Pedetsi jõel, aprillis 2022

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Tripi kaart Valpri kollaažTagasi (paadimatkad)


 

Pedetsi (Pededze) jõe matk (Akavina-Malupe) 14. - 16. aprill 2022

 

 

Proloog

Järgmine

 

Nõiutud prints

| Üles |

 

Sel kevadel veetsime lihavõtted Pedetsi jõel Lätis. Kuidagi eelmisel aastal see uitmõte tekkis ja kui Valper sel kevadel uurima hakkas, et kas võtame siis Pedetsi või kuidas, hakkasid asjad hargnema. Pedetsi jõgi (läti keeli Pededze, võru keeli Pedejä) on ainuke Eestist alguse saav jõgi (jõe alguseks peetakse Pedejä järve Haanjas), mis suubub Daugava jõgikonda. EE andmetel on Pedetsi jõe lähte kaugus merest on Eestis suurim (403 km). Jõe pikkus olevat 159 km. Kuigi jõe nimi on elevust tekitav, tuleneb see arvatavatsti eesti keelsest "pedäjast" ehk männist, mis on saanud ajaloos lätipärase keeledisaini. Jõgi saab alguse küll Eestist, ent selle paaditatav osa jääb Lätti.

 

Seikleveel.ee/upesoga.lv kirjutab:

 

"Kujuta ette, et istud varahommikul Pededze kaldal kohvitass käes ning jälgid naeratus näol esimesi madalaid päiksekiiri, mis mängivad hommikukastestelt ämblikuvõrkudel. Kõik, mida näed, on kirjeldamatult ilus. Nii võibki lühidalt kokku võtta Pededze lõigu Läti piirist – Aluksnesse suubumiseni."

 

Omast kogemusest saab nüüd öelda, et võib-olla pingutas selle tsiteeritud lõigu kirjutaja pisut romantikaga üle. Mitte, et jõgi, mida kogesime, polnuks ilus. Vastupidi - nägime nii mõndagi maalilist kohta, savipaljandeid, kauneid metsatukki, veskitammivaresid kopraid ja jäälinde, aga... Vähemalt esimesest sõidupäevast poole ajal ei olnud seda kõike hingematvat ilu aega ja jaksu märgata, sest kogu energia kulus ajupuudest kuhjunud tõketest paatide ümbertassimisele. Seetõttu hakkasid teravama keelega kambajõmmid meie üritust kutsuma mitte paadimatkaks vaid matkaks paadiga. Ent kui see sportlik osa ära unustada, siis jõgi ja matk olid üle pika aja päris nö "tehnilised": kärestikel pidi kõik oma roostes oskused meelde tuletama. Ja loomulikult oli ka seltskond (taas ootuspäraselt) igihaljalt uskumatu ja kirjutati seegi kord mälusoppidesse mõned lood, mida järgmistel kordadel lõkke ääres lõõpimisi pajatada.

 

Niisiis...

 

* * *

 

Fotod: Sulev Nurme, Valdo Valper, Andres Uus

 

Men at work

| Üles |

 


| Üles |


 

14.04.2022. Tartu-Akavina
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Kohtusime seekord õhtu eel Võru Maksimarketi ees. Täiendanud provianti ja muretsenud mõned tuubid kummiliimi keerasime autoninad Läti Vabariigi suunas, sihtkohaks Ponkuli ja Jaunanna. Kaartide plaanitult pidime startima Ponkulist ja lõpetama Jaunannas - sinna tuli teine auto vastu viia. Kehvadel kruusateedel aeglaselt edasi venides jõudsime lõpuks Ponkulisse. Jõe marsruudi kirjeldustes soovitatakse juba Eesti-Läti piirilt jõele minna, aga arvasime (ja õigesti arvasime), et mõistlikum oleks vast pisut allavoolu alustada ning valisime sestap Ponkuli. Ponkuli sillal ent risu täis jõge vaadates tekkis väike nõutus - aeg kiskus õhtuks, aga silla lähedal polnud ühtegi laagrikohta näha. Kui saanuks kohe peale minna, poleks koha leidmine jõe ääres ilmselt probleemiks kujunenud, kuid et teine auto tuli viia mööda kruusa u 40 km kaugusele, mis teede olukorda arvestades tähendas vähemalt ühte lisatundi (tegelikult kulus aega rohkemgi), siis jäänuks start videvikule ja see ei ole roikalisel jõel tervisele kasulik. Olime just kogunenud kiireks nõupidamiseks, kui saabusid piirivalvurid. Selles mahajäetud kolkas äratasid kaks Eesti numbriga autot pühade eelõhtul millegipärast kohe mundrimeeste huvi. Tervitasime ja jäime ootama mińgit bürokraatlikku akti. Juhtus aga nii, et jutt kiskus kohe jõe peale. Piirivalvurid soovitasid heaks alguseks hoopis Akavina silda, mille juures olevat ka laagrikohti ja auto jätmise võimalus. Tagatipuks lubasid isegi autodel sel ajal, kui meie jõel oleme, silma peal hoida. Esialgu küll teine mundrikandja - naissoost tegelane - ei saanud päris hästi aru, mis asju me ajame ja miks peaks teise auto Jaunannasse viima, ent härra selgitas midagi läti keeli, mispeale ka daami nägu selgines rõõmsalt. Dokumente lõppeks ei kontrollitudki. Tundsin isegi natuke pettumust, sest hommikul avastasin et auto tehniline pass on kuidagi otsa saanud ja olin seetõttu sunnitud tegelema tunnikese ARK-s uue nõutamisega - võinuks siis sedagi kontrollida.

 

Akavina sillale jõudes polnud ent sealnegi pilt väga kena - jõe kallas tundus Ponkuliga sarnane, risune ning vesine, kuigi jah, talusid otse jõe kaldal näha ei olnud. Otsustasime kohe laagrisse jääda ja jõele minna hommikul. Igaks juhuks läksin (üldsuse survel) taamal asuvast Ietokase talust elu-olu uurima, et kas tohime kusagil telkida ja kõik need muud jutud. Sattusin tohutu baskervilli ja pisut ebaleva perenaise otsa, kes arvas, et võime eemal põllul telkida, kuid nende õuest jõe äärde minna ei soovitaks. Tunda oli jutust, et ta meid oma õue all näha eriti ei taha. Aga hea uudis see muugi. Sestap hakkasime rõõmsalt laagrit eemale, perenaise poolt osutatud metsa äärde, üles seadma. Kümne minuti pärast saabus ka muhe noorepoolne peremees (talle olla abikaasa helistanud) ja ütles, et võinuksime ikka ka nende õue alla otse jõe kaldale laagri üles lüüa. Et meil oli aga juba tuli üleval ja telgid lahti, jäime sinna. Lahkudes manitses härra, et jätku me hommikul kindlasti auto nende õuele - on ohutum.

 

Startisime peatselt Andresega Jaunanna poole. Kruusakad, kruusakad, kruusakad... Tühjad teed, teeveeres kümned elutuks jäänud akendega talud, isegi varemetes kortermajad, võssa kasvanud kolhoosimaastikud, mida mäletaks pigem 1990-te keskpaigast. Nostalgiline ja nukker. Ent ka arusaadav - Riiast vaadates annab hullemat pärapõrgut otsida. Jaunanna tundus küll pisut elusam, aga siiski vaid õige pisut...

 

Pooleteist tunni pärast jõudsime Dublinersi saatel tagasi laagrisse. Katel kuumas tulel, esimesed hundijalavee anumad olid avatud.

 

Akavina - laagrikoht on leitud

| Üles |

 

 


 

14.04.2022. I laager - Akavina
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Esimene õhtu läks nagu ikka, pisut joviaalselt kuni hilise ööni. Keedeti rödi, tehti pärnaõieteed, räägiti lugusid, tuletati meelde neid, kes olid koju jäänud, maitsti rummi ja sakummi...

 

Laager kerkib

| Üles |

 

Aga kas te seda lugu mäletate?

| Üles |

 


 

15.04.2022. Akavina-Malupe
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Suure reede hommik

| Üles |

 

Suure reede laagrihommik algas traditsioonilise pühaderoa - rödi ja keedumunadega. Nimesid nimetamata - mõnel tekkis geniaalne idee munakeeduveest kohvi teha - vabandusega, et seda poleelus varem teinud. Valminud uovutsinot (muna vist on itaalia keeles uovo vms) ehtisid uhked väljakeenud munavalge pallid... Mõnda asja ei peagi elus tegema. Mul jäi igatahes kohvi joomata.

 

Ent teinegi geniaalne kulinaarne leiutis nägi ilmavalgust sel hommikul. Nimelt sai hommikust makaronirooga (loe: rödi) pisut liiga palju, mistap otsustati hüva toitu säilitada. Selleks teibiti lihtsalt potile kaas peale ja - voila - uut tüüpi säilitusanum oligi valmis.

 

Hommikul räägiti ka ühest öösel juhtunud müstilisest ning ennekuulmatust loost. Nimelt oli mingi koletu jõud rebinud Andrese uue telgi siseosa luku kõrvalt seinast maast laeni lõhki. Teati rääkida, et niiviisi võis olla sealt välja murdnud öösel üks argonautidest, et minna nina puuderdama. Õnneks avanes välistelgi lukk ja seega jäi kate terveks. Mis asjaoludel see kummaline vahejuhtum öösel sündis ei tea ja jäägu oletused sestsinatses kroonikas mainimata. Olgu vaid niipalju öeldud, et ilmne vastus on siiski vale - süüdi ei olnud ainult alkohol...

 

Pühademunad

| Üles |

 

Termospott

| Üles |

 

Jõele jõudsime üsna sujuvalt, kuigi laagri kokkupanek venis pisut oodatust enam. Et laagrikoht jäi sillast pisut eemale, vedasin autoga kola jõe äärde ja viisin siis auto kokkulepitult talu õuele. Autot parkides kohtasin taas peremeest, kes muretses risu täis jõe ja õudsa ilmateate pärast. Kinkisin talle Valperi isiklikest varudest meeleheaks, saunaõhtuks ja parkimistasuks mõned Eesti õlled. Uudis, et õlled on talle ja meie ise ei plaani sauna tulla, manas härra näole naeratuse ja ta lubas oma murdjakoera laupäeva õhtupooolikul kenasti ketis hoida, et saaksime tulles auto võtta ärahammustamata kehaosadeta.

 

Akavina sild

| Üles |

 

Lumiselt kaldalt paate vette lastes olime kerges vihmasabinas tegelikult ka ise murelikud - ilmateade tõesti lubas lõunaks igasuguseid ilgeid asju, sh korralikku sadu ja isegi lörtsi. Ent peagi polnud aega vihma peale mõelda. Napilt jõgepidi 50 m allavoolu sõita saanud stoppasime esimese ajupuudest tõkke ees. Tassisime kola kallast mööda ümber. Järgmise jõekääru juures seisime juba uue risuvalli ees ja taas algas asjade tassimine. Järgneva tunni- pooleteise jooksul ronisime üle või ümber ajupuudest tammide korduvalt ja korduvalt. Ühest tõkkest üle ronimisel läks kaotsi üks aer (uppumatu aer lihtsalt uppus ära - ilmselt mingi Murphy seadus). Akavina jõe suudmesse jõudes olime nullilähedasest temperatuurist hoolimata higised ja väsinud. Juba tekkis tunne, et autoni pole otse üle põllu jalutades rohkem kui mõnisada meetrit, äkki...

 

* * *

 

Peale jõesuud muutus jõgi äkki laiemaks, vool kiiremaks ning risutõkked kadusid. Ühtäkki algasid ka kärestikud ning järgmised tunnid kuni lõunapausini kujunesid paadimatkaja unistuseks - puhas rõõm kiirest jõest, kus selleks, et mitte puusse panna või ümber minna, ei saa aeru käest korrakski panna. Lahe! Ilmselt viskas Thetisel meie hädaldamine üle ja ta lülitas tammid mõneks ajaks välja.

 

Ronimisi

| Üles |

 

Hingetõmbepaus

| Üles |

 

Vaba vesi

| Üles |

 

Kärestikud jätsime mõne aja pärast selja taha, ent kiire vool jäi. Kardetud vihm paar korda justkui algas, ent niipea, kui Mari vihmakeebi välja õngitses, sadu lakkas. Ka suutsime välja mõelda põhjuse, miks risuvallide hulk oluliselt vähenes (aeg-ajalt sulges siiski mõni mahalangenud suur puu veetee) - see polnud siiski Thetise töö vaid ilmselgelt mõjus hoopis eestlaste au ja uhkus - Vana Tallinn. Niipea, kui Mari selle avas, läksid jõel asjad paremaks.

 

B-kategooria taksistus

| Üles |

 

Kiire lõunapaus

| Üles |

 

Jurenski uus sild

| Üles |

 

Jurenski vana sild

| Üles |

 

Päeva veeremist jäid lõpetama kaks sündmust. Esiteks kadusid pilved, mistap laagrisse jäime roosaka loojangutaeva taustal. Teisalt kahjuks see laagerdamine nii lihtsaks ei kujunenud. Kuni hetkeni, mil hakkasime rääkima laagriplatsi leidmisest, olime kulgenud väga kenade laagrikohtade vahel. Ent loojanguks hakkasime jõudma Malupe piirile, mistap silmapiirile tekkis üha rohkem talusid, kaldad muutusid vesiseks ning head laagrikohad kõik kadusid. Käsime isegi ühte mahajäetud taluõue laagrikohana kaemas, kuid kaldapealne külm ja lõikav tuul puhus minema idee seal laagerdada. Lõpuks maabusime ühe kopraliumäe serval, tillukesel künkal, mille ainsaks eeliseks muu soise kalda juures oli üks mahalangenud kuusk (tulepuud) ja tuulevaikne jõekäär, kuhu otseselt ei paistnud ühegi eluhoone aknad.

 

Ahjaa. Enne laagriplatsi kohtasime õige lähedalt kolme rõõmsat kobrast. On ikka ilusad loomad!

 

Pededze

| Üles |

 

Loojangune

| Üles |

 

Tulevane laagriplats

| Üles |

 

 


 

15.04.2022. II Laager. Malupe
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kaarti uurides selgus, et oleme end sisse seadnud arvatavasti Gravinase talu maadel, mitte kaugel Melupe surnuaiast. Üle jõe vaatasime tõtt mingi vana maakivist laudaga - kas võis olla sel pistmist midagi Melupe mõisaga?

 

Eelmise õhtuga võrreldes tundus vahvate veesõitjate entusiasm laagris jauramiseks poole väikesem - matkamine koos paatidega oli inimesed ära roiutanud. Telgid pandi kiiresti püsti külg külje kõrvale napile kasutada olevale maale, kuivemale künkale - kolmandat telki poleks sinna enam surunud ja toideti tuld, et soojendada ja kuivatada märjaks saanud riideid. Aga märga seal oli: kellele viskas kärestikes vett sisse, kellel oli mõni ebameeldivus juhtunud paate ümber tassides, minul olid märjad saapad ühe rumala intsidendi järel, kus oleksime külg ees vastu lamavat puutüve sõites peaaegu paadi ümber ajanud - õnneks ei suutnud vool paati ümber keerata, kuid vett neelasime pardaga siiski mitu pangetäit.

 

Õhtusöögiks valmistas Marko ent midagi eriti head...

 

Eluks vajalik kõigepealt

| Üles |

 

Hea sadam

| Üles |

 

Laager

| Üles |

 

Gordon Marko Ramsay kuldsed käed ja maitsev looming

| Üles |

 

Võrratu sütel küpsetatud lihalõik maitses musta leivaga lihtsalt hästi. Marko juhendamisel organiseeritud konveiermaitestamine, mina pipraga, Andrus soolaga ja Andres ürdiseguga, toimis - kõike sai parajalt (või noh enam-vähem). Mõtlesin, et lähen sean telgis koiku valmis ja naasen siis lõkke äärde, et pikka ja väsitavat päeva mõne Bacchuse anniga pühitseda. Juhtus aga nii, et saanud kuivad riided selga ja magamiskotid lahti rullitud, kasutas Une-Mati suht alatuid võtteid ja ma lihtsalt ei suutnud vastu panna kiusatusele pikali visata. Ja nii see hommik lõpuks saabuski.

 

 

 


 

16.04.2022. Malupe - Jasmina
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Rödi on podisemas

| Üles |

 

Hommik tervitas paljutõotava päikesega. Egas midagi - keetsime taas ühe korraliku rödi, panime vööd vööle, lõime paatidele õhku juurde ning teele... Seekord oli öö möödunud täiskuust hoolimata paranormaalsete nähtusteta ja seletamatute vahejuhtumiteta. Ja hoolimata sellest, et kogu seltskonna peale oli vajalikust miinus 2 peno, ei olnud keegi ka külmetanud.

 

Rödi on valmis

| Üles |

 

Rõhukontroll

| Üles |

 

Malupe veskitammi kärestik

| Üles |

 

Pededze vol 2

| Üles |

 

Malupe sild

| Üles |

 

Üks neist kaitsealustest Malupe valla tammedest

| Üles |

 

Künnapuu

| Üles |

 

Taaskord jõe nägu muutus. Vool muutus aeglasemaks, meandrid looklevamaks ja jälle hakkasid üha sagedamini teed tõkestama ajupuudest tammid või lihtsalt suured mahalangenud puud. Esialgu võtsime asja sportliku huviga, ent lõuna paiku kaarti vaadates hakkas tekkima mure edasijõudmise pärast - liikusime nende üleronimiste pärast arvatust siiski oluliselt aeglasemalt, mistap plaan õhtuks Jaunannasse jõuda hakkas tunduma üha kahtlasem.

 

Matkamisi paatidega

| Üles |

 

Peale ühest järjekordsest mahalangenud puust mööda tassimist jõudisme jõekääru kaardi järgi Jasmine talu all. Ootasime Markot-Valprit järele ja kaalusime tegevusplaane. Järsku tundus, et taluõuelt sammub jõe poole mees ning varsti tervitaski ta juba reipalt omas keeles ning kuuldes, et oleme Eestist, korralikult ka eesti keeles. Viisakused viisakusteks, ent mehelt saime teada seda, et jõgi keerab metsa ning on edaspidi veel rohkem risu täis. Paar nädalat tagasi, kui vesi olnud meetri kõrgem, olnuks ehk sõit lihtsam, aga hetkeseisus arvas ta oma kogemuse põhjal, et vähemalt 10-12 tundi on Jaunanna ots jõgepidi, kui mitte kauem. Mööda teed olevat sinna küll vaid 12 kilti, aga jõgi keerutab. Jasmine talu olevat enne Jaunannat praktiliselt ka viimane, kus aastaringselt keegi sees elab ja kust abi võiks saada. Küsimuse peale, kas ta siis saaks Andrese Jaunannasse auto juurde viia, vastas ta, et jah, loomulikult - vend saab umbes poole tunni pärast, kui ta on vanaema juures ära käinud. Et Andrus pidi laupäeva õhtuks Tallinnas tagasi olema, sündis otsus kiiresti ning lihtsalt...

 

...Ja nii lõppeski üsna ootamatult seekordne matk.

 

Paadipesu Jasmine talu iidse tamme all

| Üles |

 

 


 

Jasmine. Malupe
 Eelmine  |  Üles

 

Natuke imelik oli juba lõuna paiku lõpetada, ent kaine mõistus võitis seekord. Panime vaikselt kraami kokku, pesime ning kuivatasime Andrest oodates paate. Meie lätlasest uus sõber leidis peatselt Andrusega ühise jututeema - oli ta ise ka erialalt palkmajaehitaja, töötanud sel alal Lätis ja Norras. Jutt sujus, mille peale härra tõi välja isa tehtud granaatõuntel hoitud puskari. Hea kraam, pole midagi öelda!

 

Varsti jõudis autoga ka Andres...

 

Aitäh Mari, Andres,  Andrus, Marko, Valper!

 

Jasmine talu teel, Malupe. 16.04.2022

| Üles |

 

Pidulik lõpupiknik Akavina silla juures

| Üles |

 

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 17 aprill 2024

©Sulev Nurme 1997-2024. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved