Zurück zu Legoland...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Tripi kaart | Legoland Deutschland 2011 | Tagasi (reisikirjad)


 

Proloog

Järgmine

 

24.06.-03.07.2018: Saksamaa Legolandi ja tagasi

 

Otsides Ceske Budejovicet...

| Üles |

 

...Mõtlesime mõni nädal enne jaanipäeva, mida võiks paari napilt ülemeetrisega juhuslikult vabaks kujunenud jaanijärgsel nädalal ette võtta. Kuidagi jäi õhku 3:2 tulemusega meie (lapsevanemad) kahjuks uitmõte Legolandist ja nii see siis teoks sai. Kui 2011. a Eestist Günzburgi sõitsin, siis arvasin, et vast aitab, aga näe - jaaniööjärgsel poolvihmasel hommikul viskasime oma kola pagasnikusse ja teele. Mitte väga konkreetse plaaniga, vaid pigem stiilis, et eks õhtul vaatame, mis edasi saab... Annike, muuseas, kobis autosse juba pool tundi enne starti...

 

Niisiis...

 

* * *

Fotod: Hele Nurme, Sulev Nurme, Liisa Nurme

 

Jou, Horst!

| Üles |

 


| Üles |


 

24.06.2018. Kell 23.50. Hotell Comfort Biznes. Pruszkow
Järgmine | Proloog | Üles

 

Leedu tomatid...

| Üles |

 

Istun mingi Varssavi satelliitlinna - Priszkowi - uhke nimega hotellis BiznisComfort (või oli see ComfortBiznis). Valik on täiesti juhuslik - lihtsalt ühel hetkel sai sõidust siiber ja keerasime tõesti esimese ettejuhtunud hotelli ette, mis kiirteelt maha sõites ette jäi. Ka Pruszkow on täiesti juhuslik punkt maakaardil ning, kui seda öömaja siin ei oleks, poleks sattunud siia ka kindlasti. Igatahes kiire kuugeldamise tulemusel siin midagi homme vaadata ei ole ja võime taeva rahus lõuna poole edasi sõita.

 

Enne tulekut ostsin uue Tommi - no on selline kiiks. Testisime täna. Kaart on ok, aga hetkeseisus võib öelda, et selle vanakesega võrreldes, kes koju maha jäi, on nii häid kui halbu külgi.

 

Aga muidu on tänane päev sujunud Valga sõõrikute, Mangali vee ja Leedu kurkide-tomatite toetusel päris kenasti...

 

Ahjaa... Ilmselt tegime täna Varssavist läbisõidu rekordi: liialdamata võin öelda, et selleks kulus napilt veerand tundi. See on ikka uskumatu, mis Poolas on viimase paarikümne aastaga toimunud: Varssavi linnadžungel oli vanasti läbisõiduks paras peavalu ja vähemalt tund keerutamist, kui kusagil valesti ei keeranud. Ja mis tee-ehitus! Praegu sõitsime uue ehitatava kiirtee äärt pidi Ostrow Mazowieckast Varssavini. Kui see on valmis, siis jääb Leedu piirini veel vaid Lomza ots, mis tähendab seda, et Poolast on sama hea (või paremgi) läbi sõita kui saksast, vaid kiiruspiirang - 140 km/h teeb omad korrektuurid. Muuseas - ka leedulase ehitavad usinasti Vilnius-Klaipeda kiirelt hargnemist Poola piiri suunas. Nii palju neil auru ei ole muidugi, kui poolakatel, aga kunagi saavad valmis ikka. Sellele mõtlemine sunnib kummardama Eesti tõsiusklike RailBalticu fännide siira usu ees raudtee helgesse tulevikku ja soovima neile tegusat meelt ning pikka iga: vähemalt Läti piirini on asjal mõtet, edasi... Ei tea... Enne ei usu, kui kiirrongiga viie tunniga Tallinnast Berliini sõita saan.

 

Kalvarija

| Üles |

 

Ühe unistuse täitumine

| Üles |

 

Hotell Comfort Biznes. Pruszkow

| Üles |

 


 

25.06.2018. Kell 22.45. Kadri juures... Proštejov
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Lapsed magavad, Hele läks meie võõrustajaga jalutama, seega - paras aeg midagi üles tähendada... Hommikusöök oli mõnus ja pisut veider, sest see hotell, kuhu me plartsatanud olime, asus suure staadioni ääres; enamuse rahvast hommikusöögil moodustasid maapinnast kõrgusega 2 m ja pluss noored Heraklese kehaehitusega daamid, kes eranditult kõik kahe suupoolega muna sõid...  Ent Hommikupoolik ja lõuna möödus paari pisikese peatusega Poola kiirteedel - kui üks pikem teeremont välja arvata, siis - ei mingit igumist hoburakendite ja kartulikombainide vahel - korralik kiirtee. Tänasest päevast ehk meeldejäävaim on tõik, et Laura on kuulanud juba teist päeva järjest klappidest "Rehepappi" ja kasutab sealt laenat' fraase ja sõnu vabalt niisama kõnes - ei tea kas nutta või naerda selle peale.

 

Mustikapaus

| Üles |

 

udsime Tšehhi hilisel pärastlõunal. Erinevalt eilsest oli tänane sihtpunkt ja kellaaeg suhteliselt paigas - kohtumispaik Krasice tänaval Proštejovis kell 18.00... Et aega oli, keerasime maha Ostravasse - linnakesse, mida kaardil olen ilmselt kordi marsruuti määrates silmanurgast näinud. Plaan oli süüa ja vahetada Tšehhi raha...

 

Ostrava on suuruselt kolmas linn Tšehhis. Maailmamastaabis on linn natuke tuntud oma ajalooliste söekaevanduste ja metallivabrikutega, millest ägedaim osa - nn Alumine Vitkovice on lausa UNESCO listis. Väike armas vanalinn on tänu selle üle valitsevale kirikule barokne. Ehitatigi suuresti uhkemalt üles XVIII sajandil, kui Ostra jõekaldalt leiti sütt. Varsti asutati metallitööstus ja elu hakkas keema. Enne seda oli linnake pigem punkt vanal heal Merevaiguteel, mis läbis ka Eestit ning piirilinn Sileesia ja Moraavia (Määrimaa) vahel.

 

Kooserdasime vanalinnas, lapsed mängisid raekoja platsi purskkaevudega ja samas kõrval suures installatiivses liivakastis - peale pikka autosõitu ei saanud neile seda kaifi keelata...

 

Ostrava

| Üles |

 

Kokkulepitud ajaks (ok, enam-vähem kokkulepitud ajaks) maabusime Proštejovis. Maandusime otse õhtusöögilauda - aitäh, Kadri!, mistap turistiretk linnasüdames jäi tegemata. Kui nüüd pisut juurde lugesin, siis väga kahju pole - kena barokne vanalinn on küll siingi täitsa olemas, kuid summa summarum võib selle hetkel ka südametunnistuse piinadeta järgmiseks korraks jätta. Õhtul tuulutasime lapsi harju keskmises 1980-te paneellinna-pargis ning mänguväljakul - uskumatu, kui sarnased on need "annelinnad" igal pool siinpool raudset eesriiet...

 

Proštejovi kohta võib-olla ajalooliselt on olulisim teadmine see, et XVI sajandil elas siin märkimisväärne juudi kogukond, trükiti juudikeelseid raamatuid jne, mistõttu mõned kutsusid seda ka Hana Jeruusalemmaks - Hana on siis selle Määrimaa piirkonna nimetus. Meie võõrustaja teadis rääkida, et Proštejovi lähiajalooline kuusus peitub veel ühes märgilises tootes, mida võis näha nõukaajal ohtralt suvilaaedades (aga võib-olla vedeleb mõnel kuuris senini) maad kaevamas: siin toodeti Proštejov Agrostroj motoplokke "Orba".

 

Proštejov

| Üles |

 


 

26.06.2018. Kell 23.30. Hotell Weisses Ross Garni. Ichenhausen
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Hele ja Liisa läksid linna Kuud vaatama, ma jäin lapsi magama panema... Lugesin neile peast "Rohkesti tasutud heategu" vanalt healt Kreutzwaldilt. Nüüd lihtsalt lesin diivanil ja kuulan, kuidas pisikesed kõrval toas nurru löövad. Pikk sõidupäev on seljataga ja võib-olla ka klaasikesel imeheal Müller-Thurgaul on ses osas väike süü. Pool tundi tagasi naasime meie tänase öömaja ees olevast itaalia restoranist... Con Fasenia vms... Mmmmm. Milline kivipuravikukaste karree juurde! Isegi lapsed olid peaaegu nõus seeni sööma hakkama (loomulikult nad päris selliseks eneseületuseks siiski valmis ei olnud). Istusime mitu tundi tänava äärses hubases välirestorani osas ja lihtsalt ahmisime sisse seda sulnist Saksa väikelinna uinutavat atmosfääri. Ja kuigi see Ichehausen ise on ilmselt üks kümnetest omataolistest Saksamaal - "isegi UNESCO listis ei ole siin vist midagi :)" - on siin ikkagi väga mõnus!

 

Tänane päev... Tänane päev kulus imeilusate Tšehhi õunapuu-maastike peale. Kiirem viis Saksamaale saada olnuks üle Praha, ent kuna Brno-Praha bahn on remondis ka Praha-Plženi suund, siis soovitasid kohalikud sellest teest hoiduda ja sõita "otsekat" üle Blancko, Trebice ja Ceske Budejovice. Nii me siis seiklesime pisikestel radadel läbi ääretult maaliliste õunapuudega palistatud põlluteede ning läbi tumedate metsade, põigates ikka ja jälle läbi külakestest, mille tillukesi keskusi markeerivad uhked baroksed kirikud. Väikese navigatsioonierrori tõttu jõudsime kusagil Staré Město pod Landštejnem kandis isegi Austriasse, ent saime õigel ajal jaole ja nii saabusime Saksamaa pinnale lõpuks kusagil viie paiku kusagil Passaust põhjas. No ja siis läks juba peaaegu kiiresti, kui välja arvata enne autobahnile jõudmist 15 kilti sõitmist rekkasabas, mille põhjustas ees meeleheitlikult oma võimete piiril kihutav kahte põhupalli vedav väiketraktor.
 

Tšehhimaa õunapuumaastikel

| Üles |

 

Cerna Hora: pärnaõied

| Üles |

 

Ja siin me siis nüüd oleme...

Tõesti kipub uni silma. "Homme lähemegi Legolandi!, õhkas Laura enne tuttu jäämist õndsalt.

 

Jah, homme lähemegi Legolandi...

 

Ichenhausen

| Üles |

 

Con Fontana

| Üles |

 

Öö värvid

| Üles |

 


 

27.06.2018. Kell 23.55. (Hotel) Ritterburg. Legoland
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Drachenburg

| Üles |

 

Nonii! Täna tudume kohe Ritterburgis ehk siis Rüütlilossis. Meie vastas, üle õue on ka Draakoniloss. Ja kaugel ei ole Piraadilinn. Kui juba olla unenäomaailmas, siis 100%... Seepärast magame täna kõik õndsaund siinsamas Legolandis... Kõik meie tänases numbritoas on 100% Lego; ka pildid seintel. Eriti lahe on üks pilt, mis kujutab põleva tagumikuga rüütlivarustuses legomeest jooksmas teda jälitava tuldsülgava draakoni eest! Ka voodi tagant piiluvad mingid legotüübid, riiulitel on legoklotsidest meisterdatud vaasid, küünlajalad... isegi legodest kuninga kroon ripub varnas. Loomulikult ei puudu toast kast legoklotsidega, millega siis õnnelikud põngerjad peale pikka legopäeva suutsid jupp aega ennastunustavalt veel mängida. Käisime Helega Günzburgis, tõime provianti, Feuerkäse't ja head Rivaneri ning Weisser Burgunderit. Nüüd, kus lapsed on end kõrvaltoas põhku mässinud, maitseb juust karge Bacchuse anniga lihtsalt suurepäraselt.

 

Legoland... Siin ei saa kohal olla 50%. Oled kas 0 või 100 - muidu kisub jamaks. Sisenedes väravast tuleb unustada reaalsus ja astuda muinasjuttu - vastasel korral avastad end tüütust lõbustuspargist. Ma ei viitsi hakata siinkohal refereerima fakte, mis on Legoland - kõik see lugu on netis üleval ning muidugi ongi tegu lõbustuspargiga. Ent selle ümber on suudetud kududa lugudevõrk, mis XXI sajandi multifilmidena läbi taevakanalite jõuavad väga paljude lasteni. Legoklots ei ole enam lihtsalt klots, vaid üks Legotoopia atribuut, võti Legoreaalsusesse, võti tänapäeva muinasjuttu... Jah, ja muidugi on see äri, ent lunastanud pileti, saad priipääsme enda valitud ajaks (aga siin müüakse ka aastapileteid...) päästvasse mängumaailma, kus asjad on kuidagi nii suudetud seada, et see rahalõhn ei ole kogu selle krempli juures primaarne ... leg godt... Ja see on äge!

 

Niisiis tõmbasime meiegi lapsevanematena peale hotelli sisse tšekkimist pargi tagumises väravas juhtme välja ja leidsime end järsku Vanast-Egiptusest... Värava taga aga paistis juba Piraatide saar. Suundusime legoklotsidest kokkuklopsitud lõbusatest kõrilõikajatest ümbritsetuna lapsi otsima. Järgmine värav ja - esimene peatus - Ninjago!...

 

Piraatide saar

| Üles |

 

Ninjago!

| Üles |

 

Märg!

| Üles |

 

Džungliekspeditsioon

| Üles |

 

...Vanas-Egiptuses...

| Üles |

 

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale...

| Üles |

 

Politseilinnas

| Üles |

 

Kullapesijad

| Üles |

 

Legoreaalsus

| Üles |

 

Öömaja Rüütli Kindluses

| Üles |

 

Die Tafelrunde: õhtusöök

| Üles |

Peaaegu oleks unustanud. Tänase õhtu lõpetas taas suurepärane restoranielamus siinsamas kõrvalmajas (kõrvallossis loomulikult :)) saadud õhtusöök. Toidunimed olid loomulikult kuningate ja printsessidega seotud, kuid sellegipoolest üllatuslikult väga maitsvad. Lauda istudes kahtlustasin rämpstoidu valikut, ent tegelikkuses avastasime täiesti normaalse, isegi põneva a la carte restorani, millele lisas vürtsi äge kelner. Ja muuseas, hinnad Tartu Hansatallis on krõbedamad!

 

Aga nüüd ma lähen küll tuttu! Homne päev Legotoopias algab juba vähem kui 8 tunni pärast.

 

PS. Ilmaga on täna ikka kohtutavalt vedanud!

 

 


 

28.06.2018. Kell 22.40. Apartement Fewo City. Ichenhausen
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Akadeemia

| Üles |

 

Sajab. Jämedad piisad trummeldavad uinutavalt katusakendele. Hele ja Liisa vaatavad juutuubist Eesti filmiklassikat. Jõnglased põõnavad õiglast und. Kui eile lõpetasin oma heietused kiitusega heale ilmale, siis täna paraku on olnud taevas enamuse ajast kaunilt sinililla ning tibutanud vahelduva eduga. Vaid üsna hommikul ei sadanud, mistõttu said põnnid ja Hele teha uuesti ameerika mägedel 3D tiiru. Eile nimelt oli see jama, et Hele prillid ei võtnud pilti ette ja nii ta kupatas raja läbi silme ees vaid punane kiri:

 

"Bitte entfernen Sie Ihr Gerät ..."

 

 Täna siiski läks asi õnneks ja ta sai kätte virtuaalelamuse legovõidusõidust, kus ise vormeli roolis istudes kimad rajal koos kandetooli ja taevas teab veel mis renepitega. Südant pahaks ajav elamus. Ma täna hommikul seda ei korranud...

 

Aga päris hommik algas väga rikkaliku rootsi lauaga Tafelrundes - juba eilsest tuttavas restoranis. Ringihulkuv legoklots käis lõi lastele käpsi ja temaga kaasa töllerdav legomehike vaatas, et klots kedagi pikali ei jookseks. Lapsed ümberringi muidugi jooksid klotsile tormi... Päris naljakas kostüüm; ei kujuta ette, kui palav selles poroloonskafandris olla võib!

 

Aga muidu sukeldusime taas legoreaalsusesse, pühendudes siiski enam tubastele tegevustele.

 

Die Tafelrunde: hommikusöök

| Üles |

Legoreaalsus jätkub

| Üles |

 

 

Atlantis

| Üles |

 

Ja niisama jant...

| Üles |

 

"Safari"

| Üles |

 

Virtuaaltuur ameerika mägedes: teine katse

| Üles |

 

Legoland Deutschland

| Üles |

 

Kui kella viie paiku hakkas sadama, panime vööd vööle ning pistikud seina tagasi. Oleme muinasjutust tagasi reaalsuses. Tunnike kulus Günzburgi V-Marketis: Hele-Liisa tegid sisseoste täiendades provianti, meie jõnglastega istusime kohvikus, nautisime kakaod ja mõnusaid Leberkäse-saiu: see on nagu kastme ja salatita purks, kuid saia vahele pannakse burgeri asemel mõnusalt suur ja mahlane lihaleivaviil. Väga maitsev! Ostsime pagariletist hommikuks kaasa vee mitmesugust head-paremat - kohe hea on mõelda, et hommikut saab alustada mõnusa omleti ja singipirukaga...

 

Kui oma tänasesse öömajja maha potsatasime, eraldusid lapsed teisele korrusele ja nautisid mitu tundi omaette mängimist, kuniks Une-Mati nõudis oma...

 

 


 

20.06.2018. Kell. 02.58. Hotel Lindenhof. Bad Schandau
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Kiirtee..., kiirtee...

| Üles |

 

Kõik magavad lõpuks. Kohe poen põhku isegi - mulle on täna reserveeritud täna ööseks kena täispuhutav madrats akna all. Õhtupoolik kujunes ettekujutatust sootuks erinevaks ja väga mõnusaks...

 

Mõtlesime Ichenhausenis välja, et ei kima tuimalt Eestisse otse tagasi, vaid teeme paar vimkat. Liisal on idee kindlasti Prahasse minna, meil tekkis plaan üle vaadata nn Saksimaa Šveits (Sächsische Schweiz-Osterzgebirge) - väidetavalt ääretult maaliline piirkond Dresdenist veidi idas-kagus. Idee tekkis tegelikult sellest, et peale windoosa 10 uuendamist pakub asi pidevalt mingeid taustapilte - üks eriti äge, vana kaarsillaga müstiliste mägede vahel, on mulle mällu sööbinud. Sestap, kui Hele reisiraamatust kohti vaatas, tekitas see nimi koheselt huvi. Panin Tommi paberkaardilt valitud suvalise linnakese piirkonnas - Bad Schandau - ja siin me nüüd oleme. Mägedesse veel ei ole saanud, kuid vaated, mis Köningsteinis ja siin Elbe orgu palistavatele kaljudele on avanenud, tõotavad ilusaid elamusi. Siinne kant pidavat olema matkajate paradiis, meil matkama pole aega minna, kuid Basteisse - rahvuspargi ühte maalilisemasse kohta - on plaan minna küll.

 

Stau

| Üles |

 

Tänane päev möödus kiirteel ja pea poolteist tundi kulus staule ning teeremondi ümbersõidule, mistap Köningsteini saabusime alles viie paiku pärastlõunal. Köningstein on väike unine linnake Elbe kaldal, mis on kuulsust kogunud samanimelise linnuse järgi ühe kübarakujulise kalju, aga neid on siin naabruskonnas mitu, tipul. Wikipeedia kirjutab (#Königstein_Fortress):

 

"By far the oldest written record of a castle on the Königstein is found in a deed by King Wenceslas I of Bohemia dating to the year 1233, in which a witness is named as "Burgrave Gebhard of Stein". At that time the region was split between the Kingdom of Bohemia and the Bishopric of Meissen.

/.../

It belonged at that time to the Kingdom of Bohemia and was expanded by order of the Bohemian kings, as the Elbe became more intensively used as a trade route, into a fortified site that dominated the north of their territories, controlling the Elbe above Pirna, and an outpost of strategically important Dohna Castle located in the nearby Müglitz."

 

Kaugelt tundus vaade mäele üsna imposantne. Kindluse keskaegsust toonitab praegu vaid asukoht; piirialadel (nagu see on ka täna - Tšehhi on siit linnulennul paarkümmend kilti) kasutati ja ehitati seda ümber kuni XIX sajandi lõpuni. Viimase lihvi sai see vanglana II ilmasõja aegu... Eks homme vaata, kas viitsime sinna turistipessa minna: õhtul näitas kindluse parkla elektrooniline tabloo 700-t vaba autokohta - see annab ilmselt aimu, mis mäsu, aga homme on pühapäev, sealt oodata võib.

 

Köningsteinis me loodetud õhtusööki ei saanud - keskväljaku äärne pitsakoht polnud veel kööki avanud ja jäätisekohvikust anti vaid jäätist, seega improviseerisime autos kuivpajukist kerge oote ning seadsime suuna Bad Schandausse...

 

Königstein

| Üles |

 

Bad Schandau on olnud sama unine nagu praegugi juba XIV sajandist alates. Et linn asus Elbe ääres, oli sel keskaja lõpul mingi tähtsus jõekaubanduse maksustamisel ja turvamisel, kui viimased paar sajandit on see teatud kui "Bad" - ehk siis kuurort või tänases mõistes SPA. Seepärast kannab linn 1920. aastast alates ka ametlikku nimetust Bad Schandau. Võib-olla faktina tasub märkimist, et linn on korduvalt kannatanud Elbe üleujutustes, millest tõsisemad on matnud linna lausa katusteni vee alla. Mälestusi tulvadest võib näha mitmetelgi majadel vanalinnas, kus mõne hoone seinale on kantud daatumid kriipsudega, mis märgivad Elbe kõrgeid veeseise.

 

Esimene ja teine hotell, kust tuba küsisime, olid täis, vedas kolmandas, kus oli üks vaba tuba kahese voodi ja diivaniga - retseptsionisti järgi ka arvatavasti ainus vaba pleiss kesklinnas - on ju nädalavahetus. See seletab ka mu tänase küljealuse ja õigustab tegelikult madratsi ja matkalina reisile kaasavedamise. Hea uudis oli aga see, et hotellist anti sooduskupongid pääsuks Bad Schandau termidesse...

 

Bad Schandau

| Üles |

 

Tänased Toskaana termid on üsna muljetavaldava ajalooga. Asutuse kodulehel kirjutatakse järgmist (#bad-schandau):

"Johann Christian Häntzschel from Bad Schandau bought the Kirnitzsch meadows back in 1730 and redirected the little stream called ‘Rote Floessgen’ in order to dry out a marsh land. He noticed the smell and taste of the spring water and called for a local physics expert from Pirna. He discovered the healthy benefits of the spring water, prescribed it immediately to his patients. People have been bathing in the waters here since 1750. They attracted ever greater numbers to the Elbe sandstone mountains, which triggered local salesman Samuel Gottfried Hering to erect a ‘public bath’ in 1799. The water was heated in the kitchen and pumped into the pool via wooden pipes. Back then, Bad Schandau advertised for guests and many answered the call. The development of the paddle steamer flotilla and the extension of the train line from Dresden to Bad Schandau served to increase the numbers flowing into the area."

 

SPA - asutus tundus esmapilgul nagu SPA ikka: riietusruumid, käerihmad jne. Kohe pileteid ostes saime esimese positiivse kogemuse: meeldiva olemisega vanaproua müüs perepileti (ette nähtud neljale) ja tegi Laura mõned aastad nooremaks, mis tähendas, et noorim legonaut sai sissepääsu tasuta. Teine positiivne uudis oli see, et kõik see piletilugu oli kokku odavam, kui näiteks Kubija spaas. Ka lahenes probleem Hele ujumisriietega - kola pakkides olime tema riided kuidagi maha jätnud  - õnneks müüdi neid (ja päris normaalseid) ka retseptsioonis.

 

Basseinides lobistas üllatavalt vähe rahvast: peale meie ehk kaks kolm inimest vaid, mistõttu nii sise- kui välibasseinid olid meie päralt. Ka basseinide osa ei olnud midagi väga erilist: aga neid oli palju ja kõik piinlikult ja mõnusalt puhas. Hoopis teine teema avanes ent saunakompleksis. Juhtus nii, et jõnglased läksid peale paari tundi mulistamist sööma ja siis hotelli tuttu, meile võimaldati seega suuremeelselt vaba õhtu saunades. Saksas kehtib üldiselt nõue, et saunades käiakse paljalt. See väldib olukorra, kus inimesed peavad kuumas kellegi ujukate klooriauru sisse hingama. Saunast sauna minekuks võid endale hommikumantli või rätiku ümber visata, aga käsku ei ole. Leilisaunas võtad oma rätiku kaasa ja enne lavale istumist laotad selle enda alla nii, et see ulatab jalgade ja taguotsa alla: saun jääb kõigile puhtaks. Ja üldjuhul pole ka saunast üldisesse klooribasseini ja tagasi sauna lõmpsimist. Ja mitte keegi ei roni oma klooriste trussikutega otse basseinist lavale ega saunast pesemata basseini. Muidugi, saunade juures asus väga mõnus kloorivaba külm välibassein ja soe sisebassein, kus sai vahepeal end värskendada, mistõttu puudus sisuliselt vajadus ujumiskeskuse basseinidesse minna ja ujukaid jalga ajada. Veetsime saunades aega kuni keskuse sulgemiseni keskööl - väga tore ja lõõgastav elamus. Siinkohal jääb kahjuks üle nentida vaid fakti, et hoolimata oma kõvast saunajutust jääb kahjuks kodumaistes supelusasutustes saunakultuurist kõvasti puudu ja kuni leidub ükski debiilik, kes seintel olevatest skeemidest hoolimata kloorist tilkuvates šortsides lavale ronib, ei saa rääkida tervisekeskuste saunade tervistavast mõjust.

 

Õhtu elamuseks kujunes leilisaun. On teada kellaajad, mil leilivõtmine algab. See tähendab, mitte iga suvaline jorh ei saa kerisele vett loopida, vaid huvilised seavad end laval mõnusasti sisse ja ootavad leilimeistrit. Astusin sauna sisse just hetkel, mil leilimeistergi saabus. Suure rätikuga vöötatud ja teist suurt rätikut ning kibu käsivarrel hoidev soliidne ja tähtis vanahärra astus kerise juurde. Ta pani suure linase saunalina ühele pingile. Võttis seejärel kibu ja vaskkulbi, pöördus siis korraks inimeste poole, vaadates, kas kõik on ok ja mõõtis siis väärikalt mitu kulbitäit kerisele. Kui kuumus levima hakkas, pani taat kibu põrandale, võttis suure rätiku ja keerutas seda aeglaselt pea kohal, et kuumus ühtlaselt mööda ruumi jaotuks. Seejärel pöördus ta personaalselt igaühe poole (aga kolm meid laval oligi) ja lehvitas nagu vaipa kloppides kuumust veel igale ühele juurde. Kui muidu võis jääda tunne, et leili võiks olla rohkem, siis selle viimase liigutusega jõudis kuumus igaüheni. Selle lõpetanud, võttis taat taas kibu ja kordas protseduuri samas järjestuses kolm korda. Viimase korra lõpuks oli ruum juba väga mõnusalt kuum... Nii me seal tšillisime: türgi saunast jahedasse aurusauna, aurusaunast rooma sauna, rooma saunast kuuma aroomisauna, aroomisaunast leilisauna, vahelduseks õuebasseini loojangukumaseid tähti vaatama ja baari prosecco ning mustasõstraõlle järele ja siis taas kõik otsast peale. Mis peamine, olime saunades peaaegu kahekesi. Lihtsalt mõnus!

 

Jõudsime hotelli peale keskööd. Lõikasime lahti juustu ning leberkäse'i, avasime ühe Weisser Burgunderi ja põnnide unenohinat kuulates uurisime retseptsioonist kaasa haaratud turistikataloogist Saksimaa Šveitsi kohta... Aga nüüd tõesti põhku!

 

 


 

30.06.2018. Kell 22.55. Hotel Scandic Holiday Inn. Wroclaw
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Saxonian Marlborocountry

| Üles |

 

Ilge uni tikub peale, aga ma katsun mingid märksõnad kirja panna. Tänane õhtu kujunes üsna pikaks sõiduõhtuks ja maandumine Wroclawis tänases hotellis on pisut nagu paratamatus; Scandic on pisut liiga fäntsi ja pisut liiga kirves, aga peale kahte luhtunud katset tuba leida olime pikalt mõtlemata nõus ka sellega - vann ja voodi tõmbasid nagu magnetiga...

 

Lindenhofi hommikusöök oli priima - korralik ja põnev; eriti hea maitses pasteedivalik, kuid ei puudunud ka näiteks ülikodune mahlakas heeringas hapukoore ja sibulaga... Suu hakkab sellele mõeldes vett jooksma...

 

Pakkisime end päikeselises hommikus kokku võttes suuna Bastei peale. Bastei koos Lilliensteiniga on ilmselt Saksimaa Šveitsi tuntuim ja maalilisem koht. Bastei, kui Elbe unikaalse liivakivikanjoni ehedaim osa võeti looduskaitse alla juba 1938. a, praegu on see osa suurest Saksimaa Šveitsi rahvuspargist, mis idast liitub sarnaste maastikega Tšehhimaale jääva nn Böömimaa Švetsiga. Saksimaa Šveitsile on omased püstloodsed mustjad tuulest kulutatud kaljud. Suured formatsioonid meenutavad kaugelt metsaga kaetud Marlborocountryt, lähedalt näivad need maast väljaturritavate hiiglaste sõrmedena - viimane on omane just Elbe kaldakaljudele, mis Bastei kandis on enamasti püstloodsete seintega ja ligi 200 m kõrgused. Maastikule iseloomulikud on justkui tasandikult üles kerkivad kübarakujulised mäekesed, mis kunagi ürgammu olid vulkaanid. Ka kõik need mustavad sõrmed koosnevad enamuses basaltist, mille vahele hiljem settinud liivakivi on nüüdseks erodeerunud ja maha nühkinud teravad kaljunukid. Köningsteini kindlusemüüridki olevat poollooduslikud, ehitatuna kausikujulise mäekese tippu.

 

Hephaistos on siit läinud...

| Üles |

 

Bastei nimi tuleb arvatavasti sõnast bastion ja selle lugu seostatakse Neuratheni kindlusega, keskajal omapäraste püstloodsete kaljude vahele ehitati. 15 aastat tagasi kirjutati Sakalas (#saksimaa šveits):

 

"Tuhatkond aastat tagasi rajasid tollased kohalikud hõimud suhteliselt ligipääsmatutele liivakivikaljudele sügavate orgudega piiratud linnuse, milleni pääsemiseks tuli ronida kivisse raiutud astmeid pidi peaaegu saja meetri kõrgusele. Eluruumid raiuti kaljuseintesse, osalt laoti need sealtsamast murtud kividest. Olid ka joogivee kogumise süsteem ja laoruumid pika piiramise üleelamiseks. Kõrgest vahitornist ulatub pilk mitmekümne kilomeetri kaugusele. Neuratheni kaljulinnus rüüstati ja jäeti maha alles XV sajandil.

 

Aastal 1851 ehitati üle ühe oru kaunite võlvidega kivisild. Selle kaudu turistid muinaslinna pääsevadki."

 

Saksimaa Šveits

| Üles |

 

XVIII sajandi lõpul avastasid koha kunstnikud. Tuntuks maalis selle paiga üks saksa kuulsaimatest romantismiajastu maastikumaalijatest - Greifswaldist Läänemere rannikul pärinev Caspar David Friedrich, kes maalis Bastei kuulsaima kaljuformatsiooni, Neuratheni Kaljuvärava 1822. a (Felsenschlucht). Seda tööd peetakse Saksamaal romantilise maastikumaali üheks tippteostest. Ka oma esimesed tuntuimad tööd maalis mees tosin aastat varem just siinkandis. Tema piltide atmosfäär on eriline: lisaks Basteis väljapandud reprodele kuugeldasin ja vaatasin mõnda - udused, ebareaalsed ja samas reaalsed... unenäomaastikud. Igatahes inspireerisid need näiteks Munchi ja mingil kummalisel moel olevat need olnud teedrajavaks ka saksa sürrealistidele... Kuid tagasi Bastei juurde tulles tuleb möönda, et Friedrich polnud ainus - dramaatilised vaated Elbe orule meelitasid kohale mitmeid kunstnikke, eeskätt Dresdenist, kuid ka mujalt, mistõttu Elbe kohal Lohmeni ja Wehleni poole  kõrguvat kaljust rada nimetatakse ka Malerwegiks ehk kunstnike teeks. Sellega seoses ei saa jätta mainimata üht teist kunstnikku - August Carl Johann Richerit, kohalikku Stavehagenit, kes Saksimaal reisides sai tuntuks oma maastikugravüüridega; ta on Bastei kaljusid ja märgilist silda korduvalt üles joonistanud-maalinud (vt ka #Kuenstler liste).

 

Bastei

| Üles |

 

Praegu jõuab saabuja esmalt hotelli juurde (millele algversioon ehitati juba XIX sajandi algul). Hotelli eest viib keerukas radadevõrk naabruskonna kaljudele, laiem haru juhib romantilise matkaja Bastei sillale. Bastei esimene puidust sild ehitati 1826. a, tänane liivakivist sild ehitati veerandsada aastat hiljem, 1851. a. Viimane on tänase Bastei sümboliks ja juba 200 aastat kavakindlalt kujundatud turistilõksu visiitkaardiks. Kuid - ilus sellegipoolest, isegi koos turistidega ja isegi lõunapäikeses (hotellis soovitati minna päikesetõusul või loojangul - saavat imelisi pilte).

 

Bastei sild ja Felsentor

| Üles |

 

Pakkisime peale paari tundi Bastei kiviseid radu kodinad bussi peale, mis meid veeretas taas mõne kilomeetri kaugusel asuvasse parklasse. Sõitsime ka Liliensteini jalamile, ent kella vaadetes sai tehtud otsus keerata ots Praha suunas...

 

Teel Prahasse tegime kaks peatust. Esimese piiril, et müstilisel kombel Hele rahakotis olnud inglise naelu Tšehhi rahaks vahetada ja teise pisikeses külakeses - Tisas, et enne suurde linna minekut pisut keha kinnitada. Tisa asub Tšehhi Šveitsi Elbe liivakaljude läänepoolseimas osas. Küla ise paikneb Tiské stěny, ehk Tisa müüri jalamil, mille kohta kõrgust öeldakse kõrgemates punktides üle 70 m. Et see sein oli jälitanud meid pisikeste külateekeste ääres juba kilomeetreid, siis pidasime rohkem mokka mööda olevaks maitsta pisut böömi kööki ühes Tisa kõrtsus nimega "Na Kovarne"...

 

Tischa: Romsteek böömi moodi: vahukoore, magusa aprikoosikastme ja saiaviiludega

| Üles |

 

Ticha: Täidetud kartulipallid - Kartoffelknödeln

| Üles |

 

...Ja siis jõudsimegi Prahasse... See pole see reis, kus Prahast kirjutada. Mainin vaid, et tegime Liisale vanalinna lühituuri "must see for greenhorns" stiilis... Üsna jalutuskäigu algul tekkis mõte osta külmkapi magnet. Sel ajal, kui Liisa üht valis, näppis Laura üht teist magnetit, mis talle hirmsasti meeldis. Kui siis Liisa valitud magnetit lunastasime, naeratas müüja ja ulatas Laura valitud magneti Laurale...:

 

"This is a gift!

 

* * *

 

Ahjaa, raekoja platsil leidsin väikse seose kevadise Aserbaidžaani tripiga: katedraali kõrval ühes kunstigaleriis oli üles pandud Alphonse  Mucha näitus...

 

Karli sild. Praha

| Üles |

 

Appi!

| Üles |

 

Täistuubitud Praha vanalinna kaleidoskoobis

| Üles |

 

Tšau Praha!

| Üles |

 

Ok, aitab, uni vajutab vastu maad... Vbl veel niipalju, et Poolasse murdsime sisse kusagilt kolme riigi piiri kokkujooksu kohal Zittau lähistel. Sattusime sellise Poola tee peale, mida ei mäleta enam aastaid. Lihtsalt 12 kilomeetri pikkune auk, mis lõppes kahtlaselt Springfieldi moodi "tuumajaamaga". Üht Barneyt nägime jalgrattal kõõlumas, ju ootas Homerit...

 


 

01.07.2018. Kell 23.05. Hotel Wojiech. Augustow
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Biale Augustowskie

| Üles |

 

Tänase päeva kokkuvõte: Poola...

 

Kui kella seitsme paiku õhtul Vihmasajus Augustowi jõudsime, võtsime vastu otsuse, et ei pane hullu, vaid magame öö siin ja siis jääb homseks Baltikum. Vaataks hommikul basseini - Wojiechi hotellis pidi olema kena väike SPA kompleks ja siis linna peale. Oleme Augustowist palju kordi läbi sõitnud, kuid seda, kas linnas ka midagi põnevat on, ei tea.

 

Tore on, et halva ilma pärast on hotell tühi - saime seetõttu priva õhtusöögi ja teeninduse restoranis. Ka akendest läbi vihma paistvad pimenevad järvevaated on maalilised - ei raatsi neid ent paduka pärast täpsemalt vaatama minna. Olin hetk tagasi rõdul - minutiga leotas särgiselja läbimärjaks.

 

Aga hetkel on veel pisut restost kaasa haaratud Sloveenia valget veini intrigeeriva marginimega - Quercus. Erinevalt tammisest nimest ent maitseb see päris kergelt ning vürtsiselt...

 

Restoran Wojcieh

| Üles |

 


 

02.07.2018. Kell 18.30. Staus Panevežise ringil
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Oh pagan! Seisame staus, mille algust ja lõppu ei ole näha. Hele on roolis, hetk tagasi tekkis dilemma, kas ehk mitte poriseid kõrvalteid proovida. Tommile on juhatus antud - kohe püüab Hele autonina vastassuunda tagasi pöörata: hakkame otsima teeotsa, mille kaudu saaks Pasvalysisse - seal on ehk see lõputu ummik läbi.

 

Paras aeg meenutada päeva. Hommikusöök oli lihtsalt hõrgutav: mitte väga pikk menüü, kuid kõik asjad maitsvad, eriti küpsetatud lihapasteet ja juustuvalik. Otsustasime peale hommikusööki teha kiire ujumise - plaanitud tunnike venis märkamatult pea kahe-poole tunniseks sulberdamiseks. Kogu SPA osa oli ainult meie päralt!

 

Wojcieh SPA...

| Üles |

 

Ja nii juhtuski, et linnaekskursioon algas alles poole ühe ringis päeval. Lapsed-naised läksid kooliasju šoppama, mina võtsin vihmavarju ja tegin tuuri kesklinnas. Keskväljak, saja-aasta vanune historitsistlik kirik, park ja mõned kerge arhailise hõnguga tänavad. Erilist vanalinna säilinud ei ole - selles on süüdi tatarlased kes XVII sajandil linna maha põletasid. Ja see, mis vana oli järgnevatel sajanditel veel alles oli jäänud lasksid 1944. a õhku taganevad sakslased ja pommitasid sodiks punaarmeelased.

 

Ajalooliselt teatakse ehk rohkem nn Augustowi kanalit, mis XIX sajandi insenertehnilise meistriteosena ehitati aastatel 1821–1850, kui Preisimaa Poola ja Leedu transiiti läbi Preisi sadamate  kottima hakkas. Kanal pidi tagama kaupade jõudmise tollivabalt Läänemerele. Wikipeedia kirjutab (#Augustów Canal):

 

"It was the first summit level canal in Central Europe to provide a direct link between the two major rivers, Vistula River through the Biebrza River – a tributary of the Narew River, and the Neman River through its tributary – the Czarna Hancza River, and it provided a link with the Black Sea to the south through the Oginski Canal, Daugava River, Berezina Canal and Dnieper River. It uses a post-glacial channel depression, forming the chain of Augustów lakes, and the river valleys of the Biebrza, the Netta, the Czarna Hancza and the Neman, which made it possible to perfectly integrate the Canal with the surrounding elements of the natural environment.
The reasons behind the construction of the Augustów Canal were both political and economic. In 1821 Prussia introduced repressively high customs duties for transit of Polish and Lithuanian goods through its territory, which practically blocked the access of Polish traders to the Baltic Sea through the Vistula River. In 1822 the Kingdom of Poland was granted commercial autonomy from Russian Empire's customs area. In the years 1823–1839 a waterway was constructed, bypassing the Prussian territory, intended eventually to link, via the Windawski Canal, the center of the Kingdom of Poland with the Baltic seaport of Ventspils..."

 

Kanal on ligi 102 km pikk ja paikneb 1/3 osas Valgevenes, ülejäänud osas Poolas. Pidi ehitatama ka ühendus Ventspilsi, kuid XIX sajandi II poolel huvid ja poliitika muutusid ja edasi seda veeteed ei ehitatud. Kogupikkuses valminuna olnuks rajatise pikkus 395 km. Täna on suurejooneline veetee kantud UNESCO listi.

 

Kui ligunemine vihma käes üle viskas, otsisin lihtsalt ühe hubase kohviku ja ootasin kõnet šoppajatelt...

 

Augustow

| Üles |

 

Augustow

| Üles |

 

Augustowi kanal

| Üles |

 

Drivin' North

| Üles |

 

 


 

Epiloog: 03.07.2018. Kell 03.15. Kodus...
 Eelmine | Üles

 

Plaanitud pärastlõunane kojujõudmine muutus sujuvalt hilisöiseks. Aga kodus me nüüd oleme. Kogu see Leedu ja Läti nn Via Baltica on, vähemalt sellel aastal, üks... Ilgelt tüütas ära see pidev teeremont. Viimase nahka läks ka plaanitud pidulik lõpetus Lidos, asendasime selle Viršu tanklaketi uue kiirtoidu imega - frititud sushi. Kõlab veidralt, aga maitsel pole viga... 

 

Aga ma tõesti ei viitsi enam, tahan magada! Aitäh! Tehtud!

 

Draakonilinna värav...

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 08 märts 2022

©Sulev Nurme 1997-2022. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved