Proloog

Niisiis...

* * *

Fotod: Hele Nurme, Sulev Nurme

| Üles |

Hauptbahhof@Belvedere. Weichnachtmarkt.at
Järgmine | Proloog | Üles

ÖBB Railjet

| Üles |

Lend Riiast Viini kestab pisut üle pooleteise tunni. See on just nii lühike aeg, et ei jõua siiralt ära tüdineda. Seda enam, et meil oli õnn sõita Balti Õhu tutika Bombardieriga, milles harjumuspärasest Boeingust ruumi jalgadele tundus oluliselt enam olevat. Sattusime kõrvuti istuma Stockholmist koju naasva austerlasega, kes käis kellelegi rikkale prouale aednikutöid tegemas. Härra finantseerivat niiviisi oma reisimisi. Rääkisime Viinist ja Austriast. Korraks tekitas elevust härra õe amet - nimelt pidi töötas daam Doonaul Viinist Bratislavasse jõeretki tegevas laevakompaniis. Tekkinud eksprompt mõttele minna Doonaule kruiisima valas õli peale härra entusiastlik lubadus maandudes telefonitsi asja uurida. Meil muidugi hakkas mõte juuri ajama puhtalt nostalgialaksust. Kui 1996. a ratastega Ungaris-Slovakkias olime, siis tahtsime Bratislavast Viini sõita laevaga, kuid tollal tundus selle hind - 2000 austria šillingit - liiga krõbe. Lennujaamas sai ent selgeks, et ka seekord jääb laevareis ära - mitte hinna pärast: 70 euri edasi-tagasi ju kannatanuks välja, ent laev sõidab talvel vaid laupäeviti - aga selleks ajaks pidime juba kodus tagasi olema. Teine kord siis... Niisiis jätsime härraga südamlikult jumalaga.

Meie hotell - Prinz Eugen - asub Viini teise ringtee - nn Gürteli ääres, mitte kaugel pearaudteejaamast - Hauptbahnhofist. S-bahniga (Schnellbahn) - so siis linnalähirongiga on lennujaamast sinna ca veerand tundi sõitu. Pileti ostmine automaadist tundus käkitegu, samuti kui õige Bahnsteigi leidmine ei olnud probleem. Küll aga ostutus probleemiks õige ära ootamine ning nii me kobisime törts liiga vara ette tulnud punasesse iludusse. Kui rong juba tuure kogus, siis ühelt Krokodill Dundee välimusega tüübilt saime teada tõe ning ka plaani B - lihtsalt enne Wien Mittet maha kobida ja siis õigesse rongi ümber kolida. Manööver õnnestus ja niisiis hingasime varsti karget õhtuõhku mitte päris pearaudteejaamas, vaid Quartier Belvederis - sealt pidanuks hotelli tegelikult vähem maad kõndida. Nojah... Põrnitsesime linnaplaani ning taamal taeva taustal jõulutuledes õilmitsevat Belvedere lossi ning asusime energiliste sammudega kusagile teele. Loomulikult vastassuunas. Keegi sõbralik tugeva slaavi aktsendiga noorhärra leidis jaksu meid meie kitsikusest päästa ja soostus kaarti vaatama. ...Tuli lihtsalt kõndida vastassuunas ca kilomeeter tuldud teed tagasi ja siis veel umbes 150 m... Lihtne.

Kui hotell juba paistis juhtusime mööda kõndima Belvedere lossi avatud väravast... Sisse astudes leidsime mõnusalt sumiseva advendituru: hõõgvein, piparkoogid ja igasugune ninn-nänn. Aga meeleolu oli mõnus.

Hotelli regamisega oli tegelikult väike mure. Kui rumala peaga Riias arvustusi lugesime jäid silma kaks torisevat sõnavõttu. Neist esimene oli pigem tusane hädaldus teemal, et hommikusöögilaud oli lage, kujutage ette, isegi vorsti oli otsas. Ent teine nii naerma ei ajanud - keegi oli ette bronnimisest hoolimata oma toast kohale tulles ilma jäänud. Meie igatahes oma toa saime ja etteruttavalt võin öelda, et hommikusöögi buffees kõigil hommikutel vorstiprobleemi ei tekkinud :)

Lõpetasime õhtu kõrvaltänava Bäckereist hangit' õunastruudli ja mingit sorti viini seene-lihapirukate ning kauni valgetverd itaallase, Il Moscato, seltsis.

Belvedere
Järgmine | Eelmine | Üles

Hanna Miller (lk 68):

"...Lisaks sellele on ju veel Belvedere - prints Eugen von Savoy ehitatud suvepalee ja esindusloss, kus 1955. aastal kirjutati alla Austria riigileping ning mis praegu on koduks Austria maaligaleriile, mille üheks tipuks on kindlasti Gustav Klimti kuldne "Suudlus". Nn Alumises Belvederes ehk siis printsi elamiseks mõeldud suvepalees asub Austria barokimuuseum."

Wikipedia lisab järgmist:

* * *

Kuna hommikupoolik oli muuseumite avamiseks veel pisut varane, siis jalutasime läbi pargi vanalinna poole sõlmides eelnevalt omavahel kokkuleppe, et meie eesmärk ei ole kõike näha, vaid end hästi tunda...

Innere Stadt
Järgmine | Eelmine | Üles

Hanna Miller (lk 14):

"...On fassaade, mis trumpavad üksteist üle oma suurejoonelisusega, on väliselt halle ja ajahambast puretuid. Paljud Viini paleed on tänini täis sellele linnale nii omast kuldset barokki ja külluslikke interjööre, rääkimata kunsti- ja raamatukogudest. Neis paleedes on erilist nostalgiahõngu, mineviku fluidumit, mis tundub, vaatamata läbinisti muutunud ajastule, neis ometi kestvat..."

Ent see päev kujunes kahjuks välja (kuigi me ei teinud selleks midagi erilist) siiski üsna tihedaks. Alustasime Belvedere selja taha jättes oma maratoni postkontoris Ooperiteatri lähedal ja läbisime siis riburadapidi vahepeal Glühweini, Underbergi ja Fernet Brancat mekkides jõudsime läbi kõndida olulisema Viini Ringstrassest ehk siis ajaloolisest linnamüürist sissepoole jäävatest turisti top 10-st. Loomulikult soosis ilm, igasugust tegevust õues - nagu parim ilm Eestis detsembris - ebameeldiv nullilähedane temperatuur, kuid see-eest puhus vinge tuul. Et rattalaenutuspunkt ooperi lähedal oli rivist väljas - see selgus loomulikult peale veerandtunnist kaardi pilusse toppimist ja nuppudega sehkendamist, kui taipasin lugeda peenikest kirja tabloo allservas:

- This station is temporarily out of service,

võtsime jalad selga, et väisata Hofsburgi, Augustinerkirchet, Volksgärtenit, Michaelerplatzi, raekoda, Votivkirchet, Minorkirchet, Karlskirchet, jalutada ümber Kunstimuuseuni ja Loodusmuuseumi, mille vahel peaks olema natuuris kena pargike jne, jne... Advendiajaks on kõikide nende hoonete esised platsid muutunud jõuluturgudeks, mistõttu tahes-tahtmata oled selles melus osaline. Aga kuidagi toredad olid need turud. Rahulikud, sõbralikud, rõõmsad ning hõõgveinised... Ühes kohas raekoja lähedal oli parki üles seatud põnev kurviline jäärada, teises kohas lisaks kohustuslikele putkadele põhubaar, kolmandas kohas karussell. Loomulikult metsikus koguses igasuguseid pipštükke, auguga ja auguta, martsipaniga, šokolaadiga, mandlitega ja sarapuupähklitega, suhkruglasuuriga ja keedukreemiga, ploomimoositäidisega ja sekka ka mõni rull juustuga, kohustuslik austria moodi bratwurst (viiner :)) jne, jne... Tšillimise turud...
 

Külm keskpäevapäike (ja võib-olla ilmselt Viini tobedamas kohvikus ostet Havana Club) maalis Votivkirche jahedad võlvid suviselt rummihõnguliseks. Üllatuslikult kohtasime ka kirikus sees jõuluäritegevust: üks Petemmast pärit palestiinlane müütas Jumalaema kabeli ees oliivipuust kujukesi jm vidinaid. Sattusime kuidagi temaga jutu peale esialgu arutledes mingi naisterahvastele mõeldud koti moodi asja üle, mille muster meenutas täiesti muhu vöömustreid. Väidetavalt oli tegu siiski autentse Petlemma käsitööga. Noorsand pidavat veetma kirikus terve jõulukuu, kus tema perekonna produtseeritud käsitöö müügist saadav tulu pidi minema Petlemma kristliku koguduse toetuseks. Ma mäletan sõna "Palestiina" juba ajast, mil ma veel köögilaua alt püsti läbi jooksin. See on saatnud elu nagu permanentne pressimüra, milles peituvat tegelikku traagikat ei oska hoomata. Uudis, et 50 inimest sai kusagil sektoris kellegi raketirünnakus või karistusoperatsioonis surma, libiseb kõrvust kärbsepirinana mööda. Tegelikkuses pöörab sealt pilgu kõrvale kogu meie armas, sõbralik ja hea demokraatlik maailm tolereerides Ühendriikide toetatud Iisraeli vaikselt laienevat okupatsiooni. Kujukeste müüja ent kutsus Palestiinasse - tulge vaatama, see on väga ilus maa, teil ei ole midagi karta sest teie olete turistid...

Ühe põneva sündmusega ent põrkusime Volkspargis. Käisin lummatult ümber Theseuse templi - tõesti väga ilus koopia Ateena Hephaistose templist - kui silma jäi rongina peatunud väiketraktor kolme käruga haagises. Masina ümber toimetasid meed, kes mingitele põõsatsele riidest suhkru- ja jahukotte pähe tõmbasid. Põõsasteks osutusid tüvikroosid. Nagu hiljem selgus, on Volksgarten muuhulgas kuulus oma 3000-de pealise roosiaiaga, milles leiduvat üle 200 sordi roose.

Loomulikult pulbitses jõuluturg ka kaunis Maria Theresa pargikeses (platsil) kunstimuuseumi ja loodusmuuseumi vahel. Elevust tekitas Kunstimuuseumisse üles seatud Rubensi näitus, kuid kahjuks seekord me otsustasime minna sinna järgmisel päeval ning ette öeldes tuleb tõdeda, et nii me sinna ei jõudnudki. Ent kuna see ei olnud eesmärk, siis pole mõtet siinkohal krokodillipisaraid valada.

Mingil hetkel hakkas ennast tunda andma kõht. Et me olime otsustanud süüa ainult viini šnitslit, siis möödusime uhkelt kõigist neist itaalia, jaapani, vietnami, hiina, prantsuse ja taevas teab veel, mille kööke vahendavatest söögikohtadest, mis Viini ülikooli, Getreidemarkti ja Argentiina tänavate äärde on koha leidnud. Et kindlalt õhtusele kontserdile jõuda, pidime hakkama hotelli kolistama ning nii juhtuski, et otsustasime ka Karlskirche jätta teiseks päevaks ning seadsime otsustavad sammud Gürtelile. Jah, hotelli kõrval olime eelmisel õhtul silmanud üht paljutõotavat restorani...

...See oli tšehhi restoran. Šnitsel oli, aga mitte viini oma. Seega ei suutnud kiusatusele vastu panna tellides hoopis slovakkia köögist pärinevad haluškad. Magustoiduks, tõsi, sain siiski ehtviiniliku Kaiserschmarreni. See tundub olevat justkui munane purustatud krõbedaservaline pannkook, seas rosinad, üle puistatud tuhksuhkruga ja serveeritud kuhjakese aprikoosimoosiga. Kook olnud karismaatilise Austria Elisabethi, so siis (Hanna Milleri andmetel) keiser Franz Josephi I abikaasa, jaoks leiutatud hommikusöök. Maitses igatahes hästi.

Glüchwein MIchaelplatzil Michaelkuppeli ees...

| Üles |

Kärtner Strasse

| Üles |

Yello
Järgmine | Eelmine | Üles

Yello on üks neid orkestreid, mis mind on saatnud pea kogu selle aja, mil olen muusikat teadlikumalt kuulanud. Koos Geneseise, U2 ja veel mõne asjaga on see üks neid bände, mida ikka ja jälle olen algul kassetiriiulist, siis CD riiulist ja nüüd flac-kataloogist vahete vahel välja otsinud. Esimesed kokkupuuted tulid koos esimese makiga kusagil kuuendas klassis öösiti üle pika laine Radio Luxembourgi kuulates. "Vicious Games", loomulikult "Oh Yeah", "Desire"..., kuid ma ei teadnud toona, et see on Yello. Loomulikult ei käinud kolkakülas mingit plaaditurgu, minu jaoks baasinfo tuli Tõnis Erilaiu Soovisaatest pühapäeva pärastlõunati ning "Reklaamilehe" lisast... Kui seal ka Yellost juttu oli, siis mina seda hetke ei tabanud. Otsad loksusid paika tehnikumis, kui tänu kursavend Schwarzile avastasin mitu väärt asja, sh Yello. Ülikooli aja soetasin kassettidel kogu nende tollase diskograafia, mida poola piraatkassetivabrikutest turulettidele paisati. Ja eks hiljem juba CD-d ja CVD-d läbi Amazoni.

The Guardian kirjutab:

"It was forever thus – and you can hear similar collisions of electronics and manipulated or narrated vocals on their best-known tracks, such as 1985’s Oh Yeah (which featured in films from Ferris Bueller’s Day Off to The Secret of My Success) or 1988’s No 7 smash Grand Prix homage, The Race. In that (fantastic) song’s accompanying video, Meier bears an uncanny resemblance to the comic actor Terry-Thomas, and there’s something of the movie role about his life – it’s been claimed he is a millionaire industrialist and professional poker player, and international golfer, though the fact he is also a conceptual artist should be remembered when assessing claims about his life.

However, the stories shouldn’t obscure Yello’s status as genuine musical pioneers. Blank was initially a truck driver, but transformed himself – “without musical training or manuals” – into one of the pioneers of sampling culture. However, he doesn’t sample other people’s music, but uses found sounds, beginning (in his teens) with a splashing bucket of water. Over many years, he has built up an enormous library of more than 100,000 noises, which he delves into to help create the music. There was originally a third Yello man, but tape operative Carlos Peron left in 1983, by which time they had already defined their trademark style on 1980’s Solid Pleasure. Guest vocalists are now commonplace in pop, but Yello have been using them for years, collaborating with often highly unlikely but always genuinely great singers, from late Associates man Billy Mackenzie to Shirley Bassey."

Yello pole eriti kontserte andnud ja kui ma kuulsin, et neil on sel aastal pisike Vana Hea Päris Euroopa tuur, mille käigus Viinist ida poole ja Berliinist väga lääne poole minda, siis ostsin hetke ajale piletid... Et ma ei olnud oma valikutes ainuke, illustreerib ehk pisike kohtumine trammi nr 18 lõpppeatuses, kui läksin kolmelt kutilt Stadthalle juurde teed küsima...

- Vabandust, kas oskate juhatada teed Stadhalleni?

- Eip, me otsime ise ka teed. Aga mis teil sinna asja on?

- Tahaks kontserdile minna.

- Yello?

- Yello...

- Hmm, meie ka. Kust tulete?

- Eestist.

- Muidugi. Meie tuleme Tšehhist. Kõik vana idabloki poisid ilmselt on täna siia kogunenud... Ja kõik on juba vanad...

* * *

Kontsert oli lihtsalt hea. Väga, väga korralik heli. Ma arvan, et nii paigas soundiga kontserdil ma pole varem käinud; ikka on mingi asi kuidagi paigast ära. Ning loomulikult ka lavashow... Kuigi taadid ise - Mayer ju varsti 80 ringis - väga suurt tsirkust ei teinud (nende imidžile mõeldes ei tasunud ka seda loota), kuid elegantselt ja Yello-stiilis pisut absurdses-iroonilises-üllatavas võtmes videoinstallatsioon taustaks töötas väga hästi.

Väga super elamus! Aitäh....

Veel fragmente kontserdist:

The Race. 6.12.2017. Wiener Stadthalle

Bostich. 6.12.2017. Wiener Stadthalle

Karlkirche
Järgmine | Eelmine | Üles

Järgmist hommikut alustasime Hauptbahnhofis dilemmaga: ratas või U-Bahn. Et karget õhku kuldasid päikesekiired, otsustasime rataste kasuks...

Viinis on mitu rattarendi võimalust, kuid ilmselt vingema võrguga on Citybike. Ratta rentimiseks on vaja krediitkaarti ja esimesel regamisel 5 minutit aega. Hiljem pistad vaid krediitkaardi masinasse, lööd salasõna masinasse sisse ja - voila! Hea uudis seejuures on, et esimene tund sõitu on tasuta ja järgmisedki - 1 euro tunnist - ei tapa. Kui enne tunni möödumist saad ratta ära panna ja pead 15 mintsi pausi, siis hakkab jooksma uus tasuta tund.

Niisiis - hüppasime ratastele ning loovisime vanalinna poole. Tuleb öelda, et rendirattad on küll rasked, kuid täiesti ok sõita. 3-käiguline rummusisene kast on kuidagi nii seatud, et mäest üles saab mõnusalt ja ka tasasel saab suhteliselt ilusasti edasi.

Karlskirche on padubarokk. Pühendatud Carlo Borromeole, kes koos Ignatius of Loyola ja Philip Neriga olid vastureformatsiooni Martin Lutherid. Kiriku arhitektiks oli Johann Bernhard Fischer von Erlach. Nimekirjaga tema töödest ei jõuaks loojangukski valmis, ent Viini mainekamatest ehitistest pärineb tema laualt ka Schönbrunn. Viini barokist rääkides ei saa muidugi üle ega ümber Johann Lukas von Hildebrandtist - tema käsi on mängus õige paljude Viini paleede, sh Belvedere ja Hofburgi juures. Karlskirche puhul ent läks siiski teisiti, sest kavandite võistluselt valis Karl VI välja Erlachi kavandi. ...Kirik sai uhke: ajastuomaselt kena suure kupliga ning klassikalise korintose orderis portikusega. Mõnevõrra üllatavad on kahel pool fassaadi Rooma Trajanuse sammaste motiividel ehitatud sambad. Kuld, kard ning sakilised karniisid...

Ka see - barokk, barokk, barokk. Kuldne ja suurejooneline, valge, pidulik. Kulda lahustudes jõuab kohale Lutheri&Co pahameel, sest ses ehtekarbis, erinevalt ühest "korralikust gooti kirikust", läeb' kergesti järg käest, mis majja oled sattunud. Ent ilus, ülev ning pidulik on kõik see iluasi sellegipoolest.

Ent lennutaks siinkohal ka ühe raske kivi kellegi kapsaaeda. Keset kirikut laiutab ilmatu kaadervärk. Esialgu jätab see mulje, et midagi restaureeritakse - no alati on ju igal pool tellingud. Hea asja nimel ehitatu annad alati andeks, ehkki kahju on pisut 8 eurost, sest kaadervärgi tõttu ei ole võimalik isegi  normaalselt altarit pildistada. Lähemal katsumisel aga selgub, et kolahunnik on permanentne ja teenindab lifti, millega saab kupli alla sõita. No tore, kuid selle paganama lifti pärast pole võimalik alt üles kupli laterna poole vaadata ja kiriku interjööri peamine ja kõige nö "taevalikum" vaade on sellega lörtsitud. Isegi võimalus kupli all jalutada ja pontsakaid maalitud pühi tegelasi käega katsuda ei asenda rikutud muljet - nood maalingud on mõeldud vaatamiseks kaugelt ning alt üles - lähedalt on nad kahjuks suhteliselt visandlikud ja rohmakad, varjud ning kullatud jooned pandud paika just nii, et kui vaatad alt üles, tunduks asi võimalikult ruumiline. Ka vaade laternaakendest linnale ei ole asi, mille pärast Karlskirche torni minna - armeeritud klaasid on tolmused ning paksud.... midagi sealt näeb, kuid nagu väga udusel hommikul. Lisaks on debiilikutest täägijad sinna viimase 15 aasta jooksul rikkalikult vildikaga akende vahele sodida jõudnud... Üldse mitte tore...

Ent kuplialuse maalingud, kui eelpoolne virin nüüd ära unustada, on sellegipoolest põnevad ning vähemalt mõjuvad selliselt, et otsustame Rubensi ületoitunud Kolm Graatsiat Kunstimuuseumis ära jätta, peesitada hetke Karlskirche esise Weichnachtmarkti detsembripäikeses ning ette võtta parem mõnusa rattatuuri mööda vanalinna ja Doonau kanali äärt.

Citybikerid
Järgmine | Eelmine | Üles

Rattasõit Citybikega Viinis on täitsa elamus omaette ja ka kiire võimalus linnas liikumiseks, eriti, kui saad loogikale pihta, kuidas jaamad paiknevad. Rattateedega seal linnas igal juhul probleeme ei ole...

Tellisime siis ammu himustatud viini šnitslid. Šnitsel oli lihtsalt oivaline, kuid etteaimatav - varem ju mitmed korrad Viiniski proovitud; ent minu jaoks jätsid kustumatu mulje hoopis eelroaks toodud carpaccio ning sinna kõrvale tuunitud spritzer või pigem valge veini mohhiito (Gabelis nimetati seda koksi Hugoks), mis segati kokku valgest poolmagusast veinist, mulliveest, laimist ja piparmündist - v ä g a  h e a  kooslus! Carpaccio oli lihtsalt perfektne! Ma pole mingi eriline asjatundja, ent selle maitsega oli lihtsalt super. Ahjaa - omaette elamus muidugi oli ka šnitsli kõrvale serveerit' austriapärane kartulisalat: kartulilõigud äädika, soola ja maitseainetega + veel midagi. Maitsev ja põnev! Viimase valmistamine on lihtne (hoolimata sellest, et Bregovici sugulase sõnutsi on see üks nende salaretsept):

• tuleb keeta koorega kartulid, koorida ja normaalseteks viiludeks lõigata;

• tükid kaussi ja peale valada kuum veiseliha või kanapuljong, parasjagu, et tükid puljongis ei ujuks;

• lisada peeneks hakitud sibul, äädikas, sinep, soola ja pipar vastavalt maitsele; segada ja jätta tõmbama 20 minutiks;

• lisada tükk võid ja hakitud peterselli; segada ettevaatlikult, et asi pudruks ei muutuks ja jätta tõmbama veel 30 minutiks.

Lihtne!

Viini vanalinna süda asub Sthepansplatzil, mille defineerib omakorda Stephansdom - ehk siis XII sajandist pärinev toomkirik, mis Euroopa arhitektuuriloos paistab silma oma üüratu kesklöövi laiusega. Meie jõudsime ratastega läbi keskaegsele tänavavõrgule kerkinud barokse-juugendliku vanalinna tänavaid ja platse läbides juba õhtupimeduses. Üheltpoolt mattis pimedus linna barokse suursugususe, ent teisalt esitles eredalt kogu seda metsikut jõulukaunistuste virr-varri, mis kogu platsi ning tänavate üle valitses. Ja muidugi jõuluturg. Igal pool on jõuluturg... Juba väsitama hakkab... Lisaks kõigele trillallaale ja trullallaale oli hakanud tibama midagi kleepjat ning üles katkunud lõdisemapaneva tuule. Panime rattad ära ning sukeldusime isegi sellesse tohuvabohusse...

* * *

...et peale korduvaid ebaefektiivseid katseid kuidagi varvastesse sooja saada selle rõskest piparkoogihõngulisest koerailmast U-Bahniga hotelli kuuma vanni põgeneda...

Hanna Millerit juba tagasiteel lennukis lugedes selgus, et õige Viini külastuse juurde peaks käima ka mõne linnakesse sisse kasvanud või linnalähedase veiniküla külastus, täpsemalt siis mõne Heuregeri külastus. Pooljuhuslikult sai seegi punkt kirja.

Wikipeedia kirjutab:

"Heuriger is the abbreviation of "heuriger Wein" (this year's wine) in Austrian and Bavarian German. Originally, it was a simple open-air tavern on the premises of winemakers, where people would bring along food and drink the new wine. Nowadays, the taverns are often situated at a distance of the wineyards and offer both food and drinks. Heurige where apple or pear cider is served are called a Mostheurige. In the well-known wine-growing areas of the city of Vienna (Grinzing, Sievering, Neustift, Liesing) many eating establishments have a rustic interior design similar to Heurige, yet they have a normal licence and sell wine they buy from outside sources.

/.../

A Heuriger is prized both for the charms of what it offers and its limitations. Each Heuriger is only open briefly, usually 2 or 3 weeks during a four month season in the Fall, although it may reopen again later in the season when more wine has been produced. It serves only its own wine, and but a limited selection of food as an evening meal, generally local, homemade products offered as small dishes such as Liptauer spread, various meat or sausage and Semmel combinations, or cheese boards.

Typical drinks found at Heurigen include Sturm, a partially fermented wine sold at the beginning of fall that still contains a fair amount of grape, and Gruner Veltliner, which is one of the most popular types of Austrian wine. Almdudler and Gespritzer are also commonly found at modern Heurigen. Lucky patrons will sometimes find Eiswein to enjoy with dessert."

Miks!... Esiteks on Viin vist ainus suurlinn, millest pea tuhat hektarit on viinamarjaistanduste all. Ja teiseks... Teiseks on selline traditsioon. Heuriger on tegelikult noor vein, mille pakkumise-müümise õigus kohalikel tegijatel on. See tuleneb juba vanast ajast ning töötab siiani, kuigi kohalike sõnutsi on ka see vaikselt hääbuv kunst. Veinitootjad pakuvad oma toodangut mõne konkreetse tänava äärde koondunud veinikeldrites, mõni pakub kõrvale ka traditsioonilist toitu. Keldri avatust näitab okaspuuokstest vanik või oks keldri ukse kohal. Viini veinid on valged, üks lemmiksort Grüner Veltiner. Sattusime siis meiegi korraks Langenzerdorfi Kellerstrassele...

...Kuigi planeerimatult, sest pigem oli sinna külla asja vanadele tuttavatele. Ent ka vanu aegu on hea  pigem klaasikese veini juures meenutada... Vein maitses ja Sturmi (mille noore veini joomine kõhus võib mõnikord põhjustada) ei järgnenud :)

... Tänan Inga! Tänan Hele!