Sulev Nurme | Reisikirjad | Peruu



Peruu

TEATED PROJEKTID PORTFOLIO KONTAKT REISIKIRJAD BLOGI ENG

Tripi kaart | Peruu album | Peru 360 | Tagasi

Peruu: 01 ... 12.05.2022

Proloog

Esimene sissekanne: 01.05.2022. Kohvik Jamie's Delight. Schipoli lennujaam, Amsterdam...

Aeg venib mesisena Schipoli lennujaamas. Tiksun kohvikus, ees klaasike Lõuna-Aafrika chardonnayga... Väikese My moodi baaridaam tõi just tellitud võileiva, mille vahel on üllatuslikult muu hea parema hulgas ka korralik vorstikärakas. Mu kõrval löövad aega surnuks paar inimest, keegi hollandi paar, mõlemal ninad telefonis. Toredad inimesed, kes sel ajal, kui ma My käest veini juurde hankimas käisin, minu laadival moblal silma peal hoidsid... Natuke aega tagasi, mulle tundub, käis nende vahel elav arutelu selle üle, kas osta kohvi või veini - igatahes piidlesid mu klaasi ja pudelit. Ja praegu… Ehee… mu lauanaabrid ostsid ka veini - hea reklaam... Tundub, et diskussioonis jäi härra sõna peale.

Ülemerelennukini on aega veel paar tundi. Enne reisi ähvardati metsikute järjekordadega turvas ja passikontrollis. Tjah, natuke seismist siin oli, ent ei midagi tapvat. Kuigi - peale maandumist pidi lennukis pisut aega niisama passima ja see oli tüütu. Ka hommikul Tallinnas, Amsterdami lendu oodates, jäi aega kõvasti üle. Tellisin õhtul Lootsi tänavale takso ette - lennujaamas oli vaja olla kohal pool kuus. Taksooperaator – hääle järgi juba täiskasvanud inimene – ütles, et kui selleks kellaajaks tahan Lennujaama jõuda, siis peab küll takso hiljemalt kell 5 kohal olema. Maalt ja hobusega, loomulikult, ja kui juba nii öeldakse - tellisin. Takso jõudis täpselt ning viis minutit hiljem peatusime juba lennujaama ees. Pool tundi nagu maast leitud, millega unise peaga lennujaamas küll suurt midagi peale pole hakata. Aga õnneks meie juht ja õpetaja järgmiste päevade jooksul Peruus – Piret Mayer – oli just kokkulepitud kohta lennujaama infoleti juurde kohale jõudnud. Sestap sain kohe kätte piletid ja muu paberikraami ning ei pidanud õnneks fuajees pikalt aega niisama surnuks lööma.

...

Siis seekord läeb sõit Peruusse. Egiptuse sõidu jätkuna mulle endalegi üllatuslikult taas Gemaloga. Kuu aega tagasi ma ei oleks mingil juhul uskunud ega kahtlustanud, et mõni nädal hiljem sõidan Peruusse. Kovid ja töö ja sõda ja veel igasugused muud, isiklikud muremõtteid tekitavad asjad…. Ent Gemaloga tehtud Egiptuse tripp jättis niivõrd hea mulje, et kui skrollisin nende reisikalendrit ning nägin vabu kohti kevadisel Peruu reisil, siis bronnisin koha pikalt järele mõtlemata. Eks unistus Peruust ole meelel olnud ammu; mäletan, et peale Püreneede trippi 2015. a sai isegi Peruu reisiplaan tehtud, aga toona ehmatati tšikaviirusega ja nii sattusime tookord hoopis Sri Lankale...

Aga hetkel pole muud teha, kui oodata katuseaknast sisse piiluva päikesekiire laigus ning vaadata, kuidas haigutav Väike My kassas toimetab. Ta ennist, kui veini eest maksin, ajas mingid summad segamini ja vabandas ette ning taha:

„I'm already pretty crazy from this long night …“

Sama siin…

Tegelikult, kui ära unustada, et istun lennujaamas, siis see koht on täitsa äge. Aeg seisab... õigemini, kulgeb teises faasis. Vein on otsas. Võtta veel üks? Miks ka mitte... aitab järele mõelda ja aega on lademetes. Hollandlased istuvad endiselt siin - nende klaasid on alles poole peal – las valvavad telefoni, ma lä’en räägin Myga.

.... Niisiis...

Fotod: Sulev Nurme

Lima: Plazuela Santo Domingo

Üles | Järgmine

01.05.2022. Lennukis. Kusagil Atlandi kohal
Järgmine | Proloog | Üles

Ärkasin hetk tagasi. Kuus tundi lennukis põõnatud nagu niuhti. Seega 12 lennutunnist on nüüd 9 juba edukalt üle elatud. Mõned tunnid suutsin algul surnuks lüüa peale õhtusööki KLM rahvalõbustussüsteemiga; hakkasin isegi mingit filmi vaatama ja – ärkasin siis nüüd.

Kuulan Poguesi – „Battle of Brisbane“... Mäletan, et vilistasin seda 1996 aasta rattamatkal Budapestist välja sõites...

...

02.05.2022. Hotell Radisson. Miraflores. Lima
Eelmine | Järgmine | Üles

Radisson: muna ja mais

Kell on pool kuus hommikul kohaliku aja järgi. Uni on läinud, ausalt öeldes pole õieti veel uniseks jäänudki, kuigi eile õhtul lennukilt tulles oli tunne, et küll nüüd magaks. Peamine unetuse põhjus on vist ajavahe – mingi 8 tundi on see, aga täpselt pole vaevunud arvutama. Ma ei uskunud, et see probleemi tekitab, aga – tekitab. Kunagi Uus-Meremaal sai ka esimene öö poolärkvel sitsitud, aga seal oli põhjus pigem kuumas ja auruses telgiõhus Aucklandi lähistel võsas kui ajavahes.

Lend üle Atlandi ja risti üle Lõuna-Ameerika läks tegelikult oma pikkuse kohta - 12,5 tundi, päris talutavalt. Kartsin, et tapab rohkem, aga ju Bacchuse annid, mida natukese haaval välja jagati, aitasid aega painutada. Limasse jõudsime eile õhtul juba kuue ringis, ent passikontroll ja pagasi ootamine, eriti viimane, võttis metsikult aega. Ka sõit lennujaamast Mirafloresesse (pidavat olema linnaosa, mis on Lima rikkama rahva kaitseala) võttis oma tunni ja nii plartsatasin tuppa voodile alles poole kümne paiku. Õhtul ei tulnud und, kuigi olin sigaväsinud ja just siis kui jäin magama, helistas keegi töö asjus (tubakas - võinuks ju telefoni hääletuks panna). Peale seda on olnud mingi imelik vaakumine ärkveloleku ja une vahel – magamiseks seda nimetada ei saa. Et ka eelmine öö Tallinnas jäi pisut lühikeseks ja lisaks on mingi tatitõbi naha vahel, siis ei oskagi hetke tunnet kirjeldada – on olnud mõnusamaid ärkamisi. Kirsina tordil peksab ka toa kliimaseade segast - no ei saa seda temperatuuri normaalseks ja mingi jama on ka ventilatsiooniga, kuidagi ilgelt lubjalehane kuiv õhk on siin. Korralikult kipsiga remonditud majas ei saa loomulikult ka akent avada. Ühesõnaga – tahaks viriseda.

Aga - nagunii antakse hommikusöök ette juba kell 6.00 ja siis kohe, peale sööki, pidime kohe ka bussi kobima – seega ei ole nagu sest varasest ülevalolekust suurt vahet. Piret – meie giid - lohutas eile õhtul, et järgnevatel päevadel hakkamegi varakult startima - nagunii me öösiti magada ei saavat. Ja ma veel mõtlesin, et ta teeb nalja.

Ega polegi hetkel muud midagi kirjutada. Raha sai eile vahetatud - hotelli retseptsioonis oli end sisse seadnud üks atsakas tädi, kes siis eurosid-dollareid peruu rahaks - solideks - ringi lõi. Tädi võttis asjaliku näoga eurod või dollarid vastu, arvutas midagi vana hea kalkulaatoriga ja andis vastu peotäie sole. Lahe raha - kas on maailmas veel mõnda riiki, kes oma raha päikese järgi on nimetanud (sol – päike, hispaania keeli)?

Loodetavasti tuleb äge päev!

Solid

#Miraflores District, Lima

03.05.2022. Hotell Casa Andina. Nazca
Eelmine | Järgmine | Üles

Nazca

Varahommik… Vaatan kella ja teen jälle hotellitoas aega parajaks, et hommikusöögile minna. Puhvet avatakse kell 6, seega natuke on veel jäänud. Magada taas normaalselt ei ole saanud – lihtsalt ei tule und ja kõik. Süvenev nohu ja köha piinab juba päris tüütult. Üsna vastik öö on tegelikult selja taga. Kovid? Ei julge mõeldagi. Ent kui enesetunne ära unustada, siis on ju tegelikult ülilahe: olen Nazcas.

Akna taga laulavad linnud ja huikab see kummaline lind. Gulio - meiega Limas hommikul liitunud kohalik giid üles, kui selle häälitseja nime kohta küsisin et see on „pacific owl“ - „kukurino“. Kui kuugeldan, siis leian selle öökulli üles küll; elab Lõuna-Ameerikas ka, ent tema levilana ei mainita kuskilt otsast Peruud. Peruus elab ent igal pool pügmee-öökull… No võib-olla häälitseb siis see. Lisaks huikamisele täidab õhku tõusva päikese kuldses hämus ka muude lindude särtsakas kädin. Ja muidugi - kuked kirevad igal pool... Ebareaalne! Hotellitoa aken (ja ka uks) avaneb puudega täidetud sisehoovi, kus ilmselt osa sellest hommikusest laulukoorist pesitseb, välja arvatud ehk kuked…

Nazca. Casa Andina

Peruu… Niisiis - esimesed muljed…

Esimene tutvus kohaliku olustikuga algas kohe hommikul. Hommikusöök Lima Radissonis koosnes munapudrust ja… hiiglasuurtest maisiteradest. Kohalikku maisi kutsutakse vist üldiselt chocloks – kuidagi niiviisi nimetatavat maisi ka ketšua keeles (ketšua on siis päris kohalike, inkade, keel). Kuuldavasti on maisisorte-maisitüüpe siin riigis sadu ja mais juba inkade kuldajast üks tähtsamaid, kui mitte tähtsaim, toiduaine. Ka tänase lõunasöögi juurde (vähemalt minu portsule) pakuti Paracases ohtralt maisi. Kuuldavasti serveeritakse seda siin igasugusel moel söögi alla ja söögi peale põhiroana, snäkina ja isegi maiustustena. Saab näha.

Radisson Red, Miraflores, Lima

Tikitud kaunistus meie reisibussi peatoel

Hommikune Miraflores hotelli eest ja hiljem läbi bussi akna jättis sümpaatse ja väga euroopaliku mulje. Isegi need joonlauaga ruudustikuna tõmmatud tänavad on kasvanud mõnusalt lopsakasse võsasse, mistõttu see ei häiri nii nagu mäletan Kreekast 1980-tel ehitatud linnakestest. Tänane Miraflores on kaasaegse Lima „peenim“ linnaosa, kus elavad rikkad ja ilusad ning kuhu on sisse seatud korralikumad hotellid, ärid ja restoranid. XVI sajandil eraldi asutatud väike kuurort on Limaga XX sajandil kokku kasvanud, kuid poolteist sajandit tagasi polevat Limaga olnud isegi korralikku maismaaühendust. Miraflores oli juba ennevanasti jõukama kogukonna kogunemiskoht ning see trend on püsinud tänaseni. Ajalooliselt midagi väga põnevat kõiketeadev guugel ei näita peale Miraflorese lahingu, mida linna all pidasid siis Tšiili ja Peruu-Boliivia väed 1870-te lõpus vist, kui ma ei eksi; toona väljus võitjana Tšiili. Miraflorese keskuse ehteks olevat inkadeaegne Huaca Pucllana – mudatellistest püramiidilaadne pühakoht – kahjuks seda aga meile sel varahommikul ei näidatud. Aga võib-olla see pole ka nii oluline: Peruu lugu on mulle üsna udune, nagu ka see eelnevalt viidatud nägelemine Miraflorese all. Seetõttu tuleb tegemata kodutöö hotelliõhtutel järgi teha, et siin üldse millestki aru saaks.

Miraflores

Hommikusöök söödud, kobisime bussi ning suund seati lõunasse – Paracase ja Ica suunas. Miraflorese harjumuspärane heaolulinnamaastik asendus peagi lõputute tööstusmaastikega ning neid ümbritsevate lõputute pilpaküladega. Viimased tekivad maalt suurde linna tööd otsima tulnud inimeste meeleheitliku ettevõtmise tulemusel tehaste jms lähedastele vabadele maadele, mida oma äranägemise järgi skvotitakse. Kontrast Mirafloresega on mäekõrgune ja julm: nagu teine planeet või... nagu sattunuks mõnest Vana Euroopa linnast kuskile Mauretaania kolkasse. Isegi maastik on sarnane. Sellistele pilpaküladele, milles pole enamasti ei vett, kanalisatsiooni ega elektritki, on antud lausa omaette nimi - pueblos jóvenes. Keegi ei tea, kui palju rahvast nois linnajagudes elab, mistõttu ei ole selge ka Lima ja teiste suuremate linnade rahvaarv. Kuna sellised linnajaod tekivad stiihiliselt, ei suuda keegi Infrat adekvaatselt järgi ehitada, mistõttu Lima vaevleb veepuuduses ja transpordiprobleemides. Kui mõelda, siis täpselt samadest jamadest räägiti kuu aega tagasi nähtud Kairos. Skvotitud külakesed moodustavad hoomamatu ulatusega aladel laiuva kohutavalt prügistatud valglinna. Skvotitakse suuremale suurtööandjale lähimad alad. Sellistest pilpaküladest võivad areneda lõpuks välja „päris“ linnaosad, aga kui piirkonnas tööpakkumine muutub – näiteks tehas suletakse vms, siis võivad skvotitud asumid jääda sageli ka tühjaks moodustades hiiglaslikke kummituskülasid. Limast välja jõudes võis siin-seal tolmustel kõrbeväljadel näha arendusalasid, kuhu on kunagi hakatud midagi planeerima, ent ürituseks on see jäänudki. Eile enne Nazcasse jõudmist läbisime kilomeetreid kõrbe, kuhu oli pandud maha autorehvidest piirdeid, märke, ehitatud kättesaadavast materjalist putkasid – kõik maha jäetud. Algus on mingil ajahetkel tehtud, aga siis hüljatud või vähemalt kalevi alla pandud, sest pikemalt püsielamine ei ole kõrbes vee ja elektrita lihtsalt võimalik. Riiklikul tasandil ei arendata noid vee ja elektrita asumeid kindlasti esimeses järjekorras – nagu Metsik Lääs. Selles mõttes Peruu riik oma töölistele küll midagi ei pakkuvat.

Esimesed slummimaastikud

Piki rannikut kulgev maantee – Transamerica trass - on samas hiinlaste armust üsna korralik. Liikumist katkestavad vaid politsei kontrollpunktid. Turiste nad üldjuhul ei tüüta, pigem kontrollivad kohalikku kaubavedu ja eriti põllusaaduste vedu, mille puhul pidi olema erinevate riigi piirkondade vahel mandi vedamiseks päris karmid reeglid. Taas leian end paralleele tõmbamast Egiptusega... Loodus on Nazcani olnud suhteliselt kõrbene. Limast eemaldudes võib siin-seal teede ääres näha farme, kui mõni jõeorg või oaas mingit põllupidamist võimaldab. Kasvatatakse igast’ loomi ja taimi; palju jäi ookeani lähedal silma eriskummalisi kaadervärke, mis meenutavad Sri Lankal nähtud kalakuivatuskohti. Meie giidiide sõnutsi olevat need kanafarmid. Ent muidu raamis kuni Paracaseni vaadet enamasti paremal pardas sinav ookean, vasakul tolmused piiritud luited, sekka pilpakülad ja vahepeal ka põllusiilud.

Kanafarmid

Paracase pool tekkis teeveerde rohelust rohkem – bussiaknasse paistsid kõikvõimalikud leivaviljapõllud; küll maisiga, kartuliga, nisuga, igat liiki juurikatega, viljapuudega – mida kõike siinsetel põldudel ei kasva, kui läheduses on vähegi vett. Põllud jätkusid veel tüki maad Paracasest edasi sisemaalegi, kui pärastlõunal ookeani äärest Nazca poole keerasime: kilomeeter kilomeetri järel pikad põllusiilud ja väikesed mosaiigina lagedat katvad põllulapid – pilpaküladele ja trööstitule kõrbele vahelduseks nii rohelised, sõbralikud, rahulikud ja ilma Lonely Planetita ürgarusaadavad maastikud… Teedel vuravad tuk-tukid, mida võib näha õige mitmesuguse tuuninguga, aga ka igat sorti kolmerattalised motorollerid, kõiksugustes suurustes motoplokid, kärudega jalgrattad, traktorid, vanad rimakad USA-s toodetud veokad ja uskumatult veider valik kõikvõimalikke Jaapanis toodetud autosid, millest suhteliselt paljude „parim enne“ sai otsa juba vähemalt paarkümmend aastat tagasi. Õõnesplokist, betoonist ja tellisest külad ja linnakesed teeveeres tunduvad tuttavlikud. Ehitamisel ruulib ilmselgelt pragmaatilisus ja funktsionaalsus, aga mitte funktsionalism. Üldmulje on „so-so“: nagu kusagil Kreeka või Hispaania 1980-tel ehitatud kandilises magalas, kohati segasem, rustikaalsem, kohati risusem, kohati puhtam. Enamus hoonetest on ühe-kahe korruselised, mõned vanemad ümmarguste nurkadega ja reeglina kahe vertikaalis välja venitatud aknaga tee poole. Osa üsna ligadi-logadi, osad päris viisakad ja kohati üllatavalt hundertwasserlikult värvirikkad. Sekka muidugi need troostitud amorfsed pilpakülad ja kauguses väljadel paistvad tillukesi viilkatustega kastelle meenutavad taluhoonete kobarad.

Põllusiilud

Limast välja sõites hakkas juba mõnekümne kilomeetri järel silma üks põnev ja suuremas kontsentratsioonis pisut pinda käiv komme... Nimelt tundub olevat kohalikel kirg kõik majaseinad ja piirdeplangud – aga kõiksugu planke ja müüre on siin lademes – hiigelsuurte koledate tekstidega katta. Seejuures enamus neist tekstidest on sooritatud visuaalselt hindele „kolm miinus„. Tekstidest vast üle poole moodustavad kommertsteated, osa aga valimisreklaam või , vastupidi, valimissõim – sõltub kes ja kellele sõnumit on edastada püüdnud. Korra kirjutatud, siis ega keegi enam teksti eemalda, kui ka valimised läbi. Või kui, siis enne järgmist sõimukirja tuleb plank valgeks võõbata ja uue sõnumiga katta. Enamasti on plangud-seinad-müürid valged ja tekstid sinise või punasega, ent kohtab loomulikult ka kõikvõimalikes värvitoonides pookstaave. Graffitit kui seesugust jäi põgusalt silma Limas, ent nood üüratud tekstiväljad kohe kindlasti graffitiks ei kvalifitseeru.

Müürikunst

Pika sõiduaja Limast Paracasse, meie esimesse sihtkohta, täitis Pireti sisukas ülevaade maast ja rahvast (olen hakanud avastama, seda paketireisimise boonust – võid kodunt ka nii ära tulla, et ühtegi kilobaiti külastatava maa kohta ei loe). Neid jutte kuulates tekkis esialgu üsnagi palju taas paralleele just käidud Egiptusega – noor elanikkond, tõsine linnastumine, maapiirkondade ja äärelinnade suur vaesus… Mõlemad on tänu oma hääbunud iidsele tsivilisatsiooni varemete tõttu agarad turismimaad. Mõlema mäed ja tasandikud on täis maake, naftat ja gaasi… Mõlemal maal saab kasvatada pea kõiki vilju Eedeni aiast… Ent sellega paraku enamus sarnasusi piirdub. Erinevalt Egiptusest, mis oma varudega suuresti ise majandab (küll võib-olla euroopaliku roosa soovmõtlemise vaatenurgast demokraatia hinnaga) ei ole Peruus asjad nii roosilised. Erinevalt Egiptusest iseseisvus Peruu pea umbes-täpselt sajand varem - 1821. a. Ent läbi ajaloo kuni tänini vaevab valitsusi korruptsioon ning võim ja raha koondus juba toona ning koondub tänagi kitsa (enamasti vana Hispaania päritolu) seltskonna kätte. Hoolimata sellest, et: maa seest tuleb vask, kuld, hõbe, nafta, maagaas; rannikumeri on üks kalarikkamaid maailmas (Peruust tuleb arvestatavas koguses anšooviseid, riik on püügimahtudelt maailma kalatootjate seas teisel kohal); põllult tuleb kõiksugu ande – nimeta vaid liik – muuhulgas ka puuvill ja kohvi; karjakasvatusest tuleb alpaka vill, lambavill jne; rannikukaljudelt saab kullast kallimat guaanot, - vaevleb riik patoloogilises rahapuuduses. Enamus toorme kaevandamisest on ameeriklaste ja hiinlaste käes, põhimõtteliselt riigis peale kaevandamise ning primaarsete põllumajandussaaduste midagi muud ei toodeta. Toore voolab riigist välja, maale jääb vaid pisku palgaraha. Üheks heaks näiteks toormelt rikka maa absurdsest röövmajandusest on kohvi. Peruud tuntakse suurepärase kvaliteediga kohviubade tootjana, ent kohv on kohalike jaoks suur luksus, eriline jook, mida selle kalliduse tõttu saavad lubada vaid üksikud maiustamiseks pühapäeval – seepärast vahel kohvi kutsutaksegi siinmail „pühapäevajoogiks“. Tooret on odav väärindamata müüa. Välismaised operaatorid ei ole kuidagi huvitatud kohapeal millegi ümbertöötlemisest. Sestap on koondunud raha üksikute kätte. Tavarahva sissetulek on isegi Eestiga võrreldes olematu – mainiti, et talumehed mägedes teenivad sageli kusagil 50 eurot aastas… Eks see seleta ka neid massilisi pilpakülasid linnade ümber. Muidugi ei suuda riik rahvale ka erilisi sotsiaalseid garantiisid anda – arstiabigi on üsna suur luksus ja kättesaadav mingil meile arusaadaval moel linnades. Maal ja mägedes peavad inimesed üsna ise hakkama saama… Maastikupilt bussiaknast kohati nagu näib seda kinnitavat ja kohati ka ümber lükkavat – sõltub, millisest külast parajasti läbi sõidetakse. Igal juhul sodi vedeleb maas oluliselt vähem, kui Aafrikas.

Tuk-tukimaailm

Ent vähemalt ühte valdkonda on suutnud Peruu riik pisutki majandada – see on loomulikult turism. Kui tulla tagasi nüüd võrdlemiste juurde Egiptusega, siis selles osas saab mõlemad riigid kenasti joone peale panna. Huvireisimine on riigi bisnis. Riik ajab oma hinnapoliitikat, mistõttu muidu üsna madala üldise hinnataseme juures on piletid turistide jaoks Euroopa hinnaga. Sama rida ajab ilmselt ka hotelliäri ja turistidele orienteerunud kõrtsud jm. Samuti piiratakse turistide hulka mälestistel, mis ühtepidi leevendab kasutuskoormust, kuid teistpidi tekitab ka omalaadse „piletidefitsiidi“. See omakorda lubab hinnataset hoida, sest vanu kivihunnikuid näha tahtvad inimesed on nõus maksma. Nagu Pireti jutust selgus, siis isegi rohkem makstes ei pääse kõike kohe vaatama: rahvusvaheliselt tuntud huviväärsuste juurde (Maccu Picchu nt) pole lootustki kusagilt netist jaemüügist piletit saada – saab vaid läbi turismibüroode ja ainult kohaliku giidiga. Ja sellest hoolimata on järjekord mitu kuud ette...

Lähiajaloole ja turismile mõeldes saab muidugi Egiptusega veel ühe paralleeli tõmmata – so Kovid. Koroona tõmbas Peruu turismitööstusele vee peale. Ent kui Egiptus siiski üritas oma turismi mingilgi moel käigus hoida, siis Peruu pani pandeemia ajal kaheks aastaks piirid täiesti kinni. Ja täiesti tähendab ikkagi täiesti. Kogu maismaatransiit, lennuliiklus jne. Meetmed olid karmid ka siseriiklikult; täielik stau, mistõttu nii vaesemat kui rikkamat sorti ärisid suri sadade kaupa välja. Mingeid riigipoolseid toetusi (nagu EU-s) siin ei jagatud – ujus pinnale kes ujus. Riigi majandus kupatati seeläbi mitu aastakümmet tagasi keskaja poole. Kuigi minul puudub võrdlusmoment, räägib näiteks meie kohalik giid Gulio, et asjad on koviidi ajal ikka oluliselt kehvemaks läinud ja rahvas kõvasti vaesemaks jäänud. Tema oli sunnitud piirangutest tingitud turismiäri kollapsi järel hoopis kaevandusse tööle minema ning on õnnelik, et sinnagi tööotsa sai. Oma osa viimaste aastate majanduskehvuses on kindlasti ka Venetsueela põgenikel, kes illegaalselt piirangute ajal riiki tulid – arvatakse, et u 2 miljonit on neid, kes Limas ja mujal põhja pool madalama tasuga töödes nüüd kohalikel leiva käest võtavad. Samas läks jälle peruulasi salaja Argentiina ja Tšiiili poole – seal olla elujärg natukene parem. Eks see liikumine kokku tekita pikemas perspektiivis ilmselt mingi tasakaalu, ent kuna piirkonnad on erinevad, siis võtab kõik aega.

Ega ma muidugi ei kujuta täpselt ette kohalikke kovidiaegseid piiranguid ja trahve Peruus, mida rikkumiste eest rakendati või millega vähemalt ähvardati. Kuuldavasti olnud seadus karm. Meie õnneks lubati avada kohvikud ja ärid vaid mõnede nädalate eest ning ainult nädal tagasi kadus tänavatel maski kandmise kohustus. Vähemalt eilsete kogemuste järgi kannab rahvas maske usinasti edasi. Just trahvide hirmus, sest ega sõna nii kiiresti siin levigi – pole inimestel seda 24/7 internetis olemise kommet ja võimalust nagu meie koduvabariigis. Osa piiranguid on endiselt täiesti jõus – ühistranspordis ja avalikes siseruumides kehtib kahe meditsiinilise maski kandmise nõue, ent nädal tagasi pidi kahele maskile lisaks kandma ka visiiri. Siinkuuldu valguses tundub kogu Eestis kehtinud piirangute teema üsna naljategu.

Varasel pärastlõunal jõudsime oma esimesse sihtkohta - Paracasse. Paracas on väike unine ja armas linnake samanimelise lahe ääres. Linnas eneses midagi väga märkimisväärset ei leia – sadam, rand ja mõned hotellid huvireisijatele, kes tahavad ühel või teisel moel külastada Paracase rahvusparki või võtta ette kopterireisi Nazca platoole. Ajalooliselt on Paracas Peruu kui iseseisva riigi jaoks siiski üsna märgiline koht. Nimelt maabus 1820. a Paracases Argentiina kindral José Francisco de San Martín y Matorras oma 4000-lise väesalgaga, et alustada Peruu vabastamist Hispaania kuninga võimu alt.

Paracas

San Martin oli kogenud väepealik, sõdinud Euroopas Hispaanias XIX sajandi algul Napoleoni vastu ja hiljem Argentiinas ning Tšiilis edukalt hispaania kuningameeste vastu. Nende sõdimiste tulemusel oli aastaks 1820 nii Argentiina kui Tšiili juba vabad riigid. San Martini sõjakäik kujunes edukaks ka Peruus, sest juba 1821. a kuulutati välja Peruu vabariik. Seepärast peetakse kindral Jose San Martínit kangelaseks nendes kõigis kolmes riigis, lisaks ka Boliivias, mille iseseisvumisel San Martin samuti võtmerolli mängis. San Martini kohta Paracases räägitakse üht legendi. Nimelt praeguse Peruu lipu värvide valik pärinevat Paracasest. Kord mõtisklenud kindral Peruu tulevase lipu kavandite üle. Näinud siinseid roosasid flamingosid vaimustunud ta nende kenast roosast värvist. See olevat lõplikult inspireerinud vabadussõdalasi valima oma lipule põhivärvid – valge ja punase. Oli kuidas oli, San Martini legendaarse maabumise auks on Paracase piirile, kõrbe poole maanteed, püstitatus moodne purjesid meenutav mälestusmärk. Sellest ei ole võimalik tähele panemata mööda sõita.

Kui juba lipu peale jutt läks, siis konspekteeriks siin veel mõnd kohustuslikku fakti Peruu rahvuslikust identiteedist:

- Peruu rahvuspuu on kiinapuu;
- Peruu rahvusloom on vicunja;
- Peruu rahvuslind on punast värvi papagoiline – ketšua keeles “tunki”;
- Peruu rahvuskivim on kuld;
- Peruu rahvusvärvid on punane ja valge, aga kollane on püha värv;
- ja muidugi lõpetuseks üks näitaja, mis Eesti kohe üle lööb - Peruus avati esimene ülikool 1551. a –San Marcose ülikool Limas.

Monument Jose San Martini "ekspeditsionile". Paracas

Meie eesmärk ei olnud Paracase rannamõnusid nautida või kuulsa kindrali jalajälgedes tatsata. Voolasime bussist peatänavale ning seadsime sammud ühte kohalikest büroodest, mis korraldavad paadisõite Paracase rahvuspargi ühele tuntuimale osale - Ballestase saartele. Piletid tehti pisikeses kontoris kähku klaariks. Seepeale suundusime vaiksest tillukesest ja unisest kesklinnast mööda pisikest hubast restoranidega palistatud rannapromenaadi sadamasse. Natuke ootamist trellitatud värava taga ja juba kutsutigi rahvas banaanikujulisse suurde mootorpaati.

Pisco

Paracas

Laevuke mahutas meie paarikümnepealise seltskonna täiesti vabalt. Sarnase tegumoega paate triivis kai ääres üsna mitu, mõned startisid ja mõned tulid, kuid üldiselt mingit erilist rahvamurdu kusagil ei paistnud. Ajasime päästevestid selga ning jäime ootama. Kapten ja paadiga kaasa pandud giid jooksid kail edasi tagasi paberivirnaga, mundris sadamasandarmid ja muud asjapulgad uurisid asjalikult pabereid, templeid ja allkirju. Juba veerand tunni pärast, kui hakkas tekkima tunne, et ilmselt faarvaatri seiramine sadamast ongi paadis istumise peamine atraktsioon, saidki kõik paberid klaariks. Kaks hiiglaslikku Yamaha päramootorit hakkasid köhatades nurruma. Startisime...

Merele...

Sõitsime lahele. Ega ma tegelikult ei teadnud, mida oodata. Heakene küll, juttu oli, et läheme saari vaatama ja saartel saab näha eriskummalisi ja toredaid loomi ning linde, kuid mida täpselt, jäi bussis mahaöeldu põhjal pisut häguseks. Mina isiklikult ei olnud eales varem midagi Paracasest kuulnud - seepärast olin pisut nõutult elevil.

Esimeseks vapustuseks peatasime hoogu hoopis ühe teistsuguse ilmaime inventeerimiseks. Paat pandi tasakäigule ja paluti pilgud pöörata kaldakaljudele. Ja seal see oli! Paracase kandelaaber! Ilmselt on kõik kuulnud Nazca geoglüüfidest, ent Paracase omadest jutustatakse vähem. Ometi elas Paracase lahe kaldal rahvas 800...100 a eKr, kes kaldakaljudel samuti hiiglaslikku landarti harrastas. Neist ei teata palju – põhiteadmised Paracase kultuurist ammutas Peruu arheoloog Julio Tello 1920. aastatel läbi viidud kaevamistest ja maastiku-uuringutest. Nende põhjal arvatakse, et Paracase lahe muistsel hõimul olid laialdased teadmised niisutussüsteemidest ja põllumajandusest. Nad tegid ilusaid potte ja kudusid kauneid kangaid. Lisaks matsid omi surnuid väikestesse hauakambritesse istuvas asendis, näod suunatud Paracase lahe poole... Ja tegid rannakaljudele 181 m pikkuse hieroglüüfi, mida kristlased on hakanud kutsuma Kandelaabriks... Kandelaaber ei olevat ainus – pisut kaugemal sisemaal olevat veel mõni vähem tuntud geotaies.

Kandelaaber

Tegelikult ei ole selge, millal see geoglüüf täpselt tehti – teadlased usuvad, et u 200 eKr. Aga see võib olla vanem. Märk on suur, seda näeb taevast ja merelt u 12 miili pealt. Miks see pookstav mäekülge uuristati, mis otstarve sel oli? Müüte ja hüpoteese sarnaselt Nazca joonistele on palju, kuid vastuseid ei ole. Loomulikult ei ole pildil midagi pistmist kandelaabriga – selleks nimetasid nähtuse eurooplased. Mis asi sinna päriselt on kraabitud, ei teata. Mingi arvamuse järgi seostatakse Kandelaabrit juba inkade eelsete hõimude hulgas kummardatud jumala, Viracochaga, õigemini tema saua või „hanguga“, millega ta sai torme ja äikest valitseda. Niisiis kohalik Thor või pigem Zeus? Viracocha oli ent midagi enamat – tema lõi päikese, kuu ja tähed, samuti aja ja kogu elu ning selle korra maa peal. Inkade kosmoloogias seostatakse teda Saturniga... Heakene küll... Aga miks tema hang ikkagi ilmatu suurelt pinnasesse uuristada?

Kandelaaber paistab merelt ilusasti kätte. Seda võiks pidada ju ka mingiks taimevõrseks, kui poleks neljakandilist „asja“ aluseks ja diagonaalseid „tugesid“ keskel... Miks nad selle tegid ja kuidas nad teadsid, et just sellele mäenõlvale tehes ei uhu sademed ega tuuleerosioon kujutist minema... Kandelaabri põhimõte on sarnane Nazca joonistele, kuid seda peetakse siiski vanemaks – Nazca tsivilisatsioon toimetas Paracase omast mõnisada aastat hiljem.

Ballestase saared asuvad rannikust mõne kilomeetri kaugusel. Paarikümne paadisõiduminuti pärast võttis kapten hoo maha ning saarte väikesed imed hakkasid end vaikselt näitama. Ega neid imesid nimeliselt ju nii palju polegi – arkaadidena ürgsete vulkaanide mälestustena moodustunud fantastilised kaljukoopad ja -seinad on elupaigaks tuhandetele kormoranidele ja muudele merelindudele, pingviinidele ning merilõvidele... Ning neid on väga palju. Juba teel, üsna kaugel saartest, kohtasime üht eksinud merilõvipoega.

Ballestas

Kajakakalju

Ballestase raisakotkad...

...merilõvid...

...pelikanid...

...kormoranid...

...vee-elukad...

...ja pingviinid

Saarte lähedale jõudes lööb ninna ammoniaagilõhn – kormoraniguaano. Peruu rannaveed kubisevad anšoovistest, kes on lemmikroaks kormoranidele. Kormoranid teatavasti on väga võimekad sitavaresed suutes oma kolooniate territooriumi mõne aastaga katta valkja ülimalt lämmastikurikka sõnnikukihiga. Guaano... Kui kunagi XIX sajandil see looduslik imeväetis Peruu rannikusaartel avastati, peeti guaanot uueks kullaks, mis riigi kiiresti jalgadele tõstab. Guaanot kaevati nagu jõuti. Aga läks nagu tavaliselt. Rikkus koondus käputäie ärimeeste kätte kuni sõnnik ühel hetkel otsa saama hakkas. Ballestase saarteltki koguti ja kogutakse endiselt guaanot. Guaanokogumist markeerivad raudsed arhailised kraanad ja sadamarajatised. Guaanoäri on suhteliselt igavene - kui kormoranisõnnik kaljudelt kokku korjata, tekitavad linnud arvestatava kihi (jutt käib ikka sentimeetritest) juba mõne aastaga. Praegugi on guaano üks Peruu eksklusiivsemaid ekspordiartikleid – 100% öko, taastuv ja kõik need muud jutud. Suurostjateks Prantsusmaa jt heaoluriigid. Guaano kogumine käib endiselt üsna primitiivselt ja käsitsi, see on raske ja haisev töö.

Guaanosadam

Linnukolooniad ja pingviinid on nagu linnukoloonia ja pingviinid. Mulle imponeerisid enam ent need ulmelised koopamaastikud. Ja muidugi päikeselaikudes uskumatutes poosides aelevad merilõvid... pruunid, sametised, rahulolevate eskimonägudega...

Tagasiteed jääb meenutama üks äge loodusnähtus – merel küttivad ja koju pöörduvad linnuparved, sirgete, lausa geomeetriliste formatsioonidena madalal vee kohal mööda kihutavad mustjad kogumid...
Muuseas, rääkides Peruust, merest, lindudest ja kalast. Kõigile koolilastele kirutud või kiidetud Hemingway „Vanamees ja meri“ tegevuspaik on Peruu.

Linnud...

Lõunasöögiks seadsime end sisse ühes restoranis Paracase rannapromenaadil. Tellisin kala – kus siis veel, kui mitte siin. Ceviche ja chicharrón de pescado. Pireti selgituste kohaselt on mõlemad üle riigi tuntud road, mida pakutakse enam-vähem igal pool. Cevichet peetakse hispaanlaste eelseks roaks. Seda tehakse värskest valgest kalast, rannikul pidi olema lemmikuks meriahven. Eesti arusaamise järgi on see „äkiline“, mis marineeritakse kiiresti sidruni või laimi mahla ja soolaga. Maitseks puistatakse juurde tšillit, koriandrit ja suhkrut. Antakse ette, kui kalatükid hakkavad valkjaks tõmbuma. Serveeritakse sibula, bataadi ja suureteralise valge maisiga (vähemalt nii mulle Paracases ette anti). Chicharrón de pescado on tegelikult frititud kalatükid või kala – fish’n chips peruu versioonis. Tuleb see hispaania köögist ja klassikaliselt chicharrón tähendab hautatud ja omas rasvas praetud sealihatükke. De pescado versioonis siis on tehtud sama kalaga.

Mõlemad road maitsesid suurepäraselt, eriti muidugi ceviche, mida ma loodetavasti saan kusagil veel proovida. Lõuna miinuspooleks pean kahjatsema taas oma nõrka ja põdurat tervist. Et kuidagi konditsioonis püsida, võtsin enne sööki ibuprofeeni ja nii asendasin joogikaardis Bacchuse annid Inca Colaga – kollane mullijook, mis maitseb nagu Limpa klassikaline limonaad. Kommertsteadaannetes räägitakse, et kollane märjuke olla otsapidi juba inkade aegne jook... Teistpidi räägitakse, et selle leiutas inglasest immigrant Peruus, Joseph Robinson Lindley 1935. a... Jook oli XX sajandil üks Peruu rahvuslikke märke (no nagu „Värska“ meil vms) kuniks kokakoola kompanii selle ära ostis.

Ahjaa... Rääkides Peruu söögist ei saa tervituseks mainimata jätta kaht tähtsat komponenti - bataati ja kartulit, millest mõlemat leidus ka mu tänastes roogades. Mitte, et kumbki olnuks kuidagi nii imeliselt hea – jah, maitsvad küll – kuid oluline on see, et Peruus hakati kartulit kultiveerima Titicaca järve ääres juba umbes 6000 a tagasi – see on siin tõesti ürgne roog. Bataat vaat et on veelgi ürgsem – mõned bataadi koopaleiud Peruus olevat väidetavalt dateeritud juba 10000 aasta tagusesse aega. Igatahes on mõlemast aretatud Peruus sadu kui mitte tuhandeid sorte. Ja Eestit veel kutsutakse Kartulivabariigiks...

Järgmine peatus Ica, Ica kõrbes, Nazca platool... Ica linna asutajaks (AD 1563) peetakse pigem Argentiinas tuntud konkistadoor Jerónimo Luis de Cabrerat, kelle „teenete“ hulka kuulub ka inkade ülestõusude julm mahasurumine Nazca ja Ica piirkonnas. Ica pole Paracasega sarnaselt ajalooannaalidesse eriti millegi väga tähtsa sündmuse või objekti poolest sattunud, kuid oma väike märk tal siiski juures on: viinamarjad ning kõik, mis neist kääritada-pruulida õnnestub.

Pisco ja Ica jõgede orud on ümbritsevas kõrbes elu tuiksooned. Eks seda märganud ka hispaanlased. Koos muu põlluviljaga hakati jõeorgudes kasvatama viinamarju, tegema veini ning veinitootmise hispaania ajaloolise traditsiooni jätkuna ka orujot – viinamarja puskarit. Eestlane võiks seda teada ka Portugali aquardentena või Itaalia grappana. Kõik need kaunid nimed tähendavad põhimõtteliselt viinamarjapuskarit ja seda tulivett (aquardente – tulivesi) saadakse üldjuhul veiniteo jääkide ja veiniks kõlbmatu viinamarjamahla „läbiajamisest“. Esimest korda mainitakse Peruus aetud viinamarjasamakat piscona 1764. a. Miks kohalikku orujot hakati piscoks kutsuma, täpselt ei teata – võimalik, et Pisco linna nime järgi. Kuidagi sarnaselt kõlab ka amfora või suure savinõu nimi ketšua keeles ja samas keeles tähendab sarnane sõna – pisco - ka lindu. Viimases tähenduses on kuidagi raske samakaga ühiseid jooni leida. Mapuce-indiaanlased praeguse Argentiina ja Tšiili aladel nimetasid piskuks ollust, mida võiks pidada meie mõistes põletatud viinaks – võib-olla peitub etümoloogiline tõde hoopis selles. Ent oli selle nimega kuidas oli - kuna puskarit aeti nii Peruus kui teistes Hispaania kolooniates ja pisku-pisco nimi jäi joogile külge just Peruu lõunanurgas, siis täna on see siiski tuntud pigem Peruu joogina. Tšiili hakkas oma aquardentet-orujot 1930-tel turustama samuti pisco nime all, mistõttu on tekkinud riikide vahel tuline vaidlus, kellel on õigus oma samakat piscoks nimetada.

Selles, et pisco üldse on joogina tuntuks saanud, tuleb süüdistada taas hispaanlasi. Hispaanlased olid-on eelkõige veinijoojad. Puskarit aeti traditsiooniliselt vähesel määral peamiselt selleks, et seda veiniga segada, parandamaks soojas kliimas veini säilimist ilma, et see transportimisel vaatides hukka läheks. Sama põhjus ja printsiip, miks tekkis näiteks madeira või portvein. Seepärast ei olnud ka põhjust napsu tammevaatides pikalt laagerdada nagu konjakit või brändit, mistõttu reeglina oli orujo üsna karm naps niisama joomiseks (on ka Hispaanias täna, kui õnnestub seda „õiget“ saada). Peruu orujo poeks ehk kunagi millekski enamaks muutunud, kui hispaania kuningad ja maavärinad poleks rikkunud kohalike kolonistide veiniteo traditsiooni...

Ica motiiv

Loomulikult ei jõudnud hispaanlased emamaalt laevadega veini nii palju kohale vedada, kui joogiks kulus, mistõttu rajati tänu sobivale kliimale kolooniates usinalt viinapuuistandusi. Peruuski asutati veiniväljad kõigepealt Lima kanti, esimese viinamarjaistanduse olevat rajanud kapten Hernando de Montenegro 1539. a. Prooviti ka Cusco piirkonnas, kuid sealne raske maastik ja kaugus sadamatest tekitas probleeme, mistõttu tekkisid arvestatavad viinamäed eeskätt piki rannikut jõgede orgudesse. Nii asutati 1540-tel viinamäed ka Ica ja Paracase orgudesse. Teada on, et esimene Peruu vein valmis 1551. a. Peruu viinaväljad asuvad praktiliselt kõrbe piiril, sademeid on vähe, valgust ja sooja palju, mis soosib magusate viinamarjasortide kasvatamist. Barokiaegne veinimaitse pooldas magusaid veine, mistõttu peatselt muutus Peruu vein hinnatuks ja tuntuks mitte ainult kohalike seas, vaid ka Hispaania Ameerika kolooniates ning seda hakati vedama ka Euroopasse. Isegi nii palju, et Hispaania veinitegijatel kippus märjuke kätte jääma. Veiniäri oli kolonistide hulgas hinnatud – see tõi sisse pindalaühiku kohta oluliselt enam kui näiteks viljakasvatus. Et asi oli tõsine näitab kuningas Felipe II seadus 1595. aastast, millega üritati keelata uute viinaväljade istutamist Peruus ja ühtlasi hakati olemasolevate viinaväljade omanikke ekstramaksuga trahvima. Ent veinitegu jätkus ning 1615 keelas järgmine kuningas, Felipe III, Peruu veinide ekspordi Guatemaalasse ja Panamasse, kust seda oli lihtne mujale laiali vedada. Lõpuks, 1641 keelas Felipe IV Peruu veiniveo ka Hispaaniasse, millega bänniti sisuliselt eksport Euroopasse. Kuna järsku hakkas kehvemapoolset veinikraami ohtralt üle jääma, hakati otsima võimalusi, mida viinamarjadega teha. Sõelale jäi puskar. 1687. a maavärin hävitas suure osa ranniku veinikeldreid ja veinimõisaid. Tänu sellele ja ekspordikeeldudele Peruu veinitootmine jäi varjusurma ning asendus mõningal määral kohaliku orujoga, mida Peruus nimetati aguardiente de uva. Arvatavasti XVIII sajandil asendus see nimetusega pisco. Järgnevatel kümnenditel levis pisco vaikselt Põhja-Ameerikasse, kus seda hinnati väga näiteks kullaotsijate seas, ent sai tuntuks ka Euroopas. Pioneeriks sisseveol oli Austria; Viinis muutus jook XIX sajandil lausa moeasjaks. Peruu iseseisvumisega hakkas kohalik venikultuur pikkamisi jõudu koguma, kusjuures Peruu viinamarjakasvatuse renessanss leidis aset Ica ja Paracase orgudes. Seepärast nende piirkondade pisco ning veinid on tänapäeva Peruus tuntuimad.
...Ja seepärast stoppasime meiegi Icas...

Jäime pidama Tony Labise napsufarmi ukse taga, et degusteerida kohalikke veine ja eelkõige piscot. Rahvas pandi toolidele istuma ning kena noormees asus sarmikalt omi jooke esitlema. Lauale laoti kenake joru erinevat värvi sisu ja läbipaistvusega pudeleid. Muljetavaldav valik! Labise ettevõte on üks umbes 80-st napsutootjast Ica orus, mis on keskendunud eelkõige piscole, aga teevad ka pisut veini. Väidetavalt tehakse jooki vaid käsitööna. Viinamarjad korjatakse käsitsi ning trambitakse jalgadega mahlaks igal aastal ainult konkreetsel kuuvalgel ööl teatud laule lauldes. See viimane lisandus ilmselt on pisut romantiline liialdus, kuid muu käsitöönduslik osa võib isegi tõele vastata – skrollisin nende FB lehte ja sinna igatahes olid mõned pildid jalgadega mahlapressimisest üles pandud. Teisalt on öisel pressimisel ka praktiline eelis – ei ole nii palav, inimesed (sh jalad) ei lähe nii higiseks ja tüütuid satikaid on vähem. Pudelid avati...

Pisco'n wine

Alustati veinist. Esimesena avati jutu poolest valge - Catchina... Valgeks võiks seda nimetada tinglikult, ilmselt kasutatud viinamarjadest lähtuvalt - veini värvus oli pigem kergelt sogane helepruun; see oli ülimagus ja kange nagu mõni „õe“ koduvein Gruusias. Noorsand teavitas, et kui sellist juua, piisab paarist klaasist jõudmaks ööbikute riiki. Maitses küll täpselt sedaviisi. Teine vein – kah valge, seekord siiski läbipaistev, 16% vol alc, jällegi ülimagus. Ja sobiv nimigi – „Perfecto Amor“. Meie võõrustaja sõnutsi pidavat olema ideaalne armujook. Kujutan ette... peale üht pudelit... Ja ka järgmist hommikut. Sellega veinivalik piirdus. Nende mõlema põhjaks pidid olema kohalikud vanad muskaatviinamarja sordid. Kohalike jaoks selliseid klassikalisi veine, nagu Euroopas peale läheb, praktiliselt ei tehta – kohalikud pole erilised veinisõbrad, aga kui nad üldse veini joovad, siis just neid kangeid magusaid. Peale degusteerimist küsides „päris“ lauaveinide kohta, vastas mulle noorhärra, et nemad omas kojas ei tooda, aga Icas paljudes teistes vabrikutes tehakse küll. Peamiselt kääritatakse cabernet sauvignoni, malbeci, syrahi and chardonnay’d. Ta arvas, et restoranidest võiks neid ka maitsta saada. Nazcas katsetasin – saigi - täiesti hea kohalik Icas tehtud sauvignon blanc toodi lauale. Küll maitselt pisut natuke intensiivne, aga hea siiski.

Valatakse Catchinat

Ent degusteerimine jätkus. Peale veine anti ette pisco versioone. Erineva kangusega puhtaid ja lisanditega, alustades sidruni, maracuia ja aprikoosi likööridest, lõpetades maasika-piimakööriga. Viimane pidi olema kohalik Baileys. Muidugi on kõigi põhjaks pisco. Võrreldes grappa ja Portugali aquardentega on pisco kuidagi mahe, rääkimata tollest orujost, mida kunagi Püreneedes baarmeniga kokku jõin – too maitses nagu okastraat. Piscot juues saab kohe aru, et ta on grappa sugulane, ent seda ebameeldivat kõrvalmaitset, mis noil eelnimetatud Euroopa sugulastel juures on, suhu ei jää. Kangust võib piscol olla tavaliselt 38...54%, meile anti proovida 40%-seid. Maheduse saladus pidi peituma selles, et tänapäeval aetakse jook valmis neist samadest muskaatviinamarjadest, mitte veiniviinamarjajääkidest. Ja kui kord jook saab valmis, lastakse sel kolm kuud seista kättejuhtuvates anumates - ei pea olema (ja enamasti ka pole) tammevaadid. Wine-Searcher (wine-searcher.com) kirjutab:

„Ica Valley is one of the driest places on the planet. No rain or frost has ever been recorded here. Vineyards here are sustained by an aquifer containing glacial meltwater from the Andes. Valle de Ica has a tropical latitude and lies at an altitude of around 400 meters. It does benefit from breezes from the Pacific Ocean; while days are still hot, nights are cooler. Under these conditions, vineyard harvests are reassuringly predictable. Grapes grown here, unsurprisingly, have high sugars and low acidities. This makes the Muscat ideal for Pisco production. High sugars produce high alcohol content, and low acidity means barrel aging is not required as is the case in Cognac and other brandy regions.“

Piscost jutustades ei saa kindlasti rääkimata jätta Limon Sourist – Peruu rahvuslik jook, mis pidi olema enamuse restoranide menüüdes – kohapealne kultusjook nagu meil Vana Tallinn. Limon Sour on põhimõtteliselt pisco segatuna sidruni mahla ja siirupiga. Kokkusegatuna lastakse natuke aega laagerduda. Mõnus, 18%-ne jook, põhimõtteliselt nagu limoncello. Kohalik komme ent näeb ette selle serveerimist vermutiklaasis, peal paari sentimeetri paksune vahustatud munavalge kiht. Mulle sobis ilma munavalgeta paremini.

Et kogu selle degustatsiooni kestel sai endale sisse kallata küll oma 300ml alkohoolseid jooke, lahkusime Icast ülevas meeleolus. Päev hakkas õhtusse veerema, ent enne maanteele keeramist oli ees veel väike põige - Huatcachina oaas...

Huatcachina on umbes sajakonna elanikuga küla keset kõrbe hiiglaslike liivadüünide vahel. Elu hoiab asulal sees pisike järveke, mille muda peetakse ravitoimeliseks. Meid muda väga ei erutanud, plaan oli jalutada düünidele, ent paraku oli jalutuskäik liivadüünidel tasuline. 3 USD piletisaba lookles silmapiirini ja venis teosammul – aega oli ent antud vaid pool tundi. Seepärast koperdasin lihtsalt niisama siin ja seal, seltsiks Inca Cola..

Huatcachina

Videvikuaeg ning õhtused pimeduse tunnid kulusid loksudes tolmuste maastike vahel. Icast lahkudes palistasid teeveeri esialgu põllud, siis punakaskollane kõrb ruugete madalate tömpide mäekestega, mille jalamil jäävad vahetevahel silma kummalised mahajäetud putkad. Teises pardas samasuguste kollaste kaljude vahel vilksatav ookean...

Kõrbepuna

Nazcasse jõudsime õhtul kaheksa ringis. Viskasin kola tuppa voodile ja võtsin ette jalutuskäigu kesklinna. Keskväljakule oli hotelli juurest vist vähem kui 100 meetrit. Jalutuskäik jäi ent üsna lühikeseks. Ostsin tervituseks ühest poekesest Halls pastille – no see pagana köha! - ja lonkisin siis peatänavat pidi edasi, et mingi söögikoht leida. Leidsingi koha, mille ees juba ootasid omi roogi mõned kaasreisilised. Ja nii see õhtu läks - frititud mereandide ja Icas tehtud veiniga.

Kõrbevigurid Nazca sillutisel

#Pacific pygmy owl

#Miraflores District, Lima

#Pueblos juvenes

#twoscotsabroad.com/ paracas-peru/

#Paracas (municipality)

#peruforless.com/ ...paracas/

#Jose de San Martin

#Paracas National Reserve

#Paracas culture

#Paracas Candelabra

#siljafoodparis. .../taiusliku ceviche saladused

#ekspress.delfi.ee/... peruu rahvuslik uhkus

#southamericawineguide.com/ ... wine from peru

#wine-searcher.com/ ...ica valley

#Inca Kola

04.05.2022. Hotell Casa Andina. Arequipa
Eelmine | Järgmine | Üles

Plaza des Armes Arequippa

Istun Arequipa keskväljaku, Plaza de Armase ääres, endise linnavalitsuse terrassil. Uhkete kaaristutega koloniaalstiilis hoones asus vanasti linnavalitsus. Üle platsi vaadates paistavad sarnased kaaristutega hooned kõigis platsi kolmes küljes, päikesetõusu suunal laiub katedraal. Hispaania koloniaallinnad olla igal pool Hispaania asumaades sarnase planeeringuga, vähemalt linnasüdamed. Linna keskme moodustab Plaza de Armas, ehk siis otsetõlkes relvade väljak, millele ehk sobivam tõlge eesti keelde oleks näiteks paraadide väljak. Suuremates linnades võidakse keskplatsi kutsuda ka Plaza Mayoriks. Hispaanlased lähtusid oma koloniaallinnade planeerimisel rooma castrumi loogikast – linn püüti jaotada 90 kraadise nurga all ristuvate tänavatega suhteliselt sarnasteks nelinurkseteks kvartaliteks. Üks, võimalikult keskne kvartal, mis Peruus ideaalis markeeris pärismaalastelt vallutatud asula keskust, jäeti tühjaks ja selle ümber koondati linna tähtsaimad hooned: katedraal, linnavalitsus, kohtumaja ja linna olulisemate perekondade residentsid. Platsi keskele ehitati alati purskkaev ning sageli istutati platsi servadele puid, et see kujuneks varjuliseks pargiks. Platsi ümbritsevad hooned, va katedraal, olid alati kaaristutega – taas viide roomaaegsetele koloniaallinnadele, kus peatänav või selle küljed olid lahendatud kolonnaadidena; nii oli mõnus arkaadide varju päevase kuumuse eest peituda. Plaza del Armasega piirnevad kvartalid kuulusid samuti suurtele ja tähtsatele, sinna rajati kloostreid ja kirikuid, kaupmeeste ja kindralite elamuid jne. Mida linna ääre poole, seda vaesem ja ühiskondlikus hierarhias tähtsusetum rahvas seda asustas.

Aga mina lõpetasin siin just oma varase hommikusöögi ja rüüpan telefoni toksimise kõrvale teed. Kohvi nad siin hotellides teha ei oska või ei taha. Eile oli ilge lurr ja ega täna parem pole. Valikus oleks ka lahustuv kohvi, aga nii meeleheitel ma veel pole. Samas olen avastanud kohaliku aniisitee – väga mõnus ja loodetavasti ka raviv – lapsena ju kästi köhaga lagritsat ja aniisi manustada... Mõtlen, et mu enesetundele mõjub ka pisut kõrgus: linn asub 2500 m üle merepinna –see annab hingamises ka tunda ja näib, et mu vastik köha saab sellest hoogu.

Päike on tõusnud, temperatuur on mõnusalt karge – pole vist hetkel +20 kraadigi, õhk on klaar ja mõnus...

Eilsest...

Nazca

Hommik Nazcas algas varakult – und ei olnud ja nii läksin esimesel võimalusel sööma ja peale seda hommikust kesklinna avastama. Ärisid avati, mammid vedasid tänavanurkadele kärusid värskete maisikakkude, puuviljade, mahla ja kes teab millega veel – igaüks püüab siin ilmselt omal viisil hinge sees hoida. Tegin tiire mööda ruudukujulisi kvartaleid – eksida pole siin seetõttu väga võimalik, koperdasin turu otsa, ostsin maisisaia. Viimasega sai nalja, sest mu väikseim rahatäht oli ühedollariline. Kui seda tädile näitasin, hakkas ta kakukesi kilekotti kuhjama. Saiakogusest ehmudes tegin imelikku häält ja näitasin, et soovin ühte. Seepeale tegi tema hädalise näo ja andis mõista, et tal pole dollarist tagasi anda. Seepeale üritasin mina selgeks teha, et polegi tagasi tarvis. Tädi vaatas mind korra põhjalikult oma öökullisilmadega ja siis tegi liigutuse, mis tähendas suure tõenäosusega „hea küll“ ning samas vaatas sõbranna poole ütles midagi, näitas näpuga minu poole ja koputas sõrmega endale oimukohale.

Nazca tegus hommik

Minu kallis saiamüüja

Hetk turul

Keskväljakul pesi rohelistes tunkedes koristustiim usinasti teepinda. Peale tänavapesijate muud rahvast platsil eriti ei liikunud. Platsi radadele on laotud Nazca geoglüüfide motiividel mustreid, peaväljakule suubuvate tänavate äärest leiab samadest geoglüüfidest inspireeritud skulptuuride moodi asju. Kõik see kokku on natuke üle võlli, ent koos lopsaka haljastusega näeb välja siiski üsna hubane.. Linnud sidistasid ja mingid punaste õitega põõsad õitsesid. Õnnis hetk... Istutasin end ühele varjulisele pingile ja lihtsalt unelesin – väljasõiduni Nazca platoole jäi aega üle tunni, seega kiiret ei olnud. Järsku ilmus kusagilt üks vanamees, peatus, tervitas ülisõbralikult ja küsis ilusas inglise keeles, et kust ma tulen. Ütlesin siis ja minu üllatuseks teadis ta väga hästi, kus Eesti on. Härra uuris me plaanide kohta ja kiitis kõik üldiselt heaks. Siis, minema hakates näitas ta üle majakatuste paistvat kollakat mäeharja ja küsis, et kas ma ikka geoglüüfide kõrval Nazca teist suurt vaatamisväärsust tean – vaata – seal paistab Cerro Blanco – maailma kõrgeim liivadüün. Ütles seda, soovis head reisi ja kõndis edasi. See spontaanne juhatus tegi südame soojaks. Aitäh! Giidilt hiljem küsides selgus, et seda peetaksegi maailma kõrgeimaks düüniks. Tegin hommikul pisut uurimistööd ja nüüd tean, et tõepoolest – liivaluite kõrgus on 2078m merepinnast ja jalamilt tipuni on kõrgust arvatud 1176m.

Puhtaks küüritud linnaplats

Lühike bussisõit Nacza lennuväljale jõudis tekitada üsna palju sisemist elevust – olime teel lennujaama, et minna Nazca platoo joonistusi vaatama! See oli-on taas üks neid asju, kus mõtled, et – see on nagu võimalik National Geographicu lehekülgedel või Viasat History kanalil, aga mina, ... mina lennukiga Astronauti vaatama! Ebareaalne.

Äärelinna ärkamisi

Nazca jooned on mind paelunud juba keskkoolist saati. Mitte, et oleksin viitsinud nende kohta palju uurida, kuid fenomeni kui sellisena siiski. Rääkides uurimisest – ega ju ei teata, mis otstarbel need kõrbesse joonistati, kes need joonistajad olid või ka seda, et kuidas need siiski tehti. Arvatakse, et jooned uuristati pinnasesse 1000 aasta jooksul (u 500 eKr...500 pKr) ja et neid kriipisid pinnasesse Nazca kultuuri inimesed. Ka nende kohta teatakse hauapanuste järgi öelda, et nad olid osavad pottsepad ja riidemeistrid, kummardasid arvatavasti Tapjavaala ja muud seesugust. Muuhulgas, kui aega üle jäi, vedasid Nazca platoole imelikke jooni... Aga mis asja nad tegelikult ajasid ei tea keegi. Igasuguseid teooriaid on, ent ükski neist nagu ei veena. Dänikeni jüngrite versioonis tegid jooned tulnukad, ortodoksed teadlased püüavad neid seletada veekanalitega või mingite riitustega, vee nõidumise protsessioonidega. Tulnukate teema on üldse ju sub judice ja nood teised teooriadki seletavad ära ainult ühe või teise aspekti, kuid mitte usutavalt tervikpilti. Milleks teha ahvikujuline kanal?...

Nazca joonised on laiali pillatud ligi 50km2 suurusele alale. Sealt on leitud looma- ja taimekujutisi, kuid paljud joonised on ka lihtsalt spiraalid või abstraktsed kujundid, sageli vaid sirgjooned. Ka nende suurus on erinev: figuuride läbimõõt jääb 400-1100 m vahele, mõned on ka väiksemad, samas kui mõned sirgjooned sõidavad lausa üle platoo. Jooniste täpset arvu ei teata – osa katavad üksteist, osad on põimunud. Teadaolevalt on praeguseks kaardistatud sadakond kujutist, kuid arvestades seda, et päris hulk pilte on leitud just viimastel aastatel droonipiltide ja aerofotodega, võib eeldada, et see arv kasvab.

Jutustatakse sageli, et Nazca jooned avastati XX sajandi algul. Tegelikult olid need, vähemalt osad neist, teada juba varem, sest mõnesid kujutisi saab näha naabruskonna mägedel ronides. Esimest korda mainib jooni Sevillast pärit konkistadooride kroonikakirjutaja Pedro Cieza de León 1553. a. Teda peetakse muuseas esimeseks eurooplaseks, kes üritas kuidagiviisi süsteemipäraselt kirjeldada Peruu loodust, taimestikku ja loomastikku. Jooni on mainitud teede või teemärkidena ka hiljem. Kuid sentsatsiooni tekitasid nad siiski alles XX sajandi esikümnenditel, kui kujutisi hakati märkama lennukitelt. 1920-tel uuris põgusalt jooni peruu arheoloog Toribio Mejía Xesspe, kuid põhjalikumalt võttis Nazca jooned käsile ameerika ajaloolane Paul Kosok koos oma Saksa päritolu assistendi Maria Reichega. Koos kaardistati ja uuriti ning püüti nähtule seletusi otsida kohapeal pea 8 aastat (1941-1949). Seejärel Kosok naases ühendriikidesse, tegeldes teemaga seal edasi. Reichele, kes oli Peruusse sattunud tööle saksa saatkonna konsuli lapsehoidjana juba enne ilmasõda ja siis juhuse tahtel Kosoki assistendiks, muutusid Nazca jooned ent elutööks. Kosoki teooria püüdis joontes näha niisutussüsteemide osi. Reiche ilmselt esialgu jagas seda mõtteviisi, kuid matemaatikuna püüdis leida seletusi arvude maailmast ja astronoomiast ning seostada geoglüüfe tähtkujudega. Kahjuks need seisukohad ei leidnud akadeemilistes sfäärides sooja vastuvõttu. Kuigi Reiche ei suutnud usutavalt põhjendada joonte otstarvet, pidas ta kõrbejooniseid oluliseks ning suutis seetõttu teaduslikust põrumisest hoolimata teha metsikult lobby-tööd, et sel tolmusel platool lebav vapustav fenomen ei kaoks ja seda laiemalt teadvustataks. Tema sõnu kuuldi ja võeti arvesse. Näiteks peetakse Maria Reiche teeneks seda, et Pan America kiirtee kavandid muudeti vältimaks paari ägedat maastikupookstaavi tee alla jäämist.

Tegid need jooned, kes tegid, ime on see sellegipoolest ja mina olin teel neid vaatama.

Mida oli oodata...

Nazca lennujaama hoone ei ole suurem Tartu bussijaamast. Kui sinna saabusime, paluti ette panna maskid. Esialgu pääsesin ühe maskiga, ent hiljem, kui lennukile hakkasin minema, nõuti kahte maski. Kui ütlesin, et mul ei ole kahjuks, jooksis üks näitsik kõrvaltuppa ja tõi mulle lahkelt värske ninakatte. Ootesaal oli praktiliselt tühi, vaid kahes boksis käis mingisugune elu. Ühe ette neist rivistusime siis meiegi, et end kirja panna ja üle kaaluda: kõik lennuhuvilised pidid kaalule astuma, et siis kilogrammide järgi saaks inimesed lennukitele ohutult pakkida. Muuseas küsiti kaalunumbreid juba eile ja paluti mitte luisata, sest lennujaamas tulevat vale nagunii välja. Peale kaalumist algas ootamine. Mina sain aja ligikaudu tunni pärast neljandasse lendu koos kahe selliga meie kambast ning ühe välismaa daamiga. Nagu selgus, lennatakse kõrbe kohal väikelennukitega, milles on reisijakohti enamasti 2...6. Enne koviiti opereeris Nazcas kõrbejoonte lendudega kümmekond firmat. Peale koroonat on alles jäänud kaks. Ka alles jäänud lennukeid napib, sestap lubati meie lennule masin ette anda umbes tunni pärast. Kasutasin juhust ja skitsisin kõrbemaastikku lennujaama kõrval.

Nazca aerovaksal

Kui aeg saabus juhatati meie seltskond läbi turvavärava. Kaasa tohtis võtta vaid fotoka ja telefoni, mingit kotti või midagi muud ülearust ühes ei lubatud. Enne lennuki juurde saamist toimus korralik turvakontroll – püksirihm maha, kopikad ja telefon taskust välja ja kõik need muud jutud. Kui sellega oli klaar, anti luba kõndida lennuki juurde.

Turist ja meie alumiiniumlinnuke

Meie lennumasin tundus olevat üsna päevinäinud apastraat. Ma ei ole lennukitega kokku puutunud, kuid istmete, käepidemete, kokpiti armatuuri jms disaini järgi otsustades võis selle õhusõiduki väljalaskeaasta jääda 1970-tesse. Kõik soovijad said kokpitis ja lennuki taustal pilti teha. Seejärel jagati kätte flaierid geoglüüfide infoga, mida vaatama sõidame, ning peale vähest ootamist paluti lõpuks oma kohad lennukis sisse võtta. Loomulikult rebis tuul sisse astudes mul flaieri käest – hetk hiljem nägin seda silmapiiri poole lendamas.

Tuleb...

Start oli meeleolukas. Lennuk käivitus turtsudes kolmandal katsel – tabasin end mõttelt, et see on justkui stseen mõnest Indiana Jonesi filmist. Reisikaaslane koputas õlale ja osutas armatuurile. Millegipärast kellal nimega „FUEL“ näitas seier nulli. Muude mõõdikute seierid samas hüppasid närviliselt edasi tagasi miinimumi ja maksimumi vahel. Ilmselt ei ole oluline, mida need näitavad. Mul oli ka kunagi võrr – gaaskäepide oli, aga ei töötanud, sidurikäepide oli, aga ei töötanud, pidurilingid olid, aga töötas vaid esimene - ükski sõit samas sõitmata ei jäänud. Crew – piloot ja kaunis indiaanlannast reisisaatja tema kõrval igatahes tundusid rahulikud ning palusid reisijatel pähe panna tuhandetest turistikõrvadest viledaks hõõrutud kõrvaklapid. Ja nii see sõit algas.

Meie kaunis emalendur

Täiesti vale mees valel istmel

Ahjaa, hetkel, kui piloot lennuki stardiraja otsa oli ruleerinud ning valmistus õhkutõusuks, juhtis kaunis reisisaatja tähelepanu kotikestele istmetaskus:

„Need on oksendamiseks. Aga arvestage sellega, et kott mahutab vaid pool liitrit...“

Pean tunnistama, et lend väikelennukiga nonde kõrbejooniste kohal oli nagu uni. Õhusõit kestis ligikaudu tunni. Lendasime üle tosinast geoglüüfist ja sadadest joontest. Lennukaar valiti selliselt, et nii paremas kui vasakus pardas istujad said aknast kenasti vaadata kõike, mida näidati. Kummardusin akna juurde, fotokas näo ees, kuulasin reisisaatja märguandeid ja klõpsisin. Vahepeal püüdsin ka silmadega seda kõrbeavarust enesesse ahmida, kuid enamuse ajast veetsin lennukis siiski sõrm fotokapäästikul. Ühtepidi jättis kõik nähtu ülivõimsa mulje – mina seal ja näen neid kõiki kuulsaid ürgtaieseid oma silmaga. Teisalt kulges aeg geoglüüfide kohal nii kiiresti, et kui lõpuks suuna tagasi aerodroomile võtsime, tundus, nagu oleksime õhus olnud vaid minuti.

Esimesed muljed

Puu ja Tibu ning Transameerika maantee

Koolibri

Vaal

Astronaut

Kondor

Ämblik

Koer

Ahv

Jooned... kümnete kilomeetrite viisi

Spiraal... Uskumatu....

Lacra. Rio Grande org

Heakene küll. Elas kunagi vana rahvas, kes enamuse oma ajast kulutas joonte vedamisele kõrbesse. Nad olid ilmselt näinud ahvi, kondorit, koolibriid, ämblikku ja kõiki neid teisi linde-loomi, keda kujutasid. Aga see nn „Astronaut“? Kus nad nägid meest skafandris ja kiivriga? Ilmselt ei näinudki – suurte silmadega tüüp kaljudel võib olla ka keegi gaasimaskis, jõuluvana või too tundmatu antropomorfne jumalus, keda olla kummardanud nood vahvad pottsepad Paracase ja Nazca tsivilisatsioonidest. Ent kui see on astronaut päriselt, siis...

Ligikaudu 10 minutit enne lennusõidu lõppu, kui piloot viimaste pookstaavide ümber pikeeris, meenus mulle reisu alguses kätte näidatud ropsikott. Etteruttavalt pean ütlema, et õnneks ma selle kasutamiseni ei jõudnud, kuid tänasin südamest kõrgemaid jõude, kui aeroplaani rattad lõpuks betooni puudutasid nii, et mu maosisu endiselt, maos püsis...

Nazca

Et osa rahvast oli veel lendamata jäi aega lennujaamas tšillida. Otsisin iiveldusele leevendust kohvist, et erilist mõju sel joogil ei olnud. Siis kohtasin üht meie seltskonna reisulist, kes sai abi ühe särtsaka Kunksmoori letist. Läksin minagi siis sinna ja tellisin imerohtu – plasttopsitäie piscot. Soovitati ühe sõõmuga lahendada. Soovitatud, tehtud. Hea, et sisikond sisse jäi – eilse gringodele mõeldud joogiga võrreldes valas proua välja korralikku samakat. Ent paari minuti pärast, kui maos pasjanssi laduv hommikusöök ei viitsinud siiski õueolukorraga tutvuma tulla, kadus ka lennuiiveldus.

Ostsin samalt vahvalt proualt ka peotäie kokalehti. Kuna edasi pidime siirduma Areqipasse, mis on 2500 m üle merepinna ning sealt omakorda Punosse, millel merest kõrgust juba 3900 m, siis ennustas Piret üsna santi olemist. Kokalehtede närimine pidavat ühtpidi andma energiat ja ka kõrgusetõve nähte leevendama – kohalikud on neid jõuvarude taastamiseks närinud aastasadu.

Iidne imeravim

Kokalehti ei maksa segi ajada kokaiiniga. Viimane on küll kokalehtedest saadav ollus, kuid valge pulbri saamiseks tuleb lehti enne purustada ja bensiiniga või eetriga segada ning saadavat pastat omakorda muude kemikaalidega töödelda. Kui kokalehed on juba hispaanlaste eelse traditsiooni osa, siis kokaiin on valgete leiutatud. Kokalehed on samasugune kohaliku traditsioonilise elulaadi osa nagu meil näiteks... saunas vihtlemine. Kui siin kaks võõrast kohtuvad, siis esimese sõbraliku viisakusena vahetatakse omavahel kokalehti. Kokaiin ja selle äri on aga hoopis midagi muud. Kõik, mis puudutab kokat on nö valge „arenenud“ maailma poolt ellu äratatud ja siis põlu alla pandud. USA initsiatiivil hävitatakse kokapõlde, huvitumata, kuidas nende lehti kasutatakse. Hävitatakse valimatult süvenemata esiteks sellesse, et kokalehtede kasvatamine on aastatuhandete pikkune traditsioon, kusjuures väga paljud ei kasvata kokapõõsaid narkotsi tegemiseks. Väidetavalt tegeleb iga päev Peruus ligi 200000 inimest kuidagiviisi kokaiini tootmisega, ent sellest seltskonnast omakorda enamus ei ole kurjategijad, vaid talunikud, kelle jaoks koka kasvatamine on lihtsalt põlluharimine. Teisalt ei pakuta neile talunikele, kes ka narkotsi tootmiseks toorainet kasvatavad, mingit alternatiivi kokakasvatusele ega hüvitist sellest loobumiseks. Talunikud püüavad endal hinge sees hoida, nemad ei ole hingelt pätid ja ilmselt oleks valmis kasvatama ka ükskõik mida muud, peaasi, et oleks põllupidamisega võimalik ellu jääda. Ent lihtsam on põlde mürgitada ja põletada, kui päris mafioosodega tegelda... Kokalehed on siiski kohapealse igapäevakultuuri ning olme lahutamatu osa ja igal pool vabalt saadavad. Tänases hotelliski on võimalus igal hetkel tasuta kokalehtedest teed teha. Ma siiski olen valinud nii hommikusöögi kõrvale kui niisama joomiseks aniisitee – esiteks, kokalehtedest tee maitseb nagu võiks maitseda pajulehtedest tee ja teiseks loodan ma aniisist kergendust sellele vastikule rögisemisele.

Kui ennist lendu oodates skitsisin, kutsus üks pisikest kasvu sümpaatse olemisega indiaanlanna oma poodi vaatama. Lubasin seda teha peale lennult naasmist. Kui olin puskariga lendamise kõrvalmõjud tasakaalustanud, oli aeg lubadust pidada. Leidsin poekese teiselt poolt lennujaamahoonet. Ootasin tavalist turistinänniputkat, kuid leidsin hõbedaga täidetud õdusa butiigi, milles askeldasid kaks minust vast kümmekond aastat vanemat prouat. Üks neist tundis gringost joonistaja kohe ära ja hakkas oma väljapanekut tutvustama. Et mul on kodus kuninganna ja kolm printsessi, siis hakkas silma kohe üks konkreetne riiul ja nii läks sobilike kingituste valimine suhteliselt valutult. Aga mitte kõik see pole oluline. Daam, kes minuga rõõmsalt ja sõbralikult juttu vestis meenutas mulle välimuselt väga mu kadunud ema. Mainisin seda talle, mispeale proua küsis, et kuismoodi. Ütlesin siis, et ta oli sama pisikest kasvu... Seepeale sain armsa naeratuse ja – hinnaalandust (mitte, et see olnuks kuidagi mu eesmärk).

Enne 500 kilomeetrist kõrberetke Arequipasse peatusime Chauchilla nekropolises.

Chaucilla pleekinud luud

Chaucilla avastati 1920-tel. Kalmistu koosneb väikestest maasse kaevatud ja kividega vooderdatud hauakambritest, millesse surnud maeti istuvas asendis. Kõrbe kuivas kliimas laibad mumifitseerusid ja on säilinud tänini: kadunukeste kontide ümber on alles riided, juuksed, naharibad. Arvatakse, et surnuaeda kasutasid Nazca kultuuri inimesed, matmised toimusid aastatel 200...900 pKr... Chauchillast ja veel mõnest kalmistust leitud jäljed on ka peamine infoallikas, mis Nazca kultuurist räägib. Samas ei ole tänaseks päevaks haudastest palju säilinud. Enamus neist oli rüüstatud juba enne 1920-te nö „taasavastamist“ teiste hõimude või hispaanlaste poolt. USA entusiastid, kes haudadel XX sajandi alguses „uurimistöid“ tegid, viisid hauarüüstamised lõpule ja varastasid paljudel juhtudel eelnevatest pättidest kahesilmavahele jäänud viimsedki väärisesemed. Seejuures jäeti vedelema täna arheoloogide jaoks hindamatut infot anda võinud asjakesed, millele liiv ja tuul kiiresti üks-null tegid. Tegelikult on õõvastav näha, et mõne nö konserveeritud hauakambri kõrval kubiseb kõrb ripendavatest kangatükkidest ja luukildudest, mis markeerivad rüüstatud ja laiali loobitud haudu. Giulio demonstreeris meilegi paari sellist platsi ja narmendavat platsiserva. Konserveeritud hauakambrid on samas lihtsad. Säilinud laibad istuvad, nende kõrvale on pandud potte, millesse kunagi oli talletatud ilmselt hauataguseks eluks vajalik. Paljudel muumiatel võib märgata rastapatside moodi patse – märk, mis pidavat viitama kuninglikule päritolule. Samas leiab ka kiilakaid või lühikeste juustega muumiaid – märk, mis viitab sellele, et kadunuke müüs oma juukseid – juukseid kasutati mitmete tarbeesemete valmistamiseks. inimestel toona olid juuksed reeglina pikad – kui kadunuke maeti juusteta, oli need lõigatud maha juba tema eluajal.

Chaucilla

Muumiad

Tuuri lõpetuseks lonkisin läbi tillukese Chauchilla muuseumi: nagu nõukaaegse farmitöökoja eesruum + 100% hispaaniakeelne. Peamisteks eksponaatideks ikka muumiad, sh mõned päris pisikeste laste omad... Päris hirmus koht...

Muljetavaldav on ent Chauchilla avar maastik: mäekestega palistatud kõrb, mis meenutab pisut U2-e 1987 a plaadiümbrise (The Joshua Tree) tausta...

Desert sky
Dream beneath a desert sky
The rivers run but soon run dry
We need new dreams tonight

Desert rose
Dreamed I saw a desert rose
Dress torn in ribbons and in bows
Like a siren she calls to me /.../
U2. In Gods Country

Desert sky...

Ülejäänud päeva veetsime bussis läbides poolt tuhandet kilomeetrit kõrbes. Siiski - kuni Camarani, ehk siis umbes 2/3 teest, kulges maantee piki ookeani rannikut. Kuna mina istusin bussi vasakus pardas, siis piirdus minu vaade punaka kaljuseina võis siis lõpmatu kõrbevaatega, vastasparda rahvas sai seevastu imetleda lõpmatut ookeani. Tee läbis vahepeal tolmuseid külasid ning linnakesi, mis hingitsesid liiva lõikuvates kitsukestes jõeorgudes või oaasides. Ühes neist – Yaucas – tegime ka kiire peatuse. Naljakas on see, et külade kaubandus on justkui spetsialiseerunud – ühes müüakse ainult võrkkiikesid, teises ainult oliiviõli... Mäletan sama nähtust ka Kaukaasiast: kui külas midagi müüakse, siis kõik pakuvad sama asja.

...Yauca

Peruus tundub olevat üheks erandiks chicha – kodune maisiõlu, mille silte (õhupalle) siin ja seal tee ääres näha võib. Chicha on iidne inkadeaegne jook, mida pruulitakse maisist tänini. Inkade ajal olla chicha olnud mitte ainult hea rüübe, vaid ka püha jook. Euroopa turisti maole olevat see tänapäevane versioon enamasti liiga hea, mistap hoiatati selle tarbimise eest, kui just ei soovi enamust reisiaega tualetis veeta. Kohalikud joovad ent seda meelsasti. Õlle mekkimise eel olevat komme piserdada seda toobist ohvriannina pisut emakesele maale.

...Paremas pardas ookean

Taas peab muidugi Germalo reisikorraldust kiitma. Aja kokkuhoiu mõttes serveeriti lõuna bussis. Esimeseks käiguks anti ette causa – põhimõtteliselt kohalik versioon külmast kartulipudrust (serveeritaksegi külmalt), mida pakutakse tavaliselt avokaadoga, ent lisandid võivad olla erinevad. Meie saime näiteks oliivide ja munaga. Pearoaks serveeriti riisi ja kana ning magustoiduks tarretist. Mis sa hing veel tahta oskad...

Turisti eine

...Läbi kõrbe

Rikkalikku bufeeõhtusööki saime seevastu nautida Camanas restoranis El Oasis. Nagu aru sain, jõudsime sinna pisut hiljem, kui arvatud, ent staff ootas hiliseid tulijaid kenasti rivis ning nii saime kuninglikult söödud ja joodud. Restoranist väljudes ootas trepi kõrval pimeduses üks naine, korv täis pisikesi käsitöönukkusid. Eks ta ootas kannatlikult meie tulekut ja õhtustamise lõppu, et midagi müütada. Nukud olid lahedad, ostsin ühe neist endale mälestuseks ja noorimale printsessile kingituseks. Eesti rahasse arvestatult – 2 eurot...

Jõudsime lõpuks Arequipasse jupp aega peale keskööd. Kuna hotell asub keskväljaku ääres, mis on tehtud autovabaks, siis bussid sinna sõita tohi. Seega viimased mõnisada meetrit kõmpisime jala. Tegelikult pidanuksime juba kvartaleid eemal bussi maha jätma, aga Joanna - meie järgmine Peruu giid, kes Giulio linna jõudes välja vahetas, suutis politseile augu pähe rääkida - buss lubati pisut kaugemale ja nii pääsesime kergema jalavaevaga.

Plaza de Armas. Arequippa

#lonelyplanet.com/ ...nazca/ ...cerro-blanco

#Chauchilla Cemetery

04.05.2022. Hotell Casa Andina. Arequipa. Mõned tunnid hiljem...
Eelmine | Järgmine | Üles

Kalamüüja Arequippast

Kell hakkab varsti keskpäeva näitama. Istun taas Arequipa vanas linnavalitsuse hoones – seekord siis meie hotelli fuajees. Väljas soojendab asfalti peaaegu mõnus eestimaine suvepäike, temperatuurilt just paras, ent kuidagi harjumatult intensiivne.

Plaza de Armas hommikusöögilauast

Arequipa hommikupoolik on olnud sisukas ja mulle mokkamööda. Kõigepealt kolasin peale hommikusööki vanalinnas Plaza de Armase ümber. Hankisin taskurätte, Halls´i ja pealelõunaseks bussisõiduks pudelivett. Leidsin naabruskonnast katedraalile lisaks mõned väiksemad kirikud – La Compania ja San Augustini, mille barokipohmakane fassaadi dekoor on lihtsalt imeline: Hispaania printsiip, inka meistrite tõlgendus. Vaadates noid fantastilisi ornamente tundub, et inka algupärale on antud lihtsalt kristlik kontekst - Jeesus Kristus semmib vabalt lõgismadude, puumade ja kondoritega...

Plaza de Armas. Arequippa

Hommikune jalutuskäik

Iglesia de La Merced

Iglesia Santo Domingo

Templo La Compania de Jesus Arequipa

Ametlik hommikune plaan nägi ette Santa Catalina – dominikaani nunnakloosti linnaku külastamise. Kirjutan nimelt sõna „linnaku“, sest klooster moodustab linnas rohkem kui 2 ha suuruse kvartali oma tänavatevõrgu, platside ja kirikutega. Santa Catalina de Siena kloostri ehitust alustati 1579. aastal. Kloostrile pani aluse Maria de Guzman – rikas lesk, kes tahtis pakkuda võimalust tollaste hispaania vägevate perekondadele naisterahvastele sobilikuks luksuslikuks eemaldumiseks ja jumalateenimise kohaks. Santacatalina.org.pe... kirjutab:

„The Viceroy Francisco Toledo, during his visit to Arequipa, was informed by the council of canons of their wish to found a convent. In response, the viceroy granted them the necessary licenses for the founding of the “Monasterio de Monjas Privado de la Orden de Santa Catalina de Siena,” or “Private Convent of the Sisters of the Order of Saint Catherine of Siena.” Years later, Doña María de Guzmán, the widow of Diego Hernández de Mendoza—a beautiful, rich, young woman who never had children—decided to shut herself away in the convent, which was still under construction, and give away all her earthly belongings. On September 10, 1579, the record and agreement for the founding of the convent was signed between the City Council, the Chief Justice, and the Regidor’s Office of Arequipa and the Bishopric of Cuzco. After signing the document, four plots of city-owned land were ceded for the site of the convent, and Doña María de Guzmán was named “first inhabitant and prioress of said Convent.”“

Kloostrihoovi eeskoda

Klooster pühendati Siena Katariinale. Siena Katariina ei teinud erilisi imetegusid, kuid ta oli mõjukas naine religioossetes sfäärides Roomas, mistap Pius II kuulutas nunna peale surma 1461. a pühakuks. 1866. a kuulutati ta Rooma kaitsepühakuks, 1939. a Püha Frantsiskuse kõrval ka Itaalia kaitsepühakuks. Johannes Paulus II kuulutas ta aga 1999. a Euroopa kaitsepühakuks. Seega juriidiliselt peale EU-ga liitumist on Siena Katariina ka Eesti kaitsepühak?

Asusime kloostrit avastama saksakeelse kohaliku giidi saatel. Äge on, et Piret tundub olevat polüglott – lisaks suhtlemisele inglise ja hispaania keeles tõlkis ta kenasti kogu saksakeelse jutu.

Kloostris olemine (mitte ainult St Catalinas, vaid üleüldse) oli Hispaanias teatud mõttes staatuse sümboliks. Komme nõudis, et pere esimene laps pärib perekonna äri, jätkab poliitiku või sõjaväelasena - kui tal oli õnne meheks sündida. Perekonna teise lapse püha kohus oli jumalat teenida. Poistest võis saada preester või munk, tüdrukutest nunn. Kolmas... vaatas ise, kuidas hakkama sai. Teisiti ei olnud ka kolooniates. Seepärast kujunes Santa Catalinast peatselt aktsepteeritud klooster, kuhu oli auasi oma teine tütar saata. Seejuures olla klientideks olnud nii kohalike kolonistide perekonnad kui isegi ka emamaa, Hispaania, perekonnad. Obrok, mida klooster perekonnalt teenuse eest kasseeris, oli soliidne – tänases vääringus u 150000 eurot. Selle eest ent sai kloostrisse mõistetud laps omaette apartemendi toonases mõistes kõigi mugavustega (sh köök), tal võisid olla teenijad ja mõned isiklikud luksusasjad (viimaste osas siiski olid teatavad piirangud). 1850-tel klooster reformiti ja mitmed privileegid, sh teenijate lubamine lõpetati, kuid sellest hoolimata asukaid jätkus ja tänagi elab kloostris nunnakogukond.

Apartemendid

Pesumaja

Ühe nunnakorteri lehtla

SPA

Kloostri tänavad, hooned, siseõued, ristikäigud, piazzad jm on värviküllased, kuid üllatuslikult barokile mitteomaselt üsna tagasihoidliku dekooriga (ok – klooster ju). Nunnade majade vahel looklevad kitsukesed Andaluusia linnade nimesid kandvad tänavad, suubudes pisikesele keskväljakule. Noil ahtail tänavail jalutades võibki end korraks ette kujutada näiteks mõnda nurgatagusesse kohta Cordoba, Sevilla või Jaeni vanalinnas. Nunnade apartemendid – vähemalt need, mida turistile näidatakse – on erinevad: mõni suurem, mõni väiksem, mõnes rohkem kola kui teises, ent kokkuvõttes kõik kena puuri osad - kes kord kloostrisse tuli ja aastase katseaja läbis, see müüride vahelt enam välja ei saanud. Linnakese ühes osas on isegi väike lopsakas park, mida vanasti hooldasid aednikud, praegu peavad seda korras nunnad ise. Pargi lähedal asub muuseas kivibassein teenijatele, kes linnast tulles pidid end selles puhtaks kasima enne, kui oma emanda juurde võisid minna. Nunnad ise pesid end vaid mõned korrad aastas ja selleks oli neil omaette basseiniruum; sealset kasinat kivist veesilma oleks SPA-ks vist palju nimetada.

Kloostri kitsail tänavail...

Kloostrilinna peaväljak

Ristikäigud

Tükike Eedeni aiast

Kuigi Siena Katariina ei teinud imesid, elas XVII sajandil kloostris nunn Ana (Ana de los Ángeles), kellel olid ravivõimed ja kes suutis inimesi tervendada – ta ei teinud selleks otseselt midagi, inimesed lihtsalt paranesid tema läheduses. Veel mõned päevad enne oma surma saanud oma hädadest terveks näiteks kunstnik, kes oli kutsutud auväärt Anast viimset portreed maalima.

Kloostrist lahkudes juhatati meid kenasti läbi toimeka kesklinna turule. Turg iseenesest nagu üks aus turg ikka – kuhjades igasugused puuviljad, juurviljad, liha, hoidised jne, jne. Väraval seisis desopudeliga daam, kes kõikide sisenejate käed desinfitseeris. Mask oli kohustuslik. Olin ka Nazcas sattunud turule, kuid too seal oli oluliselt väiksem. Arequipa turu puuvilja ja juurikavalik on uskumatu: sealt saab osta kõike, mis eesti köögis ja kauplustes vähegi liikumas on, pluss terve rida vilju, millele nime ega funktsiooni anda ei oska. Loomulikult kümneid erinevaid maisisorte, võib-olla sadu kartulisorte, sama palju bataadi sorte. Kartuli, maisi ja bataadiga on selles riigis nii, et vaid diletandid söövad suvalisi ettesattunud mugulaid - tegelikult on iga toidu ja toidukorra jaoks oma spetsiifikaga kartulid, bataadid ja mais. Terve omaette letivahe võtsid enda alla smuutiletid – jeerum küll, mida kõike seal kokku segati. Huvitav oli see, et kui muidu keelati isegi kraaniveega hambaid pesta, siis seal järsku smuutikeeldu giidide poolt ei antud ja nii võtsin siis isegi ühe segu. Minu smuuti keerati kokku kolmest viljast, millest ma teadsin vaid banaani, teine oli päris tundmatu ja kolmas võib-olla oli mingi bataadisort, aga võib-olla oli ka midagi muud. Maitses üllatavalt hästi ja oli ülitoitev. (Õhtune märkus hotellis: ... siiski entusiasm turul oli ennatlik - mõne tunni pärast bussis läkski kõhus ebameeldivalt huvitavaks). Ühe napsuleti juures sai proovida piscot, ühe leti juures kohalikku rahvuslikku krõbeliha. Viimast tehakse läbikasvanud sealihast koos kamaraga, mida algul vist keedetakse ja siis küpsetatakse mitu tundi ahjus kuni see läheb krõbedaks ja kuldpruuniks – ütlemata hea amps.

Turg nagu turg ikka...

Napsunurk

Smuutimeister

Kuivatatud kartulid ja mais

Kartulid

Peale turgu jalutasime tagasi keskväljakule. Enne bussi väljumist anti tund-poolteist vaba aega, mida soovitati sisustada eelkõige lõunatamiseks. Joana soovitas mitmeid kohti, millest mulle tundus sümpaatne üks kohalik kiirsöökla - La Lucha, kust saab purksi moodi tooteid maisisaia vahel. Valisin ühe variandi välja ja esitasin tellimuse. Tellimisel küsiti mu nime, et nimepidi kutsuda, kui söök valmis saab. Et ma olen oma nime spellimist väljamaalaste suu läbi juba kogenud, siis mõtlesin, et ütlen mõne ilusa lihtsa nime. Omast arust tuli pähe geniaalne idee:

„Uuno“
„Sorry sir, what You mean?“
„My name is Uuno“
„Yes, yes, you ordered one sandwich. What is Your name?“
„Uuno!!“ (for chrissake!)
„Sorry, what You try to say?!“...

Ja nii jupp aega, kuni mul õnnestus hämmeldunud tüdrukutele selgeks teha, et see on mu nimi. Muidugi oli plikadel siis lõpuks nalja nabani. Loomulikult; kuidas ma, kretiin, selle peale kohe ei tulnud, mida hispaania keeles „uno“ tähendab... Heh, järgmises kohas ütlen parem heaga Tšäkk või Tšonn. ...Kiidetud burger-võileib ent ei olnud „päris see“ mida ootasin. Maisileiva vahele pandud sibulate ning juustuga soolatud ja praetud veiseliha tundus menüüst põnev, ent maitses võõralt. Piinlik-piinlik, aga 2/3 kiidetud purksist läks Plaza de Armase ääres ühte päikeselisse prügikasti.

Kohe on fuajees kogunemisaeg – seega - tuleb minna.

La Lucha...

#Monastery of Santa Catalina de Siena, Arequipa

#wmf.org/project/santa catalina monastery

#santacatalina.org.pe/en/

#santacatalina.org.pe/... sister ana de los angeles/

#Catherine of Siena

#britannica.com/... /Arequipa-Peru

05.05.2022. Hotell Grande Plaza. Puno
Eelmine | Järgmine | Üles

Üle mägede

Ausalt öeldes on elus olnud ka paremaid hetki, kuigi eilse õhtuga võrreldes tundub tänane õhtu suisa tšill... Aga ei ruttaks hädaldamisega ette, vaid alustaks eilsest lõunast.

Startisime peale keskpäeva Arequipast, sihiks Puno. Enne linnast lahkumist kerkis bussiakna kõrvale kõrge koonusjas tulemägi - Misti vulkaan - 5822m. Vanalinnast seda vaadata ei osanud, ehkki ilmselt mõnelt tänavotsalt pidanuks ta paistma. Mistit peetakse üheks Arequippa sümboliks. Vulkaan on aktiivne, kuigi viimati pursanud ta XV sajandil veel inka kuninga, Patchauteki, ajal. Samas väriseb maa mäe ümber ikka ja jälle ja viimati vist ajas suitsev tipp rahvale tõsisema hirmu peale 1985. a. Arvatakse, et kui see kord purskab, võib lähinaabruskonnas, sh Arequippas, etenduda uus Pompeij... Praegu ent paistab see ringi uitajale sulni ja kaunina; matkajatele olevat see lausa ihaldatud jalutuskäigu kohaks. Püüdsin teda siis bussiaknast mällu söövitada ja väriseva käega pilti püüda...

Väriseva käega läbi bussiakna: Arequippa valvur - Misti (Guagua Putina) vulkaan...

Tee viis läbi kirjude äärelinna kvartalite edasi keerates varsti imeliste mägiaasade ja karjamaade vahele. Järgnevad pool päeva võinuksid olla vaadete poolest senini selle reisi ühed kaunimad. Tegelikult esimesed paar sõidutundi olidki väga toredad: ümberringi just need imeilusad mägimaastikud mis Peruust kuuldes plaadiümbristelt ja reisiajakirjadest nähtuna silme ette kangastuvad. Kusjuures tõesti – kaunid sinised valgetipulised mäed raamivad rohelisi aasu, teede ääres kõnnivad asjalikult omapäraste kübaratega laiade värviliste seelikutega prouad, aasadel krõmpsutavad lambad, lehmad, alpakad ja vikunjad...

Arequippast välja...

Viimased muuseas on metsikud loomad, guanako, laama ja alpaka hõimlased, kes elavad vaid mägedes väikeste karjadena. Vikunja karv on pehmem, soojem ja seetõttu väärtuslikum kui alpakal. Juba inkad olla neid loomi kasvatanud ja nende villa lõngaks kasutanud. Et aga vikunjade karv kasvab aeglaselt ja teda on mõtet pügada iga kolme aasta tagant, siis said vikunjavillaseid riideid endale lubada vaid ülikud. Vikipeedia teab rääkida:

„Inkade ajal oli vikunjade pügamine kogukondlik sündmus, mida nimetati chacu-ks. Selle käigus karjatati sadu tuhandeid vikunjasid püünistesse, pügati ja lasti tagasi loodusesse. See toimus kord nelja aasta jooksul. Inkad uskusid, et vikunja on noore neiu taaskehastus, kellele anti puhtast kullast kasukas, kui ta andis ennast vana koleda kuninga käsutusse. Seetõttu oli inkade seas keelatud vikunja tapmine ja tema naha kandmine kõigil peale kuningliku perekonna liikmete“.

Hispaanlaste tulekuga hakati vikunjasid küttima nii villa kui liha pärast. Küttimine jätkus 1974. aastani, mil liik võeti kaitse alla ja villaeksport keelati. Keeld toimis - tänaseks on loomade populatsioon taastumas ja tõsise riigikontrolli all tehakse ka majandust - väikest viisi müüakse hingehinna eest vikunjavilla... Meie nägime neid armsaid kitsekeste moodi loomi Andide alpitasandikel ruugete salgakestena siin ja seal rahumeeli rohtu näsimas.

Vikunjad...

...Alpakad...

...ja lambad

Viimane Tühermaa Puhkekoht

Võisime olla sõitnud hunnitute mägedega piiratud rohumaade vahel vast paar tundi, kui hakkasin tähele panema, et köha ei taha järele anda ja õhku napib. Tegelikult juba Arequippas õhtul hotellis tundus, et õhku ei jätku. Hommikul paistis olevat justkui parem. Esialgu panin santi enesetunnet köha arvele, ent iga kilomeetriga läks olemine halvemaks. Halls ja mentooliga nuuskpulk olid esialgu abiks, kuid kas nende liigsest tarbimisest või õhurõhust tekkis ühel hetkel ninaverejooks. Ehmatasin päris ära; olen ju lugenud põgusalt mäestikuhaiguse kohta, mistõttu veritsev nina pani fantaasia käima igasuguste hirmsate stsenaariumitega. Juhuslikult sel ajal tehti ühes teeäärses kohvikus seljasirutamise peatus. Kobisin nagu poolunes bussist välja... Päike loojus, vaated olid lihtsalt imelised... Sundisin end pildistama, ahmides sisse seda ilu ja karget mäeõhku. Jahedus tõmbas pildi selgemaks, kuid enesetunne jäi ikka ülimalt kehvaks: pea käis ringi, iiveldas, sirgelt kõndida oli raske. Lisaks viskas lõunal joodud mahlapuder põhja alt, mistõttu poole aja peatusest veetsin nina puuderdades. Tualett muidugi oli omaette elamus, aga tol hetkel tundus see tühine kõrvalnähe – õnneks oli see oli enam-vähem puhas. Rääkisin kohvikus oma tualetiga mitteseotud hädadest meie giididele. Inkalanna muutus silmnähtavalt murelikuks. Ta käskis vett juua ja ostis mulle suure tassitäie kohalikku kultusteed, mida tehakse mägedes kasvavast taimest – muña. Muña ehk Andide münt (Minthostachys mollis) on nagu piparmüntki huulõieliste sugukonnast. Lehed isegi natuke meenutavad piparmünti, kuigi pigem on melissi või iminõgese sarnased, aga väiksemad. Maitselt meenutab hoopiski pigem tummist aedliivateed. Andides on see taim peaaegu imerohi - tema kasulikke omadusi üles lugedes läheks enne jumalapäike looja, kui selle registriga ühele poole jõuaks. Sel õhtul seal kohvikulauas seda teed luristades lootsin, et ehk aitab. Natuke tõesti vast isegi leevendas köha, mistap sain suuremate sõõmudega õhku ahmida. Joana vaatas mu kudemisi üsna tõsise pilguga ning ütles, et kui tagasi bussi läheme, siis tal on mingi idee. Kohvikust bussi poole koperdades märkasin (kahjuks laiduväärse rahuloluga), et meie reisiseltskonnast loivab peale minu ringi veel üsna mitu rohelise näoga isendit.

2500 m ja pluss...

Juba hommikupoole üritasin püüdlikult kokalehti närida. Teooria ütleb, et mäestikutõve leevenduseks tuleks lehti närida 3-4 tükki korraga kümmekond minutit ja siis protseduuri natukese aja (tund-pool) tagant korrata. Aga ega seda varasema harjumise ja harjutamiseta lihtne teha ole: kokalehed ei ole tegelikult hea maitsega snäkk; ja mulle isiklikult mõjusid need üsna imelikult – süda hakkas kloppima, peas surisema ja mitte kuidagi lihtsamaks see olemist ei teinud – pigem vastupidi. Ent nüüdki meenusid bussi astudes kokalehed; koukisin mõned kotikesest välja ja hakkasin usinasti närima. Vahepeal hingasin oma mentooli ja närisin Halls´i. Püüdsin mitte köhida, et jõuaks tõmmata rohkem hapnikku, ent tähendas see hoopis seda, et köha ära hoidmiseks pidin hinge kinni hoidma ja taoti läks sellest veel hullemaks. Takkajärgi tarkusest võib muidugi öelda, et eks kõik need haigusemärgid, köha vast välja arvata – see vaevas juba Tallinnas – olid tegelikult mäestikuhaiguse sümptomid.

Ja siis tuli Joana.

Ta hoidis käes pisikest klaaspudelit ning ütles, et proovib mu enesetunnet natuke ravida. Korkinud pudeli lahti, kallas ta vedelikku oma peopesadele, hõõrus seda kergelt, pani siis käed respiraatori moodi lehterjalt kokku, palus mul otsaesise vastu oma pöidlaid toetada ja sügavalt hingata. Tegin nii. Ninna lõi tugev puskari ja ilmselt mingitest taimedest saadud eeterlike õlide lõhn... Esialgu lõikas see sõõrmeisse, ent mõne hetkega harjusin ja keskendusin taimede aroomile. Ma ei tea, kui kaua ma nii hingasin. Kui käed kuivaks said, tegi neiu need uuesti selle eluveega kokku ja käskis taas hingata... Toetusin ta kätele ja hingasin. See oli nagu transs: see aur, need käed ja murelikud silmad... Ent peale korduvat käteniisutamist hakkas võimas vedelik mõjuma. Ei teinud küll olemist päris korda, aga muutis enesetunde pisut talutavamaks (kuigi hingeldama ajas ikka).

Kui olin oma elupäästjale lõpuks kinnitanud, et tunnen end tõesti paremini, ruttas ta järgmise patsiendi juurde ja alustas sama protseduuri temaga. Ringi vaadates tundus buusti vajajaid olevat nii mõnigi, kuid nii hädiseid nagu mina, oli siiski vaid ehk paar.

Loomulikult - et ikka i-l oleks korralik täpp peal, tundsin mingil hetkel, et kui kohe tualetti ei külasta, siis võib asi piinlikult lõppeda. Minu toonase enesetundega liikumist bussi tualetti hüpleval teel võiks võrrelda samal eesmärgil ette võetud jalutuskäiguga purjekal, mis seilab kerges tormis. Kohale ma kuidagi jõudsin. Ahtas kabiinis kõikudes selgus, et tualeti uksega on mingi jama – see ei sulgu korrektselt ja arvatavasti seepärast ei lülitu sisse ka valgustus. Tulin nõutu näoga vetsust välja lõgistades uksega. Üks kaasreisiline andis asjatundlikku nõu, et ma ust eri asendites prooviks, sest temal olevat õnnestunud kuidagi vool kabiini saada. Proovisin ja proovisin ja proovisin... Ühel hetkel ent olin seisukorras, kus lihtsalt pidin telefoni taskulambi sisse lülitama ja tegema mida vaja. Lõpetades selgus veel üks kohutav ning ülipiinlik tõsiasi – kuna kabiinis ei töötanud mingi elekter ja arvatavasti ka sellest tingitult vee peale tõmbamise süsteem siis... Aga - edasi ma sellest ei kirjuta. Sulgesin ukse nii tugevalt kui sain ja liipasin targu oma kohale.

Viimased sadakond kilomeetrit Punosse tundusid lõputud. Joana andis peale kõigile hädalistele esmaabi osutamist pudelikese võluvedelikuga minu kätte käskides seda hingata, ent mitte mingil juhul juua. Kasutasin siis seda võimalust ja hingasin veelkord oma veerand tundi. Mõjus taas, kuigi pean tunnistama, et mingil põhjusel tema kätelt hingamine toimis tervendavamalt.

Hotelli jõudes selgus, et mitmed kaaskannatajad on üsna kehvas seisus. Joana juhatas vägesid, hotelli crew veeretas välja hapnikuballoonid ja -maskid. Mind hämmastas, kui kehv nägi välja noor daam - mu üle vahekäigu naabrinna bussis. Seega esimesena sai maski tema. Kui talle veri hakkas näkku tagasi tulema, sain maski mina. Veerand tunni pärast tundsin end üle mitme tunni kordi paremini, kuid kohutavalt väsinuna, aga mitte unisena. Küsisin Joanalt, ega tal juhuslikult mingeid unerohutablette ei ole – loomulikult tal neid polnud, kuid ta võttis seepeale kohe kinni jopenööbist Carlosel – kohalikul väikest kasvu keerubil, kes sisustas terve meie tänase päeva (tundub, et ta teab ses linnas kõiki ja kõike alates transpordist ning restoranidest ja lõpetades piirkonna ajalooga). Ühesõnaga – Carlos kupatati apteeki, kust ta naases kirjadeta kilekotiga, milles oli kaks tabletti. Valged pillid maksid 10 soli. Kui küsisin paki sisu kohta, ütles Carlos, et see on „pure nature“ ja pani südamele, et ma neid pille korraga ei võtaks. Enne oma numbrituppa minekut andis Joana mulle oma whatsappi numbri kindla käsuga, et kui mul peaks öösel halvem hakkama, siis kindlasti saadaks talle sõnumi või helistaks. Nähes mu käes kaht kokakoolat, mille olin ostnud ühe reisilise näpunäidete järgi (pop-ilmaelu teoorias pidavat aitama, kui kokalehed ei aita) õpetas Joana, et ma seda vedelikku ei tarbiks; juua tasub ainult vett või teed. M.O.T.T. Kokakoola võtab vaid une ära, kuid mingit muud leevendavat ega kasulikku mõju sel polevat – seos kokalehtedega on vaid lingvistiline. Nojah - unepuuduse üle ei saanud kurta koolajoogitagi.

Võib arvata, et eile õhtul polnud minust linna õhtusöögile minejat. Viskasin kasutud kokakoolad kummutile, neelasin unerohutableti ja... ei maganud sel ööl peaaegu silmatäitki. Unerohi mõjus niipalju, et korraks suikusin, nägin õudukaid ja ärkasin tunni pärast sama väsinuna kui uinudes. Keskööl võtsin teise tableti – sellega kujunes tulemus samaks. Hingeldasin, tatistasin, köhisin ja mõtlesin, et mida kuradit ma siin teen. Miks ma ei ole kodus. Saaks ometi see paganama reis läbi!

Nii see öö siis möödus; dušši all ja hispaaniakeelse Terminaator 3 ning Predatori seltsis. Et ärkamisega ei olnud probleemi jõudsin hommikul esimesena (kellaaja valesti vaatamise pärast lausa pool tundi enne avamist) hommikusöögilauda. Ei tulnud õhtusöögist välja, ei tulnud hommikusöögist ka. Jõin vaid muña teed...

Õudsast ööst hoolimata tundus enesetunne hommikul siiski õhtust parem, kuigi köha tappis endiselt. Söömast tulles viskasin korraks voodile ja üllatuslikult suikusin siis. Selle tulemusel oleksin äärepealt Titicaca järve tripist maha jäänud. Fuajeesse astudes olin viimane huvireisija – teised istusid juba sõiduvahendites stardiootel. Piret arvas juba, et mul on nii hull olla, et ma järvesõiduga ei ühine – mõned reisulised igatahes olla tuppa jäänud. Joana arvas, et ma näen õhtuga võrreldes palju elusam välja. Hea uudis halva mängu juures seegi...

Sadamasse sõit võib alata

Hotelli ees seisis üles rivistunult tosin rikšat – kolmerattalised jalgrattad, mille esiosa moodustab kahekohaline ...ee iste. Leidsin endalegi ühe tranduleti peal vaba koha ning pea kohe alustati väntamist sadama poole. Rikšasõit tundus päris põnev ja närvekõditav: tee sadamasse viis mäest alla, rikšapoisid said hea hoo üles ja mängisid autode vahel „kulli“. Oli hetki, kus tahtnuksin, et pidurikang olnuks minu käes ning oli hetki, kui silmad kinni pigistades mõtlesin, et mu eluke lõpeb nüüd ja kohe mõne Toyota mikrobussi rataste all. Ent rattamehed demonstreerisid irvitades kõrgemat pilotaaži ja ühtegi viperust ei juhtunud. Napilt paarsada meetrit enne sadamat tõkestas teed ajutine piirdeaed, mille taga ei toimunud midagi, kuid kollastes kiivrites aega surnuks löövate meeste pooside järgi võis arvata, et midagi on kunagi plaanis. Vestlus ehitajate ja rikšajuhtide vahel paisus päris valjuks ning emotsionaalseks. Tundus, et peame mäkke tagasi sõitma ning uue tee leidma (mille üle vaesed pedaalijad sugugi õnnelikud polnud). Ent lõppeks terve mõistus võitis, üks kiivrikandja nihutas aeda paari meetri jagu ning meie rattareis sai jätkuda.

Liikluskeerises

...Kohalikud

Puno sadamas ootas pisike bussi moodi laev. Piret arvatavasti tutvustas eelmisel õhtul tänast plaani, ent mul oli endaga nii palju tegemist, et ma sest suurt ei teadnud. Nagu selgus võeti kurss Urose saartele ja seal konkreetsemalt San Pedra saarele.

Puno

Sadamamotiivid

Titicaca järv on suurim Lõuna-Ameerikas. Asub see merepinnast 3812 meetri kõrgusel Peruu ja Boliivia vahel. Nagu turistiinfo kinnitab ja mainis ka Carlos, siis Titicaca on maailma kõrgeimal asuv laevatatav järv, regulaarsed liinireisid toimuvad juba alates 1862. aastast. Tundub, et Titicacast rääkides on see fakt nagu omaette slogan, mida kõik – kaasa arvatud nüüd ka mina – kindlasti mainivad. Looduslikult on järv ent üks maailma jahedamaid (temperatuur ei tõuse üle 14C, samas järv praktiliselt ei jäätu), mistõttu selle elustik on põnev ning leidub mitmeid endeemseid liike. Titicaca on huvitav ka selle poolest, et kuigi järve sisse voolab 27 jõge, voolab välja vaid üks Desaguadero (Boliivias) ja seegi Poopó järve, kust edasivoolu pole. Uputust ei teki, sest aurumine kompenseerib (kõrguse, tuule ja klimaatiliste tingimuste tõttu) sissevoolu. Ent muidu järv nagu järv ikka. Sadamast välja sõites palistavad faarvaatrit totora-pilliroo väljad, kaldaid raamivad madalad kaunid kaldakaljude ahelikud, sadamast välja sõites avaneb Puno panoraam ning edasi, pillirooväljade vahelt avavette jõudes, hakkavad kallastel paistma roheliste nõlvade vahel mustjate ning kollakate laikude ja puhmastena kauged põllud, võsaribad ja täppe meenutavad talukohad. Muuseas, see pilliroog (Schoenoplectus californicus subsp. tatora) on ainult pilliroo moodi pilliroog – botaaniliselt on tegu kaisliga, mille sugulasi (järvkaisel nt) meiegi järvedel kohtab – sestap need rohutihnikud nii tuttavlikud näisidki.

Järv nagu järv

Titicaca kaislitihnikud

Asustus järve ümber oli olemas aastasadu juba enne inkade eelset aega. Järv on olnud aastasadade jooksul eluallikas aga ka müstiline koht. Selle kuju meenutavat hüppavat puumat – puuma on aga inkade maailmas püha loom...

Rääkides puumast... Inkade maailm oli kolmeosaline – nagu paljudel vanadel rahvastel; puuma sümboliseerib Kay Pacha’t ehk meie maailma. Kondor - Hanan Pacha on taevase ilma kehastus ning madu - Ukhu Pacha tähistas allilma. Muidugi oleks huvitav teada, kuidas nii 1000 aastat tagasi seda järve kuju näha võidi. Aga ehk mõnelt mäelt...

Urose saari, kuhu me teel olime, asustasid aegu tagasi uru-indiaanlased, kes järve on läbi sajandite enda omaks pidanud. Nii inkad kui nende järel tulnud hispaanlased polnud just folkloorikogujad ega ajaloolased, sestap väga palju tollest ajast ja inimestest ei teata. Uru-indiaanlased kaotasid oma keele ja nende kultuur segunes inkade ja hispaanlaste vallutuste aegu vallutajate omaga, kuid eluviis järvel elamiseks säilis. Seepärast läbi ajaloo on edasi kantud mõningaid omi traditsioone, sh oskust ehitada ... ujuvaid saari.

Urose veestikud

Uru inimesed elasid arvatavasti enne inkade tulekut Titicaca kallastel, kuid inkade invasiooni süvenedes kolisid järvele. On arvatud, et esialgu seati elamisi sisse pilliroost paatidel, kuid peatselt hakati tegema ise samast totora-pilliroost ujuvaid saari, millele seati sisse elamised ja kus sai vähesel määral isegi aiavilja kasvatada. Iseenesest pole ujuvate Urose saarte idee Lõuna-Ameerikas ainulaadne – näiteks asteegid ju rajasid oma põllud praeguse Mexico City ümber tehislikele ujuvsaartele – chinampadele. Chinampadele põldude tegemist kasutatavat – nagu ühes dokis räägiti, kohati tänini.

San Pedrat, mille pilliroost kaldapealsele meie paadimees otsad viskas, võiks tegelikult suuruse järgi võrrelda laiuga – selle läbimõõt on mõnikümmend meetrit ja Carlose sõnutsi olevat sellel ruumi vaid paarile perekonnale. Kogunesime ebaledes väikesele pillirookõrtega (ptüi, kaisli kõrtega – aga olgu ta siis juba ses jutus pilliroog!) kaetud platsikesele saare keskel. Samast materjalist kõrreonnide vahelt astusid ligi mõned rahvariides vanaemad ja üliprisked nooremad preilnad, isegi mõned ülinunnud lapsed – taas nagu mõnest Peruud tutvustavast ajakirjast. Võtsime aset platsi serva asetatud pilliroorullidel – no mida kõike sellest superehitusmaterjalist teha annab - ning jäime ootele. Tundsin, et päikeselaigus poollamaskil aelemine sobib hästi mu ebamäärase konditsiooniga. Carlos ning kusagilt ilmunud noorem rahvariides härra vedasid platsile suure mätta, mõned tööriistad – sh tõsise kahemehesae, ning alustasid juttu uru inimestest, saarte ehitamisest, ankurdamisest ning elu-olust järvel.

San Pedra

Saarte ehitus on „lihtne“ – selleks lõigatakse järve põhjast lahti pilliroomättad koos juurtega, seotakse omavahel kokku, kuni moodustub paras parv ja siis kaetakse mitmes kihis risti-rästi laotud pillirookõrtega. Umbes iga paari nädala tagant pannakse saarele uus kiht kõrsi peale – vahepeal eelmised kõrred niiskuvad ning vajuvad kokku. Kuigi saared on suhteliselt massiivsed, ankurdatakse need ometi korralikult järve löödud vaiade külge, sest muidu võib juhtuda, et tormiga ollakse mõne tunni pärast omadega Puno sadamas. Üks saar „töötab“ maksimaalselt pool sajandit, siis tuleb uus ehitada, sest ladestunud pillirookihtidest on saamas turvas, saar soostub, pilliroog hakkab võimust võtma ja pikapeale muutub saar järveks tagasi. Jutt lõpeb pilliroo ülistamisega ning nagu selgub, see taimeke, millest ehitatakse saari ja eluasemeid, kõlbavat isegi süüa. Carlose jutu peale näkitsen minagi üht võrse otsa – ei midagi erilist: täpselt sama elamus nagu lapsena Peipsi ääres kõrkjaid närides – maitseb nagu vesi.

Carlos õpetab saart ehitama

Urose ujuvaid saari olevat üle neljakümne, mõned on suuremad, ühele on ehitatud isegi kauplus, kool ja ka postkontor. Mööda sõites nägime ühel saarel jalkaväljakut, loomulikult mitte täismõõtmetes. Lahkudes kohtasime mitmeid paate lastekampadega, kelle koolipäev oli läbi saanud ning keda nüüd siis paatidega kodudesse laiali veeti.

Koolist koju

Urose saartel elatakse kalast (ok, tehniliselt kasvatatakse mõne kompostikuhja otsas, kus ruumi rohkem, ka aedvilju), aga eelkõige turismist. See nii-öelda traditsiooniline saarte-elu suri välja suuresti juba XX sajandil, uuesti hakati elu sisse puhuma 20. sajandi lõpul, kui Peruu poliitiline elu hakkas stabiliseeruma ja järvesaartes hakati nägema turistilõksu. Ent see selleks. Loomulikult oli ka tänane Püha Peetruse saare rahvas selleks üles rivistunud, et peale showd laotada laiali käsitööletid ning loota, et ehk mõni turist midagi ostab. Ja see ongi tänapäev ja tänane nende inimeste elu, mille juurde käib teater rahvariietega. Naljakas on, et selliste kohtade turunduses leidub väga sageli sõna „autentne“. Kui minna siis tõemeeli seda autentsust otsima, võib pettuda. Ent kui seda etendust võttagi kui museaali või elustiili rekonstruktsiooni, kui seda enda jaoks lahti seletada turistiriigi tänase reaalsusega, tänase „autentsusega“, siis polegi probleemi. Kui ent tahta leida XXI sajandi postinkariigi „autentsust“, siis tuleks ilmselt sukelduda nondesse kaevandusslummidesse. Arvatavasti ei need inimesed slummides ega ka turistid (vähemalt lõviosa neist) ei ole sellist laadi kohtumisteks valmis.

Kui algas laadaaeg, koperdasin mõnikümmend sammu siia ja sinna ning saingi saarele tiiru peale tehtud. Käsitöö, mis kuldsesse päikesepaistesse välja laotatult ostjaid ootas, meelitas muidugi oma värvidega – see tegelikult on uskumatu, kui julged värvivalikud, kui rõõmsad ja kirevad on need mütsid, pontšod, kotikesed, sallid ja igasugused muud kudumid. Ja nad on enamuses meeletult ilusad. Mäletan, mu vanaema kudus kord mulle klassikalised ja väga kirevad käpikud, mille põhivärviks oli tumeroheline, muster tekkis sisse musta, punase ning valgega. Kindad olid lahedad, sest paljud külainimesed käisid ringi lihtsalt halli-musta kombinatsiooniga... Keegi sel saarel ka maalis – nagu Picasso – (päriselt – stiilipuhas pikassolik kubism) kuid nood pildid oleks vanameistri, vähemalt julge värvivaliku poolest, tee serva jätnud.

Vaatasin seda sigri-migri, ronisin paadi katusele ja üritasin saart skitsida. Algul olin mures, et kas ikka ajaliselt jõuan, kuid siis kuulutati huvilistele välja hirmuäratavate ja hiiglaslike pilliroost puumapeadega (?) ehitud lootsikuga (caballito de totora) järvesõit. Mind see väga ei kutsunud ja seepärast sain piisavalt mõnusat omaetteolemise aega paberi ja pliiatsitega.

Caballito de totora

Skitsimise tegi eriliseks üks kahetsusväärne äpardus. Nimelt oma pliiatsimappi avades (aitäh sulle, Argo seda kunagi kinkimast!), lendas selle vahelt 2013. a ostetud pliiatsiteritaja paadilaele ja vupsas sealt Titicaca järve. R.I.P., kallis kaaslane, ... kui mitmel reisil olen Su teeneid kasutanud ja kui mitu sentimeetrit Sa oled pliiatseid lühendanud! Olgu see puumakujuline järv Sulle kenaks puhkekohaks!

Päeva järgmiseks naelaks pidi olema Taquile saar. Sõit San Pedralt sinna võttis aega üle tunni. Sinine järv ja rohelised mäed... Saarele liginedes näitas Carlos silmapiiril terendavate mäekeste poole - Boliivia paistab.

Taquille

Saarele jõudes peatus laev esmalt ühes sadamas: crew eesotsas Carlosega õiendas auväärse aeglusega kaldale ilmunud kolme kaabus härrasmehega (saare pealikud) mingeid pabereid ja maksis obrokit. Seejärel olime „good to go“. Teadjate jutu järgi olevat Taquile saare (tegelikult ka Urose tehissaarte) külastamine vähemalt formaalselt kogukonna reguleerida. Saarte külastamine on tasuline ja sellest saadav raha kogutavat ühte patta ning jagatavat saarte turismiga tegelejate vahel igal aastal kenasti ära. Vähemalt printsiibis tundub hea mõte...

Sadam

Maksud makstud, sõitsime sadamast taas välja, et siis mõne minuti pärast randuda ühes teises, veel väiksemas sadamas. Kai moodustasid mõned hunnikusse laotud kivid. Rohtunud rada viis kivide vahelt üles mäkke polükarbonaatplaatidega vooderdatud värvilise hütikompleksi juurde... Olime jalutamas restorani.

Ürgvana paar, rüütatud villastesse rahvariietesse, teretas kõiki terrassiveerel ja palus sõbralikult käsi desinfitseerida. Tegelikult on see väga normaalne tegevus – pole raske ju oma käsi puhastada – see võiks olla üldine tava, mitte koroonaaegne kohustus. Olen Eestis poodides vaadanud – no ei vaevu inimesed käsi kasima. Samas tahavad kõik puuviljaletis oma pesemata käppadega iga välja pandud vilja katsuda. Asi pole ju ainult koroonas, vaid taevas teab veel millistes taudides, mida pesemata kätega väga lihtsalt edasi kantakse... Aga see selleks...

Taquile saarele ei sõideta üldiselt vanu kivihunnikuid vaatama – mitte, et sealt vaadata üldse ei leiaks – on midagi ikka, aga mitte sellist, mida nägemata ei võiks rahus teise ilma minna. Saar on tuntud hoopis oma kudujate meeste poolest. Jah, mehed koovad, lapsest peale. Isegi meheks saamise riituse üks ja tähtsaim osa on mütsi kudumine. Eksamimüts peab olema nii tihedalt kootud, et mütsi kallatud vesi läbi tilkuda ei tohi. Taquile mehi peetakse maailma parimateks käsitsi kudujateks; kuigi ka naised koovad on jäme ots ikka meeste käes. Muuseas, kõigest sellest, mis siinkohal Taquile kohta kirja sai, andis lõunasöögi järel kena ülevaate meie universaalne Puno reisisaatja Carlos.

Taquille kudujad

Loomulikult olid ka meie võõrustajate juures end sisse seadnud mõned eakad härrad valikuga – jah, tõesti – imeilusate kudumitega. Kohalik rahvarõivas on ilmselt segu kohalikust ja konkistadooride outfitist - mehed kannavad musti pükse, valget särki ja tikanditega vesti. Abielumehed kannavad oma naise kootud vööd, mille abikaasa kingib abiellumisel. Vöö on sümboolne – ühtepidi näitab see, et härra on „võetud“, teisalt on vöö lai ja korralikult pingutatuna abiks raskete kandamite tassimisel. Vööle on kinnitatud kindlasti kaunis kootud kotike kokalehtede jaoks. Ja muidugi mütsid – need ilusad ajakirjade fotodelt nähtud Peruu mütsid... Lapsed kannavad omaette päkapikumütse, vallalised punase-valgekirjusid „kõrvalapatsitega mütse“ (naljakas on see, et meenutavad need kõrvalapatsitega peakatted ka näiteks Islandi talvemütse...) ja abielus mehed punasekirjusid mütse. Mütsikirjades väljendub muuseas kandja staatus, ent näiteks seegi, kas ta on või on olnud saare vanemate hulgas. Taquile naised kannavad ilusaid kaharaid erksavärvilisi seelikuid – ka vanaprouad, kuid nad ei kanna kübarat, nagu mujal Peruu maapiirkondades või Boliivias. Kübara asemel tarvitatakse musta värvi rikkalikult kaunistatud suurt rätti. Riskides end korrata – need kudumid on tõepoolest lihtsalt üliägedad! Ostsin minagi vaimustunult kahelt taadilt kirjud mütsid kõigile oma kolmele printsessile.

Uskumatud mustrid!

Meid tervitanud eakate klubi igatahes oli ehtsaks stiilinäiteks kohalikust moemaailmast – kõik mütsid-vööd-rätikud olid kenasti ülle laotud elegantselt elatanud ning läbiproovitud loomulikul viisil... Ja muuseas, kui meie jaoks tundus keskpäevane Taquile päike pisut liiga intensiivne ja soe, siis peesitasid vanamemmed-härrad sellal, kui me oma kinoasuppi ja praekala bataadiga vitsutasime, õndsalt kõige soojemates päikeselaikudes.

...

Olin natuke pettunud, kui selgus, et söögi lõppedes kobime kohe laeva ja võtame suuna tagasi Punosse. Õnneks sõitis kapten mingeid talle teadaolevaid teid, näidates Titicaca kaldailu-elu.

Pärastlõuna Titicacalt...

Punosse jõudes tundus, et terve ilus pikk loojangupunane õhtupoolik on linnas ees. Võtsin joonistamisasjad ja suundusin vanalinna. Taaskord on meie hotellist Plaza de Armasele vaid mõned loetud sammud. Leidsin mõnusa istumiskoha kohalike hängivate noorte inimeste vahel päikesest soojaks köetud trepil Puno katedraali ees ja üritasin skitsida rohelusse uppuvat linnaväljakut. Keegi eespool istujatest kuulas pisut valjemini UB40-t...

„The night seems to fade,
But the moonlight lingers on
There are wonders for everyone
The stars shine so bright,
But they're fading after dawn
There is magic in Kingston Town..“

Tol momendil ununes isegi kehv enesetunne ja tekkis mõte, et võiks pliiatsite kõrval olla pudel külma valget veini...

Plaza de Armas. Puno

Karm reaalsus jõudis ent kohale kohe, kui päike kiriku taha maandus – õhtu hämardus ja praktiliselt kohe muutus õhk jahedaks, ikka päris jahedaks. UB40 korjati seljakotti ning kaks härrat jalgratastega hajusid nurga taha. Kohtasin neid hiljem Parque Pinos ühel pingil; repertuaar oli seekord vahetatud kohalike interpreetide loomingu vastu.

Puno katedraal

Parque Pino

Tegin tiiru vanalinnas, lõpetades Lima tänaval, mis näikse olevat Puno jalakäijate trakt, palistatud poodide ja söömakohtadega. Tänav poodidega nagu tänav muiste. Lõpuks sundis jahedus mõnda kõrtsu põhjalikumalt sisse vaatama. Jäädes suvaliselt seisma ühe söömakoha ees, et menüüd uurida, hüppas kõrtsust välja ülisõbralik sisseviskaja ja alustas propagandaga. Kohe lisandus naaberkõrtsust teine, pisut hapu näoga kutt, kes asus oma sööklat kiitma. Võtsin mõlemalt visiitkaardi – keeldumine polnud valikus, ja jalutasin igaks juhuks edasi surfates pisut kõrvaltänavatel, leidmaks neile kohtadele mingi alternatiivi. Saatuse irooniana sattusin varsti ent samasse kohta tagasi ja mõlemad tüübid olid kui hagijad kohe platsis. Süüa ja pikka õhtut sisustada oli vaja, seega tegin valiku Pizza Andida kasuks. Hapu näoga tüübile ütlesin vabandades, et tema kolleeg tabas mind esimesena – seega tema võit. Koopasse sisse astudes leidsin end kesk itaalialikku pitseeriat – elustulega pitsaahi ja kõik need muud jutud. Kohtasin maha istudes kaasreisilisi, kes just olid kusagil oma õhtueine lõpetanud ja soovitasid soojalt sealset menüüd...

Puno

Lima tänav. Puno

Ja nii see õhtu sujus. Tellisin anšoovistega pitsat ja aniisiteed. Veini jätsin kahjutundega valikust välja, sest manustasin süveneva köha vastu ibuprofeeni ja mingit muud keemiat, mis seljakotis leidub. Pitsa maitses hästi.

Nüüd olen tagasi hotellis. Söön rohtu – lisaks ibukale ostsin kohalikust apteegist mingit sodi, mille otstarbe vast saime kena proviisoriga märkide keeles omavahel selgeks räägitud. Paki peale on kirjutatud Hedera helix – luuderohi, mistõttu mul kahjuks sellesse ülisuurt usku pole... Äkki mõjub siiski. Ja ehk aitab magus siirup vähemalt magada. Aitaks ometi! Homme on start kell 7.

#tierrasvivas.com/... /misti volcano

#et.wikipedia.org/ ...Vikunja

#aracari.com/... muna and its medicinal herbal properties

#Minthostachys mollis

#et.wikipedia.org/ ...Titicaca järv

#peruforless.com/ ...floating uros islands/

#peru.travel/ ...uros-islands

#albion.ee/ ...titicaca ujuvatel saartel

#Taquile Island

06.05.2022. Hotel Casa Andina. Cusco
Eelmine | Järgmine | Üles

Plaza de Armas. Cusco

Oleme Cuscos! Taas Casa Andinas, taas vanalinna keskel. Lahe! Kui vaid öösel und saaks – möödunud öö oli lihtsalt õudne! Õnneks täna õhtul on niipalju mõnusam, et mäehaigus hakkab taanduma, st – hakkan ilmselt hõredama atmosfääriga harjuma. Oleme Punost ka pisut allpool – „vaid“ u 3400 m peal – seega Titicacast ligi pool kilti madalamal. Loomulikult peab enesetunne olema parem, sest ka hapnikku on füüsililiselt rohkem. Olemine tundub nii hea, et täna õhtul julgesin isegi proovida kõrtsus ära kuulsa pisco souri. Tablette neelan muidugi edasi, sestap jätsin napsu ja hotellis tablettide manustamise vahele mõned tunnid õhtust (külma) vanalinna. Teisalt see reis on nagu skisofreenia: päevad on ägedad, aga ööd hullud; nagu leheküljed mr Jekyll ja mr Hyde päevaraamatust... Vägisi tikub peale mõte, et äkki sain Tallinnast või lennukist ikkagi kovidi – no lihtsalt sitt on õhtuti ja öösiti olla! Ent kuna päeval oleks justkui parem, siis lohutan end pead liiva alla peites sellega, et olen lihtsalt merepinnast kõrgel ja teisel pool maakera... Aga ma ei jaksa vinguda - kõigest hoolimata on äärmiselt lahe siin vanas inkade pealinnas olla!

Pisco sour: toore munavalge vaht laimipiscol

Tänasest päevast...

Hommikusöögibufeel olin taas varajase "ärkajana" esimeste seas. Ent üsna kohe hakkas laekuma ka teisi kudend nägudega kaasreisilisi. Ei viitsikski hommikusuurusest midagi kirjutada, ent täna sain hakkama 100% vegan menüüga – sõin paar viilu ananassi ja jõin kolm tassi aniisiteed – muu lihtsalt alla ei läinud. Kartsin küll, et äkki ananass paneb taas seedimise tõrkuma, aga – so far so good!

Puno

Titicaca

Tänase tööpäeva veetsime bussis teel Cuscosse läbides lihtsalt imelisi maastikke. Neid ei oska kirjeldada... Punased, rohelised, ruuged, sinised... kõikvõimalikud värvused mägedel, aasadel, karjamaadel ja teeäärsetel hoonelobudikel. Bussiaknast seda lõputut imelist panoraami inspekteerides tabasin end mõttelt, et loomulikult peavad nood kohalikud kudumid siin nii ilusad olema – need peegeldavad ju otse kõike seda imelist maad.

Peruu "Arkaadia"

Sekka muidugi linnad ja külakesed, mille ilme sõltub sellest kas domineerib tööstus või põllundus. Eks need kõik ole omamoodi "vanad" kohad, kuid seda vanadust on XX sajandi II poolel püsti aetud ja maha laotatud lahunevas betoonis ja terases raske märgata... Kui siis teatud arhailisus eluviisis mida on bussis reisival gringol lihtne välja mõelda. Tegelikult ei kujuta ette, kui kaugel on see, aknast nähtud elustandard, Eesti omast. Me oleme harjunud vinguma, et kõik on halvasti ja vot kus Šveitsis elatakse; siinsete äärelinnade ja küladega võrreldes elame nagu kuningakassid ja veel paremini.

...Lihtsalt Peruu

Pikk sõit olnuks kenast aknavaatest hoolimata üsna väsitav, kui poleks tehtud mitut meeleolukat vahepeatust. Esimene peatus tehti Pucaras või Pukharas.

Puchara kui linnake näeb esialgu välja nagu iga linnake Peruu maantee ääres. Ent Peruus on see linnake kuulsust kogunud keraamikast: Pucharas vorbitakse igast sorti keraamilisi vidinaid alustades sööginõudest ning lõpetades igasuguse mõttetu ja otstarbetu nänniga, mida vist ainult turistid ostavad. Mäletan oma esimesi reise, kus igasugused savividinad alati mu tähelepanu pälvisid... Puchara käsitööliste kaubamärgiks on keraamilised pullid - Toritos de Pucará. Puchara pullid on igasugused erinevat mõõtu püstiste sarvede ja punnis silmadega savielajad. Neid kirjatakse erinevate värvide ja mustritega, kuid kontsept on kõigil sarnane. Pulle peetakse koduhoidjaks, mistõttu pannakse neid tüüpiliselt paarikaupa (siis hoiavad ka pereõnne) majade katustele. Hispaania versioonis pajatab müütiline lugu otsatust põuast, mis kord ammustel aegadel Pucharat tabas. Üks kohalik talumees mõelnud siis, et ohverdab õige Puchara kaljul oma parima pulli maa loojale - Pacha Kamaqile - järsku hakkab sadama. Võttiski looma oheliku otsa ja asus teele. Eks sarviline taibanud, et kohe saab eluke läbi ning hakanud pusklema. Löönud kogemata sarvedega teeäärsesse kivvi. Kaljust hakanud seepeale ohjeldamatult vett immitsema. Pull jäi ellu ja kohalikud said vett... Teine versioon räägib sellest, et inkadel olnud puuma püha loom, mis kodu kaitses; tema kujusid pandi katustele ja hoiti nähtaval. Kui hispaanlased tulid, siis loomulikult ei mahtunud üks metsik ja arusaamatu kaslane kristlikkusse maailmapilti - väärjumala kummardamine pidi kaduma. Samas said konkistadoorid väga hästi aru, et puumat näiteks Neitsi Maarjaga ei asenda, mispeale tekkis hispaanlastel hea mõte vahetada puuma pulli vastu. Jättes kõrvale arutelu, miks peaks Kristusele rohkem meelepärane olema puuma kui sarviline pull on selge, et hispaanlastele meeldis pull enam ja seega oli juriidiliselt kõik korrektne. Nii saidki puumadest pullid. Kui seda tänast Puchara pulli kaasaegse pilguga vaadata, meenutab see kahtlaselt hispaania kultuslikku Osbourne napsureklaami. Ajaloole mõeldes saab loomulikult see sarnasus olla vaid vaataja silmades.

Puhkhara

Puhkhara pullid

Pucharas, nagu igal pool mujal enne inkade impeeriumi, elasid inimesed juba vähemalt 1800 a eKr. Sarnaselt Titicaca, Nazca ja paljude teiste rahvastega sulandusid need sujuvalt inkade impeeriumisse. Ka Puchara rahvast palju ei teata – Pucharas asub küll inkadeeelne varemeteväli, mis laiub suure puumakujulise mäe all (mäes puumat oskasid näha siiski alles inkad – ehitasid mäele isegi templi; meie peatuskohast oli see mägi hästi näha), kuid ega see arheolooge väga edasi pole aidanud. Jooksin läbi kohaliku muuseumi – mis on kindel - pucharalased olid tublid käsitöölised ning savitreialid. Ja mingi teema neil siiski selle pulliga oli – tehti just noid pulli moodi savist vigureid hispaanlastest juba kaks pool tuhat aastat varem... Seega võib-olla on siiski õigem müüt veisest, kes sarvega kaljust vee välja lõi. Nojah... ostsin Pucharast oma keskmisele printsessile väikese kollase pulli ja endale paki muña teed.
Kuni järgmise peatuseni Abra La Raya kurul möödusid mägiaasad külakeste ja tillukeste kaugete taludega Pireti loengu saatel inkadest ja Peruust.

Ilmselt see mägi Puhkharas, mille otsa taat härga taris (tolle mäe all olevat vana inkade kivihunnik... seepärast ma mõtlen...)

Puhkhara Arheoloogiamuuseum

Ilmselt ei saa Lõuna-Ameerika tsivilisatsioone Lähis-Ida ja Euroopa tsivilisatsioonidega võrrelda või saab seda teha meelevaldselt: esiteks pole edukaks võrdlemiseks neist ülearu palju teada – hispaanlaste juhitud konkista pühkis suure osa kohalike kultuuride teadmuskihtidest maa pealt mõnekümne aastaga; teisalt – hoolimata teatud valdkondades valitsenud tipptasemest, oldi Euroopa mõistes siiski ajas oluliselt taga. Samas ollakse ajaloolaste seas üsna ühel nõul selles, et inkade impeerium oli omas kontekstis üks silmapaistvamaid superriike ajaloos (eriti Lõuna-Ameerika kontekstis). Ilmselt kõnekaimaks märgiks inkadest tänini on neist maha jäänud vanad kivihunnikud. Palju teatakse ja räägitakse inkade silmapaistvast arhitektuurist, millest hispaanlaste kõigi tasalülitamiste kiuste on siiski üsna palju säilinud. Inkade õnnetuseks puudus neil kirjakunst kui selline, mistõttu ka kogu vaimne ja teaduslik pärand on kätketud säilinud arhitektuuri ja nendesse üksikute kullasärast vähem pimestatud hispaania munkade memuaaridesse-reisikirjadesse.

Ehituskunsti kõrval on ilmselt üheks inkade tsivilisatsiooni peamiseks alustalaks põllupidamise kunst, sest selle pidid hispaanlased tahes-tahtmata kohandama oma arusaamadega põlluviljelusest. Inkade maaviljeluse märksõnadeks on taimeriigist mais (sara ketšua keeles), kartul (papa ketšua keeles) ja bataat. Ent muidugi ei piirdunud põllupidamine pelgalt vaid nende kolme põllukultuuriga – Peruu kliima sobib väga paljudele söögitaimedele, mistap kasvatati ligi 70 liiki põlluvilju. Põllupidamise edukuse tagas oskus kasutada ära põldudeks ka järsemaid mäenõlvu – eeskätt oskus järsakuid terrasseerida ja niisutada – ning, ja võib-olla veelgi tähtsam, oskus kasutada väetisena loomasõnnikut. Nii suudeti saada korralikku saaki ka suhteliselt kõrgel mägedes ja kehvadel muldadel.

Samas osati toiduaineid säilitada: kuivatada ning konserveerida. Ollantaytambos –seda linna me varsti külastame – olevat säilinud „külmhooned“, mille õhu jahutanud mäenõlvadel puhuv jahe tuul. Üheks inkade toidutehnoloogia imeasjaks tänini on kuivatatud kartulid, mis koorimata versioonis säilivat pea kümme aastat. Kõrgemal mägedes, kus temperatuur sügisel jookseb alla nulli, kartulid kooriti (kooritud ja kuivatatud tuhlis olevat küll maitsvam, aga säilib „vaid“ umbes kolm aastat) või lihtsalt pesti, pandi õlgedele, lasti läbi külmuda ja sulades vajutati vesi aeglaselt (aeg-ajalt) kergelt pressides välja. Viimane vesi aurutati välja kõrgmäestiku päikeses. Seejärel võis produkti hoida kuivas kohas juba oma soovi järgi aastaid. Mais, kui see korralikult kuivatada (aga kartuliga võrreldes sai maisi kuivatada oluliselt lihtsama vaevaga), säilib ilma erilise hookus-pookuseta nagunii. Inkadel olnud juurutatud omamoodi magasiaitade süsteem, kus pidevalt oli olemas 3 aastane toiduvaru. Lisaks toiduvarule oli olemas ka seemnevaru puhuks, kui saak ikaldub.

Joana tutvustab kuivatatud kartuleid: valged on kooritud ja mustad - koorimata

Põllunduse tähtsusest ning tähendusest annab aimu see, et armeega käis koos eriüksus, mis pidi tagama, et vallutatud maadel jääks põllumaad igal juhul töösse. Loomulikult tegeles põllundusega enamus lihtrahvast. Tauno Kulmar kirjutab (Inkade ja asteekide riikliku ning ühiskondliku korralduse võrdlusjooni, Mäetagused 33; lk 69-70):

„Suurem osa rahvastikust, kes külades põldu harisid, karja kasvatasid või käsitööd tegid, olid töötegijad – hatunruna. Inkade riigi elanikkonna sotsiaalse organisatsiooni jaotuse aluseks oli ayllu ehk külakogukond. Aylludest koosnesid piirkonnad ja provintsid. Lihtrahva eraldatus aristokraatiast oli range ja kogukondlaste vertikaalne mobiilsus kõrgematesse ühiskonnakihtidesse ei olnud reeglina võimalik. Ka horisontaalne mobiilsus, st elukutse valik ühiskonna sees allus võimude rangele valikule ja kontrollile.“

Töötegijad – päikesepojad - tegid tööd päikesejumala rõõmuks. Inkad jagasid põllupidamiseks sobiva maa kolmeks osaks, millest kolmandik kuulus kuningale (Sapa Inca) ning ülikutele, kolmandik templitele ja kolmandik põllumeeste aylludele. Töötasid ent kõigil ikkagi põllumehed. Nende tasuks oli töörõõm ja kolmandik saagist oma ayllu hüvanguks. Põllupidajatele anti maad sagedamini laste sünni puhul, kuid seda võis ka erijuhul mõne muu ülikutele meelepärase teo eest saada. Põllumaa oli ülimaks preemiaks lihtrahvale. Kui poeg sai 25.-e aastaseks, siis lahkus ta perest ja sai tervituseks selle tüki maad, mis tema perele tema sünni puhul oli antud. Ja nii läks üks ring taas käima. Üldjuhul sellest rattast väljamurdmine oli keeruline... Tsiteeriks veelkord Tauno Kulmarit, seekord teisest allikast (albion.ee/reisilugu/... inkade impeerium tahuantinsuyu):

„Ayllu liikmed olid veresugulased ja aylluterritoorium nende kõigi ühisomand (marca). Impeeriumi ajal oli ayllu organiseeritud enam mitte veresuguluse, vaid territoriaalsel põhimõttel. Töötaja oli seotud ayllu külge kogu eluks, olgu siis maaharimine, sõdimine või religioossed riitused. Iga meessoost liige oli kohustatud abielluma; vajadusel määrati poissmehele naine sunniviisil. Ühiselt haritavast maast määrati igale mehele kindla suurusega jaosmaatükk tupu (selle suurus oli selline, mille saak pidi olema täiskasvanud mehe aastane toiduvaru) ja iga lapse puhul lisandus veel kas 1 tupu (poisi puhul) või pool tuput (tütre puhul). Haritav maa ja sealt saadav saak oli jagatud kolme ossa: 1/3 preestritele ja ohvriandideks, 1/3 riigi andamiks ja 1/3 ayllu liikmete ülalpidamiseks. Samasugune toodangu jaotus kehtis ka kariloomade ja käsitöötoodete puhul. Naiste ülesandeks oli ketramine ja kangakudumine. Riiklikest aitadest varustati elamiseks vajalikuga õukonda, ametnikke, sõjamehi ja ehitajaid, samuti haigeid, leski ja invaliide – iga riigialam oli kindlustatud elatismiinimumiga... /.../. Ühiskonna moraal tugines nn kolmele keelule: ära varasta, ära valeta, ära laiskle“.

Kena näolapiga lihtrahva hulgas sündinud tütarlapsel võis käsi paremini käia, kui ta välja valiti Inti – päikesejumala - templisse nii öelda päikestütreks (aclla-kuna). Praeguses arusaamas võiks neid siis pidada teatud mõttes päikesejumala nunnadeks või preestrinnadeks. Kaunitarid elasid templite juures omaette elamutes. Elu olevat olnud nagu lill, vaid selle kitsendusega, et neiud pidid karsket elu elama ning neid pühakodadest niisama välja kolama ei lastud. Peale päikesejumala teenimise õmblesid nad valitsejale uhkeid rõivaid. Valitseja võis päikesetütre mõnele ülikule autasuks kinkida või anda loa abiellumiseks – sel juhul pääses neiu nunna staatusest, ent enamasti pidi jätkama oma tööd õmblejana templi juures. Seda juttu Piretilt kuuldes meenus üks inka legend, mida mõni nädal tagasi olin just oma printsessidele unejutuks rääkinud, karjusest ja kaunist päikesetütrest, kes armusid ja põgenesid koos Pühast orust – ka sinna peaksime mõne päeva pärast jõudma. Calca linna juures jäid nad templivalvurite eest pagedes mägesid ületades kurule hirmväsinult magama. Ent ärkamine kujunes dramaatiliseks – tige jumal Inti ise pildus kõuekõminal nooli nende kohal taevas muutes lõpuks armunud kivideks. Kaks püstist kivi kõrguvat tänini Calca kohal. Saab näha – kaarti vaadates sõidame Machu Picchusse minnes arvatavasti sealtkandist läbi.

Üheks inkade imeks peetakse ka nende teedesüsteemi. Kokku olnud teid mägedes üle 10000 kilomeetri. Teedele olla arendatud omamoodi postijaamade võrk, kus kullerid, teekäijad, armeesalgad jm teekäijad said puhata. Tsiteeriks siinkohal veelkord Tarmo Kulmarit (Inkade ja asteekide riikliku ning ühiskondliku korralduse võrdlusjooni, Mäetagused 33; lk 69-70):

„Riigi tähtsamad punktid olid ühendatud tiheda teedevõrguga. Kaks paralleelset peateed kulgesid all rannikuribal ja ülal Andides Tšiilist Ecuadorini. Need olid ühenduses rohkete haruteedega. Kuna inkad ei kasutanud ratasveokeid ega ratsaloomi, oli sidepidamine korraldatud tihedalt asetsevate postijaamade (tampu) vahel kulleritega ja transport kandjatega teatepulga üleandmise põhimõttel. Sidet peeti ka suitsu- ja valgussignaalide abil.“

Peruu lihtrahva maiustusi: vasakul frititud suhkruga makaronid; paremal frititud suhkruga mais

Teel Cuscosse võeti Joana juhtimisel läbi ka ketšuakeelsed põhiväljendid... Kui ma neid vaid mäletaks... „Sulpayki!“ tähendas vist „tänan“ või midagi sellist... Aga ma olen kindel, et katsun piirduda siin levinud riigikeelte osas vaid oma mõnesõnalise hispaaniakeelse sõnavaraga:

„Hoola, uuna tserveesa poor favoor! Kraatsias!“

Sellepeale tuleb meelde taas üks kena seik aastast 1999 Hispaaniast, kus mu nokastanud sõber tahtis olla sõbralik ja viisakas ning makstes ütles sügava kummarduse saatel ettekandjale pidulikult ja südamlikult:

„Cerveza!“...

Pukhara - Abra La Raya

Abra La Raya - 4312 m... nagu kinnitab roostetav silt parkla servas. Ma ei ole nii kõrgel varem olnud. Kui Punost liikuma hakkasime ja tuli jutuks, et esialgu kulgeme ikka veel mäkke üles, mõtlesin hirmuga oma enesetunde peale. Kurul bussist välja astudes ent tundus olemine päris mõnus. Päike paistis, õhk oli jahe ning klaar, lumised tipud kiiskasid ümberringi. Meie peruulannast giid viipas taamal paistvatele kõrgetele jäämütsides iludustele u 20 km kaugusel – näete, seal on mäed! Chimboya (5840 m) ja kusagil tagapool Yana Khuchilla (5472m)...

Minu elu kõrgeim kuru - Abra La Raya

Abra La Rayale on sisse seatud kena käsitööturg: imeilusad kudumid, alpaka villast asjakesed ja muud kena nipet-näpet. Leidsin isegi midagi kodustele printsessidele kaasa ostmiseks. Soetasin ühe villase õlasalli ning siis jäi silma kampsun. Salli ostes lükkas atsakas müüjast vanaproua ühe 20 dollarilise tagasi, sest avastas selle servas täkke – ei võetavat pangas vastu. Andsin siis teise. Tahtsin bussi naasta, ent siis nägin kampsunit, mis mu vaimusilmas täpselt oleks sobiks abikaasale. Vaatasin kampsunit nii ja naa, aga et mul hakkas dollari-sularaha nappima, siis asetasin kauni kudumi teiste sekka tagasi ja asutasin minekule. Seepeale proua elavnes – tegi usinasti allahindlust ja ka katkine rahatäht sobis. Loodetavasti oleme rahul mõlemad.

Abra La Raya turistiturg

Abra La Raya: hundimüts

Cusco raudtee

Peale tunnikest sõitu maabusime Sicuanis, restos La Pascana de Mer. Resto, nagu selgus, pidavat kuuluma meie bussijuhile. Niipea kui kohad sisse olime jõudnud võtta, astus nurgas üles kohalik bänd. Kohustuslikult alustati programmi El Condor Pasaga ja siis tuli Hotel California ja kõik need muud lood – loomulikult südantlõhestavas pan-flöödi versioonis. Kui on siin riigis nähtusi, mis allergiat tekitavad, siis mulle tekib lööve vist küll flöödiversioonis El Condor Pasast. Koht ent tervikuna jättis hea mulje – toit maitses suurepäraselt ning magustoidule garneeringuks avanes kena vaade väikese maalilise kosestikuga Urubamba orule. Kõik paadunud alpaka huvilised said õue peal elusloomadega nõrkemiseni šelfisid teha.

La Pascana de Mer

Et olin näinud vahetult enne parklasse keeramist tee ääres üht põnevat asja – keegi rahvariides ema koos oma pisipõnniga õiendas midagi vihmavarju all suitseva kivihunniku taga, jätsin kaasreisilised loomi hirmutama ning tegin kiired pool kilomeetrit sörki teed pidi tagasi. Kivihunniku nõidujad olid alles, kuid nüüd peadpidi nutiseadmes. Kivihunnik tossas. Ega ma väga targemaks ei saanud. Pildistasin ja sörkisin tagasi. Kui siis bussi juurde tagasi jõudes Joannalt selle kummalise nähtuse kohta küsisin, vastas ta, et seal tehakse ilmselt lõunat: kivihunnik köetakse maisiõlgedega kuumaks, siis aetakse see laiali, tuhale laotatakse liha, kartuleid ja võib-olla ka muid aedvilju ning pannakse kivid peale tagasi. Paari tunniga valmivat tõsine hautatud talupojaroog.

Teevad lõunat...

Sicuan

Pealelõunane tee Cuscosse laskus vähehaaval. Iidsetetel aegadel terrasseeritud aedade vahel (nende vanade, rohtukasvanud mägipõldude ulatus näib meeletu) meenutas maastikupilt kohati Toskaanat. Nii kulgesime kilomeetreid vasakul pardas maaliline jõeorg, vahel ka kaugemal mõni järveke. Seda kõrguste kerget muutumist nagu ei pannudki tähele, ent loodus ümberringi muutus lopsakamaks, rohelisi rohumaid ääristasid põõsaribad, teed palistava jõge äärde tekkisid sageli isegi väiksemaid metsatukkasid meenutavad puudesalud. Puud näisid kohati väga eukalüptide moodi ja kui ma Joannalt selle kohta taas küsisin vastas ta, et need ongi eukalüptid, mida kaldakindlustusteks ja päikesevarjuks on istutatud.

Terrassipõllud

Eukalüptid

Enne Cuscosse jõudmist tehti veel üks ja väga meeleolukas peatus Andahuaylillases. Andahuaylillas on tilluke kompaktne hispaanialik koloniaallinnake, ilmselt nagu kümned omataolised siin kaugel sisemaal. Väikesele ürgvanade puumürakatega piiratud keskväljakule sisse keerates meenutas kogu see atmosfäär mõnd veel „nii“ üles vuntsimata küla kusagil Kanaaridel. Vapustavalt õdune, vana, rikkumata, natuke laokil ja imeilusa barokse koloniaalhoonestusega. Ilus! Muidugi oleks see linn niisamagi väärt tunnikest jalutamist ja klaasi picot kusagil nurgapealses tavernas, ent tullakse sinna XVII sajandi alguses jesuiitide poolt ehitatud Püha Peetruse kiriku pärast. Just selle kiriku tagasihoidlik fassaad meenutas mulle mälestusi Lanzarotelt. Masaja torniga valgeks lubjatud Purtse linnust meenutav pühakoda väljast paneb õlgu kehitama – on küll vana ja koloniaalstiilis varabarokne – see tähendab üsna rohmakas ja lakooniline – samas kindlasti omas unises ja läbielatud ehedas linnaruumis vägagi maaliline, aga Berninilt see üle „E“ küll ei saaks. Üllatus ent peitub kirikus sees. Asjata ei kutsuta seda Ameerika Sixtuse kabeliks! Milline kulla, maalide ja skulptuuride virr-varr, milline ebareaalselt kaunis puitkatus! Kõik endiselt pisut rohmakas ning mõnusa inka meistrite vimkaga (mõni detail dekooris ajab lausa judinad peale) – no näiteks risti löödud Jeesus mingi seelikulaadse tootega. Kiriku dekoori omistatakse barokses Peruus üsna tuntud Luis de Riañole (toimetas Andahuaylillases 1620-tel), keda tuntaksegi just tänu Andahuaylillase kirku ja mõnede freskode järgi paaris Cusco kirikus. Riaño oli Itaaliast pärit kunstniku, Angelino Medoro, õpilane. Viimast on oluline mainida seetõttu, et koos Bernardo Bitti ja Matteo da Leccega (veel itaalia jesuiitidest maalikunstnikke) on nad tuntud Peruu koloniaalse maalikunsti isadena. Mingil veidral põhjusel ei lubata kirikus pildistada, mistap sain seda baroklikku küllust klõpsida vaid hõlma alt paar võtet enne, kui turvad lubasid mu kõrvad pihku võtta. Selline kirik!

Andahuaylillase kirik

Plaza de Armas. Andahuaylillas

Andahuaylillase kiriku ees pälvivad tähelepanu kolm hiiglaslikku rohmakat risti. Nende lugu on konkreetne ja tuttavlik kõigile ristitud paganarahvastele (ka eestlastele) – loomulikult rajati kirik maiade templi asemele (templi alusmüüre võib isegi kiriku soklis aimata). Et anda kirikule juurde mõjukust paigaldati sinna ette ristid. Kolm risti – kolm korda ülbem, kolm korda mõjusam. Mõnele inkade pühakohale, mida mingitel põhjustel ei saanud kirikuga üle kirjutada, püstitati üks kuni n+1 risti, et vähemalt vormiliselt oleks nende külastamine kohalike poolt poliitiliselt korrektne.

Andahuaylillase ristid

Andahuaylillas

Rumicolca. Vana inkade kontrollpost Cusco teel

Cuscosse jõudsime lubatust-kardetust varem - juba kella neljast tammusime hotelli fuajees. Peab reisikorraldajatele au andma – taas peatume täiesti vanalinna südames, keskväljaku ääres. Seepärast ma ei jäänud peale sisseregamist hotellituppa jobutama, vaid viskasin kola voodile ning suundusin vanalinnatuurile. Giidide sõnutsi plaanime küll ülehomme vanalinna süvitsi uudistada, kuid ees oli pikk kaunis päikeseloojang iidse inkade pealinnas südames, inkade riigi tähtsaimas kohas, mille külastamine kordki elus olnud kunagi iga inka unistus – olnuks patt hotellis kopitada. Õhtusele uitamisele kehtis lihtsalt pisuke piirang: kolmveerand seitse oodati meid õhtusöögile keskväljaku äärde kõrtsu nimega Tunupa.

Basilica Menor da la Merced. Cusco

Plaza Kusipata. Cusco

Plaza de Armas. Cusco

Cusco vanalinn on sarmikas ja väga äge! Ägedaks teeb selle linna keskuse atmosfäär – üüratult avar keskväljak, mida piiravad madalad koloniaalstiilis kaaristutega hooned, katedraal ja teised kirikud. Linn ehitati inkade linnale, mille hispaanlased lihtsalt eest ehitusmaterjaliks lammutasid. Tõsi, maavärinad on selle XVI - XVII sajandil hispaanlaste poolt tehtu enamuses hävitanud, kuid XVIII sajandit võib ümberringi katsuda küll ja veel. Plazad, kirikud ja arkaadid... Inkade linnast pole kahjuks ruumiliselt tunda muud, kui Plaza del Armas - hiigelsuur iidne keskväljak, mille ümber asunud ülikute paleede asemele rajasid hispaanlased oma maitse ja kombe kohaselt uued enda tähtsatele tegelastele. Ainult inkadeaegseid alusmüüre sageli ei lammutatud, vaid kasutati hoonete vundamentidena või isegi esimese korruse seintena. Linnas kõndides tunneb ülespoole kaldus seinte järgi need majad üpris lihtsalt ära. Põnev on, et see pisku, mille hispaanlased inkadest alles jätsid, on kõige kiuste elanud üle maavärinad ja olemas tänapäevani, samal ajal kui mõni paremate euroopalike ehitustraditsioonide järgi ehitatud hoone on maa rappumisel kokku kukkunud juba kordi.

Cusco katedraal - vasakul ja Iglesia de la Companía de Jesús - paremal

Iglesia de la Companía de Jesús - paremal

Õhtusöök Tunupas kujunes meeleolukaks. Juba päeval bussis paluti täpsustada õhtune menüü – valikus oli kolm kombot. Valisin menüü, mille pearoog oli alpaka steik – kus siis veel kui mitte siin. Kuna minu kombo eelroaks pidi olema rohekas kahtlane maisisupp, siis püüdsin ääri-veeri leida võimalusi selle asendamiseks. Minu siiras tänu läheb täna õhtul kindlasti Joannale, kel õnnestus ära rääkida ettekandjad; nii toodi maisisupi asemel ette kartuli-avaokaado salat.

Tunupa

Õhtusöök lõppes kohaliku bändi ja tantsutrupi ühise etteastega. Mõlemad olid tasemel - avapauk juhatati sisse vägevalt – paaniflöötidega versioon üsna ehedalt ja jõuliselt tuntud looga Ennio Morricone Ristiisa soundtrackist. Edasi tehti paar lugu-tantsu kohalikku lugu, mängiti Lennoni Imaginet, Los Lobost, Carlois Santanad jm. Koos väga elurõõmsate tantsijatega haaras see etendus isegi kaasa. Kahjuks suudeti vähemalt minu jaoks lõpuvägevuseks kuulutet’ El Condor Pasaga oma aktsiad pisut maha mängida. Nagu vist olen kirjutanud, mängitakse seda siin igal pool söögi alla ja söögi peale, üks versioon õnnetum kui teine. Ka too Tunupa orkestri üritus oli Simoni ja Garfunkeli versioonile umbes sama sarnane kui Kukerpillid püüaksid mängida Metallica Master of Puppetsit. Ent kui see meeleheitlik muusikaline sooritus välja arvata, siis olid nad siiski päris ägedad. Tunupa show lõppes aga mingi saadanate tantsuga, kus kaks sarvedega krõõpa ja nende saatjad tegid esialgu niisama põrgulikku tantsu ja siis haarasid publikust ohvreid. Jeerum-jeerum! Sattusin ka üheks nendest ja tegin 5 minutit kaasa metsikut keksimist. 3500 m merepinnast ülalpool olevat õhutihedust arvestades ei ole araabia süsteemis soliidse kehaehitusega härrasele mitte niisama pühapäeva jalutuskäik. Viimastel sekunditel mõtlesin, et annan otsad; jube piinlik olnuks seal kõrtsu keskpõrandal kõhuli käia... Minu jaoks üsna viimasel hetkel lõppes see hull tants Medusaga...

Tantsijad...

Medusa

Ja nüüd olen tagasi hotellis. Tegin enne jõudmist väikese tiiru Plaza de Armasel, ent pikaks kondama ei jäänud - õhtud kisuvad siin kõrgel nii viludaks, et võtab hambad plagisema. Nii... Elektroonilised asjad laevad, kohver on juba koos (või peaaegu) - homme on start 10 minti enne kaheksat. Plaan on sõita esialgu Pühasse orgu ja siis õhtuks Maccu Picchu Pueblosse.

Jalutuskäik "koju"....

#kukumari.com/toritos de pucara

#novaator.err.ee/ ...inkade impeeriumi ei ehitatud vereojadele

#folklore.ee/ ...kulmar.pdf

#peru.travel/ .../andahuaylillas

#cuscoperu.com/ .../andahuaylillas

07.05.2022. Yukaj. Restoran Mixtura Valle
Eelmine | Järgmine | Üles

Manos de la Comunidad. Härjad, Cusco katedraal ja...

Istume madalate puudega palistatud restoraniõuel oodates lõunasöögibuffee avamist. Kuigi hommikut on saatnud väikesed äpardused ning stoppamised, jõudsime vist siiski kohale pisut vara. Igatahes tassivad näitsikud õlut ja muud head paremat joogikraami laudadesse. Et mina olen aniisi tee peal, siis hankisin järjekorrata oma joogi kõrtsust seest kuumaveeautomaadist. Püüan kähku tänased senised märksõnad kirja saada.

Startisime hommikul kella 8 paiku. Tänane buss on kahjuks väike ning kohti jagub seepärast päris täpselt – seega sellist privamist nagu seni Cusconi, pole täna nautida saanud. Samas on terve ennelõuna näidatud akna taga kaunist Püha orgu, mis kompenseerib mugavuskao. Õnneks on mu pinginaaber mõistev, kui vahetevahel püüdes bussiaknast mööduvat jäädvustada aktsiooni käigus teda kogemata küünarnukiga toginud olen.

Üsna varsti peale starti peatusime ühes alpaka farmis, Manos de la Comunidad, Cuscost pisut põhjas. Näidati igas suuruses ja värvis alpakasid, lambaid, vikunjasid ja merisigu. Ühe varikatuse alla olid end sisse seadnud rahvariides daamid, kes suitseval leel aurava teekannu juures istudes kudusid käsikangast. Olen näinud lapsepõlves nädalate kaupa kangastelgi – vanaema teenis pensionilisa põrandavaipadega; juba selle kaadervärgi vaatamine ajab pea suitsema, kuid nood naised seal tegid omi vaipu kuidagi põlveotsas, tillukeste raamidega... Ainsa sarnasusena märkasin süstikut, mida prouad kosmilise kiirusega niitide vahel heegeldasid. Hämmastav!

Alpakad, vikunjad ja "heegeldajad"...

Muidugi kuulus farmi juurde müügisalong, kus müütatakse igasugust träni alpaka villast, kohapeal kootud kangast ja loomulikult igasuguseid imelisi kudumeid. Aus käsitöö ausa hinnaga – näiteks korraliku (ja väga ilusa) seinavaiba oleks saanud „ainult“ 5000 taala eest. Ent alumistel riiulitel leidus siiski ka odavamat kaupa ja nii sain täidetud kaks pisikest kodust kaasa antud tellimust-kohustust. Positiivseks üllatuseks oli kaardimakse võimalus.

...

Autoportree tundmatu mannejkeeni ja 50 dollariliste kaisuloomadega

Ahjaa... Alpaka teemadel selgus üks põnev fakt. Beef jerky... Algne versioon tänasest jerkyst (jerky definitsioon: soolatud külm-kuivatatud või külm-kuivatatud ja suitsutatud liha) pärinevat eelkõige Peruust, kus selleks kasutati alpaka või laama liha. Muidugi ei ole liha kuivatamine mujalgi ju tundmatu olnud, kuid just nimetus – jerky – tuleb ketšua keelest (ch'arki). Eespool jutustasin toiduainete säilitamise kunstist - charki on taas üks kujukas näide sellest. Charki on sõna otseses mõttes superfood, sest kuivatatud liha on nagu kontsentraat ja erinevalt kuivatatud maisist või kartulist koheselt ka lisatöötlemiseta söödav. Charkit anti kaasa sõjameestele ja näiteks kuivatatud liha varu oli alati olemas teeäärsetes tampades, kus siis volitatud rännumehed said sellega end kiiresti kosutada. Hispaanlased võtsid meetodi üle ja nii see nimi on üle ilma levinud. Peruu olla tänagi üks maailma suurimaid jerky tootjaid.

Edasi võtsime suuna Pühasse orgu - Valle Sagrado de los Incas, mille on aastatuhandetega kaljunõlvadesse uuristanud Urubamba jõgi. Ketšua keeles kutsutakse jõge Willkamayuks, mis eesti keeli võiks tähendada Püha jõge. Tegelikult olime mööda Urubamba serva sõitnud juba mõni kilomeeter peale Abra La Raya kuru. Kui kaarti vaadata, siis algab jõgi kusagilt nende mägede liustikelt, mida Joanna eile kurul oli näidanud. Seega on Püha jõgi saatnud meid juba pea kaks päeva ja juhatab kuni Macchu Picchuni. Tema algust oleme peaaegu näinud, vähemalt aimamisi, kuid jõe suudmeni Ucayali jõkke on meie praegusest peatuskohast veel ligikaudu 600 kilti. Ucayali peetakse aga juba Amazonase ülemjooksuks. Seega luuleliselt võiks öelda, et rändame siin Amazonase kallastel...

Unustatud lammas...

Inkade jaoks Püha org tähendas Urubamba lõiku kusagil Cuscozt Machu Picchuni. Ühtepidi muutis oru pühaks selle asukoht ja kliima – kõrgmägede vahel sadade kilomeetrite raadiuses oli see üks väheseid piirkondi, kus võimalik kasvatada põlluvilju, eeskätt maisi. Mais tähendas toitu ja chichat – maisiõlut. Maisiõlle mainimine pole siin asjakohatu – märjukest ei peetud inkade riigis ent mitte ainult lihtsalt kergeks alkohoolseks joogiks, vaid see oli ka oluline rituaalne ja kultuurikonteksti siluv jook. Diego Vargas-Yana jt oma artiklis „Ancestral Peruvian ethnic fermented beverage “Chicha” based on purple corn (Zea mays L.): unraveling the health-relevant functional benefits“ kirjutavad:

„This beverage was used both as part of daily diet of the Inca population and as an essential element during the political and religious ceremonies. /.../. The great extension of the empire of the Incas allowed the incorporation of the traditional practices of pre-Inca civilizations, and inhabitants across the empire therefore adapted the production of Chicha according to their own traditions and culture.“

Teisalt laius Urubamba kallastel Cusco, riigi pealinn, impeeriumi tähtsaim linn. Pachacuti andis sellele pealinnale väärilise tuuningu, rajas Macchu Picchu ning ehitas vääriliselt ümber ka Ollantaytambo. Urubamba oru linnades elas riigi koorekiht, kellele kuulus kogu viljakas jõeoru maa. Riigi edenedes läksid Püha oru põllud enamuses kuninglikule kogukonnale. Kuna Sapa Incat peeti jumalaks maa peal, siis eks seleta see ka oru nime päritolu.

Valle Sagrado de los Incas

Muidugi ei avastanud kohalikku Eedeni aeda, millega Urubamba orgu võiks võrrelda, inkad esimesena: siin elas mitmeid rahvaid juba vähemalt tuhatkond aastat enne Kristust. Inkad vallutasid oru poole tuhande aasta jooksul alates 900. a peale Kristust. Siinkohal oleks paslik õiendada sõna „vallutasid“. Ilmselgelt olid inkad sõjamehed ja kui vaja, siis halastamatud. Kui konkista alguses poleks kohalike päälikute vahel puhkenud kodusõda, saanuks impeerium hoobilt välja panna isegi 200000 mehelise armee. Ent arvatakse, et suur osa impeeriumist laiendati siiski mitte otseselt sõjalise vallutamisega, vaid diplomaatiliselt. Seejuures allutatud riike ja rahvaid suruti mutta vaid nii palju, et kord majas oleks. Muidugi võis diplomaatia tähendada kohati ka seda, et sõjavägi seisis linna all ja pealikud lihtsalt diskuteerisid rahumeelse ülevõtmise tingimuste osas. Ent siiski - võimalusel säilitati kohalik süsteem, eriti põllunduses ja kui vaja, siis võeti kohalikud sobivad võtted ja leiutised hoopis üle ja rakendati mujalgi riigis. Seda viimast peetaksegi üheks inkade riigi edu võtmeks.

Niisiis – olime teel kuninglikele maisiväljadele... Hmm, ka see termin „väli“ tahab siinkohal õiendamist. Väljadeks võiks kutsuda lamedatele jõeluhtadele kujunenud ahtaid põllusiile. Ent suur osa põllust majandatakse terrassidel. Kusagil eespool ma vist juba kirjutasin, et mäenõlvad on terrassidest triibulised – Pühas orus võib seda praktikat jälgida nõrkemiseni. Alumised terrassid on enamasti tänini kasutusel, kuid vanad, rohtu ja võssa kasvanud astmikpõllud tõusevad kohati kümneid, kui mitte sadu meetreid mööda mäenõlvu üles... Inkad oskasid põlde mäenõlvadele ehitada. Nad austasid ja pidasid mägesid pühaks. See ei takistanud inkasid mägede olemust tundma õppimast ning põllu- ja teeehituses kohalikku topograafiat oma vankri ette rakendamast. Kui asteegid, maiad jt ehitasid Thor Heyerdahli rõõmuks astmikpüramiide, siis inkad ehitasid astmeliseks oma mäed. Funktsionaalselt nõudis seda põllundus, ent vajadusel tehti mõnele pühale mäele terrassid ka puhtalt visuaali pärast. Kui mägi meenutas puumat, võimendati selle puumalikke jooni, kui kondorit, siis kondori iseloomu – nii lihtne see ongi. Terrass tähendas enamasti kohalikest kergelt tahutud kividest laotud tugimüüri, mille tagune täideti mulla ja sõnnikuga. Mäest alla voolav vesi püüti kinni ja suunati kastmissüsteemidesse või erosiooni vältimiseks eemale. Ka terrasside alla rajati purdne dreeniv kiht, et hoida pinnas parasniiskena.

Õpetussõnad inkade terrassidest

Pühas orus võiks tegelikult päevi veeta - org on täis inkadeaegseid kivihunnikuid. Kuulu järgi olevat üks paremini säilinud linnu Ollantaytambo – eks näeb varsti, kuid ümberringi nii Pisacis, Calcas, Yukaijs kui mujal on asju, mida peaks tulema avastama juba spetsiaalselt – meie kontsentreeritud reisiplaan kahjuks kõrvalepõikeid väga ei võimalda. Üks kuulsamatest loetletute hulgast on vast Moray, ent varemeid leiab siin küll ja veel.

Mõnikümmend kilomeetrit Cuscost sõitnud hakkasime laskuma. Serpentiinsel teel tekkis üha rohkem vaateid jõeorule. Hetkel, mil giidid rahustasid tõusvat pildistamisentusiasmi väitega, et rahu, ainult rahu – kohe teeme peatuse, kostus mingi ebamäärane robin, nägin silmanurgast ülalt mäenõlvalt kukkuvaid kive ning siis käis kõva pauk – täpselt nagu lõhkenuks rehv. Buss jäi kuristiku veerel siiski kindlalt rajale ja sõit jätkus. Õnnelikul kombel toimus see ehmatus pisut enne Taray vaatekohta Pisaci lähedal, mistap keerati varsti hingematva vaatepanoraamiga parkimistaskusse. Vaade oligi äge! Ent äge nägi välja ka ribadena lotendav üks sisemistest tagarehvidest. Õnneks piirdus allavarisenud kivirusu vaid lõhkenud rehviga. Mõelda vaid, kui mõni kivikolakas katusele kukkunuks – kardetavasti tulnuks tagasi Cusco poole keerata, et minna pükse vahetama. Bussijuht aga muigas vaid laialt naerul näoga rehvi vahtivaid kukalt kratsivaid turiste vaadates:

„Todo está bien..., todo está bien, amigos!“

Rehv...

Pildid pildistatud kobisime vasakus pardas haigutavat kuristikku vaadates katkisele rehvile mõeldes kerge kõhedusega tagasi bussi peale. Sõit ent ei kestnud kaua. Laskusime mõned serpentiinid, kui tehti uus peatus Pisaci vaatekohas, mida markeerib grillrestoran (Ñusta nimeline vist?). Imetlesime orgu ning Joana rääkis inkade geograafiapraktikast ja kaardistamise oskustest. Inkad kasutasid omamoodi triangulatsioonisüsteemi: kõrgematele punktidele paigutati märgid - kivikolonnid, mille järgi sai orienteeruda ja ka vahemaid arvutada-planeerida. Triangulatsioonisüsteemil põhinev maakaart olevat Cusco Päikesetemplis vaatamiseks väljas – sinna me paari päeva pärast loodetavasti ka satume. Teoreetiliselt need kiviks muudetud armunud Calcas võivad olla tegelikkuses geodeetilised maamärgid. Joana näitas silmapaistmatut kivisammasti lähedalasuval mäel, mis olevat üheks selliseks punktiks. Kui sellele poleks eraldi tähelepanu juhitud, poleks osanud küll ühes järjekordses kivis midagi nii tähenduslikku näha.

Iidne inka maamõõdupost

Võib-olla üks pildike veel Pisaci kohal kõrguvatelt nõlvadelt. Puumakujulised härjad. Pucharat kirjeldades vist rääkisin nende loost ja taustsüsteemist. Nüüd nägin noid härgi mitte poeletil, vaid lähedalt natuuris nii nagu neid tarvitada tuleb: kena kollane keskmise koera suurune sarvilistepaar ehtis üht resto kõrvalhoone katust. Härjad ning rist. Väga jesuiitlik, hispaaniapärane ja ...inkapärane. Tõeline „kultuuride integratsioon...“ Aga nunnu.

Härjad...

Pisaci vaatekoha (Mirador de Pisac) grillresto leivanumbriks on kohalikul kombel pikalt küpsetatud sealiha, mille tulemusel läbikasvanud tükid muutuvad imepehmeks ning nahk pealt hõrgult krõbedaks. Midagi sarnast proovisin mäletatavasti ka Arequippa turul, kuid seal oli liha pikalt letil seismisest leige. Nüüd saime maitsta otse tulelt tulnut – mmmm... lihtsat suus sulav! ... Tehakse ikka häid asju!

Pisaci grillmeister

Bien või mitte – Pisacis tekkis tänu katkisele rehvile planeerimata, kuid minu jaoks üsna tervitatav peatus. Rahvas pandi maha kohaliku kalmistu vastas hiiglasuure turuhalli ees. Ilmselt nägi reisisaatjate taktikaline plaan ette rahva suunamise šopingule, et kuidagi tekkinud aeg surnuks lüüa. Noh, kui vinguda, siis võinuks peatuse teha Pisaci varemeteväljal, kuid oli nagu oli ja vähemalt minu tunnike Pisacis kujunes üsna põnevaks. Pudenesime turule laiali. Kohe sissepääsu juures silmasin üht kurbade silmadega meest ja tulipunast imeilusat pontšot. Jäin seisma. Härra küsis üsna arglikult, et mis keelt ma räägin. Tema rääkis päris kenasti gringode keelt – igatahes paremini kui mina. Esialgu sõbralik viisakuste vahetus kujunes peatselt kauplemiseks. Kohe esimesel pilgul mulle meeldinud pontšo oli 5 minutit hiljem müüdud. Mulle loomulikult... Lahkudes viskasime käpsi ning härra ütles, ta on esimest päeva müümas ja et olen tal esimene klient – tema arvates tõin talle õnne. Lahe. Nii pole mulle veel öeldud...

Pisaci turg...

Igaks juhuks edasiste kiusatuste vältimiseks lahkusin pontšoga kohe turult, sest see kubises ilusast käsitööst. Läksin hoopis surnuaiale. Kalmistu nagu ikka, sisult ning vormilt katoliiklik, kuid rohelusse uppuv... Kui morbiidihõnguine jalutuskäik lõppes, asutasin end linna.

...ja kalmistu

Pisac on samasugune lahe pisike linnake nagu Andahuaylillas. Kõikjal tänavatel ja keskplatsil käis usin ehitustöö, mille tulemusel ilmselt muutub see muhe vanalinn varsti tuttuueks. Kahju... Olin just keskplatsilt põgenemas, kui üks härra kõnetas mind mingi kõrtsu ees. Jäime rääkima ning ühtäkki seisime juba leti ees, kummalgi käes klaasike piscot. Esialgu naturaalset ja siis variant kannatuselille seemnetega. Tax free... Härraks osutus suviselt igavlev kunstnik, kelle äri oli (loodetavasti ajutiselt) linnakeses keev tee-ehitus ajutiselt välja suretanud. Kõrts kuulus tema õele, kelle klientuur olevat samuti platsiehitusega kokku tõmmanud. Piscoga ühel pool, suundusime härra stuudiosse. Sattusime pisikesse galeriisse, mille esimene ruum koosnes suhkrumagusatest vaadetest Cusco, Maccu Picchu ja naabruskonna „must see“ vaadetele, lisaks esoteerilised motiivid inka jumalatest, Kristusest ning muinaslugudest, millest mul pole aimugi. Igal pildil juures rahanumber ning härra kinnitus, et tal on olemas vutlarid ja ma võin osta mida tahan – tema pakib professionaalselt. Teine ruum ent ei olnud klientidele, vaid päris stuudio. Ja seal vedelesid seinte ääres täitsa ägedad pildid: akvarellid inimestest, kohtadest, emotsioonidest. Kohati detailsed, kohati lihtsalt sirgeldused – nagu mu võõrustaja mainis – need on tema enda jaoks. Samas ei väsinud mu boheemlasest kaaslane kordamast, et kui soovin, siis saab ka neid osta – vutlarid sobivad ka neile piltidele:

„No probleem, it's ok, it's ok - you can take them on the plane“.

Olin talle juba minnes selgitanud, et külastan galeriid lihtsalt uudishimust ja klienti minust ei saa. Ei saanud lõpuni ja nii lahkusime varsti sõbraliku käepigistusega.

Pisac

Kunstizaalis, kunstizaalis...

Keskväljakult tagasi lonkides sattusin meie seltskonnale, mis liikus maantee suunas kokkulepitud kohta bussi ootama – rehv olla vahetatud...

Püha oru moodustavad katkematud külad, mille väikeste majapidamiste vahele pikitud põllud rohetavad jõekäärudes või mäenõlvadel. Külade ilme jätab kirju mulje – palju on isikupäratut ja inetut XX sajandi teise poole ehitust, suuri betoonplanke, koledaid hoovinurki, ent kohati leiab mõnusalt vanu, ajahambast näritud punasekatuselisi koloniaalhooneid, valgete kivimüüridega piiratud haciendasid, kaubahoove ja aitu, mis omas kõveras vanaduses sobituvad imeliselt ümbrusse. Maisivarte pinudega asjalikult kõndivad mehed, väärikalt jalutavad vanaprouad, mustasilmsed põngerjad, tuk-tukid, traktorid, võrrid, lambad ja lehmad... Kogu bussiaknast mööda libisev oru üldpilt kokku moodustab mõnusalt elusa terviku, koledus ja ilusus tasakaalustuvad, peidavad medali pahupooled ja lasevad naiivsel turistil sisse imeda seda ääretult metsikut ja samas inimlikku aastatuhandeid läbi elatud pitoresksust. Nagu kuu aega tagasi Egiptuseski mõtisklesin – põld, põllupidamine, põllu- ja aednikutööd on universaalsed, araabia või ketšua keelt mõistmata arusaadavad ning tõlkimist mitte vajavad, inimeseks olemise aus ning kauneim väljund.

Unustatud lammas...

Tõlkimist vajas ent üks nähtus, millele sattusime peale ühes järgmistest linnakestest – võis see vast aset leida Calcas. Teadupärast on merisiga – cuy - Peruus hinnatud loom. Mitte oma armsa juhmi olemise pärast, vaid kui tubli proteiin. Igas korralikus maamajapidamises sibab köögis ringi mitukümmend merisiga, mida siis vajadusel saab püüda ning patta panna. Merisiga söödavat juba inkade ajast, kuid närilise söömisele suuremates kogustes puhus hoo sisse XX sajandi vaesus. Niisiis, ühel hetkel peatati buss Calca peatänava ääres. Siin ja seal võis silmata tavernaid ja bistroosid, enamuse ees ilutses kutsuvalt reklaamsilt:

„CUY“

Joana läks ühte kõrtsu maad kuulama ning peagi leidsin end jalutamas mittemidagiütleva ja pisut räämas grillkoha poole, et osaleda kulinaarses inimkatses. Ukse kõrval toimetas asjalik proua lihtsa suure raudgrilli veeres hõõguvate süte kohal grillvarrastega. Varrastele olid pikitud... õõvastavate rotiirvetega lihakehad, millest osad veiklesid päikesekiirtes kuldpruunilt, osad kumasid ent alles lillakashallilt. Letil ootas tosin ürte täistopitud väga roti moodi lihakehasid tulele panemist. Meid juhatati bistroo teisele korrusele, kuhu peatselt ilmus kergelt nõutul ilmel grillija-proua, käes kaks taldrikut kenasti pruunistatud merisigadega. Daam paistis olevat kimbatuses – kuidas küll gringodele kõrvetatud merisigu viisakalt serveerida! Ent meie oma peruulanna palus tal asi lihtsalt ära teha nii nagu kohalikele. Tähendas see siis seda, et tädi võttis köögikäärid ja lõikas grillsead tükkideks, jõledad pead jäeti tühjade silmakoobastega eraldi taldrikule turiste põrnitsema. Ja siis võis igaüks võtta näpuvahele just sellise tüki rotti nagu hing ihaldas. Maitses... Maitses nagu ülegrillitud kana. Ma ei tea merisea anatoomiast suurt midagi, aga sain vist mingi abatüki – kokku tilluke lihakribal ning palju luid. See amps ei olnud tegelikult üldse halb, aga kindlasti ei jää see söömaaeg just proteiini visuaali pärast mu maitseelamuste top kümne hulka. Kohalikele aga merisiga maitsevat, eriti lastele, kes pidavat tavaliselt sööma korraga ära lausa mitu isendit. Võib-olla tõesti annab 2-3 grillrotti välja ühe korraliku kanajala koguse...

Sööme merisigu

* * *

Hea küll. Aga siin me nüüd oleme. Tundub, et toiduga läheb veel aega. Lähen jalutan pisut Yukaj peatänaval.

Mixtura Valle

#Urubamba River

#journalofethnicfoods. biomedcentral.com/....

07.05.2022. Restoran Totos House, Machu Picchu Pueblo
Eelmine | Järgmine | Üles

Püha org

Uhh! Seda õhtut võtan vastu Machu Picchu Pueblos. Oleme Punost poole võrra mägedes alla tulnud - vaid 2040 (+-)m peal, mistõttu õhk on täitsa mõnus ja olemine tundub seepärast imeline. Kui seda vastikut köha poleks, siis võiks täna olla pidu: siin on 100% turistikas, mõnusalt ägedast saginast tulvil linnake!. Igasugust rahvast liigub, seljakottidega ja ilma, igast sorti kõrtse, pisikestel tänavatel käib ülilahe melu. Mitte just karneval, sest õhtu on niiske ning ebamäärasest temperatuurist – u 12...18C – hoolimata üsna ebameeldivalt külm, ent siiski – kõik kohad on elu täis. Pontšod, mütsid, kampsunid üll istutakse terrassidel ja juuakse piscot või mida iganes – kogu rahvusvaheline kärakavalik on olemas. Muidugi ka ägedate nimedega kõrtsud: „Machu Disco“, „Cafe Paris“, „Inca Happyness“, „Rock’n Roses“, jne, jne – igas võib leida tšillimas mõne ägeda seltskonna. Omaette koht on peaväljak, mille keskust ilustavad nagu Pochahontase multikast välja hüpanud indiaanlaste kujud – kõik pildistavad nende ees –, mõned nooblimad kõrtsud ning hotellid ja ...valge kirik. Kirik oli avatud, astusin sisse.

Machu Picchu Pueblo

Parroquia Virgen del Carmen – Karmeli mäe Jumalaemale pühendatud kirik... Karmeliitidega on üsna segane lugu. Asutati see mungaordu arvatavasti XI sajandil Palestiinas Karmeli mäe juurde prohvet Eelijase järgijate poolt, kes elasid pühamehele sarnaselt ülimas karskuses, paastus ja palves. Karmeli Mäe Püha Neitsi Maarja ilmutanud end 16. juulil 1251 ühele inglasele, Simon Stockile, Cambridges ja kinkinud talle... abaluu... Nii see läks ja tänini tähistatavad katoliiklased 16. juulil Karmeli Jumalaema püha. Hea küll... Hispaania ja Hispaania koloniaalmaailmas tunnustati Karmeli mäe Jumalaema meremeeste kaitsepühakuna, aga ka sõjaväelaste ja politseinike kaitsepühakuna, Venetsueelas kaitseb ta näiteks ka autojuhte. Peruus muidugi on Jumalaema sellel versioonil omaette roll: esiteks on ta Lima igavene linnapea ja Lima vanalinna patroon. Teiseks on ta kogu kreooli kogukonna – ehk siis hispaanlaste ja nende kohalike järeltulijate kaitsepühak. Meremeeste ja Peruuga seob teda fakt, et Karmeli Jumalaema pilt oli esimene Hispaaniast toodud pühapilt, mis Peruu pinnale toodi. Tegid seda kaks meremeest, kes pääsesid Peruu lähedal laevahukust ja tõid tänutäheks meresõitjate kaitsepühakule jumalaema pildi Peruusse...

Nojah. Miks siiski ehitada kirik just sellele pühakule siin ja praegu, keset mägesid, inkade maa südames? Aga ega tegelikult vahet pole. Guugeldasin ja ei suutnud veerand tunniga selle kiriku loo kohta midagi mõistlikku leida. Kirik ise näeb välja suhteliselt... moodne ja segadust tekitav – arvatavasti nii Corbusier kui Brunelleschi paneks end põlema, kui seda näeks. Ent segadust tekitavast eksterjöörist ja interjöörist hoolimata ootas pühakoda rändajaid veel kella 22.00 ringis avatud ustega, valge ja sõbralik. Istusin seal koos paarikümne seljakotiinimesega ja palusin, et mu rõve enesetunne pisutki leeveneks ja et see reis hästi lõpeks. Ma ei tea muidugi, kas katoliku kirikus üht luterlast kuulatakse... See on vist nagu otsekommunikatsioon iPhone ja PC vahel, ent mine tea...

Machu Picchu Pueblo. Kirik

Läbi Maccu Picchu Pueblo kulgeb tänavatega samas tasapinnas raudtee nagu trammitee mõnes teises linnas. Tänagi peatus meie rong otse peatänaval, meie hotelli vastas. Kui polnuks minit teeremonti, pidanuksime tegema üsna suure ringi, et raudteed ületada, täna saime ent jalutada otse üle rööbaste. Raudteega ristuvad (kui ma õigesti aru sain) sügavates kanjonites kaks Urubambasse suubuvat jõge: kiire vooluga Aguas Calientes ja Alcamayo. Linnakest kutsutigi 1941. aastani ühe jõe järgi Aquas Calientes. Linna keskus näib tasane, ent keskväljakult kulgevad paar pisut mäkke tõusvat tänavat. Maccu Picchu Pueblo ei ole tegelikult teabkui suur – tundub, et kindlasti väiksem kui Jõgeva. Ka pole see eriti vana linn - ajalugu ulatub 1901. aastasse, kui siia rajati raudtee-ehitajate laager. Ent koht osutus heaks stardipaigaks Macchu Picchule, siis koos turismiga on kasvanud ajapikku ka küla.

Peale kiriku kolasin hiiglaslikul turul, et osta väike õlakott. Jama on selles, et homsele Machu Picchu jalutuskäigule suurema kotiga turvakaalutlustel ei lubata. Samas peaks kaasa võtma vihmakeebi – ennustatakse külma ja sadu - , mingi lisakihi (teine T-särk?), veepudeli, köhakomme, fotokale tagavarapatareid... Tänu kotiotsinguile sain linnakese peaaegu risti-rästi läbi käia, sattusin isegi lihaturule. Kuigi igasuguseid nänni ja käsitööpoode on jalaga segada, siis müüakse neis sageli mingeid 50...100 taalaseid kotte, ent ma tahtsin midagi sellist, mille võiks kahjatsuseta vajadusel minema visata, kui see hiljem mu pisikesse pagasisse ei mahu. Lõpuks ent leidsin 40 kohalikuga (ca 10 taala) päris viisaka rahvusmustrites märsi, mis ajab homme asja ära ja tundub, et mahub vabalt kohvrisse kingituseks mõnele kodusele printsessile. Kaks ühe hoobiga.

Uhh... Pisco ja muña tee toodi lauda. Mõnus!

Machu Picchu Pueblo. Hetk öiselt turult

Keskväljakult...

* * *

Tänasest pärastlõunast...

Jalutuskäik Yukajs läks kenasti – sain mõned head kaadrid kohalikust jalkaüritusest ja tänavaelust. Ka söömaaeg oli tavapäraselt mõnus – buffeevalikust võis leida kõike head-paremat, seekord kujunes minu lemmikuks praetud valge kala. Lõuna lõppes küll pisukese arvamuste erisusega naaberlauas joodud õllede koguste üle ettekandjate ja õlletarbijate vahel. Põhjuseks keelebarjäär ning tellimuste muutmine, ent lõpp hea, kõik hea – erimeelsused lahendati poolte vastasel kokkuleppel Tartu Maakohtusse pöördumata.

Yukaj

Iglesia de Santiago Apóstol. Yukaj

Yukaj jalgpallurid

Kulgesime edasi mööda Urubamba orgu terrassiliste nõlvade vahel. Giidid näitasid vahel mõnd mäge, mida nende eriskummaliste kujude tõttu inkade ajal mõneks pühaks loomaks oli peetud. Nii kohtasime kondorit, konna, puumat... Inkad austasid mägesid; mõistlik suhtumine, sest elades kaljude vahel ilmselt aitas see paratamatusega leppida. Ega elu noil nõlvadel ole tänagi lihtne, liiatigi siis 1000 aastat tagasi.

Pachar. Skylodge Adventure Suites - šveitslaste tehtud ripphotell kuristiku serval

Meie Pühas orus kruiisi peamiseks eesmärgiks oli jõuda pärastlõunal Ollantaytambosse. Ollantaytambo linn-kindlus on üks paremini säilinud inka-agseid linnu üldse ja seega nagu kergelt kohustuslik vaatamine. Teiseks asub seal raudteejaam, kus peatub Peruu Orient Express teel Cuscost Machu Picchu Pueblosse. Ollantaytambosse reisivad turistid Cuscost vana inka kindlust vaatama, ent sinna sõidab ka see rahvas, kes soovib Macchu Picchusse matkata mööda kuulsat Camino Inca (Inca Trail) matkarada. Klassikalise matkaraja algus jääb Ollantaytambost mõned verstad allavoolu, raudtee 82. kilomeetri juurde. Ent rajale minekuks on võimalusi ka varem, alustada võib lausa Cuscost, ja venitada klassikaline 4 päevane matk päevi pikemaks. Kuigi Inca Trail ei ole kõrgusi ja rajaprofiili vaadates just väga kerge jalutuskäik (ületatakse kõrgemas punktis 4200 m Warmiwaluska kurul), on see ometi üks maailma enammatkatud radasid. Päevane kasutajate hulk on rangelt piiratud – nagu nt Uus-Meremaa Routeburn Trackil, mistõttu tuleb minek varakult broneerida; rajale saab vaid kohaliku giidiga.

Urubamba

Sissesõit Ollantaytambosse oli paljulubav: buss keeras järsule kaldteele, mida toetavad iidsed tugiseinad – omaaegse kindluslinna müürid. Linna arvatakse ehitanud Pachacutek (Pachacuti), üheksas Sapa Inca, ehk siis inkade riigi kuningas, kes elas XV sajandil pKr. Pachacuti Inca Yupanqui – ehk siis ketšua keelest tõlgituna kui „auväärne maailma muutja“, oli inkade suur ehitaja. Nagu Ramses II või näiteks grusiinide David Ehitaja. Pachacuteki ehitatud on Cusco ja Machu Picchu ja ilmselt palju muid vanu kivihunnikuid, millest ma midagi ei tea. Ta alustas Cusco kuningana, kuid suri inkade impeeriumi pealikuna. Ma ei hakkaks siinkohal inkade riigi ajaloost referaati kirjutama – Tarmo Kulmar on jutustanud selle väga kenasti, ülevaatlikult ja huvitavakt veebiloos „Inkade impeerium Tahuantinsuyu“ (albion.ee/ reisilugu/.../inkade impeerium tahuantinsuyu). Paar hetke esimeste majade vahel ja juba sõitsimegi läbi keskväljaku. Et tähistati emadepäeva, siis politsei väljaku ääres peatuda ei lubanud ning buss suunati peatänavale. Sanktsioneerimata peatus siiski tehti; lahkusime pardalt kiiresti nagu rotid uppuvalt laevalt, et kaduda Ollantaytambo vanalinnadžunglisse.

Kuigi Cusco ja enamus teisigi siinseid linnu on ehitatud inkade müüridele, siis tajub neid linnapildis vähe – hispaanlased suutsid paari sajandiga sellest üsna kenasti üle sõita. Ollantaytambos seevastu on vanalinna struktuur muutumatult säilinud. Tänu sellele, et majad on valdavalt ühe-kahekorruselised ja alles on jäänud paljudel juhtudel inkadeaegsed seinad, tekib päris hea kujutluspilt toonasest (so siis XV sajand) kitsaste sirgete tänavatega inka linnast. Pachacutek vallutas linna XV sajandi keskpaiku ning laskis seejärel selle ümber ehitada. Umbes samal ajal ehitati ümber ka Cusco. Linn kuulus sestpeale kuningaperele; sinna ehitati uhked elamud ja kindlus, niisutussüsteem, mäenõlvadel asusid „külmhooned“. Kindlus, külmhooned ja veesüsteem on tänini väga hästi hoomatavad – kindluse terrassidele saab ronida. Terrassid muuseas ei ole ehitatud ei sõjalistel ega maaviljeluslikel eesmärkidel, vaid selleks, et mäele kenam välimus anda. Milline see linn-küla oli enne Pachacuteki aega välja nägi võib vaid spekuleerida.

Ollantaytambo

Et keskväljakul käis äge emadepäeva tramburai ja plats ise oli tuubil täis inimesi, ei jäänud me sinna pikalt tšillima, vaid suundusime ühele kitsale tänavale, et külastada nn „tüüpilist inka majapidamist“ – Casa Inkat.. Astusime tänavalt otse ahtasse siseõue, mis meenutas klassikalist vabaõhumuuseumi – vanad tööriistad, tarbeasjad, vähesed mööbliesemed jms, ent väidetavalt selles „muuseumis“ ka elati. Atsakas vanaproua juhatas teed ning varsti leidsime end avarast katusealusest. Kuidagi meenutas see kõik rehetuba. Ei, mitte detailid, vaid põhimõte, tundmus. Suitsunud ja tolmunud seinad, napid mööblitükid, sarikapennidele kinnitatult kimpudesse seotud kuivavad ürdid, vinnutatud liha, kuivatatud kala jm, põrandal pottides mingi söögikraam, muuseas ka vana hea tallatav õmblusmasin, mida mäletan vanaema tagatoast; seintel primaarsed köögitarbed, tillukesed aknad, õlgkatused... Võib-olla ainsa õõvastava erinevusena ehk põrandal jooksev merisigade hord ning seinariiulitel tühjade silmaavadega valvavad esivanemate kolbad. Vaatasime pisut ringi, Joana kõneles toonasest ja praegusest elust-olust...

Inka maja

Ollantaytambo vanalinn – Plaza de Armasest põhja poole - on kompaktne ning väike: moodustavad selle neli pikemat ehk u 300 meetrist põhja-lõunasuunalist tänavat, millega ristub pooltosinat poole lühemat uulitsat. Ahtad, varjulised munakividega sillutatud tänavakesed on sarnased, surutud kitsaste triipudena madalate inkaaegsetele müüridele ehitatud iseloomulikult kaldus seintega majade vahele. Pisukese lonkimise järel jõudsime läänepoolsele pikemale tänavale, Patacancha jõeoru veerele. Jõgi on kena nagu mägijõgi ikka ja voolab muidugi Urubabmasse. Ent mitte see pole tähtis. Kaldapealselt avaneb vaade Ollantaytambo terrassilisele linnamäele, mille jalamilt leiab Veetempli ning tipust Päiksetempli vare.

Ollantaytambo kindlus on üks neist märgilistest lugudest Peruu konkista ajaloos. 1537.a suutis legendaarne mässaja-pealik, Manco Inka, koguda korraliku väe ja läks Cuscot piirama. See siiski ei läinud plaanipäraselt ning inkad taandusid Ollantaytambosse. Hispaanlased loomulikult organiseerisid vasturünnaku asudes omakorda Ollantaytambot piirama. Hispaanlaste väe moodustas sadakond hispaania püssimeest Pizarro enda juhtimisel ning ligi 30000 hispaanlaste poole üle läinud kohalikku. Manco käsutas umbes sama suurt väehulka. Väed tunduvad küll olevat võrdsed, kuid 100 musketit andsid selles ebavõrdses mängus tavaliselt siiski hiiglasliku ülekaalu. Seekord ent läks teisiti ning ründajad kupatati tagasi Cuscosse. Võit kujunes üürikeseks, hispaanlased tulid tagasi ja Manco Inka põgenes ühes oma inimestega mägedesse, praeguse Vilcabamba kanti. Ollantaytambo lahinguga ostis suur pealik endale ja kaaslastele pisut au, vabadust ja aega: pealik asutas kaugel mägedes uue inkade riigi, mis püsis üle poole inimpõlve – vallutati see lõpuks 1572. aastal.

Hiiglaslikku turisminänniturgu läbides lunastasime piletid. Joana ja Piret pidasid kuulsate varemete all pika loengu inkade ehituskunstist, veejuhtimissüsteemidest ja paljust muust. Ma ei tahaks poriseda, ent kahjuks jäi peale etteastet kohapeal natuke aega väheks. Kohapeal on võimalik teha tiir terrassidest üles ja siis kaugemalt alla. Selleks tuleks varuda umbes tund, meile jäi aega vaid pisut üle poole tunni. Mõned sportlikumad siiski võtsid kiirmarsi ette, ent mina Päikesetempli juurde ei jõudnudki – poolel teel vaatasin kella, kaalusin köhahoogude vahele võhma ning läksin kergema vastupanu teed. Lonkisin mäest alla tagasi ning võtsin ette hoopis Veetempli uurimise. Siiski oli mäkke ronimisest ka kasu –päikesepaistest hoolimata pani lõõskav tuul ennist lausa hambad plagisema – mäest alla tulles polnud vähemalt enam külm.

Ollantaytambo kindlus ja Päikesetempel

Veetempel

Ahjaa – kusagil eespool vist oli juttu külmhoonetest. Tõepoolest – Joanna näitas kahte varet kõrgel püstloodsetel mäenõlvadel, mille konstruktsioon olevat võimaldanud kasutada oru tuuli hoidmaks sinna ladustatud toiduaineid stabiilselt jahedana. Kaugelt neist täpselt aru ei saanud – meenutasid õige pisut Hatšeptsuti templi kolonnaade...

Inkade külmhoone

Kogunesime bussi ootamiseks turistiturul – mida kõike seal küll müütati! Leidsin ühe kohviku moodi asutuse ning tellisin aniisi teed. Makstes selgus, et kaardiga (loomulikult) tasuda ei saa ja sulas... ka ei saa. Asi seisnes selles, et kuna mu tengelpungas väiksemat rahatähte parajasti ei olnud, pakkusin 20 dollarilist. Mees vaatas taskutesse ning kassaaparaati, kehitas õlgu ja ütles siis, et võin selle võtta niisama – tasuta – ta ei saa raha võtta, sest pole tagasi anda. Mul hakkas järsku kohutavalt piinlik... valge gringo ei saa oma tee eest makstud, ent härra suutis olukorra naeratades naljaks pöörata ning saatis mind sõbraliku viipega maja ette lauda.

Ollantaytambos puutusime kokku veel ühe tüütu nähtusega, mida pole seni varem siin reisil omal nahal kogenud – kerjavad lapsed. Nad kleepisid meile end sappa juba Plaza de Armasel ning tolgendasid järel kuni linnuse piletikontrollini. Suur oli ent üllatus, kui kindluseväravast välja astudes samad tüübid eest leidsime. Nad nagu otseselt ei kerjanud, aga proovisid müüa kõrvarõngast või tahtsid, et me nende laulu kuulaks jne – ühesõnaga – püüdsid igal võimalikul moel saada tähelepanu ja pisut raha. Joana pelutas neid eemale, aga nad olid järjekindlad ja lahkusid alles siis, kui me ärasõiduks bussi peale läksime.

Üks Laulujütsidest...

Ollentayantambo vaksal on nagu üks raudteevaksal muiste. Ainult, et kohutavalt ülerahvastatud. Seisime päris hulk aega sabas, et jaama sisse pääseda. Stau põhjustas mitmekordne dokumendi- ja piletikontroll. Maskikandmine on ühistranspordis ja jaamades kohustuslik. Õnneks olid meil piletid juba ette olemas (broneerimata vist olnuks üsna lootusetu kohapealt mõnd piletit soetada), sestap pääsesime suhteliselt kerge vaevaga rahvast tulvil perroonile. Cuscost Macchu Picchu Pueblosse veab rahvast valdavalt Peru Rail, kuigi olevat ka vist teisi vedajaid, kui õigesti aru sain (Inca Rail nt?). Asja teeb jaburaks see, et Cusco-Macchu Picchu Pueblo liin on 100% turistidele, kohalikud peale ei saa. Hüva – Ollantaytambo jaamas kügeles palju turiste, kuid siiski... Rong võiks kohalikele olla väga vajalik transa. Muidugi mitte turistihindadega, kus pileti eest Ollantaytambost-Macchu Picchusse küsitakse vähemalt 50 ja pluss dollarit. Ala 100 taalane turistipilet tähendab üldjuhul lihtsalt tavalist, normaalset pehmete istmetega vagunit. Samas võib osta kallima pileti ja saada rongisõidu kõrvale ka tsirkust ja leiba. Näiteks Peru Railil on neli paketti erinevate luksusastmetega, millest viimane, Macchu Picchu avastaja, Hiram Binghami, järgi ristitud rong tähendab korralikku pidu: gurmeerestorani, tantsuetendusi, liitrite viisi napsu, elavat muusikat... loomulikult kupeed või isegi luksvagunit. Hind sellisel teenusel on „standardreisijale“ veits alla 1000 taala, aga ju saab tellida igasugu lisasid. Nojah, kui huvilisi on...

Rongijärts

Meie vagun igatahes oli rahulik, istmed enam-vähem mugavad, väike lauake ja sõbralikud teenindajad. Loomulikult napsu ja gurmeeampsudeta, kuid tükike šokolaadi jagati vahepeal ikkagi kõigile välja. Juhtusin istuma kahe piltilusa daami vastu, mistõttu sattusin korduvalt raskustesse, kas vahtida akna taga vilksatavaid kauneid mägesid või vastas istuvaid Veenuse kehastusi.

Loojangune rongisõit kestis ligikaudu paar tundi. Raudtee kulgeb enamjaolt jõeorus, mistap, kui viitsida aknast välja vaadata, võib sattuda väga maalilistele minikoskedele ja kaljuvaadetele. Joana näitas mingil hetkel punkti, kust minnakse Inca Trailile – rongiaknast nähtuna jäi see muidugi pigem lihtsalt verbaalseks faktiks.

Aguas Calientesse alias Macchu Picchu Pueblosse jõudsime tihedas hämaruses...

* * *

Niisiis ootan oma grillforelli. Värskelt pressitud sidrunimahl, pisco ja tee toodi lauda juba tükk aega tagasi. Loodetavasti sai nooruke ettekandja minust ikka õigesti aru – varsti saab juba pool tundi viimasest suhtlusest...

Ahjaa. Siin on WIFI. Vaatasin lolli peaga Eesti ja Ukraina uudiseid. Masendav! Aidaku meid Jumal!

Urubamba jõgi

#es.wikipedia.org/ ...Virgen del Carmen

#blogs.incarail.com/machu picchu pueblo

#belmond.com/ .../belmond hiram bingham/

#inkatimetours.com/ ...orient express/

#Inca Trail to Machu Picchu

#albion.ee/...inkade impeerium

#Battle of Ollantaytambo

#perurail.com/compare train services

#incarail.com/ ...ollantaytambo

08.05.2022. Restoran Chullos. Machu Picchu Pueblo
Eelmine | Järgmine | Üles

Aniisitee

Ehhee... Kell tiksub mõnusalt varast pealelõunat. Ilm on uskumaltult ilus – soe ja mõnus; eileõhtuse kleepuva jahedusega ei anna kuidagi võrrelda. Macchu Picchu on tehtud! Emotsioon on tegelikult laes – tähistan seda väikese pisco ja aniisiteega – see on siin reisil kujunenud juba nagu omaette isiklikuks rituaaliks või mantraks. Ent ringi vaadates näen kogu meie seltskonna nägudel rõõmsat rahulolu – ootame toitu ja kuulame lives ... „El Condor Pasat...“; kolm keerubit kõrtsisaalis tinistavad rõõmsalt kitarri ning puhuvad vilepilli. Ohoh – täielik üllatus repertuaaris – alustati just üht kohalikku laulu, mis pidi olema pühendatud emadele. Ilus ja autentne. Nad võikski selliseid asju mängida. Aga ma ei pirtsuta ega kritiseeri – olen hoopis rahul ja õnnelik! Avatud akende taga virvendab jätkuvalt vaikne rõõmus melu. See virvendus täidab kogu lõunapäikeses ujuvat linna. Võib-olla pisut unisem, kui õhtul, kuid helge, rahulik ja rõõmus. Täisuslik turistimull. Rõõmuoaas! Aitäh! Ma olen rahul! Ja ma olen Macchu Picchut näinud!

Tänahommikune kogunemine lepiti kokku kella viieks bussipeatusse linnakese keskel. See omakorda tähendas, et õnneks tuli ärgata mõnevõrra varem. Kirjutan – „õnneks“, sest jätkub ikka seesama jama, mis senini igal ööl on kestnud. Eilegi sain hotelli naastes vast tunniks und, edasi tuli vähkremine ning võitlus ilge köhaga ja heal juhul mõne minuti kaupa jõledate unenägudega poolund. Hommikusel tänaval võttis meid vastu alles hahetav, udune, rõske ja külm mäeõhk. Kõmpisime läbi vaiksete tänavate bussipeatusse. Macchu Picchule viivatele bussidele on piletid juba varakult ette ostetud, pole lootustki, et lähed lihtsalt kohale ja saad samaks päevaks sõiduloa.

Buss saabus. Peatuses loivasid uksele esimesed unised asjapulgad, kõik ülitähtsad, asjalike nägudega, pooltel tempel näpuvahel; kes kontrollib paasi, kes kontrollib koviditõendit, kes trükib bussipiletit, kes trükib muuseumipiletit, kes lööb sellele templit, kes siis seda templit loeb ja üle kontrollib, kes bussi peale juhatab ja kes igaks juhuks vee kõiki etappe koos ja eraldi üle vaatab. Kui siis buss peale paarikümneminutilist serpentiinidest tõusmist Macchu väravasse jõudis, algas karneval otsast peale: taas kümmekond kontrolli ja kontrolli kontrollijat päädis kurja näoga mehega, kes lõpuks väravast sisse lubas, igaks juhuks piletit ja passi üle kontrollides. Noh, eks kõigil peab tööd olema, ent siiski tundub selline trall pisut veider.

Ülemine peatus

Vaevalt väravast sisse astunud, hakkas tibutama. Ajasin keebi ülle ning seadsin sammud mööda mägirada ülespoole. Macchu Picchul on võimalik seigelda mitut teed pidi, meie valisime marsruudi, mis viis esmalt Intipunku raja otsale, sealt edasi linnaväravani ja siis läbi linna Päikesetempli juurest üle linnaväljaku kuni Püha Kivini ning sealt teist linnaserva pidi väravasse tagasi. Esialgu tihedas võsas mäest üles rühkides hakkas isegi palav, ent kui ülal endistele põlluterrassidele jõudsime, tervitas lõikav külm rõske tuul. Vihmast hoolimata varane tõusmine õigustas end – peale valvurite (neid jagus muidugi iga nurga peale), rühkisime edasi uhkes üksinduses – tõotas kena pildisessiooni.

Algus...

Hämarus tegi hommikuvalgusele peatselt teed, kuid miljonivaateid tõotatud linnale ei avanenud – panoraami varjutas tihe udulaam. See küll vahetevahel rebenes siit ja sealt paljastades korraks udusse mähkunud mägede kontuure, kuid täitis kohe kõik avad vatises kardinas. Kallas korralikult. Ajasin suurema külmetamise hirmus ühe põõsa varjus selga ka varusärgi ning jope ka katsin end kiirelt keebiga. Vihmane udumass tekitas kerget kahevahelolekut ja tuska – kõõlusime küll sel vaateplatool sulnis privaatsuses, kuid kiuslik ilm näis selle nullivat. Ent Joana jäi rahulikuks ning kinnitas, et varsti udu hajub. Jäime ootele...

Udu

Turist udus

Ja tõepoolest – mõnekümne minuti pärast lõhestasid päikesekiired uduloori... Järsku laius müstiline linn kogu oma hommikuses värskuses ning ilus meie jalge ees!

Macchu Picchust on meedias üsna palju kirjutatud ning spekuleeritud. Isegi arheoloogid ei ole linna ehitaja, selle otstarbe ja loo osas päris ühisel meelel. Levinud on siiski arvamus, et linna ehitas umbes AD 1450 endale suveresidentsiks seesama Pachacutek, kellest kusagil eespool pisut kirjutasin ning linnas kees elu täistuuridel vaid siis, kui kuninglik seltskond kohal viibis – ülejäänud ajast toimetasid linnas vaid teenrid, kes majapidamist üleval pidasid. See arvamus põhineb nähtavate ja väljakaevatud hoonevarede põhisel oletamisel. Samas on linnast ligi 2/3 veel pinnasest vabastamata, mistõttu võib sealt välja tulla mida iganes. Nii näiteks leidis prantslasest arheoloog, Thierry Jamin, 2014. a Macchu Picchust oletatava Pachacuteki hauakambri, kuid seni pole lubatud seda Peruu valitsuse korraldusel avada. Macchu Picchut peetakse mõnede poolt inkade palverännukohaks, ent ka see on vaid oletus. Sageli seostatakse Macchu Picchut ka inkade nn kadunud kullaga, aga seni pole ka seda veel leitud...

Macchu Picchu ilmub udust... Linna elamukvartalid

See kadunud kulla lugu on pikk ja masendav – lugu konkista algusaegadest ehk teisisõnu lugu ahnusest ja vägivallast. Kes teab, võib-olla oleks kogu Peruu koloniseerimine kulgenud rahumeelsemalt, kui hispaanlaste seas poleks levinud lugusid müstilisest maast Pirust, kus usuti asuvat metsikuid kullalademeid. Lugude levides sai Piru nimetuseks ka El Dorado - sõna-sõnalt tähendab "kullatud". El Doradoga on seotud legend 1500. aastate algusesst. Hispaanalsed kuulsid jutte ühest kohalikust kuningast, kes olevat puuderdanud oma keha regulaarselt kullatolmuga, mille ta siis peale protseduuri kohalikus järves maha pesi. Loomulikult ei olnud teada, kus ja kes see tegelane on, kuid hispaanlased hakkasid sed kuningat kullatuks El Doradoks kutsuma, millest hiljem sai nende alade, kus praegune Peruu laiub, sünoüüm.

Need lood ja ahnus kannustas ning innustas hispaania õnnekütte. Kulda inkade riigis peeti tähtsaks, seda kasutati märgiliste asjade tegemiseks, ent kuld oli ikkagi pigem metall, materjal, mis inkade jaoks ei olnud kunagi selline kinnisidee nagu hispaanlastele. Seepärast on nii lugu El Doradost kui lugu inkade kulla peidupaigast ka arusaamatu ning traagiline. Seob neid kahte küll otseselt vaid sõna „kuld“. Minu interpretatsioonis on inkade kadunud kulla loo keskmeks kuningpojad Atahualpa ja Huáscar – mõlemad Pachacuteki lapselapselapselapsed, mässuline Manco Inka ja Francisco Pizarro...

Imeline kivitöö - nurgakesi Kolme Tuule templist

Atahualpa sündis Huayna Capaci noorema pojana AD 1502, kui inkade riik oli oma õitsengu tipul. Kahjuks pärandas isa riigi talle ja tema vennale, mistap üsna inimsoole loogiliselt üritasid vennaksed üksteist varsti pärast isa surma riigi jagamisel ära tappa. Juhtumisi sattusid samal ajal kaldale ujuma ka hispaanlased. Kodusõjas jäi 1532. aastal Quipaipani lahingus kaotajaks lõpuks Huáscar, Atahualpa vend. Atahualpa vangistas venna ja jäi peatuma Cajamarcasse. Ent kaua pidu ei kestnud - sama aasta 16. novembril saabus kohale Pizarro 168 mehega. Pizarro saatis ühe oma ohvitseridest, Hernando de Soto, koos pühamehe Vicente de Valverdega kuningale teatama, et Atahualpa ja tema rahvas peavad pöörduma ristiusku. Sõnum oli lihtne - kui ta keeldub, peetakse teda kiriku ja Hispaania vaenlaseks. Loomulikult saatis inkakuningas nad pikalt. Saadikud läksid tagasi ja nüüd naases Pizarro juba relvil meeste ning üheste nõudmistega. Kui kuningas seepeale küsinud, mis annab õiguse külalistel niiviisi ülbata, ulatanud Valverde talle piibli sõnadega, umbes nii, et „nii ütleb piibel“. Kuningas visanud piibli maha öeldes, et see (raamat) ju ei räägi temaga. See olnud hispaanlastele märgiks läbirääkimiste lõpust. Nad avasid tule ja tapsid paari tunniga 4000 relvastamata inka sõdalast... Atahualpa vangistati koos oma vangistatud vennaga... Ja siis tuleb mängu kuld. Pizarro hakkas kuningalt kulda nuiama. Atahualpa lubas Pizarrole, et kui ta vabaks lastakse, täidab ta Päikesetempli, milles teda vangistuses hoiti, kullaga ja lisab sellele kahekordse koguse hõbedat. Atahualpa täitis oma lubaduse, Pizarro mitte. Ta laskis surnuks pussitada vanglas hoopis Huáscari ja süüdistas selles Atahualpat. Viimane mõisteti tuleriidale, kuid vend Valverde palvel lõpuks muudeti surmaotsus surnuks kägistamiseks, eeldusel, et Atahualpa võtab vastu enne enda tappa laskmist 24. augustil 1533. a, ristiusu. Nii sai otsa värske Jumala sulane ristinimega Francisco de Atahualpa...

Intihutuana

...Ka Manco Inka oli Huayna Capaci poeg, kuid ühe teise daamiga Titicaca järve äärest. Kodusõja puhkedes tuli ta oma väesalgaga ametlikku kuningat, Huáscari, toetama. Paraku olid asjad juba nagu olid, Huascar istus juba kinni. Manco liitus seepeale hispaanlastega, et koos Atahualpa armee alistada. 1533. a see läks korda ning hispaanlaste toel ja kiitusel marssis Manco Cuscosse uue kuningana. Järgmisel aastal ent vangistas Pizarro uue pealiku ja üritas sellelt piinamisega varanduste asukohta teada saada. Kaks aastat konutas Manco Inka türmis, kuniks avanes võimalus põgeneda – ka see on omaette saaga. Manco kogus kiiresti sõjaväe ja asus kohe Cuscot piirama, millele järgnes Ollantaytambo lahing ja veel mitmed edukad löömingud Pühas orus. Päädis see sõdimine siiski taandumisega ja viimase Inka riigiga Vilcabambas nagu kuskil eespool sai juba kirjutatud.

Ent nüüd tagasi kulla, Macchu Picchu ja selle juurde, mis neid eelkirjutatud kuningapoegade ja Pizarroga seob. Üks lugu pajatab, et surma mõistetud Atahualpa sokutanud enne surma vanglast välja kirja käsuga peita inkade aarded. Tema käsk täideti. Teine populaarne ja turismikirjanduses tuntud legend pajatab, et Manco Inka Yupanqui olevat kunagi peale Ollantaytambo sündmusi kohtumisel Pizarro saadikuga, kes taas pakkus lubadusi kulla vastu, puistanud vaagnale peotäie maisiseemneid. Seejärel võtnud ta ühe seemne enda kätte ja öelnud:

„See on see, mille teie meie kullast suutsite röövida!”

Näidanud siis ülejäänud seemnetele taldrikul:

„Aga see jäi meile!”

Atahualpa kogutud toatäis kulda ei teinud kedagi õnnelikuks: hispaanlased kisklesid selle pärast, tappes üksteist kuniks läksid vastuollu ka emamaa kuningaga. Samas jutud sellest, et kusagil vedeleb veel hiigelvarandus, tekitas meeletu kullajanu. Sestap otsiti meeleheitlikult taga inkade viimast linna – Vilcabambast. Aga lõpuks sinna jõudes seda suurt rikkust ei leitud. Erinevate teooriate järgi peideti kuld võib-olla Macchu Picchusse, aga võib-olla visati see kusagile Urubamba kuristikesse, võib-olla isegi kaugetesse vulkaanidesse. Räägitud on, et kulla leidsid juba ammuilma natsid, vabamüürlased, ameerika õnneotsijad või ufonaudid. Selle muistse müütilise kulla pärast on hakatud hispaanlaste poolt leidmata jäänud Machu Picchut kutsuma "Inkade kuldseks linnaks". Muuseas põhjus, miks hispaanlased linna toona ei leidnud, oli lihtne: 1532. aastal jätsid inkad linna maha ja põletasid lahkudes linna ümbritseva metsa, et noor džungel peidaks Macchu Picchule viivad teed. Miks linn maha jäeti kiiruga ja lõplikult, on tekitanud küsimusi ning toitnud mitmeid teooriaid. Tänu sellele aga, et need teooriad ükski päris iseseissvalt ei lenda on need pannud hagu alla omakorda mõttele, et kuld ikkagi peideti Macchu Picchule...

Linnaväljak

Machu Picchu tähendab ketšua keeles "vana mäge", ent kohta on kutsutud ka „taevaseks linnaks“ või “linnaks pilvede vahel". Linnast näeb Huayna Picchut (ketšua keeles „noor mägi“), mis ühe vana legendi kohaselt olevat kivistunud linna valvur. ... Eelnevale mõeldes - mida see siis valvab? Kulda?

Ei saa siin refereerimata mööda ka Macchu Picchu pisut kurioossest avastamise loost. Yale ülikooli professor, hr Hiram Bingham, õigemini Hiram Bingham III – kui sarnast vanaisa ja isa nime arvestada, tuli Lõuna-Ameerikasse mingile arheoloogide kongressile juba 1908. aastal, reisis ringi ja oli üliväga kõigest „exited“. Tema entusiasm päädus sellega, et teadjamehel õnnestus ülikooli veenda rahastamaks 1911. aasta juulis retke Cusco kanti, et otsida inkade viimast varjupaika. Hispaanlaste juttude järgi oli teada, et linn kusagil Vilacamba lähistel võib asuda. Kui Bingham Cuscosse jõudis, kohtus ta seal oma kolleegi, Albert Gieseckega, San Antonio Abadi ülikoolist. Teemat arutades mainis Giesecke, et ta teab üht kohalikku talupidajat, Melchor Arteagat, kelle lambakarjamaad laiuvad kusagil muistsetel varemetel ning just "seal" kandis.

Kivi. Püha kivi

Valvurite majad?

Valvurid...

Bigham kohtaski Arteagat ja see juhatas ekspeditsionistid Macchu Picchule. Bingham kolas igaks juhuks veel ümbruskonnas ringi, vaatas üle Vitcosi varemed ja varemed Espiritu Pampas ning jõudis järeldusele, et Macchu Picchu ongi viimane inkade kants. Bingham tegi ajalugu ja tema avastus ja selle lugu muutus omamoodi müüdiks, millest olevat inspireeritud isegi Indiana Jonesi tegelaskuju (ei tea, kas Hiram vehkis ka piitsaga?). Bingham ei avastanud inkade viimast kantsi. 1964. a uuris arheoloog Gene Savoy uuesti Espiritu Pampat ja jõudis järeldusele, et hoopis see on inkade viimane tugipunkt. 1983. a leidisid Vincent Lee ja Nancy Lee Espiritu naabrusest veel kaks kindlust - Huayna Pucara ja Machu Pucara, mis ilmselt olid koos Espiritu Pampaga tõesti seniste teadmiste järgi viimasteks inkade linnusteks 1570-tel. Tähelepanuväärne on ka fakt, et tegelikkuses ei olnudki Macchu Picchu nii salapärane ja avastamata – enne Binghami olid eurooplased linna varemetes käinud juba kordi varem: teadaolevalt 1860-1870-tel Augusto Berns, 1875. a Charles Wiener, kes nimetas seda kohta oma märkmetes Huainapicchuks; 1906. a olla Macchu Picchus käinud keegi härra J. von Hasse ning Thomas Paine... Sellest hoolimata on ajalukku kirjutatud suurte tähtedega Bingham... Indiana Jones.

Udu hajus kiiresti. Ja siis algas retk Macchu Picchu varemetel. Esiteks on muidugi kogu see topograafia hingemattev, kirjeldamatu, hunnitu, ilus. Salapärane lugu ja kõhedust tekitav loodus – nagu parim romantismiaegne klišee. Vihmast pärlendavatel kõrtel askeldavad ämblikud, rikkalikult õitseva põõsa juures vilksab koolibri, kusagil sahmib sisalik... Ja oma hommikusi alpinistiharjutusi alustavad ka muruniitjad... Julgestusköie otsas kuristikke trotsides tõmmatakse käima trimmerid, et turistid saaksid nautida veatuid versailikke vaateid kadunud inkade hiilgusest. Trimmerimeestele pakuvad kaunist konkurentsi terrassidel esimesi hommikuampse võtvad alpakad ja lambad. Pildistan nagu segane ja surun iseenda kätt, et oli tarkust kaasa võtta tagavaraaku...

Hommik...

Machu Picchu ehitati arvatavasti „tühjale kohale“ või äärmisel juhul mõnele pisikese küla asemele, millest jälgi maastikku ei jäänud. Linna hilist päritolu põhjendavat eelkõige see, et erinevalt „vanadest linnadest“, mille orgaaniline genees on vast kogu maailmas sarnane, ehitati Macchu kohe korralikult läbimõeldud regulaarse planeeringu järgi. Linna plaan meenutavat kondorit. Inkade linnaplaneerimine mõne taevase tegelase järgi on just üheks impeeriumiaegse linnaplaneerimise tunnuseks. Näiteks Cusco ehitati ümber puumakujuliseks. Linnaplaani kuju valikul mängis rolli nii taevaline ise kui kohalik topograafia - kondorist ei saa teha konna jne. Macchu Picchu jagunes kolmeks „linnaosaks“: templite ala, elamuala ja kalmistu. Sellele lisandusid naabruskonna terrassilased nõlvad, mida kasutati põllupidamiseks. Samas ei olnud kõik nõlvad Joana sõnade järgi põllupidamiseks – osa neist tehti ka toreduse pärast, et mäekesed näeksid paremad välja.

Käsitööliste linnajagu

...

Omaette imeks peetakse inkade ehituskunstis nende kiviehituse ülimat täpsust. Säilinud seinte kivid on laotud erineva kujuga tükkidest, mis sobituvad omavahel imeliselt kokku – isegi paberilehte ei saa vahele pista. Samuti sillused – perfektselt kergelt kaldus postidele toetumas, seotud seintega nii kenasti, et isegi neitsi tähtkujust ehitusjärelvalve ei leiaks viga laita. Ja samas ehitati katused puitkarkassile õlgedest... Mõned kirjutised peavad seda omamoodi paradoksiks ja kinnituseks pronkisaegsest insenerikunsti paradigmast. Ent kui mõelda, sellele et maa väriseb siin pidevalt ja ette hoiatamata - kui peaks lagi pähe kukkuma, siis mina isiklikult eelistaks pähe kukkumiseks õlevihku kaunilt tahutud graniitplokile. Seega üsna loogiline ehitustehniline lahendus.

Erinevat tüüpi muruniitjaid

Templite ala

Kõndisime läbi varemete mööda Kolme Aknaga templist – kuningatütre majast, Intiuantana kivist, mis töötas kalendri ja päikesekellana aga ka kompassina, templivaredest ja tallasime siis üle peaväljaku kuni Püha kivini. Viimane on suur naljaka kujuga kivirahn, mille otstarve on teadmata. Seega püha asi... Muuseas, ka Intiuantana kivi oli püha asi – seda puudutades pidi avanema katsujale vaimumaailm ja Päikese jumalikkus. Nojah... Seda vaimudemaailma olen ma siin reisil kogenud igal öösel niisamagi seda kivi katsumata.

Väike puhkus ja siis tagasi mööda tööliste kvartaleid ning iidseid radu pidi mööda päikesetemplist (mis oli kahjuks remondis!). Päike oli tõusnud, hommikune külm niiske kargus oli asendumas imeilusa päevaga.

Macchu Picchu

Bussisõit linna tagasi käis juba lihtsamalt, kuigi täispäikeses kuristikupoolsel küljel istudes hoidsin pöialt ja tänasin palves bussijuhti, kes kõik need serpentiinid mängleva kergusega läbis. Ja siis juba olimegi tagasi turistilinnas ja siiamaani on olnud kõik endiselt üliäge...

Maeitea... Taaskord, ma ei suuda seda uskuda! Ma olin seal just mõni tund tagasi! Emotsioonid on senini laes!

Macchu Picchu Pueblo: päevavalges

Toite laotatakse laiali. Aitab heietustest! Ahjaa viimane pärastlõunane pildike MM Pueblost. Chullose poole jalutades möödusin bussipeatusest. Macchu Picchu bussile minekut ootavate huviliste järjekord lookles tol hetkel silmapiirini...

...

#machu-picchu.info/ machu picchu official map

#newworldencyclopedia.org/ ...Atahualpa

#tierrasvivas.com/... /manco inca

#fertur-travel.com/... cusco-machu picchu

#machupicchutrek.net/ hiram bingham machu picchu

09.05.2022. Hotell Casa Andina, Cusco.
Eelmine | Järgmine | Üles

Christo Rey. Cusco

Ohh...

Taas hotell. Korralik hotell. Ja kurat ma ei saa siin magada! Nagu mingi psüühikahäire! Kell on f....g kaks öösel. Magasin tunni ja kõik... Edasi vähkresin tund aega. No pole mõtet! Kui keegi nüüd pildistaks seda punaste silmadega vana paksu köhivat ahvi, saaks hea pildi laste hirmutamiseks. Peruu skisofreenia. Mulle meeldib see maa, see söök, need maastikud. Mulle ei meeldi, et ma ei saa magada! Ja selles olen süüdi vaid ma ise, sest kes käskis maha unustada melatoniini tabletid! Aga hea küll, püüan parem kirja panna märksõnu möödunud päevast... Muuseas, võtsin kaasa kodust telefoni jaoks bluetoothilt töötava klaviatuuri, et saaks mugavamalt märkmeid teha – oleks patt kui see siis kohvris niisama jõude seisab.

* * *

Peale meeleolukat lõunat kõrtsus nimega „Chullos“ haarasime hotellist kola ja kobisime rongi peale. Rongile jõudmisega sai läbi tehtud omaette tsirkus. Kui MM Pueblosse jõudsime, ei arvatud veduri nina eest raudtee ületamist mingiks probleemiks. Tagasi niiviisi ei lubatud, kuigi meil olid piletid olemas ja reaalne kontroll toimus vaguni uksel. Ei. Raudteejaama jõudmiseks pidime tegema suure ringi läbi linna. Edasi läbisime ametnike kadalipu, kellest igaüks kontrollis justkui midagi ja ei kontrollinud ka. Kõigest hoolimata maandusime tunni pärast lõpuks õnnelikult omas vagunis. Kui aknast välja vaatasin, nägin 30 m kaugusel meie hotelli sissepääsu.

Rongisõit viis tagasi Ollatayambosse. Rongis teavitati läbi valjuhääldite pidevalt ilmselt mingitest põnevatest asjadest, ent rääkija aktsent kostus niivõrd võluvalt, et mitte mõhkugi ei saanud aru. Täpselt nii mängiti kunagi saksa keele tunnis kassettmaki pealt ette situatsioone raudteejaamast ja meie pidime ütlema, mis seal toimus. Arvestada tuleb seejuures, et helipea oli must ja kassett venitas...

Ollataytambos ootas ees buss ning tee viis tagasi Cuscosse. Alustasime sõitu läbi Püha oru ent ei jäänud sinna kauaks: kusagil peale Püha Konna meenutavat mäge ületasime Urubamba jõe ja alustasime tõusu. Jah, jälle kõrgusse 3000 ja pluss! Ent tundub, et kõrguse suhtes on kehal tekkinud mingi mälu -sõit läbi imeliste Kääbiku-loo maastike loojangupäikeseliste värvilistes pilvedes kujunes mõnusaks ning ääretult maaliliseks ilma, et hotellis tulnuks hapnikumask käima tõmmata.

Püha Konn

Tagasivaade Pühale orule

Seekord bussijuht ei hakanud pingutama ja pani rahva maha kusagil vanalinna piiril. Äärelinn on äärelinn. Kui vanalinn petab meele euroopaliku miljöö ja meeleoluga, siis äärelinnad siin üleüldse ja täna siin, Cuscos, näevad välja ... esmapilgul muserdavad. Täpselt nagu Lõuna-Ameerika slummid mõnest Hollywoodi filmist. Tolmused ja kokku klopsitud... Ent pisut vaatepildiga harjudes näivad päeva lõpuks siiski kuidagi omal moel lootusrikkad.

Üle mägede

Meile ei jäetud ent õhtust slummi eriti aega nautida - mikrokad olid juba vastu kutsutud ja seega kobisime mõni minut hiljem sõidukitesse. Ööbime samas Casa Andinas, kus üle-eelmisel öölgi, vaid selle vahega, et enamusel on uus tuba. Olin jätnud oma kohvri minnes vanasse tuppa, nüüd leidsin selle juba peale sisse regamist uuest ruumist. See tänane tuba tundub palju tüütum. Kui eelmisel korral avanes aken tänavale, siis täna avaneb aken mingisse sisehoovi, kus pole midagi vaadata peale mingi tähtsa ventilaatori, mis kogu raha eest undab. Toa soe on samuti naljakas – akent avamata hakkab palav, kuid kui aken lahti hoida, hakkab külm.

Tuppa astudes improviseerisin Machu Picchul märjaks saanud asju kuivama. Tundub lihtne, aga – no lihtsalt ei ole nagisid vm eenduvaid detaile, mille otsa niiskeid riideid riputada. Meenus 2016. a reis Normandiasse, kus mingis Pariisi hotellis kuivatasime telki ja magamiskotte naljakas viienda korruse siseõues, kuhu mu kaasa läbi pisikese õhuakna ronis. Ilmselt sellele katusepealsele klientidel (ja ka tegelikult vist ka hotelli personalil) tavapärane sissepääs puudus...

Hüva. Sain asjad laiali laotatud . Et õhtu oli alles noor, seadsin sammud Plaza del Armasele õhtusöögiks. Tegelikult on need siinsed õhtud pikad - kella kuuest on pime ja isegi ebameeldivalt jahe (räägib eestlane, eks...) - mäestiku värk, mistap niisama ringi hängida ei ole teabkui tore. Seepärast ma ei hakanud pikka ekspeditsiooni ning baaride tühjaksjoomist ette võtma, vaid maabusin esimeses ettejuhtunud restos, kus kohti oli. Otsisin just midagi toekamat, sest selles jahedas õhtus polnud mingit tahtmist kusagil burksikohas või avatud esiseinaga välikohvikus külmetada. Esimene katse - nooblivõitu söömisasutus „Inca Grill“ - näis hubane, ent uksel seisev sisseviskaja teatas, et vaid üks laud ongi pakkuda ja see asus õues välisukse kõrval. Ei! Lonkisin edasi. Varsti silmasin ent ühe kaaristuga koloniaalvilla rõdul hubast valgust...

Cusco...

Restoran „Fusion“. Otse Cusco mäkdoonaldsi kõrval... Seal oli kohta ja seal oli soe. Tellisin esmalt suure tee. Peruu söögikohtades, vähemalt siiamaani külastatutest sellistes pisut korralikemates, saab tellida taimeteed, mis tehakse värskest ürdist - olen seda kogenud mitmes varasemaski söögikohas. Sõbraliku moega arusaadavat inglise keelt rääkiv ettekandja tõi peagi tellitud "grande" - 300 ml õllekannu, millesse pistetud peotäiele aromaatsetele ürtidele oli peale valatud kuum vesi. Kui tegin rõõmsalt tänulikku nägu, muheles ettekandja - milleks kasutada pakiteed, kui neil on värske olemas. Aamen selle peale!

Kohalikku forelli-äkilist (chevice) ja grillitud alpakat oodates koormasin kõrtsu wifit. Ja nii see õhtu läks. Õhtusöök maitses, õhkkond oli hästi õdus, mõnus atmosfäär ja hea muusika; selline kõrts, kus võid tunde istuda ilma, et üle hakkaks viskama.

Chevice. Fusion

Nii. Hommikuni on veel mõned tunnid – imelik tunne on - ehk suudan pisut magama jääda. Kell 8.30 kogunetakse fuajees - läheme Cusco vanu kivihunnikuid vaatama.

10.05.2022. Hotell Casa Andina, Cusco
Eelmine | Järgmine | Üles

Pumaccurco tänav. Cusco

Tänane päev algas harjumatult hilja - kogunesime fuajees alles pool üheksa jalutuskäiguks Cusco vanalinnas. Mida teab keskmine eestlane üldse Cuscost? Ilmselt seda, et see asub Peruus ja et sel on midagi pistmist inkade ja konkistaga. Võib-olla meenub ka kunagine narkoskandaal, kus kas eesti noort naisterahvast aastaid tagasi Cusco lennujaamas pulbriga vahele jäid. Ajakirjanduse põhjal peaks nad vanglast välja saama sel aastal. Pean tunnistama, et ma isegi ei osanud Cuscost suurt midagi arvata mõnede hämarate faktide, mis meenusid kunagi läbitud kunstiajaloo kursustelt. Niisiis olin tänavale astudes põnevil ning uudishimulik.

Hommikune Plaza de Armas...

Iglesia de la Companía de Jesús

Sagrada Familia

Plazoleta de las Nazarenas

1598. a rajatud jesuiitide klooster ja nende peakorter Cuscos; praegune hotell Belmond... Ehitatud viimase inka kuninga, Túpac Amaru, palee müüridele...

Hommikune vanalinn tõmbas end käima. Ilm tundus varjulistel tänavatel üsna karge, päikeselaikudesse sattudes hakkas ent mõnusalt soe. Cuscoski on väga paljudel tänavatel säilinud inkadeaegsed kaldus alusmüürid ning kohati ukseavadel sillusedki. Inkade müürikiri on rafineeritud ning viimistletud. Kohati on hispaanlased müüridesse raiunud ukse- ja aknaavasid ning püüdnud nende portaale omaaegse hispaania ehituskunsti paremate kommete järgi tuunida. Kavatsus võib-olla oli hea, kuid välja kukkus tavaliselt; teostus on enamasti kohutav – nagu oleks kolmeaastane püüdnud nikerdatud puidust köögikapile joonistada. Inkade kivilaotis ent tõesti üllatab. Joana näitas ühe palee (praegune Palacio Arzobispal del Cuzco) alusmüüris 12-nurkset kivi, mille ebakorrapärane sakiline kuju haakub ideaalselt naaberkividega. Saan aru, et toda kivi käivad Lonely Planetit lugenud huvireisijad ekstra otsimas. Ümber nurga ent leidsime sama maja müüritisest puuma. Muidugi ei leidnud meie midagi, vaid Joana näitas puumakujulise kivilao pilti ja pidime selle siis välja otsima. Ülesanne tekitas elevust. Ja – ei saa siinkohal kelkimata jätta – olin esimene, kes looma müürist leidis. Inkade kiviladumiskunst tundub meile muidugi imeline, kuid toonastele oludele mõeldes oli selles ühendatud „schön und nützlich“ – keeruline täpne laotis, milles iga tükk on erinev, haakis kivid omavahel paremini meile tuntud müürikirjadest, mistõttu seinad pidasid vastu maavärinatele. Sama eesmärki täitsid ka väikesed ukse- ja aknaavad massiivsete sillustega. Et mägedes on siiski üsna jahe, olid kitsad aknad otstarbekad ka mõnusama kliima pärast. Teisalt murti kivi kaljudest. Cuscosse toodi ehituskivid Pachacuteki ajal 60 km kaugusel asuvast kivimurrust. Kivid tassiti kohale inimjõul, väiksemad korvides, suuremad kõikvõimalike lohistite ja köiesüsteemidega. Näiteks kuningas Tupak Yupanqui residentsi jaoks olla kive vedanud üle 6000 inimese. Seega oli oluline kasutada kive võimalikult väikeste kadudega, mistõttu erisuurusega kivide omavaheline sobitamine tundub igati mõistlik.

12-nurkne kivi Palacio Arzobispal del Cuzco alusmüüris

Otsige üles Puuma!

Hispaanlaste stiilinäide

Tänane linnastruktuur peegeldab suuresti inkadeaegset planeeringut, vähemalt vanalinna keskosas. Cusco kohal asus linn või küla juba ammustest aegadest enne inkasid. Praeguse vanalinna maht ja kavatis ehitati arvatavasti kuningas Pachacuteki poolt, kellest Ollantaytambo ja Macchu Picchu juures juba referaadi kirjutasin. Linna plaan kavandati puumakujulisena. Arvatakse, et inkade impeeriumiaegne linnaplaneerimine lähtuski pühadest loomadest – peaasjalikult kondorist ja puumast (ma ei ole kindel, kas allilma järgi, keda sümboliseeris madu, ka mõnd linna planeeriti) – kelle sümboolsetest osadest lähtuvalt kasutati teatud planeeringulisi tüüpelemente (väljakud, erinevate otstarvetega alade jaotus jne). Cusco olevat plaanitud nii, et puuma pea moodustas linna kohal olev Saqsayhuamani kindlus ja muud linnaosad moodustasid justkui puuma keha ja jäsemed. Sabaots asus Urubamba orus. Kui hiljem Saqsayhuamanilt alla linnale pilgu heitsime, siis loomulikult seda puumat täna enam ei taju... Cusco keskmeks oli praegune hiiglaslik Plaza de Armas - impeeriumi tähtsaim plats, Haucaypata, mida ümbritsesid pealike paleed. Platsilt viis välja neli pidulikku teed, mis sümboolselt liitsid provintsid – suyúd – pealinnaga; loodesse viiv tee läks Chinchasuyu provintsi, kirdesuunaline tee Antisuyusse, edelasuunaline tee Kuntisuyusse ja kagusuunaline tee Qullasuyusse. Arvatakse, et iga inka unistuseks oli kord elu jooksul Cusco peaväljakul ära käia. Linna teine tähtsam plats – Kusipata - asus Päikesetempli – Coricancha – kõrval. Kui Haucaypata markeeris tähtsaimat kuninglikku maamärki siis Kusipatat võiks pidada riigi tähtsaimaks religioosseks platsiks.

Cusco puuma

Tükike vanast Kusipatast (Kusipata keskuse muuseum)

Vanalinnas...

Meie hommikune jalutuskäik siksakitas vanalinnas päädides Santo Domingo kiriku ja kloostrikompleksiga, mis ehitati inkade tähtsaima pühamu - Cusco Päiksetempli (Coricancha) müüridele. San Domingo kirik ja ristikäik, kuhu turiste lastakse, on loomulikult pompöössed – inkade tähtsaim pühakoht tuli korralikult üle kirjutada. On imekspandav, et killuke kullast paljaskrüüstatud ja hiljem krohvitud ning freskodega kaetud inkade templikompleksist üldse midagi säilitati. Praegu see muidugi sulab kloostrisse...

Qorikancha

Santo Domingo kloostrikompleksi sisenemisel nõuti resoluutselt maski ning ka pildistamisega anti taas ette reeglid – vana inkade värki võib klõpsustada niipalju kui nagu süda lustib, kuid kirikut seestpoolt pildistada ei tohi. Saan aru, et ei ole ilus pildistada palvetajaid – respekteerin seda täiesti, kuid miks ei või pildisada interjööre teenistuste vaheajal?

Santo Domingo

Ma ei tea, mida ma Päikesetemplist lootsin, kuid igal juhul mustast kivist perfektse laotisega lakoonilised müüritisejupid tundusid kullast ja karrast veikleva kiriku kõrval väga häbelikud ja... häbistatud. Kirjelduste kohaselt väga suursugusest templikompleksist on alles jäänud vaid riismed. Omal ajal asusid kuldse Päikesejumala peasaali kõrval väiksemad templid teistele taevalistele: kuujumalannale, äikesejumalale, vikerkaarele ja, kui õigesti mäletan, siis ka Veenuse jumalale. Templi kõrval asus botaanikaaialaadne püha aed, kus kasvasid kõik impeeriumi tähtsamad taimed. Aeda ehtisid kuld- ning hõbeskulptuuridena kõik impeeriumi tähtsamad loomad. Aeda markeerib täna kallak rohuplats, mille kirikupoolselt küljelt leiab väikese tänapäevase iluaia. Üllatuslikul kombel moodustavad selle keskse parteri motiivi kondor, puuma ja madu.

Päikesetempel... ja kõik, mis hispaanlastest üle jäi

Päikesetempeli aia koht

Võib vaid arvata kui saamahimuliselt lahti kukkusid hispaanlaste suud, kui nad nägid 20 cm kullakihiga kaetud impeeriumi tähtsaimat pühamut - Päikesetemplit. Kuld... Kui seda sellistes kogustes inkade valduses polnuks, kas ehk kujunenuks konkista siis pisut teistsuguseks? Vaevalt küll... Olid vallutajad ja vallutatavad. Palju on ulmekates fantaseeritud tulukatega kohtumisest. Siin, Peruus, leidis see aset XVI sajandil. Tsivilisatsioonide tehnoloogilisest erinevusest tingitud õudused, mis käivituvad koos tulnukate invasiooniga – sündmused, millest heietab nii värvikalt näiteks Herbert George Wells oma “Maailmade sõjas” – on stsenaarium, mille hispaanlased mängisid läbi juba Peruus. Hispaanlased olid tehniliselt inkadest sajandeid ees – nende ilmumine Peruu rannikule oli samasugune šokk nagu sageli kirjeldatakse ulmeraamatutes tulnukate ja maalaste kontakte. Inkadki tajusid tulnuk-hispaanlasi esmapilgul jumalatena, habemetega valget värvi mehed, helkivates rinnaturvistes, käes välku ja müristamist ohjavad kaugelt tapvad tapariistad. Tulid kirjeldamatute laevadega üle ookeani sealt, kus ei arvatud peale vee midagi olevat. Rääkisid teist keelt, uskusid teisi jumalaid, riietusid, sõid ja jõid nagu ei keegi teine. Ahned, salakavalad ja halastamatud jumalad...

Tänase Päikesetempli juurde on üles pandud mitmeid põnevaid asju, mis seletavad inkade maailmanägemust, millest eelnevatel reisipäevadel Piret ja Joana on siin ja seal ühtteist juba rääkinud. Üks põnev asjana Päikesetempli kõrvalt võib leida inkade impeeriumi kaardi, mis tänaste standardite järgi tundub pigem ruumikaunistuse, kui tõsiselt võetava maakaardina. Ilmselgelt ei sobi kaardi graafiline esitlus tänases ilmas kokkulepitud kaardistandarditega. Ometi on sel näidatud iga tähtsam punkt impeeriumis, kaardilt saab aimu punktide vahelistest vahemaadest ja muust, mida ühelt maakaardilt otsida võiks. Baseerub kaart ikka selsamal triangulatsioonisüsteemil, millest Pühas orus juba kirjutasin.

Maakaart. Tsentris on Cusco

Ühe arusaamatute sümbolitega suure metallplaadi juures rääkis Joana pikalt inkade teadmistest kosmosest, kosmoloogiast ja maailmatunnetusest. Ilmselt võis inkade teadmisi maailmast võrrelda vanade egiptlaste omadega, ent erinevalt viimastest, kes väga palju omi teadmisi ja tõekspidamisi hauakambriseintesse tahusid, inkad omi teadmisi kivisse ei jäädvustanud. Inkad ei tundnud kirjakunsti meie mõistes ja seepärast ei ole säilinud muid mälestusi, kui vaid hispaania munkade poolt kirja pandud killud. Mungad ent panid kirja, mida nägid ja sarnaselt Läti Henrikule interpreteerisid seda läbi oma teadmiste, usuparadigma ja ajastu mainstreami poliitika. Seepärast jäi väga palju salvestamata ja osa salvestuste teabest on pehmelt öeldes kergelt nihkes. Näiteks on üsna hästi kirja pandud inkade külvikalender (Päikesetempli juurde on koopia selle ühest hispaaniakeelsest XVI sajandi versioonist üles pandud) ja põllupidamise nipid - olid need ju hispaanlastelegi eluliselt tähtsad. Kuid tunnistähed muistenditest, luulest, üldse kaunitest kunstidest kadusid ühes inimestega, kes tapeti konkista käigus või kelle võtsid õnneks eurooplastega maale toodud lastehaigused. Paraku on suulise pärandiga nii, et see kaob põlvkonna-paariga ning täna fantaseeritakse neil teemadel säilinud arhitektuurikildude põhjal.

Tõsi, päris kirjakunstita ei elanud inkadki. Ühele stendile oli üles seatud mitu vihti nn sõlmkirja sõlminguid. Sõlmiri – quipu – polnud loodud muistendite, teaduse või seaduste talletamiseks. Tisiteeriks siin taaskord Tarmo Kulmarit:

„Impeeriumi rahvastiku ja materiaalsete ressursside haldamiseks, sealhulgas andamite üle arvepidamiseks õpetati välja erilised ametnikud (quipucamayoc). Nad töötasid nn sõlmkirjaga (quipu), mis oli üles ehitatud detsimaalsüsteemis ja kus informatsiooni kandjaks oli peanöörile kinnitatud abinööride arv ja värv ning neisse tehtud sõlmede kuju ja arv. Teadaolevalt ei olnud quipu mõeldud ulatuslike sõnaliste tekstide ülestähendamiseks. Maksukohuslastest ülevaate saamiseks oli riigi elanikkond jagatud perede kaupa kümmekondadeks ja sealt edasi kümnendsüsteemis suuremateks üksusteks.“

Ent ka quipu saladused pole lõpuni teada – hispaanlaste kirjakeel suretas kahjuks mõne aastakümnega sellegi infosüsteemi välja.

Viva El Peru. Cusco

Saqsayhuamani kindlusse sõitsime hilisel ennelõunal kahe mikrobussiga. Linnus võttis vastu sulni mõnusa päikesepaiste ning tuulevaikusega. Mõeldes eelnevate päevade õhtutele ja osadele päevadelegi, tundus see soojus lausa taeva õnnistusena. Platsil esimesi samme astudes tutvustati meid Saqsayhuamani turistinimega – Sexywoman. Tõepoolest – nime ketšuakeelne hääldus on lihtsurelikule keerulisevõitu, turisti nimevorm on hääldatavam ja kindlasti ei unune. Sewywoman muidugi ei tähista kuidagi ei kindluse vaibi, ajalugu ega etümoloogiat; ketšua keeles tähendab Saqsayhuaman arvatavasti mägiviud (Geranoaetus polyosoma), või siis mõnd muud kullilist.

Saqsayhuaman

Linnus ise ühtepidi meenutab (kuid teisalt ei meenuta üldse) eurooplasele harjumuspärast keskaegset arhitektuurset sõjamasinat. Linnus on ehitatud kolme terrassina, selle ees asub avar plats – arvatakse olevat harjutusväljak. Ent muljet ei avalda mitte ehitus ise, vaid selle müüritis! Hea küll, kindlus on tänaseks üsna otsa saanud, sest hispaanlased lammutasid suure osa sellest Cusco, eelkõige Cusco katedraali ehitusteks. Aga allesjäänud müürid on erakordsed, sest koosnevad hiigelsuurtest kividest, mille omavaheline kokkusobitamise täpsus taaskord paneb siiralt imestama. Hiigelsuur tähendab Sexywomani kontekstis kivikesi massiga kuni 200 tonni. 200 tonni!... Kreeka minose perioodi kükloopilised müürid, mille kive peetakse imekspandavalt suurteks, näivad selle kõrval nagu legoklotsid õõnesplokkide kõrval. Sel põhjusel jäid müüride alumised osad hispaanlaste poolt lõhkumata, sest nad ei tundnud selliseid tehnoloogiaid (peale lõhkamise), et nii suuri kive tervelt liigutada või käidelda. Mis vahenditega neid siis inkade ajal veeti ja püsti aeti?! Linnusse jõudes olnud omal ajal ka Pizzarro lagedas hämmingus just neidsamu hiigelplokke nähes.

Tõeliselt kükloopiline müür

Tiupuncu - üks rnam säilinud väravatest

Suchuna "mäeke"

Saqsayhuamani müüritagune templite ja kasarmute säilmete väli, mida hispaanlased allalinna ei tassinud

Linnuse lugu on impeeriumi lugu natukenegi teades - „tavapärane“: ehitamist alustanud ikka seesama Pachacutek-ehitaja, tööd jätkasid tema pojad ja pojapojad, töö kindlusega käis isegi vahetult enne hispaanlaste-eelset kodusõda. Ent vägevusest hoolimata linnus konkista ajaloos suurt rolli ei mänginud.

Linnapoolse müüri mälestus

Tšill...

Vaade Cuscole linnamäelt on avar. Eriti linnuse kagunurka jäävalt terrassiliselt vaateplatsilt, mida ehib suur valge rist. Risti juurest paistab ära pisut eemal Pukamoqo küngast ehtiv hiiglaslik 8 meetri kõrgune õnnistav valge Jeesuse kuju. Välimuse järgi on see Lissaboni ja Rio de Janiero Jeesuse vend – Cristo Blanco. Valge marmoriga kaetud graniitskulptuuri vormis Cusco kohalik skulptor Francisco Olazo. Kuju ehitust olla finantseerinud tänutäheks 1945. a Cusco Palestiina araabia kogukond, kes põgenedes II ilmasõja tagajärgede eest Punase mere kaldal, sai peavarju Cuscos. Küngas, kuhu Cristo Blanco püstitati, olnud inkade jaoks püha koht. Sellele olevat maetud mullaproovid kõigist impeeriumi neljast provintsist...

Cusco

Plaza de Armas

Püha Frantsiskuse plats ja klooster

Ristiplats ja Christo Blanco

Ristiplatsilt parkla poole lonkides kohtasime üht nännimüüjat. Härra nõustus meist grupipilte tegema ja muidugi proovis vastutasuks oma kaupa müütada. Mulle hakkas tema repertuaarist silma üks mustast kivist puuma... Pidi olema härra oma käsitöö. Seda infot ma väga tõsiselt ei võta – olen kohanud reisidel mitmeid temataolisi, kes müütasid unikaalset oma kunst... Aga puuma rääkis minuga ja nüüd lesib see kenasti paberisse pakitult kohvripõhjas. See on kingitus mulle endale.

Sexywomani retk aurutas vee ja janu piinas, seepärast ostsin enne parklasse jõudmist ühelt sanktsioneerimata mammilt teeveeres pudelivee.. Tädi nägi välja nagu oleks seep aastaid otsas olnud, samasugune oli ka sulava jääga täidetud plastämber. Enne ostmist kontrollisin igaks juhuks pudeli korki – oli terve. Tädi vaatas mind küll päris etteheitva pilguga... Punastasin, ent mis teha - piisab mulle köhast – pole vaja lisaks mõnd koledat kõhutõbe.

Sexywomani kindluse juurest linna tulles sai lahenduse ka üks pisut häiriv müsteerium, mis viimase ööpäeva jooksul reisirahvast oli tüüdanud. Nimelt said mitmed reisilised meilile pisikese summaga arved justkui esimesest hotellist Limas. Arvetel seisis, et tuleb maksta hotellitoas kasutatud vee eest. Meilis seisis, et vee eest on maksmata. Summa oli küll väike, kuid siiski... Avastasin Cuscos, et minu meiliaadress on reisiannuaalides vigaselt kirjas, mistap eeldasin, et ka mulle peab see arve olema saadetud, sest vee ma Lima hotellis ära jõin. Natuke nadi oleks paari eurose maksmata arve pärast lennujaama passikontrollis Peruu „keskaega“ tunda saada. Rääkisin igaks juhuks oma kõhklustest reisijuhtidele. Joanna helistaski seepeale Lima hotelli, kust öeldi, et nemad kindlasti selliseid arveid välja ei ole saatnud... Ilmselt on siis tegu petukirjaga. Hea seegi. Ent järele mõeldes tekib küsimus, kuidas nii konkreetsed andmed, nagu nimi, hotell, õige kuupäev jne - sulide kätte satuvad. Õnneks ei olnud keegi rutanud oma veearvet tasuma.

Saqsayhuamanilt alla tulles jäi kõigile vaba pärastlõuna. Küsisin meie giididelt-daamidelt juhatust mõne mõnusa söögikoha kohta, mispeale juhtus hoopis nii, et sattusime lõunastama koos. Kahju, et kõrtsu nime kohe kirja ei pannud – nüüd enam ei mäleta, aga toit maitses nii, et kirjutaks meeleldi Tripadvisorisse mõne hea sõna sellest. Tellisin kohalikku rahvusrooga – krõbedat seakülge, teed ja piscot. Praad toodi lauale bataatide ja kartulitega, kõrvale anti maisi ja tomateid... Imemaitsev! Rääksime pisco kõrvale kohalikust elust, inimestest ja Cuscost - Cusco on Joana kodulinn. Ega see tavainimese elu siin nii roosiline ei ole, kui võiks vanalinna mulli järgi arvata – eks paista see ju välja äärelinnades ka bussiaknast, ent hoopis teine lugu on seda kohalikult kuulda.

Aeglaselt küpsetatud sealiha peruupäraselt

Lõuna lõppedes soovitasid daamid kindlasti üle vaadata Cusco katedraali. Niisiis seadsingi sammud sinnapoole. Pileti lunastanud, astusin mõnusalt hämarasse pühakotta. Esimeseks muljeks kujunes taas pildistamise keeld; et ma märke ukse kõrval polnud tähele pannud, tegi selle selgeks viisakalt ent vastuvaidlemist mittesallival viisil üks tilluke kohalikku verd musklis turvanaine...

Cusco katedraal on hiiglaslik. Tänu sellele, et kirik on ladina risti kujulise pisut ebakorrapärase põhiplaaniga, jääb mulje justkui koosneks kirik mitmetest erinevatest saalidest. Seinad on täis maale, mis öeldakse pärinevat toonastelt Lõuna-Ameerikasse rännanud parimatelt hispaania ja itaalia kunstnikelt.

Hõlma alt jäädvustatud Cusco katedraali õhustikku

Cusco katedraal on üks Lõuna-Ameerika suurimaid kirikuid ja seda peetakse üheks kõige silmapaistvamaks koloniaalarhitektuuri näiteks. Kuna kiriku ehitusega alustati vaid 26. a peale konkista algust, on see ka üks varasemaid, sestap on selle kavatises üsna vähe barokseid mõjusid. Samas olevat inkadest ehitusmeistrid dekoori lisanud omi vimkasid. Katedraali kavandas konkistadoorist arhitekt Juan Miguel de Veramendi. Kuigi kirik tundub oma totsakate nurgatornidega ehk pisut masajas, on olnud Veramendi disain siinsetes oludes edukas – 1559. a ehitusega alustatud palvela on üks väheseid hooneid, mis läbi aegade maavärinates vastu on pidanud. Katedraal ehitati (üllatus-üllatus) inkade Viracochale pühendatud Kiswarkancha templile – viimasest ei jäänud loomulikult kivi kivi peale. Kirik sai nii suur, et see tuli kokku sobitada kõrvalasuva Iglesia del Triunfoga – Cusco kõige esimese kirikuga. Katedraali ehitust alustati koos Plaza de Armase ning veel ühe teise kirikuga peaväljaku ääres - Iglesia de la Compania de Jesusega. Ehitusmaterjal kangutati Sexywomani kindlusest. Muuseas, kui esimesel õhtul Plaza de Armasel jalutasin, arvasin, et just viimati mainitud kirik platsi ääres ongi katedraal.

Kirikus jalutades tundsin, et olen vist saamas muljetest mürgitust. Reis on olnud äge, aga ilmselt magamata ööd teevad oma töö. Otsustasin, et ei sukeldu sel pärastlõunal muuseumitesse, ega kirikutesse, vaid longin pisut Joana soovitatud San Blasi kvartalis ja niisama vanalinna väiksematel tänavatel...

Põuetaskus pisco ja klappides "One Tree Hill..."

Loojangukiirtes seadsin end sisse Cusco katedraali trepil, et Peruu päikest sisse ahmida ning skitsida. Olin pliiatsiga just pildi põhja lõpetamas kui hakkasin kuulma, et keegi hõigub:

"Hei Picasso! Pablo Picasso!"

Ei lasknud end esilagu sellest lärmist segada. Kuid kisa jätkus ning see ei tundunud tooni järgi poolehoidev. Varsti seisiski mu kõrval tinatäis inka noormees, kes mulises kurjalt midagi omas keeles, vahetevahel lipsas sõnavalingusse – „Picasso!“. Umbes samal ajal tekkis mu kõrvale ka teine švipsis tüüp, kaenlas kenad joonistused suitsetavatest prillidega alpakadest, indiaani lastest, linnavaadetest jne. Need nö kunstimüüjad on siin riigis ühed tüütumad tegelased. Üldiselt ei ole siin nännimüüjad pealetükkivad, aga nood Cusco ärikad olid üsna jultunud. Kõik väidavad, et on ise kunstnikud, kuid juba otsa vaadates või midagi lihtsat küsides saad aru, et vend ei tea sedagi, kumma otsaga pintsel joonistab. Mul polnud mingit soovi nendega jaurata, mistõttu hakkasin asju kokku pakkima. Üsna kohe ilmus ka kolmas tüüp – ega temagi enam esimeses kainuses olnud... Edasi arenes üsna kummaline vestlus (kolm purjus parakunstnikust indiaanlast ja mina). Jutu sisu võiks edasi anda järgmiselt.

- Hei, amigo, tahad mu pilti osta?
- Ei, tänan, ma joonistan ise.
- Picasso!
- Miks sa siin ise joonistad!
- Lihtsalt meeldib, hobi...
- Picasso! Pablo Picasso!

/Arusaamatu meeste omavaheline sõnelus ketšua keeles/

- Vabanda, amigo, ta on purjus!
- Picasso!
- Amigo, palju sa oma piltide eest küsid?
- Ma ei müü, teen enda jaoks...
- ?
- Picasso!

/Arusaamatu meeste omavaheline sõnelus ketšua keeles, mille peale picassokarjuja jääb korraks solvunult vait/

- Mis sa juba Cuscost joonistanud oled?
- Polegi, püüan esimest skitsi teha.
- Sa ei müü?
- Ei, ma ju ütlesin...
- Näita, mis sa joonistad?

/Näitan atsakamale tüübile joonistusplokki/

- Joonistadki! Ja ei müü.
- ...
- Sul on vist väga kallid pliiatsid...
- Ei ole, tavalised on.

/Näitan atsakamale tüübile oma kulunud ja ärasirgeldtud kirjapulki, mida kainemad kunstimüüjad suu ammuli vahivad, kolmas aga hakkab jälle lärmama/

- Pablo Picasso! Pablo Picasso!
- Amigo, vabanda, ma mõtlesin, et müüd!
- ...
- Amigo, sa vaata ka minu pilte.
- Ei taha enam...
- Amigo ta on lihtsalt purjus. Äkki homme vaatame minu pilte, äkki tahad mõnda osta!
- Vaatame homme!
- Pablo Picasso!

Kainemad tüübid hurjutasid veel pisut oma keeli pikassotajat, vabandasid, et olid minust valesti aru saanud ja kadusid lõpuks rahva hulka. Pikassokarjuja ent jäi paigale ja muudkui seletas, käsi südamel, midagi oma keeli. Viskasin ploki ning pliiatsid seljakotti, tõusin, noogutasin oma andunud austajale ja võtsin suuna hotelli - pärastlõunane rõõm oli kadunud...

Õhtusöögiks vedasin end taas „Fusioni“. Ettekandjaks oli sama kutt, kes eelmiselgi õhtul. Mind nähes viipas ta naeratades sõbralikult ja juhatas lauda. Enne ent pidin peatuma pritsipudeliga härra juures, kes kenasti kätele antiseptikut pihustas. Minu meelest hea komme – Eestis võiks kätepesu kohustuslik olla ka ilma kovidita.

Tellisin cevichet ja lõhet... Paariks tunniks hetk peatus: Plaza de Armaselt läbi akende immitsev kuldne valgus, hästi rahulik jazz... muña tee ning pisco.
Salut!

Kui tagasi hotelli jalutasin tundus temperatuur küll vaevalt üle nulli – fliisist ja jopest hoolimata võttis peaaegu hambad plagisema.

Taas on öö ja taas üritan kuidagi seda mööda saata... Peruu hotelliööelu nautides olen siin ära vaadanud päris mitu "klassikalist-mõttetut" filmi nagu Universaalsõdur, Terminaator 2, Alien vs Predator, John Wick, Kääbik jne... Osa neist hispaania keeles... Vaadanuks muud, kui olnuks valida. Tulid meelde ajad, kui Liisal - tütrekesel - titeeas öö ja päev sassis olid. Tema mängis rõõmsalt karvasel põrandavaibal samal ajal kui me kordamööda või vahel ka koos üritasime siis psüühika kolmandas seisundis mõnd ürgnaljakat komöödiat vaadata. Mõtlen siinkohal näiteks kultusfilmile „Palja relvaga“... No ei olnud üldse naljakas... Kui täna öösel samale hispaaniakeelsele „Palja relvaga“ versioonile sattusin, ei olnud ka üldse naljakas. Drebin on hoopis nõme! See öine rutiin on tekitanud vastiku magamatuse fooni, mistõttu ma kardan juba siinseid pikki õhtuid ja öid. Patt on niiviisi mõelda, kuid noile ööelamustele mõeldes tunnen ühelt poolt natuke kergendust, et reis hakkab lõppema.

...Cusco kirikud Fusioni trepilt

#whc.unesco.org/ ...273/

#http://nephicode. blogspot.com/... stonework at sacsayshuamanthe

#theonlyperuguide.com/... cristo-blanco-2

#Cusco Cathedral

#howtoperu.com/peru photo etiquette....

10.02.2022. Cusco lennujaam
Eelmine | Järgmine | Üles

Järts

Uhh... ikka Cuscos, ootan lennukile lubamist. Tänane start-kogunemine toimus kell 7.00. Ajasin ise kellaajad segamini ja ajasin end voodist püsti juba kell viis. Oma eksimusest sain aru alles hommikulauas, kui uhkes üksinduses oma taldrikut komplekteerisin. Toit ent oli enamalt jaolt valmis, kaunis hommikuselt unine teenindajana sättis paika viimaseid ampse. Natuke nõme oli kella õiget näitu näha, ent - polnud vähemalt konkurente salatiletis. Kui siis oma teed hakkasin lõpetama, hakkasid laekuma ka esimesed eestlased.

Nagu varasematelgi hommikutel korraldasid Joana ja Piret hommikul kõik asjad – turistidel jäi vaid bussiuks üles leida.

Hommikune sõit läbi Cusco slummide tundus juba tavapärane – ei midagi üllatavat. Lennujaamas selgus, et meite lennukile panekuga lõpeb kahjuks ka Joana tripp koos meiega... Kahju!

„Sulpayki! Tupananchikama, Joana! Kawsaypac!“

Joana

Eriskummalist ent siiski pisut juhtus Cusco lennujaamas - kogu pagas otsiti käsitsi läbi. Ja põhjalikult. Aga viisakalt: peale puistamist mahtus kohver kenasti kinni, ei pidanud musti sokke suveniiride vahelt hiljem taga ajama. Röntgenikapid on samas täitsa olemas.... Ilmselt nood vennad siin on mihklid igast pulbrivedajaid kõikvõimalikel viisidel rajalt maha võtma – seega tehku, mis tegema peavad.

Tund aega on veel boardinguni. Ehh... Panin klapid pähe ja esimese lauluna viskas ette piitlid:

„Here comes the sun“ ...

Täpselt, tuldud teele tagasi mõeldes - Peruu ongi "sun"...

11.05. 2022. Amsterdami lennujaam, T2 terminaali veinibaar
Eelmine | Järgmine | Üles

Jirón de la Unión

Pikk päev ja öö on jäänud selja taha. Taas Euroopas. Löön aega surnuks mingis meie väravale lähemas mereandide baaris – lennujaama kohta pole väga vigagi. Mul on tuunikalavõileib ja klaasike Lõuna-Aafrika sauvignon blanci... Näksisin tuunikala ja nutan vaimusilmas taga cevichet.

Lennujaama formaalsused Limas ja üle ookeani lend läksid hästi. Magasin lõpuks lennukis päris mitu tundi jutti – päris hea tunne on. Hirmutatud sabad Amsterdamis väga pikad ei olnudki. Tobe oli vaid turvakontroll, kus pidin oma matkasaapad jalast ajama. No pole neis metalli – nad ei piiksu üheski masinas. Iseenesest pole see saabaste teema ju eriline probleem, aga see põrand oli röntgeniraami all kaunikesti räpane – keegi võiks vaevuda seda vahepeal kasima.

Eilsele tagasi mõeldes – ka Cusco-Lima lend läks hästi. Olime ennelõunal pealinnas kenasti maas. Busski ootas juba ees - reisi viimane seiklus võis alata.

Lima. Maandume...

Kohe alustuseks sõitsime läbi linnaserva kohast, kus Lima olevat oma nime saanud. Ketšua keeles sõna „limaq“ tähendavat kõnelejat. Enne hispaanlaste tulekut olnud selles kohas tempel, kus ennustati. Siit siis ka nimi. Hispaanlased võtsid esimese asjana muidugi templi maha ja ehitasid kiriku asemele ning hakkasid linna ehitama nimetades selle 1535. a Ciudad de los Reyes – Kuningate linn. Uhkest nimest hoolimata jäi püsima kohalikul keelel põhinev nimi - eesti keeles üsna eemaletõukavalt kõlav „Lima“.

Sõit kesklinna kestis pea tunni. Tegelikult võeti algne suund Mirafloresesse, Peruu jõukate ja ilusate kaitsealale, et seal ühes hiigelmallis lõunat süüa. Piret kasutas sõiduaega ning kõneles Limast...

Linnas arvatakse elavat 10...12 miljonit inimest – u 30 miljonit elab kogu riigis. Kuna linn on kasvanud stiihiliselt, siis vaevleb igapäevaelu liiklusprobleemides ja veepuuduses – vist kirjutasin sellest juba ka reisi alguses. Et Lima asub keset kõrbelist pampat, kus suurt midagi kasvatada ei saa ja ainus magevesi tuleb mägedest, siis sõltub elu linnas väga tugevalt kaugemast naabruskonnast.

Linna liikluskorraldus pidavat olema üsna probleemne. Ühistransport baseerub marsadel. Metroo olevat üsna mannetu ning maavärinate ohu tõttu seda ka väga intensiivselt ei arendata. Transaprobleemide lahendamiseks on valitsus ent leidnud kena päästetee – nimelt olla hiinlastega sõlmitud kokkulepped üliodavate sõiduautode ostmiseks... Taskukohased autod, isegi taksodena, ent probleemi ei lahenda, vaid ummistavad liiklust seda enam.

Lima hoonestus on madal – taas maavärinad – pilvelõhkujaid linnas pole; ja see omakorda soodustab stiihiliste slummidega valglinnastumist. Juba mitu korda viidatud maavärinate probleemi samas ei saa ses linnas alahinnata – maavärinad on Lima peaaegu täiesti hävitanud mitu korda.

Üsna huvitav on Lima haldussüsteem. Iga linnaosa tegutseb autonoomselt - oma pealik ja oma majandamine, sealhulgas maksusüsteem ja ka politsei. Kuna äri proovivad ellujäämise nimel teha kõik, siis sellest tuleneb, et 70% Lima elanikest makse ei maksa. Et politsei on killustunud linnaosade vahel, siis palju korravalvurite funktsioone on eraturvafirmadel. Piret teadis rääkida, et üldiselt politseilt abi saamine Limas on nagu jõuluvanale kirjutamine. Eks sama häda ole ka kiirabi jt linnaüleste sotsiaalteenustega.

Omaette teema Limas, aga ka laiemalt kogu Peruus, olevat hiinlastega. 19 sajandil toodi mäetööstusse jm sisse hulgaliselt hiina töölisi, sisuliselt orje. Peamiselt Guangdongi provintsist sisse veetud hiinlased asustasid Limas terve omaette piirkonna Barrios Altose linnaosas. Orjatöö on tänaseks kadunud, aga hiinlaste järeltulijaid on palju. Hiina kogukonna mõju näitavad lugematud kiirtoidukohad – chifad - mitte ainult Limas, vaid ka Cuscos ja mujal. Peruu eripärana pole need söögimajad siiski 100% hiinakad, vaid segunenud Peruu kohaliku köögiga, mistõttu tekkinud kulinaarsel kombol mujal maailmas analooge ei ole. Põhjuseks, miks kaks kööki esialgu segunesid oli tooraine – kuigi Peruus kasvab igasuguseid taimeande, ei kasvatata seal mitmeid traditsioonilisi Hiina Kantoni piirkonna vilju, saadaval polnud ka kõiki vajalikke maitseaineid. Niisiis tuli nuputada ja puuduv kohalikuga asendada. Kohalik tooraine nõudis ent ka toiduvalmistamise viiside kohendamist.Niisiis 1920-tel avati Limas esimesed tuunitud hiina toitu pakkuvad restoranid, mida hakati kutsuma Chifa (tähendavat see hiina keeli midagi sellist et „hakkame sööma“ vms). Uued, üllatavad maitsed meeldisid linlastele, mistõttu isegi peruulastest kokad hakkasid omades toitudes eksperimenteerima hiina maitsetega. Peruu kööki peetakse tervikuna üheks maailma huvitavamaks ja maitsvamaks, chifad lisavad Peruu tänasele söögikultuurile seejuures oma põneva nüansi.

Nende samade 19. sajandi hiinlastega on teada veel see kurioosum, et mittekristlastena polnud neil luba matta omi surnuid linna kalmistutele. Seepärast matsid nad, kuhu said. Sageli võis rahulikult – siiski ilma suurema kisa-kärata - matta vanadele inkade pühapaikadele, mis linnaehituse alt kohalike initsiatiivil vabaks olid jäänud. Täna pidi sellest kombest tulema rohkeid üllatusi arheoloogidele, kes vanu inkade pühakohti lahti kaevavad.

Ajalooliselt on olnud Lõuna-Ameerika huvitavaks kohaks muidugi paljudele muudelegi rahvastele. Erandiks pole ka Peruu ning eriti Limas elavat palju on ka jaapanlasi, sakslasi, britte ja itaallasi - nende käes olevat tänini suur osa äridest.

Märkamatult jõudsime ookeaniäärsele nooblile kiirteele, millelt maha keerates sattusime hoopis teise ilma – hooned ja tänavad nagu mõnes Euroopa uuemas šikimas sitis: klaas ja metall, suured aknad, pepsilt pöetud hekid. Lapsed mängivad rohelisel murul sulgpalli ja lennutavad taldrikut. Sõitsime läbi mitme anonüümse moodsa pargi – palju lilli ja disainividinaid – kaasaegne rikas maastikuarhitektuur, pole midagi öelda. Ühe sellise servas tegi bussijuht keelumärgi all kiire hädamaandumise, et lugupeetud turistid saaksid lõpuks ometi ostukeskusse lõunatama minna.

Miraflores

Miraflores. Parque Alfredo Salazar

Lacomar - ostukeskus nagu ostukeskus muiste, vaid selle vahega, et kaldakaljul rippuvast kaubandusdžunglist avanes ikka ja jälle kauneid vaateid ookeanile ning Lima biitšidele (kohalike hulgas need ei pidavat väga populaarsed olema – puhkusele sõidetakse – kel selleks pappi on – ikka lõuna poole). Kolasin 10 minutit ringi ning sattusin siis ühele meie seltskonnale, kes end asutas maha kõrtsu nimega „Mango“. Et mulle ühtegi paremat kohta ette polnud tulnud, siis liitusin teistega.

Lacomar...

Mango

Lauda istudes selgus, et tellida saab vaid ... äpiga! Keegi proovis seda laadida, aga siis tekkis kohe mingi võrgu probleem. Lõppeks palusime üht ettekandjat halastada ning meid teenindada vanal heal viisil. Kuidagi see õnnestus. Lauale toodi valget veini ja vist päevamenüüs olnud tuunikala. Lõpetuseks tellisime kõigile degusteerimiseks magustoiduvaliku. Beseed, küpsised, millega oli kombineeritud šokolaadi, moosi, vahukoort ja karamelli – imemagusad ja ... tegelikult väga head.

Lõuna „Mangos“ võttis siiski pisut aega, mistap kokkulepitud ajaks bussile jõudmiseks tuli ette võtta pisuke sprint – buss ootas (nagu tavaliselt) ikka keelumärgi all.

Oma linnatuuri alustasime José Francisco de San Martín y Matorrase ratsamonumendiga ehitud skväärilt. San Martinist sai esimeestel reisipäevadel enne Nascat vist ka jutustatud – peruulaste jaoks tähtis mees, aga rohkem tast ei viitsi siin heietada. Jätsime bussi (taas keelumärgi alla - seepärast oli lahkumine kiire, kuid paanikata) suundudes mööda Jirón de la Unióni Plaza de Mayori - peaväljaku poole.

Kesklinna...

José Francisco de San Martín

Jirón de la Unión on vast Lima üks tähtsamaid ajaloolisi peatänavaid, mille ümber koondusid omal ajal linna aristokraatia ja tippärid. Tänava (tegelikult ju kogu linna) staarasutajaks peetakse Francisco Pizarrot 1535. a ... aga sellest vast edaspidi. Piscost pärit peruu üks kuulsamaid kirjanikke, Pedro Abraham Valdelomar Pinto, on öelnud et Lima ongi Jirón de la Unión. Vana tänav on vana ja uus. Meenutab kohati Pariisi, Riiat või Madriidi... Seal võib kohata koledat 80-te funki, imeilusat art noveaud (nt 1865-st aastast pärinevat „Fotografija Central“), barokseid kirikuid, historitsistlikke lukselamuid jne, jne. Peatusime korraks ka kunagise kultuskohviku- restorani ees – praegu müüakse seal lilli (ei mõtle siinkohal Cornadot) -, kus omal ajal olla kohal käinud Peruu vaimuinimesed ning sattunud ka mitmed maailmanimed – Hemningway vist oli üheks näiteks. Kahjuks ent kõrtsu nime ei mäleta ja härra Kuugel ka ei oska aidata... Ent muidu jalakäijate tänav nagu jalakäijate tänav suurlinnas ikka. Söögikohad ja butiigid. Vahepeale ka mõni vana kivihunnik nagu nt Iglesia de La Merced – Peruu sõjaväe kaitsjale ja patroonile, Püha Halastaja Neitsi Maarjale pühendatud kirik, ehitatud juba 1535. a. Sel kirikul on muuseas pikk ja auväärne lugu, mis niisama ülemere tulijale palju ei tähenda. Küll on maetud kirikusse hiljem pühakuks kuulutatud Pedro Urraca, kes 1602. a reisis Hispaaniast Peruusse. Lima lähedal sattus laev tormi. 19. aastane Urraca lubas oma elu Neitsi Maarjale pühendada ja – torm vaibus. Mees pidas sõna ning kandis vagaduse ja pühendumise märgiks pea terve elu ahelaid. Naastes Hispaaniasse sai temast tollase kuninga, Felipe IV õpetaja ja vaimne isa. Kui pühamees tundis, et eluke hakkab veerema, naasis ta Peruusse... Neid Peruu rannikul toimunud laevahukkusid, mis lõppesid kellegi pühakuks pööramisega tundub olevat uskumatult palju.

Fotografia Central

La Merced

Jirón de la Unión

Kuigi Lima vanalinna on koondunud valitsusasutused jms, siis kallid hotellid ja poed asuvad peamiselt Mirafloreses. Ühelt poolt elab Mirafloreses ka peenema kauba tarbija, kuid teisalt olla Lima vanalinn täna üsna sageli rahutu – rahvas protestib ikka ühe ja teise vastu. Meele avaldamine ei tähenda siin seda, et karmimal juhul mõni kohalik ekrelane mõnel kohalikul Tarandil mõne nööbi eest tõmbab; meeleavaldusel Limas lüüakse ikka sisse äride aknad, mõnele antakse korralikult peksa ja kui on hea päev, siis saab maha põletada ka mõne auto. See tähendab, et äri pidamine Lima vanalinnas on mõnes mõttes nagu jalaga meremiini tagumine – üldjuhul ei juhtugi midagi, aga...

Meie jalutuskäik piki Jirin de la Unioni päädis keskväljakul - Plaza de Mayoril politseitõketega: plats oli järjekordse meeleavalduse ootel suletud. Vaid patrullid – ja väga austust nõudvas varustuses – seirasid platsilt mööda käijaid rahuliku kuid valvsa pilguga. Mõnes mõttes olid barjäärid ka õnnistuseks – polnud suurt tüütut sagimist – kuid teisalt täitis inimtühi vaatepilt meeled kerge rahutu hämminguga. Ent kõrvaltänavaid see platsisulg näis mitte häirivat - seal toimetas igapäevaelu arvatavasti nagu tavaliselt.

Plaza de Mayor ja Lima katedraal

Palacio Arzobispal de Lima

Palacio de Gobierno del Perú - Peruu valitsushoone... Pizarro palee

Lima keskväljaku ääres on kohad leidnud linna tähtsaimad majad. Esiteks muidugi katedraal – meie keeli siis Püha Jaani kirik. Kirik ehitati endise inka pühamu ja inkade kuningliku printsi palee asemele. Kiriku nurgakivi pannud Pizarro 1535. a oma käega. Nagu legendid räägivad, olevat Pizarro koos tulevase Lima esimese linnapea ja veel paari sõbraga ise linnaplaani maastikku märkinud. Ka Pizarro enda palee kõrgub platsinurgal otse kiriku kõrval.

Et Francisco Pizarrost on eelpool kõvasti juttu olnud, siis tasub just Limas temast paar sõna meelde tuletada. Pizarro sündis arvatavasti 1475. a Trujillos, Kesk-Hispaanias sõjaväelase vallaslapsena, mistõttu ta kasvas üles erilisi rikkusi nautimata. Üsna tähenduslik on seegi et isa kaudu oli ta sugulane Hernan Cortesega – Mehhiko anastajaga. Viimane oli Pizarrost küll arvatavasti kümme aastat noorem, kuid jõudis Uude Maailma juba 1504. a. Pizarro astus Lõuna-Ameerikas kaldale praeguses Cartagenas, Columbias Alonso de Ojeda ekspeditsiooni koosseisus 1509.a. De Ojeda oli muuseas Kolumbuse teise Lõuna-Ameerika ekspeditsiooni üks kaptenitest. De Ojeda proovis asutada kolooniat, kuid Cartagenas see ebaõnnestus, sest hispaanlased püüdsid kohalike hulgast orje ja viimastele see millegipärast ei meeldinud – asundus tuli maha jätta. Eks purjetati edasi ja asutati pisut eemal uus asundus - San Sebastián de Urabás. Seal ei läinud eriti paremini – kolonistide huvitav arusaam kohalikega suhtlemisest, lõpuks nälg ja sõda pärismaalastega päädis Ojeda haavata saamisega. Pealik lahkus kolooniast, pani Pizarro oma asendajaks ja lubas varsti toiduga tagasi tulla – paraku aga ei tulnud... Sellega algas Pizarro pealikukarjäär. Ta evakueeris koloonia ning päästis sellega 70 inimest. Päästeoperatsiooni lõpul õnnestus Pizarrol kohtuda Martín Fernández de Enciso laevastikuga... Kolm aastat hiljem ühines ta Vasco Núñez de Balboa ekspeditsiooni-laevastikuga ja edasi läks juba hästi (mainin siin neid kuulsate kaptenite nimesid kihtsalt, et mainida - see kirju seltskond, kes toona Hispaaniast ja Portugalist ümber Lõuna-Ameerika ringi sõitis oli kirju ja igaühe kohta leidub lugusid, mida lugedes tahaks neid ümber jutustada, aga las nad siinkohal jääda...). Noorest Pizarrost räägiti kui tasakaalukast, vaikivast ja kindlameelsest härrast, mehest, keda võib usaldada. Ta kinnitas kanda Panamas, sõbrunes Panama linna asutaja, Panama ja Nikaraagua kuberneri, Pedro Arias Dávilaga. Pizarro lojaalsus tasus ära – Davila nimetas 1519. a. ta Panama linnapeaks. Ilmselt sel ajal huvitus Pizarro ka Peruust ja selle salapärastest rikkustest. Pizarro organiseeris mitu ekspeditsiooni Peruusse: 1524. ja 1526. aastal. Esimene ebaõnnestus, kuid teisest oli niipalju kasu, et tõepoolest satuti kohalike otsa, kellel oli kulda ja karda. Pizarro läinuks hea meelega kohe edasi, aga varustust nappis ja seltskond oli väike. Pizarro jäi Gallo saarele abi ootama, kuid tema meelehärmiks vahetus kuberner. Uus mees Pizarro üritust ei tahtnud toetada ja soovis hoopis ekspeditsiooni katkestada. Pizarrole saadeti järele laev. Legendi järgi olevat laeva saabudes Pizarro keeldunud tagasi minemast, vaid tõmmanud liivale joone ja öelnud:

"Seal (pool joont - lõunas) asub Peruu oma rikkustega; siin Panama oma vaesusega. Valige iga mees, kellest saab kõige julgem kastiillane. Mina igatahes lähen lõunasse.“

Enamus sõitis tagasi Panamasse, vaid 13 meest jäid temaga. Panamasse lahkusid ka Hernando de Luque ja Diego de Almagro – Pizarro sõbrad ja truud ekspeditsioonikaaslased (hilisemad kaasvallutajad), et siiski kuidagi Panamas uueks retkeks manti koguda. Pizarro ehitas meestega paadi ja sõitis sellega lõunasse järgmisele saarele. Arvatakse et just sel ajal käidi ka Viru jõe suudmes, mille segasest hääldusest tingituna ristitud tõotatud kullamaa Peruuks.

Uus kuberner ent ei arvanud Pizarrost endiselt midagi ja lubas mõni kuu hiljem Pedro de los Ríosel seilata lõunasse, et Pizarro ära tuua. Aga asjad kujunesid teisiti. Pizarro ja Luque – hea suuvärgiga munk – rääkisid kaptenile augu pähe ja nii seilati hoopis edasi lõunasse jõudes lõpuks 1538. a varakevadel Peruusse kusagil prageuse Tumbesi kandis. Retk läks hästi, Pizarrot ja tema mehi tervitati pärismaalaste hulgas jumalatena... Ja kulda vedeles kõikjal.

Panamasse tagasi jõudes selgus, et kuberner endiselt ei toeta kõigist avastustest hoolimata uue ekspeditsiooni saatmist Peruusse ja nii sõitis Pizarro 1528. a isiklikult Sevillasse, et kuningalt tuge saada. Kuna samal ajal viibis Hispaanias ka Mehhikos õnne leidnud Cortes, siis suudeti suurele pealikule kiiresti auk pähe rääkida. Ja nii maabus Pizarro taas Peruus 1531. a., esialgu 180 mehe ja 37 hobusega. Mis edasi toimus, sellest sai tehtud juba eespool siin ja seal juttu.

Cusco vallutamisega 1533. a lugesid hispaanlased inkade riigi alistatuks. Kuna inkade võitmine polnud üksi Pizarro teene, vaid ka tema kamraad, Diego de Almagro, tappis rõõmsalt ja usinasti, jagas kuningas teenete eest võidetud maa neile kahele – kummastki sai oma osa kuberner: Pizarrole jäi Uus-Kastiilia ja Almagrole Uus-Toledo. Vanad sõbrad ei suutnud ent maavaldusi ära jagada, läksid koledasti tülli. Lahkarvamuste arutamine lõppes 1538. a nende väesalkade omavahelise lahinguga Las Salinases. Almagro löödi mättasse – Pizarrost sai nüüd üksipäini suur valitseja. Ent vägivald sünnitab vägivalda. Almagro poeg – ka Diego - ründas 1541. a koos paarikümne kaaslasega Pizarro paleed Limas. Ebavõrses võitluses õnnestus Pizarrol mõned ründajad tappa, kuid ka ta ise tapeti. Surres kirjutanud suur konkistadoor ja kõrilõikaja oma verega põrandale sõna:

„Jesus“...

Pizarro maeti Lima katedraali... Diego de Almagro II püüti hiljem kinni ja hukati.

Vana Cusco vaksalihoone

Cordano kõrts

Basílica y Convento de San Francisco de Lima

Plazuela San Francisco

Plaza Peru. Lima

Me lõpetasime oma Lima seikluse Piedra silla juures Rimaci pargis. Kui kõndinuksime mõnisada meetrit ülesvoolu kohanuksime Pizarro ratsamonumenti.

Plaza de Mayorilt jalutasime edasi Püha Frantsiskuse kiriku ette, mida turistiilmas teatakse võib-olla pigem Pariisi katakombidele sarnaselt kunstipäraselt riita laotud inimluude järgi. Kirik ühes selle esise platsiga on ehtbarokne unistus ilusast linnaruumist (kuigi kahjuks meie visiidi ajal osaliselt tellingutes). Kirik ehitati algse frantsiskaani pühakoja asemele, mille maavärin hävitas. Praegune maja pärineb 1650-test, rajatud portugali arhitekti, Constantino de Vasconcellose kavandite järgi. Räägitakse, et kiriku esmaversiooni juures olnud taas Pizarro käsi mängus: linna planeerides eraldanud ta ühe maatüki dominikaanlastele ja teise frantsiskaanlastele...

Üsna Plaza Mayori lähedal asub üks Lima vanimatest järjepidavalt toiminud kohvikutest – Cordano. Peru Travel kirjutab sellest nii:

„...Bar Cordano, one of Lima’s oldest restaurants. It opened in 1905, and since then has served its trademark butifarra and tacu tacu to Peruvian artists, bohemians and celebrities – rothe mention virtually every Peruvian president during that time. Bar Cordano was originally founded as a bazaar by Italian immigrants Vigilio Botano and rothers Luis and Antonio Cordano. In 1978, facing an economic crisis, the Cordanos sold the restaurant to a consortium of 18 waiters, most of whom have since retired.“

Kahjuks ühe kohvi jaoks seal aega ei jätkunud, kuid sisse piiludes tundus kohvik nagu üks auväärt kohvik ikka.

Teele jäi veel vana raudteejaam (Descamparados), mis täna töötab muuseumina, Plaza Peru, San Domingo kirik ja veel palju muudki, kuid ... vist hakkas muljet ekarikas täis saama ja õhtu oli tulemas. Sisimas tegrlikult tahtsin juba lennukile... Häbi küll, aga unistasin, et ehk saab seal lõpuks magada. Teisalt võitlesin kahjutundega – midagi ses Peruus ja Limas on – lahkumine tundus kuidagi harjumatult raske.

Jirón Conde de Superunda

Enne bussile minekut jäid meelde kaks mälupilti. Üksik saksofonimängija San Domingo kiriku ees ja soomukitekolonnis lõunasööki väljamagavad märulipolitseinikud Santa Rosa silla ees parklas... Ja siis oligi see päev ja seiklus Peruus mööda saamas. Järgneva tunnikese veetsime veel bussis kulgedes läbi toimekate õhtuste tänavate lennujaama poole...

Parque Rimac

Santa Cruz de Dios (Museo de Sitio del Cerro San Cristóbal)

Puente Santa Rosa

Adios Peru!

Lennujaamas ähvardati taevas teab mis kontrollidega, aga kõik läks ludinal. Jäi aega šokolaadi šoppamiseks, jäi aega kõrtsis istumiseks. Viimase leidsin meie värava lähedalt - La Nacional. Tellisin cevichet, kana ja piscot. Äge teenindus, väga mõnus atmosfäär. Kui läbi vidukil silmade ringi vaatasin, võisin ette kujutada, et näen kuldseid valguslaike Fusionis, Cuscos...

* * *

Lennuni on veel pisut aega. Kaasreisilised jahvatavad muljeid, aga ma ei jaksa nende juttu jälgida - uni tikub silma...

Pisco. La Nacional. Lima lennujaam

#Jirón de la Unión

#Basilica and Convent of Nuestra Senora de la Merced

#Lima Metropolitan Cathedral

#Francisco Pizarro

#Francisco Pizarro (1)

#Basilica and Convent of San Francisco, Lima

#peru.travel/ yourperfectperu/... cordano

11.05.2022. Amsterdam-Riia lennukil
Eelmine | Järgmine | Üles

Schipol...

Riiani on vist veel poolteist tundi. Tellisin kohvi - tõesti väga hea võrreldes nende paari maitsetu joogiga, mida Peruus paaris hotellis hommikuti õnnetul kombel proovisin. See oli lisaks köhale ka üheks põhjuseks, miks jõin vabatahtlikult enamuse ajast hommikuti aniisi või muña teed.

Amsterdamis lõppes kõik kenasti. Boonusena lesib seljakotis lennujaama tax freest leitud valik Hollandi juuste...

Üks mure ka... Juba Limas nuputasin, kuidas öösel koju saada ja skrollisin autorente Tallinna lennujaamas. Amsterdamis otsustasin asja konkreetseks ajada. Elektrikad olid kõik hõivatud, kuid lõpuks õnnestus mingi sõiduriista Avisest kinni panna – eks Tallinnas näeb, kas keegi vaevub öösel kohale tulema või mitte. Kui õnnestub, siis mul on olemas ka kompanjon – Arvi.

Lõppsõna... Kunagi kuid hiljem Tartus
Eelmine | Üles

Juba on kätte jõudnud oktoober. Suvi kulus käest nii, et reisikirja lõpetada ei jõudnud. Maailm on endiselt üks kole koht elamiseks ja kevadega võrreldes on see muutunud iga päevaga üha halvemaks. Loodetavasti pole see siiski viimane reisikiri, mida kirjutan. Teeme nii, et tuleb veel palju reise... Aga pole sel kõigel asja Peruu ega reisi lõpuga...

Lennuvahetus Riias tundus juba väga tüütu. Tallinna lend õnneks sujus. Toll lennujaamas huvi ei tundnud ja kui ka oleks tundnud, siis mu kotis midagi põnevat nende jaoks leida poleks olnud. Kohvrisabas said öeldud ka kõik need head sõnad omadeks saanud reisikaaslastele - fuajees pudenes rahvas juba imekiiresti laiali.

Üllatus-üllatus – Avise rendis ootas ees üks unine tüüp, et meile auto välja anda. Sellega sai aga veel nalja. Et mul juhiluba kaasas ei olnud, ei saanud renti vormistada – vaja oli loa numbrit. Nüüd tuli appi e-riik: logisin ARKi sisse ja sain sealt numbri. Kui sellega korda sai, jooksis kokku rendifirma arvuti ja nõudis kriitilist süsteemi update’i. Nagu ikka vana hea Windows, täpselt õigel ajal. Selle peale kulus veel oma veerand tundi, kuid lõpuks olime good to go!

Sõit Tartusse läks kiiresti ja hästi. Viimased paarkümmend kilomeetrit tuli küll tikud silmade vahele panna – uni lihtsalt murdis täiega (nüüd siis lõpuks...!). Aga kuidagi ma koju sain ja sellega võis reisi tehtuks lugeda.

Siin viimaste kuude jooksul olen end mitu korda tabanud mõttelt, et kogu kehva enesetunde ja lõputute ööde kiuste tahaks sinna tagasi minna. Ma ei suuda defineerida põhjust, kuid midagi seal oli. Kindlasti mitte paaniflöödiversioon El Condor Pasast, vaid miski muu... Võib-olla see seljakotireisija vaib, mida oli huvitaval kombel tunda isegi Limas... Võib-olla need rohelised aasad Puno ja Cusco vahel, võib-olla klaasike piscot või muna teed... Aga oli ka äge reis – peaaegu täiuslik kontsentraat Peruust, kui ehk Iquitose kant välja arvata, kuhu seekord ei saanud. Ent muus osas nägin kõike, mida omades unistustes Peruus olin osanud näha tahta. Ja veel kamaluga ka pealekauba.

Lõpetasin oma Egiptuse reisikirja umbes sarnase mõtisklusega, et ilmselt endiselt ma ei ole nii suure grupiga reisimise fänn, kuid Germalo suudab seda korraldada kuidagi elegantselt ning mullegi söödavalt. Enamgi veel - ma ei vingu, ma olen lausa paksult rahul. Hea reis, hästi korraldatud ja hästi veetud – aitäh, Piret, aitäh Joana! Peab vaatama Germalo kalendrit - mine tea, äkki trehvame mõnes reisibussis uuesti...

Peruus oli lahe! Aitäh, Peruu!

Püha org


Privaatsustingimused \| Kasutustingimused \| Sitemap

Viimati täiendatud: 17 aprill 2024 ©Sulev Nurme 1997-2024. Kõik õigused kaitstud \| All rights reserved Powered by w3.css