Tripi kaart  | Seto KülavüüTagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Setomaa 09. - 11. juuli 2021

Kui kunagi ürgammu sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud, et

Värska promenaad

| Üles |

 

Eelmisel aastal Jägala joal tollast kolmeperetrippi lõpetades sõlmiti kokkuleppeid sel aastal ikkagi  jätkata näiteks Põhja-Norras, kuhu Brummundalis 2019. a suvel siht seatud sai. Keegi muidugi ei uskunud toona (ega ka mullutoona) tõsiselt, et hiina kopsutaud selgi aastal elu suunab - aga näe, suunas: Põhja-Norrat võib vaadata hetkel vaid internetist. Seepärast au ja kiitus Matile-Epule, kes selgi aastal asja üles võtsid ning teatasid, et kui Pariisi ei saa, lähme siis vähemalt Nuustakule. Ja nii sündis, et ühel ilusal ja väga soojal juulikuu lõunal startisime Tartust Võru poole. Nagu Eestis ikka - alustasime pragmaatiliste kaalutlustega - saunaaken oli vaja maal kinni panna, kuid see tehtud kulges edasi kõik juba sulnis turistisoustis.

 

Nagu juba traditsiooniks saanud, väisasime natuke vanu kivihunnikuid ja vaatasime muud kometit läbi kolme autoakna. Mati võttiski härga sarvest ja alustas  reisi juba päev varem kokkulepitud "ametlikust" esimesest reisipäevast ja Nuustakult. Meie ja Ahti autokond startis Tartust, kuid erinevatel aegadel - nemad vaatasid juba zoloogiamuuseumis surnud loomi, kui meie alles voodiserval  kohvi jõime. Ja jäid veel Tartu kultuuriväärtustega tutvuma, kui meie oma saunaga jantisime ja siis edasi Vana-Vastseliinasse sõitsime. Otsustasime oma kambaga Nuustaku vahele jätta - eelmisel aastal Ida-Virumaale minnes alustasime me ise Otepäält. Kokkulepe oli, et kohtume Võrus Katariina kohvikus - kes jõuab esimesena - helistab.  Niisiis...

 

* * *

 

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

 

Värska vabaõhumuuseum: ...tsäimajast sepikojale ja pottsepakojale

| Üles |

 


| Üles |


 

09.07.2021. Tartu - Vana-Vastseliina - Võru - Värska
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Saverna

| Üles |

 

Kuna saarlased olid eelmisel aastal Vana-Vastseliinas käinud, otsustasime alustada sealt - piiskopilinnusest. Vana-Vastseliina piiskopilinnus on olnud võib-olla Rakvere, Narva ja Haapsalu varjus - pealinnast vaadates asub see ju ka peaaegu inimasustuseta alal. Ja muidugi pole tema kantsid ehk nii imposantsed-ülesehitatud kui ehk Rakveres või Narvas, ent ometi on see linnus mõnevõrra isegi märgilisem kui ükski teine neist rohkem kui 55-st raudpeade ehitet kivilinnustest ja varasematest muinaslinnustest (mida on kah kokku loetud 136 ringis), mis meie vabariigi metsadest ja mägedest leiab. Ma ei hakkaks siinkohal linnuse lugu refereerima, viitaks vaid sündmusele, millele ajaloo lühikokkuvõtetes sagali tähelepanu ei pöörata. Kindlus ehitati 1340-tel loomulikult Tartu piiskopi ja ordu alade kaitseks idapiirile. See pühitseti Neitsi Maarjale, sellest ka linnuse algne nimi - Frauenburg. Aga mitte see pole nii oluline, kuivõrd müstilised sündmused, mis linnuse kabelis kümmekond aastat peale linnuse ehitamist aset leidsid... Tsiteeriks siinkohal juppi Riia peapiiskopi kirjast paavstile, mis saadeti 1354. a 30. jaanuaril (ja mille koopiaga saab lahkesti tutvuda Vastseliina linnuse külastuskeskuses):

"Esiteks sündis nimelt, et sellesama kahe raudnaelaga kinnitatud risti kandsid kaks sinna ilmunud valgesse riietatud kuju ja kolmas, kes põlvitades küünalt käes hoidis, augustikuu 28. päeval, mis oli õndsa Ristija Johannese pea maharaiumise päev, nimetatud altari keskele, ja needsamad kolm tõstsid [risti] ülima auavaldusega kolm korda üles, ja siis kadusid need nimetatud kolm kuju üksteise järel otsekohe inimese pilgu eest, jättes sinna maha missaali loetuna ja avatuna, lahti sellelt kohalt, kus sisaldus meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatuslugu, mida loetakse palmipuudepühal. Ja see ilmnes üliselgelt esmalt ühele, siis kahele, kolmandaks kolmele [inimesele]. Lisaks, septembrikuu neljandal päeval, mis sellele vahetult järgnes, kuulsid sellessamas kabelis öö hakul ülimahedat viisi ja nägid imetlusväärset sära nii, et kabeli uksed olid suletud, esiteks sellesama kabeli kaplan ja linnuse keldriülem, seejärel kogu nimetatud paiga elanikud. Nad kõik avasid kiiresti uksed ja sisenesid kabelisse, kus selle viisi järel silmapilkselt tekkinud vaikuses leiti kaks tõrvikut tavapärast loomulikkust erakordselt ületades helendamas ja risti püsti seismas, ilma et seda oleks üleval hoidnud mingisugune inimkäe toetus. Kui teated eespool kirjeldatud imedest jõudsid sellesama piiskopini, olles ülitäpse uurimise hoolsusega kinnitatud väärikate [isikute] eelnevate vande all tunnistustega, ründas seesama piiskop isiklikult koos hulga teiste isikutega eespool nimetatud linnusesse ja kabelisse ja leidis risti altariplaadi keskel püstisena ühegi inimliku abivahendi või kinnituseta või mingisuguse toeta iseenesest seismas, millisel kohal see teatakse olevat liikumatuna tänini. Sellest linnusest naastes müüras seesama Tartu piiskop kaplani ja kaks Jutlustajavendade ordu venda, nimelt Tartu priori ja ühe tema kaaslase, oma küpsuse ja arukuse poolest usaldusväärsed mehed, nende salapäraste asjade kohta tõde välja selgitama. Nende ja kõigi nimetatud linnuse elanike nähes toimus eespool kirjeldatuga sarnane. Nimelt n’gid oktoobrikuu neljandal päeval keldriülem ja mõned teised ärkvelolijad nelja küünalt ja seejärel sellesama kuu kaheksandal päeval selgesti veel kaht, mis süttisid imepärasel kombel kabeli suletud uste taga. Selle peale tuli rahvast kokku nii Saksamaalt kui ka Eestist ja mitmesugustest teistest paikadest. Ja mõnedele vagaduses tulnud pimedatele anti tagasi nägemine, kurtidele kuulmine. Ja mõnedki õnnetud haiged paranesid..."
 

Loomulikult tundusid imeteod ka paavsti silmis märkimisväärsed ja nii sai Vastseliina palverännukohana temalt aktsepti ning kõik seal käinud palverändurid aasta ja nelikümmend päeva vabastust "neile peale pandud meelaparandustegudest". Seeläbi sai Vana-Vasteliinas kabelist sajanditeks Liivimaa ja Eestimaa tähtsaim palverännu koht. Jumalikud jõud ent ilmutasid end veelkord, 1381. a  - seekord aga lahingutegevuses. Nimelt olla toona piiranud Vastseliinat Moskva suurvürst jõletu armeega. Kaitsjate jõud olnud otsakorral... Ent siis, kui komtuur olla öö otsa kirglikult jumalalt abi palunud, lasknud koidikul keegi taevasest väest abistetu linnusest noole otse venelaste päälikusse, too heitis hinge ja vaenuvägi läks koju matuseid pidama.

 

Sellised on lood ja tänagi saab palverändur Pirita kloostrist alustades rännata läbi Maarjamaa Vana-Vastseliinasse.

 

Linnus sai pihta Liivi sõjas ja lasti peeneks lõpuks Põhjasõjas - sealt peale lagunes see kuni 2000-te teise pooleni, mil alustati restaureerimist. Viimase lihvi sai linnuseõu mõni aasta tagasi Kersti Lootuse projekti järgi. Linnusevare kõrvale, vanasse kõrtsihoonesse, on tehtud mõnusalt informatiivne muuseuminurk, mida täiendab palverännumaja ekspositsioon. Minu meelest aga on emotsionaalselt kaunim kogu kompleksis täna vana kabeli kohale markeeritud vabaõhupalvela...

 

Tegelikult on siinkohal vaja kindlasti tänada lätlannast giidi, kes külastuskeskuses rääkis väga kenas eesti keeles lahti kogu linnuse loo ja selle tarkuse, mida ma siin nii rahumeeli jagada saan - aitäh!

 

Vana-Vastseliina piiskopilinnus...

| Üles |

 

Vana-Vastseliina linnus 1880-tel

| Üles |

 

Linnus...

| Üles |

 

Vana-Vastseliina linnuse kabeli koht

| Üles |

 

Vana-Vastseliina palverännumaja

| Üles |

 

Teeäärne kabel

| Üles |

 

Linnuse Rüütliplats

| Üles |

 

Ma pole kunagi teadvustanud, et ka Vastseliina mõis kuulus koos Raadi mõisaga Liphardtitele... Ja Liphardtid, eriti Reinhold Guido von Liphardt ja Gotthard Lionel von Liphardt on legendaarsed. Mainiks siinkohal lihtsalt et ka praegu nii aktuaalne vaktsineerimise teema on Liphardtitega seotud - 1756. aastal laskis Raadi mõisnik, Karl von Liphardt, Tartu linnaarstil, August Wilhelm Schulinusel kahe lapse peal katsetada rõugete kaitsepookimist - see oli nii öelda esimene edukas vaktsineerimine maailmas, mille peale kaitsepoogiti üle tuhande aadlisoost lapse. Kahjuks on Vastseliina mõisasüdamest järel vaid vähemärgatavad riismed ja park ning ka Raadist vaid hale varemeteväli. Gotthard Lionel oli ent see "hea" mõisahärra prototüüp, kelle kirstu kanti 1885. a (tänu tema... ütleme "inimlikule" suhtumisele pärismaalastesse) kilomeetreid taluperemeeste õlul teel Tartust Vastseliina kalmistule... Ja üks viimaseid Liphardtitega seotud lugusid, millega puutusin kokku kogemata ühe teise mõisa ajaloolist õiendit kirjutades - algas Raadi mõisast nädala jagu enne esimese ilmasõja puhkemist 1914. a Baltischer Automobil- und Aero-Club'i korraldatud autoralli, mis kulges glamuurselt läbi Liivima kauneimate mõisate finišeerudes Riias ja mis jäi omamoodi balti villa rustica belle epoque luigelaulu kibemagusaks noodiks... Liphardtite mälestust ent säilitab senini väärikalt 1772. a Vastseliina kiriku tee äärde ehitatud ilus barokne kabel. Ahjaa - muuseas valmis samal aastal ka Vastseliina kirik - samuti suuresti Liphardtite toe ja initsiatiiviga.

 

Vastseliina mõisa kabel

| Üles |

 

Vastseliina kirik

| Üles |

 

Võru Katariina kohvikusse jõudsime teisena ja paar minutit peale kohviku sulgemist. Trepil kohtasime Matit, kes oli jõudnud meid oodates kena eine võtta mõtiskledes seejuures, kuidas on võimalik, et Vana-Vastselinast on Võrru kümme kilomeetrit nagu ma talle telefonis olin öelnud (tegelikult on kilomeetreid pea 30). Noh - ma ise ka ei tea... Kohvikutädid ent olid lahkesti nõus kõike head paremat, alustades kilu-muna pirukatest ja lõpetades valge šokolaadi kookidega, ka kaasa müüma ning nii einetasime Ahtit oodates Võru futuristlikul keskväljakul...

 

Võru turuplats

| Üles |

 

Õhtuks alles jäänud Katariina kohviku maiused

| Üles |

 

Katariina allee

| Üles |

 

Varsti jõudsiki ka kolmas seltskond ja nii sai alata esimene väljakutse - leida üles kortermajad Vilja tänav 4, Vilja tänav 20, Koreli tänav 24 ja Luha 13, mille otsaseintele on kantud Navitrolla taiesed. Tänu teeremondile ei kujunenud majade leidmine nii lihtsaks nagu kuugli map lubas, ent üles me need leidsime. Viimase maja juures jäi meie pildistamist pika pilguga jälgima üks uhkete vuntside ja maikasärgiga hapu näoga mees. Kui lõpuks küsisime, et kas midagi on halvasti, vastas ta, et ta tahab kohe näha neid isikuid, kes suudavad vaimustuda mingist aburdsest joonistusest majaseinal, mis isegi ei kujuta Eesti loodust. Ja ta ei teinud nalja. Polnud nagu põhjust, aga kuidagi piinlik hakkas...

 

Navitrolla pildid Võru majaseintel

| Üles |

 

Pildid vaadatud, kimasid meie kaks juhtekipaaži Värskasse, et komplikatsioonideta jõuaks sisse regada Laheveere villase. Me jäime veel linna peale jõlkuma, et vaadata uut Koreli parki ja patseerida Tamula promenaadil. Kaasnevaks eemärgiks meie väiksematele reisilistele oli teha kummardus papa Kreutzwaldile - Põhja-Konna jt Eesti õudusjuttude klassika kirjapanijale. Tema ennemuistseid lugusid pidid vaesed lapsed põrsaeas korduvalt kuulama ja ma kardan, et mõnda juttu teavad lausa peast. Igatahes hiljuti viskasime põnnidega pereingis siseringi nalju tüübist kes elas kõrva taga... Muuseas, korraks veel tagasi vaadates Lipharditele - oli Krõutsvald ka Guido von Liphardti väga hea sõber...

 

Tegelikult toda Võru õhtut jääb meenutama võrratu loojang, +30C ja uskumatu, mitte-eestilik, mitte-eestlaslik vaib ja melu Tamula promenaadilt - nagu oleks sattunud Costa del Soli. Kui polnuks kaasas lapsi ning kokkulepet jõuda Värskasse, tahtnuks visata end ranna võrkkiike ja jaheda veini vines sealsamas öö veeta...

 

Koreli park

| Üles |

 

Tamula promenaad

| Üles |

 

Värska... Minu varasemad teadlikud mälestused sealt pärinevad neljandast klassist, mil laevareisil Mustveest läbi Piirissaare Pihkvasse ööbisime tagaisteel Värskas (või oli see minnes?). Kui õigesti mäletan, siis tolle klassireisi tipphetk jäi Piirissaarde, kus meie kena tiiburlaev tänu purjus käpardist tüürimehele sadamakanali perve kimas... Aga see selleks.

 

Jõudsime Värskasse ehapunas. Kaasüürilised olid end Laheveere villasse kenasti sisse seadnud. See on kena koht, kas kohe villa selle "õiges" tähenduses, aga kena koht siiski. Seadsime ens sisse me'gi. Ent õhtu oli noor. Sisse sõites olin silmanud silla juures tulesid ja päikesevarje; mõeldes kogetud kuurortitele arvasin heauskselt, et järsku on keskuses mõni kohvik avatud. Vihmavarjud tähistasid Värska sadamat - sadamahoone oli suletud juba kuuest õhtul. Ka kauplused olid loomulikult juba kinni. Ega ei olnud ka sellest väga suurt probleemi - olime Võrust varunud igasugust head ja paremat. Ent kohvikut otsides olime sattunud ühte väga kihvti kohta - Värska promenaadile. See sõnapaar kõlab üsna ülbelt ja kui sellega peaks kirjeldama nähtust mida "promenaadi" all tavaliselt mõistetakse, siis ilmselt Värska kontekstis põrkunuksime absurdiga. Ent Värska nn promenaad, mis sadamast alguse saab, kulgeb diskreetsena puuvõrade all mööda Värska lahe kallast. Promenaad ulatub vee kohale ja on vaid pisut enam, kui mõni soo-laudtee, palistatud tagasihoidlike pollarvalgustitega. Ent see sobib ja sobitub lahekaldakõrkjastiku ja naaberaedade suitsusaunade ning tagahoovidega. Loojangukuma roosas hämaruses kulges see kaldaveerel kuni tagasihoidliku liivakivikoopakeseni, millest vulises metallristiga tähistatud metallplaadilt alla jääkülm allikas - Silmaläte. Visitsetomaa.ee kirjutab:

"Vanasti usuti, et selle allika vesi teeb haiged silmad terveks. Räägitakse, et mõned silmad on siin terveks saanud ka. /.../. Silmapesijad viskasid allikasse ohvrianniks raha. /.../ Allikavett on kasutatud Värska kirikus veepühitsusel ehk vee ristimisel. See traditsioon on püsinud tänini ning 19. jaanuaril, jumalailmumise püha ajal (vana kalendri järgi), pühitsetakse sageli ka lätet ning tuuakse allikalt püha vett kirikusse. Sel päeval tähistab õigeusu kirik jordanipüha ehk päeva, mil Ristija Johannes Jordani jõel 30-aastase Kristuse ristis. Setodel on püha nimeks viiristmine – vee ristimine. Eestimaal on see päev tuntud kolmekuningapäevana. Sel päeval on rahvas kirikust koju toonud ristivett, millega raviti loomi ja inimesi. /.../".

 

Päevase harjumatu kolmekümnekraadise leitsaku peale maitses jääkülm vesi magusalt. Silmalätte vesi on siiski puhas allikavesi, mitte "see" soolane värskavesi, mida pudelisse villitakse; too tuleb hoopis mitmesaja meetri sügavuselt ning arvatakse, et tegemist on miljoneid aastaid tagasi maapõue lõksu jäänud mereveega. Allikal kohtasime pisut hipilikku vanemat paari, kes jalgratastel tuli arbuusi pesema ning plastpudeleid veega täitma. Proua osutus jutukaks - rääkis põneva aktsendiga inglise keeles, poetades sekka vene- ja setokeelseid sõnu. Härra nii jutukas ei olnud, kuid sekkus vahepeal mõne inglise- või venekeelse repliigiga. Jutt algas allikast - proua, nähes, et meil ei ole anumat, pakkus lahkesti üht tühja plastpudelit, kinnitades korduvalt, et see on täiesti puhas. No täitsimegi selle ja siis hakkas jutt vaikselt veerema. Pikapeale selgus, et elavad nad teisel pool lahekaldal, aga ei ole nad pärit Venemaalt (nagu algul kippusin mõtlema), vaid ... Lõuna-Aafrika Vabariigist. Proua vist isegi oli algselt pärit kusagilt Põhja-Saksamaalt, kuid elu viis LAV-i ja sealt omal ajal Peterburi, Tallinnasse ja lõpuks on nad jäänud Värskasse. Ma arvan, et olnuks kellaaeg varasem, saanuksime sõbraliku küllakutse, sest daam tahtis poolvägisi hakata oma arbuusi meiega poolitama; "õnneks" ei olnud ei tal ega  meil ühtki terariista kaasas.

 

Värska promenaad ent pakkus veelgi ühe üllatuse: selle äärest võib leida ühe veidra garaažimoodi maja, mille katust ehib laeva reelingut meenutav balustraad. Nagu selgus, oli tegemist Rääsolaane Ivo, alias Ivan Fjodorovi suvilaga, kes oli 1908. a rännanud posikesena tsaaririigi pealinna ja õppinud seal laevameheks. Hiljem oli ta NL Balti laevastikus juhtiv nina ning tema poeg Juri olnud kuulsa kolmekorstnalise "Aurora" kapteniks mitukümmend aastat. Arvestades ajajoont kahjuks ilmselt ei saanud ta viibida kurikuulsa 1917. a kahuripaugu ajal laeva pardal, mille tulemusel 1/6 kogu planeedist viibib endiselt poliitilises ja majanduslikus keskajas. Ent see Juri olnud osav kunstimees, kes teinud laevamudeleid. Ta teinud neid nii kenasti, et neid olla kingitud Stalinile, Castrole ja veel nii mitmelegi oma aja võimsale ja vägevale.

 

Värska Püha Gregoriuse (Püha Jüri) kirik (ehitatud 1904-1907)

| Üles |

 

Värska promenaad

| Üles |

 

Värska laht

| Üles |

 

Värska Kapteni maja

| Üles |

 

Silmalättel

| Üles |

 

Enne siidri avamist lõpetasime õhtu sanatooriumi taga rannas eneseiroonilise nimega Seto Line A terminali kõrval...

 

Värska Line. Terminal A

| Üles |

 

 


 

10.07.2021. Värska - Meremäe - Värska
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Värska Laheveere villa

| Üles |

 

Alustasime hommikut mitte väga varakult, ent see-eest entusiastlikult. Entusiasmipuhang rauges koheselt maja ette astudes, kus hommikupäikesest üles köetud sillutis ja autod õhkasid ehmatavat kuumust. Eelmise päeva leevendav tuul oli vaibunud ja juba kümne paiku näitas kraadiklaas pea kolmkümmend kraadi nullist ülespoole. Plaan oli siiski kuumust trotsida (ega autos sees ju palav ole)  ja sõita mööda nn Seto külavüü radu, alustades Meremäest. Et käimas olid parjasti ka seto käsitööpäevad, siis mõtlesime, et vaatame jooksvalt, mida tee ääres näha on.

 

Esimene peatus: Meremäe torn... Miks "Meremäe" keset maismaad. Kõrgendikult nägi vanasti Pihkva järve - ehk tuleb nimi siis sealt: järv suur ju nagu meri, ei paista teine servgi kätte.

 

Meremäe torn

| Üles |

 

Meremäe laadaplatsil...

| Üles |

 

Järgmine peatus: Luikjärve talu ja Tobrova tsässon. Luikjärve taluumuuseum on avatud vaid loetud ürituste, nagu näiteks käsitööpäev või kostipäev, raames. Tavaliselt on see külalistele ette kokku leppimata suletud. Põhimõtte järgi peaks olema tegemist nö "klassikalise" seto taluga, kus elamu ja kõrvalhooned koos massiivse väravaga moodustavad keskse õuega kastellilaadse hoonetesüsteemi. Seepärast on nimetatud sellist tüüpi talu planeeringut ka kindlustaluks. Sõjapidamisega pole sel tegelikult pistmist muud, kui et hoonete ja kõrge väravaga suletud taluõu jäi varjatuks teedel liikuvale seltskonnale, kelle hulgas sageli oli juhuslikult mööduvaid vaenuväesalku ja viimastega seotud niisama pätte, kes hea meelega tervituseks tee kõrval rüüstamise tööd tegid. Nende ahvatlus oli ent väiksem, kui silm õue ja hooneid ning nende ilu ega rikkust-vaesust kohe hindama ei ulatunud. Olid nad ju paha peal väljas nagunii ja kiirustasid enamasti, mistõttu polnud sageli soovi ehku peale aia taha vaatama minna. Ega tugev värav ning välisseinad sõjardeid suutnud eemale hoida, kuid väiksemat sorti lontruste vastu oli see siiski veenvaks argumendiks.

 

Luikjärv talu on üsna väike ja ei olnud omal ajal hirmus jõukas: kitsuke elumaja ja kitsukesed kõrvalhooned. Vana talukompleks elas üle kolhoosiaja ja postsovjetliku pohhuismiperioodi ja on nüüd muuseumi käsutuses. Tasakesi on remonti kõpitsetud, kuid pikk tee on veel käia.

 

Käsitööpäeva puhul nokitsesid kaks memme õue peal punumist, toas pakuti kooki, vahvlit, sõira ja kohvi. Maitsesin sõira ja pean ütlema, et pakutu maitses teiste, hiljem  proovitud sõiradega, võrreldes kõige enam.

 

Luikjärve "kindlustalu"

| Üles |

 

 Luikjärve talu kõrval asub teeveeres luitunud hall, lihtne, madal ja ilustamata viilkatusega majake - 1932. a ehitatud Tobrova tsässon. Tsässon on palvela, mis vanasti oli pea igas Setomaa külas. Ehitati see külassi kogukonna eestvõttel, mitte näiteks kiriku käsul. samas oli tässon alati pühitsetud mõne kindla pühaku auks ja seotud viimase nimega. Tsässoni nimi tuleb vene sõnast часовнячас - tund. Tavaliselt näevad need pühakojad välja väga lihtsad - kui poleks pisikest risti katusel võiks võhikuna arvata, et tegemist on näiteks mingisuguse lahtise eeskojaga sauna või aidaga. Enamasti mahutab see vaid mõne inimese ja ega ta olegi massidele mõeldud. Pigem puhuks, kui mingil põhjusel ei saa iga kord kirikusse minna, kui kirik on kaugel või kui tuleb isu või vajadus palvelasse muul ajal minna - avatud oli see kõigile. Samas polnud tsässon päris igapäeva palvuseks - selleks on kodudes olnud ikka oma pühanurk. Tsässonas võis teenistuse läbi viia külavanem, pühade puhul tuli aga ikka papp tsässona juurde teenistust pidama. Ent kõigil nö "suurtel pühadel" pidi mindama ikka kirikusse, isegi kui sinna oli mitukümmend versta minna. Tsässon oli ka matusekabeli rollis juhul, kui talus surnu hoidmiseks enne matust ei olnud võimalust.

 

Tobrova tsässon, ja nagu elu näitas - nii ka edaspidi teisedki tsässonad, mida näha saime, on tagasihoidlik ja karge ka interjöörilt; vaid palveks vajalik. Ahto Raudoja kirjutab raamatus "Setomaa arhitektuuri põhiooni":

"Üldiselt on tsässonad väikesed, 6-10 m2 suurused lihtsad palkhooned. Tsässonad võivad olla aga ka kiviseintega, näiteks Meremäe vallas asuvad kaks kiviseintega tsässonat – Küllätüväs ja Pelsil. Dendrokronoloogiliste mõõtmiste tulemuste põhjal võib öelda, et Eesti ja Setomaa ajalugu arvestades on tegu ühtede vanemate siiani säilinud puithoonetega (nt Setomaa teadaolevalt vanima säilinud – Mikitamäe vana tsässona oletatav ehitusaeg on 1694.a , Meremäe vallas Uusvada tsässonal 1698.a, Rokina tsässonal 1711.a, Meldova tsässonal 1753.a, Serga tsässonal 1784.a.) Praegustes Eesti Vabariigi piirides on 22 tsässonat".

 

Tobrova tsässon

| Üles |

 

Tobrova tsässon ühes Luikjärve taluga

| Üles |

 

Järgmine peatus - Obinitsa.

 

Obinitsa muuseum

| Üles |

 

 Obinitsa muuseumi kõrval seisab Obinitsa tsässon. Kirjasõna ütleb, et palvela valmis 2006. a., et pühitseda paasapäeva ehk siis Issanda muutmise püha (6. august) ja on seega sellele sündmusele pühendet, mis tähendab, et sel päeval peetakse tsässona ümber pidu... Obinitsas oli loomulikult ka vana tsässon, aga see hävitati 1950. a. Tegelikult ei refereerikski siin midagi pikemalt, mainiks vaid, et praeguse tsässoni ehitas Ain Raal - vana hea kursavend EPA metsanduse päevilt.
 

Obinitsa uus tsässon

| Üles |

 

Ja Obinitsa vana tsässon (vist) 1923. a, mis 1950. a peeneks lasti (ERM Fk 443:26)

| Üles |

 

Visitsetomaa.ee kirjutab Seto ateljeest-galeriist niiviisi:

"Kirjanik Kauksi Ülle ja (ehte)kunstnik Evar Riitsaar on seto kaupmehe kunagisest elumajast teinud vahva kultuurikantsi. Seinu katavad käsitöötapeedid ja maalid, kappides on kaunis seto käsitöö. Siin valmivad seto hõbeehted, seto mustritega tapeedid ja tekstiilid, tegutseb paku- ja siiditrükikoda. Galeriis saab tellida temaatilisi õpitube (seto ehted, käsitöö, pakutrükis meene valmistamine) ja leelokoori kontserti. Teisel pool väljakut on Kunztisaal, kus on käsitööesemete ja seto suveniiride näitusmüük."

 

Tüdrukud tegid trükki riidekottidele, vaatasime tikitud riidekraami, jõime limpsi ja sõime kooki...

 

Obinitsa galerii

| Üles |

 

Trükiharjutus Obinitsa galeriis

| Üles |

 

Piusa koopakeskuse ette jõudsime +33C leitsakus. Tegelikult ühes kohas metsa vahel, pisut enne Piusat, näitas auto kraadiklaas isegi + 35,5C. Piusa keskus on (Eesti üldist taset arvestades) üllatavalt hea endiselt ja Helmi Sakkovi "Batmani" motiividel loodud peamaja 10 aastasest "käitamisest" hoolimata endiselt veetlev. Tõsi -  kümmekond aastat tagasi koobastikus elanud ühe Ida-Euroopa suurema nahkhiirekoloonia auks loodud "nahkhiirjat maja", mille kuju on tajutav katuseterrasilt, üles vaatama minnes tabas juba esimestel sekunditel kole kuumašokk, mistõttu põgenesime piut jahedamasse fuajaeesse jäätise ja külma vee manu. Ainsaks hädaks oli ehk pisut liiga rahvarohke sisemaiste turistide hord, mis koobastesse saamiseks röövis pisut lisaaega. Jõudsime giidi oodates Lauraga just seljankat tellida, kui viimane oma oma etteastega alustas. Õnneks oli ka tema kuumusest nii sooda, et suurt õnnetust kuulamata jäänud sissejuhtusest ei tekkinud - kogu see inff, miks ja kuidas aastatel 1922...1966 Piusalt klaasiliiva uuristati, on õppefilmis ja stendidel kenasti olemas... Ja juba avaneski koopauks! Aga seekord ei võtnud mitte ahhetama koobas - tegelikult ju näidatakse vaid paari esimest võlvi -, vaid mõnus külm õhk, mis väljas hautava troopika peale oli lihtsalt nauding! Tuledesäras koopaid vaadates meenus aasta 1998 või midagi sarnast, kui ükskord talvisel aal tollase koolivenna ja praeguse sootska - Ahto - juhtimisel taskulampide valgel neid koopaid läbi sõelusime. Nägime toona ka improviseeritud altareid, millele jutud stendidel viitavad - koobastes arvati olla väega kohad. Vägi ent on personaalne - kui liivakivi tundub käe all soe, siis saad juurde, kui külm, võtab hoopis ära...

 

Lastele meeldis ent võib-olla rohkemgi Eesti suurim liivakast - Piusa karjäär, mille kuumas, siidises liivas, tehti liivaingleid ja etendati mingeid multikate kõrbestseene. Küpsetavas päikeses polnud kuigi raske endalgi ette kujutada-meenutada mõnd keskpäevast hetke Sahara piirilt... Õhk taamal virvendas täiesti autentselt.

 

Piusa koopakeskus

| Üles |

 

Piusa "kõrb": Eestimaa ägedaim liivakast

| Üles |

 

Piusa Klunker

| Üles |

 

Kaasreisijate korisev kõht ja suurenev kuumus tekitasid erinevaid mõtteid. Nii võeti siis suund algul Matsuri poole - legendi järgi olla pakutud ka seal mingit käsitööd ja anti lootust ka ninaesise leidmiseks.

 

Jäin pisut Koidula piiripunkti kandis teistest maha. Kui Matsurisse hakkasin jõudma nägin Matit auto kõrval entusiastlikult ja kirglikult mingit põnevat suguharutantsu vihtumas. Ent nagu selgus, polnud Matil üldse tantustuju, vaid ta püüdis sajandi parmurünnakut tagasi lüüa. Paotasin pisut akent ja kohe lendas autosse noid halle nuhtlusi oma tosinajagu. Ei olnud tarvis pikka arutelu, et saavutada konsensus Matsuris mitte pikemalt peatuda. Ja nii juhtus, et lõunasöögiks jäime toppama hoopis "Maagõkõnõs" - Soobolda Toomemäe talu kodurestos. Parme ning kuumust jätkus sealgi, ent ometi oli neid pisut vähem ja varjulisel terrassil Värska veest ja kodusiirupist valmistet külma limonaadi juues, kui ühtegi ülearust liigutust ei teinud, oli ka kuumus talutav (kuigi me Helega tuletasime ikka korduvalt meelde Sri Lanakat ja seda, kuidas paljajalu (nii nõuab komme) 40 kraadises leitsakus ümber stuupade kõndisime - minu tallad põlesid toona nii ära, et olin nõus 14 taala eest kolm numbrit väiksemad plätad ostma).

 

Rahvast oli hubases kodukõrtsus omajagu, toidud maitsvad ja mõnusalt kodused...

 

Maagõkõnõ

| Üles |

 

Saatse saabas on imelik jupp Vene Petseri rajooni aladest, mis ulatub kahe sopistusena Saatses (Saatse saabas) ja Lutepääl (Lutepää kolmnurk) Eesti territooriumisse. Tegelikult poleks sellises sopistuses midagi iseäralikku - piirid ju kaartidel on sageli üsna veidra loogikaga - kui neid soppe ei läbiks Saatse–Värska tee. Kuna tee läheb läbi Venemaa, siis jalgsi käia Vene osa läbivatel teedel ei tohi. Läbi saab sõidukiga, kui traataedade ja triibuliste postidega piiratud teelõikudel ei tohi peatuda. Iseenesest on need teed ju nagu jaburus, aga teele pole ka praegu alternatiivi:  Sesniki külast saab Värskasse teistpidi 20 km pikkuse ringiga, kuid Lutepäält saab suurde maailma, ehk siis ühes suunas Värska poole või  teises suunas Saatse poole, vaid läbi Venemaa.

 

Aga eks seal kohapeal sõita on nagu on. Lihtsalt vene kullidega triibulised postid ja võrkaed metsa vahel.

 

Saatse saabas

| Üles |

 

Kui algselt oligi mingeid muid mõtteid veel Piusa ja Värska vahel, siis see kole kõrbeilm tegi omad korrektuurid. See tähendas eelkõige, et väiksemad reislised vajasid jahedamat pausi. Niisiis hargnesime - kes lastega Lahevere villasse jahtuma, kes kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Ent ka selles suhtes tekkis veel oma hargnemine: osa tahtis kohe minna Värska vabaõhumuuseumisse, osa Reegi maja vaatama. Meie esimene peatus oli hoopis pildistamiseks "Värska vee" väravas - et noh kui juba Borjomi tehast on vaadatud, siis tuleb ikka ka Värska tehast vähemalt pildistada. ... Kui värskat joon, meenub mõnikord üks ammune lapsepõlvemälestus: heintegu kusagil jõetaga heinamaal. Vanaisa  kaarutab loorehaga heina, hobune on närviline, sest näljased parmud ei anna asu. Sahmiv saba käib vahepeal üle meie peade - istume nimelt lellepojaga kahekesi looreha raamile traadiga kinnitatud räimekastis, tagumiku all tuust heinu ja meie vahel on rohelisest klaasist pudel jaheda värskaga, millest vanaisa vahepeal januks joob ja lubab siis meilgi lonksu võtta. Ma ei tea, kui vanad me sel hetkel olime - kolmesed või neljased - igatahes ei saanud see olla väga palju aastaid peale "Värska" pudelisse villimise algusest 1973. a - muidu poleks me kahekesi mingi valemiga sinna kasti mahtunud. 

 

Värska Originaal

| Üles |

 

Värska vabaõhumuuseum, õigemini talumuuseum on mõnusalt kompaktne. Olin sisse astudes kindel, et pole seal varem käinud, ent siis kerkisid mälusopist ähmased pildid ühe hea sõbra aastate tagusest pulmapeost, mis seal maha peeti üsna varsti pärast muuseumi esmast avamist 1998. a. Talumuuseum nagu talumuuseum ikka - vanad hooned, hobuseriistad, kirstud, tünnid ja kõik see muu kraam, millest paljusid vidinaid mäletan oma lapsepõlvest vanaemade-vanaisade juures igapäevaselt kasutuses. Aga ega me väga entusiastlikult nonde eksponaatidega ei tutvunud - kuumus püsis, kuigi kell oli juba veerand tundi kuue peal; otsisime varjulisi nurgataguseid ja mina veetsin enamuse aega tegelikult külma värskaveega, mille sissepääsul tsäimajast kaasa olin haaranud, aida ees varjus istudes, kuniks Hele hoonete sisu inventeeris ning püüdis ennastsalgavalt lastes muinsushuvi üles äratada. Respekt igatahes...

 

 "Emme, aga kui sa selliseid asju lapsepõlvest mäletad, siis milliseid dinosaurusi sa nägid?"

 

Värska talumuuseumi kohal pole talu sellisel kujul olnud: hooned on kokku tassitud siit ja sealt ning lavastatud 20. sajandi alguse jõukas seto kastell-talu. Muuseum pidavat paiknema nn kunagise Värska laagri spordiväljakul... See Värska laager käib ikka ja jälle Värskas ringi: seda vüib mainimisi lugeda siit ja sealt ning on afiššeeritud isegi kohaliku õlle sildil. Mis see Värska laager siis on ei hakkaks siinkohal ise refereerima, tsiteerin hoopis Rindelehe foorumist kellegi Uscha asjatundlikku postitust:

 

"Eesti kagupiirile asutati Petseri laskeväli, mille põhja – ja lõunapoolsele küljele rajas II diviis laagrid. 1926. aastal alustati ehitustöödega Lõunalaagris (sinna asus 7. jalaväerügement) ja 1927. aastal Põhjalaagris Nikolai Reegi eestvõttel. Põhjalaagrisse paigutati II diviisi staap, Ratsarügement, suurtükivägi ja 2. jalaväerügement. Valminud laagritest põhjapoolset nimetati Petseri Põhjalaagriks (rohkem tuntud kui Värska laager), lõunapoolset aga Petseri Lõunalaagriks (Petseri laager). Kahe laagri vahel asus mitmetesse ruutkilomeetritesse ulatuv laskeväli väga mitmekesise maastikuga. Lühikese ajaga kerkisid Põhjalaagrisse suured, avarad elumajad ohvitseridele, barakid sõduritele ja muud vajalikud hooned. Suurem osa hooneid, millest enamik olid puidust kergehitised, ehitati valmis ajavahemikus 1927 – 1932. Laagri territooriumil asusid samuti spordi- ja mänguväljakud, järve kaldal aga supelushooned. Supeluskohad olid eraldi nii ohvitseridele ja sõduritele kui hobustele. Laagri keskel asus nelinurkne loendus ja paraadiplats. Järve teisel kaldal asus suurtükiväelaager, kuhu oli ehitatud saeveski. Seal valmistati ehitusmaterjale, sisustusmööblit ja suuski."

 

Laagrit meenutavad ja markeerivad tänini mitmed imelikke rehielamuid meenutavad kasarmumajad Õrsava järve vastas ja seesama, eelpoolmainit' Reegi maja. Nikolai Reek oli esimese vabariigi aegne märgiline sõjaväelane, kindral, Vabadussõja veteran, hilisem armee staabiülem; Värska laagri ehitamise algul oli sõjaminister. Praegune nn Reegi maja, millest leiab muuseumi ja Värska külastuskeskuse, oli tema elukoht Värska laagris. Rahvajutt räägib, et maja katusel olevast tornikesest saanud ülem laagris toimuval silma peal pidada. Praegune maja on tegelikult vana maja kohandatud koopia, mis valmis alles 2020. a - originaal olnud nii mäda, et selle taastamine olnuks mõttetu. Kui vanu pilte vaadata, siis on näha, et uue maja verandad on tüki suuremad originaalist. Aga maja on kena. Ma ise küll sisse ei jõudnudki, kuid kaasreisilised, kes vaevaks võtsid maja ka seestpoolt vaadata, kiitsid igati ekspositsiooni.

 

Värska vabaõhmuuseum

| Üles

 

Reegi maja

| Üles

 

Ja oligi märkamatult õhtu käes. Varusime cityst õhtusöögiks manti, korjasime seltskonna kokku ning veetsime kena rannaõhtu Värska sanatooriumi rannas. Õhtuvalges oli see sootuks teistsugune eelmisel õhtul pimeduses kogetust - poleks arvanud, et Värska laht on nii avar; öösel tundus teine kallas olevat palju lähemal, mistõttu sai hämaruses pidvalt kurja nalja heidetud selle üle, et liiga kaugele ujudes tuleb kohale juba vene vetelpääste või "kohvrivargad".

 

Värska. The City

| Üles

 

Lahevere Villa pelmeenid

| Üles

 


 

11.07.2021.Värska-Räpina-Võru-Tartu
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ja oligi käes pika nädalavahetuse viimane hommik. Ajasime end hommikukohviks Värska muuseumi tsäimajja: pannkoogid, sõir, kohvi ja käsitöölimonaad olid mõnuseaks lõpetuseks hotelli võileivahommikule. Jällegi toimus töö sektsioonides: Mati seltskond asus tutvuma Värska talumuuseumiga, meil olid Värskaga omad plaanid...

 

Hommikusöök ja joonistamise tund Seto Tsäimajas

| Üles |

 

Kõigepealt võtsime ette jalutuskäigu promendaadil Silmaallikale, et täita pudelid külma veega. Nagu tellitult kohtusime allikal ka meie üle-eelmise õhtu lõunaafriklasega, sedakorda siis ainult härraga, kes jutles ühe pahuravõitu kohaliku vanamehega. Vahetasime tervitusi, rääkisime ilmast ja allikast ning villisime pudelid täis. Värska promenaad jättis hommikulgi väga mõnusa mulje: eriti sel taas päevast kuumust tõotaval hommikul, kui jalutuskäik hommikuselt klaaris õhus remmelgate vilus veepiiril laskis hetkeks unustada kuumalaine ja parmud. Ja muidugi see suvine järvevee lõhn, paadid... see omamoodi täiesti eriline tuulevaikse päikeselise nädalavahetuse hommikupooliku atmosfäär, mida mäletan lapsepõlvest... Ja mida saab kogeda vaid Peipsi ääres väikestes, kergelt ligadi-logadi paadihoiukohtades (sadamateks, isegi lautriteks oleks neid nimetada ilmne liialdus), kus kättejuhtunud materjalist kokkuklopsitud kaadervärkide külge seotud või lihtsalt rohus külitavad paadid on luitunud ja kooruva värviga, mille põhja on visatud paksu õlivärviga võõbatud lauast rohmakalt tahutud aerud ja loop ning kaika ümber keritud rohmakalt vahtplastist ja kasetohust ujukitega "kaunistatud" võrgusiil... Paatidega ühest komplektist on roikalised, lapitud ja pehkinud paadisillakesed, mille juures mõne vana lepa või remmelga vilus parandab palja õllekõhuga boheemlik päikesest kõrbenud vanamees improviseeritud pukil paadimootorit, lapib võrke kustunud "Priima" hambus või joob roostes jalgratta kilekotiga kaetud sadulale toetuva naabrimehega esimest hommikuviina, et oodata, kuni tossav suitsuahi on klaar... Ma peaaegu tundsin suus sel hetkel suitsurääbise maitset... 

 

Taas Värska promenaadil

| Üles |

 

Värska Kapteni maja

| Üles |

 

Üks asi ent oli veel tegemata. Ńimelt Värska mineraalvee degusteerimine. Ei, mitte tehases ja mitte mullivett... Hele luges kusagilt välja, et Värska sanakas olla fuajees kraanid, kust saab mekkida puurkaevust tulevat "päris" Värska vett. Niisiis parkisime juba ujumistega tuttavaks saanud sanatooriumi parklasse ning suundusime sanatooriumi peasissepääsu poole. Retseptsioonis tungles mitmeid pensionäre, keda kirjutati sisse ja välja; mõni oli tulnud liiga vara ja mõni kavatses lahkuda liiga hilja... Tõotatud kraane polnud näha kusagil. Kui siis lõpuks õnnestus retseptsionisti tähelepanu pälvida, selgus naeratusega käeviipe saatel tõsiasi, et eluveeallikatest tulevad torud asuvad teisel korrusel. Olidki. Ei mingit rahvamurdu ega tunglemist. Kolm kraani kirjadega "Joogivesi"; "Värska mahe" ja "Värska kange". Lahe! Alustasime mahedast... Ilma mullita, leige, soolane... Samasugune elamus nagu värskavesi korgita seisma jäänud pudelist kolmandal päeval. Elamuseks oleks seda natuke palju nimetada. Ent "Värska kange"! Oi-oi-oi! Soe, tulisoolane... Nagu sõõm ookeanivett teise päeva hommikul. See oli ... põnev, aga hirmus. Ma ei tea, kes toda vett joob. Samas polnud kusagil ka kirja, et ainult välispidiseks tarvitamiseks. Võib-olla on selle joomiseks mingi meditsiiniline näidustus teatud patsientidele või siis hoopis karistus näiteks personalile - vot - eile läksid luba küsimata viis minutit varem koju: selle eest on ette nähtud kaks topsi "Värska kanget"! Õnneks tuli kolmandast kraanist tõesti joogivett, millega sai "kange" maigu suust loputada.

 

Värska sanakas

| Üles |

 

Värska eluvee allikatel

| Üles |

 

Edasi kulgesime juba tagasi... Tartu suunas: Mikitamäe, Usinitsa, Võõpsu... Siis Räpina., Lasva ja Võru.

 

Ent et päev oli alles noor, siis tagapingi ettepanekul otsustasime Võõpsu jõudes autonina veel mitte kodu poole keerata, vaid minna tagasi reisi alguspunkti - Võrru, et teha lõpetuseks üks kosutav lõuna mõnes Võru kõrtsis ja kasta end Tamulasse. Mõeldud tehtud...

 

Usinitsa tsässon

| Üles |

 

Mulle meeldis Vööpsu. Sadama- ja kaubaküla, peaaegu linn, mille au ja hiilgus hääbus koos tsaaririigi lõpuga. Uhkeid laevu (Peipsi kohta) ja saksu käis seal... Ja seda kaubalinna võlu on natuke veelgi tunda, kui jõekaldal kuulata. Ja muidugi on uskumaltult kõnekas see Võhandu suue ise. Panoraam seejuures peaaegu sama nagu mõnel tsaariaegsel retušeeritud postkaardil. Peale Võõpsut lõpeb Võhanduga ka Setomaa...

 

Võõpsu AD 1909 (PTM F 126:10/F17-297)

| Üles |

 

Võõpsu sadam

| Üles |

 

Võõpsu tsässon ja "Jõuluvana" ikoon

| Üles |

 

Võõpsu: 1907 (PTM F 139:4/Pk237) ja 2021

| Üles |

 

Räpina

| Üles |

 

Enne Võrru jõudmist ostsime teeveerest hapukurki ja mustikaid, juhtusime Räpinasse laadale, Leevakule jäätist sööma ja vanasse Lasva veetorni, mille treppidel saab klaverit mängida...

 

Päris lahe mänguasi on sest veetornist valmis nikerdatud. Ja kui viitsida läbi lugeda kogu see tihedas kirjas infovoog, mis trepi kõrvale seintele üles on laotud, võib Lasva kandi osas päris targaks saada. Linnunäitus veetünnis on ka põnev; võib-olla mitte niivõrd lindude piltide ja sellega seotud targa jutu poolest, vaid see veepaagi lahendus ise on äge. Ja katusaed... On kah. Lubatud vingeid vaateid ümbruskonnale sealt eriti ei avane. Minema hakates katsetasin õuel ilutsevaid kentsakaid metallpinke - tehtud on need sellesama veetünni seintest välja lõigatud lappidest. Et soojakraadid olid taas 30 ja pluss, siis kostis päikeses ülesköetud plaadile istudes sisinat ja õhku levis kärtsahaisu... Peaaegu tõsijutt!

 

Lasva veetorn

| Üles |

 

Lasva torni katusaed

| Üles |

 

Võru Jekateriina kirik

| Üles |

 

Tamula

| Üles |

 

Ja olimegi taas Võrus. Sõime, ujusime ja vaatasime niisama ringi.  Parklasse jalutades "avastasime" Võru Jekateriina kiriku hoovist koomiksi Kristuse elust... Tamula promenaadil oli taas äärmiselt tšill olla - nagu sattunuks mõne välismaa kuurortlinna randa. Taas turgatas pähe ketserlik mõte: kui polnuks vaja olla esmaspäeval Tartus, võinuks võtta toa ja tulla päikesloojanguks rannapubisse EM jalkat vaatama, mille finaalmängu lubati reklaami järgi kõrtsus näidata. Mitte, et mulle jalka väga meeldiks, aga nautinuks lihtsalt veini ja seda melu nagu kunagi jalka EM ajal Nizzas. Igatahes selle suve Tamula ranna atmosfäär ei jäänud kuidagi toonasele Nizzale alla.

 

Väga mõnus!

 

 


 

Ühel õhtul, mitu nädalat hiljem, Tartus
 Eelmine  |  Üles

 

Akna taga tuleb päris karmi padukat, kraadiklaas näitab 13,5C. On august... Koroonanumbrid on jälle tõusuteel ja juba räägitakse taas asjade sulgemisest. Tulevaks nädalaks ja sügiseks on paar reisiplaani tehtud, aga ei julge praeguste uudiste valguses eriti lootagi, et ka päriselt minna saab... Seepärast - kuidagi ebatõenäoline on sellele tripile tagasi mõelda, eriti, kui silmas pidada noid ulmelisi õhutemperatuure, mida kogesime ja ka sellele vabale, muretule koroonaunustatud olemisele. Oli nagu päris reis - mina sain küll kolmeks päevaks juhtme seinast tõmmatud. Ja ka täiesti "välismaaga" võrreldavaid elamusi - Värska oli seejuures mu jaoks tõeliseks avastuseks: ilmselt minu selle retke kõrghetk saabuski esimesel õhtul sumedates tuledes Värska promenaadil...

 

Tänan Mati-Epp, et ka sel aastal kambale rattad alla ajasite. Minu poolest võiks järgmisel suvel üritust korrata, et traditsioon ei häviks. Kas nüüd Setomaal just, aga Eestiski on veel mujal käimata kohti. Ja kui peaks mingi ime läbi koroonakeelud leevenema peaks, siis miks mitte jätkata, nagu toona plaanit' sai, Norrast seal, kus eelmisel korral pooleli jäime...

 

Värska promenaad 09.07.2021

| Üles |

 

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 22 august 2021

©Sulev Nurme 1997-2021. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved