Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Pühajõgi 1993: minu esimesed "triibulised..."

TEATED_| TEENUSED_| PORTFOLIO_| KONTAKT_| REISIMINE_| BLOGI

ENG

  Tripi kaart | Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Pühajõgi. Juuli 1993. Esimesed "triibulised"

Kui kunagi ürgammu sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud, et veel 20 aastat hiljem sama rahvas, õigemini küll

See oli algus. Vana hea kamraad ja rindemees Jäneda päevilt, auväärt Näss - õnnistagu teda Poseidon, oli see isik, kes oli minus tekitanud tõsise huvi paadimatka vastu. Tema muljed mõnedelt metsikutelt kevadistelt trippidelt olid tekitanud ootuse ja igatsuse, mis suvel 1993. a lõpuks vormus aktsiooniks. Helistasin niisiis Tartu raudteejaama kaugekõne taksofonist ühel heal päeval Rakveresse Nässile ja küsisin, et äkki läheks matkale. Visioon oli vinge: alustada Võrus Tartu maantee sillalt Võhandu otsalt ja sõita… vastuvoolu kuni Vagulani, edasi üle Vagula ja sealt siis mööda Pühajõge omakorda ülesvoolu, et jõuda lõpuks välja… Mustjõkke ja sealt juba edasi Koivale. Ühesõnaga midagi sellist: Võru-Vagula-Pühajõgi-Rõuge jõgi-Lükke oja. Plaani toetas kaart, mille Näss oli kopeerinud kalkale kusagilt kätte juhtunud ortofotolt. Tripp pidanuks kujunema nagu viikingitel - sõidame vastuvoolu jõge pidi üles, seal siis veame paadid maad mööda Lükke ojasse (või oli see mingi muu kraav) ja edasi juba allavoolu…

 

Ilmselt ei olnud sellel paadimatkal peaaegu midagi, mida me õigesti oleksime teinud. Või õigemini, ega keegi neid matkatarkusi ju väga ei teadnuki, kõik pidi ju omal nahal selgeks saama. Neljast reisilisest - mina, Tiiger, Merje ja Näss - oli vaid Näss varem matkal käinud. Samas Näss ei protestinud ka ühegi tölpluse vastu, sest ta ilmselgelt ei viitsinud oma meelt sellega vaevata ja nautis olukorda. Hiljem hakkasin aru saama, et eks need tema varasemad matkad olid olnud sellised eksprompt hullumeelsused, looritatud rohkelt Bacchuse andide ja ultrapohhuiismiga.


... Niisiis...

 

Fotosid kahjuks sellest tripist ei ole, sest kellelgi ei olnud fotokat...

 

 

Üles | Järgmine

 


 

I päev
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Palusime bussijuhil Võhandu sillal peatuse teha ning kobisime oma kraamiga maha. Võib-olla on siinkohal paslik teha ülevaade varustusest. Kummipaadid oli vanad head musta värvi vene kummikad, madala ballooni ja mittetäispumbatava põhjaga. Kuna hiljem on aastaid igasuguste põnevate täispuhutavate asjadega matkatud, siis tõele au andes paatidele polnud tegelikult midagi väga ette heita. Põnevad olid ent aerud: lühikesed nagu lusikad, nõukaaegsete laiatarbe-kummipaatide standardkomplektid, kala püüdmiseks ehk kuidagi käisid, kuid matkamiseks täiesti sobimatud. Veel huvitavam oli aga kõik muu varustus (mitte, et paadimatkal peaks mingit „erivarustust“ väga olemagi). Nässil ja Merjel olid tollases mõttes päris seljakotid: Nässil tavaline presendist „muna“, Merjel „Jermak“. Minul oli ema vana lapitud postiljoni kott ja Tiigril lihtsalt suur kilekott, mille suu oli takunööriga kinni seotud. Takunööriga olid seotud ka kaks aasa, et improviseeritud pampu selga võtta. Mul oli (vist 8 rublane) kummist ujumismadrats ja ka teistel oli kaasas vist midagi sarnast. Nende ujumismadratsitega oli see teema, et külje all nad nagu pehmuse poolest töötasid, aga nende peal oli väiksemagi jahedusega külm magada. Riidest päris magamiskott (sisuliselt vatitekk lukuga) oli vist ainult Merjel, teised kasutasid kodust kaasa haaratud baikatekke vm käepäraseid ette jäänud palakaid. Ka telgi muretses vist Näss - selleks oli klassikaline neljakohaline vene presenttelk. Toidutegemiseks oli kaasas Nässi „ööpott“ – plekist klassikaline ööpott, mida ta juba ühikas oli kasutanud nii tee, kohvi kui supi keetmiseks (mäletan, kuidas kunagi talongi ajal seal „Pedigreesid“ lihapallide pähe hautasime)… Aga ega varustus ei matka - inimesed matkavad ja selles suhtes oli kõik hästi: meeleolu oli jõe äärde jõudes ülev.


Minu jaoks oli alguses kõik põnev – kummipaatide täis pumpamine ja veele seadmine, mandi peale pakkimine ja lõpuks teele minek. Ma ei tea, mis ettekujutus mul kummipaadiga liikumisest oli, kuid reaalsuses see liikus hulga aeglasemalt. Peipsi äärse inimesena ma ju puust kalapaatidega olin sõitnud päramootori ja aerudega nii üles- kui allavoolu jõesuus ja järvel – illusioone ei oleks tohtinud olla, ent üle Vagula aerutades kulusid tunnid nõiaväel ja see tuli üllatusena. Üks inimlik probleem avaldus kohe peale vette saamist: olin varem aerutanud aerupaadiga, aerud tullides. Nüüd tuli sõuda nagu kanuuga. Merje, minu kaaspaadiline, polnud üldse millegagi vee peal sõudnud. Kokku tähendas see seda, et esimesed pool tundi tegime Võhandu lähtekanalis enne järvele jõudmist üksjagu tsirkust, laperdades edasi tagasi ühest kaldast teise. Läksin seepeale lõpuks närvi ja jõudsime isegi korralikult tülli minna. Näss ja Tiiger taltsutasid oma paadi sekunditega ja vaid nohistasid meie äpardumiste üle varrukasse irvitada. Aga lõpuks õppisime meiegi sünkroonis end liigutama ja suutsime üsna nobedalt liikuda.


Päike oli ammu puulatvade taha vajunud, kui jõudsime teisele poole Vagulat. Ma ei tea, kuidas täna sealne kallas on, ent toona kattis seda paks soine ning läbitungimatu pillirootihnik. Proovisime sellest siin-seal läbi murda, ent asjatuks jäid need katsed. Väsimus ja nälg tegid oma töö. Mäletan, et Merje oli üsna närvis ja võttis üles korraliku kiunu teemal, a la miks ta üldse seal peab olema, me peamegi paadis ööbima ja kõik need muud sõnad. Pühajõe suud me muidugi kohe ei avastanud – oleks seda teinud, siis pisut ülesvoolu leidunuks viisakaid laagrikohti küll ja veel. Niisiis kruiisisime saabuvas hämaruses siia-sinna, kui äkki jäi silm pidama silm ühel tillukesel leppadega künkal pilliroos. Proovisime sinna lähemale saada, aga taimekesed takistasid ning aerutamisel polnud erilist tulemust. Kuna mu kaaspaadiline valmistus juba aeglaselt hinge heitma, hüppasin otsustavalt vette – vesi osutus rinnuni olevaks, põhi oli suhteliselt kõva – ja vedasin paadi saareni. Siis sulpasin tagasi ja vedasin kaldale ka teise paadi. Edasi… Edasi läks nagu on käinud järgmistel sarnastel retkedel juba pea kolmkümmend aastat – tegime lõkke üles, pott sai tulele (küll naljaka kolmevaialise toesüsteemiga, mis mõned matkad hiljem mitu korda kurjasti kätte maksis ja millest seetõttu lõpuks loobusime), telk püsti. Plats oli kuiv, lõke tegi kõigi meeled rõõmsaks nagu ka ootus peatselt süüa saada. Ma ise olin aga kuidagi nii väsinud sellest õhtusest kammajaast, et viskasin end telki sirakile. Mäletan, et kuulasin rõõmsat jutuvada telgi eest ja mõtlesin veel, et pisut pikutan, siis ajan end üles… ja ärkasin seal alles järgmisel hommikul… Olgu siinkohal mainitud, et ei maksa mu head und süüdistada Liviko sokkide kasutamises või muus sellises – meil polnud kaasas tibakestki alkoholi.
 

| Üles |

 


 

II päev
Eelmine  |  Järgmine  |  Üles

 

Hommikupäike klaaris eelmise päeva raskused. Lõkkel söögitegemine läks juba lihtsamini. Telk sai kokku, asjad kenasti paati. Kuigi ma täna ei mäleta sellest hommikust detaile, meenub siiski hommikune muretu tšillimine laagris, mis kogu muu maailma surus tahaplaanile... Nagu see on olnud alati hiljemgi laagrites: esmatähtsaks saab telk, lõke, hommikune söögikeet, paatide (õhu)pidamine ja muud olulised asjad, millest sa otseselt hetkel sõltud. Ka ilm oli hunnitu…


Sattusime hommikul Pühajõe vanasse sängi. See lookles mangroovisood meenutavas pisikeses deltas. Sõitsime jalal kuivanud puutüvede, pilliroo-, hundinuia ja loapuhmaste vahel, vee all turritamas nõelteravad kuivanud roikad. Näss teatas heatujuliselt, et kui peaks mõnele neist otsa sõitma, siis saab nalja. Nali tähendanuks auku pardas ja kiiret põhja minekut. Seal soos toonase kollanokluse juures ma tahaks isegi täna sellele mõtlemise unustada; praegugi oleks sellises kohas auk balloonis igavene jama. Ent teisalt oli maaliline soo jälle üks neid kohti, mis sööbis mällu ning võttis vaikselt sõrme. Need olid omamoodi väga müstilised hetked. See oli siis ja on praegu kirjeldamatu... kulgemine jõeorus, keset paduloodust, kus eriti paljud ei ole jaksanud või pidanud vajalikuks sekkuda. See laadis toona ja laeb tänagi…


Varsti jõudsime aga uude, süvendatud jõesängi. Oleksime õhtul pisut Võru poole hoidnud, jõudnuksimegi just sellele harule, ent õnneks, mõeldes soo-elamusele läksime nagu läksime…
 

Ma ei mäleta sellest päevast väga palju: sõudsime vastuvoolu. Esialgu lasksime üsna entusiastlikult. Nässi aerofotolt kopeeritud kalkast loomulikult suurt kasu ei olnud, kuid siiski mõne iseloomuliku looke järgi arvasime pärastlõunal aru saavat, et meie liikumiskiirus on unistatust kordi väiksem. Samuti kahanes kiiresti ülesvoolu minnes jõe laius ja varsti oli üsna palju tegemist, et üle ja ümber maha kukkunud lepatüvede kuidagi loovida. Loojangul asusime laagrisse olude sunnil kohas, kust enam paatidega üle niisama lihtsalt ei saanud. Pidime hommikul otsustama, kas veame ümber või mis saab…
 

Laagerdamine tuli välja juba „lihtsalt“.
 

| Üles |

 


 

III päev
Eelmine Järgmine  |  Üles

 

Kaaludes asja nii- ja naapidi otsustasime hommikul paadininad allavoolu pöörata. Minul ja Nässil oli poogen – meil mõlemal oli vaja end alles 1. septembriks kusagile kooli ajada, Merjel ei põlenud ka otseselt kusagilt, aga tal oli kopp ees sellest matkast juba üle Vagula aerutades, kuid Tiiger pidi olema ülejärgmisel hommikul kell 8 Rakveres tööl. Praegu oleks lihtne – võtaks mobla ja helistaks kellelegi, aga toona tähendas helistamine seda, et pidanuksime igal juhul Võrru saama ja seal siis raudteejaamast või bussijaamast Rakveresse kaugekõne tegema Tiigri töö juurde – nädalavahetusel seal loomulikult polnuks ka kedagi toru võtmas… Ühesõnaga - lihtsam oli paati istuda ja tagasi sõita. Saime laagri kokku ja asusime teele allavoolu.
 

Minu jaoks oli see allavoolu sõit nagu ilmutus. Õigemini see tunne - jõematk nagu olin lapsena ette kujutanud Huck Finni sõitmas oma parvel. Meie ürituse jaburus avaldus muidugi selles, et kui oma laagrisse jõudmiseks olime eelmisel päeval vastuvoolu rassinud oma tosin tundi, siis alla tagasi sõitsime selle maa tunni-pooleteisega…


Vagulale jõudes avastasime end pisukesest tormist. Tuul puhus vastu ja ajas üles laineid. Noh, tegelikult ju midagi erilist ei olnud, kuid laine viskas vahepeal üle paadi ääre ja kohati tundus see päris hirmutav. Merje oli täiesti viimasele piirile viidud, Näss hirnus hullumeelselt naerda ja deklameeris, et kui peaksime ümber minema, siis kogu tema maine varandus asub seljakotis ja oleks jõle halb, kui ta sellest kõigest ilma peaks jääma. Meie Tiigriga tegime vaprat nägu, ent sisimas valmistusime ujuma hakkama... Ent midagi tõsist siiski ei toimunud ja õhtu eel olime lõpuks Võhandu otsa peal tagasi kahjatsedes, et miks me Tartu maantee silla alt allavoolu juba tunaeile sõitma ei hakanud.


Saime oma kola kokku ning vantsisime linna. Ega neid Tartu busse väga palju sealt minemas ei olnud. Saime piletid mingile üsna õhtusele liinile, väljumiseni jäi paar tundi aega. Kasutasime aega bussijaama lähedal kaasavõetud proviandist eine võtmiseks. Ma ei mäleta, mis teema oli konserviavajaga, kas oli see kuhugi kadunud või kuidagi meisterlikult pakitud, kuid ühel hetkel seisime fakti ees, et „Räim tomatis“ jääb söömata. Kaasasolnud noad ei kannatanud selles suhtes mingit kriitikat. Õnneks oli olemas kirves, mille abi esimese karbi avamisel osutus hindamatuks. Teise karbiga ent proovisime meetodit, mida Näss olla kusagil varem harrastanud. Nimelt, kui hõõruda konservikarbi pealmist osa mööda asfalti, siis kulub serv läbi ja karbi saab lahti. Töötas!
 

Tartusse jõudsime kümne paiku õhtul. Merje sai mingi hilise Elva bussi peale ja sõitis koju kindlalt veendununa, et ta mitte kunagi rohkem paadimatkale ei lähe. Meie teised seiklesime linnaliiniga Fi juurde ja umbes seal, kus praegu on Lõunakeskus, laagerdasime tolle öö rõõmsalt maanteeäärse kuuseheki taga.
 

| Üles |

 


 

IV päev - epiloog
Eelmine  |  Üles

 

Hoolimata maanteemürast läks laagerdamine hästi. Vedasime end tagasi Tartu bussijaama ja siis juba iga roju oma koju: Tiiger, Näss Rakvere poole, mina Ida-Viru poole. Tiiger laekus tööle paar tundi hiljem poolporiste riiete ja lõkkelõhnalisena, põhjustades oma kaaskolleegides laboris ülimat hämmingut. Ma ei mäleta enam, kuidas koju jõudes too päev edasi läks – ju mingi põllutöö tähe all, kuid üks on kindel – mina olin saanud nakkuse. Ei, mitte mõne bakteri või viiruse, vaid paadimatkamise nakkuse (Merje sai vist toona kahjuks põiepõletiku).

 

* * *

 
Hiljem on elu läinud nii, et Merje rohkem paadimatkale (minuga koos vähemalt) ei läinudki. Tiigriga käisime koos veel ühe korra Lätis, 1995. a Liela Juglal, sama kord oli kaasas ka Näss. Nässiga oleme paar korda hiljem kokku sattunud ka Hallistel ja Ogre jõel. Aga too esimene kord sealpool Vagulat (kogu oma jaburusest hoolimata) on põhjuseks, miks täna, 2020. a novembris neid ridu kirjutades, vedeleb lahtiselt mu elutoas kuivav kummipaat, teine samas kummuti kõrval kokku pakituna ning kolmas ootab kevadet seinakapis…
 

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 14 november 2020

©Sulev Nurme 1997-2020. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved