Zeusi sünnisaarel

 Tripi kaart | Kreeka 2023 | Kreeka 2021 | Kreeka 1998 | Kreeka 2013 | Lisalugemist | Tagasi (reisikirjad)

Järgmine

Kreetale minekut olime plaaninud juba paar aastat varem, kuid elu tegi omad korrektuurid ja nii see minek nihkus. Aga nüüd oli aeg küps, reisisell Laura veel eas, millal tema jaoks lennukisõit tasuta. Otsustasime üsna eksprompt minna novembri algul (31.10.2012...07.11.2012), kui hooaeg on läbi, et mitte kohtuda metsiku turistide hordiga ja kui juba temperatuur on leebem. Hooajavälisel minekul Eestist Kreekasse on muidugi probleemiks see, et otselende peale oktoobri keskpaika (vist) enam ei tehta, mistõttu Heraklioni lennuks Tallinnast või Riiast tulnuks teha kaks ümber istumist. Samas olen tuttavatelt palju kuulnud, et otselennud turismikohtadesse võivad olla üsna ebameeldivad tänu lärmakale seltskonnale. Läksime aga hoopis seda teed, et broneerisime ühe ümberistumisega lennu Riia-Frankfurth-Ateena ja Ateenast edasi hoopis laevareisi Heraklioni. Laev pidi väljuma 30.10. õhtul - seega klappis kõik väga hästi, sest lend jõudis Ateenasse pärastlõunal. Laevareisiga saime säästa kaks ööd hotelli arvelt (küll mitte rahaliselt) ja võimaluse pikast lennupäevast end laevas välja puhata. Mugavused, millele võib-olla üksi minnes vaataksid läbi sõrmede, muutuvad 9-kuusega reisides tegelikult hädavajalikuks.

Juba algul leppisime kokku, et oleme puhkusel, mitte avastamisreisil, matkal ega spordilaagris ja võtame asju rahulikult rütmi järgi, mille dikteerib Laura. Seega oli juba ette teada, et Samaaria kanjoni matka kindlasti ei tule ning kõiki vanu kivihunnikuid me läbi ei konda. Teisalt ei hakanud me ka üldse mingit väga korralikku plaani tegema, sest ei olnud teada, mida arvab Laura kõigest sellest solgutamisest - pidime olema valmis ka selleks, et ta üldse keeldub koostööst ja vastavalt sellele omi tegemisi korrigeerima.

Meil vedas - tütreke oli tõeline maadeavastaja, ilmad väga ilusad Kreeta sügisest hoolimata, mis enamasti novembris on juba üsna vihmane ning peaaegu kõik muugi sujus. Paar ehmatust küll oli - üks närvikõdi teemal "hipid võrrimootoriga autoga mägedes" ning päris suur ehmatus oli 6.11.2012., kui kogu transpordirahvas Kreetal hakkas streikima ja sellega seoses meie tagasisõit laevaga Ateenasse muutus küsitavaks - laev ei väljunud. Pidime veetma veel ühe õhtu (õnneks väga meeldiva) ja öö Heraklionis ja ostma hommikuks ehku peale lennukipiletid lootuses, et Olympic Airlines'i rahvas enne lõunat streikima ei hakka. Aga lend toimus, olime õigeaegselt Ateenas Frankfurthi lennul. Ent mis põhiline, hooajaväliselt väikese lapsega Kreetal ringi käies ei ole lapsest tüli, vaid hoopis palju kasu, sest inimesed lähevad täiesti pöördesse väikeste laste peale ja seetõttu on teenindus jm sageli ekstreemselt lahke, vastutulelik ja armas. Kogesime seda palju-palju kordi. Isegi posttiineritest piimavuntsidega noormehed muutusid Laura nägemise peale ülisõbralikuks, pakkusid appi vankrit tõstma, ust avama jne, kelnerid ruttasid lastetoole otsima, kassapidajad poes unustasid kassaaparaadi nuppe vajutada. Vägisi jäi mulje, et titt on sellel saarel eraldi vaatamisväärsus. Aga üldse jätsid inimesed lahke ja abivalmis mulje. Kas oli see tingitud hooaja lõppemisest, palavuse leevenemisest või nad ongi sellised (mida ma tahaksin ise uskuda), polegi nii oluline - tähtis on, et meie reisi tegid kõik need inimesed - kasvõi ettekandjad Lemon Tree Gardenis, Peri Oreksoses, meie hotelli personal, daam autorendifirmast, see umbkeelne mees pensukas, kes kannatlikult püüdis ära arvata, kui "päkapiku vöösid" otsisin jt - ääretult meeldivaks. Seepärast oli Kreetal hea, väga hea olla...

"Tomorrow I'll go to Phaestos, I said to myself, picking my way through the fang-bitten streets like a laminated water-moccasin. I had to remind myself that I was in Crete, a quite different Crete than I had pictured to myself in my dreams. Again I had that feeling of the back pages of Dickens' novels, of a quaint, one-legged world illumined by a jaded moon: a land that had survived every catastrophe and was now palpitating with a blood beat, a land of owls and herons and crazy relics such as sailors bring back from foreign shores. In the moonlight, navigating through the silent streets like a foundering ship, I felt that the earth was bearing me through a zone I had never been carried through before. I was a little nearer to the stars and the ether was charged with their nearness; it was not simply that they were more brilliant, or that the moon which had taken on the color of a yam had grown swollen and lopsided, but that the atmosphere had undergone a subtle, perfumed alteration. There was a residue, an elixir, I might almost say, which had clung to the aura which the earth gives off and which had increased in essence from repeated journeys through this particular corner of the zodiac. It was nostalgic; it awakened those ageless hordes of ancestral men who stand With eyes closed, like trees after the passing of a Hood, in the ever-moving stream of the blood. The blood itself went through a change, thickening with the remembrance of manmade dynasties, of animals raised to divination, of instruments poised to thousand year niceties, of floods lapped up, divested of secrets, unburdened of treasures. The earth became again that strange one-legged creature which pegs and- wobbles through diamond-pointed fields, passing faithfully through all the habitations of its solar creation; became that which it will be to the end and which in becoming trinsmogrifies the obscene goat into the stillness of that which always was, since there is no other, not even the possibility of a simulacrum."
Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk 146-147
 

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

Matala

| Üles |

| Üles |

Ateena võttis vastu mõnusa Eestimaise suveilmaga. Meeldiva üllatusena leidsime kohe linnaliini, mis käib otse lennujaamast Piraeusesse. "Ainult" poolteist tundi bussisõitu ja olimegi kohal. Takkajärgi tarkusena oleksime võinud hoopis metrood kasutada - saanuksime palju kiiremini, aga ka bussisõit oli tore. Korraks mõtlesime, et ajame kiiresti laevapiletite asja korda ja läheme siis Akropoli avastama - aega oli, sest laev väljus alles 21.00. Ent plaaniks see jäigi mitmel põhjusel, millest peamine oli väsimus ja ka oma poolteist tundi võtnud jant piletitega. Poolkogemata olin broneerinud laevapiletid läbi Paleologose reisifirma, mitte otse Anek Linesilt (nagu hiljem selgus oli see meie õnn). Kuigi Piraeuse sadamast ei ole võimalik kohale jõudes mööda minna - suured reisilaevad paistavad kaugele üle lahesopi, pole esimest korda tulnul piletikassasid nii lihtne leida. Olin piletid broneerinud ja maksnud neti teel - muidugi polnud keegi mulle mingit kinnitavat meili saatnud ja ka raha oli arvel küll broneeritud, kuid mitte maha läinud. Piletite kohta oli vaid väljaprint. Kui ma sellega Anek Linesi kassase jõudes vehkisin, saadeti meid viisakalt õue tagasi ja näidati umbmäärane suund kätte. Paleologose büroos keerutati esialgu väljaprinti seda- ja teistpidi ning esimene tütarlaps hakkas usinasti mu krediitkaardiga askeldama. Õnneks hakkasime Helega asju üle küsima, mille peale kusagilt ilmus pisut teadjam daam. Ei kulunud veerandit tundigi, kui tal õnnestus süsteemist leida mu broneering, tuli välja, et bronni maksumus oli ka juba mu arvelt selleks hetkeks maha võetud, ja siis läks veel teist nii palju aega, et piletid välja trükkida. Kui selgus, et olin bronninud lukskajuti, siis läks tükk aega seletamist veel selle peale, et ma tõesti, päriselt-päriselt, tahan seda ja pole laksu all. Ju siis tekitasid mu narmendavad teksased ja pleekinud T-särk vastuolulisi tundeid. Möll läks lahti, kui Hele koos Laura ja lapsekäruga büroosse lükkas - kogu crew hüppas graatsiliselt üle leti, et saaks minna lapsele pluti-pluti tegema...

Piraeus

| Üles |

• #Piraeus

• #paleologos.gr/

• #superfast.com

• #Mythos Brewery

Heraklion - esimesed sammud

| Üles |

• #adriaticand aegeanferries.com

01.11.2012. Heraklion (Iraklion)
Järgmine | Eelmine | Üles

Heraklioni ehitasid linnaks saratseenid 824.a., kuid kohapealne lugu ulatub pea 2000.a. tagusesse aega e.Kr. Arvatavasti asus siin sadam juba Knossose palee õitsemise aegu. Ma ei hakkaks siinkohal linna ajaloost rääkima - sellest saab väga hea ülevaate näiteks Interkrti kodulehelt: #interkriti.org, kuid mainiks vaid seda, et praegune nimi Heraklion (Iraklion) võeti kasutusele alles 20. sajandi algul antiikajal läheduses paiknenud nn Heraklese sadama - Herakleioni järgi. Saratseenid nimetasid linna Chandax, veneetslased Candia (nagu nad nimetasid ka kogu Kreetat) ning türklaste valitsemise aegu kutsuti linna ka Megalo Kastro või Kastro (see seletab ka meie hotelli nime), kuigi ametlikult oli linna nimeks siiski ladinakeelse algupäraga nimi - Kandiye.

Muidugi, Kazantzakis ei ole lihtsalt Kreeka enimtõlgitud proosakirjanik, vaid mõnes mõttes 20. sajandi Kreeka sümbol. Ma ei oska ja ei taha peatuda siinkohal pikalt tema tegemistel - selle kohta saab hea ülevaate Kaarina Reinu Sirbi artiklist 2007.a., vaid pigem viidata tema 1946.a. ilmunud romaanile Alexis Zorbas (inglise keeles Zorba the Greek). 1964.a. vändatud samanimelises filmis teeb supertöö Anthony Quinn. Film ise, Quinni tehtud Zorbase osa, kuid eriti Mikis Theodorakise muusika on see, mis sageli Kreekast rääkides esimesena klišeedena pähe torkavad ja mille nimilugu ilmselt on 20. viimastel kümnenditel pea igas nö "päris" Kreeka muusika kogumikus, mida turistidel "kohustusliku" elemendina mõne vaatamisvääruse juurest kaasa osta tuleb. Ja mis seal salata, kui küsida, mis tuleb esimesena meelde Kreeka muusikast, siis meenub võib-olla mingi Demis Russose hitt Vikerrraadiost, kuid kindlasti Theodorakis. On "Apelsingi" teinud "Zorbasest" oma versiooni. Aga film on väga vaatamist väärt ka praegu. Ostsin isegi Phaistosest plaadi Theodorakise muusikaga, mille nimilooks oli Zorbas Dance (Zorbase tants filmi lõpukaadrites:  #youtube.com/ watch...)

Heraklioni esimene udune hommikupoolik: turg ja Agias Minas katedraali väljak

| Üles |

Arheoloogiamuuseum. All Bacchus ja Venus

| Üles |

Vesiirimošee

| Üles |

Püha Markuse basiilika (vasakul) ja Veneetsia loggia

| Üles |

• #kastro-hotel.gr/

• #interkriti.org/ crete/iraklion

• #explorecrete.com/ Heraklion/

• #Heraklion

• #teicrete.gr... istoriko.htm

• #odysseus.culture.gr

• #Nikos_Kazantzakis

01.11.2012. Peri Orekseos
Järgmine | Eelmine | Üles

Peri Orekseos

| Üles |

• #tripadvisor.com/... Peri_Orexeos

• #Tsikoudia

• #Baklava

Hotell Kastro

02.11.2012. Drivin' south...
Järgmine | Eelmine | Üles

Lõunasse...

| Üles |

• #El_Greco

• #el-greco-museum birthplace-fodele.gr/

• Jimy Hendrix.1967. Driving South (BBC Session)

02.11.2012. Gortyna
Järgmine | Eelmine | Üles

Gortyna

| Üles |

• #Gortyna

• #fordham.edu... gortyn

• #greekmythology.com... europa

02.11.2012. Phaistos
Järgmine | Eelmine | Üles

Phaistos võttis meid vastu rammestava leitsakuga. Juga Gotrtynas torkas silma, et inimesi on väga vähe. Nii ka Phaistoses - parkla oli peaaegu tühi ning kivihunnikute vahel lonkis vaid paar-kolm üksikut huvilist, muuhulgas liikus ringi ka üks teine seljas kantav ajaloohuviline titt. Tuleb muidugi öelda, et Laura entusiasm rauges kiiresti ja silm vajus looja varsti hoolimata suurejoonelistest vaadetest...

"It is high' noon. I want to have my lunch in Phaestos. We push on. The rain has stopped, the clouds have broken; the vault of blue spreads out like a fan, the blue decomposing into that ultimate violet light which makes everything Greek seem holy, natural and familiar. In Greece one has the desire to bathe in the sky. You want to rid yourself of your clothes, take a running leap and vault into the blue. You want to float in the air like an angel or lie in the grass rigid and enjoy the cataleptic trance. Stone and sky, they marry here. It is the perpetual dawn of man's awakening."

 

"Alexandros brought out a table and spread it. He suggested that I walk about the grounds and inspect the ruins. I listened to him all in a trance. Yes, I suppose I ought to stroll about and take it all in. That's what one, usually does. I descended the broad steps of the leveled palace and glanced here and there automatically. I hadn't the faintest desire to snoop about examining lintels, urns, pottery, children's toys, votive cells, and such like. Below me, stretching away like an infinite magic carpet lay the plain of Messara, girdled by a majestic chain of mountain ranges. From this sublime, serene height it has all the appearance of the Garden of Eden. At the very gates of Paradise the descendants of Zeus halted here, on their way to eternity to cast a last look earthward and saw with the eyes of innocents that the earth is indeed what they had always dreamed it to be: a place of beauty and joy and peace. In his heart man is angelic; in his heart man is united with the whole world. Phaestos contains all the elements of the heart; it is feminine through and through. Everything that man has achieved would lost were it not for this final stage of contrition which is here incarnated in the abode of the heavenly queens."

Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk 153; 155-156

Phaistosest jääb aga veel meelde teinegi meeleolu. Idülli varjulise männi all katkestas lõpuks teadmine, et kohe on sulgemisaeg. Laura magas Hele süles endiselt ja nii me lonkisime vaikselt parkla poole. Otsustasin osta muuseumi poest juua ja mingit muusikat, sest rendika CD-mängijasse polnud keegi kahjuks midagi unustanud. Pood oli inimtühi. Ootasin ligi veerand tundi ja tegin valjemat häält, kuid kedagi ei ilmunud välja. Võtsin siis külmkapist joogid, CD plaadi (kohustusliku :)) Kreeka muusikaga ja ühe suveniiri, mis pikast passimisest tulenevalt oli hakanud meeldima. Arvestasin hinnasiltide järgi raha kokku ja kirjutasin oma rechnungi kaunilt pastakaga salvrätile, tere ja südamliku aitähi veel lisaks. Kuna parajat raha ei olnud, jätsin mõnikümmend senti tegelikust hinnast suurema summa. Nii raha, kui improviseeritud sedeli panin letile. Väravast välja jalutades ütlesin ühele naisterahvale, et need kaubad võtsin ja raha on letil. Ta sattus ärevusse, kutsus mind poodi tagasi ja hakkas valju häälega hüüdma. Varsti ilmus kusagilt mingi mees ja mõlemad, kahtlustavate nägudega, astusid poodi. Kui naine nägi salvrätikut ja raha, puhkes ta järsku naerma. Ka mees hakkas naerma, pakkis suveniiri paberisse, andis peenraha tagasi. Enne, kui taas poest välja astusin, ütles naine, et nad panevad selle salvrätiku seinale... :) Elame-näeme...

Phaistose müüride vahel

| Üles |

• #interkriti.org... phaistos.html

• #Phaistos

•  #Phaistos_Disc

02.11.2012. Matala
Järgmine | Eelmine | Üles

Tomorrow never comes

| Üles |

• #visitmatala.com

• #matala-kreta.eu

• #jonimitchell.com

02.11.2012. Offroad
Järgmine | Eelmine | Üles

Teadmine, et tegelikult Kreeta on suurem kui Saaremaa ja et 30-40 km läbimine mägedes ja eriti mägedevahelistel külateedel liiklemine võtab oluliselt rohkem aega, kui Tartust Jõgevale sõitmine, peaks olema pisutki mõtlevale inimesele selge. Aga kui su ees on päikeseloojangus maaliline maantee, Tom-tom juhatab ja kallis abikaasa on nõus, siis võtab võimust tuul mu peas...

Umbes kella 18.00 ajal oli selge, et me päris nendesse küladesse ei jõua enam päevavalges, kuhu plaanisime. Samas olime juba eksinud mitu korda ning keerutanud pooleteisemeetri laiustel tänavatel kitsede ja vanamemmede vahel piisavalt, et oma laksu kätte saada. Samas olime seetõttu Heraklionist ainult kaugemale liikunud ja nüüd, kaarti vaadates, tundus kõige mõistlikum mõte võtta suunaks maantee Rethimnionisse ja sealt kiirtee Heraklioni. Paraku - Rethimnioni maantee oli teiselpool mäge, aga külavaheteel kaarti näppides me seda ei adunud. Panin Tommile sisse kiireima marsruudi (mitte lühima - sest see läheb alati huvitavaks) ja tuld.

Oleks pidanud mingi pirn kusagil peas põlema hakkama, kui Tomm käskis kitsukeselt asfaltteelt maha keerata ja suunas pisikesele mäest laskuvale teele, mis algul oli betoonist, kuid muutus pea kruusaks. Aga ju olid pirnid välja lülitatud ja nii me vaikselt laskusime. Tee läks järjest hullemaks: suured augud, kaks rattajälge, hobusepea suurused lahtised kivid, kõrged kruusavallid tee keskel ja kohati laskumine, kus taskuväljaandes Hyundai hädaga ratastega lahtisest kruusast kinni suutis hoida. Laura magas, kuid meie omavaheline lõbus mulin asendus järk-järgult vaikusega. Mingil hetkel oli selge, et üles minna tagasi ei ole enam võimalik. Tomm õnneks oli omast arust õigel teel ja nii ukerdasime edasi. Meelde tuli rendiauto toonud daami hoiatus, et kindlustus ei kata kulusid, kui autoga juhtub midagi katteta teel...

Allajõudmist tähistas teed ületav mägioja, mis 8 kuud kestnud põuast hoolimata oli täitsa veega oja. Õnneks mitte sügav ja kui olin eelnevalt sellest läbi jalutanud julgesin ka autoga minna. Ent nüüd alles kino algas. Oja märkis languse lõppu ja algas tõus. Teise käigu võis kohe ära unustada, samuti vaikse tiksumise, millega on võimalik otsida kivide vahel teed. Kurv rahulikult ja siis hooga üles, sest muidu juhtus nii, et kusagil poolel nõlval hakkasid esirattad tühja kraapima ja pidi tagurdama, et uuesti hoogu võtta. Tee oli väga hull, kuid see-eest oli pime :). Ja nii ligikaudu rohkem kui 7 kilti. Hele luksatustest sain aru, millal ta pimedat tühjust tee kõrval nähes või mõnd julmemat pauku põhja all kuuldes mõne röögatuse alla neelas. Ja siis tuli tõus, mis oli... täitsa lõpp... Kui üles jõudsin, mõtlesin, et mootor on koos... Aga ei olnud, hoopis maantee paistis. Hakkasime hullumeelselt hirnuma ja kiitsime taevast ning teemeistrit ees paistva sileda asfaldi eest. Adrenaliinilaks...

Metsikult näljastena hilisõhtul Heraklioni jõudes võtsime suuna kohe Peri Orekseosse.
 

Eksinud

| Üles |

03.11.2012: Goniese kanjon
Järgmine | Eelmine | Üles

Järgmine päikeseline hommik leidis meid rühkimast läände, eesmärgiks algul Nida platoo. Õhtuks püüdsime jõuda Chaniasse või Rethimnioni. Ilm oli taas imeilus, hommikuvalguses mäed endiselt maalilised. Mis tegi olemise eriti heaks - meil polnud kusagile kiiret ja otsustasime omi sihtkohti võtta üks korraga - eks olid eelmise päeva elamused eredalt meeles. Vaja oli varuda kütust, vett ja... päkapikuvöösid (need on kiirsulguriga pingutatavad plastribad, millega saab juhtmeid vm kokku siduda - kuidas nende õige nimi on, ma ei tea). Viimaseid oli tegelikult selleks vaja, et siduda kokku hotellis kahe voodi jalad. Voodid olid ratastega, omavahel kokku lükatud. Kui Laura voodis ukerdas, vajus ta ühel hetkel lihtsalt kahe voodi vahelt voodi alla. Niisiis - oli vaja võtta meetmed tarvitusele.

Mööda Goniese orgu

| Üles |

• #depaviljoens

• #Aalsmeer

03.11.2012. Nida platoo
Järgmine | Eelmine | Üles

| Üles |

• #Psiloritis

• #europeangeoparks.org

• #unesco.org/... psiloritis- natural-park/

• #psiloritis-natural- park.gr

03.11.2012. Kournase järv
Järgmine | Eelmine | Üles

Lahkusime Nida platoolt väsinult, kuid rahul. Laura pani autos silma looja ja nii laskusime mere poole mööda Psiloritise põhjapoolseid nõlvu. Meie tagasihoidlik eesmärk oli Chania, kuid kella vaadates taipasime, et see läheks liigseks kihutamiseks ning lõpuks jääksime omadega väga öö peale. Teisalt - kiire pilk Lonely Planetisse kinnitab, et kui juba valimapidi, siis pigem ikkagi Rethiminion, sest esiteks jäi see meie teele ja teiseks tundus kirjelduse järgi ka kuidagi hingelähedasem. Eks muidugi ole selles iseenesele väike vabanduse otsimine ja leppimine paratamatusega - kõike nädalaga ei saa ja jõua. Oleksime taibanud näiteks võtta ööbimiskohad Heraklioni, Chaniasse ja võib-olla veel mõnda kolmandasse kohta, oleks äkki sõitmist olnud vähem, kuid nüüd oli nii nagu oli ja pidime arvestama sellega, et jõuaksime mitte väga ööseks Heraklioni tagasi.

Mida rohkem põllumajanduslikesse küladesse jõudsime, st mida allapoole mäkke tee viis, seda suuremaks läksid külad ja seda sagedamini nägime veidrat vaatepilti, mille võiks kanda Kreeta elamuste pahupoole hulka: pea iga liiklusmärk oli lastud mingit sorti kuulipildujaga auklikuks. Täiesti haige! Võib-olla teen nüüd kellelegi ülekohut, kuid sellega tundus seostuvat maastur-pikapite üha suurenev hulk, kõik puha uued Mitsubishid ja Toyotad, sekka ka mõni vanem, valuveljed all ja radiaatorivõre esine või kabiinitagune kaitseraam tuledest kirju. Ilmselgelt ei olnud need kõik kohalikud talumehed või siis ei olnud neil midagi parajasti põllul teha, sest külakohvikute esised kubisesid neist autodest ja kohvikud hajameelselt suitsetavatest ning möödujaid põrnitsevatest meestest. Proovisime mõnes kohas midagi hamba alla saada, kuid tulutult, ühes kohas saime küll väga head kreeka kohvi, kuid see toimus meestekamba tõreda (äkki kujutan seda ka lihtsalt ette) pilgu all ja üsna ebameeldiva pensionärist baarimehe saatel. Õnneks pani kogemata Laura sealt kohvikust pännu teelusika... Ühtegi naist kusagil kohvikutes näha ei olnud - ju siis tegid kodus tööd, et kohvikust naastes saaks mehed kõhu täis süüa minemaks õhtu hakul liiklusmärkide pihta täpsust laskma. Aga võib-olla on see mingi rituaal või müsteerium?

Kournase järv - ainus Kreeta mageveejärv tundub Tuhande Järve Maalt tulnule üsna pisike. Tõsi on aga see, et järve kaldad on kaunid - eriti kui päike joonistab ehapunaste mägede siluette veepeegeldustes. Et Laura suikus teel tuttu, jäi Hele tema und valvama ja autoaknast tõtt vahtima parklas koperdava toidujahil hanekarjaga (õnneks mitte väga verejanulise karjaga). Parkla, kuhu auto parkisime, kuulus mingi hooajal tõsisema turistika juurde - hotell ja ööbimine, kuid hooaja lõpul valitses seal vaikus ning kõik näis kuidagi pisut nagu õige ligadi-logadi ja väsinud; mitte niiviisi elegantselt või loomulikult nagu võib kohata Provence's või Toskaanas, vaid teistmoodi, natuke häirivalt. See tekitas tunde, et hooajal ei tahaks siia mitte mingil juhul tulla. Suur venekeelne silt, mille kohaselt soovijatele pakutakse vesijalgrattaid ja ukraina borši, kuidagi võimendas seda imelikku tunnet. Ent järve äärde jõudes tunne hajus ja asendus hea äratundmisrõõmuga - ei ole midagi teha: meri on äge, kuid mulle võõras, järv oma mageda vee, mudalõhna, veepiirini kasvava rohukamaraga ja veel miljoni pisikese nüansiga tekitavad koduse tunde (kuigi Peipsi järv mu kodukohas näeb välja ju nagu meri :) pole ta seda teps mitte). Koorisin end inimtühjal rannal paljaks ja käisin ujumas. Vesi oli karge ja madal - veel üks kodune nüanss. Kui Hele Lauraga vee äärde jõudsid, hanekari riburadapidi järel, tegin veenmistööd, et ka neid vette saada. Hele tuli hea meelega, kuid Laura oli otsustanud end mitte mageda veega ärritada ja andis sellest teada valjult ja konkreetselt.

Ehkki "töötasime" hommikusöögi aurude pealt ja kuigi borši kohas parajasti keegi isukalt midagi sõi, otsustasime mitte järve äärde pidama jääda, vaid minna Rethimnioni.

 Kournase järv

| Üles |

• #explorecrete... Kournas-lake.html

03.11. 2012: Rethimnon
Järgmine | Eelmine | Üles

 Lemon Tree Garden

| Üles |

• #Rethymnon

• #rethymnon.gr

• #rethymno.gr

• #lemontreegarden.com

04.11.2012. Itta!
Järgmine | Eelmine | Üles

 Lassithi platoole...

| Üles |

• #Dikte

• #Lassithi_Plateau

• #Psychro_Cave

04.11.2012. Lassithi platoo
Järgmine | Eelmine | Üles

Platoole jõudmiseks tuleb ületada mäekuru pisut Pinakianosest põhja pool. Altpoolt tulles jäävad mäe otsas silma varemetes veskid. Veskivaremeid jagub kitsal läbipääsul mõlemale poole teed. Pidasime auto kinni sealsamas mingi restorani ees; otsustasime, et mina lähen vaatan, mida mäe otsast näeb ja mis veskitest paistab, Hele jääb Lauraga alla. Põhjus oli lihtne - ülesminev rada oli päris kaljune. Kui parklast üles hakkasin minema mõtlesin, et kui juba teelt ja enne mingi kahtlase muuseumi ees tehtud peatuskohast avanenud vaated olid hingematvad, siis mis sealt ülalt veel näha on, ent mida ülespoole rühkisin, seda enam hakkas mu tähelepanu pälvima põhja poolt lähenev valge pilv (raudselt Zeus:)). Kui mäe otsa jõudsin, jõudis ka pilv kohale ja jäi sinna seniks kuni minagi. Selle tulemusel nägin vaid lähedalasuvate veskite müüre ning maadligi hoidvaid iileksilehiseid tammesid (Quercus ilex; ega poleks aru saanudki, mis asjaga on tegu, kui tõrusidd poleks küljes olnud :)). Nii käisingi üleval ära, hingasin sisse valget pilvevahtu, aga ei näinud mitte midagi. Kui see oli Zeus, siis jääb vaid õnne tänada, et tal mingeid krutskeid plaanis ei olnud.

Veskid Lassithi platool on omaette kaubamärgiks. Neid arvatakse olevat kokku olnud ajalooliselt seal üle 10000, enamus neist on väikesed ja mõeldud tegelikult kavala irrigatsioonisüsteemi osana vee pumpamiseks. Kaasajal tuuleveskid kohati küll töötavad, kuid hakkavad siiski vaikselt kaduma motoriseeritud pumpadele alla andes. Platool ringi sõites nägime paljusid lagunenud veskeid nukralt omi tiibu turritamas. Huvitava faktina toimib kogu põllupidamine kõrge põhjavee tõttu tänu drenaažikraavide süsteemile, mille rajasid Veneetsia insenerid 1520-tel. Kraavid toimivad tänini. Kivist veskid kahel pool kurule tulevat teed võisid täita omal ajal ilmselt ka kaitse-eesmärki: platoole tuleb vähe teid, platood ümbritsev mägedevöönd on justkui looduslik kindlus, kahele poole teed paigutatud rajatistest saab väga hästi platoole tulevat teed kontrollida.

Lassithi platoole sissesõit saabus isegi ootamatult. Pikalt läbi mägede sõites leidsime end järsku põldude ja viljapuuaedadega kaetud tasandikul (840 m merepinnast), mida palistab ringselt mägedepooses servas kitsas maantee ja pisikesed külakesed. Lassithi platoo on tekkinud algselt sarnaselt Nida platooga, ent erinevalt viimasest olnud pidevalt asustatud juba tuhandeid aastaid. Piirkond on tänini oluline oma põllupidamise poolest - tänapäeva kiiksudega maailmas küll nähtuse jaoks nagu agroturism... Tasakesi mööda ringteed lõuna poole sõites oli meie põhiliseks eesmärgiks leida pääs Zeusi koopasse. Seetõttu jätsime teeäärsed kohad, kus pakutakse igasuguseid võimalusi degusteerida, valmistada, õppida jne, mida kõike maal teha saab, kahjutundega vapralt seljataha. Külakesed on iseenesest turistidest hoolimata ehedad: küll mitte nagu muuseum, vaid nagu arhailised elamise kohad, lipp-lipi peal, pisut räämas ja pisut kohati ka isegi nagu mahajäetud. Vanu hooneid on tegelikult üsna vähe, vanimate hoonete üksikud osad (ei mäleta enam peast, neid täpseid nimesid) võivad olla pärit 1500-te algusest... Vanaemaid ehitisi ilmselt väga pole, sest samal aastal, kui meil viideti aega Jüriöö ülestõusuga, olid veneetslased Kreetal hädas sõnakuulmatute kohalikega. Lassithi platoo oli kaugel ja raskesti ligipääsetav - seega sealne rahvas oli eriti ülbe. Selle eest hävitati majad ja põllud ning rahvas sunniti platoolt lahkuma, kes tagasi läks see tapeti või raiuti maha jalg. Nii seisis viljakas maakoht pea 200 aastat, enne kui näljahäda sundis veneetslasi uuesti piirkonda kasutusele võtma ja uuesti asustama. Kuulsate tuulikute vrakke on igal pool, mõnes kohas tundub, kui oleks mingi helikopterite armaada alla tulistatud. Sekka kilpkonni või Hagia Sofia lihtsustatud mudeleid meenutavad pisikesed valged kirikud...

See küla-põllu maastik on omamoodi põnev, kuid mitte nii meelierutav, kui eelmisel päeval nähtud Nida platoo.
 

Lassithi platoo

| Üles |

• #oropedio.gr/en/

• #oropedio.gr/en/lassithi plateau

• #Lassithi Plateau

04.11.2012. Zeusi sünnikoobas (Psychro koobas)
Järgmine | Eelmine | Üles

 Psychro koobas

| Üles |

• #Dikte

• #Lassithi_Plateau

• #Psychro_Cave

04.11.2012. Endiselt itta!
Järgmine | Eelmine | Üles

Piknik kusagil Exo Potami - Argiro Nero vahel:

- Zeusi koopa parkla juurest kohvikust ostetud kohapeal küpsetatud leib;
- marineeritud suured rohelised oliivid;
- kitsejuust;
- kirsstomatid;
- vesi ja mullivesi

Hea!
 

 Juust lambakellade saatel

| Üles |

04.11.2012. Agios Nikolaos
Järgmine | Eelmine | Üles

Tee Agios Nikolaosesse lookles lõputu serpentiinina üle mägede ja läbi väikeste külade. Ilm kiskus päris pilviseks, kuigi kordagi otseselt sadama ei hakanud. Algul kindel plaan üles otsida doorlaste rajatud Lato Kritsa lähedal jäigi navigatsioonivea ja motivatsioonipuudusel plaaniks, sest tiirutades Kritsas sattusime kuidagi märkamatult Agios Nikolaose piirile ning väljavaade kusagilt kohvi ja jäätist hankida kaalus üles muu. Vabanduseks tuleb muidugi öelda, et kell oli juba ka pool kuus õhtul - ega arvatavasti varemete alale sisse saanud tõenäoliselt polekski. Niisiis maabusime A. Nikolaoses. Linn on tuttuus, mitte küll ajaloolt, vaid arhitektuurilt. Antiikse Camara varemetel olnud küla ehitati linnaks alles 20. sajandi viimastel kümnenditel alates 1960-test. Praegune linn asub Mirabello lahe ääres Leto akropolist ida pool. Praegu on A. Nikolaos täielik turistikas ja kui ei ole plaanis külastada Spinalonga saart, tšillida liivarandadel või teha muud kuurordile kohustuslikke asju, siis pole seal pikemalt mitte midagi teha.

Parkisime auto kesklinna ja võtsime suuna rannale. Rand oli inimtühi, kuid biitšil asuv kohvik töötas siiski. Tellisime kohvi ja jäätist, käisime ujumas ja vaatasime, kuidas Mirabello laht tasavaikselt hämarusse mattub... Tegime plaane järgmiseks päevaks. Muuhulgas otsustasime, et Spinalongale või Chaniasse (ega ka kusagile mujale kaugemale) minekut ei ürita ning katsume hoopis ühe biitšipäeva teha...

Sõitsime ära videvikus. Mööda kiirteed jõudsime Heraklioni veel enne, kui viimane päevavalgus läänetaevas kustus. Panime auto hotelli juurde ära ning läksime linna õhtusööki otsima. Esimesel päeval oli jäänud silma turu juures üks tavern, mis võlus ägeda atmosfääriga ja ka toiduvalik ahvatlev. Vaheldusena Peri Orekseosele tundus mõte sinna minna igatahes tore. Kohale jõudes oli kõrts inimtühi, kaks kelnerit koos mingi daamiga jõid ühe laua taga veini. Ilma saginata jättis koht üsna kahtlase mulje, kuid kõhutühjus ei lasknud selgel mõistusel seegi kord võidutseda, mistõttu proovisime valida õhtuks kesiseks jäänud toitude hulgast midagi. Huvitav oli see, et kõik söögid olid otsakorral või täiesti otsas, kuid ühe roa vaagen oli päris täis mingeid halle rulle (ohumärk ju tegelikult!). Küsisin, mis need on. Vastuseks sain sõnaühendi, mis kõlas nagu - "lamb ribs". No tore. Korraks mõtlesin küll, et kuidas nad neist ribidest sellised moodustised on teinud, kuid keel kujutas samal ajal ette juba mõnd hõrgutist, mida lambaribidest teha annaks...

Kui söök lauda toodi, levis minu kausikesest väga kahtlane lebra. Võtsin ettevaatlikult ühe rulli ja nuusutasin - asi oli kindel - hais tuli rullist. Inimene ei saa olla väiklane ja et mitte tühja paugutada, lõikasin kena tüki, pistsin suhu ja hakkasin närima... Ma ei tea, mis maitse võiks sital olla, kuid kujutan ette, et umbes sama, mis sellel jõledusel. Kohale hakkas ka jõudma, et äkki sõna, mis mulle öeldi ei olnud ribs vaid tripe - rupskid. Nätsutasin seda ilget palli, mille ümber oli mähitud mingi kõõlus vms ja siis kuidagi pehmeks hautatud. Silmad läksid märjaks, kurku tekkis kahtlane klomp ja tundsin, et kohe tuleb okseatakk. Õnneks sekkus mu kallis kaasa kes keelas seda rooga edasi nätsustada. Oli ka viimane hetk. Mõne minuti pärast võtsin saiaviilu, määrisin peale oliiviõli ja panin tomatitükke Hele praest. Sõin, sest kõht nõudis oma, kuid mingit isu küll ei olnud. Toidu peale serveeriti raki ja selle kõrvale toodi õun - komplekt, mis koos tarvitades oli päris meeldiv. Ja ausalt öeldes oli kõik muu ju ok - ei saa ühtegi halba sõna öelda joodud pudelikese majaveini kohta ning Hele täidetud paprikad olid päris head. Lihtsalt mina suutsin teha halva valiku...

Hotelli jõudes hakkas kohalik töörahva-vastuhakk turistielu segama. Oli alanud bussi- ja taksojuhtide streik, mistõttu järgmisel päeval ainus võimalus Knossose juurde saada, oli minna rendikaga. Olime esimestel päevadel otsustanud Knossose jätta viimasele päevale ja minna sinna linnaliinibussiga, nüüd pidime tegema plaanides pisikese korrektuuri. Seega mõte võtta eelviimane päev vabamalt tuli nüüd ringi mõelda.

Tuppa jõudes tuli välja, et koristaja oli vahepeal käinud ja mingil põhjusel kokku seotud voodijalad lahti lõiganud. Katki tehtud päkapikuvööd oli pandud kenasti lauale ritta. Arusaamatu...
 

 Ujumine ja jäätis

| Üles |

• #Agios Nikolaos,_Crete

• #Lato_pros Kamara

• #Lato

05.11.2012. Knossose palee
Järgmine | Eelmine | Üles

 Knossose palee plaan

"There has been much controversy about the aesthetics of Sir Arthur Evans' work of restoration. I found myself unable to come to any conclusion about it; I accepted it as a fact. However Knossus may have looked in the past, however it may look in the future, this one which Evans has created is the only one I shall ever know., I am grateful to him for what he did, grateful that he had made it possible for me to descend the grand staircase, to sit on that marvellous throne chair the replica of which at the Hague Peace Tribunal is now almost as much of a relic of the past as the original"
 

Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk 108-109

Ja ikkagi, isegi mitte püüdes arvustada, põhjendada või vabandada - meeleolu, mis Phaistosel ja mõned kuud hiljem Mükeene müüridel, ei teki. Knossos on väga hea õppeeksponaat, kui võtta seda õppetükina restaureerimisajaloost või kohustusliku õppetükina kunstiajaloos. Ent kui tahta tunnetada minose arhitektuuri, õigemini aega, mis selle teeb väga eriliseks, tuleb minna Phaistosesse. Seepärast lahkun peale tunnikesepikkust ringkäiku Knossose müüridelt kahjutundeta ja rõõmsalt, et osta postkaarte ja marke, tellida Kreeta õunakooki ja värskelt pressitud apelsinimahla (seda müütav jutukas ja lõbus seltsimees suudab eputades eesti keeles lugeda kümneni, vahetada eestikeelseid viisakusi jne) ning nautida seda koos mu kalliste reisiseltsilistega. Käidud! Nüüd võib rahumeeli hakata Kreetale joont alla tõmbama ja randa minna...

 Knossose palee

| Üles |

• #ancient-greece... knossos.html

• #Knossos_palace

• #Arthur_Evans

05.11.2012. Malia
Järgmine | Eelmine | Üles

 Varemed, meri, rahaautomaat ja kohalikud banaanid (pildi taga :))

| Üles |

• #Malia,_Crete

05.11.2012. Kaljukabel kusagil Milatosest idas
Järgmine | Eelmine | Üles

Rannas vedelemine ei ole õnneks meie kummagi tugevam pool. Laura tuttujäämine ja tuduaeg sujub kindlasti paremini autos, kui tuulisel rannal ja vankris. Igaks juhuks teeme tiiru korraks läbi Malia - no mine tea, järsku näeme midagi põnevat, aga ei mitte. Malia kesklinn oli aga väga sobiv jooksvate hädavajalike asjade tegemiseks: sularaha võtmiseks (kuigi võrreldes Kreeka maismaaosaga on Kreeta lausa kaardimakse paradiis), Laurale banaanide varumiseks jne. Kohalikud banaanid on väiksemad, magusamad (see võib ka ettekujutus vaid olla :)) ja erinevalt importbanaanidest müüakse neid koos pika ... nomaeita, kuidas nimetatakse seda võrset banaanitaimel, kuhu banaanid kinnituvad... sellesamuse pika puitunud varrega. Müüja (Heraklionis oli supermarketis lausa eraldi tüüp selleks) raiub ostusoovi kuuldes osavalt suure noaga soovitud banaanikimbu. Maliast välja, Sisi ja Milatose poole, sõites möödusime maantee ja ranna vahele pikitud paljudest kasvuhoonetest, milles tundus kasvatatavat just banaane.

Ega mingit kindlat plaani kusagile kohale jõuda sellel päeval ei olnud. Dikti pool olime käinud, Agios Nikolause juurde Latot otsima minna ei tekitanud samuti ka suuremat sorti elevust. Jutuks tuli korraks ka Elounda ja Spinalonga saar, kuid pelgasime, et võime jääda taas Heraklioni jõudmiseks hilja peale - tahtsime õhtul linna minna - ja muud suunad jäid juba nii kaugeks, mis oleks tähendanud liiga pikka autos loksumist. Seega pöörasime külavaheteedele ja sõitsime Maliast kirdesse, lihtsalt...

Suund oli hea. Külakesed, kus turistid ei käi, oliivisalud, mida keegi eriti usinasti ei hoolda, kinnisvarabuumi pärandina pooleli jäänud üksikud betoonkarbid mõnes ootamatus kohas, murenenud servaga turvapiireteta kitsad teed, kitsed ja lambad, valgeks lubjatud pisikeste kellatornidega palvelad. Kusagil Milatosest üles mäkke sõites avastasime tee ääres mahajäetud restorani- või poehoone. Mõtlesin, et järsku leian sealt mõne infotahvli vms, kuid kohast oli üle käinud vandaalide hord - kui seal midagi oligi olnud, lebas see nüüd klaasikildude virna all. Ent silma hakkas ilus mägirajake, hullemad kohad turvatud puidust piirdeaiaga. Mõeldud-tehtud. Sidusime magava Laura mulle seljakotiks ja läksime rajale.

Rada lookles mäenõlval järsuseinalise jõeoru kaldal. Tee ei olnud lihtsalt rada, vaid suurejooneliselt sillutatud murtud kaljutükkidega - isegi vankriga saanuks häda pärast liikuda. Pilvealuses ja hallis, kuid endiselt parajalt soojas ilmas jalutuskäik kaljude vahel olnuks ka niisama lihtsalt mõnus, kuid u poole kilomeetri pärast jõudsime ootamatult koopasuhu. Kreeta on koobaste maa - Kreetalt võib leida tuhandeid koopaid; ei mäleta täpselt, kuid suurusjärk oli 3000 ringis - seega koopa leidmine ei olnud kindlasti midagi väga erilist, kuid sinnani viiv korralik rada tekitas uudishimu. Astusime koopasse. Telefoniekraani ja Tomi ekraani valgel otsustasime, et vastutustundlike lapsevanematena kaugele ei lähe, vaid kompame vaid naaaaatukene... Koopasse sisenedes oli selge seinal rippuva elatanud elektrikaabli järgi otsustades, et ilmselt liigutakse seal tavaliselt ikka elektritule valgel. Koperdasime ümber kaljusammaste ning vast 20 m pärast nägime valguskuma: looduslikus koopa-katedraalis, mis gooti portaalina avanes vaatega jõeorule, seisis altar ikoonide jm sinna juurde kuuluvaga. Olime kirikus! Suur koopaava, mis altari vastas orule avanes, lõppes kuristikuga, kuid aval seistes võis näha imekaunist madalat orgu kogu selle hiilguses. Parajasti liikus vastasmäel plekise kellahääle saatel kitsekari hallis riides karjasega. Jälle tajusin seda ajatuse tunnet... Võimas koht...

Parim on see, et kuna kohe ei märkinud kohta kaardile, siis ma tegelikult ei tea, kus see asus - võib-olla ongi hea :)
 

 Tundmatu kaljukabel

| Üles |

05.11.2012. Külades...
Järgmine | Eelmine | Üles

Tiiruga üle mägede, mööda pisi-pisikesi teid jõudsime lõpuks Neapoli'sse. Selliseid külasid-linnu olime juba oma teedel läbinud ja seegi oleks jäänud ilmselt vaid punktiks teel, kui poleks tekkinud spontaanset mõtet kinni pidada ühe pagariäri juures. Tuleb öelda, et Kreeta koogid ja küpsised - niipalju kui me neid proovisime - olid hirmus maitsvad. Nii ka seekord - meeletu lett igasuguseid häid ja paremaid asju... Põllega noormees, kes leti taga asjatas küll keeleoskusega ei hiilanud, kuid tema sõbralikkus ületas igasuguse keelebarjääri. Nii veetsime ilusa pooltunni jäätise, šokolaadikoogi ning mingil viisil valmistatud karamellise magustoiduga, mille kõrval creme brule jääb kahvatuks varjuks :)

Hakkas taas hämarduma, kui Heraklioni jõudsime. Hotellis ootas ees jahmatav üllatus: järgmisel päeval - mis pidi olema meie ärasõidupäev Kreetalt - on streik, streigivad taksojuhid, bussijuhid, liinilaevade personal ja nendega ühineb ülejärgmisel päeval ka ilmselt lennujaama ja kohalike lennufirmade personal. Adminn jagas meie muret ja helistas siia-sinna ning varsti olime selle võrra rõõmsamad, et saame kindlasti hotellis oma toas veel vajadusel lisaöö veeta (loomulikult mitte tasuta), lennufirmad ja lennujaam - kui nad ühinevad streigiga - ei tee seda ilmselt enne lõunat. Ja esialgu oli kindel see, et vähemalt 7.11. hommikul läheb Ateenasset kaks lendu - kui nüüd 6.11. jooksul midagi drastiliselt ei muutu.

Läbi külakeste tagasi Heraklioni

| Üles |

06.11.2012. Heraklion
Järgmine | Eelmine | Üles

Hommikul ärgates kontrollisime üle oma Ateena lennuajad ja mõtlesime võimalikele variantidele. Takkajärgi tarkusena tuleb öelda, et meie õnn oli, et laevapiletid ostsin Paleologosest, mitte Anek Lines'st (vm laevafirmalt otse), sest sellel hommikul ka nende kontorirahvas streikis ning mingeid piletivahetamisi ega muud poleks teha saanud. Meil oli oluline jõuda Ateenasse kindlasti 7.11. lõunaks, sest muidu läinuksid hukka tagasilennupiletid ja selle stsenaariumi peale ma isegi ei tahtnud mõelda. Paleologose kontori leidmine ei olnud keeruline - Heraklioni peatänaval - 25 Augusti Avenüü - laevafirmade piletikassade ja autorendi kontorite vahel. Kohale jõudes sai näitsik, kes meiega tegelema hakkas, kohe aru probleemist - ei olnud me vist ju ka ainsad hädalised - ning asus energiliselt asjaga tegelema. Poole tunni pärast olid meil taskus lennukipiletid Ateenasse Olympic Airlinesi järgmise päeva varahommikusele lennule. Lennupileteid tehes arvestas ta hinnast maha pool laevapiletite hinnast (ehk selle osa, mis streigi pärast kasutamata jäi) - ausalt öeldes meeldivalt hämmastav! Üleüldse oli tema sõbralik teenindus ja suhtumine ääretult kliendisõbralik: kas on neil hea õpetus või pigem nad ongi ikka pisut teistsugused inimesed... Zorbasele mõeldes... nii vist ongi. Igatahes - pingelangus. Ainsaks mureks jäi õhku veel küsimus, kuidas hommikul vara lennujaama saada, sest ka taksojuhid streikisid.

Olime saanud nüüd terve lisapäeva Heraklionis. Ilm oli super: kuum päikesepaiste, meri sini-sinine, ja vaid pisut heledam taevas selle kohal ühegi pilveta. Võtsime suuna Veneetsia kindlusele ja ligi kahekilomeetrisele sadamakaile. Olime neid igal õhtul hotelli sõites samas tänavaotsas silmanud - nüüd oli aega jalutada mööda Arsenalist, kindlusest ja salvestada viimast päikesekuuma sellel aastal. Mööda peatänavat sadama poole astudes nägime mitmetes kohtades välikohvikutes või niisama seina ääres seismas ja taevasse vahtimas streikijaid. Jääkohvitopsid peos, sigaret huulte vahe... Kuid, mis põhiline, sageli taustaks kreekakeelsed punased loosungid, mille sisust me muidugi aru ei saanud, kuid mille sümboolikat ei ole võimalik eriti tõlgendada: kollased sirbid ja vasarad punasel taustal. Kui paar tundi hiljem sadamast linna tagasi lonkisime oli merepoolsel suurel tuiksoonel liiklus suletud ning megafonide lärmi saatel liikus valjuhäälne mass nendesamaste sirbivasaraliste punalippude lehvides kusagilt kuhugi nõudes tagasi hüvesid, mis majanduskrahhi tagajärjel nüüdseks kadunud on. ...Meile läks see Lenini õpilaste näpuharjutus maksma praktiliselt poole reisi eelarvest ja loomulikult ei hüvita seda reiskindlustus. Hiljem, Eestis juristiga konsulteerides jäi tal üle vaid õlgu kehitada - kaevake ANEK Lines kohtusse. Jah, loomulikult...!

Ent mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult üldse kirjutada. Päike paistis endiselt ja ilm oli ilus. Kalamehed lappisid paatides võrke, õngemehed õngitsesid muulikividel, üksikud uitajad nagu meie isegi lonkisid niisama. Kindlus ja muul on nagu kindlus ja muul ikka. Jalutasime, rääkisime vaikisime, olime... Mingil hetkel jäi Laura tuttu. Jalutasime vaikselt tagasi linna - uskumatu, muuli lõppu ja tagasi lonkimiseks kulus üle kahe tunni. Tegime tiiru, haarasin ühest kohvikust spritzeri, Hele võttis värskelt pressitud mahla. Kuna juhuslikult selles kohas süüa ei pakutud hankisime kõrvalt supermarketist kohalikku marineeritud suitsusinki, oliive, tomateid, kitsejuustu, leiba ja veini ning tegime hotellis hea äraolemise...

Viimast õhtut Heraklionis jääb meenutama pikk-pikk jalutuskäik ranna otsingul. Teadsime, et see on vanalinnast kusagil lääne pool. Mõte oli end korraks merre kasta ja siis üles otsida üks teine väärt resto vanalinna piiril - Parasies, mida juba esimeel päeval Peri Orekseosega oli soovitatud. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime. Siis kõhklesime ja kõndisime edasi. Läks juba pimedaks ja me ikka kõndisime ning randa ei kusagil. Juba hakkas ähvardavalt lähedale jõudma mäekülg, mille alt algab kiirtee Rethimnioni ja Chania poole. Keerasime tagasi, jalutasime mööda randa tagasi vanalinnani ning leidisime peagi restorani. Juba tavapäraselt oli ka see inimtühi. Omanikul oli meie jaoks aega ja nii juhtus jälle, et pool õhtut kulus rääkimisele elust ja inimestest ning muidugi oli tähelepanu keskpunktis jälle Laura. Toidud olid maitsvad, kuigi Peri Orekseose köögiga päris mittevõrreldavad :)

Õhtu viimased tunnid kulusid hotellis pakkimisele ja Laura vannitamisele - protseduur, mida olime õhtuti läbi viinud kõrgete äärtega kraanikausis. Kunagiste Kreeka-reisi emotsioonide ajel ostetud odav retsina jäigi joomata - otsustasime selle kinkida vanale rindemehele, Matile, kes märjukese ... ee ... pigem nostalgilist väärtust kui vapustavaid maitseomadusi vääriliselt hinnata mõistab. Pisike ouzo kuulus aga sundhävitamisele ja nii magasin nagu lapsuke varahommikuse äratuseni aniisiste unenägude saatel...

Ahjaa. Taksoprobleem lahenes kenasti, sest adminn lubas orgunnida hommikuks auto lennujaama.

 Viimane õhtu Kreetal

| Üles |

• #tripadvisor.co.uk/... Parasies

• #heraklion.gr/en

07.11.2012. Heraklion-Ateena-Frankfurth-Riia-Tartu
 Eelmine | Üles

Ateena lennujaam

| Üles |