami nautimiseks. Hingeldasime ja jõime vett. Järsku mõtlesin, et ma näen luulusid. Vilistades astus keksleval sammul allapoole keegi noorhärra, turjal meetrikõrgune neoonoranž kaisuküülik. Vaatasime talle järele ja purskasime naerma. Küsisin, kas kobistame edasi, tundes ise häbi sellepärast, et tegelikult ma tahaksin teha ettepanekut alla minna. Minu kergenduseks ütles Ajith, et me ei pea tippu minema. Tema on seal käinud ja ta põlv teeb nii haiget, et ta edasi ei suuda minna, aga kui mina tahan, siis me võime proovida edasi minna. Uhkus ütles, et peaks minema, mõistus ütles, et - ole normaalne! Kuna polnud silmapiiril ka ühtegi naisterahvast, kellele midagi tõestama hakata, siis ütlesin otsustavalt, et lähme alla. Läksimegi. Laskudes hakkas mulle pauer tagasi tulema ning kümne minuti pärast juba jõudsin oma otsust kahetseda (kui hakanuksin uuesti üles minema, olnuks kolme minuti pärast kindlasti toss väljas), ent vaadates, kuidas Ajith praktiliselt ühe jala peal alla keksib, siis oli see lõppeks ainuõige otsus. Tegime peatuse, ostsime rohelist teed ja rotisid. Sama kohviku juures elasin üle ka palverändurite peldikuelamuse - nagu Särje bussipeatuse kemmerg, vaid selle vahega, et vahepeal valati selle põrand veega üle...
 

Kell võis olla üheksa ringis, kui olime tagasi öösel teelt nähtud Rahutempli - Sama Chatiya - juures. Valge stuupa ning selle juurde ehitatud tempel nägid valges välja hoopis teistsugused – juba nende taga haigutav kuristik ning suurepärane panoraam ümbritsevatele mägedele panid õhku ahmima. Siin seal valgus alla kaljudelt veeniresid. Kui Ajithile neid näitasin ütles ta pettunult, et tavaliselt näeb siit mitutkümmend veerohket maalilist juga, ent pikalt kestnud põud on ära kuivatanud nii jõed, kui joad. Üks munk lupjas stuupa kuplit. Kui Ajith talle midagi hüüdis, ronis mees alla ja kutsus lahkelt templisse. Astusime sisse avarasse ruumi, mille sisu reetis koheselt, et tegemist ei ole kohaliku templiga - olime jaapani templis. Adams Peaki juurde ehitati Rahutempel (Peace Pagoda) 1976 a Jaapanist pärit munga Nichidatsu Fujii eestvõttel. Fujii oli legendaarne tegelane, Nipponzan-Myōhōji ordu asutaja. Ta propageeris rahu II ilmasõja ajal Jaapanis ning peale Hiroshima ja Nagasaki pommitamist kogu maailmas. Tema eestvõttel on maailma erinevatesse paikadesse ehitatud kümneid Rahutempleid...
 

Astusime templisse. Munk pakkus kausikesest pisikesi riisiterasuurusi karamellkompvekke. Kui ma küsisin, et kas see on mingi spetsiaalne traditsioon, vastas mees, et ei - külalislahkus. Nad õpetavad siin ka lapsi ja on hea, kui kommi on käepärast. Kommi jagamine olevat olnud juba Nichidatsu komme. Nichidatsule olevat see tempel olnud südamelähedane ja ta külastanud seda, nagu ka Adams Peaki, mitu korda. Rahutempleid veavad reeglina orduvennad Jaapanist, kahjuks polnud Sama Chatiya jaapanlast hommikul kohal - ta oli pidanud minema külastama Unwantuna Rahutemplit mõneks päevaks. Jutlesime veidi ning koperdasime siis allapoole edasi.

Rahvast vooris allapoole hordide kaupa - ausalt öeldes ei kujuta ette, palju neid seal kokku võis päikesetõusu oodata. Samas hakkasin väga hästi taipama, miks just öösel üles tuleb minna - öine jahedus asendus poole tunni jooksul vastiku kuumusega. Tõsi, see oli siiski oluliselt leebem ranniku-praeahjust Negombos. Ma ei kujutaks tegelikult ette lõunapäikeses ülesronimist. Ning kui aus olla, siis ülespoole päevavalgel vantsisid peaasjalikult kaubavedajad, õlal gaasiballoon, mitmekümnekilone suhkru- või jahukott: autoga ega tuk-tukiga mäe otsa teemajadesse ei saa. Kui öösel olid avatud vaid valdavalt söögiputkad, siis nüüd olid avatud kõikvõimalikud ärid. Ühelt naiselt ostsin avokaadosid - tahtsin Helele midagi head viia - 6 tk alla poole euri. Kuid Aijth jahutas mu indu öeldes, et nende söömiseks tuleb mõned päevad oodata - praegu on need alles toored.
 

| Üles |

Hotelli jõudsime tagasi umbes kümne paiku. Leppisin Ajithiga kohtumise retseptsioonis keskpäevaks ja kõndisin meie toa ukse taha. Kolm keerubit tõrvas mürkrohelise värviga trepikäsipuid tervitades mind rõõmsate naeratustega. Neljas niitis käsivikatiga rõdu all pilliroogu. Koputasin valjusti uksele öeldes jämeda häälega:

"Room service!"

Toast kostus kobinat ja Hele inglisekeelne unesegane seletamine, et tema ei ole midagi tellinud. Kui ma naerma turtsatasin, siis lõpuks avanes ka uks. Sain just duššitatud, kui saabus päris room service kahe värskelt pressitud ning jääga jahutatud mahlaga. Kahtlustan, et siin oli mängus Ajithi käsi.

Kokkulepitud ajal kohtusime fuajees. Söökla oli avatud, menüüs riis ja karri. Tunnike magamist oli minu väsimuse taastanud, ka Ajithgi tundus reibas, kuid liikus ringi nagu karguga - põlv valutas endiselt.

Tee Nuwara Eliyasse jääb meelde nagu peisaažialbum - me ei jõudnud Helega neid vaateid sisse ahmida. Nüüd siis lõpuks olime jõudnud sellesse Sri Lankasse, mille pilte näeb netist: kosed, imeilusad järsuseinalised mäed, teeistandused teemõisatega, sekka mõni kummipuude istandus, ning, kus teepõõsastele pole kohta leitud, lapikestena pisikesi terrasse juurviljadega või viljapuudega. Tõepoolest võiks siin kahtlustada kunagist Eedeni aeda. Tegime pildistamise peatusi ning lihtsalt vaatamise peatusi – kõike seda ei saa fotole lihtsalt jäädvustada. Üsna varsti sai aga selgeks, et veega on tõesti jama: kosed, mis pidanuksid olema laiad ja veerohked, olid üsna kokku kuivanud. Kui rääkisime sellest inimestega, kellega pidime poes või pensukas jm suhtlema, siis juttu ilmale viies kurtsid kõik erakordselt pikka põuda ja ootasid pikisilmi vihma.
 

| Üles |

Pärastlõunal hakkas taevas tasapisi pilve tõmbuma. Ajith oli taas salapärane ning ei soostunud avaldama, mis plaan meil on. Suur eesmärk oli küll teada - Nuwara Eliya, kuid kaarti vaadates me lähenesime sellele kuidagi spiraali pidi. Muuseas, täna hommikul leppisime kokku, et meie päris suur plaan pisut muutub: me ei hakka 14.04. õhtuks aastavahetuse pidustusteks Matarasse kimama, et siis Nuwara Elyiasse tagasi sõita, vaid proovime sinna jõuda 15.04. õhtuks, võtame seejuures sisse ka Yala ning enne seda üritame rongitrippi Nuwara Elyiast Ellasse. Aastavahetuse võtame vastu seega Nuwara Elyias. Ajith on selle üle natuke nukker, kuid ratsionaalselt mõtleva inimesena käis ta tegelikult ise selle mõtte välja. Vastasel korral me kaotaksime lihtsalt sõidule kaks päeva. Aga tema nukrus aastavahetusele mõeldes on mõistetav. Ajith lendab päev varem, kui meie Katari ja proovib sinna jääda vähemalt viieks aastaks. Aastavahetuse pidu olevat tema kodukülas midagi eriti vinget ja ta ei saa seda nüüd oma sõpradega seal (ning koos meiega) tähistada nagu ta terve reisi alguse rääkinud on. Ka meil pisut on sellest kahju, kuid tõepoolest ei ole mingit mõtet mägedes edasi-tagasi sõita mitusada kilomeetrit.

Ajith parkis bussi uhke kujundusega sildi "Hotel Rambodafalls" alla. Kuna kell polnud veel kolmgi, muutusin murelikuks, sest polnud ju mingit vajadust veel laagrisse jääda. Väljusime ning jäime auto kõrvale ootama avamisvalmis vihmavarjud käes. Kusagilt altpoolt, metsiku kaldega serpentiinteelt, tossutas parklasse kiviaegne Toyota buss. Ajith vahetas juhiga paar sõna, mille tulemusel hetke pärast istusime diislihaisulises väsinud masinas ning hakkasime mäest alla popsutama. Peast käis läbi igasuguseid mõtteid - olin isegi pisut pahanegi, sest kartsin, et nüüd läheb mingiks x-safariks ja ma tahtnuks enne seda vähemalt hinnas kokku leppida. Ent sõit lõppes kohe hotelli esisel väiksel platsil. Lõpuks selgus ka tõde - läheme Ramboda koske vaatama ja ainus tee selle juurde käib läbi selle hotelli. Ajith oli siia korduvalt turiste ööbima toonud, mistõttu kutt retseptsioonis noogutas tuttavlikult. Sõitsime liftiga paar korrust allapoole, kõndisime läbi avara restoraniterrassi ja seal ta oligi. Parima vaatega resto, kus ma käinud olen. Just hetkel, kui tahtsime hakata kitsukest rada pidi kose juurde laskuma, hakkas sadama. Ajith oli millegipärast kindel, et sadu ei tule pikk. Seepärast tellisime aja surnuks löömiseks kohvi, arrackit ja soodavett - hind oli nagu Tallinnas Raekoja platsil. Ent erinevalt Raekoja platsist olime terrassil praktiliselt üksi. Hilisem jalutuskäik tegelikult muljele suurt ei lisanud - kosk tundus kaugelt palju võimsam. Ent siingi pidime tõdema, et resto seintel nähtud fotode järgi peaks kosk headel päevadel olema hoopis veerohkem.
 

| Üles |

Õhtupooliku kohustuslik turistikas oli veel ees: Mackwoodsi teetehase külastus ja tee degusteerimine. Mackwoods asutati 1841 William Mackwoodi poolt, kes toona oli briti ohvitser. Eks neid teeistandusi oli rajatud siia-sinna juba varem, kuid Mackwoods oli üks esimeste seas, mis hakkas teed Tseilonilt välja vedama. Tee tootmine on Sri Lankal tegelikult mitmete juhuste kokkulangemise tulemus. Hollandlaste ajal oli põhiekspordiartikliks kaneel. Inglaste tulekul see küll jäi ka, kuid ei olnud enam nii rentaabel, kui näiteks kohvi. XIX sajandi algul hakati rajama hulgaliselt kohviistandusi ja tegelikult 1870-ni olidki peamiseks istandusteks hoopis kohviistandused. 1870. aastal oli kohviistanduste all kokku 111400 hektarit. Siis aga jõudis kohale tollal terves Aasias kohvitootmist oluliselt pärssinud kohvi leherooste, mis hakkas kiiresti istandusi õnneks võtma nii, et aastal 1900 oli kohviistanduste all endisest vaid kümnendik ja tänagi kasvatatakse siin kohvi vaid pisut vähem kui 9000 hektaril. Otsiti alternatiive, prooviti kakaod ja mitmeid teisigi taimi, kuid ka neid kimbutasid mitmed haigused. Kuna teed oli katsetatud saarel juba rohkem kui 50 aastat, siis oli see ka üsna loogiline valik. Esimese teetehase sai käima James Taylor 1872. a - peale seda juba tekkis neid nagu seeni peale vihma; muidugi kõiki vedasid britid. Teetootmine läks ülesmäge, 1900-ks aastaks oli täis istutatud enamus nihu läinud kohviistandusi ning hulk maad enamgi veel. Selleks võeti maha väga suur osa Kandy ja Nuwara Eliya piirkonna looduslikke metsi, sh maailmas üha haruldasemaks jäävat pilvedžunglit (mis see on, saame homme teada). Teisalt rajasid britid teetootmise käigus siia korraliku infra, raudtee jne, mis põhimõtteliselt toimib tänini. Peale II maailmasõda hakati istandusi kohalike poolt üle võtma, kuid nimed jäid. Kui sõita siin teemägede vahel, siis peatselt hakkavad silma valged sildid, millelt võib lugeda infot istanduse kohta: kõigepealt mõisa nimi, siis istanduse suurus, istutamise aeg ja võib-olla veel nipet-näpet. Külakesed teeistanduste vahel ning mõisad muidugi ise on nagu tükike Inglismaast. Ja need teeväljad, täidetud miljonite teepõõsastega - Camellia sinensis - nagu taimekest ladina keeli kutsutakse! Need on nagu lõputud Jaapani aiad: põõsaread moodustavad spiraale, ridu, ruudustikke, terrasse, mis kopeerivad täiuslikult küngaste reljeefi!

Parkisime auto suurde ja üsna rahvarohkesse parklasse, pea kohal mäenõlval valendamas hiiglaslikud valged kandilised tähed - MACKWOODS. Ei saa ikka ilma Hollywoodita... Kuna just oli algamas ekskurss tehasesse, siis liitusime jooksult mingi sakslaste pundiga. Isiklikult mulle maitseb roheline või valge tee ja ma olen oma rumaluses arvanud, et see on Aasias peamine, mida juuakse, kuid siin tehti selgeks, et levinum on ikkagi must tee, vähemalt Sri Lankal ja ka riigist välja viiakse enamuses musta teed. Põhjus muidugi on selles, et musta on odavam ja lollikindlam teha. Roheline on see-eest kallim ning eksklusiivsem - saarerahvas tarbib rohelist teed mustast oluliselt vähem. Põhjuseks on hind ning ka traditsioonid - ei ole siin tee (ega kohvi) kohaliku toidutraditsiooni ilmtingimatuks osaks; teejoomine oli/on pigem brittide teema. Tatsasime meie ekskursioonijuhi sabas läbi tehase. Ma ei saa siinkohal siiski taas vingumata jääda - tüüp, kes ekskursiooni vedas, oli veel halvem, kui herbal gardenis: ta rääkis kiiresti, ei vaevunud eriti küsimustele vastama ning peaaegu ei andnud aega süveneda sellesse, mida ta näidata üritas. Veerand tunniga olime teinud tehasele tiiru peale. Lõpetuseks saime teada, et Mackwoods kasvatab peale tee ka kummipuid ning õlipalme tootes seega lisaks toorkautšukit ja palmiõli, kuid peamine on siiski tee. Ekskursiooni lõpp kõlas peaaegu nagu mõne ohvitseri sõimuvalingu finaal nekrutite ees:

"Küsimusi on! Küsimusi ei ole..."

Siiski sai minu jaoks pisut selgemaks tee tegemises üks väga põhimõtteline ja salapärane asi - musta tee fermenteerumise müsteerium. Rohelise teega on lihtne: selleks korjatakse nooremaid lehti, neid töödeldakse auruga ja kuivatatakse - kui aurutamine välja arvata, siis käitutakse nagu mistahes ravim- ja maitsetaimede ettevalmistamisega; ning on ka teesid, mille prepareerimises aurutamise protsessi ei ole. Musta tee puhul on oluline lehtede fermenteerumine. Värskelt korjatud lehtedel lastakse kergelt närbuda, et liigne niiskus eralduks, seejärel lehti muditakse - rullitakse, pressitakse õrnalt jne - tehases on selleks eriline masin, et lehtede rakustruktuuri lõhkuda ja sellega oksüdatsiooniprotsesse - mis on fermenteerumise aluseks - soodustada. Edasi tuleb tähtsaim ning müstilisem osa: fermenteerumine ise. Sisuliselt tähendab see seda, et lehed pannakse kuiva ruumi seisma, kus nad oksüdeeruvad ja omandavad aja jooksul tumeda värvuse. Ajalooliselt oli tegemist pika loomuliku protsessiga, mille juures mängis õige tulemuse saamisel väga olulist rolli mikrofloora. Üldistatut öeldes võrreldakse Hiinas toodetavaid pikalt fermenteeritud teede tootmisprotsessi kompostimisega, ainult et enamusel juhtudel lõpetatakse protsess enne, kui teelehed mullaks muutuvad. Sri Lanka tee tehastes tähendab fermenteerumine põhimõtteliselt sedasama, kuid protsessi ei lasta areneda omasoodu, vaid kontrollitakse ja suunatakse kõike - ruumi temperatuuri, rõhku ja niiskust reguleeritakse pidevalt, protsessi kiirendamiseks pumbatakse juurde hapnikku. Nii saab ühelt poolt kiirendada kogu protsessi ja teisalt tagada, et tulem oleks võimalikult sarnaste omadustega. Kui lehed on soovitud omadustega, siis neid kuumutatakse, et oksüdatsiooniprotsess seisma panna, peale seda rullitakse ja kuivatatakse. Kehvemaid sorte ja jääke peenestatakse. Eriti väärikad teed aga pannakse hoiule, et nad nö järelfermenteeruksid... Eks igal tootjal ole veel omad nipid. Teed jagatakse peaaegu sarnaselt veiniga tüüpideks (või oleks õigem öelda sortideks), kusjuures jagamise aluseks on teejoogi värvus, aroom, maitse jne, kuid ka lehe värvus, lehe kuju... - täiesti omaette kunst. Seejuures kõiki neid omadusi hindavad sertifitseeritud teemaitsjad. Et saada ühtlasem kvaliteet, või mõni spetsiaalne maitse, segatakse erinevaid satse omavahel (blend, blending) – nagu see on näiteks ka viski või portveini tootmises. Segude vastavust soovitule hindavad taas teemaitsjad.
 

Siirdusime meiegi siis tee degustatsioonile. Mõnus väga viktoriaanliku interjööriga ruum meenutas pigem kohvikut. Kahjuks mingit erinevate sortide maitsmise protseduuri seal läbi ei viidud. Võib-olla, kui rahvast olnuks vähem, siis ehk toimunuks ka midagi ägedat, kuid meie sattusime sinna hetkel, kus ruum oli puupüsti täis. Võtsime siis kohad sisse õues, ainsa vaba laua taga. Teed sai tellida tasuta, kuid kuna ettekandjatel olid käed tööd täis, siis tuli ise valida, millist sorti juua, mingit juhatust kelleltki küsida olnuks liigne luksus. Ajith haaras kandiku ning mõne hetke pärast naases kolme tassi kuldse orange pekoe'ga. Oli hea küll, kuid veel üht tassi mõne teise sordiga ses soojas ja niiskelt lämbes pilvealuses poleks sisse pigistanud.

Loomulikult päädis kõik taas poega. Teed ikka kulub. Rohelise tee joojatena oli meile tehtud valik üsna lihtsaks - puhast rohelist teed oli pakkuda vaid ühte sorti... Auto juurde jõudes küsis Ajith meilt tee tšeki ning kadus poodi tagasi. Naastes viskas ta meile veel ühe suure paki musta teed - diil on selline, et kui kliendid teed ostavad, siis saab autojuht tšeki ettenäitamisel paki teed tasuta...
 

Nuwara Elyia võttis meid vastu valgete eklektiliste koloniaalstiilis majade ja pilvealuse tibutamisega. Linnas valitses tõeline kaos: kõik sagisid ringi, sest oli viimane õhtu enne uusaastapidustusi, kus kõik poed, pangaautomaadid, turg, wine stored jne olid avatud. Järgnevad viis-kuus päeva on lahti vaid üksikud moslemite ja kristlaste ärid, kuid paljud nendegi hulgast võtavad sel ajal vabalt ja ühinevad üleüldise peoga. Ühesõnaga - nagu jaanilaupäev supermarketis. Hädavaevu leidsime mingis imekohas tuk-tukkide vahel killukese parkimisruumi. Plaanitud jalutuskäik oli eesmärgipärane: Ajithil oli tekkinud ühe Hele märkuse peale kinnisidee kostitada meid traditsiooniliste aastavahetuse maiustustega, mina tahtsin leida õhtusöögi kõrvale midagi juua ning kindlasti oli vaja, eelseisvatele pühadele mõeldes, hankida sularaha. Maiustused leidsime peale dessanti turule ning mitmesse pagariärisse. Enamus maiustustest on mingisugusel kujul magusaks tehtud kookos- või riisijahu käkid, mida on õlis keedetud või ilma õlita erineval viisil küpsetatud. Ostsime võimalikult põneva välimusega isendeid, muidugi Ajithi näpunäiteid arvestades (mis tema arvates oli jama, jätsime targu ostmata). Pea kõigi puhul oli tõdemus üks – maitselt pigem küll hea, õigemini huvitav, kuid meile tsipa liiga magus ja võõrapärane.

Raha väljavõtmine enam nii libedalt ei läinud - jalutasime terve kesklinna läbi ja proovisime vähemalt nelja automaati, kuid kõik andsid veateate. Ajith arvas elutargalt, et ju on need ostuhullusest tingitult rahast lagedad - kõik arveldavad siin ju sulas. Mina hakkasin aga juba arvama, et järsku on pangakaartidega mingi jama. Lõpuks ühes pisut kõrvalisemas tänavas siiski näkkas ja sain oma käšši kätte. Viimane vajadus oli hankida arrackit. Otsustasin nüüd lõplikult sellele üle minna ning oma spritzeri-isu rahuldamise Eestisse jätta. Põhjuseks hinna ja kvaliteedi suhe: vein siin riigis maksab arusaamatult palju (võrdluseks - ühe veini hinnaga, ehk siis ca 30 euriga, saab 3...4 38% ja 1,0 liitrist arrackit) ning valikut praktiliselt ei ole... Et alkopoodide ees käis metsik mäsu võttis Ajith tule enda peale. Ma ei tea, mida ta seal ütles või tegi, kuid tal ei kulutanud sabas seismisele minutitki, vaid smuugedas end trellitatud luugiava juurde ja hetk hiljem juba kõndis tagasi, paar arrackit näppude vahel.

| Üles |

Nüüd on riis ja karri söödud, üks arrackitest joodud. Pean ütlema, et tänane riis ja karri oli siin riigis üks parimaid, mida saanud olen. Meil on nii suur tuba, et mängi või kossu. Saime selle, kuna meile algselt antud väiksemas ning odavamas toas ei töötanud vetsupott. Peale suuruse ei oska ma teise toaga võrreldes küll mingeid ekstra mugavusi siin leida, kuid häda ei ole ka midagi. Märgiline on see, et konditsioneeri ei ole vaja käima panna. Hotellis on täna õhtul vaid üks mees: adminn, kokk, koristaja, pesumees jne - kõik ühes vanema härrasmehe isikus (tema oli ka selle suurepärase karrivaliku autor). Ka külalisi on peale meie vaid üks - mingi seltskonna autojuht, kellele klientide hotellis ei olnud leidunud ruumi. Andsime hetk tagasi adminn-kokale omad mustad riided pesta - hommikuks pidid valmis olema. Kahju on ainult sellest, et me ei saa siin veeta homset ööd, kuigi plaanime linna jääda veel üheks ööks - seoses tulevate pidustustega on see hotell sarnaselt enamuste hotellide ja üüritubadegagi 100% bronnitud. Hommeõhtuse öömaja osas on ka Ajith pisut murelik. Igal juhul peab arvestama sellega, et kulutame homme tahes-tahtmata hulka aega öömaja leidmisele. Aga – küll midagi saab.

Aitab tänaseks.

| Üles |

• #Adams_Peak

• #adams_peak

• #adams-peak-history

• #jesus/buddhal

• #sri-pada

• #Nichidatsu_Fujii

• #Ramboda_Falls

• #rambodafalls.com/

• #Tea_ Sri_Lanka

• #mackwoodstea.com/

• #nuwara-eliya/

13.04.2016. Kell 23.21. X külalistemaja. Toppass. Nuwara Eliya
Järgmine | Eelmine | Üles

Head uut aastat!

Laman hiiglaslikus voodis. Konditsioneeri ei ole ja pole vajagi - ruum on meeldivalt jahe selletagi (õues on isegi päris ebameeldivalt jahe ja niiske). Toas on kõik roosa, kõik asjad, isegi äärmiselt baroksed kaks tooli voodi ees... Rohkem siin mingeid mööbliesemeid tegelikult ei olegi. Tuba on ise nii suur, et vetsu minekuks oleks hea takso tellida. Aga ma ei virise, sest see oli ainus tuba, mis meil selles aastavahetuse hulluses üldse leida õnnestus ja tegelikult on siin kõik väga hästi, kui mõned kohustuslikud pisiprobleemid dušširuumis välja arvata. Tuba on tuttuus, lõhnab värske betooni järele ning ilmselgelt on mingid asjad "korda tehtud" ajutiselt, vaid tänaseks õhtuks. Põhiline on aga tegelikult see, et meie meeleolu on roosiline: naasime kohalikelt aastavahetuse pidustustelt ja etteruttavalt võin öelda, et tänase õhtu kujunemist selliseks nagu ta lõpuks läks, ma küll kuidagi ette ei osanud näha.

Ärkasime suhteliselt vara. Kell 8 serveeriti roti ja karri - taas imehead. Pesu oli pestud, kõik esemed säravalt puhtad ning viigitud, välja arvatud vaid Hele pluus, millele olid ilmunud salapärased suured tumedad plekid. Kui olin toa eest maksnud, sattusin hotelli õues - see nägi välja nagu lihtsalt üks suur okastraataiaga piiratud murupats - Aijthile, kes oli Hiace korralikult alasti võtnud, suitsetas salongis ja mootoriruumis viirukit ning kontrollis igasugu tähtsaid vedelikke. Vist olid korras. Kui murelikult küsisin, kas täna on plaanis mingi ekstreemretk, siis Ajith vastas naerdes, et ei, täna on aastavahetus.
 

| Üles |

Enne lahkumist viskasime minu palvel kiire pilgu juurviljaaeda - kapsad, kartulid, brokkolid, porgandid ja veel mitmed juurikad, maitsetaimed või muidu söödavad taimed, kõik kenasti reas pisikestel ruudukujulistel lappidel, ent muidu nagu aiamaa ikka. Aia poolt paistis meie hotelli tagafassaad, mille iseloomulikumateks detailideks olid päikesepaneelid ning mustjas kuumaveetünn katusel - soe vesi on päikese teha. Siinseid päevatemperatuure arvestades - vägagi mõistlik.
 

| Üles |

Teel Horton Plainsi hakkasime taipama, miks oli mõistlik auto üle vaadata: järsud kurvid, korralikud tõusud, lennukivaated. Tee äärtes haigutavaid nõlvu ei saa just igal pool lausa kuristikeks nimetada, kuid alla lennates saaks ilmselt mitusada meetrit lustida, enne, kui oma õnnetu otsa leiaks. Piirdeid loomulikult pole, tee äärt palistavad vaid teepõõsad ja mõnes eriti ohtlikus kohas on vast brittidest jäänud triibulised postid või kivid. Tee on vast 3 m lai, kohati kitsamgi ja sellele mahuvad ära kõik alustades jalakäijatest ning lõpetades bussidega. Ent ka see maailm on muutumas ja võlu kadumas: läbisime teejuppe, mis olid igati isikupäratult ja internatsionaalselt korda tehtud, ülitihedalt märgistatud ja silditatud, vaated raskest metallist põrkepiiretega kinni ehitatud. Tehniliselt ma ju saan sellest vajadusest aru, kuid inimesena nutan taga iga järjekordse koha kadumist selles kokakoolastuvas ja raundapistuvas maailmas. Selle teema arenduseks sobib väga hästi Amberwela raudteejaam, milles peatusime, et uurida võimalusi homme hommikuseks rongitripiks Ellasse. Raudteejaam oli nagu raudteejaam ikka, täpselt selline nagu neid raudtee võidukäigu ajal sajand tagasi ehitati Venemaal ja Šveitsis, Prantsusmaal ja Hispaanias. Võib-olla leiab erinevusi detailides, kuid põhimõtteliselt võinuksin lugeda sõiduplaani sarnaselt kolmkümmend aastat tagasi nt Orava või Vägeva jaamas. Raudtee oli üks esimesi globaalseid maastikusüsteeme, mis väga paljud kohad muutis sarnaseks ning totaalselt ühtlustas. Võib-olla maastikus saaks seda võrrelda baroksete tähekujuliste kaitserajatistega, mis kerkisid Vana Maailma eeskujudel kõikidesse olulisematesse Uue-Maailma sadamatesse ning mis oma printsiibilt on kõikjal sarnased. Ent kui kindlust võib võrrelda punktiga, mille mõju päädib täna vanalinna või sadamaga (laskumata siin kultuurilistesse tähenduslikesse mõjutustesse), mis kehtestas kellegi võimu või pidepunkti, siis raudtee üleriigilise võrguna lühendas vahemaid, tekitas uusi keskusi ja puhtvisuaalselt lõi maastikku uusi riigist ja piirkonnast sõltumatuid funktsioonilt ja väljanägemiselt sarnaseid struktuure - see mõjutas kõiki ja kõike, mis jäi tema ulatusse. Ning läbi oma totaalsuse lihvis see maha kohalikku eripära. Eks sama tee tänapäeval maanteed ja bensiinijaamad, poe- ja restoraniketid. Kui külasse kerkib Konsum, panevad Jüri ja Liisi peatselt oma butiigid kinni ning (piltlikult öeldes) ühes nendega kaob ka Jüri tehtud sõir ja Liisi tehtud villased käpikud, et teha teed taevas teab mis toorainest ja kus (eks ikka Hiinas) mätserdatud kahtlase kvaliteediga masstoodangule... Nii ma mõtlesin raudteejaama ees vaadates õliste rööpapaaride taustal rohetavat kartulipõldu lõbusaks joodikuks maskeeritud hernehirmutisega...
 

| Üles |

Raudteejaama kassas selgus ebameeldiv tõsiasi: seoses homse uueaastapäevaga hommikune rong ei sõida ja lõunasele saab ehk pileteid veel rongist, kuid ka siis suure tõenäosusega vaid seisukohtadele. Eks põhjuseks ikka see, et pidustusteks voorib Nuwara Eliyasse kokku pool riiki - kuidagi peab osa neist ju ka tagasi saama. Ja nii jäigi meie rongitripp tegemata.

Ajith keeras raudteejaama eest vasakule. Siin ja seal hakkasid silma sildid:

Ambrawela New Zealand Farm.

Kui Ajithilt selle kohta küsisime, vastas ta, et olge rahulikud, kohe oleme kohal ja saate ise näha. Kitsuke tee lookles läbi maalilise künkliku maastiku. Puusõnajalad tee ääres ning kaugemal küngastel paistvad püramiidjad puud, lehma- ja lambakarjad meenutasid Hobbitoni. Võin kihla vedada, et see maastikupilt teelt vaadates on teadlikult niiviisi seatud. Varsti keerasime parklasse, mida ehtisid taas kirjakute pildid. Kui siis selgus, et Ajith tahab meid Uus-Meremaalt eksporditud lehmade farmi viia, keeldusime kategooriliselt - tänan, kuid ei - meil on lehmad samasugused ja ma usun, et ka nende lüpsmine ning piima edasine käitlemine ei ole siin kosmosevallast. Ja jogurti degusteerimiseks ei ole mõtet tõesti minna tunnikest lauta kulutama. Otsustasime, et pigem kimame edasi, et olla Horton Plainsil selle võrra kauem. Raske südamega keeras Ajith autonina tagasi lootes ääri-veeri, et äkki me siiski muudame meelt...
 

| Üles |

Tee Horton Plainsile kulges edasi läbi maaliliste ja tuttavlike metsade – sõitsime läbi männikute. Tee lõpuosa läks metsikus serpentiinis mäest üles - aknast vaade oli ilus, kuid ka jubedust tekitav - kitsukese aukliku ja igasuguste piireteta raja kõrval haigutas enamasti tühjus. Isegi Ajith võttis hoo maha. Horton Plains on üks Sri Lanka tähtsamaid rahvusparke. Horton Plains tähendab Hortoni rohumaid. Tegu on Sri Lanka kõrgeima platooga (keskmine kõrgus 2100...2300 m), mis on oma nime saanud kunagise kuberneri, Robert Wilmot-Hortoni järgi, kes platoo 1830-tel avastas. Rohumaa olulisust ja selle erilist elustikku märkas juba 1870-tel tuntud Briti botaanik ja maadeuurija Joseph Dalton Hooker, hilisem Kew Botaanikaaia juhataja, kes soovitas alal kasvavad metsad puutumata jätta ning sinna teeistandusi mitte rajada. 1966. a loodi reservaat ning alates 1988. a asutati rahvuspark. Kuna Horton Plains toidab ka Sri Lanka kolme suuremat jõge - Mahawelit, Kelanit ja Walawet, siis on raske tema tähtsust ka teatava rahvusliku sümbolina alahinnata. Botaaniliselt on aga olulisemad ulatuslikud looduslikud rohumaad, mis oma endeemiliste liikide ja kooslustega on haruldased, põhipärliks on ent maailmaski üsna haruldaseks jäänud pilve-vihmamets, mis Horton Plainsil on Sri Lanka suurim. Pilvemetsade eripäraks on see, et nad kasvavad mägedes vaid piiratud aladel, kuhu tuuled pilved piltlikult öeldes kokku lükkavad. See tähendab suhteliselt jahedat õhku ning pidevat ja tugevat niiskust, mis ei ole talutav paljudele puuliikidele, kuid on vesi igasuguste sammalde, samblike, vetikate ja parasiitsete rohttaimede kasvamise veskile.
 

Sissepääsu rahvusparki tähistas suur relvastatud valvega väravaehitis koos piletiputkaga. 6500 ruupiat per face + autopilet ja - voila! Tee sukeldus korraks metsatukka, kuid jätkus siis preerias. Kollane rohuväli ulatus kummalgi pool teed silmapiirini, siin-seal jalutasid rinnuni rohus majesteetlikud hirved. Peale mõnekilomeetrist loksumist olime keskuses. Valmistasime end eelseisvaks ette tillukeses muuseumis, panime matkasaapad jalga ja tuld - ees ootas vähemalt 11 km mööda pilvemetsa ja preeriat. Muuseum tegelikult tutvustas kõike seda, mis eelpool juba kirja sai. Ahjaa, põneva faktina selgus, et platool elanud elevandid, kes siinset rohukooslust omamoodi reguleerisid. Elevandid notiti aga valdavalt XIX sajandil lõbu-jahipidamise käigus maha ning nüüd on kooslused hakanud tasapisi muutuma, sisse on tungimas sõnajalad, mis on asunud kõrreliste kooslusi välja tõrjuma. Jah, nägime neid sõnajalgade-kolooniaid meiegi, kuigi puhtalt vaateliselt tundusid need tee ääres pigem maalilised, kui ohtlikud. Ojade ääres paitas silma õrnroheline kääbusbambus, siin ja seal üksikult ja hõredate saludena kasvasid puisrododendronid (Rhododendron arboreum) - üks väheseid puittaimi siin riigis, mille perekonna suutsin spikrita määrata.
 

| Üles |

Enne pääsu rajale läbisime turvakontrolli - naeratavad turvad otsisid meid kõiki põhjalikult läbi ja palusid näidata ka kottide sisu. Kõik kilekotid jm plastiktavaar korjati ära - soovi korral lubati naastes tagastada. Rajale minnes saime selle vajalikkusest ka kohe aru - siin-seal, kuigi õnneks harva, vedeles mõni plastpudel või kiletükk. Kui kogu see rahvas, kes sealt läbi kõnnib, oma prahi maha jätaks, siis oleks kaitsealaga juba ammu aamen. Imestamapanev on see, et kohalike jaoks on prügi valimatu maha loopimine igale poole täiesti ok... See nagu ei jõua pärale, et kile ei ole banaanileht, mille võib kraavi visata, kui selle vahele pistetud roti on söödud... Kruusane matkarada sukeldus pilvemetsa. Pigem meenutas see ülitihedat võsa, mis kahel pool teed vaate sulges ning tükati ka pea kohal kokku kasvas. Kõik puude oksad olid tõepoolest täis igasuguseid väiksemaid taimi - nagu ämblikuvõrk. Puudel säutsusid ning plompsusid linnud ja konnad, tee ääres jooksid pisikesed karvased kaisuoravad. Tundsime Helega neis kohe ära samad tüübid, kes meile esimesel õhtul Negombos olid tundunud kummaliste, elektriliine pidi jooksvate rottidena. Rada muutus iga järgneva sammuga sarnasemaks uhtorule - varsti koperdasime juba kätega kaldaid toetades konarlikus punakast savist libedas kraavis.
 

Horton Plainsi tähtsaim punkt on Maailma lõpp - Worlds End - nagu seda Lonely Planet jt sellesugused afišeerivad. Vähem teatakse, et Suure Maailma Lõpu kõrval, ca kilomeetri kaugusel, asub Väike Maailma Lõpp. Mõlemad on sisuliselt püstloodsed kaljud, väiksemal kukkumiskõrgust 300 m jagu, suuremal ca 900 m. Nägime, vaatasime ja nautisime. Mulle olid need neljas ja viies Maailma Lõpp. Esimese elasin üle Peniches Portugalis, teise Nordkapil, kolmanda Norviliškes, Leedus... Horton Plainis omad tuletasid meelde Nordkappi - tänu piimtihedale pilveudule lihtsalt tead ja kujutad ette, kuid ei näe, et kaljuplaadist allapoole on ainult mitusada meetrit tühjust ja teoreetiliselt panoraamvaade ookeanini... Seisime ja pildistasime... udu... Ent seekordne Maailma Lõpp ei möödunud siiski ohvriteta: Hele kübar, mida mäletasin aegade algusest peale, jäi kusagile sinna uut omanikku ootama.
 

| Üles |

Ka jõeoru võssa peidetud Bakery 20 m-ne juga oli imposantne, kuid nii ülerahvastatud, et tagasi jõudes preeriasse tervitasin seda mõttes tänulikult. Peamiseks probleemiks minu jaoks joa ees oli esiteks katkine ja ilmselgelt liiga õblukesest roostevabast terasest keevitatud reeling, mille otsas sada inimest kõõlus paarikümnemeetrise kuristiku kohal. Ma ei taha ette kujutada, mis toimub, kui viimased pulgad allesjäänutest järgi peaksid korraga andma... Teine tõrvatilk oli minu jaoks joa all kaljubasseinis toimunud suur "rahvapidu", mis arvuka osavõtjaskonna toel käis kõrvulukustava (rõõmu)kisa ning (rõõmu)karjumise saatel.
 

Jõudsime tagasi rahvuspargi keskusesse hilisel pealelõunal. Küsisin turvameestelt tagasi oma kilekoti - nad olid selle soovi üle tõsiselt hämmeldunud, kuid leidsid siiski mu armsa pisikese tax-free kirjadega kotikese üles. Enne autosse istumist tõmbasime pool tunnikest hinge: ostsime rotisid, jogurtit ja sidrunijooki. Et jalgu puhata, istusin kivile ning skitsisin pisut - sellega meelitasin ligi pisukese fännklubi, kes siis ümber minu piilusid ja omas keeles kommenteerisid, kutsudes kõiki silmapiiril olevaid tuttavaid mu kritseldamist kaema...
 

| Üles |

Nuwara Eliyasse jõudes alustasime hotelliotsinguid. Ajith oli täna juba kordi öelnud, nagu endalegi üle kinnitades, et võib-olla kohe ei leia, aga muretseda ei ole vaja – küll saab. Kui me siis tunnikese olime käinud ukselt-uksele koputamas ja leidmata hotelli, kus olnuks mõni vaba tuba, saabus aeg muretsemiseks. Pakkusin välja, et otsime ja bronnime booking.com kaudu. Paari minutiga oli öömaja olemas. Kohale jõudes selgus aga, et ega ikka pole küll – neil maja juba ammu täis ja meie võime oma bookinguga nüüd rõõmsalt edasi astuda. See ei huvitanud kedagi, et puukingust tuli kiri kinnitusega reserveeringu kohta – täis tähendab täis ja jutul lõpp. Vaatasime uuesti puuking punkt kommi, kuid nüüd selle mõttega, et näha, kus veel võiks vabu tube olla. Ajith hakkas helistama. Loomulikult olid kõik täis, kuid lõpuks ühest anti juhatust, et Topassis – see on külake vahetult Nuwara Eliya kõrval, on ehk veel saadaval midagi. Kohale minnes selgus, juhatatud kohta polnud üldse enam olemas, kuid pooljuhuslikult kohtasime üht taati, kes ütles, et neil on paar tuba külalistemajas veel saadaval. Pikema arutluseta olime nõus, kuigi hind, 6000 ruupiat, tundus nagu liiga kirves. Kohe pele meid saabus mingi kohalik perekond, kellele kõrvalasuv sarnane tuba läks loosi juba 9000 -ga... Nagu ma aru sain, ametlikult ei ole see koht, kus täna ööbime, veel üldse avatudki. Viskusime mõnuga voodile. Alles jahedas toas (tuba on taas konditsioneerita ja sellest hoolimata päris talutava kliimaga) tundsin, et olen Adams Peakist ja tänasest matkast üpris läbi: igatahes tundsin igal pool lihaseid olevat, millest mul juba kaua mingit aimu polnud. Kõrvalhotellis algas varajane öödisko: kena oli vaadata, kuidas singali klubimuusika bassitümpsu saatel toolid me toas ringi hüppasid. Ent väsinud keha see ei häirinud. Mõnusat rammestust ei seganud isegi üksikud tuppa sattunud kärbsed – noid nagunii ei julge siin riigis vabalt tappa – taevas teab, kelle vanaema reinkarnatsiooni niiviisi teise ilma tagasi saadad... Nii tegime väikse tukastuse enne vana-aasta õhtusse sukeldumist.
 

Olime kokku leppinud, et vana-aasta õhtu veedame linnas: vaatame pidustusi, otsime resto ja tähistame aastavahetust. Ametlik uusaasta pidi saabuma peale üheksat õhtul. Uue aasta algus on siin liikuv suurus – igal aastal pannakse see tähtede liikumise järgi paika minuti täpsusega. Lisaks niisama hängimisele tahti Ajith kindlasti näidata veel kahte hotelli 1930-test ja veel mõnda koloniaalstiilis hoonet kesklinnas. Alustasime turult puuviljade hankimisega, ostsime suhkrubanaane, mangosid ja veel üht-teist – mina sain oma suureks meeleheaks taas jõhvikamaitselisi puuvilju, mida korjatakse džunglist puudelt. Neid, umbes ploomi suurused ja pisut kartuliroosi vilja moodi palle, olin maitsnud teel Adams Peakile (ostsime koduteel lennujaamast raamatu Sri Lanka puudest; selle järgi võiks arvata, et pallid olid nn kuberneri ploomid - Flacourtia ramontchi - otsas). Võtsime puuviljad näppu ning lonkisime peatänaval. Igal pool mängis muusika, korraldati mingeid, siin ja seal käis tants: klubimuusikaga ja ilma klubimuusikata - üleüldine melu. Mitmetes kohtades tehti traditsioonilist kometit, mida tehakse vaid vana-aasta õhtul. Vaatasime ringi pärani silmadega ning püüdsime millestki aru saada. Ajith üritas püüdlikult igal pool selgitada toimuvat, kuid suure lärmiga läks enamus sellest kõrvust mööda ning ega kõike nagunii jõua meelde talletada. Pidu käis ka teedel: inimesed kruiisisid autode ja isegi bussidega ringi, lehvitades ja hüüdes akendest midagi möödujatele.
 

Tagasi bussi poole kõndides sain telefoni sõnumi (kasutan kohalikku kaarti siin):

"I am pleased to send this message of greetings and good wishes when the Sinhala and Tamil New Year is celebrated as all Sri Lankans come together in the joy of festivity. President Maithripala Sirisena."

Hakkas kätte jõudma aastavahetuse aeg. Otsustasime jalutama minna Gregory parki Gregory järve äärde. Gregory järv paisutati 1870-tel tollase Tseiloni kuberneri, William Gregory soovil ja eestvõttel. Nuwara Eliya kliima on eurooplasele siin saarel vastuvõetavaim, mistõttu juba tollal eelistasid kohalikud inglased omi suvesid veeta siin. Seepärast soomülka järveks muutmine tekitas linna keskele mõnusa oaasi, kuhu kuuma eest veel meeldivam on põgeneda. Teetootmise keskusena ehitati siia esmajärjekorras korralik raudtee, mis ühendas Nuwara Eliyat Colomboga ja ka Kandyga. Seetõttu kogus linn oma järvekesega kiiresti kuulsust ning sellest kujunes tilluke "mägiriviera", mis omalaadse kuurortina on hinnatud tänini. Eks ennist väisatud hotellid, XIX sajandi lõpu kontekstis lausa superhotellid, ole ka selle kinnituseks. Õhk järve ääres oli jahe ja niiske. Jalutasime promenaadil kaldale üles löödud kärarikkast lõbustuspargist eemale. Lõbustuspargiga (ja veel paljude peokohtadega linnas) selgus selline huvitav fakt, et need avatakse mitte singali või ka tamili kogukonnale, kelle jaoks aastavahetus on siiski perekondlik ja kodune pidustus, vaid eeskätt moslemitele ja kristlastele, kes väga sageli budistlikuks aastavahetuseks Nuwara Eliyasse sõidavad. Põhjuseks on see, et aastavahetuseks surevad Colombo, Galle ja teised suuremad linnad rannikul praktiliselt välja. Pole seega erilist mõtet linnas kükitada ja nii minnakse kohtadesse, kus midagi toimub ja kus on inimesi. Kõik need, kes aastavahetust ei tähista pidutsevad, šoppavad ja naudivad vaba nädalat omal moel. Promenaadi ääres käis laisk elu - mõned paarikesed, paar turisti ning niisama jalutajat. Et aastavahetuseni oli aega otsisime mõnd kohvikut, et kõhedat järveõhku kontidest välja lasta. Jalutasime mööda kai ääres seisvast kollasest puidust kummalisevõitu laevast. Ajithi mälu järgi pidi see olema restoran, kuid uks oli suletud ning akendest paistis, et sees toimub ilmselt mingi üritus. Meie oleks Helega sellest mööda jalutanud, kuid Ajith piilus ukse vahelt sisse...
 

...Hetk hiljem tiris ta meid õnnelikul ilmel käest seletades, et lähme ruttu, tseremoonia on alanud. Astusime kõheldes ukse vahelt sisse, pomisedes häbelikult päheõpit' viisakusväljendit, mis tähendab eesti keeli - pikka iga:

“Ayubowan”...

Heledast puidust restoraniruumis olid lauad lükatud seina äärde. Toa keskel tellistel oli maas plaat, millele süüdati parajasti lõket. Lõkkele oli asetatud kividele savipott piimaga. Ümber lõkke istusid 40-tes perenaine ja kaks meest, kes palvetasid. Meile viibati sõbralikult. Võtsime kohad sisse tagareas, trobikonna kokkade ja ilmselt paari pereliikme või sõbra seas. Ajith oli elevil ja selgitas poolihääli järgmist. Kui käes on õige kellaaeg - so üks tund enne aastavahetust, tuleb läbi viia see tseremoonia. Piim pannakse keema ja keedetakse kuni see üle keeb. Mida kaugemale ülekeenud piim voolab, seda rohkem õnne majja tuleb. Kui siis piimakeetmisega on ühelpool, tuleb hakata kibekähku kokkama, et tunni pärast oleks laud kaetud. Aastavahetuse hetkest edasi enam kokata ei tohi, vaid võib hakata pidutsema. Pidu algab rituaalse söömaajaga, kuid enne seda viiakse läbi veel üks rituaal, mille mõte on tänada möödunud aasta eest ja paluda tuleva aasta õnnestumist. Seisime pisut ebaledes tundes piinlikkust sissetrügimise pärast, kuid keegi ei pannud meile meie kohalolu pahaks, toimetati harjumuspäraselt edasi. Kokad ootasid hetkeni, kuni piim üle kerkis ja hakkasid siis ahvikiirusel peotoite tegema. Osa toite oli juba ka valmis ja pikal laual linade all ootel. Toidud peavad olema traditsioonilised. Laual on alati pidulikuks puhuks piimaga aurutatud riisipätsid, paar erilist karrit, kookospurust salat ja mitmesuguseid küpsetisi. Loomulikult igasuguseid puuvilju. Kui piim üle kees, tuli teha midagi, mille üle tekkis pererahval omavahel kerge kahtlusehetk. Ajith sekkus kohe ja hakkas õpetama, kuidas tuleb teha. Igas olukorras Eestis oleks selline pealelendamine ilmselt pehmelt öeldes ebaviisakas, kuid seal naeratati, laksati vastu pead - loomulikult, aitäh! Kui piimakeetmine läbi oli saanud, selgus, et meil on kutse ka aastavahetuse tseremooniale ja aasta esimesele söögile. Tseremoniaalne söök tähendab, et aastavahetuseks kaetud peolauas söövad esmalt valitud külalised ja hiljem juhatatakse lauda kõik, kes peaksid kogemata kombel kohale sattuma. Olime potsatanud perefirma peole - peale pererahva olid kohal kokad, köögitöölised ja veel mõned pererahvaga lähedalt seotud inimesed. Aastavahetuse tseremooniale oodati aga ka... Nuwara Eliya linnapead!
 

| Üles |

Et aastavahetuseni oli pisut alla tunni tegime pargis aega parajaks. Ajith oli rahul - lõpuks ometi sai ta meile näidata midagigi sellest, millest ta oma kodukülas lootis meiega koos osa saavat. Ta lobises kohalikest tavades ja kommetest ja sellest, kuidas ikka Mataras praegu kõik peo ootel end tagasi hoiavad ja kui uus aasta tulnud on, mis siis saab ja kuidas siis vältavad pidustused terve järgneva nädala... Aja surnuks löömiseks ja jaheduse peletamiseks jõime sadakond meetrit eemal mingis tamilite kiirsöögiputkas kohvi.

Aastavahetus tuli suure pauguga: ümberringi paugutati metsikult, kuid ilutulestikku sellisel kujul nagu meil tuhandete eurode kaupa aastavahetuse ööl taevasse lastakse ei olnud. Vaid üksikud tuldpurskavad plärtsutajad. Loomulikult jäi linnapea oma kümme minutit hiljaks. Kohe tema sisenemise järel viibati meid kärsitult sisse. Toa keskele oli taritud hõbedane asjandus, mis nägi välja nagu massiivne plekist lillevaaside statiiv. Perenaine süütas küünla ja pani ühele hõbedase asjanduse alustest, seejärel peremees ja siis linnapea ja tema naine. Ülejäänud toas pidasid palvet. Seepeale astus perenaine meie juurde, pani küünlad pihku ja palus meil need "kandelaabrile" panna - nii saime ka meie anda oma osa tseremooniasse. Kui küünlapanek läbi sai, algas õhtusöömaaeg. Seda peab alustama maja auväärseim külaline. Linnapea paluti koos abikaasaga lauda. Kui nad olid istet võtnud, pöördus perenaine meie poole ning palus samuti lauda. Tundsin end nagu väljanäitusel ja üsna kohmetult: kõik pildistasid linnapead - no tolle igast molekulist õhkus very important person - ja eks pildile jäime paratamatult meiegi. Ajith naeris õndsalt nagu põrguline ja oli kõigega igati rahul. Loomulikult peale lauda istumist esimese asjana plahvatas mu käes riisikakk, mille ette haarasin ja puistas lauaotsa üle riisiga - tunne oli kirjeldamatult nõme. Ent seegi hetk sai läbi ja varsti pugisin järgmise kakuga ülimaitsvat kala-karrit. Linnapea laskus korraks oma olümposlikult virtuaalselt poodiumilt alla ja küsis, mida me Sri Lankast ja Nuwara Eliyast kah arvame ja kauaks veel jääme. Kuulanud viisakalt noogutades ära meie vastused ja Ajithi kohalikus keeles selgitava monologi, noogutas ta ning süvenes oma telefoni. Peale selle ei suhelnud ta ei meie ega kellegi teisega eriti rohkem - ilmselt midagi väga tähtsat edastav Apple-ime ta näppude vahel köitis tema tähelepanu jäägitult. Eriti lõbus paistis olevat tema naisel, kellega ei suhelnud keegi külalistest ja ka mitte härra linnapea... Lõpuks olime maitsnud kõike laual pakutavat. Piduliku söömaaja lõpetas tass rohelist teed. Võisime väärikalt lauast lahkuda ja meie kohti hakkasid riburada pidi täitma kokad ja kõik need teised, kes kohal olid ning kes vallali uksest vahepeal sisse astunud olid. Peale seda, kui linnapea oli oma telefoni veerand tundi näppinud, noogutas ta armulikult kõigile, surus peremehe kätt ning loovis täispurjes ukse taga ootavasse autosse. Peale seda oleks nagu jää sulanud - kõik hakkasid vadistama, peolaua ümbrus täitus inimestega ning vaikselt võttis tuure mõnus melu. Ajith oli sõiduvees, rääkis pererahva ja kokkadega, külalistega, viskas nalja. Muuseas selgus, et nüüd on meil väike kohustus külalislahkusele vastata ja midagi sümboolset restost tellida - kasvõi teed, sest komme nõuab, et külaline peaks midagi kaasa tooma. Seda ei olnud vaja mitu korda öelda, sest ega me end riituse-lauas täis polnud julgenud pugida. Niisiis tellisime kala ja arrackit ja veetsime ühe ütlemata kena õhtu. Mina sain deviled fish'i - so Sri Lanka üks levinumaid ja armastatumaid roogi riisi ja karri kõrval. Selle valmistamine on lihtne: tuunikala lõigatakse kuubikuteks, praetakse võis suhkru ja sidrunimahla või laimiga, lisatakse tšilli, sibul ja soovi korral küüslauk ning hautatakse mõni minut koos... Eks neid knihve on kindlasti veel - Ajith rääkis, et võib kasutada ka kuivatatud kala ja suhkru asemel mett jne jne... Tellitud roog oli igatahes ülimaitsev! Kui peale keskööd lahkuma hakkasime, tuli perenaine meid saatma ja väga soojalt tänas nende juures aastavahetusel olemast. Tänusõnad olid muidugi vastastikused.
 

| Üles |

Kui meie roosasse tuppa linnapiiril tagasi sõitsime võis igal pool näha rõõmsaid seltskondi: mõned tegid tee ääres lõket, mõned tšillisid niisama, mõned jalutasid, mõned tantsisid teepervel... mõned müüsid teeveeres ikka omi banaane, mangosid ja ananasse... Enne kui Ajithi minema lubasime, kinkisin talle aastavahetuse puhul Tallinnast kaasaostet' "Vana Tallinna". Ta oli peaaegu pisarateni liigutatud ning ütles, et joob seda kindlasti koos ühe oma parima sõbraga - me pidada temaga kohtuma Galles.
 

| Üles |

Ma ei tea, kas see on arrackist, kuid kuidagi helge tunne on sees. Leppisime kokku, et varast starti ei tee, võtame hommikul kunagi suuna Ella peale ja sealt edasi Yalasse. Tuleb sõidupäev. Aeg pugeda linade vahele...

Avasin akna - selle taga teepõõsaste vahel laulavad põnevalt plopsudes konnad - see mulksuv heli on nii eriline ja vali, et summutab naabruses asuva hotelli kõrtsust kostuva kiledahäälse muusika - arvatavasti näeme unes mõnd lapsena nähtud Bollywoodi filmi...
 

14.04.2016. Kell 11.30. Mingi tamili söögikoht kusagil teel Ella poole
Järgmine | Eelmine | Üles

Kõht on juba väga tühi. Istume palmi all mingis teeäärses söögikohas ja ootame tellitud sööke. Mis sealt tuleb, ei tea - Ajith selgitas, et see ei ole nüüd kahjuks riis ja karri, sest see on tamili söögikoht. Mulle siin igal juhul meeldib, sest tellimuse võttis väga armas ja meeldiv naisterahvas. Ja ka Hele on väga rahul, sest tal õnnestus külastada perenaise kodu, õigemini selle tualetti, kus olevat olnud kõik mugavused, sh ka paber ja, mis kõige tähelepanuväärsem, ruum ei olevatki olnud laeni märg. Kirjutasin, et istume palmi all. Tegelikult meie kõrval on suur "banaanipuu" ja meie kohal kõrgub hoopis puu, mille otsas kasvavad üsna koleda välimusega pallid - Ajith nimetab neid woodappleks (hilisema kuugeldamise tulemusel tean, et tegu oli Limonia acidissima viljadega). Need on täiesti söödavad: kõva koor tuleb purustada ja sisu, mis meenutab pisut pikalt lauale vedelema jäänud värskelt riivitud haput õunapüreed, võib näiteks lusikaga süüa. Kohalikud lisavad sisule suhkrut ja söövad niiviisi või siis teevad dringi segades puuõuna sisu siirupi ja kookospiimaga. Ajith teadis ka, et mõnes kohas süüakse puuõuna ka soolaga salati asemel...
 

| Üles |

Lauale toodi maja kulul hunnik aastavahetuseks küpsetatud magusaid koogikesi ja küpsiseid - kõik puha sellised... eee... pisut veidrad ja sarnased neile, mida Nuwara Eliyas olime juba õhtul maitsnud. Ajith luges ette nende nimesid, osa neist pidavat olema tamili special. Vahe seisneb selles, kuidas riisijahu erinevate pähklite, suhkru puuviljade, teiste jahudega jms segada ning küpsetada-praadida-aurutada. Enamus neist on minu jaoks liiga magusad. Kuna tellitud roogadega pidavat veel aega minema jõuan paari sõnaga kirjutada tänasest armsast hommikust...
 

| Üles |

• #Limonia acidissima

15.04.2016. Kell 11.40. Maanteel kusagil Kirindast Matera poole
Järgmine | Eelmine | Üles

Eile õhtul jäi sissekanne vahele, seepärast proovin praegu ülestähendusi teha. Seda enam, et oleme rannikul suhteliselt igaval kiirtee moodi teel ning akende taga ei ole toimumas ka midagi ülipõnevat. Lahkusime pool tundi tagasi Elephant Footist - meie tänaöösisest ööbimiskohast pärast üht väga lämbet ööd. Mägedes hakkasime juba ära unustama, kui palav siin tegelikult on.

Eile jõudsime Ellasse kusagil kahe paiku päeval. Ajith oli natuke mures meie õhtuse päralejõudmise pärast, mistõttu piirdusime lühipeatusega külas ning pisut pikema peatusega ühe megasnoobli hotelli pargis - sealt avanesid tõepoolest miljonivaated ümbritsevatele mägedele. Eks see ole ka üks Ella põhiatraktsioone - maaliline loodus. Küla ise on tuntud pigem selle tõttu, et siit saab alguse (või lõpeb – sõltub, kummalt poolt vaadata) Kandy suunas väidetavalt maailma ilusaim raudteelõik.

Mõni kilomeeter Ellast kagusse jäime pidama kümnete autode vahele - meie ees laius Ravana juga. Juga on üks Sri Lanka suurimatest ja mõnedel andmetel ka üks laiematest kui mitte kõige laiem. Ajith oli õnnetu järjekordselt selle üle, et vett nii vähe on, sest sajuperioodil olevat juga mitu korda laiem. Fotod luitunud infotahvlil kinnitasid tema juttu... Ravana, kelle nime juga kannab, oli mitmekümne peaga pahalane, st deemon, ja müütiline Sri Lanka valitseja. Tema lugu on kirjas "Ramajanas". Manul - see on siis hindude Aadamal, oli poeg Dašaratha, müütiline India kuningas. Ravana oli samal ajal Sri Lanka kuningas ja tema elukoht paiknes Ella lähistel. Ravana alustas Dašaratha vastu sõda, viimane palus appi Višnju, kes talle appi tuligi sündides kuninga vanema poja Ramana. Peale teda sündis kuningal veel kaks poega. Kuningannale meeldis ent hoopis teine poeg – Bharata. Kuninganna pealekäimisel päris trooni Bharata ,mis tähendas, et esmasündinule jöid tühjad pihud. Rama ei pannud isa otsust pahaks ning läks oma naise ja noorema vennaga lõunasse maapakku. Kangelasele kohustuslikult tegeles ta seal pahade nottimisega, kellest paljud olid Ravana sõbrad ning kambajõmmid. Loomulikult ajas see Ravana vihaseks. Kättemaksuks röövis ta Rama naise Sita (Seeta). Naise kisa peale lendas kohale kanakull, kes lõhkus Ravana kuldse vankri, kuid sai sealjuures ise surmavalt pihta. Ravana tassis naise praeguse Ravana joa lähedale koopasse ning pani sinna kinni. Arvatakse, et vangisoleku ajal mängis daam koopas Ravana kose kohal ravanathat - iidset keelpilli kurtes oma koledat saatust. Rama hakkas naist taga otsima, komistas otsingutel kooleva kanakulli otsa ja sai viimaselt kõigest teada. Kogunud abiks veidra sõjaväe - selleks tulid talle appi ahvid ja karud - ahvide päälik oli muuseas Hanuman, kes on ka üks hindude jumalaist - tungis Rama peatselt saarele. Ehitati sild ja löödi päevi kestnud koletu lahing. Lahing lõppes Rama ja Ravana kahevõitlusega, mille lõpul Rama tappis Ravana. Ta päästis naise ja varsti peale seda sai India valitsejaks... Praegu suples ja ukerdas Sita vangikongi ees jõesängis joa all kümneid inimesi, kellest mõned surmapõlgavalt mööda kaljuseina kõõlusid. Kui algul tekkis Ajithi veste peale soov hindu jumaluste radadele minna ja ka ise vahutavasse vette hüpata, siis seda karnevali nähes soov haihtus. Tegime pilte ja liikusime peatselt edasi.
 

| Üles |

Mäed kadusid nagu nõiaväel. Sõitsime serpentiini pidi allapoole ning ühel hetkel olimegi tasandikul, kahanevad mäesiluetid vaheldumisi seljataga ning tüür- või pakpoordis. Ühel ristmikul tekkis Ajithil väike kaevahelolek ja ta pidas bussi kinni, et tee ääres seisvalt tuk-tuki juhilt teed küsida. Kuna suunaviidad on siin riigis pigem haruldased, siis peatume päevas sageli kordi, et möödujatelt teed küsida. Enamus neist on olnud väga sõbralikud ja jutukad. Ajith jõudis mehega just viisakused ära vahetada, kui see juhtus. Meie tagant lendas välja suure hooga tuk-tuk. Hoog oli nii suur, et ta ei võtnud kurvi välja, põrkas vastu tee ääres seisvat teist kolmerattalist ning peale seda käis üle nurga nii, et rattad jäid taeva poole. Tormasime autost välja. Mees, kes meiega oli rääkinud, suutis viimasel hetkel eest hüpata, kuid tema "Bajaj" peegel oli puruks ja plekid kriimulised. Üle katuse käinud tukist hakkas kostma lapsekisa. Aitasime välja umbes kaheaastase röökiva tüdrukutirtsu ja seejärel tema ema. Roolis olnud mees, ma ei saanudki aru, kas see oli isa või keegi teine, ronis renepi alt välja ise. Asjad vedelesid mööda teed laiali, pensupaagist voolas välja kütust. Upitasime kägaras masina tagasi ratastele, ent oli ilmne, et see omal jalal edasi ei liigu. Veendunud, et inimestega on korras ja meie abi pole enam vajalik, sõitsime edasi ega jäänud igaks juhuks politseid ootama. Nähtu oli üsna mõtlemapanev. Tukisõitjad suruvad siin liikluses igal pool vahele, liiklus aetakse mitmerealiseks, sageli ka möödasõitudel vastassuunas. Ajith ütles, et õnnetusi tukkidega ikka juhtub ja sageli need nii õnnelikult ei lähe nagu see, mida lives näinud olime. Mingeid turvavöid seal ei ole, juhil ka uksi ning toruraam, millele on tõmmatud termantiinist kate, aitab siiski vaid kergemate laksude korral. Põhihädaks ongi see, et juht ja kaassõitjad võivad avariisse sattudes lihtsalt kuudist välja lennata ja seeläbi otsa saada või mõne kaitsetusse ja avatud kabiini tungiva asjaga pihta saada. Taaskord palus Hele Ajithil ettevaatlikumalt ja aeglasemalt kurve võtta, et mitte mõne kolmerattalisega kokku sõita. Ajithi vastuseks muidugi oli lai naeratus...
 

See, et oleme otsaga ca 940 ruutkilomeetrises Yala rahvuspargis, andis end peatselt tunda. Tee lookles lainjas maastikus, looritatud kummastki küljest tiheda võsalaadse madala metsaga. Kurvide ette ilmusid hoiatusmärgid põnevate loomapiltidega. Ühest pimedast kurvist sirgele jõudes kargas Ajith järsku kahe jalaga pidurile: otse keset teed parkis suur elevant lehvitades tervituseks möödujatele flegmaatiliselt kõrvadega. Kohe selgus ka põhjus – ilmset mingist koormast oli teele kukkunud arbuus ning loomulikult oli vants tulnud sellega maiustama. Uudistasime ilmaimet kuni autod taga tuututama hakkasid ja liikusime siis vaikselt edasi. Üks asi on suursuguseid loomi vaadata aia taga, kuid hoopis teine tunne on näha neid vabalt ringi tatsumas.

Enne Kirindasse - so siis möödunud õhtu laagrisse - jõudmist elasin isiklikult üle ühe vastiku intsidendi. Tahtsin tee ääres pildistada üht kaunist järvevaadet. Astusin autost välja, tegin klõpsu ning avastasin siis, et oleme puuõunapuude all. Võtsin sammukese edasi ja astusin läbi kroksipõhja jalga mingi puu jämeda ja pika astla. Tõmbasin selle kohe jalast välja, kuid auk oli sügav ning verd lahmas nagu allikast. Kibekiire Gutasepti kuur ja lõpuks plaaster peale. Iseenesest ju mitte midagi erilist, kuid mõeldes sellele mikro-loomaaiale, mis siin riigis ilmselt kõikjal elab võib tühjast suur jama areneda. Jalg on küll tänagi täitsa valus, kuid õnneks torkekoht ilus ja mingit imelikku punetust vms, mis mingile arenevale jamale viitaks, pole tekkinud.

Kohas, kus astla jalga astusin, kükitasid reas paar imelikku savist hütti. Kibekiiresti sebis ühest neist välja kummaline kerjuste moodi vanapaar, kes tulid meid kohe uudistama ja hakkasid midagi süüa nuiama. Mingist autost olevat neile just küpsiseid antud – nad vehkisid pakkidega rõõmsalt ning õnnelikult meie nina ees. Ajithile see lugu päris ei meeldinud, kuid, et neist lahti saada, viskas ta memmele-taadile paarsada ruupiat. Mis mulle seejuures päriselt kõhedust tekitas, olid vanakeste igemed ja hambad. Need olid veripunased ja nagu happest söövitatud – tõelised vampiirinäod odavast õudukast. Nagu selgus, pole tegu mõne ebolaga, vaid et memme-taati on enamuse ajast pilves. Põhjus on ühe taime, täpsemalt liaani – beetlipipar (Piper betle) - lehtede pidevas närimises. Taim on pipra ning kohvi sugulane, kuid kerge narkotsina levinud just Indias, Vietnamis, Bangladeshis jm Kagu-Aasia külades. Lehtede mahl värvib suu ning hambad veripunaseks, lõhub kudesid ja hambaid. Pika aja jooksul igemed ja hambad muudavad värvi, muutudes pidevast ärritusest veripunaseks. Lehtede närimine mõjub stimuleerivalt ning eufooriat tekitavalt, eriti koos laimimahla ja tubakaga. Samas pidavat seda eelistama siiski pigem vaesed ja just vanemad inimesed, kes ei teadvusta lehe närimisega seotud ohte: kui netti uskuda, siis põhjustavat lehtede närimine mitmesuguseid fataalseid tervisehädasid. Seega jään siin riigis ikka parem arracki juurde...
 

| Üles |

Pisut eemal tegime uue peatuse. Ajith tahtis näidata monumenti, mis kujutas kõiki tähtsaid singali kuningaid. Monument laius suvalises kohas ning oli piiratud mitmekordse okastraadist jalaväetõkkega. Kuningad olid kenasti müüri äärde niššidesse seisma pandud ning ritta seatud. Mulle meenutas see kompott üht nurgakest Stowe pargis - Temple of British Worthies... Monument ise võttis lihtsalt õlgu kehitama... Aga kuna olime juba peatunud, siis otsustasime sadakond meetrit edasi, ühes roigasonnis teed juua. Tegemist oli sama leotisega, mida olime mekkinud Anuradhapuras. Siingi serveeriti seda jaqqery-ga ja juurde pakuti veel uueaasta küpsiseid. Traditsiooniliselt askeldas nõgiste teepottidega tubli naisterahvas, ent kui olime kätte saanud omad teed, ilmus kusagilt ka nokastanud peremees, kes kõigile rõõmsalt head uut aastat soovis. Teejoomine sööbis meelde sellega, et Ajithil õnnestus kipakas plastmasstool puruks istuda ja selili kukkuda... Varjualune, mille all me oma kella viie teed nautisime, oli kokku seotud ja siit-sealt suurte naeltega toestatud kättejuhtunud tublidest roigastest. Teepottide jaoks oli savist ning kividest laotud toekas ahi. Mõned konksud, mille otsas rippus kulp ja muud üht-teist tarvilikku, paar pinki, pesukauss nõude pesemiseks, veenõu ja oligi kõik. Klientidele lisaks paar platsmasstooli. Oleme nende putkadega siin juba nii harjunud, et ei oska tee ääres tähelegi panna. Eriti ägedad olid putkad mägedes, kus esisein oli kuidagi ehitatud teetammile, kuid tagaosad rippusid pikkade-pikkade tugiteivaste otsas verdtarretavatel aretistel kuristike kohal.
 

Päikeseloojanguks jõudsime Kirindasse. Enne hotelli minekut veetsime pea tunni Kirinda Raja Maha Viharaya templi õuel ookeani kaldakaljudel. Tempel iseenesest ei ole midagi rabavat - hiiglaslik kullatud seisev Buddha selle katusel on üsna uus, pisikesed templihoonedki ümber selle ja stuupa kaldakaljudel juba harjumuspärased. Ent võluv oli rannik ise oma esiplaanil lainepihus mustendavate mustade kaljurüngastega ning taamal loojanguvärvides kullendavate hiigeldüünidega. Tugev tuul kaldal jahutas, mistõttu julgesin võtta pliiatsid ja paberi kartmata viimase kleepumist käte külge. Kirinda templisse turistid tavaliselt ei satu, sest see jääb turistiteedest eemale. Enamus siiakanti sattujatest piirdub safariga Yala rahvuspargis. Tagasihoidlikust arhitektuurist hoolimata on põnev templi lugu. 2. sajandil eKr olevat Sri Lanka lääneosa valitsenud kuningas Devanampiyatissa. Tal tekkis kahtlus, et mungad sepitsevad riigipööret ja nii laskis ta nende oletatava ninamehe kinni võtta ja keeta rahva hirmutamiseks õlis kõigi silme all. See jubedus ärritas rahvast ning vihastas jumalaid. Kättemaksuks sellise julmuse eest saatsid jumalad tulvavee saart uputama. Mingit moodust peale enda vanema tütre ohverdamise vee ohjamiseks ei tulnud kuningal ning tema nõuandjatel pähe ja nii ehitas ta kullast laeva, milles saatis oma tütre merele tsunamile vastu. Tütar ent oli nii ilus, et meri teda säästis ja tõi 40 päeva hiljem rannale Kirindas. Kalamehed olid lummatud kullatud laevast ja selles seilavast imekaunist printsessist (huvitav, kummast rohkem?) ning viisid sõna kohalikule kuningale - Kavantissale. Kavantissa läks randa, armus printsessi esimesest silmapilgust ja peagi peeti pulmad. Kohale, kus neiu randus, laskis õnnelik kuningas templi ehitada. Kirinda kõrval metsas olevat isegi Kavantissa lossi alusmüürid veel alles... Teadlased on siiski millegipärast kogu loo suhtes üsna skeptilised.
 

Ajith oli tahtnud meid majutada oma tuttava hotellis Yala lähedal džunglis, kus kõik toad on ehitatud puude otsa. Kahjuks oli see itaallaste poolt õhtuks täis löödud ja nii me sattusime ookeani kaldale pisut väsinud Elephant Footi nimelisse asutusse. See ei olnud otseselt hotell, vaid pigem nagu kämpa, kus sai välja rentida bangalosid. Meie päralt oli terve maja... Kui tuppa astusime, siis hakkasime taipama, et mingit magamist sel öösel selles ruumis ilmselt ei tule: konditsioneer puudus, tillukestest luukidest puhus sisse vaid kuuma välisõhku ja paksult sääski. Pimeduse saabumisest hoolimata oli palavus tappev... Ajith oli võtnud tee äärest kaasa ühe oma sõbra (või oli see ta üks paljudest noorematest vendadest?) ning peagi ühines meiega ka sell, kelle autoga pidime siis täna varahommikul, safarile Yala rahvusparki minema. Ajith oli lubanud pühalikult juba ammu, et Yalas teeme grilli. Ostsime sügavjäätatud kanakoibi, tšillikaunu, sibulat ja porgandeid ning maitseaineid. Ajith keeldus igasugusest abist ja assisteerimisest ning läks sõpradega kana ette valmistama. Meie läksime targema tegevuse puudumisel randa. Pimedus ning kaljud, mille otsa hiigellained pahinal jooksid, ei tekitanud isu eriti ujumiseks, seepärast viskasime end külili veepiirile, lastes laineserval end lihtsalt edasi-tagasi loksutada. Jäime sinna päris kauaks ajades niisama juttu, kuni kuulsime järsku läbi murdlainetuse Ajithi ärevat hüüdmist. Ta ei näinud meid, ja kuulnud sõbralt, et läksime tund aega tagasi ujuma ja pole veel naasnud, oli juba tõsiselt mures...

Grillitud kana, täidetud tšillid ning grillitud porgandid, kõrvale roti ja arrack soodaveega - imeline õhtusöök tähtede all ookeani kaldaastangul... Õhtu kujunes vägagi meeleolukaks... Kel hakkas juba kaks saama, kui mõistus käskis tuttu minna, sest safarile minekuks pidime startima juba kell viis. Et palavus polnud järgi andnud, tegi Ajith ettepaneku, et nad tassivad meie kahe voodid otse ookeani kaldale: öötuul ookeanilt on siiski pisut jahedam ning ei ole sääski...

...Ja nii magasimegi sisse, ärgates alles kella kuue paiku Ajithi unesegaste hüüete peale:

"Wake up! Wake up! Its time, its time!"
 

| Üles |

Et olime tunnikese sisse maganud, siis seisime rahvuspargi väravas pikalt üsna kenas piletijärjekorras. Siin seisis kümneid autosid: enamus neist "Mahindrad" - India autotööstuse imed, mis näevad välja nagu kohitsetud Jeep Wranglerid. Ka meie istusime ühes neist indialastest. Auto välimus on petlik: suured balloonid all näeb see välja nagu tõeline maastur, kuid võta näpust - veab ainult tagumine sild. Teine asi on muidugi safariauto kohustuslik osa: tõstetud reisijate... eee... salong? Meie autol näiteks oli see ise ehitatud masina veokasti, mille põhja on keevitatud kolm istmerida ning neile improviseeritud peale plekist katus päikesevarjuks. Tagumise istmerea alla oli surutud kaks mega-suubvuuferit, kuid need osutusid nii kopsakaks, et normaalne iste pole sinna ära mahtunud, sestap on istme jalgadele jupid vahele keevitatud. Ma ei tea, kui pikk peaks olema inimene, kellel jalad seal maha ulataksid. Ent meie safariauto ei ole mingi erand – ringi vaadates võib tõdeda, et enamus on sellised. Kuid teistega võrreldes oli täna hommikul meie eeliseks oli see, et terve auto oli meie päralt: Ajith istus Yalasse sõites all sõbra juures ja meie võisime siis ülal valida kõigi 10 istekoha vahel.

Yala rahvuspark on loodud eelkõige elevantide ja leopardide kaitseks, kuid loomulikult elab siin igasugu linde ja pudulojuseid. Yala rahvuspark on üks saare vanimaid, asutatud 1938. a, kuid inglased asutasid sinna kaitseala juba aastal 1900. Praegu on see välja reklaamitud, kui metsikute elevantside kasvuala ja tegelikult alal, kus safareid tehakse, päris turistikas – saime seda täna omal nagal väga kujukalt tunda.

Rahvusparki sisse saamiseks tuleb osta piletid inimestele ja eraldi autopilet. Kokku läks see nali meile maksma vähemalt 80 eurot, võib-olla isegi pisut peale. Positiivse poole pealt toimis seal kaardimakse. Piletisabast naastes hüppasin kasti, Ajith liitus meiega ning sõit läks lahti. Korraks veel piletikontroll kuulipildujaga varustatud meestelt rahvusparki sisenemisel ja teele! Kõik inimesed, kes sisenevad, pannakse kirja. Kui keegi loojanguks väljas ei ole, siis läheb lahti klaperjaht. Mitte, et keegi loomade pärast kardaks, kuid kuna rahvuspark kubiseb krokodillidest, madudest ja siin olevat ka leoparde, siis muretsetakse kogemata džunglisse eksijate pärast.

Meie ees tolmutas kitsal savisel teel vähemalt kolmkümmend masinat, kuid raudselt oli neid eelnevalt juba kohal rohkem, sest ükskõik kuhu keerasime, ikka sattusime mõnele autole. Magusama aja olime kahjuks maha maganud: autod ja üha palavamaks minev päike peletavad loomad võssa varjule. Sellest hoolimata nägime pea paarikümmet erinevat liiki looma, sh elevante, karu, krokodille, vesipühvleid, metsikuid kukkesid (Sri Lanka rahvuslind), öökulle, metssigu, hirvi jne... Leopardi kahjuks ei õnnestunud näha, kuigi nii meie autojuht, kui väidetavalt ka Ajith, olla teda sealkandis korduvalt kohanud. Oli väga tore, et Ajith safari ajaks meie juurde tuli, sest ta oskas võsas loomi märgata ja sageli saime just seetõttu pilgu heita mõnele sabale, kõrvale või ninale... Umbes pooleteise tunni pärast tegime peatuse mingis kohas, kuhu olid koondunud kõik safariautod - no neid oli seal ligi saja ringis. Pausi kasutati keha kinnitamiseks, vetsus käimiseks ja seljas sirutamiseks. Kohas, kus peatus aset leidis oli enne 2004 aastat asunud turismikompleks. Tsunami võttis selle kõik ja koos sellega hunniku kohalikke ning lisaks mitukümmend jaapani turisti... Kokku tappis tsunami pargis üle 250 inimese. Nende mälestuseks on rajatud tagasihoidlik mälestusmärk. Peale peatust me praktiliselt enam loomi ei näinud ning tunnise ringikeerutamise järel sõitsime pargist välja tagasi. Kui ma päris siiralt tohin öelda, siis see safarivärk Yala moodi on üks paras vuhvel ja vähemalt mina sellisel kujul sellest erilist elamust ei saanud. Kahjuks ei saanud ka pilte, sest loomulikult unustasin fotoka varuaku kohvrisse (no selles ei ole küll kedagi süüdistada peale enda) ja fotokas sees olnud aku kustus peale esimest paari pilti. Ajithi sõnutsi olevat parem võimalus minna 2-3 päevaks džunglisse pikemale retkele päris 4x4 autoga: siis pidavat olema võimalik igasugu imeasju näha ja nautida privaatsust. Kahjuks meil seda ega ei ole.
 

| Üles |

Enne Elepanti tagasi minekut viis Ajith meid ikkagi puu-hotelli vaatama. Hotell asus vahetult kaitseala piiril hõredavõitu, kuid kõrgepuulises metsatukas. Ning vaadata seal oli. Kõrgete lehtpuude latvadesse, lehestiku varju, oli ehitatud rida... onne. Need olid siinmaal traditsiooniliselt kokku löödud suhteliselt juhuslikust materjalist ja nägid väljast välja päris kipakad, kuid siiski stiilsed. Sees olid vaibad maas, mugavad voodid, isegi vesiklosett ja dušš. Ent mis peamine - puulehtede varjus oli jahe, kuigi kell hakkas saama üksteist ja päike küttis avamaal juba tublisti. Tuul tõmbas moskiitovõrkudega kaetud akendest töötades AC-na. Usun, et seal olnuks väga lahe öö veeta. Peremees pakkus teed, vedelesime jõude puuokste külge riputatud naljakates ühelt küljelt avatud ripponnides kuniks Ajith omanikuga juttu ajas. Kiikumine puie vilus tekitas mõnusa rammestuse; lausa kahju oli, kui Ajith lõpuks teatas, et on aeg minna - tema sõber peab safariauto varsti Kirindasse ära viima...
 

Hotellis tuli luhvtitada tuhandelisi: autojuhile 5500, hotellimehele 5000. Enne starti otsustasime korraks end ookeani kasta. See üritus oleks peaaegu fiaskoga lõppenud, sest liiv laial rannaribal oli juba põletavalt kuum.

Aga nüüd Matara poole. Kõht on väga tühi, ehk saab kusagilt tee äärest mõne ampsu.
 

| Üles |

• #Ella,_Sri_Lanka

• #/Ella

• #Ravana_Falls

• #kirinda-temple

• #kirinda/

• #yalasrilanka.lk/

16.04.2016. Kell 00.55. Hotell City Line. Matara
Järgmine | Eelmine | Üles

Alustaks hädaldamisega. Tänaõhtune jant siin hotellis on täiesti omaette tase. Kui seni olen jauranud tilkuvate kraanide ja muu pudi-padi üle, siis täna oleme sattunud lihtsalt troppide otsa! Juba pärastlõunal, kui end sisse möllisime, tekkis kriimsilmi retseptsioonis vaadates imelik tunne – olid kuidagi viisakad, kuid sellised libedad tüübid, eriti üks kummaline, helesiniste vilavate silmadega jõmm (eks ole hollandlased ja inglased siia oma jälje jätnud). Ajith pressis neilt välja hinnaalanduse ja toa neljandal korrusel – rõdult parema vaate huvides. Õhtul Kokawelast – Ajithi kodukülast –naastes saime aru, et viimane korrus oli tõsine viga, sest päike oli laepaneelid kuumaks kütnud ja toas valitses metsik palavus. Kui AC sisse lülitasin, hakkasid lambid vilkuma ja mingit jahedust ei tulnud. Läksin alla kaebama. Seepeale kobis üles õhtuse vahetuse päälik, pani puldi "auto" peale ja ütles, et veerand tunni pärast funkab. Tühjagi. Läksin uuesti alla. Seekord tuli kaasa mingi poolkiilas ja ebamäärases vanuses ätt, keda tutvustati kui elektrikku. Taat vaatas vilkuvaid pirne ja teatas siis rõõmsalt, et teab milles viga. Ta muterdas midagi elektrikapi kallal ja tõepoolest, mingi õrn jahedam õhk hakkas tulema. Mehed soovisid rõõmsalt ilusat õhtut ja kadusid trepist alla. Õhk ent jahedamaks ei hakanud minema ja tuled hakkasid uuesti vilkuma. Kui keskööl taas ahastuses alla läksin, siis polnud meeskonnast kedagi näha. Oli mingi purjus seltskond, kes millestki midagi ei teadnud ja tagatipuks hakkas üks kutt veel ette kujutama, et ma tulin nendega tüli norima. Pooljuhuslikult üks purjakil mees siiski arvas teadvat, kus on pealik ja nii ma koputasin näidatud uksele. Jah, mees oli sees, kuid täiesti lääbakil. Ütlesin, et järsku saaks meid mõnda teise tuppa panna, kus AC töötab. Ta kuulas mind ära ja võin vanduda, et saatis omas keeles lõpuks pimedamasse kohta ning lõi ukse nina all kinni. Läksin üles. Tuba oli endiselt kuum ja õueõhkki nagu sauna eesruumis. Järsku ilmus sama elektrikust ätt, kes oli samuti täiesti purjakil. Ta kuulas mind ära ja ütles siis pudikeelselt:

"Jääss, jääss! Tiiiis iiiz Šriii Lanka šööör! Noo vooder, noo elegrizidi! Noo bauuer."

Ja hakkas siis rahakoti vahelt mulle tunnistusi näitama, kui kvalifitseeritud ta on ja mida kõike oskab. Kuulasime seda jama oma kümme minutit ja saatsime taadi lõpuks lihtsalt ukse taha. Sammude järgi otsustades kobis ta meie AC kompressori juurde – sinna viis taga välisseinal kitsuke redel. Ausalt öelda olin kindel, et ta sealt alla kukub ja kaela murrab, ent võta näpust. Varsti kõlas taas koputus ja taat oli tagasi ukse vahel ning seletas midagi pehmel keelel. Ütlesin lihtsalt, et kõik on korras ja head ööd. Taat auras ära, kuid meie üllatusena hakkas AC-st tasapisi jahedamat õhku tulema ja praegu on temperatuur juba muutumas talutavaks. Loodetavasti kestab hommikuni. Me oleme ilmselt siin hotellis veel ühe öö; kuid kui see asi peaks hommikuks taas kutu olema, siis vahetame toa või leiame teise hotelli...

Jõudsime Matarasse pärastlõunal. Teel leidsime riisi ja karri buffee. Nuge ega kahvleid seal ei olnudki, mistõttu Ajithi suureks rõõmuks pugardasime lõuna näppudega. Tegelikult on käega süües riis ja karri väga maitsev. Süüakse parema käega, karrid tõstetakse lusikaga serva, riisi võetakse nelja näpuga ja segatakse siis ühega karridest. Üldjuhul segatakse korraga riisi ühe karriga, et mitte maitseid miksida. Kindlasti ei segata kogu taldrikule võetud riisi kohe kõigi karridega kokku ühtlaseks pudruks, vaid näputäite kaupa erinevate karridega vastavalt soovile. Kõrvale võib, kuid ei pea sööma rotit. Kui tundub, et mõni karri on liiga vähetšilline, siis lisatakse ekstra käredat tšillipastat. Mingeid erilisi reegleid söömise juures ei ole, põhiline on, et toitu ei solgita, ega jäeta taldrikule võetut söömata.
 

Matara ei jätnud ausalt öelda erilist muljet: uus ja isikupäratu keskus, kohustuslik hollandlaste fort, paar historitsistlikku maja vanalinnas. Võib-olla üks põnevamaid kohti oli hollandlaste ehitatud barokne suure kelpkatusega turuplats. Kuumus oli taas tappev ja kuidagi sai linnas kõndides jaks kiiresti otsa. Ajith viis meid esimesena Tuvide saarele ehitatud Paravi Duwa templisse. Tempel ei olnud midagi erilist, vähem kui kümme aastat vana, ehitatud sõja lõppemise tähistamiseks, interjöör meenutas vannituba. Ainus põnev moment oli ehk see, et arhitekt olevat inspiratsiooni saanud Anuradhapura kunagisest ümmargusest hambatemplist ning muidugi vaated rannikule olid ilusad. Hoopis põnevam oli vaheldusena katoliku kirik (Our Lady Of Matara), millest tagasiteel auto juurde läbi hüppasime. Kirik oli nagu kirik ikka, vaid selle vahega, et ka külgseinad olid avatud neogooti kaaristutega, mistõttu tuul puhus läbi ja kirikus sees oli peaaegu meeldivalt jahe. Üllatusena tuli kirikuuksel jalanõud jalast võtta – see reegel kehtib siin riigis siis kõikvõimalike pühakodade kohta. Kiriku tähtsaimaks osaks peetakse Neitsi Maarja kuju, mis olevat imettegev ja mille algupära katab saladusteloor. Legendi järgi ilmus kuju juba portugallaste ajal, kuid kuju ei toonud nemad, vaid selle püüdis müstilistel asjaoludel merest oma võrku keegi kohalik kalamees... Ajith vaatas huviga seintele riputatud piiblistseene ja tahtis teada, mis neil on kujutatud, kuid erinevalt temast, kes tundub olevat üsna kursis Buddha tegemistega, pean häbiga tunnistama, ei tea katoliku pühakutest suurt midagi. Oskasin talle seega kiiresti lahti jutustada vaid need pidid, mis kujutasid Neitsi Maarjat ja Kristuse elu.
 

| Üles |

Kokawelasse on Matarast kümmekond kilomeetrit. Teel sinna näitas Ajith pidevalt vasakule ja paremale, rääkis teele jäävatest kohtadest ja teeäärsetest majadest, vahepeal nähes kedagi tuttavat kõndimas või seismas, lehvitas autoaknast ja hüüdis mõne sõna. Tegime peatuse ühes teeäärses roigasputkas, et osta külakostiks puuvilju. Ajithil läks ostmisega tükk aega. Autosse istudes ulatas ta meile kaks rabarberi varre moodi kooritud pulka – need olid suhkruroovarre tükid. Hele oli midagi sellist vist Mehhikos saanud, minu jaoks oli see aga paras eksootika. Vars tundub kiuline, kuid magusalt mahlane. Hakkad seda otsast vaikselt närima-imema, kuni alles jäävad vaid puitjad kiud – neid ei sööda.

Ja siis olimegi Ajithi kodus. Maja nagu maja ikka, kodu nagu kodu ikka: ema, vanaema, vennanaine ja vennatütar... Tere-tere ja kalli-kalli. Tervituseks pakuti külalistele värskelt pressitud mahla ja aastavahetusest ülejäänud magusaid suupisteid. Kui Aijth teatas, et Hele armastab mangosid, läks vanaema aeda ja tõi kausitäie otse puu otsast ning hakkas valituid koorima. Need olid uskumatult maitsvad! Kui olime esimesed viisakused vahetanud, uurisin edasiste plaanide kohta. Õhtu oli sisustatud. Kui puuviljas söödud, siis kõigepealt pidime minema pessu, siis külla Ajithi onule ning seejärel pidi meid ootama Ajithi kodus õhtusöök.
 

| Üles |

Ma ei saanudki täpselt aru, kas see pesemine oli pigem nagu rituaalne tegevus või tahtis Ajith lihtsalt meile seda kohalikku võimalust tutvustada. Igatahes paluti maja naistel Hele jaoks otsida välja pesemise riided. Ma vist kusagil eespool olen juba sellest kirjutanud, et suplemisega on siin riigis põnev: kui mehed võivad avalikus kohas vähemalt šortsidega ujuda, siis naised on pealaest jalatallani suplussarides. Dušši külades majades reeglina ei ole, pesemas käiakse jõgedes, järvedes, tiikides. Sain aru, et meie ühte sellisesse nüüd ka läheme. Ausalt öeldes ei olnud mul küll mingit isu küla pesuauku hüpata, ent Ajith oli kindel, et meile seal meeldib. Arvestades seda, kui kiivalt ta igal pool on jälginud, et saaksime puhtad klaasid jne, siis ma lootsin, et midagi väga ilget siiski meid ei oota. Pesuauk – aga just auk maa sees see oli – asus Ajithi onu maja lähedal põllu servas suure puu varjus. Tegu oli loodusliku allikaga, mille juurde Ajith ja ta onu olid kunagi kaevanud augu ja ehitanud selle ümber kivist kaldammüürid – nii moodustus ca pooleteise meetri sügavune ja paari-kolme meetri laiune bassein. Lugu oli ent nii, et basseini sisse ei minda, vaid võetakse ämbriga vett ja pestakse pisut eemal. Seebitada ja pesta tuleb nii, et seebivesi basseini tagasi ei jookse. Ajith võttis onu õuest tsikli ja ütles, et käib korra külas; meie nautigu pesemist ja mingu peale seda siis ta onu juurde. Läksime basseini juurde ja riietasime end lahti. Helele oli antud valgest riidest sari. Vesi basseinis oli puhas, külm ja värskendav – tõeliselt mõnus selles kleepuvas õhus. Valasime endale ämbriga vett pähe ja mõmisesime õndsalt... Järsku märkasin, et Hele sari on veega muutunud praktiliselt läbipaistvaks. Olime basseini ääres kahekesi, kuid seisime kohaliku teekese ääres millel ikka aeg-ajalt keegi roll, jalgratta või tukiga mööda sõitis. Kui Ajithile seda hiljem rääkisime, mis sariga toimus, sai ta pahaseks ja küsis emalt ning vennanaiselt üsna kurjalt, et mida need küll mõtlesid. Nemad mõtlesid vaid kõige paremat ja itsitasid pihku. Igatahes lõpetas sarinali meie kümbluse võib-olla pisut varem, kui oleksime plaaninud...

Ajithi onu juures ootas juba kaetud laud uueaasta maiustuste ja puuviljadega. Kaks vanakest – kumbki neist ei rääkinud inglise keelt, olid hästi sõbralikud, kuid kohmetunud. Olime meiegi. Nähes, et mul on palav, tõsteti lauake elutuppa, kus asus maja ainus laeventikas. Televiisoris laulis mingi pühamees palvelaulu. Istusime, näksisime, jõime teed ja naeratasime vastastikku. Õnneks vanakesed siiski liiga ei pingutanud ja kokkuvõttes, pisut jaburast situatsioonist hoolimata, veetsime seal hästi meeldiva tunnikese.

Ja edasi... Edasi tuli riis ja karri – väga maitsva tuunikalaga sealhulgas - ning pikk õhtu arracki ja igasuguste naabrimeeste, onupoegade, vendade ja sõpradega, kes kõik korraks läbi astusid ja tere ütlesid. Mõni võttis klaasikese, mõni mitte, mõni jäi terveks õhtuks. Kui arrack otsa sai, viskas Ajith meid kiirustades hotelli – peale seda temal alles ilmselt õige pidu algas.

| Üles |

• #Matara,_Sri_Lanka

• #Paravi-Duwa

• #ourladyofmatara.lk/

16.04.2016. Kell 13.50. Aijthi juures. Kokawela
Järgmine | Eelmine | Üles

Istume jälle Ajithi juures terrassil. Meil on arrackit ja soodavett ning seltsiks paar Ajithi parimat sõpra ja keegi onu – neid sugulasi on siin kümneid – ma olen loobunud aru saamast, kes mis pidi sugulane on. Hele kokkab koos perenaistega.

Ärkasime üsna hilja Ajithi helistamise peale. Meie AC oli hommikul töökorras, seega me ei hakanud tuba vahetama. Kriimsilmad vahtisid hommikul mind pisut altkulmu, kuid muutusid rõõmsamaks, kui maksin tulevase öö eest sulas ette. Kaebasin Ajithile eilse jandi ära. Ta rääkis midagi meestega ja ütles hiljem, et kui õhtul on jama, siis nõudku ma uut tuba, tüübid arvestavat sellega vajadusel. Ajith juhatas meid ebamäärast värvi vanasse Toyota-rimakasse. Meie bussi remonditi linnas. Selle remondiga oli niiviisi, et juba Nuwara Eliyas seletas pardakompuuter kauni naise häälega midagi jaapani keeles, millele Ajith tavatses vastata:

"O really, nice to meet you too!"

Naljaks see jaapanlaste värk - miks ei võiks ekspordiks müüdavas autos aju end väljendada näiteks inglise keeles. Mägedest alla tulles hakkas üks piduriketas häält tegema ja enne Matarasse jõudmist kraapis juba metall metalli. Ajith algul proovis väita, et ketaste vahel on liiv ja asi saab iseenesest korda, ent just enne tulekut oli meil Passatiga sama jama - selle hääle järgi otsustades jäi üle vaid pöialt hoida, et asi lõpeks ainult patjade vahetusega. Seega ei vahutanud pardakompuuter niisama lusti pärast tühja, vaid daam püüdis meeleheitlikult seletada, et piduriga on kohe-kohe halvasti. Ajith oli hommikul hankinud uued padjad ja viinud auto ühe tuttava garaaži. Lõunaks olid pidurid jonksus.

Loomulikult serveeriti Ajithi juures hommikuks riisi ja karrit. Et Ajithi üks lemmikuid on kõrvitsakarri, siis peale kala ja sibulakarri saime ohtralt ka seda. Hommikusöögi kõrvale jutustas Ajithi ema, et elektrit ei ole. Voolukatkestusi juhtuvat sellel aastal ebatavaliselt tihti. Neid tingib ebatavaliselt pikk põud: vett jõgedes on vähe ning hüdroelektrijamad ei suuda enam piisavalt voolu toota. Võib-olla üritas eile õhtul purjus elektrispetsialist sedasama rääkida? Inimesed on täitsa mures, isegi mingit meeleavaldus olevat kusagil toimunud...

Tänase ennelõuna sisustasid kohalikud uueaasta mängud. Nagu vist mitu korda varem olen maininud, siis peale uue aasta tulekut vältavad pidustused nädalajagu. Esimene uue aasta päev on rahulik ja pidulikum - ka öösisest pummelungist välja magamise päev. Järgnevatel seevastu korraldatakse kohalike vahel lõbusaid võistlusi ja jõukatsumisi, lauldakse ja tantsitakse. Mingit otsest reglementi selles ei ole, iga küla korraldab kogukonnale meelepärase programmi järgi, oluline on, et kohale tulevad nii noored kui vanad, ühed võistlema, teised vaatama. Ajith läks linna bussi remondist ära tooma, meie lõime kampa tema pererahvaga ja patseerisime kohaliku kooli staadionile, kus just milleski võtsid mõõtu pisikesed lapsed ja samas kõrval tehti ettevalmistusi järgmisteks asjadeks. Moodustasime omapärase protsessiooni: Ajithi vanaema ja teised daamid mustade vihmavarjudega päikse peletamiseks ees, mina lonta-lonta järel. Karneval kestab ikka terve päeva, vaid kõige kuumemal momendil päeva harjal, seega ühe ja kolme-nelja vahel, tehakse paus ja siis läheb show edasi. Ja nii mitu päeva. leidsime kohad sisse laia puu vilus, kerges tuuleõhus - polnudki see olemine nii hirmus kuum ja püüdsime toimuvasse kuidagi sisse elada. Tegelikult meenutas see meie jaanipäeva: nagu ma hiljem Ajithilt kuulsin, on rida vanu traditsioonilisi jõukatsumisi ja osavusmänge, mida korraldatakse pea kõigis külades: rasvaga libedaks tehtud posti otsa ronimine, poomil padjasõja pidamine, seotud silmadega õige kannu pihta löömine jne. Levinud on ka mitmesugused jooksuvõistlused, rattavõistlused, seltskonnamängud - kõik mingi lõbusa kiiksuga - meelelahutus ja tsirkus vaatajatele, kuid ka paras sport osavõtjatele. Kokawelas oli osa selle aasta toimetustest eelmistel päevadel juba ära tehtud, kuid paari klassikalist jõukatsumist õnnestus meilgi näha. Nähtuist jaburam oli pimesi vett täis valatud rippuva kannu tabamine kurikaga. Mäng seisneb selles, et platsile on üles seatud kõrge portaali moodi kaadervärk, mille külge on riputatud köitega kolm vett täis savikannu. Osalejad võtavad paarkümmend meetrit eemal rivvi ja ootavad oma korda. Sellel, kelle käes parajasti järjekord on, seotakse silmad kinni, teda keerutatakse kohapeal ringi ja siis lastakse minna platsile jalutama. Kui siis osaleja arvab, et ta on kannude juures, võib ta ühe korra lüüa. Mängu võidab see, kes saab pihta keskmisele kannule. Kui me kohale jõudsime, siis juba mäng käis. Ja käis teiste mängude ajal pidevalt edasi. Suht lootusetu üritus tundus see olevat: inimesed kõndisid kaigas seljas mööda platsi ringi ja siis vehkisid suvalises kohas - vaatajatel muidugi oli nalja nabani, sest enamasti kaasnes löögiga üsna põnev koreograafia. Siiski, enne kui lõuna paiku lahkusime, suutis üks poiss ühe äärmistest kannudest sodiks lüüa, kuid keskmine jäi puutumata - ju jääb siis õhtusse ka tegevust. Mõnda nähtud mängudest mängitakse meilgi seltskonnaüritustel näiteks ringmäng, kus välja läheb see, kes ei leia endale muusika katkemisel tooli või vett täis õhupallide püüdmine (mina, tõsi, olen seda mängima olnud sunnitud toore munaga). Kuigi püüdsime üsna madalat profiili hoida, tuli peagi selle aasta põhikorraldaja - tema tunnuseks oli ainuke raadiomikker - meid tervitama ja küsis, kas tahaksime ka mõnel võistlusel osaleda. Tema pettumuseks me siiski pigem nautisime vaatamist.
 

| Üles |

Ajith jõudis enne lõunapausi tagasi ja liitus meiega. Vahetult enne teda vuras kohale mopeediga jäätisemüüja, kes aeg-ajal pasunat tuututas ja tähelepanu otsis. Kuigi kogu plats oli lapsi täis, ei tundnud mitte keegi jäätise vastu huvi. Ajith oli esimene, kes hirmsasti tahtis Helele jäätist osta. Selle tagajärjeks oli aga pahandus. Jäätisemüüja sõitis minema just hetkel, kui kusagilt mängult jooksis meie juurde Ajithi 5 aastane vennatütar, kes tegi korraliku stseeni, et miks Hele jäätise sai ja onu talle jäätist ei ostnud!

Hetkel siis naudin arrackit... Päikest varjutavad pilved – see on tore...
 

16.04.2016. Kell 20.15. Hotell City Line. Matara
Järgmine | Eelmine | Üles

Valati välja arrackit. Aeg hakkas taas liikuma, lõputiitrid hakkasid jooksma. Möödunud hetk omandas vestluse valguses uue mõõtme. See järve äär jäi, vähemalt mulle, meelde nagu nõiutud paik Puhhist... Ajithi telefoni helin andis ajavoolule uue suuna: daamid olid kokkamise lõpetanud, ent kuna mehehakatisi kohal ei olnud, lükkasid nad lõuna edasi ja läksid staadionile mänge vaatama...

Õhtusöögiks oli "üllatuslikult" riis ja karri. Tavapärase kala, läätsede ja kõrvitsa seas oli üks seni proovimata maitse - jackfruiti-karri. Jackfruit (Artocarpus heterophyllus) on hiiglaslik ja koleda välimusega puuvili. Hele fännab seda Vietnami reisist saadik. Kui ta eile õhtul sellest juttu tegi, siis näidati meile köögis kahte okkalist ja rohelist lapiku suure kõrvitsa suurust moodustist, millest tänaseks lubati ühest toitu teha. Kui vili ei ole küps, siis selle sisu praetakse nagu kartulit ja tehakse soolane, suhteliselt kuiv karri. Selle maitse järgi ei oska küll arvata, et tegemist võiks olla puuviljaga. Kui olime söögi lõpetanud, siis serveeriti valminud vilja. Selle maitse oli põnev: kleepuvate valgete seemnete vahelt kuidagi tükkidena välja uuristatud valkjas sisu maitses magusalt, kuid mind häiris selle rammus järelmaitse ning muidugi see, et viljalihast eralduv mahl muudab käed kummiselt kleepuvaks nagu oleks "Momenti" näppude vahel veeretanud. Seevastu vanaema korjatud värsked mangod kõige peale olid taas üleprahi.

Viimase tunnikese istusime taas terrassil, uus arrack, paar vana sõpra, keda ma juba teadsin ja üks uus sõber, keda tutvustati, kui endist laevakokka... Siis bussijaama – emal oli aeg tagasi Colombosse minna. Ajithi ema rõhutas mitu korda enne lahkumist, et kui me Colombosse oleme jõudnud, siis tulgu ikka talle ka külla - ta valmistab meile special dinneri ja sihukesed karrid, mida me veel maitsnud ei ole. Lehvitasime lahkuvale tellisekujulisele bussile ja sellega meie reisi perekondlik osa oli lõppenud.

Homme tuleb Ajith kella kümneks hotelli juurde, et startida siis Sinharaja vihmametsa...
 

17.04.2016. Kell 22.43. Hotell Nethmina. Akurassa
Järgmine | Eelmine | Üles

Nii, oleme Sinharaja vihmametsast poolel teel Gallesse. Leidsime pooljuhuslikult kõrtsust küsides mingisuguse hotelli - pole just unistuste koht, aga öö saab taas magatud. Õhtusöök oli Ajithile tõeline pettumus - riisi ja karrit ei pakutud, pidime tellima mixed rice. Mixed rice kujutab endast enamasti pikateralist riisi, mis segatakse krevettide, kala või kanatükikestega ja aedviljadega ning maitsestatakse rikkalikult. Samuti valmistatakse mixed noodles'i, ainult riisi asemel kasutatakse riisinuudleid. Neid sööke pakutakse paljudes kohtades, seepärast tundsin huvi, miks Ajith seda nii pika hambaga tellib, kas see toit on kuidagi halb. Seepeale vastas Ajith lihtsalt, et segatud riis ei ole Sri Lanka toit, see on hiina toit. Kõik. Samas parandas tema toidu maitse 8,8% Lion Stout. Ajith on mitu korda sellest õllest rääkinud, kuid osta õnnestus tal seda vaid tripi eelõhtul Negombos, kui proviandi järel käisime - isver, kui palju aega sellest juba möödas on. Stout pidi Ajithi arvates olema lausa ravim. Kui tema kõht või pea valutab, siis pudel 8,8% stouti ravib selle kiiresti. Minu irvitamise peale, et loll on see, kes põhjust ei leia, kinnitas Ajith suurisilmi, et "no, really, it works!"...

Hommik Mataras oli päris hea - AC siiski töötas ka hommikul. Mõtlematult lülitasin selle ujumaminekuks välja - rannast naastes andis see lõplikult saba - isegi ei lülitunud sisse. Rand ise polnud mingi elamus - otse veepiiril parkis rida noid kandilisi busse, iga nurga taga urineerimas mõni bussijuht, liiv veejoonest kõrgemal plastikut ning igasugust muud inimsodi pilgeni tulvil. Ent laine oli hommikul päris rahulik, isegi mõned tõmbed sai ujuda. Tagasi hotelli tulles seisis trepil juba too pohmaka järgi haisev helesilmne keerub ja nõudis kärsitult võtit. Palusin veerand tundi aega... Võtit ära andes kangastus millegipärast letitagusesse peitunud tüüpe nähes pilt nälkjatest rabarberilehel...
 

Arvasin, et võtame startides kohe suuna tagasi mägedesse, kuid Ajith tahtis meile kindlasti näidata üht erilist kohta - Poorwarama Rajamaha Viharayat. Viimane sõna reetis, et läheme templisse... Veerand tunni pärast olimegi kohal seistes tagasihoidlikul trepil oodates sisselaskmist. Templi sissepääsu juures võttis meid vast munk, kes peale paari sõna vahetamist Ajithiga puhtas vene keeles teatas, et sissepääs on tasuta, kuid kohustuslik on kõigil külalistel annetada. Loomulikult ei ole neil annetuste taks paika pandud, kuid alla 600 ruupia per face ei ole ka nagu sobiv. Ent erinevalt muudest vaatamisväärsustest kooriti siin ka Ajithi hoolimata sellest, et ta defineeris end meie autojuhina.

Matara tunneltemplina tuntud pühakoda asub Matarast pisut väljas, Weherahenas. Tegemist ei ole ühe palvelaga, vaid omalaadse kompleksiga, mille põhiosa asub maa-all. Tempel on suhteliselt uus: selle vanimat osa hakati ehitama alles 1939. a pelgalt annetustele toetudes. Algselt ehitati ligi 200 m pikkune maa-alune tunnel, mis dekoreeriti piltidega Buddha eludest. Muus osas mitte eriti silmapaistev, oli tempel enne II ilmasõda maailma esimene tunneltempel (huvitav, kas peale seda on mõni niisugune ehitatud?). Viiekordse maja kõrgune Buddha skulptuur koos selle taga asuva koletuslikku bensiinijaama meenutava vaatetasanditesüsteemiga (?) ehitati koos hiiglakujuga 1976. a Jaapani annetuste toel. Piltidega tunneltemplit ette kujutades kangastus mulle millegipärast Uffizi galerii või Louvre'. Seda enam valdas hämmeldus sattudes poolhämarasse katakombide labürinti, kuhu immitses valgust vaid piludest laes. Iseenesest olid ruumid tähelepanuväärsed: krohvitud betoonseinad ja laed olid kaetud katkematu roduna pealemaalitud pildiseeriatest, iga seeria kujutas mõnda Buddha sadadest eludest. Ajith proovis neist markantsemaid siin ja seal meile otsast tõlkida niipalju kui teadis, ent peale kolmandat lugu oli minul vähemalt kõik peas segamini nagu pudru ja kapsad. Pildiseeriad olid enamuses ülinaivistlikud ning osa neist ka päris kehvasti maalitud, mõned lausa jaburad meenutades vanu ajalehe-koomikseid. Grotesksust lisas see, et igast annetajast on pildiridade vahele pikitud suured, sõjaeelsele ajale omased julmalt retušeeritud must-valged foto-portreed, millest alumisi on vandaalikäsi aegade jooksul inetult mõnitanud. Oluliselt soliidsema mulje jättis põhitunnel, mille pildiseeriad olid tehtud osaliselt õlimaalidena, osaliselt glasuuritud keraamiliste paneelidena. Kõige selle nautimist komplitseeris paratamatult kehva ventilatsiooniga tunnelites tekkiv õhupuudus. Peale meie ees kõndinud naise kokku kukkumist kiirendasime sammu, et näha ära kohustuslik pühim koht (arusaamatu läikiv anum kusagil sügavas uurdes, esiplaanil suured tolmunud kõlarid) templi südames ja et siis edasi taas päikese kätte pääseda.
 

Enne auto juurde jõudmist õnnistas meid Ajithi eestvõttel paarisaja ruupia eest kuivetunud munk, sidudes oranži lõnga ümber me randmete. Põnevaks minu jaoks tegi sündmuse see, et meiega toimetav munk oli oranzis rüüs nagu Buddha munk muiste, kuid esindas selles kohas jumal Višnjut... Ka lõppes tema protseduur niiviisi nagu Nilaveli lähedal hindu kovilis olime kogenud - munk valas igale peopessa vett ja see tuli, spetsiifilise liigutusega, peopesa käsivarrepoolne külg ees, ära juua. Sel hetkel jooksis minul juhe kokku. Pärisin Ajithilt hiljem autos, et mis seal õuel nüüd täpselt toimus - me ju käisime hindu jumala ees. Ta vastas seepeale, et ei, see jumal oli templis täiesti valiidne, korrektne ja buddhasõbralik jumal – ta on templi nö kaitsepühak...

See nende jumalate asi on pisut segane...
 

Džungliteele asumist tähistasime poolkogemata kohvipausiga, sest meil Helega oli jäänud hommikusöök vahele. Ihaldatud vaheldusena riisile ja karrile komistasime prantsuse stiilis kohviku otsa. Menüüs oli kohvi või tee ja croissant ning soovi korral ka vanillijäätis. Jäätis maitses kohe erakordselt hea!

Tee rannikult Sinharaja looduskaitsealale tundus juba tuttav. Sarnaselt Nuwara Eliya kandi teedele lookles see algul laiemate, siis üha kitsamate ning üha sügavamate kuristike ääres. Sõita oli üle saja kilomeetri, seega varusime autos istumiseks aega ning seadsime end nii mugavalt sisse, kui kõikumine kurvides võimaldas. Ent üsna pea andis kole kohalik liikluselu endast karmil viisil märku. Ühes pimedas ja järsus kurvis, vahetult meie ees, pani taas üks tuk-tuk teelt välja ja üle katuse. Ajith tõmbas kohe teeserva, jooksime juurde. Taas oli autos väike laps ja naine. Ajith hüppas juurde ning aitas lapse välja. Siis naise. Juba jõudis koguneda päris hulk rahvast. Haarasime kambakesi tukist, tõstsime ratastele ja veeretasime tee äärde. Tukisõitjad olid õnneks kõik terved, kui kriimulised. Tuki esiklaas oli segi, katuseraam lääpas, kuid muidu oli käru vist sõiduvõimeline...
 

Kummivenitajad

| Üles |

Paarkümmend kilomeetrit enne Mideripitiyat – so meie valitud pääsu Sinharaja vihmametsa (pääse kaitsealale on 2 või kolm, seotud erinevatest suundadest tulevate maanteedega) - algas vihmasabin. Viimased kilomeetrid Deniyayast Mideripityani pakkusid taas midagi uut ning põnevat, kui rääkida Sri Lanka teeoludest. Asfaldilinti laius ei ületanud 3 meetrit, mingeid piirdeid loomulikult ei olnud, suured bussid, traktorid teekorjajatega, tuk-tukid ja igasugu muud asjandused mahtusid sellele aga kõik kenasti ära, vahepeal isegi mitmes reas, ja vähemalt meie nähes ei kukkunud teeservast alla keegi. Mideripitiyale lähenedes hakkasid asfaldita teeosad pikenema. Värskeltsadanud vihmast mudases punakas savis nägi Ajith kurja vaeva, et buss roobastest välja ei libiseks. "Tivoli" ent alles ootas. Mideripitiyast läheb tee lõunapoolse vihmametsa sissepääsu juurde. Selleks tuleb ületada Gin Ganga jõgi. Külaplatsilt algav sild on ehitatud... laiusega u 1,8...1,9m ning peale ja mahasõiduks on ca 30 kraadine järsk ning ratastega peale kantud savist libe murenenud betoonist pandus. Ajith keeras Hiace vapralt sillale. Hooga pandusest üles sõitmine ju polegi nii suur kunst, kuid kunst on tabada seda ahtakest avaust. Ka sillal sõitmiseks tuli jalgu ja sõrmi risti hoida, sest kummalegi poole jäi manööverdamisruumi u 5 cm väsinud betoonist kohati väljaturritava armatuuriga postide vahel. Hele vaid piiksus tagapingis ning isegi Ajith tundus päris põnevil. Saime sillast üle, kuid üsna kohe oli selge, et tee läheb vaikselt hullemaks: savised rööpad muutusid sügavamaks. Algav padukas ei lihtsustanud seejuures tee kuidagi läbimist. Ajith pressis vaikselt edasi, ent tee muutus ahtamaks ja augud ning rattaroopad üha suuremaks. Lõpuks ületasime mingi truubiotsa, kuhu auto imekombel kinni ei jäänud. Üks vastutulev tuk-tuk seisis ja ootas meie ukerdamise ära. Sellest hüppas välja poisikeseohtu kutt, kes rääkis Ajithile midagi üsna tõsiselt, millepeale ka Ajith muutus üha tõsisemaks. Kui poiss tukiga minema sõitis, saime teada, et edasi bussiga ei ole mõtet pressida - jääme kindlasti kinni, sest siin sõidavad vaid teekorjajate traktorid, džiibid ja tukid - peame tagasi minema ja tuki võtma. Sama kadalipp algas uuesti...
 

| Üles |

Kui Ajith Hiace MIderipitiyas paari roigasputka vahele prügihunniku otsa oli parkinud (kui ta poleks seda pilu leidnud, siis poleks liinibuss saanud seal enam ümber pöörata), algas selline padukas, mida ma olen harva kogenud. Mõne hetkega lainetas kõik ümberringi. Kohalikud istusid hoteli ja ühtlasi ka supermarketi ees laia markiisi all ning imesid mõtliku näoga suitsu. Seisime Helega ühe räästa all. Olime teelt ostnud väikesi suhkrubanaane ja ingveriküpsiseid - nüüd oli paras aeg nendega keha kinnitada. Vihmahoo leevenedes ilmus kohe välja teel kohatud tukimees. Kobisime tilkuva palakuga vihma eest kaitstud tagaistmele - offroad algas. Ausalt öelda ei ole tuk-tuk porisel teel vist mu lemmikute hulgas, eriti järskude kallakute peal. Mulle üldiselt meeldib igasuguste mootoriga asjade sees ja seljas, kuid tee vihmametsa väravasse ajas vahepeal südame pahaks ning tilga püksi. Mäletan, et vist isegi küsisin Ajithilt, et kas tema arvates see kutt ikka sõita oskab.
 

| Üles |

Oskas täiesti. Tee, mida mööda sõitsime pole tegelikult ainult looduskaitsealale sõiduks, vaid selle ääres asuvad külakesed, teeistandused jne - kogu elu käib sellel teel. Kohalikud kasutavad liikumiseks kas endurotsikleid, maastureid või, nagu ee on taskukohane enamusele, tuk-tukke. Tuki läbivus on mudas uskumatult hea - nooruke juht tõestas seda suurepäraselt. Lõpuks olime viperusteta vihmametsa väravas. Ostsime piletid. Nimed ja kontaktandmed pandi väga hoolikalt kirja rõhutades korduvalt, et peame enne päikeseloojangut metsast väljas olema. Rajajale minnes tuli kaasa võtta kohustuslik saatja - giid. Nagu aru saime, pole giidi ülesanne niivõrd jutustamine rajal (ka see loomulikult), kuivõrd pigem turvamine. Kui rajale läksime, siis ütles mees lihtsalt:

"This is real jungle, not zoo..."
 

| Üles |

Matk vihmametsas mööda matkarada ning põikega Brahmana Ella kose tuli kokku pisut üle viie kilomeetri. Rada oli hiljutisest vihmast hoolimata suhteliselt vähemudane, savikal pinnasel pidi lihtsalt tõusudel-langustel ette vaadata, et plätad jalast ei tuleks. Puuvõrade all valitses hämarus: nagu hetk Arthur Conan Doyle "Kadunud maailmast", kui ekspeditsioon otsib teed läbi džungli teel eelajaloolistest eluvormidest kubisevale platoole... Mulle meenutas see mets teisalt mõnd vana tihedat lodulepikut, kuid selle vahega, et mulle üllatuslikult ei olnudki rohurinne ülirikkalik, pigem kattis maad paks lagunev lehevaris. Seevastu puuokstel lookles igasugu ronijaid ja poolparasiite, võrades sädistasid linnud, tüvedel kükitasid kameeleonid ning paar korda õnnestus näha kängurusisalikku. Võrastik moodustas pea kohal tiheda läbitungimatu lae, millest kuuldus lakkamatut kädistamist-sädistamist. Ühes kohas näitas giid surnud madu: see oli heleroheline ja nägi välja nagu mingi võrse. Ussi vaadates hakkasime tasapisi mõistma, mida ta oma ütlemisega raja alguses tegelikult mõtles - meie ei oleks seda ussikest ei elusalt ega surnult näinud enne pealeastumist.
 

| Üles |

Matka tipphetkeks sai ujumine kose all. Matkaraja lähedale jääb Gin Gangasse suubuvale väikesele jõekesele 5 juga, meie jõudsime neist kahe, Brahamana ja Thattu, juurde. Juhtus nii, et mehed suplesid Brahamanas, Hele suples Thattus. Kui raja hargnemiskohal Hele keeldus meiega edasi tulemast, oli giid üsna murelik - ta ei tohtivat kedagi omapead jätta. Hele ütles, et jääb meid sinna ootama ja ta ei hakka läbi kärestikulise jõe kose juurde kahlama. Jätsime ta raja äärde seisma, alustades kärestiku forsseerimist. Mööda kive hüpates läks kõik libedalt (sõna otseses mõttes) ja peagi kadusime vastaskaldal puuvõradest allarippuvate liaanide varju. Juga ei olnud väga suur, kuid see-eest veerohke ning maaliline (tegelikult ma pole kohanud seni maailmas ühtegi mittemaalilist juga). Joa ette on moodustunud kaljurüngaste vahele paarikümnemeetrise läbimõõduga bassein nagu piaal, mille ühest servast kivirahnude vahelt vesi üle niriseb. Visates kõik riided seljast, hakkasin vette minema. Ajith ja giid sattusid seepeale ärevusse ning hakkasid mõlemad korraga rääkima, et ärgu ma kartku, ma võin küll pükstega ujuma minna! Algul mõtlesin, et ma kuulen valesti ja mu inglise keel on ikka vist väga kehv, kuid nad kordasid ärevalt oma juttu. Rehmasin käega ja sulpsatasin sisse. Seepeale hakkasid mehed naerma nagu mõne rumalusega hakkama saanud koolipoisi peale. Ajith ronis vette jalas nii alukad kui šortsid, giid näppis süvenenult oma moblat... Ma ei saa neist kommetest siin ikka aru... Kui esimesi tõmbeid tegin, karjatas giid ning küsis, kas ma ikka ujuda oskan. Mõtlesin vastata mingi lolli naljaga, kuid ei tahtnud keelebarjäärist tekkida võiva arusaamatuse tagajärjel riskida minu päästeoperatsiooniga, seega ütlesin lihtsalt selge, kõlava häälega, et oskan. Ent vesi oli mõnus - mõnusaim seni sellel saarel kogetud ujumiselamustest - võib-olla 20C võib-olla mõni kraad üle, kuid tõeliselt jahutav. Ujusime õndsusest puristades mitukümmend minutit, kahetsedes, et Hele sellest kõigest osa ei saa. Tagasi minnes ootas Hele vanas kohas, kuid märgade juustega - ka tema käis siiski ujumas, kuid et vältida kahe kohaliku mehe minestamist või siis riietega ujumist, ta targu eraldus meist, läks teise kose juurde ja ujus seal õndsas rahus üksipäini. Mõistlik!
 

| Üles |

Kell hakkas viis saama. Oli viimane aeg jalad taas sisse soolata ning alustada retke tagasi.

Kui olime õnnelikult bussini jõudnud tunnistas Aijth, et ta on hirmus näljane. Meil olid bussis mõned küpsised, mõned Ajithi kodust kaasa pandud aastavahetuse maiustused, kuid suurt midagi muud. Ostsime ingveriõlut ja pisikesi suhkrubanaane. Ühest putkast õnnestus saada viimased hoppad - mõttetud üliõhukesest riisijahutaigna lehest küpsetatud latakad - maitsevad nagu oblaat...

Tagasiteel jäime peatselt kiiresti tiheneva hämaruse kätte. Esialgne plaan oli jõuda õhtuks Gallesse. Ajithil elab seal see sõber, kellelt buss laenatud on. Tal olid Galles meie jaoks juba õhtuks mingid plaanid, ent kui olime seitsme ringis jõudnud Akuressasse, tundus, et kõigil on sõidust selleks päevaks kopp ees... Ja nii me siin nüüd oleme... Õhtusöök kõrtsus oli üsna meeleolukas. Istusime koos pea üheteistkümneni. Ajith rääkis oma tulevikuplaanidest Kataris ja ka sellest, kui palju ta loodab seal teenida ja kuidas teenitu hiljem siin investeerida. Tal on unistus teha oma turismifirma, milles kindlasti on kandev roll kõiksugu neljarattalistel... Annaks Jumal! Ajithile sobib selline tegevus. Ta on sõbralik, laia silmaringiga, tunneb inimesi ja oskab nende soove kuidagi silmist lugeda. Meil on vahel tunne, et räägime mõnest asjast omavahel eesti keeles ja hetk hiljem küsib ta, kas me seda, millest hetk tagasi eesti keeli rääkisime, tahaksime näha või proovida... Ja need snäkid ja värsked mahlad, mida ta siin ja seal meile välja on kaubelnud või toonud; ta teab, et Helele maitseb jäätis ja mulle mullivesi, ta on pannud vargsi tähele meie eelistusi ja nii ta pakub ka ise marsruudil välja asju, mis meile võiks meeldida. Võib-olla tuleb see sellest, et ta tunneb ja tahab olla meile rohkem kui autojuht, kuid teisalt tuleb see tal ka loomulikult. Ajith rääkis pikalt kohalikust turismibisnesist, sellest kuidas tegelikult turiste petetakse ja neilt raha välja pumbatakse pakkudes vaid tühiseid pealiskaudseid elamusi selle eest - talle see ei meeldi. Ühe korra olevat ta autojuht olnud mingil vene grupil. Giid olevat pidevalt turiste petnud, küsides suuremat raha piletite eest, toidu eest, teenuste eest jne. Suuremat raha tähendab siin, et oluliselt rohkem, kui viisakas komme lubab - Ajith olla talle selle eest kolakat andnud ja firmale kaevanud. Vaene giid sai kinga...

Ent lõpuks tegi väsimus oma töö. Üks noormees hotelliväravas juba ootas väga pikisilmi. Olime ainukesed kliendid. Enne kui me kohvrid tuppa maha saime, elasime üle veel ühe auto-nalja: kaldtee hotelli sisehoovi oli nii järsk, et peale viite katset Ajith loobus üles sõitmast ning parkis bussi tänavale.

Head ööd!

| Üles |

• #weherahena

• #Sinharaja_Forest

• #whc.unesco... 405

• #lakdasun.org

• #sinharaja-rain-forest

18.04.2016. Kell 14.30. Villa Wattuna. Unwantuna. Galle
Järgmine | Eelmine | Üles

Peesitan rõdul mangopuude vilus rõdul. Huvitav on see, et hakkame vist selle kuumaga kuidagi adapteeruma. Mitte, et see kuidagi kergem taluda oleks, aga mulle tundub, et me isekeskis hädaldame kuuma pärast vähem. Ilmateade lubab, et läheb jahedamaks ja lubab rannikule kauaoodatud sadu. Kui see peaks juhtuma, siis palju see meie plaane muudab, ei oska arvata. Ajith on muuseas terve reisi imestanud selle üle, et me tahame pidevalt teada, mis ilm homme tuleb. Tema suhtumine on, et tuleb, mis tuleb. Kui tuleb vihma on ju hea, maa vajab seda, kui vihma ei tule on ka hea, ega reis seepärast tegemata ei jää. Ja lõppeks on tal õigus, sest ega me ju saa omi plaane väga ilma järgi sättida, kui tahame näha ja kogeda neid kohti, mille suhtes oleme prioriteedid seadnud...

Hele läks retseptsioonist vett ja ingveriõlut tooma, kui need käes, hakkame mangosid puhastama... Selline lõunasöögi plaan siis. Ajith läks oma sõbra juurde bussi ära andma ja mingeid asju ajama; ausalt öeldes on päris tervitatav ka kahekesiolek. Meil on aega õhtul vist kella seitsmeni, siis pidi Ajith tulema meid hotelli juurest peale korjama, et minna külla tema sõbrale.

Tänane hommikupoolik on olnud mõnus. Galle vanalinn meeldis mulle väga, meenutades seda, kui lihtne on end paika seada mullis, mis on loodud koduses (euroopalikus) kontekstis. Ent sellest pisut hiljem. Hommikust, õigemini eile hilisõhtust... Olin jõudnud just Akurassas hotellis kribamise lõpetada ja põhku pugeda, kui virgusime hirmsa paugu peale. Mis iganes see oli, kuid võttis voolu ära. Pole voolu, pole AC-d... Voolu tagasi ei tulnud ning nii higistasime hommikuni. Kui startisime, siis selgus, et mingi rullnokk oli kõrvalasuvasse alajaamasisse sisse sõitnud, kummutades sellega kõik öised teooriad trafo plahvatusest või madalast veeseisust tulenevatest elektrikatkestustest.
 

| Üles |

Hommikusööki polnud meile ette nähtud, kuid suhteliselt meeldivasse hommikuõhus ootas meid teise korruse terrassil termosega kuum kohv. Kas see oli niiviisi ette nähtud või Ajithi teene, ent igal juhul oli see väga meeldiv. Kohv termoses tundus värske ning maitses mõnus. Ent serveering ja lavarekvisiidid panid muigama ning imestama: termos ning kaks tassi suhkrutoosiga seisid Carlsbergi kandikul, mida viimati oli arvatavasti loputatud kümme aastat tagasi tehases. Plastmasslaud ning toolid olid päikesest põlenud, kare pind määrdunud kõikvõimalike plekkidega ja paksu tolmukihi all. Kellegi hoolitsev käsi oli küll istumiseks strateegiliselt vajaliku osa ära pühkinud. Tegelikult sama oli märgata ka toas - tolm hakkas silma igal pool, õhtul riiuliks peetud asi nurgas osutus hommikul kapiks, millelt olid uksed eest löödud... See, et vannitoas mingi asi läbi jookseb tundub käivat etiketi juurde. Ühesõnaga - külalisi on siin käinud küll, kuid nad on läinud juba ammu ning koristaja põgenes koos viimastega. Nautisime kohvi, veel Nuwara Eliyast seljakotti jäänud jõulusnäkke ja Turkish Airlinesi viimaseid kreekereid. Tegelikult oli "jummala tšill" olemine...
 

| Üles |

Galle: fort, majakas, vanalinn... Üks tore ja armas barokne "teistmoodi" linnakese, mis võiks vabalt asuda kusagil Prantsusmaa ranniku mahajäänud kolkas (kui on selliseid). Puhas ja selge: klassikalises orderis varjulised kolonnaadid valgekslubjatud seintega majade ees, punased savikivikatused, sepistatud värvavad, butiigid ja kohvikud, tähtsamate tänavate ääres lopsakate voluutidega kirikud. Ma ei uskunud endas seda külge nii tugevat olevat, ent nautisin täiega seda vana head euroopalikku hõngu... Lihtsalt vaheldusena noile segasevõitu asulatele, mida olime väisanud viimase paari nädala jooksul. Mitte, et need kohalikud linnad kuidagi hirmus pahad või koledad oleksid, kuid nad on võõrad ning arusaamatud ja valdavalt suuresti üles ehitatud 1990-tel, 2000-tel võimalikult odavalt ning kahjuks ka isikupäratult ja sageli koledalt (minu arvates). Ja muidugi see meeletu prahilasu, mis kõrvaltänavatel meeletult häirib. Häirib visuaalselt ja tunnetuslikult. Seetõttu oli jalutuskäik Galle vanas ning inimmõõtmelises ja puhtas vanalinas arusaadav ning nauditav. Huvitav on seejuures mainida, et Galle vanalinna poole kogukonnast moodustavad moslemid, kuid see ei paistnud peale mõne inimese riietuse linnapildis kuidagi välja. Kui me läbisime näiteks külakesi Trincomalee ja Kandy vahel, millest paljudes elavad enamuses moslemid, siis sageli tundusid need külad palju intensiivsemad, segasemad, virr-varrisemad budistide-hindude asulatest. Võib-olla tasakaalustab Galle vanalinnas linnapilti ka suhteliselt suur eurooplaste, sh hollandlaste osakaal, kes linnas kinnisvara omavad.
 

| Üles |

Alustasime oma jalutuskäiku kindluse väravast, kellatorni alt. tegime ringi ümber vanalinna turnides mööda ravelliine ja hüpates üle laskepilude. Gallet, kui olulist sadamat kaugel lõunas, teadsid juba vanad kreeklased. Portugallased jõudsid Gallesse 1505. a ristides koha Santa Cruziks. 1588. aastal ehitasid nad muldkindluse, mille kindlustasid palmidest palissaadiga. Hollandlased vallutasid linna 1640 ning rajasid kindluse selle praeguses mahus. Viimaseid täiustusi tegid hollandlased kindlustuse juures veel 1770-tel, edasi, peale linna kaotamist inglastele 1796. a, on kindlustustel nipet-näpet korraldanud ka britid. Galle kindlus ümbritseb tervet vanalinna. Kui 2004. a tabas saart tsunami, siis suurima laastamistöö tegi hiidlaine just lõuna- ja läänerannikul. Ka Gallest pühkis laine üle, ent vanalinn jäi peaaegu puutumata - kindlus võttis enamuse löögist enda peale. Linna tänavatestruktuur on barokiajastule iseloomulikult regulaarne ja lihtne. Hoonestus on samas tollasele hollandlikule ehituskunstile omaselt selgepiiriline ning rahulik: siin-seal mõni kaunistus, paar voluuti, mõni edevam karniis, kuid kokkuvõttes asjalik, puhas, ratsionaalne nagu üks kaupmeeste linn peakski olema. Võib-olla üks imposantsemaid hooneid on De Groote Kerk - omaaegne hollandi protestantlik kirik, ehitatud aastal 1755. Kirik oli kahjuks suletud, kuid väljastki vaadates üsna põnev - midagi sootuks erinevat mõeldes harjumuspärastele baroksetele kirikutele. Kiriku vastas asub vana kellatorn. Hollandlased olevat kiriku ehitanud kaputsiinlaste kloostri asemele. Teine silmapaistvam kirik on 1860-te lõpul brittide poolt ehitatud anglikaani kirik - All Saints Chrurch. Kohalik kolooniaarhitekt (keegi Smithers), kelle meistriteosed pidavat asuma Colombos, on lahendanud kiriku basiilikana. Midagi selles meenutas väga Christchurchi kirikut Uus-Meremaal: sarnased vormid, sarnased heledatest tahutud plokkidest nurgakvaaderdused, aknad... Ma poleks faktile, et kirik on lahendatud basiilikana, isegi tähelepanu pööranud, kuid Ajith luges tähelepanelikult infotahvlit ning hakkas pinnima, mida basiilika tähendab - sain siis lõpuks tähtsa näoga talle midagi seletada... Ühel bastionitest seisva majaka vastas paelus pilku helevalge Meera mošee ehk Jama Al-Khairat. Ma olin algul millegipärast hoonet vaadates kindel, et see on olnud algselt kirik, ent võta näpust - 1904. a ehitati hoone kohe mošeeks.
 

Üsna pika tuiamise peale tulikuumaks kippuvail kividega sillutatud tänavail maandusime varjulisse Cafe Mansionisse. Viktoriaanliku dekoori ja sammastikuga eesõuega majas kolada oli iseenesest juba väga põnev, ent veel huvitavam oli menüü. Ajithi kurvastuseks oli hommikusöögi aeg ning pakuti vaid Itaalia kööki, õigemini itaalia köögist inspireeritud toite - no rice and curry. Hele sai kõrvitsasupi, mina röstsaiad basiiliku, tomati ja oliiviõliga. Ning muidugi Lavazza espresso... Mmmm! Ma Eestis tegelikult seda konkreetset kaubamärki niiväga isegi ei fänna, kuid peale päevi kohaliku kohvilurri peal maitses mõnus "päris" espresso nektar! Ent ka algul serveeritud värskelt pressitud sidrunimahl mulliveega ei olnud põrmugi paha.
 

| Üles |

Peale kohvipausi sattusime kohviku vastas asuvasse omapärasesse muuseumi. Uksel olid sildid, mille kohta pidime samas kõrval seisvalt taadilt üle küsima:

"Really no ticket and no tips?"
"No tips, no ticket! You are welcome!"

Muuseum oli... pisut veider, kuid maja ise väga lahe - kunagisele hollandlasest kaupmehele (vist) kuulnud elamu, mille keskel avanes tillukese paradiisina külluslik aiake kaevuga. Muuseumi ruumidesse oli kuhjatud kõiksugu vana kola, mida on õnnestunud leida hollandlaste ja inglaste järelt. Osa asju olid isegi ehk 300...400 aasta vanused, kuid suur osa ekspositsioonist pärines brittide ajast, isegi 70-test-80-test (näiteks ABBA plaat). Eraldi nurgake oli pühendatud kuninganna Elizabethi Sri Lanka külastusele 1950-tel. Enamus asju paiknes ülekuhjatud riiulitel ning vitriinides suhteliselt läbisegi, grupeerituna mingite ähmaste suvandite järgi, ilma igasuguste siltide või selgutusteta. Samas oli kõike võimalik küsida lahkelt isandalt, kes diskreetses kauguses meile järgnes. Enne väljumist saime pihta ka nn "muuseumi" fenomenile: üks neljandik majast oli juveeliäri. Selle ukse ees lihvis keegi taat käsilihviga teemante; ilmselgelt oli ta pigem eksponaat, kui reaalne töötegija, ent äratas huvi siiski. Juveelipood oli nagu juveeliood ikka...
 

| Üles |

Auto juurde jõudes kõrvetas päike täiega. Ostsime praktiliselt jääs vett - küll see oli hea! Vanalinna Euroopat seljataha jättes olime taas Sri Lankal - nii erinevad on maailmad kummalgi pool müüre...

Juba vanalinnas tundis Ajith huvi, et kas me ujuda ei tahaks - Meera mošee vastas, kindlusemüüri taga asus avalik rand. Kui siis läbi väravakaare pilgu sinna heitsime, kadus isu - terava kontrastina linnale oli rand nagu üks sodiladu ja kõvasti ülerahvastatud. Kuna olin mokaotsast maininud Jungle Beachi, mille kohta juhuslikult olin paar rida lugenud, siis peale Galle rannast keeldumist Ajith oma pühaks kohuseks meid ujuma saada ja seepärast oligi meie järgmiseks sihtkohaks Galle vanalinna vastas üle lahe asuv Jungle Beach. See pidavat olema Lonely Planeti kohaselt kaunis looduslik biitš Bonavista korallirahu servas, kus saab nautida mõnusat looduslikku randa. Kohale jõudes avastasime end räpase ja pisut ülerahvastatud võsa vahelt. Rõve solgine kraav improviseeritud riietuskabiini taga haises rämedalt, sodi oli kogu kallas täis. Isegi Ajith oli üllatunud ja ei laskunud vaidlusesse selle üle, miks me ujuma minna ei taha. Ta vaid teatas resoluutselt, et nüüd läheme Unwantunasse, Gallest paar kilti lõunasse, väikesesse biitšiparadiisi, kus ON puhas rand... Ahjaa, dzungliranda sõites korjasime peale vanemapoolse munga. Selgus, et mees oli seesama jaapani munk, kes teenib enamasti Rahutemplis Adams Peaki all (olime seda ju Ajithiga mõni päev tagasi külastanud) ja keda polnud sellel päeval templis. Ja nüüd kohtasime templi "peremeest" siin. Rääkisime sellest kokkusattumisest ka mungale, kes lugu too muheledes kuulas. Ta oli teel Galle rahutemplisse (Japanese Peace Pagoda), mis asub praktiliselt džunglibiitši kõrval, kaljul. Kui munk autos vestluse käigus küsis meilt, mis maalt tuleme ja kuulis, et Eestist, siis hüüatas ta rõõmsalt ja lugupidavalt:

"Oo, see on ju Baruto kodumaa..."

Tegime templile, õigemini selle ees asuvale kiiskavvalgele stuupale tiiru peale. Kuum liiv äratas jalataldades mälestused Anuradhapurast. Templi juurest avanesid imeilusad lennukivaated Galle lahele, sadamale ning vanalinnale. Ümber stuupa kõndides avastasime veel teisegi, pisikese jaapani kirjadega stuupakese, mis oli pühendatud tsunamis hukkunute mälestusele. Kui ma Ajithilt küsisin selle Jaapani-teema kohta, siis ta selgitas, et Sri Lanka ja Jaapani ülisõbralike suhete taga olevat II ilmasõja lõpp. Peale ameeriklaste Jaapani tuumapommitamist kaalunud japsid sõda jätkata, kuid Sri Lanka tollane liider kohtunud tollaste Jaapani päälikutega ja veennud neid Buddha õpetusele tuginedes sõjast loobuma ning andestama. Ilmselt oli see õige otsus, sest jänkid tapnuks ilmselt suurest huvist tuumarelva katsetada kogu Jaapani. Peale seda olevat Jaapani ja Sri Lanka vahel eriliselt soojad suhted. Jaapan on toetanud Sri Lankat väga palju.

Unwantunasse jõudes me randa ei jõudnudki - leidsime hoopis teelt ülimõnusa hotelli... Ja siin me oleme. Kohe, kui mangod söödud, läheme randa!

| Üles |

• #Galle

• #Galle_Fort

• #Groote_Kerk

• #the-galle-fort/

• #allgalle. mansion-cafe/

19.04.2016. Kell 01.25. Villa Wattuna. Unwantuna. Galle
Järgmine | Eelmine | Üles

Hetk tagasi jõudsime oma mõnusasse, jahedasse tuppa. Väljas hakkas sadama...

Mis siis täna veel on juhtunud? Jõudsime mingil hetkel randa, üritasime ujuda, kuid laine oli nii suur, et mingit maratonkroolimist seal ette võtta ei andnud. Biitš see-eest oli päris turistikas – ringi vaadates tundus nagu vedeleks hooaja lõpul kusagil Prantsuse Rivieras Vahemere rannas. Ka rannas tšilliv rahvas oli kohalike jaoks liiga valge nahaga. Rahvast ent ei lesinud liival hordide kaupa ja see tegi ka meie olemise mõnusaks. Küll oli taas kohal see punane peenikeste jalgade ja lühikese karvaga koer (nagu vanaema-vanaisa juures elas kunagi üks Simmi), kes mind terve reisi siin ja seal on üles otsinud ja saatnud...
 

Loojanguks vedasime end tagasi hotelli. Tegin Ajithi oodates taas pesupäeva. Karjuvat vajadust nagu selleks ei olnudki, kuid mõte, et saan Tartust viimasel hetkel ostetud nõmedate oranžide šortside asemel jalga tõmmata teksad, oli piisavaks motivatsiooniks.

Ajith tuli. Seekord veel meie armsaks saanud Hiacega, kuid roolis oli üks ta sõbra autojuhte. Mees pidi meid ära viskama ja siis toimetama bussi hommikuks kusagile remonti - pidurikettajamal olid siiski ka mingid muud tagajärjed. Õnneks meie rahakotti see ei puuduta.

Tee viis üles mäkke kuni jäime pidama väga noobli restorani juures. Meie all laius tuledes kogu Galle, taamal sinetas Galle laht. Kogunevad pilved varjutasid osaliselt tähti, ent õhtu oli seda sumedam. Meile valmistati ette mingit üllatust, sestap ütles Ajith, et kui me tahame oodates kõrtsust midagi tellida, siis on see ok, kuid ärgu me mingil juhul süüa telligu - õhtusöök tuleb! Tellinud juba tavapärase arracki soodaveega silmasin pisut eemal kõige magusama vaatega aiaservas mingit askeldamist - viskasin Helele eesti keeli nalja, et vaata - meie lauda kaetakse seal. Hetk hiljem tuli ettekandja ja juhataski meid viisakalt selle laua juurde. Laual ootasid snäkid, pudel arrackit, soodavesi ja... pudel Vana Tallinnat. Vanake pärines siiski Tallinna lennujaamast - Ajith lihtsalt soovis seda oma parima sõbraga jagada. Sõber tuli peatselt - lüheldane, tagasihoidlik ja jutu, žestide ning üldse kogu olekuga ilgelt ühe mu vana hea kursavenna moodi. Pudelid korgiti lahti - õhtu võis alata. Srilankalased maitsesid vanakest, matsutasid huuli ja kiitsid jooki. Mees - kahjuks ma nime ei suuda meenutada - oli Ajithiga koos töötanud Emiraatides, teinud seal ka koos salaviinaäri ja muidki, ilmselt alati mitte AÜE võimukandjate jaoks meelepäraseid asju. Kuid erinevalt Ajithist, kes lõpuks kinni kukkus ja Emiraatide eluaegse bänni sai, sõbral vedas ja naastes Sri Lankale oli ta suutnud koguda kapitali, et osta hotelli ja paar autot. Niiviisi sai ta oma äri käima ning nüüd kuulub talle juba mitu hotelli, autode rendifirma ja ta proovib kätt ka restoraniäris. Jutlesime igasugustest asjadest, riisi keetmisest, karridest, arrackist, Emiraatidest... Ajith rääkis kauneid lugusid Emiraatide vanglaelust... Nad olid Ajithiga koos igasugust põnevat elu elanud ja peale paari napsu olid nõus ka pisut võib-olla pikantsemaid seiku avaldama.

Kui arrackiga lõpetasime, sõidutati meid tuk-tukiga - sõidutajaks oli sõbra vend - pisut eemale ühe eramaja juurde, mille terrassile oli kaetud ... suurepäraselt valmistatud riis ja karri. Õhtusöögi oli teinud sõbra naine. Ma ei ta miks, aga naisterahvaid ei lasta siin riigis külalistega õhustama - nii oli ka olnud Ajithi juures kodus - tema ema küll ajas meiega juttu, kuid nad sõid meist eraldi. Ka täna õhtul kiikas sõbra naine korraks ukse vahelt, tervitas, ent ei liitunud meiega. Kui selle kohta küsisime, siis vastati lihtsalt, et nii on.

Lõpuks said riis ja karri maitstud. Kella järgi oli kesköö juba tunni kaugusele jäänud. Unine vend aeti taas tuk-tuki rooli. Ajith pidi ööbima sõbra juures, kuid sõitis meiega igaks juhuks kaasa, et olla kindel, et me ikka koju satume.

PS. Hotelli astudes tuli mulle meelde, et restost arrackit ostes pidin tagasi saama 2500 ruupiat - krdi kriimsilmad vaatasid, et joome usinasti peremehega ja ei pane seda väikest asja tähele. Ning jätsid tagasi toomata... Noh, õigesti arvestasid...

 

19.04.2016. Kell 23.35. Christima Residence. Negombo
Järgmine | Eelmine | Üles

Ärkasime telefonihelina peale – Ajith ootas meid oma sõbraga juba hotelli hoovis. Kraamisime kribinal-krabinal kokku oma igale poole laialilaotatud pesupäeva järgse tavaari. Suures pakkimisõhinas jäigi taskunuga sinna kusagile kandiku alla. R.I.P. ... Loodetavasti uus peremees on sulle hea, kallis matkakaaslane! Hommikusöök – regular – see tähendas siis röstsaia, praemuna, võid ja marmelaadi ning puuviljasalatit – serveeriti mõnusalt jahedale terrassile kalatiigi äärde. Hommikusöögi kõrvale arutasime tänaseid plaane. Ajith tahtis meid kindlasti viia turtle farmi, tema sõbral oli tekkinud mõte, et võiksime teha paaditripi Galle lahele. Hiljemalt lõunapaiku pidime Galle bussijaamas olema, et sõita Colombosse. Kuidas me sealt Negombosse saame polnud veel selge.

Kilpkonnafarm osutus mitte päris selliseks farmiks nagu olin ette kujutanud. Oma kodulehel kirjutavad nad järgmist:

"The "Sea Turtle Farm & Hatchery" is a non - profitable organization which is maintained for the survival of Sea Turtles for the next generation. /.../ The center was started in 1986 and up to now we have released more than 500,000 Sea Turtles to the ocean.

From the past, due to the cruel activities of humans , there is a danger that turtles are facing extinction. This rare varieties of Sea Turtles are destroyed by man day by day. It is the duty of each and every one to take action to save these turtles from extinction for the sake of our future generation. /.../"

Farmi külastus oli tasuline, ent piletihind siinse üldise tasemega võrreldes marginaalne – "vaid" 500 ruupiat. Farm ise oli üsna pisike: rida mõnemeetriseid betoonreservuaare ja väheldane liivaväljak – kõik peidetud ca 20 x 15 m suurusesse merele avatud maja siseõue. Igas reservuaaris ujusid isesorti merikilpkonnad. Paaris basseinis siblisid vaid mõnepäevased vastselt koorunud kilpkonnapojad. Omaette sektsiooni moodustas liivast haudeväljak, kuhu tuuakse mere äärest leitud kilpkonnamunad, et need saaksid rahulikult lõpuni haududa. Leitud värsked kilpkonnamunad süüakse kohalike poolt reeglina ära. Palju mune saab hukka ka vandaalitsemisel ning lindude nokkade läbi. Liiva alla peidetud eri liikide munad olid tähistatud eraldi. Meie külastushetkel oli haudumas nelja liigi mune, kokku mitusada muna. Kilpkonnad, kes pole munast hautud ja kes basseinides ringi sulistavad, pole sattunud sinna juhuslikult: enamus neist on saanud pihta paadikruviga või kalavõrkudega. Paljud jäävad loibapidi kalavõrku kinni; kalurid, kes suure trahvi hirmus ei julge enam kilpkonna tappa ja koju supiks viia, ei viitsi aga hakata võrke lõhkuma, vaid lõikavad vaestel loomadel loiva, et saada nad võrgust lahti ning viskavad vette tagasi. Suured kilpkonnad vajavad sukeldumiseks mõlemat loiba. Nad peavad esikäppadega nii kõvasti tõmbama, et suudavad kilbi vähemalt 45 kraadise nurga alla keerata, sest siis tuleb kilbi alla kogunenud õhk välja ja loom saab sukelduda. Kui esijalg on puudu või tõsiselt vigastatud, siis on vägagi tõenäoline, et kilpkonn ei suudagi kunagi sukelduda. See tähendab aga näljasurma vabas looduses. Farmis püütakse neid treenida, et nad siiski õpiksid ühe esijalaga sukelduma – mõned konnad on sellega hakkama saanud. Farmi eesmärk ei ole mitte kilpkonni kollektsioneerida, vaid ravida ja hoida, kuni nad on suutelised ise hakkama taas saama. Loomade taastumisprotsess võtab aega tavaliselt paarist kuust paari aastani. Kellest looduses enam asja ei peakski saama, neile leitakse uus kodu mõnes loomaaias või jääb ta farmi. Igal juhul tegelevad need entusiastid seal ühe väga hea asjaga.
 

| Üles |

Kilpkonnfarmist väljudes astusime kergesse vihmasattu. Mõnes mõttes tähendas see kergendust, sest olime püüdnud leida mõnd head viisakat põhjendust miks paadisõit ära jätta. Mitte, et meil niiväga paadisõidu vastu midagi olnuks, kuid üsna selgelt oli meeles Trincomalee mõttetu reiditripp ning, mõeldes Galle lahele ja sadamale, vaevalt, et see merereis oluliselt pikemaks kujunenuks. Kuigi ma möönan, et ilmselt Galle kindlus merelt oleks ilmselt erinevalt Trincomalee reidist palju põnevam vaadata. Niisiis, paaditripp jäi ära, ees ootas bussijaam. Enne bussijaama jõudmist tegime rannal kiire peatuse, sest parajasti oli käes võrkude väljavõtmise aeg. Hiiglapikad võrgud pannakse kaldast paarisaja meetri kaugusele kaldavette varahommikul. Ennelõunal hakatakse neid välja tõmbama. Sikutab terve rodu mehi. Kuna see töö on raske ja aeganõudev, siis on kõik abikäed teretulnud. Iga möödakäija võib käed külge panna. Vana tava on selline, et kui võrk väljas ja midagi ka seal sees on, siis kõigil, kes aitasid võrku tõmmata, on õigus selle eest oma osa saada. Ja hea komme on, et antakse küsimata. Samas kõrval tee ääres kükitavad lääpas roigasputkad, kus suurtel puupakkudel ja kiviplaatidel käib kalade rappimine. Väiksemate kalade puhastamine on nagu kalade puhastamine ikka, kuid omaette "vaatamisväärsus" on tuunikala. Olime eelmisel päeval sealsamas peatuse teinud, et improviseeritud kalaturgu vaadata: jälgisin pikalt, kuidas vintske vanem härra, ülakeha paljas ja verine nahkpõll ees suure tuunikalaga tegeles – see nägi välja peaaegu nagu sea lihakeha tükeldamine... Jälgisime rütmilist võrgusikutamist pisku aega, kuni vihm autosse tagasi ajas.
 

| Üles |

Galle bussijaam. Bussijaam nagu bussijaamu mäletan meil vene ajal näiteks Gatšinas, Peterburis või Pihkvas: tihedat siginat-saginat täis, putkamajandus, palju inimesi, natuke räpane, natuke kaootiline... Jätsime Ajithi sõbraga jumalaga. Kuna meid sõidutati otse Colombosse minevate busside platvormile, polnud ka vaja võtta ette mingeid pikemaid eksirännakuid. Esimest korda siin saarel ei vedanud meie manti buss, vaid me ise kogu kola oma seljas. Üks vana kandiline buss oli just minemas, kuid Ajith ei kiirustanud sinna trügimisega. Jäime mingi järjekorra kõrvale seisma ja järgmist ootama. Veerand tunni pärast saabuski Leyland Ashok Lanka moodsam väljalase. Buss tundus väljast üsna moodne, seest nägi välja nagu 1985. aasta Ikarus: sama plastmassine ja sama mugav, ühesõnaga käis ette suurepäraselt. Isegi konditsioneer töötas, kuigi mitte just väga efektiivselt. Bussi minnes tundsin end korraks päris piinlikult. Bussile minekuks oli moodustunud pikk saba. Enamus inimesi seisis rivis juba ammu enne meid. Kui buss ette sõitis, siis trügis Ajith otsustavalt ja vastuvaidlemist mitte salliva näoga kõige ette, hakkas seal asju korraldama, mille tulemusel me ronisime esimesena peale. Istusime esimestesse pinkidesse ja kõik need mammid järjekorras passimisest väsinud jalgadega siis kõndisid meist mööda, mõnel hiiglaslik kott, mõnel laps kaenlas. Panin päikseprillid ette ja uurisin tähelepanelikult naaberperrooni ääres seisvat bussi...
 

| Üles |

Lastimine läks ülatavalt kiiresti, kõik kohad löödi täis. Natuke keerutamist linna vahel ning siis kiirteele. Me olime neid seni vältinud, sest kiirteed Sri Lankal on tasulised. Mitte küll tapva hinnaga, kuid siiski. Kiirteede ehitus on riigis viimase kümnendi teema nagu ka raudteede moderniseerimine. Kui vanasti olevat võtnud näiteks Gallest Jaffnasse rongisõit mitu päeva loksumist, siis praegu olevat see praktiliselt vähem kui ööpäevaga läbitav. Samuti on arendatud kiirteid. Neid ehitavad saarele Hiina kompaniid, mis teid peale valmimist ka opereerivad, korjates muuhulgas enamuse teemaksust. Hiinlased on end selles äris nii sisse seadnud, et teiste riikide ettevõtetel ei ole eriti sekkumise varianti. Sri Lankal tahaksid paljud suurriigid kanna maha saada – otseselt on sellest huvitatud ajalooliselt India, kuid ka Hiina ning USA. Viimased kaks on hirmsasti huvitatud näiteks Trincomalee sadamasse baasi rajamisest. Sri Lankal on pea maailmatähendusega strateegiline tähtsus, sest kes kellel on siin piisavalt palju sõjajõudu, saab kontrollida tervet India ookeani, poolt Aasiat, Austraaliat, Ida-Aafrikat, Lähis-Ida... Ballistilistele rakettidele mõeldes on siin ideaalne stardiplats.
 

| Üles |

Hüppasime bussist maha Kottawas, ühes Colomboga kokku kasvanud endises väikelinnas. Ajith oli sinna vastu kutsunud ühe oma vana sõbra, kes tukiga taksot sõidab. Tukitakso on ühistranspordi järel odavamaid viise lühemate vahemaade läbimiseks. Ajithi kunagine abikaasa on pärit Kottawast, seepärast teab Ajith seal paljusid ja olevat ka ise kunagi seal tukiga taksot sõitnud. Hädavaevu mahutasime oma seljakotid tagumise istme taha ning end kolmekesi tagaistmele. Ajithil oli plaan meiega teha Colombo-tuur, vaadata kesklinna ja üht-teist põnevat, mis veel teele võiks jääda. Tuk-tuk sobib selliseks "jalutuskäiguks" ideaalselt, sest temaga ei ole üldiselt parkimisprobleemi ning ka ummikusse jäämise võimalus on autost oluliselt väiksem. Ilm oli siingi pilvealune, seetõttu jahedam ja mõnusalt tuuline, tuki tagaistmelt lausa mõnus linna vaatamiseks.

Umbes veerandtunnise sõidu järel jäime pidama Diyawanna järve ääres pargis, et vaadata üle paisjärve Parlamendihoonet. Suur kompleks, millest üle veepeegli paistvad hiiglaslikud punakad kelpkatused, on loodud Sri Lanka ühe viljakama ja ka maailmas tuntuma arhitekti, Geoffrey Bawa, poolt. Tema vend, Bevis Bawa, oli siin maal tuntud nii militaarlasena kui kunstniku ja maastikuarhitektina. Arhitektist noorem vend oli moodsa traditsionalismi viljelejana Aasias teatud-tunnustatud tegija. Peale Sri Lanka on ta teinud töid näiteks Mauritusele, Indiasse, Filipiinidele jne. Sri Lanka uus parlamendihoone on tema töödest üks olulisemaid... Ajith saatis tuki edasi, meie jalutasime mööda hiiglasliku muruväljakuga esindusparki – Parliament Grounds – Parlamendihoonest eemale. Diyawanna järv on tegelikult paisjärv, mis on paisut' samanimelisele jõele. Kogu järvekallas on palistatud parkide ja aedadega, Parlamendihoone järve keskel asuval saarel oma pisikese pargiga on selle südameks. Ajith tahtis kindlasti näidata sealkandis olles veel kahte asja. Esimene neist oli Parliamnet Groundsi lääneservas asuv memoriaal kodusõjas hukkunutele. Memoriaal nagu neid on tapetud sõjameestele siin ilmas ilmselt tuhandeid... Kümned, kui mitte sajad nimetahvlid tihedas kirjas surnud sõdurite nimedega. Ma ei tahtnud seda eriti vaadata ja nii, arutlenud taas pisut kodusõja ning selles hävitaud inimelude mõttetuse üle, seadsime sammud Waters Edgesse...
 

Waters Edge keskmeks on ülikallis samanimeline hotell ning peokoht, kuid selle ümber laiub hektarite viisi avar, moodne avalik park. Hotelli kitsuke aed, koos hirveaiaga on niisama külastajatele suletud. Ent park ise, mis on ümber kujundatud endisest Diyawanna jõelookesse jäänud soomülkast, on avatud kõigile. Park on liigendatud amööbjate tiikidega, nendevahelistel maaribadel looklevad jalgteed, mille servad on hooldatud kuni veepiirini või tiheda võsani. Suured alad tiikide keskel on jäetud nii nagu nad looduslikult olid. Mulle väga meeldis see disainipõhimõte: kus on inimesed, seal on tehtud inimeste kohaselt ning kontrastina alad, kuhu inimestel ei ole asja on jäetud looduse reguleerida. Lihtne ja äge! Tiikidel kasvasid lootosed, tiikide kaldal jalutas isegi pelikane. Pargi servas tegime tiiru Akvaariumis, kus ringmahutitesse on erinevate maailma soojade merede ja jõgede kaupa tehtud päris äge ekspositsioon. Poole tiiru ajal hakkas sadama. Esialgu langesid üksikud piisad, ent sadu tihenes. Jooksime varju pargi servas silma jäänud restoranidetarusse – Boardwalk. Nimetan seda taruks seepärast, et ühes suures kobaras, ühes suures ruumis, oli mitmeid erineva menüüga kiirsöögi- ja vähem kiirsöögipaiku. Ajith läks tukki otsima, meie maiustasime samal ajal kohvi ning täidetud rotidega.
 

| Üles |

Vihm jäi küll korraks tibutama, ent ei lakanud. Tukimees tõmbas kummalegi poole külgedele termantiinist katted ette ja nii piilusime tihedat liiklust läbi esiklaasi ning katetevaheliste pilude. Kui mööda Galle teed kesklinna jõudsime, tegi Ajith ettepaneku minna ranna äärde nn Galle Face promenaadile. Algava valingu ootuses oli promenaad inimtühi. Pikast kioskitereast promenaadi ääres seisid avatud luukidega vaid paar üksikut. Jätsime tuki Galle Face hotelli juurde ootama ning läksime promeneerima. Galle Face ja Slave Islandi vahele jäävale rannaribale on koondunud moodne keskus, ministeeriumide, saatkondade, kalliste hotellide ja restoranidega. Sellest põhjas, kohe promenaadi otsas, paikneb hollandlaste ehitatud fort ja selle sees valdavalt inglaste tuunit' historitsistlik vanalinn, niipaljukest, kui sellest järel on. Vanalinna ümber nii Slave Islandil, Lotus Roadil ja keskuses laiemalt jätkub seda historitsismi igale poole. Tukiaknast jäi kesklinnast igatahes väga euroopalik mulje. Eriti imposantne oli peatselt ehitamisel olevate kõrghoonete vahele uppuv klassitsistlik presidendioffis ja selle kõrvale jääv rahandusministeeriumi hoone (siis Galle Face ja Lotus Roadi nurgal), mis oleksid nagu välja hüpanud Trafalgari väljakult. Kesklinna poole sõites nägime ka helevalge-kaarelist kaunist Rahvusmuuseumi, kuid vaid vilksamisi...
 

| Üles |

Niisiis hingasime promenaadil sisse vinget meretuult tumelillade pilvede all. Saime kõndida võib-olla sada meetrit, kui see juhtus. Taevaluugid avanesid ning alla langes selline vihm, mida ma vist olen kunagi ürgammu vaid Krimmis kogenud. Jooksime ühe putka päikesevarju alla, kuid veelaam oli nii suur, et asfaldilt ülespritsivad piisad leotasid kõik kohad nabani märjaks. Putkapeatus ent oli õnnelik – daamid müüsid nimelt soolatud ja tšillitatud ananasse ja mangosid. Soolatud ja piprased! Ostsime. Küll maitsesid head. Ühel hetkel ent tundus redutamine lõppematuna näivas valingus mõttetu. Läksime kõndima. Loomulikult olime sekunditega täiesti läbimärjad, kuid jaburast olukorrast ja elamise rõõmust niisama õnnelikud. Eriti rõõmustas Ajith, kellel oli selleks mitu põhjust, neist peamine see, et enne Katari minekut näeb ta ikka vihmaperioodi alguse ära ja saab ka tõelist vihma, mida ta on juba nädalaid igatsenud – vihm talle meeldib. Ja loomulikult oli seda vihma tolmavale ja kuivanud maale juba ammu vaja. Ajith osutas piirnevatele ja siluettidena paistvatele "tähtsamatele" hoonetele: "Hilton", "Taj Samudra", "Ceylon Bank"...jne. Ent see ei olnud hetkel üldse tähtis. Seisime promenaadilt merre sukelduval vaateplatvormil vesi nirisemas kuklast kandadeni mööda ligemärgi riideid ja vaatasime hoopis roheliselt vahutavat ookeani. Me olime rõõmsad! Praegu, seda meenutades, arvan ma, et see on senini olnud üks selle reisi vahetumaid ja ilusamaid hetki üldse.
 

| Üles |

Vihm lõi temperatuuri alla. Läbimärgadena tukki istudes hakkas tuul jahutama ning enne väga mõnus 24-26 kraadine õhk tundus varsti ebameeldivalt külmaks. Vihm jätkus, mistõttu otsustasime, et läheme Negombosse ära. Ajithi programm Colombos ei olnud veel kolmandikugi peal, kuid ta aktsepteeris meie mõtet, seda enam, et tal oli vaja hakata ju ka omi asju pakkima; tal oli vaja enne minekut kokku saada emaga ja ka oma pojaga ning teha hulk muid toimetusi. Juba varem oli Helel-Ajithil sündinud vandenõu valmistada Negombos, meie hütis, riisi ja karrit, õigemini lasta Ajithil seda teha. Apartemendi kööginurgas tundusid kõik vajalikud potid-pannid olemas olevat. Seepärast tegime teel paar peatust: ostsime riisi, läätsi, maitseaineid, kookospiimapulbrit, sidrunit, sibulaid, küüslauku, kuivatatud kala ja muud head-paremat. Samuti terve oksatäie karrilehti, sest üks karri ilma karrilehtedeta ei ole mingi karri. Karri lehti saab karripuu otsast (Murraya koenigii). Karripuu peaks olema ruudiline, ja seega, kui mälu 100 aastat tagasi läbitud dendroloogiakursuselt õigesti ette annab, meilgi siin-seal kasvama pandud amuuri korgipuu sugulane, samuti siis kõigi tsitruste sugulane. Karrioks, mille 90 ruupia eest saime, oli nii suur, et saame selle hotellis lehtedest puhtaks rookida, lehed kuivatada ja koju kaasa tuua. Karri lehti pannakse toidu sisse näpuotsatäis – seega mõned. Ostsime ka mõned pudelid arrackit. Mina mõttega koju kaasa võtta, kuid Ajith valis välja ühe konkreetse – sellist me ei ole veel proovinud, nimetades seda vihmaarrackiks.
 

| Üles |

Vahetult enne meie Negombo "kodutänavale" keeramist kiriku ees, mida kaart nimetab Our Lady of Snows Church - läks tukil katki üks tagumistest rehvidest. Rehvivahetus käis nagu vormel 1-s: tukijuht keeras rattamutrid lahti, Ajith tõstis tukinurga üles, juht võttis kusagilt välja varuratta ja paari käbeda liigutusega oli selle katkise asemele pannud. Ajith laskis nurga alla, juht pingutas mutrid ja valmis see oligi. Ma arvan, et ei läinud kokku viite minutitki. Kui me siis tagasi tuki peale ronisime, ütles Ajith resoluutselt, et nüüd on aeg mul rooli istuda. Tukijuht istus taha, mina olin sangas ning Ajith rippus igaks juhuks kuidagi juhtkangi lähedal. Nojah, vasakpoolses liikluses, suhteliselt peatänaval riistapuuga, mis võib järsult keerates ümber minna... Õnneks on mul kooliajast tsiklisõidukogemus, mistõttu ma paigaltvõtu ja käiguvahetusega häbisse ei jäänud. Kuid järgnevad paar kilomeetrit tundsin end siiski pisikese poisikesena, kes on saanud võrri selga, kuid kellel veel jalad maha ei ulata...

Keerasin tuki Christima Residence õuele. Üks keskealine paar (õhtul selgus, et hollandlased) vaatas suu lahti, kuidas me oma killavooriga keset õue maandusime. Ronisin sangast ära, Ajith, tukijuht ja Hele kannul. Et märgades riietes kippusid hambad lõgisema, siis hüppas Hele kohe koos riietega sooja basseini. Ajith ja tukijuht jäid algul massina juurde asjatama. Mina läksin tuba nõutama. Leidsin juba tuttava vanahärra, kes juhatas toa kätte, seekord teisel korrusel. Viisin asjad sisse ja kutsusime Ajithi ja tukijuhi järele. Vanahärra võttis sellepale väga tõrksa hoiaku. Ja kui Ajith küsis toidutegemiseks nõusid, siis teatas papi, et neid ei ole. Neil tekkis Ajithiga sellest päris terav sõnavahetus. Õnneks rahunesid nad kõik maha, kuid papi kutsus mind kõrvale ja teatas, et võõrad ei ole hotellis lubatud. Alles siis ta leebus pisut, kui ütlesin, et tunnen Ajithi juba 2009. aastast ja ta ei tekita mingeid probleeme. Samas oli selge, et mingit karritegemist ei tule. Istusime siis köögilaua taha, tegime vihmaarracki lahti ja jõime vihma terviseks. Hele hakkas üles kribama karriretsepte, Ajith tuletas neid meelde ja vürtsitas nippidega valmistamisest. Tukimees istus algul koos meiega, ent siis muutus kärsituks, läks välja suitsetama ja helistama ning palus Ajithil kiirustada. Õiendasime temaga arved ning tänasime – tänane tukisõit kokku läks maksma 2000 ruupiat. Meie kolmekesi aga rääkisime veel pikalt riisist ja karrist, Adams Peakist, Nilavelist, Polonnaruwast, Ajithi tulevikuplaanidest, turismitegemise äärist ja paljudest muudest asjadest. Jõudsime ka lõpuks siis selleni, kui palju me talle reisu tegemise eest võlgneme – ta ütles endiselt, et on rahul kõigega mis saab ja ärgu me endale auku eelarvesse tehku. Me siis ei teinud :) ja samas ma loodan, et ka tema jäi rahule... Kui süvenev hämarus nõudis mingi tulukese sisselülitamist, arrack otsa sai ja tukimees juba n+1 korda närviliselt helistanud oli, siis saabuski aeg lahkumiseks...
 

| Üles |

Järgnevad tunnid vedelesime basseinis. Meil oli veini ja mullivett... Tundsin, et kõrvas imelikult torkab, kuid ei lasknud end sellest häirida. Suur õnnis rahu! Kusagile ei ole kiiret, kellegagi ei pea arvestama, homme võib magada lõunani!

Õhtusöögiks vedasime end juba tuttavasse Ammehulasse. Hollandlased valgustasid õhtul meid selle kõrtsu nime osas ning ütlesid, selle nime pärast nad sinna ei lähe. "Ammehula" pidavat hollandi keeles tähendama "Mine ära!". Kõrtsmik tundis meid ära, oli ülevoolavalt rõõmus ja rebis kildu nagu jõudis. Tellisime endalegi ootamatult nostalgia mõttes riisi ja karrit. Kui asusime seda näppudega sööma, teatas kõrtsmik, et näeb, me olevat midagi reisil ikka õppinud.

| Üles |

• #seaturtlefarm.org

• #galle-central-bus-station/

• #Sri_Lankan_Parliament

• #Geoffrey_Bawa

• #watersedge.lk/

• #colomboguide.net

• #Curry_tree

• #ammehula

22.04.2016. Kell 5.43 Istanbuli lennujaam
Järgmine | Eelmine | Üles

Istun mingis lennujaama kohvikus. Hele laks kusagile kolama. Lennukini on aega... Viimastest päevadest pole jõudnud midagi kribada. Mul on ka hea põhjus – mingil müstilisel moel olen ilmselt saanud kõrvapõletiku ja viimased päevad olen käigus olnud vaid tänu 600-sele ibukale... Ma küll üritan mitte vinguda, kuid ilmselgelt ei tekita kõrvavalu ka liigset entusiasmi.

20. aprilli magasime praktiliselt maha. Ärkasime enne keskpäeva, ligunesime basseinis ja vedelesime tervituseks lihtsalt voodis. Päevahommikusöögi tegime taas Ammehulas. Omanik oli veelgi ülemeelikum, toppis ette minu päikseprillid ja viskas veel paar piiri peal nalja, millest üks tundus juba tiba liiga nõme olevat. Otsustasime, et aitab – Negombos on loodetavasti veel söögikohti ja me ei tohi olla nii laisad, et ei viitsi kodutänava otsast kaugemale minna.
 

Siesta veetsime taas lõunauinakuga ja basseinis. Kuidagi vaikival kokkuleppel juurdus arusaam, et me vist sina Hamiltoni kanali äärde jalutama ei lähe – muljeid oli kogunenud niipalju, et ei oleks suutnud neid lihtsalt enam vastu võtta. Pealegi oli vihm läbi, kuigi musti pilvi hulkus endiselt taeva all pidevalt, ja väljas taas nii metsikult kuum, et olnuks väga raske leida motivatsiooni mõne pikema retke ette võtmiseks. Lihtsalt niisama olla tundus ka hirmus mõnus. Südametunnistus prõmmis siiski vahepeal vastu rõduust, mille tulemusel ajasime end hilisel pärastlõunal liikvele. Kolasime mööda Lewise tänavat. Eks meil oli ju ka mingi praktilisem eesmärk – kodus ootab paar allameetrist pikisilmi ühes emme-issi tulekuga kingitusi. Uitasime siin-seal, kuid millegi eriti ägeda otsa ei komistanud. Lõpuks maandusime Seajoys – ühes väheke sümpaatsemas tänavaäärses söögikohas, et midagi külma juua. Koht olnuks tegelikult üsna spartalik, kuid selle muutis toredaks äärmiselt kena crew. Võtsin lõpetuseks kohvi, istusin tänava äärde ja skitsisin. Kohe kogunes mu ümber, kuid õnneks siiski respekteeritavasse kaugusse...
 

| Üles |

Läksime loojanguks randa – poolpilvises taevas andis ehavalgus tõelise vaatemängu. Ajith helistas ja uuris, kuidas meil läheb ning vabandas, et tal oli niipalju kohustusi ning tegevust olnud, et Negombosse ei jõudnuki. Ka teatas ta, et ema olevat pahandanud, et me Colombost niiviisi läbi putkasime, et talle külla ei sattunud. Mis teha, kuid takkajärgi mõeldes poleks selleks vist ka päris sobivat aega olnudki. Tema lennuk minevat varahommikul... Rannas kohtasime väsinud suveniirimüüjat, kes rääkis soome-, vene ja paljusid muid keeli peaaegu vabalt... Vähemalt teadis pealinnu ja rahanumbreid... Tore, sümpaatne mees oli!
 

| Üles |

Linnast koju tulles avastasime, et üsna meie residentsi lähedal asub mereanniseks õhtusöögiks sobiva nimega koht – Waves. Kella kümne paiku õhtuks ajasime end kohale. Tellisime liuatäie assortiid kahele. Liud osutus pigem keskmiseks, ent grillitud raasukesed selle peal päris maitsvaks, eriti merivähk ning mingit sorti väikesed kalad. Õhtusöök olnuks ehk veatu, kui mu kõrvavalu ja iga paari minuti tagant lauda külastanud kelner, kes kibeles koju minema, poleks käinud küsimas, et kas juba lõpetate või tellite veel midagi.

Lahkumispäev. Ega me täna, st tegelikult praegu juba eile hommikulgi vara ärganud. Et meie lennuk väljus Colombost õhtul, siis jäi veel peaaegu terve päev tšillimiseks. Kohtasime hommikul hotelli-vanapapit, kes lubas organiseerida meile takso lennujaama. Kell 17.00 pidi auto ees olema. Võtsime nõuks randa minna, et enne ärasõitu korralik päikesepõletus saada, sest Nilavelis saadud kõrvetused hakkasid juba ununema. Teel randa - seekord siis üritasime Negombo nn ametlikku biitši - põikasime hommikusöögiks läbi esialgu normaalsena tundunud Silvas Beach Hotel terrassikohvikust, kuid regular hommikusöök, mis pildil tundus väga ahvatlev, osutus ilgelt nigelaks. Seega soovitus järeltulevatele põlvedele - hoidke sealt eemale. Hommikusöögi ajal helistas taas Ajith ja teatas, et ta on õnnelikult Katari jõudnud. Edu siis, mees!

Jäime biitšile pea tunniks. Ja sellest piisas. Saimegi oma päikesepõletuse kätte. Hotelli jõudes tulitas Helel nahk ja oli vesivillis. Ta küll käib end kreemitamas ennastunustavalt kõikvõimalikes kohtades, ent suure tõenäosusega lahkub see nahk ta pealt varsti ribadena. Aga ega mulgi midagi kiita ole, kuigi naljakal kombel ma nii ära ei põlenud. Ujumisest ei tulnud taas midagi eriti välja – laine oli järjekordselt kõrge ja loopis edasi-tagasi. Seisime põlvini vees, kuid ikkagi viskas see vahepeal üle pea tõmmates samal ajal jalad alt. Ühes sihukeses pesurullis õnnestus Helel lisaks päikesepõletusele ka pöial korralikult välja väänata. Kohalikud ulpisid kaldaribavees nagu meie, vaid selle vahega, et kui meie olime ujukates, siis nemad (isegi paljud mehed) T-särkides ja teksades...

Meie Sri Lankat jääb meenutama aga lõuna Seajoys. Eelmisel päeval ingveriõlle juurde sirvisime menüüd ning silma jäid mitmed kalaroad. Seadsime sammud niisiis peale seljakottide pakkimist sinna. Mul oli korraks kiusatus tellida riisi ja karrit, kuid tellisin siiski deviled fishi, Hele võttis mingi terve suure kala. Kui need lauale toodi, unustasime järgnevad paarkümmend minutit - uskumatu kui head olid meie mõlema söögid. Miks pagan me selles Ammehulas üldse olime käinud raha raiskamas!
 

| Üles |

Ja siis tuli hakatagi tagasi meie pessa kõndima. Jätsin Hele elevandipükse šoppama ning kõndisin mööda kõrvaltänavaid Christimasse. Hele saabumiseni ligunesin basseinis... Siis andsime toa ära, lobisesime tühjast-tähjast vanapapiga, kes tegelikult, nagu selgus, ei olegi ise hotelli omanik, vaid hoopis tema isa ning täidab asjatamisega majas oma pensionipõlve, ja istusime taksosse...

Nii on. Kella 8 paiku hommikul stardib lend Tallinna.

Aitäh Ajith! Aitäh, Hele! See oli tegelikult üks päris lahe tripp!
 

| Üles |

• #Sea_Joy

Lisalugemist
Eelmine | Üles

Horton Plains