Depešite kontserdil Riias 17. märtsil 2005...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

  Depeche Mode in Riga 17.03.2006 Full Concert  | Tagasi (reisikirjad)


 

Proloog

Järgmine

 

Alljärgnev kõlab nagu rubriigist „lollpea halamine internetis”, kuid selle kirjapanemisel siia on sees ka üks kindel mõte, mis koorub välja loo lõpus. Niisiis...

... 17.03.2006.a. toimus Riias Arena spordihallis vinge Depeche Mode kontsert. Kuigi ma ei ole väga suur fänn, sai siiski kunagi juba jaanuaris Riia kontserdi kasuks otsustatud, sest Tallinnasse polnud enam pileteid ja Riiga minekul on teatavasti veel ka muud võlud....

Startisime pisikese seltskonnaga Tartust ennelõunal. Ilm oli erakordselt ilus, Valmierast hangitud uus palsamikokteil erakordselt hea ning tujugi, mis juba mitu nädalat väldanud jamade tõttu elukoha remondil oli õige sandiks muutunud, hakkas paremaks minema. Kuna kontsert pidi algama kell 21.00, olime plaaninud veidi linnas ringi vaadata, kuid tipptunnil sisse sõites kaotasime kesklinna jõudmiseks üle tunni. Kõhud korisesid päris valjult, mispeale ilma konkreetse eelneva kokkuleppetagi keerasin auto ninaotsa söögiorgiate kultuskoha, „Lido”, suunas.

Parkisin masina „Lido” kõrval oleva raamatupoe ning Statoili vahel asuvasse väikesesse parklasse, kuhu olen ise ja mu sõbrad-tuttavad sageli auto jätnud. „Lidos” on olemas ka tasuline parkla, kuid seal pole vahel kohti ning tolle raamatupoe parklasse on palju lihtsam ja mugavam sisse sõita. Võtsime kaasa hädavajaliku ja lontisime „veskisse” sööma.
 

| Üles |


 

I
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

„Lidot” pole mõtet kirjeldada – iga Riias käinud eestlane on sinna arvatavasti raha jätnud – lihtsalt üks meeletu söögikoht, mida ühe Läti arhitekti sõnul saaks kirjeldada umbes kui litsimaja, mis (arhitektuurilt) piinlik, kuid sees, kui söögi oled kätte saanud, pole väga vigagi, ja, mis peamine, enamus tahab sinna tagasi. Nii ka seekord. valisime söögid, nautisime läbi linnapoolse klaasseina päikeseloojangut Daugaval ning umbes tunni pärast lonksime parklasse tagasi, et hakata Arenat otsima.

Takkajärele tarkusest peaks ütlema igasuguseid tarku sõnu. Parklasse jõudes igatahes mu Audi 100 kohal oli tühi koht ja ka naabermaja prügikasti vaadates ei paistnud autot kusagilt. Seda imelikku tunnet võiks võrrelda sellega, kui kunagi hajameelsusest toppisin säästukaardi Uno-X automaattankla sularahapilusse ja imestasin, et miks küll kütust ei tule... Naljakas just ei olnud. Jooksin tanklasse ja küsisin kohaliku politsei numbrit – öeldi, valige 112 – nagu tavaliselt. Ma valisin seda numbrit vahemikus 19.00-st, kui avastasime varguse, kuni 19.20-ni, enne kui sain kätte Riia politsei! Ei taha mitte mõeldagi, kui mingid kaagid raudtoruga oleksid kusagil tänavanurgas ähvardanud – kindlasti oodanuksid nad, kuni jõuan lõpuks politseile helistatud... Enne, kui politsei toru võttis, jõudsin vahepeal kutsuda Tartust järele sõbra autoga ning sain juba ka kontakti Eesti saatkonnaga. Politsei võttis auto kirjelduse ja u. 15 minuti pärast jõudis kohale päevinäinud Ford Transitiga ka patrull, võttis meid peale ning viis kesklinna lähedal olevasse jaoskonda.

Enne politsei tulekut kuulsin oma abikaasalt, et tema autosse jäetud käekotis olid meie passid ja tema rahakott, sõprade seljakotis olid nende passid ning kontserdipiletid, fotokatest, riietest, päikeseprillidest jms, rääkimata. Iroonia on selles, et peale seda, kui Cordobas 1999.a. meie bussi mingid kohalikud tatikad sisse murdsid, oleme alati välismaal (sh. Lätis) passid, rahakotid jms väärtuslikku endaga kaasa vedanud – seekord tabas kogu seltskonda vist mingi totaalne vaimupimedus – aru ma ei saa. Samuti pargin ma auto Tallinnas käies alati valvega parklasse – miks pole ma seda teinud Riias käies....? Ju on siis õnne olnud. Politseid oodates mõjus erilise irooniana muidugi see, et Sirlele anti söögikoha kassast kaasa Lido parkla parkimispilet...

 

| Üles |


 

II
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Politseijaoskond oli omaette elamus. Kogu asi nägi välja nagu veneaegsest miilitsafilmist – jõledat rohelist tooni põrandavärviga paksult üle võõbatud määrdunud seinad, kulunud ja määrdunud mööblitükid, paksud rohmakad rauduksed, trellitatud aknad, suitsuvingust läbipaistmatu õhk ning algavasse öövahetusse tulnud tülpinud nägudega haigutavad ja omavahel läti-vene segakeeles küünilisi nalju pilduvad politseiametnikud. Meil paluti koridoris oodata – toole seal ei olnud. Enne, kui meiega keegi tegelema hakkas, jõudis helistada Eesti saatkonnast tagasi üks hea inimene – nime kahjuks ma ei mäleta – ning andis lootust, et saame ka passideta üle piiri ja muid häid sõnu – ilmselt ei olnudki tema jutus väga palju asjalikku infot, kuid pigem oli see selline nagu hingeabi kriitilisel momendil.

U. 20 minuti pärast võttis meid ette vist ainuke rõõmsameelne ja muhe keskealine politseinik, kes püüdis pisikese huumoriga meie langevat tuju turgutada. Ta ütles, et võtab meilt tunnistused – läheb pisut aega. Minul, kui seltskonnast ainukesel vene keelt rääkival inimesel, paluti ühte kolmest suure klaasaknaga kabinetti ning show võis alata. Tuleb kõigepealt märkida, et kogu asjaajamine käis pastakaga paberile. Meid oli 4 inimest, iga inimese kohta tuli täita 4 A4 suurust paberit, pluss veel mõned – igatahes hakkas mees neid usinasti venekeelsete sõnadega, peale seda, kui olin allkirjaga kinnitanud, et olen sellega nõus, et ei ei anna tunnistust läti keeles, täitma. Aeg läks, paberid täitusid sõnadega. Tähelepanelik mees märkas peagi meie tüdrukuid kes koridoris suitsuhaisust roheliste nägudega seisid – igatahes said nad vabanduste saatel toolid. Ent – abi saabus hilja: Sirlel oli juba nii paha, et ta oli sunnitud tormama ukse taha oksendama. Selle juhtumi peale hakkasid politseinikud käima suitsetamas mingis teises koridoris ja õhk muutus pikapeale hingatavamaks.

Minuga kõnelevalt politseinikult sain teada, et Riias ning selle lähinaabruses on kaks kohta, kust autosid kõige rohkem ära aetakse ja neisse sisse murtakse – need on „Lido” juures just seesamune neetud raamatupoe parkla ja teine koht on ka eestlaste seas kuulus Jurmala veepark. Audi ärandamine sellest kohast oli täiesti loogiline ja tavaline nähtus. Samuti sain teada, et auto kättesaamise tõenäosus on u. 1% ja tõenäoliselt on riistapuu selleks ajaks, kui me politseis formaalsustega lõpetame, juba juppideks lammutatud. Üks väheseid kordi, kus välismaalaste auto on tagasi saadud olevat olnud mõni aasta tagasi ühe austerlase Porschega, mille varastajad olnud lollpead, sest proovisid selle autoga üle Vene piiri pääseda ja jäid vahele, sest Porsche olevat olnud tiba haruldast sorti ning jäi piirivalvele silma...

Andsin oma tunnistuse ja siis vene keeles tõlkisin ka abikaasa ja sõprade tunnistused. Alustasime kella 20 paiku ja lõpetasime pool üks öösel! Kuna ka politseinikule – Andreis oli ta nimi – oli rutiinne tegevus igav, jõudsime vahepeal rääkida II maailmasõjast ja oma vanaisadest selles, revolutsioonist Riias 1940-l, sellest kuidas Andrei oma sõpradega pidi kunagi politseiautoga läbi Eesti piiritõkkepuu sõitma, Oslo planeeringust, Riia pättidest, tema naisest (viimase kohta nägin telefonist ka fotot) jne... Minu lohutuseks kinkis mees mulle Läti politseiniku nööbi ja varrukaembleemi – asi, mis praegu takkajärgi tundub ju üsna jabur, kuid ta püüdis mind omal moel ilmselt lohutada ja need „meened” andis ta igatahes täiesti siiralt... Vahepeal sai koridoris päris actionit. U. kella 22 toodi rauduskäsi mingi mees ning kaks nutvat naist. Üks pandi ühte meie kõrvatuppa ja teine teise. Varsti toodi kilekotiga verine nuga, mis pandi naiste nina ette, mille peale need nutma pistsid. Peagi aga sööstis mees, kellelt käevõrud maha võetud, kõrvaltoast välja, nägu sõrmejälgede võtmiseks kasutatud tindist must (ju ta pühkis siis käega nina) ja püüdis koridori ukse poole joosta. Tema üritus oli kahel põhjusel määratud olema õnneliku lõputa – esiteks jooksis ta valele poole, teiseks sööstis ta kannule kohe terve kari politseinikke, kes vaese mehe selga kõik jalgupidi elama asusid ja jooksiku mingisuguse rihmaga nobedalt kinni sidusid. Kuna see toimus meie tüdrukutest vähem, kui meetri kaugusel, said nad sellest üsna kustumatu elamuse.
 

| Üles |

 


 

III
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Keskööks jõudis sõber autoga Riiga. Meie ootasime siiski kella 1.30-ni öösel veel neljarealisi lätikeelseid tõendeid, milles öeldi, et meid on röövitud (vms- kes täpselt läti keelt lugeda oskab) ja alles siis saime tulema ning poole seitsmeks hommikul, peale pooleteisetunnist isikutuvastamist Eesti piiril, koju.


| Üles |

 


 

Epiloog I

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Niisiis lugupeetav, kui sa oma lugemisega siia oled jõudnud – moraal: ära pargi kunagi oma autot Krasna 70a parklasse Lido kõrval, raamatupoe ees. Osta tasuline parklakoht. Kui parkla on täis, siis jää söömata või mine osta kasvõi ületee asuvast ameerika saastasöögikohast näkane hamburger, kuid vähemasti jääb su auto alles või paremal juhul ukseklaas terveks. Ja teine asi – tuntud tõde, mis leidis järjekordselt praktikas tõestuse - ainult ilma mõistuseta inimene jätab välismaal (jaa, ka Läti on siiski välismaa) dokumendid autosse...

Lõpetuseks Tänud Sulle, Mart, öise küüdi eest! Ja tänud Sullegi, Mati, saatkonnaga asju ajamast!

PS II. ... Takkajärele on tulnud välja, et sealtsamusest parklast on juba varem autosid varastatud, sh ka oma tutvusringkonnast vähemalt 3....


| Üles |

 


 

Epiloog II (16.04.2006)

 Eelmine  |  Üles

 

9.04. õhtul kell 22.00 paiku helistati Läti politseist ja teatati uskumatu uudis: auto on leitud!, millal saate järgi tulla? See lõi pahviks - lihtsalt – uskumatu veidike, et sellisest džunglist, nagu seda on Riia, suudeti masin üles leida... Helistasin sõpradele ja varsti olime Markoga kokku leppinud, et stardime järgmisel päeval lõuna paiku...

Riiga sõitmine oli nagu ikka. Gogoli tn politseijaoskonna leidmine Riias läks viperusteta ja ka uurija – u. kahekümneviieaastase kena näitsiku leidmine maja 5. korruselt samuti. Ei viitsi hakata kirjeldama seda u. 10 m2 suurust kabinetti, mis oli alumise korrusega võrreldes, mida ma eespool ka pisut kirjeldasin, kordi hullem – no täitsa jubedas seisukorras... Ent daam oli kena ja abivalmis ning küsis, kas me autot juba nägime. Lippasime siis tema saatel tagasi esimesele korrusele ja seal, jaoskonna peaukse ees ta seisiski – täitsa oma auto, mis auto. Esimene asi, mis paistis silma, olid Läti numbrid, mis asjale peale olid keritud ning tühjad tagumised kummid. Süütelukk ja juhi ukselukk olid katki, kuid muud asjad korras. Isegi mõned pagasnikus vedelenud asajakesed olid alles, samuti kogu pardatsoki sisu. Suur üllatustabas aga pagasiruumi alumist luuki avades – seal olid alles kõik asjad, kaasaarvatud naise käekott koos dokumentide ning rahaga!

Dokumentide vormistamine võttis klikiaegse ja poolkatkise trükimasinaga omajagu aega, kuid poole tunni pärast olime tänaval ja valmis tegudeks. Õnneks olime suutnud enne uurijat veenma helistama seni igasugustel numbritel, kuni ta oli leidnud ühe lukuabimehe, kes viitsis kohale sõita. Varsti oligi „master” platsis ja u. paari minuti pärast muukrauaga süütelukus surkides käivitus mootor – õnneks probleemideta. Mees ütles, et peame nüüd tema töökotta minema, et saaks süüteluku selliseks teha, et oma vana võtmega saaksin seda kasutada. Mõte hea, ent tagumised kummid olid endiselt tühjad – selgus, et politseinikud olid need ise tühjendanud kartuses, et äkki varastatakse muidu jaoskonna eest uuesti. Lukumees lubas pumba tuua ja ei lubanud mootorit seisma jätta – olevat võimalus, et ta seda jälle käima ei saa... Nii me siis istusime sõbraga autos ja ootasime. U. 40 minuti pärast oli lukumees pumbaga tagasi ja ... ühesõnaga poolteist tundi hiljem sõitsin Eesti piiri poole, 50 lati võrra vaesem lukksepale makstud honorari näol ning ilma numbriteta. Teeäärsete Läti patrullide vastu olin relvastatud mingisuguse lätikeelse paberiga ning videvikuga. Tagant turvas sõber oma autoga, kes sabas sõites varjas tagumise otsa uudishimulike pilkude eest.

Rõõmus sõit kestis Eesti piirini. Tõkkepuu ette seisma jäänud, tuli hämmeldunud piirivalvur ja küsis, kuhu minek. Vastasin, et koju, mispeale ta hüüatas, et nii ilma numbriteta see asi käibki või? Rääkisin oma kurva loo... Kutsuti ülemus, kontrolliti mind ja autot ning peale u. 40 minutilist praadimist andis pealik mulle teada, et nüüd on kolm varianti: treiler järele, tagasi Lätti või arestiparklasse. Valisin odavuse ja turvalisuse huvides viimase...

Ega muud huvitavat polegi. Järgmisel päeval sain kogemuse Valga ARK-ist kui väga meeldiva personaliga asutusest – 5 minutiga olid formaalsused aetud ning uued Eesti numbrid käes...

Järjekordseks lõpetuseks: suur tänu Sulle, Marko, Läti ekskursiooni eest ja tänu Sullegi jälle, Mart järgmise päeva Valga küüdi eest! Ja muidugi tervitused ja tänusõnad Läti politseile ja eriti uurija Aljona Lukjanskale...

Aga lõpp hea, kõik hea.


| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 08 märts 2022

©Sulev Nurme 1997-2022. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved