Slovakkia-Ungari 2006

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Lisalugemist | Slovakkia-Ungari rattamatk 1996 | Slovakkia 2001 | Tagasi (reisikirjad)


 

Proloog

Järgmine

 

Siin ja sealpool Tartaid. Ungari-Slovakkia autoreis: 01- 08 november 2006

 

Hiline roos Disznokö viinamäel

 

1.- 8. 11. 2006. a. veetsime kahekesi Ungaris, autoga, tähistades niiviisi mandunult kunagise jalgrattamatka X aastapäeva. Marsruudigi seadsime selliselt, et ärasõit kulgeks mööda tollast jalgrattal läbitud teed pidi. Plaanisime jääda peaasjalikult Põhja-Ungarisse ning olla Slovakkias nii palju kui on vajalik läbisõiduks, mõneks ööbimiseks ja haluškade (galuški) söömiseks. Plaan töötas ning nii me hoidusime Budapestist võimalikult kaugele, otsides kuumaveeallikaid (hämmastav kui palju neid Ungaris on).

Reisi põhieesmärgiks oli lihtsalt olla ning kui trehvab, siis osta kaks punutud lambivarju....
 
Ilm oli suvitamiseks külmavõitu, kuid kuumaveeallikad ja vein ning hea köök on talvel isegi nauditavamad kui suvel – pole turiste, pole kuumust....
 

Detsembris 2006

 

Fotod Sulev Nurme, Hele Nurme


Viinamarjakorjajad vanamehed Tokaij lähedal viinamäel

| Üles |


 

1. 11. 2006. Hommik kusagil tammikus keset Poolat
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Eestist 30.10 õhtul lumesaju eest põgenemine oli end õigustanud. Nii leidsime ca 0 kraadises „öösoojuses” ööbimiskoha ühes Poolamaa tammikus, kus ärkamine oli -3-se temperatuuriga küll pisut ehmatav, kuid samal ajal ka väga ergutav ning eksootiline.

 

Metsahotell. Kärsand kaitsmete vahetus

| Üles |


 

1. 11. 2006. Päikeseloojang Poola-Slovakkia piiril
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Nii. Poola on läbimiseks endiselt hirmus pikk ja paratamatult kulub selleks ikkagi kole palju aega – nii ka seekord: Poola läbimiseks kulus (ilma metsas magatud viite tundi arvestamata), siiski pea 12 tundi pidevat sõitu...


Ees on Slovakkia

| Üles |

 


 

2. 11. 2006. Giraltovce - Slovakkia
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Õhtuhämaruses leidsime koha ühes Giraltovce lähedal asuvas motellis (pidavat olema piirkonna ainuke) ning avastasime taas Slovakkia rõõmud: galuškad, slivovka, õlle ning, et ööbimine valge inimese kombel on endiselt peaaegu, et odav. Igatahes - mõtted sellest, et mõni öö veel autos veeta, tundusid hommikul arvet makstes üsna rumalad...
 


Juba 1996.a. jalgratta seljast mällu sööbinud motiiv Slovakkiast (agraarmaal on see väga tavaline): mäeküngaste vahel looklevad teed, mida palistavad õunapuude, pirnipuude või ploomipuude read
| Üles |

 


 

2. 11. 2006. Miskolctapolca kuumaveekoobaste sissepääsu juures

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ennelõunal jätsime maha Slovakkia ning maandusime Ungari suuruselt 3. linnas Miskolcis, et üles otsida paljukiidetud Miskolctapolca koopa-kuumaveeallikad. Kohale jõudes aurasid avamaabasseinid paljutõotavalt, kuid sisse astudes selgus, et tegemist on üsna kommertsiaalse veekeskusega, mis tõepoolest on rajatud koobastesse, kuhu immitsevad kuumaveeallikad. Tõesti – vesi oli soe, auru- ning soome saunad töötasid ning välibasseinides lainetas kuum termaalvesi. Samas oli koht siiski üsna ülerahvastatud (talvest hoolimata) ning kõvasti igast spaa-värki täisehitatud, mistõttu võib-olla seda hirmus suurt elamust koobastest ei tulnud. Samas oli elamus juba seegi, et saad supelda nullilähedases välisõhus + 32 kraadises basseinis.

 

Ungari Veenused
| Üles |

 


 

2. 11. 2006. Miskolc

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Leidsime öömaja kuumaveespaa lähedal ühes päevinäinud pansionis, kus arvatavasti remonti viimati Brežnevi ajal tehti (kuid sellest hoolimata oli hinnaklass Ungaris ja Slovakkias külastatutest kõige soolasem). Et toitlustust selles asutuses ei pakutud, siis otsustasime linna sööma minna.

Teisenovembri õhtune Miskolc oli oodatult inimtühi, sest kes ikka hingedepäeval mööda linna kooserdab. Et oli hingedepäev, meile muidugi kohe ei meenunud, mistõttu olime algul väga imestunud linnas valitseva inimtühjuse üle ja küünaldes siravate kalmistute üle. Küünlavalguses helkivad hauad olid üle külvatud pallitaoliste hiigelsuurte krüsanteemiõitega. Niisiis oli suletud ka enamus kõrtse ning söömiskohti, õigemini, leidsime neist nii mitmedki avatult, kuid inimtühjana ja sellest tingituna ka vaid joodavaga varustatult. Seepärast jäime näljaseks ja piirdusime hostelis pagasiruumist leitud pisku söögipoolise ja Demänovkaga. Ent õhtutuledes sirav barokne vanalinn oli jalutamiseks ka niisama mõnus...

Hommik võttis meid vastu päikesepaistega külmas pansionitoas. Päevavalguses andis eriti tunda, et see öömaja oli küll okupatsiooniaegne nii oma sisustuselt, kui teeninduselt. Hädavaevu saksa keelt tönkiva mammiga (võõrkeelte mitte oskamine pole Ungaris midagi erakordset) sai vaevalt ööbimisega seotud asjadest rääkida (kui kätega vehkimist kaasa arvata) ning tema kolleeg hommikul ei rääkinud ka neid u. kümmet sõna, mida õhtune mammi tönkida oskas... Samas tegime huvitava tähelepaneku selle kohta, et kui inimesed keelt rääkida ei oska, siis hakkavad nad üha valjemini omas keeles ja üha veenvama häälega seletama. Ja on tõesti vahva vaadata, kui kuivetu vanainimene silmade särades karjub sulle kõrva:

 

 "KÖGEŠ-MÖGEŠ PUNAMÜTSIKE!!!"

 

...ning mitte mingisugust aimu ei teki, isegi millisel teemal vestlus toimub.
 

Miskolc
| Üles |

 


 

3. 11. 2006. Tokaj

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommikul Tokaijsse jõudes lumesadu ähvardav ilm pidas siiski ja lumi jäi esialgu taevasse. November Tokaijs ei ole mingi turismihooaja tipp. Pisike linnake, kus igal tänavanurgal võib kohata maagilist sõna "bör", peitus vein ikkagi suletud luukide taga. Nullilähedane ilm peletas ka kohalikud inimesed tuppa... Soojal ajal mitu korda Egeri veinitänavatel käinuna oli pisut kummastav (aga iseenesest hea) lonkida täiesti tühjadel tänavatel. Nii me siis kõndisime siin ja seal, astusime sisse üksikutesse avatud veinipoodidesse, piilusime kirikusse ja maitsesime koogikesi ühes pisikeses hubases kondiitriäris (ungarlased oskavad lisaks paljudele väga headele toitudele teha ka hämmastavalt maitsvaid koogikesi - milline valik ja milline maitse! - kogesime seda korduvalt ka edaspidi).

Tõeliselt vanahõngulises postkontoris postkaarte saates idanes mõte minna mõne mäe otsa ronima. Mõeldud-tehtud. Varustanud end õhtuks pisut siiski ühes poekeses lahtiselt müüdud furmintiga (süda läks soojaks, kuigi õhk oli nullilähedane - kuldkollane vein imeliku kujuga kaheliitrisesse plastpudelisse, milliseid leiab vaid Ungarist!) võtsime suuna linnast välja põhja poole ning otsisime teed mäkke. Kaart näitas, et paras jalutuskäigu-mägi - kõrguselt ma-ei-mäleta, kas teine või kolmas Ungaris (just-just jalutuskäigu, sest kõrgeim mägi on napilt 1000 m) - peab kusagil siin olema. Peatusime linnakese kõrval mingi peenema veinikelder-restorani ees ja küsisime välja tulnud noormehelt teed kummalise nimega mäe osas. Ilmselt hääldasime meie selle mäe nime nii nagu nemad minu eesnime - ŠŠŠŠuleFFFF. Igatahes hoolimata sellest, et mees inglise keelt hästi rääkis lõppes meie jutt sellega, et ta noogutas ja ütles, et ja-jah, et ta teab mäge küll, üks on näituseks tema maja taga ja me võiks parem restorani sööma tulla...
 

Tokaij
| Üles |

 


 

3. 11. 2006. Päev viinamarjamõisas – Disznokö

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tokaij jäi seljataha. Otsustasime niisiis ennelõunal otsida mõne ronitava mäe, parem koos viinapuudega ja ühe eheda veinikeldri. Mõne kilomeetri pärast avastasime hoopis ilusa-ilusa veinimõisa...

 

Leidsime järsku end vana valgekslubjatud hilisbarokse maja eest, mille taga laiusid viinaväljad. Disznökö... 1730-tel rajatud hoone oli vana veinikelder, kus vanasti vein valmis ning mille keldrites aastaid kogus. 1990-te algul, peale seda, kui kommunistlik klikk siingi otsa sai, müüdi ligi 300 ha suurune viinamägede ala koos hoonega prantslastele. Viimased on üle kümne aasta viinamägesid hooldanud, ehitanud uue hoone veinitegemiseks ning nägusa abihoone. Vana veinimaja, valvetorn mäeküljel ning arvatav aednikumaja pisut eemal, laugel nõlval, on restaureeritud ja mõjusid halli, lumesadu ennustava taeva taustal kolletuva viinavälja keskel kuidagi eriti aristokraatlikult.

Aga mõisa juurde jõudes, taustinfot teadmata - see oli kokku lihtsalt ilus! Parkisime auto ja otsustasime, et vallutama viinamäe tipu – kaardi järgi ca 400 m kõrguse viinapuudega kaetud künka. Kuna keegi vanas majas tegutsevast restoranist lahkelt lubas, võtsimegi jalad selga ja läksime viinapuude vahele uitama.

 

Juba kaugelt paistavad viinaväljade vahel valged paviljonid, mõned neist on olnud valvuritele, mõnedes hoitakse tööriistu. Ehitis ülaloleval pildil on rajatud XVIII sajandil selleks, et omanik saaks istuda ja nautida vaadet üle viinapõldude... Aga vaade oli selgi päeval ülev... Laugete küngaste vahel laiub pusta – Ungari stepp – õigemini on see aimatav. Kaugvaates ei paista postsovjetliku põllumajanduse juurde paratamatult kuuluvad lagunevad vared ja kolahunnikud, mistõttu fantaasia maalib pilte kauguses läbi rohu kappavatest hobusekarjadest. Ning kas saab olla ilusamat raami ühel vaatel - kahel pool inimkõrgused või õige pisut madalamad viinamarjade read...

Ent - mis põhiline – „late harvest” on veel tegemata ning viinapuude otsas ripuvad suured, kollased, esimesest külmast näpistatud viinamarjad, läbi külmast vigastatud kesta tunginud mahlapisarad peal. Marju on nii palju ja keegi ei keela neid söömast... Ja marjad on nii magusad, et silmi kinni pigistades arvad, et sööd puhast mett...
 

...Viinamarjad... MMM... Normaalsetest ja õigel ajal korjatud viinamarjadest valmib siin Furmint või siis hiljem korjatud viinamarjadest Late Harvest Furmint – väga ilus helekollane ja õrna maitsega vein. Disznokös valmistatakse aga veel selliseid sorte veini nagu Szamorodni, Aszu, Aszueszencia ja Eszencia. Viimaseid valmistatakse peamiselt just üleküpsenud, hilja korjatud viinamarjadest, mille hulgast valitakse välja meie mõistes välimuselt kõige hullemad – hallitanud ja defektsed. Kuid neist valmib vein, mida on ülistanud isegi Prantsuse kuningad. 10 aastane Aszu või veel vanem Eszencia!! – võimatu on nende maitset sõnades kirjeldada – kuldne ja paks, nagu mesi ja üleküpsenud murakad... õigemini nagu needsamad viinamarjad, mida nõrkemiseni sõime teel künka tippu.

 

Esialgu tundus, et et oleme põllul ainsad - jalutame ja pistame vahepeal lihtsalt mõne viinamarja suhu, mõeldes, et miks küll niipalju viinamarju on korjamata jäetud... Ent varsti märkasime mäenõval askeldamist ning möödasõitva traktori kastis end pildistamiseks paika sättinud pikavuntsilised vanamehed lasksid arvata, et üldsegi pole me siin 300-l hektaril üksi... Vastupidi, mäe otsast ümbruskonna vaadet sisse ahmides märkame jalami lähedal värvilisi täppe ...mis laskudes osutuvad terveks hordiks peamiselt vanadeks naisteks, kes viinamarju nopivad...
 

Jalutuskäigult tagasi jõudes hakkasime uurima veinide kohta ning leidsime ühe lahke neiu, kes perfektses inglise keeles tegi meiega uuesti tuuri viinamäel, veinitehases ning lõpuks ka veinikeldrites (eeldusel, et me muidugi pärast midagi ostaksime ka). Asja finaaliks oli degustatsioon, mida omakorda pärjas mitmekümne aasta vanuste eszencijate ja azuude maitsmine. Kuna turiste oli sellel päeval käinud vähe, siis viitsis naine meiega, kuigi olime vaid kahekesi, rääkida, näidata ning rääkida ka muust peale veini. Ta oli pärit ise Egerist ning kuuldes meie erihuvist termaalvee suhtes, soovitas üht väga kihvti kohta Egeri lähistel, kus öö läbi saab peaaegu tasuta kuumaveeallikas käia...

Õhtuks, peale pikka matka, veiniteo tutvustust ja degusteerimist saame lõpuks restoranis kuningliku õhtusöögi osaliseks. Kuigi jah. Minu prae kõrvale serveeritakse garneering, mis näeb ja maitseb nagu mannapudruviilud. Sellise asjaga on Sloveenias korra juba ühes Itaalia piiri äärses veinikeldris kokku puututud ning tollal ma mõtlesin, et ju see on üks veider komme. Eks ma sõin selle ära, sest muu osa oli imehea, kuid ütleksin, et see toit nõuaks siiski pikemat harjumist...
 

Viinamägede vahel
| Üles |

 

 

Disznökö
| Üles |

 

Valvuri pjedestaal
| Üles |

 

Uus „veinikelder”, taamal paistab „ufona” garaaž...
| Üles |

 

"Ažuuviinamarjad"
| Üles |

 

Late harvest. Uu, memmed – vaadake – pildistatakse! Marjad kasti, kastid traktori peale ja täis kastid otse kolusse ja sealt pressi, siis nõrutusse, siis tõrde jne-jne...
| Üles |

 

Aardekambris. Kui siia küll kasvõi üheks ööks kinni jääda... Koridori lõpus paistab kambrike, kus tallel kalleimad aastakäigud.
| Üles |

 

Degusteerimine ja õhtusöök
| Üles |

 


 

4. 11. 2006. Egerszalok – Kek Laguna

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Neiu poolt soovitatud looduslik spaa asus Egerszalokis. Võtsime siis suuna sinna ning hilisõhtuks jõudsime läbi lumetormi ja üle mägede väikesesse külakesse, kus maa seest pidi välja tulema ligi 70- kraadine vesi ning lahtise taeva alla improviseeritud basseinid on öö läbi lahti. Asi tundus huvitav. Peale mõningast otsimist leidsime vaba toaga penzioni, visaksime asjad üle ukse sisse (Kek Laguna oli tõeliselt hea leid – puhas, mugav, avar ja hea teenindus: kes sinna kanti satub – väga hea ja odav öömaja!), riietusime kähku ujukatesse ning võtsime kaasa vaid rätikud ning ujumisriided.

Läbi miinuskraadides külakese viis tee kõrvalkülasse, kus basseinid olema pidid... Ja olidki! Öine kümblus oli „szuper”. Väljas miinus kolm kraadi alla nulli, vees 39 ja kohati tundus, et rohkemgi, sest järgmisel päeval käis mingi mees närviliselt kraadiklaasiga ringi ja vesi oli palju jahedam, kui öösel (maast tulev ca 70 kraadine vesi segatakse külma veega ja tembitakse niiviisi inimestele parajaks). Ent öösel oli tõesti võrratu: aur, soe vesi puudus vaid šampanja... (tegelikult oli pagasiruumis külma võrratut veini, kuid jätsime selle pansioni jaoks, sest keegi pidi ju ka roolis olema).
 
Järgmisel hommikul kordus kõik, ainuke vahe oli päikesepaiste...


Riietusruum... Egerszaloki fenomen on tegelikult sügav puurkaev, mis 50-tel puuriti ning kust välja voolav kuum vesi oli aegade jooksul moodustanud väljumiskohal valged lubjakünkad. Pikka aega juhiti vesi toru pidi lihtsalt kahte vabaõhubasseini ning tulemuseks oli spaa missugune. Tõeline kuum eksootika ja selline "metsik"...aga...

Taamal oli aga näha juba suurehitust, millele lisandub basseinidest mööda mäenõlva alla veel megaspaakompleks, mis pidi saama valmis 2007. aastal. Üks kena looduslik koht kaob jälle kaardilt ja maad võtab sanatoorium. Jube kahju, sest selline „külabassein” kaob ilmselt koos sellega ja maad võtavad jälle austria turistid. Et need aga talvel ei käi, siis pole mõtet ka sanatooriume lahti hoida ja nii ei saa ka kohalikud termaalvett kasutada. See oli juhtunud kohalike sõnul juba paljudes endistes termaalvee- allikatel.
 


Kek Laguna
| Üles |

 

Lubjamägi
| Üles |

 

Külaspaa
| Üles |

 


 

4. 11. 2006. Eger

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hilisel pärastlõunal naaseme Egerisse. Kuna mõlemad oleme korduvalt selles linnas käinud, siis ei olnud meie peamiseks huviks turism, vaid üks teine asi - vitspunutised! Ühel eelmistest kordadest nägime siin punutisi kohutavates kogustes ja nii on peale Egeri kindluse külastamise meie nimekirjas järgmine tähtis koht turg. Juhtumisi hakkas aeg jõudma juba õhtupoolikusse ning nii läksime kiirel käigul linnakese keskuse lähedal piknevale turule, et otsida lambikupleid – neid punutuid – on ju ungarlased kõvad korvipunujad.

Jah, punutisi oli, kuid me ei leidnud lambikupleid. Mee, kes neid müütas, ütles, et tulgu me homme, siis ta vahepeal teeb valmis. Aga meil oli kindel plaan mitte Egerisse jääda ja hoopis Paradfürdö kuumaveeallikatesse sulpsatada, siis lahkusime päikesekiirtest kullatud Egeri kindlusest ja võtsime suuna üle vastsadanud lumekirmest libedate mägede sinnapoole... Ent korvimüütajalt saadud info põhjal pidi kusagil tee peal elama Imre - korvipunuja...

Eger
| Üles |

 


 

5. 11. 2006. Parad

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

U. 5 km Paradfürdö poole elaski Imre. Tema majas olid tõega kõik kohad punutud asju täis - maast laeni, tihedalt. Ta õppis parajasti inglise keelt, kuid sellest hoolimata ta seda ei osanud. Ent tema miimika ja liigutused olid nii, elavad, et saime suheldud ka ilma sõnadeta (kas tema meist ka päriselt aru sai ei tea). Igatahes olime meie tema jaoks probleem, sest lambikupleid oli tal vist vaid ühes hoones, aga kusagil väga sügaval teiste punutiste all. Ta pildus punutistest tühjaks ühe suure järelkäru, viis Hele pööningule ja minu keldrisse, et saaksime valida midagi muude punutiste hulgast, ise kogu aeg seletades, a la et vabandust korralageduse pärast - ta on lahutatud. Mida siin kõike polnud - vaasid, pudelid, toolid, lapsevankrid, riiulid - kõik kenasti vitstest punutud. Aga mida ei olnud, olid lambikuplid. Imre sattus sellest täielikku paanikasse ja tuustis veel siin ja seal. Tema rahustuseks valisime siis mõned väiksemad korvikesed ja ühe korvpudeli ning lahkusime natuke pettunult, kuid samas rõõmsalt, sest see mees oli töiesti omaette vaatamisväärsus ja need asjad, mis ta oli teinud vitstest olid igaüks omamoodi kunstitöö.

Paradfürdös saime aga päris pettumuse osaliseks: kuna talviti saksa vanainimesed kodust külma pärast välja ei tule, siis olid kõik kohalikud basseinid suletud. Ainuke lahtiolev olevat vaid kohalikus haiglas, kuid nii maniakaalset soojaveeisu kah ei olnud, et kohe raivasutuse ukse taha lõhkuma minna... Niisiis võtsime korraks suuna tagasi, et minna Egerisse, aga kuna temperatuur langes 8 kraadi alla nulli ja tee läks väga libedaks, otsustasime poolel teel - so. Paradis, et maandume ööseks sinna...
 

Paradis õnnestus meil leida pansion, mida pidas endine kooliõpetajate pere. Mees oli maja oma kätega üles ehitanud – ja selle üle väga uhke. Eriti muutus ta jutukaks peale seda, kui tellisime pudeli tema enese veinimäe viinamarjadest ja saime pika loengu osaliseks teemal, kuidas vulkaaniline muld ja kontinentaalne kliima on tingimused, mis teevad Ungari viinamarjad ja veinid eriliseks. Õhtu läks veini ja Unicumiga kiiresti, vahepeal ungari keeles, vahepeal vene ja vahepeal saksa keeles juttu vestes (kõlab nagu Hukkunud Alpinisti hotellis... õnneks ei tulnud kusagilt Luarvikku)... Muuseas tellisin tema köögist ungari haluškasid, kuid mu pettumuseks tõi ta tavalised nuudlid juustuga. Aga tema vein oli hea.
 
Hommikul startisime paraja miinuskraadiga, et vallutada Ungari kõrgeim mägi, kõrvus pererahva manitsused libedatest kummidest ja jubedatest mägiteedest... Tõotas minna seega huvitavaks!

 

Parad
| Üles |

 

Penzion Var
| Üles |

 


 

5. 11. 2006. Matrad ja Ungari kõrgeim tipp Kekestetö (1015 m)

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Igal juhul ei olnud see alpinismi tippsaavutus. Plaanisime jalgsimatka tipu vallutamiseks, kuid kuna enamus matkamarsruudist mäe otsa kulges mööda sõidutee äärt, siis vallutasime tipu autoga. Ja metsik ning libe mägitee osutus laiaks, kuigi kurviliseks hea asfaltkattega teeks, mida mööda ülessõitmine oli täiesti pingevaba. Mäe otsas paiknes bistroo ja teletorn ning kõrgemat tippu markeeris väike kivist obelisk. Et siiski ennast pisutki paremini tunda, otsustasime teha mõnetunnise kõnnisklemise mööda pöögipuudes mäekülgi...

 

Ometi ootas mäe otsas ees ka midagi väga head. Sahistasime paar tundi mööda pöögimetsa mäekülgedel ning jõudsime teletorni juurde suhteliselt näljastena. Bistroos oli ungari haluškasid! Päris haluškasid. Raske on kirjeldada koka nägu, kui ta kuulis, et peale taldrikutäie tellime me veel 3 kilost karbitäit teele kaasa... Lootsime, et neist jätkub Eestini.

Matrad
| Üles |

 

Kekestetö
| Üles |

 

Haluškad
| Üles |

 


 

5. 11. 2006. Matrafüred

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Pärastlõunal lahkusime Kekestetölt, et suunduda Gyöngösi poole, kulgedes mitukümmend kilomeetrit Matrates ja põigates vahetevahel külakestesse, mida tähistavad baroksed pisikesed kirikud.

 

Pöögilehesajus kirik
| Üles |

 


 

5. 11. 2006. Gyöngyös

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Õhtupoolik kulges niisiis Gyöngösis - väikeses barokse-klassitsistliku vanalinnaga linnakeses, mis oma keskuses meenutas väga Tartut. Et oli laupäeva hiline pärastlõuna, siis olid ka turud kinni ning meie lootused leida lambikuplid siit jooksid tuulde.

Linn oli ilus, madal ja nagu välja surnud. Tuiasime pisut ringi, tutvusime capputsinoga ühes kohalikus rockikohvikus. Et aeg aoli käes laialt ja juba pooltest päeva polnud saanud kuuma vette, siis rõõmustas väga kohalikelt saadud info kohaliku spaa osas ning otsustasime kohe seda proovima minna...
 

...See ujumiskoht oli küll ehe paik. Kindlalt nõukaaegne: paks pruun ja roheline õlivärv, suured raudtorust käsipuud, valges kitlis tähtis daam, kes kontrollib, kas jalad ikka pestud ja küüned lõigatud enne basseini minekut ning riidepuud, mille eest headel aegadel EMEX-ist oleks saanud kindlasti lõunasöögi jagu pappi....
 
...Aga vesi oli mõnus, soe ning inimesi vähe...
 

Gyöngyös
| Üles |

 


 

5. 11. 2006. Vac

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Võtsime vaikselt suuna Slovakkia poole ning valisime trajektoori, mida sai ratastega sõtkutud 10 aastat tagasi. Nii saabusime hilisõhtul Vaci – Doonau äärsesse ilusa barokse vanalinnaga linnakesse, kus veetsime mitu head tundi lihtsalt jalutades, meenutades ja linna vaadates. Muuhulgas õnnestus kohaliku Bastille kõrval ära näha ka Ungari ainuke Triumfikaar...

Tibas kergelt vihma. Ent ka uduses pimeduses oli näha, kui palju tegelikult viimase kümne aastaga on toimunud muutusi. Endine tolmune ja pisut ajahambast puret' jõesadamalinn, kust saab praamiga teisele kaldale oli nüüd, vähemalt keskosas, toredasti üles vuntsitud - nagu Saltzburg. Lillekesed, kullatud nupud piirdeaedadel, amplid ning graniitsillutis. Hämmastav kui kiiresti ühiskond üritab endise taaga seljast pesta. Ent selle pesemise jooksul võib vahel ka nahk maha tulla. Kas Vacis nüüd just niiviisi oli juhtunud, kuid kuidagi nagu kahju oli, et see ei olnud enam päris see koht, kust äikesepilvega võidu sõites omal ajal sai ühest kohalikust mahalangenud krohviga poest ostetud õlut ja maisileiba...
 

Vanalinn: raekoja  plats, tooomkirik, triumfikaar jne...
| Üles |

 

Vac Doonau praam
| Üles |

 


 

6. 11. 2006. Sväty Antol. St Antoli pansion (Slovakkia)

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Jõudsime öösel St. Antoli pansionisse – kohta, kuhu ratastega (taas) vihmasajus jõudsime ühel 1995. a. oktoobrikuu hilisõhtul, prügikotid seljas ja kohalikku raha nii napilt, et 1,5 inimest saaks vabalt ööbida. Nostalgia... Ning kuidas veel! Adminn, kes oli 10 aastat tagasi oli süsimusta peaga, oli nüüd küll täiesti hall... Saime toa - kas just samasse kohta, kus eelmine kord, kuid tahtsime just nii mõelda, et äkki... Olime ainsad külalised pansionis, kuid mitte restoranis. Hilist õhtusööki nautisid ka paar kohalikku, kes varsti ära läksid. Niisiis olime kolmekesi, meie jõime Becherovkat ja sõime haluškasid, adminn vahepeal toimetas ringi, kuid vahepeal ajasime tiba juttu.
 
Slovakkia rahvustoit on haluškad – väikesed klimbid, mida serveeritakse kõrnete ja prõnsaga. Nagu tavaliselt olid need ka seekord hästi maitsvad (need kas meldivad või mitte). Nii maitsvad, et Hele laskis lahkel adminnil, kes söögi serveerimise ajaks muutus kokaks endalegi õpetada, kuidas neid tehakse:
 
- riivitud kartul
- jahu
- muna
- sool
 
Aetakse jämeda sõela moodi "masinast" läbi...
 
...ja tehakse nagu tavalisi klimpe. Segatakse kuumalt kohaliku toorjuustu moodi juustuga – prõnsaga ning serveeritakse kõrnetega. Kui sinna juurde võtta veel klaas ploomipuskarit on elamus erakordne. Aga isegi Becherovka mõjus hästi...
 
Peale südamlikku headaega-soovimist algaski tagasitee...
 

 

[Vt fotot St-Antoli ees 1996-ndal]

St Antol
| Üles |

 


 

6. 11. 2006. Banska Stiavnica

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Enne, kui hullumeelnepilk silmis hakkasime Poola piiri poole sõitma, tegime peatuse Slovakkia vanimas linnas – Banska Stiavnicas. Vana kaevanduslinn on kauni vanalinnaga, mis mäenõlvadele laialimääritult meenutab kuidagi Duoro orgu Portos...

 

Banska Stiavnica
| Üles |

 


 

6. 11. 2006. Slovakkia...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

.. läbi maaliliste mägede...

...ja läbi udu...

... ja läbi lume...

...ja mööda vanast heast tuttavast, mäe otsas rippuvast Orava kindlusest....

 

Läbi Slovakkia
| Üles |

 


 

7. 11. 2006. Leedu-Saaremaa

 Eelmine  |  Üles

 

...ja läbi vihma jõudsime 7. hilisõhtuks Eestisse. Krakowi kandis oli sooja veel +7, kuid siis algas paduvihm, mis kestis Varssavini. Seal langes temperatuur juba alla 0 ning Bialystoki kandis oli -16! Leedu piiris -7. Et me maganud ei olnud juba peaaegu ööpäeva, kannatas selle temperatuuriga autos juba paar tundi magada. Metsik viimane ülilibe ja hangesid täis 300 km-t oli teinud oma töö.

Peale ärkamist veel jäine-lumine Leedu. Läti piiril oli õhk juba +1 ning lumehanged rinnuni. Pärnus tervitasid laiad lumevaalud ja Saaremaale jõudes kadusid viimasedki lumeriismed tee äärest enne Kihelkonnale jõudmist...
 

Lillepeenar Leedu moodi
 
| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 24 jaanuar 2024

©Sulev Nurme 1997-2023. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved