Transporteriga Hispaanias...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

 Lisalugemist | Andaluusia 2005 | Tagasi (reisikirjad)


 

Intro

Järgmine

 

Üks jaburavõitu seiklus Andaluusias 01.10...15.10.2005
 

Ükskord Andorras

 

Täielik ebaõnn - 40 kilomeetri jooksul kaotasime 2 autot... Sellist viltuvedamist ei oleks osanud uneski näha... Aga, (parafraseerides hr. A.Sihvkat), kui kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kui suve algul kunagi oli Pauliga - sugulasega Hispaanias - juttu sellest, et nad otsustasid perega Eestisse tagasi kolida ja juurdlevad kolimiseks vajaliku transpordi üle. Pakkusin tollal välja, et võiksime siitpoolt paari-kolmekesi mingi väikebussiga kohale sõita - meile pisuke suvepikenduse reis ja nad saavad ühtlasi enamuse kolast Eestisse saata. Plaan võttis kuju. Leppisime kokku, et oktoobri algul läheme tuttava VW Caravellega kohale. Tagasi tuleme kahe autoga - nende pere tulnuks siis oma Peugeotiga...
 
Selle üle, et vahel lihtsalt mõni asi peab nässu minema, oleks pidanud hakkama mõtlema siis, kui septembri algul sõitsid end pulbrist debiilseks süstinud narkarid varastatud Ladaga tee äärde pargitud Caravellele külje pealt sisse nii, et arutluse all oli koguni asja müümine romulasse. Hakkasime paaniliselt uut sõiduvahendit otsima ning peagi oli kokkulepe olemas ühe VW Transporteri suhtes... Paraku selgus paari nädala pärast, et see buss siiski Hispaaniasse ei sõida (omaniku naine ei lubanud - ja õigesti tegi!). Ent kuna Hispaanias oldi juba meiega arvestatud, hakkas tööle paanikanupp. Helistasin Paulile, et sooh - vaadake nüüd ise kuidagi transa, siitpoolt ei saa. Vaevalt olin kõne lõpetanud, kui helistas Mati ja ütles, et uus buss on olemas...
 
Nii startisime 01. oktoobri õhtul AD 2005 Tartust 1991.a. ehitatud VW Transporteriga, tuju oli hea...
 
Takkajärgi tarkust arvestades oli juba laupäevane start rumalus - ütles vanarahvaski, et laupäev pole hea millegi alustamiseks. Teiseks ei lülitunud juba Tartus sisse korralikult vasak suunatuli, kolmas käik ei tahtnud sisse minna, esimestel käivitamistel tundus, et starteripuksid poovad ja Rõngus avastasime, et olime Tartusse unustanud Haigekassa tõendid tervisekindlustuse kohta... Kõik see oleks pidanud tegema ettevaatlikuks, kuid me ei lasknud pisiprobleemidest enda tuju häirida, vaid püüdsime kuidagi mugavalt end kolmekesi sisse seada kabiinis, kus on vabalt ruumi vaid kahele suurele inimesele või kahele keskmisele inimesele ja lapsele...
 

Niisiis...

 

Fotod: Sulev Nurme, Mati Mäe, Paul Nurme, Birgit Vaarandi

 

Velez-Malaga

| Üles |


 

02.10. 2005. Poola, mingis pensukas, pisut sealpool Varssavit...
Järgmine | Intro

 

Öö möödus vahelduva eduga rooli taga. Selja taha oli jäänud paksu uttu mattunud ümbersõit Lätis, kus oma tarkusest lõikama hakates tegime totra ja mõttetu ringi, et mitte minna, nagu märgid näitasid, üle Šiauliai. Tulemuseks oli tõelised 100 km stiilis "siil udus".
 
Leedus klaaris udu ära ning sai hakata sõitma. Nagu viimase aja komme nõuab minu roolisoleku ajal, peatas sadakond km peale piiri leedu politsei meie bussi väidetava kiiruse ületamise pärast küla vahel (küla silti ei olnud küll näha, kuid vaidle siis meestega, kes on oma kindla asja eest väljas). Käisin korraks politsei autos - vana Audi 100 -, kust magusalt irvitavad tüübid saatsid mu autosse nõu pidama, et palju me neile saaksime maksta. Jutt oli otsekohene ja ilma igasuguse kaksipidimõistmiseta. Pisikese läbirääkimise tulemusena leppisime maksus kokku 50 euri peale. Hea, et Matil kuudis ärgates jätkus mõistust mitte valel ajal külguksest väljuda ja sõna jutuajamisse sekka öelda. Ei taha mitte mõeldagi, kui suure mõnuga kohalikud politseinikud oleksid siis oma fantaasiat tarvitanud rahanumbrite rehkendamisel...

Aga lõpuks olime ka Varssavist läbi...


Kusagil "sealpool" Varssavit

| Üles |

 


 

03.10. 2005. Prantsusmaa, Doubs´ org
Järgmine | Eelmine | Üles

 

...ning valasime mootorisse õli ja radiaatorisse vett, mõeldes, et pisike veekadu on sellise maa peale täiesti normaalne nähtus...
 
Saksamaa möödus vahejuhtumiteta, peatusime vaid tankimiseks ja ületasime piiri Mulhouse' juures - seljataha jäi ööpimeduses helkiv Rein.
 
Magasime paar tunnikest teeäärses parklas Belforti külje all ning, jällegi vaid tankimiseks peatudes, edasi Lyoni poole, et sealt võtta suund juba Vahemerele - Montpellier' ja Perpignani suunas... Pool päeva Prantsusmaal hoidis meeli ärevil armatuurlauale paigutatud elektrooniline lisavidin, mis hommikust saadik muudkui seletas, et aku ei lae. See jõudis juba üsna närvi ajada (ja mitte vähe - arutasime läbi kõikvõimalikke musti stsenaariume), kui telefonikõnelusest auto omanikuga selgus, et see jupstükk ajabki vahel segast...


Läbi Prantsusmaa

| Üles |

 


 

04.10. 2005. Prantsusmaa, Villefranche du Conflent
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Tükk maad peale keskööd maandusime u. 1100 a. paiku asutatud Villefranche du Conflent'is - muljetavadava keskaegse kindlusasula külje all. Eelmise õhtu elamustest oli kahtlemata ebameeldiv üllatus Vahemere äärest. Kuldne rand Sete ja Cap d Agde vahel, kus mõtlesime korraks ujuda, peletas pimeduse, lõikavkülma tuule ja kahtlase temperatuuriga veega. Nii vaid peatusime paar korda rannal, kuid vette kastetud end ei saanud...
 
Teine "huvitav" kogemus oli Perpgnanis, kus püüdsime leida tanklat, mis töötaks veel ka 22 paiku õhtul - lootusetu üritus. Õnneks lõpuks tänu kohalike abile leidsime automaattankla, mis töötas mingil moel rahvusvahelise krediitkaardiga (mitte mingi kohaliku "säästukaardiga"). Mu meelest on Prantsusmaa hea näide sellest, mis juhtub, kui ametiühingud mitte kellelgi tööd teha ei lase - õnneks muudes riikides paaripäevane töönädal mõneminutilise tööajaga päevas veel ei kehti.
 
Kindlasti oli möödunud päeva üheks elamuseks Lyoni ring - ustamatu elamus Marseille suunas sõites... Seda liikluse mitmetasandilisust ei saa kirjeldada - seda peab kogema...

 

Hommik oli üllatavalt külm ja eesmärgiks Andorra, tänu millele ei viitsinud meist keegi karges hommikuõhus linnakesse arhitektuuriretkele minna (seda enam, et kord juba selles asulas ka käidud). Seega - hambad puhtaks ja edasi...
 

Villefrance du Conflent

| Üles |

 


 

04.10. 2005. Andorra

Järgmine | Eelmine | Üles

 

Andorra võttis vastu +4 kraadise temperatuuriga ja lumega. Iseenesest polnudki see nii suur šokk, sest Villefranchest startides näitas termomeeter vaid +9. Teede ääres andsid peatsest talvest tunnistust kahemeetrised triibulised kepid markeerimaks lumesahkadele tee trajektoori.

Tee, mis Vahemere rannikult algab ja edasi läbi mäeahelike Andorra La Vella poole lookleb, ületab oma kõrgeimas punktis 2400 m piiri. Jälgisime hoolega termomeetrit (temperatuur langes pidevalt ja saavutas korraks isegi alla +1 kaadi), et olla valmis kiilasjääks - õnneks seda teele siiski ei tekkinud. Eelnevalt vaid suvisena nähtud maastik oli omandanud hoopis teise ilme - valdavalt must-valged mäeküljed, millesse siin-seal lõikusid erksate värvilaikudena kollased-punased metsatukad, mis lumistel nõlvadel paistsid öös siravate lõkketuledena... Teede ääres sõid "lund" hobused ja lehmad. Mägede tipud olid mähitud valgetesse pilvedesse, mille vahelt vaid mõneks hetkeks vilksatas päike...


Teel Andorra la Vellasse oli kaks mõtlemapanevat juhtumit, millel esialgu ei olnud veel mingeid muid tagajärgi peale selle, et hakkas tekkima väike mure bussi pärast. Tõusime muudkui mäkke, kui temperatuurikell andis teada, et vesi keeb. Õnneks saime bussi ühte "kõrva" keerata - see oli pisike parkla, mis teenindas neid, kes soovisid külastada tagasihoidlikku mälestussammast, pühendatud kohaliku raudtee ehitamisel 1915.a. toimunud õnnetusel hukkunud meestele, ja tegeleda mootori jahutamisega. Jahutamisega kaasnes ka meeldivat. Nimelt langes kaljudelt tee ääres pisike kosk, milles sai end korralikult puhtaks loputada - u. 4...5 kraadine vesi sama soojas õhus - mõnusalt karge. Mati ju ka pildistas neid hetki, kuid sündsustunne ei lubaks selliseid pilte netis avaldada. Teine keemaminek toimus kümmekond kilomeetrit edasi, viimasel metsikul tõusul. Parkisime auto tee ääres lund sööva lehmakarja juurde, tõstsime kapoti ja mõtlesime, mida edasi teha, sest kaasasolnud vesi oli otsas... Paarsada meetrit allpool silmasime oma rahuloluks kohvikut, mis hooajal oli mõeldud ilmselt mägisuuskajatele.


Et väljas oli ikkagi vaevalt üle nulli, seadsime sammud kohvikusse, võtmaks vett ja joomaks tassikest teed. Kohvikust anti lahkelt vett, kuid teemasin oli parajasti rikkis. Baarman vabandas ja suunas meid kusagile allakorrusele (esialgu saime aru, et baarman mõtleb lumega kaetud terrassi!?) mingite töömeeste söögiruumi (arvestades meeste varustust, mis ukse taga ratastel ja ukse kõrval seisis võis arvata, et tegemist on suusaradade ettevalmistajatega), kus serveeriti teed. Palusime 2 pitsikest konjakit - baarimees valas u. 2 x 100 g kohalikku brändit. 3 teed ja kaks brändit maksis kokku 7 euri, millest 4.50 oli tee hind... Andorras on paradiis, midagi pole teha.
 
Peale seda maandusime õnnelikult Andorra La Vellas: tankisime paagi pilgeni odavat kütust (see on seal u. Eestiga samas hinnas) ning sukeldusime hiigelkaubamajadesse, et varuda... odavat alkot. Ja nii, peale mõnda tundi kahes kaubamajas, loksus bussis u. 25 l mitmesugust joogipoolist, enamasti kanget (mõelge ise: Johny Walker 5l - u. 30 euri!). Andorra on kaubareisija unistus - kõik on odavam, oliiviõli, alkohol, eksklusiivsed maitseained, kodutehnika, muusika CD-d - mis iganes. Kohapeal olles tundub, et ainult osta...
 

Kordaläinud osturetke järel otsustasime proovida kohalikku restorani ja saime kõhud korralikult täis täiesti isikupäratust (suunatud vist ekstra kaubareisijatele?), kuid maitsvast toidust. Peale einet vurasime rõõmsalt piirile. Millegipärast viibati autoderivist just meie buss tee kõrvale. Nirginäoga vibalik hispaania tollimees palus avada kuudiukse ja avastas sealt esimese pudeli. Ta palus välja tõsta kõik, mis meil kaasas on. Peitsime ekspromt osa pudeleid kiiresti magamiskottide vahele. Mehe rõõmustamiseks tõstis Mati välja paar Puertopablot (odav portvein, mida plaanisime juua õhtusöögi kõrvale). Sellepeale vaatas tüüp meid väga kurjalt, kargas energiliselt bussi ja hakkas pudeleid välja kraamima. Kuhu käe torkas, pudeli leidis. Õngitses välja ka Prantsusmaalt ostetud veini. Meid käsutati bussist välja ja kogu oma laadungiga kontorisse. Inimesed ja tollimehed vaatasid meid nagu mingeid salakaubavedajaid - tobe tunne oli, samas ajas ka naerma - tolliametniku ees mõjus pudelivirn üsna absurdselt.
 
Protokolli ei tehtud, vaid maksime 42 eurot tolli ja pidime deklareerima oma kauba. Peale seda olime küll koledasti süsteemis pettunud, kuid vabad minema. ...Andorra ei olegi kahjuks EU-s...

Andorra

| Üles |

 


 

05.10. 2005. Hispaania - meseta (kusagil mitte väga kaugel Zaragossast)

Järgmine | Eelmine | Üles

 

Juba ööhämaruses parkisime oma kaubiku lõpuks tee äärde kusagil Zaragossa lähistel. Õhtu möödus Puertopabloga nautides tähti meseta kohal. Ööbisin magamiskotiga bussi ees (teised kobisid kuuti), sest kitsas kongis magamisest oli juba villand saamas ja kabiinis pidi päev otsa nagunii kükitama. Ainsaks hirmuks oli, et keegi öösel bussile tagant sisse sõidab...
 

 


Hommik tuli priimusel tehtud kalasupiga - ainus kord, kui kaasavõetud priimust saime kasutada. Ning siis taas edasi, Madriidi peale.

Meseta piiril

| Üles |

 


 

05.10. 2005. Hispaania - meseta ja Piedra klooster

Järgmine | Eelmine | Üles

 

Hispaania on keskosas suhteliselt üksluine (kuigi täiesti võrreldamatu näiteks Poola üksluisusega) - kuiv, tolmune, kollakaspruun künklik poolkõrb, mille taustal kauguses paistavad sakilised madalad mäed, vahelduseks mõni valgemajaline asula. Iga harimiskõlblik maalapp on üles haritud... Kollasele maale paistavad siin-seal kaljudel üksikud kidurad männisalud... Temperatuur väljas kerkis lõuna paiku juba tublisti üle 20 plusspoolele, kuigi oli oktoober... Mati luges ette Erik Schmitdi "Päevapilte Hispaaniast". Tähelepanu pälvis Monasterio de Piedra kirjeldus - paradiisiaed keset kõrbe... Raamat ei andnud küll täpseid juhtnööre sinna jõudmiseks, kuid märkis ära, et kompleks asub Zaragossa-Madridi mnt-lt paarkümmend km kõrval.
 
Murettekitav oli, et vesi läks jälle ühel pikal tõusul keema ning veel murettekitavam oli, et suhteliselt palju vett oli süsteemist kadunud. Jahutasime, lisasime vett ja jõudsime järeldusele, et vent ei tööta. Murelikult edasi sõites märkasime peatselt silti, mis suunas Piedra kloostrisse. Hoolimata kripeldusest venti pärast võtsime kõrvalepõike mööda käänulist ja kitsast teed ikkagi ette...
 
Kloostri pileti eest küsiti 12 euri. Otsustasin siiski minna, kui juba kohal olime, kuigi poisid arvasid, et mingit parki selle raha eest on mõttetu vaadata ning läksid tagasi auto juurde.
 
Kuid kloostriaed ... see oli vapustavalt kaunis koht, isegi enam - minu meelest oli selles paigas pühadust. Lugematud väikesed ja suured kosed varjuliste puude all, peegelsile järv püstloodsete kaljude vahel, koopad, salakäigud... Oaas! Täielik kontrast sadade kilomeetrite ulatuses ümber laiuvale tolmavale kiltmaale. Ja ei olnud igal pool töllerdavaid turiste! Vaikus, vaid vee kohin ning lehtede sahin! Arvan, et aiakunsti mõttes on see paik hoopis ehedam, kui Alhambra... Helistasin Matile, et tulgu ikka. ...Poole tunni pärast sain kõne, et ta on sees ja juba ühe filmi täis pildistanud...
 

San Piedra kloostriaed

| Üles |

 


 

06.10. 2005. Fuengirola

Järgmine | Eelmine | Üles

 
Eelmise päeva hilisõhtuks jõudsime Fuengirolasse - meie sihtkohta Lõuna-Hispaanias. Tee sinna sujus viperusteta, kui välja arvata, et Madridi ringil oleks minu kobakäplus ja hidalgode ebaviisakus liikluses peaaegu paugu tekitanud. Õnneks läks kõik hästi.

 

San Piedrast Madriidi kiirteele

| Üles |

 

Vesi Fuengirolas oli u. + 20, õhk kraade rohkem. Päike, suvi, puhkus... Probleemi ventilaatoriga olid lahendamas kohalikud venelastest mehaanikud, keda Paul tundis - mure oli seega möödumas. Jõime õlut ja võtsime päikest... Vaikselt tegime ettevalmistusi ka suureks tagasisõidushõuks. Pauli autot ei tahetud probleemidega seoses kärukonksuga ülevaatuselt läbi lasta - seega tuli see tagant kruvida...
 

Fuengirola

 

Üheks huvitavaks elamuseks pisut pealesunnitud ootamise ajal kujunes Fuengirola feria külastamine - so. kohalik nädala vältav pidustus. Esimesel õhtul olime tiba uimased seal pikalt olemiseks, kuid 9. oktoobri õhtul, peale maitsvat grillimist Pauli ridaka katusel, sukeldusime täielikult pidustustesse...
 
Etteruttavalt tuleb öelda, et hispaanlased oskavad pidutseda. Kui me 9. oktoobri õhtul käisime peosaalist peosaali, kohtasime palju igas vanuses rõõmsaid inimesi, samas purjakil ringigikakerdavaid tüüpe silma ei hakanud. Muusikat oli igale maitsele - vali milline pidu tahad. Domineeris siiski rahvuslik muusika... Inimesed rahvariietes, naised oma toredates volangilistes kleitides ja mehed laiaäärsete kübaratega; kõik tantsimas oma kohalikke tantse, mis võhikule näib balletina. Kohalikule elatanud vanadaamile pidime seepärast tantsus ära ütlema, tuues ettekäändeks oma oskamatuse...
 
Aga mõtlemapanev oli kõik see: vanad viskasid oma kargud nurka ja tantsisid segi noortega. Rahvariie on moes, rahvamuusika on elav. See kultuur ei ole kaduv...
 

Fuengirola. Feria

| Üles |

 


 

07.10. 2005. Gibraltar

Järgmine | Eelmine | Üles

 

Et peremees - Paul - pidi veel mõningaid asju korda ajama, mistõttu asju auto peale pakkima hakata oli vara, siis otsustasime selle päeva veeta Gibraltaril.
 
Kohalikud hoiatasid Gibraltarile autoga sisse sõitmast, viidates metsikutele järjekordadele piiril, kuid rumala juhuse tõttu siiski leidsime end juba piiripunktist ja varsti keset ülikitsaid tänavaid otsimas võimatuna tunduvat parkimiskohta. Peale veerandtunnilisi otsinguid õnnestus sadama lähedal lõpuks leida tasuta parkimiskoht.
 
Kuna hommikul ei olnud keegi jõudnud süüa ning kohapeal ei hakanud isegi söögikohta otsima - nii utoopilised on ikkagi hinnad inglise naeltes, siis tallasime terve päeva mööda mägesid ja tänavaid tühja kõhuga. Jalutasime auto juurest kesklinna. Teel sattusime miniatuursesse loomaaeda ja sealt sujuvalt botaanikaaeda. Tänu sellele, et Andaluusias on olnud pikalt kuiv, oli ka botaanikaaed veepuuduses ja räsitud. Kunstlikud ojad tolmasid... Kesklinna jõudnud, võtsime suuna Upper Rockile... Sõit mäe otsa köisraudteega nõudis 11.5 eurot... Jalgsi mäe otsa ronida kah ei tundunud eriti ahvatlev - seega maksime hinna ja sõitsime üles...


Upper Rockil pesitsevad ahvid - Gibraltari makaagid - on inimestega harjunud, võib-olla isegi liiga, sest igas inimeses näevad nad potentsiaalset toidudoonorit. Nii oli köisraudteejaamas üleval meie esimeseks elamuseks ahv, kes tuli kusagilt hüpeldes ja haaras osavalt ühelt lapselt käest kommikoti, kadudes seejärel tuldud teed... Peale seda kahetsusväärset intsidenti oligi vaid kaks muret - et vaateplatvormidel mitte astuda ahvide junnidele ning, et mitte anda tüüpidele põhjust endale peale hüpata - nad lähevad pöördesse igasuguste asjade peale, mis meenutavad vähegi sööki. Ahvide toitmine toob kaasa 500 naelase trahvi, ...tee siis pärast selgeks, et ta võttis ise su suitsupaki...
 

Gibraltar. Upper Rock. Ahvid

| Üles |

 
Ilm oli pisut sombune - Vahemerelt tulnud pilved mässisid sompu ka mõlemad kaljud, mistõttu Aafrika rannikut ei olnud näha ning ka Andaluusia suunas paistsid vaevalt La Linea tagused mäed.
 
Vaateplatvormidel isu täis vaadanud, otsustasime suunduda Suurte Sõjatunnelite poole. Paras tunnine jalgsimatk siksakitas mäeküljel üles-alla. Kahele poole jäid sildid, mis hoiatasid lokaatorijaama radiatsiooni eest - hiljutine militaarpärand, mis praegu on suures osas mahajäetud. Kõikjal kaljudel on näha kaitserajatiste jälgi vähemalt viimase 600 aasta jooksul tehtud ehitistest...
Sõjatunnelite juures selgus Gibraltarile iseloomulikult järjekordne "huvitav" nüanss - pilet tunnelitesse maksab 12 eurot. Pilet sisaldab ka looduskaitseala külastamise, Gibraltari sõjaajalugu tutvustava muuseumi ja väliekspositsiooni külastuse ning hiigelkahuri (100 tonni) ja mauri kindluse külastuse. Huvitav oli see, et peale mauri kindluse ja kahuri olime saanud muid kohti juba tasuta külastada. Tunnelitesse pääsemiseks tuli pilet siiski lunastada. Tasuda sai eurodes, tagasi anti naeltes...

 

Great Siege Tunnels

| Üles |

 
Gibraltari kaljudes olla väidetavalt 33 miili igasuguseid käike, mis enamuses on tänini militaarkasutuses. Great Siege Tunnels - see on tükike vanimast kaljusse raiutud käikudesüsteemist, kuhu on paigutatud juba 1700-te alguses kahurid, katmaks Gibraltari kaljut maa suunast. Muuseum on huvitav, kuid 12 euro eest oodanuks pisut rohkem.
 
Mauri kindlus oli meie meelehärmiks suletud, kuigi selle välimust ja ajalugu arvestades seal midagi mauridest vaevalt et enam järel on. 100 tonnine kahur oli jalgsimatkaks juba liiga kaugel - kell oli umbes 17.00 - kardetavasti võis asi olla ka suletud. Tunda andis tühi kõht. Nii jalutasime tunnikese või pisut kauemgi mäest alla kesklinna ning sealt auto juurde.
 
Gibraltarile tiiru peale tegemine autoga ebaõnnestus, sest idaosas oli tee militaarobjektide tõttu suletud. Nii keerasime otsa ringi ja peale u. 40 minutilist piirijärjekorda suundusime tagasi Fuengirolasse, kus ootas maitsev õhtusöök ja grill.
 

Gibraltar

| Üles |

 


 

08.10. 2005. Fuengirola&Mijas

Järgmine | Eelmine | Üles

 

Päeva esimese poole sisustasime kola proovipakkimisega bussi. Ümberringi ratsutas rahvariietes hispaanlasi, kes suundusid jätkuvalt pidustustele. Me ei lasknud end sellest üldse segada ja nuputasime, kuidas pakkida 5.5 m3 suurusesse lastiruumi u. 7,5 m3 suurust hunnikut asju... Jõudsime peagi otsusele, et mõningad asjad ikkagi peale ei mahu ja need tuleks kusagile ladustada.

 

Proovipakkimise tagajärjel eraldasime terve bussitäie asju, mis otsustati viia ühe Pauli inglasest sõbra villasse Mijasesse - maalilisse mägikülla, mis asub mõne kilomeetri kaugusel Fuengirolast kirde suunas. Mijas on Eesti turismifirmade poolt reklaamitud, kui ehe ja maaliline mägiküla, mida peab kindlasti külastama. Parim osa sellest külast on küll vaade mägede vahelt Vahemerele, kuid kindlasti on oma võlu ka valdavalt kahe- ja ühekorruselistel valgekslubjatud majakestel, mis on meeldivaks vahelduseks rannikuäärsete linnade moodsale tiheasustusele... Marbella, Fuengirola, Torremolinos ja rida teisi piirkonna endisi rannikuäärseid kalurikülasid, mis veel 20 aastat tagasi olid tõelised kalurikülad, on tänaseks täis ehitatud odavat ja mitte eriti ilusat betoonkarparhitektuuri, mis kohati kulmineerub mitmekümnekorruseliste tornidega. Kogu rannik kuni veepiirini on tihedalt hooneid täis, kõik linnakesed on ühetaolised ja kitsa soolikataolise ribana Vahemere kaldal üksteisega servadest kokku kasvanud. Pidevad ummikud, tänavate ülerahvastatus ja metsik turistidehord hävitab tegelikult kõik selle, mis on olnud kunagi ilusat ja romantilist Costa del Solil.
 

Õhtul Mijases peol Pauli sõbra juures, tema villa basseiniserval õlut juues, paistis kaugel Vahemeri ja tuledes särav Fuengirola. Kaugelt kutsuv, kuid lähedalt peaaegu et hirmu tekitav - jube on see, milline mõju on rahvusvahelisel turismil - praegu on Costa del Sol sama mõttetu, kui mistahes teine üüratute hotellide, söögikohtade ja üürimajadega ülepuistatud "kuurort" mistahes kohas maamunal - kahju! Ja ehitatakse muudkui edasi...
 
Basseinipidu sujus hästi, kohal oli palju toredaid inimesi ja lõpuks saime ka poolvindisena bussi garaaži tühjaks laaditud.
 
Mijasest Fuengirolasse tagasi sõites tundus, et midagi on korrast ära - veetemperatuur ei tahtnud langeda alla 90 kraadi. Hoolimata sellest, et venelased olid venti remontinud, ära vahetanud termostaadi ja termoanduri, oli midagi kusagil valesti. Ventilaator ei hakanud ikka tööle...
 

Mijas

| Üles |

 


 

09.10. 2005. Fuengirola

Järgmine | Eelmine | Üles

 

Päev kulus autosse pakke laadides ning pakkimisimesid tehes. Päeva lõpuks tõdesime, et bussi mahtus tõsiselt rohkem, kui loota julgesime. Et ventilaator endiselt ei töötanud, kutsusime tagasi vene mehaanikud ja palusime asja üle vaadata. Pärast pisukest pusimist leidis mees vea - ummistuse ühes ülevoolutorus, mis mõjutas anduri tööd ning likvideeris selle - pealtnäha osavalt, traaditükiga. Ventilaator töötas jälle ja kõik tundus olevat kõige parimas korras.
 
Pärastlõuna veetsime rannas, hilisõhtu katusel grillides ning pool ööd pidutsedes endiselt jätkuval Fuengirola ferial...


Fuengirola

| Üles |

 


 

10.10. 2005. Velez-Malaga

Järgmine | Eelmine | Üles

 

Terve hommikupooliku pakkisime ülejäänud kraami Peugeot 405 pagasnikusse - ka see on suhteliselt põhjatu koht, sest on uskumatu, kui palju sinna kola mahub.

Peale emotsionaalset kõnelust marokolasest majaomanikuga saime lõpuks kella 13.00 paiku minema - õhus sähvis välke ja oli kõuekõminat. Tabasin end mõttelt, et mis see siis nüüd peab tähendama... Vaevalt olime 20 km Malaga suunas sõitnud, kui avastasime, et vesi jälle keeb! Võtsime ühte tanklasse, et jahutada ja oodata Pauli järele, kes pidi kusagilt veel läbi minema.
 
Et midagi on tõsiselt korrast ära, hakkas tunduma siis, kui olime radikasse sisse kallanud 8 l vett! Kuna leket ei olnud näha, oli asi eriti imelik. Lõpuks sai paisupaak nõutud nivooni vedelikuga täidetud ning otsustasime sõitu jätkata.

 

..."Tossab nagu Jõgeva katlamaja"...,

 

...kõlas kommentaar läbi raadiosaatja Paulilt, kes sõitis bussi taga. Esimesel tõusul, u. 10 km pärast läks vesi jälle keema. Kahjuks polnud kohe võimalik teelt maha pöörata ja nii olime sunnitud sõitma veel mõne kilomeetri... Maabunud lõpuks ühes Repsoli tanklas sai selgeks, et midagi tõsist on lahti. Vesi oli täiesti kadunud, mootor pööraselt kuum ja starterit andes käis asi vaevalt ringi - peaaegu oleksime saanud Jackpoti - kokkujooksmiseni olid olnud loetud minutid. Vaatasime, vaatasime ja oma mõistus enam peale ei hakanud. Samas avastasime, et põhja all on porolooniga kaetud plastkate. See tähendas, et isegi kui oli leke, ei saanud me seda näha, sest enamus veest jäi katte peale pidama ning sõidu ajal tilkus või auras osa liigsest veest sealt ära. Nii tekkis kahtlus, et suurem jama tekkis juba Mijasest alla tulles, kuid me lihtsalt ei saanud sellele kahjuks enne pihta... Kutsusime crujo - so treileri järgi ja palusime viia lähimasse autoremondi töökotta.

 

Velez-Malaga

| Üles |


Treila pukseeris bussi ühe Velez-Malaga serval olevasse valgekslubjatud töökoja juurde. Umbes tunnise ootamise järel võeti buss sisse. Vanaldane ja pealtäha tõsise kogemustepagasiga remondimees sukeldus bussi alla ja hakkas lammutama...


10 minuti pärast tuli tüüp auto alt tagasi ühe plastikust jupiga ja teatas, et see on katki. Temal endal juppi pole, selles linnas kah mitte, kuid Malagas on ja kui selle sealt enne õhtut toote, siis vahetab ära. Bueno! Kui ei jõua, siis - manjaana! Kuigi meie meelest oli jupp täiesti korras, usaldasime mehaanikut ja nii kihutas Paul koos perega Malagasse, et see jupp tuua...
 
Kell hakkas juba õhtul üheksa saama ning mehaanikud panid asju kokku, öeldes - manjaana! Helistasin Paulile. Ta ütles, et 15 minuti pärast on kohal ja katsugu me vanamehi kinni hoida - äkki saab auto veel õhtul korda. Kui ma 20 minuti pärast Paulile uuesti helistasin, oli ta juba autoavariisse sattunud, ühel lapsel pea lõhki ja auto sodi... See oli nagu õudusfilmi teine seeria. Garaaž pandi lukku. Seisime selle ees telgi penode ja magamiskottidega ja mõtlesime - mis nüüd saab!


Õhtu tuli morn. Vahtisime mägede kohalt ülestõusvaid äikesepilvi vastrajatud linnapargis (sealt ka need fotod) ja pidasime plaani, kuhu telkida. Pargi kõrval oli tühermaa, mis olnuks sobilik, kui kohalikud teenagerid poleks seda aktiivselt tualetiks kasutanud. Niisiis võtsime asjad selga ja astusime mõtlikul sammul linna serva poole - ehk leiab sealt...

 

Velez-Malaga

| Üles |

 

Järgnevalt - vabandust pika jutu pärast, kuid see on see reisiosa, mis lihtsalt peab öeldud saama...
 
Hämardus... Videvikus jõudsime mingi kasvuhoonekompleksi juurde, mille taga paistis pimedus - sinna oma sammud seadsimegi. Väikese jalutuskäigu järel viljapuude all leidsime piisavalt privaatse koha ja hakkasime kibekiiresti telki püstitama, sest esimesed piisad langesid. Vaevalt saime telgi üles, kui tihedam sadu algas. Kobisime telki ning tegime vaikides oma asemed. Mati peno oli jäänud bussi...
 
Lülitasin oma telefoni välja, et akut säästa, kuid Temmo arvas, et võiksin selle siiski sisse jätta. Natuke peale keskööd tuligi telefonihelin ja väsinud Paul teatas, et nad sõidavad sõbraga Velez-Malaga poole ja tal on see mehhaanikute poolt soovitud plastikjupp kaasas. Ajasin end riidesse ja kuulatasin, kuidas väljas vihm vastu telki rabistab. Probleem oli selles, et avariijärgse sahmimisega oli Paul ära unustanud, kus täpselt on see autoremonditöökoda. Niisiis oli minu missiooni esimeseks pooleks kobida tagasi linna ja avastada, mis tänavad seal ümberringi on...
 
10 minuti pärast seisin läbimärjana autoremonditöökoja räästa all ja otsisin tänavasilte. Kõrvalolevalt ringteelt hargnes viis tänavat - lugesin need kõik läbi telefoni Paulile ette. Veerand tunni pärast helistasin ja küsisin, et kaugel nad juba on - vastuseks sain, et ei tea, olevat "in the middle of the nowhere"...
 
Vihm lakkas. Külm tuul kuivatas vaikselt särki. Umbes tunni pärast peatus tänavanurgal, kus ma lõdisesin, Seat. Viimases hädas olid nad korjanud kusagilt pubist ühe tüübi, kes 5 euro eest oli nõus neile teed juhatama. Tüüp küsis raha. Õnneks ei olnud kellelgi 5 eurolist, mispeale mees oleks olnud rõõmus ka lihtsalt sigareti üle - ka seda meil ei olnud...
 
Avarii oli olnud kiirteele tüüpiline ahelavarii, Pauli auto oli selles viies ja viimane. Keskmisel lapsel, 5 aastasel, oli pead õmmeldud. Rääkisime veidi. Lõpuks viskas Jose - Pauli sõber, mind järgmisele ringteele, kust matkasin tagasi telgi juurde. Enne leppisime kokku, et kui saame bussi korda, siis alustame koduteed ilma nendeta - nad tulevad perega lennukiga.
 
Kui telgi juurde jõudsin oli kell veerand kolm...


Masendav...

| Üles |

 


 

11.10. 2005. Velez-Malaga

Järgmine | Eelmine | Üles

 

Hommik oli ilus, isegi päikest näitas pilve vahelt. Remondikoda avati kell 9. Panime kiiresti oma napi varustuse kokku ning leekisime töökoja juurde. Asjata kiirustasime - tüübid kulgesid ülirahulikult mööda ruumi, mutrivõti käes ja vaatasid, mida saaks moe pärast keerata. Garaaž oli täis pooleliolevaid masinaid ning kogu remont seisneski selles, et nr 19 toruga püüti iga auto juures midagi ära teha. Kuna vahepeal oli vaja juua apelsinimahla ja süüa saia, siis meie autoga hakati tegelema u. tunni pärast.
 
Nagu oligi karta, jupp, mille pärast Paul auto oli puruks sõitnud, oli vale - vesi tilkus edasi ka peale selle vahetamist. mehhaanikud olid asjast vaid pisut häiritud ning peagi oli meie silme ees teine plastjupp - vanamees kinnitas pisarsilmil, et see on seekord õige. Võttis võrri ja tõi tihendi. Pani külge. Vett enam ei lahmanud. Püüdsime käivitada - paisupaagist lahmas vett, mille peale vanem tüüpidest ütles silmade särades midagi sellist (vabandan hispaania keele asjatundjate ees):

 

"Blocco!, aqua - cilindros!"

 

See oli küll öeldud kohalikus keeles, kuid piisavalt rahvusvaheline, et saada aru - puruks on kas plokikaanetihend või plokikaas ise. Siis tuli 15 minutit telefonijuttu Pauli ja mehhaaniku vahel, mis lõppes sõnadega - "No manjaana ...", ise näitas näpuga mulle reedest päeva. See hakkas hulluks ajama. Temmo nägu läks kurjaks ja ta mainis sapiselt, et isegi viimane käpard Saaremaal suudaks plokikaane poole päevaga vahetada. Kuna seda Hispaania keeles öelda on suhteliselt raske, kui keelt ei oska, siis järgmise sammuna maksime vanameestele 40 euri ajukepi eest ja tellisime Pauli nõuandel crujo, mis viis bussi Fuengirolasse juba tuttavate venelaste juurde - vähemalt nende keel on mõistetav.
 
Vaatasin läbi vihmasaju, kuidas buss treilerile laaditi, poisid treila kabiini istusid ja ära sõitsid - mina kabiini ei mahtunud. Ma teadsin küll, et mõne tunni pärast pidi Jose mulle järgi tulema, kuid kuidagi loll tunne oli seista täiesti suvalises Hispaania linnas, vihma lahmab ja asjad on pahasti - oleks ma olnud 30 aastat noorem, oleksin arvatavasti nutma hakanud.
 
Velez-Malaga on iseenesest tore pisike linnake, mille kõrtsudel on suurejooneised nimed: Capri, Nizza, Viva la Madrid, Cafe Paris jne. Peatusin umbes viies neist, jõin kohvi, õlut ja sõin võileibu. Eelmisel päeval olime Cafe Nizzas juba kohvi joonud - baarman käpsi just ei visanud, kuid noogutas tuttavlikult, kui tellisin cappucinot... Ostsin postkaarte ja saatsin Eestisse. Väljas läks sadu üha hullemaks. Capri baaris nägin telekast kohalikku ilmateadet ja telepilt ennustas vaid halba. Kui Jose pärast mind peale korjas, siis kuulsin, et piirkonda on antud orkaanihoiatus - just see meil veel ainult puudus!
 
Õhtu läks paremini. Ilm oli endiselt paljulubav, kuid orkaan maandus vaid servaga kusagile Cadizi lahte. Lõunasöök koos Pauli pere ja sõpradega ühes korralikus hiinakas tegi juba tuju paremaks. Nagu ütles Pauli sõber Dave peale lõunasööki: "A little light in the dark tunnel". Kuid peale seda lisas ta veel ühe, kahjuks prohvetlikuks osutunud, nalja:

 

"But be careful, it could be a train...."
 
Et buss koos meie kottidega oli venelaste garaažis, kuhu ilmaasjata kedagi sisse ei lastud, ei pääsenud ma ka oma kotile ligi ning nii pidin õhtul ette võtma treti koos Jose pruudi ja tulevase ämmaga ühte supermarketisse, et varuda hambahari, trussid, käterätik jms, et end inimesena tunda.
 
Jose ettepanekul veetsime mehise õhtu ühes türgi kebabhouses koos kebabi ja rohke õllega. Väga halvasti alanud päev lõppes rõõmsalt ja lootusrikkalt.


| Üles |

 


 

12.10. 2005. Fuengirola

Järgmine | Eelmine | Üles

 

Järgnev päev oli jälle täis päikest ja turistirõõme. Meid majutati poistega Jose ämma juurde (privad toad ja maitsev hommikusöök perenaiselt - ainus tingimus oli, et peame ise leiva muretsema) , Pauli pere oli Jose juures. Vene mehhaanikud võtsid radiaatori maha ja leidsid kohe üles ka põhivea - plokikaas oli lõhki. Uus plokikaas maksis 800.- eurot ja selle pidi kätte saama alles neljapäeval. sest La Hispanidad järel olid Fuengirolas ja Malagas kauplused määramatu aja suletud. Optimistlik prognoos oli, et nad jõuavad töö valmis reede õhtuks.
 
Niisiis käisime rannas, jõime õlut ja suvitasime täiega. Leidsime üles hiinaka, kus 6 aastat tagasi ühel ööl meie kõigi kolme osalusel metsik õhtusöök toimus. Kuna rand oli temperatuuri tõttu vaid puhkavate pensionäride päralt, oli ainsaks silmarõõmuks kahe päeva jooksul kaks prantslast, kes ennastunustavalt liivast kilpkonna ehitasid.
 
Õhtul tuli Paul välja mõttega, et mina ja tema kodakondsed peaksime lennukiga järgmisel õhtul Tallinnasse lendama, tema ja poisid tulevad bussiga siis järgi, kui see terveks saab. Ka piletid olid juba broneeritud.
 

Fuengirola

| Üles |

 


 

13.10. 2005. Fuengirola

Järgmine | Eelmine | Üles

 

Niisiis veetsime ka järgmise päeva rannas, vaatasime Jose juures filme ja käisime samas türgi kebabhousis - omanik teretas juba kättpidi ja tundis juba huvi vanaema tervise ning üldise käekäigu vastu...
 
Õhtuks pakkisime kokku pererahva kimpse-kompse niipalju, kui lennukisse võib kaasa võtta. Võtsin seepärast vaid pisikese koti koos hädavajalikuga. Jätsime poistega head aega ja tulingi tulema. Jose viis mind ja kotte ning Dave Birgitit ja lapsi Malaga lennuväljale.
 
Lennujaama astudes punas mägede kohal kaunis loojang...
 

| Üles |

 


 

14.10.2005. Stanstedi lennujaam, London

Järgmine | Eelmine | Üles

 

Mõttetu on rääkida EasyJeti lennumõnudest - eks seda pea ise kogema. Lihtsalt huumorina jäi meelde Stanstedi turvamehe jabur nägu, kui ta peale mu põhjalikku käperdamist läbiotsimise eesmärgil, palus näidata kingataldu. Arvatavasti olen vasaku jala kannaga astunud kunagi mingi happe sisse vms, igatahes on kanna sees u. 6 cm laiune ja 2 cm sügavune õõnsus. Nähes seda ajas tüüp korra silmad jõlli... Sellepeale meenus üks Rootsi tollimees, kes ühe tuttava kanni vahelt leidis sinna kinni jäänud tükikese tualettpaberit ja hagija kombel selle endale krahmas; "Just paper", ütles läbiotsitav... Ma hakkasin turvaväravas tahtmatult itsitama...
 
Kell 11.40 olin Tallinnas ning kella 15 paiku Tartus - kõht täis Paide kesklinnas söödud imehead pitsat.
 
Minu jaoks oli reis sellega lõppenud...
 

| Üles |

 


 

16.10.2005. Tartu

Eelmine | Üles

 

16. oktoobri hommikul sain Matilt sõnumi:

 

"Auto käes, natuke testitud, ümberpakitud ja oleme teel".

 

Sõnum tegi mulle rõõmu ja nii ei saanud ma jätta vastamata:"...Ärge siis täispeaga kihutage ja pragu kaande!". Olen hiljem seda sõnumit korduvalt kahetsenud, sest samal päeval kella 15.44 paiku sain Matilt järgneva sõnumi: "Oleme 200 km tulnud. Vesi kadunud. Täispask!"
 
Seekord olla asi olnud palju tõsisem. Buss jäeti kusagile Almeria lähistele oma aega ootama, kola viidi renditud veoautoga Fuengirolasse tagasi ning poisid tulid teisipäeva õhtul RyanAiriga üle Stanstedi Riiga ja sealt läbi mitmesuguste seikluste veel bussiga Valka, kust ma nad õhtul väsinud, kuid rõõmsate nägudega peale korjasin.
 
Paul jäigi sel korral Hispaaniasse. Sinna jäi ka peale bussi veel laenatud tungraud, mu 12V keedukann ja kogu Andorrast ostetud alko, sest lennuki pagasikaal ei võimaldanud seda Eestisse tuua.

 

* * *


Ja nüüd, lugupeetud lugejad, kui te pimedatel pikkadel sügisõhtutel unistate reisist 1991.a. Volkswagen Transporteriga Hispaaniasse - ärge öelge, et teid pole hoiatatud! Kui te siiski otsustate minna, tooge vähemalt ära Fuengirolast meie alko...

Oktoobris 2005

Kusagil keset "Franki"

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 08 märts 2022

©Sulev Nurme 1997-2022. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved