Amata-Gauja 1995

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 Mustjõgi 1994 | Mustjõgi-Gauja 1994 | Gauja 2005 | Mustjõgi 2010 Jõgi...   |  Lisalugemist  |  Jõe kaart  |  Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Amata-Gauja, aprillis 1995

 

Gaujal

 

See oli kõik juba palju-palju aega tagasi, veel siis, kui mul olid lühikesed juuksed. Isegi kuupäevi täpselt ei mäleta aga mingid 5 päeva kusagil 1995. a aprilli II nädalavahetuse kandis need olid. See oli näidismatk muretusest, rumalusest, rõõmsameelsusest ja äraarvamata suurest õnnest. Sest alles hiljem saime teada, et Amatasse upub ikka kevadeti paadimatkajaid... Aga isiklikult suurest õnnest ka pisut teisel moel.

 

Ühesõnaga - Amata mõtte pani pähe Illar Siilbek, tollane kolleeg ja vana matkamees. Kuigi ta luges sõnad ka peale ja manitses ettevaatusele olime me lollilt ja ülbelt olukorrast üle - mulle isiklikult juba 4 paadimatk - seega juba omast arust ülikõvad tegijad. 

 

Мы в такие шагали дали, что не очень-то и дойдешь.
Мы в засаде годами ждали, не взирая на снег и дождь.
Мы в воде ледяной не плачем, и в огне почти не горим -
Мы охотники за удачей, птицей цвета ультрамарин.
Мы охотники за удачей, птицей цвета ультрамарин....

Машина Времени - Синяя птица

 

Niisiis kogunesime ühel sumedal aprillialguse õhtul Tartu vaksalisse. Mul oli korter vaksali lähedal, seega osa kola oli mu juures - hädavajalik siit ja sealt kokku laenatud. Osa rahvast tilkus Bettonist ja Tornist. Robi tuli jaama ja seal siis andis teada, et ta ikka ei tule, võetagu kaasa aga tema kummikud ja keep - jumala head asjad, kui sajab. Menning laekus kusagilt peolt ja 20 minutit enne 0.20 Minski Tšaika väljumist liitusid meiega kaks kaunist tütarlast, keda ma nägin esimest korda ning mulle üllatusena tulid nad ka matkale. Peamised olid muidugi paadid. Kaks tükki olid tolle aja kohta ülikobedad - vene dessantpaadid, sellised oranžid, üsna kerged, suurte balloonidega, vabalt mahtus kolm inimest sisse. Neil olid ka väga hääd pikad alumiiniumaerud. Ütlen lihtsalt selleks, et nõukaaegsetel kalamehekummikatel olid kaasas ju mingid suvalised pulgad. Nende paatidega oli see teema, et ühe omanik oli mu kursavenna - Lauri - isa, kes oma paati lahkelt lubas. See paat oli iseenesest paremad päevad ära elanud - meiega koos tegi siiski vist kokku väärikalt 4 matka enne, kui tuli maha kanda. Teine oli Urmo - teine kursavend - vanaisa oma. Selle paadiga läks kahjuks nii, et laenasime suhteliselt heas konditsioonis aastal 1994 ja tagasi omanikuni jõudis see vist aastal 1997, kahjuks mitte enam eriti merekõlblikuna. Tudengite värk... Ma kuulsin, et vanaisa oleks hea meelega mõnel meist midagi maha võtnud, õnneks sai kogu peapesu Urmo, seega - mis ikka asjata muretseda. Kolmas paat oli Nõrok, laenatud Tuutselt, õigemini tema isalt, aga isa vist ei teadnud seda. Pidi olema kolme inimese paat... Kusagilt oli hangitud ka paar presenttelki. Mina olin laenanud Illarilt - tollelt samalt, kellelt esimest kord midagi Amatast kuulsin - nõukogude dessantväelase "arktika magamiskoti" - põhimõtteliselt nagu üks suur puhvaikast toru, kuhu üks suur soldat (või kaks tšurkat) koos kirsade, sineli, raadiojaama ja vintpüssiga vabalt sisse mahub. Miks ma sellest magamiskotist siin kirjutan... Sest tõele au andes pani see magamiskott paika kogu mu senini kulgenud elu. Hm, aga siis ma seda veel ei teadnud :)... 

 

Ühesõnaga - vaksalisse me siis kogunesime, eesmärk oli saada rongiga Cesisesse ja sealt siis kuidagi Melturi silla juurde. 

 

***

PS. Mingi jant oli nende fotodega. Gunn vist oli fotograaf, kuid mingil müstilisel põhjusel sai film hukka ning jäid vaid fotodeks tehtud pildid, mida siis sai skännida. Skänner aastal 1995... Siin on need tollal skännitud pildid ja tindipritsiga välja lastud  fotod siis uuesti skännitud - sellest ka nende "huvitav" kvaliteet...

 

Fotod: Gunnar Saloste (vist)

 

Gauja

| Üles |


 

Melturi sild
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Sõitu ma suurt ei mäletagi. Cesises olime üsna varakult. Bussijaamast leidsime ka mingi bussi, mis hommikupoolikul läks Sigulda suunas - Ieriki oli vist peatus, kuid bussijuht viis meid sillani ära.

 

Silla juures käis paras melu: pandi kokku süstasid, kajakke ja pumbati täis suuri kummipaate; meie dessantpaadid kannatasid kuidagi võrdluse välja, kuid Nõrok oli nagu naljanumber. Veel põnevam oli see, et inimesed panid pähe kiivreid ja selga päästeveste ning kalüpsosid (ma ei olnud enne seda vist kalüpsot isegi näinud mitte). Meil ei olnud midagi. Õigemini meil oli hädavajalik kummipaadiga jõel reisimiseks. Ka vahutas ja mässas jõgi silla juures parajalt, kuid "targemad" mehed ütlesid, et see on ikka silla juures nii... Praegu oleks pannud see mingi häiretule põlema, kuid siis olid igast tuled igatahes tummad. Tore avastus oli ka see, et Nõrok osutus täis pumbates pisikeseks panniks - noh sellisega on küll hiljem ka kordi sõidetud, kuid tiba rahulikumatel jõgedel - ning kolm inimest selles on liig, mis liig, varustusest rääkimata.

 

Aga seal me olime. Paadid pandi täis ja ennelõunases päikesepaistes see afäär algas.... 

 

Crew ja see õnnetu Nõrok

| Üles |


 

Mayday, mayday!
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Lükkasime Andrese ja Mariga esimesena paadi kaldast ja sõit algas. Esimese kurvi järel oli selge, et see jõgi ei ole päris selline millel senini sõitnud olime. Andres oli ees, mina olin tüüris, Mari aitas keskelt - nii nagu eelmistel kordadel. Koostöö sujus ja peale esimest paari kurvi asendus kerge kartus puhta rõõmuga. Andes ees huilgas elevusest. Tegelikult oli väga mõnus! Kurvist kurvi, kogu aeg piiri peal balansseerides, kuid mitte piire ületades!

Siiski, mõni kilomeeter hiljem, mingis kohas, saime suure lahmaka vett üle nina paati, Mari sai jalad märjaks ja mures oma seljakottide sisu pärast (ei olnud tollal kilekottidega nii priisata), otsustasime ühe rahulikuma sirge peal korraks maabuda jäätükkidega ülepuistatud lausikul kaldal.

 

Saime just paadi kaldale ja Mari oma koti kallale, kui märkasime vee peal hulpivat seljakotti. Mingite tunnuste järgi taipasime, et see kuulub meie seltskonnale. Kuna Mari oli nagunii märg, siis kargas ta vette, et kott kätte saada. Vool pidi tal jalad alt viima, aga saime aeruga kuidagi turvata ning kotist viimasel hetkel kinni haaranud tirisime ta kähku kaldale. Vesi oli jääkülm. Esimene mõte oli, et järsku on lihtsalt kolmas paat koti kaotanud... Siis tulid aerud. Mari pidi uuesti tegema oma sööstu vette ja üsna selge oli, et kolmas paat on ilmselt üle nipli käinud. Mari hakkas kuivi riideid panema, lõõpisime ja ootasime kääru tagant kolleegide ilmumist, et edasi sõita. Et midagi tõsisemat on juhtunud, jõudis pärale siis, kui nägime Aini mööda jõekallast mingi kohaliku vennaga jooksmas. Pärast saime teada, et nad püüdsid aere ja varustust.

 

Mõne aja pärast tuli teine dessantpaat Gunni, Kristiina ja Kerstiga. Nad maabusid ja ütlesid, et täisjama: kolmas paat pani puusse, vool keeras paadi puu alla. Hele - üks neist näitsikutest, keda raudteejaamas öösel esmakordselt nägin, olla jäänud vee all okstesse kinni ja läbi juhuse mitme minuti pärast alles välja tõmmatud. Ühesõnaga  - nüüd läheb aega ja küll hiljem täpsemalt kuuleb.

 

Poole tunniga ehk sai mant jõest kuidagi kokku korjatud. Leppisime kokku, et laager tuleb püsti panna ja lõke üles teha - see pidi toimuma meie maabumiskohast pisut allavoolu, teisel kaldal. Saatsime osa manti Gunni paadiga sinna minema, osa sai kuidagi mingit silda pidi ümber tassitud. Paadi otsustasime Andresega ikka mööda jõge viia. Istusime sisse ja jõele. Diagonaalis ca 200 m allavoolu teisele kaldale sõudes tegime pisut valearvestuse ja vool kandis meid täpselt ühe poolest saadik vees oleva puu peale. Ja siis saime meiegi oma õppetunni sellest, et kaldasse ja puude osa sõites ei tohi mingil juhul kiires voolus paati üritada kinni hoida või tagasi lükata - pigem tuleb proovida takistuse alt (kui ruumi on) või libamisi kõrvalt mööda saada... Instinktiivselt lükkasime aerudega paati puutüvest vastuvoolu eemale ja sekund hiljem olime pesumasinas. Vool keeras paadi ümber puutüve alla, meie pudenesime poole pealt maha ja õnneks saime kohe puust eemal ka pinnale. Puu taga oli vool rahulikum ja nii saime kohe aerudele ja paadile mõelda. Natuke ujumist ja rabelemist ja juba olime rahulikumas kaldavees, keegi ulatas kaldalt aeru ning hetk hiljem olime kogu oma mandiga kaldal.

 

Kui siis tilkuvatena just kaldal paati välja tõmbasime, sõitis mööda üks kajakimees ja tuli murelikult küsima, kas meiega kõik korras. Oma kiivris, kalüpsos ning päästevestis olime meie oma räbalate teksade, tilkuva kaabuloti ja pearätiga ilmselt päris muigeleajav vaatepilt. Kui temalt küsisime, kuidas edasi on, vastas ta lakooniliselt

 

- Normalno!

 

Varsti pragises suur lõke, teevesi pandi üles ning kõik märjakssaanud said hakata kuivatama riideid ning ja end soojendada. Nüüd siis kuulsime ka täpsemalt, mis juhtunud oli. Nõroki paatkond kaldus kiire vooluga mahalangenud puudesse, tugev vool keeras paadi kohe puutüvede alla ja oligi kõik. Ain sai kohe ujudes kaldale, Menning aga hoidis esimese ehmatusega puust kinni ja ahastas selle üle, et tema uus müts on kaotsi läinud. Helest - sellest pikemast ja tumeda peaga tüdrukust - ei olnud kippu ega kõppu, kuid keegi hetkel ka selle üle ei osanud mõelda. Mõne minuti puude ümber ringi vaadanud otsustas Tanel kaldale hakata ujuma, kuid igaks juhuks sobras enne käega okste all, et järsku on müts sinna takerdunud - leidis hoopis juuksed ja tõmbas nendega koos vee alt välja ka okste alla kinni jäänud Hele. Viimane olla hakanud juba valget tunnelit nägema. Kaldale saaminegi olnud üsna dramaatiline ja mitmel momendil üsna peenes kinni. Aga lõpuks olid nad liival, ja veest eluga väljas. Ühesõnaga - Hele jaoks oli see tema teine sünnipäev. Jumalale tänu! Meie kõigi teiste jaoks oli see tõsine õppetund.

 

Asja juures oli veel üks ebameeldiv asi. Peale Taneli mütsi ja veel mingite väiksemate asjade oli kadunud ka kaks aeru. Kõige tragikoomilisem oli see, et nad ei olnud uppunud ega ära ujunud, vaid ära varastatud! Ain oli need jõest kätte saanud ja pannud puu najale püsti ning jooksis kolmandat püüdma. Sai kätte kolmanda aeru ja kui tagasi tuli, olid aerud puu juurest läinud. Ühe aeruga paadis sellel jõel pole midagi teha.

 

Panime laagri üles ja pidasime plaani, mis edasi. Meie paatkond tahtnuks edasi sõita, kuid Nõroki crew oli sellele täiesti arusaadavalt vastu nii tehnilistel kui emotsionaalsetel põhjustel. Selge oli ka see, et see pann, millega nad sõitsid, ei olnud ette nähtud 3 inimese ja selle jõe jaoks. Esimene mõte oli, et paneme asjad kokku ja hommikul hakkame siis Tartu poole tagasi vaatama. Ent peagi jõudsime konsensusele, et paneme kola kokku, katsume jõuda Cesisesse ja lähme sealt Gaujale.

 

Kallas paadihukukoha lähedal: nagu jäme jääpankadest killustik

| Üles |

 

Ehmatanud, külmunud, kuid siiski õnnelikud

| Üles |

 


 

Gauja: Cesis-Murjani (Ramkalni)
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Järgmisel hommikul matkasime maantee äärde ning otsisime üles bussipeatuse. Sõitsime esimese liinibussiga Cesisesse ning lasime end maha panna linna servas, jõe ääres. Lõunaks olime taas jõel...

 

Päike paistis, tuuletus... meeleolu oli ääretult idülliline ja tasavaikselt haihtus eelmise päeva murelikkus. Ain vestis mingil hetkel noaga midagi aerulaadset ja nii olid kõik paadid jälle peaaegu juhitavad. Triivisime vaikselt allavoolu maaliliste liivakivikaljude vahel. Ei suuda sõnadesse panna seda joovastavat kevadet sel kaunil jõel...

 

Ja nii kõik järgmised neli päeva...   

 

Gaujale...

| Üles |

 

Liivakivikaljud

| Üles |

 

Ilusal sinisel Gaujal...
| Üles |

 


 

Gauja laagrikohad
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Laagerdamiseks on Gauja kaldad ideaalsed: liivased kaldad, kuigi vahel on kaldajärsak mitu meetrit kõrge, millest paate üles lohistama peab, männimets, vähe asustust (ok, osa jõest kulgeb ju ka läbi looduskaitseala). Hommikul ärkad üles, viskad end paljaks ja kargad korraks selgesse kargesse vette. Liiv on nii puhas, et võid ujumast tulles oma liivased jalad teksapluusiga kuivaks teha ja pluusi lihtsalt pärast kuivamist puhtaks kloppida - ei mingit jälge. Metsa all on külluslikult lõkkepuid... Lihtsalt mine ja ole.  

   

 

Hommikusupp tõusva päikese ja männilõhnaga (okastega supi sees)

| Üles |

 


 

Turaida
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Eelviimasel päeval maabusime Turaida linnuse all. Tollal oli sellele vähemalt jõe poolt lähenedes prii juurdepääs. Enne linnusesse minekut juhtus see, et Andres sai natuke märjaks ning pidi kivihunnikut soojas aluspesus väisama. Märjakssaamisel oli kahjuks mängus ka mu käsi. Andes istus paadi ahtris,  kui ma selle hoogsalt kaldale tõmbasin. Ta kaotas tasakaalu ja pudenes lapakile kaldavette. 

 

 

Kivid siin ja kivid seal..

| Üles |

 

 Gauja org

| Üles |

 


 

Murjani (Ramkalni)
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Ühel loojangul jõudsime Murjani sillani. Jõgi on seal juba nii lai, et ühelt kaldalt teisele annab sõuda ning vool parasjagu nii kiire, et jõe keskelt kaldale minekuks tuleb paras navigatsioonikolmnurk arvestada. Maabusime sillast pisut allavoolu. Et siin- ja seal paistsid kallastelt aknasilmad, siis läks mingi seltskond kõrgemale kaldale - sinna, kus praegu on kohvik ja seiklusrada, männikusse ööbimiskohta otsima, ülejäänud jäid lõket tegema ja paadipõhjas märjaks saanud asju kuivatama. Paari tunni pärast kolisime kogu laagri mõnisada meetrit mäest üles hõredate mändide alla - järjekordne ideaalne laagripaik, vaid A2 müra häiris seda idülli pisut...  

 

Murjani silla taga

| Üles |

 


 

Sigulda raudteejaam
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommikul asju kokku pannes selgus, et olime laagerdanud mitte kaugel legendaarsest "Seenekesest" - Riia kiirteeäärsest betoonkuplist, kus vene ajal asus üsna laialt tuntud resto. Kui me sinna hommikul sisse astusime, tegutses ainult külapood - kuid  - õlu oli olemas. Seenekese lähedal leidisime bussipeatuse, mille silti lugedes selgus positiivne uudis, et võime lõunaks isegi Siguldasse saada, sealt juba saab rongiga Valka ja raudteejaamast leiab ehk mõne taksofoni, et helistada paarile sõbrale, kellel olid mingid auto moodi asjad (Mosse pirukas nt) - kokku  oli lepitud, et nad üritavad olla lauatelefoni lähedal.

   

Meil oli Siguldas sigapalju aega, raha aga napilt, kuigi peale piletite ostmist klapitasime mingi koguse õlleraha. Kuid ega küll küllale liiga ei tee. Mingil hetkel leidis Tanel rahakotist kingitud 50 taalase. Tegemist oli üsna ropu värvikoopiaga paksul paberil, kuid keegi kavalpea oli koopia teinud nii, et kirjad mõlemal küljel. Palju neid taalasid 1995. a ikka nähtud oli... Nii sündis mõte minna seda rahavahetusse läti raha vastu vahetama. Ainus probleem oli selles, et pangatäht oli peaaegu keskelt pooleks. Pikalt mõtlemata seadsime sammud rahavahetuspunkti, kus lookles päris kena järjekord. Kui meie kord saabus võttis näitsik pangatähe, vaatas seda korraks ning hakkas siis läti raha lugema. Järsku hakkas mingi mees tagantpoolt sabast temaga vene keeles rääkima, et see ei ole ju õige raha ja ärgu ta meile seda vahetagu. Tsikk siis vaatas raha pisut ja lõpuks andis kõhklevana tagasi, vabandades midagi, et ta ikka ei tohi katkist raha vastu võtta. Jäime oma lisaõlledest ilma... Ma olen hiljem mõelnud, et sellest oleks võinud tulla ilge jama, kui näiteks politseiga oleks pistmist tulnud. Aga ei tulnud.

 

Niisiis pleekisime perroonil ning ootasime rongi, imetledes Hele vee all puuokste poolt potisiniseks pekstud sääri...

   

 

Sigulda

| Üles |

 


 

Valga
Eelmine  |  Üles

 

Taksofonid Valgas täiesti töötasid, mehed olid kodus ka auga telefonivalves ja nii saabusid õhtuhämaruses  autodega Tuutse ja Marko (Masur). Toppisime end pirukasse ja Datsunisse (oli vist) ning kojusõit võis alata. 

 

Istusin pirukas ja mõtted olid hajevil. Kõik matkaööd oli mu laenatud dessantlase magamiskotis olnud ka Hele - tema enda magamiskott (aga nood veneaegsed olid ju vatist) ei kuivanud matka lõpuni päris ära. ...Kolme aasta pärast me abiellusime.

 

Valga raudteejaama nurga taga: transameeste saabumist oodates.

| Üles |

 


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

Viimati täiendatud: 01 jaanuar 2018

©Sulev Nurme 1997-2018. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved