See oli üks hea sõit. Kolmekesi, väga omade
inimestega, kellega koos sama seltskonnaga käisime vist viimati
Iirimaal
2007. a. Võib-olla algul olid mõned kõhklused, et a la lapsed siinsamas
vanavanemate juures ja telefon on Eesti levis - tööasjad jms kamm - äkki
ei saa ja suuda end välja lülitada ning olustikku nautida. Peab aga
ütlema, et kui olime Tehumardilt jõudnud juba Salme poeni, olid
igasugused argimured peast pühitud. Eks oma osi muidugi selles, et
pidime kohtuma (nii vähe nagu meid oligi) Tehumardi memoriaali ees
parklas, see eeldas teatud distsipliini hommikusel minekul, asjade
kokkupakkimist, millega kaasneb reisimisega seotud rutiin, mis ilmselt
ka alateadlikult annab vajaliku meelestatuse. Ent igasugused argimõtted
lõi peast Hele käbla, mille ta suutis maha panna napilt 300 m!!! peale
starti nii, et oli üleni marraskil, isegi prillid olid segi. Ja siis
tulid kolm päeva Lääne-Saareamaa maastikud... Tõsi küll, enamuse noist
kolmest päevast tallasime vastutuules, eriti teisel päeval, kui
laagrisse jõudes Atla kandis ei olnud entusiasmi priimusesupi peale
isegi eriti konjakit rüübata. Ent päike säras, me olime taas teel,
kiiret ei olnud ja teadmine, et isegi, kui sadama peaks hakkama, siis
ratsavägi on vaid telefonikõne kaugusel, lõi kolm päeva, mille kestel
ainukeseks mureks oli, et kui see tuul ikka nii vastu poleks. Isegi giid
- tänan Mati :) - oli omast käest võtta...
Lääne-Saaremaa on eriline kant - geoloogia ja kliima ning viimase 70
aasta ajalugu on kujundanud maastikud, mida ei saa kogeda mujal Eestis,
aga ilmselt ka mitte kusagil mujal maailmas. Millised need on... Seda ei
oskagi kirjeldada... Omapäitsi olek ja rahulikkus. Võrdleks seda mõne
päikesepaistelise pärastlõunaga Toskaanas, aga kui sealne idüllimulje on
enese väljamõeldud pilt, mille ilu tajumine toitub raamatutarkusest,
siis noid, juba sügisehõngulisi maastikke, tajud pigem läbi 23.
mõõtme... Maeitea... Vaatad ja näed ja saad aru, aga ei oska ja ei
tahagi defineerida. Maailma äär, kus aeg kulgeb oma rada pidi. Maailma
äär..., mida saabki avastada vist jalgsi või jalgrattaga - läbi
tuuleklaasi sulaks juba liiga palju nüansse kokku, millest ilmajäämisele
takkajärgi mõeldes oleks väga kahju.
Maanteekülas näiteks tekkis selline dejavu omaaegsetest 1960-70-te NL
geograafiaõpikutest (mitte 80-te omad, mille trükikvaliteet ja kujundus
oli täielik košmaar) nähtud piltidega, mille suvistes värvides julmalt
retušeeritud või vastupidi filigraanselt joonistatud motiivid valgete
stalinismipohmeluses hoonetega maastikest mulle lapsena väga meeldisid.
Maanteeküla säilinud valge inimmõõtmeline militaararhitektuur (kui
betoonist laskepesa tee ääres välja arvata) mõjub täna oma sulnis
lillelõhnalises hääbumises kuidagi rahustavalt. Mitte, et rahustav oleks
kuidagi nonde kasarmute jms kunagine otstarve või eesmärk või nendega
seotud kontekst. Aga pärastlõunapäikeses, teeäärse õunapuu otsast
pooltooreid õunu võttes tundub, et see maastik (kui mõtestame maastikku
läbi inimese) tahab, ja teeb ka selleks kõik, et huvireisija mäletaks
märgistatud ja märgistamata militaarpärandist hoolimata kruusakrõbinat
rataste all, samblikke kividel, kohalike parmude lõõpi Salme poe trepil,
päiksepeegeldust männitüvedel...
Aga selle reisi üks põnevamaid elamusi oli ka näiteks tutvumine Robiga -
60 aastase Texase maastikuarhitektiga, kes viimased kolmkümmend aastat
oma elust on töötanud linnaplaneerijana ja matkanud jalgrattaga.
Kohtusime temaga esimesel päeval Salme laeva juures ja vahetasime
lihtsalt infot. Siis korraks põgusalt veel Salme poes. Õhtul, sisse
astudes Sõrve külastuskeskuse juures kohvikusse, oli taat juba seal -
ilmselt ajal, mil meie Maanteekülast läbi sõitsime, küttis ta otse
Sõrve. Supi, kiluleiva ja siidri kõrval läks jutt sujuvalt ja
märkamatult olime kokku leppinud, et kohtume Jämajas, et ühiselt
laagerdada, enamgi veel - Rob ja Mati pidid koos tegema enne loojangut
väikese silmuse, et tutvustada Robile lähemalt Sõrvet ka mujalt, kui
trassi pealt. Nii me siis laagerdasime Jämajas, Mati kauge tuttava
maakodu õuel (omanikule suur tänu!), tegime ühise priimusesöömaaja ja
jagasime pisut konjakit. Juttu jätkus hilise ööni - Rob on jalgrattaga
pool maakera läbi sõitnud, õppinud antropoloogiat, meditsiini ja mida
teab veel, maastikuarhitektuur on tema nö viimane armastus. Tal oli
mitmeid põnevaid lugusid rääkkida ning samas meeldis talle ka küsida.
Oma kehvast inglise keelest hoolimata oli hästi põnev mõtteid vahetada
teisest kultuuriruumist inimesega, kes suudab lugeda ka võõrast
maastikku kui märgisüsteemi.
Peale priimuse-hommikukohvi jätsime lühidalt jumalaga - tema päevaplaan
oli jõuda vähemalt Muhu saarele ja järgnevatel päevadel edasi Läti,
võib-olla ka Leedu - ta oli ringil ümber Läänemere, juba paar kuud teel
olnud ja nüüd hakkas reisi lõpp paistma. Muljetavaldav - oleks endal
60-selt selline pauer taga.
Aga mis siin ikka pikalt targutada...
Niisiis...
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme, Mati Mäe
