"Päike hakkas loojuma, kell näitas minuteid seitsmest juba peale ja meil oli ikka veel hea pikk jupp sõita. Kitsuke rada hakkas pisut laskuma ja lookles mööda jõeorgu sirgemate juppidena, kuid mingit kiirust üles võtta sellest hoolimata ei saanud. Ma hakkasin juba tõsiselt muretsema pimeda pärast – ausalt öelda tuledevalgel sel teel sõita polnuks mingit huvi. Üsna tihedas videvikus jõudsime esimesse külla – Khisosse. Paar majakest kügeles ühel vähe tasasemal mäenõlval, truubist pisut kabedam betoonsild, millest rattajälgedes turritas välja armatuur, paar silti ristmikul... Omalosse näitas veel 14 kilomeetrit. Kõne ühel sildil näidatud numbrile külalistemajja, mis väidetavalt peitus kusagil kõrvalteel, mõne kilomeetri kaugusel, jäi nulltulemusega. Seepärast keerasin autonina mäest üles küla ainsa valgustatud majakese suunas..."
See oli üks tore elamus... Ma ei tea paljud mitte kuressaarlased või ka kuresaarlased ise on läbi kolanud kõik need metsatukad, niidud ja nurgatagused, mis selles ägeda ajaloo ja ruumiga linnast leida võib. Näiteks Väike-Roomassaare poolsaar (väljavõte Kuressaare rohestruktuuri analüüsi ptk-st 3.1.12.):
"Kuressaare Staadioni ja mere vahele jääb rannaniit. See on tüüpiline ja eriline paik: üheltpoolt pitoreskne "vana-aegne" muinasjutumaastik, mille üle valitseb salapärane linnuse siluett, teisalt Saaremaale "ürgiseloomulik" rannamaastik, millel ei ole raske ette kujutada rahulikult söövat veisekarja või varahommikul klõbistavat hobuniidumasinat. Linnasüdame kõrval, üllatav, maaliline ja rahulik koht. Iseloomu lisab poolsaaretipus olev väike kivikülv ning kitsukesed rajakesed, millest Staadioni tn pikendusena niidule suunduv rada näib olevat olemas juba rohkem kui sajand tagasi.
Kuigi linnas mitte liiga esiletükkiv on see üks Kuressaare harjumuspärase ja ajaloolise linnapildi vanimaid ja loomulikemaid osasid. Mitte ainult ökoloogilises tähenduses vaid ka linnaehituslikus võtmes tuleks selle ala avatust käsitleda äärmise pieteeditundega – mere poolt vajab linnus seda ruumi."
...
Jälle on üks kuu möödas. Nagu lennates. Ja seekord ainult siis Kuressaare ja Narva kohal lennates. Vaimus. Väga erinevatel põhjustel, mille ühisosaks on üks nimetaja - töö. Kui teed tööd, tuleb armastus... Tammsaarel logises kupli all midagi...
...punased on silmad
küll on lämbed ilmad
ja ma teen tööd, ma teen tööd, ma teen tööd
ei ma ütle iial ära tooge siia
veel juurde tööd, oi ma teen tööd
ma teen tööd
harva saame kokku, tihti jooksed kokku
ma veel teen tööd, no ma teen tööd
ma teen tööd
kui jääb puudu aega homselt juurde laenan
ja jälle tööd ma teen tööd, ma teen tööd
/..../
kui ma aknaruudust näen sooja ööd
kui ma teen tööd, ma teen tööd
puudutuste puudus
saamata jäänd suudlus
sest ma teen tööd, ikka teen tööd
ma teen tööd
Aga, nagu tavaliselt, ei sõnagi aia autoritest...:
"Korterelamu projekteeris Apex Arhitektuuribüroo. „Lõokese Ringmaja puhul on lähtutud detailplaneeringu arhitektuursest ideest,“ märkis hoone arhitekt Janar Blehner. „Apex Arhitektuuribüroo ülesandeks oli muuta planeeringu idee aedlinna jaoks sobivaks, säilitades tänapäeva vajadustele vastava hoonemahu – Lõokese Ringmajas on kahel korrusel kuni 5-toalised avarad perekorterid.“
Arhitekti sõnul tagab hoone sõõrikukujuline planeering korteritele valguse ligipääsu igast ilmakaarest ning esimese korruse korteritele privaatse rohelise hooviala, mis lisab eramajale omast mugavust. Ringikujulise plaani südames on tervikliku haljastusega ühisõu. Kogu parkimine on lahendatud keldrikorrusel, jättes kinnistu kasutada vaid inimestele. „Avarate avadega Lõokese Ringmaja on taotluslikult viimistletud heledates toonides. Esimese korruse fassaadid on kaetud tumedatoonilise vertikaalse puitribistikuga, muutes seinapinna sellest möödujale justkui elavaks vormiks,“ lisas Janar Blehner."
"Pühapäeva keskpäeval algab poolteist aastat uuendus- ja renoveerimistöid saanud Anija mõisapargi avapidu. Üle 255 000 euro eest on üheksal hektaril puhastatud võsa, rajatud teed ning haljastus, puhastatud tiigid, ehitatud sadeveesüsteem ning pandud kasvama uued õunapuud.
Pargi avavad riigikogu esimees, juurte poolest Anija mees Eiki Nestor ning vallavanem Arvi Karotam. Sellele järgnevad teatrietendus mõisa legendidest, tutvumine hoone ja pargiga ning kontserdid. Nädalavahetusel saabuvad Mary ja Otto von Wahlile kuulunud mõisa vaatama nende lapselapsed Henning ja Otto von Wahl."
Kuu on mööda läinud uskumatu kiirusega... Ja ikka on jutuks Lydia. Õnneks mitte viimased 35 päeva, vaid siiski taas viimased kaks päeva. Baaris 5 kohta + 38 kohta püünel...
Tunnelis on kaugel-kaugel valgust näha - kuigi on tükk maad veel minna, ma tean, et see ei ole rong. Kõikide tehniliste viperuste kiuste 48-s, ja seega viimane joonis, sai allkirjad. Neeruti Sadulamäe taristu projekt... Homme tuleb seda kõike kontrollida, aga täna võib veini avada...
Lydia kohvik. Vol 2. Nagu oli arvata, Tartus karussell-platvormid välikohvikus ei lähe - liiga ulme... Teine üritus siis... Meeleolu inspireerituna Arthur Conan Doyle'st... Pii või L raamid trossidega, millel jookseb vabalt kangas. Seda saab päikese- või vihmavarjuks ette tõmmata. Roosad lambivarjud, õrn sepis, mahagon ja rotang... Midagi Lord John Roxtoni korterist...
"2015. aasta lõpus tellis Otepää Vallavalitsus töö, mille eesmärgiks oli saada teavet Linnamäe nõlvadel kasvava puistu seisukorrast ning sellest tulenevalt ka saada tegevusplaan Linnamäe nõlvade heakorrastamiseks. Töö tulemusena valmis Artes Terrae poolt koostatud
Otepää Linnamäe metsamajandamiskava ja Otepää Linnamäe puude raieks märkimise aruanne. Tööst selgub, et suur osa nõlval kasvavast puistust on kahjustatud juurepessist."
"Tööst selgub, et suur osa nõlval kasvavast puistust on kahjustatud juurepessust. Otepää vallavalitsus edastas keskkonnaametile metsateatise, saamaks luba haigete puude eemaldamiseks. Keskkonnaamet pidas vajalikuks täiendavat ekspertiisi ning selle hinnang metsa seisundile oli samasugune nagu Artes Terrae aruandes."
"1996. a septembris ostsime lahtise otsaga rongipiletid Tartu-Bratislava-Tartu, võtsime jalgrattad ning logistasime erinevate rongidega läbi Ida-Euroopa: aastal 1996, muuseas, oli see miljardeid maksva kiirrongiprojektita võimalik.
Startisime 10. septembri õhtul 1996 Tartust Balti Expressiga Varssavi poole. Rattaid peale visates oleks Hele äärepealt perroonile vahtima jäänudki, kuid suutis siiski teha ennastunustava hüppe ja reis sai siiski alata... Alljärgnev päevik on kirja pandud täpselt sellisena nagu me tollal sissekandeid matkal tegime: kahe armunud tudengina, kellel on väga piiratud eelarve, kuid suur soov koos minna ja midagi põnevat teha. Enamasti kirjutas Hele, mina tegin sageli nö pigem "ääremärkusi". Mõte päevikut pidama hakata tekkis tegelikult reisi kolmandal päeval, kui olime juba Komarnos. Sissekandeid tegime siis, kui kusagil selleks mingi auk tekkis või vihik meelde tuli. Kirjapandu on eeskätt kogum muljeid ja emotsioone, mis sageli peegeldavad neid siiraid rõõme, õnnestumisi, probleeme ja pettumusi, mis tulenevad väga lihtsatest asjadest, millel tavaelus võib-olla pole erilist tähtsust, kuid mis matkal on väga olulised... Seepärast vist me ei kirjutanud ka vaatamisväärsustest, me kirjutasime meist."
Et nagunii oli sõita vaja "peaaegu üle Alpide", siis tekkis mõte külastada Firenzet, millest omal ajal nii ülbelt mööda sai sõidetud ning valikut omaaegsetest Medicite villadest, kusjuures inspiratsiooni, milliseid neist võiks külastada, andsid
Giosto Utensi lunetid. Itaalia - peale Birra Moretti, Leonardo ja Duce on seal ka Vahemeri. Hiline supelus Joonia meres oli möödunud suve arvestades peaaegu et reisiplaanides esimesel kohal. Muidugi - ka marsruudi valikul sinna sõites jäid teele mõned huvitavad kohad, erialaselt ehk Grazis, Austrias ja "rekreatiivselt" Egeris, Kaunite Naiste Orus.
Üle pika aja sai taas sõidetud 9-kohalise bussiga ning ikka -
rendikaga vanast heast Metra-st. Kahjuks vana Ford Transit, millele mõeldes süda soojaks läheb saadaval ei ole; see -eest seekordne Nissan osutus väga paslikuks nii kiirteel, avatud maastikul kui mägedes... Nii me siis kulgesime, kilomeeter kilomeetri järel, arvestades aega a la mitu kilomeetrit jõuab läbida ühe veiniga...
Hommikul... See kämpa on mõnus. Eilne õhtu kujunes südamlikuks ja rõõmsaks. Esiteks muidugi seepärast, et õhtusöögi kõrvale improviseerisid tüdrukud salaja supermarketist ostetud šokolaadikoogiga mu tähtpäeva tähistamiseks väikese peo; sain isegi nähtamatud küünlad surnuks puhuda. Sünnipäevalaul tekitas kõrtsu staffis korralikku entusiasmi – härra ilme järgi otsustades oleks ta varsti laulupeole kaasa löönud, kui seda oleks kauemaks jätkunud... Kohaliku kombe kohaselt seest mitte üliküps hakkbiifsteek serveeriti tseremoonitsemata ja garneeritsemata, ent tagasihoidlikust visuaalist hoolimata oli tegu hea ampsuga. Siider muidugi oli õige temperatuuriga... Nii kohvik kui toit jäänuks tegelikult ju keskpäraseks, kui selle ettevalmistamisega poleks toimetanud terve pere; kõik kolm põlvkonda leidsid tegevust, asjalikult meeldivalt ning naeratades. Nautisime ilusat õhtut kuniks ööjahedus ja langev külm kaste lõpuks sundis magamiskotti pugema. Aitäh pererahvale! Ja muidugi spetsiaalne aitäh kallistele reisikaaslastele tordi eest!
Kus lõpeb konserveerimine ja kus algab uue ehitamine... Või kas konserveeritud ehitis peaks välja nägema nagu tutt-uus? Juttu tuleb Ahja mõisapargi piirdemüürist. Ma ei taha mingil juhul süüdistada siin tellijat, ega ehitajat, muinsuskaitset või keda iganes, isegi mitte ennast; veel vähem endale tuhka pähe raputada, kuid tänase Ahja mõisapargi piirdemüüri ülevaatuse käigus tekkis mitu küsimust, millele head vastust ei ole ning mis on samas üsna õpetlikku laadi...
...Suurim neist - kuidas "korda teha" sajaviiekümneaastast maakivimüüri nii, et külarahvas oleks rahul ja muinsuskaitseväärtus jääks alles. Ahja VV hakkas sisuliselt konserveerima lagunevat piirdemüüri, millele sai tehtud kevadel lihtne kavand. Tellija sooviks oli mördist müürikatte asemel kasutada savikivi. Mõte ju ilus. Nüüd, kui ehitamiseks läks ja asi rohkem kui poole peal on kisa laialt - müürikate lainetab üles-alla ja vasakult paremale. Põhjus on lihtne - vana müür demonstreerib oma elatud elu - iga vajunud koht, iga kaar ja küür räägivad tema lugu. Kahjuks ei lähe sellega kokku illusioon tutt-uuest kivimüürist, mis restaureerimistööde alustamisel inimeste vaimusilmas mõlkus. Näpud on püsti, eriti möödauitajatel ja näpuga näidatakse ehitaja suunas. Tänasel kokkusaamisel aga õige-õige pisut ka projekteerija suunas, et miks liiga vähe jooniseid on tehtud. Et kui olnuks neid rohkem, tulnuks järsku tulemus parem. Jah, võib-olla tõesti... Aga võib-olla ka mitte, sest joonista seda vana müüri nii ja naapidi üles - kõveraks jääb ta ikkagi...
Kas müüri poleks saanud sirgeks teha? No sel juhul ei jäänuks ajaloolisest kehandist midagi järele. Samas pole mingit õigustust vana müüri maha võtta, sest ta on olemas, täiesti püsti ning vajab vaid puhastamist, vuukimist ja müürikatet vihmavee vastu. Lammutamine ja asendamine uuega oleks vastuolus seadusega ning rääkida ei saaks enam mälestise säilitamisest. Kas saanuks kuidagi müürikatte aluse sirgeks teha? Ilmselt saanuks... kuidagi, kuid täna kohapeal mitme "targa" pea kokkupanekulgi ei turgatanud ette ühtegi nii head mõtet, mille rakendamisel saanuks ideaalselt sirge tulemuse - vöö pealevalamine oleks võimalik, kuid horisontaalsihis lainetamist ta müürilt ei võta, müüri paksuse muutumisest tulenevatest ebaühtlustest rääkimata. Lisaks jääb rida tehnilisi küsimusi, mille lahendamine nii, et asi ka esteetiline ning samas "vana" ja "algupärasele lähedane" välja näeks ja valla eelarvesse pommiauku ei tekitaks, pole praktiliselt võimalik. Puidust aluskonstruktsiooniga tekivad tegelikult samad jamad, lisaks saab puit otsa suhteliselt varsti. Plekkkatuse paigaldamine suhteliselt vabavormilisele maakivimüürile mõjuks nagu karikatuur, lisaks taas need tehnilised lahendused... Ilmselt olnuks otstarbekaim müürikatte mördiga taastamine nagu algses, 2012. a projektis oli ja kunagi arvatavasti ka mõisa ajal oli - sel juhul võib-olla müürikatte lainetamine ei paistnuks nii häirivalt välja. Aga võib-olla ka mitte - kõik sõltub sellest, millisest punktist müüriharja vaadata. mördist kattega lahenduse miinuseks on ka see, et selline müürikate küll kaitseb otsese vihma eest, kuid ei paku kaitset müüri külgedele, mida savikivist katus vm viisil tehtud katus pisutki annab...
Teisalt... Savikivi on klišee, heas mõttes, seda on paljude mõisamüüride katteks kasutatud. Müür on vana, "lainetus" on selle loomulik, vanadusele viitav ja seda rõhutav. Kui arvestada seda, et müürikatte peamine eesmärk on konserveerida, siis tegelikult ei olegi küsimust. Õigemini hakkab tööle teistsugune esteetika, mis vanade "kivihunnikute" puhul on midagi teistsugust, kui uue ehituse juures. Võib-olla ma olen napakas, kuid mulle see üldmulje tundus sümpaatne, silmnähtavalt on lagunemine peatatud, vuugid on täis, kate peal, ent müür tundub ikkagi vana. Mis siis restaureerimise-konserveerimise eesmärk peaks olema? Ainus, mida võib-olla tuleks teha on kuidagi hämmeldunud möödakäijale selgitada, et seal ei ehitatagi uut müüri... Muidugi ei ole tõde siin ühene ning möödakäijal on õigus küsida. Ning on mõtlemisainet ja õppimis-arenemisruumi nii mulle, kui projekteerijale, ehitajale, järelevalvele kui muinsuskaitsele...
... Niisiis hingasime promenaadil sisse vinget meretuult tumelillade pilvede all. Saime kõndida võib-olla sada meetrit, kui see juhtus. Taevaluugid avanesid ning alla langes selline vihm, mida ma vist olen kunagi ürgammu vaid Krimmis kogenud. Jooksime ühe putka päikesevarju alla, kuid veelaam oli nii suur, et asfaldilt ülespritsivad piisad leotasid kõik kohad nabani märjaks. Putkapeatus ent oli õnnelik – daamid müüsid nimelt soolatud ja tšillitatud ananasse ja mangosid. Soolatud ja piprased! Ostsime. Küll maitsesid head. Ühel hetkel ent tundus redutamine lõppematuna näivas valingus mõttetu. Läksime kõndima. Loomulikult olime sekunditega täiesti läbimärjad, kuid jaburast olukorrast ja elamise rõõmust niisama õnnelikud. Eriti rõõmustas Ajith, kellel oli selleks mitu põhjust, neist peamine see, et enne Katari minekut näeb ta ikka vihmaperioodi alguse ära ja saab ka tõelist vihma, mida ta on juba nädalaid igatsenud – vihm talle meeldib. Ja loomulikult oli seda vihma tolmavale ja kuivanud maale juba ammu vaja. Ajith osutas piirnevatele ja siluettidena paistvatele "tähtsamatele" hoonetele: "Hilton", "Taj Samudra", "Ceylon Bank"...jne. Ent see ei olnud hetkel üldse tähtis. Seisime promenaadilt merre sukelduval vaateplatvormil vesi nirisemas kuklast kandadeni mööda ligemärgi riideid ja vaatasime hoopis roheliselt vahutavat ookeani. Me olime rõõmsad! Praegu, seda meenutades, arvan ma, et see on senini olnud üks sellereisi vahetumaid ja ilusamaid hetki üldse.
Neeruti mõisapargi rekonstrueerimisprojekt. Töö käib varakevadest. Päris kõhe on vaadata, kui mitmekümnetonnised masinad edasi-tagasi sõeluvad ja aasta tagasi virtuaalmaailma tõmmatud joonte järgi maastikku muudavad. Aga nad teevad seda ja esimene etapp - tiigid - on varsti valmis.
Keskkonnaministeeriumi ja Muinsuskaitseameti koostöös on valminud „Eesti parkide almanahhi”
neljas number, milles erinevad spetsialistid käsitlevad parkidega seotud teemasid ja probleeme nii Eestis kui välismaal. Almanahhi eesmärk on väärtustada parke ja maastikke, tõsta inimeste keskkonnateadlikkust ning aidata seeläbi kaasa Eesti kultuuri- ja looduspärandi säilimisele. Kogumik kätkeb endas pikemaid ja lühemaid pargiteemalisi artikleid oma ala asjatundjatelt. Käsitletakse nii parkide ajaloolisi kui kaasaegseid probleeme ja lahendusi, samuti hoolduse ja korrastamisega seotud küsimusi. Trükis on mõeldud nii maastikuarhitektidele, ajaloolastele, loodus- ja keskkonnakaitsega tegelevatele inimestele kui ka kõigile teistele pargihuvilistele. Tegu on perioodilise trükisega, mille esimene number ilmus 2007.
aastal.
Almanahhi toimetajaks on Tiina Tammet. Toimetuskolleegiumisse kuulusid Piret Palm, Urve Sinijärv ja Tiina Tammet. Väljaandmist toetasid SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Muinsuskaitseamet.
"Käina lahe Kassari maastikukaitseala Orjaku õpperaja ehitiste aeg sai ümber ning sel aastal tehti rajale uus laudtee, kus saab sõita ka ratastooliga. Rada koosneb kolmest osast: Roostikuring 690 m, Silmakarering 320m ja niidurada, mille pikkuseks edasi-tagasi 1150 meetrit. Valmis kaks vaateplatvormi, jalgrajad, pingid, laudrajaring roostikus, infotahvlid, viidad, karjavärav. Vaateplatvorm Silmakarel sai varasemast kõrgem ja sealt on nüüd parem vaade Käina lahele."
/.../
Orjaku uuenenud õpperaja uuendas OÜ Haasoja, ehituse omanikujärelevalve eest vastutas AS Infragate Eesti. Orjaku õpperada rekonstrueeriti vastavalt OÜ Artes Terrae koostatud Orjaku õpperaja rekonstrueerimisprojektile. Töid rahastasid RMK ja Euroopa Liidu ühtekuuluvusfond."
Elu teeb korrektuurid ja mõned otsused tule lihtsalt langetada. Panime Mutska koha müüki. Üle kolmesaja aasta juuri... Aga järsku on keegi, kellel käib sellest kohast jõud üle ja sinna saab midagi head...
Istun Elroni rongi I klassis ja loksun Tallinnasse. Kohati on rada sile ja tunne isegi nagu sõidaks Pariisist Giverny poole, kohati aga loksub ikka päris julmalt nagu vanasti... Aga see selleks. Mõni aasta tagasi käisime Kölnis pargimööbli messil ja seal hakkas susisema üks kontakt
-
Alexander Rose. Ei mitte mees, vaid Inglise ettevõte, mis toodab nii klassikalist kui moodsat pargimööblit. Eriti võluvad on muidugi nende tiigipuust pingid, aga ka enamus muid tooteid, mis messile üles oli pandud. Silmapaistev oli ka pinkide jm kvaliteet. Ok, keegi ei hakka messile kräppi üles panema, kuid liited, materjal, detailid, pinnatöötlus - sellega on vaeva nähtud. Alexander Rose pargimööbel on eksklusiivne, paljusid mudeleid sellest saab kasutada ka avalikel aladel, kuid pigem on siiski tegu stiilse ja kauni disainiga, mis sobib mõisasse, villasse või kusagile mujale, kus pole vandaalitsemise ohtu. Nüüd tundub, et asjad on nii, et kui keegi soovib endale soetada midagi nende toodangust, siis võib sellega pöörduda
Artes Terraesse... Lingi nende kataloogile leiab altpoolt, huvi korral saab lisainfot Artes Terrae kodulehelt.
"See mõisatripp oli palju rohkem ajareis, kui seda kujutlesin eelmisel sügisel olevat
Valgevene mõisatripi. Mõisaid on Venemaal olnud kohutav hulk - kusagilt loetud artiklist on jäänud meelde number 38000-40000. Kui kammisin läbi Pihkva, Novgorodi ja Leningradi oblasti mõisatekste, siis üllatas, kui palju vaimuvalgust ja suuri inimesi on nendega seotud, pole mõisa, millega poleks seotud mõni helilooja, arhitekt, kunstnik, kirjanik. Kui muud ei ole ette näidata, siis vähemalt lähedased sugulussidemed mõne Lermontovi sekundandiga. Aga see kõik on olnud XIX sajandil või äärmisel juhul on midagi toimunud veel XX sajandi 1920-tel, Venemaa majanduse kõrghetk oli aastal 1913... Või nagu näiteks Belskoje Ustje, kuhu
Mstislav_Dobuzhinsky
kutsus halbu aegu üle elama pealinna nälgivaid kunstnikke... Ent peale seda? Millegipärast tabasin end tihti mõttes võrdlemas külakesi ja linnakesi, millest läbi kulgesime, Senegali ja Mali külade ning linnadega. Soltsõ või St. Louis... lipp-lipi peal, vana metallikola, teedel veeremas sellised renepid, mida võib näha Euroopas vaid muuseumis, lääpas aiad, võsa, tarekeste vahel pensionärid lehmakondiga loojangusse jalutamas, tühermaad. Iroonilisel kombel tundusid peateed Senegalis hoopis paremad ja teedeäärsetel kuluheinaga karjamaadel sõid loomakarjad, mida lopsaka rohuga vaikselt võssa kasvavad Pihkva- ja Novgorodimaa väljad vaid taga nutavad. Ja ometi - Venemaa majandus on väidetavalt
kolmas Euroopas..."
Teise päeva õhtu naelaks ent ei olnud mitte uhhaa, vaid Laima, kelle jaoks see oli esimene paadimatk. Kui õhtul kõik "vanad peerud" lõkke ääres omi "vingeid" jõeseiklusi pajatasid, sh ka jäätükkide vahel suplemisest (mis
Amata peal ka tegelikult oli reaalsus), siis kooris noor daam end trikoo väele ja elegantse kaarega sulpsas jäisesse vette, kroolides hämaruses mõnuga (?) mööda jõge edasi-tagasi. Kui ta siis lõpuks lõkke äärde kuivama saabus ja küsis, et kes siis järgmisena ujuma läheb, vakatas möla ja "peerud" hakkasid ükshaaval telkidesse imbuma. Igatahes see metamorfoos oli päris naljakas.
"Vahelehüüdena tuleb öelda, et hommikusööki valmistades lendas õhku kuulsusrikas vene pensupriimus. Probleem tekkis ilmselt sellest, et välistemperatuur oli mingi 26-27 kraadi plussis. Päike paistis priimusele, tegin suppi. Asi käivitus kahtlaselt hästi ja vuhises hea leegiga. Napilt enne supi keemaminekut hakkas kaitseventiil tuld sülgama - pritsis kuuma pensujoa kõrtesse. Algul ei saanud ma aru, mis probleem on, kuid siis toimus see uuesti. Sulgesin priimuse ja keerasin kaitseventiili, et liigne surve välja lasta. Sain vaevu teha võtmega ringi, kui priimuse sisu august koos ventiiliga pauguga välja purskus ja tekitas sekundiks-paariks u 3-4 m fontääni. Õnneks sain pea eest ja suurem osa lendas seetõttu näost mööda..."
Õhtune Promenades des Anglais meelitab igat sorti rahvast. Vastikult kivine rand täitub õhtuhämaruses huvitavate seltskondadega. Ujuvad vaid üksikud, kuid see-eest teised joovad veini ja ajavad juttu... On tšillimise aeg...
Mis siis on Nizza kaubamärgi taga? Heigo Sahk kirjutab: Helilooja Hector Berlioz oli 1831. aastal Itaalias, kui kuulis, et tema mõrsja on ta maha jätnud, et abielluda kellegi teisega. Berlioz otsustas minna tagasi Pariisi, et tappa truudusetu neiu. Siiski, jõudnud Genuasse, püüdis ta hakatuseks iseenda ära tappa. See ei õnnestunud. Lõpuks jõudis ta Nizzasse. Olles võlutud koha ilust ning kliima mahedusest, üürib ta endale toa majas, mis asus hotelli Suisse koha peal. Ja näe imet - eluisu tuli tagasi! Ta hulkus ümberkaudsetes metsades, mererannas, kirjutas avamängu „Kuningas Lear“ ning veetis oma elu ühed kaunimad päevad. Kuid Nizza oli sel ajal veel piirilinn! Politsei ei uskunud, et helilooja hulgub ringi selleks, et kirjutada muusikat ning ta võeti kinni.
Liiga õnnelikud inimesed on alati tundunud veidi kahtlastena!
Noh, eks teen siis õnnetu näo, kui politsei tuleb! Viskan riided seljast ja sukeldun sooja Vahemerre... Tean, et seljakotis on terve pudel külma valget veini...
...Ali Farka Toure - Savane...
Tahtsin seda lugu klappidest kuulata, kui oleme lõpuks savannis, aga pleier ei mänginud flac-i, seega kuulasin nois punastes tolmustes maastikes kulgedes seda oma peas...See oli juba 4 aastat tagasi. Tjah...
Lõpuks said ka nüüd need muljed restaureeritud... Piltidelt tolm maha pühitud...
Sinna läheks tagasi...
"Tänane highlight oli kahtlemata Rosso piiripunkt. Igaks juhuks sõime aja kokkuhoiu mõttes enne piirile jõudmist juba "klassikaliseks kujunenud hommikusöögiks" otse tänaval gaasipriimusel praetud omleti. Ja õigesti tegime – piiril kulus pea kaks väga närvilist tundi. Kõige hullemaks tegi asja see, et niipea, kui valge inimesena autoga piiripunkti jõuad, ümbritseb seda kamp kerjuseid ja igasugu muid asjapulki, kes kõik midagi üritavad müüa, kuid enamus, eriti lapsed, kerjavad. Koputavad aknale, kisuvad ust, näitavad näpuga suule, mõnele vanurile, mõnele invaliidile... Kohutav virr-varr. Kuna kogu asjaajamine on prantsusekeelne ja "kohalikukeelne", siis on ülimalt raske aru saada protseduurireeglitest: kuhu ja mida esitada, kellele maksta jne. Ivo ja Eero sukeldusid vapralt tohuvabohusse, ma jäin autosse rooli taha, valmis kohe liikuma ja kuhugi vahele põikama, kui märguanne tuleb. Ma ei viitsi seda agooniat ja närvipinget siin kirjeldama hakata – mina veetsin sellest enamuse aja autos, tõsi, tõrjudes kerjuseid ja isehakanud aknapesijaid. Rosso piiripunkti teeb lisaks eelnevale huvitavaks veel see, et piir, milleks on Senegali jõgi, tuleb ületada praamiga. Meenus kohe kunagine piiriületus Vidinist Kalafati Doonaul, kus röövelpiirivalvurid Rumeenia ja Bulgaaria poole pealt (pluss igast sorti muud kaabakad) igaüks viit dollarit nõudsid. Tänsele kogemusele tuginedes võib öelda, et Senegali-Mauretaania piiri röövlinägudega võrreldes olid nood balkani tõprad seal suisa džentelmenid. Ilmselt üks "eredamaid" hetki oli, kui nägin akna taga Eerot, kes tavaliselt oma häält igasugu tühja-tähja peale kulutama ei hakka, valjult ja veendunult (ning ärritunult) seletamas:
"This is too much! We are not stupid! We are not idiots!"
Ja must mees püüdis vastupidist selgeks teha... Aga lõpuks praam liikus. Meie Venuse taha pargiti suur tavapäraselt ülelastis rekka, stangega vastu meie autot. Iga kord, kui praam mõne nõksu tegi, tõukas rekka meie autot tagant. Ainus lohutus oli, et meie ees, avatud aparellil, seisis veel üks sõiduautost Mercedes...
Aga lõpuks olime sellest jamast läbi, natuke toetudes ka ühele kohalikule positiivsele sulile, kes dokumente vormistada aitas ja muidugi ca 100 eeku selle eest kasseeris. Noh – vähemalt sai asjaliku asja eest."
Sedakorda siis hoopis Michigani tudengitega. Algul 1000 km mööda Eestit ja siis Sillamäe rannapromenaadi avastamas-kujundamas. Aitäh Kadri, Hele, Olja, Mart, Heiki, Tõnis asja kordaminekule kaasaaitamise eest!
"... ja kolmas preemia ... läks kavandile märgusõnaga „Pahupidi“ (autorid Johanna Holvandus, Mari-Liis Alasi ja Sulev Nurme maastikuarhitektuuribüroost Artes Terrae OÜ).
/.../
Võistlus korraldati ruumilise lahenduse saamiseks Rapla keskväljakule ja seda ümbritsevale linnaruumile eesmärgiga leida projekteerija sealse avaliku ruumi ehitusprojektile. Väljak ja turuala on kavas välja ehitada aastaiks 2018–2020. Arhitektuurivõistlus toimus „Eesti Vabariik 100“ arhitektuuriprogrammi „Hea avalik ruum“ raames, mille eesmärk on riigi 100. sünnipäevaks taasaktiveerida Eesti suuremates keskustes olulised keskusepiirkonnad. Avaliku ruumi organiseerimise, atraktiivseks ja kogemuslikuks muutmisega luuakse inimestele võimalus ja põhjus seda ruumi rohkem kasutada."
Ja nii need kolm päeva möödunud nädalavahetusel voolasid... Päikeseliselt. Isegi viimase päeva vihmasagaratest hoolimata. Esimese aerutõmbega tuli juhe seinast. Kuldne päikeseloojangu peegeldus, jõe ja puukõdu lõhn, rumm... Marko lause peale paarisada meetrit defineerib reaalsuse:
"Ma saan siin praegu väga hästi aru, miks oli vaja jõe peale tulla!"
Nõjatun seljakotile... Jõgi voolab must läbi viies kaasa kogu hinge kogunenud saasta. Kusagil ajusopis hakkab tiksumaAli Farka Toure - Savane...
"Degusteerimine oli väljapeetud - nagu enamasti ikka sellistes kohtades. Olin varem degusteerinud pruulikodades ja keldrites erinevaid veine, sherrisid, porti, õlut, kuid kanget alkot mitte. Ent see, mis toimus, ei sarnanenud veini degustatsioonile. Kõigepealt valati välja pitsike Jack Danielsi, Scottish Leaderit ning Jamesoni ning lasti proovida ja kirjeldada. Ma pole eriline viskifänn, kuid niiviisi kõrvuti proovides oli neil totaalselt erinev maitse: šoti viski oli meeldiv, kuid nagu õline, ameeriklane maitses nagu okastraat ja iiri viski oli tõepoolest kõige pehmem. Seejärel valati 5 erineva tootja iiri viskisid öeldi nimed, kuid ei öeldud, millises klaasis on mis. Minu lemmikuteks said Bushmills ja Jameson. Mõlemad tundusid head, seega valisin kahe hulgast tegelikult huupi - võõrustaja meeleheaks sattus see olema Jameson. Peale seda anti proovida veel oma kaht välja valitut ning nüüd juba tundus mulle, et Jameson ongi vist tõepoolest kõige parem ;))). Naljakas oli see, et ka Lõuna-Aafrika härrasmees valis Jamesoni..."
Järgmised kaks trippi...Hetkeseisuga taastatud siis ca 30% elektroonilisse pange läinud reisimuljetest...
"Õhtuhämaruses õnnestub jääda laagrisse järjekordses jõeorus - seekord ca 5 km Chamonix-st läänes... Õhk õhtul on juba üsna jahe ja vesi jões meeletult külm... ning savine... Mingi hulluse (valge külm itaalia vein) ajel on see koht parim "Tulnuka" vaatamiseks..."
"Kohe saime selgeks, et nuga ja kahvel on siinmaal suht out, kuigi keegi otseselt ei pane pahaks kui neid kasutad. Kasutatakse kohalikku õhukest leiba ja vajadusel lusikat. Ent raskem oli harjuda söömalauaga. Lauda ja toole söömiseks ei kasutata: lina laotatakse vaibale, kaetakse söökidega, inimesed istuvad rätsepaistes ümber lina ja - tuld! Söögi eel pakutakse vett. Eelroana tuuakse rohelist ja juurvilju kas pestuna naturaalsel kujul või kerge mõnusa salatina. Supp erilises kirjas pole - mõttetu söök kohaliku jaoks - pigem apetiiser, kui toit. Toidu kõrvale eriti ei jooda ning söömine lõpeb kohvi või teega. Üldiselt on viisakas toimetada lauas parema käega, eriti kui võtta vastu või anda asju - sellega on pikem jutt, võib-olla pisut hiljem sellest."
Nii - vahelduseks taastatud ja paari jõematka lood... Ja üks rattamatka lugu
"Vesi niriseb aerudelt vaikse solinaga kevadiselt rammusavärvilisse jõkke tagasi, linnud on alustanud lausa kõrvulukustavat kontserti, kusagil lööb sabaga kobras, raginal põgeneb võssa põder ja loojangul lendab tiibade vuhinal kaks sookurge... Päikesepoolsetel kaldanõlvadel kasvab rohi iga sekundiga nii, et Mari arvab kuulvat kasvamise mühinat :). Kõdu, mulla, vee ja lõkkest riietesse imbunud lõkkesuitsu lõhn. Mingil hetkel kuulen, kuidas Andres ees hakkab laulu ümisema, hetk hiljem kuulen teistki lauluüminat, mis tuleb jänkide paadist. Ümiseb üks Willidest, kukal toetumas paadiahtrile ning suletud silmad päikesesse pööratud. Sulen isegi silmad, toetan aeru päikesest kuumaks köetud küljeballoonidele ja lasen selle hetke endast läbi... Kusagil ajusopis stardib nokastanud Shane Mcgowan ja hetk hiljem kumiseb kõrvus
Pogues'i
The Sunnyside Of The Street...
(just see kontserdi versioon):
"...As my mother wept it was then I swore
To take my life as I would a whore
I know I'm better than before
I will not be reconstructed
Just wanna stay right here
On the sunnyside of the street
... Just want to spend eternity
Right where I am, on the sunnyside of the street..."
***
"Ent igasugused argimõtted lõi peast Hele käbla, mille ta suutis maha panna napilt 300 m!!! peale starti nii, et oli üleni marraskil, isegi prillid olid segi. Ja siis tulid kolm päeva Lääne-Saareamaa maastikud... Tõsi küll, enamuse noist kolmest päevast tallasime vastutuules, eriti teisel päeval, kui laagrisse jõudes Atla kandis ei olnud entusiasmi priimusesupi peale isegi eriti konjakit rüübata. Ent päike säras, me olime taas teel, kiiret ei olnud ja teadmine, et isegi, kui sadama peaks hakkama, siis ratsavägi on vaid telefonikõne kaugusel, lõi kolm päeva, mille kestel ainukeseks mureks oli, et kui see tuul ikka nii vastu poleks. Isegi giid - tänan Mati :) - oli omast käest võtta..."
"Allajõudmist tähistas teed ületav mägioja, mis 8 kuud kestnud põuast hoolimata oli täitsa veega oja. Õnneks mitte sügav ja kui olin eelnevalt sellest läbi jalutanud julgesin ka autoga minna. Ent nüüd alles kino algas. Oja märkis languse lõppu ja algas tõus. Teise käigu võis kohe ära unustada, samuti vaikse tiksumise, millega on võimalik otsida kivide vahel teed. Kurv rahulikult ja siis hooga üles, sest muidu juhtus nii, et kusagil poolel nõlval hakkasid esirattad tühja kraapima ja pidi tagurdama, et uuesti hoogu võtta. Tee oli väga hull, kuid see-eest oli pime :) Ja nii ligikaudu rohkem kui 7 kilti. Hele luksatustest sain aru, millal ta pimedat tühjust tee ääre kõrval nähes või mõnd julmemat pauku põhja all kuuldes mõne röögatuse alla neelas. Ja siis tuli tõus, mis oli... täitsa lõpp... Kui üles jõudsin, mõtlesin, et mootor on koos... Aga ei olnud, hoopis maantee paistis. Hakkasime hullumeelselt hirnuma ja kiitsime taevast ning teemeistrit ees paistva asfaldiga maantee eest. Adrenaliinilaks...
Metsikult näljastena hilisõhtul Heraklioni jõudes võtsime suuna kohe Peri Orekseosse."
...Need nüüd ei olnud taastatud, vaid eelmisest sügisest saati seni avaldamata :)...
"Päike paistis... Ühtäkki tekkis tunne nagu ühel augustiõhtul viieaastasena vanaema juures verandatrepil... Üle Foorumi varemete kõrgusid nn Basiilika ja Neptuuni tempel - mõlemad äärmiselt imposantsed oma raskepärases ja samas elegantses arhailises dooria orderis. Neist vastassuunas seisvad amfiteatri varemed, millest üks asjalik teeinsener praeguse maantee läbi joonestas - ja sellega seoses ka suure osa varemeteväljale kriipsu peale tõmbas. Kui külajutte uskuda, siis olevat mees selle eest ka kinni läinud. Kõndisin ja mõtlesin... skitsisin. Teravad varjud... Mingil hetkel astus ligi Hele ja küsis murelikult, et kas ma ikka tean, et meil on ajakavaga pahasti - peaksime olema Tartus tagasi vähemalt 12 tundi varem, aga veel parem kui veel varem. Kui nii siis nii. Eger peab ilmselt seepärast ära jääma. Kui ma aga vaatan seda omast vaatepunktist, siis on mul nii sant olla, et - taevas tänatud!, et Egerisse minemisest pääseb (uskumatu, et seda kirjutan!)."
"Kui olime arvanud, et esimese päeva matk uazikutega oli andnud Olhoni teede kõikidest jubedatest omadustest piisava ülevaate, siis nüüd saime teada, mida tähendab kõrvaltee. Pidime autoga ületama kuru, et jõuda ahtakese raja algusesse. Uaziku mootor jäi korraliku, vihmast libeda tõusu jaoks siiski pisut nõrgaks ja see tähendas, et minna tuli hooga teel, kus rööbaste pikkust võiks mõõta kilomeetritega ja sügavust kajaloodiga. Vahepeal paistis rööpapõhi ühest, siis teisest küljeaknast ning puutüved libisesid mööda sentimeetrite kauguselt. No ega keegi ei vaevu ju mahalangenud puid teelt koristama - lihtsam on neist mööda sõita ja uus rada metsa alla sisse ajada.
Et bussil kojamehed ei tööta, sest üks ripub üle klaasi ääre, siis pakub Hannes, et võib selle lihtsalt ära parandada. Nooruke juht arvab, et küll vihm peseb. Kui sadu tihedamaks läheb, siis uuele Hannese pakkumisele ühmab ta midagi vastuseks:
Kell hakkab neli saama. Hämming. Tibid roolis on kurjad - et mis siis valesti on! Minu mürgise kommentaari peale, et noh, me võime ju nüüd siis Gdanzkis ka ära käia, ei räägi Raili minuga peaaegu Tartuni. Nojah... Me oleme sõitnud üle nelja tunni ja selle tulemusel on meil tee pikenenud pea 400 km võrra... Kui ta siis lõpuks kodus aru sai, mis käkiga nad tegelikult hakkama said - sõitsid noolte järgi W - tähega algava linna suunas (Warzawa vs Wroclaw) ja keerasid kiirelt kohe esimeses ristis lõunasse - siis hiljem ta tunnistas, et saab nüüd must aru...
"
* * *
"Aga ükskõik, kui hea oleks orgunn, inimesed, masinad - ikkagi tegi sellest reisist reisi Island - puutumatu ja samas üle 1000 aastase kultuuriga maa. Naljakas tundub siin see kultuurijutt - ei leia sellelt saarelt rooma sambaid ja gooti kirikuid, Palladio villadest rääkimata. Ehk vanemad ehitised on valdavalt pisut üle sajandi vanused - karm kliima ja karm ajalugu on asjad nii seadnud. Aga see polegi oluline - vägi, mida Iiri mungad sellele saarele Maailma Lõppu otsima läksid on seal ikka alles. Seistes otseselt silmitsi selle maailma loonud jõuga, tundub mõttetu iseenesele mälestusmärke püstitada. Ja polegi ju vaja, kui Looja ise on andnud kohad, mille majesteetlikkus ületab kõik inimese poolt loodud arhitektuuri."
Virtuaalne rekonstrueeritud tagasivaade... seekord siis Portugali AD 2003.
"Tagasitee oligi arvatult pisut ähmasevõitu ja nii näitasime vahepeal kohalejõudnud Sille hispaanlasest sõbrale Laima poolt üles kirjutatud tänavanime ja küsisime, ega ta juhuslikult ei tea, mis suunda see jääb... Ta vaatas natuke silti ja pistis siis järsku täie häälega hirnuma. Kui Jose naeruhoog rauges, ütles ta meile, mis Laima kirjutisel seisis. See oli midagi sellist:
Vaikselt edeneb see kodulehe taastamine :)... Just sai üles üks äpardunumaid autoreise. Kui ma aga pilte vaatasin, siis kogu fiaskost hoolimata (mõeldes bussi takkajärgi kinnimaksmisele jm) on mida meenutada. Mida aasta edasi, seda positiivsemat...
"See oli küll öeldud kohalikus keeles, kuid piisavalt rahvusvaheline, et saada aru - puruks on kas plokikaanetihend või plokikaas ise. Siis tuli 15 minutit telefonijuttu Pauli ja mehhaaniku vahel, mis lõppes sõnadega - "No manjaana ...", ise näitas näpuga mulle reedest päeva. See hakkas hulluks ajama. Temmo nägu läks kurjaks ja ta mainis sapiselt, et isegi viimane käpard Saaremaal suudaks plokikaane poole päevaga vahetada. Kuna seda Hispaania keeles öelda on suhteliselt raske, kui keelt ei oska, siis järgmise sammuna maksime vanameestele 40 euri ajukepi eest ja tellisime Pauli nõuandel crujo, mis viis bussi Fuengirolasse juba tuttavate venelaste juurde - vähemalt nende keel on mõistetav."
***
"Varsti toodi kilekotiga verine nuga, mis pandi naiste nina ette, mille peale need nutma pistsid. Peagi aga sööstis mees, kellelt käevõrud maha võetud, kõrvaltoast välja, nägu sõrmejälgede võtmiseks kasutatud tindist must (ju ta pühkis siis käega nina) ja püüdis koridori ukse poole joosta. Tema üritus oli kahel põhjusel määratud olema õnneliku lõputa – esiteks jooksis ta valele poole, teiseks sööstis ta kannule kohe terve kari politseinikke, kes vaese mehe selga kõik jalgupidi elama asusid ja jooksiku mingisuguse rihmaga nobedalt kinni sidusid. Kuna see toimus meie tüdrukutest vähem, kui meetri kaugusel, said nad sellest üsna kustumatu elamuse."
Artese tööde näitus Tartu kaubsis saigi üles... Tekst tutvustavalt plakatilt:
Maastik on ruum. Ja keskkond. Ja unistus, õigemini meelekujund. Maastik on seal, kus on inimesed, seepärast ei ole vahet maal ja linnal, on vaid erinevate iseloomujoontega maastikud. Nende määratlemine ja väärtustamine on subjektiivne, samas oleme siiski maastiku tähenduse Õhtumaade kultuuriruumis kokku leppinud, vähemalt Euroopa maastikukonventsioonis. Teisalt on maastik paratamatu: tahes-tahtmata osaleme selles sünnist surmani. Tõsi, me saame maastikku pisut muuta, selle arengut suunata. Ent tulemus, mis meid endid päriselt rahuldab, saab sündida vaid siis, kui muutusi kavandades vaatleme maastikku seest väljapoole, kui ajas ning ruumis dünaamiliselt muutuvat süsteemi koos iseendaga. Iga sekkumine maastikku - aga sekkume me sinna paratamatult iga päev - toob kaasa maastiku muutumise. Maastikul on lugu ja see peegeldab meie enda lugu. Me elame igapäevaselt ruumsüsteemis, mille parameetrid ja kvaliteet on kujunenud meist eelnevate põlvede tegemiste või tegematajätmiste tulemusena. Maastik, mida me enda ümber näeme ja tunnetame võib seetõttu meeldida võib ka mitte. Otsuse maastiku muutmise kohta saab langetada siiski alles peale selle maastiku tundma õppimist ning põhjuste teada saamist, miks see maastik: külatee, linnaväljak, park, rand mulle ei meeldi ja kas on minu võimuses seda paremaks muuta. Maastik on kui kihiline tort - muutes vaid kaunistust jääb maitse samaks; kui aga tordi tegemise ajal mõni oluline kiht ära jätta või vahetada teisega, saame hoopis uue moodustise, mis kokkuvõttes ei pruugi olla enam tort. Maastiku muutmisel - tänaval, raekoja platsil, pargis, põllul... võib juhtuda niisamuti - õnnestumist või ebaõnnestumist näitavad aeg ja inimesed. Seepärast on maastiku muutmise kavandamise esmane küsimus mitte “kuidas” vaid “kellele”. Inimene on maastiku mõõdupuu. Maastiku muutmine inimese jaoks ning inimese kombel (otseses ja ülekantud tähenduses) ongi maastikuarhitektuur...
Proov...proov... Kodulehe iluravitsetud versioon hakkab kuju võtma niivõrd, et võib selle prooviks üles panna. Üks ilge jant on seni olnud kirja suurusega ja loetavusega, mis igas brauseris on näinud välja isemoodi - nüüd ehk on sellega korras. Nipet-näpet muudki... Sain lahti ka tasuta vidinatest, mis mulle suureks ehmatuseks olid hakanud avama taustal reklaamiga spämmiaknaid... Aga tegemist on veel kõvasti, kui suures mahus ja kui kiiresti reisiosaga tegelda viitsin-jõuan, ei tea hetkel... Tudengite avalik stuff, mis nagunii on kättesaadav mujalt, on suuresti eemaldatud - alles on aga kogu passwordi all olev kraam.
Aga veel nokisemist on... Küll... Seega - kui satud lehele uitama, ja näed sellist asja:
Leht on muutmisel!
...siis palun mõistvat suhtumist - küll sisu ka mingil ajal tagasi tekib.
.jpg)
.JPG/919b61e7-4f6a-4c32-9634-3bfae18d44ba?t=1477927885521)
.JPG/fa29b237-ed20-49a7-b090-7060cf4de50c?t=1477927897308)
.JPG)
.jpg)
.png)
.jpg)
/blogisse/naitus.JPG)
Leht on muutmisel!
