Kümme talvepäeva Emiraatides

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

 Tripi kaart | Lisalugemist | Tagasi (reisikirjad)


 

Proloog

Järgmine | Kaart

 

Araabia Ühendemiraadid 01.01. - 14.01.2009
Jaanuaris 2009

 

Hommik, ca 6.15 Kusagil Al Madam ja Suwaydan vahel

 

Allahu akbar!...

 

On unisevõitu ennelõuna. India ookean Fujairah rannalt vaadates peegeldab sini-siniselt. Merekarbid praksuvad taldade all. Avamerelt puhuv tuul on hämmastavalt siidine ja pehmendab tublisti jaanuaripäikese soojust, mis põhjast tulnule tundub isegi sellisel aastaajal peaaegu, et liiga soe. Järsku, läbi õrna merekohina kajab adhan - kutse palvusele...

 

...Jumal on suur!

Tunnistan, et pole teist Jumalat tema kõrval!

Tunnistan, et Muhamed on Jumala saadik!

Tulge palvusele!

Tulge päästmise teele!

Jumal on suur!

Pole teist Jumalat tema kõrval!...

 

Muidugi ei saa üks "gringo" tekstist kohapeal aru, kuid see ei olegi oluline. See on midagi teistsugust, varemkuulmatut. Margaret Mydell oma raamatus "Kuidas mõista araablasi" on kirjutanud, et kutse palvusele, õigemini selle sound, on üks neid asju, mida aastaid islamimaades elanud lääne inimesed kodumaale naastes kõige rohkem taga igatsevad. Võib-olla tõesti. Sest tol hommikupoolikul ookeanirannal koos merekohinaga mõjus see kuidagi meditatiivselt; ilma sõnu mõistmata kutsus esile soovi järsku sissepoole vaadata, mõelda. Tänu kaasaegsele helivõimendusele ei jää palvekutsed kusagil linnas kuulmata, ehk kui siis kiirteel. Iga palvele kutsuv mu'adhin oskab neid lihtsaid lauseid laulda omamoodi, mistõttu, kuigi sisult igikestev, on siiski iga kutse kordumatu. Hiljem püüdsin tabada päeviti neid kutseid, et meelde jätta seda päevarutiini omal moel katkestavat heli, mis ilmselt kuulub iga islamiriigi igapäevasagina hulka. Tõsi, hommikused palvusele kutsed, mida enamasti kuulsime Ajmanis, oma sõprade korteris päikesetõusude ajal, olid esimestel päevadel pehmelt öeldes tõsist hämmeldust tekitavad. Mäletan, et esimene tunne oli nagu oleks keegi megafoni lahtisest aknast sisse pistnud... Aga, nagu lisatakse hommikuse kutse viienda osa juurde - palve on parem, kui magamine...

 

Araabia Ühendemiraadid on kontrastide maa. Kuigi võib-olla esmapilgul tundub kõik linnades vägagi läänelik ning mitte põhimõtteliselt erinev näiteks Londonist. Aga piisab šoppingutsentrist väljumisest ja sõidust linnatranspordiga, kui hakkad tabama, et fassaadist hoolimata ei saa seda mõista ja tõlgendada oma õhtumaisest kultuurikontekstist tulenevalt. Klaasist ja süsinikkiust ülimoodsate pilvelõhkujate vahele kerkivad endiselt mošeed ...uus vs traditsiooniline. Kuigi ka mošeede tehnilised lahendused ei ole kaugeltki mitte arhailised - kliimaseadmed, eskalaatorid, liftid, helisüsteemid - neil kõigil on oma koht pühakodadeski. Samas ei ole kohalikus lähenemises jõukuse eksponeerimine midagi taunitavat. Ent mulle jäi siiski mulje, vaadates neid "restaureeritud" ehitisi ja tõeliselt tähtsaid ehitisi - mošeesid, et tähtis pole vorm, vaid sisu - printsiip, mis islami arhitektuuri ja ehk ka kogu sealset maailmapilti iseloomustab tervikuna. Üks idee, vorm - show välisringi jaoks, teine siseringi jaoks... Seepärast tekitavad moodsad vägevad kõrghooned kahevahelolekut, kui samal ajal mõelda klassikalisele kohalikule majale, mille välisfassaadide dekoor traditsiooniliselt oli peaaegu olematu.

 

Abu Dhabi või Dubai linnapilt on esmapilgul isegi väga läänelik. Kui piirduda megamallides käimisega, siis ilmselt jääbki Dubaist mulje kui hiiglaslikust ostukeskusest. Kuid sukeldudes pisikeste poekeste vahele mõnda souki või, veel parem, mõnda kesklinnast pisut eemale jäävasse elurajooni, avastad hoopis teistmoodi linna. Oma jahmatuseks pole see aga midagi araabialikku, vaid segu India, Pakistani ja kes teab veel kelle asukatest ja nende kultuurist selle positiivsetes ja negatiivsetes väljendustes. Oma erilise ajaloo tõttu tekkelt üsna noorte linnadena puudub siin suuresti vanalinnade osa - uus keskkond on pigem vormilt kosmopoliitne. Kui poleks arvukaid mošeid ning linnapildis äritänavatele ohtralt iseloomulikke pisikesi butiikke ja ärisid, siis oleks kohati raske hoomata, millises maailmajaos ja kultuuris üldse viibid. Läänest püütakse võtta tsivilisatsiooni parimad teadmised, tehnoloogia, arhitektuur, et luua maailma hämmastavamaid objekte - no näiteks Palm või Burj Dubai. Ent nagu tavaliselt, koos heade asjadega tulevad kaasa ka halvad asjad - nagu rämpstoit, prahistamine, ummikud, paskmuusika, odav hiina saastkaup, Ida-Euroopa pätid jms... Seepärast on täiesti tavaline, et hiiglaslikes kaubamallides, kus inimesed vabadel hetkedel meelsasti aega viidavad, kuid ka ning ka eraldi paviljonidena linnas, leiab terve plejaadi Ameerika ja Euroopa purksiputkadest emsiidoonaldsiga eesotsas... Neis ei toitu küll kindlasti ainult turistid... Lääneliku tootmise ja kaubandusega kaasneb sama probleem, mis mujal maailmaski - meeletu prahilasu. Ent ühiskonnas, kus pakend pole olnud aastaid enne eriti oluline, muutub mõttetu pakkematerjal probleemiks, sest kõike on ju hea mitmekordsesse kilesse ning värvilisse pappi panna. Kuid mis selle kilega teha? Hämmastav on seejuures, kui puhtad on linnad, kuid kui sõita linnast välja kõrbesse, siis valendavad peateede ääred äravisatud kilepakenditest nagu oleks sinna tohutud kajakaparved laskunud... Ja selles ei saa kuidagi süüdistada tavainimesi, kes seda kilet laiali pilluvad - pakend on uus ja võõras nähtus - ja täiesti mõttetu. Seda pole mõtet hoida. Datlikivid, pähklikoored jms on läinud aastasadu ju otse loodusesse - ja sellest pole probleemi. Kuidas lihtsa loogika järgi saab olla siis kile probleemiks (nagu pole probleemiks ka endiselt suuresti üldise kanalisatsiooni puudumine isegi uutel majadel - tõsi Dubais on see ehitamisel). Ent süüdi on siin kõik need suured lääne kaupluseketid, purksifirmad jms, mis oma kaupa parema läbimüügi nimel pakivad värvilisse materjali. Ja pole oluline, kui palju seejuures tilu-lilu peale ressurssi raisatakse. Sama probleem on ju ka siin, meil Eestis. Ostsin hiljuti Maksimarketist piima, müüja hakkas kassas piimakotti veel eraldi kilekotti panema. Kui ütlesin, et ärgu pangu, ütles ta, et peab panema, see on ülemuste käsk. Kurat võtaks, milleks? Miks peab pakkima näiteks paariruutsentimeetri suuruse mälukaardi pooleruutmeetrise papitüki sisse ja siis veel eraldi plastkarpi, millesse oleks mu lapsepõlves mahtunud mänguautode garaaž? Selle kohutava koguse mõttetu s...ga ei saa lääne ühiskond isegi hakkama...

 

Rääkides veel kontrastidest, siis torkab silma suurte linnade tänavate planeering - ruudukujulised maatriksilaadselt paiknevad kvartalid, nimetatud sageli numbrite järgi (nt 26-st Street e. Al Nahjan Street), mille puhul vägisi tahaks tõmmata paralleele Chicagoga. Või metsik tänavate laius kõrghoonestatud kvartalite vahel - meie võõrustaja sõnutsi:

 

"They doing here all like in America - H U G E!".

 

Paradoksaalne on, et ühiskonnas, kus Ühendriikidesse suhtutakse üldiselt üsna negatiivselt, on vormiline amerikaniseerumine niivõrd totaalne. Traditsioonilise asendumine kosmopoliitsega on muutunud identiteedi seisukohalt probleemseks, eriti metsiku võõrtööliste hulga taustal. Seepärast on uusehitistel pöördutud üha sagedamini araabialike vormide poole. Kui vaadata Dubai või Sharjah kohtumajasid, Islami muuseumi või Abu Dhabi Sheikh Zayed Bin Sultan Al Nahyani suurt valget mošeed (eriti kaunis), siis minu arvates on just sellele maale, sellele uuele tsivilisatsioonile, mida kõrbesse luuakse, iseloomulikud objektid.

 

Ning eks ole kontrastsed ka inimesed. Emiraadid on kõikide võimaluste maa, eriti, kui oled araablane või kui sul on haridust. Tark mees õiges kohas võidakse üle kullata - paljud ameerika ja euroopa spetsialistid - insenerid, arhitektid jms on sageli väga-väga korralikult makstud, samas, kui indialasest tavaline ehitusmees saab meie vääringus kätte miinimumpalka. Seepärast on tavaline malli ees spetsiaalses parklas seismas näha kogu lääne autotööstuse kõrgklassi lipulaevu ning kusagil taamal kõrvaltänava otsas palehigis käru sikutavat indialast...

 

Ent see selleks. Eelpoolkirjutatu ei ole oma rahulolematuse näitamiseks, virisemiseks või etteheiteks - need pelgad kümme päeva ei anna mingit head alust millegi põhjapaneva väitmiseks. Pigem on need esmased emotsioonid, mõtted, arutlused. Mul on väga hea meel, et olin Emiraatides mitte turismireisiga, vaid oma käe peal, nautides araabialikku külalislahkust. Ükski giid ei suuda anda edasi seda, mida kuuled ja tunned otse suheldes kohalikuga olles tema külaline. See andis ka teadmise, et asjad ei ole enamasti sellised nagu neid näeb tausta teadmata eurooplane... Niisiis 02.01.2008 startisimegi neljakesi Riiast Araabia Ühendemiraatidesse. Suvel, kui Rakveres esimest korda Waeliga kohtusime, tundus minek maale ja kultuuri, millest siinmail imetluse-kartusega räägitakse ime - või hirmulugusid, korraks üsna küsitav. Eriti, kui juurde sai loetud, kuidas peaks end ülal pidama näiteks Saudi-Araabias. Ent uudishimu sai võitu: milline on kõrb ja milline on Dubai Palmisaar ning teiselt poolt - kas tänaval suudlemise eest tõepoolest vangi pannakse... Nii said siia üles peamiselt emotsioonid fotodes ja pisut ka kirjas sellest kümnest päevast jaanuarikuistes Emiraatides...


Sulev Nurme, Hele Nurme ja Mati Mäe fotod

 

Suusakeskus Emirates' Mallis

| Üles |


Suurem kaart

| Üles |


 

Emiraatidest
Järgmine | Proloog | Üles

 

Toptours kirjutab oma kodulehel:

Araabia Ühendemiraadid (vt. kaart) on muinasjutumaa, kus on midagi põnevat igale maitsele. Siin on kõik justkui ülivõrdes - araablasele meeldib kõik suur, lai, pikk, avar, kõrge, see kõige kõigem. Ja naftadollarite eest kerkib uusi hotelle nagu seeni pärast vihma. Uued luksushotellid üllatavad uute ekstravagantsustega, olgu selleks jahutatav rannaliiv või liftiga sviit. Turist on siin oodatud ja hoitud ning muidu vaoshoitud põhjaeurooplasel on siinset küllust ja suurejoonelisust nähes raske ükskõikseks jääda. Põnevad elamused on garanteeritud pea igal sammul!
(Nurme: Huvitav on mainida, et ülaltsiteeritud tekstile väga sarnane tekst jookseb läbi väga paljude Eesti reisifirmade lehekülgede).

Vaata kogu artiklit

 

Erki Karlson kirjutab Estraveli kodulehel Emiraatide kohta nii:

Igav liiv ja tühi väli... nähtavasti nii oleks Juhan Liiv kirjeldanud Araabia Ühendemiraate 35 aastat tagasi, kuid sellest ajast saadik on palju naftat maast välja voolanud ja koos naftahinna tõusuga on tõusnud ka selle pindalalt Eestist ligi kaks korda suurema (83 600 km²) riigi heaolu. Tegelikkuses on AÜE puhul tegu seitsme erineva emiraadiga, mis oma elulaadilt ja ka tasemelt on suhteliselt erinevad: Abu Dhabi, Dubai ning põhjaemiraadid - , Ajman, Umm Al Quwain, Ras Al Khaimah ja Fujairah. Suurimaks emiraadiks (80% kogu territooriumist) on Abu Dhabi. Samanimeline pealinn on ka kogu kuningriigi pealinn ning kohalik emiir Tema Kuninglik Kõrgus Sheikh Zayed Bin Sultan Al Nahyan on kogu AÜE kuningas. Tema ja peaminister, Dubai valitseja Tema Kõrgus Sheikh Maktoum Bin Rashid Al Maktoum on riigi mõjuvõimsaimad isikud.
Vaata kogu artiklit

 

Arab.de Emiraatide ajaloost:

Prior to independence, the UAE was Trucial Oman, also known as the Trucial States, and the component sheikhdoms of the territory were under British protection. Although, from 1892, the United Kingdom assumed responsibility for the sheikhdoms´ defence and external relations, they were otherwise autonomous and followed the traditional form of Arab monarchy, with each ruler having virtually absolute power over his subjects.

 

In 1952 a local body, the Trucial Council, comprising the rulers of the seven sheikhdoms, was established. The object of the Council was to encourage the adoption of common policies in administrative matters, possibly leading to a federation of the states. Petroleum, the basis of the area´s modern prosperity, was first discovered in 1958, when deposits were located beneath the coastal waters of Abu Dhabi, the largest of the sheikhdoms. Onshore petroleum was found in Abu Dhabi in 1960. Commercial exploitation of petroleum began there in 1962, providing the state with greatly increased revenue. However, Sheikh Shakhbut bin Sultan an-Nahyan, the Ruler of Abu Dhabi since 1928, failed: to use the income from petroleum royalties to develop his domain.

In January 1968 the United Kingdom announced its intention of withdrawing British military forces from the area by 1971. In March 1968 the Trucial States joined nearby Bahrain and Qatar (which were also under British protection) in what was named the Federation of Arab Emirates. It was intended that the Federation should become fully independent, but the interests of Bahrain and Qatar proved to be incompatible with those of the smaller sheikhdoms, and both seceded from the Federation in August 1971 to become separate independent states. In July six of the Trucial States (Abu Dhabi, Dubai, , Umm al-Qaiwain, Ajman and Fujairah) had agreed on a federal Constitution for achieving independence as the United Arab Emirates. The UK accordingly terminated its special treaty relationship with the States, and the UAE became independent on 2 December 1971. The remaining sheikhdom, Ras al-Khaimah, joined the United Arab Emirates in February 1972. At independence Sheikh Zayed of Abu Dhabi took office as the first President of the United Arab Emirates.
 

Vaata kogu artiklit

Americantoursi kodulehelt võib lugeda järgmist:

Dubais ollakse turistide riietuse suhtes vabameelsemad kui teistes araabia riikides. Ehkki pea kõik on lubatud, tuleks siiski hoiduda kohalike elanike tundeid ja kombeid solvavatest sügavalt dekolteeritud kleitidest, liiga lühikestest seelikutest ja liibuvatest pükstest. Rannas ja basseini ääres on ujumisriided normaalsed, hotellide restoranidesse nendega minna ei sobi. Topless on siiski välistatud. Kohaliku sündsustunde piir on põlved ja küünarnukid. NB! Restoranid ja ööklubid eeldavad külastajatelt pidulikumat riietust. Lühikestes pükstes, teksastes ja spordijalatsites üldjuhul restorani ei pääse.

 

Alkoholi tarbimine on lubatud hotellide pubides, restoranides ja baarides. Leidub ka moslemite salajasi joogibaare, aga neisse on soovitav oma nina mitte toppida. NB! Avalikes kohtades (tänavatel, parkides) on alkoholi tarbimine keelatud. Purjuspäi pole soovitav ringi luusida. Pea kõikjal jälgib korrareegleid kombluspolitsei.

Vaata kogu artiklit

 

Arabian adventures kirjutab:

Beachwear is acceptable at beach clubs, in the hotel, at the pool or on the beach except in and Khor Fakkan.

Vaata kogu artiklit

.

Kõrb

| Üles |


 

Riia - Dubai. Lennujaam - nagu episood Star Trekist
Järgmine | Eelmine | Üles

 

AirBalticu lennumõnusid kirjeldamata (ainus positiivne asi selle juures on hind ja fakt, et lennuk tõepoolest otse Riiast Dubaisse lendab - seega, ma liigselt ei vingu) alustan Dubai lennujaamast. Eelmise aasta kogemusele toetudes olid ootused positiivsed. Meid ümbritsev seltskond - endiselt nagu kaadrid nagu Star Trekist oli sama. Ainus vahe ning, nagu kohe selgus - ka probleem, seisnes selles, et pidime seekord ka lennujaamast välja minema. Enne passikontrolli märkasime metsikut saba, mille põhimassi moodustasid tööviisadega väikesekasvulised tumedad mehed (nagu pärast teada saime koondnimega indialased), kes on tulnud Emiraatidesse tööle. Turvamehed suunasid meid küsimise peale lahkesti suurest sabast mööda otse "kassasse". Passikontrollis selgus, et siiski - silmavõrkkestast on pilt tegemata ja nii leidsime endki selles suures sabas...

...Ei läinud kahte tundigi, kui silma võrkkest pildistatud ja olime lõpuks oma kohvrite juures, tõestanud enne passiametnikule, et ikka tuttavate juures ööbime (õnneks piisas neile telefoninumbrist). Lükkasime oma kotikäru tollitsoonist välja. Päike oli loojumas, temperatuur u 20 C. Olimegi kohal.

 

Riia, esimese jaanuari õhtul. Head uut aastat! Arvatavasti viimane alko lähima paari nädala jooksul

| Üles |

 

Dubai lennujaam

| Üles |

 


 

Ajman... köök
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Lennujaamas ootasid Wael, Triinu ja Imad. Pakkisime kola autodesse ning... esimese asjana läksime sööma...

Söögist peab siinkohal kohe algatuseks tõsiselt rääkima. Midagi pole teha - eestlasse on kodeeritud, et süüa tuleb selleks, et jõuaks tööd teha, vahet pole, kui palju, kui ilus ja mis maitsega - parem vähem. Ja kindlasti tuleb süüa ära ka kõik leivakoorukesed, lutsida puhtaks kõik kondid - ühesõnaga - ei mingit "tarbetut raiskamist". Araablase jaoks ei ole kah ilmselt eriti oluline, kui ilus see toit on, kuid hea peab see olema ja palju peab seda olema - toit on nauding ning miks mitte nautida, kui saad seda ometi enesele lubada. Järgnevate kümne päeva jooksul äratasime oma võõrustajates korduvalt imestust oma söömisega - põhiliselt seetõttu, et kogused, mida suutsime ära tarbida, jäid siiski suhteliselt tagasihoidlikuks ning, et hilja õhtul koju jõudes sageli ei söönud üldse midagi või piirdusime vaid tee ja puuviljadega.

Kohe saime selgeks, et nuga ja kahvel on siinmaal suht out, kuigi keegi otseselt ei pane pahaks kui neid kasutad. Kasutatakse kohalikku õhukest leiba ja vajadusel lusikat. Ent raskem oli harjuda söömalauaga. Lauda ja toole söömiseks ei kasutata: lina laotatakse vaibale, kaetakse söökidega, inimesed istuvad rätsepaistes ümber lina ja - tuld! Söögi eel pakutakse vett. Eelroana tuuakse rohelist ja juurvilju kas pestuna naturaalsel kujul või kerge mõnusa salatina. Supp erilises kirjas pole - mõttetu söök kohaliku jaoks - pigem apetiiser, kui toit. Toidu kõrvale eriti ei jooda ning söömine lõpeb kohvi või teega. Üldiselt on viisakas toimetada lauas parema käega, eriti kui võtta vastu või anda asju - sellega on pikem jutt, võib-olla pisut hiljem sellest.

Kohalik toit - toitudest, mida maitsesime on allpool esitatud tsenseerimata kujul (ja eestistatud hääldusega) ka Triinu poolt koostatud nimekiri (vaid koos mõnede minu kommentaaridega). Tuleb öelda, et toit on väga hea, palju on taimset ning maitsestatud on enamasti suurepäraselt, tugevalt, aga mitte krehvtiselt. Kes tahab krehvtist, siis enamasti on võimalus juurde näksida marineeritud rohelisi piprakaunu. Lambaliha ning lambalihast kebab - eriti mida tegi Imad - on võrratud. Ka kana on suurapärane. Sama võib öelda kalatoitude kohta - need, mida proovisime, nimedest jäi meelde vaid barrakuuda, olid samuti väga head. Ent siis toitude juurde mida siis proovisime...
 

Esimene lõuna

| Üles |

 

...et siis proovisime:

hommos, hummus - kikerherne pasta, tehakse erinevate maitseainete ja oliiviõliga, enamasti super!

foul - purustatud aedoa mass, meenutab hernesupi põhja - üks väheseid toite, mis mulle isiklikult ei meeldinud
falafel - purustatud ubadest kotletike, sees sibulatäidis vm - väga hea!
šauerma - rullis "võileib", sisaldab kebabiliha ja aedvilju - täitsa maitsev, nagu lavaširull
taboolah - peterselli salat (sisaldab lisaks petersellile kurki, tomatit, kruubitükke, oliivõli ja sidrunimahla) - koostist arvestades üllatavalt hea, isegi hõrk
fatooš - aedvilja salat praetud leivaga - meenutab mehhiko salatit tortilladega, kuid lihtsam ja maitsvam
kebab - hakklihast mätsitud grill-junn (ka lihtsalt grillitud lambaliha nt on nende versioonis ülihea)

šangleeš - juustupallike, mis tuli tüümianist puhtaks pesta; haisev versioon ja mitte haisev; hais tapab, kuid maitse on hea
cheddar - maitselt suitsujuustu meenutav juustukang
jazmaz - sibula, tomati ja muna praetud puder (meie nimetasime seda ka isekeskis munnuseks ;)) ) - nagu purustatud omlett tomatiga, pigem hea!
šakria - jogurti supp - ok
friiki - nisukruup; sellest tehtud puder (pigem siis hautatud kujul) on lihakastmega täitsa hea, kui ei ole põhimõttelist vastumeelsust igasuguste tangupudrude suhtes
gariša - kodujuustu meenutav piima toode, eestlasele suhteliselt söödamatu
knafi - juustukook, hea!
knufus (või ka) kaki knafi - juustukook suhhaariku vahel (kaki on kuivatatud sai, neid müüakse igasuguse kujuga, peamiselt tee sisse pistmiseks, pidavat soodustama seedimist)
laban - keefir, õigemini ilmselt maitsestamata joogijogurt - mõnus, kerge, ... maitsestatakse soovi korral
labnah - hapukoore moodi paksem mass, millele pannakse igasuguseid erinevaid maitseaineid juurde segatakse ja siis kohaliku leivaga süüakse - küüslauguga oli väga hea!
haluum - praetud juust
bakalwa - magus...hea, koogi ja kommi ristsugutis

 

Et proovitud toitude kohta öeldi sageli, et juurtega on see tegelikult Süüria, Liibanoni vm maa päritolu, siis mõned lingid retseptide ja toitude kohta...

Siia juurde tuleb veel kiidusõnu öelda hapendatud aedviljade kohta, mis toidu kõrvale maitsesid alati head ning muidugi - oliivid, datlid ja pähklid, mille valik on ääretu ning millest enamus on väga suupärased. Kahjuks toitude juurde veini ei pakuta, kuid see-eest on omaette elamus Maroko-päraselt magus münditee või kardemoni järgi lõhnav imemagus ja kange türgi kohvi. Kohalike hulgas on täiesti in näiteks ka tüümiani tee joomine piimaga. Ja on veel üks asi, mis ilmselt ei ole spetsiaalne sealne köök, kuid proovimist väärt siiski - värskelt pressitud mahlad, eriti näiteks tsitruselised (laim, sidrun) mündiga... "Huvitavad" sealsed õlle-aseained - nt Barbican, kuid nagu kõikide alkovabade õlleldega tekib ka siin küsimus, miks seda õlleks nimetada... Ent veel huvitavamad on mitmesugused värvilised alkota longerid, mille otstarve jäi mulle arusaamatuks. Küll maitses hea Moussy - ilmselt kohalik arusaam õlle ja siidri paaritamisest (loomulikult alkovaba) ... ent kui enese jaoks defineerida see nt juurviljalimonaadiks, siis - mulle meeldis.

 

Õhtusöögi lõpetab mõnikord vesipiip - asi, mis mitmekordsest proovimisest - pingutamisest hoolimata ei suutnud mulle isiklikult küll mingit muljet jätta...

 

...Ahjaa kirjutasin pealkirjaks Ajman ... peatusime Ajmanis (emiraat ja linn), Waeli ja Triinu juures, nende hubases korteris - AITÄHH! mitte kaugel merest (see paistis elutoa aknast) ning - ;))) Kempinski Hotellist....

 

Piknik Al Ainis

| Üles |

 

Vaade meie (Waeli) korteri aknast

| Üles |

 

 


 

Dubai
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Dubai on metsiku kiirusega arenev kaasaegne Hong-Kong, mille õlivarud on otsakorral ning mis jätkusuutlikkuse huvides on panustanud ärisse, turismi, kaubandusse. Praegune Dubai on kerkinud kõrbesse viimase napi paarikümne aasta jooksul ja kerkib üha edasi. Siluetilt Manhattanit meenutav linn on oma päris uutes osades tõeline tulevikulinn - tipptehnoloogia, tipparhitektuur, mitmetasandiline liiklus, ehitatakse monorelssraudteed jne, jne... Dubai vanim osa asub Dubai Creeki servades, kuhu jäävad Bur-Dubai ja Deira linnaosad. Linnalist arengut markeerib aasta 1833, kui hakati ehitama forte... Ent läbi ajaloo olnud piirkond kõrb, koduks väikesele kogukonnale, pärlipüüdjatele, kaluritele, kaupmeestele... Veel viiekümnendatel oli Dubai pigem suur küla kui linn. Tänaseks on see kasvanud peaaegu miljonilinnaks, mis elab tänu elektrile ja sõltub sisseveetavast kaubast - no see voog on metsik... Lihtsalt isegi spekulatsioonina on raske ette kujutada, mis juhtub, kui katkeb totaalselt elekter näiteks kümneks päevaks...

Uus Dubai on kaugelt ahvatlev, kuid lähivaates on ainus emotsioon, mis sellest jäänud - kraanade mets päikeseloojangul. Arvan, selles linnas võib olla huvitav, kui suur osa uute majade ehitustöödest on lõppenud ja need keskkonnad nii välja arendatud nagu Palmil või Jumeirah Roadil.

Huvitav on täna hoopis lonkida Creeki ääres, kõndida läbi Bastkija, vaadata Heritage Villagesse ja külastada erinevaid vanu souke Bur-Dubais ja Deiras. Dubai mõistes on vanad juba 30-40 aastased majad. Deirast võib leida mõned isegi vanemad... ;). Ka paadiretk mööda Creeki jättis hea mulje, õhtusel ajal võib see olla eriti nauditav, kui kaldaäärsed ärihooned säravad õhtuvalguses...

Muuseas - noorkuu on neil seal taevas õhtul tagurpidi: keerab end kuidagi "sarved" ülespoole - nagu minareti kuplil...


Dubai keskus kiirteelt ja Palmilt

| Üles |

 

Dubai keskus Jumeirah Beachilt

| Üles |

 

Palm. Atlantis

| Üles |

 

Burj Dubai. Burj Arab

| Üles |

 

Vaated Khor Dubailt (Dubai Creek)

| Üles |

 

Dubai keskus Global Village'st

| Üles |

 


 

Mallid
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Dubai üheks suurimatest atraktsioonidest peetakse malle - hiiglaslikke, ei - väga hiiglaslikke ostukeskusi. Šoppamine on Dubais omaette kaubamärk, millega sisustatakse ilmselt enamus aega turistidel ja häda sulle, kui tuled Dubaisse ning sa ei huvitu osturallist või shopping festivalist... Kohalikus elus on need omaette sümbolid, vaba aja veetmise kohad, kohtumispaigad, söömiskohad, linnaruumis orientiirid ja maamärgid. Dubaist esimene mulje oligi meie jaoks Dubai mall - arvasin, et läheme suurde poodi vaid raha vahetama, aga veetsime seal hea mitu tundi, käisime akvaariumis ja teaduskeskuses ning maailma suurimas kullapoes... Aga see oli alles esimene... maailma suurim...

Iga mall otsib oma nägu. Meie käisime vist kokku neljas või viies mallis, Abu Dhabi Marina Mallis lihtsalt söömas. Minu isiklik huvi oli Dubai suusakeskuse vastu - imestuseks asub seegi ühes mallis, õigemini on selle - Emirates Mall
i osa...

Miks võiks üldse mõnda malli minna? Lihtsalt ühes võiks käia - näeks kui tohutud maa-alad on šoppamiseks okupeeritud. Teiseks muidugi on interjöörid, mis, arvestades, et tegu on siiski puhtalt äriettevõtetega, on üsna vapustavad nii materjalivalikult kui viimistluselt. Minu lemmikuks jäi Ibn Battuta Mall ja selle Tunisia Court... Kohvi rüübates jäi kohati tõepoolest tunne, et istud šoppamiskeskuse asemel hoopis kusagil õhtuhämarusse peituvas vanalinnas...

Allpool muljeid fotos läbisegi mallidest...
 

Mallides

| Üles |

 


 

Souk ja bazaar
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Linnamelu üheks põhiosaks on kaubandus. Kui on viitsimist kaubelda ja ei ole allergiat käestsikutavate indialaste vastu - "Hey mister, good copy of Rolex, cheep! Come, come..." - siis on just soukid kohad, kus näeb šoppamise arhailisemat poolt. Bazaar on turg ja souk poekestest koosnev ala. Müüakse ... kõike, mida hing ihaldab, võib-olla mitte päris avalikult alkot ja raha eest armastust... Igasugust vahvat rahvast liigub neis paigus ringi: mehed kärusid vedamas, midagi seljas tassimas, kingsepad (õnnestus Sharjah-s isegi kohalike kingseppade tööd kasutada - kõigest u. 50 eegu eest õmmeldi kümne minutiga kingale alla tagasi lahti tulnud tald), lihunikud, köösnerid, kullamüüjad - kes teab veel kes - kõik sudivad ringi, pakuvad kaupa, mõned lihtsalt istuvad, suitsetavad või lamasklevad kärudel, vahel ka otse tee peal (indialased).

Mulle isiklikult jätsid sügava mulje hoopis rannaäärsed paadisadamad, kus laaditakse Iraani minevaid ja Iraanist tulevaid pisikesi puitlaevu. Turuga on sellel niipalju pistmist, et näiteks Abu Dhabis, kolmapäeviti vist, läheb lahti otse sadamas turg, kus müüakse manti otse laevadelt. Seda vaatepilti otseselt ei õnnestunud näha, kuid see-eest laevade laadimine ja nende ümber toimuv askeldamine Sharjahs' oli muljetavaldav. Eriti kui kaubapalle veetakse seljas üle mitme laeva - seisavad need ju sageli külg-külje kõrval mitmes reas. Ja vaatamisväärsuseks on nii laevad ise, kui mehed, kes laevadel toimetavad...
 

Sharjah ja Dubai soukides Bur Dubais ja Deiras

| Üles |

 

Tee-äärne bazaar kusagil Masafi kandis

| Üles |

 

Sharjah Blue Souk

| Üles |

 

Sharjah sadam

| Üles |

 


 

Global Village
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Šoppamise teema lõpetamiseks oli konkurentsitult Global Village. Uskumatu asi. Lihtsalt tuhandete ruutmeetrite kaupa on üles löödud erinevate riikide paviljone... Ei-ei - see pole EXPO, vaid lihtsalt kohutavalt SUUR või veel suurem ala poodidega, kanali ja tehisjärvekestega, loomaaiaga ning röögatu lõbustuspargiga. Sinna minnes upud... Minu esimene reaktsioon oli - kohe ära siit. Kuna aga selleks sai ekstra kohale sõidetud linnast välja, siis põgenemine ei ole viisakas.

...Võtan Itaalia kohvikust latte ja vaatan lihtsalt ringi sagivaid inimesi. Siin ja seal toimuvad tantsu ja lauluetendused, kanalitel skuutrite etteaste, mooramaa mehed neelavad tuld ning mooramaa naised tantsivad... Kui seda võttagi suure tsirkusena, siis polegi nii hull...

 

Globaalne hullumaja

| Üles |

 


 

Heritage...
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Naljakas asi on selle kohaliku heritagega - see on igas linnas justkui olemas, aga enamasti ei ole midagi erilist. Nii Sharjah's kui Dubais on isegi kindlused või nende osad, samuti tükikesed vanalinnadest. Igal pool sellistes kohtades on kohustusliku elemendina ka palmiokstest varjualused ja elamud. Viimasest ehitusstiilist kindlasti üks parem näide on Dubai muuseumi õuel. Säilinud kiviarhitektuurist on varasemad näited XIX saj. esimestest kümnenditest - selles osas on väga hea tõesti Bait-Al-Naboodah, mis on restaureeritud ning milles antakse hea ülevaade kohalikust arhitektuurist ja ajaloolisest ehitusest.

 

Üks Emiraatide vanalinnade iseloomulikemaid elemente on nn tuuletornid - nelinurksed külgedelt avatud tornid vanematel majadel, mis ehitati tuule püüdmiseks. Tornist suunasid õhukanalid liikuva õhu alumistesse ruumidesse ja seetõttu suudeti temperatuur majades hoida ümbritsevast pisutki jahedam. Tuuletornide konstruktsioon on kaval - sõltumata tuule suunast on see võimalik kinni püüda vastavalt ehitatud diagonaalsete vaheseinte või tornidesse paigutatud kangaste abil. Majade ventilatsioon tagati peene avadesüsteemiga, mis lubas jahedamal õhul põranda lähedalt sisse liikuda ja soojenenud õhk suunati lae all välja. Tuuletornide motiivi kasutab meelsasti ka kaasaegne traditsioonilist vormikõnet hindav kohalik arhitektuur.

 

Kuna sealsetel aladel on mingi inimtegevus olnud pea 3000 aastat, kaupmehed, kalurid ja pärlipüüdjad on neis paigus elanud ja kaubitsenud veel enne islami teket, siis võiks vanemat kihti ju iseenesest olla alles rohkem. Ent massiivne linnaehitus on neelanud kõik jäljed ning see, mida eksponeeritakse vanana on sageli "rebuild on 2001...". Võib-olla meie vaatevinklist ajaks see pisut karvad turri, et kuidas on nad oma mälestistega käitunud, kuid kohalike jaoks on need enamasti märgid kasinast minevikust enne nafta leidmist - see ei ole asi, millega end esitleda - uus ja võimas, edu tehnikas, arhitektuuris, kõrbe vallutamisel - see on asi, mille üle ollakse siiralt uhked. Nii on...

 

Dubai Heritage Village

| Üles |

 

Dubai kindlus

| Üles |

 

Sümboolne vanalinn (Heritage area) Dubais

| Üles |

 

Heritage Area - Bait Al Naboodah majamuuseum

| Üles |

 

Hatta Heritage Village

| Üles |

 


 

Kõrbesafari
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Üheks unistuseks Emiraatidesse minnes oli olla kõrbes. Turistina üksi kõrbesse minek on ohtlik mitmel põhjusel, millest peamine põhjus on ilmselt "loll valge mees". Kui siiski tahta sinna minna, peab kohaliku politseiga ühendust võtma, et teada anda kuhu on plaan minna. Politsei asi on siis uurida, kas seal on ohutu ja kas minejad ikka saavad hakkama. Räägiti legende, et politsei pidi hoolitsema sellegi eest, et isegi telgialused saaksid puhtaks skorpionitest... Seda ei õnnestunud proovida...

Ent Emiraatides pidi olema oma 200 firmat, mis teevad kõrbesafareid ja kõrbematku. Parimaks peetakse riigi ametlikku firmat Arabian Adventures. Ent tegijaid on palju. Saab valida igasuguseid programme ja marsruute ning nagu näitas meie kogemus, tellida ka eraldi soovide järgi.

Meie graafikuga ei sobinud Arabian Adventures'e graafik, mistõttu otsisime alternatiive. Tahtsime öösel ööbida kõrbes, neil sellise valikuga oli reedene reis, mis meile ei sobinud. No valisime siis ühe teise firma - Desert Rangers - välja, kelle poolepäevane ööbimisega tripp meile tundus sobivat. Maasturi ootamisega kaasnes lõpuks ometi meeldiv võimalus hotelli Meridian fuajees juua klaas veini...

Jah... Kõrbe servale u. 40 km Dubaist kogunes oma 15 Toyota Land Cruiserit. Rehvidest lasti õhku välja, lisati vedelikke, paluti kinnitada turvavööd... Siis läks lahti: mööda liivadüüne üles ja alla ja vasakule ja paremale ja libisedes ning hüpates. Küsimusele kas mõni auto vahel üle katuse ka läheb, oli rõõmus vastus - "Sure, all time..."

Peale päikeseloojangut jõudsime "beduiinilaagrisse". Minut kaameli seljas, daamidele hennamaalingud, hea õhtusöök ning venelannast kõhutantsija. Kui Programm läbi sai, selgus, et ööbima soovime jääda vaid meie neljakesi...

 

Koksid hotellis Meridian

| Üles |

 

Düünidele

| Üles |

 

Kõrbe oranž lummus

| Üles |

 

Faster, harder, Scooter!

| Üles |

 

Läbi liiva loojangule järele... turistilõksu

| Üles |

 

Lõksus

| Üles |

 


 

Anwar (Ajith)
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Safarilaager kujunes eelnenud turistikast hoopis erinevalt meeldejäävaks lõkkeõhtuks. Panime kamba peale telgi üles - nagu selgus, ega kohalikud mehed telgipüstitamises nii väga osavad polegi...

Huvitav kamp oli kogunenud lõkke äärde - peale meie veel mingi kohaliku "pioneerilaagri" noored vabatahtlikud - paar kutti Inglismaalt, neiu Luxemburgist, neiu Poolast, meie auto juht, kes oli olnud päeval ka kogu karavani juht ning veel üks indialasest autojuht ning üks indiaverd abiline. Tõmbasime šisat ja rääkisime juttu. Pioneerilaagri rahvas läks mingil hetkel teise autojuhiga ära. Anwar - meie sohver oli sellise nimega - pakkus ühel hetkel viskit ja koolat...

Ta on pärit Sri Lankalt. Lõpetas kooli, läks vabatahtlikuna väkke, et mingilgi viisil raha teenida. Et seal käib sõda, siis ta ema palus kroonust ära tulla. Seepeale tuli Emiraatidesse. Töötas algul koristajana mõned aastad ning nüüd juba kolm aastat õnnneliku juhuse peale teeb safareid ja õpetab teisi juhte. Naine ja vastsündinud laps kodus. Üritab teenida nagu jõuab, et kuidagi edasi saada. Arvas, et ühel päeval kohtab kedagi, kes talle õnne toob. Sri Lankast rääkides muutus ta soojaks. Sõda pidavat varsti lõppema ja siis hakkavad asjad paremuse poole minema. Enne telki kobimist olime jõudnud juba kokkuleppele, et ta teeb meile eraldi tripi nädala lõpul Hatta mägedesse.

Hommik algas kaunilt - minul jalutuskäiguga kõrbesse päikeseloojangut ootama. Meeldiv inglise hommikusöök tehti valmis sealsamas grillil. Kui hommikul Dubai poolse startima hakkasime, tegime veel ühe kokkuleppe, et Anwar viib meid Mamsar Parki ette - tahtsime paar tundi ujuda ja päikest võtta - ega see päris igal rannal võimalik seal riigis pole. Ei olnudki probleemi - saime kohale ja jätsime jumalaga. Kui pargiväravas piletit maksime, märkasime, et Anwar räägib mingite meestega - mõtlesime - tuttavad ja unustasime.
 

Telk... Ülespanekul kulus paadimatka telkimise kogemus marjaks - et keegi ööbima jääb, oli k crew-le üllatus ja telgi ülesseadmine võttis mõne mehe kukalt sügama

| Üles |

 

Šiša- ja rummipidu

| Üles |

 

Hommikusöögi ettevalmistused
| Üles |

 


 

Kõrbelummus II
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Naljakas asi selle kõrbega, selle päris kõrbega. Palju filmidest ja postkaartidelt nähtud maastikke on reaalsuses hoopis teistsugused. Ent kõrb, see liivakõrb oli täpselt selline nagu olen seda piltidelt näinud, joonistanud, sellele mõelnud: punakaskollased "liivahanged", millel siin-seal turritavad üksikud puhmad. Linnakohalike arvates on kõrb mitte midagi erilist - lihtsalt liiv. Minu jaoks oli üllatav, kui mitmeilmeline kõrb on, kui vaheldusrikas isegi oma monotoonsuses oma maastike poolest! Seda ei saa võrrelda Islandi vulkaaniliste kõrbemaastikega, mis iga künka taga muutsid oma nägu, ent minu jaoks üllatav oli see siiski, et puhta liivakõrbe kõrval on veel kümneid variatsioone puude-, põõsate ja puhmastega "all paremas nurgas". Iseenesest see kui fakt oli ju teada, aga ühel päikesetõusueelsel hommikul üle düünide kõndides hämmastas, kui muutuv oli avanev pilt isegi järgmise luite taga. Tõsi, see ei olnud veel puhas liivakõrb.

 

Selle maa kõrbe tunnuspuu on ghafi puu (Prosopis cineraria), mis kasvab kohtades kus tõepoolest põhjavesi on olemas (kuigi võib olla väga sügaval). Seepärast on sel puul beduiinide seas eriline maine. Teine huvitav puu, mis oli iseloomulik just Hatta mägede eelsetel tasandikel ja mäenõlvadel, on Acacia tortilis - omapärane vihmavarjukujulise võraga puu. Lisaks neile kasvavad liival ohtralt põõsad, mis kolooniatena on omavahel ühendatud juurestikuga. Nii ei sõltu nad otseselt sellest, kas just selle koha peal on vett. Kohalikud kutsuvad neid firebushiks - mis see ladina keeli võiks olla, ei õnnestunud tuvastada. On teinegi põõsas, sinakate paksude lehtedega, mis pidavat veeta vastu pidama kuni kuus aastat - soolapõõsas (Calotropis procera) pidada see olema... kuid jällegi, mis täpselt, ei tea. Luidetel kasvavad kohati liivameloniks või kõrbemeloniks (Citrullus colocynthis) kutsutavad rohttaimed. Nad meenutavad kõrvitsa taime pisut ja nende viljad meenutavad väikesi kõrvitsaid, kuid maitse on nii kibe, et juba imepisike tükike küsib peale kasti õlut... Samas, kui seda isuga süüa, pole õlut enam vaja, taim on päris mürgine. Oh, muidugi on sel taimi veel, kellel huvi...

 

Eesti rohelise loodusega harjunud inimesele meenutab kõrb talve - nagu punakaskollane lumi, tuiskab "hangedesse". Eriti meenutas see lund siis, kui tuulehoog seda pinnatuisuna üle maantee puhus. Kui üle liivahangede kõndida, pahkluuni kuiva liiva vajudes ning enese ees kilomeetrite viisi seda maastikku nähes pole raske ette kujutada, kui kiiresti keset seda loodust kesksuvel hätta võiks jääda. Wael rääkis ühest vanglast, mis asub keset kõrbe ja kus pidi olema minimaalne valve - keegi ei kipu põgenema nagunii. Saudi-Araabias pidi käitutama kurjategijatega, kelle süüd või süütust ei suudeta tõestada nii, et viiakse joogi-söögita kõrbe keskele ja jäetakse sinna... Kes sealt Allahhi abil eluga pääseb, see järelikult on süütu... Kes pääseb...?

 

Hommik, ca 6.15 Kusagil Al Madam ja Suwaydan vahel
| Üles |

 

Kibemõrud kõrbemelonid
| Üles
|

 


 

Mošee
Järgmine | Eelmine | Üles

 

George Mitchelli koostatud raamatus Architecture of the Islamic World öeldakse, et pole välja kujunenud konkreetset mošee-arhitektuuri. Iga kogukond, kes on vastu võtnud islami usu kujundab omad pühakojad enese traditsioonide kohaselt. Enamiku mošeede ülesehituses siiski on domineeriv keskne avatud hoov ja seda ümbritsev kaetud sammastik. Igas asulas leidub mitmeid mošeesid, supermarketites on palveruumid, isegi ühes pensukas, kõrbe piiril, oli käepärasest materjalist kokku löödud pühakoda. Enamus neist Emiraatides on uued ehitised, vanim, üle 500 aasta vanune paikneb Fujairah lähedal mägedes (sinna me kahjuks ei saanud). Päeval valendavad need enamasti suhteliselt pisikesed, väikese kupli ja tornikestega hooned tähtsalt pilvelõhkujate vahel, pimedas kumavad minaretid rohelises valguses (on ju roheline islami värv). Ja alati on nende juures inimesi.

 

Sheikh Zayed Bin Sultan Al Nahyani mošee oli suurim ja ilusaim, mida nägime. Praegu ehituse lõppjärgus, kõrgub see Abu Dhabi äärelinnas. Oma kümnete valgete kuplitega paistab ta kaugele maanteele ja ilmselt ka kõrbesse. Valgest marmorist pikad kolonnaadid, avar puhas tsentraalne avatud hoov, tagasihoidlikud taimeornamendid ja kõikjal domineerib valge, puhas koloriit - rahulik, ilus, soliidne. Nagu pühakoda peabki olema... Arvan, et see oli ilusaim ehitis, mida Emiraatides nägin.

 

Abu Dhabi - Sheikh Zayed Bin Sultan Al Nahyani mošee

| Üles |

 

Sharjah suurim mošee (vasakul). Paremal: mošee Dubai Bur-Dubai vanalinna osas ja mošee kuskil linnast eemal, maantee ääres.

| Üles |

 


 

Fujairah
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Fujairahiga seostub eelkõige kaunis mälestus palvele kutsest mere kohinas... India ookean, mille kaldaliival astudes krõbisevad tallaalused sadadest teokarpidest... Ning paadisõit Khwar Fakkanis - mõnikümmend kilomeetrit Fujairahist põhja pool... Ilus päikeseloojang, rõõmsad inimesed. Ja päeva lõpuks aus õhtusöök ühes Fujairah omapärasemas restoranis Al Meshawar, kus pakutud lambakebab viis keele alla. Ning muidugi türgi kohvi! Imad nautis restoranis šishat, mina kohvi... Proovisime vesipiipu (teisel õhtul vist) ühes päris šishakohas ja ka hiljem safarilaagris. Mulle siiski avaldas rohkem muljet selle erinevatest segudest tuleb lõhn, kui maitse... Muidugi Al Mehawaris pakkus omaette vaatemängu ka Türgi rahvarõivais meesettekandja, kelle esitatud söevahetamine ning piibu ettevalmistus oli rituaal omaette...

  

Fujairah

| Üles |

 

Paaditripp

| Üles |

 

Al Meshawar

| Üles |

 


 

Al Ain
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Al Aini sõitsime reedesel päeval. Araabiamaades on puhkepäev reede, seega oli see päev, mil saime Waeli, Triinu ja Imadiga rahulikult Ajmanist kaugemale sõita ilma, et oleks olnud häiritud nende tööpäev. Wael küll püüdis meid ikka ja jälle ka tööpäevadel siia-sinna sõidutada ja olla meie jaoks igati olemas - see ei pidavat töö juures probleem olema, aga ega see tegelikult ikka ilmselt väga lihtne kombineerimine polnud. Niisiis startisime Al Aini poole eesmärgiga käia kuumaveeallikates (Mubazarrah) ja teha üks korralik grillõhtu. Kebabi ning liha tegemiseks osteti värsket ning parimat lambaliha, selle valmistamine pidi jääma Imadi meistritööks (aga kujunes saatuse tahtel Waeli meistritööks)...

...Araabia külalislahkus, mis tuleneb sealsest mõttelaadist on midagi sellist, mis eestlasele on esmapilgul väga võõras. Ning kui sellesse suhtuda kitsarinnaliselt ning ainult oma mätta otsast vaadates, siis võid oma araablasest võõrustajat korralikult solvata. Külalised ONGI teretulnud. Neile tuleb pakkuda parimat toitu ja anda parim ase. Kord, kui pensukas Moussyt ostsin ütles Wael, et pane oma pudelid tema kauba juurde. Hakkasin vastu ajama, aga ta vastas lihtsalt, et see on tema kohus. Eks meiegi suutsime käituda nende mõistes pisut imelikult, peapõhjusteks olid ilmselt meie toitumisharjumused ja meie soov liikuda vahepeal ise ringi ja näha ning kogeda midagi ka oma käe peal. Me eelistasime mitte süüa õhtul hilja ja mitte süüa korraga palju ning tegime ettepaneku sageli teha hommikusööki näiteks eelmise päeva toidu ülejääkidest - no tavaline ju hommikusöögiks eilseid kartuleid praadida... Ent toit on asi, millega araablane ei koonerda - kui sa saad head toitu endlae külluses lubada, siis miks seda mitte teha? Eks siin (mitte ainult arusaamistes toitumisest) mõjusid vastuoluliselt mitu erinevat asja. Esiteks muidugi erinevused inimeste natuuris, kultuuris ja kommetes. See iseenesest ei olnud tegelikult probleemiks, sest eks üks reisi eesmärke oligi end kurssi viia sellega, kuidas elatakse, kuidas käitutakse, kuidas maailma nähakse. Teiseks väärtushinnangud - mida peame oluliseks meie, mida nemad. Meie otsisime loodust ja cultural heritage, nende jaoks on loodus kõrb - "...but there is only sand and nothing more!", kohalikku suhtumist kohalikku vanasse ehituskunsti ma juba eespool kirjeldasin. Kuna kohalikud supermallid võimaldavad väga mitmesugust ajaviidet, mida ka kohalikud armastavad, siis mingi kõrbe ning kivihunnikute eelistamine tekitas meie võõrustajates ülimat hämmingut. Samuti ei ole nende jaoks mingiks probleemiks aeg - seda lihtsalt on ja pole mõtet üldse hakata närvitsema, kui oled mingid ajad kokku leppinud ja siis sulle naeratades teatatakse - äkki hoopis homme! Mäletan, kui Wael kirjeldas jaapanlasi kui hämmastavaid inimesi, kellega lepid aja kokku kusagile pärapõrgusse ja nad on seal minuti pealt kohal..."They are amazing!" Samuti tundus Waelile üsna enesetapjalik liikuda linnas ühistranspordiga - kui on ju olemas autod! Reisi alguses, kui uurisin Imadilt rendiautode kohta ütles ta, et see on küll võimalik, kuid nendel on ju autod olemas, miks peaksime endale auto rentima? Ta oli üsna hämmeldunud, kui kuulis, et Abu Dhabis käisime bussiga (kuna ta oli elanud Abu Dhabis mitu aastat, siis ta tundis linna hästi ning ta tahtnuks olla seal meile giidiks, kuid tööpäeviti ta poleks saanud ju tulla ning meie ei tahtnud aega raisata... ;)) jällegi erinev suhtumine aega).

Niisiis - Al Aini minnes olime suutnud endast jätta üsna veidra mulje. Niisiis püüdsime meie sellel päeval teha kõike nii, et meie võõrustajad ometi näeks, et päriselt ka me oleme kõigega rahul - sest tegelikult me ju olimegi, kuid meie iseseisvussoovist, mis tulenes tegelikult sellest, et soovisime võimalikult seda kümmet päeva ratsionaalselt kasutada, olime muljet jätmas, et oleme millegipärast rahulolematud. Ent ka Wael ning Triinu ja Imadi pere tahtsid sellel päeval meile pakkuda just selliseid tegevusi, mis võiksid meile meeldida... Ja nii sattusime mageveehoidla juurde, kus kasvatati kalu - see on suur asi keset kõrbe!, oaasi, kus maa seest pulbitses kuum vesi ja sai selles ka ujuda (loomulikult naised-mehed eraldi majades!), ronida päikeseloojangul mäkke ning õhtu lõpetada imemaitsva kebabi ja grillitud lambalihaga, mida saatis araabia salat (tegelikult üsna sarnane meie oma tavalisele grillsalatile). Ja kuigi Wael oli õhtuhämaruses üsna tüdinenud olemisega (õigusega - sest ilmselt ei olnud Imadil plaanis, see, et me Jebel Hafeedi all parklas üle aia hüppame ja mäe tippu otsustame ronida) meie ootamisest piknikukohas, tundus, et olime söögi lõppedes kõik selle päevaga väga rahul.

Ahjaa... kui kaunis vaade avanes Jebel Hafeedi otsast Omaani suunas: lõunamaine vine, milles loojuv päike moodustab sumedaid kuldselt punakaid toone, esiplaanil nagu lennukivaates, pisikesed ruudukujulised majapidamised ja kaugel eemal, täiesti hämusse mähkunult kumab kaugel valkjasoranžilt üksik mäetipp...
 

Dubai-Al Ain

| Üles |

 

Teeäärne rohelus: ainult pideva tilkkastmise hinnaga

| Üles |

 

Spaa - Green Mubazarrah

| Üles |

 

Jebel Hafeet

| Üles |

 

Kebab

| Üles |

 


 

Inimesed
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Allpoololevaid pilte kommenteerikski kui inimesed. Emiraadid on nagu Paabel - siin elavad ja töötavad kohalikud araablased, ja naabermaadest sisse tulnud araablased, iraanlased, indialased, pakistanlased, srilankalased, eurooplased, ameeriklased... Kõigil on omad lugu, oma elu, omad unistused, oma rõõm ja oma kurbus. Kõik on siia kogunenud, et saada järjele - erinevate inimeste jaoks on see "järg" väga erinev. Kellele on näitjaks kahekümnemilline korter Palmil, kellele 300 taalane kuupalk... Väga hästi iseloomustab seda sümbioosi võib-olla kuskilt netist loetud tabav ütlus - see on maa, kus miski pole kindel, kuid kus kõik on võimalik... Ja elatakse koos, ka pakistanlane indialasega. Tänavatel pole vargaid, peksasaamise oht on peaaegu olematu. Wael ütleb, et kuritegevust peaaegu et pole - seadused on väga karmid. Anwari jutust jäi aga mulje, st siiski käib linnade varjupoolel ka hoopis teine elu...

Eks piltidele sattuski rohkem mitte-araablasi. Kihk oli pildistada kaetud nägudega naisi ja väärikalt oma rahvarõivaid kandvaid mehi. Esimesel juhul oleks tegu suure solvanguga, mille eest võidakse jalamaid riigist ka välja saata, kui kiun korralikult üles tõmmata ning teisel juhul oleks viisakas luba küsida, mida ma aga kartsin, et ei oska sündsalt teha. Siinkohal võiks kergelt ära mainida, et kohaliku meeste rahvarõiva moodustavad valge kerge öösärgi moodi kuub - thobe, valge või värviline (enamasti punaseruuduline) rätik (ghutra) ja seda kinnitav võru (igal). Ghutra all kantakse taghijat - valget heegeldatud mütsi. Kohalikud ise oskavad kuue krae, kuue värvi, rätiku värvi ja võru järgi täpselt öelda, millisest riigist inimesega on tegu. Naised kannavad traditsiooniliselt musta maani pikkade varrukatega kleidilaadset riiet, millele lisandub rätik ja/või näomask või rätik (sõltub jällegi rahvusest). Nii meeste kui naiste kehad peavad olema kaetud - nii on öelnud prohvet Muhhamed. Nii riietusreeglid, kui muud ühiskondlikud reeglid tulenevad suuresti koraanist ja nende õigsus või tõlgendamine ei ole üldiselt diskussiooniks. Emiraatides ollakse Waeli sõnul siiski mitmes suhtes palju tolerantsemad, kui näiteks Saudi-Araabias. Samas - nagu näiteks dress-code või naiste õigused, mis eurooplasele tagamaadesse süüvimata tunduvad vastuvõetamatud, pole seda kohalikus kontekstis. Jutt sellest, et naistel pole õigusi on suhteliselt must-valge lähenemine - naised on elus erilisel kohal, nende soovide ja tahtmistega arvestatakse, kuid selle näitamine käib siseringis, seda eksponeeritakse peres sissepoole, mitte välisringis. Väljapoole näidatakse niipalju kui vaja ja käitutakse nii nagu on kombeks. Soorollid on lihtsalt teistel alustel ja teises kultuurikontekstis paika pandud - kas see mahub õhtumaalase raamidesse, pole oluline. Ma ei tea ühtki riiki Euroopas, kus ühistranspordis on reserveeritud naistele istekohad. Nägime situatsiooni, kus bussijuht viskas ühe indialase konkreetselt bussist välja, kui see sisenes eesuksest ja jäi naiste tsooni töllerdama. Või polügaamia - mees võib alles siis teise naise juurde võtta (paljudes islami riikides on see ka üldse keelatud), kui ta on täitnud kõik ühe naise soovid ja taganud sellele igakülgse kindlustatuse ja heaolu ning suudab samas mahus ja kvaliteedis tagada ka iga järgneva naise heaolu... Kui pöörduda tagasi riiete juurde, siis paljud naised katavad oma nägu mitte seepärast, et neid sunnitakse seda tegema, vaid seetõttu, et nii tunnevad nad end mugavamalt, ja nii on tehtud aastasadu enne neid...

Aga see selleks... Niisiis pildistasin tasa-targu, kes ette juhtus, kaamera ette jäid ka mõned kohalikud daamid, aga austades seadust - nende fotosid ma siia ei pane.
 

  

 

Inimesed

| Üles |

 


 

Ekskursioon jõekanjonisse Omaanis. Hatta
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Peale kõrbesafarit olin oodanud Anwari kõnet, et nädalalõpu tripp kivikõrbesse üle rääkida - palju maksab jne. Lõpuks helistasin ise...

 

Mis selgus - politsei süüdistas teda turistidele linnasafari tegemises, kuna temal on õigus teha vaid kõrbesafarit. Auto arestiti, dokumendid võeti ära... Kui ta püüdis seletada, et pani meid ainult seal maha, ei uskunud keegi - mida üks võõrtööline ikka räägib - nagunii oli papi teenimise peal väljas. Eelmisel õhtul tule ääres istudes olime rääkinud suhtumistest ja araablaste suhtumisest India jm tolle kandi võõrtöölistesse - nüüd saime sellest ka päris näitliku õppetunni. Hiljem selgus, et probleemi sügavam sisu oli tegelikult aegunud tööloas, mis oli küll uuendamiseks sisse antud, kuid tollel hetkel ei kehtinud... Chest la vie - asjal on alati kaks külge. Kuigi meie polnud tegelikult milleski süüdi, tundsime end pisut kehvalt.

Seadus ja suhtumine on Emiraatides paigas. Kui ühes india linnaosas oli väike rahutus, kus põletati isegi üks auto ära, siis saadeti kogu piirkonna inimesed, 3000 matsi, kohe riigist välja, ei hakatud küsima, kes midagi tegi, kes mitte. Sellega seoses meenub mingi inglise paarikese skandaal, kes jäi rannas seksimisega kombluspolitseile vahele - mees istus kinni ja naine saadeti välja. Lääne mõistes arusaamatu - kelle asi see on, mida öösel rannas teen... Kuid kohalik seadus on seadus. Dubai šeik on isegi öelnud, et rahvas võib teha, mida tahab, kui tegevus ei häiri teisi. Kui keegi kedagi häirib, saab helistada spetsiaalsel lühinumbril, politsei tuleb ning kui kaebus oli õige, siis häda võõramaalasele - veel samal tunnil leiab ta end parimal juhul juba tagasiteel koju. Ja nagu ütles Wael - see riik hoolitseb selle eest, et seaduse rikkujad ka oma kodus liistule tõmmatakse. Nii küsisime õrritamisi Imadilt suudlemise kohta avalikus kohas. Vastus oli - siin pole Saudi Araabia, üldiselt ei juhtu midagi, kuid kui keegi tahab käru keerata, siis saab sellest jama tekitada küll...

 

Laupäevane sõit siiski toimus, osalt teise juhiga ja teise autoga. Selle juht oli Anwari õpilane, Rashid, kelle vanemad on pärit Pakistanist. Mees on sündinud Emiraatides, tema laps on sündinud Emiraatides, kuid kodakondsust ta sellegipoolest ei saa... Anwar tuli kaasa, tagaistmel, kuid vahetas end rooli kõrvalteel, kui ületasime Omaani piiri. Väljasõit Hatta mägedesse ja kivikõrbe oli omaette elamus. Wael ütles, et need on veidrad mäed. Tõepoolest, üle pruuni kiviklibuga kaetud tasandiku, mida elavdavad vaid üksikud puhmad ja vihmavarjukujulised akaatsiad, paistavad sakilised ja teravaservalised mäed, mis lähedale jõudes on üsna madalad. Mäed on kummaliselt kihilised, kaugelt teravad sakid osutuvad lähedalt vaadates veest ja tuulest erodeerunud fantastilisteks kontuurideks... aastamiljoneid tagasi oli siin merepõhi. Sups Omaani - kuigi passe ja viisasid ei olnud kaasas (Omaani viisat meil polnudki), päris beduiiniküla, suplus hoolikalt varjatud jõekoopas, fantastiliselt vee poolt poleeritud torujas kanjonis, kerge matk kivikõrbe ning igavavõitu lõpetus Hatta Heritage Villages olid sündmused, mis sellesse ilusasse päeva mahtusid. Õhtul lahku minnes poetas Anwar, et on täiesti võimalik, et esmaspäeval võidakse ta ka riigist välja saata...Tagasi Dubais, vahetasime kontakte ja lubasime pöialt hoida, et teda Emiraatidest siiski välja ei saadetaks...


Hattasse

| Üles |

 

Läbi Omaani beduiinikülade

| Üles |

 

Wadi (kanjon)

| Üles |

 

Hatta Heritage village

| Üles |

 


 

Sharjah
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Sharjah jäi meil viimaseks "täispäevaks". Blue Souk, vanalinn ja Islamic Museum on ilmselt need märksõnad, mis sellest linnasüdamest meenuvad. Et koju tulekuks oli ilus osta kingitusi, siis veetsime päris mitu aega Blue Soukis - Sharjah kuulsaimas soukis. Proovisin ära kulla kauplemise ja isegi õnnestus pisut alla rääkida. Kauplemisalase saavutuse tegi aga Laima, kes oma kauba rääkis 300 dirhami pealt 100 dirhami peale...

Eriliseks elamuseks kujunes maiustuste poe külastamine - väga pähkline, väga-väga magus, seesam, omapärane lehttainas... (Triinu pärast kirjutas - Muide, ma pärast uurisin Waeli käest, mida ta seal Sharjah maiustuste poes müüjapoistega rääkis. Nood olevat tõesti meie üle irvitanud, sest nad nägid esimest korda inimesi, kes tulevad poodi ja tahavad kõike maitsta. Aga mis see meid kõigutab. Küllap on nad ise samasugused, kui peaks meie Kalevi kommipoodi sattuma, nii et mokk maha!) Pehmed koogid, mis on välja pandud suurtel plaatidel serveeritakse spetsiaalses tuhvlitaolises saiataskus. Ja see kallatakse omakorda kõik üle siirupiga või ka datlimeega (datlitest nõrutatud siirup). Mmmmmm.... ja veel koos türgi kohviga (üldiselt on need koogid jms nii kohutavalt magusad, et türgi kohvi oleks just paras peale rüübata ... aga ka see ju serveeritakse magusalt).

Sharjah jäi meelde veel mitmel põhjusel. Esiteks muidugi Bait Al Naboodah majamuuseum ning Islami muuseum, millest esimene andis väga hea ülevaate kohalikust ehituskunstist ning teine islamimaailmast üldse. Just Islami muuseumist (huvitav on mainida, et hoone ehitati algselt malliks) oleksime pidanud esimesel päeval alustama - selles seletati lahti puust ja punaselt päris palju spetsiifilisi asju, mida peaks teadma mõnd islamimaad külastades. Kui Dubai Muuseumi külastamine andis nähtule ajaloolise raami, siis Islami muuseumi külastamine asetas selle omakorda veel üldisesse kultuuriloolisse raami.

Ühe muljena meenutaksin veel Sharjah kingseppasid. Mul oli üldse käimadega sellel reisil üks igavene ikaldus. Kõigepealt lõhkusin teisel päeval Bur-Dubai soukides kolades ära oma ühe kingatalla. Ja nii õnnetult, et see rebenes pikisuunas oma 15 cm keskelt lõhki. Nii läksin siis lähimasse poodi ja ostsin uued kingad. Paraku on nii, et olgu kui mugavad tahes, on uued kingad pikalt käimiseks sageli ikka halvad ja nii juhtus ka seekord - villid varvastele olid kerged tulema. Seepärast tõmbasin Sharjah's käimiseks jalga teised kaasavõetud kingad... U. kella kuue ajal õhtul avastasin, et ühe kinga tald ninast on lahti läinud. Nagu tellitult avastasime järgmisel tänavanurgal kingsepatöökoja ja juba mõni hetk hiljem õmbles ja liimis pakistaanlane seda ennastunustava hoolega.

 

Baklavaa ja muu hää

| Üles |

 

Souk, souk, souk...

| Üles |

 

Sharjah

| Üles |

 


 

Abu Dhabi
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Abu Dhabi jättis väga hea mulje. Kui Dubai mõjus suure ehitusplatsina, siis Abu Dhabi soliidse ja lõpetatud linnana. Muidugi - moodne, kuid väga roheline. Linnas jalutades ei tajunud enamasti, et mõne kilomeetri kaugusel algavad liivaväljad. Konkreetselt jäi suurimaks elamuseks kindlasti "Suur Valge mošee" linna servas - sellest enne ka kirjutasin, ent jalutuskäik Cornichel (kaldapealne) ja peatänaval jätsid kah väga meeldiva mulje. Minu jaoks oli üllatus Corniche servas kulgev suur moodne ja inspireeriv park. Selle loomisel ei ole kokku hoitud vahenditega Suur linn... Palju naftaraha... Abu Dhabi ja ühtlasi kogu Emiraatide juht on lubanud palju raha sellele, kes leiutab mooduse, kuidas kõrb oaasiks muuta...

Ma ei tahaks tegelikult sellest linnast eriti rohkem kirjutada - väsimus tikub peale, kuid mainida tahaks enne lõpetamist veel ühistransporti. Hoolimata meie võõrustajate eelarvamustest selles suhtes saime meie ühistranspordist vaid meeldivaid elamusi. Ok, taksod töötavad - neid me ei proovinudki, kuid kohtasime tulles lennujaamas eestlasi, kes kiitsid taevani Dubai taksosüsteemi ja odavaid hindasid - Tallinnas poleks selle eest saanud trammipeatuse vahetki. Waeli sõnul pidi olema erinevus, kas sõita Sharjah, Abu Dhabi või Dubai taksodega - üks riik, kuid Anu Dhabis on hinnad odavaimad ning takso võib korraga peale võtta jälle rohkem inimesi. Meie panustasime bussidele. Dubais ja Abu Dhabis linnaliinid täitsa sõidavad, samuti emitaatidevahelised liinid. Mitte alati pole neil numbreid ja silte, eriti Sharjah's, kuid kohalikelt küsides oskavad need alati juhatada ja teevad seda rõõmsa meelega. Al Satwa terminaalis olime ühel õhtul lausa hädas - ei leia bussi, mis läheks Dubai kesklinna poole. Üks mees küsis, mis bussi ma otsin. Seletasin siis talle, et tahan kesklinna, millepeale ta peatas just mööduva bussi, seletas midagi bussijuhile ja meid võetigi peale. Kesklinnas õiges peatuses tuletas bussijuht läbi mikrofoni meile meelde, et mahamineku koht. Kohalikud ON sõbralikud ja mis super - räägivad väga hästi inglise keelt, taban (muidugi) - see keel on vürtsitatud sageli araabia sõnadega, mistõttu sellest arusaamise mõnikord tuleb hilinemisega, kuid see tegelikult pole probleem, pigem meeldiv vürts muidu igava inglise keele juures...

Veel bussidest... Lihtsalt võrdluseks: Dubai bussipileti hinnad kõikusid 2-4 dirhami vahel - kroonis siis umbes 6-12. Abu Dhabis olid linnaliinid TASUTA! Tõsi, suvel pidada mine ma sümboolse tasu peale, aga siiski. Emiraatidevaheliste busside piletihinnad olid 5...30 dirhami vahel sõltudes peaasjalikult, millise emiraadi buss veab.

 

Martha Schwartz - Abu Dhabi rannapark

| Üles |

 

Abu Dhabi

| Üles |

 


 

Epiloog. Dubai lennujaam
Eelmine | Üles

 

Reisi võttis kokku õhtusöök Imadi ja Gabriela juures. Laimat pole meiega - bussi konditsioneer suutis talvisest Eestist tulija jalust maha võtta ja nii peame üllatunud Imadile - me ikka veel suudame teda üllatada - mitu korda seletama, et Laima tundis end halvasti ja jäi koju magama. Kellegi üksi jätmine on nagu karistamine - nii ei tehta. Kui keegi on haige, tuleb teda lohutada ja tema eest hoolitseda - Laima saanuks ju nende juures ka pikali olla...

Õhtusöök serveeriti õhtul 23.00 paiku - aga enam me ei imestanud, vaid võtsime kohad sisse, näpu vahele õhukesed araabia leivaplaadid ja alustasime isukalt põrandal istudes omapärast nisukruubi pudru söömist, mida serveeriti lamba- ja vasikalihaga hautatult labanis nii, et tekkis maitsev kaste. Räägime araabia kommetest, beduiinidest, toidust, šishast, homsest ärasõidust. Muljeid ja suhtlemist on olnud neil päevadel nii palju, et sisimas igatseme kõik juba vaikselt kodu ja oma voodit või on selles süüdi väsimus eelnevate päevade ringikappamisest. Palmi alla päikest võtma praktiliselt ei jõudnudki - peale nende paari tunni Mamsar Parkis peaaegu, et randa ei saanudki, kuigi meie vähemalt Helega enne isekeskis mõtlesime, et vedeleks lihtsalt ühe päevakese. Ega seda poleks ju keegi keelanudki, kuid nii palju muud ja huvitavamat oli teha. AITÄHH WAEL; TRIINU; IMAD ja kõik teised, kes selle reisi tegelikult nii meeldivaks tegid! Emiraatides nähtu põhjal tahaksin, et Al Ainis õhku jäänud mõte - Süüria - ei jää pelgalt uitmõtteks.

Kella poole ühe paiku teeb Wael ise ettepaneku koju minna. Homme on ju vaja Carrefourist osta koju kaasa magusat, datleid, juustu, datlimett ning siis kella kolmeks lennuki peale. Lennukisse jõudes mõtlen, et nüüd kohe jään magama, kuid võta näpust - Baltic Air on täis tagasipöörduvaid turiste, lennukis on alko lubatud ja nii käib melu, mille sees uinumine tundub raske. Uni tuleb alles pisut enne Valga piiripunkti. Tagapink on juba varem langenud. Nõo ristis tunnen, et enam rohkem ei suuda - kas on selles süüdi pisike väsimus või on oma osa ka Vana Tallinnal... ja jään kohe magama, lootes enne suikumist, et ehk Mati rooli taha magama ei jää.

Ärkan Tartus autos kallite kaasreisiliste raputamise peale. Hetkeks ei saa aru, kus olen - kas tõesti juba kodus või hoopis mõni minut enne päikesetõusu kõrbes, kus kusagilt kaugelt kostub hommikune kutse palvusele... Aga autoust avades... väljas on lumi, paar kraadi külma, niiske...

 

Halas!

 

Insallah...!

| Üles |


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 08 märts 2022

©Sulev Nurme 1997-2022. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved