Slovakkia-Ungari rattamatk 1996

Proloog

Järgmine

| Üles |

1996. a septembris ostsime lahtise otsaga rongipiletid Tartu-Bratislava-Tartu, võtsime jalgrattad ning logistasime erinevate rongidega läbi Ida-Euroopa: aastal 1996, muuseas, oli see miljardeid maksva kiirrongiprojektita võimalik.

 
Startisime 10. septembri õhtul 1996 Tartust Balti Expressiga Varssavi poole. Rattaid peale visates oleks Hele äärepealt perroonile vahtima jäänudki, kuid suutis siiski teha ennastunustava hüppe ja reis sai siiski alata... Alljärgnev päevik on kirja pandud täpselt sellisena nagu me tollal sissekandeid matkal tegime: kahe armunud tudengina, kellel on väga piiratud eelarve, kuid suur soov koos minna ja midagi põnevat teha. Enamasti kirjutas Hele, mina tegin sageli nö pigem "ääremärkusi". Mõte päevikut pidama hakata tekkis tegelikult reisi kolmandal päeval, kui olime juba Komarnos. Sissekandeid tegime siis, kui kusagil selleks mingi auk tekkis või vihik meelde tuli. Kirjapandu on eeskätt kogum muljeid ja emotsioone, mis sageli peegeldavad neid siiraid rõõme, õnnestumisi, probleeme ja pettumusi, mis tulenevad väga lihtsatest asjadest, millel tavaelus võib-olla pole erilist tähtsust, kuid mis matkal on väga olulised... Seepärast vist me ei kirjutanud ka vaatamisväärsustest, me kirjutasime meist.
 

Võib-olla on mainimistväärt ka see, et ajastu märgina oli ka fotode tegemine oli teemaks omaette. Helel oli kaasas Premier' seebikarp pooleldi täis pildistatud filmiga ja tagavaraks rull 64-st filmi – sellest jätkus ca 40...50 fotoks. Film oli kallis ja filmi piltideks tegemine oli kallis... Seepärast plõksutasime üsnagi vähe ja vahel unustasime üldse selle, et meil on ka fotokas kaasas. Seda armsamad on need üksikud hetked, mis kaamerasse püütud on...
 

Niisiis alustame sellest, et jookseb reisi neljas päev ja oleme just pausi teinud Komarnos mingis kohvikus, et turgutada end juba pool päeva väldanud vastikust vihmasajust...

Fotod: Hele Mäe (tulevane Nurme)

13.09.1996. Reede

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

| Üles |

I VIHIK
 

Sulev

- Traat!
- Oh, jess! Traat, lõugasin mina...

| Üles |

14.09.1996. Laupäev

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Paremale jääb, Komarno (Slovakkia), vasakule Komarom (Ungari). Alla jääb Doonau

| Üles |

Öö oli mõnus - lõpuks saime end välja magada ja süüa sooje makarone odrasepiku puruga: neli odrasepikut, mis me kaasa ostsime, on muutunud riivsaia lähedaseks... Aga muidu on enam-vähem, kui rahet ei sajaks.

 
Hele
 

Ja-jah - muidu on ok. Aga mina kannatan mingil määral entusiasmi puudumise käes. Koju just ei taha, aga palju puudu ka ei ole.
Nüüd me omame siin maksvat värvilist paberit ja lähme vaatama, kas ka kõik kohvikud on remondis või...

* * *
Ikka laupäev, kell 17.20. Nüüd me istume kiirtee ääres ühes kohvik-restoranis. Oleme just lõpetanud meeldiva einega (ülimalt hea yellowlabel tee suhkru ja sidruniga ning supiga tassis). Sull neelas eeskujulikult toore munakollase alla ja on ikka rõõmus (Sulli märkus: see pidi olema mingi supp munaga, mille hele tellis; serveerimisel selgus, et puljong...toore munakollasega; Hele seda muidugi ei söönud ja vahetas minu nuudlisupi vastu...). Üks prussakas ronib laua peal, aga muidu on koht korralik. Seinal ripub karunahk, millele on pits serva heegeldatud. See kõik kokku on nii hea.

Natuke rohkem, kui 10 km tagasi leidis Sull tee äärest 1700 forintit (100 forintit = 1 DEM). Praegu on raha veel märg, aga küll ta ära kuivab!
Me oleme jõudnud mägedesse, tegime isegi ühe pildi :). Budapest on 43 km kaugusel.

 
Sulev

Märkus: oleme ületanud oma esimese kuru sellel matkal, mina üldse matkal oma esimese kuru... Ausalt öelda saan ma väga hästi aru (õigemini hakkan taipama) apteekri mõttest "Suves", et mida vähem asju endaga kaasas vedada, seda parem on, sest siis saab raudteejaamas kahe rongi vaheajal rahulikult oma õlut juua...
 

Meie esimene "kuru" Tata lähedal

| Üles | 

• #Komrno

• #Komrom

• #Tata,_Hungary

15.09.1996. Pühapäev

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Funikulööri pilet Buda poolelt

| Üles |

Hele
 

Kell 16.15. Me oleme jõudnud mäe tippu - st Budapesti. Aga kõigepealt ikkagi eilsest õhtust.

Sõitsime sellest restoranist (vms) u. 10 km edasi. Kuna juba vaikselt hämarduma hakkas, keerasime 29. kilomeetriposti juures teelt alla ja ööbisime ühes puuderibas maisipõldude vahel. Koht oli üle ootuste hea, kuiva puud lademetes. Panime telgi üles ja nautisime juba ette maitsvat makaronirooga odrasepikupuruga. Aga, oh õnnetust! Vesi oli peaaegu keema minemas, kui poti all olev kõrgepingeisolaator kildudeks lendas (kuna me ei viitsinud poti riputamiseks kolme toika kaadervärki ehitada, siis tegime potile aluse põõsa all vedelevatest kõrgepinge isolaatoritest; Sulli märkus) ja poti täiesti ümber ajas. Õhtusöögiks tegi Sull paar mehist võileiba meie viimasest leivast, mille jäägid järgmisel hommikul üleni meie kõhus oma lõpu leidsid. Öö möödus rahulikult sügava une saatel. Hommikul kell 9 olime juba teel.

Varsti leidsime ühe pihenöhelini (ei tea kas kirjapilt on õige), kus oli ka dušš ja kohvik. Tõepoolest oli hea kord üle pika aja end puhtaks pesta ja süüa saiakesi kuuma teega. (Saiakesed - need olid tegelikult glasuuriga sõõrikud, donutsid - olid väga head, täidetud, eriti hea oli Bismarck - Sulli kommentaar.) Budapest oli ka juba nii lähedal, et mõne tunniga olimegi kohal. Üsa varsti juhtus jama Sulli rattaga (jälle lendas tirr õhtale - Sulli kommentaar). Leidisme ühe turistiinfo, kust kohe üks poiss välja kargas ja lahkelt igasugust inffi andma hakkas. Saime kaardi ja loa oma kotid sinna hoiule jätta. Lubasime kell 17 järgi minna, kui vihm lubab, lähme ka. Siis parandas Sull ratast ja saigi korda. Linna muljed kirjutab Sull ise.

Sulli ääremärkus: praegu ei kirjuta, kuna vihm on möödumas.
 

16.09.1996. Esmaspäev

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

| Üles |

Hele

Ma vist pean ikka ise eilseid linnamuljeid kirjutama. Käisime Vabadussamba juures (vedasime tsitadelli piletimüüjat ninapidi ja hoidime kokku 140 forintit) ja sõitsime ratastega linnas ringi. Ilus oli. Tegime Sulli ja ühe restorani kokaga pilti. Ilged pilved piirasid linna igast küljest ja vahepeal sadas ka.

Sulli ääremärkus. Budapest on kihvt. Mäletan...:
... neid kahte viisakat pollarit, kes käskisid meil vanalinnas jala käia (ratast käekõrval lükata), mitte rattaga sõita...
...ühte hästi suhtlemisaldist ajalehekioski müüjat (ostsime talt marke)
...hästi paksu madjari kokka, kes püüdis meid vägisi guljašši täis toppida
...et Parlamendihoone on kaugelt ilusam kui lähedalt

Teel turistiinfosse tagasi kaotasime teineteist. See pani mind päris ahastama. Nutsin ja olin kole õnnetu - Sull turistiinfos arvas, et ma olen auto alla jäänud...

Sulli ääremärkus. Hele ei saanud üle tee palju autosid. Ma näitasin talle, et sõidame silla alt läbi, ma lähen ees ära. Mida tema aru sai, seda ma ei tea. Aga Hele on ikka õudsalt tubli, et ta päris ära ei kukkunud (tegelikult oli mulle üllatus, et Hele võib paanikat teha).
 

| Üles |

| Üles |

| Üles |

| Üles |

Elisabethi sild

| Üles |

| Üles |

* * *

Täna tuli jälle hommik (Sulli ääremärkus: millal ta ei ole tulnud :)). Sõime jube head makaronirooga viimase odrasepikuga ja olime rahul. Karjääris müttasid ringi töökad traktorid, aga me ei seganud neid ja nemad meid ka mitte. No ja teele asudes avastasime, et on vastutorm. See on muidugi paha. Vähendab sõidukiirust ja jõuvarusid. Paari kilomeetri pärast müüdi tee ääres igasuguseid asju. Ka arbuuse. Ostsime ühe (80 FT tk; nt tee maksis 55FT, kohvi 95FT). Otsustasime selle koha peal ära õgida ja pakkusime sellega müüjatele vist uskumatut ja kustumatut vaatepilti. Lõikasime arbuusi pooleks ja sõime (kumbki oma poolt) lusikatega. Varsti tuli sama müüja ja andis meile ühe arbuusi, ütles midagi sellist nagu "Suveniir". No tore on. Praegu on see buus Sulli kotis. Pärast seda buusitamist on Sullil nüüd pidevalt põis.

Sulli ääremärkus. See müüja oli selline jõehobu moodi "Mercedese" (kirjaga) dressides ja valge soniga südamlik päss.
 

...siin on hea;
...ja vein on odav!;
...ja ees on ilusad mäed;
...ja kõik vahivad mu patse.

Sulli ääremärkus. Tirr ei ole katki, kuid üks mutter, mis kuule kinni hoiab, kerib end lahti ja kuulid jooksevad igale poole vahele. Ahjaa – ka vänt loksub. Selle peale ütles üks tüüp, kui talt haamrit küsisin, lakooniliselt: "Kaputt". Muuseas, käsi pesta oli mõnus, Sai mingit spets keemiat täiesti umbkeelselt müüjalt. Naljakas, kohvitass on neil selline viinatopsi suurune klaasmold – ilgelt väike. Teetass on see-eest hiigelsuur. Aga šokolaad on hea!
 

Sooh, kuniks mu rattaräbal sõidab, püüame hoida suunda Vac'i peale. Ahjaa, meil on veel pudel veini, äkki peame lisa muretsema? Muuseas (praegu, kell on alles 13.00, hakkasid mingid kohalikud autojuhid siin baaris (mängu)automaatidega mängima) tahtsin öelda seda, et hoolimata kleepekast raamil "Handmade by blind of Estonia" teeb mu vana jalgratas siin reisil mulle pidevalt "näkku". Kuid mul on hea meel, et siia ikkagi ratastega tulime. Miks? Ma ei teagi, kuid tunne on selline.
 

17.09.1996. Teisipäev

Sulev

Kell on 12.20. Nii, oleme ühes täiesti piiriäärses kõrtsis (küla nimega Hont). Hundinahad, rangid, suusad jms vana kola ripub seintel, kuid see kõik kokku on üsna stiilne. Kohe tuuakse meile midagi süüa, mulle (ilmselt) mingi praad, Helele pannkoogid (neid meile näidati), muu nägi menüüs kõik välja u selline:

URZKELEZ ZCSREKEZ...

Kuidas see (mida mina tellisin) maitseb, ei tea.
 

...Jõudsime eile õnnelikult Vaci. Vaci silda ei viinud. Hele jätkab...

Hele

Sõitsime laevaga eile üle Duna (Doonau). Sõit käis üsna kähku ja maksis ühele inimesele 60 FT. 1 rattale ka 60FT. Leidsime teiselt poolt jõge väikse armsa linnakese ja selle tagant suured kõrged mäed (hilisem vahemärkus – pigem künkakesed, kuid jalgratturi jaoks mäed). Maanteel oli kuhjade kaupa minestavaid rekkasid – mida siis meie veel pidime tegema! Ühes väga kõrges tipus me lausa einetasime, sest Sulli tirr keeras ennast jälle lahti (või nilbitses mõnel muul moel, ma ka täpselt ei tea).

TEMA (naeratades ja käega rehmates):  - Ei taha kohe mitte üles minna!
MINA: (tagumise rattaga vehkides): - Ja-jah, näe, mul ütles täiesti üles.
TEMA: (laisalt oma madjari-vuntside alt muiates): - No mis sa ikka teed, mäed!
MINA: ... - Ega polegi midagi teha...

| Üles |

Oleme täna läbinud (seni) 12 kilomeetrit ja selle eest premeeriti meid siin pannkookide ja kakaoga. See oli nii hää! Kuigi, Eestis öeldakse selliste pannkookide kohta pannkoogitainas... Toodi arve – kõigest 720 FT. Tellime veel juua, ühed pannkoogid ja tee. Ja siis on meil need forintid otsas ja võime rahulikult Ungarist lahkuda.

Sulli ääremärkus (mehise hommikusöögi kohta):
1. makaronid pakisupi ja puljongipulbriga;
2. vihane kohvi araabia moodi (st salvrätikuga puhastatud supipotis keedetud kohvi – aga õudsalt hea!);
3. u kolmekilone arbuus – suveniir, mille meile kinkis jõehobuse moodi mees Szentendres...
...Oh, mulle (siin) serveeritud praad on hea, aga (pisut) kuiv...

Sulev

(Veerand tundi hiljem) Oi need umbkeelsed madjarid on juhmid! Tahtsime arvet maksta ja Hele tahtis veel ühtesid pannkooke ning teed ja mina 7UP-i. Nad ei saanud aru, meie ka mitte ja nii arvasid nemad, et meie ei taha maksta ja meie, et nemad tahavad meile kohe peksa anda. Noh, lõpuks andsin tervituseks 1000 FT, asi laabus ja meile toodi 100FT tagasi + arve. Asi klapib ja kõik on rahul...

PS. Siin seinal on üks ilus hundinahk, mis on ääristatud rõveda rohelise pitsiga. Vaene hunt!

Hele

Ca kell 14.40. Ületasimegi õnnelikult piiri. Saime mõlemal piiril passi templi ja puha. Oleme Sahys. Sull on hoos. Võttis tirril ühe rea kuule vähemaks, kasutab poldi vindi asemel kaltsu ja keerab rõõmsalt majade küljest standardseid nr 8 kruvisid. Praegu keeras ratta jalule ja ütles:

"Nii, saab siit minema. Põie peaks ka longu panema! Issand kui suur jugapuu! Appi, kui suur!"

Sulli musti näpujälgi on kõik kilekotid täis... Aga mina tõin vahepeal poest õlut ja saia!

Sulli ääremärkus. Hele jutt on üsna naljakas ja arusaamatu:
1. kaltsu keerasin jah vindi vahele – sest vint on maas;
2. kuule võtsin jah vähemaks – see on ainus võimalus vinti kuidagi pidama saada;
3. maja küljest keerasin 8 mm poldilt vaid mutri.
...Jugapuu oli tõesti suur, sellist EW-s ei näe.
 

• Vac 15 aastat hiljem...

• #Vac

• #Vac

• #Hont

• #sahy

18.09.1996. Kolmapäev

Hele

Et oleks huvitav, kirjutan ma asjadest kronoloogilises järjekorras.

Me hakkasime sõitma. Algul võtsime eesmärgiks Hontiancke Nemce. Silt näitas sinna 36 km. Siis sõitsime. Ilm kiskus halliks; enne H. Nemcet juba sadaski. Tõmbasime prügikotid selga ja väntasime vapralt edasi. Kohe näha, et oleme Slovakkias – teid ääristavad õuna- ja kirsipuud. Hontiancke Nemces tegid ilgelt kahtlased pärmid meist pilti (Sulli vahemärkus – no me ise andsime neile fotoka ju). Siis keerasime omast arust kollase tee peale suunaga Banska Stiavnica peale. Sõitsime u 4 km, kuni jõudsime mingi asulani. Kust tuli mõte siin kaarti vaadata ja küsida, kus me õige oleme, ei tea. Igatahes selgus, et olime /... – väljalugematu kohanimi / st valel teel. Ah soo. Hontiancke Nemces ma olin väga pahur ja tujukas. See oli päris kole. Vist vihmast...

Sõitsime siis tagasi ja alustasime nüüd juba õigelt teelt. See ei olnud enam paan (kaardil punane), vaid kollane tee . Ees paistsid mäed. Tee kulges mööda jõeorgu. Käänutas kõvasti, aga me ei pidanud vähemalt kurusid ja tippe ületama (see muidugi ei tähenda, et tee oleks olnud ilma tõusude ja langusteta).
 

Sulli ääremärkus. Enne Hontianske Nemcet algasid juba mäed, mis on õudselt ilusad. Siis olid nad ka veel üsna madalad. Ja-jaa, tänu sellele, et Hele muutus tigedaks ja end ka veidi minu peal välja elas, paningi vale tee peale, kuna ma ei vaevunud korralikumalt kaarti vaatama.
 

| Üles |

Hontiancke Nemcest võtsime ka vett ühest majast. Sull suhtles nendega. Kõigepealt toodi meile 2l pudeli täis (kohalikku ) mineraalvett (väga head) ja siis pandi meie paagid ka täis. Tee äärde kogunes kaks uudishimulikku mutikest, kes uurisid, kust me oleme, kust tuleme, kuhu läheme, miks vihmaga jne. Aga nii hea oli, et kuidagi sai nendega hakkama oma vene keelega, hoolimata sellest, et nemad olid umbkeelsed.
Eriti kodune tunne tuli peale, kui teele kargasid närvilised krantsid. Muidugi, paanide peal ei tohigi koerad tolkneda – nad aetakse kohe alla.

 
Sulli ääremärkus: NB! See polnud ka mingi paan, kus ääres need penid närvitsesid.

Aga pime tuli peale ja vihma kallas. Ümberringi olid ilusad mäed – isegi sellise ilge ilmaga paistsid nad ilusad. Tagant tuli kole tumelilla pilv, mis hakkas meid jälitama. Jõudsime selgusele, et telgis magamine on peaaegu sama mõttetu, kui lihtsalt vihma käes pikutada (hilisem märkus: meil oli kaasas kahekohaline vene presenttelk, mis ligunes vihma käes korralikult läbi). Jõudsime mingisse külasse – Prencov ja lootsime ulualust leida. Ühest majast küsisime (lootes, et äkki ajame inimeste meele haledaks), aga meid juhatati (edasi) St. Antoli, kus on motoreks vms. Sõitsime...

Sulli ääremärkus: St. Antoli oli Prencovist 7 km.

Vahepeal oli läinud päris pimedaks ja me ei näinudki Sitno mäetippu (1009 m) – seni kõrgeimat me teel. Jõudsime St Antoli ja kohe küsisime esimesest majast teed. Selgus, et on jäänud veel 500 m... Ja jõudsimegi mäetippu! Ilus majake! Avad ukse – sees hämar, soe valgus. Kaks noormeest istuvad lauakese taga ja joovad õlut. Tuleb peremees. Kui küsisin:

"Do You speak English",

algas suhtlemine läbi ühe lauas istuja. Ta tõlkis meid peremehele ja vastupidi. Kui kuulis, et oleme Eestist, laskus peremehega suurde vaidlusse öömaja hinna (alandamise) suhtes. Aga peremees jäi endale kindlaks – 35DEM-i (so siis 700 SK-i; hilisem märkus: meil oli küll ka DEM-e, kuid peremees soovis saada just ja ainult SK-e). Ladusin kogu SK-de tagavara lauale. Seda oli 684 . Aga noormees lauast ütles, et ärgu me muretsegu, võtku me oma dušš ära ja tulge alla sööma. Tuba oli normaalne, dušš oli võrratu. Oi, linad ja käterätikud olid lõhnastatud jne. Mis sa hing veel ihkad...

Mõne aja pärast, kui olime oma kola põrandale (kuivama) laiali laotanud ja end pesnud, läksime alla. Inglise keelt kõnelevad mehed mängisid söögisaalis pokkerit. Selgus, et poisid on Bratislavast. Nad küsisid, mida me sööme. Kurtsime, et siinmail me toidunimesid ei tea. Nii tellisid nad meile ise:

| Üles |

Kl.15.30. Ma ei tea, kas me oleme laisad või oli see lihtsalt õnnelik juhus, aga pärast 4 km sõitu jõudsime Banska Stiavnicasse ja rohkem me ratastega otsi ei tahtnud. Tutvusime kohalikus stalinismihõngulises raudteejaamas olude ja hindadega. Selgus, et kõige targem, kiirem ja muretum variant on edasiliikumine rongiga: Žilinani läheks see meile maksma vaid 180 SK ja oleme juba (kell) 16.03. seal. Käisime veel pangas raha vahetamas ja poes ostmas: 3 l õlut + 2 l veini + sai + šoks... Nüüd sõidame juba kolmanda rongiga (esimene oli nagu tramm...). Ja ees on veel 30 min Žilinani ja esimesed lumised mäetipud. Oleme ära joonud 3 pudelit õlut ja 1 l veini... Slepaci Vejvar s cestovinole – see on seni parim.

| Üles |

| Üles |

19.40. Žilina. Kohalik viisakas kõrts, seintel Dali maalide reprod, teras, klaas, portselan ja ersatsmarmor – eurovärk, mitte midagi slovakkialikku, kuid samas puhas, ilus, suitsuvaba ja hästi hubane ning toidud!... "Zlaty Bažant" õlu, prantsuse muusika, hästi vastutulelikud kelnerid... Praegu toodi pizza. Hele on nina puuderdamas – ta ei suuda enam süüa. Aga ma ootan teda, et koos seda pizzat nautida... Kuigi enne oleme söönud juba kolm käiku + kohvi + õlu. Kell 00.02 läheb rong Varssavisse...

| Üles |

Slovakkia on ilus maa. Ahjaa, ma nägin paari jõge – need ei olegi päris hullud, esmapilgul... Äkki... (hilisem märkus - Viitan siin võimalusele minna sinna paadimatkama).

Hele ääremärkus. Märkus jõe kohta. Sellel hetkel, kui Sull jõge nägi, olime koos ära hävitanud 4 pudelit õlut ja 1 liitri veini.
PS. Ta on vist eluisu kaotanud.
 

Kl 20.00. Sõime siin selliseid asju:
1. supp slovaki moodi;
2. mingi ilgelt suur ports praadi;
3. salat;
4. dessert (kook+vahukoor);
5. kohvi;
6. pizza;
7. õlu;
8. vein;
9. Hele – Fanta.

Hele millegipärast koriseb ja ägiseb ja räägib, et ta viskab kalapasteet "Laine" rongiaknast välja.

Hele ääremärkus. Ok. Tõmban kotinöörid pealt kõvasti kinni – ei joo veini, ei viska "Lainet" jne...
 

19.09.1996. Neljapäev

Hele just praegu leidis, et "ajukepp" on väga hea sõna. Täna öösel oleme näinud n+1 umbkeelset raudteelast - ainult üks ei olnud ja oli seepärast ka muidu tore inimene – ning täielikke idioote – need on poolakatest salakaubavedajad. Issanda loomaaed on suur. Siiski, kasvõi see päss kes tegelikult enda kahjuks meile raha vahetas (1KC=1,2SK, tema vahetas 1:1) oli hea ja mõistev inimene. Huvitav, kas ainult Ida-Euroopa raudteel kehtib mingi stagnaaegne vaimunüridus? Kui me Slovakkias alustasime trammi moodi rongiga, tundusid asjad kõik korras olevat. Aga ju see oli lihtsalt liiga väike koht. Niipea, kui suurematesse linnadesse (va Žilina) jõudsime, kiskusid asjad kohe nõmedaks.
 

II VIHIK
 

Hele/Sulev

Hele just praegu leidis, et "ajukepp" on väga hea sõna. Täna öösel oleme näinud n+1 umbkeelset raudteelast - ainult üks ei olnud ja oli seepärast ka muidu tore inimene – ning täielikke idioote – need on poolakatest salakaubavedajad. Issanda loomaaed on suur. Siiski, kasvõi see päss kes tegelikult enda kahjuks meile raha vahetas (1KC=1,2SK, tema vahetas 1:1) oli hea ja mõistev inimene. Huvitav, kas ainult Ida-Euroopa raudteel kehtib mingi stagnaaegne vaimunüridus? Kui me Slovakkias alustasime trammi moodi rongiga, tundusid asjad kõik korras olevat. Aga ju see oli lihtsalt liiga väike koht. Niipea, kui suurematesse linnadesse (va Žilina) jõudsime, kiskusid asjad kohe nõmedaks.

Siia kirjutame selle osa, mis vahepeal sõiduplaanile kirjutatud sai. Päevik jätkub (tegelikult Sulli kirjutatud, sest Hele oli akontaktses seisundis).

Bohumin – lahe Tšehhi linn. Tegelikult unustamatu elamus hästi vihasest marmorist raudteejaamast, kus kell 3 öösel (umbes) 5 pässi rõõmsalt päeva esimest napsu (või siis päeva viimast) võtavad. Niisiis Bohuminis saime Tšehhi raha. Ostsime piletid Csecka Tecini. Kui Bohumin (raudteejaam siis) tundus ilge hullumajana, siis see piirilinn oli ikka tõeline huller. Mitte keegi sust aru ei saa, ei tahagi saada, lihtsalt keeratakse selg ja saadetakse pikalt kui inglise või vene keelt proovid. Kuidagi lõpuks saime jutule ja kusagilt hoidlast siiski oma rattad kätte. Asja tipp oli toll, kus ei lubatud jalgratastega rongiga üle piiri minna, pidime jalgsi üle piiri minema (hoopis teises kohas; pidime otsima üles lähima linnaisese piiripunkti) ja siis Poola poolse raudteejaama üles otsima. Hele oli täiesti endast väljas. Muidugi oli kõik see kokku paras huumor, kuid me olime magamata ja lihtsalt ei saa "heast naljast" aru. Samas on Poolas olnud siiani väga normaalne (kell on 17.15, oleme Polonia luksusrongis – väga mugav, pileti sees on ka kohv ja koogike jne). Kõik suhtuvad su'sse kuidagi inimlikult. Tšehhi jättis tänu nõmedustele raudteel ikka väga halva mulje. Tegelikult kohutavalt halva mulje. Ja tänu sellele, et Tšehhi raudteel tehti täna meiega igasugust hookus-pookust jäime ka tänasest Balti Expressist maha – seega kaotame terve päeva. Nüüd, selle asemel, et Varssavist otse Tartusse sõita, sõidame kl 23.30 Suwalkisse – see on Leedu piiri lähedal ja vaatame seal, mis edasi saab.

Terve tänase päeva veetsime Zrebrydowices (hilisem märkus - see oli siis lõpuks see koht, kuhu peale piiriületust lõpuks Poola poole peal sattusime). Mina magasin, Hele luges ja uneles niisama. Käisime ka ühes eht raudteekõrtsus – üsna ilge paik, kuid sai vähemalt kuuma kohvi... Ok. Mis edasi saab..
 

Hele ääremärkus: Edasi sai see, mis saama pidi – vt. edasi. Näed, meil on hästi läinud, oleme isegi uue vihiku soetanud.
 

20.09.1996. Reede

Sulev

18.00. Kaunas. Noh nii, siin me nüüd oleme, ühes suvalises baaris peatänava ääres ja proovime aega parajaks teha. Laual vedeleb üks Leedu õlu. Leedu õlu peale Slovakkiat – no comments... Mida leedulased teha ei oska on õlu.

Kuidas siis vahepeal on läinud... Tünamoid jätkus kuni piiriületamiseni, aga neist vist... /arusaamatu käekiri/.  Ahjaa... See valge jalgrattakott – Minu ja Tiiger Väike & Co kätetöö, kahjuks klaasriidest, tegi meie elu (lõpuks) põrguks. Algul, ojaa, algul oli kõik tipp-topp, kuid me märkasime matka lõpul, et kõik meie riided sädelevad, raske on hingata ja kõhus valu. See pagana klaasriie hakkas lagunema. Kotti tehes selle peale ei osanud mõelda (hilisem märkus - tegelikult Tiiger ütles, et klaasriidest selliseid asju ei õmmelda, kuid kuna tal ei olnud ühtegi "teaduslikku" põhjendust mulle öelda ja paremat riiet ka käepärast polnud – samas, kott oli vaja ju teha, siis ma ei kuulanud tema juttu). Asja tipp oli Poola luksrong "Polonia", mille kupees peale meie köhisid paari minuti pärast verd veel kõik kallid poola soost hapu näoga kaasreisijad. Lisaks hakkasid nad ka sügelema (meie sügelesime juba enne ja sügame end siiani ennastunustavalt). See oli liig mis liig ning Varssavi vaksalis kohe rongist maha tulles pakkisime asjad ümber prügikotti ja viskasime pidulikult vana koti minema. Kott oli juba armsaks saanud... Armsaks küll, kuid annaks Jumal, et see klaasivärk mingit tõsisemat tervisejama ei tekitaks.

Hele ääremärkus: Mina sügelen praegu ka ilgelt. Äkki on sügelised Ungari moodi?

| Üles |

Hele ääremärkus: Suwalki-Šestokai rongis oli konduktoritel algul plaan me ratastele 10 zloti eest pilet peale suruda, aga meid "päästsid" nood samad konduktoritele pistist andnud salakaubavedajad.

Muidu näiteks Poola jättis mulle väga hea mulje – inimesed saavad (tahavad saada) sust aru ja maa (rongiaknast) ei tundu ka olevat vaid üks räämas küla nagu paljud räägivad. Eriti hea mulje jättis "Polonia": loomulikult – Viin-Budapest-Varssavi – euroklass. Puhas, vahepeal käib stjuuard ja jagab kooki ning kohvi... Aga ka kõik muud muljed on positiivsed... Poola ei tundu olevat üldse väga halb koht... Muuseas, avastasime, et Varssavis saab kesklinnas umbes 10 taala eest ööbida inimeste jutu järgi täiesti normaalsetes tubades. Suhtlesime ühe vanamutiga, kes sellist teenust pakub (neid oli vaksalis rohkemgi). Aga ise me seda ei kasutanud (võib-olla oleks, kui õhtul rongi peale ei saanuks).

| Üles |

Veel pole Sull kirjutanud sellest, kuidas me ülimat nööki tundes Tšehhi-Poola piiri ületasime. Kui olime õnnelikult Poola sisse vändanud, sõitsime Zebrzydowicisse, kus käisime kõigepealt ühes restoranvagunis söömas. See oli vist kellelgi selline kaval idee olnud. Meie eelistasime süüa vaguni kõrval omatehtud pasteedi leibasid ja vagunist toodud teed. Seal oli mingi "erilise" lõhnaga kemps. Pärast vedelesime pool päeva raudteejaama ümbruses, sest sisse ei saanud minna – kuskil värviti. Aga päike oli seekord meie poolt. Ma otsustasin lugeda (et raamatute vedamine ka mingit mõtet omaks). Sull magas. Seal jõudsime ka otsusele, et klaasriie on tervisele vist ikka halb.

Kl 21.45. Oleme ära kulutanud kogu kohaliku (Leedu) raha, üle vaadanud imelise õhtuhämara vanalinnas, ekseldes õles leidnud raudteejaama ja hetk tagasi avanud isegi veinipudeli. Meie suureks pettumuseks ei oska slovakid kohe üldse veini teha. Aga õlu on neil hea. Poolakad ei oska jälle õlut teha... ah, sogan, Poolas me õlut ei joonud, leedukad ei oska õlut teha. Sellepärast tekkisid meil ka raskused õhtu möödasaatmisega. Takkajärgi küll õnneks, sest muidu me poleks avastanud tõeliselt suurt, korras ja puhast Kaunase vanalinna. Ja see oleks olnud viga. Meie viimane rong Tartusse peaks väljuma siit kl 23.54. Lugesime üle – see oleks meie reisi 15. rong. Kas pole tore! Unistame vaikselt saunast ja klaasipuruvabadest riietest. On raske olla kihelev.

Kl 23.18. Poola aja järgi. Meie rahalisest seisust... Meil oli 260 DEM-i + pisut Eesti raha. Eesti raha on puutumatult alles (va kolm 5 sendist, mille üks Poola vanamees poola krosside pähe rõõmsalt vastu võttis). See juhtus tasulises peldikus piiril ja oli vist ainus asi, mis üldse suutis mu tuju tol hetkel parandada.

 
* 10+10 DEM maksime juba algul Poola kontrolöridele pagasi eest (natuke zlotte saime tagasi);
* 50 DEM-i läks Petrovices Bratislavasse pileteid ostes (natuke saime SK-e tagasi, kuid hävisime seal umbes 30 DEM-ga (hilisem vahemärkus: tehti lihtsalt raha tagasi andes tünga);
* 50 DEM-i vahetasime Bratislavas SK-ks;
*50 DEM vahetasime Ungaris Tatabanyas (mingi kolme tärni hotell, kus üldse laupäeval raha vahetada sai) FT-deks;
* 20 DEM Banska Stiavnicas rongipiletitele jm-le;
* 20 DEM Zilina kaubamajas ja restos;
* 20 DEM Leedus, Kaunases.
Järel on täpselt 20 DEM, 30 Poola krossi, 4 Ungari forintit, 40 Slovakkia hellerit (?), 22 Leedu senti.

* * *
Siin (Kaunase raudteejaam) on jube tüütu olla. See slovaki vein oli vastik küll, kuid üks parm oli palju vastikum veel. Praegu jõi ta mee veini ära (ise pakkusime). Mõelda vaid – isegi tema krimpsutas nägu ja vehkis käte ja jalgadega. Uihh! Pidi see vast vastik olema...

Sulev

Ega ta nii vastik pol'd, kuid see pärm tegi juba enne nägusid ja näitas viiel erineval moel, et ta seda veini tahab. Et me pole ka mingid äädikajoojad ja kitsid inimesed, siis andsimegi pooliku pudeli talle. Ta jõi selle kõik korraga sisse, kuid jättis suutäie joomata ja hakkas jubedaid lõustu tegema – pidi ikka kehva vein olema, et isegi pärmi võdisema võttis. Jah...
 

Aga varsti tuleb meie rong... Homme oleme kodus.
 

21.09.1996. Laupäev. Epiloog

 Eelmine  |  Üles

Varahommikul viskasime oma mandi Hele Jakobi tn korterisse ning kobisime kiiremas korras EPA Torni dušši alla, et vabaneda juba ükskord sellest pagana klaaskiust...