Kuumlaine Ungaris...

Proloog

Suvi on otsa saamas, mistap on igati mõistlik juulikuus Ungaris-Slovakkias tehtud märkmed reisipäevikuks seada. Taas – alustasin seda kirjatööd juba õhtuti hotellitubades, ent lõpetamine on veninud nagu sellega kipub olema. Aga mis siis – iga mööduva päevaga on mälestuste detailid küll tuhmimad, aga head mälestused lähevad vaid paremaks, mäed kõrgemaks, veinid maitsvamaks ja sõbrad toredamaks.

Kui eelmise sügise Madeira-elamus sai teoks kahe noorema tütre seltsis, siis seekord veetsime ca 3900 km ühes autos kahe vanema tütrega. Nagu mu käimistega kipub olema, nii ka seekord – idee Ungarisse minna sündis üsna juhuslikult. Reisimõtte käis välja ent suve algul vana hea reisikambajõmm Mati, kes ühel koosviibimisel rääkis, et plaanivad teha perega juulis pisikese ringsõidu Ungaris. Neil oleks rendikas vaba koht – kas keegi meie perest näiteks kaasa tulla ei tahaks. Selgus, et tegelikult oleks meilt huvilisi võib-olla rohkem, aga et kuipalju ja kas ikka lõpuks on, siis lennukipileteid ei ostetud ja nii sündis lõplik otsus minekuks alles paar päeva enne seda, kui Mati pere Riias lennukisse istus. Muidugi selleks ajaks enam lennukipileteid (mõistliku hinnaga) saada ei olnud ning nii startisime hoopis 6.07. hommikupoolikul autoga Tartust teadmisega, et kohtume teistega paar päeva hiljem kunagi õhtupoolikul kusagil Budapesti vanalinnas.
 

Niisiis...
 

Fotod: Sulev Nurme, Annike Nurme, Liisa Nurme

06.07.2023. 23:15. Villa Jachtowa. Augustow
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

07.07.2023. 23:55. Penzion Marco Polo. Martin
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

| Üles |

Tšehhi!

| Üles |

Ja siis edasi päikeseloojangus mööda teeremondis ja mitte teeremondis kiirteid SK poole. Piiri ületasime Mosty u Jablunkovas. Vana piiripunkti katusealune, mille all mitugi korda on saanud oma isikut tõendavaid dokumente esitada, oli veel alles, aga vaadates kiirtee-ehitust, siis pole seda ilmselt enam kauaks.

| Üles |

Marco Polosse jõudsime videvikus. Tüdrukud ahastasid tagapingis, et kui nii edasi kestab, siis täna jäämegi õhtul söömata. Ka kergelt segane atmosfäär ööbimiskohta astudes purustas esialgu söögiootused – mehed, kes veiniklaaside taga näisid õhtusööki nautivat mängisid tegelikult... niidirullidega! Need olid päris niidirullid! Ma ei taha teada, mis asja nad seal ajasid. Ent kõik mured hajusid retseptsioonis: meid tervitanud väga ilus, kuid tusasevõitu ning väsinud olemisega naine teavitas, et nende köök on seks õhtuks suletud, kuid mõnesaja meetri pärast on kindlasti veel üks koht avatud... Nii siis sattusimegi Habanerosse.

Marco Polo

Nagu sissekande nimigi ütleb, oleme lõpuks Budapestis. Meie peakorter asub kesklinnas Pesti poole peal ja katedraali platsist täpselt 9 metroopeatuse ning 10 min jalutuskäigu kaugusel. Et hotell on normaalne ja plaan on homseks Budapesti jääda, siis tegime kiire korrektuuri oma plaanidesse ning nii veedame homsegi öö siin. Huvitav on, et otse hotellist ilma igasuguse soodukata ostes on Booking.com nn geeniuse 20% soodukaga võrreldes hind üheks ööks rohkem kui 10 euri odavam...

Tänagi oli tegelikult suuresti sõidupäev. Aga mõnus. Alustasime päeva Marco Polos päris korraliku ja minu jaoks vägagi nostalgiahõngulise hommikusöögiga, mis serveeriti pansioni kõrtsitoas vaid meile. Väikesed baquette moodi saiakesed, mida mäletan saanud olevat varem vaid Slovakkias, marmelaadid ja kohalik vinnutatud vorst, praemuna jms; polegi nii kirjutades nagu midagi erilist, ent mulle meenus üks 1996. a hommik rattamatkal, kui olime leidnud paduka eest peavarju Sväty Antolis... Et meil oli toona slovakkia sularaha otsa saanud, kuid saksa markasid kohalik öömaja hommikusöögi tasumiseks vastu ei võtnud, siis otsustasime lahkuda söömata. Kui siis juba ratastele kotte kinnitasime, astus lävele härra retseptsioonist ning palus tuppa tagasi. Istusime lauda, millele toona olid kaetud needsamad piklikud saiakesed, marmelaadid, vorst ja praemuna... Nii oli... Igati korralik algus päevaks. Isegi eile õhtul torssis olekuga näinud daam, kes täna hommikul seda kõike üksipäini korraldas, naeratas hommikul üsna lahkesti.

| Üles |

Edasi kulgesime mööda päikeselisi, vanade õunapuude ja ploomipuudega pärjatud väikeseid maanteid Vaci poole Ungaris. Hetke ajel tehtud kõrvalepõiked viisid mitmesse ägedasse pisikesse külla või linnakesse, millest enamustest küll niisama läbi sõitsime, kuid näiteks Blatnicasse ja Kremnicase jäime pikemaks.

Kõrvalteel

Blatnica I

Blatnica II

Suvi...

| Üles |

Kremnica vanalinna keerasime sisse üsna keskpäeval. Parkisin auto kallakjal Stefanicu keskplatsi serva, mille murustatud keset ehivad barokne purskkaev ja 1710. a katkuepideemiast pääsemise tähistamiseks püstitatud katkusammas. Platsi ümbritsevad valdavalt XIV-XVIII sajandist pärinevad hooned, sh Kremnica kindlus, mille keskel kõrgub üle linna vaatav renessanssne Püha Katariina kirik. Sama patroon turvab ka nt Kuldiga linna. Kremnica on olnud kaevurite linn ja saksa linn. Ungari kuningriigi valitsus soodustas peale mongolite massimõrvu 1241-1242. aasta järel saksa soost asunike kolimist inimestest tühjaks jäänud kuningriigi äärealadele. Sakslased tulidki ja panid aluse kullakaevandustele. Seetõttu linn kasvas kiiresti ning kogus kuulsust olles mingil ajahetkel XV sajandil Ungari kuningriigi tähtsuselt ja suuruselt teine linn. Habsburgide Austria-Ungari riigi ajal linna suurus küll jäi teiste linnade varju, kuid tähtsus ja rikkus kaevanduslinnana kasvas sarnaselt Banska Bystricale, Banska Stiavnicale ja paljudele teistele kaevanduslinnadele, millest enamuse keskaegne süda ehitati baroki ajal tublisti ümber. Sama näeb ju nii Austrias ja Ungaris, kus barokikihistus markeerib Habsburgide keisririigi tõusu ning õitsengut. II maailmasõja lõpul Puna-Tšehhoslovakkia valitsus hoolitses kohaliku saksa kogukonna süstemaatilise represseerimise eest, mistõttu tänaseks on linnapildist kadunud nii saksa keel kui meel. Kommunistid jätkasid kullakaevamist 1970.-ndate alguseni.

Kremnica Püha Katariina kirik

Kremnica keskväljak ja Katkusammas

| Üles |

Kremicas sattusime tegelikult veel ühele atraktsioonile. Nimelt seisis platsi ülemises servas parklas paarkümmend vana Aerot. Väga ilusad. Aero on siinkandis ilmselt vägagi nostalgiahõnguline - oli see ju Tšehhoslovakkia firma, mis tootis autosid 1929-1947. Firma eksisteerib Tšehhi poole peal tänini, kuid viiekümnendatest alates ehitab vaid lennukeid. Igatahes tiirles masinate ümber palju uudistajaid.

Parkimine ainult Aerodele

| Üles |

Muuseas sai teel olles hommikupoolikul vastuse ka müsteerium, miks Tom-Tom tahab pilti tasku panna, kui telefonis hotspot sisse lülitada: apastraat hakkab netiga ühenduses uuendusi otsima, ent millegipärast on Tommi koduleht kättesaamatu ja nii ta siis plõksib sisse-välja. Ühesõnaga – kui plikadel on vaja netti, siis sõidan Wazega, kui mitte, siis arhailisel viisil Tom-Tommiga. Muuseas võtsin kaasa ajaloo õppe-eesmärkidel ka 2004. a paberatlase, et tüdrukutel tekiks mingi geograafiline aimdus meite kulgemisest ning arusaam sellest, kuidas nutiseadmete eelsel ajastul ringi sõideti. Senini on nad kaardi vastu viisakuse piiresse jäävat huvi üles näidanud.

| Üles |

Tunnikese hiljem tegime põgusa peatuse Banska Stiavnicas...

Banska Stiavnica oli samuti kaevanduslinn, kus juba XII sajandist, aga võib-olla ka varem, kaevandati hõbedat. Aegu oli ka see asula Ungari kuningriigi teine linn ja sarnaselt Kremnicale käis sellegi linna käsi eriti hästi Habsburgide ajal. Ent Kremnica ei nautinud kunagi nii suurt tähtsust, kui Stiavnica, mis maitses sajandeid kuningate soosingut ja mille linnasüda ehitati XVII-XVIII sajandil eriti ülbelt üles – nagu Viini taskuväljaanne. Seega pole ime, et seal nägi ilmavalgust maailma esimene tehnikaülikool ja ehitati ka üks Habsburgide riigi imposantsematest kiriklikest kompleksidest – Banska Stiavnica Kalvarija, mis koosnevat 3 kirikust ja 22 kabelist. Kah UNESCO listis... Ma ei oska neist täpsemalt muljetada – ei käinud kahjuks ligidal ju, kuid jagaks ikkagi üht isiklikku „avastust“. Ma olen kogu aeg teadnud, et Kristus löödi risti Kolgata mäel – see on aktsioom, kuid ma ei olnud omas lihtsuses seostanud seda kuidagi nimega „Kalvaaria“, mis on katoliiklikus maailmas täiesti omaette sisuga nähtus. Kristus löödi risti Jeruusalemma kõrval Calvariae mäel (nii on siis ladina keeles), mida kreeka keeli hüütakse Golgotha. Heureka! Ajapikku on ent maailma siginenud üsna mitmeid uusi „Kolgataid“, enamasti seoses mõne kloostriga, mida iseloomustab see, et on olemas nö kohalik „Püha Mägi“, millele ehitatakse klooster või kirik. Sinna jõudmiseks tuleb läbida palveränduril või muidu heal kirikulisel „kolgata tee“, mis enamasti on leidnud endale väljenduse lõputu trepi näol sümboliseerimaks Kristuse kannatusi. Nagu näiteks Bom Jesus Bragas või ka Hispaania trepid Roomas jne. Sageli kaunistavad treppe skulptuurid või bareljeefid, mis räägivad loo Kristuse viimasest retkest Via Dolorosal, Jerusalemmas. Euroopasse hakkasid omad Kalvaariad kerkima XVIII sajandil, kui Jeruusalemma reisimine tänu Türgi valitsusele muutus kristlase jaoks tervist kahjustavaks. Nii hakati vanu palverännukohti ümber ehitama või suisa uusi looma, et palveränduril, kes näiteks Santiagosse jalutab, teel olles liigselt igav ei hakkaks. Hea kombe kohaselt läksid paljud (lähevad tänagi) mõne märgilisema Püha Mäe otsa põlvedel kõndides...

| Üles |

Oleks võinud ses UNESCO linnas pikemaltki olla, ent kokkulepitud kellaaeg Budapestis tuletas meelde, et väga tšillima sinna jääda ei saa. Samas ainult veerand tunniks pole mõtet sinna minna. Ma ise olen Stiavnicas mõned korrad käinud, kuid plikadele olnuks ehk tore sedagi linnakest vaadata. Nüüd ent tegime mõned lühipeatused, et pildistada Vana linnust ühe mäe otsas ning Banska Stiavnica Kalvaria kirikut teise mäe otsas. Kui Vanas Linnuses – Stary Zamokis – on ka saanud kunagi ära käia, siis Kalvaria kirikusse pole seni sattunud. Kui peaks tekkima tulevikus võimalus, siis seda Kalvaria kompleksi külastaks küll.

| Üles |

Väike tee Banska Stiavnicast Honti poole (viimane on juba Ungari küla piiril) tõi meelde mälestustetulva mitmest varasemast käimisest rattaga ja autoga – viimane kord teel Budapest-Bamakole 2011. a. Sel teel asub Sväty Anton, millest läbisõit ja üürike peatus kiriku ning kahjuks ühe tänaseks suletud südantsoojendava pansioni juures tõi meelde taas hulga ilusaid mälestusi, mis on seotud mitte selle koha suure „ägedusega“, vaid pigem kaasnevate isiklike lugudega. Aga jäägu need siin.

Sväty Anton on oma nime saanud 251. a sündinud Püha Antoniuse järgi, kes 18. aastaselt läks erakuna kõrbesse. Jüri Ilves kirjutab:

„90-aastaselt uskus ta (Antonius), et on suurim kõrbepühak ning keegi pole nii pikka aega elanud üksinduses ja enesesalgamises kui tema. Taevane hääl aga ütles talle: “Ei, keegi on sinust suurem”. Püha Antonius asus teele toda pühameest otsima, ja sai niiviisi kokku erak Paulusega. Kui need kaks vana meest, kes olid andnud oma elud Kristuse hoolde, kohtusid, langesid nad kallistades teineteise käte vahele. Mõlemale tegi rõõmu näha kedagi, kes armastab Jumalat veel enam kui ta ise. Ronk, kes tõi iga päev erak Paulusele pool pätsi leiba, tõi päeval, mil Püha Antonius külla tuli, terve pätsi leiba. Ja kaks pühakut jagasid leiba, sest isegi kõrbeisa vajab sõpra. Antonius jäi Pauluse juurde kuni viimase surmani. Siis tuli kaks lõvi Antoniusele appi vana meest matma. Pärast seda läks Antonius oma endisesse elupaika tagasi ja jäi sinna 14. aastaks, kuni surmani 356. aastal, kui ta oli 105 aastat vana.“

| Üles |

Üllatusena selgus külas pisikest jalutuskäiku tehes, et Sväty Antonis asub üks Slovakkia uhkemaid barokseid mõisu, mille kavandas intrigeeriva nimega itaallane – Guillio Ferrari. Mõisa suursugususe taga ent on üks omaaegsetest Ungari rikkamatest suguvõsadest - Koharyd. Vürst Ferenc József Kohary tütar, printsess Maria Antonia, oli üks kolmest Ungari kuningriigi suurimast maaomanikust XIX sajandil. Neiu abiellus Saksi-Coburgi printsi Ferdinandiga, kes muuseas oli belgia kuninga Leopoldi vanem vend. Nende lapselapsest sai esimene Bulgaaria kuningas... Sellised inimesed siis on kõndinud Sväty Antonis...

| Üles |

Ka edasi kulgesime mööda meie 1996. a rattatuuri teed; plikad muudkui imestasid, et kuidas me viitsisime – ma ise ka imestan... Enne piiri leidsime Dudnicest tee veerest ühe kena söögikoha - Reštaurácia u Mlynárky. Õu oli rahvast täis 27-st soojakraadist hoolimata. Sisse astudes tervitas higine Karutapja mõõtu kelner, kes teatas, et süüa saab, aga läheb aega. Küsimusele haluškade kohta saadud jaatav vastus lõpetas kõhklused ja nii jäime ootama. Hoolimata sellest, et kõik lauad olid täis (osalt ka pahaselt kiunuvaid inimesi), jäi hingeldav stjuuard väga tähelepanelikuks, sõbralikuks ja viisakaks. Poole tunni pärast aurasid laual „bryndzové halušky“ kõrnetega. Imehead. Mu kallis kaasa õppis neid Sväty Antolis valmistama ja teeb seda rooga juba aastaid ise, kui õige prõnsa leiab (aga seda saab vaid Slovakkiast)... Retsept on siin...
 

| Üles |

Tänast Slovakkiat jääb meenutama veel üks pisike, ent rõõmus seik. Elu on õpetanud, et reisil olles ei maksa kütusepaaki päris tolmama lasta. Nii peatusime ühes ČS Dalioilis. Maksud makstud, ulatas nooruke müüja naeratades kviitungi kõrvale kohaliku šokolaadibatooni... Kingitus, kauba peale.

Hont... Piiripunkti katusealune on veel püsti, kuid piiriputkade aknaid ilustasid räpakad reklaamid, mis varjasid juba üsna ammu välja surnud poekesi. Ka esimesed muljed Ungari maanteelt nr 2, mille ülisiledat kulgu aastaid tagasi, kui meil Eestis võinuks Tartu tänavatel kuukulgureid katsetada, imetlesime, olid igatahes ja üllatuslikult üsna kohutavalt auklikud. Õigemini augud olid kõigis 50 hallis varjundis asfaldiplönnidega kenasti muhkudeks moondatud. Lõpptarbija jaoks rooli taga teeb lohust muhuks muutunud moodustis sama välja.

| Üles |

Doonau kaldal kuumas pühapäevases pärastlõunapäikeses unelev Vac tundus endine: kohaliku Triumfikaare alt läbi sõites rohelusse uppuv, natuke tolmune ja ülbelt barokne ja nunnu. Ent tänavad – taas üllatuslikult väga hullus seisus võrrelduna meie praeguste harjumuspäraste teeoludega Eestis. Vanade aegade meenutuseks tahtsin kindlasti Vacist autopraamiga üle Doonau sõita. Et piletite lunastamine käib laeval sularaha eest – vähemalt aastaid tagasi tehti nii, siis läksime esmalt linna avastama, et rahaautomaati leida. Peale veerandtunnist kappamist tundus, et oleme ette võtnud mission impossible. Vaateaknaid ja automaadikohti ju oli, ent väga paljud näitasid märke, et need suleti juba ilmselt väga ammu... Hetkel, mil juba vinguma tahtsin hakata, leidsime rahamasina ja laabus kõik. Saime viiekohalistes kupüürides raha – no mul on taskus paarsada tonni hetkel – muidugi sajatuhandelistes. Tahtsin üht jätsikohvikus väiksemaks vahetada, ent sain baaridaamilt etteheitva pearaputuse osaliseks – tal polnud vahetusraha ka siis, kui soovisin lõpuks jätsi osta. Tundub, et hr Orbani ajal on ses riigis asjad kuidagi teise dimensiooni omandanud...

| Üles |

Betoonist kallak praamijaam Doonau kaldal seisis kahtlaselt tühjana. Netiandmetel pidanuks praam kohe tulema, kuid kössitas hoopis teine naaberkaldal. Kui siis kohalikku teadetetahvlit tudeerisime, selgus, et praam käib pühapäeviti 2 tunnise intervalliga – tähendas see seda, et järgmise laevani jäi poolteist tundi. Otsustasime seepeale ootama mitte hakata ning hotelli ära sõita. Mu meelehärmiks polnud tüdrukutel ärajäänud praamisõidust Doonaul sooja ega külma. Hea uudis muidugi oli see, et jäädes Vaci poole jõge saime sisse sõita kohe Pesti – Vaci poolses osas teatavasti asub ka ju meie hotell.

| Üles |

| Üles |

Hotelli leidsime väikese närvikõdiga – suur linn, suured teed, käpard roolimees... Kui õige ristmiku maha magad, siis tuleb kütust kulutada... Mõne kilomeetriga trahvitud, keerasime lõpuks sisse Penny marketi taha parklasse, mis nägi välja nagu koht, kus öösel soovijatele peksa antakse. Hotelli ei tundunud olevat kusagil... Ja siis silmas Liisa supermarketi katuse kohal hotellisildi tagakülge. Fassaadi poolt nägi asi juba palju sõbralikum välja ning seestpoolt veelgi sõbralikum. Kolm tärni, meeldiv härra retseptsioonis ja ilus tuba. Kuna netis buugitud kolmest tuba saadaval tegelikult ei olnud, andis härra sama hinnaga peretoa. Tähendab see, et laiutan üksinda ühes toas, plikad teises toas. Tuba oli ka teiseks ööks vaba – maksin juba ette ära - ja nii pole muret ka homse õhtu ega parkimise pärast. Auto tõin targu maja ette, kus tundub olevat kaamera.

Enne linna minekut külastasin hotelli teisel küljel olevat Penny marketit. Huvitav elamus, ütleme nii. Aga õnnestus saada juustu, paprikavorsti, plikadele meelepäraseid maiusi ja joodavat veini – ühesõnaga – ei hädalda. Ilmselt marketi põnevaima elamuse saime kassas. Võidunud sinises kitlis persoon – meenutas näolt pisut reporterit filmist „Visa hing“, kellele McClaine'i abikaasa kõrvakiilu andis - tüüp kandis määrdunud meditsiinilist maski, millele nina kohta olid sisse lõigatud augud! Vahepeal, kui eesolev daam oma mandiga midagi kohmitses, tõmbas ta võidunud räbala näolt alla ja haigutas laialt. Kui siis saabus mu kord raha lehvitada, tõmbas tüüp maski ette tagasi. Täitsa turvaline tunne tuli kohe...

Sõitsime linna metooga. Meie liin on nr 3, Újpest-Központ vs Kőbánya-Kispest ja meie peatus Újpest Városkapu. Pidavat olema sugulaskeel, aga mul igatahes neid sõnu lugedes ei lähe peas ühtegi pirni põlema. Kesklinnas tuleb maha kobida ka homme peatuses Deák Ferenc teril; ter tähendab vist platsi ja Ferenc Deák (de Kehida) oli üks Ungari XIX sajandi kohalike Carl Robert Jakobsonide hulgast, iseseisvuslane, minister ja poliitik. Niisiis, Jakobsoni peatuses... Metroosse tuleb hotellist jalutada mingi 600 m; saaks ka bussiga, aga see on väga tüütu. Muuseas jääb meie hotelli kõrvale Szabadsági nimeline park – tavaline katkiste pinkide ja rohtukasvanud teedega koerasitapark, mille aasa ehib keegi tundmatu püssiga mees. Tundub, et viimane on jäänuk mingist kohalikust punamuinasjutust.

| Üles |

Kalliste kaasreisilistega kohtusime kuumas õhtupäikeses Istvani katedraali ees. Jutustasime pisut esimesi muljeid ning suundusime seejärel õhtusöögi otsingutele. Mitte kaugel peakirikust leidsimegi ungari köögiga kõrtsu nimega Hung(a)rys. Nimi viitavat eelkõige ameeriklaste lingvistilistele üritustele Ungari riiginimega naljatada. Kohalikele pidavat üldjuhul see nali üsna pinda käima. Menüü igatahes sisaldas kogu ungari köögi klassikat. Mina nautisin sealiha mustlaste moodi, mis tähendas siis ahjukartuleid kõrvetatud karbonaadiga, millel lillena ilutses kaunilt sakiliseks viilutatud krõbepeekon. Ebatervislik, kuid maitsev. No ja lõpuks ma ei tea, mis oli ilusam, kas too tumedasilme ettekandja või pudel imelist Tokaj chardonnay’d...

| Üles |

| Üles |

Loojanguses õhtus võtsime ette esimese tutvumise Budapestiga. Olen mõned korrad neil tänavatel varemgi ringi vaadanud, ent jalutuskäik ehapunasel Doonau kaldapealsel on alati tore, eriti kui hämaruse saabudes muutub ka õhk jahedamaks ja siidiseks. Nädalavahetuseks keeratakse autoliiklus kaldaäärsetel teedel kinni, mistõttu saab kaldapealsel rahumeeli ringi koosetada kartmata, et mõni jommis trabandijuht su jõeveerelt alla kupatab. Jah, tõesti, ühte Trabanti isegi nägime. Meil läks Matiga peaaegu silm märjaks, lapsed vaatasid seda endist Ida-Saksa insenerikunsti imet suhteliselt külma näoga. Olid ent ajad, kui kõik tänavad siin neid klaasriidest kokkuvolditud kahetaktilistest kihasid.

| Üles |

Teel Presdendilossi juurde tervitasime Ronnyt – Ronald Reaganit. Reagan pole tegelikult jalgagi Ungarisse tõstnud ega selle maaga seotud. Otseselt Ungarit tiblade võimu alt ka ei aidanud päästa, kui tema elusuuruses kujul USA saatkonna ees on pigem sümboolne tähendus: peale Reagani valitsusperioodi lõppu 1989. a läks kommunistlik pasapaat lõpuks ümber, külm sõda sai läbi ning selles viimases on toonasel ühendriikide presidendil oma, vähemalt sümboolne, roll. Igatahes pandi Ronny kõndiv kujuke Vabaduse väljakule 2011. a. ning selle avas seltsimees Orban isiklikult. Huvitaval moel kõnnib härra president platsi teises servas kõrguva, vene okupatsiooni algust ja liitlaste heakskiidul sündinud Ungari riigi tükeldamist tähistava, nõukogude punamonumendi poole.

| Üles |

| Üles |

Kossuth Lajosi platsile jõudsime juba oranžis hämaruses. Niisiis, Ungari Parlamendihoone... Vägev, kaunis ja suursugune maja. Muinasjutuloss... Oma 268 m fassaadi ja 96 m kupliga on see üks kolmest maailma suurimast parlamendihoonest, seda edestavad vaid vastavad varjualused Pekingis ja... Bukarestis. Ka on Parlamendihoone üks Budapesti kõrgematest hoonetest. Ehitati see keiser Franz Josephi tellimusel kohaliku inseneri-arhitekti Imre Steindli kavandite järgi. Hoone sai Steindeli elutööks: ta viibis ehituse juures 1885. -st aastast kuni oma surmani 1902. a. Maja sai valmis vaid paar kuud peale mehe surma. Ei viitsi enam hilja õhtul sest majast suurt kirjutada, kuigi refereerida oleks palju – oli see omal ajal üks Euroopa tehniliselt moodsamalt lahendatud hooneid üldse – mainin vaid, et see omas neogooti-neorenessansi tohuvabohus on kaunis. Kossuth Lajos aga, kelle nime Parlamendihoone esine väljak kannab, on olnud üleilmselt üks XIX sajandi Ungari tuntumaid persoone. Oma demokraatliku kirjatöö ja meisterlike kõnedega teati teda terves Euroopas ja isegi üle Suure Lombi. Aga las ta praegu jääb.

| Üles |

| Üles |

| Üles |

| Üles |

Pimeduse hakul võtsime ette Liisa initsiatiivil jalutuskäigu Elizabethi parki, kuhu on üles seatud vaateratas. Olin isegi elevil, sest rahvas voogas ümber tuledes kaadervärgi lausa festivalimeeleolus. Kui siis lõpuks kõikuvasse kabiini maha istusime ja õhku tõusime, selgus, et ega suurt midagi sealt pimeduses ei näegi. Korraks vilksas üle katuste Buda kalda tuledes Kuningaloss ja Pesti pool ka Parlamendihoone, kuid mingit vau-efekti kahjuks ei tekkinud. Mu kallid hotellikaaslased tundusid rahul olevat, mistap ma otsustasin ka suure häälega ohkima mitte hakata.

Aga aitab nüüd tänaseks. Homme hommikul kohtume taas Istvani kiriku ees kell 10 ringis.
 

Täna jäi küll asjade kirjapanek hilja peale. Selja taga on pikk ning päris kuum päev. 33C lubas, kuid ilmselgelt tõusid soojakraadid pärastlõunal linnakividel mõnevõrra kõrgemale. Igatahes se’s kuumuses on tehtud peale korralik tiir Budale ja Pestile ning ringkäigu lõpetuseks ka üks hilisõhtune laevatrett Doonaul. Viimane seletabki seda hilist sissekannet.

Hommik algas kenasti meie öömaja hommikubuffeega, mis anti ette klassikaliselt nagu muiste, kuid siiski paari ungaripärase nüansiga: näiteks jämedalt „saetud“ kõrned ja kohupiimapasta paprikaga. Mõlemad näivad olevat viited kusagile arhailisemasse ungari kööki, kuid munapudru juurde maitsesid kenasti. Päevale tagasi vaadates jäävadki seda meenutama pisikesed kulinaarsed elamused „ehedast“ ungari või austria-ungari köögist. Minu menüüsse erinevatel söögikordadel mahtusid nii Ungari kultus-rahvustoit guljašš kui viini šnitsel, mis siin, Austria-Ungari keisririigi ühes tähtsamas keskuses, on sama ehe ning ideeliselt sama õigustatud pakkumine, kui Doonaud pidi sadakond kilti ülesvoolu jäävas Viinis. Ja muidugi on saanud proovida häid Furminte – kohalikke valgeid, mis vist on Ungari iseloomulikum ja tähtsaim valge veinisort. Enamasti leiab seda joogikaardist nii poolmagusalt kui kuivalt. Poolmagusad (kui me ei räägi ažuust) meenutavad mulle isiklikult nostalgiahõngulist nõukaaegset peedikultuuri ja tudengipõlve aegseid reisimisi, mistõttu jätsin need targu vahele. Tänased kuivad Furmintid olid ent kõik head; praegugi aitab mind siin üks hotelli kõrvalt Pennyst ostet’ umbes 3 eurine Furmint, mille maitse üle oleks patt nuriseda. Kahtlemata on veini maitsel oma osa ka temperatuuril – kolmekümneses leitsakus tunduvad igasugused maha jahutatud joogid väga head... Tänasteks kulinaarseteks tähtedeks mu jaoks on kindlasti Ungari klimbid, mida serveeriti õhtusöögi kõrvale. Slovakkia haluškadest erinevad need tehniliselt vaid seetõttu, et ungarlased lisavad taignasse riivitud toore kartuli asemel keedukartulit. Kui peaks need joone peale panema, siis minu jaoks võidavad kindlasti Slovakkia klimbid, ent ka ungari omad on väga head. Eks maitsevahe tule ka sellest, et Slovakkias serveeritakse klassikaliselt haluškasid põhiroana, Ungaris ent antakse klimbid ette pardi, kana, loomaliha või muu kõrvale. Niiviisi, lisandina, näevad need välja ja maitsevad nagu gnokkide miniversioon. Ühesõnaga on head, aga Slovakkiast saab paremaid. See-eest guljašš, mida õhtuks maitsta sain, oli lihtsalt taevalik!

Hommikul jalutasime juba tuntud rada pidi metroosse ja paarikümne minuti pärast seisimegi juba kokkulepitud kohas Istvani katedraali ees. Plaan hommikut alustada Budapesti keskturult läks vett vedama - keskturg on huvitaval kombel pühapäeviti suletud. Peale pisikest päevaplaanide tegemist ostsime piletid kirikusse, et esiteks pühakotta sisse vaadata ja lõpuks katedraali kupli peale ronida.

Püha Istvani kirik võistleb Budapesti kõrgema ehitise tiitli pärast Parlamendihoonega. Hoonete kõrgus on peaaegu sama ning ka nende ehitusaeg on sama: kirikut hakati ehitama Parlamendist mõnevõrra varem – 1851 ning valmis see valitsusemajast kolm aastat hiljem – 1905. Loomulikult on kirik historitsistlik, kokku segatud renessansist ja klassitsismist. Kavandi joonistas pühakojale arhitekt József Hild. Hild oli saksa-ungari juurtega, tudeeris Euroopa pealinnades arhitektuuri ja saabus Pesti just õigeks ajaks, et 1838 a Doonau üleujutuse järgselt alustada tulvavees hukka saanud linna ümberjoonistamist. Peatselt tehti härrast Pesti linnaarhitekt. Kirikuarhitektuuri osas sai ta esimesed triibulised juba 1831, a Egeri katedraaliga. Mõni aasta hiljem, 1837. a, kavandas ta Rumeenias, Satu Mare Taevaminemise katedraali ning 1839. a anti mehele võimalus lõpetada Esztergomi katedraal. Istvani katedraalist sai ent tema meistri- ja elutöö. Hild lahkus siit ilmast 1867. a, mistõttu tal ei õnnestunud kaugeltki näha katedraali valmimist, ega üle elada ka häda ja häbi selle kupli ehitusaegse kokku kukkumise järel 1868. aastal. Kollapsis olnud süüdi ühelt poolt ebatäpsed joonised, aga teisalt ka ehituspraak. Igatahes tõmbas varing töödele mitmeks aastaks piduri ja jätkus mõned aastad hiljem, peale kahjude kõrvaldamist arhitekt Miklós Ybli juhatse all. Ka see mees läks teise ilma enne kiriku sisseõnnistamist. Nii lõpetas pühakoja József Kauser, kes end selle tööga ajalukku kirjutas.

Teises ilmasõjas lõhuti pühakoda korralikult, mistõttu kirik muutus lausa varisemisohtlikuks. Tänaseks on see ent viksilt korda seatud. Uutel aegadel on turistide jaoks vanasse korstnasse ehitatud lift. Seega tuleb torni vantsimiseks omi jalakesi kasutada alles üsna kupli all tornirõdule ronimiseks. Ja jätkub neid astmeid sealgi piisavalt. Ent ülesminek tasub end ära. Esiteks saab end tuttavaks teha väikeses varakambris-muuseumis kiriku looga ja vaadata igasuguseid huvitavaid kirikust ära tassitud riideid ning muid vidinaid. Teiseks – ja mis on peamine – võib minna kuplit ümbritsevale balustraadiga piiratud ringteele kõndima, et saaks nähtud parimad vaated Pesti poolsele vanalinnale. Eilsed vaaterattakaadrid igatahes kahvatusid kiriku tornist nähtu kõrval. Ka mikrokliima taevale lähemal oli päris meeldiv: päikese eest tornikiivrivarjus puhuva pehme tuulekese käes unus korraks juba hommikul tuure koguv grillahju temperatuur.

Kirik on uhke ja ilus ning väärikas kandma just kuningas Istvani nime. Istvan krooniti kuningaks teisel jõulupühal AD 1000. 83 aastat hiljem, 20. augustil, kuulutati kuningas pühakuks. See päev on ungarlastel püha tänini. Istvan olnud hea kuningas ja, pikemalt tema elulukku süüvimata, võib öelda läbi ajaloo ilmselt suurim ungarlane, kellele tänu see Siberist jalga lasknud rahvakild lõpuks Euroopa ajalookeerisesse ei lahustunud. Istvani kirikuga seoses ent tuleb rääkida Istvani paremast käest, mis koolnud kuningalt peale tema pühakuks kuulutamise tseremoonia aegset haua avamist ühe pühamehe poolt ära varastati. Käsi paelus varas-munk Mercuriuse huvi seetõttu, et võrreldes muu kehaga olnud see välja kaevatud surnukeha juures kõdunemata – seega suur ime ning väärtus. Nii jõudis see Szentjobbi kloostrisse. Sealt päästeti see mongolite eest praegusesse Dubrovnikusse. Siis, 1420. aasta paiku toodi Székesfehérvári. Peale türgi okupatsiooni XVI sajandil rändas reliikvia uuesti Horvaatiasse, siis Bosniasse ning lõpuks jõudis Viini, kust see siis lõpuks toodi Buda lossi Püha Sigismundi kabelisse. Pärast väikest reisi II ilmasõja ajal Saltzburgi jõudis see 1950-ndatel taas Budapesti ning on nüüd väljanäitusel katedraalis. Klaaskappi kängitsetud käsi on tänaseks üsna kiduraks ja tumepruuniks jäänud. Mõelda, kui see on tõesti Istvani jagu...

 
Omaette legendide ring on seotud ka Istvani krooniga. Räägitakse, et Istvan olla kuningaks saades pühendanud enda ja oma kuningriigi Neitsi Maarjale, seepeale saadetud Vatikanist Silvester II poolt troon. Ka selle trooni saatmisega olevat mitu lugu, kuidas küll paavst üht ja teist unes näinud jne. Ent kõige selle loo kontekstis omandas kroon peaaegu võluväe, mistõttu polnud oluline mitte kuningas, vaid kroon; kroon ongi Ungari ja selle kandjat juhib Neitsi Maarja kuni selleni välja, et kui kroonikandja omis tegudes ei ole Jumalaemale meele järele, siis jäävat tema valitsus lühikeseks. Olgu sellega kuidas on, Ungari krooni (mida näidatakse täna ilmarahvale Parlamendihoones) teatakse tema pealael oleva viltuse risti järgi. Levinud lugu pajatab, et rist läks viltu juba teel paavsti juurest Ungarisse. Midagi sarnast nagu Gruusiaski, kus viinaväätidest kokku väänatud rist sai juhuse tahtel eriskummalise kuju. Kurjemad keeled ja ajaloolased ent arvavad, et algsel kroonil risti sellisena üldse ei olnud või murti see (ja ka sellega on üks pikem lugu) ning asendati hiljem XVI...XVII sajandil. Ja ka kõveraks väändus see umbes sel ajal... Ning mitte mingitel müstilistel, heroilistel ega romantilistel põhjustel, vaid arvatakse, et keegi käpard teener surus selle lihtsalt halvasti hoiulaekasse. Aga kui uskuda Istvani käe lugu ja imetegusid, mis leidsid aset 1083. a tema sarga ümber, miks ei võinud siis ka rist kannatada saada paavsti või kelle iganes saadikute paunas või näiteks Haldjas-Ristiema käe läbi.

Paar sammu Istvani platsilt mööda Hercegprímási tänavat põhja poole asub jätsipood  - Gelato Rosa, millest Liisa mäletas oma kevadiselt tretilt vaid head. Sisse astudes avanes esialgu mittemidagi ütlev vaatepilt – külmletid jäätistega ja üsna lakooniline interjöör. Ent kui selgus, et kogu meie seltskond soovib isiklikku jätsituutut, keerutas leti taga naeratanud neiu võlukeppi ning algas missivõistlus: tagaruumist astus välja kamp kaunitare, üks atraktiivsem kui teine, kõik haarasid jäätisekulbid ning show algas. Show iseenesest oli üsna staatiline: iga daam kaapis kulbiga jäätisevannodest parajaid laaste, millest vormusid tasapisi... jäätiseroosid. Tõepoolest, nende loodud taiesed, mis valmisid kõigest paari minutiga, meenutasid vägagi päris roose, mistõttu oli kaunitesse kroonlehtedesse hambaid vajutada nagu isegi kahju.

Jätsipeatuse järel peetud kiired läbirääkimised laste ja teismelistega andsid tulemuseks, et võime tõesti jalgsi minna üle Széchenyi kettsilla Buda poole peale. Paraku selgus silla otsas, et peame selle jalutuskäigu unustama – silla kõnniteede remondi tõttu oli pääs jalakäijatele sillale suletud. Bussiga tõotati ent tasuta ülevedu. Jalutada saanuks üle allavoolu jääva Erzsébeti silla või ülesvoolu jääva Margareti saare otsa silla – mõlemal juhul tähendanuks retk poolekilomeetrise jalutuskäigu asemel juba rohkem kui kahekilomeetrist matka 35C pähelõõskava päikesega. Niisiis valisime bussi.

Buda funikulööri piletijärjekorras seistes meenutasin paari tosina aasta tagust elevust toonasest mägiraudteega sõidust. Tundsin seda kergelt nüüdki, kuid kas kuumast ilmast või mõnel muul põhjusel, vaimustas perspektiiv maailma vanuselt teise funikulööriga lustisõitu teha lapsi üsna leigelt. Ümber kassa tuuritasid muidugi kenad kutid mesijutuga kasutada vaguni asemel hoopis bussi, millega lubati ära näidata kõik, mida Budas vaadata on, ent sulgesime kõrvad sireenide siristamisele. Peale veerantunnist järtsu istusimegi lõpuks kummalises, päikesest ülesköetud vineervagunis... Buda funikulöör ehitati Odon Szecheny eestvõttel 1870. -l aastal, kaheksa aastat peale maailma esimese sarnase kaadervärgi paigaldamist Lyoni. Tegelikult on läbi ajaloo ehitatud piki mäenõlva trossidega ülesvinnatavaid tõstesüsteeme juba ammu, esimene teadaolev puurelssidel liikunud funikulöörilaadne toode – Reiszug – pandi püsti arvatavasti juba 1495. a Hohensalzburgi lossi juurde Salzburgis.

Buda on Ungari kuningate linn. Budast sai kuningriigi pealinn 1361. a. Sinnamaani asus Budas 1247. a ehitatud kuninglik kindlus. Linnaks ent sai Buda juba roomlaste ajal, kui praeguse Óbuda ja Margareti saare kohale kujunes 46. a rajatud rooma laagrist 106. a-ks provintsi (Pannonia Inferior) pealinn Aquincum. Roomaaegseid kive olla praegugi sealkandis näha (täna sinna ei saanud, ju tähendab see, et tuleb taas tulla). Doonau tähistas toona valguse ja pimeduse piiri: läände jäi Rooma ning ida poole kõik need metsikud rahvad, kes eesotsas hunnide ja germaanlastega Aquincumi ka hävitasid juba sadakond aastat enne Rooma langemist. Buda nimi seostuvat ühel või teisel moel Jumalavitsaks kutsutud Attilaga, kes 451. a linna vallutas ja sellest oma residentsi tegi. Vähemdramaatilise loo järgi laskis ta roomaaegsed hooned korda seada ning ümbritseda ringikujuliste kindlustustega, mida hakati kutsuma Budavariks (ungari keeles nagu ringikujuline kindlus). Dramaatilisem lugu räägib aga loo, et kui Attila endise roomlaste kantsi üles ehitas ning läände sõjakäigule läks, võttis tema vend linna üle ja nimetas kuninga residentsi enda nimega – mis olnud Buda (tegelikult Bleda vms). Attila tuli tagasi, lõi vennal pea maha ja viskas laiba jõkke. Ta küll keelustanud gootikeelse venna nime kasutamise, mistõttu saksa keeli hakati linna kutsuma Etzelburg (Etzel on Attila saksa keeles), aga madjari keeles jäi kohale külge Obuda, mida täna meenutab otse Obudai saare nimi ja Obuda linnajagu (selle kese on endine Aquincum). Vennatapp olla seejuures ajalooline fakt. Fakt on ka see, et vaid aasta peale oma venna veristamist suri Attila pulmaööl imekauni germaani printsessi, Ildico voodis. Mõned ütlevad, et vägilase surm tuli juhuslikult, germaani rahvajutud ent ütlevad, et Ildico mürgitas väepealiku kättemaksuks printsessi lähedaste tapmise eest. Aga tulles tagasi nimede ning faktide juurde, jäävad asjad siiski segaseks: niipalju kui mina aru saan, toimetas Attila endise Obuda linna piires, Buda ent tekkis selle kõrvale eraldi linnana mõnevõrra hiljem, keskajal...

Ja nii see Budas läks. Ungari ja hiljem Austria-Ungari kuningate sugu ja teod on kahtlemata kuulsusrikkad ning põnevad, aga ma ei viitsi siinkohal seda küll ümber kirjutama hakata. Võib-olla lihtsalt mainiks seda, et Buda linna lõpu faktid on konkreetsed ja hästi teada. 1849. a avati šoti juurtega inseneri, Adam Clarki, kavandite järgi ehitatud Széchenyi kettsild, millega loodi Pesti ja Buda vahele püsiühendus ja mis lõpuks viis selleni, et AD 1873 keiser Franz Joseph I-se käsul liideti kolm linna, so siis Buda, Óbuda ja Pest üheks Budapestiks.

Buda kuningate lugu, millesse mahub ka jupp aega Türgi provintsikeskust, on vorminud Buda linnasüdame, mida täna markeerib XVIII sajandil keskaegsest kindlusest ümber ehitatud hiiglaslik loss. Lossist mitte kaugelt leiab uhke vikerkaarevärvilise katusega keskaegse Mátyási (Matthiase) kiriku, mida tuntakse kui üht Ungari kuningate kroonimise kirikut. Selles kirikus krooniti küll vaid osad kuningad – enamus varasematest kuningatest, sh Istvan I, krooniti Szekesfehervaris, toonases kuningriigi pealinnas. Ideaalis peaks leiduma kuningapalee ümber veel mitmeid paleesid, kuid meie jalutuskäigu ajal ehtisid keskust kuningapaleest Kalameeste bastionini hulga kaupa tornkraanad ning tellingud; tundus, et vähemalt kahte uhket maja ehitati maast laeni täiesti otsast peale üles. Meie päevaplaan muidugi ei näinudki ette selle kõige põhjalikku inventeerimist, kuid kolm eesmärki said siiski seatud: vaadata Kuningalossi, vaadata lossi katakombe ja uuendada tutvust Kalameeste bastioniga. Kuna meie seltskonnast enamus oli Gellerti mäel mitu korda käinud, otsustasime ses kuumuses tsitadelli vahele jätta.

Alustasime Kalameeste bastioniga. Läbi ülesköetud tänavakivide jõudsime Mátyási kiriku ette. Uhke gooti ja neogooti segu, värskelt üle vuntsitud, kiiskavalt valge nagu taamal asuvad Kalameeste bastioni muinasjututornid ja kaarekesedki. Miks seda bastionit just kutsutakse Kalameeste bastioniks – ungari keeli – Halászbástya (no kõlab täitsa eestipäraselt) on teadjatelegi pisut ähmane, ent suure tõenäosusega on see seotud endisaegse jõeäärse kalurite asumiga. Bastion ja keskaegne kirik on omavahel tihedalt seotud ning peavad kohaliku Viollet le Duci, ehk siis Frigyes Schuleki XIX sajandi lõpul loodud kavandite järgi moodustama ühtse neoromaani-neogooti stiilis lahendatud terviku. Bastioniga militaarses mõttes pole sel kõigel täna enam muud pistmist, kui fakt, et 1905. a valminud tornistik asub XVIII sajandil ehitatud bastioni kehal. Viimane omakorda on ümber ehitatud XIII sajandi muldkindlustustest. Neuschwansteini vaibiga Shuleki kavandeid peeti algul baroksessee linnaruumi mittesobivaks, ent professor müüs oponentidele oma idee maha põhjendades seda vajadusega luua Matyasi kirikule, kui ühele Ungari tähtsaimale pühakojale, väärikas ja ajakohane foon.

Kalameeste bastionil hakkasin aduma, et peanahk tunneb väga puudust koju jäänud kübara järgi. Kuningapalee poole mööda varjulisi tänavanurki teed otsides leidsin küll ühe suveniiri poe, kus müüdi sonisid ja salle – müüagi arvas, et üks soge sobiks just mulle, ent see ei olnud see. Küll sattusime seepeale Anna tänava otsal varjulisele söömakohale, mis vastas kõigile turistilõksu tunnustele, ent pakkus samas esinduslikku ülevaadet ungari köögist, üsna kiiret ja lõbusat teenindust ning päikesevarju. Isegi hinnaklass jättis esialgu tellides väga inimsõbraliku mulje - arvet saades muidugi see mull lõhkes – kogu kupatusele kirjutati otsa 15% teenustasu, mis tegi kokku üsna Eesti tasemel hinna. Kaabu sain lõpuks osta õhtul Pesti poolelt. Kuna mu higine laup tundus müüjale millegipärast kahtlane, siis ma mütsi pähe ei proovinud ja nüüd ma siis liigun ringi nagu Bruno Mars "Uptown Funki" videos:
 

I'm too hot (hot damn), uh
Call the police and the fireman
I'm too hot (hot damn)
Make a dragon wanna retire, man
I'm too hot (hot damn)
Say my name, you know who I am
I'm too hot (hot damn)
And my band 'bout that money, break it down
Girls, hit your hallelujah (ooh)...
 

...Ainult, et ma ei suuda kuidagi selliseid tantsusamme teha ja erinevalt hr Marsist sai minu kübar kogemata paar numbrit vajalikust väiksem.

Kronoloogilises järjestuses peaks nüüd ette võtma Buda katakombid, aga ma kulutaks enne paar hetke kuningalossile ehk Buda kindlusele. Süvenemata ajaloolistesse detailidesse võib öelda, et Buda kindlus annab läbilõike Ungari ehituskunstist alates aastast 1246 kuni tänaseni. Seda ehitati ümber kordi keskajal enne türklasi, türklaste ajal ning peale viimaste välja kupatamist tehti loss XVIII sajandil ringi korralikuks paleeks. Tänase mahu sai loss Franz Joseph I ajal XIX sajandi keskel, siit-sealt tuuniti maja belle epoque lõpuni, muuhulgas harjutas lossi juures XX sajandi esimestel aastatel kätt üks Ungari toonaseid tipparhitekte - Alajos Hauszmann. Siis tulid sõjad ning kuningate kantsi hävitas lõpuks peale paarikuist piiramist 1945. a veebruaris kuulsusrikas Punaarmee. 1950-ndatel -60-ndatel lossi uuriti ja kaevati ning taastati ajastu vaimus, mis tähendas eekätt baroksete, klassitsistlike ja juugendlike säilinud originaalsete osiste (eriti interjöörides) mahalõhkumist ja asendamist stalinistlikus vaimus butafooriaga. Ungaris oleks õigem küll öelda vast Kadari stiilis: kohalikule suurele juhile ja õpetajale, János József Kádárile, mõeldes. Räägitakse, et hr Kadar polevat olnud nii suur m...n nagu tema kolleegid teistes idabloki maades, ent eks see kõik ole suhteline. Vaid barokset-klassitsistlikku mahtu üritati hoida harjumuspärase maamärgina ja nii taastati kaugvaates fassaadid ja Itaalia sarnaste eeskujude järgi 1961. a ka keskne kuppeltorn. Kogu rekonstruktsioon valmis AD 1966... Originaallossi lõhkumise ajal kaevati välja ja konserveeriti ning rekonstreeriti suure õhinaga samas keskaegseid osiseid, mida täna meenutavad müürid ja tornikesed lossi lõunatiival.

...Ja see loss on kurb lähivaates. Nagu zombie. Nagu manifest kogu nõukogude aja brutaalsele ja inimvaenulikule mõtteviisile. Hingetud kaheks jaotatud imelikud aknad ja masinlik dekoor, mille i-le paneb täpi tuttuus keskaegne müür ja tornike... Kurvad lõvid proovivad häbist lämbuva häälega möiratada endise auhoovi väravapostidel... Ainus helgem moment vanast aust ja uhkusest on ehk jahistseeni etendav Matthiase purskkaev peakorpuse edelanurga juures ja prints Savoy ratsamonument Doonau poolsel küljel. Maja peidab endas praegu kunstimuuseumi, millest hetkel oli avatud vaid tükike: poolt majast katavad tellingud. Ungari taasiseseisvumise järel üritati kommunistide aegset hävitustööd pöörata ning alustati hoone viimase arhitekti, Alajos Hauszmanni auks nimetatud nn Hauszmanni programmi. Programmi raames üritatakse stalinistlikku rekonstruktsiooni 2030-ndaks aastaks „õigeks“ rekonstrueerida... No näeme. Aga vähemalt vaated lossi eest Doonaule ja Pestile, mida nautisid kord kuningad ja keisrid, on stalinistliku restauratsiooni kiuste kenasti olemas. Ning, vaadates Savoy hobuse juurest üle õla tagasi – võinuks minna ju ka palju hullemini...

Budat jääb meenutama ent üks teine, samuti lossiga seotud paik – Buda katakombid. Esiteks jättis kustumatu elamuse koobaste jahe ja rõske temperatuur, mis oma tosina soojakraadiga pakkus väga teretulnud vaheldust lõõskavale õueõhule. Ent ka käikude süsteem ise on päris äge. Kolasime pimedates ja vähem pimedates urgasteedes pea tunnikese, kuni nõrgemad hakkasid kaebama kontidesse pugevat külma. Selle üle, et mis või kes on need käigud uuristanud, pole teadjameeste keskel täit konsensust. Lossiga on need olnud sajandeid seotud, kuid kas algupäraselt oli tegu loodusliku fenomeniga, mida sajandite jooksul lossirahvas on tuuninud või 100% inimeste kätetööga ei osata täpselt öelda. Lastel igatahes haakusid külmad koridorid Moria kaevandustega... Ja nagu Moria kaevandused nii mäletavad ka Buda katakombid arvatavasti palju koledaid lugusid, sest seda on pea kõik Ungaris püsinud võimud kasutanud vanglana. Ent koopaid on kasutanud ka röövlid ja niisama vastalised pelgupaigana, neis hoiti moona ja sneisse peideti varandusi, siin sunniti teravate ja kuumade argumentidega inimesi tõtt tunnistama ja tunnelite pimedatesse soppidesse ka maeti nii tähtsaid kui tühiseid.

Katakombides ei räägita nii väga noist sadadest (sageli ilmasüüta) õnnetutest, kes niisketes ja külmades käikudes oma otsa leidsid. Palju jutustatakse vaid ühest legendaarsemast härrast, keda koobastikus kunagi vangis peeti. Kutsuti teda ristinimega Vlad Tepes (kuningana Vlad III), meie oleme temast kuulnud pigem läbi Bram Stokeri fantaasiamaailma kui krahv Draculast. Stokeri Draculaga on ajaloolisel Vladil muidugi väga vähe ühist peale nime ja tegude rahvajuttudes, kuid kokkuvõttes oli ajalooline meeski üsna karismaatiline tegelane ja ka vägivaldne timukas, keda seejuures rumeenlased peavad oma rahvuskangelaseks. Toimetas ta Ungari kuningriigi piirialadel kuningas Matthias Corvinuse ajal. Tänu viimase armulikkusele õnnestus Vladil ka katakombe külastada...

Draculaks hakkas Vlad end ilmselt ise kutsuma oma isa järgi, keda hüüti Draculaks seetõttu, et ta kuulus Wallachia (mis siis oli ajalooliselt valdavalt Rumeenia lõunaosa) valitsejana Draakoni Ordusse („dracula“ tähendab vanas rumeenia keeles draakon). Ordu asutas Ungari kuningas Sigismund I u pool sajandit enne „meie“ Dracula sündi. See klubi oli iseenesest üks põnev asutis – sinna said kuuluda vaid kohalikud kuningakojaga seotud siniverelised rüütlid. Vlad III -nda ja tema venna lapsepõlv möödus Türgi sultani, Murad II, juures vangistuses – see on iseenesest üks pikk ning kurb lugu. Loo kokkuvõte ja moraal seisneb selles, et sultan vangistas printsid, püüdes niiviisi poiste isa, Vlad II tegemisi sultanile sobivalt suunata. Arvatakse, et just türklaste juures õppis noorhärra Vlad head ning rafineeritud tapakunsti. Kui toonane Poola-Leedu kuningas osmanite vastu ristisõda alustas, päädis teine pikk lugu sellega, et tollase Ungari sõjapealiku, Janos Hunyadi abiga sai Vlad 1456.a Wallachia troonile. Kolmas pikk lugu räägib sellest, kuidas ta seal troonil sai käia kolm korda kuni lõpuks leidis oma otsa türklaste vastu sõdides. Teise ja kolmanda korra vahel istus mees legendi järgi 14 aastat trellide taga ja esimese aasta sellest Buda katakombides.

Vlad tahtis olla Wallachia valitseja türklaste ja ungarlaste abiga või emma-kumma kiuste, sõlmides kokkuleppeid, tappes või makstes vajadusel andamit. 1462. a abiellus ta salaja kuninga õetütre, Justina Szilagyiga. Kas oli lugu ainult armastuses või sündis see ka pisikese arvestusega, et liitu kuningas Matthiasega tugevdada, jääb ajaloohämaruse. Paraku jäi abielu lühikeseks – Corvinus laskis mehikese arreteerida ja Budapesti katakombidesse pista. Põhjuseks olevat olnud justkui Dracula salasepitsused sultaniga, mida tõestasid kirjad. Mõned arvavad, et need kirjad võisid olla ka võltsing ja Corvinus tahtis tülika asjapulga lihtsalt eetrist maha võtta. Aasta pärast viidi vang Budast Visegradi kindlusesse ja sellega kõigi muinasjuttude kiuste Dracula suhe Budapesti katakombidega lõppes. Loomulikult on see viimane üles tähendatud väikeses kirjas ning pealiskaudsele huvireisijale kuvatakse katakombe kohana, kus piinles aastaid vaene väärkoheldud kannataja, kuningas Dracula.

 
Selle piinlemisega on aga ka nagu on. Vlad III valitsemist olevat iseloomustanud karm kord ning kättemaksuhimu, mida väljendas erakordne julmus nii türklaste kui oma kristlastest oponentide vastu. Isegi sultani sõdurid olevat kahvatunud nähes külade kaupa teibasse aetud või elusalt põletatud naisi ja imikuid, meestest rääkimata. Räägitakse, et Vlad III lasknud elusatelt vangidelt nahku nülgida, neile mütse naelaga pähe kinnitada... jne, jne. Härra lemmiksignatuuriks olnud vangide elusalt teibasse ajamine, mistõttu kutsusid kaasaegsed teda ka kui Vlad Teibasseajaja. Oli nagu oli – see põhjendab tema rahvaluulelist erakordselt õelat kuvandit ja nime tänast tähendust, mis rumeenia keeli viitavat saatanale.

1475. a laskis Matthias Moldoovia kuninga palvel Vladi vabaks ja härra sai minna trooni tagasi nõutama. Sellega kaasnes üks hirmus sündmuste sasipundar sõdimiste, reetmiste, rahusobitamiste ning lõpuks Vladi mõrvaga. Räägitakse, et türklastest mõrtsukad tapnud 45. aastase Dracula sõjalaagris ta oma telgis. Seejärel lõiganud nad maha tema pea, mis lõpuks ehtinud teibasse aetuna sultani palee esist Konstantinoopolis.

Legendid räägivad, et Draculat ja Matthiast sidus maagiline number 14. Dracula kohtus Matthiase õetütrega, kui see olnud 14. aastane ning istus vangis 14 aastat. Matthias suri 14. aastat peale Vladi surma... kummalistel asjaoludel. ...Siit algabki juba Stokeri ja tema kolleegide pärusmaa.

Muidugi on Dracula loo avastamine koobastes uudistajatele eksootilisim kogemus, kuid seinaorvadest ja võlvkäikudest leiab valgest kivist tahutuna terve plejaadi ungari kuningaid ja muid asjapulki. Võib-olla on sinna kivvi raiutud kogu kohalik kuningatesugu – ei julge-tea öelda.

Tee Pesti poolele läks juba tuttavat rada: funikulööriga alla ja sealt bussiga juba tuttavale Istvan Széchenyi platsile (viimast teadupärast peetakse üheks suurimaks XIX sajandi Ungari riigimeheks). Päike laskus vaikselt horisondi poole, ent grillitemperatuur ei tahtnud sugugi järgi anda. Sestap, peale väikest ringiuitamist ja erinevate kohvikute katsetamist, leidisme Zriny tänavalt jäätisekoha, mis sobis kõigis vanuses reisilistele.

Et Istvani kirikusse hommikul peale tornis käimist sisse ei saanud, siis seadsime nüüd sammud pühakotta. Sattusime sisse astuma just inglisekeelse jumalateenistuse lõpul. Kirik oli rahvast täis, käis õnnistamine ja teenistuse lõpuliturgia. Laulu lõppedes hakkasid inimesed rõõmsalt pühakojast välja valguma; ruum oli väge täis. Äge on see tunne alati, kui teenistuse lõppedes täitub pühakoda energiaga. Peetagu mind siis imelikuks, kui seda siin kirjutan...

Mati oli õhtuks bronninud laevasõidu Doonaul. Et sinnani jäi veel mõni tund, arutasime, mida ette võtta. Lapsed kuuma jalutupäeva järel väga entusiastlikult ei käitunud, endalgi tekkis tunne, et võiks lihtsalt hetke võtta... Võtsimegi siis. Jäime ankrusse välikõrtsis nimega Di Vino. Tellisin veini ja võtsin pliiatsid. Põngerjad said jäätist ning hakkasid samuti Istvani väljaku purskkaevu skitsima. Päike loojus, hetk seisis...

Õhtusöögikoha leidsime poole rahvaga kusagilt Deak Ferenci platsi lähedalt; Liisat-Annikest tõmbas kusagil eemal tänavatoit. Tellisin guljašši. Kui umbes minu vanune härra tellimusi tuli võtma jätkus mul lollust uurida, et kas guljaššiports härrasmehe õhtusöögiks võiks olla piisav. Loomulikult sain eitava vastuse ja nii tellisin mõtlematult lisaks juurde ahjukana kohalike haluškadega. Veerand tunni pärast kanti lauale harukordselt suur kauss guljašiga ja mehine kanaports – toidukogus, millest saanuks vabalt kolm inimest söönuks. Et tüdrukud olid läinud omapäi linna avastama, saatsin neile S.O.S. teate – aidake hädast välja, kallid lapsed. Muidugi sai teade pisut mõtlematu sõnastusega, mistõttu varsti kihutasid kohale hirmunud nägudega plikad arvates, et murdsin jala või midagi sellist. Käskisin neil seepeale kana sööma hakata.

Meie laev pidi väljuma veerand kümme Pesti poolsel kaldal kusagil Erzsébeti ja Kettsilla vahel 6. või 7. pontooni juurest. Mati tüüris meid üsna kindla näoga väikesesse järjekorda, mis venis tasapisi moodsailmelisse klaaslaeva. Sissepääsul tervitasid kenad miniseelikutes madrusehakatised. Tervituseks uuriti, mida keegi juua soovib ning paluti leida meelepärane istekoht. Laev täitus mõne hetkega ning üürikese aja pärast võiski alata meie seiklusrikas merereis. Meeldiva üllatusena selgus, et iga reisiline võis pähe panna kõrvaklapid, millest sai välja timmida ka eestikeelse audiogiidi... Ja nii see tund möödus. Meeldivalt ja üllatavalt informatiivselt. Tundmatu eestikeelne kõneleja rääkis lahti nii mõnegi tähtsa hoone ja silla loo ning sekka taustaks noppeid Ungari, Budapesti ja Doonau lugudest. Ja on mida jutustada ning kuulata alates kuningatest ja lõpetades suurepäraste teadlaste ning kunstnikega... Mida kõike... isegi paganama pastaka on ungarlased leiutanud! Jutu kõrvale serveeriti klaas külma mahla, veini või vahuveini. Selle viimasega juhtus ka pisuke äpardus. Et laevasõit ikka tõeliselt meelde jääks, koperdas üks triibulise särgiga madrus-daam Liisale otsa, kallates seejuures elegantselt kogu klaasi sisu Liisale ja tema taha istunud noormehele pähe. Juhtub... Äparduse peale muidugi unustati Liisa jook üldse ära ja kanti ette alles peale madrusele meeldetuletust mõni hetk enne maabumist.

Õhtu viimaseid kaadreid jääb meenutama tantsulka jõe ääres, Vigado platsil. Muusika mängis, paarid keerlesid. Kogu see atmosfäär olnuks nagu stseen mõnest vanast Itaalia filmist. Kui üritust lähemalt uudistama läksime jäid silma sildid, mis teavitasid, et tantsupidu on ainult turistidele...
 
 

Tänaseks õhtuks oleme leidnud endale öömaja linnas, mille nime ma suudan kuidagi küll veerides kirjutada, ent ei üritagi hääldada – Székesfehérvár. Hetk tagasi naasime vanalinnast. Jäime täna omadega pisut hilja peale, mistõttu õhtusöögivalikusse jäi vaid üks koht, mille köök hilisel tunnil töötas – Porto Vino. Natuke gurmeehõnguline koht ja itaalia köök... Knokkid, pasta, lasanje - kogu itaalia klassika, aga kõik mingi kerge vimkaga. Vahel tundub, et mitmetärni resto peakokkade vahel käib võistlus, kuidas traditsioonilisi roogi võimalikult palju üle vindi keerata. Ent tänaõhtuste toitude juures olid õnneks roogade tuttavlikud maitseomadused säilitatud ja juurde pakutud kuivapoolne riesling oli lihtsalt suurepärane (ma tegelikult ei ole eriline rieslingu-fänn, aga see valik maitses tõesti hästi).

Õhtusöögile eelnenud tunnike Székesfehérváris ja mõnikümmend kilomeetrit enne seda kujunes päris põnevaks: sattusime otse vägeva äikesetormi keskmesse. Põldudel keerutasid tuulispasad, üle maantee kihutasid risti läbinähtamatud rekkakõrgused tolmupilved, mis varjasid kenasti nii vastutulevaid autosid kui ringikihutavaid puuoksi ja muud väiksemat prahti. Enne linna tekkisid teedele juba ka esimesed mahalangenud suured oksad ja puud, linna jõudes pidime hotelliotsinguil mitmest teele ning tänavaäärsetele autodele peale kukkunud suurest puust kõrvaltänavaid pidi ringi sõitma. Ühe silla all sattusime isegi rohkem kui poole ratta sügavusse lompi, mis auto kenasti vesiliugu tõstis. Maru kestis, kuni saime end hotelli regatud, hilisemal jalutuskäigul vanalinna valitses tšill vaikus – kui tänavatel ei vedelenuks oksarisu jm tuulega kokku veetud prahti, ei uskunukski, et vaid veidi aega tagasi kallas maruiilide vahele nagu oavarrest.

Hotell on udupeen – pisut liiga ülbe ja ka vastava hinnaga. Jäime oma otsingutega õhtul väga hilja peale ja nii ma surusin esimest ettejuhtunud majutusasutust. Kõik on iseenesest ok, ent kardetavasti leidnuks koha ka mõistlikuma hinnaga. Aga see-selleks – peaasi, et õhtuks lastel katus pea kohal.

Õhtul lahenes ka üks jooksev ja natuke ärritav probleem: ostsin kiirtee vinjeti. Ma olin tegelikult mõelnud, et sõidan Ungaris mittetasulistel teedel, ent Mati selgitas väga veenvalt, et me ilmselt peame piki kiirteed ühe neljasajaklidise otsa tegema, seega laadisin inimtühjal vanalinna keskplatsil alla vastava äpi ja edasi läks juba lihtsalt. Vist läks number süsteemi ja edasi on kõik automaatlugemisega. Äpp soovitas küll ka tungivalt QR koodi välja printida – aga kus ma siin prindin ja ju sobib häda korral ka elektrooniline tõestus. Igal juhul võib nüüd järgevad päevad piiramatult Ungari kiirteid kulutada.

Hommik algas „tavapäraselt“ – kerge eine buffees ja siis juba tuttava metrooga linna. Kesklinna otsa tegime Liisa tungival nõudmisel, et üle vaadata Keskturg. Talle jättis see maikuus kustumatu elamuse. Muidugi jäime oma minekuga pisut hiljaks, mistõttu kohtusime Mati perega küll turu väravas, kuid neil oli juba tiir peale tehtud. Leppisime siis kokku, et trehvame uuesti pealelõunal Esztergomi kiriku juures, mispeale Mati sundus autorendibüroosse, meie turule.

Keskturg

Turuhall on nagu need XIX sajandi lõpu sarnased ehitised, sillad, raudteejaamad ja turuhooned ikka: malm ja teras, vermid ning tugisõrestikud kenasti neogooti valumetallornamendiga ehitud. Kolmelööviline ja kolmetasandiline hall valmis hall 1897. a Samu Peczi, ühe toonase tuntuma Budapesti arhitekti, kavandite järgi... Lootsin sisse astudes leida eest turumelu nagu turul muiste, ent see konkreetne turg tundub olevat 100% turistidele mõeldud lavastus. Tõsi – paprikat, sibulat, kartulit ja küüslauguga topitud hapukurke saab küll osta (viimased muuhulgas maitsesid väga hästi), ent suure osa moodustab huvireisijatele orienteeritud gastronoomiline nänn, napsud ja terve tasand igast sorti hilpe, käsitööd ja ka harju keskmist hiina sodi - ühesõnaga nagu üks segasevõitu kaubakeskus. Hinnaklass on see-eest nagu Tallinna Kaubamajas. Tüdrukud käisid maja läbi ning tundusid rahul olevat. Mulle see maja ise kui fakt meeldis, aga mida ma seal ringi tammudes ei tajunud, oli ehe turg.

Tagasi linnasüdame ja metroojaama poole kõmpides andis tunda taas üles kuumenev välisõhk. Seepärast olime õnnelikud leides ühelt nurgalt varjulise ja tuulise välikohviku hea kohvi ning kurgilimonaadiga...

Esztergomi sõit sujus viperusteta. Leidsime kirikualuse tasulise parkla, mille kohta vestluses parkimiskorraldajaga (puhtas ungari keeles) saime teada, et võime auto parklasse jätta homse hommikuni. Läbi autoakna tundus ilm pilvi vaadates jahenevat – taevasse tekkisid tumehallid rüngad, mis varjutasid otse pähe lõõskava päikese, ent välja astudes võttis vastu tuuletu sauna eesruumi temperatuur. Kõne Matile andis teada et nad jõuavad poole tunni jooksul, mistap otsustasime kirikumäge pisut iseseisvalt tudeerida. Ma olen varem Esztergomi kirikus käinud – juhtus see AD 2000. Toona, mäletan, me mingil põhjusel uksest kaugemale ei saanud, nüüd igatahes oli ambitsioon ka torni külastada. Kiriku kõrvale jäävast väikesest kindlusemäest üles jalutades tundus ses kuumuses väljakutse 400 astet kirikutreppe mööda torni ronimist üsna ebameeldiva missioonina. Läbi tagasihoidliku linnusevärava ja üle kantsiõue minnes jõudsime lõpuks higist laupa pühkides kiriku kõrvale, kus avanes kahjuks pettumust valmistav vaatepilt: torne varjas tihe tellingutekardin ning ühe torni kuppel lebas tükkideks võetuna maapinnal.

Esztergomi kirik on Ungari suurim ning selle kuppel olevat üks suurimaid maailmas. Pühakoja vägevus tuleb selle staatusest – läbi aegade on olnud see (küll pisikeste pausidega) Ungari katoliku peakirikuks. Kirik kõrgub Doonau lookele jääval künkal, endisel linnamäel. Linnamäe lugu ulatub ilmselt Kristuse eelsesse aega, ent kindlus ja väike kirik rajati sinna juba Istvani enese aegu aastaks 1010. Kirik elas üle isegi mongolite läbustamise, sai vahepeal kunnide omavahelistes nägelustes XVI sajandil küll pisut pihta, ent tehti jälle korda ja elu läks edasi. Ilus elu lõppes türklaste tulekuga, kes 1543. a kirikusse mošee tegid – tuuning, millega lõhuti sellest välja enamus väärtuslikku. Metslastest järgi jäänud vägistatud kirikumaja otsustati XIX sajandi algul ümber ehitada ja nii sai tiivad unistus luua Ungari suurim ning silmapaistvam kirikukompleks. Joonistas selle algselt Pal Kühnel, peale tema surma jätkas János Packh. 15 aastat oma elust tegeles ta katedraali ehitusega, kuni 1839. a astusid tema korterist läbi mõned vahvad röövlid, kes arhitektihärra lihtsalt ära tapsid. Ja siis kutsuti kohale juba József Hild, kellest Budapesti katedraali juures juttu sai tehtud. Muuseas, kiriku sisseõnnistamisele kirjutas loo Ferenc Liszt.

 
Katedraal on pühitsetud neitsi Maarja taevasseminemisele-viimisele (neitsi Maarja taevasseminekut tähistatakse 15. augustil – minagi joon igal aastal sel päeval klaasikese... aga iseenda vananemise tähistamiseks) ja Pühale Adalbertile. Viimasega läks nagu paljude tema kolleegidega. Magdeburgis usuteadust õppinud mees sai 982. Praha piiskopiks, kuid nähes kuningalinna porduelu, läks ta varsti nii usupõhimõttelistel kui poliitilistel põhjustel kuningaga tülli ja pages Rooma. Ta kutsuti 5. a pärast tagasi, aga jamad jätkusid ning kulmineerusid Adalbertiga Roomast kaasa tulnud munkade tapmisega. Et Praha usujuhina jätkamine oli pehmelt öeldes komplitseeritud, palus mees end 996. a paiku saata misjonäriks Ida-Preisimaale. Minnes jõudis ta 997. a varakevadel ristida Geza – vana hea kuningas Istvan Püha isa ja nooruk-Istvani endagi Esztergomis (see põhjendab ka Esztergomi kiriku eristaatuse) ning veel mõnedki teele sattunud. Otsa leidis ta mõni nädal hiljem Königsbergi kandis, kus uskmatud peksid ta keppidega surnuks, lõikasid pea maha ja pistsid teiba otsa – juba nagu kuuldud motiiv kusagilt.

Kohtusime mõni aeg hiljem Mati perega kiriku ees. Piletikassase minnes selgus nörritav tõsiasi: kirikusse saab, torni saab, krüpti saab, ent torni lastakse alles kell 17.00. Suhtlus kena piletimüüjaga käis naeratuste ja ... paberilipikutega. Daam püüdis ära arvata meie küsimused ja siis näitas vastuseks paberilehtedele varem valmis kirjutatud inglisekeelseid lauseid. Enamusel kordadel olid vastused igatahes loogilised. Et kellaosutid liikusid alles kahe peal, siis peale lühikest arutelu otsustasime vahepeal ära vaadata Visegradi kindluse ja siis uuesti üritada.

Visegradigi sai AD 2000 väisatud. Tegelikult täitis kogu Visegradi tee mälestustetulv toonasest reisist. Nagu hiljem selgus, otsis ka Mati tee äärest seda ägedat kohta, kus kunagi kusagil Visegradi ja Esztergomi vahel otse Doonau kaldal telkisime, varbad telgiuksest jões...

Tänase Visegradi linnuse parimaks osaks on ilmselt imelised lennukivaated Doonaule ning teisel kaldal laiuvatele Slovakkia külakestele. Kantsist enesest on säilinud umbes sama palju kui Rakvere linnusest – kuigi pisut suuremal alal, mistõttu endisaegsete eel- ja põhikindluse vaimusilma manamiseks tuleb rakendada fantaasiat. Ka linnusse üles seatud ekspositsioon hakkab otsa saama ja natuke ajale jalgu jääma, mistõttu ainult muuseumi pärast sinna küll ei viitsiks minna. Ent vaated on ägedad, eriti kui varjulist pildistamise kohta otsides kuuled trubaduuri mandoliiniga varjulisel rõdul õrnu keskaegseid viise mängimas.

Visegradi linnus ehitati peale mongolite märatsemist 1250-ndatel ning sada aastat hiljem, kuningas Karl I ajal, sai sellest Ungari kuningate residents. 1400-ndate algul kolis kuningas Sigismund trooni tagasi Budapesti, Visegrad jäi suveresidentsiks. Visegradi linnus on end ent ajalikku kirjutanud hoopistükkis 1335. a seal kokku istunud kolme naaberriigi kuningate koosviibimisega. Karl I eestvõttel sõlmiti Ungari, Böömimaa ja Poola kuningate vahel kokkuleppeid ja jagati piirialasid. Selle tulemusel sündis mitmesajaks aastaks kolm edukat kuningriiki, mille õnne lõpetasid türklased ühelt poolt ning peale viimaste väljalöömist Austria, Preisimaa ja Venemaa teiselt poolt. Kaido Jaanson on sellest sündmusest kirjutanud väga kena loo Postimehes.

Linnuse juurest parklasse tulles õnnestus lahendada taas tekkinud sularaha probleem – ATM seisis turistinänni putka kõrval – ning tasuda parkla väljasõidul andam parkimiskorraldajale. Et aega oli ning lõuna ammugi käes, tegime oma seltskonnaga mäest alla sõites peatuse esimese restorani juures. Astusime inimtühjale varikatustega piknikulaudadega palistatud mittemidagiütlevale õuele. Hagar Hirmuse abikaasa kasvu proua tõi ette päevinäinud menüüd tervitades kõiki nagu John Silver vastuvaidlemist mittesallival häälel. Kartsin juba, et astusime ämbrisse, ent üsna kohe nõutati tellimus ning hetk hiljem higistasid laual külmad joogid, sh väga maitsev Gösseri Zero sidruniõlu. Peatselt saabusid ka guljašid mulle ning Liisale ning Annikesele tummine punane kalasupp. Minu meelest nägi ka see välja nagu guljašš kalast, kuid Annikese meelest avastas ta leemes maitsenüansse, mis tegid sellest „igatahes mitteguljašši“. Tõele au andes maitsesid kõik road lausa imeliselt! Mida kõike võib saavutada suitsutatud paprika ja tomatitega õige koka käe all! Ütlesin seda ka Hagari abikaasale, mille peale sain kuulda kõuehäälsed tänusõnad.

Alla külla jõudes soovisid preilid jäätist. Parkisin kohaliku supermarketi taha. Plikad läksid jätsijahile, mina nautisin panoraamvaadet taamal kõrguvale Visegradi künkale ning sellel toonivale varemehunnikule. Juhuse tahtel kohtusid plikad Mati seltskonnaga poes ja nii jätkasime hetk hiljem taas paarisrakendis sõitu tagasi Ezstergomi.

Ezstergomi jõudes oli selge, et õhtul läheb huvitavamaks - potisinised pilved kogunesid lääne pool taevakummil tihedasse troppi. Sellest hoolimata palavus järele ei andnud – autotermomeeter näitas parklasse keerates endiselt 35.5C. Torni ronimise tuurile näis olevat päris suur huvi – kiriku ette kogunes kokkulepitud kellaks oma viiskümmend inimest. Kolm nooreohtu giidi tegid lühikese instruktaaži ning pihta see hakkas: 400 astet energiliste sammudega kupli poole. Palav! Pagana palav! Ja kitsukesel keerdtrepil ei näinud lõppu tulevat. Ent järsku kõndisime nurgatornide tellinguterisust juba kõrgemal katuseveerel. Mahavõetud kupliga tornialus haigutas meetreid allpool kaaneta jäänud konservipurgina. Seejärel kitsuke trepp metallsõrestiku tihnikus kupli all ning järsku olimegi kupli ringteel. Ronimine tasus pingutust: Visegradi vaadetega Doonaule Esztergomi kuplilt nähtavat päris võrrelda ei saa, kuid lennukitunne tekkis ikkagi.

Kupli alt maapinnale laskudes tundus taevatrepp oluliselt lühem. Ainsaks hädaks sel teel oli kamp slovaki-sugu katkiste nukkidega härrasmehi, kes lihtsalt arvatavasti enne tuurile tulemist tarbitud alkohoolsete jookide mõju all valimatult lärmasid.

Jalutuskäik kirikupargis viis kaldaastangule 2001. a püstitatud Istvani kroonimist kujutava skulptuurigrupi juurde. Melocco Miklóse poolt lubjakivist välja raiutud 12 m kõrgune monument avati ...hmmm...jälle... 15. augustil. Sama kunstniku tehtud on ka valgest kivist kuningas Matthiase kuju endise tsistertslaste kloostri seinal siinsamas linnas, Székesfehérváris, kus me täna oma õhtut veedame. Istvani kuju juurde pakuti kauba peale tasuta tramburaid ja kometit. Ma ei ole kursis Ungari popmuusikaga, ent oletan, et saime lives osa kohaliku popkultuuri ühe audiovisuaalse teose sünnist. Kivist raiut’ kroonimistseremoonial hööritas keegi napis kleidikeses paksult krohvitud daam, keda filmis gürostatiivile kinnitatud kaameraga kaabus ja shortsides härra. Veel paar härrat toimetasid taamal asjalike nägudega mingite muude tähtsate apastraatidega. Tüdruk väänles meeleheitlikult ja liigutas usinasti huuli. Vahepeal katkestati võte, juhendati daami ja siis filmiti edasi. Töllerdasime algul kogemata kaadrisse, kuid hiljem püüdsime oma irvitavaid lõustu meelega juba vaatevälja sättida. Loodan, et see kunstiteos saab kuulsaks nagu Pharrell Williamsi „Happy“ ja meid ei lõigata videost välja.

Esimeste raskete piiskade kukkudes jätsime filmivõtted, et võtta rataste alla tee läbi õhtuste tormipilvede Székesfehérvári poole...

Jalutuskäik Székesfehérváris

| Üles |

La Montanara. Hevitz

| Üles |

Taas õhtu ja taas saabusime linnast ning taas saatuse tahtel lõpetasime õhtu Ungari-Itaalia söömakohas. Nurisemiseks ei ole põhjust – mina sain igatahes imehea liha singi-juustuga ja seenekastmega. Liisale kanti ette võrratud küpsetatud tortelliinid, Annike sai oma kanaga salati ja teisedki ette paremad palad, mida menüüst himustada oskasid. See restoran oli mõnes mõttes nagu taeva õnnistus, sest täna pole meil söögikohtadega erilist õnne olnud. Hommikusöök Mercurys oli muidugi ootuspäraselt viisakas, kuid peale seda vedas viltu kuni õhtusöögini. Juhtus nii, et sattusime lõunasöögi ajaks Herendisse, kust esimesest ettejuhtunud söögikohast, mis nägi välja enam kui kahtlane, pirtsutades ära sõitsime. Teised linnakese kohad juhtusid ent olema juba selleks päevaks suletud või kui olid avatud, siis teatati, et kokk on juba jalga lasknud. No tõesti, kell 2 päeval! Et mitte läbi koputada kõikide kaardil näidatud kihelkonna kõrtsude uksetaguseid, valisime välja paar lähimat sihtkohta teel, mille kohta ilmatark Google teadis raudkindlalt, et on restoran ja on avatud... Varsti selgus, et esimeses kaardil näidatud asukohas ja ka selle naabruskonnas kilomeetri raadiuses ühtegi söögikohta ei ole ning pole kunagi olnudki. Valikust järgmine söökla täitsa olemas sellises ägeda nimega külas nagu Kislöd. Astusime rõõmsalt kõrtsituppa ning nähes käputäit kohalikke tunkedes pensionär-talupoegi õlut trimpamas aimas süda halba. Jah, tõesti, ka siin... kokk oli tõepoolest koju läinud. Arvatavasti „läks juba varavalges“. Kaardil muidugi paistis Hevitzini söögikohti tosinate kaupa, ent kuna konnasilmale oli juba astutud otsisime lohutust kohalikust COOP-ist. Nii sündis, et tänase lõuna sõime puude vilus Kislödi keskuses I ja II ilmasõja kangelasi mälestava kiviobeliski jalamil. Piknikut lõpetades – ent sellele ei kulunud üle veerand tunni, soovisid kaasreisijad üht-teist poest juurde hankida. Poekese trepile jõudes sattusid na tülpind näoga tädile, kes kaupluse ust lukku keeras... Siit siis tänase päeva moraal – lugupeetud teekäija, ära põlga teele juhtunud söögikoha kasinavõitu menüüd ja räpasevõitu laualina – sest võib juhtuda, et viineritükkidega letšo asemel pead leppima poolkuivanud sarvesaia ja kalakonserviga külapoest...

Aga muidu on tänane päev olnud päris äge. Alustasime hommikut jalutuskäiguga vana hea Ungari kuningriigi pealinnas - Székesfehérváris. Esimeseks missiooniks kujunes küll paberraha peeneks vahetamine parkla kõrval poes. Münte vajasime parkimise pikendamiseks – kaardimakse siin riigis tundub kohati olevat siiski veel leiutamata või on Orbani valitsuskepi all taas unustusehõlma vajumas.

Székesfehérvár oli minu jaoks täielik üllatus. Õigemini see, et tegemist on väga vana linnaga ja vana pealinnaga ja kuningalinnaga. Olin kogu aeg arvanud, et see peamine kants on olnud läbi aegade Buda ja hiljem Budapest. Isegi eile Budapestis linn kohta lugedes jäi kuidagi selline tähtis tunne, kuid õige pealinn asus Székesfehérváris. Budapest oma tänase sisu ja metropoli maine omandas siiski pigem peale türklaste okupatsiooni Habsburgide ajal. Székesfehérvár ent oli pealinn ja isegi aastasadu kuningate kroonimise koht. Tegelikult juhuse tahtel oli sõit Esztergomist sinna ju üsna märgiline ning ka loogiline – tulime riigi usukeskusest pealinna.

Arvatavasti asutasid juba roomlased sinnakanti oma asundused Gorsiumi ja Herculia. Gorsiumi varemeid on pisut välja kaevatud ja vaadata saavat neid Székesfehérvárist mõne kilomeetri kaugusel. Praeguse linna asutas ent Istvani isa Geza 972. a. Mõlemad kuningad ka krooniti Székesfehérváris. Soode keskele rajatud linn ümbritseti eeskujulike kindlustustega, linna rajati valgest kivist kauneid kirikuid ja kloostreid, mistõttu keskajal hakati naabermaades seda kohta kutsima Alba Regiaks, ehk siis eesti keeli Valgeks kindluseks. Linn oli soode vahel nii hästi hoitud, et mongoli kõrilõikajatel ei õnnestunud sellest üle käia.

Ilmselt üks Székesfehérvári kõige märgilisemaid ehitisi oli 1010. a Istvan I käsul ehitada lastud Neitsi Maarja Taevsseviimise kirik, mis oli toona kristlikus maailmas üks suurimaid romaanikas kirikuid, kui mitte suurim enne Cluny ehitamist. Székesfehérvári basiilika oli ka Ungari kuningriigi tähtsaim kirik. sest seal hoiustati Ungari krooni ja kroonijuveele, riigikassat ning arhiivi. Kirikus krooniti 37 kuningat ja 39 kuningannat ning sinna on maetud 16 Ungari kuningat-kuningannat, sh sellel reisil juba selgeks õpitud Istvan I ise, Bela IV ja ka Matthias I. Kiriku loo lõpetasid türklased 1543. a, kes, olles linna vallutanud, rüüstasid ja rüvetasid kuningate hauad ning muutsid kiriku püssirohukeldriks. 1601. a põles pühakoda maha ning selle varemed lammutati XVI sajandil. Praegu tähistavad varemeid kenal rohumaal valendavad vundamendiriismed nagu pleekinud luud...

Türklaste jõupingutuste kiuste kubiseb ka tänane vanalinn kloostritest ja kirikutest – enamus küll Habsburgide ajal ehitatud või üle kirjutatud. Kirikute ja kloostrite rohkust seletab nii linna varasem staatus pealinnana kui ka olulise peatuspunktina palverännuteel Euroopast Pühale Maale. Kõike seda ilu ja ajalugu oleks täna veelgi enam vaadata, kui II ilmasõja lõpul poleks linna ekskursioonile tulnud Punaarmee... Igal juhul veetsime vanalinnas esialgu plaanitust hoopis enam aega, mis lõppkokkuvõttes muutis omasoodu ka õhtused plaanid... aga sellest pisut hiljem.

Mati algne plaan Székesfehérvári tulekuks oli Bory-var, ehk siis Bory kindlus või loss. Kuna mul polnud ka sellest halli aimugi, siis valmistusin vaimusilmas järjekordseks keskaegses kivihunnikuks, ent linna ajaloolisse suvilapiirkonda jõudes poleks ma osanud oodata küll sellist üllatust. Bory kindlus-loss on ühe markantse mehe, Jenő Bory, unistus, kirg ja põgenemine. Bory ostis endale 1912. a linnaserval väikese hüti koos veinikeldriga suvemajaks. Arhitektina ning kirgliku ajaloo- ja kunstihuvilisena asus ta majakest järk-järgult laiendama kuni sellest võrsus muinasjutuloss. Seda võiks võrrelda Neuschwansteiniga või mõne keskaegse suure kompleksiga... Ja Bory -var ilmselt võidaks selle võistluse. Mitte mahult, vaid ideelt, unistuse suuruselt. Bory on ehk eklektilisem oma arhitektuurikeelelt, kuid kordi rikkalikum... Esialgu olid meistri plaanid tagasihoidlikud, ent siis vallutas maailma raudbetoon ning õppejõuna József Nádori nimelise tehnikaülikooli juures sai ta kasutada uusimaid betoonitehnoloogiaid ja praktikat vajavaid tudengeid neoromaanikas ja neogootikas hooneosade vormimiseks ning fantastiliste skulptuuride ja ornamentide valmistamiseks. Praeguseks on aeg betoonile lisanud juba tubli annuse tolmu, mistõttu näeb kogu see kompott välja üsna vana ja eheda kivina. Kuid lisaks fantaasialossi välistele vormidele täidavad selle ruume belle epoque vaimus kunstiteosted: maalid, skulptuurid, joonistused... Ei midagi väga maailmakuulast, kuid nauditavad sellegipoolest. Klassikaline ilu ja romantiline Euroopa kultuuriloo kokkuvõte. Loomulikult ümbritsevad lossitorne vägagi nauditavad ajatud paradiisiaiad... Väga, väga lahe koht!

Herendisse jõudsime täpselt õigel ajal, et põgeneda päikese eest konditsioneeritud õhuga muuseumiruumidesse. Arvatavasti ei teaks keegi maamunal midagi Herendist asulana, kui sinna ei oleks 1826. aastal asutatud portselanimanufaktuuri. Käsitsi tehtav peen portselanitegu vältab seal tänini, mistõttu ka praegused müügimehed rõhutavad, et Herendi Porselan pole tööstus, vaid manufaktuur. Tehakse seal aegade algusest alates udupeeneid asju, enamasti Euroopa kuningate ja niisama vägevate köögikappi ja diivanilauale. Isegi kommunistide ajastul ei käinud tehas märkimisväärselt alla, vaid jätkas kaunite lauanõude ja nipsasjakeste tootmist. Seepärast kulges ettevõtte reanimatsioon 1990-ndate algul üsna libedasti. Nüüd toodetakse taas suuri ja väikeseid nipsasjakesi ja toidunõusid maailma koorekihile alustades Omaani šeikidest ja lõpetades Briti kuningakojaga.

Manufaktuuri portselani muuseum on nagu muuseum ikka – palju lauanõusid, kunstasjakesi ja ka niisama veidrad asju. Üks imelikumaid eksponaate minu jaoks pärines XIX sajandist, kus kaunil liual kujutati mingi mõisa põletamist... Herendi tegeliku elamuse saime ent jalutuskäigust käsitööliste juurde, kus näidati puust ja punaseks lives, kui keeruline ja peen töö on portselanist vidinate tegelik valmistamine. Ma pole kunagi olnud potikildude ja taldrikute fänn, kui neid virnade viisi muuseumite vitriinidesse vaatamiseks välja on pandud, ent see peen näputöö, mida kasvõi kõige algelisema tassi valmistamiseks käsitsi teha tuleb äratas imetlust ning austust tegijate vastu. Ning tekitas ka arusaamise sellest, miks „päris“ portselan nii paganama kallis on (muuseumi eeskojas, firmapoes, leidus asjakesi, mille rahanumbrid olid ka eurodes kuuekohalised). Lõpetasime oma ringkäigu Herendi vabriku udupeenes kohvikus tee ja koogikestega, mida serveeriti loomulikult portselanil. Midagi ei ole teha – portselantass on õhuline, kerge ja sellest kohvi limpsimine isegi omal moel nauditav...

Ja siis algas lõunasöögitrall...

Hevizisse jõudsime poole kuue paiku. Veidike aega läks öömajale regamisega ja kola tubadesse viskamisega, ent vähem kui poole tunni pärast seisime maailma suuruselt teise soojavee järve pääsla fuajees. Ent pileteid lunastades sattusime pigisse: hüdra kassaluugi tagant andis teada, et vabandust härrad, aga jäite 3 mintsi hiljaks – keskus on veel küll tund avatud, aga pileteid enam ei müüda. Väike hämmeldunud ja natuke nördinud arvamuste vahetamine kassiiriga lõppes veel ühe mammi ilmumisega kassasse, kes valjult saksa keeles asus kõike eelnevat üle korrutama. Niisiis lahkusime pisut pahuralt teadmisega, et oleme teretulnud homme hommikul alates 8.30-st. Igaks juhuks teatati seda ülivigases inglise keeles tosin korda ning korrati igaks juhuks ka paar korda saksa keeles, et sõnum puupeadele kohale jõuaks.

Nii juhtus, et veetsime mõnusa õhtupooliku hoopis Balatoni savist põhja varvastega voolides Keszthely Helikoni rannas. Tegelikult järve äärde jõudes arvasime ehmatusega, et si lastagi niisama vette: esimene mulje traataiaga piiritletud rannast tekitas tunde tasulisest rannanautlejate kaitsealast, ent pääsessime siiski maksuvabalt. Vesi oli õhutemperatuurist siiski kraadi paar jahedam, mis 32C õhusooja peale mõjus mõnusalt värskendavalt ning andis jõudu ja inspiratsiooni isegi liivalosse ehitada.

Edasine Hevitzi õhtu kujunes lõpuks, nagu ennist juba mainisin, õnneks maitsvaks ning meeleolukaks: kuigi esimeste katsete järel tundus, et päevane ikaldus söögikoha leidmisega kestab edasi. Esimene kõrts, mida kõiketeav kuugel soovitas, seisis hoopiski müügis, teisest oli kokk juba jalga lasknud, kuid kolmandas, La Montanaras, alles kokad töötasid ja nii lõpetasime päevakese siiski täiskõhuga.

Lõpp hea, kõik hea.
 

13.07.2033. Kell 00:38. Árnyas Panzió és Rendezvényterem. Godöllo
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

...

| Üles |

• #heviz.hu

• #Tapolca

• #bfnp.hu/...  tapolca lake cave

• #sumegvar.hu

• #Battle of Mohi

• #Andrew II of Hungary

• #Bela IV of Hungary

• #Ristisõjad

• #kiralyikastely.hu/ royal palace of godollo

13.07.2023. Kell 23:50. Dolce Vita Panzió. Miskolc
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Hommik Gödöllo pansioni aias

| Üles |

...

| Üles |

• #kiralyikastely.hu/ royal palace of godollo

• #Hollókő

• #whc.unesco.org/... 401/

• #barlangfurdo.hu/

• #britannica.com/ ...Miskolc

• #Miskolc

• #en.miskolc.hu

• #Miklos Horthy

• #Empress Elisabeth of Austria

• #holloko.hu/

• #Paloc

• #barlangfurdo.hu

14.07.2023. Kell 23.35. Huli Panzió. Tokaj
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Päevalillelapsed

| Üles |

Guantanamera

| Üles |

• #whc.unesco.org/... list/725/

• #national-parks.org/ hungary/ aggtelek

• #ssj.sk/en/jaskyna/ 7-domica-cave

• #szallas.hu/... szalamandra szinpetri

• #Tähniksalamander

• #Kopasz-hegy (Zempléni-hegység)

• #outdooractive.com/ .../castle of boldogko

• #kirandulastippek.hu/... tarcal aldo krisztus szobor

• #budapestbeacon.com/ how hungary celebrates saint martins day

• #Tokaj

• #ovarborozo.hu

15.07.2023. Kell 21:35. Hotel-Restauracja Venus. Jedlice
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Tokaj

| Üles |

Kapušany kants

| Üles |

• #Abaújszántó

• #upjs.sk/pracoviska/ botanicka zahrada

• #Košice

• #Cathedral of St. Elizabeth

• #kaviarenslavia.sk/

• #Hotel a kaviareň Slávia (Košice)

Kaunas

| Üles |

Tänane ärkamine osutus varajaseks – juba kaheksaks saime hommikust söödud ja pool tundi hiljem olime teel. Ööbimine lahtisest aknast ja sellest end sellest sisse hiivanud kõiksugu lendsatikatest hoolimata sujus. Päevavalgel, kui välja ilmusid kõik hotelli sisearhitektuursed nüansid – näiteks parketiga üle löödud seinad ja lagi koridoris, jättis see hotell endiselt veidra ilme. Hommikusöök maitses hea, eksootilise nüansi andis kohvi, mida valmistati kohalikus kõnepruugis „po turetskii“, tähendas see ent lihtsat „päti kohvi“ – puru kruusi põhja ja kuum vesi peale.

Eks see tänane päevake ongi läinud risti läbi kõrbeva Poola kulgedes. Esialgu Jedlicest mõnikümmend kilomeetrit väikestel maalilistel tšillidel künkateedel ja siis mööda kiirteid. Hommikul tuli Poola valitsuselt SMS kuumahoiatusega, mis palus veeta päev varjus ja jahedas. Autos temperatuuri üle kurta ei saanud, ent vahepeatused 35C õhusoojaga üles köetud pensukates andsid ülevaate olukorrast veenvalt. Pikk sõit kujunes reisi noorematele õppetunniks rock muusika klassikast – nimelt kuulajate soovil panin peale Pink Floydi „The Walli“ – pole isegi seda sada aastat kuulanud. Liisa tõlkis netist lausa sõnad ära ja tegi iga loo järel kokkuvõtte. Tulemuseks leidsid plikad, et tegemist on päris õudsa looga, mispeale leiti sobivaks kuulata edasi vanu lugusid Genesiselt. Mulle sobis...
Lõuna pidasime pizzabaaris nimega „Paccino“ kusagil Zambrowis, keset Poolat. Särtsakas-kelmikas baaridaam rääkis poola, mina eesti keeles – naeratuste saatel ning lõbusas viipekeeles said kõik ostuformaalsused kenasti aetud.

Leedu piirile lähenedes katsid idataeva mustad äikesepilved. Kuumusele mõeldes ei olnudki selles midagi ebameeldivat, pigem lootuses ilma jahenemisele pidasin pöialt, et see pilv kusagile ära ei pööraks. Õnneks pilvede järgi eeldatavast padurajust, nagu mõned päevad tagasi Székesfehérváris kogesime, jäime seekord küll ilma, ent temperatuur langes drastiliselt ja nii veetsime tervituseks väga mõnusa ja jaheda õhtupooliku, Kaunase vanalinnas.

Hotell õnnestus regada aus ja üsna vanalinna südame lähedal. Alates retseptsioonist on sujunud senini kõik kenasti. Ainsa tõrvatilgana õhtusest jalutuskäigust vanalinna tuleb mainida ebaõnnestunud õhtusöögikohta, mille märksõnadeks olid: väsin’d ettekandja, apsakad veini serveerimisel ja maitsestamata kala. Aga muidu oli kõik tšill ning, mis eestlasele ikka on oluline: siia pole hinnatõusud veel jõudnud.

Ja nii on – sellega see reis hakkabki läbi saama. Homme hommikul on veel väikesed kaubanduslikud kohustused ja siis juba sirgelt kodu poole.

Riia. Lido. Klassika. Ja õues on jälle kuum. Leedu ja pool Lätit on läinud ebameeldivate vahejuhtumiteta. Hommikki Kaunases kujunes hästi meeldivaks. Kõigepealt tuleb kiita hommikusööki – väga hea valik ja head hotellitoidud. Ja ka kiire visiit Kaunase Dechatloni täitis ootused. Kahju ainult, et selle Leedu pensuka, kust minnes imehäid kuumi kanapirukaid ostsime, kuumalett oli täna hommikupoole suletud.

 
Tegelikult meil ei olnud mingit plaani tulla Lidosse, aga et esimesel Riia ringi ristmikul oli Salaspilsi poole stau, keerasin Krogsilsi peale ja nii sattusime linna kagupoolseimale Dienvidu sillale, mis põhimõtteliselt viib Lidosse. Ja siin me nüüd oleme ja ei kahetse. Eks sätimegi vaikselt minema. Küsisin plikadelt, kas tahavad Riias kõndida, aga sain vastuseks, et teine kord – koju tahaks. Ilmselt tuleb siiski üks peatus Murjanis, et head Läti söögikraami kaasa osta. Kui kõik sujub, peaksime olema seitsme paiku õhtul Tartus.

Tänan kalleid autokaaslasi ja tänud Matile tripi läbimõtlemise ja vedamise eest Ungaris – köszönöm!