Wien. Yello. Detsember...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


Tripi kaart | Austria 2007 | Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Viin. 5. - 8. detsember 2017.

Wien. Yello. Detsember.

 

Pietro di Nobile. Theseuse tempel Volksgartenis

| Üles |

 

... Ehk jalutuskäik Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi pealinnas...


Kunagi veebruaris eventim.de-s kolades sattusin Yello piletite peale. Kõige mõistlikum kontserti aeg ja koht tundus olevat detsembri algul Viinis, seega ei hakanud pikalt nuputama ning ostsin hetke ajel kaks piletit. Küll tegelikult pisikese tagamõttega lugupeetud küljeluule teha sellega ka väike sünnipäeva eel-kingitus. Kui juba õhtu Viinis planeerida, on mõistlik võtta veel paar päeva et seal ka pisut ringi vaadata, Sacheri torti, viini šnitslit ja apelstrudelit maitsta. Viimastega meil tegelikult ka vedas - et sattusime linna kallil advendiajal, kaasnes sellega võimalus Glühweini ning kõikvõimalikku "jõulusaiakraami" mekkida igale pisemalegi platsikesele üles seatud Christkindlmarktil...

 

Ahjaa... Otsustasin, et ei targuta seekord pikalt tehtu-nähtu üle, sest eesti keeles on ilmunud suurepärane Hanna Milleri Viini ja Austriat tutvustav raamat "Viini fassaadide taga" ja "Autoga Austrias". Seepärast võib-olla laenan sealt mõne rea mõne ägedama koha kohta. Ja muidugi on kõik kirja pandud veebi - nt lühidalt ja asjalikult kõik Viini kohta stiilis a la all sights for dummies: http://www.tourmycountry.com/austria/mapvienna.htm. Ka on piltidega seekord pisike ikaldus, sest fotokas kaunistas reisi ajal kodu ning kõik kaunite hetkede trofeed on püütud antiikse 1.1. mpix telefonisilmaga...

 

Leppisime juba minnes omavahel kokku, et seekord me ei ole ekspeditsioonil, isegi mitte ekskursioonil, vaid jalutuskäigul suures linnas. Kas see nüüd päris jalutuskäiguks tehnilises mõttes kujunes on diskuteeritav, kuid meeleolukalt kulgesid nood päevad sellegipoolest. Ja see oli üks tore jalutuskäik Ungari pustadest puhuvast kõiki ürbikihte läbistavast lõikavast tuulest ning viimasest eestilikult detsembrisopasest päevast hoolimata. Mina leidsin endale Euroopast järjekordse päriselt avastamata koha.... Nagu Pariis, ...kuid siiski mitte. Nagu Berliin, ...kuid siiski mitte. Nagu Rooma, kuid siiski mitte. Nagu Riia? Ei - siiski mitte... Tõepoolest... Wien ist Anders!

 

Niisiis...

 

* * *

Fotod: Hele Nurme, Sulev Nurme

 

Yello

| Üles |

 


| Üles |


 

Hauptbahhof@Belvedere.Weichnachtmarkt.at
Järgmine | Proloog | Üles

 

ÖBB Railjet

| Üles |

 

Lend Riiast Viini kestab pisut üle pooleteise tunni. See on just nii lühike aeg, et ei jõua siiralt ära tüdineda. Seda enam, et meil oli õnn sõita Balti Õhu tutika Bombardieriga, milles harjumuspärasest Boeingust ruumi jalgadele tundus oluliselt enam olevat. Sattusime kõrvuti istuma Stockholmist koju naasva austerlasega, kes käis kellelegi rikkale prouale aednikutöid tegemas. Härra finantseerivat niiviisi oma reisimisi. Rääkisime Viinist ja Austriast. Korraks tekitas elevust härra õe amet - nimelt pidi töötas daam Doonaul Viinist Bratislavasse jõeretki tegevas laevakompaniis. Tekkinud eksprompt mõttele minna Doonaule kruiisima valas õli peale härra entusiastlik lubadus maandudes telefonitsi asja uurida. Meil muidugi hakkas mõte juuri ajama puhtalt nostalgialaksust. Kui 1996. a ratastega Ungaris-Slovakkias olime, siis tahtsime Bratislavast Viini sõita laevaga, kuid tollal tundus selle hind - 2000 austria šillingit - liiga krõbe. Lennujaamas sai ent selgeks, et ka seekord jääb laevareis ära - mitte hinna pärast: 70 euri edasi-tagasi ju kannatanuks välja, ent laev sõidab talvel vaid laupäeviti - aga selleks ajaks pidime juba kodus tagasi olema. Teine kord siis... Niisiis jätsime härraga südamlikult jumalaga.

 

Meie hotell - Prinz Eugen - asub Viini teise ringtee - nn Gürteli ääres, mitte kaugel pearaudteejaamast - Hauptbahnhofist. S-bahniga (Schnellbahn) - so siis linnalähirongiga on lennujaamast sinna ca veerand tundi sõitu. Pileti ostmine automaadist tundus käkitegu, samuti kui õige Bahnsteigi leidmine ei olnud probleem. Küll aga ostutus probleemiks õige ära ootamine ning nii me kobisime törts liiga vara ette tulnud punasesse iludusse. Kui rong juba tuure kogus, siis ühelt Krokodill Dundee välimusega tüübilt saime teada tõe ning ka plaani B - lihtsalt enne Wien Mittet maha kobida ja siis õigesse rongi ümber kolida. Manööver õnnestus ja niisiis hingasime varsti karget õhtuõhku mitte päris pearaudteejaamas, vaid Quartier Belvederis - sealt pidanuks hotelli tegelikult vähem maad kõndida. Nojah... Põrnitsesime linnaplaani ning taamal taeva taustal jõulutuledes õilmitsevat Belvedere lossi ning asusime energiliste sammudega kusagile teele. Loomulikult vastassuunas. Keegi sõbralik tugeva slaavi aktsendiga noorhärra leidis jaksu meid meie kitsikusest päästa ja soostus kaarti vaatama. ...Tuli lihtsalt kõndida vastassuunas ca kilomeeter tuldud teed tagasi ja siis veel umbes 150 m... Lihtne.

 

Kui hotell juba paistis juhtusime mööda kõndima Belvedere lossi avatud väravast... Sisse astudes leidsime mõnusalt sumiseva advendituru: hõõgvein, piparkoogid ja igasugune ninn-nänn. Aga meeleolu oli mõnus.

 

Hotelli regamisega oli tegelikult väike mure. Kui rumala peaga Riias arvustusi lugesime jäid silma kaks torisevat sõnavõttu. Neist esimene oli pigem tusane hädaldus teemal, et hommikusöögilaud oli lage, kujutage ette, isegi vorsti oli otsas. Ent teine nii naerma ei ajanud - keegi oli ette bronnimisest hoolimata oma toast kohale tulles ilma jäänud. Meie igatahes oma toa saime ja etteruttavalt võin öelda, et hommikusöögi buffees kõigil hommikutel vorstiprobleemi ei tekkinud :)

 

Lõpetasime õhtu kõrvaltänava Bäckereist hangit' õunastruudli ja mingit sorti viini seene-lihapirukate ning kauni valgetverd itaallase, Il Moscato, seltsis.

 

Belvedere Weichnahtsmarkt

| Üles |

 

Prinz Eugen

| Üles |

 

Natüürmort Viini kaardi, šokolaadikompvekkide, õunstruudli ja Il Moscatoga

| Üles |

 


 

Belvedere
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Hanna Miller (lk 68):

"...Lisaks sellele on ju veel Belvedere - prints Eugen von Savoy ehitatud suvepalee ja esindusloss, kus 1955. aastal kirjutati alla Austria riigileping ning mis praegu on koduks Austria maaligaleriile, mille üheks tipuks on kindlasti Gustav Klimti kuldne "Suudlus". Nn Alumises Belvederes ehk siis printsi elamiseks mõeldud suvepalees asub Austria barokimuuseum."

 

Wikipedia lisab järgmist:

"On 30 November 1697, one year after commencing with the construction of the Stadtpalais, Prince Eugene purchased a sizable plot of land south of the Rennweg, the main road to Hungary. Plans for the Belvedere garden complex were drawn up immediately. The prince chose Johann Lukas von Hildebrandt as the chief architect for this project rather than Johann Bernhard Fischer von Erlach, the creator of his Stadtpalais. Hildebrandt (1668–1745), whom the general had met whilst engaged in a military campaign in Piedmont, had already built Ráckeve Palace for him in 1702 on Csepel, an island in the Danube south of Budapest. He later went on to build numerous other edifices in his service. The architect had studied civil engineering in Rome under Carlo Fontana and had gone into imperial service in 1695–96 in order to learn how to build fortifications. From 1696 onwards, records show that he was employed as a court architect in Vienna. As well as the Belvedere, Hildebrandt’s most outstanding achievements include the Schloss Hof Palace, which was also commissioned by Prince Eugene, the Schwarzenberg Palace".

 

* * *

 

Kuna hommikupoolik oli muuseumite avamiseks veel pisut varane, siis jalutasime läbi pargi vanalinna poole sõlmides eelnevalt omavahel kokkuleppe, et meie eesmärk ei ole kõike näha, vaid end hästi tunda...

 

Schloss Belvedere

| Üles |

 

Belvedere Garten

| Üles |

 

Bassein on loodis

| Üles |

 

Laburint

| Üles |

 

Tagasivaade

| Üles |

 


 

Innere Stadt
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Hanna Miller (lk 14):

 

"...On fassaade, mis trumpavad üksteist üle oma suurejoonelisusega, on väliselt halle ja ajahambast puretuid. Paljud Viini paleed on tänini täis sellele linnale nii omast kuldset barokki ja külluslikke interjööre, rääkimata kunsti- ja raamatukogudest. Neis paleedes on erilist nostalgiahõngu, mineviku fluidumit, mis tundub, vaatamata läbinisti muutunud ajastule, neis ometi kestvat..."

 

Ent see päev kujunes kahjuks välja (kuigi me ei teinud selleks midagi erilist) siiski üsna tihedaks. Alustasime Belvedere selja taha jättes oma maratoni postkontoris Ooperiteatri lähedal ja läbisime siis riburadapidi vahepeal Glühweini, Underbergi ja Fernet Brancat mekkides jõudsime läbi kõndida olulisema Viini Ringstrassest ehk siis ajaloolisest linnamüürist sissepoole jäävatest turisti top 10-st. Loomulikult soosis ilm, igasugust tegevust õues - nagu parim ilm Eestis detsembris - ebameeldiv nullilähedane temperatuur, kuid see-eest puhus vinge tuul. Et rattalaenutuspunkt ooperi lähedal oli rivist väljas - see selgus loomulikult peale veerandtunnist kaardi pilusse toppimist ja nuppudega sehkendamist, kui taipasin lugeda peenikest kirja tabloo allservas:

 

- This station is temporarily out of service,

 

võtsime jalad selga, et väisata Hofsburgi, Augustinerkirchet, Volksgärtenit, Michaelerplatzi, raekoda, Votivkirchet, Minorkirchet, Karlskirchet, jalutada ümber Kunstimuuseuni ja Loodusmuuseumi, mille vahel peaks olema natuuris kena pargike jne, jne... Advendiajaks on kõikide nende hoonete esised platsid muutunud jõuluturgudeks, mistõttu tahes-tahtmata oled selles melus osaline. Aga kuidagi toredad olid need turud. Rahulikud, sõbralikud, rõõmsad ning hõõgveinised... Ühes kohas raekoja lähedal oli parki üles seatud põnev kurviline jäärada, teises kohas lisaks kohustuslikele putkadele põhubaar, kolmandas kohas karussell. Loomulikult metsikus koguses igasuguseid pipštükke, auguga ja auguta, martsipaniga, šokolaadiga, mandlitega ja sarapuupähklitega, suhkruglasuuriga ja keedukreemiga, ploomimoositäidisega ja sekka ka mõni rull juustuga, kohustuslik austria moodi bratwurst (viiner :)) jne, jne... Tšillimise turud...
 

Külm keskpäevapäike (ja võib-olla ilmselt Viini tobedamas kohvikus ostet Havana Club) maalis Votivkirche jahedad võlvid suviselt rummihõnguliseks. Üllatuslikult kohtasime ka kirikus sees jõuluäritegevust: üks Petemmast pärit palestiinlane müütas Jumalaema kabeli ees oliivipuust kujukesi jm vidinaid. Sattusime kuidagi temaga jutu peale esialgu arutledes mingi naisterahvastele mõeldud koti moodi asja üle, mille muster meenutas täiesti muhu vöömustreid. Väidetavalt oli tegu siiski autentse Petlemma käsitööga. Noorsand pidavat veetma kirikus terve jõulukuu, kus tema perekonna produtseeritud käsitöö müügist saadav tulu pidi minema Petlemma kristliku koguduse toetuseks. Ma mäletan sõna "Palestiina" juba ajast, mil ma veel köögilaua alt püsti läbi jooksin. See on saatnud elu nagu permanentne pressimüra, milles peituvat tegelikku traagikat ei oska hoomata. Uudis, et 50 inimest sai kusagil sektoris kellegi raketirünnakus või karistusoperatsioonis surma, libiseb kõrvust kärbsepirinana mööda. Tegelikkuses pöörab sealt pilgu kõrvale kogu meie armas, sõbralik ja hea demokraatlik maailm tolereerides Ühendriikide toetatud Iisraeli vaikselt laienevat okupatsiooni. Kujukeste müüja ent kutsus Palestiinasse - tulge vaatama, see on väga ilus maa, teil ei ole midagi karta sest teie olete turistid...

 

Ühe põneva sündmusega ent põrkusime Volkspargis. Käisin lummatult ümber Theseuse templi - tõesti väga ilus koopia Ateena Hephaistose templist - kui silma jäi rongina peatunud väiketraktor kolme käruga haagises. Masina ümber toimetasid meed, kes mingitele põõsatsele riidest suhkru- ja jahukotte pähe tõmbasid. Põõsasteks osutusid tüvikroosid. Nagu hiljem selgus, on Volksgarten muuhulgas kuulus oma 3000-de pealise roosiaiaga, milles leiduvat üle 200 sordi roose.

 

Loomulikult pulbitses jõuluturg ka kaunis Maria Theresa pargikeses (platsil) kunstimuuseumi ja loodusmuuseumi vahel. Elevust tekitas Kunstimuuseumisse üles seatud Rubensi näitus, kuid kahjuks seekord me otsustasime minna sinna järgmisel päeval ning ette öeldes tuleb tõdeda, et nii me sinna ei jõudnudki. Ent kuna see ei olnud eesmärk, siis pole mõtet siinkohal krokodillipisaraid valada.

 

Mingil hetkel hakkas ennast tunda andma kõht. Et me olime otsustanud süüa ainult viini šnitslit, siis möödusime uhkelt kõigist neist itaalia, jaapani, vietnami, hiina, prantsuse ja taevas teab veel, mille kööke vahendavatest söögikohtadest, mis Viini ülikooli, Getreidemarkti ja Argentiina tänavate äärde on koha leidnud. Et kindlalt õhtusele kontserdile jõuda, pidime hakkama hotelli kolistama ning nii juhtuski, et otsustasime ka Karlskirche jätta teiseks päevaks ning seadsime otsustavad sammud Gürtelile. Jah, hotelli kõrval olime eelmisel õhtul silmanud üht paljutõotavat restorani...

 

...See oli tšehhi restoran. Šnitsel oli, aga mitte viini oma. Seega ei suutnud kiusatusele vastu panna tellides hoopis slovakkia köögist pärinevad haluškad. Magustoiduks, tõsi, sain siiski ehtviiniliku Kaiserschmarreni. See tundub olevat justkui munane purustatud krõbedaservaline pannkook, seas rosinad, üle puistatud tuhksuhkruga ja serveeritud kuhjakese aprikoosimoosiga. Kook olnud karismaatilise Austria Elisabethi, so siis (Hanna Milleri andmetel) keiser Franz Josephi I abikaasa, jaoks leiutatud hommikusöök. Maitses igatahes hästi.

 

Parkring

| Üles |

 

Glüchwein MIchaelplatzil Michaelkuppeli ees...

| Üles |

 

Kärtner Strasse

| Üles |

 

Volksgarteni roosid

| Üles |

 

Volksgärten

| Üles |

 

Uisurada Grete-Rehor pargis

| Üles |

 

Raekoda ja jõuluturg

| Üles |

 

Leierkastimees

| Üles |

 

Heldenplatz

| Üles |

 

Josefsplatz

| Üles |

 

Votivkirche

| Üles |

 

Maria Theresien Platz

| Üles |

 

,,,ja need teised kirikud (Minoriten -, Karls - ja Wiedener Elisabethkirche

| Üles |

 

Kaiserschmarren

| Üles |

 

 

 


 

Yello
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Yello on üks neid orkestreid, mis mind on saatnud pea kogu selle aja, mil olen muusikat teadlikumalt kuulanud. Koos Geneseise, U2 ja veel mõne asjaga on see üks neid bände, mida ikka ja jälle olen algul kassetiriiulist, siis CD riiulist ja nüüd flac-kataloogist vahete vahel välja otsinud. Esimesed kokkupuuted tulid koos esimese makiga kusagil kuuendas klassis öösiti üle pika laine Radio Luxembourgi kuulates. "Vicious Games", loomulikult "Oh Yeah", "Desire"..., kuid ma ei teadnud toona, et see on Yello. Loomulikult ei käinud kolkakülas mingit plaaditurgu, minu jaoks baasinfo tuli Tõnis Erilaiu Soovisaatest pühapäeva pärastlõunati ning "Reklaamilehe" lisast... Kui seal ka Yellost juttu oli, siis mina seda hetke ei tabanud. Otsad loksusid paika tehnikumis, kui tänu kursavend Schwarzile avastasin mitu väärt asja, sh Yello. Ülikooli aja soetasin kassettidel kogu nende tollase diskograafia, mida poola piraatkassetivabrikutest turulettidele paisati. Ja eks hiljem juba CD-d ja CVD-d läbi Amazoni.

 

The Guardian kirjutab:

"It was forever thus – and you can hear similar collisions of electronics and manipulated or narrated vocals on their best-known tracks, such as 1985’s Oh Yeah (which featured in films from Ferris Bueller’s Day Off to The Secret of My Success) or 1988’s No 7 smash Grand Prix homage, The Race. In that (fantastic) song’s accompanying video, Meier bears an uncanny resemblance to the comic actor Terry-Thomas, and there’s something of the movie role about his life – it’s been claimed he is a millionaire industrialist and professional poker player, and international golfer, though the fact he is also a conceptual artist should be remembered when assessing claims about his life.

However, the stories shouldn’t obscure Yello’s status as genuine musical pioneers. Blank was initially a truck driver, but transformed himself – “without musical training or manuals” – into one of the pioneers of sampling culture. However, he doesn’t sample other people’s music, but uses found sounds, beginning (in his teens) with a splashing bucket of water. Over many years, he has built up an enormous library of more than 100,000 noises, which he delves into to help create the music. There was originally a third Yello man, but tape operative Carlos Peron left in 1983, by which time they had already defined their trademark style on 1980’s Solid Pleasure. Guest vocalists are now commonplace in pop, but Yello have been using them for years, collaborating with often highly unlikely but always genuinely great singers, from late Associates man Billy Mackenzie to Shirley Bassey."

 

Yello pole eriti kontserte andnud ja kui ma kuulsin, et neil on sel aastal pisike Vana Hea Päris Euroopa tuur, mille käigus Viinist ida poole ja Berliinist väga lääne poole minda, siis ostsin hetke ajale piletid... Et ma ei olnud oma valikutes ainuke, illustreerib ehk pisike kohtumine trammi nr 18 lõpppeatuses, kui läksin kolmelt kutilt Stadthalle juurde teed küsima...

 

- Vabandust, kas oskate juhatada teed Stadhalleni?

- Eip, me otsime ise ka teed. Aga mis teil sinna asja on?

- Tahaks kontserdile minna.

- Yello?

- Yello...

- Hmm, meie ka. Kust tulete?

- Eestist.

- Muidugi. Meie tuleme Tšehhist. Kõik vana idabloki poisid ilmselt on täna siia kogunenud... Ja kõik on juba vanad...

 

* * *

 

Kontsert oli lihtsalt hea. Väga, väga korralik heli. Ma arvan, et nii paigas soundiga kontserdil ma pole varem käinud; ikka on mingi asi kuidagi paigast ära. Ning loomulikult ka lavashow... Kuigi taadid ise - Mayer ju varsti 80 ringis - väga suurt tsirkust ei teinud (nende imidžile mõeldes ei tasunud ka seda loota), kuid elegantselt ja Yello-stiilis pisut absurdses-iroonilises-üllatavas võtmes videoinstallatsioon taustaks töötas väga hästi.

 

Väga super elamus! Aitäh....

 

 

Veel fragmente kontserdist:

The Race. 6.12.2017. Wiener Stadthalle

Bostich. 6.12.2017. Wiener Stadthalle

 

Yello live Wien

| Üles |

 


 

Karlkirche
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Järgmist hommikut alustasime Hauptbahnhofis dilemmaga: ratas või U-Bahn. Et karget õhku kuldasid päikesekiired, otsustasime rataste kasuks...

 

Viinis on mitu rattarendi võimalust, kuid ilmselt vingema võrguga on Citybike. Ratta rentimiseks on vaja krediitkaarti ja esimesel regamisel 5 minutit aega. Hiljem pistad vaid krediitkaardi masinasse, lööd salasõna masinasse sisse ja - voila! Hea uudis seejuures on, et esimene tund sõitu on tasuta ja järgmisedki - 1 euro tunnist - ei tapa. Kui enne tunni möödumist saad ratta ära panna ja pead 15 mintsi pausi, siis hakkab jooksma uus tasuta tund.

 

Niisiis - hüppasime ratastele ning loovisime vanalinna poole. Tuleb öelda, et rendirattad on küll rasked, kuid täiesti ok sõita. 3-käiguline rummusisene kast on kuidagi nii seatud, et mäest üles saab mõnusalt ja ka tasasel saab suhteliselt ilusasti edasi.

 

Karlskirche on padubarokk. Pühendatud Carlo Borromeole, kes koos Ignatius of Loyola ja Philip Neriga olid vastureformatsiooni Martin Lutherid. Kiriku arhitektiks oli Johann Bernhard Fischer von Erlach. Nimekirjaga tema töödest ei jõuaks loojangukski valmis, ent Viini mainekamatest ehitistest pärineb tema laualt ka Schönbrunn. Viini barokist rääkides ei saa muidugi üle ega ümber Johann Lukas von Hildebrandtist - tema käsi on mängus õige paljude Viini paleede, sh Belvedere ja Hofburgi juures. Karlskirche puhul ent läks siiski teisiti, sest kavandite võistluselt valis Karl VI välja Erlachi kavandi. ...Kirik sai uhke: ajastuomaselt kena suure kupliga ning klassikalise korintose orderis portikusega. Mõnevõrra üllatavad on kahel pool fassaadi Rooma Trajanuse sammaste motiividel ehitatud sambad. Kuld, kard ning sakilised karniisid...

 

Ka see - barokk, barokk, barokk. Kuldne ja suurejooneline, valge, pidulik. Kulda lahustudes jõuab kohale Lutheri&Co pahameel, sest ses ehtekarbis, erinevalt ühest "korralikust gooti kirikust", läeb' kergesti järg käest, mis majja oled sattunud. Ent ilus, ülev ning pidulik on kõik see iluasi sellegipoolest.

 

Ent lennutaks siinkohal ka ühe raske kivi kellegi kapsaaeda. Keset kirikut laiutab ilmatu kaadervärk. Esialgu jätab see mulje, et midagi restaureeritakse - no alati on ju igal pool tellingud. Hea asja nimel ehitatu annad alati andeks, ehkki kahju on pisut 8 eurost, sest kaadervärgi tõttu ei ole võimalik isegi  normaalselt altarit pildistada. Lähemal katsumisel aga selgub, et kolahunnik on permanentne ja teenindab lifti, millega saab kupli alla sõita. No tore, kuid selle paganama lifti pärast pole võimalik alt üles kupli laterna poole vaadata ja kiriku interjööri peamine ja kõige nö "taevalikum" vaade on sellega lörtsitud. Isegi võimalus kupli all jalutada ja pontsakaid maalitud pühi tegelasi käega katsuda ei asenda rikutud muljet - nood maalingud on mõeldud vaatamiseks kaugelt ning alt üles - lähedalt on nad kahjuks suhteliselt visandlikud ja rohmakad, varjud ning kullatud jooned pandud paika just nii, et kui vaatad alt üles, tunduks asi võimalikult ruumiline. Ka vaade laternaakendest linnale ei ole asi, mille pärast Karlskirche torni minna - armeeritud klaasid on tolmused ning paksud.... midagi sealt näeb, kuid nagu väga udusel hommikul. Lisaks on debiilikutest täägijad sinna viimase 15 aasta jooksul rikkalikult vildikaga akende vahele sodida jõudnud... Üldse mitte tore...

 

Ent kuplialuse maalingud, kui eelpoolne virin nüüd ära unustada, on sellegipoolest põnevad ning vähemalt mõjuvad selliselt, et otsustame Rubensi ületoitunud Kolm Graatsiat Kunstimuuseumis ära jätta, peesitada hetke Karlskirche esise Weichnachtmarkti detsembripäikeses ning ette võtta parem mõnusa rattatuuri mööda vanalinna ja Doonau kanali äärt.

 

Citybiker

| Üles |

 

Karlskirche

| Üles |

 

Barokk...

| Üles |

 

Liftiga kupli alla

| Üles |

 

Kupli all... "tonnide kaupa Rubensita "Rubensit"".

| Üles |

Maalitud marmor

| Üles |

 

Karlskirche Weichnachtmarkt

| Üles |

 

 


 

Citybikerid
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Rattasõit Citybikega Viinis on täitsa elamus omaette ja ka kiire võimalus linnas liikumiseks, eriti, kui saad loogikale pihta, kuidas jaamad paiknevad. Rattateedega seal linnas igal juhul probleeme ei ole...

 

Võtad siit...

| Üles |

 

...ja paned sinna... Lihtne! Ja - kuni 1 tund kostenlos!

| Üles |

 

Rattateed

| Üles |

 


 

Donaukanal
Järgmine | Eelmine | Üles

 

...Rattaga mööda endist Doonau haru, mis1600 aasta paiku esmakordselt ümber vormiti. Nüüd on selle kaldapealsed graffity, tänavakunsti, community gardenite, suvekohvikute, näituste ja promenaad-parkide ala. Schwedenplatz Schwedenbrücke kõrval on ka üks tuntumaid paadigaraaže linnas.

 

Väga kihvt atmosfäär, eriti detsembrikuu keskpäevapäikeses...

 

Graffity galerii

| Üles |

 

 


 

Wiener Schnizel
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Oma viini šnitslid saime lõpuks kätte Julius-Tandler-Platz 1, restoranist Gabel&Co. Koht esialgu tundus nagu vanas  heas juugendmajas eurokoodeksi järgi ümberehitatud söökla ikka: valged kuuptoad, klaas, roostevaba teras, laepaneelidesse süvistatud valgustid; seintel pildid, mida saab teha värvise pintsliga vastu paberit virutades... Goran Bregovici näoga rõõmus baarimees juhatas meid mittesuitsetajate poolele, mis tähendas seda, et olime sajaruutmeetrises valges saalis üksipäini - kogu elu käis suitsetajate poolel. Viinis on tavapärane, et kõrtsus suitsetatakse. See on inimõigus ja nii on. Kui olime just Eestisse jõudnud, siis käis läbi uudis, et Austria parlament otsustas kõrtsudes suitsetamise keeldu mitte vastu võtta. See näitab, et parlament kuulab rahvast ja ei võta vastu rahva tahte vastaselt lühinägelikke ning rumalaid otsuseid nagu kahjuks Banaanivabariigis praegu valitsevad noorkommunistid, kui mõelda tulevast aastast kehtima hakkavale tulumaksuseadusele või aktsiisipoliitikale. Suitsetamine on halb, liigjoomine on ka halb, kuid üks valitsus tegeleb pahe väljarookimisega ääri-veeri, teine valitsus tõmbab õõnsalt kõlavate siltide all majandusele rõõmsalt vett. Да здравствует партия, товарищи!... Tuleb kuidagi tuttav ette. Vabandust, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...

Ühesõnaga - toodi lauale menüü. Kui Hele seepeale küsis, et kas viini šnitsel on neil hea, vastas tüüp poolrõõmsalt- poolsarkastiliselt:

 - No. definitely not. If you want something good, go over plaza, there is McDonalds.

 

Tellisime siis ammu himustatud viini šnitslid. Šnitsel oli lihtsalt oivaline, kuid etteaimatav - varem ju mitmed korrad Viiniski proovitud; ent minu jaoks jätsid kustumatu mulje hoopis eelroaks toodud carpaccio ning sinna kõrvale tuunitud spritzer või pigem valge veini mohhiito (Gabelis nimetati seda koksi Hugoks), mis segati kokku valgest poolmagusast veinist, mulliveest, laimist ja piparmündist - v ä g a  h e a  kooslus! Carpaccio oli lihtsalt perfektne! Ma pole mingi eriline asjatundja, ent selle maitsega oli lihtsalt super. Ahjaa - omaette elamus muidugi oli ka šnitsli kõrvale serveerit' austriapärane kartulisalat: kartulilõigud äädika, soola ja maitseainetega + veel midagi. Maitsev ja põnev! Viimase valmistamine on lihtne (hoolimata sellest, et Bregovici sugulase sõnutsi on see üks nende salaretsept):

  • tuleb keeta koorega kartulid, koorida ja normaalseteks viiludeks lõigata;

  • tükid kaussi ja peale valada kuum veiseliha või kanapuljong, parasjagu, et tükid puljongis ei ujuks;

  • lisada peeneks hakitud sibul, äädikas, sinep, soola ja pipar vastavalt maitsele; segada ja jätta tõmbama 20 minutiks;

  • lisada tükk võid ja hakitud peterselli; segada ettevaatlikult, et asi pudruks ei muutuks ja jätta tõmbama veel 30 minutiks.

Lihtne!

 

No tõesti...

| Üles |

 

 


 

Stephansplatz
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Viini vanalinna süda asub Sthepansplatzil, mille defineerib omakorda Stephansdom - ehk siis XII sajandist pärinev toomkirik, mis Euroopa arhitektuuriloos paistab silma oma üüratu kesklöövi laiusega. Meie jõudsime ratastega läbi keskaegsele tänavavõrgule kerkinud barokse-juugendliku vanalinna tänavaid ja platse läbides juba õhtupimeduses. Üheltpoolt mattis pimedus linna barokse suursugususe, ent teisalt esitles eredalt kogu seda metsikut jõulukaunistuste virr-varri, mis kogu platsi ning tänavate üle valitses. Ja muidugi jõuluturg. Igal pool on jõuluturg... Juba väsitama hakkab... Lisaks kõigele trillallaale ja trullallaale oli hakanud tibama midagi kleepjat ning üles katkunud lõdisemapaneva tuule. Panime rattad ära ning sukeldusime isegi sellesse tohuvabohusse...

 

* * *

 

...et peale korduvaid ebaefektiivseid katseid kuidagi varvastesse sooja saada selle rõskest piparkoogihõngulisest koerailmast U-Bahniga hotelli kuuma vanni põgeneda...

 

Läbi vanalinna Stephansplatzile

| Üles |

 

Stephansplatz

| Üles |

 

Stephansdom

| Üles |

 


 

Kellerstrasse. Langenzerdorf
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Hanna Millerit juba tagasiteel lennukis lugedes selgus, et õige Viini külastuse juurde peaks käima ka mõne linnakesse sisse kasvanud või linnalähedase veiniküla külastus, täpsemalt siis mõne Heuregeri külastus. Pooljuhuslikult sai seegi punkt kirja.

 

Wikipeedia kirjutab:

 

"Heuriger is the abbreviation of "heuriger Wein" (this year's wine) in Austrian and Bavarian German. Originally, it was a simple open-air tavern on the premises of winemakers, where people would bring along food and drink the new wine. Nowadays, the taverns are often situated at a distance of the wineyards and offer both food and drinks. Heurige where apple or pear cider is served are called a Mostheurige. In the well-known wine-growing areas of the city of Vienna (Grinzing, Sievering, Neustift, Liesing) many eating establishments have a rustic interior design similar to Heurige, yet they have a normal licence and sell wine they buy from outside sources.

/.../

A Heuriger is prized both for the charms of what it offers and its limitations. Each Heuriger is only open briefly, usually 2 or 3 weeks during a four month season in the Fall, although it may reopen again later in the season when more wine has been produced. It serves only its own wine, and but a limited selection of food as an evening meal, generally local, homemade products offered as small dishes such as Liptauer spread, various meat or sausage and Semmel combinations, or cheese boards.

Typical drinks found at Heurigen include Sturm, a partially fermented wine sold at the beginning of fall that still contains a fair amount of grape, and Gruner Veltliner, which is one of the most popular types of Austrian wine. Almdudler and Gespritzer are also commonly found at modern Heurigen. Lucky patrons will sometimes find Eiswein to enjoy with dessert."

 

Miks!... Esiteks on Viin vist ainus suurlinn, millest pea tuhat hektarit on viinamarjaistanduste all. Ja teiseks... Teiseks on selline traditsioon. Heuriger on tegelikult noor vein, mille pakkumise-müümise õigus kohalikel tegijatel on. See tuleneb juba vanast ajast ning töötab siiani, kuigi kohalike sõnutsi on ka see vaikselt hääbuv kunst. Veinitootjad pakuvad oma toodangut mõne konkreetse tänava äärde koondunud veinikeldrites, mõni pakub kõrvale ka traditsioonilist toitu. Keldri avatust näitab okaspuuokstest vanik või oks keldri ukse kohal. Viini veinid on valged, üks lemmiksort Grüner Veltiner. Sattusime siis meiegi korraks Langenzerdorfi Kellerstrassele...

 

...Kuigi planeerimatult, sest pigem oli sinna külla asja vanadele tuttavatele. Ent ka vanu aegu on hea  pigem klaasikese veini juures meenutada... Vein maitses ja Sturmi (mille noore veini joomine kõhus võib mõnikord põhjustada) ei järgnenud :)

 

... Tänan Inga! Tänan Hele!

....

Kellerstrasse

| Üles |

 


 

Floridsdorf
Eelmine | Üles

 

Ja saabus aeg lennujaama minekuks. Istusime Floridsdorfis ümber lennujaama rongile. Poolt tunnikest vaheaega kasutasime struudli ja muu hea parema kaasaostmiseks koju (mis käsipagasisse mahtus) ning jooksime pikali juhuslikult ühe Viinis elava eestlanna, kelle sõnutsi ta sealkandis eesti keelt pole veel kuulnud.  Hüvastijätuks lennujaamas veel üks korralik austria guljašš ning - Auf Wiedersehen!  Loodetavasti varsti ja selle sõnapaari otseses tähenduses!

 

Wien ist anders!

 

Tervitustega Viinist...

| Üles |

 

 


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

Viimati täiendatud: 17 mai 2018

©Sulev Nurme 1997-2018. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved