Proloog

Niisiis...

* * *

Fotod: Hele Nurme, Sulev Nurme, Liisa Nurme

| Üles |

24.06.2018. Kell 23.50. Hotell Comfort Biznes. Pruszkow
Järgmine | Proloog | Üles

Leedu tomatid...

| Üles |

Istun mingi Varssavi satelliitlinna - Priszkowi - uhke nimega hotellis BiznisComfort (või oli see ComfortBiznis). Valik on täiesti juhuslik - lihtsalt ühel hetkel sai sõidust siiber ja keerasime tõesti esimese ettejuhtunud hotelli ette, mis kiirteelt maha sõites ette jäi. Ka Pruszkow on täiesti juhuslik punkt maakaardil ning, kui seda öömaja siin ei oleks, poleks sattunud siia ka kindlasti. Igatahes kiire kuugeldamise tulemusel siin midagi homme vaadata ei ole ja võime taeva rahus lõuna poole edasi sõita.

Enne tulekut ostsin uue Tommi - no on selline kiiks. Testisime täna. Kaart on ok, aga hetkeseisus võib öelda, et selle vanakesega võrreldes, kes koju maha jäi, on nii häid kui halbu külgi.

25.06.2018. Kell 22.45. Kadri juures... Proštejov
Järgmine | Eelmine | Üles

Lapsed magavad, Hele läks meie võõrustajaga jalutama, seega - paras aeg midagi üles tähendada... Hommikusöök oli mõnus ja pisut veider, sest see hotell, kuhu me plartsatanud olime, asus suure staadioni ääres; enamuse rahvast hommikusöögil moodustasid maapinnast kõrgusega 2 m ja pluss noored Heraklese kehaehitusega daamid, kes eranditult kõik kahe suupoolega muna sõid...  Ent Hommikupoolik ja lõuna möödus paari pisikese peatusega Poola kiirteedel - kui üks pikem teeremont välja arvata, siis - ei mingit igumist hoburakendite ja kartulikombainide vahel - korralik kiirtee. Tänasest päevast ehk meeldejäävaim on tõik, et Laura on kuulanud juba teist päeva järjest klappidest "Rehepappi" ja kasutab sealt laenat' fraase ja sõnu vabalt niisama kõnes - ei tea kas nutta või naerda selle peale.

Proštejovi kohta võib-olla ajalooliselt on olulisim teadmine see, et XVI sajandil elas siin märkimisväärne juudi kogukond, trükiti juudikeelseid raamatuid jne, mistõttu mõned kutsusid seda ka Hana Jeruusalemmaks - Hana on siis selle Määrimaa piirkonna nimetus. Meie võõrustaja teadis rääkida, et Proštejovi lähiajalooline kuusus peitub veel ühes märgilises tootes, mida võis näha nõukaajal ohtralt suvilaaedades (aga võib-olla vedeleb mõnel kuuris senini) maad kaevamas: siin toodeti Proštejov Agrostroj motoplokke "Orba".

26.06.2018. Kell 23.30. Hotell Weisses Ross Garni. Ichenhausen
Järgmine | Eelmine | Üles

Hele ja Liisa läksid linna Kuud vaatama, ma jäin lapsi magama panema... Lugesin neile peast "Rohkesti tasutud heategu" vanalt healt Kreutzwaldilt. Nüüd lihtsalt lesin diivanil ja kuulan, kuidas pisikesed kõrval toas nurru löövad. Pikk sõidupäev on seljataga ja võib-olla ka klaasikesel imeheal Müller-Thurgaul on ses osas väike süü. Pool tundi tagasi naasime meie tänase öömaja ees olevast itaalia restoranist... Con Fasenia vms... Mmmmm. Milline kivipuravikukaste karree juurde! Isegi lapsed olid peaaegu nõus seeni sööma hakkama (loomulikult nad päris selliseks eneseületuseks siiski valmis ei olnud). Istusime mitu tundi tänava äärses hubases välirestorani osas ja lihtsalt ahmisime sisse seda sulnist Saksa väikelinna uinutavat atmosfääri. Ja kuigi see Ichehausen ise on ilmselt üks kümnetest omataolistest Saksamaal - "isegi UNESCO listis ei ole siin vist midagi :)" - on siin ikkagi väga mõnus!

Tänane päev... Tänane päev kulus imeilusate Tšehhi õunapuu-maastike peale. Kiirem viis Saksamaale saada olnuks üle Praha, ent kuna Brno-Praha bahn on remondis ka Praha-Plženi suund, siis soovitasid kohalikud sellest teest hoiduda ja sõita "otsekat" üle Blancko, Trebice ja Ceske Budejovice. Nii me siis seiklesime pisikestel radadel läbi ääretult maaliliste õunapuudega palistatud põlluteede ning läbi tumedate metsade, põigates ikka ja jälle läbi külakestest, mille tillukesi keskusi markeerivad uhked baroksed kirikud. Väikese navigatsioonierrori tõttu jõudsime kusagil Staré Město pod Landštejnem kandis isegi Austriasse, ent saime õigel ajal jaole ja nii saabusime Saksamaa pinnale lõpuks kusagil viie paiku kusagil Passaust põhjas. No ja siis läks juba peaaegu kiiresti, kui välja arvata enne autobahnile jõudmist 15 kilti sõitmist rekkasabas, mille põhjustas ees meeleheitlikult oma võimete piiril kihutav kahte põhupalli vedav väiketraktor.
 

Ichenhausen

| Üles |

• #Ichenhausen

27.06.2018. Kell 23.55. (Hotel) Ritterburg. Legoland
Järgmine | Eelmine | Üles

Drachenburg

| Üles |

Nonii! Täna tudume kohe Ritterburgis ehk siis Rüütlilossis. Meie vastas, üle õue on ka Draakoniloss. Ja kaugel ei ole Piraadilinn. Kui juba olla unenäomaailmas, siis 100%... Seepärast magame täna kõik õndsaund siinsamas Legolandis... Kõik meie tänases numbritoas on 100% Lego; ka pildid seintel. Eriti lahe on üks pilt, mis kujutab põleva tagumikuga rüütlivarustuses legomeest jooksmas teda jälitava tuldsülgava draakoni eest! Ka voodi tagant piiluvad mingid legotüübid, riiulitel on legoklotsidest meisterdatud vaasid, küünlajalad... isegi legodest kuninga kroon ripub varnas. Loomulikult ei puudu toast kast legoklotsidega, millega siis õnnelikud põngerjad peale pikka legopäeva suutsid jupp aega ennastunustavalt veel mängida. Käisime Helega Günzburgis, tõime provianti, Feuerkäse't ja head Rivaneri ning Weisser Burgunderit. Nüüd, kus lapsed on end kõrvaltoas põhku mässinud, maitseb juust karge Bacchuse anniga lihtsalt suurepäraselt.

Legoland... Siin ei saa kohal olla 50%. Oled kas 0 või 100 - muidu kisub jamaks. Sisenedes väravast tuleb unustada reaalsus ja astuda muinasjuttu - vastasel korral avastad end tüütust lõbustuspargist. Ma ei viitsi hakata siinkohal refereerima fakte, mis on Legoland - kõik see lugu on netis üleval ning muidugi ongi tegu lõbustuspargiga. Ent selle ümber on suudetud kududa lugudevõrk, mis XXI sajandi multifilmidena läbi taevakanalite jõuavad väga paljude lasteni. Legoklots ei ole enam lihtsalt klots, vaid üks Legotoopia atribuut, võti Legoreaalsusesse, võti tänapäeva muinasjuttu... Jah, ja muidugi on see äri, ent lunastanud pileti, saad priipääsme enda valitud ajaks (aga siin müüakse ka aastapileteid...) päästvasse mängumaailma, kus asjad on kuidagi nii suudetud seada, et see rahalõhn ei ole kogu selle krempli juures primaarne ... leg godt... Ja see on äge!

Märg!

| Üles |

• #legoland.de

• #Legoland

• #Lego

28.06.2018. Kell 22.40. Apartement Fewo City. Ichenhausen
Järgmine | Eelmine | Üles

Akadeemia

| Üles |

Sajab. Jämedad piisad trummeldavad uinutavalt katusakendele. Hele ja Liisa vaatavad juutuubist Eesti filmiklassikat. Jõnglased põõnavad õiglast und. Kui eile lõpetasin oma heietused kiitusega heale ilmale, siis täna paraku on olnud taevas enamuse ajast kaunilt sinililla ning tibutanud vahelduva eduga. Vaid üsna hommikul ei sadanud, mistõttu said põnnid ja Hele teha uuesti ameerika mägedel 3D tiiru. Eile nimelt oli see jama, et Hele prillid ei võtnud pilti ette ja nii ta kupatas raja läbi silme ees vaid punane kiri:

• #legoland.de

• #Legoland

• #Lego

Kõik magavad lõpuks. Kohe poen põhku isegi - mulle on täna reserveeritud täna ööseks kena täispuhutav madrats akna all. Õhtupoolik kujunes ettekujutatust sootuks erinevaks ja väga mõnusaks...

Mõtlesime Ichenhausenis välja, et ei kima tuimalt Eestisse otse tagasi, vaid teeme paar vimkat. Liisal on idee kindlasti Prahasse minna, meil tekkis plaan üle vaadata nn Saksimaa Šveits (Sächsische Schweiz-Osterzgebirge) - väidetavalt ääretult maaliline piirkond Dresdenist veidi idas-kagus. Idee tekkis tegelikult sellest, et peale windoosa 10 uuendamist pakub asi pidevalt mingeid taustapilte - üks eriti äge, vana kaarsillaga müstiliste mägede vahel, on mulle mällu sööbinud. Sestap, kui Hele reisiraamatust kohti vaatas, tekitas see nimi koheselt huvi. Panin Tommi paberkaardilt valitud suvalise linnakese piirkonnas - Bad Schandau - ja siin me nüüd oleme. Mägedesse veel ei ole saanud, kuid vaated, mis Köningsteinis ja siin Elbe orgu palistavatele kaljudele on avanenud, tõotavad ilusaid elamusi. Siinne kant pidavat olema matkajate paradiis, meil matkama pole aega minna, kuid Basteisse - rahvuspargi ühte maalilisemasse kohta - on plaan minna küll.

Stau

| Üles |

Tänane päev möödus kiirteel ja pea poolteist tundi kulus staule ning teeremondi ümbersõidule, mistap Köningsteini saabusime alles viie paiku pärastlõunal. Köningstein on väike unine linnake Elbe kaldal, mis on kuulsust kogunud samanimelise linnuse järgi ühe kübarakujulise kalju, aga neid on siin naabruskonnas mitu, tipul. Wikipeedia kirjutab (#Königstein_Fortress):

"By far the oldest written record of a castle on the Königstein is found in a deed by King Wenceslas I of Bohemia dating to the year 1233, in which a witness is named as "Burgrave Gebhard of Stein". At that time the region was split between the Kingdom of Bohemia and the Bishopric of Meissen.

/.../

It belonged at that time to the Kingdom of Bohemia and was expanded by order of the Bohemian kings, as the Elbe became more intensively used as a trade route, into a fortified site that dominated the north of their territories, controlling the Elbe above Pirna, and an outpost of strategically important Dohna Castle located in the nearby Müglitz."

Kaugelt tundus vaade mäele üsna imposantne. Kindluse keskaegsust toonitab praegu vaid asukoht; piirialadel (nagu see on ka täna - Tšehhi on siit linnulennul paarkümmend kilti) kasutati ja ehitati seda ümber kuni XIX sajandi lõpuni. Viimase lihvi sai see vanglana II ilmasõja aegu... Eks homme vaata, kas viitsime sinna turistipessa minna: õhtul näitas kindluse parkla elektrooniline tabloo 700-t vaba autokohta - see annab ilmselt aimu, mis mäsu, aga homme on pühapäev, sealt oodata võib.

Köningsteinis me loodetud õhtusööki ei saanud - keskväljaku äärne pitsakoht polnud veel kööki avanud ja jäätisekohvikust anti vaid jäätist, seega improviseerisime autos kuivpajukist kerge oote ning seadsime suuna Bad Schandausse...

"Johann Christian Häntzschel from Bad Schandau bought the Kirnitzsch meadows back in 1730 and redirected the little stream called ‘Rote Floessgen’ in order to dry out a marsh land. He noticed the smell and taste of the spring water and called for a local physics expert from Pirna. He discovered the healthy benefits of the spring water, prescribed it immediately to his patients. People have been bathing in the waters here since 1750. They attracted ever greater numbers to the Elbe sandstone mountains, which triggered local salesman Samuel Gottfried Hering to erect a ‘public bath’ in 1799. The water was heated in the kitchen and pumped into the pool via wooden pipes. Back then, Bad Schandau advertised for guests and many answered the call. The development of the paddle steamer flotilla and the extension of the train line from Dresden to Bad Schandau served to increase the numbers flowing into the area."

SPA - asutus tundus esmapilgul nagu SPA ikka: riietusruumid, käerihmad jne. Kohe pileteid ostes saime esimese positiivse kogemuse: meeldiva olemisega vanaproua müüs perepileti (ette nähtud neljale) ja tegi Laura mõned aastad nooremaks, mis tähendas, et noorim legonaut sai sissepääsu tasuta. Teine positiivne uudis oli see, et kõik see piletilugu oli kokku odavam, kui näiteks Kubija spaas. Ka lahenes probleem Hele ujumisriietega - kola pakkides olime tema riided kuidagi maha jätnud  - õnneks müüdi neid (ja päris normaalseid) ka retseptsioonis.

Basseinides lobistas üllatavalt vähe rahvast: peale meie ehk kaks kolm inimest vaid, mistõttu nii sise- kui välibasseinid olid meie päralt. Ka basseinide osa ei olnud midagi väga erilist: aga neid oli palju ja kõik piinlikult ja mõnusalt puhas. Hoopis teine teema avanes ent saunakompleksis. Juhtus nii, et jõnglased läksid peale paari tundi mulistamist sööma ja siis hotelli tuttu, meile võimaldati seega suuremeelselt vaba õhtu saunades. Saksas kehtib üldiselt nõue, et saunades käiakse paljalt. See väldib olukorra, kus inimesed peavad kuumas kellegi ujukate klooriauru sisse hingama. Saunast sauna minekuks võid endale hommikumantli või rätiku ümber visata, aga käsku ei ole. Leilisaunas võtad oma rätiku kaasa ja enne lavale istumist laotad selle enda alla nii, et see ulatab jalgade ja taguotsa alla: saun jääb kõigile puhtaks. Ja üldjuhul pole ka saunast üldisesse klooribasseini ja tagasi sauna lõmpsimist. Ja mitte keegi ei roni oma klooriste trussikutega otse basseinist lavale ega saunast pesemata basseini. Muidugi, saunade juures asus väga mõnus kloorivaba külm välibassein ja soe sisebassein, kus sai vahepeal end värskendada, mistõttu puudus sisuliselt vajadus ujumiskeskuse basseinidesse minna ja ujukaid jalga ajada. Veetsime saunades aega kuni keskuse sulgemiseni keskööl - väga tore ja lõõgastav elamus. Siinkohal jääb kahjuks üle nentida vaid fakti, et hoolimata oma kõvast saunajutust jääb kahjuks kodumaistes supelusasutustes saunakultuurist kõvasti puudu ja kuni leidub ükski debiilik, kes seintel olevatest skeemidest hoolimata kloorist tilkuvates šortsides lavale ronib, ei saa rääkida tervisekeskuste saunade tervistavast mõjust.

Õhtu elamuseks kujunes leilisaun. On teada kellaajad, mil leilivõtmine algab. See tähendab, mitte iga suvaline jorh ei saa kerisele vett loopida, vaid huvilised seavad end laval mõnusasti sisse ja ootavad leilimeistrit. Astusin sauna sisse just hetkel, mil leilimeistergi saabus. Suure rätikuga vöötatud ja teist suurt rätikut ning kibu käsivarrel hoidev soliidne ja tähtis vanahärra astus kerise juurde. Ta pani suure linase saunalina ühele pingile. Võttis seejärel kibu ja vaskkulbi, pöördus siis korraks inimeste poole, vaadates, kas kõik on ok ja mõõtis siis väärikalt mitu kulbitäit kerisele. Kui kuumus levima hakkas, pani taat kibu põrandale, võttis suure rätiku ja keerutas seda aeglaselt pea kohal, et kuumus ühtlaselt mööda ruumi jaotuks. Seejärel pöördus ta personaalselt igaühe poole (aga kolm meid laval oligi) ja lehvitas nagu vaipa kloppides kuumust veel igale ühele juurde. Kui muidu võis jääda tunne, et leili võiks olla rohkem, siis selle viimase liigutusega jõudis kuumus igaüheni. Selle lõpetanud, võttis taat taas kibu ja kordas protseduuri samas järjestuses kolm korda. Viimase korra lõpuks oli ruum juba väga mõnusalt kuum... Nii me seal tšillisime: türgi saunast jahedasse aurusauna, aurusaunast rooma sauna, rooma saunast kuuma aroomisauna, aroomisaunast leilisauna, vahelduseks õuebasseini loojangukumaseid tähti vaatama ja baari prosecco ning mustasõstraõlle järele ja siis taas kõik otsast peale. Mis peamine, olime saunades peaaegu kahekesi. Lihtsalt mõnus!

Jõudsime hotelli peale keskööd. Lõikasime lahti juustu ning leberkäse'i, avasime ühe Weisser Burgunderi ja põnnide unenohinat kuulates uurisime retseptsioonist kaasa haaratud turistikataloogist Saksimaa Šveitsi kohta... Aga nüüd tõesti põhku!

• #Bad Schandau

• #bad-schandau/therme

• #Königstein,_Saxony

• #Königstein

• #Lilienstein

• #Elbe

Saxonian Marlborocountry

| Üles |

Hephaistos on siit läinud...

| Üles |

Bastei nimi tuleb arvatavasti sõnast bastion ja selle lugu seostatakse Neuratheni kindlusega, keskajal omapäraste püstloodsete kaljude vahele ehitati. 15 aastat tagasi kirjutati Sakalas (#saksimaa šveits):

Bastei

| Üles |

Pakkisime peale paari tundi Bastei kiviseid radu kodinad bussi peale, mis meid veeretas taas mõne kilomeetri kaugusel asuvasse parklasse. Sõitsime ka Liliensteini jalamile, ent kella vaadetes sai tehtud otsus keerata ots Praha suunas...

Teel Prahasse tegime kaks peatust. Esimese piiril, et müstilisel kombel Hele rahakotis olnud inglise naelu Tšehhi rahaks vahetada ja teise pisikeses külakeses - Tisas, et enne suurde linna minekut pisut keha kinnitada. Tisa asub Tšehhi Šveitsi Elbe liivakaljude läänepoolseimas osas. Küla ise paikneb Tiské stěny, ehk Tisa müüri jalamil, mille kohta kõrgust öeldakse kõrgemates punktides üle 70 m. Et see sein oli jälitanud meid pisikeste külateekeste ääres juba kilomeetreid, siis pidasime rohkem mokka mööda olevaks maitsta pisut böömi kööki ühes Tisa kõrtsus nimega "Na Kovarne"...

...Ja siis jõudsimegi Prahasse... See pole see reis, kus Prahast kirjutada. Mainin vaid, et tegime Liisale vanalinna lühituuri "must see for greenhorns" stiilis... Üsna jalutuskäigu algul tekkis mõte osta külmkapi magnet. Sel ajal, kui Liisa üht valis, näppis Laura üht teist magnetit, mis talle hirmsasti meeldis. Kui siis Liisa valitud magnetit lunastasime, naeratas müüja ja ulatas Laura valitud magneti Laurale...:

"This is a gift!

Tänase päeva kokkuvõte: Poola...

Kui kella seitsme paiku õhtul Vihmasajus Augustowi jõudsime, võtsime vastu otsuse, et ei pane hullu, vaid magame öö siin ja siis jääb homseks Baltikum. Vaataks hommikul basseini - Wojiechi hotellis pidi olema kena väike SPA kompleks ja siis linna peale. Oleme Augustowist palju kordi läbi sõitnud, kuid seda, kas linnas ka midagi põnevat on, ei tea.

Tore on, et halva ilma pärast on hotell tühi - saime seetõttu priva õhtusöögi ja teeninduse restoranis. Ka akendest läbi vihma paistvad pimenevad järvevaated on maalilised - ei raatsi neid ent paduka pärast täpsemalt vaatama minna. Olin hetk tagasi rõdul - minutiga leotas särgiselja läbimärjaks.

Aga hetkel on veel pisut restost kaasa haaratud Sloveenia valget veini intrigeeriva marginimega - Quercus. Erinevalt tammisest nimest ent maitseb see päris kergelt ning vürtsiselt...

Oh pagan! Seisame staus, mille algust ja lõppu ei ole näha. Hele on roolis, hetk tagasi tekkis dilemma, kas ehk mitte poriseid kõrvalteid proovida. Tommile on juhatus antud - kohe püüab Hele autonina vastassuunda tagasi pöörata: hakkame otsima teeotsa, mille kaudu saaks Pasvalysisse - seal on ehk see lõputu ummik läbi.

Paras aeg meenutada päeva. Hommikusöök oli lihtsalt hõrgutav: mitte väga pikk menüü, kuid kõik asjad maitsvad, eriti küpsetatud lihapasteet ja juustuvalik. Otsustasime peale hommikusööki teha kiire ujumise - plaanitud tunnike venis märkamatult pea kahe-poole tunniseks sulberdamiseks. Kogu SPA osa oli ainult meie päralt!

Plaanitud pärastlõunane kojujõudmine muutus sujuvalt hilisöiseks. Aga kodus me nüüd oleme. Kogu see Leedu ja Läti nn Via Baltica on, vähemalt sellel aastal, üks... Ilgelt tüütas ära see pidev teeremont. Viimase nahka läks ka plaanitud pidulik lõpetus Lidos, asendasime selle Viršu tanklaketi uue kiirtoidu imega - frititud sushi. Kõlab veidralt, aga maitsel pole viga... 

Aga ma tõesti ei viitsi enam, tahan magada! Aitäh! Tehtud!