Sulev Nurme | Reisikirjad | Mustjõe paadimatk 2010

Mustjõe matk (Roosiku-Sänna) 01 - 04. aprill 2010

Proloog

Järgmine

Sadamasse...

Algul pidime ju tegelikult Navestile minema, kuid see pilt, mida Kati esimese aprilli hommikul jõe ääres kirjeldas, ei äratanud nagu vaimustust - kohati lahti ja kohati mitte. Seepärast saigi tehtud kiire otsus kulgeda sel kevadel hoopis Mustjõge pidi.

Mustjõgi oli armas meenutus. Võib-olla senini kõige nostalgiahõngulisem paadiretk selle 17 aasta jooksul, kui Baltikumi jõgedel käidud, võib-olla ka seetõttu, et sellest kuuelisest seltskonnast, kes 1994.a. aprillis Sännast Mustjõele startis, oli seekord kohal 3... Aga võib-olla esimese (ja ainsa vihmata) laagriõhtu hubase lõkkekuma, Becherovka, Ukraina borši ja sundimatu jutuajamise tõttu - nagu tudengiajal...

Võib-olla ka selle müstilise atmosfääri tõttu, mis tekkis kohati meetri-paari paksusest uduloorist peaaegu peegelsileda veepinna kohal. Selles udulaamas ujusid saartena väikesed künkad, puud ja kraavipervi tähistavad ebaühtlased põõsarivid... Kulgemine paatidega justkui deltas, või teekonnal Tuglase Maailma lõppu - udus... küngaste, põõsaste ja puude vahel linnulaulust ummistunud vaikuses, mida katkestab eesminejate või tagant tulijate aerulöök või vali naerupahvatus mõne pisut ropu või absurdse nalja üle ja mis sunnib lendu tõusma samast kõrvalt valju lestaplagina ning tiivamühinaga luigeparve...

Taas kord jäi see maailm kolmeks päevaks Tartusse koos argirutiini ja muretsemistega ning asendus Jõemaailmaga - maailmaga, kus ainsad teadlikud mõtted tegelevad balloonide õhupidavuse, kuiva laagrikoha, lõkkepuude leidmise, kuiva magamiskoti ning villaste sokkidega... Ja kogu ülejäänud aur läheb lihtsalt olemisele, endaga ja sõpradega... - udupilvedes Mustjõgi andis sellele arvatavasti kordumatu varjundi. Samas just see viimane tegi matka ka eriliseks. Ühtpidi kartsin, et uuesti Mustjõel sõitmine rikub kauni mälestuse, kuid inimesed ei ole enam need ja jõgi on ka teistmoodi. Mäletan, kuidas esimesel korral otsisime teist laagrikohta ja nutt hakkas juba peale tulema lagedat vetevälja nähes, kus ka metsaservades ulatus vesi jupi maad üle suurte puude juurekaelte. Siis järsku silmasime üht mändidega küngast, päike tuli välja ja me leidsime end esimese matka kõige mõnusamast laagrikohast. Nüüd silmasime Andresega sedasama küngast ja ma tuletasin seda lugu meelde, millepeale Andres ütles:

"Aga vaata, kui suureks männid on kasvanud..."

Nii on siis selle matkaga, millest jääb meelde eriti vihmane hommik II laagris, kui läbi ussiemmi saan läbiniiskunud lõkkeasemel jälle põlema lõkke, et luhalt nõgise potiga võetud pruunikas ja mõnede koltunud angervaksalehtedega vesi keema ajada. Keegi norskab telgis, vihma rabistab vastu keebikapuutsi ja kellegi poolt jõe äärde kuhjatud oksahunnikute kõrval sulamata sõmer lumi lõhnab kevade järele...

Ahjaa, tahaks öelda veel eraldi aitähh Marguse isale - õhtune saun ja hommikukohv olid kõigele krooniks...