Põhja-Norra 2006

Proloog

Järgmine

| Üles |

17....28.07.2006 möödus Põhja-Norras ning Soomes. Seekord siis kahe väikebussiga. Enamuse ajast nautisime ilma temperatuuriga +5°...+12°C (kuigi ühel päeval saime isegi tunda +16°C). Kõikide tundrakirjelduste kiuste oli sääski, kihulasi ja muud putukarahvast üllatavalt vähe –  oli siis selles süüdi madal temperatuur või mingi muu asi, kuid isegi Pallastunturi ja Inari järve ümbruses ei olnud sääski rohkem, kui meil aprilli lõpul...

Reis kulges peaasjalikult (küll väikeste kõrvalekalletega) „liinil” Helsingi – Naantali – Rovaniemi – Karasjoki – Nordkap – Kamøyvær – Hammerfest – Alta – Tromsø – Pallas-Yllästunturi Rahvuspark – Helsingi. Esialgne plaan oli minna ja olla rohkem kusagil mägedes kohapeal, kuid lõpuks kujunes välja siiski üsna palju sõitmist ja vähem kohapealolemist. Tingitud oli see teeoludest suhteliselt väikese liikumiskiiruse tõttu ja veel mitmel põhjusel – kuid eks experientia docet... Aga - vähem juttu ja lähemalt juba läbi fotode...

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme, Kaidi Mäe

17.07.2006. Helsingi sadam

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Minu jaoks algas uus ja huvitav pihta juba Helsingi sadamas, sest astusin oma esimesed sammud Soome pinnal. Olin kuulnud Soome kohta väga mahategevaid ja soosivaid jutte, mistõttu püüdsin olla eelarvamuste vaba ja ise otsustada. See, mis nägin, meeldis mulle. Mis täpselt? Raske on seletada seda ebamäärast tunnet, justkui oleks sõitnud maale, vanaisa juurde peale pikka-pikka eemalolekut...

...Helsingi sadamas pakkisime ümber toidutagavara 17 inimesele kogu reisiks, sest ainuke, mida plaanisime kirvehinnaga osta, oli leib ja sai (ja sedagi kindlasti Soomest, mitte Norrast) ning häda korral ehk veel midagi (kohvipuru näiteks...).

Startisime niisiis kahe rendibussiga, Peugeot Boxer ees ja Renault Traffic sabas. Esimene buss määras sõidukiiruse, sest, nagu selgus esimestel kilomeetritel, oli masin tegelikult väga koledasti ära ruunatud, enamus lisa- ja põhivarustusest (nt. stereo, kliima, käsipidur, pidurituled) ei töötanud. See on uskumatu, et rendifirma annab välja sellise sara – ei ole ju klient see paranoik, kes peab iga mutri autol enne sõitu üle vaatama... . Õnneks suutis aparaat sõidu suuremate probleemideta siiski kuidagi ära teha.

17.07.2006. Muumimaa

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Esimesed emotsioonid: kõhedus ja umbusk :)

| Üles |

Muumimaa

17.07.2006. I laager

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

18.07.2006. II laager

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Rovaniemi ei ole enam kaugel

| Üles |

19.07.2006. Rovaniemi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

| Üles |

Hommikupooliku esimene sihtkoht on Arktikum... Moodne muuseum: virmalised, kivimid, palgiparvetajad, Talvesõda, saamid, improviseeritud pensukas 60-test, vanad fotod, põhjapõdra topised, võimalus kuulata kõrvaklappidest lindude hääli...

Kes viitsib vaadata ja lugeda, ning kellel pole eelarvamusi sellist liiki kohtade suhtes, siis tegelikult annab Arktikum Põhjalast päris hea pildi. Taanlaste projekteeritud hoone isegi on tähelepanuväärne, eriti selle 172 m pikkune klaaskoridor, mille lõpust avaneb vaade mustsinkjasrohelisele metsastele küngastele. Ent ekspositsioonist ja virmaliste slideshowst enam liigutas mind see tunne, mis võttis seda enam võimust, mida rohkem vaatasin fotosid jahimeestest, palgiparvetajatest ja metsaraiduritest... 1900... 1920... 1930... 1940... 1950... 1960... ja kuni tänaseni välja. Karmil ning lihtsal, vabal maal toimetavad karmid ja lihtsad ning vabad mehed: päevitunud nägudega võidunud kuubedes palgiparvetajad, karvamütsides lumesahajuhid, suuskadel jahimehed. Talvesõda kannatas sõdimist – need viiskümmend töökat ja tõsist aastat Soomes, peale Teist Ilmasõda, teevad kadedaks. Vaadates neid vanu pilte seal seintel torkas nagu noaga arusaamine sellest, mille ära võttis meilt see neetud kommunistlik okupatsioon...
 
Muumimaaga võrreldes on Santapark hoopis midagi muud. Maksab see ju ka, kuid seejuures on vaeva nähtud. Paksust kommertsist hoolimata mõjub kõik kokku kuidagi südamlikult. Keset juulikuud tuleb isegi skeptilisematel inimestel peale jõulumeeleolu, eriti, kui lõpetada haldjate kool. „Kiiver, oover, toover” – maagilised võlusõnad, mille peale kusagil maailmas juhtub ime. Selle üle või irvitada, kuid miks mitte uskuda – äkki ongi nii – lihtsalt suured inimesed on tavaliselt sellised jahupead, et kõik see võluvärk ajab nad paremal juhul naerma.

Jääbaar, piparkoogi töökoda jne, jne. Muidugi võib irooniaga suhtuda võltshabemega Joulupukkisse, kes autogramme jagab, ent – kui vaadata seda kõike läbi lapsesilmade, siis kõik see Jõuluvana koobas kokku on üks vahva koht. Mina igatahes elasin seal korduvalt lapsepõlve läbi...

Pääs Jõuluvana juurde

| Üles |

| Üles |

Kiiver, hoover, toover!

| Üles |

| Üles |

Jääbaar

| Üles |

18.07.2006. Inari järv. III laager

| Üles |

19.07.2006. ...Inari-Karasjoki

Järgmisel hommikul muutus maastik kaljusemaks ja põhjapõdrasemaks. Enne Norra jõudmist teadis Ilmar üht õõnsat rändrahnu, kuhu saab sisse pugeda. Tõepoolest, peale mõnekümnemeetrist mäkketõusu jõudis laudtrepp kivini, mille sisse sai pugeda kitsast avausest – sees oli aga ruumi laialt – ehk isegi oma kümnele-viieteistkümnele mehele. Liisa oli kiviga väga rahul ja ei tahtnud „haldjate majast” enam ära tulla...
 

Tee läbi Soome tundra lõppes peale Norra piiri, mil tee hakkas logeldes mäkke tõusma. Imelik koht on see tundra – tühi, piiritu ja omamoodi kaunis. Ühes täiesti suvaliselt valitud peatuskohas voolas kitsukese tee alt läbi kristallselge veega oja. Maitsesin vett – puhas ja külm. Aga tundra juulis on tõesti – ilus! Ja, vähemalt 2006.a. juulikuus, ka üsna putukavaba...

...ilmselt kõige meeldejäävamad olid muuseumis siiski põhjapõdrad, keda me olime eelmisel õhtul teeäärtes juba kohanud, ent nii ligidalt polnud veel näinud. Hiljem muidugi kohtasime neid iga päev võimalikes ja võimatutes kohtades... Eks omaette asi oli ka üks eesti keelt rääkiv saam, kes õppinud keelt ülikoolis.

Üleskiidetud saamide muuseum Karasjokis - Sapmi - jättis aga suhteliselt külmaks. Esiteks lõi jalust nõrgaks üsna soolane pilet ning teiseks, kui olid pileti lunastanud, avastasid, et lisaks suurele poele on veel kaks-kolm püstkoda, mõned põhjapõdrad ning sellega asi üsna piirduski. Muljetavaldav oli ehk siiski 20 minutiline interaktiivne slaidisou, mis andis ettekujutuse saami maailmaloomise legendist... Eks omaette vaatamisväärsuseks on tegelikult ka saami hooned, mida muuseumis lisaks püstkodadele pisut näha oli. Ühes neist paiknes restoran, kus isegi põdraleene eest küsiti Norrale omaselt väga korralikku hinda.

Karasjoki on Norra saamide jaoks üks olulisemaid kohti, sest siin asub saami parlamendihoone – nn Samidiggi. See Stein Halvorseni ja Christian Sundby poolt 2000 a. kavandatud hoone on inspireeritud üheltpoolt püstkojast, mis on kaunilt sobitatud moodsa vormikõnega. Parlamendihoone poolavatud siseõue on kujundatud tundra...
 

Põhjapõdramaa

19.07. 2006. IV laager Porsangeri fjordi kaldal

Porsangeri fjordi nõlvale, vaevakaskede vahele sättisime üles oma järjekordse laagri. Seal elasime Helega vist üle oma reisi kõige jubedamad hetked. Nõlv on seal laugjas ja samblaga kaetud, kuid kohati on kivide vahel üsna järsuservalised lõhed ja augud, mille on uuristanud vesi või mis on lihtsalt kaljude vahele mingite protsesside käigus tekkinud. Panime telki üles ning ma teadsin, et Liisa on Kaidi juures, seda arvas Hele ka. Saime telgi püsti ja ma läksin Liisat kutsuma. Kaidi oli auto juures ja ütles et ta arvas, et Liisa on meie juures. Noh, esialgu jäin rahulikuks ning arvasin, et ju ta siis on mõne teise reisiseltsilise telgi juures. Hüüdsin, kuid ta ei vastanud. Hüüdsin kõvemini ja ikka ei midagi. Mõeldes äkki kõikidele neile aukudele ja lõhedele läks äkki olemine halvaks. Kui üks viieaastane kusagile sisse kukkus, siis algul ta ju ei pruugi üldse vastata kas hirmust või on kusagil juba nii kinni, et me ei kuule, on juba jões vee all jne, jne - ühesõnaga liigsest kujutlusvõimest ei ole sellistes olukordades küll kuidagi abi. Küsitlesin kõiki - keegi polnud näinud. Siis sai ka Hele asjast aimu ja varsti hüüdsime kogu kambaga ja kammisime ümbrust läbi. Liisalt ei olnud mingit vastust. Kõik olid mures. Arvatavasti oma veerand tunniga olime läbi kamminud ligikaudu poole kilomeetri raadiuses ümbrust. Jama oli selles, et vaevakased olid seal just ca 1,5-2 m kõrgused ja läbi neist ei näe. Valisin juba telefonist 112-te kui Heiki helistas ja küsis, kas ma Laimat olen näinud. Helistasin. Ja Liisa oli temaga. Nad olid läinud fjordi äärde jalutama ja meie kisa ei kuulnud...

Aga kui lapsekadumise paanika läbi sai, võis kesköises päikeses "permanentset" loojangut nautida tundide kaupa. Kiiresti muutuvas taevas vahelduvad värvid ja meeleolud sekunditega. Fotokas on mõttetu, sest kõike seda ei suuda lihtsalt konservi püüda.
 

* * *

20.07.2006. Maailma lõpus...

Nordkapile saamine on aeganõudev isegi tülikas, lisaks ka kulukas. Kui sihtpunkt paistab, siis on ees viimane takistus - platoole saamiseks tuleb lunastada pilet. See on ise üsna kulukas ja kui sellele juurde mõelda veel tunnelimaksud... Aga maksame kõik maksud ja olemegi kohal. Maailma lõpus.

Nordkapi neeme keskus on olemuselt üks rahategemise koht - peaasjalikult poed ja restoranid. Õnneks saabusime kohutava tuule ning metsiku uduga. See mähkis ümbruse läbipaistmatusse vinesse ning andis asjale kuidagi salapärasema mulje. Ja tõepoolest, ühel hetkel, kui olin uttu kaotanud oma reisikaaslased, vantsisin kohvikusse ja ostsin ühe Nordkapi kohvi – see oli mingi kohaliku alkoholiga – millega, ei mäleta, ning jõllitasin külmalt ja märjalt terrassilt udulaama – tunduski, et olen üksi kaljuorvas ja leidnud Ultima Thule...

Jalutuskäigul mööda järsakukallast puhus korraks tuulehoog puhtaks tükikese vaatest... ja hetke pärast oli see jälle udus. Ei mingit midnightsuni – ja hea isegi hea oli, said olla tuule, udu ja iseendaga selles möllus üksi.

Ahjaa, temperatuur oli vist keskpäeval +6° C, millele lisandus üdinitungiv niiskus ja tuul - see pani skeptilisemad kahtlema telkimise mõttekuses.

Piiritus

| Üles |

Ultima Thule

* * *

 
Hommikuvaadet ööbimiskoha aknast kaunistasid vabalt küla vahel lonkivad põhjapõdrad – enam see ei üllatanudki...
 

Kamøyvær

| Üles |

| Üles |

Teisel päeval – Norkapi pääse kehtib kaks päeva – oli taevas peaaegu tüüne ning tuult peaaegu polnudki. Nõidus oli kadunud ühes päikesega. Tõepoolest on püstloodis merre kukkuvad kaljud muljetavaldavad, ent ringitaaruv turistidehord ei kuulu sellesse pilti ühes tolle „vinge” külastuskeskusega. Tehti siis aga usinasti pilte...
 

Tegelikult asub u. 18 km jalgsimatka kaugusel täiesti tasuta ja Norkapist tegelikult veel põhja poole üks neem – Knivskjelodden. Kahjuks, kuna kaasas olid lapsed, ei hakatud seda jalutuskäiku ette võtma. Selle asemel jalutasime mööda mägesid Skarsvagist Kirkeportenisse – küll palju lühem tee, kuid vaadetega Kamoifjordenile jäi seegi üsna eredalt mällu.

Enne õhtust laagrit jäime stoppama korraks teeäärsesse turistilõksu, kus müüdi igast saami nänni. Liisa sai endale ilusa saami nuku. Kõiki ülejäänuid haaras aga mingi põdranahahullus - päris mitu soolatud põdranahka osteti...
 

| Üles |

Skarsvågi staadionil püüdsid pilku jällegi põhjapõdrad, kuigi pallivõistluse asemel eelistasid need ilmselt rohkem päikeses peesitada

| Üles |

| Üles |

Skarsvag

| Üles |

21...22.07.2006.a. VI laager kusagil Hammerfesti lähedal, Traumeni väina ääres

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Traumeni väin

23.07.2006. Hammerfest-Reisafjorden

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Saltstraumeni väin

| Üles |

Väike põhjamaine linnake, mida püütakse esitleda, kui üht maailma põhjapoolseimat linna – pisut kahtlane, sest juba Honningsvag Mageroyal on ilmselt pisut kaugemal põhjas. Gaasi-, kala- ja sadamalinn jätab karge ning pisut kõleda mulje, kuigi kesklinnas on täiesti olemas isegi park, kus leidus inimesest kõrgemaid pihlakaidki... Igatahes jääb kusagilt meelde hüüdlause, et Hammerfest oli esimene linn Euroopas, mis sai elektrilise tänavavalgustuse (1891.a.).

Hammerfest on seotud läbi Struve ka Tartuga - Hammerfesti on püstitatud nn Meridiaaniausammas, mis on pühendatud meridiaanikaare astronoomilis-trigonomeetriline mõõtmisele, mis toimus aastatel 1816-1852 ning selle teostajateks olid Friderich Georg Wilhelm Struve ja Carl Fridrich Tenner. Mõõdeti peaaegu 3000 km pikkune meridiaanikaare lõik Doonau suudmest kuni Põhja-Jäämereni.
 
Ausammast suures plaanis ei näinud, ent see-eest laskis päikseline ilm nautida vaadet üle väina Seilandile. Parima vaate saab asula kohal kõrguva mäe otsast....

Need 150 km, mis Altat Hammerfestist lahutab, tõid pöördelise muutuse kaasa looduses: madalamatel nõlvadel ja orgudes kasvas kidur mets ning linnahaljastus muutus aegamööda lopsakamaks ning linnas esines suhteliselt suuri puid. Väikese jalutuskäigu tulemusel moodsas linnakeskkonnas tekkis tunne, et palju kivipinda kõledas kliimas jätab ka linnapildi kõledaks. Ehk oli selle mulje tekkimisel siiski oma osa ka külmal ning tuulisel ilmal.
 

Üsna õhtupoolikul jõudsime Altasse – Finnmarki keskusesse. Altat kutsutakse ka Virmaliste linnaks, kuna sinna rajati 1899.a. maailma esimene virmaliste observatoorium. Meid aga huvitasid eelkõige Alta maalingud. Tõsisemast linnajalutuskäigust loobunud, startisime Alta muuseumi. Et aga infost öeldi, et tegu tuleb tõsise matkaga, siis igaks juhuks „tankisime” võileibu... Rajal olles selgus, et tegemist on tõesti kogupikkuses u. 3 km matkarajaga, kuid enamuse sellest moodustab väga kvaliteetne käsipuudega laudtee...
 

Alta on kuulus oma kaljumaalingute poolest – maalingud on 1975.a. arvatud UNESCO maailmapärandi hulka. Maalingud on tehtud vahemikus 6000...2600.a. tagasi. Kujutavad nad aga tollast elu... Erinevates kohtades võib kohata pisut erineva detailsuse ning temaatikaga jooniseid, ent läbivaks teemaks on arusaadavalt põhjapõder, kelle ümber kogu eluring käis ning paadid. Piltide vaatamiseks peab võtma aega ja vaevuma läbi lugema seletused. Kaljujoonised ei ole kunst kunsti pärast – kunstiks kipume nimetama seda meie, vaid pigem sõnum minevikust. See on niisama võimas kui arusaamatu... Müstiline...
 
... Ent eriti mõnusaks teeb kaljujooniste vaatamise see, et kõik need kaljupinnad asuvad maalilises looduses, taustaks Altafjorden.
 

* * *

Vaikselt keskööpäikeses üle ahelike turnides, mille kõrgusarvud ületasid kaardi järgi vahepeal isegi 800 m, avanes kurv-kuri järel üks uskumatum pilt kui teine. Võimsad vaated, Nordkapil nägemata jäänud kesköine punav päike ning ilusad-ilusad mäed... Peatusime korraks Saltstraumeni väina ületava silla all, et vaadata, kas näeme ka kurikuulsat keerist. Keerist ei õnnestunud näha, kuid päikesekiirtes veiklev kobrutav veepind oli maaliline sellegipoolest. Nii meenutati siis lihtsalt kapten Nemot...

| Üles |

23...24.07.2006. VII laager Reisafjordeni ääres.

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

| Üles |

24.07.2006. Tromsø

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Tromso vanalinn

| Üles |

| Üles |

| Üles |

24...25.07.2006.a. VIII laager Balsfjordeni ääres

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

| Üles |

26.07.2006. Pallas-Yllastunturi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

| Üles |

Tulek Norrast üle Kilpisjärvi piiripunkti on lihtsalt ilus! Tundra! Kohas, kus mäed muutuvad lauskmaaks lõhestavad maapinda maalilised kanjonid. Lauged künkad – ikka mäest üles ja alla, sujuvad kurvid – ülirahulik. Taamal erinevates sinistes toonides mäekesed...
 
Teel õnnestus kohata Norra motopatrulli, kes mu roolit’ bussi kinni pidas kiiruse ületamise eest. Kartsin, et saan kaela „elu” trahvi – nagu paljud olid hoiatanud, et Norras liikluseeskirjade rikkumisega ei maksa naljatada... Politseinik vaatas dokumente ja küsis, miks ma kiirust ületan?: „Autos, mille roolis te istute, on nii väärtuslik last, et kas maksab viie minuti võitmise nimel sellega riskida? Meil siin, mägedes ei ole kiiruspiirangud nalja pärast. Olge hoolsam!” Sellega kogu asi lõppeski. Ei trahvi, vaid naeratus ja koputus südametunnistusele. ...Ja seda politseinikku ma jään vaid hea sõnaga meenutama (mitte nagu neid Läti-Leedu altkäemaksuvõtjaid) – milline viisakus ja milline pedagoogia. Ta täitis 100% politseiniku ülesande – karistamise asemel pani järele mõtlema...

Vaade IX laagrist varahommikul ... vist Jerisjärvile. Selle päeva täiseesmärk oli matkata tundras. Väiksema seltskonnaga, mille pealikuks oli 5.a. Liisa, seadsime endale "kõrge" sihi - vallutada kohalik kõrgeim tipp Taivaskerä – 807 m. Niisiis marsissime mööda rada, mis algas laudteega, muutus siis kruusaseks rajaks, seejärel sissetallatud jalgrajaks ning viimaks vaevalt läbitavaks klibujooneks... U. 2 tunniga olime tipus. Mulle oli see sündmus kahte pidi eriline – esiteks oli see mu esimene „päris mäetipp”, mille vallutanud kunagi olen ning teiseks, tegime seda koos oma 5.a. põnniga.
 

| Üles |

| Üles |

| Üles |

27.07.2006. XI laager Sääskijärvil

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

XI Laager seati üles üsna lähedale Helsingile – pea 1000 km sõitu ühtejärge seljataga. Vesi oli soe – sai ujuda. Ja öösel läks lõpuks ometi pimedaks...

| Üles |

28.07.2006. Tartu

 Eelmine  |  Üles

Õhtuks olimegi Tartus tagasi.

Mis siis lõpetuseks öelda - Põhja-Norra loodus on vaimustav. Ja tundra on ilus. Just looduse pärast tahakski kindlasti tagasi minna, kui saaks võimaluse... Ahjaa - tänud Tommile autode orgunni eest!
 

| Üles |