|
Tripi kaart |
Liisa blogi |
Cornwall 2017 |
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Šotimaa reisikiri 28.04.-05.05.2019
Highland I
See
Šotimaale minek poleks ilmselt teoks saanud, kui mu vanim võsuke oleks
ema ja isa sõna kuulanud ja paar aastat tagasi sisse astunud
gümnaasiumisse nagu kõik ontlikud inimesed se's eluteatris teha püüavad,
et oleks ikka nagu "korralikel inimestel". Liisa ent seadis sammud peale
põhikooli lõpetamist otse Tartu Kunstikooli ja nii juhtuski, et teisel
aastal tekkis tal võimalus mõned kuud Edinburghis
studeerida-praktiseerida omi erialaseid asju. Riidepuud nagis alles
kõikusid Liisa toast taksosse astumise järel, kui bronnisime juba ise
lennukipileteid ametliku ettekäändega "lapsukesele külla minna",
tegelikult aga, et pisut isekeskiski sel maal ringi vaadata. Kuna
seltsiks pidid tulema ka pesakonna väikseimad tüübid, siis ma väga suuri
plaane-lootusi suurteks seiklusteks ei teinud-hellitanud, kuid kohapeal
improviseerides tuli välja lõpuks siiski päris tore peretripp. Kindlasti
nägime vaid tühist osa se'st ilusast maast, kuid sellegi pisku nähtu
põhjal võib öelda: Šotimaa on lahe!
Niisiis...
Fotod:
Sulev Nurme, Hele Nurme
Atholls
Highlander Blairi kindluse ees
|
Üles | |
Üles |
Järgmine
|
28.04.2019. Lennukis
Järgmine |
Proloog |
Üles
Nojah.... Eks tarkus tuleb ikka läbi iseenda rumaluse ja mõttelaiskuse!
Tänahommikuse elamuse järgi tahaks kirjutada essee või seletuskirja,
miks ikkagi Ryanair on odavlennufirma. Aga ma ei taha end enam uuesti
ärritada. Tasub kõiki asju, ka väikeses kirjas, hoolikalt lugeda, muidu
võib juhtuda, et juba ekstra makstud pagasi eest tuleb lennukile minnes
veel maksta. Ma ei tea, kas nad teistes aerovaksalites ka sellised
tähenärijad on, kuid Tallinnas see eestlannast asjapulk, kes mu ees üht
vanamammit kottis ja siis mõnuga minu pagasi-juhtumi üles võttis, võiks
küll saada eripreemia...
Ühesõnaga 20 euri Ryanairi kasuks ja tegelikult
süüdi olen ma ikka ise. Aga unustagem see. Muud asjad on seni sujunud
igatahes hästi - ja see on peamine.
|
Üles |
|
28.04.2019. Kell 22.45. Royal Park Terrace 7-12,
Edinburgh
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Arthur's Seat RPT 7/12 elutoa aknast
|
Üles |
Vaatan meie järgmise
nädala kodu elutoa aknast imelist Holyroodi Parki kollases õitemeres
mäekülge ja sellel kaugemal puulatvade kohal helendavat Püha Antoniuse
kirikuvaret. Tundub, et öömaja valik on sel korral küll õnnestunud: juba
selle vaate pärast tasub see apartement ära, ent, midagi pole öelda, ka
öömaja ise on tegelikult väga õdus ja mõnusalt rahulikus piirkonnas.
Tõsi, poed ja kõrsud jäävad enamuses paarikümne minuti jalutamise
kaugusele, ent ka see jalutuskäik mööda Dukes Walki tärkavas looduses
(ja just loodus, linnaloodus see on, sest Holyrood Park ei ole mitte
midagi muud kui looduslik mägi keset linna) on väga mõnus. Vähemalt
täna, pärastlõunases päikesepaistes oli see nii, kuigi Liisa
hirmutab, et tänane ilmake on pigem erand kui reegel siinmail. Ka
ilmateade räägib, et järgnevatel päevadel läe'b külmemaks ning
vihmasemaks, kuid ma pigem hetkel ei vaevaks sellega oma pead -
räägitakse ka seda ju, et siinne ilm on üks ütlemata põnev ja
ennustamatu asi, mistõttu ma loodan, et meil veab ilmaga Liisa
kogemusest ja skeptitsismist hoolimata. Igatahes esimesed muljed
Edinburghist on väga head.
Holyrood's hundiratas
|
Üles |
Lennujaam laks ülikiiresti. Jalutasime jaama ette trammipeatusse, tegime
end tuttavaks piletiautomaadiga ning poole tunni pärast juba nautisime
kohvi ja kooki St Andrew Square kohviku ees õitsvate kirsipuude all.
Tegelikult ei olnud meil õrna aimugi, kas meie ööbimiskohta arvestades
oleks mõistlik tulla maha kusagil Princes Streetil või mujal - hüppasime
viimases isegi korraks trammist välja, kuid siis otsustasime jääda
lennujaamas tehtud plaani juurde. Nagu elu näitas, pole tegelikult vahet
- Edinburghi kesklinn on nagu Tartu - enamus asju mõnusa jalutuskäigu
kaugusel. Omaette elamus oli trammiga linna sahistamine läbi tärkavate
aasade õide puhkenud kirsipuude ja siinmail kohustusliku kollaseõielise,
siinmail kutsut' whini või gorse (Ulex
europaeus) põõsaväljade vahel. Õitsevad ent muudki asjad -
kevad! St Andrews Square pisikesed aasad olid tulvil täis murul lesivaid
inimesi. Tegime korraks enesele kohaliku koogivalikuga hea äraolemise,
et koguda jõudu mõne rahaautomaadi leidmiseks. Noh, kui raske see olla
saaks, ent Murphy seadusena alustame ringi kvartalile valest otsast, mis
kokkuvõttes tähendas seda, et masina (mis ka raha kätte andis), leidsime
lõpuks ringiga naastes üsna meiekoogikoha lähedalt. Varustatult
sularahaga kobisime takso peale. Valisime nimme just selle nn inglise
takso (nn Hackney carriage), mille lapsed kiiresti Muhvi autoks
ristisid. See oli minu jaoks sellise taksoga esimene kord - see auto on
üllatav, uhkest välimusest hoolimata seest üsna spartalik, kuid väga
ruumikas. Palusin meid viia Royal Terrace 12, mispeale tore vanaldasem
proua vanaemalikult õpetas, et see on nii lähedal, et võinuksime raha
säästa ja jala minna, aga kui me juba autosse oleme kobinud, siis ta
loomulikult viib meid ära. Noh, nii lähedal see nüüd ka ei olnud, kuid
siiski palju lähemal, kui ma kaarti meelde tuletades julenuksin loota.
Kui takso läinud oli, siis selgus paraku, et asjaga on mingi ikaldus -
aadress tundus õige, kuid selles majas, kus nagu meie korter pidanuks
olema, baseerus mingisugune x-klubi vms. Helistasin apartementi ning kohe
selgus ka tõde - meie õige aadress on Royal Park Terrace, mitte Royal
Terrace. Järgmine taksojuht naeris ning ütles, et neid aadresse ajavat
isegi kohalikud segamini. Uus suund oli juba loogilisem ning
ootuspärasel kaugusel kesklinnast. Rõõmsa kokkusattumusena märkasime
äkki tänaval Liisat mööda sedasama Royal Park Terrace'i meie aadressi
poole lonkimas, palusime takso peatada ja nii olmegi taas üle paari kuu
jälle koos.
St Andrews Square
|
Üles |
Korteriomaniku
Ida-Euroopa aktsendiga blond suhtlemisaldis
käepikendus juba
ootas meid näidates kõik kenasti kätte ja jagades rõõmsalt infot
Edinburghi ning kogu maa ja ilma kohta. Liisa oli kaas võtnud Ville saia
(Ville olevat üks soomlasest pagariõpipoiss, kes varustavat hunnikutes
saiaga kogu seda erasmuslaste ühikat, kus Liisagi peatub), mille
pisikesed rõõmsalt maasikamoosiga enne linna minekut kohe pintslisse
pistsid (aitäh, Ville!). Peale seda oligi paras hetk linna jalutada...
Liisa näitas ja lobises
kohtadest, mis siin ja seal paistma hakkasime. Muidugi esimene asi me
teel oli toosama mägi, mis praegugi hämarduva taeva taustal aknast sisse
paistab - ja mille tippu kutsutakse Arthur's Seat. Loomulikult me esialgu
ei hakanud kohe selle ürgvulkaani otsa ronima, vaid tegime rahumeelse
kokkuleppe, et kui meie Helega sinna otsa minna tahame, siis põngerjad
teevad samal ajal midagi muud. Miks Arthur's Seat on Arthur's Seat - see on ilmne
- Briti saartel oli üks Arthur ja see koht on üks noist müütilistest
kohtadest, kus olevat asunud Camelot... Linna poole lonkides paelus silma taas
üle St Margarethi järvekese juba köögiaknast nähtud Püha Antoniuse
kiriku või õigemini kabeli vare, mis olnud varemeis juba XIII sajandil.
Ka selle juurde ma tahaks lähipäevil minna. Aga edasi... Edasi kõndisime
kesklinna poole. Liisa näitas riburadapidi Calton Hilli Šotimaa "võltsateenat"
ja Šoti parlamendihoonet.
RPT 7
|
Üles |
Margaret (järv) ja Anton
(kabel)
|
Üles |
Calton Hill
|
Üles |
Šoti paramendihoone ja park
|
Üles |
Muidugi jõudsime kõndides
- Laura tegi vahepeal
teeäärsel murul hundirattaid - välja Royal Milele ja juba lõunast
tuttavasse Princes Parki ja Princes Streetile. Viimase üheks
imposantsemaks pilgupüüdjaks on kahtlemata
söör Walter Scotti monument - neogootikas uhke "kirikulik"
torn, üks suurimaid mälestusmärke, mis ühele kirjanikule kunagi
püstitatud, maailmas üldse; Scotti monumendi kõrval kahvatuvad
ilmselt paljud "päris" kirikutornid. Viimase juures tegi Liisa meile
tõsise ettekande Scottist ja tema rollist
Šotimaa ja šotlaste identiteedi säilimisele Briti
impeeriumis... Minul endal seostub Scottiga muidugi klišeena
"Ivanhoe", mis läbi aegade on olnud üheks mu lemmikuks, kuigi mitte
niivõrd, kui ühe teise šotlase - söör
Arthur Conan Doyle kirjutatud lood.
Jah, dr Watsoni memuaarid tema detektiivist sõbrast on paeluvad, kuid on
üks raamat, mida ma olen lugenud kordi ja kordi ning mis suure
tõenäosusega nakatas mind tahtmatult juba lapsena kihuga avastada,
reisida... "Kadunud maailm". See on rännumehe unenägu... Mitte too
raamatu teise poole jagelemine eelajalooliste elukatega, vaid matk läbi
džungli ja savanni, kanuuga ja jalgsi... Suurepäraselt kirjutatud ja
suurepäraselt tõlgitud (1958. a versiooni pean silmas)... Ka
Doylele on Picardy Place'l tagasihoidlik mälestusmärk, millele otsa
vaadates tunneb ära pigem (ootuspäraselt) Scherlok Holmesi, kuid
võib-olla turistile on rõõmsamaks kohtumisplatsiks hoopis Artur Conan
Doyle pubi või restoran, millest täna juba möödunud oleme ja mille kohta
Liisa ütles, et seal saab maailma maitsvamat fish'n chipsi. Elame-näeme,
äkki jõuame seal ka mõnel õhtul jala maha panna... Ent Princes
Streeti äärest leiab veel paljusid mälestusmärke, millest igaühe taga on
oma põnev ja sageli maailma muutev lugu, nagu näiteks Livingstone (jah,
jälle rändaja), kelle tagasihoidlikku mälestust markeeriv taiese
siluetti rüvetab loojangus omi ihuhädasid toimetav kajakas...
Scott
|
Üles |
Hakneyd Royal Mile'il
|
Üles |
Princes Street
|
Üles |
Igal jalutuskäigul on
piir, eriti, kui seltskonnas on härjapõlvlase-mõõtu reisisellid. Üha
kasvav nurin tühja kõhu ja väsivate jalgade üle viis meid selleni, et
minu loodetud fish'n chipsi asemel jõudsime hoopis ühte KFC-sse... "Friteeritud
kanakoib lahendab kõik probleemid". Ma üldiselt olen reisidel
rahvusvaheliste ketikohtade vastane, kuid KFC-ga on oma lugu, milles
peatus ühes Poola kiirteeäärses KFC-s mängis teatud rahustavat rolli...
Aga sellest võib lugeda
2016 a Normandia reisiirjast...
Ühesõnaga - härjapõlvlastest pealikud olid rahul ja seega mina ka. Edasi... Edasi võtsime
ühest Tescost pisut provianti hommikuks ja veini õhtuks (taas kord pidin
nentima fakti, et kõige kallimad hinnad poes on viimasel ajal ikkagi
Eestis)...
KFC elutõde
|
Üles |
Lapsed on vannis, vein on
lõpuks külm, vaatan, kas aknast skitsides saan paberile Antoniuse
kirikuvare või hakkan vaatama "Jurassic Parki", mida mingi suvaline
telekanal, mille taustaks sisse lülitasin, varsti näidata lubab. Üsna
temaatiline õhtu lõpetus, kui mõelda Arthur Conan Doyle'le ja tema
"Kadunud maailmale".
Princes Park
| Üles |
|
30.04 .2019.
Kell 8.35. Royal Park Terrace 7-12, Edinburg
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Lõpetasime just hommikusöögi
haggisega - see on vist turistide jaoks
kohalik tuntuim, kuid samas ka väga pika ajalooga söök. Põhimõtteliselt
on see konsistentsilt tummise pasteedi ja kotleti vahepealne, tehakse lamba
ajust ja rupskitest - ise nimetavad nad seda ka pudinguks; põnevast
koostisest hoolimata on see tegelikult väga maitsev. Ostsime meie
versiooni eile õhtul Cityst - ühest väheke peenemast kohalikust fish'n
chipsi laadsetele toitudele baseeruvast restoranist. Jõlkusime Helega
Captains Barist koju tulles vanalinna tänavatel ja leidsime selle koha üsna
juhuslikult. Mind võlus variant lõpuks ometi praeturska saada, Hele
valis haggise. Ports oli nii suur, et proua sellest lõviosa hommikuks
jättis ja nii rikastas see täna ka meie muidu üsna eestipärast
hommikusöögilauda. Cityst niipalju, et jäime õhtul tšattima meid
teenindanud neiuga. Hele muidugi alustas ülekuulamist haggise-teemal,
kuid selgus, et daam on Tšehhist ja tegelikult kohalikke asju väga ei
tea. Tema ainus ja võib-olla ka pisut ka irooniahõnguline kommentaar oli, et nad siin
(Šotimaal siis) fritivad kõike, mida süüa annab, ka haggist; ent kuidas see päris koduköögis lauale antakse, ta ei osanud
öelda. Neiu ise oli tegelikult väga ilus, Hele ka ütles talle seda,
mille peale ülejäänud õhtut Citys valgustas laudade vahel ringi askeldav
õnnelik päike. Kui vähe on inimese rõõmustamiseks vaja!
Jah, aga
praeguseks oleme siis haggise, pudru ja muud head asjad lõpetanud
- härjapõvlased teisel pool lauda ähvardasid ootuspäraselt
näljastreigiga, kui lapsevanemad esitasid palve haggist proovida. Õnneks soostusid nad
kaerahelbepudruga. Noh, ise teavad. Varsti stardime raudteejaama, et
sõita Queensferrysse. Seal on sillad "pärisinimestele" ja süvamereakvaarium
lapsturistidele.
* * *
Ulex õitseb
|
Üles |
Tundub,
et me kohe ei stardigi, sestap kirjutan pisut ka eilsest - õhtul ei
viitsinud kuidagi uneajast enam kribada. Alustasime hommikut Arhur's
Seatile ronimisega. Liisa siin vaidles, et Seat ise on see madalam
platoo linnapoolses servas, mina loen kaardilt, et kõrgem tipp, mille
otsas meiegi käisime. Nomaeitea... Ühesõnaga, lapsed läksid Liisaga
kohalikku ahaakeskusesse -
Dynamic Earthi,
meie lõõtsutasime mäest üles. Ronimine Arthur's Seat
Summitile ei ole teambis vägitükk - vulkaanijäänusel on merepinnast vist
250 m vms kõrgust, rada on lihtne ja tipus ruumi laialt. Üsna vastikult
tuulisest ja külmast ilmast hoolimata oli tipp rahvarohke, asustatuna
enamasti mitte inglise keelt kõnelevate inimeste poolt. Loodetud ülimad
vaated linnale jäid udu ja madalate pilvede tõttu siiski üsna kasinaks -
nähtus, mis pidi olema Edinburghile olemuslikult väga tavaline. Alla
koperdades tegime peatuse Anthony kirikuvare juures, et ma saaks sellest
visandi teha.
Tegingi, kuid selle hinnaga, et külmalt kivilt jäise tuule käest tõustes
lõdisesin nagu haavaleht. Ega Helegi just ei tilkunud
higist, sestap maandusime esimeses ettejuhtunud teemajas - Clarinda's Tearoom'is.
Udu taga on Edinburgh
|
Üles |
St. Anthony Chapel
|
Üles |
Clarinda's Tearoom on pisike, kuid väga hubase sisustusega ning miljööga
koogiasutus, astud sisse ja oled nagu vanaema tagatoas. Igasugused
vidnad seintel, vanad pildid jm kohustuslik stuff, kuid kuidagi mõnus ja
maitsekalt tehtud nii, et tõepoolest mõjub elava ruumina, mitte suvalise
anonüümse dekoratsioonina. Ja muidugi koogilett: väike, kuid mõjus!
Läksin kindla peale välja ja võtsin kohaliku õunapiruka, Hele valis nn
Scottish macrooni, mis iganes see pidi siis olema. Kõrva' head
korralikku musta kohvi, mille saamine Briti saartel alati ei olegi
niisama lihtne. Kinnine õunapirukas - nagu Cornwalli pirukas, aga
õhulisema taignaga, magus ja õuntetäidisega - oli lihtsalt super. Hele
"makroon" meenutas mingit ülimagusat valget kommitäidist ja ma kahtlustan,
et enamuse sellest moodustas tuhksuhkur. Põnev oli see ent siiski. Ent 90%
teemaja õdususest
andsid kindlasti ettekandjad, kes olid väga sõbralikud, kuid see eest ka ilusad.
Koht tundus armastatud; järts käis uksest välja, ikka ja jälle paluti mõnel
sisseastujal "kindly come after some minutes..."
Clarinda's Tearoom: natüürmorte õunapiruka, šoti makrooniampsu ja
jäätisega
|
Üles |
Kohtusime pisikestega lõuna paiku Royal Milel. Royal Mile on
ilmselt üks Edingurghi ajalooliselt tähtsamaid tänavaid, mis ühendas
ajalooliselt kuulsat Edinburghi kindlust linna teises servas oleva
paleega. Kuna tänav on ca miili pikkune ja selle patseeris vahetevahel
mõni kuninglik tegelane, siis sellest ka tänava nimi - Royal Mile.
Ahaakeskusest oli lastel küll väike nälg, kuid nad olid nõus selle
nimel, et saada maitsta kusagil edaspidi frititud Marsi batooni!?, mis Liisa sõnul ühes
vanalinna kõrtsus saadaval pidi olema, välja kannatama pisikese
vanalinna tuuri. Edinburghil linnana on tuhatkond aastat ajalugu. Nagu
linnadel ikka, oma tõusude ja mõõnadega, Edinburgh ehk paistab
silma sellega, et juba keskaja lõpul hakati ehitama siin
kuue-seitsmekordseid korrusmaju, et rahvast linna ära majutada. Muidugi
on linn saanud palju fame'i Harry Pottery maailma ehitatud keskkonna
inspiratsiooniallikana, Potter on suveniiripoodides kaubamärk omaette.
Kuna ka Liisa elus on Harry Potteri lood olnud mingil ajal väga suure
kaaluga ja tundub, et sama saaga algab nüüd ka teiste härjapõlvlastega,
siis loomulikult sattusime ka meie ühte Potteri poodi, kus sai osta
igas't Sigatüüka varustust ja muud Potteri nänni. Samal ajal, kui
Potteri-fännid võlukeppe vaadates minestama pidid, uitasin ma niisama
ringi peatänavaga ristuvates ülikitsastes meeleolukates läbipääsudes,
mida kutsutakse close'deks. Mõned neist on nii
kitsukesed, et vastutulev a inimese mööda laskmiseks peab külje ette
keerama. Sigatüüka pood õnneks varsti ammendas end, sestap kruiisisime
edasi. Peale Potteri oli ent Liisal eilseks
pealelõunaks oma plaan, mille tähtsündmusteks pidid saama Püha Giles'
Katedraal, Knoxi haud, Edinburghi kindlus jm nipet-näpet vanalinnas.
Potteresque
|
Üles |
Just another close...
|
Üles |
Esimeseks peatuseks sai St Giles... Püha
Giles või prantsusepäraselt Gilles, on Edinburghi kaitsepühak ja
Edinburghi katedraali "vapiloom". Kreekast pärit Püha Giles oli üks
neist neljateistkümnest kaitsepühakust, kes kaitsesid haigeid ja
väeteid, Giles konkreetselt oli siis jalutute, langetõbiste, masendunute
ja leeprahaigete kaitsepühak. Ta rajas oma eluajal (VIII saj) kloostri
Santiago de Compostella palverännutee äärde, mis paarsada aastat
pärast pühamehe surma ristiti tema auks Saint-Gilles-du-Gard. Kuna paljud
palverändurid tervenenud seal imekombel, siis muutus ta keskajal
üheks austatumaks pühakuks ja tema auks ehitati mitmeid kirikuid - üks
neist ka
Edinburghi. Kuigi Edinburghi
St Giles katedraal ehitati juba mingil kujul
arvatavasti 857. a, pärineb praegune (loomulikult hilisemate
lisandustega) 1120.-ndast. Sisuliselt on see siiski lihtsalt kirik, sest
piiskopi residentsiks ei ole see kunagi olnud - Edinburgh käis St
Andrewsi piiskopi alla... Gootika nagu gootika ikka, fassaadil võib-olla
näeb minusugune diletant silmi pingutades ka leegitsevat gootikat. Kirik
seest ent oli hästi hubane ja turistidest hoolimata kuidagi elus. Päike kallas pinkidele läbi vitraažide
lummavaid valguslaike. Pildistamiseks oli vaja osta kahenaelane luba,
mille asjalik vanadaam vahetas lubatäht-kleepsu vastu. Kõhkluste kiuste
ostsin selle. Kõhklusi ei põhjustanud mitte rahaahnus ega sportlik huvi
maksmata pääseda, vaid mu kiviaegne fotokas, mis poolhämaras siseruumis
lihtsat pilti ei tee. Nii piirdusin ametlikust pildistamisõigusest
hoolimata enamasti mälupiltide paugutamisega.
Katedraalist lahkudes jäi silma tagasihoidlik figuur, mis, nagu selgus,
on taas kummardus Walter Scottile, seekord siis tema lähedaste sõprade
poolt...
St. Giles
|
Üles |
Kirikust
lahkudes juhtis Liisa meid kavala näoga lähedale autoparklasse, mille
keskel läikis tuhmilt...
John Knoxi hauaplaat. Parkimislahendus
tekitab tegelikult vastakaid tundeid, sest mehe haud, kes eluajal
võinuks seista kõrvuti Martin Lutheriga ja tänu kellele Šotimaal asendus
katoliku kirik reformistliku presbüteri kirikuga, võiks olla esitletud
ehk mõnevõrra sobilikumas kontekstis... Kuigi feministide arvates on see
ilmselt siiski õiges kohas...
Nii, nii... Parkimiskoht nr 23... Siia ongi
Knox maetud!
|
Üles |
Mööda
Royal Mile'i edasi jalutades algas härjapõlvlaste preventiivne streik, mis lõppes
kauaihaldatud praetud Marsiga Royal Mile' nimelises pubis. Tõepoolest -
tõesti igasuguseid
asju annab paneerida taigna või riivsaiaga ja siis frittida... Mina sain taas kätte oma
fish'n chipsi.
Royal Mile
|
Üles |
Kui
uurida, mida Šotimaal tasuks vaadata, siis eranditult igasugused allikad
annavad peamiseks atraktsiooniks kindlasti Edinburghi lossi.
Edinburghcastle.scot
kirjutab:
"Edinburgh Castle is one of the oldest fortified places in Europe.
With a long rich history as a royal residence, military garrison,
prison and fortress, it is alive with many exciting tales. When you
climb Castle Hill, you will walk in the footsteps of soldiers, kings
and queens – and even the odd pirate or two."
Edinburghi loss
ise, õigemini kindlus, on minu jaoks distantsilt mõnevõrra
muljetavaldavam. Lähivaates lahustub ta justkui selle ees avarduvale platsile,
sellel sagiva rahvahulga taustal. Lossi
sisse saamisega ent läks eile haprasti. Põhjus oli selles, et jäin
platsi serva seniks skitsima, kuni muud reisilised ära otsustavad, mida
nad siis edasi teha tahavad ja kui valmis sain, siis selgus, et kell
saab kohe viis ja enam pileteid ei müüda. Väsinud põngerjad suundusid Liisaga
Royal Park Terrace'ile, meie otsustasime nautida vanalinna ja
pärastlõunaks pilve tagant väljunud päikest...
Edinburgi loss
|
Üles |
Torupillipunk
|
Üles |
Lossiplats
|
Üles |
Esimeseks peatuseks leidsime ühe kena koha mingi mereannirestorani
väliterrassil Grassmarketi ääres, kus sai klaasikese siidri ja
ingveriõlle kõrvale nautida viimaseid loojuva päikese kiiri. Mööda
jalutavaid inimesi seirates kujutaasime vaimusilmas ette, kuidas seal omal ajal aeti äri kariloomade ja heinaga
ning hukati kõikvõimalikel vaatemängulistel viisidel noid vaeseid
kuradeid, kes kuidagi seadusega või "ametliku Jumalaga" pahuksisse olid sattunud, sh XVI sajandi segadustes ka
sadakond presbüterlast...
Grassmarket's Shine
|
Üles |
Kui
päike silmapiiri taha kaduma hakkas, seadsime sammud Meadowsile - Edinburghi
Ülikoolilinnaku taha parki. Park kihas murul peesitavaatest inimestest,
enamasti noorhärradest ja neiudest, kes pudeli veini või õlle kõrvale
ühekordsetel grillidel midagi maitsvat kärtsatasid. Praegu on ses pargis superaeg:
kirsipuud õitsevad ja neid on Meadowsile istutatud kümnete kaupa,
ridades ja niisama. Jalutasime lihtsalt aasal ja puude vahel vaadates
ülikoolilinnaku sakilist siluetti; see olevat olnud Rowlingule Sigatüüka
ühikate inspiratsiooniks. Kui loojuv päike jahedat tuult enam ei suutnud
kompenseerida, kosutasime end klaasikese hea-paremaga ühes teele
sattunud pubis ja seadsime lõpuks sammud tagasi vanalinna poole. Et õhtu
oli noor, kolasime pisut ülikoolilinnakus. Ühe moodsailmelise mošee
kõrvalt moslemite poest haarasime kaasa hommikuks kohvipuru (nagu täna hommikul selgus,
kõigest valimisest hoolimata saime ikkagi türgi kohvi) ja otsustasime siis, et
õhtu võiks lõpetada kusagil elava muusika ja mõne õllega. Bacchusel on
kõrvad, mistõttu ta suunas meid sisse põikama ühte pealtnäha
mittemidagiütlevasse uduste akendega kõrtsu...
The Meadows
|
Üles |
...kus
mõned härrad mängisid parajasti üht kena kõlaga pillilugu. Captains Bar...
Toetasime end leti äärele, tellisime siidrit ja õlut ja veetsime selles
pisut ülerahvastatud, kuid väga mõnusas kohas kenasti paar ilusat tundi.
Baarmanilt ääri-veeri uurides tuli välja, et neil on igal õhtul elav
muusika, mängida saavad, kes aga soovivad ja tahtjatest puudus polevat.
Parajasti astus üles internatsionaalne seltskond, peategelane oli keegi
kitarrioskaja San Franciscost, kellele sekundeeris kohalik ätt
mandoliiniga, paar tüüpi Prantsusmaalt bändžo ja trummiga ning keegi
noor naine tõmbas viiulit. Lugusid kuulates oli nagu raske uskuda, et
asi mängiti kokku toorelt ja laivis; kui mingid koperdused ka ette
juhtusid, siis lahenesid need kohe kuidagi niisama muhedal moel
iseenesest. Etteaste lõpetas Nirvana "Where did you sleep
last night" kergelt nihkes Nashville'i versioonis. Päris lahe. Täna
õhtul pidi ka live olema, keegi pidi lõõtsa tõmbama vms - eks
vaatame, kas või kunas jõuame. Mis edasi juhtus ma vist juba kirjutasin tänase
sissekande algul; või kui ei kirjutanud, siis kirjutan hiljem, sest
härjapõlvlased on valmis minema ja neid asjata oodata lasta ei saa.
Captain's Bar Blues...
|
Üles | |
01.05.2019. Kell 8.45. Royal Park Terrace 7-12, Edinburg
Eelmine |
Järgmine |
Üles
The Forth Bridge North-Queensferry jaamast
|
Üles |
Eile ohtu jäi taas sissekanne vahele. Tulin pisikestega Cityst
söömast ja kuidagi ei viitsinud veini kõrvale enam nutiseadet sisse
lülitada. Eile oligi seoke natuke tšill päev...
* * *
Hommikul vedasime end raudteejaama, sihiks
North-Queensferry.
Plaanis olid loomulikult Queensferry sillad lapsevanematele ja
süvamereakvaarium lastele. Rongisõit juba ise tekitas lastes
põnevust, kuid isegi ma olin ootusärev, sest Liisa kirjeldatud
sillad üle Fifth of Forthi pidid olema
pigem muljetavaldavad.
Fifth of Forth on nagu kitsas pikk merelaht, millesse suubuvad mitu
jõge. Selleks, et ümber lahe matkata, kulus omal ajal päris mitu päeva,
seepärast asutatigi juba praeguse South-Queensferry - North-Queensferry
vahel praamiühendus juba vähemalt XI sajandil, mis 1890-teni, mil valmis
omaaegse maailmaimena kuulus raudteesild, oli üheks olulisemaks
ühendus-pudelikaelaks Lõuna- ja Põhja-Šotimaa vahel saare idarannikul.
Queenferry nimigi tuleneb sellest, et kunagine
Šotimaa kuninganna Margaret laskis
1068. a sisse seada praamiühenduse palveränduritele, kes tavatsesid
reisida St Andrewsi; niisiis - Kuninganna Praam. Praamid käisid
regulaarselt 1964. aastani, mil avati maanteesild raudteesillast pisut
läänes.
Ja juba jõudiski sohver kohale
|
Üles |
Sillad
hakkasid rongiaknast paistma juba Dalmeny jaamast. Õigemini kaks uut
maanteesilda, sest kõige vanemal ja kuulsamal olime me ise. On ikka
suured küll! North-Queensferry raudteepeatus oli välja surnud, nagu
karges ennelõunases õhus tukkuv linnake isegi.
Jalutuskaik linnakese keskusse esmaspäeva hommikul oli tšill.
Edinburghile vahelduseks pigem vaikne kula. Mõned kodanikud
vaikselt oma aedades mingisuguseid rahulikke aiatoimetusi, keegi värvis
väliust, keegi kaevas maad, keegi riisus muru... Aga muidu oli tunne
(kui ära unustada need kaunilt hoolitsetud aiad) nagu maandunuks kusagil
Eesti väikelinnas... Või tegelikult siiski mitte. Linnake asub lahe
kaldal, kuhu raudteejaamast viib looklev tee. Jalutades keskuse poole
ilmub peatselt majakatuste tagant jalutaja silma koletu raudteesilla siluett. Alla sadamasse
jõudes vallutab sild kogu panoraami. Kusagil kaugemal määravad teise
vaate kaks uut maantee-rippsilda, mis samuti oma suuruses
muljet avaldavad, kuid mõjuvad kauguses pigem abstraktse mudelina,
raudteesild North-Queensferry katuste kohal tundub seevastu
hiigelmonstrumina, millel iga kümne minuti järel kihutab üle linnakese
mõni rong täites vaiksed tänavad valju metallikolinaga.
Lasksime lastel akvaariumisse -
Deep Sea World'i - sukelduda ja võtsime ise suuna linnakese
kaile, mis loksutab laineid samas kohas juba 1810-ndatest...
North-Queensferry
|
Üles |
The Forth Bridge - nagu UNESCO
nimistusse arvatud raudteesilda kutsutakse, valmis 1890.a inseneride
John Fowleri ja Benjamin Bakeri kavandite järgi. Tegelikult oli unistus
sillast õhus olnud juba XIX sajandi algusest, kuid alles 1850-tel mõtles
insener Thomas Bouch välja suht lollikindla plaani silla ehitamiseks,
tööd läksid lahti 1871, kuid 1879.-te algul kukkus pooleli olev sild
kokku ja tööd peatati, kuniks Fowler ja Baker täiustatud lahendusega
välja tulid. Üle kuuekümne inimese jättis järgneva kümnendi jooksul
sellesse tehnikaimesse (mis valmides oli maailmas ainulaadne ja on
tänini omasuguste seas üks ägedamaid raudteesildu üldse, mis ehitatud)
rohkem kui kuuskümmend inimest, lisaks lugematu hulk töölisi sai ehitustöödel
niisama õnnetult pihta. Ent valmis ta sai: 2,5 km terassõrestikke, mis jooksutab
46 m kõrgusel vee kohal tänini igasugu ronge...
Sillamaailm
|
Üles |
Leidsin
kai kõrvalt tuulevaiksesse kaljusoppi peidetud pingikese
ja võtsin paberi ja pliiatsid. Kajakad, meri, hallist pilvelaamast
vahetevahel välja kiikav päike, mis karges õhus kohmetama kippunud
sõrmed taas soojaks tegi. Mõnus koht... Jäime sinna kuniks
põngerjad akvaariumist saabusid. Hele võttis jutuotsa üles kohaliku
päästepaadi crew'ga, et uurida hüljeste ja nende vaatamise kohta.
South-Queensferryst pidid laevad väljuma, tolleks päevaks oli aga juba
tsirkus läbi. Hele naljatamisi esitatud küsimise peale, kas nad oma
paadiga meile ei tahaks hülgeid näidata, läks merekaru näost roosaks ja
teatas, et ta küll väga tahaks seda teha, aga tal ei ole selleks kahjuks
voli. Tal olevat väga kahju. Ma pole kunagi kuulnud elegantsemalt
sõnastatud pikaltsaatmist...
Märkamatult oli päev tüürinud pärastlõunasse. Jalutasime jaama ning
sõitsime Edinburghi tagasi. Jaamas elasime üle pisut tüütu vahejuhtumi.
Nimelt oli piletiautomaadi kaardimakseterminaal rivist väljas, sularaha
masin aga vastu ei võtnud. Loomulikult ei olnud ka inimesega kassat,
mistõttu olime sunnitud rongi kobima piletiteta. Piletid müüs meile
lahkesti aga üsna jutukas kontrolör, kes osutus üpris
lobisemishimuliseks inimeseks. Et reisijaid oli hõredalt, polnud tal
suurt teha ja nii rääkis ja kiitis ta oma maad, soovitas Loch Nessi
lõunaotsa juurde minekuks autotrippi, kuid nt St Andrewsi, Glasgowsse
või Invernessi sõiduks sõiduks kindlasti rongi. Lastele pidavat mingitel
tingimustel kehtima vaid üheeurone pilet. Ühesõnaga aitas ta meil
tahtmatult pisut selgemaks muuta meie plaane - eelkõige just seda, mis
puudutas minekut Nessie kodu juurde: otsustasime härra jutu peale, et
võtame (pisikeste rõõmuks) tripi üle kõrgmaa Loch Nessi juurde ikkagi ette
- olime selles viimastel päevadel pisut kahtlema hakanud.
Edinburghis tagasi olles otsustasid Potteri fännid hääletuse tulemusel
3:2 ette võtta võlujoogi segamise Department of Magicu "Magic
Potions Tavernis". Keldrikõrtsu sisse astudes sattusime
pimedasse suure kaminaga hämarasse kambrisse. Kõrts on Harry Potteri lugudest inspireeritud ja ei kasuta otseselt tema nime vaid
seepärast, et Potteri üles vändanud filmikompanii selle kunagi ära
keelas. Nagu pestselt selgus, on kõrtsu leivanumbriks lisaks mürgisegamise
töötoale ka temaatilised põgenemistoad, mis mu kallile abikaasale
niivõrd muljet avaldasid, et nad otsustasid Liisaga õhtul ühe neist ette
võtta... Mürgisegamine ent osutus minu skepsisest hoolimata üsna
meeleolukaks. Mina harjutasin kätt sula kulla tegemisega, Annike tegi
joogi, mis pidi andma öökulli tarkuse (õigemini selle värvi järgi pidi
saama valmistaja teada oma salamõtted), Laura valmistas vikerkaare ja
ülejäänud daamid jõid lihtsat võiõlut vastavalt oma rikutuse astmele,
ehk kes alkoga ja kes alkovabalt. Minu sulakuld nägi lõpuks välja tõesti
nagu sulakuld, kokku tuli see segada vabalttõlgendatava retsepti alusel
igasugustest müstiliste taimede ja loomade veidral viisil töödeldud
osadest saadud ekstraktidest. Ainete lõhna ja maitset arvestades ma
kahtlustasin konjakit, õunaviina, õunamahla, mingit siirupit,
taevas teab, mida veel ja kuldset toiduvärvi. Umbes samasugused ained, kuid
ilma alkohoolsete jookideta, olid ka Laural ja Annikesel. Joogid said valmis
ja olenemata nende koostisosade eksootilisest nimekirjast, maitsesid ka
päris hästi. Kui mu jook oli valmis ja joodudki, avastasin, et üks
salaosa - õunaviin - oli ununenud jooki segamata. Huvitav on see, et
joogi visuaalsed omadused polnud sellest halvenenud. Teisalt selgitab
see ilmselt ka, miks mul "päris" vedel kuld välja ei tulnud... Ühesõnaga
sai päris palju nalja.
Minu
jaoks lõppes õhtu ühise sööminguga Citys, seekord võtsin chipside
kõrvale mitte fishi vaid scampid -
väikese nostalgilise meenutuse tähistamiseks
Marazionist Cornwallist.
Eelmisel õhtul kohatud tšehhitari tööl ei olnud, meid teenis lauas hoopis üks kena
inglanna Birminghamist. Jutuks tuli tema ametlik põlvnemine seetõttu, et
taas ei osanud ta mingile Hele küsimusele mingi kohaliku sõnakõlksu
kohta vastata ja ütles, et on väljast ja räägib kahjuks vaid "queens
english't". Õhtusöök oli tore ja tänuväärne (nagu ikka, kui häid
asju ette antakse), selle põnevaks naelaks said kindlasti nn
babycchinod, mis põngerjate valju hõiskamise saatel toodi. Babycchino näol on tegemist tegelikult
tassitäie kuuma piimavahuga, mis siis peaks õiglaseks hüvitiseks olema
lastele, kelle vanemad lürbivad cappuccinot, aga keelduvad seda mingite
veidrate ettekäänetega kohvi kahjulikkusest kasvavale organismile, oma
võsukestele ostmast.
Ja siis
Tesco Express ja veel edasi jalutasin "titadega" koju. Hele-Liisa sukeldusid õhtuellu.
Neil olla olnud kuuldavasti vaga tore nii põgenemistoas kui
hiljem Captain Baris. Ongi vist kõik. Ahjaa, kuna meie apartmendil on
gaasiküte, siis õnnestus mul see reguleerida kuidagi pisut liiga
soojaks, mistõttu ühel hetkel hakkas temperatuur sauna eesruumi
meenutama. Õnneks sain põrgumasina kasutusjuhendile varsti pihta ja vast
edaspidi saan selle reguleerimisega normaalselt hakkama.
* * *
Nii. Tundub, et Helel on varsti köögis klaar. Võtame vist ette
jalutuskäigu taas raudteejaama, sest seal asub meile lähim
autorent. Plaan on täna minna Falkirki või... eks näe. Taevas on akna
taga igatahes tumesiniselt paljulubav...
Edinburghi "Elm Streeti luupainaja"
|
Üles |
|
02.05.2019. Kell 8.35. Royal Park Terrace 7-12, Edinburg
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Helix Park
|
Üles |
Olin
eile õhtul nii väsinud, et jäin kohaliku aja järgi juba pool 11magama.
Seega kirjutan taas eilsetest muljetest täna hommikul, kuniks nõusid
pestakse ja end minekuvalmis seatakse. Täna vist on eemärgiks Luss.
* * *
Jalutasime
niisiis Helega läbi külma ja rõske hommikutuule raudteejaama, et leida rendikas. Igaks
juhuks astusime enne läbi kesklinna turismiinfost, et elu uurida ja kõrval
kohvikus tass head kohvi juua (see türgi kohvi, mida ostsime, kannatab
ärkamiseks juua küll, aga pole ikka maitselt päris "see"). Turismiinfos võttis
meid ette vast minuvanune daam. Hele tšattis temaga võimalustest, kuhu autoga
minna ja mida võiks koos lastega vaadata. Kui ma siis midagi vaadatavate aedade kohta
küsisin, siis kuidagi jutu käigus lobisesin välja,
et olen maastikuarhitekt. Seepeale ütles daam ohates, et tal oleks just oma aias
abi vaja; ta olevat ostnud maja aiaga ja seal pole hetkel veel midagi; aga ta tahaks
samas, et tal oleks ilus aed. Ma kostsin seepeale, et vaadaku endasse ja mõelgu
välja, mis tema jaoks on aias ilus, milliseid taimi ta armastab, mida aknast
vaadates näha tahab... alustagu sellest. Daam jäi mõttesse ning arvas, et
alustuseks on selline lähenemine ju päris hea...
Poole tunni pärast tegin juba Opel Corsaga - aga see on järgnevate päevade
jooksul meie kuuendaks reisikaaslaseks - Edinburghi kesklinnas valel pool
rooliga ning valel pool tänavat õppesõitu. Suund oli
Falkirk... Tegelikult läks eilne sõit päris normaalselt - tekitasin kokku vaid 3
liiklusohtlikku olukorda. Ainult üsna algul, kui olin lapsed kodu
juurest peale korjanud ja kusagil pööret tehes mingi ootamatu hädapidurduse
tegin, küsis Laura:
- Issi, miks sa nii halvasti sõidad!
Falkirk... Esimeseks
peatuseks oli Kelpies - kaks miilide kaugusele paistvat hiigelsuurt hobusepead.
Wikipedia kirjutab:
"The Kelpies are 30-metre-high horse-head sculptures depicting kelpies (shape-shifting
water spirits), standing next to a new extension to the Forth and Clyde Canal,
and near River Carron, in The Helix, a new parkland project built to connect 16
communities in the Falkirk Council Area, Scotland. The sculptures were designed
by sculptor Andy Scott and were completed in October 2013. The sculptures form a
gateway at the eastern entrance to the Forth and Clyde canal, and the new canal
extension built as part of The Helix land transformation project. The Kelpies
are a monument to horse powered heritage across Scotland."
Üks hetkemaailma suurimatest skulptuuridest markeerib niisiis ühe kohaliku
kanali üht olulist lüüsi. Siinkohal tuleb lihtsalt mainida seda, et kanalid on
Šotimaal juba roomlaste ajast saadik olnud elutähtsad liikumis- ja kaubaveoteed.
Mööda lüüsidega reguleeritud kanalitevõrku oli aastasadu kiirem ja turvalisem
liikuda ja kraami vedada, kui üle mäekurude kulgeda. Kanalid on ka täna täiesti
töös, kuigi pole praegu kaubaveo seisukohalt enam olulise. Ometi sõidavad kanalitel
arvukas koguses kohalike paadid ja veetakse ka turiste. Seetõttu ka see konkreetne veeteesõlm,
oodina minevikule ja lootuses sulnile tulevikule lukspaadis kanalitel, on ka nii suurejooneliselt
ja tseremoniaalselt markeeritud. Miks
hobused ja hobusepead - eks seda tea lõpuni Andy Scott, skulptor, kelle nägemus
metallplaatidega kaetud sõrestikele reaalsuseks on saanud. Kohapeal võib aga
infotahvlilt lugeda, et ühelt poolt sümboliseerivad hobusepead hobuse jõudu,
Šotimaa jõudu, jõulisust, vägevust, mälestust kadunud Falkirki ja Šotimaa
tööstusest... või kuidas keegi seda täpselt lahti mõtestada suudab. Teisalt
peitub juba hobusepeade nimes viide Šoti müüdile kujumuutvast vetevaimust, keda
kutsutakse "kelpie'ks". Vetevaim ilmub kauni naisena või hobusena, või võib
muutuda paugust ühest teiseks, kasvada hiigelsuureks jne. Tal on natuke meie
näkkide kombeid, pisut nagu salakaval ja üldiselt pahatahtlik. Meelitab inimesi
endaga, lapsi ja naisi hobusena, mehi naisena, et nad siis uputada. Olgu selle kuradikultusega kuidas on, pead
avaldavad muljet ning on ilusasti tehtud: kogu selles Minecrafti maailmas on
need vahelduseks täiesti tervemõistuslikult hobuse moodi - tänan, hr Scott.
Kelpies
|
Üles |
Tegelikult
on Kelpie'd vaid üks ja turistikam osa hiiglaslikust Helix Parkist. Helix Park
on aga lahe ja täiesti asi omaette! Seda ideed hakati ajama kohaliku omavalitsuse ja kogukondade koostöös juba kümmekond
aastat tagasi. Tegemist on hiiglasliku maa-alaga, mille üheks eesmärgiks on
regenereerida endisel tööstusest piinatud tühermaal looduslikel kooslustel
baseeruvat uut loodust. Juba ainuüksi see mõte tekitas mu's huvi, kuid kerge
põige hobusepeadest eemale ja ma olin müüdud!. Ajal kui härjapõlvlased jäid Kelpie-keskusesse mingi
põneva asjaga tegelema, võtsin ma ette jalutuskäigu pargisügavusse. Ja see
kujunes täielikuks elamuseks. Just kõik need mõtted ja suunad, mis meil hakkavad
valju vastukisa ja karjumise saatel siin ja seal kuidagi juurduma: aasamuru,
sajuvee kogumine ja kohapeale immutamine väga kavalate võtetega, risuvallid
väikeloomadele, clump-tüüpi põõsaistutused ümber puugruppide, et luua
mitmekesisemaid elutingimusi kõiksugu eluvormidele, soo, täielik mudane
madalsoomülgas, kui normaalne pargiosa (mille kallastel sahisev pilliroog mängib oma igikestvat
sümfooniat)... Teisalt väga kvaliteetsed jalgrajad, üks kõige ägedamaid
mänguväljakuid üldse, mida ma näinud olen, vinge rannapromenaad, kihvti
lahendusega kohvik keskuses, äge disain kohtades, kus see end õigustab... jne,
jne, jne. Hakkas tibutama, kuid sellegipoolest helistasin Helele ja kupatasin
nad pooleteist-kilomeetrisele retkele, Kelpide juurest pargi südamikku. Kui
jõnglased unelmate mänguväljakut nägid, ununes ka neil jõlkumisest ja tühjast
kõhust tekkima kippuv pahurus ja isegi kerge vihmasabin ei seganud puhast
mängurõõmu! Kõik see pargindus on külastajale tasuta, isegi parkla (mitte
Kelpie'de juures - seal küsiti autokoha eest siiski 50 penni, vaid teine,
linnapoolne), mistõttu suve poole sõitvat sinna sageli inimesed üsna
kaugelt kokku. Park oli nii äge, et jäime sinna terveks pärastlõunaks, mis
tähendas automaatselt seda, et Stirlingisse, mis algul õhtuse desserdina meeles mõlkus, me mingil juhul
enam ei jõudnud.
Helix Park
|
Üles |
Falkirkis on
tegelikult veel mitmeid asju, sh hulk vanu vaatamisväärseid kivihunnikuid, kuid
me valisime õhtu lõpetuseks hoopis ühe tänapäevasema tehnikaime. Ja seotud on see taas
kanalitega. Niisiis -
Falkirk Wheel... Et säästa end selle
kirjeldamisest pöördun taas
Wikipedia poole:
"The Falkirk Wheel is a rotating boat lift in central Scotland,
connecting the Forth and Clyde Canal with the Union Canal. The lift
is named after Falkirk, the town in which it is located. It
reconnects the two canals for the first time since the 1930s. It
opened in 2002 as part of the Millennium Link project. The wheel
raises boats by 24 metres (79 ft), but the Union Canal is still 11
metres (36 ft) higher than the aqueduct which meets the wheel. Boats
must also pass through a pair of locks between the top of the wheel
and the Union Canal. The Falkirk Wheel is the only rotating boat
lift of its kind in the world, and one of two working boat lifts in
the United Kingdom, the other being the Anderton Boat Lift."
Kui selle
paadilifti kohta lugeda ja pilte vaadata, siis tundub tõesti päris põnev
olevat, kuid näha seda kaadervärki elusuuruses töös on hoopis teine asi.
Tehniliselt ei olegi tegemist väga keerulise masinavärgiga: oma iseloomult on
see nagu suure
kaablirull, mille külgede vahele on pandud paralleelselt võlliga kaks ümber
oma telje pöörduvat banaanikoort: kui kaablirull ümber oma võlli keerleb,
pöörlevad vastavalt ka banaanikoored... Üks laev sõidab üleval kanalist ülemisse banaanikoorde, samal ajal teine
laev sõidab alumisest koorest välja mitukümmend meetrit allpool asuvasse
kanalisse. Ok, muidugi ei keeruta paadilift mingeid suuri ookeanilaevu, kuid
korralikud jõelaevukesed ja bussisuurused turistide vedamiseks mõeldud alused
kerkisid ja langesid üksteise järel. Lift teenindabki turistipaate ja
eraaluseid, kaubalaevu põhimõtteliselt sel suunal ei liigu.
Falkirk Wheel
|
Üles |
Falkirk Wheeli
keskuse juures on ent veel üks väga vinge ajaviide, mis on suunatud lastele ja
lapsemeelsetele - Archimedese park või
mänguväljak. Seal on olemas kõikvõimalikud vee tõstmise masinad, alustades
archimedese kruvist ja lõpetades mehaanilise pumbaga - istud jalgrattale, väntad
ja vesi tuleb. Samuti on mänguväljakule ehitatud terve minilüüside süsteem -
erinevate viisidega vett üles pumbates saab lüüse täita ja siibritega tühjaks
lasta. Kaadervärki käitades peaks ka kõige väikesema kujutlusvõimega inimene aru saama,
kuidas lüüsidega kanalitesüsteemid töötavad. Igatahes põngerjad möllasid
jahedusest hoolimata veega nagu ühed jõekarud muiste.
Archimedese
mänguväljak
|
Üles |
Falkirki ratta
tagant leiab veel ühe põneva asja - nimelt kulgeb ülemise kanali taga läbi
Šotimaa Antoniuse müür - Vallum Antonini. Ka see seostub kaudselt
kanalitega, sest väidetavalt olid just roomlased need, kes hakkasid oma
kindlustuste jaoks materjali vedamiseks kanaleid ehitama. Läksime Liisaga seda üsna
teadlikult otsima ja sattusime algul hoopis ühele teisele põnevale ehitisele -
nimelt on Falkirki paadiratta jaoks ratta taha kaljusse uuristatud
paarisajameetri pikkune tunnel, mille laevukesed peavad läbima enne, kui ratta
ülemisse kanalisse saabuvad. Tunnel on nagu tunnel ikka, järgneva kontekstis ehk
on põnev öelda, et see läheb Antoniuse müüri alt läbi. Antoniuse müüri väga
palju ei teata ja sageli aetakse seda segamini pool sajandit varem (AD 122)
ehitatud Hardianuse müüriga. Kui nüüd refereerida kättesaadavaid allikaid, siis Antoniuse müüri laskis ehitada Hadrianuse
soosik ja järeltulija, Antoninus Pius. Antoniust peetakse üheks rahumeelseimaks
Rooma valitsejaks, kelle ehk suurim sõjaline operatsioon toimuski vististi
Šotimaal. Müüri ehitamist alustati 142. aastal. 63 kilomeetri pikkune, 12
kindlusega müür, mis kulges Šotimaa idarannikust läänerannikuni, valmis
kaheteistkümne aastaga ja pidi kaitsma impeeriumi valdusi Britannias müürist
põhja poole jäänud kohalike eest - roomlased kutsusid neid kaledoonlasteks.
Paraku roomlaste sõjaõnn pöördus ja aastal 162 pagesid nad tagasi
Hadrianuse kaitsva müüri varju. Pool sajandit hiljem üritas Septimus Severus küll müüri
taas kindlustada, kuid peale paariaastast proovimist jäeti see lõplikult maha.
Kuna müür oli suures osas ehitatud pinnasest, on see ka täna vaid veidi aimatav.
Vähemalt Falkirki ratta taga metsas markeerivad pöökpuude varjus müüri kulgemist
madal kraav ja selle taga mõnemeetrine vallseljak...
Falkirki tunnel
|
Üles |
Antoniuse kadun'd
müür
|
Üles |
Kell oli juba
veerand tundi seitsme peal, kui lõpuks Falkirkist minema saime. Et
õhtuks-hommikuks midagi hamba alla muretseda, tegime peatuse ühes linnaserva
Lidlis. Poest väljudes juhtus pentsik õnnetus. Pillasin nimelt gallonilise
piima pagasniku taha asfaldile ja loomulikult kanister purunes. Ent siiski nii
õnnelikult, et kiire liigutusega suutsin tublisti üle poole piimast säilinud
lehtritaolisse kanistrivrakki kammitseda ning rentslist päästa. Villisime ca poolteist
liitrit ühte tühja
veepudelisse, kuid alles jäi veel samapalju või pisut vähem. Rohkem meil õõnsaid
anumaid kaasas ei olnud. Samas on nagu kahju toitu raisata, sestap keerasin korgi
ettevaatlikult pudeli suult ja neelasin mõnekümne sekundiga ülejäänud piima alla. Kui protseduur lõppenud
oli, tuli poest üks mees, kes mulle sõbralikult silma pilgutas ja ütles midagi
sellist:
"Vaatasin su kangelaslikke jõupingutusi läbi poeakna - see oli üsna
lootustandev! Cheers!"
* * *
Aga eilne
õhtusöök toimus siinsamas elutoas
šoti piruka, haggise ja veiniga! Oli igatahes
väga maitsev!
|
03.05.2019. Kell 8.10. Royal Park
Terrace 7-12, Edinburg
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Lussi tumedam pool...
|
Üles |
Hommikusöök on söödud... Plaan tänaseks on Loch Ness... Nagu hakkab juba traditsiooniks
saama, kirjutan taas eilsest täna hommikul. Eilegi jõudsime Edinburghi tagasi õhtul
seitsme paiku, aga olime kuidagi nii sussid, et algselt plaanit'
kõrtsituur jäi tegemata ja isegi Tescosse veini järgi ei viitsin'd
minna. Halasta, oh Bacchus, saan vabanduseks tuua vaid unerammestuse ja vastiku vihmasabina +8C
temperatuuril... Kuna täna on tulemas pikem sõit, siis ma väga pikalt ei kriba...
* *
*
Et eile Edinburghis sadas päev otsa (sajab ka täna) ja sadas igal pool
ümberringi, valisid Liisa-Hele välja Loch Lomondi (loch tähendab
järve) ja selle kaldal põõnava Lussi, Glasgow'st läänes.
Liisa teada pidid asuma need kaunis looduses ja ilmateate järgi jääma ka vihmata
(vähemalt pärastlõunani). Olidki kaunid ja olidki vihmata. Kui Luss
iseenesest ei paista suurt millegi erilisega silma peale selle, et ta on
Loch Lomondi äärne suurem suvituskoht, siis Loch Lomond on silmapaistev
mitmes mõttes. Esiteks on tegemist Briti saare suurima pindalaga
järvega, mis vee mahult jääb alla vaid Loch Nessile. Teiseks kõrgub
selle kaldal Ben Lomond - mäeke, mis oma üheksa ja poolesaja meetriga on
üks Šotimaa kõrgemaid. Ent, nagu kohapeal selgus, on Luss põnev ka mitmel teisel
moel.
Meie
eilse tripi hommikupoolseks esimeseks särahetkeks oli mitmel põhjusel üks BP
pensukas:
kes sai kohvi, kes sai cornwalli piruka, kes vetsu, kes ... poni
ajakirja. Vähemalt olid kõik rõõmsad - teate, ei ole midagi halvemat
reisil kui vihane härjapõlvlane; seega jõudsime Lussi tunnike-poolteist
hiljem päikesepaistes ja päikeselises meeleolus. Parkisime auto ajutise
kiiruskaamera märkidega bussi kõrvale ning suundusime matkale Lussi Haldjamaale.
Nii on...
|
Üles |
Lussi
haldjarada on kenasti tehtud ja oma kenaduses suunatud põngerjatele. Et asi on seotud
haldjatega, sobib see väga hästi nooremale koolieale, eriti igat liiki
printsessidele, kes mõnekilomeetrise raja on haldjaekstaasis viibides täiesti
ilma suurema vingumiseta nõus läbi käima. Rada pole raske, kulgeb
enamasti mööda jändrike puude ja suurte kivilahmakatega ülekülvatud
maalilist jõeorgu. Iga lapsturist saab soovi korral kaasa tšekklisti,
mida rajal otsida ning tõepoolest, haldjate ja trollide jälgede ja
eluasemete tagaajamine metsas on päris lõbus. Rada on lihtsalt tehtud -
siia-sinna on puistatud haldjatolmu, mõni väike urgastee ukseke, mõne
puu taga troll - jne, kuid kuidagi sellises võtmes ja mastaabis, et
ringilt linna tagasi jõudes ei ole veel lõpuni se'st villand saanud.
Võib-olla ma ise seda naturaalset haldjavärki ise poleks nii nautinud, kuid
see kontekst on siin ja praegu lihtsalt võrratu: kõik
puud on puhkemas, pihlakad, tammed, vahtrad, sarapuud; alusmetsas õitsevad
kellukad ja igasugused muud lillekesed, vesi kohiseb ja vahutab all
sügavas orus, linnud laulavad, taamal söövad künkanõlval lambad, kelle
ümber ühe- ja paarikaupa sagivad säravvalged tallekesed. Arkaadia...
Haldjarada
|
Üles |
Elasid kord kolm printsessi...
|
Üles |
Lussi
jõudes hakkas ilm, nagu ilmateates lubatud oligi, ära keerama. Seadsime
sammud keskuse poole ning sattusime Lussi kiriku juurde, õigemini algul
sellest pisut eemale ühele künkale, mida markeerib mõne aasta vanune ratasrist. Nagu
selgus, tähistab see rist kohta, kus kunagi olnud pühamu. Kirikusse
minnes selgus, et Luss polegi mingi päris suvaline paik, sest seda peetakse kohaks, kus
Šotimaale imporditi ristiusk. Tõi selle maale Iirimaalt pärit
kuningapoeg Kessog ca 510 AD, kes just Lussis ja lähikonnas alustas
rändmungana
misjonitööga, ehitades ühele Lochmondi saarele selle tarbeks isegi väikese kloostri.
Traditsiooniliselt lõid kohalikud ta kümne aasta pärast Lussi lähedal
maha, kuid usk ühes Kessogi nimega jäi. Tema surnukeha mähiti enne
matmist magusalt lõhnavate taimede sisse, mis müstilisel kombel hiljem
ise tema haual vohama hakkasid. Matmiskoha ümber kujunes aga Lussi linn,
mille nimigi tähendab gaeli keeles kohta, kus kasvavad ürdid. Üsna pea
peale tema surma ehitati ka Lussi kirik - praegugi pidavat seal
(nüüd siis juba uues kirikus) olema reliikviana midagi kadunukese küljest mingil kujul
sargas, mis lebab kirikus aukohal... Kessog on pühakuna olnud austatud üle Šotimaa ja seepärast tuntud
palverännukohaks nii Šotimaa, Inglismaa, kui Iirimaa inimestele, kes
tema mälestusest lugu pidasid-peavad. Praegune tagasihoidlik
kihelkonnakirik on aga uus - ehitatud aastal 1875 ja ei paista silma
millegi ekstravagantsega, vaid peitunult seedrite ja vanade hauaplaatide
vahele ootab neid valgustunuid, kes tema müüride vahelt Kessogi
imetegusid tänini otsima tulevad... Kuna meil sinna minnes Kessogist ei
olnud õrna aimugi, siis võtsime loo teatavaks ning pühendasime selle
seedimiseks mõnusa
tunnikese Loch Lomondi ääres süües võileibu ja skitsides...
Luss. St Kessog
|
Üles |
Luss. Kessogi saare -
Monks Island - jäädvustamine
|
Üles |
Tagasi auto juurde jõudes ootas ees ebameeldiv üllatus - klaasile oli
kleebitud parkimistrahv. Pea laiali olime auto juurest jalga lasknud ja
parkimisautomaadi täiesti ära unustanud. Noh, nüüd tuleb välja käia 30
naela õpiraha. Seda saab maksta sulas ainult Stirlingis või siis tuleb
saata posti teel pangatšekk. On ka mingi pangalink, kuid see aktiveerub
alles päeva pärast. Loodetavasti see ikka töötab (kommentaar Tartust -
tundub, et töötas).
Edinburghi tagasisõiduks valisime väikesed külavaheteed. Aega võttis,
ent kulgemine oli maaliline. Igal asjal on ka ebameeldivam pool - nimelt jõudsime
külade vahel tuterdades täpselt staude alguseks Edinburghi lähedale,
mistõttu viimase viie kilomeetri läbimiseks kulus üle tunni.
Ilmselt see autos passimine ära väsitaski - nii valmistasime ka eile
õhtusööki kodus. Seekord siis Šoti lihaleiba, black puddingut
(nagu meie verivorst) ja muid häid asju.
Tundub,
et padukast
hoolimata on elu täna hommikulgi ikka väga ilus. Aitäh!
Loch Lomond
|
Üles |
|
04.05.2019. Kell 9.20. Royal Park Terrace 7-12, Edinburg
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Highland II
|
Üles |
Ja taas on hommik, eelviimane siin Edinburghis.
Improviseeritud hommikusöök šoti pirukate ja munatäidisega lihapallidega on
söödud - väga hea oli - mina olen täitsa rahul. Hele naudib köögis nõudepesu. Päriselt, ilma mingi šovinisminoodikeseta võin seda kinnitada, sest kraanikauss
on ehitatud akna ette ning nõusid pestes saab silm puhata Arthurs Seati
kollastesse õitesse uppunud mäenõlvadel. Noh, vähemalt daam on ise seda öelnud.
* * *
Eile jõudsime Edinburghi tagasi päris hilja õhtul, selja
taga: Edinburgh-Blair-Fort Augustus - Urquhart - Perth - Edinburgh, kokku pisut
üle 570 km. Kõik seepärast, et vaadata ära järvesügavustest väljakõõritav Nessie... Aga see sõit üle
Highlandi oli oma otsa väärt - tonnide kaupa miljonivaateid, kitsast teed ja
lõppeks ka korralikku lumesadu...
Esimene peatus - Blair. Ma vaatasin Blairi kindluse kohta juba natuke Eestis,
kuid olin kindel, et ega me sinna sel lastega tripil ikka ei jõua, kuid näe -
sattusime. Märkasin silti teeveerel üsna juhuslikult ja pikemalt mõtlemata keerasime
seepeale kitsale kõrvalteele. Perthi ümbruse teeremondid, vahepealsest Tesco
peatusest ja karamellikookidest hoolimata, olid äratanud tagapingis kerge
protestimeeleolu, mistõttu võimalus "päris lossi" minna tekitas
rõõmsat elevust. Ma natuke olin kartlik, kas kolm korrust antiikset mööblit,
hiina portselani, trofeesid ja seintele riputatud musketeid ikka suudavad
printsesside tähelepanu jäägitult võita, kuid kohe lossi astudes sai selgeks, et
suudavad. Lastele pisteti pihku kavalasti tehtud tšekklist, mille järgi nad
pidid üles leidma rea eksponaate erinevatest tubadest. Kui nimekirjas
kirjeldatule vastav
eksponaat leiti, siis
tuli paberile õigesse kohta linnuke teha, millisest toast see asi leiti.
Otsitavate eksponaatide leidmiseks tuli aga loss silmad lahti läbi uurida. Edukatele
mängijatele jagati pärast infoletist ka meeneid. Minimaalset tõlkeabi vajav mäng
võis alata ja tänu sellele said lossile tiiru peale mitte ainult jõnglased, vaid
ka meie ise, sest mõistatused tuli lahendada ja peidetud aarded leida... Ahjaa,
juba lossi pileti ostmine jättis hinge helge tunde. Pääse tuleb lunastada
pika sissesõidutee lõpul puude vahele peidetud kioskist. Naisterahvas, kes
pileteid müütas, tuli auto juurde, küsis, palju meid on ja siis pakkus välja, et
meile oleks ilmselt soodne osta perepilet. Kui ta aga kuulis, et Liisa kahjuks
on ka täisealine, kellele tuleks osta täispilet, mõtles ta pisut ja ütles, et Blairi lossis võib Liisa olla ka
endiselt 16 ning müüs ikkagi perepileti. 16 naela nagu maast leitud....
Blairi loss
|
Üles |
Blair on olnud alates XIII sajandist Murray'de klanni
pealiku, viimased pooltuhat aastat niisiis Atholli hertsogi, (Atholl on siis naabruses oleva linnakese nimi)
peakorteriks. Ma ei hakka siin ümber jutustama ajalugu, mainin vaid, et Blairi
kindlus ja Murrayd on mänginud Šotimaa ajaloo murrangulistes sündmustes sageli väga olulist rolli, mille
tõestuseks on fakt, et Blairi kindlus on peakorteriks Euroopa ainukesele
eraarmeele -
Atholl's Highlanderitele, mis loodi 1839. a ja
mis allub ainult Atholli hertsogile. Tegelikult Briti armee osana oli
higlanderite rügement olemas juba pea sajand varem. Milline on nende sõjaline
võimekus praegu, ei tea, kuid paraade nad peavad ja, kui uskuda plakateid, siis
puhuvad vahvasti terve kambaga torupilli, et lust näha. Üks highlander
tervitas meidki lossiõuel särtsakalt vana marsiga. Igatahes on tähtsaid
sõjapealikke, kuningaid ja kuningannasid läbi ajaloo Blairi lossis ikka ja jälle
võõrustatud.
Highlander...
|
Üles |
Päikesepaistest hoolimata näpistas nägu jäine õhk.
Seetõttu soostusid põnnid pargi külastusega vaid mänguväljaku piires
ajal, kui me Liisaga parki avastame. Nagu naastes kuulsime, avastasid
printsessid kohe mänguväljaku juures hoopis ühe paabulinnu, keda siis ahhetades
läbi pargi jälitati ning sel moel oma kümme tuhat sammu täis tammuti. Blairi
park on nagu üks harju keskmine inglise park ikka. Veel enam, võrrelda võiks seda isegi mõne
meie suurema mõisapargiga (loomulikult pole võrreldav üldine hooldustase ja
detailid, mis pargiatmosfääris on enamasti võtmerollis) - rahulik, suured vanad
puud pea kohal võlvkaari moodustamas, lattaiad, mille vahelt paistavad
lambakarjamaad rohe-rohelise rohuvaibaga... Ehk eristab Blairi parki näiteks
Toila Orust üks ära eksinud nn Farnese Heraklese
koopia, mis, nagu selgitas selgitav silt selle kõrval, soetati Carcalla
termidest leitud kuulsa taiese pronkskoopiana 25 naela eest XIX sajandil... Kiire pilk ka walled
gardenisse ja siis padavai autosse sooja!
Blair Park
|
Üles |
Härjapõlvlane ja uhke lind
|
Üles |
Ja edasi... Edasi kulgesime Kõrgmaa metsade, mägede ja
järvede vahel, aeg-ajalt vasakus poordis paistmas Britannia kõrgeim mägi - Ben
Nevise lumine siluett.
Fort Augustusesse - Loch Nessi lõunatippu - saabusime üsna hilisel pärastlõunal.
Kuigi linnakese nimi kutsub selles otsima seoseid roomlastega, pole sel nendega
midagi pistmist, vaid pärineb see jakobiinide mässu päevist XVII sajandi lõpust.
Enne kutsuti kohta Kiliwhimin.
Kuigi päike paistis, mähkus taevas kiiresti üha kaunimatesse potisinistesse-lilladesse
toonidesse. Oleksin hea meelega teinud pausi ja järve äärde Laura rõõmuks
Nessiet otsima läinud, kuid Liisal oli kindel siht silme ees -
Urquharti kindlus. Niisiis võtsime suuna Loch
Nessi läänekaldale.
Blair - Fort Augustus
|
Üles |
Urquharti varemeid peetakse eelkõige oluliseks just
nende maalilisuse tõttu - asub linnus ju muidu suhteliselt kanalilaadse Loch
Nessi ühe sopistuse nurgas, varemetest avanevad järvele toredad vaated. Ajalugu
on taas seal paksult alustades sellest, et arvatavasti oli kindluse kohas juba
enne Šotimaa kristianiseerimist üks piktide kuningriigi kantse, roomlastele
sinna palju asja ei olnud. Praeguste varemete kohal olnud linnusele pandi alus
aga XIII sajandil. Varemetes on aga kindlus, nagu mitmed muudki
kirikud-linnused-majad Šotimaal, alates jakobiinide mässust, täpsemalt 1692. a,
mil taganevad mässulised selle õhku lasksid.
Tee Urquharti lookles pettumustvalmistavalt enamasti
nõlval puude varjus, kuigi vahetevahel vilksatasid mööda nii mõnedki maalilised
järveaated. Mõni miil enne Urquharti algas padukas. Lage vesi ja rahe. Vett
kallas sellise hooga, et kuidagi ei kutsunud läbi valingute piletit ostma
minema. Alles paarikümne minuti pärast andis sadu pisut järele, st kallas edasi,
aga natuke hõredamalt. Jooksime Liisaga piletiputka juurde ja... saime teada, et
hetk tagasi oli see suletud. Nõutult ja pahasena tuiasime pisut ringi, et leida
mingit paremat paika pildistamiseks, kui algas uus lörtsivaling. Minu jopp sai
igatahes hetkega läbimärjaks. Niipalju siis Urquhartist.
Urquhart Castle
|
Üles |
Loch Ness
|
Üles |
Fort Augustus võttis meid endiselt vastu
päikesepaistega, kuigi taevas oli juba mustjaslillaks muutunud. Seega oli kätte
jõudnud tõesti viimane aeg jalutuskäiguks. Fort Augustus on kena väike linnake
terve rea lüüsidega, mis on ehitatud Oichi jõega paralleelselt kaevatud
kanalile, et võimaldada Loch Nessilt seilamist vastuvoolu Loch Oichile ja
sellest lõunasse jäävatele järvedele. Midagi muud silmipimestavalt vahvat sealt
ei leia. Veerand tunniga saab linnakesele tiiru peale. Meie tiiru lõpetas siiski
üsna vägivaldselt lõpuks linna kohal avanenud taevaluuk - Urquharti rahe- ja
lörtsipilv oli jõudnud lõpuks ka Fort Augustusesse kohale. Sestap varjusime kiirustades Monster
Chipsi - linnakese kesksesse kiiresse söömakohta, et kasutada vihmaaega
õhtusöögiks. Minu rõõmuks oli neil ka lihtsalt fish'i ja chipsi. Peale head
krõbedat turska ja maitsvat kohvi võiski tagasitee alata... Ahjaa. Laura oli
täiesti kindel, et ta oli puude vahelt Loch Nessi koletist silmanud. Vähemalt
siis sellega läks hästi :)...
Fort Augustus
|
Üles |
Tagasitee valmistas võrratu üllatuse. Nimelt oli
kõrgmaale vahepeal lumi maha sadanud. Tee oli enamasti puhas, kuid mäekesed ja
teeäärsed heinamaad korraliku lumekirme all. Kõik need mäed, mis hommikul
sinetasid ja mustasid teeveeres, olid nüüd kaetud valge õhtupäikeses roosatava
kihiga. Ilus! Lumiste mägede ülevusele lisandus aga teinegi noot - veidralt ja
kurvalt piilusid ikka ja jälle teeäärsete õunapuude õied kohevate lumemütside
alt, tuletades meelde, et ilmselt paljud õiteajal lumme jäänuist sel sügisel
rekordsaaki ei kasvata.
Over the hills and far away...
|
Üles |
Pisike kohvi- ja bensiinipaus Perthis ja olimegi lõpuks
Edinburghis tagasi. Õhtusöögi kõrvale näidati "Bridget Jonesi päevikut..."
|
05.05.2019. Kell 10.30. Lennukis
Eelmine |
Üles
Karulauk Rosslynis
|
Üles |
Ja olemegi teel
Tallinna poole. Ärkamine oli täna vara - 4.10. Liisa tellis eile õhtul uuberiga
auto 4.30 ks ette. Auto oli täpselt kohal ja stardivalmis. Hommikuse olematu
liikluse tõttu jõudsime lennujaama pisut rohkem kui veerand tunniga, mistõttu
korraks tundus, et jääb pisut liiga palju aega aerodroomil hängimiseks, ent
turvakontroll võttis niipalju aega, et olime lõpuks paris rahul, kui 7.15-ks
pardal istusime. Peale üle tunnist seismist turvasabas me oma värava poole
siiski päris jooksma ei pidanud, kuid nägime hordide kaupa hilinevaid
lennureisijaid väravate poole tormamas.
* * *
Eilegi õhtul
jäid omad muljed üles kirjutamata, mistap proovin nüüd need tablakasse sisse
toksida. Eilne päev kujunes külmast ning heitlikust ilmast hoolimata päris
tegusaks. Plaan A nägi ette härjapõlvlastele loomaaia ja härjapõlvlaste elatanud
sugulastele Rosslyni kabeli ning hiljem Kuningliku Botaanikaaia. Tegelikult tuli
hommikul arutluse alla isegi plaan B - võtta jalad selga ning vaadata ära
Balmoral - kuninganna suvemõis; ikkagi Alatskivi lossi inspiratsioon. Ent
eelmise päeva Loch Nessi otsale mõeldes ei hakanud mul uue potentsiaalselt pika
sõidupäeva väljavaate peale kohe silm särama, seda enam, et sihtkohas lubati
vaid +2C
ja lörtsi. Niisiis jäi kehtima plaan A. Ilmast rääkides muidugi tuleb mainida,
et Rosslyni parklaski näitas kraadiklaas napilt +5C, kusjuures olemise tegi
eriti värskeks jäine vastik tuul.
Rosslyni kabel jääb Edinburghist umbes poole
sõidutunni kaugusele. Olemuselt mittemidagiütleva külakese tuntuse ja selle
tagasihoidliku kabeli tänase eduloo taga on muidugi Da Vinci kood - pooltel
kabelikülastajatel poleks sellest pühakojast ilmselt filmita õrna aimugi.
Loomulikult on kabel ka oma aja kohalik peen-maavillane gootika näputöö, millest
tegelikult pool jäi tellija surma tõttu valmis ehitamata. Kabeli ehitamist
alustati 1446. a kohaliku printsi söör William Claire eestvõttel. Juba 1592. a
kirik purustati reformatsioonijärgsetes segadustes ja jäeti maha. Tänasel kujul
taastati pühamu alles 1860-tel kuninganna Victoria initsiatiivil ajastule
omaselt Viollet Le Duci stiilis ja vaimus (viimane teadaolevalt ei ole küll
Rosslynis oma kätt valgeks teinud). Kuigi Da Vinci kood on süüdi kiriku tänasel
turundamisel peaaegu nr
1 turismiobjektina Šotimaal, polnud filmis-raamatus käsitletu kõik ainult Dan
Browni väljamõeldis. Rosslyni kabeli kohta räägiti juba aastaid enne Vinci koodi
igasuguseid põnevaid muinaslugusid seoses Püha Graali, templirüütlite ja
vabamüürlastega. Kirjanikuhärra pidi need kuulujutud lihtsalt oma loo sisse
oskuslikult põimima. Muuseas, kõik need kõlakad ja enamgi veel on kiriku kõrval
muuseumis kenasti ning muhedalt audiovisuaalsesse meediumisse rüütatud. Muidugi
on kirik ka pisut rohkem, kui kirjanduslik mull. Võib-olla tulenevalt sellest,
et pool mahust jäi omal ajal ehitamata, tundub pühakoda väljast gootika kohta
natuke kohmaka ja kandilisena. Võib-olla kergelt arusaamatu esmamulje, mille
kirik väliselt jätab, põhjuseks hoopis see, et uus külastuskeskus
kiriku ees sulgeb ainsa avarama vaate pühakojale, mis ümbruskonnast võiks
kirikule lähenedes avaneda. Õu kiriku ümber on aga nii kitsuke, et ehitis ei
mahu ei silmavaatesse, ega objektiivi. Proovisin maja skitsida ja pidin piirduma
vaid ühe fassaadiosaga, sest kirik lihtsalt ei "mahu paberile" :)... Ent
"põhiline" peitub kiriku sees. Interjöör on üle külvatud väga filigraanselt tehtud
liivakivist raidkividega, millest väga paljudel on inimesele, kes neid oskab
lugeda, oma lugu rääkida. Kahjuks mina ei ole üks neist teadjatest, kuid see-eest
muuseumis räägitakse ära paljud ägedamad lood. Mulle jäi meelde lugu kiriku ühest
ehitusmeistrist ja tema õpilasest. Nimelt olla söör William unistanud näha
kirikus ideaalseid sambaid nagu ta olla neid kogenud reisil Vahemere äärde.
Ehitusmeister ei julgenud enne originaale tudeerimata peitlit haarata ja läks
reisile, et endale asjad selgeks teha. Õpilane võtnud ette aga käsiraamatud,
tööriistad ja kivi ning teinud vahepeal ühe samba valmis. Kuna ta olnud andekas ja
osav, tuli resultaat tegelikult
üsna ideaalilähedane. Kui meister õppereisilt naases ja leidis, mis sündinud,
tärkas ta's kartus kinga saada ja lõi loitma professionaalne kadedus ning ta tappis vihahoos oma
õpilase. Taibanud, millega ta on hakkama saanud, härra põgenes, kuid saadi kätte
ja poodi üles... Teine lugu, mida tasub mainida, seostub kabeli
konserveerimisega 1960-tel. Nimelt pudenema kippuvaid raidkive mötsiti nende
stabiliseerimiseks tsemendiseguga. Keegi ei osanud tulla aga toona selle peale,
et niiviisi hakkasid kivid kütmata ruumis akumuleerima niiskust -
tsemendikiht ei lasknud liivakivist enam niiskust välja, kivi muutus
permanentselt märjaks ning sai kasvulavaks vetikatele. Seetõttu oli interjöör
2000-te alguseks juba väga hullus seisus. Kui siis restaureerimine taas ette
võeti, alustati kõigepealt konstruktsiooni niiskusrežiimi stabiliseerimisest,
teisisõnu hakati kütma.
Meie üllatuseks
käis ka kabeli ümber vilgas tegevus - igale poole oli üles pandud käsitööliste
telke, kõik tegelased nende ümber ja sees kenasti keskaegselt riides. Sai lasta vibu, kirjutada sulega
keskaegses šriftis, tutvuda keskaegsete kohalike söökide-jookidega, tellida
sadulsepalt näputööd jne. Olime
kogemata sattunud selle hooaja nö avapaugule, kui kohal on kõik asjaga seotud
käsitöölised. Edaspidi suve jooksul on
nädalavahetuseti kiriku juures väljas tavaliselt vaid üks telk, kus siis erinevatel
nädalavahetustel on korraga tegutsemas külakorda üks-kaks käsitöölist. Nagu
öeldakse - õnne peab ka olema.
Rosslyni
kabel
|
Üles |
Keskaegsed saiad
|
Üles |
Kinnitanud vaimu ja keha korraliku šoti soolase karamelli plaadi-koogiga võtsime
nõuks rõvedavõitu ilma trotsida ning matkata Rosslyni kabeli taha metsa. Liisa
igatahes oli seda metsarada väga kiitnud. Ja tõsi see oli - matk piki kitsast
liivakivikanjonit vanade puude tihedate kroonide all, millel lookleb luuderohi
ja teeb pesasid puuvõõrik, kujunes päris elamusterohkeks ja
meeleolukaks...
Kabeli taga metsas
|
Üles |
Pisuke jugapuuallee
|
Üles |
Olime naasmas
parklasse, kui lapsturistidelt saabuv kõne teatas, et loomaaiale on nüüd tiir
peale tehtud ja nad tahaksid süüa ja siis, peale seda, Liisa Edinburghi
korterisse minna. Hiljem tahavad nad mittemidagi teha. Korjasime külmetava
seltskonna loomaaia väravast peale ja panime mõne aja
pärast Liisa juurde maha. Leppisime kokku, et sööme hiljem koos õhtust, lõunaks
las leiavad mingit näksimist ise, kuniks me vaatame ära botaanikaaia.
Edinburghi Kuninglik Botaanikaaed on nagu üks
päris botaanikaaed, milles jalutades õhkub seda õhkõrna ja vanaaegset, päris
liblikavõrguga loodusuurijate põlvkondade jooksul kogutud teadmiste, hõngu. Ja
muidugi aiakunsti, sest enamasti on botaanikaaiad ka klassikaliselt ilusad aiad... Aprill on muidugi võrratu aeg
ühe Põhjapoolkera botaanikaaia külastamiseks: mis taimekesed
kõik seal praegusel hetkel õitsevad... kirsipuud, rododendronid, enelad, magnooliad
(kuigi on enamuses juba lõpetamas), hobukastan on alustamas ja muidugi see
kohalik kollaste õitega taim on hetkel täies õitemeres..., isegi sirel ja
toomingas näitavad esimesi õisi. Rääkimata kõikvõimalikest rohttaimedest. Õite
osas muidugi jäi ületamatuks kiviktaimla. Ent omad säravad hetked olid ka Hiina
mäenõlval, Nepaali aias, Rodoaias, Kuninganna aiakeses... Ahjaa - väga-väga lahe
on Edinburghi botaanikaaia moldaed. Ja mammutipuud ja araukaariad, hiigelsuured
rodokad, seedrid... Tõesti, väga, väga lahe elamus selle tripi lõpetamiseks!
Botaanikaaiast...
|
Üles |
* * *
Ja oligi aeg
lapsed peale korjata. Liisa valikul võtsime suuna
Leithi - Edinburghi sadamapiirkonda, kus tal
oli välja valitud mingi söögikoht. Jätsime auto ühe hiigelkaubanduskeskuse
parklasse, et jalutada läbi endiste dokialade vanade sadamakõrtsude piirkonda.
Viimased on loomulikult rannaäärse kinnisvaraarenduse tulemusel saamas
mälestuseks mõnest piraadijutust. Lootsin meid maabuvat mõnda noist kutsuvaist
pubidest, kus Guinnessi-klaasiga vanahärrad välistrepi kõrval tänaval
suitsetades juttu puhuvad, kuid, nagu peatselt selgus, otsisime taga söögikohta
nimega "Tapas". Liisa oli sealt oma uitamistelt saanud toreda elamuse ja soovis
seda nüüd meiega jagada. Pisut kõndimist ja navigeerimist vanadel tänavatel ning
kohal me olimegi. Nagu nimigi reedab, on "Tapas" Hispaania-Mehhiko köögiga resto.
Tegelikult nagu rohkem gurmeeresto. Minu jaoks isegi natuke liiga gurmee
ja natuke liiga resto, kus tahaks selga panna triiksärgi ja rühi parandamiseks
alla neelata joonlaua, et paremini massi sulada. Ent lapsed ei lasknud
end väga naabruskonnast segada ning ka päris elus mehhiklannast ettekandja
lobises ja teenindas rõõmsalt nagu olnuksime kusagil külakõrtsus. Kui kusagil
eesruumis hakkas keegi Andres Segovia kohalikest õpilastest klassikalist
hispaania kitarri tinistama, mu igatsus praetud tursa ja äädikaga friikate järele taandus
ning ma suutsin rahul olla oma miniatuurse ürdipestoga garneerit' õrnsuitsu
sisefilee-medaljoniga, mida oli serveeritud udupeene kikerhernepüreega. Eriti
ägedaks läks, kui
lõpuks saabusid lauale ka sibula ja peekoniga praetud argised, kuid ülimaitsvad
kartuliviilud - nagu vanaema tehtud...
Leith
|
Üles |
Tagasi linna minnes õnnestus lastel ära näha (küll distantsilt) ka Edinburghi
vaatamisväärsus nr 2 - Kuninglik jaht Britannica, mis Leithis ankrus seisab.
Kahjuks jäin mina sellest kuninglikust laevapildist ilma, sest keeldusin
sukeldumast üüratusse kaubanduskeskusesse, mis inimeste ja sadama vahele on
ehitatud. Viskasime lapsed apartementi, jätsime auto kokkulepitud rendikate
kogumiskohta raudteejaamas ning suundusime oma kauaoodatud pubiringile.
Alustasime Worlds Endist, mis aastasadu (XVI sajandist juba), tähistas linna
serva - sellest ka pubi nimi (kuigi sisimas teadsime, et nagunii lõpetame Captains Baris). Ent ka Worlds Endist jäi täitsa ilus mälestus hinge... ilus
baaridaam, mõnus püstijala-sumin ja hea ipa ning iiri siider. Lisaks - Worlds Endi
teatakse kui iseloomuga kohta. Juba aastasadu on seal olnud ropendamine
keelatud, ebasündsa keelepruugi eest visati nokastanud kodanikud joomakohast
välja. Kui tulid mobiiltelefonid, siis aastaid oli kõrtsus nende kasutamine
keelatud. Kuldaväärt praktika, mis peaks olema kohustuslik tänini igal pool
kõrtsudes - nii on ehk võimalus, et mõni inimene ka teisega juttu räägib ja
tüdrukud ning poisid ei pea alla laadima mõnd äppi, et saaks öö koos veeta...
Ja lõpuks olime
taas ja ikkagi Captains Baris... Seekord kammisid mingid vanataadid Iiri
muusikat. Hmm, ...külakõrtsulikult bändžol tinistatud
Leaving of Liverpool
ja
Smitshoni siider šoti pubis Šotimaa südames - kõik see kokku... milline hõrk delikatess!
Aeg lendas nagu linnutiivul :)... Ja siis saabuski
aeg lahkumiseks. Taadid panid pillid kokku, kell näitas peatselt kesköötundi. Täiendanud hommikusöögiks varusid teele jäänud Tescost
jalutasime öövalguses mööda Dukes Walki meie Edinburghi kodu poole Royal Park
Terrace'l. Liiklus oli vaibunud ning linnud lõpuks saanud saanud linnamürast
vaba laululoa. Kõndisime aeglaselt, tõmmates ninna jahedalt rõsket ööõhku, saatjaks taevas
sirama löönud tähtede taustal Arthurs Seathi tume vari.
Ongi vist siis
kõik! Cheers!
|
Üles |
|
|
