Liela-Jugla 1995

Proloog

Järgmine

Kui kunagi ürgammu sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud, et veel 20 aastat hiljem sama rahvas, õigemini küll

Kopraromantika

Jah... Jõgi oli praktiliselt kuiv. Tõsi, silla alt esimese kurvini tundus vett olevat ja nii me siis pumpasime paadid täis, kuid tõde selgus kurvi taga. Ühelt kohalikult saime teada, et mõni kilomeeter allavoolu siiski on vett rohkem. Mis seal's ikka - paadid ja seljakotid selga ja jalgsi teed mööda allavoolu. Millegipärast ei võtnud ükski hääl meid enam peale. Mõne tunni pärast leidsime ka vee. 50 m sõidu järel jõudsime kopratammini, ronisime sellest üle ja järgmise 25 m pärast tarisime juba paate üle mahalangenud puude... Ja nii järgnevad 3 päeva. Meie kilometraaž jõeorus oli selle aja jooksul alla 12 km. Aga see-eest oli väga lõbus. Ja meil ei olnud kaasas isegi alkoholi. ...Mäletan üht jaburat hetke kolmandal päeval, kui paadid järel lohisemas mööda jõepõhja igusime; kuidas mingi naine lapsega jõekaldalt meid pikalt kummalise pilguga saatis... :)  Matka lõpetasime lõpuks seepärast, et kirvevars läks puruks...

Niisiis...

24.07. Tartu vaksal
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

Tartu raudteejaam. Ootame Minski rongi (väljumine 00.20)

25.07. Liela-Jugla ülemjooks. Kusagil Nitaure ja Malpilsi vahel
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

| Üles |

• Lielā Jugla

I päev jõel
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Läbitud umbes 5 kilti. Masendav!

| Üles |

Edasi, seltsimehed!

| Üles |

Niisiis purunes kolmandal päeval kirvevars... Kuna see juhtus ühe põllu lähedal, siis eeldasime, et mingi tee võiks ju lähedal olla. Panime kola kokku ja leidsimegi kruusatee. Autosid praktiliselt ei liikunud, see-eest esimene, mis silmapiiril paistma hakkas, võttis kohe peale.

  Zaube 12 km

| Üles |

Must maantee päikses sulas ja kõrbes maa
ja silmapiiril virvendas õhk.
Ma seisin päikselõõsas, kurk kuivamas
ja hinges piinav rändamiskihk.
Kätt püsti hoidsin üha, et sõita saaks,
saaks sõita ära kaugele siit.
Kuid autoid mööda uhas ilma lõpmata.
Ma seisin tolmus nagu teeviit.
Üks lõpuks peatus ja ära mind viis.

Seal autokasti nurgas üks veider mees
suupillil mängis kurbliku viit
ja rukilill tal rinnas nööpaugu sees
kui veidi väsinud sinine silm.
Kitarr mul oli kaasas. Ja nukker blues
lõi sõidurütmis kõlama siis.
Ja mäed meist sööstsid mööda
ja sööstsid ka puud.
Kui terve maailm oli see viis.
Meid auto ikka edasi viis.
 

(Must maantee. Kukerpillid)

Autokasti nurgas ei istunud veider mees, vaid hobune. Väsinud poomkant plankudest portedega GAZ 52 peatus tolmupilves. Kabiinist naeratasid kaks sõbralikku hobusekasvatajatest lätlast. Meile selgitati, et kui soovime edasi sõita, siis koos hobusega on see võimalik, kui me temast aupaklikku kaugusse hoiame. Hallipäine daam pani meie ja hobuse vahele plangu, suksu ise piirati kasti esimesse nurka toeka presentköiega. Nojah, transport on transport. Kobisime peale ja neelasime rõõmuga tolmu. Vahepeal oli lihtsalt päris hirmus, kui hopa-kipa-kopa kabjaga vastu kasti lõi nii, et puutükid lendasid.

Hommikul pakkisime end kokku. Meie üllatuseks pakkis end kokku ka perepoeg ning meid koos kolaga topiti Nivasse. Sõit läks mingisse raudteejaama, kust sai edasi juba Cesisesse. Enne lahkunist kinkis mees meile korraliku Läti maanteede kaardi - see on mul senini alles (aga hetkel seda lehte tehes on aasta 2015); ta nägi eelmisel päeval meie haledat ENE koopiat. Kaarti andes ta midagi sellist ütleski, et me järgmisel korral ei eksiks ja need muud sõnad... Ning loomulikult ei olnud ta nõus võtma mingit raha transa eest - kui aus olla, siis ega meil ka erilist raha ei oleks olnud ka maksta...

Igal juhul - väga toredad inimesed!

Cesis... Valka rongini oli peaaegu terve päev aega. Linna jõudes selgus, et käib mingu Läti õllede festival. Koha on suuremad tootjad, käib tants ja laul ning õlle ei maksa peaaegu midagi. Rääkisime augu pähe raudteejaama lähedal olevatele kohvikutädidele, et võiksime oma mandi sinna hoiule jätta. Nad olid lahkesti nõus. Kui tagaukse kaudu väljuma hakkasin, märkasin ühel laual suurt vaagnatäit kotlette. Tudengile, kes eelnevad neli päeva on söönud boršipulbrist keedet' lurri, ei saa ju pahaks panna mõne kotleti näppamist. Ma olen sellele hiljem korduvalt mõelnud ning ega ma tehtust uhkust ei tunne,... kuid asjaolusid arvestades pean tunnistama, et ilmselt teeksin samas situatsioonis seda uuesti.

Õllefestival... Proovisime erinevaid marke - meelde jäi millegi pärast Tervete õlu, kuid kuna tollal olin tumeda fänn, siis eriti avaldas muljet Aldaris Porteris. Aga mitte õlu ei olnud selle päeva teemaks...

Mike & Mechanics. Over my Shoulder

Selle suve üks raadiolaule oli Mike and Mechanicsi Over my shoulder, mis mind terve matka oli kummitanud ja mida Helele sügavalt silma vaadates olin laulnud (mõeldes praegu laulu sõnumile... noh - tollal ma ei jaganud inglise keelest õnneks tuhkagi)... Ühesõnaga - laulsime seda siis koos kusagil männi all ja ühtäkki oli meil Helega teineteisele väga palju öelda. Ja lihtsalt hea oli olla...

Rong sõitis Lugažisse, kust edasi Valka kesklinna kulgesime kollase logu linnaliini Ikarusega. Jalutasime oma kohutava hulga pampudega läbi loojangus linna. Me olime kohutavalt rõõmsad ja õnnelikud (vähemalt mina küll :)). Et meil Cesisest oli kaasas ka hulganisti külakosti, siis võib arvata, et piirile jõudes me ei olnud kaugeltki kõige mõistlikumad inimesed. Arvestades meie konditsiooni tekis passikontrollis ja tollimeestega loomulikult kohe dialoog. Mingi jant oli kellegi dokumentidega. Härrad ohvitserid ajasid esialgu ranget joont, kuid seepeale, kui Näss (vist, või oli see Urmo?!) neile mustikaid pakkus (kust krrt need üldse tal taskus olid?), siis kupatati meid lihtsalt tseremoonitsemata piirilt minema.