|
Mustjõgi
1994
| Mustjõgi-Gauja
1994
| Gauja 2005
| Mustjõgi
2010 |
Jõgi...
|
Lisalugemist
|
Jõe kaart |
Tagasi (paadimatkad) |
Amata-Gauja jõe matk (Melturi-Murjani),
aprillis 1995
Proloog
Järgmine
Gaujal
See oli kõik juba palju-palju aega tagasi, veel
siis, kui mul olid lühikesed juuksed. Isegi kuupäevi täpselt ei mäleta
aga mingid 5 päeva kusagil 1995. a aprilli II nädalavahetuse kandis need
olid. See oli näidismatk muretusest, rumalusest, rõõmsameelsusest ja
äraarvamata suurest õnnest. Sest alles hiljem saime teada, et Amatasse
upub ikka kevadeti paadimatkajaid... Aga isiklikult suurest õnnest ka
pisut teisel moel.
Ühesõnaga - Amata mõtte pani pähe Illar Siilbek,
tollane kolleeg ja vana matkamees. Kuigi ta luges sõnad ka peale ja
manitses ettevaatusele olime me lollilt ja ülbelt olukorrast üle - mulle
isiklikult juba 4 paadimatk - seega juba omast arust ülikõvad tegijad.
Мы в такие шагали дали, что не очень-то и
дойдешь.
Мы в засаде годами ждали, не взирая на снег и дождь.
Мы в воде ледяной не плачем, и в огне почти не горим -
Мы охотники за удачей, птицей цвета ультрамарин.
Мы охотники за удачей, птицей цвета ультрамарин....
Машина Времени - Синяя птица
Niisiis kogunesime ühel sumedal aprillialguse
õhtul Tartu vaksalisse. Mul oli korter vaksali lähedal, seega osa kola
oli mu juures - hädavajalik siit ja sealt kokku laenatud. Osa rahvast
tilkus Bettonist ja Tornist. Robi tuli jaama ja seal siis andis teada,
et ta ikka ei tule, võetagu kaasa aga tema kummikud ja keep - jumala
head asjad, kui sajab. Menning laekus kusagilt peolt ja 20 minutit enne
0.20 Minski Tšaika väljumist liitusid meiega kaks kaunist tütarlast,
keda ma nägin esimest korda ning mulle üllatusena tulid nad ka matkale.
Peamised olid muidugi paadid. Kaks tükki olid tolle aja kohta ülikobedad
- vene dessantpaadid, sellised oranžid, üsna kerged, suurte
balloonidega, vabalt mahtus kolm inimest sisse. Neil olid ka väga hääd
pikad alumiiniumaerud. Ütlen lihtsalt selleks, et nõukaaegsetel
kalamehekummikatel olid kaasas ju mingid suvalised pulgad. Nende
paatidega oli see teema, et ühe omanik oli mu kursavenna - Lauri - isa, kes oma paati lahkelt lubas. See paat oli iseenesest
paremad päevad ära elanud - meiega koos tegi siiski vist kokku väärikalt
4 matka enne, kui tuli maha kanda. Teine oli Urmo - teine kursavend -
vanaisa oma. Selle paadiga läks kahjuks nii, et laenasime suhteliselt
heas konditsioonis aastal 1994 ja tagasi omanikuni jõudis see vist
aastal 1997, kahjuks mitte enam eriti merekõlblikuna. Tudengite värk...
Ma kuulsin, et vanaisa oleks hea meelega mõnel meist midagi maha võtnud,
õnneks sai kogu peapesu Urmo, seega - mis ikka asjata muretseda. Kolmas
paat oli Nõrok, laenatud
Tuutselt,
õigemini tema isalt, aga isa vist ei teadnud seda. Pidi olema kolme
inimese paat... Kusagilt oli hangitud ka paar presenttelki. Mina olin
laenanud Illarilt - tollelt samalt, kellelt esimest kord midagi Amatast
kuulsin - nõukogude dessantväelase "arktika magamiskoti" -
põhimõtteliselt nagu üks suur puhvaikast toru, kuhu üks suur soldat (või
kaks tšurkat) koos kirsade, sineli, raadiojaama ja vintpüssiga vabalt
sisse mahub. Miks ma sellest magamiskotist siin kirjutan... Sest tõele
au andes pani see magamiskott paika kogu mu senini kulgenud elu. Hm, aga
siis ma seda veel ei teadnud :)...
Ühesõnaga - vaksalisse me siis kogunesime, eesmärk
oli saada rongiga Cesisesse ja sealt siis kuidagi Melturi silla juurde.
***
PS. Mingi jant oli nende fotodega. Gunn vist oli
fotograaf, kuid mingil müstilisel põhjusel sai film hukka ning jäid vaid
fotodeks tehtud pildid, mida siis sai skännida. Skänner aastal 1995...
Siin on need tollal skännitud pildid ja tindipritsiga välja lastud
fotod siis uuesti skännitud - sellest ka nende "huvitav"
kvaliteet...
Fotod: Gunnar Saloste (vist)
Gauja
|
Üles |
|
Melturi sild
Järgmine |
Proloog |
Üles
Sõitu ma suurt ei mäletagi. Cesises olime üsna
varakult. Bussijaamast leidsime ka mingi bussi, mis hommikupoolikul läks
Sigulda suunas - Ieriki oli vist peatus, kuid bussijuht viis meid
sillani ära.
Silla juures käis paras melu: pandi kokku
süstasid, kajakke ja pumbati täis suuri kummipaate; meie dessantpaadid
kannatasid kuidagi võrdluse välja, kuid Nõrok oli nagu naljanumber. Veel
põnevam oli see, et inimesed panid pähe kiivreid ja selga päästeveste
ning kalüpsosid (ma ei olnud enne seda vist kalüpsot isegi näinud
mitte). Meil ei olnud midagi. Õigemini meil oli hädavajalik kummipaadiga
jõel reisimiseks. Ka vahutas ja mässas jõgi silla juures parajalt, kuid
"targemad" mehed ütlesid, et see on ikka silla juures nii... Praegu
oleks pannud see mingi häiretule põlema, kuid siis olid igast tuled
igatahes tummad. Tore avastus oli ka see, et Nõrok osutus täis pumbates
pisikeseks panniks - noh sellisega on küll hiljem ka kordi sõidetud,
kuid tiba rahulikumatel jõgedel - ning kolm inimest selles on liig, mis
liig, varustusest rääkimata.
Aga seal me olime. Paadid pandi täis ja
ennelõunases päikesepaistes see afäär algas....
Crew ja see õnnetu Nõrok
|
Üles |
|
Mayday, mayday!
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Lükkasime Andrese ja Mariga esimesena paadi kaldast ja sõit algas.
Esimese kurvi järel oli selge, et see jõgi ei ole päris selline millel
senini sõitnud olime. Andres oli ees, mina olin tüüris, Mari aitas
keskelt - nii nagu eelmistel kordadel. Koostöö sujus ja peale esimest
paari kurvi asendus kerge kartus puhta rõõmuga. Andes ees huilgas
elevusest. Tegelikult oli väga mõnus! Kurvist kurvi, kogu aeg piiri peal
balansseerides, kuid mitte piire ületades!
Siiski, mõni kilomeeter hiljem, mingis kohas, saime suure lahmaka vett
üle nina paati, Mari sai jalad märjaks ja mures oma seljakottide sisu
pärast (ei olnud tollal kilekottidega nii priisata), otsustasime ühe
rahulikuma sirge peal korraks maabuda jäätükkidega ülepuistatud lausikul
kaldal.
Saime just paadi kaldale ja Mari oma koti kallale, kui märkasime vee
peal hulpivat seljakotti. Mingite tunnuste järgi taipasime, et see
kuulub meie seltskonnale. Kuna Mari oli nagunii märg, siis kargas ta
vette, et kott kätte saada. Vool pidi tal jalad alt viima, aga saime
aeruga kuidagi turvata ning kotist viimasel hetkel kinni haaranud
tirisime ta kähku kaldale. Vesi oli jääkülm. Esimene mõte oli, et järsku
on lihtsalt kolmas paat koti kaotanud... Siis tulid aerud. Mari pidi
uuesti tegema oma sööstu vette ja üsna selge oli, et kolmas paat on
ilmselt üle nipli käinud. Mari hakkas kuivi riideid panema, lõõpisime ja
ootasime kääru tagant kolleegide ilmumist, et edasi sõita. Et midagi
tõsisemat on juhtunud, jõudis pärale siis, kui nägime Aini mööda
jõekallast mingi kohaliku vennaga jooksmas. Pärast saime teada, et nad
püüdsid aere ja varustust.
Mõne aja pärast tuli teine dessantpaat Gunni, Kristiina ja Kerstiga. Nad
maabusid ja ütlesid, et täisjama: kolmas paat pani puusse, vool keeras
paadi puu alla. Hele - üks neist näitsikutest, keda raudteejaamas öösel
esmakordselt nägin, olla jäänud vee all okstesse kinni ja läbi juhuse
mitme minuti pärast alles välja tõmmatud. Ühesõnaga - nüüd läheb
aega ja küll hiljem täpsemalt kuuleb.
Poole tunniga ehk sai mant jõest kuidagi kokku korjatud. Leppisime
kokku, et laager tuleb püsti panna ja lõke üles teha - see pidi toimuma
meie maabumiskohast pisut allavoolu, teisel kaldal. Saatsime osa manti
Gunni paadiga sinna minema, osa sai kuidagi mingit silda pidi ümber
tassitud. Paadi otsustasime Andresega ikka mööda jõge viia. Istusime
sisse ja jõele. Diagonaalis ca 200 m allavoolu teisele kaldale sõudes
tegime pisut valearvestuse ja vool kandis meid täpselt ühe poolest
saadik vees oleva puu peale. Ja siis saime meiegi oma õppetunni sellest,
et kaldasse ja puude osa sõites ei tohi mingil juhul kiires voolus paati
üritada kinni hoida või tagasi lükata - pigem tuleb proovida takistuse
alt (kui ruumi on) või libamisi kõrvalt mööda saada... Instinktiivselt
lükkasime aerudega paati puutüvest vastuvoolu eemale ja sekund hiljem
olime pesumasinas. Vool keeras paadi ümber puutüve alla, meie pudenesime
poole pealt maha ja õnneks saime kohe puust eemal ka pinnale. Puu taga
oli vool rahulikum ja nii saime kohe aerudele ja paadile mõelda. Natuke
ujumist ja rabelemist ja juba olime rahulikumas kaldavees, keegi ulatas
kaldalt aeru ning hetk hiljem olime kogu oma mandiga kaldal.
Kui siis tilkuvatena just kaldal paati välja tõmbasime, sõitis mööda üks
kajakimees ja tuli murelikult küsima, kas meiega kõik korras. Oma
kiivris, kalüpsos ning päästevestis olime meie oma räbalate teksade,
tilkuva kaabuloti ja pearätiga ilmselt päris muigeleajav vaatepilt. Kui
temalt küsisime, kuidas edasi on, vastas ta lakooniliselt
- Normalno!
Varsti pragises suur lõke, teevesi pandi üles ning kõik märjakssaanud
said hakata kuivatama riideid ning ja end soojendada. Nüüd siis kuulsime
ka täpsemalt, mis juhtunud oli. Nõroki paatkond kaldus kiire vooluga
mahalangenud puudesse, tugev vool keeras paadi kohe puutüvede alla ja
oligi kõik. Ain sai kohe ujudes kaldale, Menning aga hoidis esimese
ehmatusega puust kinni ja ahastas selle üle, et tema uus müts on kaotsi
läinud. Helest - sellest pikemast ja tumeda peaga tüdrukust - ei olnud
kippu ega kõppu, kuid keegi hetkel ka selle üle ei osanud mõelda. Mõne
minuti puude ümber ringi vaadanud otsustas Tanel kaldale hakata ujuma,
kuid igaks juhuks sobras enne käega okste all, et järsku on müts sinna
takerdunud - leidis hoopis juuksed ja tõmbas nendega koos vee alt välja
ka okste alla kinni jäänud Hele. Viimane olla hakanud juba valget
tunnelit nägema. Kaldale saaminegi olnud üsna dramaatiline ja mitmel
momendil üsna peenes kinni. Aga lõpuks olid nad liival, ja veest eluga
väljas. Ühesõnaga - Hele jaoks oli see tema teine sünnipäev. Jumalale
tänu! Meie kõigi teiste jaoks oli see tõsine õppetund.
Asja juures oli veel üks ebameeldiv asi. Peale Taneli mütsi ja veel
mingite väiksemate asjade oli kadunud ka kaks aeru. Kõige
tragikoomilisem oli see, et nad ei olnud uppunud ega ära ujunud, vaid
ära varastatud! Ain oli need jõest kätte saanud ja pannud puu najale
püsti ning jooksis kolmandat püüdma. Sai kätte kolmanda aeru ja kui
tagasi tuli, olid aerud puu juurest läinud. Ühe aeruga paadis sellel
jõel pole midagi teha.
Panime laagri üles ja pidasime plaani, mis edasi. Meie paatkond tahtnuks
edasi sõita, kuid Nõroki crew oli sellele täiesti arusaadavalt vastu nii
tehnilistel kui emotsionaalsetel põhjustel. Selge oli ka see, et see
pann, millega nad sõitsid, ei olnud ette nähtud 3 inimese ja selle jõe
jaoks. Esimene mõte oli, et paneme asjad kokku ja hommikul hakkame siis
Tartu poole tagasi vaatama. Ent peagi jõudsime konsensusele, et paneme
kola kokku, katsume jõuda Cesisesse ja lähme sealt Gaujale.
Kallas paadihukukoha lähedal: nagu jäme jääpankadest killustik
|
Üles |
Ehmatanud, külmunud, kuid siiski õnnelikud
|
Üles |
|
Gauja: Cesis-Murjani (Ramkalni)
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Järgmisel hommikul matkasime maantee äärde ning otsisime üles
bussipeatuse. Sõitsime esimese liinibussiga Cesisesse ning lasime end
maha panna linna servas, jõe ääres. Lõunaks olime taas jõel...
Päike paistis, tuuletus... meeleolu oli ääretult idülliline ja
tasavaikselt haihtus eelmise päeva murelikkus. Ain vestis mingil hetkel
noaga midagi aerulaadset ja nii olid kõik paadid jälle peaaegu
juhitavad. Triivisime vaikselt allavoolu maaliliste liivakivikaljude
vahel. Ei suuda sõnadesse panna seda joovastavat kevadet sel kaunil
jõel...
Ja nii kõik järgmised neli päeva...
Gaujale...
|
Üles |
Liivakivikaljud
|
Üles |
Ilusal sinisel
Gaujal...
|
Üles |
|
Gauja laagrikohad
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Laagerdamiseks on Gauja kaldad ideaalsed: liivased kaldad, kuigi vahel
on kaldajärsak mitu meetrit kõrge, millest paate üles lohistama peab,
männimets, vähe asustust (ok, osa jõest kulgeb ju ka läbi
looduskaitseala). Hommikul ärkad üles, viskad end paljaks ja kargad
korraks selgesse kargesse vette. Liiv on nii puhas, et võid ujumast
tulles oma liivased jalad teksapluusiga kuivaks teha ja pluusi lihtsalt
pärast kuivamist puhtaks kloppida - ei mingit jälge. Metsa all on
külluslikult lõkkepuid... Lihtsalt mine ja ole.
Hommikusupp tõusva
päikese ja männilõhnaga (okastega supi sees)
|
Üles |
|
Turaida
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Eelviimasel päeval maabusime Turaida linnuse all. Tollal oli sellele
vähemalt jõe poolt lähenedes prii juurdepääs. Enne linnusesse minekut
juhtus see, et Andres sai natuke märjaks ning pidi kivihunnikut soojas
aluspesus väisama. Märjakssaamisel oli kahjuks mängus ka mu käsi. Andes
istus paadi ahtris, kui ma selle hoogsalt kaldale tõmbasin. Ta
kaotas tasakaalu ja pudenes lapakile kaldavette.
Kivid siin ja kivid
seal..
|
Üles |
Gauja org
|
Üles |
|
Murjani (Ramkalni)
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Ühel loojangul jõudsime Murjani sillani. Jõgi on seal juba nii lai,
et ühelt kaldalt teisele annab sõuda ning vool parasjagu nii kiire, et
jõe keskelt kaldale minekuks tuleb paras navigatsioonikolmnurk
arvestada. Maabusime sillast pisut allavoolu. Et siin- ja seal paistsid
kallastelt aknasilmad, siis läks mingi seltskond kõrgemale kaldale -
sinna, kus praegu on kohvik ja seiklusrada, männikusse ööbimiskohta
otsima, ülejäänud jäid lõket tegema ja paadipõhjas märjaks saanud asju
kuivatama. Paari tunni pärast kolisime kogu laagri mõnisada meetrit
mäest üles hõredate mändide alla - järjekordne ideaalne laagripaik, vaid
A2 müra häiris seda idülli pisut...
Murjani silla taga
|
Üles |
|
Sigulda raudteejaam
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommikul asju kokku pannes selgus, et olime laagerdanud mitte kaugel
legendaarsest "Seenekesest" - Riia kiirteeäärsest betoonkuplist, kus
vene ajal asus üsna laialt tuntud resto. Kui me sinna hommikul sisse
astusime, tegutses ainult külapood - kuid - õlu oli olemas.
Seenekese lähedal leidisime bussipeatuse, mille silti lugedes selgus
positiivne uudis, et võime lõunaks isegi Siguldasse saada, sealt juba
saab rongiga Valka ja raudteejaamast leiab ehk mõne taksofoni, et
helistada paarile sõbrale, kellel olid mingid auto moodi asjad (Mosse
pirukas nt) - kokku oli lepitud, et nad üritavad olla lauatelefoni
lähedal.
Meil oli Siguldas sigapalju aega, raha aga napilt, kuigi peale piletite
ostmist klapitasime mingi koguse õlleraha. Kuid ega küll küllale liiga
ei tee. Mingil hetkel leidis Tanel rahakotist kingitud 50 taalase.
Tegemist oli üsna ropu värvikoopiaga paksul paberil, kuid keegi kavalpea
oli koopia teinud nii, et kirjad mõlemal küljel. Palju neid taalasid
1995. a ikka nähtud oli... Nii sündis mõte minna seda rahavahetusse läti
raha vastu vahetama. Ainus probleem oli selles, et pangatäht oli peaaegu
keskelt pooleks. Pikalt mõtlemata seadsime sammud rahavahetuspunkti, kus
lookles päris kena järjekord. Kui meie kord saabus võttis näitsik
pangatähe, vaatas seda korraks ning hakkas siis läti raha lugema. Järsku
hakkas mingi mees tagantpoolt sabast temaga vene keeles rääkima, et see
ei ole ju õige raha ja ärgu ta meile seda vahetagu. Tsikk siis vaatas
raha pisut ja lõpuks andis kõhklevana tagasi, vabandades midagi, et ta
ikka ei tohi katkist raha vastu võtta. Jäime oma lisaõlledest ilma... Ma
olen hiljem mõelnud, et sellest oleks võinud tulla ilge jama, kui
näiteks politseiga oleks pistmist tulnud. Aga ei tulnud.
Niisiis pleekisime perroonil ning ootasime rongi, imetledes Hele vee all
puuokste poolt potisiniseks pekstud sääri...
Sigulda
|
Üles |
|
Valga
Eelmine |
Üles
Taksofonid Valgas täiesti töötasid, mehed olid kodus ka auga
telefonivalves ja nii saabusid õhtuhämaruses autodega Tuutse ja
Marko (Masur). Toppisime end pirukasse ja Datsunisse (oli vist) ning
kojusõit võis alata.
Istusin pirukas ja mõtted olid hajevil. Kõik matkaööd oli mu laenatud
dessantlase magamiskotis olnud ka Hele - tema enda magamiskott (aga nood
veneaegsed olid ju vatist) ei kuivanud matka lõpuni päris ära. ...Kolme
aasta pärast me abiellusime.
Valga raudteejaama
nurga taga: transameeste saabumist oodates.
|
Üles |
|
|
