|
Lisalugemist |
Slovakkia-Ungari rattamatk 1996
|
Slovakkia 2001
|
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Siin ja sealpool Tartaid.
Ungari-Slovakkia autoreis: 01- 08 november 2006
Hiline roos
Disznokö
viinamäel
1.- 8. 11. 2006. a. veetsime kahekesi Ungaris,
autoga, tähistades niiviisi mandunult kunagise jalgrattamatka X
aastapäeva. Marsruudigi seadsime selliselt, et ärasõit kulgeks mööda
tollast jalgrattal läbitud teed pidi. Plaanisime jääda peaasjalikult
Põhja-Ungarisse ning olla Slovakkias nii palju kui on vajalik
läbisõiduks, mõneks ööbimiseks ja haluškade (galuški) söömiseks. Plaan töötas ning
nii me hoidusime Budapestist võimalikult kaugele, otsides
kuumaveeallikaid (hämmastav kui palju neid Ungaris on).
Reisi põhieesmärgiks oli lihtsalt olla ning kui trehvab, siis osta kaks
punutud lambivarju....
Ilm oli suvitamiseks külmavõitu, kuid kuumaveeallikad ja vein ning hea
köök on talvel isegi nauditavamad kui suvel – pole turiste, pole
kuumust....
Detsembris 2006
Fotod Sulev Nurme, Hele Nurme
Viinamarjakorjajad
vanamehed Tokaij lähedal viinamäel
|
Üles |
|
1. 11.
2006. Hommik kusagil tammikus keset Poolat
Järgmine |
Proloog |
Üles
Eestist 30.10 õhtul lumesaju eest põgenemine oli end õigustanud. Nii
leidsime ca 0 kraadises „öösoojuses” ööbimiskoha ühes Poolamaa tammikus,
kus ärkamine oli -3-se temperatuuriga küll pisut ehmatav, kuid samal
ajal ka väga ergutav ning eksootiline.
Metsahotell. Kärsand kaitsmete vahetus
|
Üles |
|
1. 11.
2006. Päikeseloojang Poola-Slovakkia piiril
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Nii. Poola on läbimiseks endiselt hirmus pikk ja paratamatult kulub
selleks ikkagi kole palju aega – nii ka seekord: Poola läbimiseks kulus
(ilma metsas magatud viite tundi arvestamata), siiski pea 12 tundi
pidevat sõitu...
Ees on Slovakkia
|
Üles |
|
2. 11. 2006. Giraltovce -
Slovakkia
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Õhtuhämaruses leidsime koha ühes Giraltovce
lähedal asuvas motellis (pidavat olema piirkonna ainuke) ning avastasime
taas Slovakkia rõõmud: galuškad, slivovka, õlle ning, et ööbimine valge
inimese kombel on endiselt peaaegu, et odav. Igatahes - mõtted sellest,
et mõni öö veel autos veeta, tundusid hommikul arvet makstes üsna
rumalad...
Juba 1996.a. jalgratta
seljast mällu sööbinud motiiv Slovakkiast (agraarmaal on see väga
tavaline): mäeküngaste vahel looklevad teed, mida palistavad õunapuude,
pirnipuude või ploomipuude read
|
Üles |
|
2. 11. 2006. Miskolctapolca kuumaveekoobaste sissepääsu juures
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ennelõunal jätsime maha Slovakkia ning maandusime
Ungari suuruselt 3. linnas Miskolcis, et üles otsida paljukiidetud
Miskolctapolca koopa-kuumaveeallikad. Kohale jõudes aurasid
avamaabasseinid paljutõotavalt, kuid sisse astudes selgus, et tegemist
on üsna kommertsiaalse veekeskusega, mis tõepoolest on rajatud
koobastesse, kuhu immitsevad kuumaveeallikad. Tõesti – vesi oli soe,
auru- ning soome saunad töötasid ning välibasseinides lainetas kuum
termaalvesi. Samas oli koht siiski üsna ülerahvastatud (talvest
hoolimata) ning kõvasti igast spaa-värki täisehitatud, mistõttu
võib-olla seda hirmus suurt elamust koobastest ei tulnud. Samas oli
elamus juba seegi, et saad supelda nullilähedases välisõhus + 32
kraadises basseinis.
Ungari Veenused
|
Üles |
|
2. 11. 2006. Miskolc
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Leidsime öömaja kuumaveespaa lähedal ühes
päevinäinud pansionis, kus arvatavasti remonti viimati Brežnevi ajal
tehti (kuid sellest hoolimata oli hinnaklass Ungaris ja Slovakkias
külastatutest kõige soolasem). Et toitlustust selles asutuses ei
pakutud, siis otsustasime linna sööma minna.
Teisenovembri õhtune Miskolc oli oodatult inimtühi, sest kes ikka
hingedepäeval mööda linna kooserdab. Et oli hingedepäev, meile muidugi
kohe ei meenunud, mistõttu olime algul väga imestunud linnas valitseva
inimtühjuse üle ja küünaldes siravate kalmistute üle. Küünlavalguses
helkivad hauad olid üle külvatud pallitaoliste hiigelsuurte
krüsanteemiõitega. Niisiis oli suletud ka enamus kõrtse ning
söömiskohti, õigemini, leidsime neist nii mitmedki avatult, kuid
inimtühjana ja sellest tingituna ka vaid joodavaga varustatult.
Seepärast jäime näljaseks ja piirdusime hostelis pagasiruumist leitud
pisku söögipoolise ja Demänovkaga. Ent õhtutuledes sirav barokne
vanalinn oli jalutamiseks ka niisama mõnus...
Hommik võttis meid vastu päikesepaistega külmas pansionitoas.
Päevavalguses andis eriti tunda, et see öömaja oli küll
okupatsiooniaegne nii oma sisustuselt, kui teeninduselt. Hädavaevu saksa
keelt tönkiva mammiga (võõrkeelte mitte oskamine pole Ungaris midagi
erakordset) sai vaevalt ööbimisega seotud asjadest rääkida (kui kätega
vehkimist kaasa arvata) ning tema kolleeg hommikul ei rääkinud ka neid
u. kümmet sõna, mida õhtune mammi tönkida oskas... Samas tegime huvitava
tähelepaneku selle kohta, et kui inimesed keelt rääkida ei oska, siis
hakkavad nad üha valjemini omas keeles ja üha veenvama häälega seletama.
Ja on tõesti vahva vaadata, kui kuivetu vanainimene silmade särades
karjub sulle kõrva:
"KÖGEŠ-MÖGEŠ PUNAMÜTSIKE!!!"
...ning mitte mingisugust aimu ei teki, isegi
millisel teemal vestlus toimub.
Miskolc
|
Üles |
|
3. 11.
2006. Tokaj
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommikul Tokaijsse jõudes lumesadu ähvardav ilm
pidas siiski ja lumi jäi esialgu taevasse. November Tokaijs ei ole mingi
turismihooaja tipp. Pisike linnake, kus igal tänavanurgal võib kohata
maagilist sõna "bör", peitus vein ikkagi suletud luukide taga.
Nullilähedane ilm peletas ka kohalikud inimesed tuppa... Soojal ajal
mitu korda Egeri veinitänavatel käinuna oli pisut kummastav (aga
iseenesest hea) lonkida täiesti tühjadel tänavatel. Nii me siis
kõndisime siin ja seal, astusime sisse üksikutesse avatud
veinipoodidesse, piilusime kirikusse ja maitsesime koogikesi ühes
pisikeses hubases kondiitriäris (ungarlased oskavad lisaks paljudele
väga headele toitudele teha ka hämmastavalt maitsvaid koogikesi -
milline valik ja milline maitse! - kogesime seda korduvalt ka edaspidi).
Tõeliselt vanahõngulises postkontoris postkaarte saates idanes mõte
minna mõne mäe otsa ronima. Mõeldud-tehtud. Varustanud end õhtuks pisut
siiski ühes poekeses lahtiselt müüdud furmintiga (süda läks soojaks,
kuigi õhk oli nullilähedane - kuldkollane vein imeliku kujuga
kaheliitrisesse plastpudelisse, milliseid leiab vaid Ungarist!) võtsime
suuna linnast välja põhja poole ning otsisime teed mäkke. Kaart näitas,
et paras jalutuskäigu-mägi - kõrguselt ma-ei-mäleta, kas teine või
kolmas Ungaris (just-just jalutuskäigu, sest kõrgeim mägi on napilt 1000
m) - peab kusagil siin olema. Peatusime linnakese kõrval mingi peenema
veinikelder-restorani ees ja küsisime välja tulnud noormehelt teed
kummalise nimega mäe osas. Ilmselt hääldasime meie selle mäe nime nii
nagu nemad minu eesnime - ŠŠŠŠuleFFFF. Igatahes hoolimata sellest, et
mees inglise keelt hästi rääkis lõppes meie jutt sellega, et ta noogutas
ja ütles, et ja-jah, et ta teab mäge küll, üks on näituseks tema maja
taga ja me võiks parem restorani sööma tulla...
Tokaij
|
Üles |
|
3. 11. 2006.
Päev viinamarjamõisas – Disznokö
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tokaij jäi seljataha. Otsustasime niisiis
ennelõunal otsida mõne ronitava mäe, parem koos viinapuudega ja ühe
eheda veinikeldri. Mõne kilomeetri pärast avastasime hoopis ilusa-ilusa
veinimõisa...
Leidsime järsku end vana valgekslubjatud
hilisbarokse maja eest, mille taga laiusid viinaväljad. Disznökö...
1730-tel rajatud hoone oli vana veinikelder, kus vanasti vein valmis
ning mille keldrites aastaid kogus. 1990-te algul, peale seda, kui
kommunistlik klikk siingi otsa sai, müüdi ligi 300 ha suurune
viinamägede ala koos hoonega prantslastele. Viimased on üle kümne aasta
viinamägesid hooldanud, ehitanud uue hoone veinitegemiseks ning nägusa
abihoone. Vana veinimaja, valvetorn mäeküljel ning arvatav aednikumaja
pisut eemal, laugel nõlval, on restaureeritud ja mõjusid halli, lumesadu
ennustava taeva taustal kolletuva viinavälja keskel kuidagi eriti
aristokraatlikult.
Aga mõisa juurde jõudes, taustinfot teadmata - see oli kokku lihtsalt
ilus! Parkisime auto ja otsustasime, et vallutama viinamäe tipu – kaardi
järgi ca 400 m kõrguse viinapuudega kaetud künka. Kuna keegi vanas majas
tegutsevast restoranist lahkelt lubas, võtsimegi jalad selga ja läksime
viinapuude vahele uitama.
Juba kaugelt paistavad viinaväljade vahel valged
paviljonid, mõned neist on olnud valvuritele, mõnedes hoitakse
tööriistu. Ehitis ülaloleval pildil on rajatud XVIII sajandil selleks,
et omanik saaks istuda ja nautida vaadet üle viinapõldude... Aga vaade
oli selgi päeval ülev... Laugete küngaste vahel laiub pusta – Ungari
stepp – õigemini on see aimatav. Kaugvaates ei paista postsovjetliku
põllumajanduse juurde paratamatult kuuluvad lagunevad vared ja
kolahunnikud, mistõttu fantaasia maalib pilte kauguses läbi rohu
kappavatest hobusekarjadest. Ning kas saab olla ilusamat raami ühel
vaatel - kahel pool inimkõrgused või õige pisut madalamad viinamarjade
read...
Ent - mis põhiline – „late harvest” on veel tegemata ning viinapuude
otsas ripuvad suured, kollased, esimesest külmast näpistatud
viinamarjad, läbi külmast vigastatud kesta tunginud mahlapisarad peal.
Marju on nii palju ja keegi ei keela neid söömast... Ja marjad on nii
magusad, et silmi kinni pigistades arvad, et sööd puhast mett...
...Viinamarjad... MMM... Normaalsetest ja õigel
ajal korjatud viinamarjadest valmib siin Furmint või siis hiljem
korjatud viinamarjadest Late Harvest Furmint – väga ilus helekollane ja
õrna maitsega vein. Disznokös valmistatakse aga veel selliseid sorte
veini nagu Szamorodni, Aszu, Aszueszencia ja Eszencia. Viimaseid
valmistatakse peamiselt just üleküpsenud, hilja korjatud viinamarjadest,
mille hulgast valitakse välja meie mõistes välimuselt kõige hullemad –
hallitanud ja defektsed. Kuid neist valmib vein, mida on ülistanud isegi
Prantsuse kuningad. 10 aastane Aszu või veel vanem Eszencia!! – võimatu
on nende maitset sõnades kirjeldada – kuldne ja paks, nagu mesi ja
üleküpsenud murakad... õigemini nagu needsamad viinamarjad, mida
nõrkemiseni sõime teel künka tippu.
Esialgu tundus, et et oleme põllul ainsad -
jalutame ja pistame vahepeal lihtsalt mõne viinamarja suhu, mõeldes, et
miks küll niipalju viinamarju on korjamata jäetud... Ent varsti
märkasime mäenõval askeldamist ning möödasõitva traktori kastis end
pildistamiseks paika sättinud pikavuntsilised vanamehed lasksid arvata,
et üldsegi pole me siin 300-l hektaril üksi... Vastupidi, mäe otsast
ümbruskonna vaadet sisse ahmides märkame jalami lähedal värvilisi täppe
...mis laskudes osutuvad terveks hordiks peamiselt vanadeks naisteks,
kes viinamarju nopivad...
Jalutuskäigult tagasi jõudes hakkasime uurima
veinide kohta ning leidsime ühe lahke neiu, kes perfektses inglise
keeles tegi meiega uuesti tuuri viinamäel, veinitehases ning lõpuks ka
veinikeldrites (eeldusel, et me muidugi pärast midagi ostaksime ka).
Asja finaaliks oli degustatsioon, mida omakorda pärjas mitmekümne aasta
vanuste eszencijate ja azuude maitsmine. Kuna turiste oli sellel päeval
käinud vähe, siis viitsis naine meiega, kuigi olime vaid kahekesi,
rääkida, näidata ning rääkida ka muust peale veini. Ta oli pärit ise
Egerist ning kuuldes meie erihuvist termaalvee suhtes, soovitas üht väga
kihvti kohta Egeri lähistel, kus öö läbi saab peaaegu tasuta
kuumaveeallikas käia...
Õhtuks, peale pikka matka, veiniteo tutvustust ja degusteerimist saame
lõpuks restoranis kuningliku õhtusöögi osaliseks. Kuigi jah. Minu prae
kõrvale serveeritakse garneering, mis näeb ja maitseb nagu
mannapudruviilud. Sellise asjaga on Sloveenias korra juba ühes Itaalia
piiri äärses veinikeldris kokku puututud ning tollal ma mõtlesin, et ju
see on üks veider komme. Eks ma sõin selle ära, sest muu osa oli imehea,
kuid ütleksin, et see toit nõuaks siiski pikemat harjumist...
Viinamägede vahel
|
Üles |
Disznökö
|
Üles |
Valvuri pjedestaal
|
Üles |
Uus „veinikelder”, taamal paistab „ufona” garaaž...
|
Üles |
"Ažuuviinamarjad"
|
Üles |
Late harvest.
Uu, memmed – vaadake – pildistatakse! Marjad kasti, kastid traktori
peale ja täis kastid otse kolusse ja sealt pressi, siis nõrutusse, siis
tõrde jne-jne...
|
Üles |
Aardekambris. Kui siia küll kasvõi üheks ööks kinni jääda... Koridori
lõpus paistab kambrike, kus tallel kalleimad aastakäigud.
|
Üles |
Degusteerimine ja
õhtusöök
|
Üles |
|
4. 11. 2006.
Egerszalok – Kek Laguna
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Neiu poolt soovitatud looduslik spaa asus
Egerszalokis. Võtsime siis suuna sinna ning hilisõhtuks jõudsime läbi
lumetormi ja üle mägede väikesesse külakesse, kus maa seest pidi välja
tulema ligi 70- kraadine vesi ning lahtise taeva alla improviseeritud
basseinid on öö läbi lahti. Asi tundus huvitav. Peale mõningast otsimist
leidsime vaba toaga penzioni, visaksime asjad üle ukse sisse (Kek Laguna
oli tõeliselt hea leid – puhas, mugav, avar ja hea teenindus: kes sinna
kanti satub – väga hea ja odav öömaja!), riietusime kähku ujukatesse
ning võtsime kaasa vaid rätikud ning ujumisriided.
Läbi miinuskraadides külakese viis tee kõrvalkülasse, kus basseinid
olema pidid... Ja olidki! Öine kümblus oli „szuper”. Väljas miinus kolm
kraadi alla nulli, vees 39 ja kohati tundus, et rohkemgi, sest järgmisel
päeval käis mingi mees närviliselt kraadiklaasiga ringi ja vesi oli
palju jahedam, kui öösel (maast tulev ca 70 kraadine vesi segatakse
külma veega ja tembitakse niiviisi inimestele parajaks). Ent öösel oli
tõesti võrratu: aur, soe vesi puudus vaid šampanja... (tegelikult oli
pagasiruumis külma võrratut veini, kuid jätsime selle pansioni jaoks,
sest keegi pidi ju ka roolis olema).
Järgmisel hommikul kordus kõik, ainuke vahe oli päikesepaiste...
Riietusruum... Egerszaloki fenomen on tegelikult sügav puurkaev, mis
50-tel puuriti ning kust välja voolav kuum vesi oli aegade jooksul
moodustanud väljumiskohal valged lubjakünkad. Pikka aega juhiti vesi
toru pidi lihtsalt kahte vabaõhubasseini ning tulemuseks oli spaa
missugune. Tõeline kuum eksootika ja selline "metsik"...aga...
Taamal oli aga näha juba suurehitust, millele lisandub basseinidest
mööda mäenõlva alla veel megaspaakompleks, mis pidi saama valmis 2007.
aastal. Üks kena looduslik koht kaob jälle kaardilt ja maad võtab
sanatoorium. Jube kahju, sest selline „külabassein” kaob ilmselt koos
sellega ja maad võtavad jälle austria turistid. Et need aga talvel ei
käi, siis pole mõtet ka sanatooriume lahti hoida ja nii ei saa ka
kohalikud termaalvett kasutada. See oli juhtunud kohalike sõnul juba
paljudes endistes termaalvee- allikatel.
Kek Laguna
|
Üles |
Lubjamägi
|
Üles |
Külaspaa
|
Üles |
|
4. 11.
2006. Eger
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hilisel pärastlõunal naaseme Egerisse. Kuna
mõlemad oleme korduvalt selles linnas käinud, siis ei olnud meie
peamiseks huviks turism, vaid üks teine asi - vitspunutised! Ühel
eelmistest kordadest nägime siin punutisi kohutavates kogustes ja nii on
peale Egeri kindluse külastamise meie nimekirjas järgmine tähtis koht
turg. Juhtumisi hakkas aeg jõudma juba õhtupoolikusse ning nii läksime
kiirel käigul linnakese keskuse lähedal piknevale turule, et otsida
lambikupleid – neid punutuid – on ju ungarlased kõvad korvipunujad.
Jah, punutisi oli, kuid me ei leidnud lambikupleid. Mee, kes neid
müütas, ütles, et tulgu me homme, siis ta vahepeal teeb valmis. Aga meil
oli kindel plaan mitte Egerisse jääda ja hoopis Paradfürdö
kuumaveeallikatesse sulpsatada, siis lahkusime päikesekiirtest kullatud
Egeri kindlusest ja võtsime suuna üle vastsadanud lumekirmest libedate
mägede sinnapoole... Ent korvimüütajalt saadud info põhjal pidi kusagil
tee peal elama Imre - korvipunuja...
Eger
|
Üles |
|
5. 11. 2006. Parad
Järgmine |
Eelmine |
Üles
U. 5 km Paradfürdö poole elaski Imre. Tema majas
olid tõega kõik kohad punutud asju täis - maast laeni, tihedalt. Ta
õppis parajasti inglise keelt, kuid sellest hoolimata ta seda ei osanud.
Ent tema miimika ja liigutused olid nii, elavad, et saime suheldud ka
ilma sõnadeta (kas tema meist ka päriselt aru sai ei tea). Igatahes
olime meie tema jaoks probleem, sest lambikupleid oli tal vist vaid ühes
hoones, aga kusagil väga sügaval teiste punutiste all. Ta pildus
punutistest tühjaks ühe suure järelkäru, viis Hele pööningule ja minu
keldrisse, et saaksime valida midagi muude punutiste hulgast, ise kogu
aeg seletades, a la et vabandust korralageduse pärast - ta on lahutatud.
Mida siin kõike polnud - vaasid, pudelid, toolid, lapsevankrid, riiulid
- kõik kenasti vitstest punutud. Aga mida ei olnud, olid lambikuplid.
Imre sattus sellest täielikku paanikasse ja tuustis veel siin ja seal.
Tema rahustuseks valisime siis mõned väiksemad korvikesed ja ühe
korvpudeli ning lahkusime natuke pettunult, kuid samas rõõmsalt, sest
see mees oli töiesti omaette vaatamisväärsus ja need asjad, mis ta oli
teinud vitstest olid igaüks omamoodi kunstitöö.
Paradfürdös saime aga päris pettumuse osaliseks: kuna talviti saksa
vanainimesed kodust külma pärast välja ei tule, siis olid kõik kohalikud
basseinid suletud. Ainuke lahtiolev olevat vaid kohalikus haiglas, kuid
nii maniakaalset soojaveeisu kah ei olnud, et kohe raivasutuse ukse taha
lõhkuma minna... Niisiis võtsime korraks suuna tagasi, et minna
Egerisse, aga kuna temperatuur langes 8 kraadi alla nulli ja tee läks
väga libedaks, otsustasime poolel teel - so. Paradis, et maandume ööseks
sinna...
Paradis õnnestus meil leida pansion, mida pidas
endine kooliõpetajate pere. Mees oli maja oma kätega üles ehitanud – ja
selle üle väga uhke. Eriti muutus ta jutukaks peale seda, kui tellisime
pudeli tema enese veinimäe viinamarjadest ja saime pika loengu osaliseks
teemal, kuidas vulkaaniline muld ja kontinentaalne kliima on tingimused,
mis teevad Ungari viinamarjad ja veinid eriliseks. Õhtu läks veini ja
Unicumiga kiiresti, vahepeal ungari keeles, vahepeal vene ja vahepeal
saksa keeles juttu vestes (kõlab nagu Hukkunud Alpinisti hotellis...
õnneks ei tulnud kusagilt Luarvikku)... Muuseas tellisin tema köögist
ungari haluškasid, kuid mu pettumuseks tõi ta tavalised nuudlid
juustuga. Aga tema vein oli hea.
Hommikul startisime paraja miinuskraadiga, et vallutada Ungari kõrgeim
mägi, kõrvus pererahva manitsused libedatest kummidest ja jubedatest
mägiteedest... Tõotas minna seega huvitavaks!
Parad
|
Üles |
Penzion Var
|
Üles |
|
5. 11.
2006. Matrad ja Ungari kõrgeim tipp Kekestetö (1015 m)
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Igal juhul ei olnud see alpinismi tippsaavutus.
Plaanisime jalgsimatka tipu vallutamiseks, kuid kuna enamus
matkamarsruudist mäe otsa kulges mööda sõidutee äärt, siis vallutasime
tipu autoga. Ja metsik ning libe mägitee osutus laiaks, kuigi
kurviliseks hea asfaltkattega teeks, mida mööda ülessõitmine oli täiesti
pingevaba. Mäe otsas paiknes bistroo ja teletorn ning kõrgemat tippu
markeeris väike kivist obelisk. Et siiski ennast pisutki paremini tunda,
otsustasime teha mõnetunnise kõnnisklemise mööda pöögipuudes mäekülgi...
Ometi ootas mäe otsas ees ka midagi väga head.
Sahistasime paar tundi mööda pöögimetsa mäekülgedel ning jõudsime
teletorni juurde suhteliselt näljastena. Bistroos oli ungari haluškasid!
Päris haluškasid. Raske on kirjeldada koka nägu, kui ta kuulis, et peale
taldrikutäie tellime me veel 3 kilost karbitäit teele kaasa... Lootsime,
et neist jätkub Eestini.
Matrad
|
Üles |
Kekestetö
|
Üles |
Haluškad
|
Üles |
|
5.
11. 2006. Matrafüred
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Pärastlõunal lahkusime Kekestetölt, et suunduda
Gyöngösi poole, kulgedes mitukümmend kilomeetrit Matrates ja põigates
vahetevahel külakestesse, mida tähistavad baroksed pisikesed kirikud.
Pöögilehesajus kirik
|
Üles |
|
5. 11.
2006. Gyöngyös
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Õhtupoolik kulges niisiis Gyöngösis - väikeses
barokse-klassitsistliku vanalinnaga linnakeses, mis oma keskuses
meenutas väga Tartut. Et oli laupäeva hiline pärastlõuna, siis olid ka
turud kinni ning meie lootused leida lambikuplid siit jooksid tuulde.
Linn oli ilus, madal ja nagu välja surnud. Tuiasime pisut ringi,
tutvusime capputsinoga ühes kohalikus rockikohvikus. Et aeg aoli käes
laialt ja juba pooltest päeva polnud saanud kuuma vette, siis rõõmustas
väga kohalikelt saadud info kohaliku spaa osas ning otsustasime kohe
seda proovima minna...
...See ujumiskoht oli küll ehe paik. Kindlalt
nõukaaegne: paks pruun ja roheline õlivärv, suured raudtorust käsipuud,
valges kitlis tähtis daam, kes kontrollib, kas jalad ikka pestud ja
küüned lõigatud enne basseini minekut ning riidepuud, mille eest headel
aegadel EMEX-ist oleks saanud kindlasti lõunasöögi jagu pappi....
...Aga vesi oli mõnus, soe ning inimesi vähe...
Gyöngyös
|
Üles |
|
5. 11.
2006. Vac
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Võtsime vaikselt suuna Slovakkia poole ning
valisime trajektoori, mida sai ratastega sõtkutud 10 aastat tagasi. Nii
saabusime hilisõhtul Vaci – Doonau äärsesse ilusa barokse vanalinnaga
linnakesse, kus veetsime mitu head tundi lihtsalt jalutades, meenutades
ja linna vaadates. Muuhulgas õnnestus kohaliku Bastille kõrval ära näha
ka Ungari ainuke Triumfikaar...
Tibas kergelt vihma. Ent ka uduses pimeduses oli näha, kui palju
tegelikult viimase kümne aastaga on toimunud muutusi. Endine tolmune ja
pisut ajahambast puret' jõesadamalinn, kust saab praamiga teisele
kaldale oli nüüd, vähemalt keskosas, toredasti üles vuntsitud - nagu
Saltzburg. Lillekesed, kullatud nupud piirdeaedadel, amplid ning
graniitsillutis. Hämmastav kui kiiresti ühiskond üritab endise taaga
seljast pesta. Ent selle pesemise jooksul võib vahel ka nahk maha tulla.
Kas Vacis nüüd just niiviisi oli juhtunud, kuid kuidagi nagu kahju oli,
et see ei olnud enam päris see koht, kust äikesepilvega võidu sõites
omal ajal sai ühest kohalikust mahalangenud krohviga poest ostetud õlut
ja maisileiba...
Vanalinn:
raekoja plats, tooomkirik, triumfikaar jne...
|
Üles |
Vac Doonau praam
|
Üles |
|
6.
11. 2006. Sväty Antol. St Antoli pansion (Slovakkia)
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Jõudsime öösel St. Antoli pansionisse – kohta,
kuhu ratastega (taas) vihmasajus jõudsime ühel 1995. a. oktoobrikuu
hilisõhtul, prügikotid seljas ja kohalikku raha nii napilt, et 1,5
inimest saaks vabalt ööbida. Nostalgia... Ning kuidas veel! Adminn, kes
oli 10 aastat tagasi oli süsimusta peaga, oli nüüd küll täiesti hall...
Saime toa - kas just samasse kohta, kus eelmine kord, kuid tahtsime just
nii mõelda, et äkki... Olime ainsad külalised pansionis, kuid mitte
restoranis. Hilist õhtusööki nautisid ka paar kohalikku, kes varsti ära
läksid. Niisiis olime kolmekesi, meie jõime Becherovkat ja sõime
haluškasid, adminn vahepeal toimetas ringi, kuid vahepeal ajasime tiba
juttu.
Slovakkia rahvustoit on haluškad – väikesed klimbid, mida serveeritakse
kõrnete ja prõnsaga. Nagu tavaliselt olid need ka seekord hästi maitsvad
(need kas meldivad või mitte). Nii maitsvad, et Hele laskis lahkel
adminnil, kes söögi serveerimise ajaks muutus kokaks endalegi õpetada,
kuidas neid tehakse:
- riivitud kartul
- jahu
- muna
- sool
Aetakse jämeda sõela moodi "masinast" läbi...
...ja tehakse nagu tavalisi klimpe. Segatakse kuumalt kohaliku
toorjuustu moodi juustuga – prõnsaga ning serveeritakse kõrnetega. Kui
sinna juurde võtta veel klaas ploomipuskarit on elamus erakordne. Aga
isegi Becherovka mõjus hästi...
Peale südamlikku headaega-soovimist algaski tagasitee...
[Vt fotot
St-Antoli ees 1996-ndal]
St Antol
|
Üles |
|
6. 11. 2006. Banska
Stiavnica
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Enne, kui hullumeelnepilk silmis hakkasime Poola
piiri poole sõitma, tegime peatuse Slovakkia vanimas linnas – Banska
Stiavnicas. Vana kaevanduslinn on kauni vanalinnaga, mis mäenõlvadele
laialimääritult meenutab kuidagi Duoro orgu Portos...
Banska Stiavnica
|
Üles |
|
6. 11. 2006. Slovakkia...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
.. läbi maaliliste mägede...
...ja läbi udu...
... ja läbi lume...
...ja mööda vanast heast tuttavast, mäe otsas
rippuvast Orava kindlusest....
Läbi Slovakkia
|
Üles |
|
7. 11. 2006. Leedu-Saaremaa
Eelmine
|
Üles
...ja läbi vihma jõudsime 7. hilisõhtuks Eestisse. Krakowi kandis oli
sooja veel +7, kuid siis algas paduvihm, mis kestis Varssavini. Seal
langes temperatuur juba alla 0 ning Bialystoki kandis oli -16! Leedu
piiris -7. Et me maganud ei olnud juba peaaegu ööpäeva, kannatas selle
temperatuuriga autos juba paar tundi magada. Metsik viimane ülilibe ja
hangesid täis 300 km-t oli teinud oma töö.
Peale ärkamist veel jäine-lumine Leedu. Läti piiril oli õhk juba +1 ning
lumehanged rinnuni. Pärnus tervitasid laiad lumevaalud ja Saaremaale
jõudes kadusid viimasedki lumeriismed tee äärest enne Kihelkonnale
jõudmist...
Lillepeenar Leedu moodi
|
Üles |
|
|
