Aga
tegelikult on ka see lugu sellest, kui hea on käia kusagil ilma
plaanita, lihtsalt olla "siin ja praegu", tundmata häbi sellepärast, et
äkki jääb mõni oluline vaatamisväärsus vaatamata. Ja võib-olla ka
sellest, kui mõnus on vahel lihtsalt kulgeda kohvikust restorani ja
restoranist kohvikusse, toorest hakklihast võileival, Ida-Berliini pärandist,
soojast vahuveinist, kebabist, antipastist, paduvihmast,
blues'ist ja säravatest rohelistest silmadest, mis mind viimased
paarkümmend aastat on ikka soojalt vaadanud. Ja tegelikult pole ka pikka
lugu sellest loost. Lihtsalt üks hetk ja kaunis mälestus tollest
minitripist Berliini, õigemini
Vanasse Spandausse. Sest Spandau, kuigi
suure Berliiniga juba 1920. a kokku liidetud ja ajalooannaalidest teada
pigem kui Berliini kindlus, ei ole siiski nagu päris Berliin.
"Spandau, one of Berlin’s largest boroughs, has a wealth of
history to explore. Its roots go back to the thirteenth century when
it was founded as a medieval fortress town. /.../ One of the best
preserved Renaissance fortresses in all Europe, the Citadel not only
boasts many fascinating treasures. The long bastion walls, up to
four metres thick with vaulted corridors, also regularly attract
around 10,000 bats for their winter hibernation. Just a few steps
further on, you are among the quaint cobbled streets and alleyways
of the Kolk quarter, the oldest part of Spandau.
The Marienkirche (Saint Mary’s Church), originally dating from the
eighth century, lies among trees set back from the banks of the
River Havel. Here, you can also find half-timbered houses and parts
of the old city wall.
/.../
But today’s Spandau is not just about
history – it is also a modern and vibrant part of Berlin. Spandau is
the city’s biggest industrial location and home, for example, to the
only production site for BMW motorbikes in the world. The borough’s
long tradition as a centre of industrial production is also evident
in the Großsiedlung Siemensstadt housing estate, now one of Berlin’s
six UNESCO World Heritage Modernist housing estates. Primarily
constructed to house workers at the nearby Siemens factory, the
western section of the estate lies in Spandau as does the nearby
garden town of Staaken, once similarly a model for the city’s
housing reform movement."
Lõpetasime õhtu peale mõnusat tiksumist
Wröhmänneri pargi servas üksikul pingil Haveli kaldal. Üksik kalamees ei
saanud selle aja jooksul, mis kulus meil standardse veiniühiku
ohverdamiseks Dionysusele, ühtegi kala. Seevastu tekkis jõeveeru muidu
igasugust muud huvitavat rahvast. Esiteks võttis meist mitte kaugel ühes
trepiaugus platsi arvatavasti türgi verd noorsandidest kamp, kes ärevalt
ringi vahtides asus samuti mingit Bacchuse asja ajama. Bakhante kogunes
ent teisigi: üks jalgrattaga tulnud härra seadis end kõõluma
pervereelingule ning korkis lahti rattakorvist hangit õlle... Kui varsti
jalad selga võtsime, et kusagilt midagi hamba alla leida, hakkas
kalameeski omi kodinaid kokku pakkima. Tundub, et kass jäi tol õhtul
vist üsna pika ninaga.
Õhtuõhk klaaris pisut päevast kuumust.
Maandusime otsingutest hoolimata oma hotelli (Lindenufer) vastas Hasiris.
Hasir vist on mingi pisut viisakam Türgi restoranide kett. Igatahes ei
jäänud performance kuidagi alla mõnele saksa või prantsuse
restole: toitu (100%türgi köök) serveeriti
portselanil metallist söögiriistadega ning tellitud veinikarahvini
juurde toodi kenasti pokaalid. Aga mis ma siin ikka iroonitsen. Tellitud
ninaesine maitses ülihea. Ma arvan, et lambakarree, mille tellisin, on vist
üldse üks parimaid lambaid, mida ma reisidel söönud olen. Kui mõtlen,
siis Hasiri grill kannataks vabalt võrdluse välja Aserbaidžaanis kogetud
parimate lambaelamustega. Seepärast kujunesid hilised õhtutunnid seal
väga mõnusaks, olemise lõpetas alles eale keskööd alanud kerge
vihmasabin...
Roiutav leitsak ajas meid võib-olla pisut varem,
kui muidu plaaninuksime, tagasi S-Bahnile. Mitte, et Spandaus kliima
kuidagi inimsõbralikum olnuks, kuid vajasime pisut jahedamas hotelliõhus
ja, nagu jooksult kujunes, hotelli kõrval ühes itaalia söögikohas -
Milllefiori - lihtsalt enne kontserti laadimist. Mainiks viimasest
lihtsalt niipalju, et roogi oodates ja ülihea valikuga antipastit
maitstes kogunes ümberringi laudadesse põnev seltskond: 50 ja pluss
tätoveeritud ning teksades tüübid, seljas ZZ-topi tuurisärgid 1990-test
ja varasemastki, kes siis enne Zitadelle minekut pastat, õlut ja veini
manustasid. Kurjakuulutavast välimusest hoolimata - nagu sattunuksime
mõne tsiklimeeste jõugu keskele - käitusid nad eranditult nagu viisakad
inimesed, justkui pisut oma kontsertdressis end kohmetult tundes.
Põnev ajastu on saabumas... Ajastu, kus Orumetsa
ja Läätse saviplaatide asemel kuulatakse vanadekodudes Spotify'st
Hendrixit, piitleid..., Zeppelini, rütmibluusi - Vaughanit või
sedasamustki, mida me laivis kuulama minema valmistusime...
Ja siis saabuski see hetk, et
näha, mille pärast me Spandausse olime tulnud...
Berliner Morgenpost:
"Bärte, Blues und Boogie sind
ihre Markenzeichen: ZZ Top, die kleinste Bigband der Welt, feiert 2019
ihr 50-jähriges Jubiläum und wird im Rahmen ihrer Sommertour auch Berlin
besuchen – selbstverständlich im Original Line-Up. Am Dienstag (11. Juni)
spielen die US-Amerikaner in der Zitadelle Spandau. Mit im Gepäck: Alle
Hits und Bestseller ihrer 14 vergoldeten Alben und Songs aus ihrem immer
noch aktuellen Album „La Futura“. "Es ist jetzt 50 Jahre her und ich
glaube, wir werden allmählich ziemlich gut", so Billy Gibbons zur Tour.
"Die Bärte sind vielleicht etwas länger, aber alles andere hat sich
nicht verändert und wir hoffen, dass es so bleibt!“
Rahvas kogunes äikese eelses leitsakus vana
Berliini kindluse (Zitadelle) - mis pidavat arvatavasti olema Berliini
vanim ehitis - õuele Juliuse torni alla. Publiku moodustasid vanad
rokkarid ja muidu peerud, kõik cooli väljanägemisega, mida
mäletan rokkkontsertitelt 1990-te algusest ja valdavalt... halli peaga.
Isegi paar improviseeritud lippu lehvis rahva hulgas.
Joodi õlut ja mõnes kohas ka räusati, aga kõik see oli selline nagu
viimastel aastatel mõne kursavenna sünnipäevapidu - rõõmus, aga juba
pisut vaoshoitud... Kuid sellegipoolest äge.
Ja siis, pisikese ootamise
peale saabusidki härrad Gibbonsid oma tuules lehvivate habemetega. Natuke
aeglaselt ja natuke väsinult nagu 70 aastastelt võikski oodata. Hetkeks
tekkis kartus, et äkki on tulev kontsert mingi paganama vanameeste
reanimatsioon... Kuniks Billy Gibbons oma kirda undama pani... Minule
tulid külmavärinad mõni hetk hiljem, kui peale läks "Jesus
left Chicago"...
ZZ-Top@11.06.2019. Spandau Zitadelle... Jesus left Chicago
Viimaste akordide ajal langesid
esimesed rasked piisad. Äike, mille vältimatut saabumist päev otsa
kestnud leitsak oli hommikust saati ennustanud, jõudis kohale. Et rahva
väljumist kuidagi ohjata, lasti inimesi kindlusest välja jaokaupa.
Selleks ajaks, kui me väravasse jõudsime, olime juba soojast paduvihmast
läbimärjad. Olime küll lootnud, et jõuame hotelli - milleni Zitadelle'st
on tõesti vaid paar minutit jalutada - joosta ja suuremast veest sellega
hoiduda, ent taevast langesid mürinal pangesuurused piisad, mille eest
polnud pääsu ei räästa ega puu all.
Viskasime Lindenuferis kuivad
riided selga, et kontserdi elevust Millefioris klaasikese veiniga pisut
rahustada. Juba tuttav kelner juhatas meile kätte laua osaliselt
klaasitud terrassil. Koos veinikarahviniga langesid taas piisad ning
jälle langes alla terve meretäis vett. Ja sadas ja välgutas ja muudkui
kallas edasi. Ühel hetkel kostus äikesemürinast pisut erinev mütsatus.
Paar lauda edasi algas sagin, kelner jooksis esmaabipakiga edasi-tagasi,
vahepeal kostus... lätikeelset lalinat. Kui show hakkas lõppema, leidis
kelner aega ka meile õhtu viimase Bacchuse anni lauale kandmiseks. Kui
küsisin, mis juhtus, selgus, et üks nokastanud ZZ-topi fänn meie
naabervabariigist olla pea ees laua alla kukkunud, aga natuke õnnetult.
Juhtub...
Mingil hetkel peale keskööd
tundus, et vihm annab järele. Maksime üliväsinud kelnerile oma veini
eest ja alustasime jalutuskäiku. Saime vaevalt paar sammu teha, kui
taevaluugid avanesid taas. Et mitte viimaseid hilpe ligumärjaks teha,
viskasime ühe kangi all suuremad riided seljast ja lidusime ahvikiirusel
ümber nurga hotelli...
Ja siis saabuski aeg lahkumiseks... Jänkuonu
jättis jumalaga, läks lasila juurde, hüppas Rebaseonule selga ja
ratsutas minema nagu mõni parun... Või midagi sellist. Kui Spandaus
taksosse istusime näitas termomeeter jälle ligi 30 plussi...
