Provence

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Tripi kaart | Burgundia 2023 | Normandia 2016 | Pariis 2015 | Prantsusmaa 2014 | Nizza-Monaco 2010Pariis 2007 | Prantsusmaa 2002 | Tagasi


 

 

Provence 20. - 27. oktoober 2023

 

 

Proloog

Järgmine

Kui kunagi ürgammu sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud

Verdoni org

| Üles |

 

Tervitusega Provencest!

 

Ei hakka pikka sissejuhatust kirjutama. Juhtus nii, et oktoobris 2023 sattusin taas Nizzasse ja sealt ka pisut kaugemale. Seekord olid mu kamraadideks vanad head reisikaaslased Madeiralt. Ja kuigi teismelistega reisimine ei ole alati meelakkumine, siis vähemalt selle reisi puhul võib öelda, et ilmselt erand kinnitab reeglit - vahel ikka on meelakkumine. Kõik sujus ja saime suuremate maailmavaateliste vastasseisudeta ära vaadata kohad-asjad, mis meeldisid neile ning käia paigus, mis olid meelepärased mulle.

 

Aitäh, Laura ja Annike!

 

* * *

 

Fotod: Sulev Nurme, Laura Nurme, Annike Nurme

 

Kitsed, koerad, lambad: Parc naturel régional des Préalpes d'Azur

| Üles |

 


| Üles |


 

20.10.2023. Kell 15:08. Cafe Cackes and Backed. Riia lennujaam
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Cackes and Backed

| Üles |

 

...Tšill. Ausalt öeldes nats pabistasin üle pika aja lennukile tulles: olin unustanud P3 parklasse teha bronni ja, nagu selgus, koolivaheaja puhul oligi sinna pääs vaid etteregistreerunutele. Õnneks P4-leidus kohti. Veider muidugi, et sealt tõkkepuu alt ei antud ühtegi kviitungit... Ja kuigi tšekkinn oli tehtud, oli mure ka natuke pagasi äraandmise pärast - et üks suur kott kamba peale ja kas on ikka lubatud kaalus ning üleüldse... Aga - kõik sujus: Tartu-Riia ots läks rahulikult, jõudsime kenasti ja peale kõigi kohustuslike toimingute tegemist on veel pisut aegagi klaasikese veini ja quiche jaoks. Taas on koos parimad reisikaaslased: Annike ja Laura. Aga hetkel vaatan mõnusas üksinduses läbi vihmapisarais klaasi uduvinest halli maandumisrada - plikad läksid mõni hetk tagasi ringi kolama... Mõtleks, ammuks see oli, kui pidi neid kukil või vankris lennujaamas ringi vedama ja valvama, et nad kusagile kaotsi ei läheks...

 

Pealelaadimiseni on 15 minutit. Õues +2C.... Äge on see hetk enne lendu, kui saab korraks keti sulnilt ja pingevabalt maha lasta.

 

* * *

 

Hiljem lennukis... Nojah, see tšill läks lõpuks kiireks. Mu kohvikuunelemise katkestas lõõtsutav Laura, kes jooksuga saabudes teatas, et meil juba "last call" ja kõik need muud jutud. Seega andsime jalgadele valu ning jõudsime väravasse eelviimastena. Kuna nimeliselt veel taga ei otsitud, siis oli kõik kontrolli all.

 

Hetkel jääb Nizzasse veel poolteist tundi... Täname igatahes Balti Õhu kokkasid - oli kosutav!

 

 


 

21.10.2023. Kell 14:35. Le P'tit Resto. Place Vielle. Nizza
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Fontaine Miroir d’Eau. Nizza

| Üles |

 

Oleme maandunud Nizza vanalinna Place Vielle'le ühte pisikesse restosse - nagu nimigi ütleb: Le Petit Resto - ja ootame ninaesist. Eile õhtul piirdusime Monoprixi menüüga, ehk siis kohaliku Selveri andidega, hommikust anti hotellis; see on niisiis meie esimene lõuna "väljas" siinkandis. Igatahes alustasime kohalike toitudega, (no vähemalt kohalikku hõngu - Annike tellis ratatouille' Laura Nizza moodi knokkid ja ma midagi vist kala ja seentega...)  ju näis, mis ette kantakse. Ausalt öeldes tuleb peale tellimuse esitamist tunnistada, et siiski on Eestist veel kallimaid kohti maamunal. Eks seda olnud ju pisut karta-arvata ka ning, olgu mis on, me ei põe ega pirtsuta. Või nagu kirjutas Anthony Peregrine Delfi portaali NIzza reisijuhis:
 

"Nice on kui peen kurtisaan – kaunis, kultuurne, ihaldusväärne ja täpselt nii vooruslik, kui parajasti vaja. Tema eesmärk on võrgutamine. Et tema võludele mitte järele anda, peaksite olema askeet. Samas, kui oleksite askeet, poleks teil tõenäoliselt Nice’i niikuinii asja. Nii et unustage vastupanu ja viskuge tema embusse. Nice pakub naudinguid täie raha eest."


Siin on mõnus. Soe ja muretu. Õnnelik turistimull... Kui Colline du Châteault alla jalutades keskpäeva auks kahurist lasti, tekkis esimese ehmatusega esialgu tunne, et mida p...t! Lapsed küsisid, ega Venemaa ründa?! Või äkki on siin terroristid? Korraks tegi endki nõutuks, ent siis kusagilt ajuhämarusest meenus 2010. a Nizza reisist mingi ähmane aimdus kohalikust linnamäe kahurist, mida lastakse keskpäeval. Eks see pisuke ärevus tänu tollele neetud sõjale on tahes-tahtmata õhus. Eile õhtul rääkisime muude ja hoopis rõõmsamate teemade hulgas ka pommikindlatest prügikastidest ja terroristidest, mistõttu oli mõistetav ka tüdrukute kohkumine. Ent see kohalik komme - keskpäeval kahurit lasta - tulevat juba aastast 1861, kui keegi šoti härra, Thomas Coventry, olevat niiviisi praktiseerinud oma kirge täpse ajamõõtmise vastu. Kurjad keeled laulu sees jutustavad aga, et kahuripauk olnud härra abikaasale märguandeks lõunale tulla, sest muidu unustanud daam end linna peale sõbrantsidega hängima ja vaene Thomas ei saanud ilma naiseta lõunasöögiga alustada...

 

Ent tulles tagasi hetkesse, siis - siin on ikkagi mõnus!

Eilne õhtu laabus kenasti. Maandumine pisut hilines ning mingil imelisel põhjusel ootasime pagasit üle poole tunni. Et olin tellinud takso lennujaama vastu, siis jõudis vaene sohver mitu korda Whatsappi sõnumineerida kuniks närv ei pidanud vastu ja lõpuks helistas. Õnneks olin just telefoni sisse lülitanud ja nii sain mehe maha rahustada. Hotelli jõudsime loojangul.
 

Vana tutvuse uuendamine: Massena väljak

| Üles |

 

Meie järgmised kuus ööd veedame hotellis Khla, mis tähendab seda, et meie elamine jääb vanalinna serva raudteejaama juurde üsna kirjusse kanti, kus, vähemalt eileõhtuste muljete järgi, võib leida igasuguseid põnevaid tänavasöögikohti, butiike ja mida iganes. Ka tänaval kõõluv seltskond näeb välja nagu Star Trekist. Näiteks kohe hotelli vastas asub suurte kirjadega viinapood, mille põhireklaamiks on "Baltika" - idanaabrite õlle-lipulaev. Poodi sisse vaadates toimetasid räpasevõitu riiulite vahel ent mehed mustad nagu öö. Hotell ise tundub esimeste muljete järel päris tore. Ainsaks hädaks - vähemalt minu jaoks - on meie hotellitoas leviv kerge lebra - tundub, et keegi on kunagi sinna vaiba sisse liitri või paar mõnd Dionysose andi kallanud. Õnneks käivad rõduuksed lahti ja Annike-Laura väidavad, et nemad seda haisu ei märka... Jaa, meil on rõdu, viiendal korrusel. Et resideerume nurgatoas, keerab rõdu ümber nurga kahel tänaval pea kogu fassaadil; ma arvan, et sellel on pikkust oma 15 m, ning vaadata saame sealt vähemalt nelja naabruskonna tänavat; majade vahelt ka killukest raudteejaama. Kahjuks ei saa uksi ööseks päris laokile jätta, sest tänaval kimavad rollud teevad vahetevahel põrgulärmi ning kajakasita järgi otsustades võib kardetavasti ka mõni kutsumata lendaja külla tulla.

 

 

Droonivaade hotelli rõdult: Rue de Belgique

| Üles |

 

Hotelliteema lõpetuseks... Eilsest vastuvõtust jäi meelde väga armas retseptsionist - kuidagi hingesugulase tunne tekkis temaga suheldes. Õhtul kui Monoprixist proviandiga saabusime, ja ma läksin alt lihtsalt veiniklaasi küsima, uuris daam toidukotti piieldes osavõtlikult, et äkki vajaksime ka taldrikuid jm kööginõusid. Meie vestluse tulemusel lahkusin fuajeest naeratuse saatel kena serviisi ning kandikuga.

Eile oma esimesed muljed Nizzast saimegi õhtuselt jalutuskäigult mööda Nizza 20. sajandil armastatud linnapea järgi ristitud peatänavat - Avenue Jean Médecini. Ma ise olin pisut kartlik, sest tosin aastat tagasi sai ses linnas tudengitega maalilaagris olles läbi kolatud igasuguseid kohti ja tollasest korrast jäid linnast enesest pisut kahetised tunded. Ent tüdrukute elevus, õhtune melu, jäätisepoed, plastgorillad ning mõnus soe tuuleke andsid igatahes lootust. Ega meil suuri plaane olnud. Uurisin retseptsioonist supermarketite kohta ning sain juhatused kolme poe kohta. Kuna üks neist jääb Massena väljakule, siis oli põhjust peatänav otsast lõpuni läbi jalutada. Nii varustasime end mõnusaks rõdu-õhtusöögiks lustaka tänavamelu saatel kohalike snäkkide ja igaüks eakohaste jookidega. Minu valikusse jäi roosa vein. Loomulikult, kus siis veel kui mitte Provences, Prantsusmaa vanimas veinipiirkonnas, kus enamus kohalikest veinidest on roosad.
Nautimust tsiteerides:

 

"Veinisõbrad teavad aga seda Vahemere-äärset piirkonda pigem erksalt värske, kuiva ja veidi soolakalt mineraalse alatooniga roosa veini poolest. Ühtlasi on Provence ka Prantsusmaa vanim veinipiirkond, sest Marseille sadamalinn on rajatud ca 600 aastat e.m.a. kreeklaste poolt. Tänu neile kasvab Vahemere põhjarannikul ka Muscat marjasort. Pinnas on mitmekesine, leidub graniiti, liivakivi ja lubjarikkaid setteid ning kliima on piirkonnas vahemereliselt kuum. Sügisel aga hakkab puhuma üle piirkonna külm Alpi tuul mistraal, mis ei lase tumedatel viinamarjadel lõplikult välja küpseda ning seetõttu ongi enamik selle piirkonna veinist roosa."
 

Hoolimata kõigist eelarvamustest ja hirmudest sarvesaiade ja küpsiste kohta serveeritakse meie hotellis täiesti korralikku buffeed. Igatahes leidsid mu mõlemad kambajõmmid midagi hamba alla kiites kokka ja teenindajaid.

 

Médecini tänav oli laupäevahommikuses päikeses uniselt asjalik: taas üks moment, mis võõrastes linnades ikka ja alati läbi elamist väärib, hetk, kui igasuguste väikeste poekeste uste taga mõõdetud tõtlikkusega asjatatakse; keegi joob tänaval kohvi, ei häbeneta tänavanurgal ajalehe kõrvale hommikust sigaretti nautida või ka niisama päikeselaigus hommikune hetk võtta. Nii leidsime hotellist välja astudes juba kõik need kebabi-hamburgeri-gyrose kohad avatuna ja sattusime tervituseks Jumalaema platsil (väike ilmetu kunstmuruga taskupargike Jumalaema kiriku taga) vanakraami väljamüügile. Turgudele oleme täna muidugi sattunud mitu korda veel, alustades Justiitspalee esisest platsist, kus müütati täna hommikul vanu raamatuid ja kunsti ning muidugi oli tänase päeva eredamaks elamuseks vanalinna  (Vieux Nice) Saleya tänava-platsi Lilleturg, aga sellest pisut hiljem.

 

Rue Jean Medecin

| Üles |

 

Tegelikult alustasime oma reisi "ametlikult" paari vaikse hetkega Nizza Jumalaema kirikus - ja mis olekski sobivam koht reisi alustamiseks?! Kirjas polnud seda üheski tšekklistis, aga kuna too valgest kivist pühakoda juba teele jäi, siis astusime julgesti sisse. Sellist lugu rääkida nagu Prantsusmaa pühakodadel tavapäraselt jutustada on, Nizza Jumalaema kirikul ei ole. Ehitati see üles kiiresti varasel raudbetooniajastul 1864-1868 19. sajandi I poolel välja mõeldud linnaplaneeringu raames. Planeeringu kohaselt rajati näiteks tänane Massena väljak, Garibaldi plats, vanalinna piirav tänavatevõrk, vanalinnaga piirnev kaldapealne jne. Üheks kavandatud linnapilti olulisemalt mõjutanud läbimurdeks oli tänane Medecini tänav, mis ühendas vanalinna raudteejaamaga ja mille äärde tekkiva uue kvartali maamärgiks kavandatigi Jumalaema kirik. Kiriku joonistas arhitekt Louis Lenormand, keda teatakse ehk enam Pariisi Madeleine kiriku ehitusjuhina. 

 

Nizza Jumalaema kirikus

| Üles |

 

Joosep

| Üles |

 

Massena väljak hommikuses sädeluses oma postide otsas turnivate figuuride, trammide ja Päikesepurskkaevuga tervitas rõõmsalt ja tuttavlikult, tuletades meelde tosina aasta taguseid mälestusi. Uuemaks nähtuseks minu jaoks on ent Promenade du Paillon, mis Massena platsiga ristudes (endist) Pailloni jõe orgu pidi ühendab Garibaldi platsi Inglise promenaadiga (ehk siis merekaldaga). Betoontranšeest ümber kujundatud botaanikaaia moodi lineaarpark avati 2013, mis tähendab, et tänaseks on see jõudnud mõnusalt täis kasvada. Mulle hakkas park esimesest silmapilgust meeldima ja nii juhtus, et Annikese meelehärmiks tegime enne otse läbi vanalinna Lilleturule jalutamist väikese haagi mööda hommikuselt värskeid pargiradu.

 

Massena väljak ja Neptuni purskkaev

| Üles |

 

Juhtus aga nii, et enne lilleturgu sattusime Justiitspalee väljakul raamatuturule ja Annike sai ära vaadata ühe vaatamisvääruse oma "must see" nimekirjast - palee platsile 2021. a üles seatud Laurent Bioso skulptuuri L'Oulivié - kena rauane olivipuu. Mälusoppides sobrades tekkis tunne, et kusagil skulptuuri kandis asus 2010.a purskkaev... Aga äkki mäletan valesti.

 

L'Oulivié

| Üles |

 

Raamatuturg

| Üles |

 

Saleya turule jõudsime kümne paiku. Mõnes mõttes on siingi tunda oktoobrit - puudel kohtab kollakaid lehti ja turulettide vahel päris küünarnukitunnet ei tekkinud, ent rahvapuuduse üle muidugi kurta ei saa. Lilleturg, nagu see 1897. a avati, tegutseb senini kõigil nädalapäevadel välja arvatud esmaspäev. Tänane turg ei ole enam pelgalt lõikelillede turg (nagu see algse mõeldud-tehtud oli), vaid pigem kõige hea-parema turg, mida Provence'il pakkuda on, alustades lilledest ja puuviljadest, lõpetades käsitöö ja turistinänniga. Eks ta muidugi suuresti olegi täna turistikas, kuid sealt ei ole kadunud ka päris turu vaib ning vaevalt et kõik need imelised värsked juurikad ja puuviljad vaid turistide jaoks kohale vinnatakse. Laura rõõmuks ostsime kohapeal värskelt pressitud apelsinimahla ja mina sain ära proovida kuuma värskelt küpsetatud pissaladiere otse pannilt - Nizza eriroa, plaadipiruka (quiche' moodi muretaignapõhjal) karamelliseeritud sibulatest anšoovistest ja oliividest kattega. Täitsa mõnus amps. Ja loomulikult tuleb turult osta Provence'i maitseaineid ja ...ürdiveski. Viimasega on mul oma teema - nimelt ostsin Lilleturult 2010 a. ürdiveski imehea seguga. Selle segu retsepti kirjutasin üles ja olen jõudumööda ise hiljem Tartus kokku seganud. Veski ent on saanud köögis koledasti kloppida ja kaotanud mõned tükid oma saviosast. Nüüd ühel letil neid veskeid nähes ei pidanud endaga pikalt aru pidama ja praegu koormab neist üks mu seljakotti.

 

Lilleturg

| Üles |

 

Pissaladière

| Üles |

 

Väike Lilleturu kalamüüja

| Üles |

 

Ehkki turg võlus oma päikeselise meeleoluga, väsisime sest lõpuks ja tegin ettepaneku minna mere äärde.

 

Kui Lilleturul paistis ilm isegi kuumaks kiskuvat, siis mere äärne tuul nii soe enam ei tundunud. Samas muidugi olnuks patt ilma üle vinguda: päike siras, tüüne helesinine meri viskas vahuseid laineid randa nii, et lainepihust kuivasid isegi Inglise promenaadi servasillutisel istudes tillukesed valged soolapisarad objektiivile. Rannas ja promenaadil tšillis rahvast üsna palju. Mõned üritasid isegi ujuda, kuid enamus kooserdas paljajalu rannakividel - Nizza rand on lutsukivine - või lesis niisama... Sirutasin endki korraks soojadele kividele sirakile. Lainemüha kuulates meenus tosina aasta tagune külm roosa vein kusagil siinsamas kaldabetoonil... Tüdrukud hakkasid ilusaid kive otsima ja suutsid end sellega lõbustada ligi pool tundi.

 

Plage des Ponchettes

| Üles |

 

Inglise promenaad ja

 

La chaise bleue de SAB

| Üles |

 

Nizza ooperimaja (1885)

| Üles |

 

 

Mu meelehärmiks laekusid varsti Laura ning Annike ja teatasid, et nemad enam ei jaksa lainete lihvitud pudelikilde otsida - teeme midagi muud. Tegin ettepaneku Inglise promenaadil jalutada ja vähemalt üht selle sümbolit - hiiglaslikku rannatooli - vaadata. Eks Nizzasse ju tuldagi mere pärast ning mere äärde patseerima;  viimase 200 aasta jooksul on sattunud iga Nizza suvitaja vähemalt korra kindlasti sellele 1820. a rikaste inglaste rahastatud ligi 8 kilomeetrisele rannatänavale. Promenaadi kive on lihvinud igasugused rikkad, kuulsad ja ilusad alustades Vene tsaarist ja lõpetades  2002. a promenaadil kimanud Jason Stathamiga, kes "Transporter 1" ajas võidu prantsuse politseinikega. 2016. a tappis aga veokaga rahvasse sõitnud terrorist siin hulga inimesi. Selle viimase jätsin sel kenal hommikupoolikul targu enda teada, vene kunn, kiilakast inglane ja nood teised mu kaaslasi aga eriti ei huvitanud...  Siiski - laisk loivamine lõppes järsku Albert I pargi servas tüdrukute hüüatusega:

 

" Karusell!"

 

No kas tõesti!, mõtlesin... Ent siis vaatasid plikad mõlemad mulle särasilmi otsa - nad on kogu aeg tahtnud "päris" karusellile minna. Annike oli isegi oma tsekklisti selle karusselli pannud - "päris" prantsuse karussell ikkagi... Kui nii, siis tuleb minna. Ja eks ole ilusad katusega "tordi-karussellid" Prantsusmaa linnades-parkides lausa üheks visiitkaardiks juba 19. sajandist või veel ehk varasemastki, kuigi karussell kui niisugune on ilmselt algupäraselt otsapidi Rooma riigist või Bütsantsist pärit. Rüütlid olla sarnaste seadeldistega ratsavõitlust treeninud, lõbustusvidinateks tänasele lähedases võtmes keerati need 17. sajandil. Praegused katuse ja kõikuvate hobustega imeasjad ilmusid Euroopasse 19. sajandi algul ja umbkaudu tolleaegse disainiga - nagu ka praegune Nizza versioon - on nad linnaväljakutele jäänud.

 

Café des Phocéens

| Üles |

 

Enne karuselli vallutamist kinnitasime igaks juhuks ühes lähedalolevas kohvikus pisut keha ning vaimu. Väravast sisse astudes ent vajusid laste näod tasapisi üha pikemaks ja pikemaks. Asi tegelikult ei olnud karussellis: see nägi endiselt välja nunnu oma portselanikujukestena mõjuvate kaunistuste, hobuste ja tõldadega. Kuid - karussellil askeldasid kiikhobustel mõned allameetrised ja neid saatvad-kantseldavad vanemad.

 

"Noh, kas ostan piletid!"

 

Tüdrukud vaatasid ohates leierkastimuusika saatel kõikuvaid hobuseid ja arvasid, et nemad ilmselt on selle jaoks juba liiga suured. Mu veenmine, et kelle asi see on - tahate sõita, siis sõitke, vilja ei kandnud: pisikestest on märkamatult noored daamihakatised kasvanud. Ilmselt pean seda endale hakkama teadlikult meelde tuletama.

 

Carrousel de Nice

| Üles |

 

Lossikünkale - Colline du Château'le - jalutasime ümber mäe (Mont Boron) mööda Rue de Florestat kuni Port Lympia sadamani ja sealt mööda pisikesi pargiradu endise lossiplatsini. Ilm oli tõeliselt mõnus: mõni kraad üle 20C, soe tuuleke ja pilvitu taevas. Istusime varjulistel pingikestel piiniate all ja sõime jäätist. Praeguse Lossimäe militaarset - ajaloolist pärandit meenutavad vaid mõned maalilisteks pargimotiivideks muudetud müürijupid ning 11. sajandi kirikuvare. Enamus keskaegsetest kindlustustest lammutati juba 1706. a, 19. sajandil istutati linnamäele park. Kristuse-eelsest kreeka asundusest loomulikult ole täna midagi näha, ent Neitsi Maarja kiriku alusmüüri jäänuste juures on ju hea fantaseerida mõeldes, et ju mõni kivi sealt võis seista algselt Nizza akropoli müüris...

 

Nizza Colline du Chateau jalamiilt

| Üles |

 

Do I love Nizza  or Richard "Orlinski Gorilla"?

| Üles |

 

Stephanie Cipre: "Pühapäev Nizzas"

| Üles |

 

I ilmasõja mälestusmärk Quai de Rauba-Capeù ääres

| Üles |

 

Quai de Rauba-Capeù

| Üles |

 

Linnamägi: noored daamid Paaniga

| Üles |

 

Pilguheit Mont Boronille - Fort du Mont Alban (1557)

| Üles |

 

Nizza

| Üles |

 

Chateau de Nice: Neitsi Maarja kirik

| Üles |

 

Colline du Château tipphetkeks jäi skitsimine endiseaegse chateau asukohta markeerival vaateplatvormil. Jäätise ja külmade jookide kõrvale esitas eemal männivilus kohaliku kitarriga trubaduur Retro FM-i repertuaari instrumentaalversioonis. Aga mängis see noorhärra tegelikult väga kenasti.

 

...Ja kui Lossimäel üle viskas, jalutasimegi mäest alla. Ja siin me nüüd oleme. Vein on igatahes hea!

 

Provence sillutis

| Üles |


Lossipargi joa vesi oli igatahes kinni keeratud

| Üles |

 

Lõuna on serveeritud

| Üles |

 

 


 

21.10.2023. Kell 18:14. Cafe Le Kalice. Nizza
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Le Khalice

| Üles |

 

Lõpetasin hetk tagasi skitsimise ja naudin hetkeks üksindust ja veini: tüdrukud läksid kohvikusse nina puuderdama. Tänane pärastlõuna kiskus päris tihedaks, mistap' mõtlesime enne õhtusööki pisut aja maha võtta. Lõunasöögi järel tuiasime pisut vanalinnas. Kui siis Annikesel ja Laural poekestest mürgitus tekkima hakkas võtsime ette Annikese nimekirja. Juhuse tahtel olime vanalinna Massena väljaku pool küljes ja nii sündis kiire otsus minna Villa Massenasse, kus peaks majutuma Nizza ajaloomuuseum.

 

Hulkumas...

| Üles |

 

Nizza katedraal

| Üles |

 

Peegelfontään - vol II

| Üles |

 

Massena tänav

| Üles |

 

Peale paarikümneminutilist jalutuskäiku selgus, et täna külastavad Villa Massenat asutust mingid tähtsad inimesed: ümber aia kõndisid kuulipildujatega politseinikud ja ümber õuel seisvate limusiinide seisid kivinägudega ülikonnastatud turvamehed - inimestele tänavalt jäi muuseumiuks suletuks. Et juba sealkandis olime, siis otsustasime edasi jalutada kaunite kunstide muuseumisse - Musée des Beaux-Arts de Nice'i.

 

Villa Massena

| Üles |

 

Nizza kunstimuuseum on sisse seatud ilusasse nitsaliku valge-oranžika koloriidiga neoklassitsistlikku villasse. Ilusamatest Toskaana villadest inspireeritud linnamaja ehituse tellis 1870-ndatel tsaarivene riigikantsleri, Lev Kotšubei proua, ent enne hoone valmimist müüs selle edasi ühele jõukale ameeriklasele, hr James Thompsonile, kelle käe all maja  Constantin Scala kavandite järgi tänase ilme sai. 1925. a ostis Nizza linn villa, et sellesse üles panna kunstimuuseum. Muuseumi kogud olid moodustatud eraannetustest ja 1860. a Nizza annekteerimisel prantslaste poolt "hangitud" kunstiteostest. Muuseumit oli püütud enne küll siin ja seal sisse seada, kuid õiget asja sellest ei saanud kuni lõpuks leiti see maja.

 

Pileteid lunastades selgus, et lastele on sissepääs prii. Samuti selgus, et saab soetada soodsa pileti, millega pääseb kõigisse tähtsamatesse Nizza muuseumitesse; lastel on kõikidesse sissepääs tasuta. Ostsin siis kombo, sest kindlasti tahab Annike minna Matisse'i vaatama ja võib-olla vaataks ka mõnda muud. Läbi kahe korruse esitatud ekspositsiooni jõuab tunniga läbi käia. Natuke on seal midagi madalmaadest, midagi impressionistidelt: paar pilti Courbet'lt, Sisleylt, Monet'lt, Raoul Dufylt... Palju on saanud tähelepanu Gustave-Adolphe Mossa  (ei teadnud temast enne midagi) - esimene muuseumi kuraator ja kunstnik; päris lahedalt kiiksuga pildid on tal. Ja loomulikult leiab ekspositsioonist ka mõned kujukesed Rodinilt ja Rude'lt... Ühesõnaga - pildivalik ei ole küll eriti suur ja mingeid kohutavalt kuulsaid taieseid sealt ei leia, kuid vaadata on siiski üht-teist. Ühte saali, kus näidati 19. sajandi esimese poole suuri pannoo-maale, huvilist siiski ei lubatud (õigemini - saali täitis tõsiilmeline publik) - saalis esitas parajasti vanu kirikulaule mingi ukraina koor.  Lõpetasime oma ringkäigu villa aias. Algset aeda ei ole kahjuks säilinud: 1920-ndatel otsustati aed pooleks jagada ja selle alumine osa läks ehituste alla. Annike skitsis, meie Lauraga nautisime niisama õhtupäikest.

 

Musee de Beaux-Arts

| Üles |

 

Turist

| Üles |

 

Thodore Rousseau. Soleil couchant

| Üles |

 

Gustave-Adolphe Mossa. Elle

| Üles |

 

Gustave Courbet. Le Sout du Doubs

| Üles |

 

Muuseumi aias...

| Üles |

 

Tagasi linna - see tähendas siis Garibaldi platsile - sõitsime plikade meeleheaks trammiga. See konkreetne liin muidugi meenutas rohkem metrood: trammile astusime küll tavalisest maapealsest trammipeatusest, kuid üsna sõidu algul sukeldus tramm maa-alla ning Garibaldi peatus ei erinenud kuidagi mõnest Pariisi moodsamast metroojaamast. Garibaldi väljak on linna vanim plats, ehitatud Antoine Spinelli projekti järgi tollase Sardiinia kuninga, Viktor Amadeus III auks. Garibaldi väljakuks hakati seda kutsuma 1870-ndatel Nizzas südninud legendaarse itaallase auks. Viimase austuseks ehitati 1891. a peegeltiigiga monument, mis ehib platsi tänini. Tegime platsil tiiru, täiendasime varusid platsiäärsesse kaaristuga majja integreeritud Monoprixis ning jalutasime mööda totaalselt ülerahvastatud ja osaliselt kunstmuruga kaetud Pailloni promenaadi vanalinna.

 

Olümpia Nike mõnitamine Garibaldi platsi trammijaamas

| Üles |

 

Garibaldi plats

| Üles |

 

Promenade du Paillon

| Üles |

 

Nüüd tõmbame natuke hinge ja teeme aega parajaks, et vanas heas Lou Pilha Levas mõnus õhtusöök võtta.
 


 

22.10.2023. Kell 21:15. Hotell Khla. Nizza
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...

| Üles |

 

Täna õhtul juhtusin restoranis, Le Magnetas, kelneriga põnevalt juttu puhuma. Olime juba pool tundi mööda Massena tänavat mõnd õhtusöögikohta otsinud - neid ei ole sel tänaval mitte vähe -, ent enamus olid puupüsti täis. Ainult mõnes kreperiis ja kebabikohas leidus vaba pinda, ent neisse täna ei isutanud. Lõpuks jäime seisma Le Magneta ette, mille menüü paelus ning kus paistis leiduvat ka paar vaba lauda. Kusagilt ilmunud inglise keelt mittekõnelev vahva pensionärist prantslanna palus samas rõõmsalt žestikuleerides oodata. Mõne minuti pärast andis ta mõista, et kui meile koht kõrtsus sees sobib - kõik istusid ju õuelaudade taga, siis kohe saab laud vabaks. Sobis... Kui siis lõpuks higine kelner veini serveerima asus, tegin juttu ja ütlesin, et tal on vist raske õhtu. Kutt õiendas korgitseriga ning ütles, et üllatuslikult tõesti on. Ma küsimuse peale, et miks see nii üllatav on vastas ta, et tavaliselt on oktoobri teine pool juba väga rahulik, osa kõrtse paneb üldse uksed kinni või korjab välikohviku osa kokku; sel aastal on ent rahvast veel palju, hooaeg täiega kestab. Minu järgmisele küsimusele, et huvitav miks see nii on, valas kutt mu klaasi välja ja küsis retooriliselt:
 

"Why you are here..."
 

Jah, tõesti... Eks see ole üks Vana Euroopa kuurort-refuugiume, kontrollitult väljapeetud, kõigest ajast hoolimata selle rikka ja rikkaliku belle epoque hõnguga, mis enamuse idaeurooplastest eemale peletab... Bondifilmide õhustikuga aristokraatiahõnguline õnnemull, mida väga ilusasti illustreeris tänane autonäitus justiitspalee ees. Bentleyd, Ferrarid, vanad lahtised võidusõiduautod, mille ümber tunglevat uudishimulikku turistimassi piidlevad eemalt omavahel vestlevad sigarit pahvivad valgesallilised vanahärrad. Võib-olla ma oma tosinaastataguses reisikirjas olin selle Nizza osas üleolev või pahane, siis täna ma naudin seda hedonistlikku rahulolu muule hullunud maailmale mõeldes. Mitte, et ma tunneksin end kuidagi sinna kuuluvana või et tahaksin kuuluda...  Maailm muutub... annaks jumal, et see siiski kestaks...
 

Le Magneta

| Üles |

 

Eilne õhtu lõppes Lou Pilha Levas. Midagi ei ole muutunud: ikka on saadaval imelise sinepikastmega karbid ning isegi veinikarahvinid on samad läbipaistvast klaasist robustsed kannukesed. Karpe veiniga alla loputades tekkis vahepeal tunne, et kohe tuleb ümber nurga Ebu... Tervist Sulle! Annike tellis ka vapralt karbid ning hävitas ausalt oma osa, kuigi tema esialgne kuraas mereandide suhtes lahtus õhtu edenedes märgatavalt. Laura seevastu tellis kana. Tema üllatus oli suur, kui puuliual toodi ette pool praetud kana ning korvitäis friikaid. Ja tuleb tunnistada, et seda kõike ka proletariaadile täiesti taskukohase hinnaga. Mu mäletamist mööda pakuti Lou Pilha Levas väga head kohalikku siidrit. Et nüüd seda menüüst ei leidnud, läksin vanemalt härralt letis asja uurima. Minu üllatuseks ütles ta, et ta on selles asutuses olnud oma viisteist aastat ja selle aja sees pole seal igatahes siidrit müüdud. Kui siis oma vanast reisikirjast pilte vaatasin pidin tõdema - jaa 1:0 tema kasuks - piltidel olid needsamad veinikannud. Vabandasin. Seepeale küsis taat, et kustkandi mehi ma ka olen. Kui härra kuulis, et Eestist ütles ta mitu korda midagi sellist:
 

"Httt tnkkkk. httt tnkk...!"

 

Lauda minnes ilmselt noogutasin seepeale püüdlikult juhmipoolselt naeratades ja alles istudes taipasin seda välja köhitud sõnumit: muidugi Ott Tänak.

 

Lou Pilha Leva

| Üles |

 

Eileõhtune hotellirada (muuseas tänaõhtunegi jalutuskäik) viis mööda värviliste tulejugadena purskavast Miroir d’Eau'st. Kui hommikul on see hiiglaplats võluv oma peegeldusega, siis hämaruses annavad värvilised veejoad hoopis ägeda etenduse.

 

Peegelpurskkaev vol III

| Üles |

 

Ennist siin ülistasin "valge inimese" Nizzat. Ent selles mullis on ka teine pool. Nagu kusagil eespool kirjutatud, meie hotell asub üsna põnevas linnajaos raudteejaama läheduses. Jalutame vanalinnast sinna piki Jean Medecini tänavat. Hommikul on see värske, poekesi ja kaubamaju avatakse, šikid inimesed ruttavad kuhugi või jalutavad, hommikune leht näpu vahel, koerakesi. Õhtuks ilmuvad tänavale, eriti meie hotellipoolses otsas, kerjused. Neid ikka on seal, kusjuures musti ja valgeid, noored mehed ja naised, mobla näpus ja kaabu nina ees. On ka paar jalutut, kes juba nägupidi tuttavad ja üks vanamemm - viimasele ma isegi andsin paar eurot. Kohalikud jalutavad neist mööda nagu õhust ja, ausalt öeldes, neid mobladega räpasevõitu noorukeid vaadates tekib ikka väga kahetisi tundeid...

Trubaduuritar Massena väljakul

| Üles |

 

Avenue Jean Medecin

| Üles |

 

Täna hommikul sõitsime bussiga Cimiezi, et Annikese rõõmuks ära näha Matisse'i muuseum. Ma ei tea, mida ta oli lugenud või uurinud, kuid igatahes reisi algusest saati pidi see koht olema Annikesele selle reisi üks tähtsündmusi. Ma ise ei ole kunagi Henry Matisse'i väga suur fänn olnud. Õigemini mäletan, et eelmisel korral imetlesin Matisse skitse Lydia Delektorskayast - kunstniku muusast, modellist ja kaaslasest... Aga ka mitte kõiki. Muidugi on ta Dali, Picasso ja Co-ga võrreldav suurmeister, kuid - mis teha, mulle meeldib pigem selles generatsioonist põlv-paar vanemate meistrite looming...  Sellest hoolimata ei hakanud ma kuidagi võsukese entusiasmi vähendama. Ent juba muuseumisse sisenemine algas muigama panevalt. Ukse taha jõudes leidsime selle eest murelikult ust põrnitseva vanapaari. Neist tugevam pool skrollis murelikult telefoni ja heitis aegajalt närvilisi pilke sissepääsu poole. Küsisin inglise keeles, et kas muuseum on suletud. Härra pobises midagi prantsuse keeles tehes kätega žesti, et tundub jah, vaat kus lops ja oma sõnade kinnituseks püüdis ust avada. Et sees tuled põlesid, jäime ootama. Varsti kogunes inimesi ka meie taha... Kümne minuti pärast astus tagareast ette üks julge daam ja päris viivituse üle. Vastasin õlakehitusega ja viipasin ukse poole. Seepeale astus daam ligi ja tõmbas ukse lahti... Ehee, vanahärra oli püüdnud ust lükata. Hetkeks valdas kõiki uksetaguseid üldine hämming, mispeale sekund hiljem vallandus ühine sõbralik naerulagin, millega rõõmsalt silmi pööritades ühines ka vanapaar.

 

Musee Matisse

| Üles |

 

Tüdrukute esimese ehmatuse põhjustas Matisse'i töödest inspireeritud ameeriklase, Shirley Jaffe, näitus muuseumi fuajees. Ma ei tea sellest kunstnikust midagi, kuid tema ülespandud looming väljendas just kõike seda, millest ma 20-21. sajandi kunstitöödes sageli aru ei saa. Samas sobis see näitus ideaalselt sisse juhatama Matisse' töid. Saalist saali jalutades muutusid laste arvamused üha kriitilisemaks vastavalt sellele, kuidas pilt pildilt muutus väljenduslaad üha lakoonilisemaks. Välisukse poole kõmpides igatahes kuulasin muiates võsukeste iroonilisi mõtteavaldusi ja võrdlusi nähtud piltide ja endiste lasteaia kaaslaste loominguga. Ma küll ütlesin mõned kaitsesõnad kadun'd kunstniku kaitseks, kuid laste juttu kuulates meenus millegipärast muinasjutt alasti kuningast... Mitte, et see siinkohal oleks otse kohane, kuid laste jutus on kusagil alati oma iva, mida minusugused lollid pahatihti kunstikorüfeede juttu kuulates ära unustama kipuvad ning "nähtamatuid" riideid vaadates koos eeskõnelejaga kaunist rõivast kiidavad...

 

Henry Matisse. Nizza Inglise promenaad

| Üles |

 

Henry Matisse. Odalisque au coffret rouge

| Üles |

 

Muuseumihämarusest vanade piiniate vahele päikesealaikudesse astudes tegin ettepaneku kirgede jahutamiseks arheoloogiamuuseumisse minna. Viimane asub kohe endisaegse Villa des Arènes'e kõrval, mis täna majutab 1963. aastast Nizza ikooniks kujunenud Matisse muuseumi. Kuna Matisse'i peavad vaatama kõik Nizzasse sattuvad huvireisijad, siis Arheoloogiamuuseum, mille tähtedeks on Rooma termid, saab kahjuks vähem tähelepanu. Eks Musee Matisse'i kui tänase Nizza turismiäri esikaubamärgi tähtsus ole ka mõistetav - turistid otsivad märgilisi altareid, mille taustal instasse ja feisbooki materjali toota - Matisse on ilmselt kuulsaim nitsalane, kelle elu se's linnas on elanud ja siia surnud. Samas ligi kaks tuhat aastat vanad Rooma termid (2. saj pKr) on justkui osake ka Matisse'i muuseumist ning ilmselgelt viitab muuseumimaja 17. sajandi nimigi (Villa des Arenes) kõrvalasuvale rooma areenile. Ka esimese mulje varemeteväljast saab muuseumi aias seistes.

 

Musee Matisse

| Üles |

 

Villa de Arenes

| Üles |

 

Nizza väike "Colosseum" on muljetavaldav ja ootamatu. Areen on kenasti varemeis, ilma tellingute ja tugedeta... Mõelda vaid - kunagi elas veristele näitemängudele noil müüridel kaasa ligi 5000 vaatajat. Areen asus omaaegse Pompeij suuruse Rooma linna - Cemenelumi (praegune Cimiez tulevat ka ses't rooma nimest) keskmes. Linnas asus Marsi tempel ja suurejooneline spaa, mille moodustas kolme korpusega termikompleks. Enamus arheoloogiamuuseumist räägibki Cemeneleumi termidest.

 

Nizza Colosseum

| Üles |

 

Ka sellesse muuseumisse kehtis eile ostetud pilet. Ekspositsiooni kaks korrust sambajuppide, potikildude, ninatute Hadrianuste ja Augustuste ning hauakivide vahel läks suhteliselt kiiresti - väljapanek on meeldivalt prantsusekeelne. Rääkisin tüdrukutele vitriinide juures nii palju juurde kui oskasin ja kui näod väga tülpinuks muutusid, läksime õue.

 

Keegi proua

| Üles |

 

Nizza termide rekonstruktsioon

| Üles |

 

Vaadake neid sillutuskive! See on Rooma tee!

 

 

Nizza rooma termid

| Üles |

 

Muuseumimaratoni lõppedes otsustasime hinge tõmmata Areeni pargis. Pargi südames seati just üles ka välikohvikut ja nii sai hingetõmbeaega vürtsitada kuuma pissaladière', kohvi ja mineraalveega.

 

Cimiez' kirik ja klooster (niipalju kui seda uitajale näidatakse) ühes oma kaunite aedadega olid sellised nagu neid mäletasin tosina aasta tagusest ajast. Kloostriaed ja kirik tõid uuesti sädeme ka tüdrukute silmadesse, mis Matisse'i muuseumist peale oli kippunud kaduma. Leidsime aias mõnusalt päikselise koha ja võtsime hetke joonistamiseks. Cimiez on omamoodi Nizza ajalookonserv. Arvatavasti lõid roomlased siia oma linna vanema kreeka asunduse peale. 9. sajandil rajati mäele benediktiini klooster. Cimiez klooster mäletab ka Prantsuse-Itaalia sõda, kui 1543. a prantslased koos türklastega (viimaseid juhtis kurikuulus Barbarossa -  piraat ja väepealik) linna piirasid ja lõpuks vallutasid (Nizza kuulus toona Itaalia liitlasele Savoy hersogile). Linn küll vallutati peale kolmenädalast piiramist, kuid teades, et vastasvägi on kohe tulemas, viisid türklased oma laevaväe minema ja prantslased rüüstasid ning põletasid linna maha. Senini on see üks prantslaste häbiväärsemaid "sõjavõite" omaenda inimeste vastu. Häbi varjamiseks püüti väita aastaid, et linna rüüstas Barbarossa. Põletamiste käigus jäid ent peavarjust ilma ka frantsiskaani kloostri asukad, kes mõni aasta hiljem ostsid Cimiezi kloostri. Peale seda ehitati kompleks ümber umbes sellisel kujul nagu seda täna näha võib. Oma jälje jätsid loomulikult revolutsionäärid, kes pühakodasid kasutasid kasarmute ja haiglana. Õnneks sai see õudus läbi ning Sardiinia kuninga valitsuse all 19. sajandi algul kirik-klooster korrastati. Edasi algas kuurorti aeg...

 

Cimiez' kirik

| Üles |

 

...ja kloostri ristikäik

| Üles |

 

Cimiezi aiaidülli suutsid plikad lõpetada omavahelise tühjast tülitsemisega ja rikkusid sellega ka minu tuju. Ühine leppimine kinnitati konsensusega (2:1 minu kahjuks) lõunatada Subways. Annike leidis kohe meile lähima koha, kuhu jõudmiseks tuli matkata Cimiezist mööda kitsaid trepptänavaid jõe äärde ja sealt edasi bussiga nr 7 mingisse kaubanduskeskusse ülikooli lähedal. Kummardasin nende kindlameelsuse ees ja nii see pärastlõuna kujunes. Subway kohta peab õigluse huvides ütlema, et sattusime üliägeda ja sõbraliku teenindaja otsa ning lõppeks sai igaüks salativaliku võileiva, mille üle ei olnud vaja hädaldada.

 

Cimiez' aed

| Üles |

 

Joonistavad...

| Üles |

 

Passaaž Cimiezist alla

| Üles |

 

 Tagasi vanalinna loksusime trammiga. Tegin ettepaneku minna mere äärde. Esialgu see mõte leidis üsna head vastukaja. Viskasin end soojadele kividele sirakile ja sulgesin õndsalt silmad. Ent just sel hetkel kui Une-Mati kohale jõudis, saabusid Annikest-Laurat ja teatasid, et nad ei viitsi enam kive otsida - lähme vanalinna. No ja siis sattusimegi ägedate autode näitusele Justiitspalee ees. Ma ei viitsinud pikalt ringi lonkida, sättisin end Lilleturu lähedal klaasikese veiniga elu ja inimesi uurima ja lubasin tüdrukutel pisut lähitänavatel ringi kolada.

 

Kaamel!

| Üles |

 

 

Vana Euroopa sinivereliste mänguasjad

| Üles |

 

Enne õhtusööki täiendasime varusid oma "kodu-Monoprixis" ja pidasime pisut siestat hotellis... Ahjaa - sattusime Massena väljakul meeleavaldusele. Väljaku keskel lehvitati Palestiina lippe ja põletati Iisraeli oma. Karjuti, kuid muidu tundus rahumeelne üritus - ilmselt sadakond märulipolitseinikku oli tol hetkel piisavaks argumendiks.

 

Kui ühes väljaku otsas protestitakse mõttetute tapatalgute vastu, siis...

| Üles |

 

...teises otsas mängitakse pilli

| Üles |

 

Siis juba õhtustasime Le Magnetas ja nii ongi ööhakk kätte jõudnud. Istun meie rõdul ja kuulan, kuidas all viinapoe trepil keegi millegipärast räuskab. Rollud sõidavad... Kusagilt imbub ninna hullutavat praekala lõhna...

 

Hotel Khla

| Üles |

 

 


 

23.10.2023. Kell 22:36. Hotell Khla. Nizza
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Khla hommikubuffee

| Üles |

 

Lapsed magavad. Sai neile just loetud unejutuks Smoke Bellew'd. Tüübid kuulasid Munatehingu loo lõpuni ja kukkusid siis sekunditega - eks ole olnud pikk päev ka... Iseenesest tänane õhtu oli hotellikeskne; ostsime tagasiteel Grassest ühest Casinost kotitäie söödavat manti, millest organiseerisime kena buffee hotellitoas. Tüdrukud ei tahtnud peale pikka sõitu linna peale kolama minna ja ka rahaliselt on see vahelduseks väga mõistlik. Samas on supermarketites (mõtlen ikka päris supermarketeid, mitte selliseid nagu peab meie kodutänava nurgal Ibrahim, kust saab küll külma veini ning mullivett, kuid kõhutäiteks leiab valikust vaid kartulikrõpse) väga vinge valik igasugust toidupoolist; ok, midagi on soojaletis, ent milline rohelise valik, milline juustu, kala- ja lihavalik! Kõik leidsid endale midagi meelepärast ja ohkasid seetõttu voodisse pugedes õnnelikult.

Tänane päev möödus peaasjalikult Grasses. Peale hommikusööki seadsime sammud raudteejaama, kus eelmistel päevadel tehtud luure järgi teadsime olevat autorendi. Annikesele avaldas väga muljet uhke historitsistlik punasest tellisest oranžide krohvkaunistustega raudteejaam - Gare de Nice-Ville; säravi silmi võrdles ta seda mõne kiriku või paleega. Eks see 1864. a Louis-Jules Bouchot' kavandatud jaamahoone omal ajal oligi kirikuga võrreldav - raudteejaamast avanesid uksed maailma. Kuigi suur osa Bouchot' karjäärist möödus prantsuse riigiarhitektina on ta end jäädvustanud arhitektuurilukku lisaks Nizza vaksalile veel mitme suurepärase jaamahoonega Avignonis, Valence'is, Toulonis ja Milanos.

 

Auto rentimine läks põhimõtteliselt nagu üks auto rentimine ikka - praegu seisab raudteejaama taga parklas punane Fiat 500, mis meid aitas täna ning pakub seltsi järgnevatel päevadel. Et olin unustanud juhiload hotelli, siis ainsa ebahariliku protseduurina tuleb mainida sörkjooksu raudteejaamast hotelli ning tagasi.

 

Tee Grasse' sujus. Olin peljanud pisut Nizza liiklust, kuid sain vast hindele C hakkama - need ülikitsad sõidurajad tahavad esiti pisut harjumist, ent intensiivsest ja agressiivsest sõidustiilist hoolimata ollakse siiski üksteise vastu suhteliselt viisakad ja tähelepanelikud. Välja arvata ehk kretiinidest rollumehed, kelle hulgast ilmselt 90% arvab, et nad on Elastiknaise sugulased ja sealjuures ka surematud, suudavad lennata ja vee peal käia. Fakt, et enamus neist peale kaasliiklejatele sajaga närvidele käimist päeva lõpuks elusalt koju jõuab, on tegelikult kaasliiklejate teene ning ettenägelikkus. Ah, aga eks selle rollurahvaga ole ju varemgi trehvatud, mistõttu tuleb eelnev vingumine kirjutada pigem ühe Ida-Euroopa provintsisohvri nõrganärvilisuse arvele. Leidsime parkimiskoha Grasse südames ühes parkimismajas kohe Fragonard' vabriku kõrval.

 

Mäletan, et mu esimene Fragonard'i külastus jättis päris ägeda mulje. Võib-olla ma ise teist korda polekski lõhnamuuseumisse-vabrikusse läinud, kuid tüdrukute tšekk-listis oli see atraktsioon esimeste seas ning nende säravaid ja ootusrikkaid pilke vaadates oli selge, et tuleb minna. Tegelikult tahtsin isegi tutvust uuendada - kevadel siit rohkem kui pooletuhande kilomeetri kaugusel Flavigny kloostris aniisidropse maitstes öeldi, et enamus nende maitsete essentse toodetakse Grasses - baasõlid lõhnadele ja kommidele on sarnased (piparmünt, roos, aniis jne, jne). Kodus kujunes aniisikommidest tüdrukute hulgas tõeline hitt - nüüdki ostsime Nizza vanalinnast taskud Flavigny dropsikarpe täis - mistõttu lisaks lõhnaõlihuvile võlus Grasses Annikest-Laurat ka kommimaitse lugu. Eks Grassesse lõhnade pärast eeskätt minnaksegi - toodetakse selles linnas ju 2/3 kogu Prantsusmaa lõhnadest ja suur osa kogu maailma parfümeeria baaslõhnadest. Tehakse seda kõike juba 18. sajandi keskpaigast, vanimateks tehasteks on Galimard ja Molinard, kuid turistile jääb meelde pigem Fragonard, mis asutati küll alles 1926. a, kuid, mille käitatud tehas-muuseumist on Grasses raske sisse astumata mööda jalutada. Niisiis seadsime sammud sinnapoole...

 

Tosina aastaga palju ei olnud muutunud. Endiselt saab lõhnamuuseumi külastada tasuta. Samuti tuli  endiselt oodata veerand tundi, et inglise keelse grupi kokku saaks ja sarnaselt mu eelnevale mälestusele jalutati siis läbi muuseumi-tootmisruumide, kus näidati puust ja punaselt ette, kuidas lilledest lõhna kätte saab. Kuna ent vahepeal mingi osa tehasest on kolitud Eze'i, siis võib-olla natuke rohkem peatuti seebil. Ent lõppes tuur taas lõhnapoes kus tehti väike erinevate lõhnaõlide nuusutamise testimine. Meil igatahes hiilgas Laura, kes viite lõhna väga hästi eristas ja hiljem, kui suveniiriks lõhnu valisime, oskas ilmeksimatult meenutada just seda "kõige õigemat" lõhna, mida emmele viia. Ainus, millele ma pisut kahjatsedes tagasi mõtlesin, oli väike baaslõhnade eristamise töötuba nn "ninade" (ninaks nimetatakse siis spetsi, kes nuusutades suudab hinnata lõhnade kvaliteeti ja segusid, nagu veini või konjakimeistridki omal alal) laboratooriumis, mida küll täna näidati klaasi tagant, kuid kuhu rahvast lõhnadega hullama ei lastud. Eelmisel korral anti ette 10 põhilõhna, mis tuli siis oma nina järgi määrata ning hiljem kontrollida, palju pange läks.

 

Teevad lõhna...

| Üles |

 

"Nina" labor

| Üles |

 

Testimine

| Üles |

 

Lahkusin lõhnamuuseumist kahe õnneliku, kuid näljase plika saatel. Seepärast sattusime vihmavarjudega ehitud kitsastel vanalinnatänavatel ringi hulkudes järgmisena La Trattoria Grasse'sse. Raju olemisega ettekandja-naine nagu esikfiguur Delacroix' maalilt La Liberté guidant le peuple (ainult kurguni kinni nööbitud kampsuniga) viskas käreda tervitusega lauale lühikesed menüüd. Tellimust esitades sain proualt igatahes kiita selle eest, et olin valinud kohaliku roa. Ma muidugi ei osanud nime ja kirjelduse järgi - this is stew, mon monsieur -  midagi väga arvata, kuid lauale toodi imehõrk loomaliha hautis. Nagu mingi versioon burgundia padast, kuid kuidagi liha oli õrnem, seeni kastmes ei tuvastanud ja kaste ise oli Burgundias maitstutest nagu tökatisem ja tummisem. Laurat ehmatati taas kanaga: ta on meil siin mingi äpiga vahvasti prantsuse keelt õppinud ja tellis iseseisvalt praetud kana, mille arvas menüüst välja lugenud olevat. Kana toodi... kuid sõna otseses mõttes lebas taas taldrikul kuhja friikate otsas pool kana... 
 

Delacroix' modell...

| Üles |

 

Päevapraad: knokkid loomaliha hautisega

| Üles |


Nizzale vahelduseks on Grasse vanalinn kosutavalt vana. Võib-olla mitte päris nii meeleolukas ja ehe kui nois kümnetes pisikestes mägilinnakestes Nizza ja Orange vahel, ent mõnus siiski. Ning kui Nizzas vanalinna ummistas oktoobrist hoolimata alles huvireisijate hord, siis Grasses valitses sulnis sügisene vaikus ja rahu. Lonkisime pisut jahedavõitu tuules kitsastel tänavatel vanu aknaid, uksi ja poekeste vaateaknaid seirates.

 

Grasse

| Üles |

 

Ühe poe avatud vitriinaknal anti päris omapärane etendus. Kogu selle butiigi kauba enamuse moodustasid erinevad nugatid (nougat). Nugateid tehakse klassikaliselt munavalgest, suhkrumassist või meest ning röstitud pähklitest. Nagu arvata, viitab see kombo algupäraselt Pärsiasse, kuid kodustati Itaalias juba 15. sajandil. Provences igatahes täna tundub see olevat väga levinud maius. Nugateid - aga neid tundus lettidel olevat sadu erinevaid, müüdi seal nagu sinke turul: suured kerad, pätsid, plaadid. Meie kohale jõudes püüdis just parajasti õbluke müüjanna ühe eriti rammusa käntsaka otsast klientidele viilu lõigata. Daam hoidis kahe käega kasaka saabli laadset nuga ning rõhus sellele kogu keharaskusega. Ponnistus oli raske, kuid minut võitlust kleepuva massiga lõppes siiski müüjanna eduga.

 

Nougat

| Üles |

 

Grasse vanalinnas ringi jalutades jääb ühel või teisel hetkel jalgu ikka katedraal - Notre Dame du Puy. Nizza historitsismile on see 11. sajandist pärinev ilus arhailine rikkumata varagootika väga mõnusaks vahelduseks. Kirik on pitsunud hoonete vahele, kuid pisut loppis peafassaadi ette on jäänud väike platsike, millelt kõik see väline ilu ja ajahambast näritud kivi ära paistab. Astusime sisse. Eks mul ole olnud õnne sattuda läänemaailma paljudesse tundmatutesse, kuid kenadesse ja austusväärsetesse pühakodadesse kui tähtsates kunstiraamatutes ära märgitud kirikuhoonetesse. Suurimaid elamusi olen kogenud siiski tuhandeaastastes ja veel vanemates kristlikes pühakodades. Grasseski võlus kohe see masajas varagootika, mida esindas kesklööv ja külglöövide rohmakas romaanika. Ja muidugi need silinderjad sambad! Ent nagu selgus ukse juures seisnud valvurtädi ulatatud infolehelt, siis Grasse pühakoha uhkuseks pole vana kivi, vaid kolm Rubensi pilti (Püha Helena, Kristuse kroonimine okaskrooniga ja Kristuse risti püstiajamine), mille leiab parempoolse löövi alt seinalt. Ja nii ongi.... Pildid telliti algselt Jeruusalemma Püha Risti kirikusse, kuid pärandusena kingiti need 1827. a  Grasse haiglale. 1972. aastast saati ripuvad need Grasse katedraalis...

 

Grasse katedraal

| Üles |

 

Grasse katedraali varjatud pärlid... Rubens: Risti ülestõstmine; Püha Helena; Kroonimine okaskrooniga

| Üles |

 

Grasse kirik jäi meelde veel ühe mälestusega. Kiriku tagant leidsime kaljul rippuva kiviterrassi, millelt avanes vaade naabruskonna sinistele mäekestele ja nende all laiuvatele külakestele, metsatukkadele ning põldudele. Kahjuks ajas üsna kibekülm tuuleke meid kiiresti tuule eest  kaitstud kitsastele tänavatele tagasi.

 
Oma varasemast käigust Grasse'isse mäletan kohalikku kunstimuuseumi - Musée d'Art et d'Histoire de Provences. Et ka see oli Annikese vaatamisväärsuste nimekirjas, siis lihtsalt pidime sinna minema. Muuseumi fuajeesse astudes võeti meid soojalt vastu: tere-tere, oktoobri lõpus siia enam palju rahvast ei satu; olete teretulnud. Meile see inimtühjus igatahes sobis. Et tüdrukute piletid ei maksnud taas midagi, siis suurt kasu nad meie visiidi pealt ei lõiganud. Kui ennist ütlesin, et läksime kunstimuuseumisse, siis tegelikult kunsti näidatakse vana villamaja ülemisel kahel korrusel, esimesele korrusele on sisse seatud ekspositsioon Provence ajaloost alustades roomaeelsest ajast kuni tänini välja. Tolle ajaloomuuseumi osa võib-olla ägedaim osa (minu jaoks) olid roomaaegsed hauakivid, kuid tüdrukutele pakkusid elevust igasugused vanad põllutöö- ja käsitööriistad. Selline tore 1980-1990-ndate stiilis väljapanek... Ülemistel korrustel sai muidugi au Charles Negre, Grassest pärit päevapiltnik, kuid unistama sundivaid pilte oli üles seatud teisteltki "kohalikelt provintslastelt". Näiteks sööbisid mulle mällu Joseph Camille Thomas Contini piiniad ning üks pilt Theophile Decanselt, kus kujutatud suurerattaline hobu või eeslirakend tolmusel Vahemere päikesemaastikul tundus sisaldavat kõiki neid emotsioone, mida ma reisidel Vahemere põhjakaldal mällu vajutanud olen... Ja muidugi need François Marius Granet' detailsed pildikesed kloostristseenidest... Kiretud ja pragmaatilised... Nagu oleks härra käinud ringi X režiimile seatud fotokaga.

 

Thomas Contini. De La Bocca piiniad

| Üles |

 

Theophile Decanis. Route poudereuse en Provence, dans la plaine d'Arles

| Üles |

 

Kunstmuuseumi suurim elamus peitis end hoopis vana maja tagaaias. Näitustele tiiru peale teinud, läksime aeda. Ma lootsin, et näeme midagi Cimiez' aedade sarnast (eelmisel korral ma aeda ei sattunud) või siis midagi klassikalist prantsuse villaaedade repertuaarist, kuid sattusime tillukesse, lopsakasse, pisut suvalisse, kuid ülilahedasse aiamulli. Valge killustikuga tee otsast leidsime laua ja toolid ning võtsime selle aja, et maja tagafassaad üles joonistada. Õigemini - majaga tegelesime meie Annikesega, Laura joonistas üles oma unistuste... eee ... hamburgeri?!

 

Kunstimuuseumi aias

| Üles |

 

Grasse hetk

| Üles |

 

Grassest startides näitas kell mõni minut viie peal. Nizzasse oli nagu vara sõita. Väikese arutelu peale võttis Annike initsiatiivi enda kätte ning ütles, et tema tahab pisut kohalikku loodust näha ja minna Grassest pisut põhja poole jäävasse rahvusparki - Parc Naturel Départemental de Roquevignoni. Panin siis parkla Waze'i ja läksime.

 

Sinitaevasse kogunes igavaid pilvi... Neist mõned viskasid parklas hirmutuseks isegi mõned piisad alla, ent ähvarduseks õnneks see jäigi. Sildid ja infotahvlid olid kõik muidugi prantsuse keeles, kuid kaart näitas omas universaalkeeles siiski üht-teist kasulikku ja nii me seadsime sammud ühele paarikilomeetrisele rajale. Eks ma natuke olin mures: kaart ütles, et kõrguste vahe rajal on pea paarsada meetrit - plikad on seni käinud vaid Eesti matkaradadel, kus kõrgused suurt rolli ei mängi. Ent sujus see jalutuskäik. Kõndisime läbi laialehise võsase nooremapoolse metsa alla ojaorgu kuni tillukese kabelini ja sealt piki orgu parklasse tagasi. Algul mäest alla ja siis mäest üles. Üles minek tekitas natuke emotsioone ("kaua veel!"), kuid pigem kaifiti võõrapärast võsa ning võsaalust terrassmaastikku - kunagi on neil aladel olnud ilmselt põlluterrassid.

 

Meie väike mägimatk

| Üles |

 

Kabel

| Üles |

 

Harju keskmise supermarketi kalalett

| Üles |

 

Ja siis oligi aeg tagasi Nizzasse sõita. Ostsime teelt ühest Casino hüpermarketist head-paremat õhtusöögiks ning tulime linna ära. Parkimismajas raudteejaama kõrval sai pisut tsirkust, sest ma ei saanud kirjadest aru ja helistasin tõkkepuu tagant mingile asjapulgale isegi kaks korda. Tüüp oli kannatlik ja viisakas kuniks ma aru sain, millist nuppu tuleb vajutada parklasse pääsemiseks. Segaduse tekitas tegelikult rendifirma kutt, kes hommikul ütles, et saan osta kolme päeva parkimispileti, mis olevat odavam, kui iga päev eraldi pilet võtta. Tüüp, kellega ma telefonis rääkisin, igatahes sellest midagi ei teadnud (või ei viitsinud enam minuga pikemalt seletada)... Igatahes pole vahet - auto sai pargitud ja eks homme näe palju see pull maksma läheb.

 

Aga nüüd on küll aeg põhku pugeda.

 

Meie suurepärane Casino-dineevlaud

| Üles |

 


 

24.10.2023. Kell 13:50. Restaurant Le Tandem. Bargemon
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Fiat ja tema sõbrad

| Üles |

 

Oleme sattunud pisikesse keskaegsesse linnakesse nimega Bargemon. Linnake tundub tore: samblast rohelised kivid, vähemalt 12. sajandi müürijupid ja majakesed, kitsad käänulised tänavad ja käigud - aga ega neid eriti palju olegi ning paar muldvana kirikut, millest kohaliku turismibulla järgi tähtsaim - St. Etienne  on remondiks suletud. Rahvast pole, linnaväljakult leidsime tubakapoe ja kaks kõrtsi. Neist ühest saime vaid kohvi ja teises hetkel istume oodates tellitud sööke. Naljakas on, et mängib Zodiaks - lätlaste (ei, terve punaimpeeriumi) 1980-ndate elektroonilise muusika lipulaev. See valik on üllatav ning põnev, kuigi vaevalt nooruke ruugepäine ettekandja meid kuidagi sellega seostada oskas, tahaks - ju on lätlased lihtsalt mingisse playlisti sattunud. Ent mis iganes põhjustel siin Issandast mahajäetud külakeses Zodiaksi blastitakse - "vau" igatahes.

 

Bargemon

| Üles |

 

Tänane päev on olnud algusest peale nihkes. Ärkasin öösel ilge lärmi peale naabertoas - lihtsalt mingi seltskond pidas pidu ja ajas siis suurte inimeste asju. Õnneks tüdrukud nohisesid ja ütlesid hommikul, et nad küll öösel midagi ei kuulnud. Ärgates sadas. Nojah - eks sajab praegugi muidugi, kuid hommikuga võrreldes on siiski sadu hõredam. Ka hommikusöögiga oli täna midagi lahti: sööma jõudes haigutas pooltel lettidel tühjus ja juurde midagi ei toodud. Tegelikult sellest polnudki probleemi. Tõsine häda algas ent linnast välja sõites. Stau! Reaalselt 2 tundi istusime linnas ummikus. Vahepeal käis mõte juba ots ringi keerata, kuid ka vastassuunas seisid autod paigal. Mis selle seisaku põhjustas, ei tea, aga jupikese hommikut see rikkus. Pärast seda on olnud rõõmsam, aga üldine meeleolu kipub ikka olema selline natuke hädane, eriti Annikesega, kes tahaks Nizzas olla, kuigi seal poleks ju ka peale igavlemise, selle vihmaga midagi teha. Hommikupooliku päästis Starbuks: kiirtee otsale pääsenud, läks liiklus käima. Kuna olime kõik roidunud sest jandist, tegin peatuse ühes kiirtee tanklas, kus kogemata juhtus olema Starbuks. Mul oleks sest kohvikust suva, kuid plikadel läksid autost välja astudes silmad põlema ja nii me siis taastusime peale ummikuelamusi võiküpsiste ning kohviga.

 

Starbuxks!

| Üles |

 

Nii on... Mis meile siin ette tuuakse, ei tea, igatahes on siin äge ja sõbralik prantsuskeelne teenindus. Ega me suurt midagi menüüst aru ei saanud ja samamoodi ei saanud meist eriti aru ka ettekandja. Tütarlaps vast on kahekümne ringis, aga inglise keelt ei räägi. Õnneks on tal ja Laural tõlke äpid, mistõttu kuidagiviisi suutsime end üksteisele arusaadavaks teha. Seejuures oli päevakangelaseks Laura, kes õhtuti mingi keeleõppeprogrammiga usinasti prantsuse keelt harjutab. Tänu oma harjutustele sai ta esimesena ettekandjaga sisulise jutu peale.
 

Burger on laual!

| Üles |


Kui siin söönud saame, sõidame edasi Verdoni orgu... Loodan siiralt, et sinna jõudes klaarib saju ja päike ajab laiali praegu taevast lausaliselt katvad pilved...

 


 

25.10.2023. Kell 00.37. Hotell Khla. Nizza
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Siilid udus

| Üles |

 

Istun rõdul ning rüüpan kohalikku roosat veini. Õhk on sume ja niiske ning hilisõhtuste rollude tekitatud lärmist paks; viimase info kohaselt näitas kraadiklaas +22C... Lõpetasin just uudiste lugemise. Peale selle ,et üks hea tuttav on Carcassonnes, midagi muud positiivset ei ole meediast lugeda: sõda, sõda, sõda, majanduslangus ja muu pask... Aga - ma ei saa sinna midagi parata, isegi kui kõik selle lolluse vastu hinges protestib: maailm on tuksis ja tundub, et väljapääsu sellest ei ole. Pagan - pidin ma seda sodi lugema! Seega, Bacchus - ma väga tänan selle roosa nektari ja anšooviste eest ja loodan, et tänaseid märksõnu kirja pannes suudan kogu selle saasta unustada. Sest siin ja praegu on tegelikult väga mõnus! Kui aastaid tagasi Matalas (Kreetal) lugesin sadamakindlustusele joonistatud graffitit hipiajastu loosungiga:

 

"Today is life. Tomorrow never comes",

 

...siis toona tundus see lihtsalt Remarque stiilis filosoofilise deklaratsioonina. Täna on see kõige tõelisem reaalsus... Ja tõsi on see, et lapsed taas magavad või vähemalt on tõmmatud tekid kõrvuni ning jälle on hilisõhtu-öö ning see hetk, et eilsed pärastlõunased ja tänased muljed üles tähendada.

 

Tee Pont de l'Artuby poole

| Üles |

 

Seljasirutused

| Üles |

 

Äike

| Üles |

 

Eilne päev peale Bargemoni läks ilusaks. Teejoon lookles üha ilusamate mägede vahel. Ilmataat pani hullu: kord siras päike, siis lahmas vihma ning enne Verdoni kanjonisse jõudmist elasime üle isegi potilillade pilvede all pisukese äikesetormi. Ent niipea, kui Artuby sild (Pont de l'Artuby) paistma hakkas, kadusid pilved horisondi taha ning õhtupoolik Verdoni orus kuni Aiguinesi linnakeseni möödus enamasti imekaunis õhtupäikeses. Kuulus Artuby sild küll ei kihanud elust - nautisime Verdoni oru 700 m -seid püstloodseid kaljuseinu ja kaugel all vahutavat jõekest üksipäini, kuid nii oligi ju tore. Tüdrukud said rahumeeli üle silla võidujooksu teha. Kes võitis, ma ei tea, sest viimasel hetkel popsutas mööda vana Peugeot... Ega see 1940-ndatel ehitatud ligi 110 m pikkune kaarsild ise mingi suur vaatamisväärsus ole - vinget sillakaart saab imetleda pigem maanteelt eemalt, kuid äge on vaade sillalt alla kanjonikuristikku, mille sügavuseks  silla all olevat vähemalt 180 m...

 

Verdoni kanjon: esimene tutvus

| Üles |

 

Artuby sild

| Üles |

 

Võidab sport!

| Üles |

 

Kaarti vaadates otsustasime jätkata mööda paarikümnekilomeetrist kanjoniserva Aigunes' poole. Päike siras, kuigi vahepeal, väikesi kurusid ületades, sattusime ootamatult pilvedesse ja siis otse pilvede alla ja siis taas järsku pilvest tagasi päikesesse. Tegime siin ja seal kanjoni kaldal peatusi, ning üsna enne Aigunes'i, üle järjekordse mäe jõudes, vaatasime roosadest pilvedest peegelduva St Croix järve kauget peegelpanoraami ning viimasena peatusime ühel kuldsel metsaserval rippuval serpentiinil, et vaadata oranži päikeseloojangusse peitu pugenud Aigunes' linnakese panoraami.

 

Tee Aigunes' poole: mere pool mäge

| Üles |

Kanjon

| Üles |

 

Tee Aigunes' poole: teisel pool mäge

| Üles |

 

St Croix

| Üles |

 

Aigunes' on isegi Eesti mõttes küla, kuigi näeb välja pisikese linnakesena. Õhtul poole kuue ajal oli see juba täiesti välja surnud. Tõsi, inimesi liikus ringi, askeldades omade asjadega, kuid paar restorani ja turistinfo olid suletud ning akende järgi otsustades ilmselt juba varasügisel. Ka oli suletud pisike renessanssne St Jeani kirik ning selle kõrval viinavälja kaduv väike chateau moodi ehitus. Ent küla ise oli kui jalutamiseks loodud: pisike ning imeilus. Seejuures ühtegi eriliselt vägevat nähtust või maja sealt ei oskagi välja tuua, kuid need loojangused vaated, vihmast puhtaks pestud klaaris õhus, mida värvib kaugete küngaste taha maanduv päike!

 

Aigunes panoraamid

| Üles |

 

Aigunes

| Üles |

 

Aigunes St Jeani kirik

| Üles |

 

Startisime. Vaated lõppesid järsku teisel pool linna. Ei - maastik oli ümberringi ilmselt ikkagi maaliline, kuid laskuv serpentiintee kadus musta märga pilvelaama ja edasi kuni Nizzani sõitsime algul oranžikasroosas udus ja kui sellest välja pääsesime, oli maad võtnud juba pimedus. Kusagil väiksemas kohas panin veel paagi täis (ma ei tea, kui suur selle Fiati paak on, aga näitas tühjapoolset ja sisse mahtus 20 liitrit). Linna jõudes tegime roidumust trotsides veel kiire Monoprixi ringi, et valmistuda dineeks hotellis. Muuseas läksin retseptsioonist üht kahvlit küsima ja sattusin meie esimese õhtu daami peale (Valentina on vist tema nimi). Kuulanud mind väga abivalmilt ära, haaras ta mu käevangu ja viis hommikusöögisaali nõudeleti ette. Lahkusin preili (või on ta proua?) õnnistusel vaagnatäie nõudega, mis tähendab, et meil on taldrikud, topsid noad ja kahvlid ning ilus pokaal. Nii see eilne päev läbi sai.

 

Aigunes loojang...

| Üles |

 

* * *

 

Tänane päev kujunes ilgelt pikaks - jõudsime hotelli alles õhtul pealt ühtteistkümmet. Eks peamine põhjus ole selles, et Avignon on Nizzast paraku mingi ligi 300 km eemal - aga seal me täna olime ja lisaks vürtsitas tagasiteed meeletu padukas, mis isegi kiirteel kõigil hoo maha võttis. Ning muidugi ootas üllatus Nizzas: mingil põhjusel oli suletud see suur transiittänav, mida pidi ma "oskan" raudteejaama juurde sõita, mistõttu loovisime niigi hilises õhtus õige raja otsinguil veel ligi pool tundi. Ent lõpp hea, kõik hea - põnnid olid igatahes väga vaprad. Õnneks jätkus oidu tagasiteel ühes kiirtee-supermarketis väike poodlemine teha, mistõttu olid olemas ka mõistlikud varud hiliseks õhtusöögiks.

 

Hommik üllatas pea kolmekümneeurose parkimisarvega - kulukas, aga ilmselt hädavajalik. Eelmisel hommikul oli arve number umbes sama, kuigi parkimistunde möödunud öösel sai ligi kolm tundi vähem. Aga ma ei vingu. Ausalt öelda, kui seda parkimismaja ei oleks, siis ma tõesõna ei tea, kus siin linnas parkida saaks - õhtul, hotelli juurde sõites, tunduvad kõikvõimalikud kohad pilgeni autosid täis. Isegi meie parkimismajas oli õhtul omajagu aerutamist, et lõpuks koht leida. Parkimisel avaldus Fiat 500 suur eelis siinses olustikus: leidsin koha kahe bemmi-maasturi vahel, millest üks oli väga lohakalt pargitud. Oma Passatit ma sellesse prakku poleks julgenud tagurdada, ent Fiat mahutus kenasti ja mulle jäi ruumi, et ka ennast koos oma kõhuga autost välja lohistada.
 

Sõidame läände

| Üles |


Hommikust sõitu Orange'i saatis kirgas päikesepaiste. Ühes pensukas tüdrukuid oodates istusin äärekivile ja lihtsalt ahmisin kuldset valgust: mõnus tuuletu +24C; kui saanusk, visanuks sinna samasse murule sirakile... Aga ei saanud - meid ootas antiik! Tegelikult tahtsin mina eelkõige ära näha kuulsa Pont du Gardi, kuid kuna teele jäi ka Orange, olnuks pühaduseteotus sõita mööda rooma teatrist mille kohta Päikesekuningas olevat öelnud:

 

"La plus belle muraille de mon royaume!"

 

Eesti keeli kõlaks see kuidagi nii, et "see on ilusaim sein minu kuningriigis" vms. Nii seadsime paika plaani, mille kohaselt pidime üle vaatama esiteks Orange rooma teatri, seejärel Augustuse triumfikaare ning siis võtma suuna Pont du Gardile.

 

Oranges leidsime parkimiskoha üsna lihtsalt sajakonna meetri kauguselt teatrist. Taaskord kogesime, et turismihooaeg võib Nizzas küll kesta, ent mõnisada kilti sisemaa poole valmistuvad kõik juba talveuneks. Linn elas oma turistideta igapäevaelu: vanalinnas liikus üsna vähe rahvast ning kohvikute tühjade laudade kohal nokkisid ennastunustavalt telefone jõude seisvad ettekandjad. Juba parkla nurgalt jäi silma hiiglaslikest luitunud-pruunidest kulunud kiviplokkidest hoonenurk - Orange rooma teater! Esifassaad, tõsi, valmistas pettumuse, sest tavapäraselt "selle maailma" kõiksevägevamate imeasjade juurde sattudes leiad ikka mõne osa remondis olevat. Nii oli ka Orange teatri tänavapoolne fassaad kaetud tellingutega ning esimese korruse kõrguselt lausa suletud plangu taha. Piletit ostes soovitati tungivalt enne tutvuda muuseumiga ning alles siis minna kivihunnikute otsa turnima.

 

Orange teater: esimene tutvus

| Üles |

 

Orange Ajaloo- ja kunstimuuseum ei ole teab kui suur. Selle esimesel korrusel saab kena ülevaate roomaaegsest Arausionest - provintsikeskusest, mis kasvas välja rooma leegionäride tugipunktist ning, mis linnaks edenedes püüdis igati selle poole, et olla Rooma miniatuurseks peegelduseks. Seepärast antiikset osa käsitlevast väljapanekust moodustavad enamuse kohalikelt kalmistutelt leitud hauatähiseid, majavaredest leitud mosaiigifragmendid ja loomlikult mündid ning kohustuslikud potikillud. Linna nime "Arausio", millest keskajal kujunes välja tavapäraselt apelsiniga seostatud nimi "Orange", laenasid leegionärid kohalikult keldi veejumalalt. Orange linnana toimis omal ajal ilmselt kui üks rooma linn muiste, kuid tänapäeval teatakse Orange'i ainsa kohana impeeriumist, kus on säilinud ürikud roomaaegsest maakatastrist. 19. sajandi keskel leiti kolmele marmorplaadile salvestatud katastrikaart, mis hõlmas üsna laialdast ala Orange ja Nizza vahel. Arvatakse, et kataster koostati Vespasianuse valitsusajal 2. sajandil pKr. esiteks selleks, et kord majas oleks, kuid teiseks, et välja uurida, milliseid maatükke kasutatakse ebaseaduslikult, st inimeste poolt (nende all peeti silmas üldjuhul kohalikke kelte), kellele neid maatükke pole välja antud. Orange kataster on niisiis ainus elus näide nn rooma võrgust (centuriatio), ehk rooma maamõõdusüsteemist, mis tagas kiire ja lihtsa viisi maatükkide moodustamiseks ja ka välja mõõtmiseks. Üldistatult öeldes jaotati "planeeringuala" maa enam-vähem võrdse pindalaga ruudukujulisteks tükkideks (Orange katastris oli maatüki suuruseks oli +-750x750m, mis teeb u 50-55 ha). Samal põhimõttel ju planeeriti ka rooma linnu. Eeltoodu pärast saab Orange muuseunis ka roomaaegne linnaplaneerimine üsna mahukalt tähelepanu.  Muidugi antakse väga hea pilt ka kahest muust Orange rooma imest - teatrist ja triumfikaarest - aga neist pisut hiljem.

 

Orange teater

| Üles |

 

Augustus

| Üles |

 

Le Temple

| Üles |

 

Muuseumi nime vääriliselt täidab ülemisi korruseid kunst. Osa väljapanekust loomulikult esitleb erinevate kunstnike ja rännumeeste jäädvustusi teatrist ning triumfikaarest, kuid osa pühendab seinapinda kohalikele meistritele. Ülatuslikult peitsid mõned toad näitusi ka kahe briti kunstniku, Frank William Brangwyni ja Albert de Belleroche töödest. Ma siin püüdsin kiiresti surfata, aga ei suuda küll tuvastada nende seoseid Orangega, küll on meestel olnud tegemist Pariisis, eriti Bellerochel, kes oli muuseas suur sõber John Singer Sargentiga - ühe 20. sajandi alguse ülelombi tuntuima maalikunstnikuga. Belleroche kui Sargent jäid mõlemad oma loomingus realismi austajateks, mistõttu nende töid on võrreldud näiteks Rembrandti, van Dycki või Velazquezega. Orange näituselt jäi meelde igatahes rida kaadreid Belleroche silma läbi väga kaunitest riietatud ja lahti riietatud naistest. Vastukaaluks võis järgmises ruumis rahuneda vaadates Brangwyni mustades toonides pisut karikatuurihõngulisi linoollõikeid jaamahoonetest, veduritest ja uulitsapoistest.

 

Muuseumi antiikne korrus

| Üles |

 

Kentaurid

| Üles |

 

Heraklese pea. Leitud nekropolist Via Agrippa äärest, Triumfikaare lähedalt

| Üles |

 

...Ja üks kükloop sealtsamast

| Üles |

 

Väga põnev versioon tiibadega naisest

| Üles |

 

Orange rooma teater ongi vägev. Asjata ei öelda, et see on Rooma riigi kõige paremini säilinud teater Euroopas üldse. Kiviastmetel istudes ning tohutut lavaehitust silmitsedes lasksin mõttest läbi mõni aasta tagasi käidud Jarashi teatrid ja pean tunnistama, et kuigi sealsed võib-olla olid autentsemad, siis sellise mastaabiga terviklikus rooma näitemajas ma käinud ei ole. Ja see maja on suur! Fassaadi pikkus üle 100 m, kõrgust üle 30 m, lavakunstihuvilisi mahtus omal ajal sinna 9000-10000! Ehitati kompleks 1. sajandi algul pKr Augustuse ajal, kusjuures šnitti olevat võetud otse kultusliku sõjapealiku, Pompeiuse, poolt 55. a eKr Rooma rajatud teatrist. Kahjuks on enamus lavapoolsest liigendatud plastikast kadunud, kuid keskses nišis seirab mõnede sambajupikeste vahel endiselt rahvast Augustuse valvas pilk. Ainsana riivab silma rekonstrueeritud ja tänaste teatri-kontserdi elamuste pakkumiseks kohandatud betoonastmestik, mis asendab originaalset. Teatri kõrvale jääb templiplats, aga tänaseks vanast pühakojast suurt midagi alles ei ole jäänud ning ka teadmine, täpselt keda ja mis eesmärgil seal kummardati, on tänastele teadjameestele pisut segane.

 

Orange teater 19. sajandil

| Üles |

 

Jan Bruni mulje Orange Triumfikaarest 18. sajandil

| Üles |

 

Frank Brangwyn. Ühes jaamas

| Üles |

 

Vanahärra ja Belleroche iludused

| Üles |

 

Orange vanalinn on selline mõnus, läbi elatud ja läbi ehitatud, kõik ajastud mahuvad kenasti kokku. Linna ajalugugi pole väga tormiline: peale roomlaste kadumist tülitasid seda pisut aega barbarid ja siis saratseenid, kuid peale Karl Suurt midagi väga raputavat pole toimunud. Et Orangest sai vürstiriigi keskus, mis mingist hetkest läks segaste sinivereliste ristamisriituste läbi hollandlaste valitsuse alla, ründasid 18. sajandi lõpul linna ja piirkonda korduvalt prantslased, kuni maa ja linna hollandlastelt Utrechti rahuga endale said. Peale seda - tšill tšilli otsa... Jalutasime kitsastelt ning laiematelt tänavatelt põigates vaiksetele platsikestele ning nurgatagustele. Ühtepidi lonkisime lihtsalt lusti otsides suunda Augustuse triumfikaarele, ent samas hoidsime ka silmi lahti, puhuks, kui leiame tubakapoe, kust marke ning postkaarte osta. Õnn naeratas peatselt: muretsesime kaardid ja margid ning leidsime mõnusa päikeselise koha purskkaevu serval Püha Martini tänaval, et lähedastele head soovid ja tervitused Provencest kirja panna. Ka postkasti otsinguga läks hästi. Saime just postkaardid ette valmistatud, kui ühel tänavaotsal silmasin sinises vormis väga postiljonilikku härrat koti ja jalgrattaga. Nagu selgus, välimus vastas sisule ning, küll pisut hämmeldunud ilmel, soostus noorsand vastu võtma meie kaardid, et need siis postkontorisse toimetada.

 

Orange

| Üles |

 

Orange raekoda

| Üles |

 

Orange's jalutades sattusime tagasihoidlikule kuninga figuurile, mille all seisis kiri - Raimbaud II, Orange hertsog, Antiookia ja Jeruusalemma vallutaja. Härra hakkas mulle huvi pakkuma ja pisut netiavarustes ringi vaadanud sain teada, et Raimbaud oli ristisõdija ja õilis rüütel, omaaja supermees (selle sõna kõige otsesemas ja paremas tähenduses). Tema esiisad ratsutasid koos Karl Suurega ning nende järeltulija ei jäänud oma tegudelt sugugi nende varju. Ent ma ei hakkaks selle vahva ja võiduka ristisõdija elulugu siin ringi kirjutama, kuid refereerin kiirelt rüütliromaani, mis sellest härrast ajalukku on kirjutatud

 

"... AD 1095 tuli aeg minna ristisõtta, palju häid mehi kogunes Raimbaudi kutsel lippude alla. Et rahvas, eriti aga selle seelikukandjatest osa, armastas oma kaunist sinisilmset päälikku, tulid kõik kokku ja tõid kingituseks kaasa, mis said. Ühel päeval ratsutas väsinud ja janune Raimbaud Clos de l'Escarrat' lähedal. Teda märkas kaunitar nimega Thibaude, kes hertsogi kohe ära tundis. Neiu jättis oma tegemised, astus ratsanikule vastu, tegi kniksu ja küsis, kuidas saaks ta käskijale headmeelt teha. Härra palus juua ning saanud kruusi veega andis Thibaudele peotäie kuldmünte. Thibaude võttis mündid ning ... viskas kaevu. Raimbaut oli sellisest käitumisest väga üllatunud, kuid neiu vastas, et kaev, millest rüütel janu kustutas, on soovide kaev ja kes sellest on joonud ning kaevu raha visanud, selle soov täituvat. Neiu olevat lugenud vapra sõjamehe silmist, et ta unistab püha linna ja teistegi linnade vallutamisest ning seepärast viskaski ta rüütli raha kaevu, et mehe salasoovid täituksid.

 

Ristisõda läks lahi, Raimbaud võitles vapralt ja ägedasti, ta vallutas Antiookia ja Jeruusalemma, kuid kõigil tema võitlustel seisis mehe silme ees Thibaude kaunis naeratus. Kui siis rüütel kodumaale naastes taas kord niisama lusti ringi ratsutas, sattus ta jälle Clos de l'Escarrat' lähedale ning juhtuski kokku Thibaudega. Neiu säravat naeratust nähes tõstis ta õnneliku daami ratsu selga ja nad ratsutasid koos päikeseloojangusse...

 

Armunud paar elas kaua ja elaks ilmselt tänini, kui nende maja poleks külastanud Must Surm. Selle kaevu ent kaevas sajandeid hiljem lahti üks talumees, kes leidis kaevust nii palju kuldmünte, et ehitas nende eest endale korraliku maja. Kaev ent varises aja jooksul..."

 

Raimbaud II

| Üles |

 

Peale pooletunnist jalutuskäiku seisime lõpuks suurel liiklusringil Augustuse triumfikaare ees. Mind ausalt öelda hämmastas, kui heas korras ning puhtalt säilinud detailidega see värav on. Rooma Constantinuse kaar näib palju murenenum... Ehitati triumfikaar Augustuse ajal Via Agrippale (mida täna rüvetab argine liiklusring) Augustuse II Leegioni veteranide austuseks. Tiberius, Augustuse kasupoeg, laskis mõnikümmend aastat hiljem omakorda kaare tuunida oma väepealiku, Germanicuse, austuseks, kelle väed suutsid mutta suruda edukalt ning piisavalt praegusel Reinimaal elanud barbarite hõime. ausalt öelda on uskumatu, et see uhke ajatu ehitis seisab seal juba 2000 aastat!  Kaks tuhat aastat! Mõistus tõrgub sellest ajamääratlusest tegelikult aru saamast. Jaa-jaa, muidugi, Altamira maalingud on aastatuhandeid vanemad... Ent siiski... Milliseid maamärke kaasaegsest arhitektuurist 2000 aasta pärast praktiliselt tervel kujul imetleda saab?

 

Via Agrippa

| Üles |

 

Augustuse kaar

| Üles |

 

Triumfikaare all kella vaadates selgus, et õhtupoolik hakkab kätte jõudma. Kellaaeg tuletas ka meelde, et tasuta parkimisaja lõpp läheneb. Seepärast võtsime jalge alla tagasitee pisut kiiremas tempos. Ühtlasi otsustasime Annikese meeleheaks, et kui tahame Pont du Gardi üle vaadata veel valgel ajal, siis võtame kiire lõuna mõnes Subways. Autosse jõudes oli Annikesel ka juba lähima võileivapoe aadress välja otsitud.

 

Ahjaa, enne parklasse jõudmist kui tüdrukud auto poole lonkisid, jõudsin korraks teha kiire kõrvalepõike Saint-Florent d'Orange kirikusse. Kena väike, kuid üsna kurva ajalooga 14. sajandi algupäraga palvela, mille ususõdade ajal 16. sajandil rüüstasid protestandid ja mille hävingule aitasid kaasa revolutsionäärid. Kirik ehitati üles 1806. a ja õnnistati 6. sajandil elanud Pühale Florentiusele (on kirikusse maetud ka mingi osa temast, ülejäänu asub paaris-kolmes teises kirikus naabruskonna linnakestes) - Orange kaitsepühakule. Huvitav on siinkohal mainida, et teda ei saatnud märtrisurma barbarid -  Florentius sai pühakuks tänu oma kasinale ja viksile eluviisile.

 

Eglise Saint-Florent d'Orange

| Üles |

 

Pont du Gardi poole sõites kattus taevas tasapisi tumehallide pilvedega. Mulle üllatuseks valitses parklas festivalimeeleolu: tühje kohti küll leidus, ent mitte just väga palju. Nagu selgus, Pont du Gardi näidatakse inimestele tasuta, maksma peab vaid parkimise eest. Paar tundi hiljem, parkimisautomaati raha toppides, jäi küll mulje, et saamata piletiraha tehakse parkimistasuga kenasti tasa. Väikese külastuskeskuse järel vantsisime mõne minuti võsas. Ootamatult põõsad lõppesid ja seal ta oli! Pont du Gard!

 

Pont du Gard

| Üles |

 

Ma arvasin, et sild on kopsakas, kuid päriselus ületas see mu ettekujutuse kindlasti mitmekordselt. Kui päris aus olla, siis ega ma vist üht akvedukti juppi sellises hiilguses ei olegi näinud. Tavaliselt - nagu näiteks võis aimata ka Nizza termide juures - viidatakse maastikul kivivallile või mõnele poolikule kaarepiilarile ja edasi tuleb oma vaimusilm tööle panna. Muidugi, Pont du Gard, nagu nimigi ütleb, ei ole otse akvedukt, vaid osa 1. sajandil  Claudiuse ja Nero ajal ehitatud 50 kilomeetrisest akveduktist, akvedukti üleviik Gardoni jõest. Akveduktiga juhiti vesi Uze lähedalt Eure allikast Rooma Nemaususe kolooniasse (tänane Nimes). Ilmselt kasutati silla kolmest kaaristutega toestatud tasapindadest alumist sillana ka juba antiikajal, kuid praegune, lai promenaad ehitati allavoolu küljele 1700-ndate keskel insener Henri Pitot' kavandite järgi. Silla ehituskivid murti sealtsamast kaldakaljust, sillast 600 m allavoolu. Ent jalutades sillaalustel kaljudel võib aimata, et omal ajal sai nii mõnigi ori peod veriseks jõe põhja ja kallast väheke tasasemaks hööveldades, et suunata vesi "õigesse" sängi.  Pont du Gardi "ametlikult kodulehelt saab lugeda:

 

"It is exceptional for its dimensions, at 49 metres tall it is the highest Roman aqueduct bridge in the world. It is made up of three tiers of arches one above the other (6 arches on the first level, 11 arches on the second level and, originally, 47 arches on the third), which was a rare achievement for the time. It is remarkable for its excellent state of preservation, which is why it is admired today as a masterpiece of human creative genius. It is the only example of an ancient three tier bridge still standing today. Nearly a thousand strong workforce contributed to the construction of this colossal project, which was completed in just five years."

 

Niisiis - täna ainus omataoline maailmas... Lähenesime sillale libamisi piki külastuskeskusest tulenevat rada. Vaated rajalt võtsid ahhetama, ent tõelise elamuse saime sillalt alla, jõeorgu laskudes. Esmalt jalutasime mõnisada meetrit allavoolu, laskusime siis jõesängi ning kõndisime konarlikel põhjakaljudel silla alt läbi paarsada meetrit ülesvoolu, kuni kaldaastangust välja raiutud kivimurrukohad lõppesid...

 

See on äge!

| Üles |

 

Hämmastav koht. Üks asi on see sild, kuid teine on maastik. Arvatavasti valiti silla asukoht topograafia järgi: ilmselgelt tundub olevat jõeorg silla kohas ette ning taha vaadates muust orust kitsam. Sellegipoolest sild sobib sellesse konteksti ning, nagu sageli antiikehitiste juures, mitte ei võta looduselt, vaid annab justkui juurde. Nagu kaader mõnelt romantismiaegselt maastikumaalilt... Ilmselt saan selles muljes suure osa panna soovmõtlemise arvele ja ka asjaolule, et möödunud 2000 aastat on kujundanud-murendanud kaldaid ning ilmselt silmale soovimatu taimedesse peitnud, kuid siiski... 50 m allavoolu või ülesvoolu jääks vaade emmas-kummas suunas kaldajärsaku taha. Ma tahaksin oma iidsete kolleegide planeerimistööle mõeldes unistada, et saavutatud maastikuline sobivus ei olnud juhuslik. 

 

Iidsed kivimurdmise kohad

| Üles |

 

Gardon

| Üles |

 

Hakkas hämarduma. Olnuks ilmselt tore näha silla valgustust süttimas, ent taevaluukide üha intensiivsem lekkimine muutus peatselt üsna murettekitavaks mistap' lahkusime sest imelisest paigast. Autosse jõudes kallas juba korralikult ning maanteele jõudes langes taevast vett nagu vihmakardinast. Et Avignon jäi täpselt teele, otsustasime vihma trotsida ning kasvõi korraks jala selle vanalinnas maha panna. Peale tüütuid ponnistusi parkimisega vanalinna müüri ääres sain lõppeks automaadiga sõbraks ning parkimisaega ostetud kuni järgmise hommikuni. Tähendas see seda, et peale 18.00 vms parkimise eest tasu ei nõuta.

 

Avignon, linnamüür

| Üles |

 

Ajasime keebid selga ning läksime liikvele. Sadas, sadas, sadas... Tegelikult sadas ja tuulas nii vastikult, et piirdusime õige väikese ringiga vanalinna müüri all ja vanalinnas. Jõudsime isegi piiskopi paleeni ning kohaliku Jumalaema kirikuni, ent siis, läbimärgades vihmakeepides lapsi vaadates tegin resoluutse otsuse - aitab, on aeg sõita Nizzasse.

 

Place de l'Horloge

| Üles |

 

Palais des Papes

| Üles |

 

 

Pont Saint-Benezet, või niipaljukest, kui hämarduvas vihmavalguses sellest näha oli...

| Üles |

 

Keebikandjad

| Üles |

 

Ega see Avignonist välja saamine pimedas ja paduvihmaga nii toredalt läinudki - keerutasime ringi ning ma keerasin paar korda jaburalt valesti, et siis uut ringi alustada...

 

"Professor! Siin te juba olite!"

 

Ent lõpuks lahenes kõik, sõit lõppeks ju sujus ja siin me oleme. Aitäh selle eest kõigile neile, kes teelise eest hoolt kannavad!

Lõpp hea, kõik hea.
 

 


 

26.10.2023. Kell 19:58. Crepe Waffle N'ice Cream. Nizza
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Crepe Waffle Nice Cream

| Üles |

 

Rue Massenal voogab hilisõhtune jalutajatevool. Tegelikult neid inimesi nii palju ei olegi, kuid kogu tänavat palistavate sööma- ja joomakohtade päevavarjude all vabu laudu pigem ei paista. Meiegi maandusime ühte jätsi ning pannkoogi kohta, kus paistis paar tühja lauda. Lapsed ootavad õhinaga omi tellitud kreppe. Ma ei kujuta ette, mille kõigega need pidid serveeritama... Ahjaa - Annike tellis ju hoopis soolase galeti igasuguse hea-paremaga. Mina ei tellinud siit kohast peale klaasikese veini midagi - teen ise ülehomme hommikul pannkooke, juba kodus olles... Seepärast las need siin ja praegu minust jääda, ehk vaatan hiljem kusagilt midagi ägedamat.
 

Galett

| Üles |


Õhtu on sume, soe, mõnus. Siingi tegelikult haistab õhus sügist, aga see on teistmoodi. Eile Orangesse sõites vilksatas tuuleklaasi taga kirjuid metsatriipe ja kui täna Ezes sõime, liuglesid kuldsed plataanilehed taldrikule... Igal juhul on meil augustis harvad need õhtud, kus võid rahumeeli T-särgis hilisõhtul õuesooja nautida; mina siin igatahes praegu imen seda suure linna asfaldilist, tubaka- kohvi- ja sardiinilõhnalist sooja täiega endasse, sest juba ülehomme saab veini trepi kõrval lumehanges jahutada.
 

Sume...

| Üles |


Tänane hommik algas viivitades - eilne õhtu jäi ju üsna hilja peale. Peale juba harjumuspärast hommikust rutiini: hommikusöök, jalutuskäik raudteejaama, parkimisautomaadi juures arvet saades pisara poetamine; võtsime suuna üldsuse survel Monacosse. Ma ise heietasin hommikul salamõtet minna Saint Paul de Vence', ent mu kallid sõbrad nõudsid ühehäälselt: "Monaco!, Monaco! Jee!". Et tahtsin rendika äraandmise kohta paari asja täpsustada, hüppasime enne starti raudteejaama kontorist läbi. Autorendi letis tervitas täielik Märt Avandi koopia, nägu, kõik, isegi naeratus ja šikk naljatlemine, millega härra naerusuiselt omi vastuseid mu ilmselgelt ülemõeldud stsenaariumite peale vürtsitas. No kuhu jätta võti, kui ohviss on kinni ja kõik need muud turisti küsimused - kojusõiduhetk hakkab lähenema ja midagi pole teha, tuleb hakata muretsema :).


Monaco tee läks libedalt, aga linnas parkimise leidmine osutus mission impossibleks. Lõpuks, kui juba rooliratta keeramisest selle linna lõputuil serpentiinidel käed suitsema hakkasid saime koba peale sisse ühte piirilähedasse 15 korruselisse kaljusse uuristatud parkimismajja (L’Engelin?), leides peale mõnusat keerutamist maakera südame suunas koha kusagil 5. korrusel altpoolt lugedes. Nii lõpuks sai meie Monaco seiklus alata.

 

Villa Paloma aed

| Üles |

 

Monaco on nagu on. Ma olen sellesse linnriiki sattunud varem vist kolm korda neist ilmselt absurdseim visiit leidis aset 2009. oktoobris südaööl... Ent varaseim ägedam elamus meenub 2010. aastast, kui õnnestus käia Monaco botaanikaaias... Ja muidugi, Budapest-Bamako rallil, 2011. a pidime kohustuslikus korras läbima kontrollpunkti Grand Casino ees...  Miks ma neid varasemaid käimisi siia ritta laon? Eks ikka sellepärast, et mu senine Monaco koosnes arusaamast, et linna moodustab enamuses suur luksusjahtide sadam (mitu sadamat), Grand Casino ning kusagil seal Nizza pool servas ripub kaljudel ka väike botaanikaaed. Jah, see kõik ongi nii ning jahid, helikopterid ja Ferrarid on ka olemas, ent seekordsel käigul sattusime vanalinna, millest mul polnud varasemast mingit ettekujutust. Õigemini, omas pealiskaudsuses ja arrogantsuses olingi pidanud Grand Casinot ja selle ning sadama vahele pressitud tükikest vanemat linna vanalinnaks. Seekord sattusime ent vürstipalee juurde ja  Monaco tõelisse vanalinna ning see elamus oli täiesti positiivselt üllatav ja nauditav.

 

Heraklese sadam

| Üles |

 

Monaco ajalugu teatakse 30000 aasta taha, kui selles kandis elanud juba teatuid tüüpi neandertallasi, nn Grimaldi inimesed. Esimesed märgid tänasest linnast jätsid maha kreeklased 6. sajandist eKr, kui nad praeguse vanalinna kanti rajasid koloonia, mida hakati kutsuma Monoikoseks. Ehk siis tänase Monaco ristiisadeks olid tegelikult kreeklased. Jutustatakse, et Herakles ise rändas ses kandis oma vägitegude radadel ja tema rajaski tänase Monaco sadama - Port Hercule. Heraklese nime kandev sadam on Prantsuse Rivieras üks sügavamaid kui mitte kõige sügavam ning sobinud igasugustele alustele antiigist alates randumispaigaks. Herakles naasis Eurystheuse kavaluse ja Hera pingutuste kiuste Geryoni kariloomi ajades oma kümnendalt vägitöölt Vahemere põhjakallast mööda käies. Liikudes ehitas ta samal ajal ka kaldakaljudele tee.  Kas vägimees ehitas sadama oma tarbeks, et purjetada mere taha Mükeenesse või niisama lusti pärast, ei tea, kuid kolonistid igatahes kummardasid vägimeest ning ka roomlased pidasid teda au sees.

 

Rooma langemise järel käisid piirkonnast üle mitmed tuuled kuni 1297. a Francesco Grimaldi asutas vürstiriigi. Grimaldid on jäänud vürstideks läbi järgnevate sajandite (kuigi väikeste pausidega, mil naabrid, eeskätt Prantsusmaa, on maade peale hammast ihunud). Täna juhib üht maailma väiksemat riiki Albert Alexandre Louis Pierre Grimaldi, ehk Albert II.

 

Meie jalutuskäik algas tõdemusega, et Jardin Exotique (botaanikaaed) on suletud. Tegelikult koperdasime poolkogemata sisse Monaco uue rahvusmuuseumi - Villa Paloma - väravast. Esiti arvasingi, et oleme botaanikaaia otsa peal, ent siis juhtusin kokku hämmeldunud töömeestega, kellelt kuulsimegi, et Jardin Exotique on suletud ning ka rahvusmuuseumis käib kibe remont - aga me võime aias ringi vaadata, kui tahame ja linnapanoraami vaadata, kui juba aeda sisse saime. Meile väravat avades kumas turvamehe näol millegipärast lage hämmeldus.

 

Lähenesime linnale läbi halloweeniehtes Printsess Antoinette pargi. Muidu täiesti kena pargike, mille ehteks olevat sajaaastased oliivipuud... Kui neid imelikke dekoratsioone polnuks igale poole laiali pillatud...

 

Printsess Antoinette pargi vanad oliivipuud

| Üles |

 

Peale parki sattusime kogemata ühte moodsasse (ehitatud vist 1976. a) Püha Martini kirikusse Crovetto Freres' tänaval. Tüdrukutele see pühakoda ei meeldinud, kuid mina nautisin interjööri... Midagi hundertwasserliku oli ses kõiges...

 

 

Püha Martini kirik

| Üles |

 

Mööda serpentiinseid tänavaid allapoole jalutades jõudsime kindluse alla, Fontevielle tänavale, millelt esimesena tüdrukute rõõmuks hakkas silma Starbucks. Otsustasime juustukoogi ja kohvi juures hetkeks aja maha võtta plaanide tegemiseks. Minu üllatuseks ei olnud tüdrukutel Grand Casinost sooja ega külma, seepärast jäid nad kohe rahule ettepanekuga minna mäe otsa vürstipaleed vaatama.

 

Rocher' kalju

| Üles |

 

Place d Armes

| Üles |

 

Rocher´i kaljule ronides avastasime end järsku Place du Palais'lt. Midagi sellist ma ei olnud osanud loota - avarat Paleeväljakut palistab uus ja vana vürstipalee ning mõned muud tähtsad barokihõngulised hooned. Platsi servalt, vanade butafoorsete kahurite vahelt, näeb kaugele piki rannikut Nizza suunas ning Fontevielle jahisadamat. Heraklese sadam - täidetud samuti eelkõige jahtidega, jääb teise külge ning seda näeb peaasjalikult platsile juhatava värava juurde tõusvalt Rue des Rempartsilt. Lisaks vanadele majadele ja ilusatele vaadetele teevad omaette näitemängu kiiskavalt valges riides auvahtkondlased vürstilossi ees. Ent erinevalt sageli naljakate rahvuslike univormidega tsirkusest mõne kuningalossi ees mõjusid nood politseiprillides tüübid väga šikilt.

 

Vürstilossi valvur tööhoos

| Üles |

 

Vürstipalee

| Üles |

 

Place du Palais

| Üles |

 

Paleeväljaku kummardus prints Albert I-le

| Üles |

 

Ka vanalinna kitsastel ja turistidest ummistunud tänavatel kulgemine oli üllatavalt äge - mõnusalt palju igasugu keerdkäike ja passaaže, kõik kohad täidetud poekeste ja kõrtsuketsega, et igasuguse rahakotiga turistilt midagi ära võtta saaks. Leidsid Laura-Annikegi sealt meelepärast nänni kingitusteks kaasa ostmiseks. Ning saime näitliku õppetunni ka kohalikust elulaadist. Öeldakse, et umbes kolmandik Monaco pisut vähem kui 40000 elanikust olevat miljonärid ning ülejäänud nende ümmardajad. Kõndisime parajasti Colonel Bellando De Castro tänavat pidi Monaco katedraali poole, kui järsku ühes seinas avanev petik-garaažiuks tähelepanu tõmbas. Mootorit korraks möirata lastes keeras sellest välja sinise lahtise Lamborgini roolis tviidülikonnas pika salliga pensionär. Ilmselgelt showd nautides mängis härra varbaga gaasipedaalil - möiratuste saatel turiste kahte lehte laiali pritsides kadus nii mõnegi märg unenägu viimaks Püha Martini pargi puude varju.

 

Lamborgini jälgedest sooja rahalõhna nuusutades jõudsime Monaco katedraalini. Ma arvan, et pole kenamat neoromaanikas-bütsantsi stiilis basiilikat varem näinud - nagu rekonstruktsioon mõnelt 4.-5. sajandi postrooma varemeteväljalt. Kui välisvaade avaldab muljet, siis sisse astudes see pühakoda vaimustab: tume interjöör, perfektsed ümarkaared ja loomulikult kuldse poolkupliga apsiid, millelt ajatu pilguga seirab pühakotta astujat Ida-Rooma sakraalkunsti parimate traditsioonide kohaselt kujutatud Jumalaema koos Jeesuslapsukesega. Äge! Kirik iseenesest on sellel kohal seisnud üsna vürtsiriigi algusaegadest peale - esmane Jõuluvanale pühendatud palvela ehitati sellele kohale juba 1247. a. Praegust kirikut hakati ehitama 1874. a ning pühitseti sisse AD 1911. Kirikus tungles omajagu rahvast, kellest vähemalt osa valjult ameerika keelt rääkivast rahvast oli tulnud oma käega katsuma omaaegse Hollywoody kultusstaari, Grace Kelly, hauda, kes on vürst Rainier III abikaasana 1982. a kirikusse maetud.

 

Monaco katedraal

| Üles |

 

Edasi kõndisime läbi Püha Martini pargi Monaco Okeanograafiamuuseumi juurde. Ookeanide muuseum ei asu Monacos juhuslikult. Albert Honoré Charles Grimaldi ehk Albert I (1848-1922) oli Monaco vürst kuid ka rahvusvaheliselt väga tunnustatud mereelustiku uurija, kelle suuremaks panuseks loetakse eelkõige ekspeditsioone Arktikasse. See seletab ka Albertile pühendatud mälestusmärke Paleeväljakul ja Püha Martini pargis (viimase autor on Francois Cogne, keda eeskätt tuntakse 1924. Pariisi olümpiamängude "reklaamskulptuuri" järgi). Lisaks huvile merede vastu (aga oma merealase huvi leidis ta noormehena Hispaania laevastikus teenides), paelus teda ka paleontoloogia. Alberti teaduslike teenete eest nimetati Baousse-Rousse'i koopast leitud  neandertallase säilmed "Grimaldi meheks" - sellele sai vist eespool juba vihjatud. Lisaks teaduse tegemisele on Albert I läinud ajalukku ka Monte Carlo autoralli asutamisega 1911. a ning sarnaselt Ungari kuningas Karl I-le (kellest sai Madeira reisikirjas pikemalt räägitud), püüdis ta I maailmasõjas olla lepitaja ja otsida võimalusi sellele hullusele teistsuguse lahenduse leidmiseks, kuid... tulutult. Erinevalt Karlist, kes suri paguluses kibedas lootusetuses, lahkus Albert siit ilmast (muuseas Karliga samal aastal) oma riigis kuningale sobival viisil.

 

Batüskaaf okeanoloogiamuuseumi ees

| Üles |

 

Albert I St Martini pargis

| Üles |

 

Kuulu järgi olevat Monaco ookeanimuuseum väga vinge, ent meie seekord sinna sisse ei astunud. Ma ei teagi miks - korraks rääkisime sellest trepil, kuid mu kallid reisikaaslased kehitasid üsna ükskõikselt õlgu. Seega lonkisime tasapisi taas vanalinna tänavaterägastikku. Ühes suvalises meenepoekeses saime taas tõestuse maailma väiksusest: nimelt kohtasime kahte soome prouat, kes juhuslikult hotellis meie kõrvaltoas laagerdavad ja kellele me hommikuti söögilauas kohtudes juba tuttavlikult ilusat hommikut ja kena söögiisu soovinud oleme. Poeski vahetasime naeratuste saatel tervitusi.

 

St Martini park: printsess Grace

| Üles |

 

St Martini park

| Üles |

 

St Martini park: naine peegliga

| Üles |

 

...

| Üles |

 

Nizza vanalinna viimaseks elamuseks jäi väike barokne kirik - Chapelle de la Misericorde, mis olevat ehitatud 1740. a. Kiriku suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse Napoleoni ihuskulptori, François-Joseph Bosio, puidust nikerdatud Kristust (vasaku seina ääres), ent tegelikult särab kogu pühakoda. Barokk on enamasti suurustlev ja siirupine, eriti kirikud, kus see meeletu ülevoolavus väsitab ja pelutab; Misericorde interjöörid on kuidagi orkestreeritud tumedate toonidega, millel laemaaling, seinamaalingud, marmoraltar ning niššidesse peidetud skulptuurid lae all löövad toredasti särama. Võib-olla peitub kabeli võlu ka selle väiksuses, mistõttu omaaegsete sisekujundajate kiuste mahtus hoonesse vaid leotud kogus kulda ning karda.

 

Chapelle de la Misericorde

| Üles |

 

Jõudsime oma eksirännakutelt läbi linna lõpuks tagasi parklasse - tasu polnudki mu rõõmuks nii soolane ning peale lühikest nõupidamist otsustasime ette võtta Eze. Kell näitas juba hilist pärastlõunat, mistõttu otsustasime, et St Vence jääb meist seekord vaatamata.

 

...

| Üles |

 

Monacost Eze'i sõidab mööda pisikesi teid mingi 20 minutit. Leidsime praktiliselt tühja turistiparkla ning läksime liikvele. Et lõunaaeg oli jäänud juba kaugele seljataha, pidime kiiresti leidma mingi söögimaja. Kahjuks suutsime omavahel eriarvamustele jääda - teismelisega suheldes tuleb tegelikult ära unustada, et lapsevanem on ka inimene - ja seetõttu nii lõuna kui kogu varane õhtupoolik kaunis Ezes möödus pisut morni ja kurva alatooniga. Alustuseks läks nihu juba lõunasöök - ainus mõistlik asi oli minu tuunisteik, mille kallal ei olnud midagi nuriseda. Laura tellis pizza, kuid ilmselt jäi meil lugemata lepingu all peenikeses kirjas märkus, et tegelikult ta tellis calzone. Kui hiiglaslik pitsapirukas serveeriti selgus nuga sisse pistes eht prantsuse üllatus: piruka keskel on toores muna. Edasi võite ise mõelda mida üks üheteistaastane sest söögist arvab. No ja Annikese salat... aga las see jääda.

 

Lõunat oodates

| Üles |

 

Eze

| Üles |

 

2010. a jättis Eze mulle pisut veidra mulje - lugesin just enda toonast arvamust ses't linnakesest ja olen hämmingus: tänasest jalutuskäigust jäid meelde küll hoopis teistsugused muljed. Toona muidugi külastasime seda "üht Prantsusmaa ilusamat küla" (Burgundias nägime neid "kõige ilusamaid külasid" õige mitut) varasuvel, kui turistihooaeg oli just haripunti saavutanud ning noil kitsastel lilledesse uppuvatel tänavatel lihtsalt ei olnud ruumi kuhu astuda. Täna, oktoobris, ei saanuks öelda, et liikusime ringi päris inimtühjas linnas, ent rahvast seikles müürikäikudes tõesti hõredalt ning Jardin Exotique'i saime nautida peaaegu uhkes üksinduses. Võtan oma 2010. a sõnad tagasi: linn-muuseum on kaotanud küll enamuse oma püsielanikest, kuid õrn keskaegne romantiline vaib tänavanurkades end siiski peidab. Eze lugu on tihedalt seotud Nizza ja Monaco looga, esialgu territooriumi poolest ka Monaco vürstiriigiga ent aegade jooksul jäi ta siiski Prantsusmaa võimu alla. Eze üle 400 m kõrgune kalju on iseenesest looduslik kindlus, mida märkasid 6. saj. eKr juba kreeklased. Siis tulid roomlased, saratseenid, itaallased ja jäid prantslased. Endise linnuse asemele ehitati peale teist ilmasõda Jean Gastaud' kujundatud botaanikaaed... Jardin Exotique katab nagu kardinalimüts linnaküngast; selle all vonklevad kitsad ronitaimedesse ja lilledesse mässitud tänavad nagu stseenid Okasroosikese muinasjutust... Eks see idüll meelitas kohale 19. sajandi lõpul-20. sajandi algul (ja hiljemgi) paljusid Pariisi kunstnikke, mis tekitas linnakesele kunstilembide kaitseala kuvandi. Ning see mull müüb tänagi: vanalinna täidavad stuudiod, kunstipoed ja galeriid. Eks meiegi tosin aastat tagasi ju väisasime seda linnakest Robert Suvi eestvõttel selleks, et maalida... või siis ka, et ohtralt veini juua, kui maalimine selles rahvamäsus nihu kiskus minema.

 

Jardin Exotique

| Üles |

 

Nizzasse...

| Üles |

 

Õhtuhakul alustasime tagasiteed Nizzasse mööda vana maanteed, mis ussina lõikus tänaseks pealekasvanud linna ruudulisusesse. Et auto tuli ära anda täispaagiga, tuli leida pensukas. Loomulikult kehtis taas Murphy seadus, et kui tanklat vaja ei ole, vedelevad need teeveeres igal pool ja vastupidi. Ent peale paari navigeerimisapsu sai auto tangitud ning lõpuks ka raudteejaama juurde parkimismaja viiendale korrusele ära pandud. Sattusin rendikontori juurde hetkel, kui paar kutti parajasti ust lukku keerasid. Minu rõõmuks avasid nad ukse taas, võtsid võtmed ning said formaalsused korda aetud, sh tagatis krediitkaardil vabastatud.

 

Rõõmus jumalagajätt

| Üles |

 

Ongi peaaegu kõik. Veel homne hommikupoolik on jäänud - selle me veedame Nizzas - ja siis kodu, kallis härmane kodu... Õnneks Hotell Khla maailma ägedaim retseptsionist lubas homme hoolitseda meie kohvri eest ja orgunnis takso. Seega jääb meie ülesandeks lihtsalt keskpäevaks välja regada ning õhtul õigeks ajaks end hotelli fuajeesse kohale ajada.

 

Laura-Annike on oma krepid juba tükk aega tagasi lõpetanud, nüüd sai tühjaks ka mu veini-pichet', mis tähendab, et on aeg minna otsima ka mulle õhtusööki.
 

Rue de France

| Üles |

 

 


 

27.10.2023. Kell 16:35. Lennujaam. Nizza
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Meie tänava Jumalaema kirik

| Üles |

 

Lennujaam... Tšekkinn on küll üle veebi tehtud, kuid hetkel ootame et saaks kohvri ära anda. Takso jõudis 10 minti kokkulepitust varem ja, kuna olin planeerinud igaks juhuks ummikute hirmus pool tundi lisaaega, ent lennujaama sõit läks väga kiirelt,  siis juhtus nii, et nüüd on vaja fuajees pisut tšillida. Ent - parem siin oodata, kui hiljem hullu panna.

Eilne õhtu lõppes väga toredalt. Kui tüdrukud said krepid söödud, leidsime mõne minutiga Massena ja France'i ristmikul koha nimega Rina (vist). Otsuse aitas teha umbes minuealine või aasta-paar vanem äge sisseviskaja-ettekandja-härra. Ma ei oska seda stiili kirjeldada - elegantne vast oleks õige sõna, millega see härra meid võlus. Natuke familiaarne, kuid mitte pealetükkiv, tähelepanelik ning samas väljapeetud. Vaatab otsa ning näeb turistile otse makku - vat sellele pikajuukselisele tüübile täna pakun prantsuse klassikat: musjöö - miks mitte võtta vana coq au vin?  Tellisin. Meeletult maitsev. Söögi lõppedes rüüpasin taldriku äärelt ära kogu kastme ja riisusin viimase saiaga kokku. Parajasti sel hetkel juhtus mees mööda astuma ja mu tegevust nähes naeratas semulikult ning tõstis püsti pöidla... Ja mõni aeg hiljem creme brulee - sedakorda nii mulle kui tüdrukutele. Lihtsalt võrratu! Ka Eestis tehakse seda mõnes kohas täitsa hästi, kuid üks asi on seda maiustada Maarjamaal, teine asi sumedas Vahemere öös mõnusalt karge kohaliku veini kõrvale. Ja muidugi võlus selle koha super-atmosfäär: väga õdus, natuke väljapeetud, kuid siiski piisavalt vaba, et end mõnusalt tunda. Parajalt rahvast, muusikaks vaid tänavamelu ja söögiriistade klõbin, naeruturtsatused ning kelnerite omavaheline lõõp. Turstikas? Jah, kuid ülemata lahe!

 

Coq au vin

| Üles |

 

Rina

| Üles |

 

Märkamatult saabus päris hiline õhtu. Jalutasime Massena platsile, et sealsest Monoprixist korraks läbi astuda ning tasakesi hotelli poole kõndides seedisime omavahel naljatledes viimaste päevade muljeid ja tegime kokkuvõtteid. Tundub, et oleme kõik siiamaani rahul!
 

Massena väljak

| Üles |


Peale tänast hommikusööki pakkisime. Välja regades saime jätta kohvrid luku taha ning kenaks jalutuskäiguks andis mu lemmikretseptsionist kaasa pudelivett. Ega meil suurt plaani olnudki. Tegime tiiru Lilleturul, ampsasime soccat, istusime mere ääres ja kolasime vanalinnas. Juhuslikult sattusime isegi Püha Risti kirikusse.

 

Hommik rõdul

| Üles |

 

Socca

| Üles |

 

Püha Risti kirik

| Üles |

 

Nizza...

| Üles |

 

 Maandusime keskpäevaks St Francois' platsile, kus just Fontaine aux Dauphins' ees hakkas otsi kokku tõmbama kalaturg. Et plikadele eileõhtune krepp meeldis, siis maandusime väljaku ääres ühte kreperiisse - Le Trimaran, kust siis igaüks endale meelepärast tellis. Võtsin minagi galeti ja ... loomulikult ilutses selle keskel toores munakollane. Ent - seekordne kombo anšooviste ja juustuga maitses väga hästi.

 

Kokkupakkiv kalaturg

| Üles |

 

Fontaine aux Dauphins plats

| Üles |

 

Kreperii

| Üles |

 

Viimased hetked veetsime juba tuttaval Pailloni tänaval skitsides ja lihtsalt päikest enesesse ahmides. Astusime veel läbi Victoire Monoprixist Medecini tänaval, et osta viimased kingitused (küpsised, anšoovised, juust jms). Ja siis jõudsime napilt hotelli fuajee-kohvikus asjad lõplikult pakkida, kui juba oligi kohal takso ja siin me nüüd oleme.

 

Pailloni lineaarpark

| Üles |


 


 

21.01.2024. Tartus...
 Eelmine  |  Üles

 

...

| Üles |

 

Nüüd on sellest juba hea mitu kuud möödas ja vahepeal üks sutsakas juba Kreekasi käidud. Ega lõpetuseks palju olegi öelda. Lend sujus, Riiga jõudsime kenasti. Ainus halenaljakas seik leidis aset parklas, kus ma ei suutnud üles leida autot ja hakkasin juba kartma, et ajalugu kordub - on juba kord Riias auto ära varastatud. Kui siis rahulikult hakkasin järele mõtlema sain aru, et otsin autot parkimisalalt P3, kuid parkinud olime P4-ja. Ka maksmisega P4-s sai nalja - automaat asub "maskeeritult" kusagil lennujaama poolses nurgas - lume ja pimedaga läks pisut aega ning kõnet turvameestele, et see leida, ent edasi sujus kõik kenasti ning natuke peale kolme öösel jõudsime õnnelikult Tartusse.

 

Au revoir, Nizza!

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 21 juuli 2024

©Sulev Nurme 1997-2024. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved