Pedetsi jõel, aprillis 2022

Proloog

* * *

Fotod: Sulev Nurme, Valdo Valper, Andres Uus

Men at work

14.04.2022. Tartu-Akavina
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

Kohtusime seekord õhtu eel Võru Maksimarketi ees. Täiendanud provianti ja muretsenud mõned tuubid kummiliimi keerasime autoninad Läti Vabariigi suunas, sihtkohaks Ponkuli ja Jaunanna. Kaartide plaanitult pidime startima Ponkulist ja lõpetama Jaunannas - sinna tuli teine auto vastu viia. Kehvadel kruusateedel aeglaselt edasi venides jõudsime lõpuks Ponkulisse. Jõe marsruudi kirjeldustes soovitatakse juba Eesti-Läti piirilt jõele minna, aga arvasime (ja õigesti arvasime), et mõistlikum oleks vast pisut allavoolu alustada ning valisime sestap Ponkuli. Ponkuli sillal ent risu täis jõge vaadates tekkis väike nõutus - aeg kiskus õhtuks, aga silla lähedal polnud ühtegi laagrikohta näha. Kui saanuks kohe peale minna, poleks koha leidmine jõe ääres ilmselt probleemiks kujunenud, kuid et teine auto tuli viia mööda kruusa u 40 km kaugusele, mis teede olukorda arvestades tähendas vähemalt ühte lisatundi (tegelikult kulus aega rohkemgi), siis jäänuks start videvikule ja see ei ole roikalisel jõel tervisele kasulik. Olime just kogunenud kiireks nõupidamiseks, kui saabusid piirivalvurid. Selles mahajäetud kolkas äratasid kaks Eesti numbriga autot pühade eelõhtul millegipärast kohe mundrimeeste huvi. Tervitasime ja jäime ootama mińgit bürokraatlikku akti. Juhtus aga nii, et jutt kiskus kohe jõe peale. Piirivalvurid soovitasid heaks alguseks hoopis Akavina silda, mille juures olevat ka laagrikohti ja auto jätmise võimalus. Tagatipuks lubasid isegi autodel sel ajal, kui meie jõel oleme, silma peal hoida. Esialgu küll teine mundrikandja - naissoost tegelane - ei saanud päris hästi aru, mis asju me ajame ja miks peaks teise auto Jaunannasse viima, ent härra selgitas midagi läti keeli, mispeale ka daami nägu selgines rõõmsalt. Dokumente lõppeks ei kontrollitudki. Tundsin isegi natuke pettumust, sest hommikul avastasin et auto tehniline pass on kuidagi otsa saanud ja olin seetõttu sunnitud tegelema tunnikese ARK-s uue nõutamisega - võinuks siis sedagi kontrollida.

Akavina sillale jõudes polnud ent sealnegi pilt väga kena - jõe kallas tundus Ponkuliga sarnane, risune ning vesine, kuigi jah, talusid otse jõe kaldal näha ei olnud. Otsustasime kohe laagrisse jääda ja jõele minna hommikul. Igaks juhuks läksin (üldsuse survel) taamal asuvast Ietokase talust elu-olu uurima, et kas tohime kusagil telkida ja kõik need muud jutud. Sattusin tohutu baskervilli ja pisut ebaleva perenaise otsa, kes arvas, et võime eemal põllul telkida, kuid nende õuest jõe äärde minna ei soovitaks. Tunda oli jutust, et ta meid oma õue all näha eriti ei taha. Aga hea uudis see muugi. Sestap hakkasime rõõmsalt laagrit eemale, perenaise poolt osutatud metsa äärde, üles seadma. Kümne minuti pärast saabus ka muhe noorepoolne peremees (talle olla abikaasa helistanud) ja ütles, et võinuksime ikka ka nende õue alla otse jõe kaldale laagri üles lüüa. Et meil oli aga juba tuli üleval ja telgid lahti, jäime sinna. Lahkudes manitses härra, et jätku me hommikul kindlasti auto nende õuele - on ohutum.

Startisime peatselt Andresega Jaunanna poole. Kruusakad, kruusakad, kruusakad... Tühjad teed, teeveeres kümned elutuks jäänud akendega talud, isegi varemetes kortermajad, võssa kasvanud kolhoosimaastikud, mida mäletaks pigem 1990-te keskpaigast. Nostalgiline ja nukker. Ent ka arusaadav - Riiast vaadates annab hullemat pärapõrgut otsida. Jaunanna tundus küll pisut elusam, aga siiski vaid õige pisut...

Pooleteist tunni pärast jõudsime Dublinersi saatel tagasi laagrisse. Katel kuumas tulel, esimesed hundijalavee anumad olid avatud.

14.04.2022. I laager - Akavina
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Esimene õhtu läks nagu ikka, pisut joviaalselt kuni hilise ööni. Keedeti rödi, tehti pärnaõieteed, räägiti lugusid, tuletati meelde neid, kes olid koju jäänud, maitsti rummi ja sakummi...

Laager kerkib

| Üles |

Aga kas te seda lugu mäletate?

15.04.2022. Akavina-Malupe
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Akavina sild

Ronimisi

| Üles |

Hingetõmbepaus

| Üles |

Vaba vesi

| Üles |

Kärestikud jätsime mõne aja pärast selja taha, ent kiire vool jäi. Kardetud vihm paar korda justkui algas, ent niipea, kui Mari vihmakeebi välja õngitses, sadu lakkas. Ka suutsime välja mõelda põhjuse, miks risuvallide hulk oluliselt vähenes (aeg-ajalt sulges siiski mõni mahalangenud suur puu veetee) - see polnud siiski Thetise töö vaid ilmselgelt mõjus hoopis eestlaste au ja uhkus - Vana Tallinn. Niipea, kui Mari selle avas, läksid jõel asjad paremaks.

Pededze

| Üles |

Loojangune

| Üles |

Tulevane laagriplats

| Üles |

Laager

| Üles |

Gordon Marko Ramsay kuldsed käed ja maitsev looming

| Üles |

Hommik tervitas paljutõotava päikesega. Egas midagi - keetsime taas ühe korraliku rödi, panime vööd vööle, lõime paatidele õhku juurde ning teele... Seekord oli öö möödunud täiskuust hoolimata paranormaalsete nähtusteta ja seletamatute vahejuhtumiteta. Ja hoolimata sellest, et kogu seltskonna peale oli vajalikust miinus 2 peno, ei olnud keegi ka külmetanud.

Malupe veskitammi kärestik

| Üles |

Pededze vol 2

| Üles |

Malupe sild

| Üles |

Üks neist kaitsealustest Malupe valla tammedest

| Üles |

Künnapuu

| Üles |

Taaskord jõe nägu muutus. Vool muutus aeglasemaks, meandrid looklevamaks ja jälle hakkasid üha sagedamini teed tõkestama ajupuudest tammid või lihtsalt suured mahalangenud puud. Esialgu võtsime asja sportliku huviga, ent lõuna paiku kaarti vaadates hakkas tekkima mure edasijõudmise pärast - liikusime nende üleronimiste pärast arvatust siiski oluliselt aeglasemalt, mistap plaan õhtuks Jaunannasse jõuda hakkas tunduma üha kahtlasem.

Matkamisi paatidega

| Üles |

Peale ühest järjekordsest mahalangenud puust mööda tassimist jõudisme jõekääru kaardi järgi Jasmine talu all. Ootasime Markot-Valprit järele ja kaalusime tegevusplaane. Järsku tundus, et taluõuelt sammub jõe poole mees ning varsti tervitaski ta juba reipalt omas keeles ning kuuldes, et oleme Eestist, korralikult ka eesti keeles. Viisakused viisakusteks, ent mehelt saime teada seda, et jõgi keerab metsa ning on edaspidi veel rohkem risu täis. Paar nädalat tagasi, kui vesi olnud meetri kõrgem, olnuks ehk sõit lihtsam, aga hetkeseisus arvas ta oma kogemuse põhjal, et vähemalt 10-12 tundi on Jaunanna ots jõgepidi, kui mitte kauem. Mööda teed olevat sinna küll vaid 12 kilti, aga jõgi keerutab. Jasmine talu olevat enne Jaunannat praktiliselt ka viimane, kus aastaringselt keegi sees elab ja kust abi võiks saada. Küsimuse peale, kas ta siis saaks Andrese Jaunannasse auto juurde viia, vastas ta, et jah, loomulikult - vend saab umbes poole tunni pärast, kui ta on vanaema juures ära käinud. Et Andrus pidi laupäeva õhtuks Tallinnas tagasi olema, sündis otsus kiiresti ning lihtsalt...

...Ja nii lõppeski üsna ootamatult seekordne matk.

Paadipesu Jasmine talu iidse tamme all

| Üles |

Natuke imelik oli juba lõuna paiku lõpetada, ent kaine mõistus võitis seekord. Panime vaikselt kraami kokku, pesime ning kuivatasime Andrest oodates paate. Meie lätlasest uus sõber leidis peatselt Andrusega ühise jututeema - oli ta ise ka erialalt palkmajaehitaja, töötanud sel alal Lätis ja Norras. Jutt sujus, mille peale härra tõi välja isa tehtud granaatõuntel hoitud puskari. Hea kraam, pole midagi öelda!

Varsti jõudis autoga ka Andres...

Aitäh Mari, Andres,  Andrus, Marko, Valper!

| Üles |

• #Malupe

• #Malupe vald