Tripi kaart | Liisa blogi | Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Šotimaa reisikiri 28.04.-05.05.2019

 

Highland I

 

See Šotimaale minek poleks ilmselt teoks saanud, kui mu vanim võsuke oleks ema ja isa sõna kuulanud ja paar aastat tagasi sisse astunud gümnaasiumisse nagu kõik ontlikud inimesed se's eluteatris teha püüavad, et oleks ikka nagu "korralikel inimestel". Liisa ent seadis sammud peale põhikooli lõpetamist otse Tartu Kunstikooli ja nii juhtuski, et teisel aastal tekkis tal võimalus mõned kuud Edinburghis studeerida-praktiseerida omi erialaseid asju. Riidepuud nagis alles kõikusid Liisa toast taksosse astumise järel, kui bronnisime juba ise lennukipileteid ametliku ettekäändega "lapsukesele külla minna", tegelikult aga, et pisut isekeskiski sel maal ringi vaadata. Kuna seltsiks pidid tulema ka pesakonna väikseimad tüübid, siis ma väga suuri plaane-lootusi suurteks seiklusteks ei teinud-hellitanud, kuid kohapeal improviseerides tuli välja lõpuks siiski päris tore peretripp. Kindlasti nägime vaid tühist osa se'st ilusast maast, kuid sellegi pisku nähtu põhjal võib öelda: Šotimaa on lahe!

 

Niisiis...

 

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

 

Atholls Highlander Blairi kindluse ees

| Üles |


Üles | Järgmine

 


 

28.04.2019. Lennukis
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Nojah.... Eks tarkus tuleb ikka läbi iseenda rumaluse ja mõttelaiskuse! Tänahommikuse elamuse järgi tahaks kirjutada essee või seletuskirja, miks ikkagi Ryanair on odavlennufirma. Aga ma ei taha end enam uuesti ärritada. Tasub kõiki asju, ka väikeses kirjas, hoolikalt lugeda, muidu võib juhtuda, et juba ekstra makstud pagasi eest tuleb lennukile minnes veel maksta. Ma ei tea, kas nad teistes aerovaksalites ka sellised tähenärijad on, kuid Tallinnas see eestlannast asjapulk, kes mu ees üht vanamammit kottis ja siis mõnuga minu pagasi-juhtumi üles võttis, võiks küll saada eripreemia...

 

Ühesõnaga 20 euri Ryanairi kasuks ja tegelikult süüdi olen ma ikka ise. Aga unustagem see. Muud asjad on seni sujunud igatahes hästi - ja see on peamine.  

 

| Üles |

 


 

28.04.2019. Kell 22.45. Royal Park Terrace 7-12, Edinburgh
Eelmine  |  Järgmine  |  Üles

 

Arthur's Seat RPT 7/12 elutoa aknast

| Üles |

 

Vaatan meie järgmise nädala kodu elutoa aknast imelist Holyroodi Parki kollases õitemeres mäekülge ja sellel kaugemal puulatvade kohal helendavat Püha Antoniuse kirikuvaret. Tundub, et öömaja valik on sel korral küll õnnestunud: juba selle vaate pärast tasub see apartement ära, ent, midagi pole öelda, ka öömaja ise on tegelikult väga õdus ja mõnusalt rahulikus piirkonnas. Tõsi, poed ja kõrsud jäävad enamuses paarikümne minuti jalutamise kaugusele, ent ka see jalutuskäik mööda Dukes Walki tärkavas looduses (ja just loodus, linnaloodus see on, sest Holyrood Park ei ole mitte midagi muud kui looduslik mägi keset linna) on väga mõnus. Vähemalt täna, pärastlõunases päikesepaistes  oli see nii, kuigi Liisa hirmutab, et tänane ilmake on pigem erand kui reegel siinmail. Ka ilmateade räägib, et järgnevatel päevadel läe'b külmemaks ning vihmasemaks, kuid ma pigem hetkel ei vaevaks sellega oma pead - räägitakse ka seda ju, et siinne ilm on üks ütlemata põnev ja ennustamatu asi, mistõttu ma loodan, et meil veab ilmaga Liisa kogemusest ja skeptitsismist hoolimata. Igatahes esimesed muljed Edinburghist on väga head.

 

Holyrood's hundiratas

| Üles |

Lennujaam laks ülikiiresti. Jalutasime jaama ette trammipeatusse, tegime end tuttavaks piletiautomaadiga ning poole tunni pärast juba nautisime kohvi ja kooki St Andrew Square kohviku ees õitsvate kirsipuude all. Tegelikult ei olnud meil õrna aimugi, kas meie ööbimiskohta arvestades oleks mõistlik tulla maha kusagil Princes Streetil või mujal - hüppasime viimases isegi korraks trammist välja, kuid siis otsustasime jääda lennujaamas tehtud plaani juurde. Nagu elu näitas, pole tegelikult vahet - Edinburghi kesklinn on nagu Tartu - enamus asju mõnusa jalutuskäigu kaugusel. Omaette elamus oli trammiga linna sahistamine läbi tärkavate aasade õide puhkenud kirsipuude ja siinmail kohustusliku kollaseõielise, siinmail kutsut' whini või gorse (Ulex europaeus) põõsaväljade vahel. Õitsevad ent muudki asjad - kevad! St Andrews Square pisikesed aasad olid tulvil täis murul lesivaid inimesi. Tegime korraks enesele kohaliku koogivalikuga hea äraolemise, et koguda jõudu mõne rahaautomaadi leidmiseks. Noh, kui raske see olla saaks, ent Murphy seadusena alustame ringi kvartalile valest otsast, mis kokkuvõttes tähendas seda, et masina (mis ka raha kätte andis), leidsime lõpuks ringiga naastes üsna meiekoogikoha lähedalt. Varustatult sularahaga kobisime takso peale. Valisime nimme just selle nn inglise takso (nn Hackney carriage), mille lapsed kiiresti Muhvi autoks ristisid. See oli minu jaoks sellise taksoga esimene kord - see auto on üllatav, uhkest välimusest hoolimata seest üsna spartalik, kuid väga ruumikas. Palusin meid viia Royal Terrace 12, mispeale tore vanaldasem proua vanaemalikult õpetas, et see on nii lähedal, et võinuksime raha säästa ja jala minna, aga kui me juba autosse oleme kobinud, siis ta loomulikult viib meid ära. Noh, nii lähedal see nüüd ka ei olnud, kuid siiski palju lähemal, kui ma kaarti meelde tuletades julenuksin loota. Kui takso läinud oli, siis selgus paraku, et asjaga on mingi ikaldus - aadress tundus õige, kuid selles majas, kus nagu meie korter pidanuks olema, baseerus mingisugune x-klubi vms. Helistasin apartementi ning kohe selgus ka tõde - meie õige aadress on Royal Park Terrace, mitte Royal Terrace. Järgmine taksojuht naeris ning ütles, et neid aadresse ajavat isegi kohalikud segamini. Uus suund oli juba loogilisem ning ootuspärasel kaugusel kesklinnast. Rõõmsa kokkusattumusena märkasime äkki tänaval Liisat mööda sedasama Royal Park Terrace'i meie aadressi poole lonkimas, palusime takso peatada ja nii olmegi taas üle paari kuu jälle koos.

 

St Andrews Square

| Üles |

Korteriomaniku Ida-Euroopa aktsendiga blond suhtlemisaldis käepikendus juba ootas meid näidates kõik kenasti kätte ja jagades rõõmsalt infot Edinburghi ning kogu maa ja ilma kohta. Liisa oli kaas võtnud Ville saia (Ville olevat üks soomlasest pagariõpipoiss, kes varustavat hunnikutes saiaga kogu seda erasmuslaste ühikat, kus Liisagi peatub), mille pisikesed rõõmsalt maasikamoosiga enne linna minekut kohe pintslisse pistsid (aitäh, Ville!). Peale seda oligi paras hetk linna jalutada...

 

Liisa näitas ja lobises kohtadest, mis siin ja seal paistma hakkasime. Muidugi esimene asi me teel oli toosama mägi, mis praegugi hämarduva taeva taustal aknast sisse paistab - ja mille tippu kutsutakse Arthur's Seat. Loomulikult me esialgu ei hakanud kohe selle ürgvulkaani otsa ronima, vaid tegime rahumeelse kokkuleppe, et kui meie Helega sinna otsa minna tahame, siis põngerjad teevad samal ajal midagi muud. Miks Arthur's Seat on Arthur's Seat - see on ilmne - Briti saartel oli üks Arthur ja see koht on üks noist müütilistest kohtadest, kus olevat asunud Camelot... Linna poole lonkides paelus silma taas üle St Margarethi järvekese juba köögiaknast nähtud Püha Antoniuse kiriku või õigemini kabeli vare, mis olnud varemeis juba XIII sajandil. Ka selle juurde ma tahaks lähipäevil minna. Aga edasi... Edasi kõndisime kesklinna poole. Liisa näitas riburadapidi Calton Hilli Šotimaa "võltsateenat" ja Šoti parlamendihoonet.

 

RPT 7

| Üles |

 

Margaret (järv) ja Anton (kabel)

| Üles |

 

Calton Hill

| Üles |

 

Šoti paramendihoone ja park

| Üles |

 

Muidugi jõudsime kõndides - Laura tegi vahepeal teeäärsel murul hundirattaid - välja Royal Milele ja juba lõunast tuttavasse Princes Parki ja Princes Streetile. Viimase üheks imposantsemaks pilgupüüdjaks on kahtlemata söör Walter Scotti monument - neogootikas uhke "kirikulik" torn, üks suurimaid mälestusmärke, mis ühele kirjanikule kunagi püstitatud, maailmas üldse; Scotti monumendi kõrval kahvatuvad ilmselt paljud "päris" kirikutornid. Viimase juures tegi Liisa meile tõsise ettekande Scottist ja tema rollist Šotimaa ja šotlaste identiteedi säilimisele Briti impeeriumis... Minul endal seostub Scottiga muidugi klišeena "Ivanhoe", mis läbi aegade on olnud üheks mu lemmikuks, kuigi mitte niivõrd, kui ühe teise šotlase - söör Arthur Conan Doyle kirjutatud lood. Jah, dr Watsoni memuaarid tema detektiivist sõbrast on paeluvad, kuid on üks raamat, mida ma olen lugenud kordi ja kordi ning mis suure tõenäosusega nakatas mind tahtmatult juba lapsena kihuga avastada, reisida... "Kadunud maailm". See on rännumehe unenägu... Mitte too raamatu teise poole jagelemine eelajalooliste elukatega, vaid matk läbi džungli ja savanni, kanuuga ja jalgsi... Suurepäraselt kirjutatud ja suurepäraselt tõlgitud (1958. a versiooni pean silmas)...  Ka Doylele on Picardy Place'l tagasihoidlik mälestusmärk, millele otsa vaadates tunneb ära pigem (ootuspäraselt) Scherlok Holmesi, kuid võib-olla turistile on rõõmsamaks kohtumisplatsiks hoopis Artur Conan Doyle pubi või restoran, millest täna juba möödunud oleme ja mille kohta Liisa ütles, et seal saab maailma maitsvamat fish'n chipsi. Elame-näeme, äkki  jõuame seal ka mõnel õhtul jala maha panna... Ent Princes Streeti äärest leiab veel paljusid mälestusmärke, millest igaühe taga on oma põnev ja sageli maailma muutev lugu, nagu näiteks Livingstone (jah, jälle rändaja),  kelle tagasihoidlikku mälestust markeeriv taiese siluetti rüvetab loojangus omi ihuhädasid toimetav kajakas...

 

Scott

| Üles |

 

Hakneyd Royal Mile'il

| Üles |

 

Princes Street

| Üles |

 

Igal jalutuskäigul on piir, eriti, kui seltskonnas on härjapõlvlase-mõõtu reisisellid. Üha kasvav nurin tühja kõhu ja väsivate jalgade üle viis meid selleni, et minu loodetud fish'n chipsi asemel jõudsime hoopis ühte KFC-sse... "Friteeritud kanakoib lahendab kõik probleemid". Ma üldiselt olen reisidel rahvusvaheliste ketikohtade vastane, kuid KFC-ga on oma lugu, milles peatus ühes Poola kiirteeäärses KFC-s mängis teatud rahustavat rolli... Aga sellest võib lugeda 2016  a Normandia reisiirjast... Ühesõnaga - härjapõlvlastest pealikud olid rahul ja seega mina ka. Edasi... Edasi võtsime ühest Tescost pisut provianti hommikuks ja veini õhtuks (taas kord pidin nentima fakti, et kõige kallimad hinnad poes on viimasel ajal ikkagi Eestis)...

 

KFC elutõde

| Üles |

 

Lapsed on vannis, vein on lõpuks külm, vaatan, kas aknast skitsides saan paberile Antoniuse kirikuvare või hakkan vaatama "Jurassic Parki", mida mingi suvaline telekanal, mille taustaks sisse lülitasin, varsti näidata lubab. Üsna temaatiline õhtu lõpetus, kui mõelda Arthur Conan Doyle'le ja tema "Kadunud maailmale".

 

Princes Park

| Üles |

 

 


 

30.04.2019. Kell 8.35. Royal Park Terrace 7-12, Edinburg
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

Lõpetasime just hommikusöögi haggisega - see on vist turistide jaoks kohalik tuntuim, kuid samas ka väga pika ajalooga söök. Põhimõtteliselt on see konsistentsilt tummise pasteedi ja kotleti vahepealne, tehakse lamba ajust ja rupskitest - ise nimetavad nad seda ka pudinguks; põnevast koostisest hoolimata on see tegelikult väga maitsev. Ostsime meie versiooni eile õhtul Cityst - ühest väheke peenemast kohalikust fish'n chipsi laadsetele toitudele baseeruvast restoranist. Jõlkusime Helega Captains Barist koju tulles vanalinna tänavatel ja leidsime selle koha üsna juhuslikult. Mind võlus variant lõpuks ometi praeturska saada, Hele valis haggise. Ports oli nii suur, et proua sellest lõviosa hommikuks jättis ja nii rikastas see täna ka meie muidu üsna eestipärast hommikusöögilauda. Cityst niipalju, et jäime õhtul tšattima meid teenindanud neiuga. Hele muidugi alustas ülekuulamist haggise-teemal, kuid selgus, et daam on Tšehhist ja tegelikult kohalikke asju väga ei tea. Tema ainus ja võib-olla ka pisut ka irooniahõnguline kommentaar oli, et nad siin (Šotimaal siis) fritivad kõike, mida süüa annab, ka haggist; ent kuidas see päris koduköögis lauale antakse, ta ei osanud öelda. Neiu ise oli tegelikult väga ilus, Hele ka ütles talle seda, mille peale ülejäänud õhtut Citys valgustas laudade vahel ringi askeldav õnnelik päike. Kui vähe on inimese rõõmustamiseks vaja!

 

Jah, aga praeguseks oleme siis haggise, pudru ja muud head asjad lõpetanud - härjapõvlased teisel pool lauda ähvardasid ootuspäraselt näljastreigiga, kui lapsevanemad esitasid palve haggist proovida. Õnneks soostusid nad kaerahelbepudruga. Noh, ise teavad. Varsti stardime raudteejaama, et sõita Queensferrysse. Seal on sillad "pärisinimestele" ja süvamereakvaarium lapsturistidele.

 

* * *
 

Ulex õitseb

| Üles |

 

Tundub, et me kohe ei stardigi, sestap kirjutan pisut ka eilsest - õhtul ei viitsinud kuidagi uneajast enam kribada. Alustasime hommikut Arhur's Seatile ronimisega. Liisa siin vaidles, et Seat ise on see madalam platoo linnapoolses servas, mina loen kaardilt, et kõrgem tipp, mille otsas meiegi käisime. Nomaeitea... Ühesõnaga, lapsed läksid Liisaga kohalikku ahaakeskusesse - Dynamic Earthi, meie lõõtsutasime mäest üles. Ronimine Arthur's Seat Summitile ei ole teambis vägitükk - vulkaanijäänusel on merepinnast vist 250 m vms kõrgust, rada on lihtne ja tipus ruumi laialt. Üsna vastikult tuulisest ja külmast ilmast hoolimata oli tipp rahvarohke, asustatuna enamasti mitte inglise keelt kõnelevate inimeste poolt. Loodetud ülimad vaated linnale jäid udu ja madalate pilvede tõttu siiski üsna kasinaks - nähtus, mis pidi olema Edinburghile olemuslikult väga tavaline. Alla koperdades tegime peatuse Anthony kirikuvare juures, et ma saaks sellest visandi teha. Tegingi, kuid selle hinnaga, et külmalt kivilt jäise tuule käest tõustes lõdisesin nagu haavaleht. Ega Helegi just ei tilkunud higist, sestap maandusime esimeses ettejuhtunud teemajas  - Clarinda's Tearoom'is.

 

Udu taga on Edinburgh

| Üles |

 

St. Anthony Chapel

| Üles |

 

Clarinda's Tearoom on pisike, kuid väga hubase sisustusega ning miljööga koogiasutus, astud sisse ja oled nagu vanaema tagatoas. Igasugused vidnad seintel, vanad pildid jm kohustuslik stuff, kuid kuidagi mõnus ja maitsekalt tehtud nii, et tõepoolest mõjub elava ruumina, mitte suvalise anonüümse dekoratsioonina. Ja muidugi koogilett: väike, kuid mõjus! Läksin kindla peale välja ja võtsin kohaliku õunapiruka, Hele valis nn Scottish macrooni, mis iganes see pidi siis olema. Kõrva' head korralikku musta kohvi, mille saamine Briti saartel alati ei olegi niisama lihtne. Kinnine õunapirukas - nagu Cornwalli pirukas, aga õhulisema taignaga, magus ja õuntetäidisega - oli lihtsalt super. Hele "makroon" meenutas mingit ülimagusat valget kommitäidist ja ma kahtlustan, et enamuse sellest moodustas tuhksuhkur. Põnev oli see ent siiski. Ent 90% teemaja õdususest andsid kindlasti ettekandjad, kes olid väga sõbralikud, kuid see eest ka ilusad. Koht tundus armastatud; järts käis uksest välja, ikka ja jälle paluti mõnel sisseastujal "kindly come after some minutes..."

 

Clarinda's Tearoom: natüürmorte õunapiruka, šoti makrooniampsu ja jäätisega

| Üles |


Kohtusime pisikestega lõuna paiku Royal Milel. Royal Mile on ilmselt üks Edingurghi ajalooliselt tähtsamaid tänavaid, mis ühendas ajalooliselt kuulsat Edinburghi kindlust linna teises servas oleva paleega. Kuna tänav on ca miili pikkune ja selle patseeris vahetevahel mõni kuninglik tegelane, siis sellest ka tänava nimi - Royal Mile. Ahaakeskusest oli lastel küll väike nälg, kuid nad olid nõus selle nimel, et saada maitsta kusagil edaspidi frititud Marsi batooni!?, mis Liisa sõnul ühes vanalinna kõrtsus saadaval pidi olema, välja kannatama pisikese vanalinna tuuri. Edinburghil linnana on tuhatkond aastat ajalugu. Nagu linnadel ikka, oma tõusude ja  mõõnadega, Edinburgh ehk paistab silma sellega, et juba keskaja lõpul hakati ehitama siin kuue-seitsmekordseid korrusmaju, et rahvast linna ära majutada. Muidugi on linn saanud palju fame'i Harry Pottery maailma ehitatud keskkonna inspiratsiooniallikana, Potter on suveniiripoodides kaubamärk omaette. Kuna ka Liisa elus on Harry Potteri lood olnud mingil ajal väga suure kaaluga ja tundub, et sama saaga algab nüüd ka teiste härjapõlvlastega, siis loomulikult sattusime ka meie ühte Potteri poodi, kus sai osta igas't Sigatüüka varustust ja muud Potteri nänni. Samal ajal, kui Potteri-fännid võlukeppe vaadates minestama pidid, uitasin ma niisama ringi peatänavaga ristuvates ülikitsastes meeleolukates läbipääsudes, mida kutsutakse close'deks. Mõned neist on  nii kitsukesed, et vastutulev a inimese mööda laskmiseks peab külje ette keerama. Sigatüüka pood õnneks varsti ammendas end, sestap kruiisisime edasi. Peale Potteri oli ent Liisal eilseks pealelõunaks oma plaan, mille tähtsündmusteks pidid saama Püha Giles' Katedraal, Knoxi haud, Edinburghi kindlus jm nipet-näpet vanalinnas.

 

Potteresque

| Üles |

 

Just another close...

| Üles |

 

Esimeseks peatuseks sai St Giles... Püha Giles või prantsusepäraselt Gilles, on Edinburghi kaitsepühak ja Edinburghi katedraali "vapiloom". Kreekast pärit Püha Giles oli üks neist neljateistkümnest kaitsepühakust, kes kaitsesid haigeid ja väeteid, Giles konkreetselt oli siis jalutute, langetõbiste, masendunute ja leeprahaigete kaitsepühak. Ta rajas oma eluajal (VIII saj) kloostri Santiago de Compostella palverännutee äärde, mis paarsada aastat pärast pühamehe surma ristiti tema auks Saint-Gilles-du-Gard. Kuna paljud palverändurid tervenenud seal imekombel, siis muutus ta keskajal üheks austatumaks pühakuks ja tema auks ehitati mitmeid kirikuid - üks neist ka Edinburghi. Kuigi Edinburghi St Giles katedraal ehitati juba  mingil kujul arvatavasti 857. a, pärineb praegune (loomulikult hilisemate lisandustega) 1120.-ndast. Sisuliselt on see siiski lihtsalt kirik, sest piiskopi residentsiks ei ole see kunagi olnud - Edinburgh käis St Andrewsi piiskopi alla... Gootika nagu gootika ikka, fassaadil võib-olla näeb minusugune diletant silmi pingutades ka leegitsevat gootikat. Kirik seest ent oli hästi hubane ja turistidest hoolimata kuidagi elus. Päike kallas pinkidele läbi vitraažide lummavaid valguslaike. Pildistamiseks oli vaja osta kahenaelane luba, mille asjalik vanadaam vahetas lubatäht-kleepsu vastu. Kõhkluste kiuste ostsin selle. Kõhklusi ei põhjustanud mitte rahaahnus ega sportlik huvi maksmata pääseda, vaid mu kiviaegne fotokas, mis poolhämaras siseruumis lihtsat pilti ei tee. Nii piirdusin ametlikust pildistamisõigusest hoolimata enamasti mälupiltide paugutamisega. Katedraalist lahkudes jäi silma tagasihoidlik figuur, mis, nagu selgus, on taas kummardus Walter Scottile, seekord siis tema lähedaste sõprade poolt...

 

St. Giles

| Üles |

 

Kirikust lahkudes juhtis Liisa meid kavala näoga lähedale autoparklasse, mille keskel läikis tuhmilt... John Knoxi hauaplaat. Parkimislahendus tekitab tegelikult vastakaid tundeid, sest mehe haud, kes eluajal võinuks seista kõrvuti Martin Lutheriga ja tänu kellele Šotimaal asendus katoliku kirik reformistliku presbüteri kirikuga, võiks olla esitletud ehk mõnevõrra sobilikumas kontekstis... Kuigi feministide arvates on see ilmselt siiski õiges kohas...

 

Nii, nii... Parkimiskoht nr 23... Siia ongi Knox maetud!

| Üles |

 

Mööda Royal Mile'i edasi jalutades algas härjapõlvlaste preventiivne streik, mis lõppes kauaihaldatud praetud Marsiga Royal Mile' nimelises pubis. Tõepoolest - tõesti igasuguseid asju annab paneerida taigna või riivsaiaga ja siis frittida... Mina sain taas kätte oma fish'n chipsi.

 

Royal Mile

| Üles |

Kui uurida, mida Šotimaal tasuks vaadata, siis eranditult igasugused allikad annavad peamiseks atraktsiooniks kindlasti Edinburghi lossi.  Edinburghcastle.scot kirjutab:

"Edinburgh Castle is one of the oldest fortified places in Europe. With a long rich history as a royal residence, military garrison, prison and fortress, it is alive with many exciting tales. When you climb Castle Hill, you will walk in the footsteps of soldiers, kings and queens – and even the odd pirate or two."

Edinburghi loss ise, õigemini kindlus, on minu jaoks distantsilt mõnevõrra muljetavaldavam. Lähivaates lahustub ta justkui selle ees avarduvale platsile, sellel sagiva rahvahulga taustal. Lossi sisse saamisega ent läks eile haprasti. Põhjus oli selles, et jäin platsi serva seniks skitsima, kuni muud reisilised ära otsustavad, mida nad siis edasi teha tahavad ja kui valmis sain, siis selgus, et kell saab kohe viis ja enam pileteid ei müüda. Väsinud põngerjad suundusid Liisaga Royal Park Terrace'ile, meie otsustasime nautida vanalinna ja pärastlõunaks pilve tagant väljunud päikest...

 

Edinburgi loss

| Üles |

 

Torupillipunk

| Üles |

 

Lossiplats

| Üles |

 

Esimeseks peatuseks leidsime ühe kena koha mingi mereannirestorani väliterrassil Grassmarketi ääres, kus sai klaasikese siidri ja ingveriõlle kõrvale nautida viimaseid loojuva päikese kiiri. Mööda jalutavaid inimesi seirates kujutaasime vaimusilmas ette, kuidas seal omal ajal aeti äri kariloomade ja heinaga ning hukati kõikvõimalikel vaatemängulistel viisidel noid vaeseid kuradeid, kes kuidagi seadusega või "ametliku Jumalaga" pahuksisse olid sattunud, sh XVI sajandi segadustes ka  sadakond presbüterlast...

 

Grassmarket's Shine

| Üles |

 

Kui päike silmapiiri taha kaduma hakkas, seadsime sammud Meadowsile - Edinburghi Ülikoolilinnaku taha parki. Park kihas murul peesitavaatest inimestest, enamasti noorhärradest ja neiudest, kes pudeli veini või õlle kõrvale ühekordsetel grillidel midagi maitsvat kärtsatasid. Praegu on ses pargis superaeg: kirsipuud õitsevad ja neid on Meadowsile istutatud kümnete kaupa, ridades ja niisama. Jalutasime lihtsalt aasal ja puude vahel vaadates ülikoolilinnaku sakilist siluetti; see olevat olnud Rowlingule Sigatüüka ühikate inspiratsiooniks. Kui loojuv päike jahedat tuult enam ei suutnud kompenseerida, kosutasime end klaasikese hea-paremaga ühes teele sattunud pubis ja seadsime lõpuks sammud tagasi vanalinna poole. Et õhtu oli noor, kolasime pisut ülikoolilinnakus. Ühe moodsailmelise mošee kõrvalt moslemite poest haarasime kaasa hommikuks kohvipuru (nagu täna hommikul selgus, kõigest valimisest hoolimata saime ikkagi türgi kohvi) ja otsustasime siis, et õhtu võiks lõpetada kusagil elava muusika ja mõne õllega. Bacchusel on kõrvad, mistõttu ta suunas meid sisse põikama ühte pealtnäha mittemidagiütlevasse uduste akendega kõrtsu...

 

The Meadows

| Üles |

 

...kus mõned härrad mängisid parajasti üht kena kõlaga pillilugu. Captains Bar... Toetasime end leti äärele, tellisime siidrit ja õlut ja veetsime selles pisut ülerahvastatud, kuid väga mõnusas kohas kenasti paar ilusat tundi. Baarmanilt ääri-veeri uurides tuli välja, et neil on igal õhtul elav muusika, mängida saavad, kes aga soovivad ja tahtjatest puudus polevat. Parajasti astus üles internatsionaalne seltskond, peategelane oli keegi kitarrioskaja San Franciscost, kellele sekundeeris kohalik ätt mandoliiniga, paar tüüpi Prantsusmaalt bändžo ja trummiga ning keegi noor naine tõmbas viiulit. Lugusid kuulates oli nagu raske uskuda, et asi mängiti kokku toorelt ja laivis; kui mingid koperdused ka ette juhtusid, siis lahenesid need kohe kuidagi niisama muhedal moel iseenesest. Etteaste lõpetas Nirvana "Where did you sleep last night" kergelt nihkes Nashville'i versioonis. Päris lahe. Täna õhtul pidi ka live olema, keegi pidi lõõtsa tõmbama vms - eks vaatame, kas või kunas jõuame. Mis edasi juhtus ma vist juba kirjutasin tänase sissekande algul; või kui ei kirjutanud, siis kirjutan hiljem, sest härjapõlvlased on valmis minema ja neid asjata oodata lasta ei saa.

 

 

 

Captain's Bar Blues...

| Üles |


 

01.05.2019. Kell 8.45. Royal Park Terrace 7-12, Edinburg
Eelmine  |  Järgmine  |  Üles

 

The Forth Bridge North-Queensferry jaamast

| Üles |

 

Eile ohtu jäi taas sissekanne vahele. Tulin pisikestega Cityst söömast ja kuidagi ei viitsinud veini kõrvale enam nutiseadet sisse lülitada. Eile oligi seoke natuke tšill päev...

 

* * *


Hommikul vedasime end raudteejaama, sihiks
North-Queensferry. Plaanis olid loomulikult Queensferry sillad lapsevanematele ja süvamereakvaarium lastele. Rongisõit juba ise tekitas lastes põnevust, kuid isegi ma olin ootusärev, sest Liisa kirjeldatud sillad üle Fifth of Forthi pidid olema pigem muljetavaldavad.
Fifth of Forth on nagu kitsas pikk merelaht, millesse suubuvad mitu jõge. Selleks, et ümber lahe matkata, kulus omal ajal päris mitu päeva, seepärast asutatigi juba praeguse South-Queensferry - North-Queensferry vahel praamiühendus juba vähemalt XI sajandil, mis 1890-teni, mil valmis omaaegse maailmaimena kuulus raudteesild, oli üheks olulisemaks ühendus-pudelikaelaks Lõuna- ja Põhja-Šotimaa vahel saare idarannikul. Queenferry nimigi tuleneb sellest, et kunagine Šotimaa kuninganna Margaret laskis 1068. a sisse seada praamiühenduse palveränduritele, kes tavatsesid reisida St Andrewsi; niisiis - Kuninganna Praam. Praamid käisid regulaarselt 1964. aastani, mil avati maanteesild raudteesillast pisut läänes.

 

Ja juba jõudiski sohver kohale

| Üles |

 

Sillad hakkasid rongiaknast paistma juba Dalmeny jaamast. Õigemini kaks uut maanteesilda, sest kõige vanemal ja kuulsamal olime me ise. On ikka suured küll! North-Queensferry raudteepeatus oli välja surnud, nagu karges ennelõunases õhus tukkuv linnake isegi. Jalutuskaik linnakese keskusse esmaspäeva hommikul oli tšill. Edinburghile vahelduseks pigem vaikne kula. Mõned kodanikud vaikselt oma aedades mingisuguseid rahulikke aiatoimetusi, keegi värvis väliust, keegi kaevas maad, keegi riisus muru... Aga muidu oli tunne (kui ära unustada need kaunilt hoolitsetud aiad) nagu maandunuks kusagil Eesti väikelinnas... Või tegelikult siiski mitte. Linnake asub lahe kaldal, kuhu raudteejaamast viib looklev tee. Jalutades keskuse poole ilmub peatselt majakatuste tagant jalutaja silma koletu raudteesilla siluett. Alla sadamasse jõudes vallutab sild kogu panoraami. Kusagil kaugemal määravad teise vaate kaks uut maantee-rippsilda, mis samuti oma suuruses muljet avaldavad, kuid mõjuvad kauguses pigem abstraktse mudelina, raudteesild North-Queensferry katuste kohal tundub seevastu hiigelmonstrumina, millel iga kümne minuti järel kihutab üle linnakese mõni rong täites vaiksed tänavad valju metallikolinaga. Lasksime lastel akvaariumisse - Deep Sea World'i - sukelduda ja võtsime ise suuna linnakese kaile, mis loksutab laineid samas kohas juba 1810-ndatest...

 

North-Queensferry

| Üles |

 

The Forth Bridge - nagu UNESCO nimistusse arvatud raudteesilda kutsutakse, valmis 1890.a inseneride John Fowleri ja Benjamin Bakeri kavandite järgi. Tegelikult oli unistus sillast õhus olnud juba XIX sajandi algusest, kuid alles 1850-tel mõtles insener Thomas Bouch välja suht lollikindla plaani silla ehitamiseks, tööd läksid lahti 1871, kuid 1879.-te algul kukkus pooleli olev sild kokku ja tööd peatati, kuniks Fowler ja Baker täiustatud lahendusega välja tulid. Üle kuuekümne inimese jättis järgneva kümnendi jooksul sellesse tehnikaimesse (mis valmides oli maailmas ainulaadne ja on tänini omasuguste seas üks ägedamaid raudteesildu üldse, mis ehitatud) rohkem kui kuuskümmend inimest, lisaks lugematu hulk töölisi sai ehitustöödel niisama õnnetult pihta. Ent valmis ta sai: 2,5 km terassõrestikke, mis jooksutab 46 m kõrgusel vee kohal tänini igasugu ronge... 

 

Sillamaailm

| Üles |

 

Leidsin kai kõrvalt tuulevaiksesse kaljusoppi peidetud pingikese ja võtsin paberi ja pliiatsid. Kajakad, meri, hallist pilvelaamast vahetevahel välja kiikav päike, mis karges õhus kohmetama kippunud sõrmed taas soojaks tegi. Mõnus koht... Jäime sinna kuniks põngerjad akvaariumist saabusid. Hele võttis jutuotsa üles kohaliku päästepaadi crew'ga, et uurida hüljeste ja nende vaatamise kohta. South-Queensferryst pidid laevad väljuma, tolleks päevaks oli aga juba tsirkus läbi. Hele naljatamisi esitatud küsimise peale, kas nad oma paadiga meile ei tahaks hülgeid näidata, läks merekaru näost roosaks ja teatas, et ta küll väga tahaks seda teha, aga tal ei ole selleks kahjuks voli. Tal olevat väga kahju. Ma pole kunagi kuulnud elegantsemalt sõnastatud pikaltsaatmist...


Märkamatult oli päev tüürinud pärastlõunasse. Jalutasime jaama ning sõitsime Edinburghi tagasi. Jaamas elasime üle pisut tüütu vahejuhtumi. Nimelt oli piletiautomaadi kaardimakseterminaal rivist väljas, sularaha masin aga vastu ei võtnud. Loomulikult ei olnud ka inimesega kassat, mistõttu olime sunnitud rongi kobima piletiteta. Piletid müüs meile lahkesti aga üsna jutukas kontrolör, kes osutus üpris lobisemishimuliseks inimeseks. Et reisijaid oli hõredalt, polnud tal suurt teha ja nii rääkis ja kiitis ta oma maad, soovitas Loch Nessi lõunaotsa juurde minekuks autotrippi, kuid nt St Andrewsi, Glasgowsse või Invernessi sõiduks sõiduks kindlasti rongi. Lastele pidavat mingitel tingimustel kehtima vaid üheeurone pilet. Ühesõnaga aitas ta meil tahtmatult pisut selgemaks muuta meie plaane - eelkõige just seda, mis puudutas minekut Nessie kodu juurde: otsustasime härra jutu peale, et võtame (pisikeste rõõmuks) tripi üle kõrgmaa Loch Nessi juurde ikkagi ette - olime selles viimastel päevadel pisut kahtlema hakanud.

 

Edinburghis tagasi olles otsustasid Potteri fännid hääletuse tulemusel 3:2 ette võtta võlujoogi segamise Department of Magicu "Magic Potions Tavernis". Keldrikõrtsu sisse astudes sattusime pimedasse suure kaminaga hämarasse kambrisse. Kõrts on Harry Potteri lugudest inspireeritud ja ei kasuta otseselt tema nime vaid seepärast, et Potteri üles vändanud filmikompanii selle kunagi ära keelas. Nagu pestselt selgus, on kõrtsu leivanumbriks lisaks mürgisegamise töötoale ka temaatilised põgenemistoad, mis mu kallile abikaasale niivõrd muljet avaldasid, et nad otsustasid Liisaga õhtul ühe neist ette võtta... Mürgisegamine ent osutus minu skepsisest hoolimata üsna meeleolukaks. Mina harjutasin kätt sula kulla tegemisega, Annike tegi joogi, mis pidi andma öökulli tarkuse (õigemini selle värvi järgi pidi saama valmistaja teada oma salamõtted), Laura valmistas vikerkaare ja ülejäänud daamid jõid lihtsat võiõlut vastavalt oma rikutuse astmele, ehk kes alkoga ja kes alkovabalt. Minu sulakuld nägi lõpuks välja tõesti nagu sulakuld, kokku tuli see segada vabalttõlgendatava retsepti alusel igasugustest müstiliste taimede ja loomade veidral viisil töödeldud osadest saadud ekstraktidest. Ainete lõhna ja maitset arvestades ma kahtlustasin konjakit, õunaviina, õunamahla, mingit siirupit, taevas teab, mida veel ja kuldset toiduvärvi. Umbes samasugused ained, kuid ilma alkohoolsete jookideta, olid ka Laural ja Annikesel. Joogid said valmis ja olenemata nende koostisosade eksootilisest nimekirjast, maitsesid ka päris hästi. Kui mu jook oli valmis ja joodudki, avastasin, et üks salaosa - õunaviin - oli ununenud jooki segamata. Huvitav on see, et joogi visuaalsed omadused polnud sellest halvenenud. Teisalt selgitab see ilmselt ka, miks mul "päris" vedel kuld välja ei tulnud... Ühesõnaga sai päris palju nalja.

 

Minu jaoks lõppes õhtu ühise sööminguga Citys, seekord võtsin chipside kõrvale mitte fishi vaid scampid - väikese nostalgilise meenutuse tähistamiseks Marazionist Cornwallist. Eelmisel õhtul kohatud tšehhitari tööl ei olnud, meid teenis lauas hoopis üks kena inglanna Birminghamist. Jutuks tuli tema ametlik põlvnemine seetõttu, et taas ei osanud ta mingile Hele küsimusele mingi kohaliku sõnakõlksu kohta vastata ja ütles, et on väljast ja räägib kahjuks vaid "queens english't". Õhtusöök oli tore ja tänuväärne (nagu ikka, kui häid asju ette antakse), selle põnevaks naelaks said kindlasti nn babycchinod, mis põngerjate valju hõiskamise saatel toodi. Babycchino näol on tegemist tegelikult tassitäie kuuma piimavahuga, mis siis peaks õiglaseks hüvitiseks olema lastele, kelle vanemad lürbivad cappuccinot, aga keelduvad seda mingite veidrate ettekäänetega kohvi kahjulikkusest kasvavale organismile, oma võsukestele ostmast. 

 

Ja siis Tesco Express ja veel edasi jalutasin "titadega" koju. Hele-Liisa sukeldusid õhtuellu. Neil olla olnud kuuldavasti vaga tore nii põgenemistoas kui hiljem Captain Baris. Ongi vist kõik. Ahjaa, kuna meie apartmendil on gaasiküte, siis õnnestus mul see reguleerida kuidagi pisut liiga soojaks, mistõttu ühel hetkel hakkas temperatuur sauna eesruumi meenutama. Õnneks sain põrgumasina kasutusjuhendile varsti pihta ja vast edaspidi saan selle reguleerimisega normaalselt hakkama.

 

* * *


Nii. Tundub, et Helel on varsti köögis klaar. Võtame vist ette jalutuskäigu taas raudteejaama, sest seal asub meile lähim autorent. Plaan on täna minna Falkirki või... eks näe. Taevas on akna taga igatahes tumesiniselt paljulubav...

 

Edinburghi "Elm Streeti luupainaja"

| Üles |

 


 

02.05.2019. Kell 8.35. Royal Park Terrace 7-12, Edinburg
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

Helix Park

| Üles |

 

Olin eile õhtul nii väsinud, et jäin kohaliku aja järgi juba pool 11magama. Seega kirjutan taas eilsetest muljetest täna hommikul, kuniks nõusid pestakse ja end minekuvalmis seatakse. Täna vist on eemärgiks Luss.

 

* * *
 

Jalutasime niisiis Helega läbi külma ja rõske hommikutuule raudteejaama, et leida rendikas. Igaks juhuks astusime enne läbi kesklinna turismiinfost, et elu uurida ja kõrval kohvikus tass head kohvi juua (see türgi kohvi, mida ostsime, kannatab ärkamiseks juua küll, aga pole ikka maitselt päris "see"). Turismiinfos võttis meid ette vast minuvanune daam. Hele tšattis temaga võimalustest, kuhu autoga minna ja mida võiks koos lastega vaadata. Kui ma siis midagi vaadatavate aedade kohta küsisin, siis kuidagi jutu käigus lobisesin välja, et olen maastikuarhitekt. Seepeale ütles daam ohates, et tal oleks just oma aias abi vaja; ta olevat ostnud maja aiaga ja seal pole hetkel veel midagi; aga ta tahaks samas, et tal oleks ilus aed. Ma kostsin seepeale, et vaadaku endasse ja mõelgu välja, mis tema jaoks on aias ilus, milliseid taimi ta armastab, mida aknast vaadates näha tahab... alustagu sellest. Daam jäi mõttesse ning arvas, et alustuseks on selline lähenemine ju päris hea...

 
Poole tunni pärast tegin juba Opel Corsaga - aga see on järgnevate päevade jooksul meie kuuendaks reisikaaslaseks - Edinburghi kesklinnas valel pool rooliga ning valel pool tänavat õppesõitu. Suund oli Falkirk... Tegelikult läks eilne sõit päris normaalselt - tekitasin kokku vaid 3 liiklusohtlikku olukorda. Ainult üsna algul, kui olin lapsed kodu juurest peale korjanud ja kusagil pööret tehes mingi ootamatu hädapidurduse tegin, küsis Laura:

 
- Issi, miks sa nii halvasti sõidad!
 

Falkirk... Esimeseks peatuseks oli Kelpies - kaks miilide kaugusele paistvat hiigelsuurt hobusepead. Wikipedia kirjutab:

 

"The Kelpies are 30-metre-high horse-head sculptures depicting kelpies (shape-shifting water spirits), standing next to a new extension to the Forth and Clyde Canal, and near River Carron, in The Helix, a new parkland project built to connect 16 communities in the Falkirk Council Area, Scotland. The sculptures were designed by sculptor Andy Scott and were completed in October 2013. The sculptures form a gateway at the eastern entrance to the Forth and Clyde canal, and the new canal extension built as part of The Helix land transformation project. The Kelpies are a monument to horse powered heritage across Scotland."

 

Üks hetkemaailma suurimatest skulptuuridest markeerib niisiis  ühe kohaliku kanali üht olulist lüüsi. Siinkohal tuleb lihtsalt mainida seda, et kanalid on Šotimaal juba roomlaste ajast saadik olnud elutähtsad liikumis- ja kaubaveoteed. Mööda lüüsidega reguleeritud kanalitevõrku oli aastasadu kiirem ja turvalisem liikuda ja kraami vedada, kui üle mäekurude kulgeda. Kanalid on ka täna täiesti töös, kuigi pole praegu kaubaveo seisukohalt enam olulise. Ometi sõidavad kanalitel arvukas koguses kohalike paadid ja veetakse ka turiste. Seetõttu ka see konkreetne veeteesõlm, oodina minevikule ja lootuses sulnile tulevikule lukspaadis kanalitel, on ka nii suurejooneliselt ja tseremoniaalselt markeeritud. Miks hobused ja hobusepead - eks seda tea lõpuni Andy Scott, skulptor, kelle nägemus metallplaatidega kaetud sõrestikele reaalsuseks on saanud. Kohapeal võib aga infotahvlilt lugeda, et ühelt poolt sümboliseerivad hobusepead hobuse jõudu, Šotimaa jõudu, jõulisust, vägevust, mälestust kadunud Falkirki ja Šotimaa tööstusest... või kuidas keegi seda täpselt lahti mõtestada suudab. Teisalt peitub juba hobusepeade nimes viide Šoti müüdile kujumuutvast vetevaimust, keda kutsutakse "kelpie'ks". Vetevaim ilmub kauni naisena või hobusena, või võib muutuda paugust ühest teiseks, kasvada hiigelsuureks jne. Tal on natuke meie näkkide kombeid, pisut nagu salakaval ja üldiselt pahatahtlik. Meelitab inimesi endaga, lapsi ja naisi hobusena, mehi naisena, et nad siis uputada. Olgu selle kuradikultusega kuidas on, pead avaldavad muljet ning on ilusasti tehtud: kogu selles Minecrafti maailmas on need vahelduseks täiesti tervemõistuslikult hobuse moodi - tänan, hr Scott.

 

Kelpies

| Üles |

 

Tegelikult  on Kelpie'd vaid üks ja turistikam osa hiiglaslikust Helix Parkist. Helix Park on aga lahe ja täiesti asi omaette! Seda ideed hakati ajama kohaliku omavalitsuse ja kogukondade koostöös juba kümmekond aastat tagasi. Tegemist on hiiglasliku maa-alaga, mille üheks eesmärgiks on regenereerida endisel tööstusest piinatud tühermaal looduslikel kooslustel baseeruvat uut loodust. Juba ainuüksi see mõte tekitas mu's huvi, kuid kerge põige hobusepeadest eemale ja ma olin müüdud!. Ajal kui härjapõlvlased jäid Kelpie-keskusesse mingi põneva asjaga tegelema, võtsin ma ette jalutuskäigu pargisügavusse. Ja see kujunes täielikuks elamuseks. Just kõik need mõtted ja suunad, mis meil hakkavad valju vastukisa ja karjumise saatel siin ja seal kuidagi juurduma: aasamuru, sajuvee kogumine ja kohapeale immutamine väga kavalate võtetega, risuvallid väikeloomadele, clump-tüüpi põõsaistutused ümber puugruppide, et luua mitmekesisemaid elutingimusi kõiksugu eluvormidele, soo, täielik mudane madalsoomülgas, kui normaalne pargiosa (mille kallastel sahisev pilliroog mängib oma igikestvat sümfooniat)... Teisalt väga kvaliteetsed jalgrajad, üks kõige ägedamaid mänguväljakuid üldse, mida ma näinud olen, vinge rannapromenaad, kihvti lahendusega kohvik keskuses, äge disain kohtades, kus see end õigustab... jne, jne, jne. Hakkas tibutama, kuid sellegipoolest helistasin Helele ja kupatasin nad pooleteist-kilomeetrisele retkele, Kelpide juurest pargi südamikku. Kui jõnglased unelmate mänguväljakut nägid, ununes ka neil jõlkumisest ja tühjast kõhust tekkima kippuv pahurus ja isegi kerge vihmasabin ei seganud puhast mängurõõmu! Kõik see pargindus on külastajale tasuta, isegi parkla (mitte Kelpie'de juures - seal küsiti autokoha eest siiski 50 penni, vaid teine, linnapoolne), mistõttu suve poole sõitvat sinna sageli inimesed üsna kaugelt kokku. Park oli nii äge, et jäime sinna terveks pärastlõunaks, mis tähendas automaatselt seda, et Stirlingisse, mis algul õhtuse desserdina meeles mõlkus, me mingil juhul enam ei jõudnud.

 

Helix Park

| Üles |

  

Falkirkis on tegelikult veel mitmeid asju, sh hulk vanu vaatamisväärseid kivihunnikuid, kuid me valisime õhtu lõpetuseks hoopis ühe tänapäevasema tehnikaime. Ja seotud on see taas kanalitega. Niisiis - Falkirk Wheel... Et säästa end selle kirjeldamisest pöördun taas Wikipedia poole:

 

"The Falkirk Wheel is a rotating boat lift in central Scotland, connecting the Forth and Clyde Canal with the Union Canal. The lift is named after Falkirk, the town in which it is located. It reconnects the two canals for the first time since the 1930s. It opened in 2002 as part of the Millennium Link project. The wheel raises boats by 24 metres (79 ft), but the Union Canal is still 11 metres (36 ft) higher than the aqueduct which meets the wheel. Boats must also pass through a pair of locks between the top of the wheel and the Union Canal. The Falkirk Wheel is the only rotating boat lift of its kind in the world, and one of two working boat lifts in the United Kingdom, the other being the Anderton Boat Lift."
 

Kui selle paadilifti kohta lugeda ja pilte vaadata, siis tundub tõesti päris põnev olevat, kuid näha seda kaadervärki elusuuruses töös on hoopis teine asi. Tehniliselt ei olegi tegemist väga keerulise masinavärgiga: oma iseloomult on see nagu suure kaablirull, mille külgede vahele on pandud paralleelselt võlliga kaks ümber oma telje pöörduvat banaanikoort: kui kaablirull ümber oma võlli keerleb, pöörlevad vastavalt ka banaanikoored... Üks laev sõidab üleval kanalist ülemisse banaanikoorde, samal ajal teine laev sõidab alumisest koorest välja mitukümmend meetrit allpool asuvasse kanalisse. Ok, muidugi ei keeruta paadilift mingeid suuri ookeanilaevu, kuid korralikud jõelaevukesed ja bussisuurused turistide vedamiseks mõeldud alused kerkisid ja langesid üksteise järel. Lift teenindabki turistipaate ja eraaluseid, kaubalaevu põhimõtteliselt sel suunal ei liigu.

 

Falkirk Wheel

| Üles |

 

Falkirk Wheeli keskuse juures on ent veel üks väga vinge ajaviide, mis on suunatud lastele ja lapsemeelsetele - Archimedese park või mänguväljak. Seal on olemas kõikvõimalikud vee tõstmise masinad, alustades archimedese kruvist ja lõpetades mehaanilise pumbaga - istud jalgrattale, väntad ja vesi tuleb. Samuti on mänguväljakule ehitatud terve minilüüside süsteem - erinevate viisidega vett üles pumbates saab lüüse täita ja siibritega tühjaks lasta. Kaadervärki käitades peaks ka kõige väikesema kujutlusvõimega inimene aru saama, kuidas lüüsidega kanalitesüsteemid töötavad. Igatahes põngerjad möllasid jahedusest hoolimata veega nagu ühed jõekarud muiste. 
 

Archimedese mänguväljak

| Üles |

 

Falkirki ratta tagant leiab veel ühe põneva asja - nimelt kulgeb ülemise kanali taga läbi Šotimaa Antoniuse müür - Vallum Antonini. Ka see seostub kaudselt kanalitega, sest väidetavalt olid just roomlased need, kes hakkasid oma kindlustuste jaoks materjali vedamiseks kanaleid ehitama. Läksime Liisaga seda üsna teadlikult otsima ja sattusime algul hoopis ühele teisele põnevale ehitisele - nimelt on Falkirki paadiratta jaoks ratta taha kaljusse uuristatud paarisajameetri pikkune tunnel, mille laevukesed peavad läbima enne, kui ratta ülemisse kanalisse saabuvad. Tunnel on nagu tunnel ikka, järgneva kontekstis ehk on põnev öelda, et see läheb Antoniuse müüri alt läbi. Antoniuse müüri väga palju ei teata ja sageli aetakse seda segamini pool sajandit varem (AD 122) ehitatud Hardianuse müüriga. Kui nüüd refereerida kättesaadavaid allikaid, siis Antoniuse müüri laskis ehitada Hadrianuse soosik ja järeltulija, Antoninus Pius. Antoniust peetakse üheks rahumeelseimaks Rooma valitsejaks, kelle ehk suurim sõjaline operatsioon toimuski vististi Šotimaal. Müüri ehitamist alustati 142. aastal. 63 kilomeetri pikkune, 12 kindlusega müür, mis kulges Šotimaa idarannikust läänerannikuni, valmis kaheteistkümne aastaga ja pidi kaitsma impeeriumi valdusi Britannias müürist põhja poole jäänud kohalike eest - roomlased kutsusid neid kaledoonlasteks. Paraku roomlaste sõjaõnn pöördus ja aastal 162 pagesid nad tagasi  Hadrianuse kaitsva müüri varju. Pool sajandit hiljem üritas Septimus Severus küll müüri taas kindlustada, kuid peale paariaastast proovimist jäeti see lõplikult maha. Kuna müür oli suures osas ehitatud pinnasest, on see ka täna vaid veidi aimatav. Vähemalt Falkirki ratta taga metsas markeerivad pöökpuude varjus müüri kulgemist madal kraav ja selle taga mõnemeetrine vallseljak... 

 

Falkirki tunnel

| Üles |

 

Antoniuse kadun'd müür

| Üles |

 

Kell oli juba veerand tundi seitsme peal, kui lõpuks Falkirkist minema saime. Et õhtuks-hommikuks midagi hamba alla muretseda, tegime peatuse ühes linnaserva Lidlis. Poest väljudes juhtus pentsik õnnetus. Pillasin  nimelt gallonilise piima pagasniku taha asfaldile ja loomulikult kanister purunes. Ent siiski nii õnnelikult, et kiire liigutusega suutsin tublisti üle poole piimast säilinud lehtritaolisse kanistrivrakki kammitseda ning rentslist päästa. Villisime ca poolteist liitrit ühte tühja veepudelisse, kuid alles jäi veel samapalju või pisut vähem. Rohkem meil õõnsaid anumaid kaasas ei olnud. Samas on nagu kahju toitu raisata, sestap keerasin korgi ettevaatlikult pudeli suult ja neelasin mõnekümne sekundiga ülejäänud piima alla. Kui protseduur lõppenud oli, tuli poest üks mees, kes mulle sõbralikult silma pilgutas ja ütles midagi sellist:

 

"Vaatasin su kangelaslikke jõupingutusi läbi poeakna - see oli üsna lootustandev! Cheers!"

 

* * *

 

Aga eilne õhtusöök toimus siinsamas elutoas šoti piruka, haggise ja veiniga! Oli igatahes väga maitsev!

 

 


 

03.05.2019. Kell 8.10. Royal Park Terrace 7-12, Edinburg
Eelmine  |  Järgmine  |  Üles

 

Lussi tumedam pool...

| Üles |

 

Hommikusöök on söödud... Plaan tänaseks on Loch Ness... Nagu hakkab juba traditsiooniks saama, kirjutan taas eilsest täna hommikul. Eilegi jõudsime Edinburghi tagasi õhtul seitsme paiku, aga olime kuidagi nii sussid, et algselt plaanit' kõrtsituur jäi tegemata ja isegi Tescosse veini järgi ei viitsin'd minna. Halasta, oh Bacchus, saan vabanduseks tuua vaid unerammestuse ja vastiku vihmasabina +8C temperatuuril... Kuna täna on tulemas pikem sõit, siis ma väga pikalt ei kriba...
 

* * *


Et eile Edinburghis sadas päev otsa (sajab ka täna) ja sadas igal pool ümberringi, valisid Liisa-Hele välja Loch Lomondi (loch tähendab järve) ja selle kaldal põõnava Lussi, Glasgow'st läänes. Liisa teada pidid asuma need kaunis looduses ja ilmateate järgi jääma ka  vihmata (vähemalt pärastlõunani). Olidki kaunid ja olidki vihmata. Kui Luss iseenesest ei paista suurt millegi erilisega silma peale selle, et ta on Loch Lomondi äärne suurem suvituskoht, siis Loch Lomond on silmapaistev mitmes mõttes. Esiteks on tegemist Briti saare suurima pindalaga järvega, mis vee mahult jääb alla vaid Loch Nessile. Teiseks kõrgub selle kaldal Ben Lomond - mäeke, mis oma üheksa ja poolesaja meetriga on üks Šotimaa kõrgemaid. Ent, nagu kohapeal selgus, on Luss põnev ka mitmel teisel moel. 

 

Meie eilse tripi hommikupoolseks esimeseks särahetkeks oli mitmel põhjusel üks BP pensukas: kes sai kohvi, kes sai cornwalli piruka, kes vetsu, kes ... poni ajakirja. Vähemalt olid kõik rõõmsad - teate, ei ole midagi halvemat reisil kui vihane härjapõlvlane; seega jõudsime Lussi tunnike-poolteist hiljem päikesepaistes ja päikeselises meeleolus. Parkisime auto ajutise kiiruskaamera märkidega bussi kõrvale ning suundusime matkale Lussi Haldjamaale.

 

Nii on...

| Üles |

 

Lussi haldjarada on kenasti tehtud ja oma kenaduses suunatud põngerjatele. Et asi on seotud haldjatega, sobib see väga hästi nooremale koolieale, eriti igat liiki printsessidele, kes mõnekilomeetrise raja on haldjaekstaasis viibides täiesti ilma suurema vingumiseta nõus läbi käima. Rada pole raske, kulgeb enamasti mööda jändrike puude ja suurte kivilahmakatega ülekülvatud maalilist jõeorgu. Iga lapsturist saab soovi korral kaasa tšekklisti, mida rajal otsida ning tõepoolest, haldjate ja trollide jälgede ja eluasemete tagaajamine metsas on päris lõbus. Rada on lihtsalt tehtud - siia-sinna on puistatud haldjatolmu, mõni väike urgastee ukseke, mõne puu taga troll - jne, kuid kuidagi sellises võtmes ja mastaabis, et ringilt linna tagasi jõudes ei ole veel lõpuni se'st villand saanud. Võib-olla ma ise seda naturaalset haldjavärki ise poleks nii nautinud, kuid see kontekst on siin ja praegu lihtsalt võrratu: kõik puud on puhkemas, pihlakad, tammed, vahtrad, sarapuud; alusmetsas õitsevad kellukad ja igasugused muud lillekesed, vesi kohiseb ja vahutab all sügavas orus, linnud laulavad, taamal söövad künkanõlval lambad, kelle ümber ühe- ja paarikaupa sagivad säravvalged tallekesed. Arkaadia...

 

Haldjarada

| Üles |

 

Elasid kord kolm printsessi...

| Üles |

 

Lussi jõudes hakkas ilm, nagu ilmateates lubatud oligi, ära keerama. Seadsime sammud keskuse poole ning sattusime Lussi kiriku juurde, õigemini algul sellest pisut eemale ühele künkale, mida markeerib mõne aasta vanune ratasrist. Nagu selgus, tähistab see rist kohta, kus kunagi olnud pühamu. Kirikusse minnes selgus, et Luss polegi mingi päris suvaline paik, sest seda peetakse kohaks, kus Šotimaale imporditi ristiusk. Tõi selle maale Iirimaalt pärit kuningapoeg Kessog ca 510 AD, kes just Lussis ja lähikonnas alustas rändmungana misjonitööga, ehitades ühele Lochmondi saarele selle tarbeks isegi väikese kloostri. Traditsiooniliselt lõid kohalikud ta kümne aasta pärast Lussi lähedal maha, kuid usk ühes Kessogi nimega jäi. Tema surnukeha mähiti enne matmist magusalt lõhnavate taimede sisse, mis müstilisel kombel hiljem ise tema haual vohama hakkasid. Matmiskoha ümber kujunes aga Lussi linn, mille nimigi tähendab gaeli keeles kohta, kus kasvavad ürdid. Üsna pea peale tema surma ehitati ka Lussi kirik - praegugi pidavat seal (nüüd siis juba uues kirikus) olema reliikviana midagi kadunukese küljest mingil kujul sargas, mis lebab kirikus aukohal...  Kessog on  pühakuna olnud austatud üle Šotimaa ja seepärast tuntud palverännukohaks nii Šotimaa, Inglismaa, kui Iirimaa inimestele, kes tema mälestusest lugu pidasid-peavad. Praegune tagasihoidlik kihelkonnakirik on aga uus - ehitatud aastal 1875 ja ei paista silma millegi ekstravagantsega, vaid peitunult seedrite ja vanade hauaplaatide vahele ootab neid valgustunuid, kes tema müüride vahelt Kessogi imetegusid tänini otsima tulevad... Kuna meil sinna minnes Kessogist ei olnud õrna aimugi, siis võtsime loo teatavaks ning pühendasime selle seedimiseks mõnusa tunnikese Loch Lomondi ääres süües võileibu ja skitsides...

 

Luss. St Kessog

| Üles |

 

Luss. Kessogi saare - Monks Island - jäädvustamine

| Üles |

   
Tagasi auto juurde jõudes ootas ees ebameeldiv üllatus - klaasile oli kleebitud parkimistrahv. Pea laiali olime auto juurest jalga lasknud ja parkimisautomaadi täiesti ära unustanud. Noh, nüüd tuleb välja käia 30 naela õpiraha. Seda saab maksta sulas ainult Stirlingis või siis tuleb saata posti teel pangatšekk. On ka mingi pangalink, kuid see aktiveerub alles päeva pärast. Loodetavasti see ikka töötab (kommentaar Tartust - tundub, et töötas).

 

Edinburghi tagasisõiduks valisime väikesed külavaheteed. Aega võttis, ent kulgemine oli maaliline. Igal asjal on ka ebameeldivam pool - nimelt jõudsime külade vahel tuterdades täpselt staude alguseks Edinburghi lähedale, mistõttu viimase viie kilomeetri läbimiseks kulus üle tunni. Ilmselt see autos passimine ära väsitaski - nii valmistasime ka eile õhtusööki kodus. Seekord siis Šoti lihaleiba, black puddingut (nagu meie verivorst) ja muid häid asju.

 

Tundub, et padukast hoolimata on elu täna hommikulgi ikka väga ilus. Aitäh!
 

Loch Lomond

| Üles |

 


 

04.05.2019. Kell 9.20. Royal Park Terrace 7-12, Edinburg
Eelmine Järgmine  |  Üles

 

Highland II

| Üles |

 

Ja taas on hommik, eelviimane siin Edinburghis. Improviseeritud hommikusöök šoti pirukate ja munatäidisega lihapallidega on söödud - väga hea oli - mina olen täitsa rahul. Hele naudib köögis nõudepesu. Päriselt, ilma mingi šovinisminoodikeseta võin seda kinnitada, sest kraanikauss on ehitatud akna ette ning nõusid pestes saab silm puhata Arthurs Seati kollastesse õitesse uppunud mäenõlvadel. Noh, vähemalt daam on ise seda öelnud.
 

* * *

 

Eile jõudsime Edinburghi tagasi päris hilja õhtul, selja taga: Edinburgh-Blair-Fort Augustus - Urquhart - Perth - Edinburgh, kokku pisut üle 570 km. Kõik seepärast, et vaadata ära järvesügavustest väljakõõritav Nessie... Aga see sõit üle Highlandi oli oma otsa väärt - tonnide kaupa miljonivaateid, kitsast teed ja lõppeks ka korralikku lumesadu...


Esimene peatus - Blair. Ma vaatasin Blairi kindluse kohta juba natuke Eestis, kuid olin kindel, et ega me sinna sel lastega tripil ikka ei jõua, kuid näe - sattusime. Märkasin silti teeveerel üsna juhuslikult ja pikemalt mõtlemata keerasime seepeale kitsale kõrvalteele. Perthi ümbruse teeremondid, vahepealsest Tesco peatusest ja karamellikookidest hoolimata, olid äratanud tagapingis kerge protestimeeleolu, mistõttu võimalus "päris lossi" minna tekitas rõõmsat elevust. Ma natuke olin kartlik, kas kolm korrust antiikset mööblit, hiina portselani, trofeesid ja seintele riputatud musketeid ikka suudavad printsesside tähelepanu jäägitult võita, kuid kohe lossi astudes sai selgeks, et suudavad. Lastele pisteti pihku kavalasti tehtud tšekklist, mille järgi nad pidid üles leidma rea eksponaate erinevatest tubadest. Kui nimekirjas kirjeldatule  vastav eksponaat leiti, siis tuli paberile õigesse kohta linnuke teha, millisest toast see asi leiti. Otsitavate eksponaatide leidmiseks tuli aga loss silmad lahti läbi uurida. Edukatele mängijatele jagati pärast infoletist ka meeneid. Minimaalset tõlkeabi vajav mäng võis alata ja tänu sellele said lossile tiiru peale mitte ainult jõnglased, vaid ka meie ise, sest mõistatused tuli lahendada ja peidetud aarded leida... Ahjaa, juba lossi pileti ostmine jättis hinge helge tunde. Pääse tuleb lunastada pika sissesõidutee lõpul puude vahele peidetud kioskist. Naisterahvas, kes pileteid müütas, tuli auto juurde, küsis, palju meid on ja siis pakkus välja, et meile oleks ilmselt soodne osta perepilet. Kui ta aga kuulis, et Liisa kahjuks on ka täisealine, kellele tuleks osta täispilet, mõtles ta pisut ja ütles, et Blairi lossis võib Liisa olla ka endiselt 16 ning müüs ikkagi perepileti. 16 naela nagu maast leitud....

 

Blairi loss

| Üles |

Blair on olnud alates XIII sajandist Murray'de klanni pealiku, viimased pooltuhat aastat niisiis Atholli hertsogi, (Atholl on siis naabruses oleva linnakese nimi) peakorteriks. Ma ei hakka siin ümber jutustama ajalugu, mainin vaid, et Blairi kindlus ja Murrayd on mänginud Šotimaa ajaloo murrangulistes sündmustes sageli väga olulist rolli, mille tõestuseks on fakt, et Blairi kindlus on peakorteriks Euroopa ainukesele eraarmeele - Atholl's Highlanderitele, mis loodi 1839. a ja mis allub ainult Atholli hertsogile. Tegelikult Briti armee osana oli higlanderite rügement olemas juba pea sajand varem. Milline on nende sõjaline võimekus praegu, ei tea, kuid paraade nad peavad ja, kui uskuda plakateid, siis puhuvad vahvasti terve kambaga torupilli, et lust näha. Üks highlander tervitas meidki lossiõuel särtsakalt vana marsiga. Igatahes on tähtsaid sõjapealikke, kuningaid ja kuningannasid läbi ajaloo Blairi lossis ikka ja jälle võõrustatud.

 

Highlander...

| Üles |

 

Päikesepaistest hoolimata näpistas nägu jäine õhk. Seetõttu soostusid põnnid pargi külastusega vaid mänguväljaku piires ajal, kui me Liisaga parki avastame. Nagu naastes kuulsime, avastasid printsessid kohe mänguväljaku juures hoopis ühe paabulinnu, keda siis ahhetades läbi pargi jälitati ning sel moel oma kümme tuhat sammu täis tammuti. Blairi park on nagu üks harju keskmine inglise park ikka. Veel enam, võrrelda võiks seda isegi mõne meie suurema mõisapargiga (loomulikult pole võrreldav üldine hooldustase ja detailid, mis pargiatmosfääris on enamasti võtmerollis) - rahulik, suured vanad puud pea kohal võlvkaari moodustamas, lattaiad, mille vahelt paistavad lambakarjamaad rohe-rohelise rohuvaibaga... Ehk eristab Blairi parki näiteks Toila Orust üks ära eksinud nn Farnese Heraklese koopia, mis, nagu selgitas selgitav silt selle kõrval, soetati Carcalla termidest leitud kuulsa taiese pronkskoopiana 25 naela eest  XIX sajandil... Kiire pilk ka walled gardenisse ja siis padavai autosse sooja!

 

Blair Park

| Üles |

 

Härjapõlvlane ja uhke lind

| Üles |

 

Ja edasi... Edasi kulgesime Kõrgmaa metsade, mägede ja järvede vahel, aeg-ajalt vasakus poordis paistmas Britannia kõrgeim mägi - Ben Nevise lumine siluett.

Fort Augustusesse - Loch Nessi lõunatippu - saabusime üsna hilisel pärastlõunal. Kuigi linnakese nimi kutsub selles otsima seoseid roomlastega, pole sel nendega midagi pistmist, vaid pärineb see jakobiinide mässu päevist XVII sajandi lõpust. Enne kutsuti kohta Kiliwhimin. Kuigi päike paistis, mähkus taevas kiiresti üha kaunimatesse potisinistesse-lilladesse toonidesse. Oleksin hea meelega teinud pausi ja järve äärde Laura rõõmuks Nessiet otsima läinud, kuid Liisal oli kindel siht silme ees - Urquharti kindlus. Niisiis võtsime suuna Loch Nessi läänekaldale.

 

Blair - Fort Augustus

| Üles |

 

Urquharti varemeid peetakse eelkõige oluliseks just nende maalilisuse tõttu - asub linnus ju muidu suhteliselt kanalilaadse Loch Nessi ühe sopistuse nurgas, varemetest avanevad järvele toredad vaated. Ajalugu on taas seal paksult alustades sellest, et arvatavasti oli kindluse kohas juba enne Šotimaa kristianiseerimist üks piktide kuningriigi kantse, roomlastele sinna palju asja ei olnud. Praeguste varemete kohal olnud linnusele pandi alus aga XIII sajandil. Varemetes on aga kindlus, nagu mitmed muudki kirikud-linnused-majad Šotimaal, alates jakobiinide mässust, täpsemalt 1692. a, mil taganevad mässulised selle õhku lasksid.

 

Tee Urquharti lookles pettumustvalmistavalt enamasti nõlval puude varjus, kuigi vahetevahel vilksatasid mööda nii mõnedki maalilised järveaated. Mõni miil enne Urquharti algas padukas. Lage vesi ja rahe. Vett kallas sellise hooga, et kuidagi ei kutsunud läbi valingute piletit ostma minema. Alles paarikümne minuti pärast andis sadu pisut järele, st kallas edasi, aga natuke hõredamalt. Jooksime Liisaga piletiputka juurde ja... saime teada, et hetk tagasi oli see suletud. Nõutult ja pahasena tuiasime pisut ringi, et leida mingit paremat paika pildistamiseks, kui algas uus lörtsivaling. Minu jopp sai igatahes hetkega läbimärjaks. Niipalju siis Urquhartist.

 

Urquhart Castle

| Üles |

 

Loch Ness

| Üles |

 

Fort Augustus võttis meid endiselt vastu päikesepaistega, kuigi taevas oli juba mustjaslillaks muutunud. Seega oli kätte jõudnud tõesti viimane aeg jalutuskäiguks. Fort Augustus on kena väike linnake terve rea lüüsidega, mis on ehitatud  Oichi jõega paralleelselt kaevatud kanalile, et võimaldada Loch Nessilt seilamist vastuvoolu Loch Oichile ja sellest lõunasse jäävatele järvedele. Midagi muud silmipimestavalt vahvat sealt ei leia. Veerand tunniga saab linnakesele tiiru peale. Meie tiiru lõpetas siiski üsna vägivaldselt lõpuks linna kohal avanenud taevaluuk - Urquharti rahe- ja lörtsipilv oli jõudnud lõpuks ka Fort Augustusesse kohale. Sestap varjusime kiirustades Monster Chipsi - linnakese kesksesse kiiresse söömakohta, et kasutada vihmaaega õhtusöögiks. Minu rõõmuks oli neil ka lihtsalt fish'i ja chipsi. Peale head krõbedat turska ja maitsvat kohvi võiski tagasitee alata... Ahjaa. Laura oli täiesti kindel, et ta oli puude vahelt Loch Nessi koletist silmanud. Vähemalt siis sellega läks hästi :)...

 

Fort Augustus

| Üles |

 

Tagasitee valmistas võrratu üllatuse. Nimelt oli kõrgmaale vahepeal lumi maha sadanud. Tee oli enamasti puhas, kuid mäekesed ja teeäärsed heinamaad korraliku lumekirme all. Kõik need mäed, mis hommikul sinetasid ja mustasid teeveeres, olid nüüd kaetud valge õhtupäikeses roosatava kihiga. Ilus! Lumiste mägede ülevusele lisandus aga teinegi noot - veidralt ja kurvalt piilusid ikka ja jälle teeäärsete õunapuude õied kohevate lumemütside alt, tuletades meelde, et ilmselt paljud õiteajal lumme jäänuist sel sügisel rekordsaaki ei kasvata.
 

Over the hills and far away...

| Üles |

 

Pisike kohvi- ja bensiinipaus Perthis ja olimegi lõpuks Edinburghis tagasi. Õhtusöögi kõrvale näidati "Bridget Jonesi päevikut..."

 


 

05.05.2019. Kell 10.30. Lennukis
Eelmine  |  Üles

   

Karulauk Rosslynis

| Üles |

 

Ja olemegi teel Tallinna poole. Ärkamine oli täna vara - 4.10. Liisa tellis eile õhtul uuberiga auto 4.30 ks ette. Auto oli täpselt kohal ja stardivalmis. Hommikuse olematu liikluse tõttu jõudsime lennujaama pisut rohkem kui veerand tunniga, mistõttu korraks tundus, et jääb pisut liiga palju aega aerodroomil hängimiseks, ent turvakontroll võttis niipalju aega, et olime lõpuks paris rahul, kui 7.15-ks pardal istusime. Peale üle tunnist seismist turvasabas me oma värava poole siiski päris jooksma ei pidanud, kuid nägime hordide kaupa hilinevaid lennureisijaid väravate poole tormamas.

 

* * *

 

Eilegi õhtul jäid omad muljed üles kirjutamata, mistap proovin nüüd need tablakasse sisse toksida. Eilne päev kujunes külmast ning heitlikust ilmast hoolimata päris tegusaks. Plaan A nägi ette härjapõlvlastele loomaaia ja härjapõlvlaste elatanud sugulastele Rosslyni kabeli ning hiljem Kuningliku Botaanikaaia. Tegelikult tuli hommikul arutluse alla isegi plaan B - võtta jalad selga ning vaadata ära Balmoral - kuninganna suvemõis; ikkagi Alatskivi lossi inspiratsioon. Ent eelmise päeva Loch Nessi otsale mõeldes ei hakanud mul uue potentsiaalselt pika sõidupäeva väljavaate peale kohe silm särama, seda enam, et sihtkohas lubati vaid +2C ja lörtsi. Niisiis jäi kehtima plaan A. Ilmast rääkides muidugi tuleb mainida, et Rosslyni parklaski näitas kraadiklaas napilt +5C, kusjuures olemise tegi eriti värskeks jäine vastik tuul.


Rosslyni kabel jääb Edinburghist umbes poole sõidutunni kaugusele. Olemuselt mittemidagiütleva külakese tuntuse ja selle tagasihoidliku kabeli tänase eduloo taga on muidugi Da Vinci kood - pooltel kabelikülastajatel poleks sellest pühakojast ilmselt filmita õrna aimugi. Loomulikult on kabel ka oma aja kohalik peen-maavillane gootika näputöö, millest tegelikult pool jäi tellija surma tõttu valmis ehitamata. Kabeli ehitamist alustati 1446. a kohaliku printsi söör William Claire eestvõttel. Juba 1592. a kirik purustati reformatsioonijärgsetes segadustes ja jäeti maha. Tänasel kujul taastati pühamu alles 1860-tel kuninganna Victoria initsiatiivil ajastule omaselt Viollet Le Duci stiilis ja vaimus (viimane teadaolevalt ei ole küll Rosslynis oma kätt valgeks teinud). Kuigi Da Vinci kood on süüdi kiriku tänasel turundamisel peaaegu nr 1 turismiobjektina Šotimaal, polnud filmis-raamatus käsitletu kõik ainult Dan Browni väljamõeldis. Rosslyni kabeli kohta räägiti juba aastaid enne Vinci koodi igasuguseid põnevaid muinaslugusid seoses Püha Graali, templirüütlite ja vabamüürlastega. Kirjanikuhärra pidi need kuulujutud lihtsalt oma loo sisse oskuslikult põimima. Muuseas, kõik need kõlakad ja enamgi veel on kiriku kõrval muuseumis kenasti ning muhedalt audiovisuaalsesse meediumisse rüütatud. Muidugi on kirik ka pisut rohkem, kui kirjanduslik mull. Võib-olla tulenevalt sellest, et pool mahust jäi omal ajal ehitamata, tundub pühakoda väljast gootika kohta natuke kohmaka ja kandilisena. Võib-olla kergelt arusaamatu esmamulje, mille kirik väliselt jätab, põhjuseks hoopis see, et uus külastuskeskus kiriku ees sulgeb ainsa avarama vaate pühakojale, mis ümbruskonnast võiks kirikule lähenedes avaneda. Õu kiriku ümber on aga nii kitsuke, et ehitis ei mahu ei silmavaatesse, ega objektiivi. Proovisin maja skitsida ja pidin piirduma vaid ühe fassaadiosaga, sest kirik lihtsalt ei "mahu paberile" :)... Ent "põhiline" peitub kiriku sees. Interjöör on üle külvatud väga filigraanselt tehtud liivakivist raidkividega, millest väga paljudel on inimesele, kes neid oskab lugeda, oma lugu rääkida. Kahjuks mina ei ole üks neist teadjatest, kuid see-eest muuseumis räägitakse ära paljud ägedamad lood. Mulle jäi meelde lugu kiriku ühest ehitusmeistrist ja tema õpilasest. Nimelt olla söör William unistanud näha kirikus ideaalseid sambaid nagu ta olla neid kogenud reisil Vahemere äärde. Ehitusmeister ei julgenud enne originaale tudeerimata peitlit haarata ja läks reisile, et endale asjad selgeks teha. Õpilane võtnud ette aga käsiraamatud, tööriistad ja kivi ning teinud vahepeal ühe samba valmis. Kuna ta olnud andekas ja osav, tuli resultaat tegelikult üsna ideaalilähedane. Kui meister õppereisilt naases ja leidis, mis sündinud, tärkas ta's kartus kinga saada ja lõi loitma professionaalne kadedus ning ta tappis vihahoos oma õpilase. Taibanud, millega ta on hakkama saanud, härra põgenes, kuid saadi kätte ja poodi üles... Teine lugu, mida tasub mainida, seostub kabeli konserveerimisega 1960-tel. Nimelt pudenema kippuvaid raidkive mötsiti nende stabiliseerimiseks tsemendiseguga. Keegi ei osanud tulla aga toona selle peale, et  niiviisi hakkasid kivid kütmata ruumis akumuleerima niiskust - tsemendikiht ei lasknud liivakivist enam niiskust välja, kivi muutus permanentselt märjaks ning sai kasvulavaks vetikatele. Seetõttu oli interjöör 2000-te alguseks juba väga hullus seisus. Kui siis restaureerimine taas ette võeti, alustati kõigepealt konstruktsiooni niiskusrežiimi stabiliseerimisest, teisisõnu hakati kütma.

 

Meie üllatuseks käis ka kabeli ümber vilgas tegevus - igale poole oli üles pandud käsitööliste telke, kõik tegelased nende ümber ja sees kenasti keskaegselt riides. Sai lasta vibu, kirjutada sulega keskaegses šriftis, tutvuda keskaegsete kohalike söökide-jookidega, tellida sadulsepalt näputööd jne. Olime kogemata sattunud selle hooaja nö avapaugule, kui kohal on kõik asjaga seotud käsitöölised. Edaspidi suve jooksul on nädalavahetuseti kiriku juures väljas tavaliselt vaid üks telk, kus siis erinevatel nädalavahetustel on korraga tegutsemas külakorda üks-kaks käsitöölist. Nagu öeldakse - õnne peab ka olema.

 

Rosslyni kabel

| Üles |

 

Keskaegsed saiad

| Üles |

 
Kinnitanud vaimu ja keha korraliku šoti soolase karamelli plaadi-koogiga võtsime nõuks rõvedavõitu ilma trotsida ning matkata Rosslyni kabeli taha metsa. Liisa igatahes oli seda metsarada väga kiitnud. Ja tõsi see oli - matk piki kitsast liivakivikanjonit vanade puude tihedate kroonide all, millel lookleb luuderohi ja teeb pesasid puuvõõrik, kujunes päris elamusterohkeks ja meeleolukaks...
 

Kabeli taga metsas

| Üles |

 

Pisuke jugapuuallee

| Üles |

 

Olime naasmas parklasse, kui lapsturistidelt saabuv kõne teatas, et loomaaiale on nüüd tiir peale tehtud ja nad tahaksid süüa ja siis, peale seda, Liisa Edinburghi korterisse minna. Hiljem tahavad nad mittemidagi teha. Korjasime külmetava seltskonna loomaaia väravast peale ja panime mõne aja pärast Liisa juurde maha. Leppisime kokku, et sööme hiljem koos õhtust, lõunaks las leiavad mingit näksimist ise, kuniks me vaatame ära botaanikaaia.

 

Edinburghi Kuninglik Botaanikaaed on nagu üks päris botaanikaaed, milles jalutades õhkub seda õhkõrna ja vanaaegset, päris liblikavõrguga loodusuurijate põlvkondade jooksul kogutud teadmiste, hõngu. Ja muidugi aiakunsti, sest enamasti on botaanikaaiad ka klassikaliselt ilusad aiad... Aprill on muidugi võrratu aeg ühe Põhjapoolkera botaanikaaia külastamiseks: mis taimekesed kõik seal praegusel hetkel õitsevad... kirsipuud, rododendronid, enelad, magnooliad (kuigi on enamuses juba lõpetamas), hobukastan on alustamas ja muidugi see kohalik kollaste õitega taim on hetkel täies õitemeres..., isegi sirel ja toomingas näitavad esimesi õisi. Rääkimata kõikvõimalikest rohttaimedest. Õite osas muidugi jäi ületamatuks kiviktaimla. Ent omad säravad hetked olid ka Hiina mäenõlval, Nepaali aias, Rodoaias, Kuninganna aiakeses... Ahjaa - väga-väga lahe on Edinburghi botaanikaaia moldaed. Ja mammutipuud ja araukaariad, hiigelsuured rodokad, seedrid... Tõesti, väga, väga lahe elamus selle tripi lõpetamiseks!
 

Botaanikaaiast...

| Üles |

 

* * *

 

Ja oligi aeg lapsed peale korjata. Liisa valikul võtsime suuna Leithi - Edinburghi sadamapiirkonda, kus tal oli välja valitud mingi söögikoht. Jätsime auto ühe hiigelkaubanduskeskuse parklasse, et jalutada läbi endiste dokialade vanade sadamakõrtsude piirkonda. Viimased on loomulikult rannaäärse kinnisvaraarenduse tulemusel saamas mälestuseks mõnest piraadijutust. Lootsin meid maabuvat mõnda noist kutsuvaist pubidest, kus Guinnessi-klaasiga vanahärrad välistrepi kõrval tänaval suitsetades juttu puhuvad, kuid, nagu peatselt selgus, otsisime taga söögikohta nimega "Tapas". Liisa oli sealt oma uitamistelt saanud toreda elamuse ja soovis seda nüüd meiega jagada. Pisut kõndimist ja navigeerimist vanadel tänavatel ning kohal me olimegi. Nagu nimigi reedab, on "Tapas" Hispaania-Mehhiko köögiga resto. Tegelikult nagu rohkem gurmeeresto.  Minu jaoks isegi natuke liiga gurmee ja natuke liiga resto, kus tahaks selga panna triiksärgi ja rühi parandamiseks alla neelata joonlaua, et paremini massi sulada. Ent lapsed ei lasknud end väga naabruskonnast segada ning ka päris elus mehhiklannast ettekandja lobises ja teenindas rõõmsalt nagu olnuksime kusagil külakõrtsus. Kui kusagil eesruumis hakkas keegi Andres Segovia kohalikest õpilastest klassikalist hispaania kitarri tinistama, mu igatsus praetud tursa ja äädikaga friikate järele taandus ning ma suutsin rahul olla oma miniatuurse ürdipestoga garneerit' õrnsuitsu sisefilee-medaljoniga, mida oli serveeritud udupeene kikerhernepüreega. Eriti ägedaks läks, kui lõpuks saabusid lauale ka sibula ja peekoniga praetud argised, kuid ülimaitsvad kartuliviilud - nagu vanaema tehtud...

 

Leith

| Üles |

 
Tagasi linna minnes õnnestus lastel ära näha (küll distantsilt) ka Edinburghi vaatamisväärsus nr 2 - Kuninglik jaht Britannica, mis Leithis ankrus seisab. Kahjuks jäin mina sellest kuninglikust laevapildist ilma, sest keeldusin sukeldumast üüratusse kaubanduskeskusesse, mis inimeste ja sadama vahele on ehitatud. Viskasime lapsed apartementi, jätsime auto kokkulepitud rendikate kogumiskohta raudteejaamas ning suundusime oma kauaoodatud pubiringile. Alustasime Worlds Endist, mis aastasadu (XVI sajandist juba), tähistas linna serva - sellest ka pubi nimi (kuigi sisimas teadsime, et nagunii lõpetame Captains Baris). Ent ka Worlds Endist jäi täitsa ilus mälestus hinge... ilus baaridaam, mõnus püstijala-sumin ja hea ipa ning iiri siider. Lisaks - Worlds Endi teatakse kui iseloomuga kohta. Juba aastasadu on seal olnud ropendamine keelatud, ebasündsa keelepruugi eest visati nokastanud kodanikud joomakohast välja. Kui tulid mobiiltelefonid, siis aastaid oli kõrtsus nende kasutamine keelatud. Kuldaväärt praktika, mis peaks olema kohustuslik tänini igal pool kõrtsudes - nii on ehk võimalus, et mõni inimene ka teisega juttu räägib ja tüdrukud ning poisid ei pea alla laadima mõnd äppi, et saaks öö koos veeta...

 

Ja lõpuks olime taas ja ikkagi Captains Baris... Seekord kammisid mingid vanataadid Iiri muusikat. Hmm, ...külakõrtsulikult bändžol tinistatud Leaving of Liverpool ja Smitshoni siider šoti pubis Šotimaa südames - kõik see kokku... milline hõrk delikatess! Aeg lendas nagu linnutiivul :)... Ja siis saabuski aeg lahkumiseks. Taadid panid pillid kokku, kell näitas peatselt kesköötundi. Täiendanud hommikusöögiks varusid teele jäänud Tescost jalutasime öövalguses mööda Dukes Walki meie Edinburghi kodu poole Royal Park Terrace'l. Liiklus oli vaibunud ning linnud lõpuks saanud saanud linnamürast vaba laululoa. Kõndisime aeglaselt, tõmmates ninna jahedalt rõsket ööõhku, saatjaks  taevas sirama löönud tähtede taustal Arthurs Seathi tume vari.
 

Ongi vist siis kõik!  Cheers!
 

| Üles |


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 08 juuni 2019

©Sulev Nurme 1997-2019. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved