Usbekistan

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Tripi kaart | Usbekistan.Travel | Tagasi


 

 

Usbekistan 02 - 10. mai 2024

 

 

Proloog: 02.05.2025. kell 18:22. Lennukis... kusagil sügaval Venemaa kohal

Järgmine

 

Urgut: Ljeboška müüjad

| Üles |

 

Uhh... 1000 km veel minna. Endiselt Venemaa kohal, lähim linn eesistmesse pressitud interaktiivse lennukikaardi järgi tundub olevat Tšeljabinsk. Ent ka Usbeki piir ei tohiks enam väga kaugel olla. Niisiis - liugleme otse üle Venemaa... Hetkel tundub see nagu täitsa pöörane: startisime Riiast ja otse itta. Nagu seda s....t sõda poleks olemaski. Aga kui see viimane repliik välja arvata, siis istume hetkel nagu ajamasinas - Usbeki Õhk igatahes lendab veel selles vanas mullis, kui kõik siin ilmas veel kenasti vanaviisi käis. Kõik on soliidselt pidulik ja üleslöödud - lend on tehtud kliendile sündmuseks. Ma arvan, et nii vägevat pruukosti ma ei ole lennukis pileti hinna sees saanud. Ei Turkish Airlines ega isegi mitte Emirates ei toitlusta nii rikkalikult ja uhkelt kui Usbekistan Air. Portsud on kopsakad; salat, eelroog, snäkk, pearoog, magustoit... Ja kogu see toidukombo maitses hästi. Veiniga nat's koonerdavad, aga ehk ongi hea, sest teine topsitäis, mille palusin ette kanda, oli soe. Pakuti muuseas Usbekistani oma valget - midagi täpsemat viinamarjasordi kohta sildil kirjas ei olnud ("white dry wine"), kuid on, mis ta on - esimese emotsiooni peale ütleks, et on pigem joodav.

 

Igal juhul on senine lennukielamus jätnud meeldivalt positiivse mulje. Crew on tähelepanelik ja abivalmis - üks titt siin eespool näiteks röögib vahelduva eduga ja pool stjuaardesside kambast poeb või nahast välja, et lapse olemist paremaks teha. Lennuk on ka korralik - iga reisija jaoks on isegi oma lõbustusekraan. Multimeedias on kõik olemas, võib-olla on vähe võõras filmivalik: üle poole taiestest küll Usbeki oma ja Vene produktsioon, ent listist vähemalt leiab ka mingi valiku "poliitiliselt vähem ärritavaid" lääne filme. Senini kõige veidrama mulje sest lennusõidust on jätnud muusikavalik. Näiteks rocki žanris võis valida 5 dinosauruse vahel alustades Pink Floydiga ning lõpetades Smokey-ga; listi karmim ja noorim tegija on Offspring. Ja tänased kümme punkti lähevad muidugi klubimuusikale, kus valida saab Boney M, Abba, Madonna ja Tina Turneri vahel. Mitte, et neil midagi viga oleks, aga kella vaadates tundub, et peaksime olema aastas 2024... Samas ent reisi algul ette mängitud filmina lavastatud kohustuslik lennukimuinasjutt puhuks, kui peaksime hädaga ära kuivatatud Araali merre maanduma, tundus väga kaasaegne ning kenasti üles võetud; eriti meeldejäävalt esines klipi võtmeplaanidel tüünetel kõrbemaastikel kollast päästerõngast täispuhuv miss Universum...

 

Eighties coming back...

| Üles |

 

Niisiis, Usbekki... Ei teagi mida arvata - olen uudishimulik ja pisut kõhevil. Minu senises maailmamullis tähistab Usbekistani puuvill, nõukogude kultusmärul "Ergav kõrbepäike", Nikolai Obrutševi Kesk-Aasia kirjeldused 19. sajandist, abikaasa muljed 1988. a Samarkandist, basmatšid, plov ja pajatused nõukogude armee veteranidelt, millest kuuldud lugudest üks kurvem kõneleb usbeki noormehest, kes alajaama nr ühte tegema läks ja enam tagasi ei tulnud. Ka Saksa välisministeeriumi koduleht, mida soovitati enne reisi lugeda, andis igasuguseid "huvitavaid" hoiatusi igasuguste asjade kohta... Seega - põnev! Kui kümmekond aastat tagasi vana hea reisikaaslane, Laima, Usbekistanist naases, võttis ta kogu reisi kokku ühe sõnaga:

 

 Absurdistan!

 

Ma tegin paar nädalat enne reisi üsna korralikult kodutööd, mille peale julgeksin öelda, et kindlasti ootab seal ära vaatamist hulk ägedaid vanu kivisid. Aga mis muusse puutub, siis ei oska midagi arvata. Eks paari tunni pärast oleme juba pisut targemad. Igal juhul on plaan sõita mööda Siiditeed, inventeerida kindlasti Buhhaarat, Samarkandi ja Hiivat... Loomulikult alustuseks ka Taškenti. Meil on kaheksa päeva, et jõuda Taškendist Urgentši. Seega Fergana org, Zaamin ja Karakalpaki vabariigi kuiv merepõhi jäävad seekord ilmselt rajalt kõrvale. Termezi tahaks minna, aga eks esimeste päevade maanteekogemus näita, kas on mõtet see viie- või seitsmesajakildine jõnks Afgaani piiri äärde ette võtta või mitte. Esimesed kaks ööd Taškendis on öömaja bronnitud, edasi vaatame, kuidas jõuab. Elame-näeme...

 

* * *

 

 8. juulil, Krakowis hotellis "Happy Tower"... Aeg on läinud kiiresti. Vahepeal on üks teine reis juba jõudnud alata, ent Usbekistani reisikirja tekst alles ootab silumist ja pilte. Seepärast püüan kasutada tekkinud jõudehetki, et see reisikiri lõpetada ja teha mõtetes ruumi juba uuele, tekkivale muljetekogumile. Praegu tagasi vaadates võin öelda, et Usbekistan on lahe! Ja palju sõbralikum, loogilisem, tuttavam ning arusaadavam, kui võiks vandersellide reisijutte ja Saksamaa välisministeeriumi kodulehte lugedes-kuuldes arvata... Kardetud tugeva sovjetipohmakaga keskaega me ei näinud, pigem noort, elujõulist, ennast otsivat noort gaasi- ja puuvillariiki. Ma ei oska arvata, kui veider oleks seal elada, kuid vähemalt turistile omas mullis kulgedes tundub elu ilus ja turvaline. Juttu igatahes sai palju: minu jaoks oli palju uut näha ja avastada. Mõnes kohas tundsin ka nostalgiat ligi hiilimas nähes kohti või olukordi, mis tulevad ette tuttavlikud lapsepõlve või noorukiea mälestustes sovjetiajast ja moodustavad selle õhkõrna propagandavälise ühisosa, mis kunagi suurt punaliitu omavahel sidus. Ent kui see impeeriumi standarditest tulenev formaalne sarnasus eemale visata, siis on Usbekistan eksootiline ja põnev, kinni traditsioonides ning samas üllatavalt moodne. Ja sõbralik... Ja odav... Igati avastamistväärt. Nagu ütleb ametlik Usbekistani reisileht:

 

"Welcome to the country of magnificent architecture and ancient traditions preserved a unique heritage. Everyone who comes to this blessed land is welcome here! If you have visited Uzbekistan once, be sure, you will want to return back here again... Discover new Uzbekistan!"

 

Niisiis...

 

Fotod: Sulev Nurme

 

Hiiva

| Üles |

 


| Üles |


 

04.05.2023. Maanteel... Taškendist Jizzakhi poole
Järgmine | Proloog | Üles

 

Jizzakhi poole

| Üles |

 

Niisiis - suund on lõunasse. Sirge kiirtee kulgeb läbi lõputu rohumaa... Kõik haljendab. Tee ääres müüakse ikka ja jälle maasikaid. Vahetevahel palistavad teeääri mittemidagiütlevad uued või tuunitud vanad majakobarad, vahel mõned arhailised nõukogudeaegsed barakid, vahel möödume mõnest hiiglaslikust pensujaamast. Ei saa öelda, et seda kardetud-oodatud sovjetiaegset vaibi siin ei tunne, kuid näiteks võrreldes Aserbaidžaani või Armeeniaga, kus pealinna keskustest pisut kõrvale astununa leiad end aastast 1980, oleme siin seni kulgenud küll pigem nagu mõnes Sharjah või Ajmani emiraadis... Lonely Planeti ja kõigi teiste reisimanuaalide kiuste tundub - vähemalt senini - bensiinijaamu piisavalt olevat. Tõsi, paljudes müüakse vaid gaasi, mõnes vaid diislit või siis ainult selliseid nostalgilisi bensiinimarke nagu A-80, A-91, A-92... Seega mitte iga tankla ei sobi kõigile. Meie valged Chevid - aga Chevidega sõidavad siin kõik - tarbivad vist kirjade järgi "91"-te või äkki oli "93"? Ent tundub, et kui ka natuke ette mõelda, siis vähemalt trassi peal me kütusepuudusesse küll ei jää. Chevist rääkides ei mõtle ma siin mõnd maanteelaeva või A-rühma machobussi, vaid lumivalget Chevrolet Cobaltit, mis oma gabariitidelt on vaevalt Moskvitšist suurem. ...Siinsed Chevid on kõik üks mudel, paganama Cobalt, kõik ühte nägu, kõik valged. Või kui pole Cobalt, siis on Chevrolet Damas - mootorratta suurune minibuss, millega sõites peaks vist kiiver olema standardvarustuses. Ka need on loomulikult valged... Hele luges kusagilt, et kui tahad mingit muud värvi autot soetada, siis tuleb eraldi tellida ja korralikult peale maksta. Üleeile õhtul lennujaamast võetud taksod olid loomulikult Cobaltid. Meie sohver juhtis ise kohe peale sisse istumist sellele tähelepanu ja rääkis, et Usbekistan on Chevide maa, sest siin neid toodetakse. Toodab neid Asakas asuv riigifirma UzAuto Motors Chevrolet' loal. Nagu selgub, pole usbekid mingid algajad autoehitajad. Esimene kaasaegsete sõiduautode tehas sai alguse juba 1996. a kui hakati tootma pisikesi külmkapi ja tõlla ristsugutisi Daewooga kahasse. Kui Daewoo 2001. a hingusele läks, võttis ettevõtte üle General Motors. Nii läks sõit edasi ja Daewoode asemel tulid Chevid. Autoäri, nagu enamus suurest ärist siin riigis, on valitsuse bisnis. GM-ga koos arendatud tehastes hoidis Usbekistani valitsus 75% osalusest ning enne kovidit ostis tehased GM-lt välja. Seega tänane Chevrolet Cobalt (ja veel mõned palju vähem levinud mudelid rikkamatele inimestele) on 100% Made in Uzbekistan. Vähemalt kokku on pandud siin riigis. Meie taksojuht küll kurtis autode kõrge hinna ja küsitava kvaliteedi osas ja nuttis taga saksa autosid. Ent selles riigis on ametlik auto Chevi ja ei ole ilmselt mõtet teistel ettevõtetel üritada. No tõesti näeb tänavatel Chevi Cobaltite vahel mõnd vana Daewood ja üksikuid vanu Žigulle ning haruharva mõnd lääne masinat. Tõsi, Taškendis nägime ringi liikumas päris sageli ka mingeid tundmatuid Hiina aparaate. Veokate osas on pilt segasem, kuid palju trehvab Isuzut ning üsna massiliselt liigub nostalgilisi Kamaze ja ZIL-e.

 

Alisher Navoiy tänav, Taškent

| Üles |

 

Chevide maailm

| Üles |

 

Ta liigub siiski

| Üles |

 

Oleme end laiali jaganud kolme Cobaltisse. Ja iga seltskond otsib oma rada. Meie autos Tanel roolib, Karl navigeerib ja meie Helega sööme tagaistmel samsat ning joome airaani. Viimane nõuab osavust, sest tee on küll aukudeta, kuid väga hüplik. Airaan on nagu airaan ikka - veega segatud jogurt, millele on lisatud pisut soola. Esimene lonks tundus väheke veider, kuid tegelikult on päris hea. Samsad on plovi kõrval kohaliku köögi üks lipulaevadest - õhukese "koorikuga" pirukad, klassikaliselt kolmnurksed, erineva täidisega. Igas külas olevat oma salaretsept, mistõttu pidada samsa olema (nagu ka plov) igal pool isemoodi hõrk. Meie supermarketist hangitud samasad on veiseliha, kana ja kartulitäidisega. Kana ja kartul maitsevad küll kenasti, veiseliha oma tundub vähe vänge ja krõmps. Asi on võib-olla selles, et pirukas ei kasutata hakkliha, vaid noaga jämedalt hakitud liha. Mulle pigem tundub, et meie supermarketi-pirukatesse on tükeldatud krõmpskondiga lihatükid, mida mujal serveerida ei kannata.

 

Supermarketisse sattusime poolkogemata ja väga proosalisel põhjusel - alkopoe otsinguil. Leppisime hommikul kokku, et se's hullumeelses linnaliikluses ei püüagi kolme autot koos hoida ning sõidame nagu saame. Esialgu seadsime kohtumispaigaks Jizzakhi - esimese suurema linna Taškendist lõunasse minnes. Nii suundus iga ekipaaž oma rajale esimese eesmärgiga tekitada järgnevaks 1300-ks kilomeetriks mingeid varusid. Väljas on üsna palav - vaja on vett eelkõige, aga ka muud head-paremat, mis letil leidub. Ning muidugi õhtuks midagi Bacchuse keldrist. Nagu selgub, supermarketites ja tavapoodides alkohoolseid jooke ei müüda, neid tuleb otsida nurgatagustest asutustest selliste nimedega nagu "VinoVodka", "Vino Market" jms. Usbekistan on küll moslemimaa, ent Punaimpeeriumi kultuuriimport juurutas siin kirjaoskuse ja naiste õiguste kõrval ka tava ja soovi viina juua. Seega - riik ise toodab viina, veini ja õlut. Heiki seltskond jagas tšatis pilte poest, mille nemad leidsid - üsna hull urgas, trepil lääbakil paar pahempidi silmadega taati (kell ei näita veel keskpäevagi). Kauplus, mille meie leidsime, oli samas soliidne, puhas ja isegi päris suure veinivalikuga. Veiniriiulil seisvad pudelid olid pea eranditult kohalik kaup, vaid paar marki pärinesid Gruusiast. Tegelikult täitsa ok pood. Ainsa võõrastava nähtusena tundus letis alkot müütav teismeline noorhärra. Igatahes näis ta oma valdkonda jagavat ja oskas minu chardonnay-soovi peale igatahes midagi kohalikku soovitada (eks see soovituse sisu selgub peale veini avamist).

 

Vino Market kusagil Taškendi edelaosas

| Üles |

 

Tegelikult eilsed inimkatsed Khan Chapas ja Hammsersmithis - esimene on lihtsalt üliõdus rohelusse uppuv restoran Ankhori kanali kaldal ja teine Taškendi esindusõllekas - veiniga kujunesid suurepärasteks. Khan Chapas kanti ette ülimaitsev kuiv valge brändinimega Rundweis. Mida iganes see tähendama peaks - ma ei oska öelda, kuid tagaküljelt võis peale kohustusliku pläma mereandidest, juustust ja kanast lugeda, et vein on tehtud viinamarjasordist 'Bajan Shira'. Niipaljukest kui ma enne reisi kohalike veinide kohta lugeda jõudsin, siis tean öelda, et see on vist üks neist Aserbaidžaani oma sortidest, mida siin kultiveeritakse. Asi selles, et viinamarjakasvatuseks ei ole Usbekistani kliima kõige parem - suvise kuumusega saavad taimed hakkama, kuid talviste külmade ajaks painutatakse varred maha ja kaetakse. Sama probleem on ka Kaukaasias. Seetõttu Gruusias aretatud sordid (Saperavi' jms), mis peavad ekstreemsetele miinustele paremini vastu, "töötavad" ka siin. Ka Usbekis olevat kohalikke põnevaid sorte, kuid ajaloolise paduislamimaana ei ole see loomulikult Gruusia või Armeeniaga, isegi Aserbaidžaaniga, võrreldav veinimaa. Enne 8. saj eKr, võidi siin ju Aleksander Suure seltskonna poolt sisse toodud veinitegu viljeleda, kuid mingist veinitraditsioonist peale islami tulekut ei saa rääkida. Samas pole viinamarjakasvatus kui põllukultuur siin mingi uus nähtus - lauale on söögimarju kultiveeritud siinsetes oaasides juba sajandeid ka islami ajal. Kaasaegse Usbekistani veini algus on dateeritav tsaaririigi sissetungiga 1870-ndatel, kui Buhhaaras pandi alus kohalikule veninitööstusele. Ent senikogetud kohalikud veinimaitsed annavad lootust - isegi poolsoe kuiv Riesling (Laguna) Hammersmithis ja mingi teise kohaliku tootja kuiv Riesling suvalises pintsaklipslaste joogipunktis Linnapargi servas maitses meeldivalt.

 

Laguna@Hammermith

| Üles |

 

Hmmm... selle viimase kõrtsuga juhtus ent, et meite härrad jõid maja õllest kuivaks. Sõna otseses mõttes. Kõlab nagu jõle joomapidu, kuid kui tegelikult mitte. Lihtsalt, kui telliti kolmandat ringi, ilmnes, et õllevaat on tühi ja pudeliõlled otsas, kusagilt põranda alt leiti viimased paar pudelit prantslaste "1664"-d. Ja siis oli otsas.

 

Tulles tagasi toidu juurde, siis senise põhjal võib arvata, et ka see teema annab lootust. Igatahes eilne Khan Chapa šašlõkivalik, dolmaad ja aedviljad maitsesid lihtsalt võrratult! Ja ma julgen pühadust rüvetades tunnistada, et hästi, liha valmistati suurepäraselt, kuid lõuna tipuks jäid ... tomatid! Lihtsalt metsikult head! Lõhnavad ja maitseküllased! Räägitakse, et Usbekistani ilmaolud meeldivad tomatile ning, kui vett jätkub, siis suutvat tomat kasvada isegi sillutisevuukides nagu meil kummel. Hommikusöögidki "1946"-s - meie hotellis - jäid meelde pigem väga meeldivalt. Tavaline rikkalik buffee, kuid mingite oma nüanssidega. Nagu näiteks piimaga keedetud riisipuder - muideks: väga maitsev. Või: koleda halli väljanegemisega rulaad-vorst - vist hobusest - ent kui välimusele tähelepanu ei pööra, siis maitseb ääretult hästi. Muidugi nostalgilist äratundmisrõõmu tekitas tänahommikune keeduvorstivalik - maitses nagu aasta 1983! Ainus probleem tundub olevat siin kohviga - esimeseks ja sageli ainsaks valikuks on Nescafe lahustuv. Võta või jäta. Ma läksin vabatahtlikult üle rohelisele teele - see tundub olevat neil siin sajanditepikkune rahvuslik klassika ja hästi tehtud. Tõsi, Hele leidis täna hommikul ka ühe putka päris espressoga, ent pigem tundub see eksootiline juhus, kui levinud praktika.

 

Tegelikult läheb täna juba teine täispäev siin riigis. Eile õhtul jõudsin põhku nii hilja, et ei jaksanud märksõnu üles kribada; püüan siis nüüd siin autos seda teha. Seda enam, et akna taga ka midagi erilist ei sünni - nagu kirjutasin - sõidame läbi lõputute tasaste ja pisut üksluiste rohumaade... Senini olin arvanud ja mõelnud, et Usbekistan on mägine. Aga eile kaarti vaadates jõudis kohale, et ega me Pamiiri ei satu ja muud suuremat mäge sellel maal väga ette ei tule. Vähemalt meie marsruudil, piki suurte jõgede orge. On nagu on. Lihtsalt Janikast on kahju - tema tahtis hirmsasti mägesid vaadata.

 

Jõudsime üleeile hilja õhtul. Kardetud piiriformaalsused jäid üsna formaalusteks - putkas käskis väsinud traatvunts kaamerasse vaadata ja lõi seepeale plärtsti templi passi. Edasi oli tarvis vahetada raha ning teha internetti. Esimene ülesanne läks lihtsalt. Võtsin kohe koha väiksesse järjekorda passikontrolliputkadega samas reas paikneva rahavahetusputka juures. Kui kord minuni jõudis, pistsin luugi vahelt sisse 400 eurot. Peale pisut pahuravõitu jahmerdamist taskuarvutiga luges näitsik mulle peo peale pisut üle 5,3 miljoni sommi. Ehee - nüüd saan ka miljonäri elu ära proovida. Ma ei tea, kas seda siin reisil on palju või vähe; see summa on meil Helega järgnevaks nädalaks kahepeale. Kui üleeilse taksojuhi juttu uskuda, et kuupalk on neil 3-4 miljonit, siis võiks sest summast jaguda. Elame-näeme - eks vajadusel saab vast mõnest ATM-st juurde võtta (rahaautomaate pidi turistilõksudes ikka olema). Vein maksab 120000...200000, õlu 10000....20000, korralik praad ca 50000 - eks selle järgi tule arvestada. Taksosõit lennujaamast hotelli läks ka auto kohta mingi 50000 ringis. Harjumist tahab see rahanumber.

 

Pappi on

| Üles |

 

Interneti muretsemine läks ka libedalt. Et minu telefon virtuaalset SIM kaarti ei tunnista (lolli peaga ostsin Tartus 10 dollari eest limiiti; õnneks saab seda kasutada Mart), siis ostsime Taneliga lihtsalt 10 taala eest kohalikud Beeline SIM-d, millega peaks olema võimalikud kohalikud kõned, sõnumid ja 25gB netti. Nädalaks on sellest ilmselt küll ja rohkemgi.

 

Takso leidmine hotelli sõiduks läks väga libedalt. Nagu igal pool lennujaamades nii kügelesid ka Taškendis sohvrid kohe peaukse ees karjakaupa reas. Kohe haarati turistil sarvist ja mõne hetke pärast juba leidsime end kogu kambaga teel Keskpargi poole topituna kolme Cobaltisse. Just siis meie sohver kõneleski Chevidest, saksa autodest jms-t. Muuseas teatas üsna uhkelt, et tal elab sõber Euroopas, Poolas, ja ta läheb talle suvel külla. Kui saab, plaanib ka sinna elama jääda, sest Usbekistanis ei saavat inimene vabalt äri teha... Et meie sõit jäi lühikeseks, siis paraku tõsisemat sotsiaalmajanduslikku analüüsi ta ei jõudnud teha. Seega - mida ta sellega täpselt mõtles, võib vaid arvata...

 

Meie Taškendi hotell "1946" sai oma nime omaniku sünniaasta järgi - olgu Allah talle taevariigis armuline. Taksodest maha astudes näis esmapilgul kõik igati ok. Ent fuajeesse sisenedes muutus vaatepilt huvitavamaks. Meid tervitas leti tagant kena noormees ja ... leti ees lounge'is umbes viis vormis killerit kuulipildujad süles. Väga veider tunne tekkis. Vuntsilised gunmanid ajasid omavahel juttu, mängisid kaarte ja piidlesid meid kergelt silmanurgast. Miks nad seal olid, ei tea ja ei olnud tahtmist ka uurida. Igal juhul hotelli regamine kulges sulnilt ilma püssimeeste sekkumiseta.

 

1946

| Üles |

 

Kuigi kell näitas peatset südaööd, agiteerisin rahvast linna pahandusi otsima minema. Töö kandis vilja. Kui siis väljudes ühelt kalašnikovi näppivalt mundrimehelt kõrtsu kohta uurisin, juhatas ta piki tänavat edasi kusagile tsirkuse poole, ent hoiatas, et õlut ja viina seal ei müüda - ainult toit. Igasugused muud lõbustusasutused olevat juba suletud. Läksime näidatud teed ja leidsimegi kiirsöögikoha - müüdi mahla ning burgereid. Hele tahtis jäätist, mina võtsin õunamahla. Ja siis hakkas uni suruma... Keerasime otsa hotelli poole tagasi ning sellega meie üleeilse-õhtune hullamine piirduski. Nagu hommikul selgus, inventeerisid poisid naabruskonda edasi ja leidsid lõpuks ka kebabi ning õlut (ehk siis avastasid selle koha, mis järgmisel õhtul kuivaks joodi).

 

Hommikused trimmerdajad hotelli kõrval pargus

| Üles |

 

Tulles ent korraks tagasi püssimeeste juurde, siis sitsisid nood ka hommikul hotelli juures ning järgmisel õhtulgi. Ka Taškendis jalutades kohtasime siin-seal soomusmasinaid ning hambuni relvis tüüpe. Kaubanduskeskusesse sisenedes skänneeriti läbi seljakott ning parklasse sisse sõites otsiti väravas läbi pagasnik. Eile metroosse minnes tuli samuti oma koti sisu tulirelvadega varustatud härradele ette näidata. Kas selline valve on pealinnas tavaline või toimub midagi suuremat - ei tea. Mare ja Hele suhtlesid eile juhuslikult mingite kohalike ajakirjanduse tudengitega, kes tahtsid väljamaa daamidega intervjuud teha. Viimased igatahes mingist suuremast probleemist teadlikud ei olnud. Ka Saksa välisministeeriumi lehel tundus kõik rahulik olevat...; välja arvatud ehk range soovitus marutaudi vältimiseks kondoome kasutada (loomulikult ilgun)... Samas ei tea ju, mis jama mõni siin kokku keerata tahab: Taškent (ja Usbekistan tervikuna) on Kesk-Aasia suurim metropol ja, nagu räägitakse, olevat ka palju liberaalsem ja kosmopoliitsem võrreldes naabruskonna maadega nagu Türkmenistan, Kõrgõstan ja Tadšikistan - Afganistamist rääkimata. Kindlasti poeb sellesse paabelisse tasahilju igasugust rahvast. Ka ISIS-ki pidi Usbekis täiesti olemas olema. Ka on siin sovjetiaegese meelevaldse piiride sisseajamise tulemusel vahepeal "huvitav" Fergana orus, Karakalpakis, Araali ääres ja mujalgi, sest naabrid kipuvad mõnikord üksteist tulistama. Seepärast näiteks ka Termezi, Afganistani piirile, väga minna ei soovitata. Meil oli Usbekistani tulles plaan Termezi minna - peaks olema Usbekis ainus piirkond, kus on säilinud ka budistlikke vanu kivihunnikuid -, kuid arvestades liikumiskiiruust sellel kohutaval maanteel, tundub, et see 700 km nüri kolistamist ei mahu vist meie ajakavasse.
 

Korravalvurid

| Üles |

 

Eilne päev möödus suuresti jalutuskäikudele parkides. Tegelikult hämmastab, kui roheline on kevadine Taškent! Meie jalutuskäik algas City Parkist. Ühelt poolt tingis selle meie hotelli asukoht - "1946" jääb pargist vaid mõnisada meetrit põhja poole; teisalt on tegemist Usbekistani suurima ja ühe moodsama pargialaga (ehitusaastat arvestades - 2019 - ka suhteliselt värske pargiga). Seega seadsime hommikusöögi lõppedes sammud mõnusas 20-kraadises pilvealuses jaheduses pargi poole.

 

Parki piirab igast küljest viiekordsete korrusmajade müür. Õigemini korrusmajade kvartalitest koosnev müür, sest majablokkide vahele jäävad väikesed tänavakesed ning aiakesed müügipaviljonidega (näiteks jäätisekioskite kett "Moskva"), mis moodustavad omamoodi labürindi. Kõik on helevalge ja ... nagu välja lõigatud mõnelt 19. sajandi II poole maailmalinna postkaardilt: uus paduhistoritsism, häbenemata ja toorelt. Kilomeetrite kaupa, ehitatud 2018. a õhku lastud Olmazori ja Ukchi asumite asemele, mida täitsid suuresti 1966. a katastroofilise maavärina järel ehitatud kortermajad. Hoonete vahelt pääseb läbi, ent siseõuedesse igale poole ei lastagi - taas valvavad elanike privaatsust püssimehed.

 

Taškendi tuttuus Champs Elysees

| Üles |

 

Parki lubatakse aga kõiki käsi väänamata... Vägev! Vene planeering ja Itaalia disain, mida täiendasid türgi maastikukujundajad. Kõlab nagu Egiptuses tuunitud Lada, kuid on tegelikkuses siiski kaugel sellest iroonilisest võrdlusest. Disain on moodne, suurejooneline ja julge. Võib-olla pinnakatete või pargimööbli valik on eesti maitse jaoks liiga sädelev, ent samas, eriti õhtusel ajal, kui park on pilgeni täitunud rahvaga, kui muusika rütmis vahutab 200 m pikkune purskkaev - nagu Vegases - ja kui kõikide naabruskonna pilvelõhkujate fassaadidel veikleb valgusshow kõlab see kõik omal moel kokku efektselt... Mänguväljakud, LED tuledega ehitud kõrkjatihnikud, rippsillad, megaskulptuurid... Mida kõike... Isegi planetaarium ja vahakujude muuseum. Viimases olevat kõik selle maailma ägedad olemas - alustades Arnold Schwartzrneggerist ja lõpetades kapten Jack Sparrow'ga. Tondiraba park ehk Eestis saab sellele kõigele mastaabilt lähedale, kuid seda Dubai vaibiga Martha Schwartzilikku hüperdisainile pole meil midagi vastu panna. Iseasi, kas sellest on vaja puudust tunda, kuid mingi sisemine kadeduseussike siiski kusagil kriimustab. Me võime kasvõi kõrvade peal käia - vahendeid sellise "peo" jaoks pole ühelgi omavalitsusel ega ärimehel Eesti riigis. Jah, on ses pargis kohti, kus ehituskvaliteedi kallal saab iriseda, kuid summa summarum oli see matk läbi hiiglamastaabis futumaastiku täiesti omaette elamus ja täielik üllatus!

 

City

| Üles |

 

Jalutuskäik City Parkis

| Üles |

 

???

| Üles |

 

Gaseeritud vee automaadid. Puhas nostalgia

| Üles |

 

Lahkudes pani pargielamuse I-le täpi ühele sillakesele kogunenud memmekeste-taadikeste ansambel, kes hakkas rahvalaulu leelutama. Nende outfiti järgi arvates võis tegu olla äkki kirgiisidega...?

 

Kapell

| Üles |

 

Lõpetasime City Parki kõnniskelu hiiglalaiade tänavate vahele potsatatud valitsuse- ja ülikoolihoonete vahel. Sekka Lukoili esindus nagu ooperimaja, värava taga säramas paar kuldset Lamborghinit... Hingetuks võtab see meeletu tänavate avarus ja ... ka mõttetu ruumiraiskamine. 1966. a koletu maavärin andis nõukogude linnaplaneerijatele kena lõuendi ja ettekäände vana ära pühkimiseks: uus linn (1980-ndatel suuruselt neljas linn suurel nõukogudemaal) ehitati tõelise ulme-sovjetilinnana, mille juurde käisid laiad sirged magistraalid, vana hävitamine ning lademetes kortermaju. Tõeline 1970-ndate, 1980-ndate unistus: avarad, pikad joonlaua ja lekaaliga lõigatud prospektid otse helgesse tulevikku sihiks mitte enam Lenin, vaid suur väepealik ja surmakutsar Amir Temur (Timur) või paremal juhul iidne ning armastatud poeet Alisher Navoiy... Nii see tehti ja jätkub tänini. Kõike seda nõukogude linnaruumi planeerimise triumfi manifesteerib kesklinnas sovjetiaja arhitektuuriime - hotell "Usbekistan"... Viimasesse tehtavat lausa eraldi ekskursioone.

 

Piiritu avarus

| Üles |

 

Hotel "Uzbekistan"

| Üles |

 

Avaruse koordinaator

| Üles |

 

Milline võis olla vana Taškent võib aimata vaid tänase vanalinna käänulise tänavavõrgu järgi. Igatahes ajalugu on betooni alla maetud paksult - vähemalt 5. sajandist eKr. Tänasesse päeva on, eeskätt tänu õnnetule maavärinale, üksikuid vanimaid kivihunnikuid jõudnud vaid keskajast. Ma ei hakkaks siin pikalt ajalugu refereerima - päris hästi loetava ülevaate Taškendist leiab näiteks Advantouri lehelt, mainiks vaid, et nagu muudeski Usbekistani tähtsamates linnades on ajaloolineelu-olu ja kultuuriraam (ning kultuuripärand) Taškendiski seotud algsete turgi nomaadide paikseks jäämisega Suure Siiditee tekkimisel. Riigikesed tekkisid ja läksid, rikkus ja tarkus kasvas omatahtsi Siiditee ääres zoroastrismi, kristluse ja budismi varjus kuni Kalfifaadi tulekuni 8. sajandil, mis esialgu kirjutas kiiresti üle kogu varasema, absorbeerides siiski islamile omaselt kohaliku kunsti ning kultuuri. Selles rahvaste ja kultuuride kokkusulamises tootsid Avicenna ning temaga sarnased suured mõtlejad päristeadust juba 1000 aastat tagasi, kui Euroopa alles kobas pilkases pimeduses. Just Sogdimaa (Usbeki alad enne Kalifaadi teket) ja selle naabruskonna teadmise ja traditsiooni baasil sündis ka see võluv arhitektuurikeel, mida viimased tuhat aastat tänapäevani ikka ja taas kopeeritakse ning korratakse. Eks ole häirinud seda kulgu ka omad brutaalsed katkestused on selles loos ka pidevalt olnud. Esimeseks tõsisemaks nuhtluseks sai kindlasti Tšingis-khaan, kes suutis viivuga hävitada varasemad tuhat aastat kultuuri ja seda kandva kultuurikihi nagu nõiaväel paari aastaga 1220-ndate alguses. Hävitas linnu ja tappis inimesi, sadade tuhandete kaupa. Selleks ajaks, kui Tsingis mõni aeg hiljem Ungarisse jõudis, oli praeguse Usbekistani ala toona peamiselt Iraani poolt tulnud rahvast tühjaks tapetud. Pisut rohkem kui sajand hiljem sündis Tsingis-khaani reinkarnatsioon Samarkandi kandist - Amir Temur (Timur), kes oma ambitsioonidelt ning tapahimult polnud Tsingis-khaanist kuidagi kehvem mees. Ta võrdles ja püüdles Tšingise saavutuste poole ja räägitakse, et ega võidetud aladel tema armee hävitustöö suure juhi ja õpetaja omast maha ei jäänud. Erinevuseks ent kahe pealiku vahel oli see, et kui Tsingis-khaan ainult tappis, hävitas ja rüüstas, siis Timur ehitas üles oma kodukandi üheks toonase keskaegse Kesk-Aasia pärliks, kus õitses röövsõdadest orjastatud kunstnikest, teadlastest ja teistest oskaja-meestest välja pigistatud kultuur. Paarisajaks aastaks tekkis kohalik renessanss, mis sünnitas suuri poeete, astronoome, filosoofe ja matemaatikuid. Oli auasi ehitada kõrgkoole - medreseid... Õilmitsev Siiditee pumpas juurde rikkust. Elu oli ilus... Kuniks Siiditee blokeerisid Konstantinoopoli vallutamise järgselt osmanid. Vähem kui sajandiga käis kõik käis alla pihustades ka Timuri impeeriumi. Samas 16. sajandist hakkab Usbekistanist saama Usbekistan, sest üha rohkem rändab praegustele usbeki aladele Siberi poolt sisse usbeki hõime ning tekib kultuurinähtus nimega "usbekid". 18.-19. sajandil markeerivad Usbekistani kolm-neli khaaniriiki (kusjuures Taškent oli mingil hetkel iseseisev linnriigi moodi üksus), müüdi orje ja reanimeeriti Siiditeed. Maale puhuti taas elu sisse ning üsna edukalt, kuni 1870-ndatel okupeeris Kesk-Aasia Tsaaririik. Sellega algas koloniaalne puuvillakasvatuse röövmajanduse ajastu, mis kestab osaliselt tänini ja mille vilju võib kuivanud Araali mere ääres nautida... Tsaaririik arendas tööstust ja transporti, kuid mingil määral respekteeris kohalikku kultuurikonteksti. Kommunistide võimuga hööveldati 20. sajandil kirjaoskuse ja võrdõiguslikkuse juurutamise sildi all maha enamus kohalikust traditsionaalsest elustiilist, identiteedist ja kultuurist. Puuvillakasvatajatest kujundati tsentraalsel tasandil kuvand kui pisut veidratest ja rumalavõitu inimestest, mida suures vennalikus peres oli minu mäletamist mööda tunda nii vene sõjaväest naasnute juttudes kui suhtumistes Leningradi turgudel. Sovjetimajanduse suurim saavutus ehk oligi see, et kui khaanide ajal oli osa inimestest orjad (ja enamus neist naabermaadest pärit uskmatud, kes orjadeks rööviti), siis nõukogude ajal muutusid kõik puuvillatööstuse orjadeks... Ka täna olevat riigil olemas hoovad inimeste kupatamiseks hooajal puuvilla koristama; ja kui vaja, siis ka sunniviisiliselt. Kommunistliku pärandi tulemusel saab täna moslemiriigis kõrtsudes vabalt viina juua ja naised võivad üldiselt peksasaamise hirmuta katmata näoga ringi käia... Kas see on positiivne või mitte ei saa meie oma kultuurimullist küll hinnata. Igatahes saavutas nõukogude teerull siin riigis väga hea tulemuse - 30 aastat on iseseisvumisest möödas, kuid tundub (kui plov välja arvata), et 20. sajandi jooksul mutta surutud identiteedi otsing on pigem algusjärgus.

 

Niisiis ei ole Taškendis alles palju vana, ent tõele au andes, pole kõik, mis on uus, ka laiduväärt. Üks tänase Taškendi imesid on kindlasti metroo: Kesk-Aasia esimene ja seni vingeim: 3 liini, 48 peatust ning üha laiendatakse. Ehitama hakati seda peale 1966. a maavärinat ning ehitus on kestnud (küll väikeste vaheaegadega) tänini. Meie omil eksirännakuil kasutasime vaid paar korda metrooteenust, ent jaamad, kuhu sattusime - Uzbekiston, Chorsu ja veel mõned - olid igatahes reklaami väärilised - uhked nagu palee eestoad, mõni natuke ajahambast mõlkis, kuid idalikult pillavalt sädelevad ja luksuslikud siiski. Ma julgeks öelda, et Moskva ja Leningradi metroojaamad lausa kahvatuvad Taškendi allmaaraudtee pidusaalide kõrval.

 

Taskendi metroo: Uzbekistanskaja jaam

| Üles |

 

Taskendi metroo: Bodomzori jaam

| Üles |

 

Taskendi metroo: Yunus Rajabiti jaam

| Üles |

 

Täiesti omaette maailma leidsime Chorsu turult. Metroojaamast välja astudes lööb jalust peale uhket kesklinna kõigepealt muidugi kontrast: läikima löödud titaanide asemel leidsime end hiiglaslikust soukist, mis liialdamata katab hektarite viisi linnamaad. Otsisime Chorsu sinist kuplialust, aga sattusime esialgu hilbulabürinti, millest väljamurdmine tundus mission impossible'na. Loomulikult suutsime üsna pea üksteisest lahku minna, mistõttu pool seltskonda kadus tundideks silmapiirilt. Mõnes mõttes meenutas meeletu hilbumüük Istanbuli, Marrakeshi, Sharjah' või Edfu turgu: kogu "firmakaup" on olemas, häbenemata müüakse kallite brändide kirjadega replikaid. Kuna kedagi ei koti, siis müüakse kaupa lääne "kultusvabrikute" muutmata nimedega, keegi ei viitsi vaeva näha kõlavate sarnaselt kõlavate pseudonimede välja mõtlemisele nagu "Nicke", "Gucci-Jordan" või "Jans-Ztrauss"... Ent kui viitasin siin teistele vana Kalifaadi maade turgudele, siis Chorsu asjalik turuõhustik on siiski sootuks erinev, mida iseloomustab müüjate peenetundelisus, tagasihoidlikkus ja viisakus. Keegi ei käi pinda ega suru oma kaupa peal; keegi ei ripu kuuehõlmas ega mangu:

 

"Hey, Ali Baba! Hey Master! Come to my shop. Today I give special price, special for you!"

 

Loomulikult ka hüütakse, kuid nii nagu meie turgudelgi - viisakalt, rahulikult, sõbralikult; püütakse äratada tähelepanu, kuid ei käida pinda, mistõttu võib rahulikult lettide vahel jalutada ja kaupa vaadata. Võib isegi mõnd välja riputatud eksponaati lähemalt vaadata ning lausa käega katsuda kartmata, et agressiivsest kleepuvat müügimehest lahti saamiseks pead lõpuks jalgadele tuld andma või "antiikse" käsitöö ära ostma.

 

Chorzu Hilplandia

| Üles |

 

Chorzu: salat

| Üles |

 

Chorzu: maasikad

| Üles |

 

Chorzu: lebjoškad

| Üles |

 

Peale kilomeetrist ringkäiku silmasime lõpuks paari kerjusega kaunistatud suurt lagunema kippuvat betoontreppi, mis suundus kõrgusesse sinist UFO-t meenutava hiigelkooriku all. Neid betoonkoorikuid on õige mitu ning ilmselt moodustavad nad mingisuguse mõtestatud arhitektuurikoosluse, mille suurt ideed ei ole võimalik igat sorti müügiputkade ja nende vahel sagiva rahvamurru vahel tabada. Iseenesest ei ole suurte, kaetud turuehitiste idee midagi uut. Selliseid hoonelaadseid katusega turuplatse hakati ehitama juba 9. sajandil pKr. Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida: suvekuumus ja kõrvetav päike. Mida ulatuslikuma ala varju alla saab, seda rohkem sinna kauplema mahub. Ning üliolulised on kindlasti targalt avatud küljed, mis püüavad tuult, aga kaitsevad tolmu eest pakkudes seeläbi suvisele põrgukuumale nii vajalikku leevendust. Tänase Chorsu turu (basaari) keskuseks ongi see uhke mustriline idamaise ornamendiga kompleksi suurim kuppelkonstruktsioon, mille alla jõudnult püüdsime meiegi endale kaubalettide vahel teed rajada. Koorikute all kihab läbi mitme korruse tõeline asjalik turuelu. Nagu turul ikka müüakse igasuguseid puu- ja juurvilju (lettide kaupa muuseas mooruspuu vilju), liha, kala jne. Midagi on kohalikku, midagi sisse toodud. Ent meie turgudest erinevalt laiuvad tervel korrusel hiigelletid kõikvõimalike pähklite, kuivatatud puuviljade ja maitseainetega. Ning viimaseid on tõesti kümneid ning kümneid erinevaid. Loomulikult lugematutes variatsioonides halvaa...

 

Chorzu suur sinine kuppel

| Üles |

 

Chorzu: halvaa

| Üles |

 

Chorzu: vürtsid

| Üles |

 

Täiesti omaette osa moodustas ent kurtide müügiala. "Kurti" all ei mõtle ma siin kuulmiskahjustusega kodanikku, vaid kuivatatud piimast pallikest; "kurt" - on selle nimetus kohalikus keelepruugis. Kui paljud Kesk-Aasia toidud on meilegi kuidagi tuttavaks saanud, siis kurtidest ei teadnud mina küll varem midagi. Centralasiatravel.com kirjutab:

 

"Ei ole oluline, kui vana on aasialane, kas ta on laps või sajandi vanune mees, rikas «bai» või tavaline karjane, kuid tal on alati taskus kurt. See on olnud nii sajandeid minevikus ja pole tänini praktiliselt muutunud - kurt jääb Kesk-Aasias, samuti Aserbaidžaanis, Gruusias ja Armeenias üheks lemmikumaks soolatud delikatessiks. Usbeki kurt (tuntud ka kui "kurut", "korot", "khurut", "gurta", "cort", türgi keelest "koro" tähendab "kuiv", "kuivatatud") on algupäraselt Kesk-Aasia nomaadide "leiutatud" piimatoode, midagi soolatud kohupiima ja kõva noore juustu vahepealset, millest tehtav mass nõrutatakse, vormitakse pallikujuliseks ja kuivatatakse kuivas õhus. Kurti retsept leiutati palju sajandeid tagasi piimatoodete säilitamiseks, kui kaubakaravanid läksid pikale teekonnale ja karjased koos oma kariloomadega viibisid elamutest kaugel eemal kevadest hilissügiseni. Nii oli vaja varustada inimesi pika tee jaoks mitteriknevate toiduainetega ja nii sündisid sellised toidud, mis ei riknenud ja jäid maitsvaks (baursak, kozinak, kurt jne). Usbekistanis on kurt valmistatud suzmast (kääritatud piimatoode, kurnatud ning kalgendatud piim) ja soolast. Soola kontsentratsioon kurtis võib olla täiesti erinev - kergelt soolasest kuni "jõuliseni". Kurt võib olla ka erinevate vürtsidega - basiiliku (rajkhon), punase pipra, piparmündi ja muude maitsetaimedega."
 

Müüa pakutakse neid palle väga erinevas suuruses aga ka varieeruva kujuga: lisaks pallidele näime pulgakujulisi, oakujulisi, litrikujulisi jne kurte. Enamus neist on valkjad - nagu kohupiim, kuid mõnes letis ergasid sinised, rohelised, oranžid ja punased kuulid. Jutt nende juurde käib, et värvi annavad erinevad vürtsid... Heakene küll, rohelisest, kollasest ja punasest ma saan aru, aga mis vürts annab elektrisinise? Proovisime ühtesid ja teisi... Esimene mulje pani õlgu kehitama, ent kui lased vaikselt hammustatud tükikesel suus sulada, siis jõuab kohale see õige maitse. See on kirbe ja hõrk samal ajal; nagu soolatud feta, prõnsa või mõni muu ekstravagantne juust. Parim suveniir Usbekist. Niisiis ostsime neid hea mitu peotäit kaasagi.

 

Chorzu: kurdid

| Üles |

 

Ja veel üks mulje turult - tegelikult kogu linnast - kõik on puhas! Hästi, turg on nii puhas nagu üks töötav turg ikka - midagi on ikka kusagile maha pudenenud, ent siiski peaaegu kliiniliselt puhas. Sama kogesime ka igal pool linnapildis - tänavad on puhtad. Erandiks ehk kõrvaltänavate betoonkanalid, milles siin-seal rämpsu leidus - eeskätt sinna pühitud lehed ja rohuniide, mis kohati oli hakanud ka juba roiskuma. Kujutan ette, et mingil ajal suvel päris kuumaga võib mõni selline põrgukraav kindlasti väga ebameeldivalt haiseda. Nende kraavidega on ent Eesti turistil pigem teine probleem: poolemeetri sügavusi kitsamaid ja laiemaid tranšeesid leidub igal pool, piki ja risti tänavat, enamus teravate servadega ja katmata, mistõttu tänaval jõlkudes tuleb hoolega nina ette vaadata, et mitte mõnda elevantside püünisauku kukkuda. Tõeline jalgratturite unistus. Ent kui tagasi tulla linnapildist puuduva sodi juurde, siis mulle on see siin olnudki üheks kõige suuremaks üllatuseks. Mõeldes oma teistele kogemustele Egiptusest, Jordaaniast, Emiraatidest, siis arvasin, et siingi lokkab plastikulasu, kui mitte just südalinnas, siis igal pool mujal siiski. Siin ent on seni puhas ja isegi külad maantee ääres lausa säravad puhtusest. Kui ka see suhtumine on nõukaaegne pärand, siis võtan üsna mitmed sapisõnad kommunistiimpeeriumi "kultuuriloome" osas tagasi.

 

Ja turg on puhas ka väravas!

| Üles |

 

Turult lahkudes võtsime "jalgratturi unistuste" vahel loovides jalge alla jalutuskäigu läbi endise vanalinna, mida peale 1966. a suuresti markeerib vaid iseloomulike umbsopsete käikudega markeeritud kitsaste tänavate võrk. Kas vana arhitektuurikihistuse kadumises on süüdi ainuüksi maavärin või visati koos pesuveega välja ka laps on täna ringi kõndides raske arvata. Mõnikord, kui satud mõnele klassikalise siniste ja roheliste keraamiliste plaatidega kirjatud "iwaniga" markeeritud mošeele, hüüatad vaimustusest ning siis avastad seinalt ehitusdaatumi - 2005. Kui kaardil vanalinna tänavatestruktuuri süveneda, siis võib aimata vana Oriendi linnaplaneeringu eripära: linnamüüri sisse kujunenud kõveratelt peatänavatelt hargnevad kõrvaltänavad pisikestesse eraldatud majakobaratest moodustatud suletud asumitesse, mille keskust sageli markeeris hautz - tiik, millest ammutati kogu asumi eluks vajalik vesi. Hautzidesse juhiti vesi reeglina jõgedest kanalitega. Peale veevärgi leiutamist on enamus tiikidest kinni aetud ning täis ehitatud. Eilegi sattusime paarile tänavale, mis lõppesid umbselt ning mille algust peatänavalt tähistas ööseks suletav metallvärav. Hoonefront noil tänavail moodustab katkematu müüri, mida ilmestavad kõikvõimalike vormidega uksed-väravad, üks uhkem kui teine. Väravad avanevad tavaliselt siseõuedesse, millest mõned, kuhu sisse piiluda õnnestus, uppusid rohelusse. Loomulikult tohib kõikjale liikuda autoga, ka juhul kui silma järgi hinnates selleks ruumi ei tundu olevat. Eesõigus on alati autol.

 

Vanalinna tänavatel

| Üles |

 

Läbi segaseilmelise vanalinna kõndimine oli ajendatud tegelikult pisut suuremast eesmärgist: leida üles Hazrati Imami väljak-kompleks, mis juhuse läbi jäi 1966. a maavärinas peaaegu terveks ja tähistab seega tänase Taškendi üht vanimat säilinud hoonestatud struktuuri. Peale pea tunniajalist jalutuskäiku jõudsime avarale väljakule, mida piiravad erineva suurusega hooned nagu Barakhani medres, Moʻyi Muboraki medres, Kuaffol Shoshi mausoleum, Hazrati Imam mošee ja veel paar "vana maja". Tegelikult tundsin platsile jõudes kimbatust - kõik hooned tundusid ühesugused: kõigil keskne eenduv väravalaadne suur hoonemaht - iwan. Iwan on tõestu universaalne ja seda näeb vanades hoonetes (aga ka uutes mošeedes) igal poole; seda võiks kirjeldada kui varagooti kaarega hiiglaslikku nišši. Tavapäraselt kulgevad kummalegi poole keskset portaali seinad (või ümbritsevad suletud siseõue) peaportaali suure niššiga sarnaste väiksemate niššidega. Kusagil taamal kõrgub iga hoone kohal sinine ribiline või sile sibuljas ümmargune kuppel. Erandiks oli ehk Shoshi mausoleum, aga ka see jäi silma pigem seepärast, et ta on teistest hoonetest pisut väiksem. Iwan (ayvan) arhitektuurinähtusena olevat tekkinud juba 1. sajandil, kuid tänane iseloomulik arhitektoon ja selle kasutus hoonekompleksides kujunes välja sassaniidide perioodil 3.-7. saj pKr. Sassaniidide riik hõlmas enne Kalifaadi tulekut praeguse Iraani ja sellega piirnevad alad, sh ka Sogidaania - praeguse Usbekistani, enamuse Kaukaasiast ja osa Afganistanist. Et sõditi roomlastega ja hiljem Bütsantsiga endiste iidsete Mespotaamia kultuuride hällis, siis arhitektuurilist inspiratsioonipuudust ilmselt ei tekkinud. Suletud siseõuega hoonetüüp kui aksioom on Mespotaamias, Kreekas, Roomas ja Egiptuses teada ilmselt tuhandeid aastaid. Küsimus on, kuidas sellest tekkis just see iwaniga rõhutatud hoonetüüp. Spekuleeritakse, et teravkaar on üks Vahemere äärest levinud Kreeta-Mükeene kultuuri mõjutus, mis on absorbeerunud Mesopotaamia arhitektuuri. Ent ega keegi täpselt ei tea... Iranicaonline.org kirjutab:

 

"Īwān, aywan (pärsia keeles إيوان - palee, veranda, palkon, sammaskoda) on islami arhitektuuris võlvitud ja kolmest küljest suletud ehitis. Üks külg on vaba. Īwān võib olla ka paviljonina islami aeda ümbritseva müüri või mošee koosseisus. Pärineb Sassanidide impeeriumi ajast, Seldžuki dünastia ajal muutus fundamentaalseks kujunduselemendiks islami arhitektuuris. /.../ Klassikalistes pärsia või araabia tekstides viitab ayvān enamasti palee funktsioonile, kas tervele paleele või palee kõige tähtsamale ja formaalsemale osale. /.../ Tänases arusaamas on ayvān suur võlvitud saal, mis on kolmest küljest müüriga piiratud ja neljandast küljest väljapoole avanev. Ayvān, kui vaadelda rangelt arhitektuurse kompositsiooni ülesehituse osa, on ilmselgelt üks Iraani/Pärsia arhitektuuri kõige järjepidevamaid ja iseloomulikemaid tunnuseid Partia aegadest saadik. Iraanist eksporditi seda väidetavalt nii itta kui läände, nagu näitab selle kasutamine paljudes 13. ja 14.-nda sajandi Anatoolia ja Süüria hoonetes, Kairos sultan Ḥasani medresas või islami-India monumentides. Iraanis kohtab seda laialdaselt paleedes, majades, mošeedes, medresdes ja karavanseraisides. Mošeedes nimetatakse seda tavaliselt ṣoffa. Islami-eelsetes ja varajastes islami hoonetes seostatakse ühte ayvāni sageli kuppelsaaliga, kuid selle kõige silmatorkavam ja kuulsam kasutusviis on kombinatsioon neljast ayvānist keskse avatud sisehoovi ümber. Ayvānide nelitine kombinatsioon kujunes islami arhitektuuri üheks tähtsaimaks fundamentaalosaks, mis defineeris hoone teljed, mille ümber korraldati dekoratiivsed ja arhitektoonilised kompositsioonid.

/.../

Ayvān praktilisi omadusi on raske määratleda. Üksiku ayvāni eeliseks on ühtse suure ruumi loomine ja selle kogukondliku kasutuse kasulikkus on ilmne. Kuid suures hoones, kus on mitu ayvāni, on see vastupidiselt vahend suurte ruumide jagamiseks väikesteks osadeks, millest igaühel on oma individuaalne roll. See, kas mitme ayvāniga mošeede või karavanseraiside areng peegeldab sisemisi sotsiaalseid või muid vajadusi, on endiselt vaieldav küsimus. Ometi on selge, et vormi ennast kasutatakse tänini väga paindlikult ja selle kasutuselevõtt islamiajal vastab kogu kultuuri murele vormide pärast, mida saaks kasutada mitmel erineval viisil...

/.../

Ayvāni esteetilise väärtuse määratluses kerkivad esile kaks teemat. Esiteks on iwan ekraan sise- ja välismaailma vahel, kontrollides kõigi seinte kompositsiooni /.../ ja sageli ka nende kaunistusi. See on koht, kus (iwani) fassaadi pealdised kuulutavad hoone mis tahes ilmalikku või jumalakartlikku funktsiooni ja selle rajajate au. Kuid ayvān on ka vahekäik, kuna selle sisemuse vari intiimeerib ja määratleb hoonete teisi osi. Seega pole juhus, et ayvānist sai värav ja selle kaunistus meenutab aeg-ajalt suurendatud meḥrābi. Selle väärtus raamina tegi sellest miniatuurides iseloomuliku arhitektuurivormi"

 

Miks ma sellele iwanile siin nii palju auru pühendan... Senise loetu-nähtu põhjal võib arvata, et iwanidest defineeritud vanu ja uusi hooneid siin riigis jätkub - pole vist ühtegi vana ja uut tähenduslikku hoonet (ok, sillad, fortifikatsioonid ja mõned vanad mausoleumid vast välja arvata), kus iwan ei oleks olemas portaalis või seinaliigenduses ja seetõttu oleks hea nende efektsematest ja uhkematest osadest midagi teada.

 

Hazrati Imami väljak. Taamal Hazrati mošee ja esiplaanil Muyi Muboraki medres

| Üles |

 

Niisiis seisime pilvise taeva all meie senise reisi arhitektuurse eelroa juures. Mošees käis jumalateenistus ning väljaku keskel asuv Muyi Mubaraki medres oli suletud. Viimasest oli tõesti kahju, sest selle tillukese koolimaja raamatukogus olevat maailma vanim Koraan. Koraan olevat kuulunud Uthman ibn Affanile, keda ajaloos tuntakse Kalifaadi kolmanda kaliifina, kelle usku Muhammed ise 611. a kinnitas. Mees lugenud just seda koraani, kui salatapjad ta 655. a mõrvasid. Uthmani koraan olevat üks viiest algse koraani originaaleksemplarist. Usbekistani tõi selle 14. sajandi lõpus Timur; ühtede sõnul haaranud ta selle kaasa Süüriast, teiste sõnul Bagdadist. Bibi Khanumi mošeest Samarkandis tassis kindral Konstantin Kaufmann, endine Leedu kuberner ja hilisem tsaaririigi Kesk-Aasiasse saadetud väepealik, selle 1868. aastal Peterburi. Peale revolutsiooni, 1924. aastal, saatnud Lenin isiklikult selle moslemite rahustamiseks Ufaasse, kust see lõpuks 1989. a jõudis Taškenti. Skeptikutest teadjamehed ent kahtlevad, kas see on kuulus Uthmani koraan, sest kuigi Muyi Mubarakis näidatav pühakiri on väga vana, pärinevat see tõenäoliselt ikkagi 8. sajandist pKr. Ja kuidas see Taškenti jõudis, on tegelikult teadmata ning ilmselt pole Vladimir Ilitšil selle looga midagi pistmist. Ent - nagu öeldud - Muyi Mubaraki me sisse ei saanud, seega jäi üle sisse astuda sisse Barak-Khan medresesse.

 

Barak-Khan medres

| Üles |

 

Nagu ma taipasin on Barak-Khani medres oma ülesehituselt klassikaline medres - nelinurkne müüriga ümbritsetud hoone, mida ehib iwaniga portaal väravaehitisena, siseõue palistavad vanad teravkaarega liigendatud õpilaste kongid ning kolm kuppelehitist, milles siis toimus õppetöö ja palvetamine. Medrese ehitas arhitekt Gulom Husayn 16. sajandi teisel poolel. Kaks kupliga hooneosa olid algselt mausoleumideks plaanitud. Sihipäraselt kasutati hooneid proletariaadi võimuletulekuni, edasi tehti majast ühikas ning hiljem laohoone. Peale punaimpeeriumi lõppu tegutses 2006. aastani Usbekistani moslemite peakorterina, praegu täidavad restaureeritud koolimajas endiste õpilaste konge ja loengusaale 100% turistinänni müütamise letid.

 

Medresest tagasi avarale väljakule astudes ajas tühi kõht osa rahvast toidujahile, osa läks siiski jätkuvalt vaimutoitu otsima. Et ma sattusin koos muude daamidega näljaste gruppi, siis hakkasime samme seadma Khan Chapani nimelisse restosse, kuhu kuulu järgi olevat hommikupoole turul kaotsi läinud meie seltskonna osa just-just maandunud. Kuna metroojaama läheduses ei leidunud (võib-olla me ei osanud seda lihtsalt otsida?) jalutasime üle avara platsi Karasaray tänava poole, kust lootsime leida mõnd bussi või taksot.

 

Hazrati mošee tagant tänava poole kõndides püüdis linna pool pilku hiiglaslik sinine ehitusjärgus kuppel. Kaardi järgi peaks see olema peatselt valmiv või juba osaliselt valmis Moslemi Tsivilisatsiooni Keskus, mille eesmärk on kokku võtta ja museaaliks raamida kogu moslemimaailma kultuuriparadigma. Tegemist peaks olema maailma suurima omalaadse hoonekompleksiga. Kaugelt vaadates igatahes näeb see olemuselt täiesti sarnane välja Hazrati väljaku medresdega, kuid selle mahtu on üüratult võimendatud - ruumi olevat katuste all 45000 m2, sellest muuseumipinda on 6000 m2; keskse kupli kõrgus on 75m... Kogu üritust igatahes reklaamitakse, kui moslemikultuuri rahu ja sallivuse manifesti. Kui nii, siis teeb see ainult rõõmu. Kui sinna kunagi sisse saab, läheks isegi vaatama.

 

Esiplaani pisimausoleumi taustal paistab ehitusjärgus Islami tsivilisatsioonikeskuse hiilaslik kuppel

| Üles |

 

Karasaray tänava äärde jõudes võttis möödavuravate autode vool pead kratsima. Küsisin vene keeles ühe parklaputka juures seisvalt vanalt valvuri moodi härralt busside ja takso kohta. Ta uuris tervituseks, et, kust me tuleme ja saades aru, et polegi eurooplased, vaid vanad nõukogudeliitlased, läks taadil nägu naerule. Busside kohta ta ei teadnud, kuid takso kohta ütles, et mingu me tee äärde seisma ja näidaku vaid pisut tõstetud käega niiviisi poollaisalt kergelt labakäega laperdades... Pole vaja muretseda, taksod tulevad. Ja tõesti, ei läinud minutitki, kui juba üks masin peatus, sees... kaunis noorpaar. Küsinud meie sõidusuuna kohta, vabandasid, ja ütlesid, et sinna kahjuks ei sõida. Ent kohe peatus järgmine auto ja rooli keerav pensionär laadis meid kõiki viiekesi tillukesse Daewoosse. Navi tal ei olnud ja nähes mu telefoni, palus kaardi sisse lülitada. Ja nii see sõit läks - ma lugesin kaarti ja taat keeras rooli. Kümne minuti pärast seisime juba Khan Chapani ees kamba peale u 3.5 eurot vaesemana. Nagu sõidu ajal selgus, siis ega taat olnudki taksojuht. Usbekis on see juba iidne komme, et kui tahad küüti, mine tee äärde ja hääleta - võetakse kindlasti peale ja viiakse edasi. Kui on ekstra sõit, siis hind tuleb muidugi kokku leppida, ent ma sain aru, et maantee ääres hääletamine on sama mis meil muiste, vaid selle vahega, et inimese peale võtmine on normaalne igapäevaelu osa. Mitte just kohustus, kuid hea ja aktsepteeritud komme. On ka päris taksosid, aga kuna vajadusel sõidavad taksot kõik autoomanikud, siis ei ole oma pead vaja ekstra takso otsimisega vaevata. Mu meelest täiesti tore traditsioon, mida võiks ka meil rakendada ilma igasuguse bürokraatia ja maksujamata - võib-olla saaks seda autode nuhtlust palju väiksemaks.

 

Lõuna Khan Chapanis lõbusalt vuliseva veerohke jõekese kaldal veini, šašlõki ja dolmaadega oli lihtsalt üliäge. Veinist ja toitudest vist eespool juba kirjutasin. Lisan vaid, et ka teenindust ning interjööri ei saa ka kuidagi laita. Igati äge koht ja elamus!

 

Khan Chapan (Heiki Kalbergi foto)

| Üles |

 

Ankhori kanal I

| Üles |

 

Et restoranist hangitud kaloritele rakendust leida, asusime teele kiidetud Taškendi Jaapani aia poole. Otsustati jalutada. Kaardi pealt vaadates see väljakutse nii tähelepanuväärne ei olnudki, kuid peale juba tehtud 20000 sammu tundusid kontorirotile lõpuks lisandunud 5000...6000 sammu üsna ...tüütuna. Ent jala käimisel on ka positiivseid külgi: tänu sellele trehvasime ühe kaasaegse Taškendi maamärgi juurde - nägime ära Ankhori kaldal kõrguva Minor mošee. Mošee on ajaloole mõeldes tuttuus - avatud alles 2014, kuid üks Taškendi armastatumaid vaatamisväärsusi ja on väidetavalt üks suurimaid moslemite vaimseid keskusi Taškendis ja Usbekistanis üldse. Mošee juurde jõudes olin taas hämmingus: see nägi relvastamata silmale välja nagu... need pildid vanadest mošeedest, mida me peaks nägema Buhhaaras ja Samarkandis. Suur sinine kuppel, lahmakas portaal ja varjuline ilus paari puuga siseõu. Mošeesse võisid isegi härrad sisse astuda ja korraks üüratus ümaras saalis ringi vaadata. Ega seal tegelikult palju vaadata ei ole: vaip maas, mirhab ja peente kauniste ning värvikate geomeetriliste mustritega kirjatud seinad. Legacy.uz/...kirjutab:
 

"Mošee ehitamist alustati 2013. aasta suvel. Hoone on loodud traditsioonilistes idamaade ja usbeki arhitektuuristiilides. Mošee peahoone – palvesaal – on kahekorruseline ehitis, mida ääristavad kaks portaali. Peafassaadi nurkades on kaks 38 meetri kõrgust minaretti. Samas erineb mošee iidsetest telliskivihoonetest selle poolest, et see on kaetud valge marmoriga. Selge päeval see sädeleb ja selle sinine kuppel näib taevas lahustuvat. Mošee interjöör on kaunistatud Naqshi stiilis, Koraani tekstidega. Enam kui 2400 inimese mahutamiseks mõeldud mošee on jagatud terrasside avatud esiküljeks ja tohutuks kuppelsaaliks, kus on Koraani tekstidega kaunistatud kullatud mihrab (nišš, mis tähistab Mekat)."
 

Mošeed ümbritseb väike ülihooldatud aiake, mille ainuke eesmärk on kiiskavvalget pühakoda möödujale parimal viisil esitleda. Et kõik saaksid palvusele nõuetekohases puhtuses tulla on ehitatud kummalegi poole mošeed eraldi pesuruumid naistele ja meestele. Väga tervitatav nähtus ka väsinud turistile nina puuderdamiseks.

Minor mošee

| Üles |

 

Puutüvedisain... Tundub, et ka elektripostid vajavad võõpamist.

| Üles |

 

Jaapani aed asub Taškendi EXPO ja teletorni lähedal, Ankhori kanali kaldal. Ümbruskond on anonüümselt suurlinlik, mistõttu aeda sattudes leiad end justkui hoopis teisest paigast. Aeda sissepääsu eest küsiti väravas raha, ent sellest hoolimata vaevalt et leidus mõni parginurk, kus keegi murul pikniku ei pidanuks või niisama tšillinuks - ühesõnaga - park oli paksult rahvast täis. Muljed... Ilus, korrektne ja isegi mõne jaapanipärase vimkaga, kuigi üldmuljelt pigem selline 19. sajandi serpentiinstiilis inglise pargike, kuhu siia-sinna on puistatud mõni eksootiline vidin. Park avati 2001.a. Selle disain lähtuvat 14. sajandi zen-budismi ajastu traditsioonilisest aiakunstist. Aed olevat rajatud "jaapani aianduse" asjatundjate juhendamisel koostöös Jaapani saatkonnaga. Jah... Kas see nüüd on "päris" jaapani aed või jaapani aia teemaline usbeki aed, jäägu "asjatundjate" otsustada. Mulle see aed kergest kontseptuaalsest kõhkvelolekust hoolimata meeldis. Võib-olla ehk isegi mitte niivõrd see kohustuslik jaapani vaib, mille tagaotsimiseks tulnuks võtta kõrvale mõni giid, vaid need mõnusad vaated üle Ankhori jõele paisutatud veepeegli naaberkalda puudemassiivile. Tõsi, viimasest turritasid välja dinosauruse selgroona imelikud vonklevad metallsõrestikud, mis hilisema tudeerimise põhjal tean pärinevat ilmselt mõnelt Taškentlandi vabaaja keskuse lõbustus-agregaadilt.

 

Jaapani aed

| Üles |

 

Pidu Jaapani aias

| Üles |

 

Taškendi teletorn

| Üles |

 

Õhtuvalguse viimasteks tundideks suundusime metrooga keskusesse tagasi. Vaatasime üle kohustusliku Timuri väljaku, Mustakilliku purskkaevu ja valitsushoonete kvartali ja veel silmanurgast igasuguseid tähtsaid uusi maju Ankhori pargi ümbruses. Jalutasime läbi ka linlaste seas armastatud Sailgoghi tänava, mis kubises tänavatoiduputkadest ja Pepsi reklaamidest; õhtupimeduses on seal päris meeleolukas atmosfäär... Kuid lõppeks hakkas entusiasm raugema - palju sa jaksad. Süvenevas hämarikus mandusime lõpuks pool-kogemata Taškendi nooblisse esikõllekasse nimega "Hammersmith". Koht oli õhtutundideks puupüsti täis reserveeritud, meile anti armulikult paar tundi kuniks reserveerinud tulevad meie lauda nõutama. Noh, koht ei olnud paha, kuid mulle serveeriti sooja veini ja teistele Taškendi kohta suhteliselt kallist õlut, mistõttu lahkusime laevalt vabatahtlikult enne õhtukella. Ja siis läks edasi töö sektsioonides, mis osadele härradele päädis juba eespoolminit' kõrtsu kuivaksjoomisega, teistele meeldivate õhtutundidega Central Parkis ja hotellis.

 

Ankhori kanal II

| Üles |

 

Timur

| Üles |

 

Sailgoghi tänav

| Üles |

 

Mustakilliki purskkaev, taustaks Usbekistani valitsushoone

| Üles |

 

Iseseisvusmonument. Iseseisvusväljak

| Üles |

 

II ilmasõja memoriaal. Kõigile, kes surid vabaduse ja iseseisvumise nimel

| Üles |

 

Ahjaa... Enne "kohustusliku" Iseseisvusväljaku ja valitsushoonete ümbruse tudeerimist sattusin pooljuhuslikult mõnusa pargi vilusse peidetud ilusale juugendlikule paleele. Uitajat lähemale ei lastud - hoonet kasutab täna Usbeki välisministeerium, kuid uudishimu tekitati. Selgus, et olin otsa koperdanud ühele pisut kurva saatusega vene kuningakoja tegelase majale - Venemaa keisri Nikolai I pojapoja, suurvürst Nikolai Konstantinovitš Romanovi paleele. Noorhärra pagendati omaenda pere poolt Peterburist 1877. aastal Taškenti, kus ta elas kuni oma surmani 1918. a. Kohalikud Taškendi reisijuhid ütlevad, et see maja olevat Usbekistani pealinna üks romantilisematest hoonetest, mille kavandasid arhitektid tollasel Venemaal väga tunnustatud arhitektid Wilhelm Heinzelman ja Aleksei Benois 1891.a. Benois oli muuseas kuulsa Nikolai Benois' vennapoeg. Viimane teadupärast oli alates 1850-ndast aastast Peterburi peaarhitekt ja seetõttu saanud harjutada kätt väga paljude Peterburi tuntud hoonete juures. Palee ümber kujundati kohaliku taimeteadlase I. I. Krause (netiavarused kahjuks härra eesnime ei avalda) käe all kena inglise stiilis park, millest ei puudunud suured tarbeaiad ja isegi jaapani aed.

Romanov olnud ise linnas tegija ja armastatud mees. centralasia-adventures.com/ kirjutab:

 

"Kohalikud inimesed pidasid Nikolai Romanovist kõrgelt lugu. Ta oli linna esimese kino ja pagariäri asutaja; ta rajas hulga niisutuskanaleid slummidesse, käivitas seebi tootmise, ehitas riisikoorijad ja puuvillaveskid ning avas rea piljardisaale, fotostuudioid ja kalja müügikohti. Suurhertsog käskis istutada puid üle kogu Taškendi. Selle tulemusena istutati tuhandeid puid, millest mõned on veel praegugi elus. 1918. aastal, vahetult enne oma surma, pärandas Romanov kogu oma kunstikollektsiooni linnale tingimusega, et tema palee muudetakse muuseumiks. Usbekistani kunstimuuseum avati suurvürsti majas pärast tema surma. 1940.–1970. aastatel asus häärberis vabariiklik noorte pioneeride ja kooliõpilaste palee ning hiljem, kuni 1990. aastate alguseni, Usbekistani antiigi- ja juveelimuuseum. 20. sajandi lõpus hoone renoveeriti ja määrati Usbekistani välisministeeriumi vastuvõttude majaks."

 

Peterburis temast kahjuks nii hästi ei arvatud. Nikolai Konstantinovitš oli suur napsi-, nalja ja naistemees. Teda on iseloomustatud kui väga intelligentset, väga andekat ja toredat inimest, ent ka kui väga tujukat tüüpi. Pidev festivalimeeleolu tekitas härrale kroonilise rahapuuduse, mistõttu ta lõpuks varastas oma ema ikoonidelt hulga vääriskive, et toetada oma ameeriklannast armukest, Henrietta Blackfordi. Vargus tuli loomulikult ilmsiks, esialgu süüdistati nurjatus teos toapoissi, kes kupatati otsemaid Siberisse, ent siis selgus tasapisi tõde. Tsaarist onu vihastas tehtust kuulda saades sedavõrd, et noorhärra saadeti igaveseks Taškenti maapakku Peterburi tagasipöördumise õiguseta. Selline lugu siis.

 

Nikolai I pojapoja, vürst Nikolai Konstantinovitš Romanovi residents

| Üles |


Tänane hommikupoolik möödus hommikusöögi järel rendiautosid oodates, millel meie autojuhid kusagil teisel pool maakera järel käisid. Ja nüüd siis oleme juba paar tundi teel. Suund on ikka Jizakhi poole. Aidakuli järv, mida algse plaani järgi peale Taškenti ära vaadata tahtsime, otsustati viimase kiire nõupidamise järel vahele jätta - nendel teedel 100 kilti ringi teha võrdub 3-4 tunniga ja seda aega meil, kui tahame Samarkandi jõuda, meil täna ei ole. Jube hea, et sai see Beeline kaart telefoni ostetud - saab rahumeeli kaarti tudeerida.

Ahjaa - kõik puutüved tee ääres on värvitud. Isegi väga peenikesed. Just arutasime, miks see hea on, aga mõistliku vastuseni ei jõudnud... Aga akna tagant mööda vilksatavad maastikud on ent hetkel nagu Toskaanas - lauged künkakesed ja sammasjad paplid...

 

Tibutab...
 

Öine City

| Üles |

 


 

04.05.2024. Kell 23:20. Hotell Sherxan House, Samarkand
Järgmine | Eelmine | Üles

 

"Iidsed" kaljujoonised Timuri väravate kaljudel

| Üles |

 

Ohh...Olen päris väsinud!

 

"Pikk päevatee kaob öösse", või kuidas oli see Eugene O'Neilli näidendi nimi, mida kunagi "Vanemuses" mängiti. Igatahes on meie tänane konarlik tee ratastel saanud lõpetuse ning, peab ütlema, et üsna meeldiva. Hetkel istun meie hotelli sisehoovis räästa varjus pingil ja üritan pladiseva vihma saatel tänast päeva kokku võtta. Tegelikult on koht hea ja kõik oleks isegi suurepärane, kui meepotti ei tõrvaks kohalikust toidupoest ostetud äpardunud vein. Aga sellest vast veidi hiljem.

 

Ega palju polegi tänasest päevast rääkida. Tee, tee, tee. Kehv tee. Väga palju Chevisid! Jizakhis ei olnud mõtet pikemat peatust teha - pole suurem asi linn, ent kuna kontrollkohtumine sai sinna kokku lepitud, siis nii ka sündis. Trehvasime restos nimega "Great Garden", millele Google Mapsi kasutajad on ohtralt kiidusõnu jaganud. Sisse astudes sattusime esmapilgul kaamelikarjuse unistuste aeda: vulisev kosk, palmid, sõnajalad... troopika, mida raamivad jämedatest palkidest vahvärk-sõrestikuga iidse karavanserai seinad. Ent idüll-laudas istudes ning pilti süvenedes avastasime peatselt, et oleme sattunud keskmisesse plastmassiaega - ilmselt ei ole selles toitumisasutuses ühtegi päris taime, puittala ega isegi vineerist seina - kõik puha ausast hiina plastmassist. Ainult vesi näis olevat päris. Aga - mis seal's ikka norida, ettekandjad naeratasid meeldivalt (polnudki kõik mehed). Menüüdesse süvenedes selgus veel üks "huvitav" asjaolu: se's kõrtsis on igasugused alkohoolsed karastusjoogid haram. Ent ausalt öelda ei viitsinud hakata lihtsalt klaasi veini pärast linnas pikemalt ringi kruiisima ja nii süvenesime menüüsse. Peatselt küpses plaan tellida kamba peale kaks meetrit kebabi. Jah, kaks meetrit! Mis iganes see tähendama pidi. Ei läinudki väga kaua, kui hiigelvarras kahe ettekandja vahel lauda tassiti. Varda alusel plaadil lebasid šašlõkikuhjad, salat ja sibulad. Meeletu kogus liha! Aga söödud me selle saime ning - väga maitsev oli! Aitäh!

 

Noorem plastmassiajastu

| Üles

 

2 meetrit kebabi

| Üles

 

Jizakhi tegelikult teatakse linnast lõuna või edela poole jäävate väikeste mäekeste tõttu, millesse lõikub Zeravshani jõe org. Orgu palistavad kahelt poolt püstised künkad; lõunast Malguzari mägi ja üle jõe Nuratau mägi. Läbipääsu kutsutakse Timuri väravaks. Väravaks hüütakse kaljuformatsiooni seetõttu, et mäekeste vahel asub ajalooliselt ainus mugav läbipääs Nuratau mägedest Zeravshani jõe orgu (ja ka vastupidi). Oluline on see peamiselt kohalikus folklooris, mille kohaselt Timur ise lasknud selle läbipääsu kaevata. Vaevalt, et see legend tõele vastab, kuid ilmselt jutud sellest, et se's üsna verise ajaloooga maalapil nende kaljude vahel palju inimesi, kes ühele või teisele poole minnes on teiste poolt, kellele see ei ole meeldinud, ära tapeti, võivad vägagi tõele vastata. Euroopas teatakse seda kaljust läbipääsu pigem kuulsa vene Oriendi-seikleja ja kunstniku, Vassili Verešagini maali järgi... Meie peatusime peale väravaid ühe permanentselt suletud kohviku ees juba poolvidevikus. Kaljud nagu kaljud ikka. Kinni sai peetud pigem seetõttu, et kiigata kaljukoopasse, kus kunagi olevat vulisenud allikas ja mille seinale Ulugh-Bek, Timuri pojapoeg, olla lasknud teha raidkirja peale üht edukat sõjakäiku. Koopani viis üllatuslikult prahine rada. Koopa kaljuseina esikülge kattis paks räme graffiti ning koobast ennast veel rämedam kusehais. Koopa taganurgas valendavad paberitükid tähistasid ilmselt piirkonda, mille "perimeeter on mineeritud". Selline koht siis. Tagasi auto poole kõndides silmasime kaugel eemal mäest üles ronimas kalleid kaasreisilisi - üritasid nad vist minna kusagil turistibullas lubatud petroglüüfe otsima, kuid loobusid poolel teel saabuva hämariku süvenedes.

 

Timuri väravad. Jizzakh

| Üles |

 

Võib-olla oleks paslik siinkohal Timurile paar sõna kulutada. Hetkel on temast tehtud Usbeki rahvuskangelane ja sümbol; tundub, et Amir Temur on mingil kujul igas linnas ja linnakeses esindatud monumendi, pargi või vähemalt tänavanimega. Timur sündis 1336. a Shahrisabzis (Samarkandist pisut lõunas). Teda tõmbas sõdurielu ning palgasõdurina karjääri tehes sai ta varsti Tšagatai khaaniriigis (Tšingis khaani keskmise poja valitsuse all olnud riik, hõlmas suurt osa Kesk-Aasiast) tuntud väepealikuks. Riigimeeste nõrkust ära kasutades võttis ta 1360-ndate paiku ise võimu ja peale seda algas tema tähelend. Räägitakse, et Timur on olnud üks läbi aegade kõige parimatest ja sõjalises mõttes targematest sõjapealikest. Seda näitavad ka tema vallutused, mis ei jäänud kuidagi maha Tšingis-khaani alistatud aladest. Ema poolt olnudki temas kübeke Tsingise verd, mistõttu mees kuulutas end ise Tšingis-khaani pärijaks ja viimase "töö" jätkajaks. Timuri väed laastasid Süüriat ja Türgit, Venemaad ja Indiat ning isegi Lääne-Hiinat, mistõttu tema vallutatud alad olid lõpuks peaaegu sama ulatuslikud, kui Tsingisel. Oma riigi pealinna seadis ta üles Samarkandi ja tegi selleks kõik, et linnast saaks tollase maailma esimene linn nii vormilt kui sisult; Timur soosis igati arhitektuuri, teadust ja kunste. Samal ajal hävitas ta külma kõhuga vallutatud linnu, kusjuures linna piirates andnud ta piiratutele märku eri värvi lippudega. Mõni päev peale linna piiramise alustamist lasknud ta panna üles valge lipu oma andestuse märgiks - märk tähendas, et kui kõik alistuvad vabatahtlikult, siis jäävad ellu. Kui sellele ei reageeritud, järgnes punane lipp, mis tähendas linna allutamisel surma sõduritele ja väepealikele. Ent kui tõmmati üles must lipp, tähendas see seda, et kõik tapetakse ja linn põletatakse maha. Ja neid musti lippe tõmmati üles korduvalt. Ka põletatud ja tapetud niiviisi ka Moskva. Oli kuidas oli, igal juhul see suur mees, teaduse ja kunsti patroon, ei olnud mingi ingel ning tema alustatud ja üleskiidetud Kesk-Aasia renesanss õitses vallutatud rahvaste verest. Muuseas Timur ise olevat elanud elu lõpuni linnast väljas oma väelaagris telgis (muidugi ei olnud see lihtsalt "telk-telk"). Ta külastas küll korduvalt Samarkandi, Shahrisabzi; ning käis ilmselt mujalgi oma paleesid ja medreseid väisamas, kuid peatus neis vaid üürikest aega. Timurit teatakse lombakana - seda näidanut tema luustiku analüüs, mis tehti kunagi peale tema kirstu avamist 1940-ndatel. Arvatavasti sai ta pihta palgasõdurina, kuid tuntud legendi järgi olevat kehaviga pärit lapsepõlvest, kui ta püüdnud varastada lammast ja saanud omanikult noole jalga. Huvitavad on ka spekulatsioonid Timuri päritolust. Ametlik versioon räägib, et Timur olnud ema poolt mongoli ja isa poolt türgi verd. Samas nagu mingid allikad väidavad, et tema säilmete analüüsid ütlevad nagu olnuks kuulus väepealik hoopis europiidne tegelane. Ent onski sel vahet? Lõpetas ta aga mitte lahinguväljal, vaid ootamatu haigusega sõjakäigul teel Hiinasse.

 

Ulug Beki fännisein

| Üles |

 

Samarkandi jõudsime juba pimedas. Hotelli leidsime suuremate viperusteta. Heiki ekipaaž oli juba kohal. Meie saabudes seisis väraval Aziz - maja ja hotelli jutukas ning abivalmis pealik. Sõbraliku tutvumise järel juhatati meid kohe laua juurde, kus ootas kann kuuma rohelise teega ja kausikesed pähklite ning usbeki maiustustega, ida varem saabunud juba viisakalt maitsesid. Auto paluti parkida sisehoovi. Autode ajamine ahtasse siseõue nurka läbi kitsa värava, mida piirasid poolemeetri sügavused teravaservalised kanalisatsioonitranšeed osutus esialgsest keerulisemaks. Seepärast viimase auto manööverdamine pidi peaaegu kuradima solgirennis halvasti lõppema. Õnneks tõsiseid tagajärgi sel komistamisel ei olnud ning nüüd on kõik kolm autot kenasti reas ühel pool siseõue ja meie laud teisel pool.

 

Siin on mõnus. Aziz tundub olevat supervõõrustaja; roheline tee voolab ja snäki- ja puuviljavaagnad hoitakse kuhjaga täis. Aziz ise tundub väga sõbralik ning jutukas. Praegu juba teame, et ta on töötanud Dubais ja Koreas ehitusmehena, valdab seepärast ka korea keelt. Azizil on kolm poega ja kena naine. Tema ja ta naise nimed tähendavad õnne ja küllust ning et tal on unistus raha koguda ja praegusest pisut väsinud hotellist kunagi noobel öömaja ehitada. Lisaks muule on ta töötanud 16 aastat pagarikojas leiva ahjuviskajana ja lubas meidki homme hommikul peale sööki viia paari pagarikotta, et me näeksime, kuidas õiget usbeki leiba tehakse. Noh ja tal oleks hea meel, kui maksaksime käššis - autole oleks vaja uusi rehve... Et me oma seltskonnaga lõime öömaja maast laeni täis, on kogu pere kolinud ühte pisikesse toapugerikku esimesel korrusel (lisaks on külas ka ämm) ja püüavad seal kuidagi hakkama saada. Igal juhul teenindab meid siin vahelduva eduga kogu pere - eriti suur abiline on noorim, 5-aastane poeg, kes väga asjalikult just korjas laualt kokku kasutatud nõud.

 

Õhtuse veiniga läks ent ämbrisse. Aziz juhatas meid lähedalasuvasse väiksesse ülekuhjatud poekesse, kust altleti müütatakse külma õlut ja veini. Valik oli üsna niru, mistap' ostsin ühe Gruusia päritolu valge. Poisid said kohalikku õlut. Õllega oli kõik korras, kuid vein maitses nagu atsetoon. Halenaljaka jätku sai see saaga Mare veini avamise järel - aga tema ostis selle kusagilt poolelt teelt tunde varem; see maitseb ja lõhnab sama õudsalt nagu see minu letialune jook, mistõttu joomata jäi seegi. Seepärast on nende märkmete kõrvale täna õhtul ära rüübatud üsna mitu tassi rohelist teed.

 

Ja ongi mõnus! Vihma tibutab, õhk on mõnusalt jahe ja värske!

 

Moonid

| Üles |

 

 


 

05.05.2024. Kell 23:55. Hotell Sherxan House, Samarkand
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Pildistamissessioon Alisher Navoiy pargis

| Üles |

 

Taas on üks mõnusalt soe päev õhtuks saanud ja taas istume õhtuhämaruses Sherxani siseõuel ning seedime päevamuljeid, marineeritud seeni ja hiiglaslikku kreemitorti, mille Aziz meie saabudes külmikust välja tõi. Seened pärinevad Aliisi sahvrist, õigemini kohvrist ja on täitsa tema oma kodune käsitöö. Tordi vist tõi Azizile tema ämm vms ja tundub, et see kreemihunnik pererahvale peale ei lähe. Seepärast proovitakse see sisse sööta turistidele hea tahte avaldusena. Tort pole tegelikult paha, kuid see on suur ja koosneb peaasjalikult kreemist. Pakkusime Azizile seeni maitsta - talle hirmasti mekkisid. Küsimuse peale, kuidas neil seentega on, vastas ta, et mägedes midagi kasvab ja midagi kuidagi ka süüakse, kuid niiviisi marineerituna saab ta seeni küll esimest korda. Muuseas on vein täna suurepärane - seesama mark, mida Taškendis Khan Chapas maitstud sai. Ainus erinevus peitub hinnas - tänasest turupoest sain pudeli sama hinnaga, mille eest Taškendi kõrtsus oleks saanud kolm. Ausalt öelda jättis see edevalt sisustatud pood oma ennasttäis nolkidest müüjatega väga ebameeldiva mulje. Ma jätnuks veini ostmata, kui viitsinuks minna järgmist poodi otsima. Ühtegi hinda asutuses väljas ei olnud ja jäi mulje, et hind pandi vastavalt sisse astuja välimusele. Meie ees püüdis üks nooremapoolne venelanna suitsu ja napsi osta. Ma ei kuulnud, mis talle hinnaks öeldi, kuid kuuldu peale hakkas daam pröökama ja käratas, et see on ju röövimine ja küsitud hind olevat poole kõrgem kui Moskva kesklinnas. Seepeale noorhärra leti tagant leidis, et ega lugupeetud külaline ei ole ka Moskva kesklinnas. Ka minu veiniga oli naljakas lugu. Kui kuulsin valitud veini hinda, küsisin teise, tagasihoidlikuma välimusega margi kohta, mille hinnaks öeldi veelgi krõbedam summa. Ma ei vingu, kuid 16 euri pudel on suht kallis isegi Prantsusmaalt ostes...

 

Seente, tordi ja veini kõrval käib kohalik sotsiaalpoliitiline arutelu teemal, kas Aliisi sall on geiliikumise lipp või mitte. Sall on nagu sall ikka, kõikvõimalike abstraktsete värvilaikudega, kuid Registani väljakul astus täna Aliisile politsei ligi ning palus sall kohe ära panna:

 

"Meie riigis selliste sümbolitega ei lehvitata"

 

Esialgu ei saanud Aliis üldse aru, mis asja pärast mundrimees pahandab ja proovis härrat maha rahustada, kuid seda resoluutsemalt kästi sall ära koristada. Nojah... Geisid siin riigis ei ole, õigemini, kes kapist välja ronib, pannakse vist vangimajja. Ka näiteks tänaval oma daamil käest kinni hoidmine on üsna taunitav; hoidku taevas avalikult musitamisest. Samas täna Püha Danieli haua juurest laskus linna poole kamp halattides keskealisi pühamehi, kes kõik hoidsid üksteisel äraseletatud ilmel käest kinni - ei ole probleemi. Kui mina oleks kohalik inkvisiitor, siis tekitaks ühe värvilise salli asemel üksteist patsutav ja käevangus patseeriv härrasrahvas palju suuremaid küsimärke. Aga siin ilmselt kõneleb kultuuride erinevus... Ent olgu kuidas on, lärmata ei ole siin midagi ja Aliis igatahes peab endale mingi muu riideeseme hankima.

 

 Tänane pikk päev algas mõnusa hommikusöögiga hotellis. Esialgu tekkis tunne, et ega lauale kantud tillukestel vaagnatel serveeritud väikestest ampsudest söönuks saa, kuid neid vaagnaid oli palju - erinevaid kohalikke ampse, lisaks riisipuder piimaga ja praemunad. Lõpuks olin kurguni täis ning pool lauatäit jäi söömata. Muidugi vürtsitas kogu söömaaega Azizi pidev jutuvada ja ülevoolav hoolitsus, mis on ühtepidi ju nunnu ning liigutav, kuid teisalt ka pisut tüütu. Ja muidugi läheb kõik laivis Sherxan House Instagrami lehele üles - seepärast tuleb jälgida, et pideva pildiklõpsimise ajal väga lolli nägu ei tee. Või noh, suva sest!

 

Sherxan House (foto Sherxan House Instagram)

| Üles |

 

Hommikusöögi lõppedes võttis Aziz meid sappa ning viis vaatama kohalikku leivaküpsetamist. Esialgu astusime sisse ühte pisikesse kööki, mille südant täitis ümar, keskelt avatud leivaahi - tandir. Sellised ahjud, mille tüüpi meie Euroopas teame ehk nn tandoori ahjuna - on iidsed ja levinud ilmselt kogu Oriendis; ma ise olen sarnaste leivaahjudega kokku puutunud Kaukaasias, Jordaanias ja Emiraatides. Käis vilgas töö: nurgas toimetas üks daam taignalatakatega ning härra viskas need ahju. Kirjutan nimelt - "viskas", sest taignaplaadid visataksegi "plätsti" vastu ahjuseina. Kuidas nad seal vertikaalselt ja osa "pea alaspidi" seisavad on müstika ja pisike gravitatsiooniime. Imemees muidugi oli ka härra, kes leibu ahju viskas. Ahi on kuum, väga kuum, kuid leibade viskamiseks pani mees vahepeal pea, vahepeal aga lausa pool ülakeha ahju. Hirmus!. Ja härra nägu katsid armid... Võib vaid arvata, kuidas need kuumas ahjus surfamisest sinna saanud on. Muuseas, meie Azizi nägu on samuti üsna armiline - nojah, ka tema olevat leibade sisseviskajana pagariäris aastaid töötanud...

 

Leivaahjumees

| Üles |

 

Teine pagariäri oli pisut suurem - meeskond, kes palehigis leiba tegi, koosnes 5-6 härrast, kes kõik olid kibedasti ametis. Ometi võeti meid vastu naerul näoga ja kostitati kohe ahjust tulnud kuumade obi noni-dega (non - naan) ehk lebjoškadega nagu kohalikku lameleiba venepäraselt kutsutakse. Leivad on meie mõistes ümarad lapikud saiad, ülilihtsa koostisega: vesi, jahu, pärm, sool, suhkur. Glasuuritakse munaga (aga mitte igal pool ja mitte alati) ja puistatakse peale mõnikord mooniseemneid vm seemnekesi - aga ei pea. Eks igal pagaril ole oma salaretsept. Leibade eripäraks on see, et iga meister tembeldab oma leiva isemoodi - selleks lüüakse leiva keskele ümara templi moodi asjaga - tekishiga - muster. Nii näeb leib valmides välja nagu ilmaratas - keskelt kauni ümmarguse ornamendiga kohev ketas. Selline tembeldamine on elementaarne ja selleta ei jäta ükski meister omi leibu - üks õige kohalik naan ilma templita ei ole kohalik naan.

 

Teises pagarikojas kästi meie tütarlastel ka leivateole käed külge panna. Aziz muutus eestööliseks ning Janika ja Hele pidid teda järgima. Nagu mõni Gordon Ramsay ülesanne "Masterchefis". Taignapall patsutati ümmarguseks plaadiks, tempel keskele servad õliga üle (nemad ei kasutanud glasuurimiseks muna) ja seemned peale. Valmis! Kuidas daamidel välja tuli? Nagu ütles Aziz - väga ilus, mis meie keelde tõlgituna tähendaks, et "hea üritus, aga on veel arenguruumi"...

 

Masterchef Uzbekistan

| Üles |

 

Leivamehed

| Üles |

 

Peale leivaelamusi oli aeg minna Registani väljakule. Kui Usebskistanile mõelda, siis vist Samarkandi Registani väljak oma kolme medresega on just see "kilukarbi motiiv", mis kõigile silme ette tuleb. See on nagu Egiptusele mõeldes püramiidid, Pariisile mõeldes Eiffeli torn või Peruule mõeldes Macchu Picchu. Seega ootasin ja pisut kartsin seda kohtumist... Hele seevastu sammus platsi poole nostalgiapilves - temal on õnne näha olnud Samarkandi Registani väljakut 1988. a.

 

8. märtsi tänav

| Üles |

 

Väljaku äärsele trepistikule jõudes tervitas saabujat voogav tihe rahvamass, mis väljakul ja hoonetes kobrutas ning mida jätkus karjakaupa ka naabruskonna parkidesse. Platsile pääsemiseks tuleb osta pilet ning läbida turvakontroll. Kõik see võtab aega: esiteks on rahvast palju ja teiseks trügivad alalõpmata poisikesed ja lausa päris elatanud härrad kassajärjekorda vahele. Aga siis on lõpuks piletid käes ning valvsailmelise Jason Stathami poolt kontrollitud ning - voia! - oledki järsku keset platsi üüratute sinise-rohelisekirjude portaalide embuses...

 

Registani väljak

| Üles |

 

Registani väljakut seostatakse eelkõige Samarkandiga, kuid oma Registani väljak on ka Buhhaaras ning paljudes teistes vanades linnades. Tähendab see linnaväljakut, ajalooliselt siis tolmust või liivast platsi, kus loeti ette valitsejate korraldusi, kaubeldi usinasti - platsi servades asusid kaubatelgid - hukati pahalasi ning lõbustati rahvast muul sajal erineval moel. Samarkandi Registani väljak on lihtsalt üks uhkemaid ja kantud seepärast ka UNESCO nimekirja juba 2001. a. Uhkeks teevad selle kolm medrest, millest vanim (platsi vasakul tiival) ehitati Timuri pojaoja, Ulug-Beki, ajal 1420-ndatel (Ulug-Beki medres) ja kaks järgmist, Sher-Dori (paremal tiival) ja Tilla-Kori (keskel) medresed 1620-1660   Buhhaara khaaniriigi emiiri, Yalangtush Bahaduri poolt. Viimase kahe ehitamisega soovis toonane asevalitseja anda platsile suursugusemat ilmet. Ta leidis arhitekti, kes lähtus Ulug-Beki medresest ja nii sobitati uued medresed vanaga ajatult nii, et tänapäeval vaadates on raske mõista, milline neist on vanim. Tilla-Kori ehitati endise karavanserai asemele. Pidi see olema Ulug-Beki medrese peegelpilt, kuid tänu sellele, et platsi pind olevat paarisaja aasta jooksul peale Ulug-Beki medrese ehitamist tõusnud, on Sher-Dori tegelikult Ulug-Beki medresest madalam. Sher-Dori nimetati algul Bahaduri auks Bahaduri medreseks, kuid inimesed hakkasid seda kutsuma Sher-Doriks peaportaali sissepääsu kuldsete tiigripiltide järgi (Sher tähendab tiigrit ja Sher-Dori tänendab umbes midagi sellist nagu "tiigritega kaunistatud"). Tiigritega on see lugu, et need on natuke nagu lõvi moodi tiigrid. Segasevõitu identiteet tuleb sellest, et üldjuhul islami kunstis loomade ja inimeste kujutamine ei ole lubatav, kuid kuna tegu ei ole "päriselt" maamunal elava loomaga, siis tinglikult see justkui sobiks. Ühesõnaga leiutati niiviisi üks Samarkandi sümboleid, mida hiljem usbeki kunstis on armastatud juba laiemas rahvuslikus kontekstis meelsasti korrata. No näiteks kivist raiutud tiiger-lõvisid nägime täna Amir Temuri pargi trepistiku alguses.

 

Tiiger-lõvid Amir Temuri pargi sissepääsul

| Üles

 

Tilla Kori medres

| Üles |

 

Registani medresed seestpoolt on... üsna sarnased: 2-4 puuga sisehoov, mida piiravad sisehoovi avanevate endisaegsete õpilaste eluruumide ukseavad. Peakorpuses on tavaliselt paar suuremat saali ühiseks õppeks ja palvusteks. Enamus õppetööd medrestes käis õpetaja ja tudengitevahelistes väitlustes, mida viidi läbi siseõues suuremates või väiksemates gruppides nii nagu soovi oli. Ilmselt suurimaks erinevuseks on dekoorierinevused ja koraanikirjad, kuid relvastamata asjatundmatule silmale jäävad need nüansid märkamata. Õigemini - näed erinevusi küll, kuid juba teises medreses on peas kõik segi nagu puder ja kapsad, mistõttu mingisugused märkused dekoori teemal a la, et et ühe või teise medrese keraamilised seinakaunistused - aga kaetud on hooned nii seest kui väljastpoolt glasuuritud plaatide või keraamilistest tellistest laotud pindadega - on nii või naasugused või "nende ja nende" erinevustega oleks üsna ülbe sõnavõtmine. Fakt ent on, et kõik need kaunistused, tuhanded dekoratiivsed pinnad, meeletud ornamendid, stukk ja kalligraafilised koraanikirjad on filigraansed ning eksootiliselt väga kaunid.

 

Sher-Dori medres

| Üles |

 

Sher-Dori tudengid

| Üles |

 

Tilla Kori medres

| Üles |

 

Ulug Begi medres

| Üles |

 

Eks muidugi tekitab Registani plats ka küsimusi. Fotode järgi otsustades olid hooned 19. sajandi lõpul päris nukras seisus: kogu see pidulik pealiskate oli kadumas ja savitellistest kehandid üsna lagunenud. Nõukajal otsustasid kusagil seltsimehed, et tegu on kultuuriväärtusega ning anti käsk need vanad medresed restaureerida. Tehti seda terve igavik kuniks vahetult enne punaimpeeriumi kollapsit töödega valmis saadi. Restaureeritud on tões ja usus; vana kraam sõeluti liivast välja ja vajadusel tehti vanade tükkide eeskujul replikaid. Kui seinu hoolega vaadata, siis vanal ja uuel näeb vahet, ent üldmuljet see kuidagi ei riku. Vahetevahel viskab siiski sisse visuaalseid äpardusi, mille põhjuseks on hoonete vajumistest tekkinud pindade deformatsioonid, mistõttu mustreid lihtsalt ei saanud algupäraselt kokku laduda. Eriti kiivas seintega on Ulug-Beki medres. Samas see kõveriti olek on ka selle koha õigustus ja vanuse märk, mis näitab, et hoonetes on sees ikka vana hing.

 

Registani väljakul kogesin üht veidrat nähtust. Platsil jõlkus ringi igas vanuses lapsi, kes soovisid meiega pilti teha. Hästi - ma saan aru, et teismelised poisid soovivad mõne ilusa välismaa daamiga koos poseerida, kuid - isegi mul oli au lastega koos pilti teha. Selle tsirkuse mõtteks tundus olevat pedagoogide käsk praktiseerida inglise keelt ning tõestuseks sellest pidi olema pilt koos jutukaaslasega. Enamus juttu piirnes sõnadega:

 

"Hey, how are You!"

 

Ja kui vastasid samaga, siis tuli tavaliselt vastuseks "mõmm-mõmm" ning viipekeeles palve koos pilti teha. ... Jah. Sellest kõigest saan ma tegelikult aru - kus sa seda keelt siis ikka harjutad. Ent miks tahtsid koos minuga Shor-Dori sisehoovis kolm memmekest ühispilti teha?

 

Pildistavad

| Üles |

 

Peale paaritunnist huvitamist jätsime Registani seljataha. Enne lahkumist proovisin paari tuhande eest õnne ajamasinas - pargi serva peitunud tualetis, mille kabiini astudes tõepoolest lennutati mind Gatsina turu peldikusse aastast 1986. Kuid egas vets peagi olema buduaar - oluline on funktsioon.

 

Järgmiseks peatuspaigaks pidi saama Timuri mausoleum. Et see üles leida, tuli ette võtta jalutuskäik läbi Poeetide ja Amir Temuri pargi. Kenad, varjulised alleed koos ohtrate (mittetöötavate) purskkaevudega. Pargid on viisakalt hooldatud ja enamasti pisut jabura teedevõrguga, mis näib moodustavat langevarjurite jaoks kutsuva mustri, kuid pargis liikuja jaoks tekitab imelikke ja arusaamatuid käike. Parkidele tundub olevat iseloomulik - mida mõni aeg hiljem kogesime väga selgelt Ülikooli bulvaril - tihe puude ja põõsaste istutamine, mille ühiseks printsiibiks näikse olevat kogu vaba ruumi puudega täitmine. Põõsaid seejuures on vähem ning sageli on need hekiks pöetud. Ja puid on tõesti palju ning asuvad need mitme (ja täiskasvanud puude kõrgusi arvestades isegi arusaamatu) rindena: hobukastanid plataanide all, küpressid segi mändidega, jalakad mändide all jne-jne. Nii on tekitatud üsna tihedad ja visuaalis sageli segasevõitu salud-massiivid. Ainus selgitus sellele on võimalikult tiheda, varjulise keskkonna tekitamine, sest võib vaid ette kujutada, kui mõnus on puude vilus olla siin augustis, kus 40 ja pluss Celsiuse järgi on pigem päevane madalam temperatuur. Ja muidugi on puutüved kõik valgeks võõbatud. Arvasin, et maantee ääres on see pikkadel sirgetel nagu mingi trend, kuid värvitud on ka kõik linnapuud. Tabasin täna ka ühe haljastaja-härra otse teolt, kui ta noori puid valgeks võõpas. Värvitakse seda Azizi sõnul mingi vaseühendiga (kui ma õigesti vene keelest aru sain) ja ametlikuks põhjuseks olevat tüvede kaitsmine kuuma ja haiguste eest... Ju siis...

 

 

Tema neid puid värvibki

| Üles |

 

Poeetide park

| Üles |

 

Amir Timuri park

| Üles |

 

Enne vana Timuri sargamaja juurde jõudmist sattusime noorde parki (Ruhkhabadi park), mille servas kõrgub tagasihoidlik heledatest tellistest hooneke - Rukhabadi (Rukhobodi) mausoleum. Mausoleum ehitati Timuri käsul 1380. aastal islami õpetlase, šeik Burhaneddin Sagaradzhi, hauale. Rukhabad tähendavat kohta, kus "vaim(sus) elab". Burhaneddin oli 14. sajandil Pekingis tuntud mees - ühelt poolt oli ta kohalike moslemite vaimseks juhiks, teisalt abielus kellegi Yungi dünastia printsessiga (ei hakka siin netti kaevuma, kellega konkreetselt). Peale surma tõi tema poeg isa testamenti täites vaari säilmed Samarkandi - taat tahtnud olla maetud "Jumalate linnas" nagu Samarkandi tollal kutsutud. Et Timur austas nii isa, kui poega, siis laskis ta isale mausoleumi ehitada, poja aga tõstis oma õukonnas aujärjele. Nii olid lood. Vaimuinimese viimne puhkepaik on lihtne nii seest, kui väljast. Ei mingit klantsdekoori, valged seinad ja valge lagi. Lihtne hoone ja - mis peaasi - teretulnud vahedusena kompaktne ning ilma suure portaalita. Rahvasuu räägib, et Burhaneddinil olnud mõned prohvet Muhhamedi juuksekarvad, mis müüriti kastikese sees mausoleumi kuplisse. Seepärast täna olevat see mausoleum paljudele palverännaku sihtpunktiks. Timur aga olevat austanud pühamehe hauda sedavõrd, et sellest hobusega möödudes - aga hobuse seljas oli ta alati - roninud lonkur-pealik sadulast maha ja kõndinud kuniks mausoleum silmapiiri taha kadus.
 

Rukhabadi mausoleum

| Üles |

Timuri mausoleum - Gur-e-Amir (pärsia k Kuninga haud) - asub põhimõtteliselt Rukhabadi pargi teises servas. Visuaalis ühendab neid isegi kolmerealine varjuline allee. Arvestades piirkonna allakäiku ja ehitiste varisemist 17-18. sajandil arvavad arheoloogid, et ilmselt mingil hetkel moodustas Ruhhabadi mausoleum Timuri omaga ühe ansambli. Võib-olla... Ent kui erinev on siiski Timuri hauaehitis Burhaneddini viimsest puhkepaigast. Õigemini see, mis algsest, 1402. a ehitatud suurejoonelisest Gur-e Amirist, järel on: suur sinise kupliga medres, natuke konserveeritud müürijuppe ja minaretid. Ent see säilinud ja tänaseks hoolikalt kullas ja karras üle vuntsitud kuninglik hauakambri osa näeb välja sädelev ning suursugune. Medres meenutab Registani medreseid, kuid on oluliselt väiksem. Samas on see üldmuljelt silmapaistvalt väljapeetum tänu oma kopsakale sibuljale kuplile ning portaali ja külgseinte ilusatele proportsioonidele. Muhammad ibn Mahmud Isfahani - arhitekt, kes mausoleumi kavandas - olevat arhitektuuriasjatundjate sõnutsi selle ehitisega manifesteerinud hilisema piirkondliku arhitektuuriparadigma terve endisaegse Pärsia aladel. Gur-e-Amiri jäljendati ja saadi sellest inspiratsiooni hiljem paljudes kohtades Kesk-Aasias, Iraanis ja Indias. Kahtlemata tähelepanuväärseim neist jäljendustest täna on Taj Mahal.

 

C

 

Timuri hauakamber mahutab peale suure isanda enda veel Timuri poegade Shah Rukhi ja Miran Shahi ning pojapoegade Ulugh Begi ja Muhammad Sultani haudu. Timuri jalgade juurde olevat maetud ka lonkur-kuninga õpetaja Sayyid Baraka. Mausoleumi siseõhkkond on pidulik: palju tundub olevat kohalikke, mulla peab äraseletatud ilmel ühes nurgas sargakivi taga palvust paari taadiga. Inimesed seisavad pühalikul ilmel hauakivi ees ja pildistavad. Timuri kultuse ametlik kultiveerimine tundub olevat rahvusliku identiteedi loomisel-taastamisel üsna mõjus: nõukaaegsete punakolonistide poolt mutta tallatud meel vajab kangelasi ja Timur on just see õige. See, et tapja-kangelane toimetas enne usbeki hõimude aega, ei lähe täna kuninga hauakivi kummardajale arvatavasti korda. Aga ega ole siin iroonitseda midagi - meil ei ole ühtegi sellist ette näidata... Kui siis, ehk Roman Ungern von Sternberg, kes küll sündis Austrias, ent kasvas üles Eestis Järvakandi mõisas ja Tallinnas. Tänu temale sündis iseseisev Mongoolia riik. Hmmm... Naljakal kombel olnud Romani üheks unistuseks Tšingis-Khaani riigi taastamine. Ja ka iseloomustanud lugupeetud parunit erakordne julmus nii vaenlaste kui omade vastu. Seega täiesti sobilik meie oma kangelane.

 

Timuri mausoleum, peaportaal

| Üles |

 

Timuri mausoleum, siseõu

| Üles |

 

Mausoleum 1920-ndate algul

| Üles |

 

Timuri ümber keritakse usinalt nii faktidel põhinevaid lugusid kui ka muinasjutuvõrku ning algust tehti sellega juba sügaval nõukaajal. Fakt on, et Timuri laibajäänused kaevas välja vaid paar päeva enne II ilmasõja ametlikku algust üks karismaatiline punavene arheoloog, Mihhail Gerassimov. Gerassimov ei olnud lihtsalt arheoloog vaid ka omamoodi pioneer ammu surnud inimeste nägude rekonstrueerimise alal nende kolpade järgi. Just tänu tema leiutatud meetodile teatakse, millised näod olid näiteks Jaroslav Targal või Ivan Julmal... Ja ka Timuril. Viimasel ajal leiutatud meetoditega saadud tulemused küll kipuvad Gerassimovi tööga mitte kõige paremini klappima, aga jäägu siinkohal see arutlus. Vaidlemisel tasuks lihtsalt meelde tuletada, mis vahendid olid teadlase käsutuses 1940-ndatel ja mis vahendid on teadlastel täna. Ja lõppeks ei loe kadun'd inimeste näod, vaid teod, millega nad end ajalukku kirjutasid. Ja ka müüdis, mida Timuri sargast räägitakse, ei ole mitte Timuri nägu oluline. Kui Gerassimov Timuri hauda torkima hakkas, olevat kohalikud Gerassimovi hoiatanud kirstu avamast väitega, et see on kurjuse kirst. Loomulikult läks show edasi ning haud avati. Enne kirstu avamist leitud aga haua juurest kirjad, millest esimene olevat kuulutanud midagi sellist:

 

"Kui ma surnuist tõusen, väriseb maailm".

 

Ja seejärel avastati teine kiri:

 

"Kes mu hauakambrit häirib, vallandab minust kohutavama sissetungija."

 

Et kohe algas II ilmasõda, siis seostati kuulutust oma aja kontekstis kohe Hitleriga. Ilmselt on see lugu suuremal või väiksemal määral puhas iba. Kasvõi seetõttu, et kurjus oli valla päästetud aastaid varem ning kui Hitler poleks rünnanud juunis, siis Viktor Suvorovi järgi rünnanuks Stalin Reichi kuu aega hiljem. Seega kui Timur-deemon siin midagi surkiski, olid temast kordi hullemad Mordori soerdid selle maailma 20, sajandi pimeduseriikide hammasrattad juba ammu enne Timuri haua rüvetamist käima lükanud. Ka Gerassimovi kolleegid, kes Timuri hauaga tegelesid, on väitnud, et midagi sellist ei ole toimunud. Ent lugu elab ja seda räägitakse Timuri haua juures suure õhinaga.

 

Timuri sark

| Üles |

 

Haudehitise kaleidoskoop

| Üles |

 

Timuril endal muidugi ongi selle Samarkandi matmiskohaga väike jama. Tema tahtis olla maetud oma kodupaika, Keshi (ehk siis tänasesse Shahrisabzi). Keshis oli ta lasknud endale seks puhuks isegi kena krüpti valmis ehitada. Ent kui ta sõjateel Hiinas kevadel hinge heitis, olid Keshi suunduvad teed kurudel alles paksu lume all ja ületamatud, mistap tema pärijad otsustasid pealiku hoopis Samarkandi matta. Nii sündis ning Timur puhkab Saarkandis. Kui homme veab, saame Keshis ehk ka tühja Timuri hauakambri ära vaadata.

 

Timuri haua juurest põgenesime keskpäevase päikesepõletuse eest varjulisele Ülikooli bulvarile, mida peetakse üheks Samarkandi imposantsemaks rohealaks. Mitmekilomeetrine puudesse uppuv jalutustänav algab "üllatuslikult" hiiglasliku Timuri monumendiga. Timur vaatab vanalinna poole, mis tähendab seda, et alleel liikuja näeb suursugust tagumenti. See arranžeering näib igatahes veider: bulvaril vanalinna suunas jalutajal võiks silmapiiril avaneda ikka suure pealiku esimene pool. Aga ju peegeldub ses asetuses ka raasuke planeerimata irooniat mõeldes rahvuskangelase tegudele ja palavale inimarmastusele. Bulvar samas jätab jalutajale väga rohelise ja varjulise tunde. Kujutan ette seal puuvõrade all kõndimise naudingut 40 kraadises suvekuumuses! Puid on istutatud mitu rinnet, sekka põõsaid ja muid taimi. Et tähelepanu ei hajuks, markeerivad tänavatega ristumisi purskkaevud ja skulptuurid. Kusagil bulvari keskpaigas söövitab silma punane hiinapärane värav Puna-Hiina lipuga.

 

Timur, ikka Timur

| Üles |

 

Bulvaril jalutades tundsin silmades ja kurgus süvenevat ärritust. Ajas köhima ja silmad kippusid vett jooksma. Tegelikult juba Registani väljakul läksid kurk ja silmad imelikuks. Mõtlesin murega, et kas tõesti olen jälle reisil haigeks jäämas. Ent oma enesetundest juttu tehes selgus, et kõigi silmad kipitavad ning kõrid kratsivad... Nüüd, õhtuks, on olemine taas õnneks normaalne ja teada ka silmavesistamise põhjus. Uhkusega teatas Aziz, et linnavõimud teevad kõik selleks, et turistid tunneks end hästi... Kesklinna pargid on täis mooruspuid, mille viljad meelitavad herilasi. Samuti meelitavad pargipuude vari ning niiskem keskkond sääski. Et satikad turiste ei pureks, pritsitakse puid dihlofossiga (vm sarnase keemiaga) - põhimõtteliselt putukamürgiga! See on karm...

 

Ülikooli bulvar

| Üles |

 

Ülikooli bulvarilt sattusime ülikoolihoonete ja Püha Alexiuse kiriku vahele kiilutud idamaiste pergolatega palistatud Konfutsiuse skväärile, mida ehtis Konfutsiuse enda kujuke. Skväär nagu üks kivine linnaplats ikka. Suurel ida mõtlejal on platsiga niipalju pistmist, et taamal asuvates õppehoonetes õpetatav on kuidagi seotud Korea ja Hiinaga.

 

Konfutsiuse skväär

| Üles |

 

Konfutsiuse skväärilt sattusime ühte Samarkandi kiidetumatest söömakohtadest - Old City. Vau-efekti just ei tekkinud - hinna ja kvaliteedi suhe jäi pigem mõõdukaks, kuid teenindati meeldivalt ja vein oli hea. Ning - mis peamine - sain ära proovida lõpuks ühe korraliku plovi. Plov on usbeki köögi esinumber ja uhkus. Igas piirkonnas olevat oma salaretsept ning loomulikult on igal enesest lugupidaval tegijal sajanditepikkune oma "vanaisa" retsept, mistõttu põhimõtteliselt igal pool saab ainult "Usbekistani parimat plovi". Kirjutasin meelega sõna "vanaisa", sest traditsiooniliselt võivad naised plovi jaoks sibulad ja porgandid hakkida, kuid toidu enda teevad valmis vaid härrad. Plovi pakutavat pulmas ning matusel, seda sündivat süüa nii varavalges kui päevaveerul - ühesõnaga nagu mulgipuder eestlasele ... või noh jah. Mind üllatas, kui mahe see klassikaline Samarkandi plov Old City versioonis maitses; ei mingit pipraga üle panemist, pigem magusapoolne. Magususe annavad kollane porgand ja sibul. Tegelikult on baasretsept väga lihtne, õigemini koostisosad on lihtsad: riis, sibul porgand, küüslauk, loomaliha, sool, värskelt purustatud must pipar. Tegemine on ent paras peavalu ning võtab aega - hea roa saladus põhineb koostisosade õiges järjekorras hautamisel ja lõpuks kogu roa kokkuhautamisel. Igas piirkonnas (või köögis) antakse juurde oma nüanss rosinate, pähklite või muude lisanditega, ent nagu mina olen aru saanud, siis ka see lisandite valik on siiski traditsioonidega paigas ja pigem üsna konservatiivne. Old City roale oli muuseas lisatud kollaseid rosinaid.

 

Samarkandi plov

| Üles |

 

Magustoiduvalik Old Citys: baklavaa, halvaa, õunakook ja Kass Arturi kook

| Üles |

 

Õhtupoolikut tahtsime alustada Hovrenko veinimuuseumis kohalike veinide degusteerimisega. Seepärast seadsime sammud Mahmud Kaškari tänavale. Teel sattusime peale härrale, kes puutüvesid hoolikalt valgeks võõpas ning väsinud Suure Isamaasõja tänavamonumendile. Viimasest rääkides meenus Registani väljakul nännimüüjalt kuuldud jutt sellest, kuidas II ilmasõja ajal toodud Usbekistani sõja eest ära tuhandeid orbudeks jäänud vene lapsi, kes siis kohalikes peredes üles kasvatati. Vanahärral igatahes tundus olevat sellega oma teema, sest ta ohkas südametäiega ja ütles, et aetakse igas't ägedat poliitikat, aga seda ei taha enam keegi mäletada. Jah, eks see maa ole üks korralik paabel: suur sõbralik nõukogudemaa tõmbas maakaardile piirid hõimudest ja rahvustest end mitte häirida lastes. Ja nii elavad tadžikid Usbekistanis, usbekid Kõrgõstanis, kirgiisid jälle kusagil mujal ja nii see reaktor podiseb oodates hetke, mil rahvusriiklus ja ambitsioon mõnes kohas üle piiri murravad. Seda on siin juhtunud varem ja juhtub kindlasti edaspidigi. Loodetavasti siiski mitte enne 10. maid sel aastal.

 

Muuseumi ette jõudes trehvasime sinna pooljuhuslikult sattunud Aliisiga. Mart uitas kusagil omapead...

 

 

Hovrenko veinitehase degusteerimisruum ja muuseum asuvad endisaegse Vene kaupmehe, Dimitri Filatovi, majas, kes rajas 1868. aastal Usbekistanis esimese veinitehase. Filatov oli karismaatiline kuju, rändur ja nutikas ärimees, kelle kapitalile pani aluse tsaaririigi alati janus sõdurkond. Seega, kui vene armee marssis Taškendi peale, laadis Filatov veoloomadele hiiglasliku viinatagavara ja sõitis väehulkadele järgi. Äri õitses - viina kulus alati. Temalt pärinevatki see tuntud ütlemine, et:

 

"Sõda on sõda, aga lõunasöök on ikka graafikus."

 

 Igatahes, Filatovist sai Taškendis, Buhhaaras, Hiivas ja Samarkandis tsaaririigi kanna kinnitamise järel tuntud alkoärimees ja veinientusiast. Ta lõi igasse linna oma kaubalaod, müüs kõike, mida tarvis oli ning loomulikult garnisonidele viina. Ta ampsas läbi, et kohalik päikeseline kuid karm kliima on hea teatud viinamarjasortidele. Ta asutas Samarkandi ümbrusse viinapuuväljad ning veinitehase ja asus katsetama peaasjalikult Kaukaasia ja Krimmi viinamarjasortidega. Filatovi katsetused osutusid juba paari aasta järel õige viljakaiks. Kaukaasia sordid töötasid ja lisaks aretas mees 1880-ndatel isegi kohaliku sordi "Bishty", mis on, kui rääkida tänastest Kesk-Aasia veinidest, üks tuntuimaid nö "omi" sorte. Filatov panustas magusatele veinidele ning olevat olnud nendega ka Euroopas väga edukas. Tänini presenteeritakse Usbeki veine läbi 19. sajandi lõpul Pariisis ja Antverpenis saadud nominatsioonide ja medalite. Filatov oli kohaliku veinitootmise taaselustaja, kuid veinitegemise kunsti teati juba iidsetest aegadest, isegi enne, kui Sogdiana vallutasid Aleksander Suure mehed. Kreeklaste tulekuga ent veini tarvitamine kogus vaid hoogu, mispeale kirjutatakse, et kuni islami tulekuni 7. sajandil laiusid piirkonniti vägagi ulatuslikud viinaväljad. Islamiga läks vein põlu alla ning viinavälju - neid millel kasvatati viinamarju veini jaoks, hakati hävitama. Ka Tšingis-khaan olnud veini suhtes skeptiline ning, kui parajasti ei olnud kedagi inimest tappa, siis laskis hea meelega tule otsa panna mõnele viinapõllule. Ent hävitasid nagu nad hävitasid, veini siiski tehti marginaalsetes kogustes tasahilju edasi - nagu Marco Polo reisikirjades üles tähendatud olla. Ent mingist veinitraditsioonist siiski peale islami tulekut rääkida ei saa. Midagi ilmselt kääritas kusagil kuurinurgas keegi ikka, kuid just Filatov on siiski see, kes veiniteo arvestatava moel Usbekistanis taas käima tõmbas.

 

Hovrenko veinitehase degusteerimisruum

| Üles |

 

1917. a läks Samarkandis nagu igal pool. Filatov pidi põgenema ja viinaväljad ning veinitehas jäi proletariaadi meelevalda. Et kommunistid joovad haljast viina, siis jäi Filatovi Samarkandi veinimaailm kümneks aastaks soiku. Linnalegend räägib, et 100 aastat hiljem avastati kelder Filatovi parimate aastakäikude veinidega, mida isegi täna saavat eraldi raha eest maitsta. Uus hingamine saabus 1927. a, kui Filatovi tehastees ja viinaväljadel hakkas "teaduslikel alustel" toimetama Mihhail Hovrenko - Venemaa esimese viinamarjakasvatuse professor. Ta jätkas Filatovi vaimus juba toimivate sortide ja veinidega ning töötas välja igasuguseid "põnevaid" uusi tooteid. 1930-ndatel toodeti vanas Filatovi veinitehases nii porti, madeirat, šerrit, konjakit ja veel mitmeid muid häid jooke - loomulikult ei huvitanud NL-s kedagi "kaitstud päritolu nimetus". Hovrenko surma järel sai tehas endale auväärt professori nime ja toimetab selle nime all riikliku ärina tänini. Pruulitakse veine, brändisid, aga ka palsamit nimega "Vana Samarkand", mille nimi ja joogitüüp meenutab kangesti "Vana Tallinnat"...

 

Meie kurvastuseks oli avatud vaid muuseum - degusteerimisi, ka altkäemaksu eest, tänasel päeval ei tehtud. Tulge homme!
 

Hovrenko veinitehase ajaloolisi nooblimaid marke: Chabilis ja Madeira

| Üles |

 

...ja läbilõige tänasest toodangust: palsam Vana Samarkand (nagu meie Vana Tallinn), brändi, punane, roosa ja valge vein

| Üles |


Veinimaja selja taha jättes otsustasime läbi jalutada Alisher Navoi nimelise Keskpargi. Alisher Navoi (e Ali-Shir Navi) nimelise allee, pargi või platsi leiab ilmselt enamusest Usbekistani linnast. Navoi oli Timuri aegne multitalent, toimetades enamuse oma eluajast Timuri Herati (praeguses Afganistanis) asevalitseja teenistuses. Kirjutatakse, et lisaks kirjandusele, filosoofiale, maalikunstile ja luulele tegutses ta ka andeka restauraatorina, kelle käe all "said korda" rohkem kui 300 medrest ja mošeed. Kesk-Aasias ent austatakse teda tänini kui üht türgikeelse luulekunsti ja kirjanduse loojat, kes omi teoseid kirjutas tšagatai keeles, mida pidas kunstiliselt pärsia keelest oluliselt väljendusrikkamaks. Tšagatai keel on t
änaseks küll välja surnud, kuid seda räägiti enne kommunistide tulekut laialdaselt Kesk-Aasias ja see oli üks neid kultuurilisi linke, mis piirkonnas ka eri rahvaid sidus. Igatahes tundub olevat vana askeet ja õpetlane tänase Usbekimaa identiteedi ülesehitamisel Timuri kõrval teiseks oluliseks kohaliku maailma tugisambaks... Samarkandi linnapargist igatahes leiab Navoiteemalisi skulptuure ja väravaehitisi lausa mitu. Park ise aga on natuke pidulik ja natuke jabur. Erinevalt vanalinnast leidus teede ääres ohtralt istepinke. Puuhuvilisi aga rõõmustasid hiiglaslikud mammutipuud Mustaquilliku tänava pool, kuivaks jäänud koletu betoontiigi kõrval.

 

Navoi I

| Üles |

 

Navoi  II

| Üles |

 

Navoi  pargimiljöö

| Üles |

 

Mammutipuud

| Üles |


Ülikooli bulvarile tagasi jõudes oli aeg hakata õhtuplaane tegema. Et hommikustest medresdest oli hakanud tekkima juba mürgistus, tegin ettepaneku minna vaatama Khoja Daniyari ehk siis kristlikus maailmas Püha Taanieli hauda. Taaniel on pühamees nii juutidele, kristlastele kui moslemitele. Viimased peavad teda üldjuhul üheks oma prohvetiks. Ma ei hakkaks siin pikalt refereerima Taanieli lugu Vanast Testamendist, kus see on lahti kirjutatud nn Taanieli raamatuna. Lihtsalt niipalju mainiks meenutamiseks, et noorukina vangistati Taaniel ühes kolme sõbraga
ja viidi Babüloni, kus kuningas Nebukadnetsari all taheti noorhärrad sundida omast usust ja kommetest taganema. Taaniel ühes oma kaaskonnaga jäi ent oma usule truuks ja võitis hoopis (tänu sellele, et oskas unenägusid seletada) kuninga soosingu. Tema edu kadestajad lasksid Taanieli heita lõvide koopasse, kuid Jumal päästis ta. Nii on kirjutatud. Peale lõvikoopa lugu elas Taaniel veel kaua ja lahkus kuninga teenistusest alles kõrges eas. Pensionipõlve olevat ta veetnud Susas (praeguses Iraanis) ja "ametlikult" on sinna ka maetud. Aga selle matmiskohaga on küsimusi... Nimelt ühtedel andmetel Timur kord piiras oma väega Susat, teistel andmetel viibis seal hoopis palverännakul. Ühesõnaga kuulis või koges ta seal, et Susat ei saa vallutada, sest seda kaitseb Taanieli vaim. Seega oli paari päeva pärast asi otsustatud ja mõni aeg hiljem veeti püha laip Samarkandi. Mõned õelad muidugi räägivad, et tegelikult ei ole Khoja Daniyaris siiski Daniel, vaid keegi Muhhamedi kaaslaste sõprade nõbudest, aga ma arvan, et nad on lihtsalt kadedad. Seega, kui juba olla Samarkandis, peab üks korralik inimene Taanieli puhkekoha ka üle vaatama.

 

Teel Taanieli hauale

| Üles |

 

Khoja Daniyar jääb praegusest kesklinnast üsna kaugele, teisele poole iidset linnamäge - Afrosiyabi. Linnamäel laius juba 5. sajandist eKr nö vana Samarkand, mille mongolid 1220 a maatasa tegid. Danieli haud on algupäraselt selle kirdenõlvale ehitatud niisiis Timuri ajal ja tuunitud 20. sajandi algul. Et taksosõit siin maal oli juba selge, rivistusime bulvari äärde ja varsti olidki kaks autot raja ääres, üks väiksem kui teine. Esimesse ronisime sisse (lisaks juhile) kuuekesi, teise mahtus ülejäänud kamp. Peale autodesse astumist selgus, et teise takso juht on tugeva nägemispuudega, et mitte öelda - pime; umbes nagu too pudelipõhjadega piloot "Hot Shots'idest". Ta palus meie auto juhil ees sõita, sest ta ise ei nägevat teemärke ega muud taolist. Sõit algas. Loomulikult kadus tagumine masin varsti tahavaatepeeglist. Kui siis ühel ristmikul olime kaks rohelist foorituld juba raisku lasknud, palusin meie juhil edasi sõita - kuidagi pidi ju too teine taksojuht tänaseni ilma abita hakkama saama, küll saab edaspidigi. Sõitsime niisiis ilma pimeda juhiga ekipaažita edasi, kuigi ma võin vanduda, et tabasin endalt meie taksojuhi etteheitva pilgu. Igal juhul Siebi jõe äärde ehitatud kauni moodsa ning rohelise promenaadi äärde (Püha Taanieli Skväär) jõudes ei läinud viit minutitki, kui ka pimeda mehe auto kohale jõudis. Qul Alhamdulillaj Daaeeman!

 

Taškendi maantee Afrosiyabi jalamil

| Üles |

 

Nii Taanieli pargike, mille ehteks on pühale allikale ehitatud kena dekadentlik kaevupaviljon (allika vesi ravib peaaegu kõike), kui pühakoja juurde viiv trepistik näivad tuttuued. Astmetest ülespoole sammudes tuleb vastu tõsisel ilmel hõljuvaid valgete mütsidega habemikke vanamehi, kes naasevad just omalt palverännakult. Niisiis lõpetan mõtlemise veinist ja valmistan endki kohtumiseks ette... Ja siis taban end pühakoja uksel võitlemas lämmatava naerupahvakuga... Taanieli hauakamber näeb välja nagu tavaline 19. sajandi lõpu-20. sajandi alguse viilkatusega tsaariaegne tellismaja - täiesti sobiv ja tagasihoidlik kest. Kestas sees ent lebab... hiiglama pikk musta koraanikirjalise kangaga kaetud ...eee... kirst. Kirst näeb välja nagu päris kirst, aga... väga pikk. Nagu stseen Kreisiraadio sketšist teemal "Väga pikk maja". Kui siis hiljem asja uurisin, sain kaks seletust. Esimese versiooni kohaselt kasvab kirst igal aastal pikemaks ja on seda teinud nö Timuri ajast peale. Teise versiooni kohaselt on kirst tehtud meelega hästi pikaks, et hauaröövlid ei oskaks pühi säilmeid õigest kohast otsida.

 

Taanieli sark ja mošee

| Üles |

 

Niisiis - käidud! Igaks juhuks ronisin Khoja Danyarist ülespoole, et heita pilk Afrosiyabi platoo varemeteväljale, ent üles jõudes pidin tõdema, et kaks suurt põletajat, Tšingis-khaan ja Isand Aeg on oma tööd teinud südamega - mitte midagi ei ole näha peale saviste rohumaade.

 

Afrosiyab

| Üles |

 

Püha Taanieli skväär

| Üles |

 

Nüüd seisis ees uus taksosõit: seekord tagasi linna poole, Afrosiyabi lõunanõlvale, kuhu timuriidide ajal ehitati suurte ja vägevate nekropol - Shah-i-Zinda. Taanieli skvääri servas saime kohejutule paari taksojuhiga ja nii - taas neljakohalistes autodeses kuuekesi sisse pressituna jõudsime kümne minuti pärast nekropoli juurde. Makstes mulle küll tundus, et taksojuht võttis nagu liiga suure raha, kuid mõtlesin, et ju siis maksin kahe auto eest. Kui siis taksod olid läinud, selgus, et teise masina eest maksti eraldi. Noh - loll saab mausoleumi ees kah peksa ja polnud mõtet selle lüpsta saadud viiekümne tonni pärast enam pikalt itkeda.

 

Shah-i-Zinda

| Üles |

 

Shah-i-Zinda on lihtsalt äge! Milline värvide ja tekstuuride pidu! Imeline! Päikeseloojangu toonides peened iwanidega liigendatud glasuurpinnad, sädelavast valgest sügavsiniseni, sekka rohelist, roosat ja kõikvõimalikke pooltoone. Kuigi sellele surnute tänavale on suuri ja vägevaid maetud alates 11. sajandist, säravad nekropoli tähtedena siiski timuriidide haudehitised. Maetud on sinna näiteks Timuri õde, mõned Timuri naised, mõned tähtsamad väepealikud, Timuri lemmik-teadjamehed jne. Võimatu oleks hakata neid siin üles lugema ja neist jutustama - esiteks ma ei tea neist midagi ja teiseks ei ole kindel, kas see teadmine, et ahhetamapanevalt kauni seinadekooriga hauda on maetud mõni väepealik, kirjutaja või pealiku liignaine kuidagi seda dekoori müstilist kogemust sest imelisest virrvarrist mõjutab... Ja nii ma otsustasin loobuda lugemast nimesid ning sisse ahmida lihtsalt seda ilu!

 

Shah-i-Zinda hauakambrite tänav

| Üles |

 

Timuri õe, Mulk Oko, hauakamber

| Üles |

 

Shrinbeka Oka hauakamber

| Üles |

 

Mausoleumid, mausoleumid...

| Üles |

 

Timuri naise, Tuman Oko, mošee ja mausoleum

| Üles |

 

Ja veel ühe Timuri naise, Kultug Oko, mausoleum

| Üles |

 

Olime just sissepääsu juurde tagasi pöördumas, kui mind kõnetas ähkides üks trepist üles rühkiv nokatsis mees. Tundsin ära temas viimase taksojuhi. Ent kui ma ka teda poleks tundnud, siis alustas ta kohe kirglikult enese identifitseerimisega meie viimase taksojuhina ning ette ja taha vabandades andis teada, et ta on minult arusaamatuse tõttu rohkem raha küsinud. Et nii ei sobi ja tal oleks väga paha tunne, kui see asi nüüd niiviisi jääb. Nende sõnadega ulatas ta mulle sügava kummardusega viiekümnetuhandelise ning veelkord ette- ja taha kummardades kadus rahva sekka. Ausalt öeldes lõi selline kogemus täiesti pahviks! Ja ka liigutas. 50000 on tegelikult alla 4 euro, aga mitte summa ei ole siin oluline...

 

Shah-i-Zinda tagasivaade

| Üles |

 

Tagasi keskusse otsustasime jalutada läbi vanalinna kitsaste tänavate sattudes niiviisi läbi kõndima juudi kvartalist. Kui välja arvata uhkelt kaunistatud uksed ja teele sattunud sünagoog, siis mittekohalikuna ei eristunud see vanalinn kuidagi juba Taškendis kogetust nö usbeki vanalinnast. Suletud õued ja varjulised tänavajupid, millel mängivad lapsed, kõnnivad vanahärrad ja pargivad Chevid kohtades, kuhu ei mahuks jalgrataski.

 

Läbi juudi kvartali

| Üles |

 

Taškendi maanteele jõudsime pisut lõuna pool Bibi-Khanymi mausoleumi ja mošeed. Bibi-Khanym on muidugi üks neid maamärke, mida üks Samarkandis ringi uitaja peab vaatama. Põhjus on selles, et seda, 1399–1405. a ehitatud mošeed peeti pooltuhat aastat tagasi moslemimaailma suurimaks pühakojaks. Nimetas Timur selle oma vanima naise, Saray Mulk Khanumi, järgi. Saray olnud Timuri armastatuim naine. Võttis ta selle üsna oma karjääri alguses kohalikult pealikult, Hussein Balkhilt; alistas tema sõjaväe, hukkas kuninga ja võttis endale ta haaremi... Lemmiknaise nimeline mošee tegelikult ei saanud kunagi päris valmis. Põhjus peitus tohututes mõõtmetes, mille ehitus trotsis füüsikaseadusi. Selle konstruktsioon lagunes kohati juba ehitusel ning 20. sajandi alguseks oli maja üsna maatasa. Vahvad restauraatorid on tänaseks oma töö teinud ja praegu särab see koloss uhkelt loojanguvärvides iidse Afrosiyabi jalamil... Ent oli siiski juba õhtu ning siseõue uks suletud. Ja ausalt öeldes - tegelikult tundus selleks päevaks muljete salvestamise ruum üsna täis saanud olevat. Seega kõndisime ümber selle suure maja ja pidasime hämarikuplaane.

 

Bibi-Khanymi mausoleum

| Üles |

 

 

Bibi-Khanymi mošeekompleks

| Üles |

 

Rahvas hargnes: kes otsustas kohe Sherxani jalutada, kellel oli mingeid omi asju ajada. Ja nii ma sattusingi Bibi-Khanymi kõrvale Siyobi turule ja muuhulgas sellesse ebameeldivasse veinipoodi. Õnneks kompenseeris ebameeldiva kogemuse poes ülejäänud turu õhtune asjalik vaibuv sagimine. Ostsin Samarkandi halvaad ja kreeka pähkliga täidetud urjukke (kuivatatud aprikoos kreeka pähkliga).


Siyobi turg

| Üles |

 

 

Nojah... ja nüüd sööme siis torti. Praegu igatahes käib kihutustöö, et minna pimeduses vaatama Registani väljakut kus pidavat õhtuti etendatama makimuusika saatel äge valgusshow.
 

Sherxan House

| Üles |

 


 

06.05.2024. Hiline pärastlõuna... Maanteel Shahrisabzist Kharsisse
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Urgut

| Üles |

 

Mäed on seljataha jäänud ja nüüd loksume Karshi (Quarshi) poole taas pooltolmuste kidurate rohumaade vahel. Plaan õhtuks end   Buhhaarasse ajada, ei tööta - lihtsalt kilomeetrid selle riigi jubedatel teedel on tavapärasest pikemad. Seega broneerisime öömaja Kharsisse. Kui täna  Buhhaarasse nonstop kimada jõuaks teoreetiliselt vast veidi enne või peale keskööd. Aga ausalt öelda siin teedel nende liikluskultuuriga ei taha keegi peale pimeduse saabumist enam sõita. Niisiis ööbime täna Kharsis ja nii on. Lonely Planet ja Advantours selle linna kohta midagi hirmus ägedat ei kirjuta, aga mingeid kivihunnikuid siiski lubatakse - eks siis näe.

 

Eileõhtune jalutuskäik Registanile läks ilusasti. Nägime valgusshow'd: LED-tuledega värviti kohaliku klubimuusika rütmis platsi piiravad hooned vikerkaarevärviliseks. Mu meelest oli see muusikavalik suhteliselt agressiivne klubi-umpa, aga võib-olla kandis eneses mingit romantilist või sügav-filosoofilist sõnumit - seega ma ei kritiseeri. Igatahes Sherxani tagasi jõudes jäi aega veel piisavalt sumedas öös külmkapi-jaheda veini kõrvale päevamuljeid seedida.

 

Valguskarneval Registani väljakul

| Üles |

 

Registani klubiversioon (foto: Heiki Kalberg)

| Üles |

 
Ärkamine täna hommikul oli
taas meeleolukas: hommikuks pannkoogid muu hea-parema kõrvale ja garneeringuks Azisi isa lugu ja Azizi enda naisevõtmise loterii lugu. Saime kinnitust, et naise valib siin riigis ikkagi oma pojale isa. Azizi taat oli kõva nalja- ja napsumees, ent Azizi õnneks ka hea silmaga ilusate naisterahvaste osas - seega on praegune kaasa nagu loteriivõit...:

 

"Oh, ja kuidas mul käis kõhust läbi tuline jutt, kui siis see tüdruk mulle ükskord otsa vaatas!"

 

Välja registreerides muutus Aziz üsna kurvaks, kui tahtsime kaardiga maksta. Ikka mitu korda proovis ta rääkida, et kas me sula ei kraabi kokku - saame odavamalt jms. Aziz saaks sula eest osta oma autole uued rehvid ning kõik need muud jutud. Meil kahjuks oli vaja kaardiga maksta ja nii jäi. Samas oli Aziz püüdnud teha kõik, et meie olemine Samarkandis igati meeldivaks kujuneks, mistap otsustasin talle lahkumisel meene sularahas jätta. Seega - hüvastijätt enam nii kurb ei olnudki.

 

Tänane plaan nägi ette esmalt 1000-aastase püha plataanisalu ning siis Timuri sünnikodu - Shahrisabzi - vaatamisväärsuste inventeerimise. Samarkandist välja sõitmine osutus arvatust keerulisemaks. Teetööde tõttu sattusime mingitele väikestele tänavatele, mis lõpuks kulmineerus poristel põlluvaheteedel off-roadina lehmade vahel slaalomit lastes. Lõpuks olime täpselt kusagil mittemidagi. Hetkel, mil Hele lehmi teelt minema peletas, lähenes üks suurt kasvu taat, vedades järgi käru värskelt niidetud heinaga. Ta tundus esialgu üsna pahurana, sest ilmselgelt me olime mitte päris avalikul teel. Kui ma talt sellest sopakolkast väljapääsuks juhatust küsisin, siis hakkas ta sirgeldama teetolmu sisse kaarti. Minu arusaamatusse näkku vaadates valjenes ta hääl iga kriipsuga 10 detsibelli võrra, kuniks viimaseid sõnu vanahärra lausa röökis (jutt käis vene keeles). Mitte kurjalt, vaid selleks, et sõnum mulle ikka kenasti kohale jõuaks. Pildistasin siis teele kritseldatud skeemi püüdlikult üles (ega ma tegelikult lõpuni ei mõistnud, kuhu vanahärra mind juhatada tahtis) ja tänasin viisakalt abi eest. Lahkudes küsis ta, et kust siis ka turistid tulevad. Vastasin, et Eestist. Seepeale taat naeratas ja ütles:

 

"Ah Eestist. Noh, varem olite ikka meie omad...!"

 

Kaardijoonistajad ja maakaart

| Üles |

 

Karjane

| Üles |

 

Tee Urgutti hüples nagu tee siin ikka: algul läbi rohelisse uppuvate külakeste ja põllulappide, hiljem tekkis silmapiirile lumiste mäetippude ahelik nagu müür - arvatavasti Boysuntau mäestik. Tänav Urgutis hakkas kohe mõnusalt mäkke ronima. Kitsad, auklikud ja kohati sillutamata uulitsad manasid silme ette 2017. a mälestuse Gruusiast, Sergetist teel Püha Kolmainsuse kiriku juurde, kus lõpuks hirm autol mõni sild alt ära sõita sundis otsa poolel teel ümber pöörama. Ent tee siiski päris nii hulluks ei muutunud ja peale veerandtunnist ekslemist peatusime Chor Chinori ees parklas.

 

Samarkandi tagahoovides

| Üles |

 

Tee Urgutti

| Üles |

 

Urguti lumised mäek'sed

| Üles |


Chor-Chinor (turkmeeni keeles "neli plaatani") on nime poolest justkui aed või park, kuid oma olemuselt pigem hiis. Pikliku kujuga puudesalu asub küngaste vahel, aia kaugemast otsast pulbitsevast allikast algavast ojast kulutatud lauges orukeses. Orgu piiritlevad viiskümmend vana plaatani, mille ligikaudset vanust hinnatakse vahemikku 800...1200 aastat. Mõned eakad puud on 10 m ümbermõõduga, suurima puu ümbermõõt küündib ent 15 m-ni ja kõrgus 35 m-ni. Aed-hiis olevat alguse saanud neljast plataanist, mille istutas 9. sajandil Urgutti valitsenud araablasest komandör Abu Talib Sarmast. Mees istutanud puud selleks, et ta puude juurde maetaks. Ent räägitakse ka, et ta istutanud need puud hoopis tähistamaks oma pöördumist islamisse. Kes ülejäänud puud sinna istutas, ei teata. Või kas need üldse sinna keegi istutas... Sajand või paar tagasi kaevas suurima puu juurte alla ruumika koopa keegi teadjamees Ergash, kes juurealust koobast kasutas algul erakueluks, kuid hakkas hiljem seal ka küla lapsi õpetama. 20. sajandil ehitati aeda mošee. Kohalikud räägivad, et allikas ja puusalu tervendavad hädalist ja seetõttu tullakse Chor Chinori sageli kohale üsna kaugelt. Noh, eks meie ole se's suhtes ju tüüpiliseks näiteks.

 

Plataanisalu on tõesti pisut eriline. Mitte ehk just maagiline, kuid siiski - mõelda: 1000 aasta vanused puud! Ojaorg ja rajake puude vahel on õnneks üledisainimata, mošee ja selle juurde kuuluv jäävad diskreetselt puude varju. Peamiseks atraktsiooniks seetõttu on salu ja selle vanim hiigelpuu oma eremiidikambriga. Juurealune tuba kuidagi välja ei paista. Pigem paneb muigama hiigelsõrmedena kaarduvate juuremügarike vahele paigutatud suvaline tahveldatud uks, mida keegi on püüdnud telliste ja mördiga kuidagi paika seada. Ka tuba ise sisse astudes erilist muljet ei avalda seni, kuni ruumis püsti käies või kahekesi seinaäärsel pingil sirakile visates järsku taipad, et oled tegelikult puu juure all!

 

Chor-Chinor

| Üles |

 

Tuhandeaastase juurealune

| Üles |

 

Urgut

| Üles |


Tee Urgutist Shahrisabzi viib üle Kitobi kuru. Et sel reisil kõrbest väga mägedesse ei eksi, otsustasime teha pisikese peatuse. Esialgu oli plaanis matkata, kuid taas ajagraafikule mõeldes rahuldusime kurule tekkinud turul ringi vaatamisega.

 

Kitobi kuru on u 1600 m peal asuv läbipääs Siiditeel, mille kaudu viib lühim tee Samarkandist üle mägede lõunasse. Seetõttu on see kuru näinud tuhandeid karavane, Aleksander Suurt, Tšingis-khaani ja Timurit, aga arvatavasti ka Marko Polot ning kindlasti Ruy González de Clavijot, Hispaania suursaadikut Timuri õukonnas. Viimase reisijutud on tegelikult üks väheseid "mitteametlikke" kirjalike allikaid Timuri tegemistest ja Samarkandi elu-olust 1402. a paiku. Tänu Clavijo kirjeldustele teatakse näiteks, milline nägi välja tollane Timuri paleeaed.

 

Praegu kihab kurul turg. Pähklid, kuivatatud puuviljad ja loomulikult kurti-pallid kõikvõimaliku kuju ning maitsega. Varusime pähkleid ning pidasime plaani. Kella vaadates matsime mõtte tiirust kuru matkaradadel ning otsustasime otse Keshi sõita. Pähkliostuga kaasnes pisike episood meestemaailma eluteatrist. Härra, kes aktiivselt meie õrnema poole esindajatele pähkleid müütas, ei saanud silmi enam ühe daami dekolteelt. Vaeseke luges raha tagasi nii aeglaselt kui suutis, silmad rahalt hoopis eemal. Kui lõpuks ost sooritatud sai, kutsus ta meie kaunitari enda juurde tagasi ja kinkis pähklite avamise võtme - viilitud metallitükk, millega saab lihtsalt avada pekaani- jt pähkleid. Vidin on asjalik, sest müütavad nad paksu koorega pähkleid koortesse saetud sälkudega, millesse pistetud plekitükki keerates avaneb pähklikoor nagu nõiaväel.

 

Kitobi kuru turg: pähklid ja kurdid

| Üles |

 

Kitobi kuru

| Üles |

 

Tee Shahrisabzi lookles peale kuru taas lauskmaa suunas. Kusagil tee ääres vilksatas korraks üks koht, millest Aziz oli rääkinud - Teshik Tash - kaljuformatsioon, millest kindla suuna alt läbi vaadates näeb südame kujutist. Tänane graffitist ropult ärasoditud kaljudega Vulcanuse taies pole mitte ainult kohalike hulgas armastatud pildistamise koht "südamega" klišeepiltide tegemiseks, vaid seda peeti juba islamieelselt ravitoimega pühakohaks. Kivi tervendavat eriti lapsi, mispeale haiged põnnid tänagi tuuakse kivi juurde ja lastakse selle august läbi kõndida - järgmisel päeval pidavat tervis korras olema. Teshik-Tashi koopast, mis ei olevat kivist kaugel, leidis1938. aastal arheoloog Michael Masson neandertaallaste matmispaiga, sh kümneaastase poisikese luustiku. Timurigi näoilme taastanud Gerassimov - kellest eelnevalt juttu sai tehtud - olevat lase näo rekonstrueerinud ja seda saavat näha Termezis...

 

Teshik Tash

| Üles |

 

Kesk-Aasia ühes kõige vanemas linnas (aga arvatakse linn sellel kohal olnud vähemalt 2700 a) - Shahrisabzis - tervitas teelist tõeline kõrbekuumus: 35C ja pluss. Kuid selline kuiv ja tegelikult päris hästi talutav. Parkisime auto hiiglasliku moodsa pargi äärde, mis ümbritseb endisaegset Timuri suvepaleed ja ning ka palee aedu. Eks enne Timurit on Keshi pikas ajaloos juhtunud paljugi põnevat, millest märkimist väärivad kaks "Õhtulehe" stiilis seika. Nimelt leidis Alexander Suur siitkandist kohaliku printsessi, Roxanne'i, kellest sai tema armastatud naine. Ja siinkandis mõrvati viimane ahhemiididest pärsia kuningas Darius III. Aleksander abiellus peale seda Dariuse õe, Stateiraga, kelle omakorda tappis peale Aleksandri surma seesama sulnis Roxanne Sogdiamaalt... Akeksandrit siiski siin midagi ei meenuta - kõik keerleb Timuri ümber.

 

Plaan oli niisiis vaadata ära Timuri suvepalee, Ak Saray, vare ning paleeaed, Timuri tühi hauaamber ja Kok Gumbazi mošee. Kõik need (ning mitmed muudki ahervared) asuvad koos ühel hiiglaslikul alal, millest 2015. a kujundati tohutu regulaarpark. Pargi pikkus põhja-lõuna suunas on rohkem kui kilomeeter. Kui sellele lisada vana suvepalee aed, siis saab kõndimist veel kolm-nelisada meetrit juurde. Alustasime omi eksikõndimisi vanast suvepalee aiast. Uhket paleeaeda, mille ilu 1402. a kirjeldas oma rännakul Samarkandi eelviidatud hispaanlane, Ruy Gonzalez de Clavijo, meenutavad täna moodsas võtmes ümber kujundatud pargis vaid üksikud hiiglaslikud plataanipuud. Kümme aastat tagasi otsustati varemeteväli turistidele atraktiivsemaks muuta ja nii rajati moodne park. Paraku hävitati pargi ehitusega palju autentset ning osa asju lihtsalt lükati kokku, mistõttu pidavat Ak Saray kompleksi hoidmine UNESCO maailmapärandi nimekirjas olema küsimärgi all. Ega pargil midagi häda ole: palju puid, palju teid, mitu täitsa kena paviljoni, purskkaevud ja veepeeglid, tohutult lillepeenraid, mida meie jalutuskäigu ajal rohis terve armee kuumarabandust trotsivaid rohelisse mässitud aednikuprouasid. Uhke ja pompöösne - mõistukõnelt igati sobilik Timuri kultusega. Samas on pargi kasutatavus ohvriks toodud ornamentaalsusele - tihe geomeetrilises mustris teedevõrk teeb jaburaid jõnkse, teeotsad ei vii sageli kuhugi või juhatavad ebaloogilistesse kohtadesse, mis lõpevad umbsoppide või teravnurksete tagasipööretega.. Ja muidugi tunduvad igasuguste ehisrajatiste mahud-mõõdud kohutavalt üle võlli. Näiteks hiiglaslikud veepeeglid. Maal, kus vesi on kullahinnaga (mõeldes sellele, et vee pärast on ära kuivatatud pindalaliselt Eestist pea kolmandiku võrra suurem Araali meri) tundub nagu mõtlematu lihtsalt ilu pärast vett kuupmeetrite kaupa õhku aurutada. Aga - vesi on elu ja vesi näitab rikkust - seega iga gringo ei peagi seda mõistma.

 

Paleepargi iidsed plataanid... ja noored männid

| Üles |

 

 Ak-Saray kui märk samas väärib igati külastust. oli 15. sajandi algul oli see üks Kesk-Aasia suurejoonelisemaid komplekse üldse. Tsiteeriks siinkohal eelviidatud Clavijot:

 

"Järgmisel päeval, mis oli neljapäeval, 28. augustil, keskpäevasel missatunnil, sattusime suure linna lähedale, mida tuntakse Keshi nime all. See laiub tasandikul ja on igalt poolt piiritletud hästi niisutatud ojade ja veekanalitega, samas kui ümber linna asuvad viljapuuaiad paljude taludega. Edasi laiub tasane maa, kus on palju heinamaade ja veealade vahel laiutavaid külasid; tõepoolest, see kõik on selle aasta suvehooajal kõige ilusam vaatepilt. Neil maadel kasvatatakse igal aastal viis saaki maisi, ka viinamarju ning kastmiseks kasvatatakse palju puuvilla. Siinsed meloniaiad on kuhjaga külgnevates viljapuuaedades viljakandvaid puid.

Keshi linna ümbritseb muldvall, mille väravate juures on väga sügav kraav, mida ületavad tõstesillad. Isand Timur on ise pärit Keshist ja tema isa [Teragay] oli samuti pärit siit. Kogu linnas on palju ilusaid maju ja mošeesid, ennekõike suurepärane mošee, mille Timur on käskinud ehitada, kuid mis pole veel valmis. Selles mošees on näha kabelit, kuhu on tehtud tema isa matmispaik, ja selle kõrvale ehitatakse praegu teist kabelit, millesse maetakse Timur ise, kui aeg käes. Nad rääkisid meile, et kui umbes kuu enne meie siia saabumise kuupäeva oli Timur teel üles Samarkandi Keshi sisenenud, olnud ta selle kabeli välimusega väga rahulolematu, öeldes, et ukseava on liiga madal ja käskinud seda tõsta: ja just selle ümberehituse juures olid ehitajad nüüd tööl. Selles samas mošees on näha ka Timuri vanima poja, prints Jahangiri, haud. Kogu see mošee koos kabelitega on väga peenelt laotud sinistest ja kuldsetest plaatidest ning sinna saab siseneda läbi suure sisehoovi, mis on istutatud veetiigi ümber. Hoovis küpsetatakse Timuri käsul iga päev kahekümne lamba liha ja jagatakse laiali almusena; seda tehakse tema isa ja poja mälestuseks, kes puhkavad siin neis kabelites. Niipea, kui olime Keshi linna sisse sõitnud, tõid nad meid sellesse mošeesse ja siin serveerisid nad meile õhtusöögi koos liharoogade ja puuviljadega, viies meid järgmiseks suurejoonelisse paleesse, kus meile oli öömaja ette valmistatud.

Järgmisel hommikul, mis oli reede, tulid nad ja viisid meid vaatama teist suurepärast paleed, mida ehitati; ja seda paleed, mida nad meile näitasid, oli niimoodi ehitatud juba viimased kakskümmend aastat, sest kuigi ehitajad on töötanud pidevalt päevast päeva. Sellel paleel, millest me praegu räägime, on ehitatud märkimisväärse pikkusega sissepääsu-käik, mille ees oli kõrge portaal, ja selles sissepääsugaleriis paremal ja vasakul on telliskivist võlvid, mis on ümbritsetud mustrina laotud siniste plaatidega. Need võlvkäigud viivad igaüks väikesesse kambrisse, mis on avatud ja millel pole ust ja põrand on kaetud siniste plaatidega. Need väikesed ruumid on nende jaoks, kes ootavad Timurit /.../. Selle galerii lõpus on veel üks värav, mille taga on suur valgete kiviplaatidega sillutatud sisehoov, mida ümbritsevad neljast küljest rikkalikult sepistatud kaared ning selle keskel on väga suur veetiik. Selle sisehoovi laius võib tõepoolest olla kolmsada sammu ja sealt edasi pääseb väga kõrge ja avara värava kaudu palee peahoonetesse. See värav on ilusatsti kaunistatud väga peente kuldsete ja siniste plaatidega ning sissepääsu kohal on näha Lõvi ja Päikese figuurid; samad kujundid korduvad iga siseõue ümbritseva kaare tipul ja see Lõvi ja Päikese embleem oli, et nad rääkisid meile Samarqandi endisest isandast (kelle Timur röövis). Meile kinnitati, et selle suure palee ehitas Timur ise, kuid ma tõesti kujutan ette, et mingi osa sellest pidi ehitama see Samarqandi isand, kes elas enne Timuri aega; sest Lõvi ja Päike, mida me siin nägime, on selle endise isanda embleemid. Timuri embleem on kolm ringi, mis on seatud... kolmnurga kujuliselt, mis väidetavalt tähendab, et Timur on kogu maailma kolme veerandi isand. /.../

 

Sellest äsja kirjeldatud sisehoovi peaportaalist sisenete suurepärasesse vastuvõtusaali, mis on neljaruuduline ruum, kus seinad on kaetud kuldsete ja siniste plaatidega ning lagi on täielikult kullatud. Sellest ruumist viidi meid üles galeriidesse ja seal olid samuti kõikjal seinad kullatud plaatidest. Me nägime siin tõesti nii palju tube ja eraldi kambreid, mis kõik olid kaunistatud sinise ja kuldse plaaditööga ning paljude teiste värvidega, et nende kirjeldamine siin võtaks kaua aega, ja kõik oli nii suurepäraselt valmistatud, et isegi Pariisi käsitöölised , kes on oma oskuste poolest nii tuntud, peaksid siin tehtut väga kvaliteetseks. Järgmisena näitasid nad meile erinevaid ruume, kus Timur oma naistega siin olles viibib ja elab; mis kõik on põrandate, seinte ja lagede osas väga uhkelt kaunistatud. Paljud erineva astme töölised töötasid ikka veel nende ehitamisel ja kaunistamisel. Ühes kohas näidati meile suurepärast pidusaali, mille Timur oli ehitanud, et koos printsessidega pidutseda. See oli suurepäraselt kaunistatud ning väga avar. Samasse kõrvale nad rajasid suure viljapuuaia, kuhu on istutatud palju ja mitmed viljapuid varju andma. Need seisavad ümber ümmarguste tiikide, mille kõrvale on rajatud peened muruplatsid. See viljapuuaed on sedavõrd suur, et siia võib mugavalt kokku tulla väga vahva seltskond ja suvekuumustel nende puude varjus vee kõrval jahedat õhku nautida. Kuid tõepoolest oli kõigis neis paleedes näidatud meeletu rikkus ja ilu ja meil oleks võimatu seda adekvaatselt kirjeldada ilma palju rohkem aja viitmata, kui me siin kasutada saame. Eespool mainitud mošee ja need paleed on töö, mida Timur on alustanud ja mida ta veel täiustab. Kõik on tehtud eelkõige selleks, et austada oma isa mälestust, kes on siia maetud, ja järgmisena, nagu oleme öelnud, ka seepärast, et Timur on Keshi linna põliselanik."

 

Ega siin rohkem olegi midagi jutustada. On mitu lugu, mis räägivad sellest, kuidas palee ehitusel raha kokku ei hoitud või kuidas ehituse konstruktsiooni raskus osutunud nii suureks, et seda ei saanud hakata enne plaatima, kui koloss oli paar aastat vajuda saanud... Tänaseks on paleest alles vaid selle Clavijo poolt ülistatud väravaportaali vare. Süüdi on selles hävingus Samarkandi ja Buhhaara timuriidide järgne valitseja - Ubaidullah Khan (Abdullah Khan II), kes käskis aastal 1570 palee maatasa teha sissemarsil pärast nädalaid kestnud linna piiramist. Ilmselgelt käis talle pinda Timurite pärand, mistõttu laskis ta oma meestel vabalt märatseda. Mõned ütlevad küll, et ta olnud hoopis kurb ja vihane, sest linna piiramisel tapetud ta lemmiksõjaratsu... Antagu samas Abdullahile andeks - ta lihtsalt vormistas selle, mida ajalugu eeldas - usbekid lõid mongolid mättasse ja kui selle näitamiseks oli vaja Esi-Timuri suvilale tuli otsa panna, siis on tema käitumine kõikide eelkäijate tegutsemismustrit arvestades üsna ootuspärane. Niisiis kõndisime iidsete plataanide alt kivikolosside alla, mida härra Adullah ei jaksanud lõhkuda ning jalgu selga võttes astusime pealage kärtsatavast päikesest hoolimata Kok Gumbaze mošee (ehk Sinise Kupli mošee) poole.

 

Ak Saray

| Üles |

 

Timur

| Üles |

 

Lilletädid

| Üles |

 

Uus park

| Üles |

 

Kok Gumbazi mošee on tänase Shahrisabzi suurim pühakoda. Ehitas selle Ulug Bek esialgu mausoleumina oma isale, kuid viimast sinna ei maetud ja maja hakkas tööle reedese mošeena (nn koguduse mošee, kus peetakse reedeseid keskpäevapalveid). Taas palju sinist plaati ja peent käsitööd...

 

Kok Gumbaz

| Üles |

 

Sadakond meetrit eemal asub konserveeritud tellisvare - Dor-us Siyodat, kuhu on maetud eelpool Clavijo pooltki viidatud Timuri vanem poeg, Jakhongir ja ka tema teine poeg, Omar Sheikh. Jakhongir suri ootamatult 20-ne aastasena. Timur leinas teda sügavalt ning laskis püstitada poja mälestuseks suurejoonelise mausoleumi, millest pidi saama tema poegade ja ka tema enda viimane puhkepaik. Pojad on seal, miks Timur ise Samarkandi maeti, ma juba eespool kirjutasin... Ent kurb on täna see mausoleum, õigemini selle rohmakas vare. Ka selle hoonekompleksi hävingus on süüdi härra Adullah, kes oma kiusus käskis lammutada lisaks paleele ka hauakambri. Ent ümber ehitise on näha juba tellinguid, mistõttu võib-olla kümne aasta pärast siia tagasi tulles on ka see lagunenud ajaloomälestis taas üles ehitatud...

 

Jakhongiri mausoleum

| Üles |

 

Tühi Timuri kirst

| Üles |


Lõunasöögikoha - restorani Amirbek - leidsime üsna autode lähedalt vana paleeaia kõrval. Et kuumus roiutas inimesed täiesti, oli teretulnud vahelduseks pisut jahutatud õhus aeg maha võtta ning külmal õllel ja lambašašlõkil hea maitsta lasta. Ja taas pean kiitma šašlõki asemel aedvilju: kui maitsvaid tomateid seal pakuti! Suurim üllatus ent saabus arvega: 11 inimese restoranikulu koos õlle ja toiduga oli eurodesse arvestades midagi 40 euro kanti. Võimatu ja võrratu!

 

Nüüd otsime kütust ja siis tuld Karshi peale. Väljas on ikka päris kuum.
 

 

Abava. Hambapesuvaade I laagrist

| Üles |

 


 

08.05.2024. Kell 00:20. Hotell Chor Minor. Buhhaara
Järgmine | Eelmine | Üles

 

 Buhhaara kõrbelaev

| Üles |

 

Voodi kõrval kohvril lebab üks suur kirjatud savivaagen, mille u 10 minutit tagasi ostsime tänavalt ühelt ekssõjaväelaselt. Polegi selles midagi eriskummalist: härra naudib pensionipõlve ja müütab keraamikat, mida muuseas tema ülejäänud perekond, kes juhuslikult opereerib ka meie hotelli, usinasti voolib ja valmistab. Veidraks teeb selle olukorra ent äritehingu kellaaeg - 10 minutit peale peale keskööd. Ja, tuleb tunnistada, meie ei olnud ainsad kliendid. Samaaegselt avastas kenad taldrikud ka keegi vene proua, kellel paraku ununesid prillid hotelli ja nii sädistas ta ümber müüja ja taldrikute ning palus igat eraldi kirjeldada. Edasi arutles siis valju häälega, et kas nad ikka tema puhvetisse mahuvad. Kui meie müügimees julges arvata, et bufetikappi nägemata on taldrikute hindamine üsna keeruline ja äkki tuleb daam hommikul prillidega tagasi - tema on oma kolaga ikka siin tänavaotsal, kurjustas proua, et kuidas nii saab mõelda - vahepeal ostetakse äkki kõik ilusad potid ja potsikud ära. Tegelikult otsis daam suhkrutoosi: neid lebas tänaval vaibal oma kolmkümmend ning ma olen üsna kindel, et laos seisab neid ootel veel oma kolmsada. - seega poleks vast põhjust muretseda. Kui ma siis ise vene prouale püüdsin üht suhkrutoosi suupäraseks teha, kiites selle kullatud kõrvu ja vingeid täppe - kindlasti sobivad ta tema kodusesse puhvetisse muude kullatud sööginõudega, siis ta kahtlustas mind iroonitsemises ja lõpuks leppis müügimehega kokku, et ta tuleb homme varahommikul prillidega.

 

Suhkrutoos, erusõjaväelane, umbuslik prillideta proua ja õnnelik turist

| Üles |

 

Siingi kogesin taas, et kohalik turismitööstus tundub ajavat (vähemalt väikeste summadega) oma äri alles lapsemeelse aususega. Liud, mille ostsime, maksis u 18 eurot vms. Pakkusin härrale 20-list öeldes, et las olla - saab natuke öist boonust, kuid tema raputas pead ning otsis kenasti eurometalli tagasi - hind on hind ja kaup on kaup - ei tohi rohkem võtta, kui küsitakse. Olgu nii. Küsimustele mustrite ja värvide kohta mees, kes savikraami müütas, väga öelda ei osanud; vabandas et tema on vaid müügimees ja ise neid teha ei oska, valmistavad neid ta õepere ja ema ja veel pool suguvõsa, kes kõik on keraamikud. Ma siis püüdsin talle peale käia, et kui läheb järgmisele satsile savinõudele töökotta järele, proovigu ise ka mõni potsik kirjuks maalida - ja lubasin talle, et see on puhas rõõm. Kas ma seda uut algust ise päris usun...?, või Bacchus ise sosistas seda mulle ennist veini kõrvale kõrva...

 

"Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik.

Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik..."

Jääboiler. Kõik on võimalik

 

Eile õhtul jõudsime Karshisse algavas hämaruses. Ilmselt ma kipun end kordama, kuid maantee oli endiselt väga hull. Oleksime proovinud  Buhhaarasse edasi kimada, siis jõudnuksime siia... ma arvan, et üsna hommikupoole ööd. Karshi ise ent üllatas: hiigellaiad haljastatud tänavad, korralik asfalt, uued majad. Midagi polegi öelda - ikkagi riigi maagaasi tootmise pealinn. Samasugune üllatuse valmistas ka meie hotell Astra. Suur ja uus. Nii uus, et üht otsa alles ehitati. Meie ülenutiseeritud tuppa (krt, isegi teekann oli nutikas) võinuks üles panna 5-6 neljainimese telki ja ruumi jäänuks ülegi. Nagu oleks järsku Dubaisse sattunud. Vaevalt sisse seadnud, saabus sõnum, et kes tahab, saab osaleda igaõhtuses ekskursioonis "Aita leida alkohoolsete jookide pood". Kohtutakse lounges's, autos on 5 vaba kohta.

 

Viinapood

| Üles |

 

Ekskursioon neoontuledesse uppuvas linnas meenutas mõnd hiigellennujaama. Saime tutvuda kesklinnaga üsna põhjalikult, sest kahjuks üsna tüüpilise praktikana enamus guugli mäpsil märgitud kärakapoodidest osutusid fantoomteadeteks. Ent nagu alati, peale kõhedusttekitavaid dialooge kohalikega pimedatel, nurgatagustel tänavatel, leidsime õnnistatud poe (taas teenindas seda laps!). Kohe meie hotelli kõrval töötas hiliste tundideni suur supermarket, seega saime muretseda õhtuse seminari jaoks ka kohalikke suupisteid. Õhtu möödus senisest reisist kokkuvõtete tegemisega ning kulmineerus vana hea traditsiooni taaselustamisega - vaadati ära uurimusdokumentaal tavaeestlaste igapäevaelust - "Tulnukas (1)".

 

Karshi uus kellatorn

| Üles |

 


Hommikusööki võiks kirjeldada kui orgiat: kuum praad, külm praad, soojad pirukad, kõikvõimalikud euroopalikud ja kohalikud suupisted ja isegi värskelt küpsetatud pitsa. Kahjuks olen ma mingi lõunamaa bakteriga sõbrunenud - seega peale söetablettide, nagu
laulis Winny Puhh...

 

"...jõin melissi teed ja peale värsket keedumuna ..."

 

Sulnis hommik Karshis

| Üles |

 

Karshist lahkudes ei saanud üle vaatamata jätta 1583. a ehitatud kivisilda üle Kashkadarja jõe. Peatasime auto üsna elava tänava ääres bussitaskus. Selles uues, joonlauaga tõmmatud linnas pakkusid kenad pärsia kaared meeldivat vaheldust. Arhailine sild ja ülespaisutatud jõgi tundusid kuidagi eksinud taamal laiutava klaasist ja betoonist horisondi taustal. Absurditunnet võimendas kohe jõe ääres Kashkadarja lõbustuspargist kostev iga rullnokast bemmimehe unistus, jõletu kohalik tümakas, mille lärm summutas isegi liiklusmüra. Seetõttu kujunes jalutuskäik iseenesest kenal kaldapromenaadil üsna imelikuks akustiliseks väljakutseks. Karshi sild samas kannatas igati vaatamist - oma 122 m -se pikkusega oli see kaua Aasia pikim sild. Ehitas selle muideks vist sama vend, kes Keshis Timuri suvila katki peksis - lugupeetud Buhhaara valitseja Abdullah Khan II.

 

Karshi kivisild

| Üles |

 

Enne asustatud punktidest kõrbesse sisenemist oli vaja üks asi ära õiendada. Nimelt logises meie autol põhjakate. Päris korralikult. Tanel oli selle juba korra näppudega kinni keeranud, aga pikaks ajaks sellest ilmselt abi polnuks. Nii keerasime ühte teeäärsesse remondikohta, et lasta poldid lihtsalt võtmega kinni keerata. Kui avatud garaažiesisele parkisime, ilmus töökoja hämarusest mitu tegelast - 3-4 kohalikku ja üks pikk valge peaga sell. Meid nähes irvitati sõbralikult. Valgepäine tervitas ilusas vene keeles ja ütles, et me oleme küll valesse kohta tulnud - nemad remondivad vaid rekkaid. Rääkisin siis talle mure ära. Endiselt muigvel nägudega paluti siis auto kanaliotsale ajada. Üks kohalikest kobis kanalisse, küsis hetke pärast mingit võtit ja hakkas tegutsema. Pikk kutt uuris samal ajal, et kust me tuleme ja kes oleme. Kuuldes, et Eestist , küsis, kas Eestis enam midagi teha ei ole, et Usbekistani oleme tulnud. Igal juhul tundus härra üllatunud. Minuti pärast olid poldid kinnitatud, meile sooviti südamlikult head teed. Kui proovisin vihjata tasule, siis heideti käega ja öeldi, et minge ja nautige - see on kingitus.

 

Põhjakate

| Üles |

 

Tee Buhhaarasse oli ootuspäraselt õudne: lapitud, muhklik sirge asfaltlint, mida palistab teeveerel ülessongitud kõrb. Olen selle üle imestanud nii Saharas kui Araabia poolsaarel - peale liiva, kiviklibu või elektripostide ei näe tee äärses liivamaastikus justkui midagi, ent keegi on siin-seal midagi buldooseriga tõngunud, mingeid hunnikuid kallutanud, mingeid kraave ja auke kaevanud. Mis asju nad ajasid? Samas oleksin julmalt ülekohtune, kui enamust autoaknast avanevatest maastikuvaadetest õudsaks nimetaksin. Tegelikult on kõrb lahe! Kui pilk üle teeserva kaugemale suunata, siis laiuvad silmapiirini lainjad saksauulidega üle külvatud tasandikud, mis kuidagi omas üksluises olemises näivad ajatud ja maalilised. Mida kilomeeter Buhhaara poole, seda harvemaks põõsaid tundub jäävat, kuigi samas pole need senini pildist ka kadunud. Ent see maalilisus tundub hingemattev just jahutatud õhuga autost, jahedat veepudelit näpu vahel veeretades... Kui tee äärde mõne saksauulipõõsa taha nina puuderdama minna, hakkab kuumus hinge matma üsna füüsiliselt ja teeb selgeks, kui peenes kinni on elunatuke ses armutus maastikus. Võtsin ühe stopi ajal kroksid jalast ja kõndisin tallapõletusest hambaid kiristades paarkümmend meetrit ergaval liival paljajalu ja paljapäi. Nagu ahjus... On ju alles kevad; milline leitsak siis siin veel suvel võib olla!

 

Läbi kõrbe...

| Üles |

 

Gaas on raha

| Üles |

 

Vesi on elu

| Üles |

 

Saksauulid (vms)

| Üles |

 

Nutimasinate järgi pidanuksime jõudma Buhhaarasse keskpäeva paiku. Termomeeter andis mõnes tuulevaiksemas lohus teada välisõhu tõusust 37C-ni. Sama sooja näitas ilmateade ka Buhhaaras. Kui Karl siis kaardilt, Buhhaara külje alt, järsku Tudukuli järve leidis, sündis meie autos kiire otsus teha üks kosutav-jahutav suplus. Niipea, kui levi tekkis, andsime teada teistelegi ning grupitšati järgi otustades vähemalt Heiki koos daamidega võttis suuna järve äärde. Peale peateelt maha pööramist taipasime peatselt, et kogu senisest vingumisest hoolimata me tegelikult ei tea halvast Usbekistani teest siiski mitte midagi. Sattusime suurte kruusaveokate vahele, mis tohutus tolmupilves kusagilt kuhugi mingisugust maavara vedasid. Kahele poole teed tekkisid augud ja kanjonid nagu oleks mõni hiiglaslik kuuseürask seal omi asju ajanud. Kunagi asfaldiga kaetud tee koosnes vaid teravatest aukudest... Õigemini permanentses löökaugus leidus kohati ka mõni ruutmeeter asfaltpinda. Sellie auto testimine kestis mingi 15 kilomeetrit ning lõppes hetkel, kui hakati tõsiselt arutlema otsa ümber pööramise üle äkki tuttuue ilusa ja sileda asfaltlindiga. Järv paistis.

 

Halb usbeki tee

| Üles |

 

Ujumiskoha leidmine osutus arvatust palju keerulisemaks. Põhimõtteliselt piirab järvekallast tihe hoonefront, milles ei leidu läbipääse. Võib-olla edasi kirdesse sõites leidnuksime lõpuks ka mõne asustamata kaldariba, kuid vähemalt silmapiirini seda ei paistnud. Suvaliselt ühest kohast ujumisvõimaluste kohta uurima minnes selgus, et olimegi sattunud tasulisele biitšile ja väga teretulnud. Hinna kohta küsides pudrutas vaid kohalikku keelt kõnelev noorhärra mingi numbri, mis venekeelses versioonis kõlas nagu 50000 kamba peale. Tundus väga ok. Auto paluti parkida siseõue kohe õhuvanne võtvate klientide varjualuste kõrvale ning ka meile hakati kohe ette valmistama privaatset varjualust. Nagu selgus, pole Tudakul looduslik järv, vaid 1968. a Zarafshani jõele paisutatud paisjärv. Aga on's sel ujumise vaatevinklist vahet...

 

Tudõkul

| Üles |

 

Kui ma seda siin kirjutan, tundub kõik esmapilgul nagu motiiv Prantsuse Rivierast või vähemalt mõnest Hurghada kõik-hinnas rannahotellist. Jah - tumesinine järv kaugelt paistvate kollaste mäekeste ja veepiiri palistava rohelusega oli tõesti ilus nagu postkaardil ja õhkas kutsuvalt jahedat niiskust. Samas supelusasutus, kuhu sattunud olime, just võrdlust Nizzaga päris välja poleks kannatanud. Roostes laineplekist katusealune ja selle toestik oli tõhus ning korralikult kinni keevitatud kätte sattunud terasprofiilidest. Katusealune mahutas kümmetkonda boksi, mida üksteisest eraldasid kohalikust pilliroost matid. Matid olid otsapidi põrandabetooni valatud. Kui küsisin riietuskabiini kohta, juhatas üks hämmeldunud nooremapoolne naine mind taamal asuva maja esikusse ja siis kellegi magamistuppa. Vigases vene keeles öeldi, et saan seal lahti riietada. Kallid kolleegid said aga elutuba ja kööki kasutada. Ka tualettruum oli tervisevetele tulijatele avatud. Ühes nõgeste ning maltsadega palistatud betoonseina nurgas seisis silikaattellistest kööbakas putka. Loomulikult suusahüppaja versiooni kõige kasinama varustusega: auk betoonpõrandas, räpane ämber veega ja tõsiselt sitane vetsuhari. Eurooplaste jaoks oli siiski naela otsa torgatud tualettpaber. Ust asutusel ees ei olnud. Ripakil hingede küljes kõlkuvate puutükkide järgi võis arvata, et vähemalt aasta tagasi sai end tualetis pisut privaatsemalt tunda, kuid nüüd vedeles hingedelt maha murtud uks mõne meetri kaugusel eemal, nõgesed läbi katkiste tahvlite kasvamas. Vetsust tagasi jõudes nägin, kuidas meie varjualuse keskel seisvale avarale lavatsile laotati pehmeid ja tegelikult väga kaunikirjalisi vaipu - see oli muudele miljööväärtustele vahelduseks küll täitsa tore üllatus.

 

Riviera

| Üles |

 

Järve jalgu pistes selgus, et vesi ei olegi teabkui soe - nii umbes 20 kraadi ligi - veits karge, kuid täiesti ujutav. Põhi oli natuke teravakivine, kuid ettevaatlikult astudes, eriti, kui kroksid jalga jätta, sai kenasti hakkama. Peale meie mõmisesid mõnes naaberboksis paar kampa mehi erinevas vanuses ja tegelesid liitrite kaupa koka-koola sisse imemisega. Meie noormehi ujumas nähes tuldi kelmikalt puristades küsima, et ega vesi külm ei ole, kuid hoolimata meie lahketest kinnitustest vee soojuse osas keegi kohe sisse ei hüpanud. Ent siis heitsid rõivad ült meie blondid daamid ja astusid vette. Naaberboksides jäi haudvaikseks. Kui tüdrukud vette sumasid, hakkas järsku vee äärde igat sorti härrasmehi kokku voolama. Küll vaadati asjalikul ilmel mingit rauajuppi maa sees, püüdes kontrollida selle püsivust, küll vaadati taamal kimavat paati (too paadijuht pakkus oma lootsikus muuseas järveekskursioone), küll katsuti asjalikul ilmel järvevett ja peanoogutustega arutati midagi elavalt omavahel. Lõpuks astusid mõned julgemad isegi järve jäädes küll hammaste plagisedes põlvekõrguses vees omavahel justkui muuseas vesteldes vaateid nautima. See karneval kestis seni, kuniks daamid veest välja hõljusid ning riietusid. Kohe said põnevad asjad veepiiril läbi ja kokapidu käis täistuuridel edasi.
 

Rannaelamus lõppes ent peaaegu kähmlusega. Kui hakkasin maksma, selgus, et mu umbkeelne sõber ja mina oleme teineteisest mööda rääkinud. Ilmselgelt mu pakutud 50000 ei sobinud ning tüüp läks silmnähtavalt närvi. Püüdsin inglise ja vene keeles uurida, kuid ta läks veel rohkem närvi ja hakkas kisama. Seepeale ilmus mingi teine jörm tüüp ja nüüd kisasid mu peale juba kaks meest. Ma ei saanud midagi aru. Õnneks jõudis kohale terve mõistus selle proua nahas, kes mind ennist magamistuppa kutsus ning käte ja jalgadega ning vene keele toel saime lõpuks selgeks, et 50000 on hind per face ja meie kamp kokku on 400000. Võtsin õiged rahatähed ning kisa lakkas paugu pealt.
 

"Võtsin õiged rahatähed ning kisa lakkas paugu pealt."

| Üles |


Pärastlõunal   Buhhaarasse jõudes näitas termomeeter +38C varjus. Jätsime autod vanalinna serva tasulisse parklasse, haarasime oma kola ning jalutasime vanalinna keskusse, Lyabi hautzi äärde, mille kaldal ühe pisikese kõrvaltänava ääres kükitab ka meie tänane hotell. Hotell - Lyabi House - ja selle staff on üsna sarnased Sherxan House'le Samarkandist, ent mitte nii ülevoolavat hoolitsevad kui Aziz. Ent kenad ikkagi. Hotell oma puudesse uppunud sisehooviga on nats lipp-lipi peal, kuid siiski üliäge! Meie öömaja vastas asub iidne tiik, mis omal ajal oli linnaelanikele veeallikana elulise tähtsusega - aga hautzidest vist kirjutasin juba Taškendi juures. Selle ümber seisavad kaks vana medrest - Kukeldashi ja Nadir Divan, samuti vana karavanserai, endisaegse hamami vare ning Nadir Divani mausoleum. Kogu hautzi ümbrus pärineb 1600-ndate algusest ja ehitada laskis need   Buhhaara vesiir Nadir Divan. Kukeldashi medres ehitati Nadirist varasema pealiku poolt...

 

Buhhaara, esimesed sammud

| Üles |

 

Khoja Nassredin

| Üles |

 


Nadir Divan Begi medres

| Üles |

 

Lyabi House siseõu

| Üles |

 

Buhhaara (vanalinn) on ajalookontsentraat, kuigi tänu Tšingis-khaani jõupingutustele 1220-ndal aastal ja Timuri käeharjutustele 1330-ndatel, palju varasemast ajast sest linnast eriti ei leia. Kui ehk välja arvata 11. sajandist püsti jäänud Poi-Kalyani minaret ja paar 10. sajandi tillukest mausoleumi. Buhhaara linna vanuseks arvatakse kaks ja pool tuhat aastat, kuid Zeravshani jõe kaldal asunud Buhhaara oaas asustati ilmselt rohkem kui 3000 aastat eKr. Peale Aleksander Suurt ja Siiditee teket hakkas linn kasvama. Kirjutatakse, et Buhhaara oli enne 7. sajandit budistide, tulekummardajate ja varakristlaste linn. Isegi Buhhaara nimi viitavat budistlikele pühakodadele, kuigi Buhhaara kui nime etümoloogiat ei olegi suudetud üheselt välja mõelda. Linna õitseng tuli sassaniididega - Kalifaadi Pärsia sugu valitsejatega, kelle haldusalasse endine Aleksander Suure provints jäi (noh, seal vahepeal oli veel rida "iide", millest ma siin kirjutada ei mõista ega viitsi ka).   Buhhaara sai pea selle sassaniidide valitsetud kalifaadi pealinnaks, tehti suurt teadust ja ehitati ilusaid asju. Toimetasid ju Buhhaaras enne mongolite invasiooni sellised staarid nagu Rudaki ja Ferdousi (kaks samaniidide Pärisa mõjukamaid poeete), Avicenna (ei vaja tutvustamist), Farabi (üks tollase islamimaailma mõjukamaid filosoofe ja muusikateadlasi), Omar Khayyám (üks ajaloo mõjukamatest matemaatikutest) ja mitmed peale nende. On öeldud et sassaniidide Pärsia ladus kogu Kesk-Aasia ja tänase Iraani, Iraagi ja poole India kultuurilise vundamendi. Siis tuli Tšingis ja peale seda Timurid. Esimene tegi Buhhaaras ainsat, mida oskas - põletas. Timurite ajal linn küll taastus, kuid sellist sära nagu Samarkandis, ei saavutatud. Alles siis, kui usbekid Timuritele koha kätte näitasid, tehti Buhhaaras sama, mida mõnisada aastat varem Samarkandis. Seega on Buhhaara vanalinn täis peamiselt šabaniidide - usbeki päritolu valitsejate poolt 16.-17. sajandil ehitatud hooneid. Ja loomulikult on ka palju hilisemat kraami. 18. sajandil üritas natuke aega Buhhaarat haarata viimane Pärsia valitseja Nader-šahh, kuid usbekid võtsid riigi 18. sajandi lõpul üle ja algas Buhhaara emiraadi aeg. Olgu siin vahelehüüdena mainitud, et khanaat viitab türgi ja mongoli tõugu valitsejatele, emiraat aga araabia tõugu valitsejatele. 19. sajandi Buhhaarat markeerib ajaloos õitsev orjakaubandus ja üks suurimaid orjaturge veel 19. sajandil... Ja muidugi nn Suur Mäng venelaste ja inglaste vahel; et siis kes paneb lõpuks käpa peale Indiale ja Kesk-Aasiale. Venelased olid edukad Kesk-Aasias, inglased Indias. Afganistanist ent said põske nii inglased kui venelased.

 

Koraanialuste meister

| Üles |

 

Brežnevi stiilis...

| Üles |

 

Brittidele, muuseas, meenutab Buhhaara kahe ebaõnnestunud sõjaväelasest diplomaadi lugu. Neist esimene, Charles Stoddart, saabus 1838. a diplomaadina Buhhaarasse. Mehe missiooniks olid läbirääkimised brittide ja emiiri vahel sõbralike suhete loomiseks. Kahjuks ei jaganud Stoddart kohalikku matsu: st - ei toonud pealikule, Nasrullah Khanile, piisavalt kingitusi ja käitus seetõttu kohalike silmis ülbelt, mistõttu visati ta peatselt saabumise järel kahtlustatuna nuhkimises kurikuulsasse nn "Putukaauku". "Putukaauk" oli (on museaalina tänini) põhimõtteliselt laest trellidega suletud satikatest kubisev vangikoobas Buhhaara kindluses (vahemärkus - seda meil õnnestus täna ka külastada). Kes sinna visati, see sinna jäi. Mõni aasta hiljem püüdis teine britt, Arthur Conolly, Stoddardit välja rääkida, kuid ebaõnnestus samuti: emiir ei uskunud, et ta on briti saadik, sest tal ei olnud kaasas kuninganna Victoria volikirja ja sattus ka ise "järjekorde nuhina" Stoddardi juurde koledasse auku. 1842. a toodi mehed putukate keskelt välja, lasti neil endale hauad kaevata ja löödi siis pead maha. Nasrullah Khani sellises käitumises ei tasu otsida midagi ebatavalist - ta oli lihtsalt oma isa poeg. Nasrullahi isa tappis trooni saamiseks oma viis venda (võib vaid imestada, miks teda kutsuti "Emiir-lihunikuks") ning ei pidanud pikalt aru hukkamiskäsu andmisega, kui keegi talle meele järele ei olnud. Nasrullah jätkas isa praktikat saates loojakarja hulga omasid ja võõraid, kelle nägu talle ei meeldinud. Ise kooles ta kardetud mehena omas voodis ja kõrges eas

 

Lyabi hamami vare

| Üles |

 

Gavukhsoni tänav

| Üles |


Oma Buhhaara pärastlõunat alustasime piduliku einega vanas medreses - 1810. a ehitatud Abdurahman Alam koolimajas. Söögikoht nägi välja arhailine ning noobel. Menüü ning joogikaart olid esinduslikud, esitasime oma tellimused ning jäime iidsete puude alla seatud laudade taha ootele. Ootused suures plaanis õigustasid end. Mina sain ära proovida nüüd plovi  Buhhaara moodi. Maitses! Aga kui mõtlen Samarkandi plovile, siis ma nüüd oma harjumatu maitsemeelega ei suuda küll täna maitstud roa ja samarkandi roa vahel suuri erinevusi leida. Vürtsitas kena koosviibimist lõbusalt kõrtsu teenindaja-noormees, kes toimetas nagu too autoregistrikeskuse laiskloom Zootropolise multikas. Ja kummalisel kombel juhtus taas see, mis teisel õhtul Taškendis - kõrts sai peale kolmandat ringi õllest tühjaks. Õigemini - kuuma "Heinekeni" oleks häda korral serveeritud, kuid misasja - me oleme ju Usbekistanis!

 

Khoja Gaukushani mošee

| Üles |

 

Abdurahman Alam medres

| Üles |

 

Plov Buhhaara moodi

| Üles |


Buhhaara Registani väljak ei ole nii silmapaistvalt elitaarsest pärsia arhitektuurist ümbritsetud nagu Samarkandi Registan. Plats jääb moodsa puudega palistatud linnaaia, vanalinna ja Buhhaara Arki vahele. Registaniga piirneva skvääri keset märgib omalaadne moodne sõrestiktorn, mis oma kõrguses veidi võistleb Arki sissepääsu tornidega, kuid tänu sõrestiku ažuursusele ei tüki siiski ebameeldivalt esile. Arki ette jääb avar sillutatud plats mõne puu ja paari kaameliajajaga. Kaheküürulistega saavad soovijad sõita ja kaameli seljas pilti teha. Platsil keeb üsna vilgas elu: lapsed hullavad, sõidetakse elektritõukside ja rendiratastega; tundub, et nendega platsilt kaugemale minna ei tohigi. Putkadest müüakse külmi jooke ja jäätist, eemal terendab moodne klaasist kohvikiosk, kust saab ainult kohvi. Isegi vett ei müüda seal - käisin, küsisin. Ent kogu seda kremplit defineerib siiski Ark - väga põnevate kaardus müüridega kindlus-alee või vastupidi. Kui Euroopa keskaegsed sõjardid ehitasid rooma eeskujul kindlusemüüre nagu me siin neid nägema olema harjunud näiteks Tornide väljakul Tallinnas, siis Buhhaara linnamüür on profiilis tugevalt sissepoole kaardus - müür oleks justkui tehtud mingist šokolaadimassist, mis kuumaga on hakanud sulama ja siis alaosast välja pundunud. Ülemine serv astub paisunud osast omakorda suure astme jagu tagasi. Müür näib peaaegu läikivsile - selle mulje tekitab tellisvooder. Samas nurga taga näeb glasuurplaatidega kaitsmata vanadest põletamata saviplönnidest müüri restaureerimata osa, millest sõna otseses mõttes pole suurt midagi järel: erosioon on need pea olematuks söönud. Tegelikult sama pilt avaneb valdaval osal Arki platool, kus kunagisi ehitisi markeerivad vaid laialivajunud künkakesed ja üksik varisev mošee. Tegelikult oli päris mõnus vaheldus medresde ja mošeede vahele vaadata hoopis midagi teistsugust

 

Khoja Gaukushani hauzi toide: Sakhrudi kanal Bakhowuddini tänaval

| Üles |

 

 

Buhhaara Registani väljak ja linnamüür

| Üles |

 

Linnamüüri restaureerimata osa

| Üles |

 

Buhhaara Registani vaatetorn

| Üles |

 

Arki Registani pool servas pesitses omal ajal Buhhaara emiir. Ka see tüüp, kes inglased ära killis elutses just selles kompleksis ning see põrguauk, kuhu džentelmenid topiti, asub samuti Arkis. Emiiripalee ja selle osad: mošee, eluruumid, troonisaal jne, on ehitatud valdavalt 18. sajandil. Ehituses on kasutatud palju puitu. Kuna ruumid asuvad kindluses, pole olnud vajadust rajada suuri portaale iwanidega, mistõttu üldmulje ei ole nii kosmiline nagu nende üüratute medresde ees, mis Arki kõrval Buhhaara vanalinna täidavad. Kuigi kohalik "barokk" on kaugel "pärisbarikist" Euroopas (Buhhaara emiir oli vaevalt teadlik Euroopa olemasolust; Euroopa suurriike olevat ta võrrelnud mõne naaberkhanaadiga), on vähemalt palee sisekujunduses tunda mingit edevusejoont, mis toonasele ehituskunstile oli ilmselt globaalselt omane. Ark algupäraselt loomulikult ei pärine 18. sajandist, vaid oli juba olemas migil kujul vähemalt 5 saj pKr. Asjatundjate sõnutsi võib näha mingeid kiviosasid kusagil paleeruumide sisemuses 8.-9. sajandist, mis Tšingis-khaanist ja Timurist üle jäid. Ark ent ja enamus Buhhaaratki ehitati üles pigem 17-19. sajandil Buhhaara emiiride ajal. 1920. a tulid punakotkad Lenini kamraadi ja sõbra, Mihhail Frunze, juhtimisel linnuse alla ja lammutasid kahuritulega, mis jaksasid, sest neid olevat kannustanud ahnus kätte saada emiiri päratud rikkused. Paraku jäid kommunistid pika ninaga: viimane emiir, Mohammed Alim Khan, jõudis varakult panna oma kulla kaamelite selga ja sõitis sellega Afghanistani, kus ta lõpuks suri eksiilis elades 1947. a. Et punastele midagi rüüstata ei jääks käskinud ta enne minekut õhkida lossi siseruumid. Seega suur osa sellest tänasest helge-valgest emiirilossist on tegelikult restauraatorite replika.

 

Arki värav

| Üles |

 

Arki khaanipalee mošee

| Üles |

 

Troonisaal

| Üles |

 

Heitsime Arki lossitaguselt varemeteväljalt õhtuse pilgu vanalinnale. Tundsin, et olen kuidagi väsinud. Väsinud neist tänastest ja eelnevate päevade muljetest, mida ei oska ja ei suuda nii kiirest enda jaoks mingisse konteksti panna. Kogu see usbeki lugu ja meeletu igasuguste "iidide" jada Aleksander Suurest alates on üks väga segane asi ning sellest lõpuni arusaamine nõuab ilmselt eraldi ülikoolikursust. Ka ei anna pidepunkte ehitustiil - 1000 aastat on tehtud kõike ühte moodi, mistõttu "klassikaline", "väga vana" ja "moodne" kaotavad nende siniroheliste uhkete iwan-portaalide ning glasuurplaatidega kaetud sädelevate minarettide vahel algupärase "stilistilise" sisu ja tähenduse. Ka annab tunda tüütu viirus, mis sunnib aeg-ajalt kohaliku tualetikultuuriga tutvuma ja see on ärritav. Ent nagu öeldakse, toit, naps ja peldik räägivad kohalikust elu-olust rohkem kui muuseumid. Nii oli vaja inventeerida ka Arki tualetti ja pean ütlema, et see oli heas mõttes 100% moslemiilma s....selamus. Aga las need üksikasjad jäävad jutustamiseks mõnele järgmisele reisile mõne õhtuse veini kõrvale.

 

Pärsia plats ja Po-i-Kalyan Arki laelt

| Üles |

 

Kõik, mis on järel Tšingise eelsest  Buhhaarast

| Üles |

 

Noored arheoloogiahuvilised

| Üles |

 

Rahvas pudenes linna poole. Kohtusin meie seltskonna sabaga Arki väravas. Selgus, et tegelikult on kõigil muljetest mõõt üsna täis. Kes tahtis souki, kes hamami, kes niisama kolada, kes leida õhtuks mõni lustakas tavern. Kui ühest teeäärsest putkast pudelivett nõutasin, astus juurde vanem taat ja küsis, et kas taksot on vaja. Vastasin, et tänan pakkumast, aga ei ole. Seepeale taat küsis, et kust me tuleme, ning kuuldes, et Eestist, hakkas muhelema ja ütles puhtas eesti keeles:

 

"Tere-tere, vana kere! "

 

Ent sellega ka ta sõnavara piirdus. Küsimusele, kust ta nii hästi meie keelt teab, vastas ta, et oli kunagi Eestis sõjaväes.

 

Programm rahva laialipudenemisega muidugi ei lõppenud, sest valitud seltskonnaga otsustasime Registanilt tagasi minna meie "koduhautzi" poole Khodja Nurobobodi tänavat pidi ja sattusime seepärast kohe Pärsia väljakule, mida palistab idast 1514 a. ehitatud Kalyami mošee. Mošee laskis ehitada Abdullah Khan - ehk siis Timuri suvila hävitaja isa (või oli see vanaisa?). Haakis ta oma pühakoja ehituse tänase Buhhaara ühe kõige vanema säilinud pühamu, 1127. a valminud Po-i-Kalayniga kokku. Tegelikult seisis viimane Tšingis-khaani armust varemeis juba 1220. a-st. Tšingisest jäi aga puutumata mošee õuel olev 45.6 m kõrgune Kalyani minarett. Selle kohta räägitakse imelugu, kuidas suurel mongoli pealikul suu lahti kukkus, kui ta enda ees nii kõrget asja nägi: telgiga harjunule võis kõrge torn tõepoolest mõju avaldada, mistõttu käskinud valitseja selle lõhkumata jätta. Ent ju oli tal sellega mingi oma plaan - ajalugu näitab, et Tšingise sõjamasin sai hoopis suurematest ehitistest jagu. Abdullah Khan laskis vana mošee korda teha ja lisas sellele oma poole. Kokku tekkis niiviisi peaaegu sama suur mošeekompleks (koos medresega) nagu hiiglaslik Samarkandi Bibi Khanum.

 

Pärsia plats: vasakul Mir Arab medres ja paremal Po-i-Kalyani kompleks

| Üles |

 

Po-i-Kalyan minaret

| Üles |

 

Pildid tehtud, astusime paar sammu edasi ning seisime silmitsi Miri-Arab medresega. Medrese laskis püstitada Adullah Khan peale tema armee võitu safaviidide (ehk siis pärslaste, iraanlaste) armee üle 1512. a. Puuduoleva raha olevat ta hankinud 3000 orja müümisest. Taas suur sinine iwaniga portaal ja taas suur nelinurkne sisehoov - kuid väiksem Kalami mošeest ja - ilma puuta siseõues.

 

 Mir Arab medres

| Üles |

 

Mir-Arabist tänavat pidi edasi minnes satub huvitaja kohe multikuplilisse avatud võlvkäikudega osmani kirikut meenutavasse Toqi Zargaroni, mis on üks mitmest Buhhaara vanalinna tänavaturust, ehitatudki taas 16. sajandi algul tolle Abdullah Khani ajal kauplemiseks. Ja kui siis turult teisele poole välja astud, kõrguvad kahel pool tänavat taas meeletud portaalid - itta vaadates jääb vaskule Timuri pojaoja, Ulug Beki ehitatud medres (1417) ja paremale Abdulaziz Khani ehitatud medres (1652). Üle väikese platsi ,medresde ees, paistab taas üks 16. sajandist pärinev turuhoone ja kui siis sellest mööda kõndida jõuab läbi tänavate labürindi juba meie hautzi juurde, mille äärseid medreseid ja muid vanu kivihunnikuid ma juba kusagil juba üles loetlesin. Teel hautzi juurde tekkis vanalinna labürindis mõnedel härradel tungiv soov külastada hammami, ent üks guugli sõnul avatud lähim saun, kohe Lyabi slvääri läheduses (ei - ma ei mõtle neid sauna varemeid tiigi kaldal) oli juba selleks õhtuks uksed sulgenud. Niisiis vajuti laiali, igaüks läks otsima oma, enamus varuma kodustele kingitusi - siin vanalinnas leidub sadu erinevaid käsitööpoode alustades siidist, mis on Usbekistani tunnuskaup ning lõpetades kaamelivillast trussikutega... Mida kõike!

 

 Toqi Zargaron

| Üles |

 

Abdulaziz Khani medres

| Üles |

 

Ulug Beki medres

| Üles |

 

Toqi Telpakfurushon

| Üles |

 

Töötav sepikoda Toqi Telpakfurushoni turumajas

| Üles |

 

...Niisiis olime tagsi lõpuks Lyabi Hauzi platsi ääres. Mart ja Aliis olid leidnud tsilli koha restoranis Labi Hovuz, mille väliterass laius otse purskkaevude ja õhtutuledega ehitud hautzi kaldal Nadi Divani mausoleumi ees. Kui end väsinuna lõpuks tiigi äärde - aga põhimõtteliselt hautz ei ole muud kui tiik - maha potsatasin alustas just mingi laste-pasunakoor mausoleumi ees põnevat kontserti. Mängiti entusiastlikult ning kirega Janes Bóndi teemat, vahele Straussi, Glenn Millerit ja nõukogude II ilmasõja aegseid propaganda marsse. Ent eks see olegi vist see tänane Usbekistan; vähemalt turisti silmale kokkumiksitud segu, läänest ja kohalikust. Ja ka võib-olla laiemalt - mingi teeotsing islami ja ilmaliku, lääne ja ida vahel.

 

 Lyabi Hauzi plats

| Üles |

 

 Lyabi hauz

| Üles |

 

Tellisime kohalikke suuri pelmeeni moodi asju (dushpara oli selle nimi vist, aga ma täpselt ei mäleta - üles ka ei kirjutanud), plovi ja muud head paremat ning paremakõrvast. Rahvast istus kõrtsus murdu. Teenindajatest noorhärrad jooksid risti-põiki siia-sinna püüdes tellimustega hakkama saada. Minu üllatuseks tekkis ühel noorsandil veini avamisega probleem, mispeale astus ligi meie tänaõhtune kangelane - Nodirbek - u 12 aastane ülilahe stjuuard. Esiteks avas ta perfektselt veinipudeli: lõikas nagu kord ja kohus korgipleki ning käis korgitseriga ümber nagu professionaal. Ta oli väkjapeetult sõbralik, rahulik, asjalik ja alati koordineeritud. Lisaks sellele tundus ta olevat isegi omamoodi boss, sest kui mõnes lauas tekkis mõni ärevam olukord, kutsuti alati Nodirbek seda lahendama.

 

Nii need õhtuse pimeduse tunnid möödusid, kuni saabus aeg lahkumiseks. Ja siis sattusimegi liudade ja taldrikute otsa...

 

Dusphara?

| Üles |

 

Bajan Shirei

| Üles |

 

Nodirbek

| Üles |

 

Koduteel hotelli

| Üles |

 


 

08.05.2024. Kell 8:30. Parklas Nakshandi tänava ääres. Buhhaara
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Mooruspuu kõrvalmõjud

| Üles |

 

Nojah... Siinkohal tulevad õpetussõnad sellest, miks ei ole hea parkida mooruspuu alla... Sest auto peal on kuradima 10 cm kleepuvate marjade neile kärvanud herilaste kiht! Tanel praegu roogib seda, et juhiuksest sisse saaks.


Öömaja ja hommikusöök anti ette tegelikult head ja meeldivalt kohalikus stiilis. Hommikusöögi kõrvale pakuti airaani, lauale toodi muu traditsioonilise "hea" kõrvale värsked kirsid ja maasikad ning kohalik juust... Mõnus. Ainus tõrvatilk ses hotellis - olematu veesurve, mistõttu pesuskäik eile õhtul eriliseks spaaelamuseks ei kujunenud (hea, et seebi nahalt maha sai).
 

 

Lyabi House: hommikulaud

| Üles |

 

Aga nüüd Hiiva poole, kui Tanel selle plöga ükskord maha saab nühitud. Tänane ots peaks olema mingi 450 km läbi kõrbe. Sõidu kõrvale leiti mingi usbeki musa pleilist.... päris cool tinistamine tundub olevat.
 

 

Mooruspuu

| Üles |

 

 


 

08.05.2024. Varane pärstlõuna. Maanteel Hiivasse... Kõrb...
Järgmine | Eelmine | Üles

 

400 km...

| Üles |


Kõrb, kõrb, kõrb... Mitte nagu Sahara, vaid ehk "elusam": vähemasti teed palistavad silmapiirini hallid põõsatutid - on need saksauulid? -, mille all kohati näeb ka pisut rohelist paigus, kust kevadine niiskus pole veel päriselt jõudnud aurata. Buhhaara ümber vähemalt toimus midagi ja silma rõõmustas paks rohelus. Siin on... kõrb.

 

Buhhaara linna ääre elust

| Üles |

 

Huvitavaid ja nostalgilisi masinaid

| Üles |

 

Üsna üksluine ja monotoonne on see pilt. Ent oodatud-kardetud kiirtee on suure üllatusena tuttuus ja sile. Kui poleks imelikke sunnitud peatusi, siis läheks see sõit oodatust palju kiiremini. Peatusi käsib teha kohalik politsei. Kui meid esimest kord kinni peeti ja kästi tee äärde seisma jääda, arvasime, et ju siis läks kiirusega üle või midagi sellist. Ent peale peatumist ükski ment ligi ei astunud ja mingil ajal viibati hooletult, et, gringod - kaduge minema. Ka just hetk tagasi peatati taas - praegugi seisame tee ääres ja ootame mundrimehe viibet edasisõiduks. See on siis vist neljas kord täna. Kas neil on mingi kaamerasüsteem, mis kuidagi keskmist kiirust loeb ja siis antakse patrullidele inffi, keda tee äärde "rahunema" saata? Ei tea. Pigem on iga peatuskoha kõrval olnud kiirteepood, mistõttu tundub nagu toimetaksid politseinikud pigem poodide "sisseviskajatena". Eelmises kohas otsustasime isegi poodi külastada ning varuda veini, õlut, mullivett ja samsasid. Poekese nurgas seisis mu rõõmuks korralik kohvimasin, mis valmistas täiesti head kohvi. Aitäh!

 

Ent ilmelt see "sisseviskamise" teooria väga vale pole, sest näib, et osasid see mentide vehkimine üldse ei koti - sauaga viibatakse küll, kuid härrad panevad sõnalausumata edasi. Just viibati ühele bussile, mis korraks tee ääres tõesti stopi tegi, kuid kimas siis padavai edasi.

 

Stiilinäide pensukatest

| Üles |

 

Nii, stardime. Taas kõrb mõlemas pardas, +31C... Panen klapid pähe ja avan vaikselt muheldes viimasest poest hangitud jääkülma veini... Oh, sobiv lugu - "Cedars of Lebanon..."


/.../

The worst of us are a long drawn out confession
The best of us are geniuses of compression
You say you're not going to leave the truth alone
I'm here 'cause I don't want to go home


Child drinking dirty water from the river bank
Soldier brings oranges he got out from a tank
I'm waiting on the waiter, he's taking a while to come
Watching the sun go down on Lebanon

/.../

U2 - Cedars of Lebanon

 

 

Liiv

| Üles |

 

Kõsõlkum, Kõzõlkum. "Igav liiv ja tühi väli"... Centralasia-Adventures.com kirjutab:

 

"Kyzylkumi kõrb (türgi keeles "punane liiv") on Aasia üks ulatuslikumaid kõrbeid. Kõrb asub Amudarja ja Syrdarya jõgede vahel. Suurem osa Kyzylkumi kõrbest asub Usbekistani territooriumil, vaid väike osa sellest ulatub Kasahstani territooriumile. Kyzylkumi kõrb pindala on 300 tuhat ruutkilomeetrit ja seda piiravad kirdest Syrdarya jõgi, edelast Amudarja, idast Tien Shani ja Pamir-Alay mäeahelikud (Nurata ahelik), ning loodest Araali mere ja Aralkumi kõrb, mis on tekkinud endise Araali mere kuivamisel. Kyzylkumi kõrb on tasandik, mis kaldub üldiselt loodesse (keskmiselt 300 m kõrgusel merepinnast kagus ja 53 m loodes). Kõrbes on mitmeid ulatuslikke lohke ja orge ning mäeahelikke – Bukantau (764 m), Kuljuktau (kuni 785 m), Tamdytau (972 m) jt. Suurim osa kõrbest koosneb liivast, mis on osaliselt kaetud taimestikuga, kuid mõned väikesed alad on palja liivaga. Suurem osa liivaseljandike on lõuna-põhja suunaga. Düünid tõusevad ümbritsevast 3–30 m kõrgusele, mõned ulatuvad aga isegi 75 m kõrgusele. Kyzylkumi kõrbe loodeosas on ulatuslikud savialad (takyr) ja soolase pinnase alad (solonchak). Kyzylkumi kõrbe kliima on teravalt kontinentaalne, kuumade suvedega (juuli keskmine temperatuur - 26 °C kuni 29 °C, maksimaalselt +51 °C) ja suhteliselt külmade talvedega (0 °C kuni -9 °C). C jaanuaris). Aastane sademete hulk on väike, 100–200 mm, millest enamik langeb talvel ja kevadel. Peale kuumadel aastaaegadel kuivava Janadarya jõe pole terves kõrbes ühtegi teist pindmist vooluveekogu. Siiski sisaldab see suures koguses maa-alust magedat vett."

 

Veel 310 km minna...

 

Luitekindlustused

| Üles |

 


 

08.05.2024. Kell 23:50. Hotell Islambek, Hiiva
 Eelmine | Järgmine | Üles

 

Moodne käru. Jürgen Vahtra foto

| Üles |

 

Milline pärastlõuna!

 

On juba hiline õhtu ning teravamad emotsioonid maha keeratud pika õhtu jooksul paaris Hiiva vanalinna tavernas, kuid siiski, kui mõtlen sellele, kuidas võinuks täna minna, siis tunnen, kuidas kõhus keerama hakkab. Aga läks nagu läks ja kui nii pidi minema, siis tänan kõiki kõrgema võimu esindajaid enne ja peale Muhhamedi ilmutust kaitse ja abi eest!

 

Algas ent kõik ilusasti nagu õudusfilmis ikka. Hunnitu kiirtee hunnitute saksauulidega lainjatel kuumavatel liivaväljadel. Ikka kõrb mõlemas poordis. Vahepeal teeveeres ehitamisjärgus torujuhtme moodulite kuhjad vahepeal elektriliinid. Liiv ja saksauulid.

 

Liiv ja saksauulid

| Üles |

 

Mingil hetkel hakkas vasakus pardas paistma Amudarja org. Uch-Uchakis silmasime isegi jõge ja suurt rippsilda. Tahtmine oli jõge näha, et too sild on piirisild Turkmenistaniga, siis targu ei hakanud sellele ronima. hiljem sain teada, et see on üldsegi torujuhtme sild. Nii juhtus, et Amudarja ületasime Balyqchis mööda raudtee-maantee segasilda. Silla ületanud, keerasime teelt maha, et  teha väike jõepeatus. Sattusime aga Amudarja Toshoqua kanali äärde, õigemini tammi juurde. Kanal ise voolab mõnisada meetrit edasi, suubub seal järgmisse kanalisse ja see omakorda Amudarjasse. Seega suure jõe osas pidime leppima sillasõrestikega looritatud vaadetega raudteesillalt.  Sellegipoolest täitsa meeleolukas koht sattus - pisikesed poisid mängisid mudaga ja ka see kanal on suur.

 

Amudarja torujuhtme sild

| Üles |

 

Amudarja raudsild

| Üles |

 

Amudarja vasakkallas

| Üles |

 

Amudarja Toshoqua kanal

| Üles |

 

Muda

| Üles |

 

Kiirtee lõppes u seitsekümmend kilomeetrit enne Hiivat, edasi kulgesime mööda tavalist Usbekistani lõbustusparki. Et auto nägi hommikusest mooruspuu rünnakust endiselt suht rõve välja, otsustas Tanel ette juhtunud suvalise asula - Oguzravot oli vist selle nimi - teeäärses selvepesulas masina klaariks teha. Seniks, kuni ta autot kasis, õnnestus meil Karliga leida Pepsi Market, kus muuhulgas müüdi mõnusalt külma õlut. Müüja oli loomulikult tavapäraselt u 10 aastane poisiklutt. Aga teadis väga hästi, milline kohalikest õlledest on parem - vähemalt suusoojaks soovitada.

 

Pepsi Market

| Üles |

 

Varsti sai auto kenasti pestud ning sõit jätkus. Meeldiva üllatusena kulgesime peale Amudarja ületamist piki jõeorgu roheliste põldude ja puude vahel. Suur jõgi ise jäi meist kaugemale põhja, barjääriks kõrbe ja oaasi vahele. Meie sõitsime algul piki kanalit, millest hargnevad väiksemad kanalid on eluks kogu ürgvanale Hiiva ümbruse oaasile. Inimesed tegid ümberringi põllutöid. Kirjutasin sellest tundest-arusaamisest kunagi Egiptuse reisikirjas. Põld ja loomapidamine on üdini arusaadav ning ürginimlik kultuurist ja kontekstist hoolimata. Jah, ilmselt on erinevused agrotehnikates ja loomapidamise "tehnilistes" nüanssides, kuid põllundus oma rohujuuretasandil (kui nähtus) oma lihtsate vajaduste ning eeldustega on omamoodi rahvaste ja rahvuste vaheline kultuurisild ja ühendus. See on rahu.

 

Oaas

| Üles |

 

U 25 kilti enne Hiivat nägime teeveerel meie teiste seltskondade autosid seismas. Peatusime meiegi, et elu uurida. Enne peatumist olime just ühest kolmerattalisest mööda sõitnud, mida roolis nooremapoolne naisterahvas ja mille kastis kükitas kaks last. Nunnu. Kobisin kähku autost välja, et neist ka eestpoolt üks ülesvõte teha. Sain nad kenasti fookusesse ja astusin teelt kõrvale. Sain paar sammu teepeenral tehtud, kui käis ilge krigin. Kolmerattaline paiskus teepeenrale ja mingisugune mikrobuss pidurdas lohinal temast veidi eespool. Meie Chevi tagumine teepoolne uks oli tagurpidi...

 

Ja siis läks lahti.

 

Mõne minutiga kogunes näiliselt tühjas maakohas ilge rahvamass. Öeldakse ju, et tühi kõrb on sageli üsna rahvarohke koht. Räägiti nagu laadal, läbisegi ja valju häälega. Kes käskis kutsuda politseid, kes käskis politseid kindlasti mitte kutsuda. Esialgu tulid kohalikud lagedale sellega, et meie oleme 100% süüdi: Hele olla tagumise ukse kaugele lahti lükanud, kolmerattaline pani sellele sisse ja siis omakorda bussile. Bussis olid prantslastest ja belglastest penskarid, kellest ühel kogu asi olevat kenasti fotol näha. Jaurasime edasi ja tagasi ning vaikselt hakkas selguma, et ega see kõik nii must-valge ei ole. Kui penskari foto välja kraamiti, siis selgus, et pilt on ikkagi tehtud tükk maad peale seda, kuid kolmerattaline uksele sisse sõitis. Ka see, et uks tegelikult ei olnud mitte klassikaliselt "tagurpidi", vaid nagu otse tagant ette, piida poole, lükatud, viitas, et uks ei saanud olla rohkem lahti kui paarkümmend sentimeetrit. Seega käru tuli ikka päris lähedalt. Buss omakorda ajas kärust mööda, mis lõhnas nagu topeltmöödasõidu moodi. Lõpuks mööndi, et ok, jah, kõik on süüdi, aga rohkem oleme süüdi ikka meie, sest meie tegime ukse lahti. Ja eks ta nii ka lõpuks oli. Seda ju ei tea, kas kolmerattaline ilma ust avamata meie masinale pihta saanud oleks ja kõik need arutlused "oleksitega" on alati nagu nad on.

 

Kuidas edasi minna?

 

Bussil oli külg sees ja esituli puru, kolmerattalisel kriimud ja ka üks tuli lausa küljest. Ent mis kõige hullem - üks kastis olnud lastest oli lennanud näoga vastu kastiserva ja tihkus nutta. Meil oli kindlustuseks paberit vaja, ent paberi saab anda vaid politsei. Politseid sinna et mitte keegi kohalikest ei tahtnud. Kolmerattalisel ei olnud numbrit ega pabereid. Buss oli laenatud ja ilmselt ka paberitega mingi jama. Ning bussil oma turistidest penskaritega oli ka lihtsalt kiire - pidid nad jõudma mingiks kokkulepitud kellaks Hiivasse. Nagu öeldi - politsei kohalesõit Hiivast võivat võtta mitu tundi. Kui tulevad kohale, siis kohapeal midagi ei sünni - kõik masinad viiakse Hiivasse võmmiparklasse ja seal võib minna mitu päeva... Helistasime meie rendifirmasse. Nad olid meie õnneks väga abivalmis ja kinnitasid ka ise, et politseiga läheb suure tõenäosusega suureks jamaks ja menetlus võib võtta päevi. Ja ka nemad ei taha oma autot kusagil politseiparklas hoida ega võmme (ning kindlustust) kuidagi asjasse segada. Meil muidugi endal oleks tekkinud igasugustes politseiparklates enda mitmepäevaste lõbustamistega täbar olukord, sest äralend pidi olema ülejärgmisel hommikul. Kui auto läheb uurimisele, siis keegi peab sinna jääma asju klaarima. Tegelikult see viimane probleem oleks lahenenud lihtsalt - Mart oli nõus vabatahtlikult veel nädalakese Hiivas tšillima...

 

Kolmerattaline ja mikrobuss. Mõni sekund enne pauku

| Üles |

 

Cobalt juba tagasi väänatud ja fikseeritud uksega

| Üles |

 

Pärast mitmeid telefonikõnesid meiega ja siis rendifirma ja turistibussijuhi vahel hakkas välja kooruma järgmine plaan. Et kolmerattalise lapsel läks paremaks, mingeid verevalumeid ei tekkinud jne, siis selle juht ütles, et ta ei taha muud, kui kiiresti tee äärest minema saada. Sellega sai niisiis klaariks. Bussilaksu näitasime videoga rendifirma mehele. Pärast pikka ja emotsionaalset telefonikahekõnet bussijuhi ja rendifirma esindaja vahel leppisime siis olukorraga, et maksame 400 dollarit bussijuhile ja saame ka selle klaariks. Ilmselt polnud see tüngakõne, sest juba esituli ise maksab midagi ja küljekraapsu pleki tegemine kogu bussi külje pikkuses ilmselt ka maksab omajagu. Vähemalt Eestis maksaks ja vaevalt selle summaga meil hakkama saaks. Filmisime raha üleandmise ja kinnitasime, parem käsi südamel, et lahkume sõpradena ja üksteisele pretensioone ei ole. Käepigistuse peale kostusid turistibussist hullunud pensokate rõõmuhüüded ja igal aknal oli vähemalt kuus püstise pöidlaga kätt.

 

Rendifirma rõõmuks oli meie auto edasisõidukõlbulik: Jürgen-Tanel sidusid meie käru ukse turvavööga kinni ning nii võisime pärast pooleteisetunnilist laata päikeseloojangusse ratsutada. Rendifirmale tuleb auto äraandmisel paarsada taala sulas välja käia ukse parandamiseks. Raha rahaks. Kui mõtlen, et jõudnuks Hele jala või käe uksest enne kolmerattalist välja sirutada... Või pea... Või oleks see laps näiteks üle nipli teele lennanud... Uhhh! Aga lõpp hea, kõik hea. Sellegipoolest ei ole suurem asi tuju.

 

Iseenesest tänane õhtu Hiivas on olnud üsna tore. Hiiva vanalinn - Ichan Kala - on nunnu, väga turistikas ja rahulik, ent kuidagi ka väge mõnusalt hubane. Linna sissesõidul tekkis väike navigatsioonierror, aga leidsime kohe värava kõrvalt ühe lahke vanapapi, kes hüppas autosse ja elavat naviseadet mängides juhatas meid otse hotelli ette. Hotelli asukoht on muidugi täiesti super - vanalinna keskusesse on kõndida vaid mõni minut. Hotell ise on aga üsna väsinud ja näeb välja selline nagu olin siia maale tulles öömajadest arvanud. Staff ent tundub samas väga sõbralik. Saame hakkama.

 

Keerutame vanalinnas

| Üles |

 

Õhtustasime "Karavanis" - terrassiga restos üsna meie hotelli lähedal. Kohalikud tantsijannad ja külakapell etendasid toidu kõrvale stseeni arvatavasti tantsumängu "Me lähme rukist lõikama" usbeki versioonist. Lärmakas ja natuke tüütu. Ka kogu serveerimise pool ja toidudki olid pigem keskpärased, kuid see-eest päris kallid (usbeki kontekstis). Siiski kõigest hädaldamisest hoolimata sain ära proovida Hiiva kohaliku firmaroa - rohelise pasta (shivit oshi), mille kaste tehakse kuidagi tilli ja jogurtiga. Oli päris hea ning olnuks parem, kui toit oleks jõudnud lauda soojana.

 

"Oige ja vasemba" usbeki moodi

| Üles |

 

Nii see õhtu läks. Hiiva vanalinn on üsna tilluke ja kompaktne. Kui esimese tiiru peale olime saanud jäime sumedat õhtulõhnast vanalinna sisse imema algul kogu kambaga kohvikus Leyla, mida veab väga kena vanaproua. Briifingu lõpetasime ainult härrade seltskonnas elava pasunamuusika saatel kõrtsus nimega Terrassa.
 

Öö tuleb. Toas on peaaegu palav ja konditsioneeri ei ole. Aga - saab hakkama. Ja- Jumalale tänu, et kirjutan neid ridu siin, mitte Hiiva haiglas, surnukuuris või võmmimajas.

 

Õhtune...

| Üles |

 

 


 

09.05.2024. Kell 23:35. Hotell Uzbegim, Urgentš
 Eelmine | Järgmine | Üles

 

Poisid ehitavad Hiivasse uut minaretti

| Üles |

 

Jeerum, on see vast punkt Usbekistanile. Urgentš... hiigellaiad tänavad, mille lahtiste rentslikraavide vahel kõndides hõljub tugev sovjetlik hõng nagu... 1986 Kohtla-Järvel või Gatšinas. See on ka mõneti arusaamatu, sest võrreldes nõukaajaga on siin liiga puhas ning lakutud, kuid midagi kõhedalt tuttavlikku õhkub neilt absurdselt avaratelt tänavatelt, ülekäiguradadelt, mis lõpevad sügava kraaviga, laternapostiga või mururibaga, millele on istutatud lausa puu. Kui kogu oma eelneva reisi oleme kulgenud lootusrikkas vana oriendihõngulises turismimullis, siis täna jõudsime lõpuks kohale ka Absurdistani... Ent tänavad tänavateks. Õhtu naelana sööbis hallidesse ajurakkudesse ikkagi Amir Temuri park. Mitte park, vaid Disneyland ja ööklubi ühes tükis. Ma ei tea, miks me sinna üldse läksime. Meeletu usbeki tümakas, karussellid, neoontuledes rongid, lasketiirud ja igasugune muu karneval. Ikkagi 9. mai pidustused! Ning kogu see krempel ei olnud mõni rändtsirkus, mis oma logisevate ning pleekinud lõbumasinatega suviti aeg-ajalt ka Annelinna serval laste käest hingehinda röövib, vaid permanentne, kohapeale ehitatud lõbustuspark. Et Heiki juhit' seltskond jõudis meist tunnikese varem Urgentši, siis nemad olid juba püüdnud massi sulanduda ning kohalikku vaateratast katsetanud. Ülivõrdes emotsioone sellepeale kuulda siiski ei olnud. Küll sai üks reisiline enne parki jõudmist juba oma adneraliinilaksu tänavalt kätte: ülekäigurada pargi lähedal lõppes tavapärase sügava betoonrenniga haljasribal; kahjuks seekord pimeduses... Õnneks päädis see auku kukkumine vaid kriimustustega.

 

Urgents: kõik on kohal!

| Üles |

 

Kaardil näeb lõbustuspark välja tohutu moodsa regulaarse (tavapäraselt on siinmail maastikukujundaja taas täitnud lõuendi hulga kontsentriliste ringidena ja tõmmanud nendest läbi paar sirget - ongi pargi plaan valmis!) rohemassiivina. Ilmselt seda "päris" pargi moodi osa jäi keskse üüratu valitsushoone kõrvale ja taha pisut rohkem, kuid erinevalt maja esisest silmapiirini ulatuvast kiiskavalt valgustatud tramburaist kadusid pargiteed pimedusse. Võtsime siis ühe pimedama tee jalge alla ja sattusime... järgmisse teemaparki... Hekkide vahele on üles pandud hulk sovjetiaegset utiili: kuulipildujaid, kahureid, soomukeid, tanke, paar lennukit ja isegi helikopter. Pidulisi lõbustuspargis see vanaraud ei huvitanud; peale meie ja paari sinna kanti eksinud politseiniku ei kolanud selles pargiosas hingelistki.

 

Urgentši Timuri park

| Üles |

 

Vanaraua näitus (fotod: Aliis Liin)

| Üles |

 

Ka pargist tulekut jääb meenutama üks imelik asutus, milles käimise esimene eesmärk oli viimased usbeki rahad sirgeks lüüa, sest Eestis neid isegi Tavid eurodeks ei vaheta. Ent eks mõlkus meeles ka unistus veeta viimane mõnus hilisõhtu Usbekimaal. Et enamus söömakohti, millest mööda astusime, olid juba suletud või sulgemisel, siis selle asutuse sildil - Asa Club - ilutses paljulubavalt "24/7". Menüü järgi oli tegu nagu purksikohaga, samas teenindus ning interjöör tahtis olla nagu edevam. Teenindav kutt haistis välismaalastes teenistust ja käis tellimustega üsna ebameeldivalt pinda. Samas tuleb tunnistada, et kebabipurks, mille tellisin, maitses oivaliselt. Veini neil kahjuks pakkuda ei olnud - niisiis küsisin klaasikese usbeki kohalikku brändit (nemad nimetavad seda konjakiks). Toodi viisakas klaasis ja serveeriti juurde terve tahvli jagu šokolaaditükke. Ka see kombo maitses tegelikult ülimeeldivalt. Kuid kõik muu ses kõrtsis näis pisut imelik. Eriti veidraks läks siis, kui selgus, et sularaha ei kata meie väljaminekuid ja pidin osa maksma kaardiga. Esiteks see variant üldse kelner-poisile ei meeldinud ja ta läks kusagile nõu pidama. Tagasi jõudes palus ta mult kaarti ja ütles, et annaksin talle oma PIN koodi. Pidin üllatusest toolilt kukkuma. Otsi lolli! Läksin ikka ise oma kaardi ja PINga kaasa. Vastumeelselt juhatati mind siis trepist üles kuhugi kolmandale korrusele, diskoteegi moodi saali, paari-kolme kurja näoga turvamehe vahelt läbi otsi kaardimasina juurde. Leti ääres istus resigneerunud ilmel käputäis kõrvuni värvitud avara dekolteega üliminikleitides näitsikuid, kes huvitult seirasid mu maksesooritust. Masin töötas ning hetke pärast olin teel tagasi alla peas ketramas mõte, et kus kurat ma siis nüüd ära käisin... Kelneri-kutt sibas mul sabas ja rääkis kurvalt vene keeles, et äkki meil on ikka niipalju sula üle, et talle tippi jätta... No mingi kümme eurot oleks väga abiks. Misasja... Jätsime talle oma usbeki peenraha ja tegime sealt sääred. Ebameeldiv koht! Oleks võinud lihtsalt hotelli jääda ja seal oma veini juua - mul on siin praegu peaaegu täis külm ja hea valge, aga minust jääb see täna küll joomata ja et uba homme on lennukile minek, siis ilmselt joob seda homme koristaja. Aga - lõppeks on ka see tänaõhtune kogemus Usbekistan.

 

Hiiva hommikusöök (foto: Mare Maran)

| Üles |

 

Aga enne seda veetsime täna imelise päeva Hiivas. Tänu sellele, et majutusime vana linnamüüri taga Ichen-Kalas, ei vajanud me ka linnapiletit - kui ööbid väljaspool, tuleb vanalinna saamiseks see osta. Hiiva öömaja ning hommikueine olid võib-olla selle reisi ühed kehvemad - voodi puuvillamadratsi paremad päevad jäid nähtavasti khaaniriigi aega ja hommikusöögivalik jäi üsna kesiseks. Ka veesurve oli taas olematu - täpselt samuti nagu Buhhaaras. Kui Aziz rääkis Samarkandis uhkelt, et neil veeprobleemi pole, siis mida lääne poole tulla, seda teravam teema veega tundub olevat. Peale nadivõitu hommikusööki tundsin, et ei taha kohe sinirohelisi glasuuritud iwaneid näha. Seepärast sammusime Helega kõigepealt Terrassale, et kohvi, sacheri koogi ja skitsimisega uude päikeselisse päeva sisse elada. Viimase nädala kohaliku toidu vahele tundus ülihästi tehtud sacher teretulnud vahepalana ning ka kohvi maitses suurepäraselt. Sain lõpuks pakkida lahti oma pliiatsid, mis senises ülitihedas programmis olid seljakotis jõude seisnud. Varsti ühinesid meie tšilliga ka poisid. Kuigi tänavakividel kruvis juba päris ilusasti temperatuuri jahutas katuseterrassi päikesevarjude all veel mõnusalt jahe hommikune tuuleke. Tõeline idüll... Et Terrassa asub vanalinna südames ilmselt vana turuplatsi ääres, siis haarab silm kohvitassi tagant korraga linnamüüri, minarette medreseid ja mošeesid, kuni silmad muutuvad kirjuks.

 

Terraca

| Üles |

 

Saccher ja skitsid (Hele foto)

| Üles |

 

Checkpoint Terraca

| Üles |

 

Meie kõrtsuterassi all platsil huugas tandooriahju moodi asjandus, millesse kaks prouat kuivanud puuvillavarsi sisse toppisid. Sel ajal, kui mina skitsisin, kütsid daamid ahju ja kui me lõpuks vanalinna avastama läksime, asuti kakkusid küpsetama. Juurde astudes selgus, et tehakse kõrvitsa-sibula saiu. Saia, kui niisugusega meie mõistes ega ka lebjoškaga ei olnud daamide küpsetistel suurt midagi pistmist, välja arvata ehk ee, et ka nende "toodang" valmis lebjoškadega sarnases ahjus. Pigem meenutas ahjust võetud õhuke suur latakas foccaciat... aga sedagi pigem kuju poolest. Maitses nagu... ee pitsapõhi, millesse on segatud pisut palju suhkrut ja sibulat. Harjumatu, kuid mitte ebameeldiv.

 

Tehakse sibula-kõrvitsa plätsakaid

| Üles |

 

Hiiva vanalinn on kompaktne ja kontsentreeritud. Kui Buhhaara ja Samarkandi vanalinnad on siiski pigem virtuaalsed, eriti Samarkandis, kus vana tuleb otsida rohkem või vähem agressiivselt ehitatud-planeeritud uue vahelt, siis Hiivas on vanalinna mull ainult "vana". Iseasi on muidugi see - kuidas seda "vana" siin tõlgendada - enamus hooneid, sh Ark, linnamüür jt läbisid enne 1991. a, mil linn peeti vääriliseks arvata UNESCO listi, tõsise noorenduskuuri. Ka praeguse Buhhaara ja Samarkandi kivihunnikutega võrreldes on see "vana" Hiiva tunduvalt noorem. Hiiva ajaloolise asustatud punktina on vähemalt üle 2500 aasta vana. Muistendite järgi iidsemgi, kui võtta arvesse, et Hiiva asutajaks olnud Noa poeg Sim. Ja loomulikult oli Hiivagi peatus Siiditeel (milline linn siin poleks olnud?). Kaupmeeste seisukohalt oli tegemist vägagi väärtusliku peatuskohaga: Hiiva asub Karakumi ja Kõsõlkumi kõrbete vahel; seega peatuti Hiivas eelkõige puhkamiseks ja esmatarbeproviandi täiendamiseks enne ühele või teisele poole mitmesajakilomeetrisele kõrbesõidule minekut. Hiivat peetakse enne moslemite tulekut ka üheks suuremaks Kesk-Aasia tulekummardajate keskuseks: iidne Horezm (niisiis piirkond, mille osa on ka Hiiva) - olevat zoroastrismi ja selle prohveti Zaratushtra kodumaaks. Tulekummardamist tasub suuremat ajaloolist pilti arvestades tähele panna, sest Zoroastri kultus, kuigi täna vähe teatud-arvatud, on võrreldav kultuurinähtusena tänaste superuskudega, mida praktiseeriti alates 4.saj. eKr enne islami pealetungi peaaegu kolmteist sajandit ning mis domineeris suures osas Kesk-Aasias ja Lähis-Idas. Samuti on olnud linn omil aegadel täis budiste ja kristlasi... Kuid sarnaselt teistelegi linnadele suretas islam Hiivaski jõuliselt endise eluolu paarisaja aasta jooksul välja. Nagu Buhhaaras ja Samarkandiski jooksis ka siin Siiditeelt pidevalt pappi peale, mis tähendas, et õitsesid äri, teadus ja kaunid kunstid edasi nii Pärsia ja kui islami moodi ja pisut suurema liberalismiga, kui Samarkandis või Buhhaaras. Ehitati taas palju ning toredat kuniks saabus Tsingis-Lammutaja ning õitsev Horezmi piirkond löödi sajanditeks keskaega tagasi.

 

Hiiva Itchan-Kala vanad kivihunnikud

| Üles |

 

Loomulikult põletati ka Hiiva maatasa, kuid siiski ei läinud selles linnas nii halvasti nagu Antiik-Urgenchis, mis asub meie tänasest linnast u 30 km lääne pool ja jääb juba Turkmeeniasse. Tsingise väed piirasid Vana-Urgenchi seitse kuud, ent tulemusteta: linn oli hästi kaitstud ja et oli vett ning olemas ka linnasisene põllumajandus, siis peeti piiramisele vastu. Ent lõpuks ehitas piiraja määratud rammimismasinad ja tohutute kaotuste hinnaga murdis väravatest läbi. Edasi juhtus nagu ikka - mongoleid jäi meenutama laibamägi. Ent kui tavaliselt piirduti tapatöö ja põletamisega, siis Urgenchi tahtis Tšingis teistele õpetuseks olematuks muuta. Ja selleks oli tal ka hea võimalus. Ta laskis lõhkuda Oxyse jõe tammi, mille tagant vabanenud tulv sõna otseses mõttes pühkis linna maamunalt. Tammi lõhkumisega juhtus teinegi jama: muidu Araali merre voolanud Qxys süvendas endale uue sängi ja hakkas Araali mere asemel Kaspiasse voolama. Seega on ka Araali tänases katastroofis süüdi ka Tšingis-khaan.

 

Khunya Ark

| Üles |

 

Erinevalt Buhhaarast ja Samarkandist ei saanudki Horezmi piirkond jalgu alla enne Hiiva khaaniriigi teket 16. sajandi algul. Ja ka siis läks veel sadakond aastat enne, kui suudeti ehitatada enamus sest toredusest, mida täna Hiivas näha saab. Mongolite eelset praktiliselt alles ei ole, või kui, siis linnamüüri alus ja väravad. Khaaniriigi ajal asutati orjaturg ja sest peale kasvas jõukus ning vägevus. Kuigi Buhhaara pakkus inimkaubandusele teatavat konkurentsi, siis suurte vahemaade tõttu konkurentide vahel see orjaäri väga ei mõjutanud. Seepärast inimeste ost-müük käis kuni tsaaririigi okupatsioonini ning mitteametlikult jätkus isegi peale seda. Kommunistid alles suutsid traditsionaalse elustiili hävitada, aga neilgi ei läinud see kergelt. Hiiva renessanss algas khaan Mukhammad Amini ajal 18. sajandi keskel, kui rekonstrueeriti Ichan Kala linnamüür ja ehitati selle ümber teinegi kindlustuste liin, mis siis kaitses vanalinna ümber kujunevat uut linna - Dishan-Kala. Amin ei alustanud oma ehitusi alati nullist, vaid laskis korda teha ja ümber ehitada paljud mongolitest varemeisse jäänud mošeed ja medresed. Seega saab tänases pisikeses Hiiva vanalinnas ära vaadata üle 60 "väga olulise" arhitektuurimälestise, mille hulgast mõne ehitise fragmendid pärinevad 10. sajandist. Ent lokkab siin traditsiooniline islami pärsia stiil, mis tähendab, et kõik vähegi tähtsam on taas varustatud suurte iwanidega liigendatud portaalide ja siseõuedega ning siniste ja roheliste plaadikestega kirjatud.

Meie alustasime väiksema seltskonnaga UNESCO kultuuripärandi ülevaatamist kohalikust rahaautomaadist. Khaanipaleesse sissesaamiseks nõuti piletit ning seda müüdi tol hetkel mingil tehnilisel põhjusel vaid sularaha eest. Rahaautomaat nagu muiste, ent peale seda, kui paar inimest olid oma kätte saanud, väljastas masin Karlile kviitungi raha andmise kohta, ent mida aparaadist ei tulnud, oli käšš. Olgu öeldud, et see komplikatsioon lahenes siiski pealt paarikümmet minutit telefonikõnesid ning Karl liitus peagi meiega. Sel ajal, kui Karl pankadega suhtles, ostsin piletid. Hiivas, nagu paljudes kohtades mujalgi, saab piletid osta n+1 atraktsioonile. Nii ostsin mingi kombo, mis andis ligipääsu Khunya-Arkile, Tash Hauli paleele, khaani haaremile ja veel mitmele tosinale vanale majale.  Esmesena astusime sisse Mohammed Rakhim Khani medresesse, kuhu on asutatud Hiiva ajaloomuuseum.

 

Mohammed Rakhim Khan medres

| Üles |

 

Khunya Ark ja khaani palee (Tash Hauli) ning selle juurde kuuluv haarem on sellel reisil seni kogetule tagasi mõeldes ajaliselt suhteliselt uued nähtused. Palee ehitati tänases kuues 1830-ndatel ning haarem lausa 1870-ndal aastal. Samas on kompleksi aluspõhi mõnevõrra vanem: selle põhiline kindlustatud osa pärineb 1680-ndatest, kuid alusmüüride lugu ulatuvat lausa 5. sajandisse pKr. Teisalt, kui keegi küsib kahe iwani ees, kumb neist pärineb 17. sajandist ja kumb 19. sajandist, siis, ausõna - ma peaks ilmselt otsustama "kivi-paber-käärid" vms sellise süsteemi järgi. Ent nii see siin juba kord on. Nii paleed kui haaremit võiks iseloomustada kui meeletut peene ornamentika virrvarri. Haarem oma ruumide keerukuselt ja tubade rohkuselt pole loomulikult võrreldav paleega: naiste elupaiga moodustab avara suure siseõue ümber koondunud iwanitega kastellilaadne hoone perimetraalselt asetsevate naiste eluruumidega (eluruum tähendab paari-kolmekümnemeetrist tillukese aknaga tuba). Oluline on märkida, et khaanil võis pühakirja järgi olla neli "ametlikku" naist; viimaste eluruume tähistasid iwanid. Ülejäänud daamid, keda arvati olevat ka kehvematel aegadel vähemalt 40, elasid väiksemates tubades. Kui mõni naine pahandas ent aulikku valitsejat, siis kupatati ta elama lahtisele rõdule... Ja üks iwan oli alati khaani päralt - kusagil pidi ju olema privaatruum ka naistega suhtlemiseks. Tänane avatud plats ent haaremikompleksi keskel oli omal ajal rohelusse uppuv aed... Palee samas koosneb keerukast ruumide labürindist. Õigemini omavahel koridoridega ühendatud hoonekompleksidest (vist on neid kokku neli), mille tsentreid tähistavad siseõued (omaaegsed aiad?); iga siseõue tähtsamat hoonet tähistab iwan. Tegelikult on ka iga ploki siseõuega seotud paleeruumid suhteliselt tillukesed ning väikeste akendega, mistõttu, ma arvan, ei peaks naisõiguslased (vähemalt ruumide kvaliteedi osas) haaremi ruumidele mõeldes ruttama kohe tõrvikuid süütama. Palee siseõuedele on üles pandud luksuslikult sisustatud jurtad. Tegelikult tänu nende välimuse ja sisustuse erinevustele paaris siseõues tekkis teadmine, et "ahaa - siin me veel ei ole olnud". Palee erinevad osad kopeerivad mahuliselt üksteist ning erinevad pealiskaudsel vaatlusel naaberplokist vaid dekoori ja väikeste ruumiliste nüanssidega. Dekoor ent on nii kirju ja sini-valge-roheliselt tihedalt peene mustriga, et on väga raske ühest toast teise astudes meenutada, mille poolest erineb 10 minutit tagasi kõrvalruumis nähtu..

 

Tash Hauli palee korpuste siseõuesid

| Üles |

 

Jurtad palee siseõuedel

| Üles |

 

Troonisaal

| Üles |

 

Sinine, pruun ja roheline...

| Üles |

 

Palee väsitas. Päriselt. Ma püüdsin salvestada ja pildistada ja aru saada, kuid ühel hetkel tabasin end sellelt et kõik need kaadrid on nagu pildistada ilusa puu lehestikus iga lehte või nagu ilutulestikku: iga uut mosaiiki nähes ahhetad vaimustusest; järgmisse ruumi astudes ent kahvatub eelmine mulje. Samas korduvad ruumid ja arhitektoonid; neid ehtiv ning nääratlev dekoor sulab kokku üheks kirjuks virr-varriks, mille ilusast raskusest tahaks viimasesse tuppa jõudes kiiresti vabaneda. Täpselt samuti tundsin Buddha templite järel hindu pühamuid külastades Sri Lankal, kus kultuuribarjäär muutis dekoori dekoratsiooniks. Hiiva paleeruumides võib-olla tundsin seda tunnet veelgi teravamalt, sest hindu hullumeelse, kuid siiski isikustatava plastika asemel katavad siin seinu abstraktsed kujundid või kalligraafiline araabia kiri.

 

Haarem

| Üles |

 

Paleest tulles kohtasime kaht erinevat kampa itaallasi. Jäime kuidagi jutustama. Huvitaval moel selgus, et mõlemast seltskonnast paar tüüpi elavad Tallinnas ja ülejäänutest on mõned Tallinnas hiljuti käinud. Tallinna-itaallased tulid igatahes Usbekistani sooja otsima...
 

Lõuna paiku leidsime end taas Terrassa eest. Et päike näitas juba hilist lõunatundi, seadsime end seal taas sisse. Püüdsime tellida rangelt kohalikke roogi Horezmi piirkonna köögist: shivit-oshi ja tukhum-baraki. Shivit-oshi on tillikastmega valmistatud rohelised nuudlid, mida serveeritakse tomati baasil köögiviljakastmega (ja mida juba eelmisel õhtulgi mõned maitsesid). Tukhum-barak on oma olemuselt suured pelmeenid, mille täidiseks on toores muna, mis keetmisel tardub. Pelmeeni moodi asjad on usbeki köögis omal kohal igal pool, kuid too munaversioon käibel vaid Hiivas. Kui pelmeenid toodi lihtsalt lauda elegantse liigutuse saatel, siis pastaroog segati kokku suure showna serveerimise ajal lauas: nuudlitele valati peale roheline möks, mis sööjate silme all raputati serveerimisnõus kenasti läbi. Ja kõige selle hea ja eksootilise alla loputamiseks kohalik hea külm chardonnay.
 

Rohelised makaronid ja suured pelmeenid

| Üles |

 

Tomatisalat

| Üles |

 

Kebab

| Üles |

 

"Arheoloogihärrad" einetamas

| Üles |

 

Peale lõunat jätkus kultuuriväärtuste inventeerimine: Arab Muhammad-khani medres, Khoja Berdibai medres, Makhmud Pakhlavani mausoleum, Muhammad Rahim-khani medres, Shergazi-Khani medres, Allakul khaani medres, Muhammad Amin-khani medres... jne, jne. Ikka aatriumhoone tüüpi kooslus, iwaniga ehitud peakorpus, kahe-kolme puuga markeeritud siseõu... Ma ei ole kindel, kas homme suudan fotodelt üht teisest eristada. Ent siiski jäid teiste seas meelde kolm hoonekompleksi või... ee rajatist. Neist esimene on 18. sajandi lõpus ehitatud Juma või Djuma mošee, mis eristub muudest omataolistest seetõttu, et hoone on ehitatud 10-11. sajandi mošee laiendusena ilma portaalide ja kupliteta, ilma galeriide ja sisehoovita. 55x46m põhiplaaniga mošee moodustab ühekordne saal, mille lage toetab 215 puitsammast. Usbekistanis olevat see mošeetüüp suhteliselt väheesinev, kuid moslemimaailmas on avar sammassaal algsele arhailisele mošeetüübile omane läbi aegade ja kasutuses paljudes kultuuriruumides, mille islam on absorbeerinud. Ma ei tea suurt mošeedest, kuid Juma puitsammaste vahel kõndides kerkis silme ette Cordoba katedraal, mille mauri-kivikolonnaadides võib tõesti sarnast arhetüüpi tajuda. Mošee moodustavat sammassaali valgustavad väikesed avad saaliseinte ülaosas. Sisemus on lihtsalt krohvitud ning värvitud musta ja punasega. Ornamentikas torkavad silma realistlikud puud ja põõsad; sh iirised, mis on äratuntavalt realistlikud. Sammassaali puitkolonnide vanemad eksemplarid, mille tunneb ära üsna kulunud moe järgi, olevat püsti pandud juba 10....11.-ndal sajandil. Muud sambad paigaldati/asendati juba hilisematel aegadel. Mulle jättis see esialgu ilmetu sammassaal igatahes oma poolhämarusega maagilise mulje.

 

Juma mošee

| Üles |

 

Teine objekt, mis võib-olla ei olegi nii muljetavaldav struktuurina kuivõrd on kontekstist eristuv, on Kalta-Minori (Lühike minarett) minarett. Koperdasime selle otsa oma jalutamistel ikka ja jälle. Minarett jääb silma oma parameetritega: minareti laius maapinnal on u 15 m ja kõrgus 29 meetrit. Seetõttu ei meenuta see klassikalist sihvakat palvele kutsumise torni, mida me seni näinud oleme või mida ma olen kohanud varem islamimaades. Pigem näeb see välja nagu sangata õllekapp. Veidrat kuju seletab see, et tänasel minareti kehandil on vaid kolmandik esialgu kavandatud kõrgusest. 1852. a alustatud minarett pidi olema valmides 70 või isegi 110 m kõrgune. 110 m saavutamisel puhul olnuks see tol ajahetkel üheks maailma kõrgemaks minaretiks üldse ületades isegi 103 m Sevilla Giraldat, mis ehitati 12. sajandil. 1855. a jäi ent Hiiva hiigelminareti ehitus lõpetamata, sest selle tellinud valitseja, Muhammad Amin Khan, tapeti sõjaretkel. Rahvajutt räägib, et minarett jäi lõpetamata hoopis seepärast, et arhitekt osteti üles Buhhaara khaani poolt, mees laskis jalga ja keegi teine tormi edasi ehitada ei olevat osanud. Igal juhul minaretti ehitus seiskus ja see lagunes tasapisi kuni poolteist sajandit hiljem, Hiiva 2500. aastapäeva puhul (1996...1997), torni lagun'd osad taastati ning konserveeriti ja kogu kupatus kaeti glasuuritud plaatidega. Seepärast tänane Kalta Minor on Usbekistanis ainus minarett, mida täielikult katavad glasuurplaadid. Kas see ka algselt nii plaaniti - ei tea. Minareti kohta lugedes sain niipalju targemaks, et sõna-nähtus "minaret" tähendavat araabia keeles algupäraselt tuletorni. Arvatakse, et algselt ehitati noid torne hoopis selleks, et öösel liikuvatele karavanidele suunda näidata: pimedatel öödel süüdati tornide tippudes lõkked ja nii töötasid need pimedas kõrbeöös nagu majakad. Islam adopteeris tuletornid ning andis neile uue lisafunktsiooni. Kuna suur osa kalifaadi alade kaubandust liikus kõrbelistel aladel, kus kuumust trotsides oli öösel liikumine mõistlikum, siis võib selles arvamisel olla all ka mingi tõepõhi.

 

Kalta-Minor

| Üles |

 

Kolmas ehitis, mis mu muljetes selles glasuuritud tohuvabohus eristub, on karavanserai. Mitte, et selle ehituslik olemus nii väga erisugune oleks - karavanserai nagu muiste: avar sisehoov, mida ringselt palistavad iwanidega niššid ja sammaskäigud; ent märkimisväärne on hoopis sellesse sisse seatud kaasaegne turistiturg. Mida kõike seal müüakse! Ja kui viisakalt ning pealetükkimata kõiki neid kaupu müüakse. Ma ei tea, kas müüjatel on peal mingid karmid keelud või on nad lihtsalt loomupäraselt sellised, kuid igatahes oli tänane karavanserai-turu elamus nagu käsitöömuuseumi külastus. Mina lahkusin sealt magneti ja miniatuurse akvarellitud vaatega vanale Hiivale...

 

Karavanserai - turg

| Üles |

 

Hele leidis karavanseraist kingitusteks lõpuks ka ammu otsitud siidisallid. Kui Usbekistanist mingit nänni kaasa osta, siis siidist rätikud, sallid jms on just ehe Usbeki kaup (loomulikult võib juhtuda ka, et leiad väikese reeturliku sildikese: Made in China). Usbekistanis valmistatakse siidi juba 3...4 sajandist eKr, aga võib-olla sai see tootmine alguse veel varemgi. Siidi tegemise kunst jõudis Usbekistani mööda Suurt Siiditeed Hiinast. Muinasjuttude järgi lasknud Fergana oru valitsejad Hiinast siidiussimune varastada, mille peale puhkenud isegi naabrite vahel kurjad tapatalgud. Igatahes teatakse, et siinmail hakati siidi tootma esmalt Fergana orus ja hiljem juba ka Buhhaaras. Siid oli nii kaup kui kõrgelt hinnatud maksevahend. Siidi valmistamise kunst on elanud üle kõik riigikorrad - täna on Usbekistan siiditootmises maailmas Hiina ja India järel kolmandal kohal ning senini tähtsaimad siidivabrikud asuvad Fergana orus Margilani linnas ja Buhhaaras. Uzbekistan.travel kirjutab:

 

"Oluline on rõhutada, kui keeruline ja aeganõudev on siidniitide valmistamise protsess. Üks siidiussiliblikas muneb kuni viissada muna. Kakskümmend viis päeva hiljem ilmuvad röövikud, kellele peab olema söömiseks piisavalt värskeid mooruspuu lehti. Kuu aega söövad röövikud mooruspuu lehti, seejärel, olles kaalus kümme korda juurde võtnud, hakkavad nad enda ümber punuma siidikookonit. Meistrite jaoks on oluline kookonid õigel ajal kuumas vees kaitsekihist vabastada (et siidiniit oleks edasi töödeldav). /.../. Väike nõuanne, kuidas eristada looduslikku siidi kunstsiidist. Selleks tõmmake lihtsalt välja paar siidniiti ja pange need põlema. Looduslik siid ei põle, kuid ilmub kerge põletatud juuste lõhn."

 

Samas lehel antakse ka teada, et ühe siidkleidi valmistamiseks on vaja u 2000 rööviku kookonit...

 

...

| Üles |

 

Astusin karavanseraist varjulisele kitsale tänavale. Vaatasin linnamüüri ja ees terendavat järjekordset medrest ning tundsin, et selleks reisiks on glasuurtellistest vist mõõt lõplikult täis. Õhtu oli tulemas, kuumus andis pisut järgi - kuigi Hiivas see tegelikult meie jaoks tapvaid temperatuure päriselt ei saavutanudki - kusagilt kõrbeavarustest tuhises terve päev vanalinna tänavalabürinti suhteliselt jahedat õhku. Mart väikese kaaskonnaga tuhises endistviisi minarettides ja linnamüüril, mina leidsin oma väsinud kaaskonnaga mõnusa vaatega koha originaalse nimega restoranis "Tea House". Tellisin karastavaid jooke ja skitsisin ning salvestasin ajukäärudesse, kuidas punakas päikeseketas kadus tasahilju siniste kuplite taha.

 

Kebab tomatiga

| Üles |

 

Kalta Minor ja vine

| Üles |

 

Lõpuks hakkas kõikseemees kogunema hotelli juurde parklasse, et alustada selle reisi viimast otsa Urgentši. Istusime teisi oodates Helega ühele varjulisele pingile. Hotelli ees mängis kolm last, kellest kaks tüdrukut võisid olla vast 7...8 aastased ja üks pisem poisiklutt. Tegin ühel hetkel kallile kaasale spontaanselt põsemusi. Jõnglased nägid seda ja esialgu ajasid silmad rõngasse ning jäid meid ammulisui vahtima. Hetk hiljem jõudis mulle pärale, et ju olime just teinud midagi harvaesinevat - siin riigis taunitakse ju avalikult igasugust miilustamist. Kuidagi nagu piinlik hakkas. Ent varsti hakkasid plikad itsitama, pistsid pead kokku ja meie poole kiigates muudkui itsitasid. Vahepeal kadusid mõne nurga taha, piilusid sealt välja, näitasid näpuga ja muudkui itsitasid. Neil oli naljakas ja meil ka ning lõpuks naersime kõik valju häälega.
 

Itsitajad

| Üles |

 

Tee Urgentši läks juba videvikus. Vanalinnast välja sõites sattusime koledate karpmajade vahele. Leidsin kohvri sügavusest eile teelt ostetud veini, mis hommikul sügavkülmast jäätunult võetuna oli päeval pagasisügavuses suutnud midagi oma temperatuurist säilitada. Esialgu keerutati tanklaotsinguil pisut ringi kuniks leiti sobiva kütusevalikuga asutus. Kiire tankimine ja siis algas juba sissekande algul kirjeldatud õhtune Urgentši seiklus.
 

Hotell Uzbegim, Urgentš

| Üles |

 

 


 

10.05.2024. Kell 9:15. Urgentši lennujaam
 Eelmine | Järgmine | Üles

 

Utgentši lennujaam

| Üles |

 

Ootame lendu. Urgentši rahvusvaheline lennujaam on üsna väike. Tegelikult moodustab ootesaali ruum, mis mahutabki umbes lennukitäie rahvast. Kui aus olla, siis täna hommikul ka väljus vaid üks lend. Kui pagasikontrollist, passikontrollist ja tollist läbi oled saanud, kõnni või maandumisrajale - rohkem mingeid turvasid kusagil ees ei ole. Et oleme kolkalennujaamas tõestas väga elavalt tänane tšekk-inni protseduur. Tegime netis oma piletiregamise ära ja marssisime loomulikult kohe passikontrolli. Seal selgus, et võime oma e-piletitega midagi kusagil tagapool pühkida, ent ühes korralikus lennujaamas tuleb ikka kehva ventilatsiooniga rahvast triiki täis ruumis endale normaalne paberist pilet nõutada. Ja sellega siis uuesti järgmisesse järjekorda seista. Ja seda kõike ainult tunni ajaga.

 

Hommik algas varakult "klassikalise" hotellibuffeega, mille ehteks olid viinerid kiles. Ent ma ei vingu: laud oli kaetud pool tundi varem tavapärasest hommikusöögi ajast vastutulekuna meie varasele minekule. Autode äraandmine läks kiirelt ja kenasti. Segamini ukse eest sooviti vaid sularaha, ühtegi paberit loomulikult selle kohta ei tehtud. Kui juba lennujaamas olime, selgus, et Mardi auto dokumendid olid ununenud kellegi kotti vms. Mart käis ummisjalu asju klaarimas ja leidis ühest autost veel kellegi load: seega õnnelik unustamine. Mardi jooksmisest polnud talle nõmedas järjekorras seismise vältimiseks palju tulu, sest passikontrollis läks tšekk-inni tegemise järel samuti hirmsal kombel aega - vabalt jõudnuks vahepeal taksoga kasvõi Hiivas ära käia. Tralli tegid mingid vanainimesed, kes oma dokumentidega ei vastanud mingitele reeglitele. Kõik see põhjustas nuttu ning hala, metsikut kätega vehkimist ja valju seletamist. Lõpuks suudeti asjad üksteisele ära karjuda ja saabus meie kord. Passikontrolli puhul jalg pisut värises, sest kontrollitakse ju sihverplaadi juurde ka hotellide regamisi. Öeldi küll igalt poolt, et kõik on elektrooniline, kuid - mine tea. Ent kõik laabus probleemideta ning peale pildistamist ja põgusat läbiotsimist tollis olimegi vabad lendama. Kedagi ei huvitanud ka meie taskus olev sularaha kogus - oli hoiatatud, et riigist väljudes võidakse kontrollida, et papi kogus ei ületaks lubatud piirmäära ja et see poleks suurem, kui riiki sisenedes. Mu meelest ei kirjutanud ka riiki tulles üles, mitu ühikut sularaha mul kaasas on.

 

Nüüd siis ootame. Hele joob kusagil teiste prouadega kohvi - naised olevat pandud mingeid ankeete täitma...

 

***

 

Kolm ja pool tundi tundi hiljem, lennukis...

 

Einoh, Usbeki Õhk on vapustav. Toitlustamist mõtlen taas. Jälle hiigelports ja väga rikkaliku valikuga. Ja taas on vein pardal, ent tundub, et olen sellest selleks korraks küllastunud ja minust jääb see märjuke sel lennul joomata. Aga eks näe, mis Istanbulis saab... pea viis tundi edasilennu ootamist seisab seal alles ees ...

Lennukile...

| Üles |

 

 


 

Epiloog: 10.05.2024. Kell 14:35. The House Cafe, Istanbuli lennujaam
 Eelmine | Üles

 

Istanbuli lennuvaksal

| Üles |

 

Joon koksi: mullivesi+Shweppsi toonik - väga hea segu. Aega on. šopata ka ei viitsi - saime oma türgi maiused ja õunatee juba ostetud ning nüüd on vaja lihtsalt oodata. Mare ja Janika on haiged ja endalgi kratsib midagi kurgus. Tundub, et seekord ei ole asi dihlofossis.

 

...Väsimus...

 

Hea meelega viskaks siiasamasse diivanile pikali, aga ilmselt paneksid ettekandjad (kõik on mehed!) seda pahaks. Veel poolteist tundi.
 

* * *

 

Hiljem...

 

Ega Istanbulile suurt midagi lisada polegi. Lend Riiga sujus ning ka Riia-Tartu ots laabus kenasti. Tõbi, mis Janikat-Maret vaevas, sai paar päeva hiljem kodus mindki kätte. Nädal peale naasmist sain Taškendi hotellist "1946" kirja, et olen nüüd nende hõbeklient ja alati väga oodatud. Samuti laekus autojuhtide meilidele kümmekond liiklustrahvi väidetavate valede manöövrite ja kiiruseületuste eest. Kõik kenasti fotodega kaunistatud ja usbeki keeles. Lihtsalt paneb imestama, et kui üldine mass sõidab ses riigis täiesti lambist ja kindlasti mitte lubatud sõidukiirusega, siis kuidas meie autod just seadusesilmadele ette jäid? Aga - eks õnne peab ka olema ja lõppeks pole midagi kriminaalset - eksimused on marginaalsed ja obrok, mis nende eest küsiti, samuti.

 

Seega - lõpp hea, kõik hea.

 

Mustakilliki purskkaev. Taškent

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 21 juuli 2024

©Sulev Nurme 1997-2024. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved