Tripi kaart |
Tagasi (paadimatkad) |
Proloog
Järgmine
Pühajõgi. Juuli 1993.
Esimesed "triibulised"
Kui kunagi ürgammu
sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud,
et veel 20 aastat hiljem sama rahvas, õigemini küll
See oli
algus. Vana hea kamraad ja rindemees Jäneda päevilt, auväärt Näss -
õnnistagu teda Poseidon, oli see isik, kes oli minus tekitanud tõsise
huvi paadimatka vastu. Tema muljed mõnedelt metsikutelt kevadistelt
trippidelt olid tekitanud ootuse ja igatsuse, mis suvel 1993. a lõpuks
vormus aktsiooniks. Helistasin niisiis Tartu raudteejaama kaugekõne
taksofonist ühel heal päeval Rakveresse Nässile ja küsisin, et äkki
läheks matkale. Visioon oli vinge: alustada Võrus Tartu maantee sillalt
Võhandu otsalt ja sõita… vastuvoolu kuni Vagulani, edasi üle Vagula ja
sealt siis mööda Pühajõge omakorda ülesvoolu, et jõuda lõpuks välja…
Mustjõkke ja sealt juba edasi Koivale. Ühesõnaga midagi sellist:
Võru-Vagula-Pühajõgi-Rõuge jõgi-Lükke oja. Plaani toetas kaart, mille
Näss oli kopeerinud kalkale kusagilt kätte juhtunud ortofotolt. Tripp
pidanuks kujunema nagu viikingitel - sõidame vastuvoolu jõge pidi üles,
seal siis veame paadid maad mööda Lükke ojasse (või oli see mingi muu
kraav) ja edasi juba allavoolu…
Ilmselt
ei olnud sellel paadimatkal peaaegu midagi, mida me õigesti oleksime
teinud. Või õigemini, ega keegi neid matkatarkusi ju väga ei teadnuki,
kõik pidi ju omal nahal selgeks saama. Neljast reisilisest - mina,
Tiiger, Merje ja Näss - oli vaid Näss varem matkal käinud. Samas Näss ei
protestinud ka ühegi tölpluse vastu, sest ta ilmselgelt ei viitsinud oma
meelt sellega vaevata ja nautis olukorda. Hiljem hakkasin aru saama, et
eks need tema varasemad matkad olid olnud sellised eksprompt
hullumeelsused, looritatud rohkelt Bacchuse andide ja ultrapohhuiismiga.
... Niisiis...
Fotosid
kahjuks sellest tripist ei ole, sest kellelgi ei olnud fotokat...
|
Üles |
Järgmine
|
I päev
Järgmine |
Proloog |
Üles
Palusime bussijuhil
Võhandu sillal peatuse teha ning kobisime oma kraamiga maha. Võib-olla
on siinkohal paslik teha ülevaade varustusest. Kummipaadid oli vanad
head musta värvi vene kummikad, madala ballooni ja mittetäispumbatava
põhjaga. Kuna hiljem on aastaid igasuguste põnevate täispuhutavate
asjadega matkatud, siis tõele au andes paatidele polnud tegelikult
midagi väga ette heita. Põnevad olid ent aerud: lühikesed nagu lusikad,
nõukaaegsete laiatarbe-kummipaatide standardkomplektid, kala püüdmiseks
ehk kuidagi käisid, kuid matkamiseks täiesti sobimatud. Veel huvitavam
oli aga kõik muu varustus (mitte, et paadimatkal peaks mingit
„erivarustust“ väga olemagi). Nässil ja Merjel olid tollases mõttes
päris seljakotid: Nässil tavaline presendist „muna“, Merjel „Jermak“.
Minul oli ema vana lapitud postiljoni kott ja Tiigril lihtsalt suur
kilekott, mille suu oli takunööriga kinni seotud. Takunööriga olid seotud
ka kaks aasa, et improviseeritud pampu selga võtta. Mul oli (vist 8 rublane)
kummist ujumismadrats ja ka teistel oli kaasas vist midagi sarnast. Nende
ujumismadratsitega oli see teema, et külje all nad nagu pehmuse poolest
töötasid, aga nende peal oli väiksemagi jahedusega külm magada. Riidest päris
magamiskott (sisuliselt vatitekk lukuga) oli vist ainult Merjel, teised
kasutasid kodust kaasa haaratud baikatekke vm käepäraseid ette jäänud palakaid. Ka
telgi muretses vist Näss - selleks oli klassikaline neljakohaline vene
presenttelk. Toidutegemiseks oli kaasas Nässi „ööpott“ – plekist
klassikaline ööpott, mida ta juba ühikas oli kasutanud nii tee, kohvi
kui supi keetmiseks (mäletan, kuidas kunagi talongi ajal seal „Pedigreesid“
lihapallide pähe hautasime)… Aga ega varustus ei matka - inimesed
matkavad ja selles suhtes oli kõik hästi: meeleolu oli jõe äärde jõudes
ülev.
Minu jaoks oli alguses kõik põnev – kummipaatide täis pumpamine ja veele
seadmine, mandi peale pakkimine ja lõpuks teele minek. Ma ei tea, mis
ettekujutus mul kummipaadiga liikumisest oli, kuid reaalsuses see liikus
hulga aeglasemalt. Peipsi äärse inimesena ma ju puust kalapaatidega olin
sõitnud päramootori ja aerudega nii üles- kui allavoolu jõesuus ja
järvel – illusioone ei oleks tohtinud olla, ent üle Vagula aerutades
kulusid tunnid nõiaväel ja see tuli üllatusena. Üks inimlik probleem avaldus kohe
peale vette saamist: olin varem aerutanud
aerupaadiga, aerud tullides. Nüüd tuli sõuda nagu kanuuga. Merje, minu
kaaspaadiline, polnud üldse millegagi vee peal sõudnud. Kokku tähendas
see seda, et esimesed pool tundi tegime Võhandu lähtekanalis enne
järvele jõudmist üksjagu tsirkust, laperdades edasi tagasi ühest kaldast
teise. Läksin seepeale lõpuks närvi ja jõudsime isegi korralikult tülli
minna. Näss ja Tiiger taltsutasid oma paadi sekunditega ja vaid
nohistasid meie äpardumiste üle varrukasse irvitada. Aga lõpuks
õppisime meiegi sünkroonis end liigutama ja suutsime üsna nobedalt liikuda.
Päike oli ammu puulatvade taha vajunud, kui jõudsime teisele poole
Vagulat. Ma ei tea, kuidas täna sealne kallas on, ent toona kattis seda paks soine ning läbitungimatu pillirootihnik. Proovisime sellest
siin-seal läbi murda, ent asjatuks jäid need katsed. Väsimus ja nälg
tegid oma töö. Mäletan, et Merje oli üsna närvis ja võttis üles
korraliku kiunu teemal, a la miks ta üldse seal peab olema, me peamegi
paadis ööbima ja kõik need
muud sõnad. Pühajõe suud me muidugi kohe ei avastanud – oleks seda
teinud, siis pisut ülesvoolu leidunuks viisakaid laagrikohti küll ja veel. Niisiis kruiisisime saabuvas hämaruses
siia-sinna, kui äkki jäi silm pidama silm ühel tillukesel leppadega
künkal pilliroos. Proovisime sinna lähemale saada, aga taimekesed
takistasid ning aerutamisel polnud erilist tulemust. Kuna mu
kaaspaadiline valmistus juba aeglaselt hinge heitma, hüppasin
otsustavalt vette –
vesi osutus rinnuni olevaks, põhi oli suhteliselt kõva – ja vedasin
paadi saareni. Siis sulpasin tagasi ja vedasin kaldale ka teise paadi.
Edasi… Edasi läks nagu on käinud järgmistel sarnastel retkedel juba pea
kolmkümmend aastat – tegime lõkke üles, pott sai tulele (küll naljaka
kolmevaialise toesüsteemiga, mis mõned matkad hiljem mitu korda kurjasti
kätte maksis ja millest seetõttu lõpuks loobusime), telk püsti. Plats
oli kuiv, lõke tegi kõigi meeled rõõmsaks nagu ka ootus peatselt süüa
saada. Ma ise olin aga kuidagi nii väsinud sellest õhtusest kammajaast,
et viskasin end telki sirakile. Mäletan, et kuulasin rõõmsat jutuvada
telgi eest ja mõtlesin veel, et pisut pikutan, siis ajan end üles… ja
ärkasin seal alles järgmisel hommikul… Olgu siinkohal mainitud, et ei
maksa mu head und süüdistada Liviko sokkide kasutamises või muus
sellises – meil
polnud kaasas tibakestki alkoholi.
|
Üles |
|
II päev
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Hommikupäike klaaris
eelmise päeva raskused. Lõkkel söögitegemine läks juba lihtsamini. Telk
sai kokku, asjad kenasti paati. Kuigi ma täna ei mäleta sellest
hommikust detaile, meenub siiski hommikune muretu tšillimine laagris, mis
kogu muu maailma surus tahaplaanile... Nagu see on olnud alati hiljemgi
laagrites: esmatähtsaks saab telk, lõke,
hommikune söögikeet, paatide (õhu)pidamine ja muud olulised asjad,
millest sa otseselt hetkel sõltud. Ka ilm oli hunnitu…
Sattusime hommikul Pühajõe vanasse sängi. See lookles mangroovisood
meenutavas pisikeses deltas. Sõitsime jalal kuivanud puutüvede,
pilliroo-, hundinuia ja loapuhmaste vahel, vee all turritamas
nõelteravad kuivanud roikad. Näss teatas heatujuliselt, et kui peaks
mõnele neist otsa sõitma, siis saab nalja. Nali tähendanuks auku pardas
ja kiiret põhja minekut. Seal soos toonase kollanokluse juures ma tahaks
isegi täna sellele mõtlemise unustada; praegugi oleks sellises kohas auk
balloonis igavene jama. Ent teisalt oli maaliline soo jälle üks neid kohti, mis
sööbis mällu ning võttis vaikselt sõrme. Need olid omamoodi väga
müstilised hetked. See oli siis ja on praegu kirjeldamatu... kulgemine
jõeorus, keset paduloodust, kus eriti paljud ei ole jaksanud või pidanud
vajalikuks sekkuda. See laadis toona ja laeb tänagi…
Varsti jõudsime aga uude, süvendatud jõesängi. Oleksime õhtul pisut Võru
poole hoidnud, jõudnuksimegi just sellele harule, ent õnneks, mõeldes
soo-elamusele läksime nagu läksime…
Ma ei mäleta sellest
päevast väga palju: sõudsime vastuvoolu. Esialgu lasksime üsna
entusiastlikult. Nässi aerofotolt kopeeritud kalkast loomulikult suurt
kasu ei olnud, kuid siiski mõne iseloomuliku looke järgi arvasime
pärastlõunal aru saavat, et meie liikumiskiirus on unistatust kordi
väiksem. Samuti kahanes kiiresti ülesvoolu minnes jõe laius ja varsti
oli üsna palju tegemist, et üle ja ümber maha kukkunud lepatüvede
kuidagi loovida. Loojangul asusime laagrisse olude sunnil kohas, kust enam
paatidega üle niisama lihtsalt ei saanud. Pidime hommikul otsustama, kas
veame ümber või mis saab…
Laagerdamine tuli välja
juba „lihtsalt“.
|
Üles |
|
III päev
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Kaaludes asja nii- ja naapidi otsustasime hommikul paadininad allavoolu
pöörata. Minul ja Nässil oli poogen – meil mõlemal oli vaja end alles 1.
septembriks kusagile kooli ajada, Merjel ei põlenud ka otseselt kusagilt, aga
tal oli kopp ees sellest matkast juba üle Vagula aerutades, kuid Tiiger pidi
olema ülejärgmisel hommikul kell 8 Rakveres tööl. Praegu oleks lihtne – võtaks mobla ja
helistaks kellelegi, aga toona tähendas helistamine seda, et pidanuksime igal
juhul Võrru saama ja seal siis raudteejaamast või bussijaamast Rakveresse
kaugekõne tegema Tiigri töö juurde – nädalavahetusel seal loomulikult polnuks ka
kedagi toru võtmas… Ühesõnaga - lihtsam oli paati istuda ja tagasi sõita. Saime laagri kokku ja asusime teele allavoolu.
Minu jaoks oli see allavoolu sõit nagu ilmutus. Õigemini see tunne - jõematk nagu olin
lapsena ette kujutanud Huck Finni sõitmas oma parvel. Meie ürituse jaburus avaldus muidugi
selles, et kui oma laagrisse jõudmiseks olime eelmisel päeval vastuvoolu rassinud oma tosin
tundi, siis alla tagasi sõitsime selle maa tunni-pooleteisega…
Vagulale jõudes avastasime end pisukesest tormist. Tuul puhus vastu ja ajas üles
laineid. Noh, tegelikult ju midagi erilist ei olnud, kuid laine viskas vahepeal
üle paadi ääre ja kohati tundus see päris hirmutav. Merje oli täiesti viimasele
piirile viidud, Näss hirnus hullumeelselt naerda ja deklameeris, et kui peaksime ümber minema,
siis kogu tema maine varandus asub seljakotis ja oleks jõle halb, kui ta sellest
kõigest ilma peaks jääma. Meie Tiigriga tegime vaprat nägu, ent sisimas
valmistusime ujuma hakkama... Ent midagi tõsist siiski ei toimunud ja õhtu eel olime
lõpuks Võhandu otsa peal tagasi kahjatsedes, et miks me Tartu maantee silla alt
allavoolu juba tunaeile sõitma ei hakanud.
Saime oma kola kokku ning vantsisime linna. Ega neid Tartu busse väga palju
sealt minemas ei olnud. Saime piletid mingile üsna õhtusele liinile, väljumiseni
jäi paar tundi aega. Kasutasime aega bussijaama lähedal kaasavõetud proviandist
eine võtmiseks. Ma ei mäleta, mis teema oli konserviavajaga, kas oli see kuhugi
kadunud või kuidagi meisterlikult pakitud, kuid ühel hetkel seisime fakti ees,
et „Räim tomatis“ jääb söömata. Kaasasolnud noad ei kannatanud selles suhtes
mingit kriitikat. Õnneks oli olemas kirves, mille abi esimese karbi avamisel
osutus hindamatuks. Teise karbiga ent proovisime meetodit, mida Näss olla
kusagil varem harrastanud. Nimelt, kui hõõruda konservikarbi pealmist osa mööda
asfalti, siis kulub serv läbi ja karbi saab lahti. Töötas!
Tartusse jõudsime kümne paiku õhtul. Merje sai mingi hilise Elva bussi peale ja
sõitis koju kindlalt veendununa, et ta mitte kunagi rohkem paadimatkale ei lähe.
Meie teised seiklesime linnaliiniga Fi juurde ja umbes seal, kus praegu on
Lõunakeskus, laagerdasime tolle öö rõõmsalt maanteeäärse kuuseheki taga.
|
Üles |
|
IV päev - epiloog
Eelmine |
Üles
Hoolimata maanteemürast läks laagerdamine hästi. Vedasime end tagasi Tartu
bussijaama ja siis juba iga roju oma koju: Tiiger, Näss Rakvere poole, mina
Ida-Viru poole. Tiiger laekus tööle paar tundi hiljem poolporiste riiete ja
lõkkelõhnalisena, põhjustades oma kaaskolleegides laboris ülimat hämmingut. Ma
ei mäleta enam, kuidas koju jõudes too päev edasi läks – ju mingi põllutöö tähe
all, kuid üks on kindel – mina olin saanud nakkuse. Ei, mitte mõne bakteri või
viiruse, vaid paadimatkamise nakkuse.
* * *
Hiljem on elu läinud nii, et Merje rohkem paadimatkale (minuga koos vähemalt) ei
läinudki. Tiigriga käisime koos veel ühe korra Lätis,
1995. a Liela Juglal,
sama kord oli kaasas ka Näss. Nässiga oleme paar korda hiljem kokku sattunud ka
Hallistel ja
Ogre jõel. Aga too esimene
kord sealpool Vagulat (kogu oma jaburusest hoolimata) on põhjuseks, miks täna,
2020. a novembris neid ridu kirjutades, vedeleb lahtiselt mu elutoas kuivav
kummipaat, teine samas kummuti kõrval kokku pakituna ning kolmas ootab kevadet
seinakapis…
|
Üles |
* * *
PS.
Kui
see jutuke oli üles laetud sain kahel tripil osalenult väikese
tagasiside... Merje kirjutas:
"Heldimusega lugesin ja meenutasin seda matka. Vaarikaid oli tore
süüa paadist! Matkapisik on mul siiani olemas aga tõsi, et eelistan
rohkem maa peal matkamist. Aga olen sõitnud peale seda ka süstade,
kanuude ja aerupaadiga ka."
Ja ka
Tiiger kirjutas:
"Mulle meenub kuidas parasjagu paati üle järjekordse rondi vedades
korraga Näss pahaendeliselt naerukrambid sai - nimelt just õhtu eel
sorises vesi täiega paati milles olid meie ainsad kuivad riided,
õhtu tuli veeta bikiinides lõkke paistel; Nässi valgest kampsunist
sai lõkke ääres kuivades pruun käkk😀ja
küljealust soendas paar peotäit sõnajala oksi. Aga vaatamata kõigele
oli see julgus elada nüüd ja kohe väga äge elamus."
|
|