Liela-Jugla 1995

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Liela-Jugla jõe matk. 24.- 29. juuli 1995

Kui kunagi ürgammu sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud, et veel 20 aastat hiljem sama rahvas, õigemini küll

Kopraromantika

 

Ühel juulikuu pärastlõunal helistasin raudteejaama taksofonist Urmole ja Nässile (noh see tähendas vähemalt nelja-viit üritamist, enne kui lauatelefonilt ka mehed lõpuks kätte sain) ja küsisin, et kas paari päeva pärast ei viitsiks jõe peale minna. Näiteks Lätti. Üks vana vesikas oli kiitnud taevani Maza Juglat ja Liela Juglat, miks mitte võtta siis üks nendest. Näss arvas, et saab Rakverest järgmiseks õhtuks kohale, Urmol oli poogen - peaasi, et saab minna. Samal õhtul sain jahsõna ka Tiigrilt. Järgmise lõuna paiku kõndisin Narva 89 ühikasse, et üles otsida veel üks kevadine matkakaaslane... Hele oli tulnud öövalvest ja magas. Kui ta unesegasena kuulis, mis plaanis, siis ei kulunud otsustamisele, kas tulla või mitte, palju aega - tuleb minna. Seda enam, et kevadisest Amata matkast olid jäänud võib-olla mõned "jutud-mõtted" õhku rippuma.

 

Õhtul kogunes kõik see ees Vaksali tänavale, kus ma toona korteris olin. Kaardiks oli kserokoopia ENE-st leitud Läti kaardist, varustus oli selline, et praegu mõeldes ei tea, kas nutta või naerda, ainult paadid olid korralikud. Võib-olla üks jaburamaid asju sellest oli  mu omatehtud puuraamiga mingist diivaniriidest kokku väänatud seljakott, mille omakaal oli juba oma 10 kilo. Ma ei tea, kas magamiskotti, peale Hele, üldse kellelgi oli, minul igatahes tollal oli üks sitsiriidega üleõmmeldud baikatekk. Aga - väljas oli suvi, ja meil oli tahtmine minna. Niisiis pakkisime oma kola, laenates korteriperenaise kapist poti ja kulbi ja vbl veel midagi hädapärast ja vedasime öösise rongi peale. Varastel hommikutundidel istusime Cesisest juba NItaure poole mineva bussi peale ning keskpäevaks jõudsime hääletades jõe äärde. Kui autost oma aerudega välja ronisime, ei suutnud juht muiet tagasi hoida...

 

Jah... Jõgi oli praktiliselt kuiv. Tõsi, silla alt esimese kurvini tundus vett olevat ja nii me siis pumpasime paadid täis, kuid tõde selgus kurvi taga. Ühelt kohalikult saime teada, et mõni kilomeeter allavoolu siiski on vett rohkem. Mis seals ikka - paadid ja seljakotid selga ja jalgsi teed mööda allavoolu. Millegipärast ei võtnud ükski hääl meid enam peale. Mõne tunni pärast leidsime ka vee. 50 m sõidu järel jõudsime kopratammini, ronisime sellest üle ja järgmise 25 m pärast tarisime juba paate üle mahalangenud puude... Ja nii järgnevad 3 päeva. Meie kilometraaž jõeorus oli selle aja jooksul alla 12 km. Aga see-eest oli väga lõbus. Ja meil ei olnud kaasas isegi alkoholi. ...Mäletan üht jaburat hetke kolmandal päeval, kui paadid järel lohisemas mööda jõepõhja igusime; kuidas mingi naine lapsega jõekaldalt meid pikalt kummalise pilguga saatis... :)  Matka lõpetasime lõpuks seepärast, et kirvevars läks puruks...

 

Niisiis...

 

Fotod: Hele Nurme

 

Hääletades kummipaatidega kusagil Mittemidagit

| Üles |


 

24.07. Tartu vaksal
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Tartu raudteejaam. Ootame Minski rongi (väljumine 00.20)

| Üles |


 

25.07. Liela-Jugla ülemjooks. Kusagil Nitaure ja Malpilsi vahel
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Juuli. Jões ei ole lihtsalt vett. Hääletame edasi...

| Üles |

 

Esimene vesi!

| Üles |

 


 

I päev jõel
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Andke mulle kirvest!

| Üles |

 

 

Esimene (aga mitte viimane) remont: kõigepealt tuleb auk kinni nõeluda ja siis paik peale liimida!

| Üles |

 

 

Mahalangenud puude vahel kõrgusid kopratammid

| Üles |


 

I laager
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Peale väsitavat päevateekonda... jõe peal läbitud ca 3 km...

| Üles |

 


 

II päev jõel
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Peale poolt tundi teelolemist ja sumpamist kopraorkide vahel alustame taas remondiga...

| Üles |

 

Selle jõematka kõige harjumuspärasem ja optimaalseim liikumisviis

| Üles |

 

Puud, puud, puud... kõik risti üle jõe

| Üles |

 

No comments!

| Üles |

 


 

II laager
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Läbitud umbes 5 kilti. Masendav!

| Üles |

 

Hommik. Mõeldes eelseisvale kirvetööle ei teki mingit entusiasmi

| Üles |

 


 

III päev jõel
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Edasi, seltsimehed!

| Üles |

 


 

III päeva õhtupoolik peale kirvevarre purunemist...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Niisiis purunes kolmandal päeval kirvevars... Kuna see juhtus mingi põllu lähedal, siis eeldasime, et mingi tee võiks ju lähedal olla. Panime kola kokku ja leidsimegi kruusatee. Autosid praktiliselt ei liikunud, see-eest esimene, mis silmapiiril paistma hakkas, võttis kohe peale.

 

 

  Zaube 12 km

| Üles |

 

Must maantee päikses sulas ja kõrbes maa
ja silmapiiril virvendas õhk.
Ma seisin päikselõõsas, kurk kuivamas
ja hinges piinav rändamiskihk.
Kätt püsti hoidsin üha, et sõita saaks,
saaks sõita ära kaugele siit.
Kuid autoid mööda uhas ilma lõpmata.
Ma seisin tolmus nagu teeviit.
Üks lõpuks peatus ja ära mind viis.

Seal autokasti nurgas üks veider mees
suupillil mängis kurbliku viit
ja rukilill tal rinnas nööpaugu sees
kui veidi väsinud sinine silm.
Kitarr mul oli kaasas. Ja nukker blues
lõi sõidurütmis kõlama siis.
Ja mäed meist sööstsid mööda
ja sööstsid ka puud.
Kui terve maailm oli see viis.
Meid auto ikka edasi viis.

 

(Must maantee. Kukerpillid)

 

Autokasti nurgas ei istunud veider mees, vaid hobune. Väsinud poomkant plankudest portedega GAZ 52 peatus tolmupilves. Autos istusid kaks sõbralikku hobusekasvatajatest lätlast. Meile selgitati, et kui soovime edasi sõita, siis koos hobusega on se võimalik, kui me temast aupaklikku kaugusse hoiame. Hallipäine daam pani meie ka hobuse vahele plangu, hobune ise piirati kasti esimesse nurka toeka presentköiega. Nojah, transport in transport. Kobisime peale ja neelasime rõõmuga tolmu. Vahepeal oli lihtsalt päris hirmus, kui hopa-kipa-kopa kabjaga vastu kasti lõi nii, et puutükid lendasid.

 

Kümnekonna kilomeetri pärast pidime maha ronima. Seepeale hakkas proua usutlema, et mis plaanid meil ka on vastu õhtut. Meil mingeid mõistlikke plaane ei olnud ja nii paluti meid ööseks enda juurde võõrsile. See tähendas, et võisime hobusefarmi taha telkida ja kasutada farmi keskele paigaldatud plekkvanni ja dušši. Sobis! Õhtusöögi kõrvale toodi 10 l värsket piima - ma ei tea, kui palju nad kujutasid meid seda juua jõudvat - ent kõik see kokku oli hirmus armas...

 

Hääletades hobustega koos Cesise poole

| Üles |

 


 

IV päev: tagasi kodu poole
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommikul pakkisime end kokku. Meie üllatuseks pakkis end kokku ka perepoeg ning meid koos kolaga topiti Nivasse. Sõit läks mingisse raudteejaama, kust sai edasi juba Cesisesse. Enne lahkunist kinkis mees meile korraliku Läti maanteede kaardi - see on mul senini alles (aga hetkel seda lehte tehes on aasta 2015); ta nägi eelmisel päeval meie haledat ENE koopiat. Kaarti andes ta midagi sellist ütleski, et me järgmisel korral ei eksiks ja need muud sõnad... Ning loomulikult ei olnud ta nõus võtma mingit raha transa eest - kui aus olla, siis ega meil ka erilist raha ei oleks olnud ka maksta...

 

Igaljuhul - väga toredad inimesed!

 

  Õnnelikult tsivilisatsioonis - Cesis ootab!

| Üles |

 


 

29.07.1995. Cesise õllefestival
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Cesis... Valka rongini oli peaaegu terve päev aega. Linna jõudes selgus, et käib mingu Läti õllede festival. Koha on suuremad tootjad, käib tants ja laul ning õlle ei maksa peaaegu midagi. Rääkisime augu pähe raudteejaama lähedal olevatele kohvikutädidele, et võiksime oma mandi sinna hoiule jätta. Nad olid lahkesti nõus. Kui tagaukse kaudu väljuma hakkasin, märkasin ühel laual suurt vaagnatäit kotlette. Tudengile, kes eelnevad neli päeva on söönud boršipulbrist keedet' lurri, ei saa ju pahaks panna mõne kotleti näppamist. Ma olen sellele hiljem korduvalt mõelnud ning ega ma uhke ei ole, kuid asjaolusid arvestades teeksin ma seda uuesti.

 

Õllefestival... Proovisime erinevaid marke - meelde jäi millegi pärast Tervete õlu, kuid kuna tollal olin tumeda fänn, siis eriti avaldas toona muljet Aldaris Porteris. Aga mitte õlu ei olnud selle päeva teemaks...

 

Looking back over my shoulder
I can see that look in your eye
I never dreamed it could be over
I never wanted to say goodbye

Mike & Mechanics. Over my Shoulder

 

Selle suve üks raadiolaule oli MIke and Mechanicsi Over my shoulder, mis mind terve matka oli kummitanud ja mida Helele sügavalt silma vaadates olin laulnud (mõeldes praegu laulu sõnumile... noh - tollal ma ei jaganud inglise keelest õnneks tuhkagi)... Ühesõnaga - laulsime seda siis koos kusagil männi all ja ühtäkkioli meil Helega teineteisele väga palju öelda. Ja lihtsalt hea oli olla...

 

Näss sõbrunes samal ajal mingite kohalike punkaritega ja Zeppelini fännidega. Mingil hetkel liitusime ja kuni rongile minekuni läks lahti korralik eesti-läti õllekultuuride rahvuskohtumine. Ma enam ei mäleta, miks vahepeal liitus meiega kohalik politsei - ei, ei, ei, ei - nad ei kutsunud meid korrale!; aga tegime nendega koos nende vilkuritega RAF-i ees koos pilti (see foto kahjuks (nagu veelgi mõned sellest tripist) on kusagile kaotsi läinud), surusime kätt jne. Väga võimalik, et ka politseinikud nautisid lihtsalt õlut ja päikesepaistet... Aga ma lihtsalt ei mäleta neid üksikasju - mu tähelepanu jagus vaid Helele. Ja siis saabus aeg rongi peale minekuks... Kui ma õigesti mäletan, siis toosama RAF transportis meid vist ka tagasi raudteejaama, aga see võib olla ka linnalegend...

 

Jälle väga toredad inimesed!

 

 

  Cesu alus, politseinikud, punkarid ja hevimehed... täielik... suvi

| Üles |

 


 

29.07.1995. Valga piiripunkt
 Eelmine  |  Üles

 

Rong sõitis Lugažisse, kust edasi Valka kesklinna kulgesime kollase logu linnaliini Ikarusega. Jalutasime oma kohutava hulga pampudega läbi loojangus linna. Me olime kohutavalt rõõmsad ja õnnelikud (vähemalt mina küll :)). Et meil Cesisest oli kaasas ka hulganisti külakosti, siis võib arvata, et piirile jõudes me ei olnud kaugeltki kõige mõistlikumad inimesed. Arvestades meie konditsiooni tekis passikontrollis ja tollimeestega loomulikult kohe dialoog. Mingi jant oli kellegi dokumentidega. Härrad ohvitserid ajasid esialgu ranget joont, kuid seepeale, kui Näss (vist, või oli see Urmo?!) neile mustikaid pakkus (kust krrt need üldse tal taskus olid?), siis kupatati meid lihtsalt tseremoonitsemata piirilt minema. 

 

Taas - väga toredad ja armasad inimesed!

 

Ma arvan, et Tartusse saime me Gunni pirukaga... :)

 

 

  Peale meeleolukat tšattimist piirivalvuritega üle piiri ja praktiliselt kodus!

| Üles |

 


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

Viimati täiendatud: 01 jaanuar 2018

©Sulev Nurme 1997-2018. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved