Brasla-Gauja 2024

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

  Kaart Amata-Gauja 1995 Koiva 1994 Gauja 2005 | Tirza-Gauja 2019 | Lisalugemist  |  Tagasi (paadimatkad)


 

Brasla-Gauja jõematk (Placis-Straupe-Turaida) 29 - 31. märts 2024

 

 

Proloog

Järgmine

 

Brasla tammil

 

"Sibulat üks iva, õlut üks sõõm ja Vana Tallinnat üks pisar - sellest peaks piisama"...,

 

...kirjutas põgusas ja kiires meilivahetuses Margus mõni päev enne matka.

 

30 aastat!

 

Minul on see nakkus küljes juba isegi 31 aastat, kuid selle just seltskonnaga (või noh, enam vähem) sel kevadel täis ilus juubel kevadistel ja sügisestel jõgedel. Vahele on seni jäänud vaid 1997. a, kui kevad kulus ülikooli lõputöö kirjutamisele ja ka sügiseks olid kõik tähtsamate tegemistega hõivatud. Pean ausalt tunnistama, et arvasin toona (1997) tõsimeeli, et see kevadine kaif jõeveel jääb üheks ilusaks ülikoolimälestuseks. Aga järgmisel kevadel kogunes seltskond ja nii see on läinud... Need kevadised paadiretked on olnud justkui kokkuvõtted igast möödunud aastast: ülikooli ajal olid need minekud ja matkajutud lihtsalt üks seiklus, armumised ning paadilõhkumised. Siis tulid esimesed lastesünnid - arvan, et sellist äramärkimist nagu Robi esmasündinu tähistamine Pärnu jõel, on saanud vaid vähesed beebid... Kinnistus tasapisi ainuke kõigile sobiv kevadine aken - "munapühad"; ülikooliaegsed, pea nädalased tripid, asendusid (ja on senini ka nii jäänud) 2-3 päevaste matkadega... Siis tulid aastad lastejuttude ja noorte ärimeeste juttudega, natuke arrogantsed, natuke ülbed, natuke tähtsad, ... põgenemised igapäevastressist ja rohke alkoholiga. Edasi tulid kevaded juttudega suurematest lastest, esimestest ihuhädadest, varases keskeas leitud spordiharrastustest, uudised lahutustest, esimestest lastest, kes hakkavad põhikoole lõpetama; mõtetest Eesti seljataha jätta. Ja siis juba kevaded lugudega, millesse lipsavad sisse  laste keskkoolide ja ülikoolide lõpetamised,  esimestest teated surnud kursakaaslastest ja ka muud jutud, mis alati kõige rõõmsamad ei olegi...  C'est la vie... Ent enamuse ajast on alati täitnud eetrit lõõp ja uskumatult naljakad lood, mis kellelgi rääkida. Loomulikult ka lood, mida iga matk juurde toodab ja mis varasematel matka-aastatel on läbi elatud. Mõnda tuletatakse meelde lausa iga kord. No näiteks lugu sellest kuidas üks pudelitäis konjakit seletamatul moel jõepõhja läks, või kuidas kunagi möödus Pärnu jõel keset Türi linna üks segane õhtupoolik või kuidas ... Nii on, et lisaks lõkkehaisule naasen matkalt alati suurest naermisest valusate põselihastega. Täiuslik teraapia!

 

Matkal on matka aeg. Algab see viimasel ajal päev varem, kui saab seljakoti kokku visatud ja poest proviandi ostetud, ja lõpeb, kui saab kuivatatud kola taas kuuriseinale riputatud. Matkal kaovad muud mured: lihtsalt on jõgi ja jõelised.  Esmatähtsaks muutuvad laagrikoha leidmine, lõkkepuude otsing, sile telkimiskoht, saabaste kuivatamine, võitlus kopraorkide, kivide, mahalangenud puudega... ununenud supitaldriku improviseerimine tühjast konservikarbist... Nii on olnud... Muutunud ajapikku on vast vaid see, et kohalesõiduks on rongide, autoga sõprade ja hääletatava transa asemel omad rattad. Õhtuse ajutise tuletikuvalguse on asendanud pealambid... Ja muidugi ka see, et kui varasematel aastatel võtsin telefoni ja helistasin sõbrad läbi, siis viimased ehk kümmekond aastat on kujunenud nii, et veebruari lõpul helistavad "vanad tegijad" juba ise ja matka orgunnimise põhitegevus seisneb eeskätt selles, milline jõgi valida. Muu sujub nagu iseenesest... Selgi korral kohtusime lihtsalt ühel hetkel keset Lätit Placises...

 

Kui mõtlen tagasi, siis on neilt paadimatkadelt läbi käinud päris mitu inimest: Andres, Andrus, Ain, Gunn, Sauna Kris, Laima, Hele, Aivi, Menning, Ebu, Robi, Temmo, Valper, Kersti, Peep, Maive, Lauri, Raili, Eero, Liilia, Mati, Kati, Margus, Ave, Marko, Mari, Piret, Annika, Külli, kaks, ei  - isegi kolm tüdrukut, kelle nimesid ei mäleta (aga nad kõik olid Marguse tuttavad), Merje, Imbi, Urmo, Tiiger, Anni, Näss (R.I.P), kaks jorhi Ameerika Ühendriikidest (Andres teab nende nimesid)... Võib-olla on olnud veel mõningaid matka- ja paadikaaslasi, kes kohe meelde ei tule. Mõni on käinud korra ja mõned on veteranid :)... Ja muidugi meenuvad mõned teenekad sohvrid, kes varasematel aastatel varustust kas jõele või jõelt ära on vedanud - nimetagem siin hea sõnaga Tootset, Grišat, Gunni, Aivot ja tervet käputäit lahkeid tundmatuks jääda soovivaid lätlasi ja leedulasi (isegi paar lahket läti võmmi)... Jah, 30 aastaga jõuab tegelikult päris palju... Õige pisikese pildiülevaate noist aastatest leiab siit...

 

Juubeliüritus sai teoks Braslal. Valikus olid ka Pärnu, Navesti ja Halliste, ent õnneks jäi loosiratas peatuma siiski Braslal. Kirjutan "õnneks", sest Brasla osutus seni käidud jõgedest pea kõige ägedamaks. Ma võrdleks kindlast Abava ja Ogrega. Kärestike poolest võib-olla Abava oli ägedam, kuid see loodus, liivakivikaljud ja paks, metsakasvanud ajalugu ümberringi: vanad liivlaste vallimäed, mõisad ja metsad... Muuhulgas ka kaks Baltikumi ainsat allmaajärve, mille olemasolust saime kahjuks teada alles hiljem, kuid nägime ära koopasuu, mida tähistasid kümned kummikud. Ning muidugi liivakivikaljud. Jah, meil on mõned Taevaskojas ja Võhandu ääres, aga kui need kõik ritta panna, siis saame kokku vaid ühe Brasla alamjooksu kaljuse jõelooke. Ühesõnaga - igati sobilik juubelijõgi. Ning muidugi vedas sea mood ilmaga - Tartust lahkudes sadas, ent kui viimane paat jõe peale sai, kadus tibutamine ja edasi kuldas päid ja puielatvu kõige ilusaim kevadine päike. Ka teise laagri kartus, et järsku napib Liviko aluspesu ja tuleb härmas telki ettevalmistamatult siseneda, ei pidanud paika...

 

Thetis ja Dionysos - aitäh!

 

Ainus asi, mis soovida jättis, oli riietus. Andres nagu ju viitas ühes kirjas, et väljanägemine peaks olema pidulik; kahjuks peale Valpri polnud keegi end piduriidesse pannud ja ma kahtlustan väljanägemise järgi otsustades, et ka tema suhtus siiski sellesse asjasse üsna leigelt.

 

Aga muidu... Muidu oli taas sigalahe!

 

Niisiis...

 

Fotod: Sulev Nurme, Margus Kütt, Andrus Prangli, Valdo Valper

 

Brasla Adventure, Markulici. Margus ja must auk

| Üles |

 


 

| Üles |


 

29.03.2024. Cafe Berzi. Placis
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Pool praadi kohvikus Berzi. @Placis

| Üles |

 

Tartust minema saades varjutas taevast kole lilla pilv ning kõik see koledus, mis selle sees tundus olevat, langes ka teel Läti poole vahelduva eduga taevast alla. Külm ja jõle! Samas - ilmateade lubas paremat ja nii juhtus, et Placises keha kinnitades elasime üle ka nende ülestõusmispühade viimase vihmasaju.

 

Placis ei olnud tegelikult üldse plaanis, kuid juhtus nii, et Straupele lähenedes (kust pidime peale minema) kogunesid kõik kaugeltnurgamehed pooljuhuslikult kell 12.30 Placises, kohviku Berzis parklas. Et kohtumine toimus lõuna ajal, siis otsustati seekord matka alustada piduliku lõunaeinega - ikkagi 30 juubel ju! Lõunat jäävad meenutama soojad naeratused ja käepigistused ning tõdemus, et Berzi pool praadi võrdub toidukogusega, mida Tartu raekoja platsi söögiasutustest saaks lõunapakkumistena ostes kokku nädalaga... Aus kaup igatahes. Ja nagu ikka - maitsev Läti köök! - igati soliidne ja samas ka enneolematu algus matkale.

 

Esimesel kilomeetril

| Üles |

 


 

29.03.2024. Straupe
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Straupe vesiveski

| Üles |

 

Antoine Watteau - "L'embarquement pour Cythère"... või noh, peaaegu

| Üles |

 

Brasla ja Straupe mõisamaja tornike

| Üles | 

 


 

29.03.2024. Straupe-Avotu (allikas)
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Pazemesi maa-aluste järvede koopasuu Vējiņi linnamäe all

| Üles |

 

Pilvealune, pime ning jahe oli see esimene päev. Ent juba esimesed meetrid jõel tõotasid head: vesi voolas ja juba Straupes kohtasime tillukesi liivakivikaljupoegi.

 

Esimene jupp Avotu allikani, mille kõrvale sattusime õhtuks laagrisse, kulges lausa museaalselt. Alustasime Straupe, tegelikult Mazstraupe vesiveski juurest, mis selles kohas jahvatas vilja juba 14. sajandist. Veel 20. sajandil tehti seal elektrit, kooti villa ja saeti laudu. Praegu tundub mõnede plastakende järgi lagunevates seintes, et majas keegi elab.

 

Kohe mõne kurvi tagant sattusime Panuta linnamäele - kandsid kokku selle siis vanad liivlased või lätlased - netiavarus pealiskaudse otsimise peale midagi erilist ei anna ning AI ajab puhast jama. Latvijas Pilskalni siiski mainib, et juba Läti Hendrik maininud sealkandis kolme lähestikku asuvat linnamäge... Samas antakse ka teada, et "mingeid leide pole ei minevikus ega praegu välja tulnud ning selle paiga kohta ei ole kuuldud legende ega lugusid". Õnneks on pandud jõe äärde silt, mis "pilskalnis'st" uitajale märku annab.

 

Samas lähedal asub Vējiņi linnamägi, mida jõelt niisama ei näe, kuid linnamäe lähedal, jõe ääres asub koopasuu, mille esist ehivad ... tagurpidi keeratud kummikute read. Vahtisime neid irvamisi ja püüdsime Mariga nende ostarvet ära arvata panustades vahelduva eduga landartile ja kohaliku lätlaste viljakuse rituaalidele. peatust ent ei teinud... Õhtul Valper leidis kusagilt info, et naabruskonnas olevat Baltikumi suurimad maa-alused järved... Ja nii ongi - sõitsime mööda Pazemesi maa-alustest koopa järvedest, mis olevat vägagi põnevad külastada... Kahju, et see inff nii hilja tuli...

 

Ning muidugi õhtuks suutsime leida (kuigi teadliku leidmisega polnud sel juhusel suurt pistmist: lihtsalt läks pimedaks ja kõrgete kallaste vahel tundus hämaruses see ainsa hea kohana) ekstrapaiga: vana Inciemsi mõisa jahilossi (Avotu) metsase puisniidu moodi pargikese, mille kõrval voolab kusagil Avotu allikas. Allikat me hämaruses otsima ei hakanud, kuid Emilia kalju - mille harjale maetud Emilia von Tiesenhauseni järgi seda kaljut kutsutakse -paistis kenasti ära lõkkekohale. Omal ajal olnud see ka üsna liigirikas dendropark...

 

Ning muidugi jäi üheks päeva pärliks intelligentne vestlus härrade gondeljeerode vahel, kirjandusest, kunstist, läti keelest ja imelikest piktogrammidest Avotu allikat tutvustaval stendil.

 

Esimesed väljakutsed

| Üles |

 

Panute linnamägi

| Üles |

 

"Tavalised" Brasla keskjooksu koopad ja kaljud

| Üles |

 

Brasla...

| Üles |

 

Rum&Cola

| Üles |

 

Mari

| Üles |

 

Avotu... Hea sadam

| Üles |

 


 

30.03.2024. Avotu. I laager
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hall

| Üles |

 

Laagripaik oli eeskujulik: korralik lõkkease, sile maapind, paju kuivi puid ja isegi piknikulaud. Täielik hotell. Ainsaks elavat arutelu tekitavaks küsimuseks kujunesid imelikud puudele naelutatud  mägrapildiga märgid ning naljakad piktogrammid infotahvlil, millel oli kujutatud puuki, koera, millele on kriips peale tõmmatud ja veel mitmeid põnevaid elus ja eluta asju. Puugi kõrval ilutsesid veel kaks punase kriipsuga maha tõmmatud kaljujoonist - kuju järgi arvates nõukaaegne telk ja lõke. Et aga otse infotahvli kõrval toretses korralik lõkkease ning pingi all suur sülem kuivi halupuid, siis suurte südametunnistusepiinade kiuste otsustasime jõudsalt süvenevas hämaruses mitte edasi sõita ja laagerdada seal. Lõppeks oma laagerdamisega niidetud muruplatsil ja juba toimival lõkkeasemel tallasime me kordi vähem loodust, kui päris metsikus laagripaigas. Hiljem lugesin, et koht on kohaliku kaitse all ja armastatud paigaks igasugu simmanite ning vabaõhupidude korraldamiseks.

 

Õhtu kujunes ootuspäraselt meeldivaks peente kokteilide ning gurmeeõhtusöögi seltsis...

 

Valmib pasta carbonara

| Üles |

 

Kummardus Joseph Hermannile. Kolm kaevurit...

| Üles |

 

Hommik tervitas kerge udu ja ilusalt naeratava päikesega (Marko, ma ei mõtle sind). Juba poole kaheksa ajal hommikul oli õhusooja kümmekond pügalat üle nulli, mis tõotas väga nauditavat päeva. Öö möödus viperusteta ja kohalike keskkonnakaitsjate verise kättemaksuta. Kõik, kes öösel tähti imetlemas käisid, olid väljunud telgist uste kaudu. Mati telgil oli öösel lahti läinud telgi katuse kinnituskonks ja seepärast tilkus tervituseks öösel sadanud vihmaveest üks jope käistest. Hirnusin selle üle kuniks avastasin oma jope, mille olin õhtul puuoksale riputanud...

 

 Huvitaval kombel jõlkus hommikul laagri ümber ringi keegi keskealine tädi, kes kõiki ja kõike telefoni salvestas. Mõned kahtlustavamad arvasid, et koju jõudes ootab trahvikviitung juba postkastis... Elame-näeme.

 

Ent kõik muu läks, võiks öelda, ootuspäraselt - ühe suurima kirstliku püha hommiku puhul koksiti mune ja söödi seljankat ning šokolaadi. Seljankat muuseas sedakorda hirve- ja metssea lihaga. Tänan, Jaanus Marile kaasa pakkimast!

 

Võrratu...

| Üles |

 

Taamal punab Emilie kalju

| Üles |

 

Seljanka ja munad, ehk häid munapühi!

| Üles |

 

Pühad on imede aeg ja ei saanud imetegudeta mööda nüüdki. Arvatavasti pannakse Marguse surma järel Roosa Jakobi kirikusse tema näoga vitraaž, sest imetegu oli tehtud otse tema kätega. Nimelt juba oma kakskümmend aastat on räägitud, et ega Andrese-Andruse paat järgmist kevadet enam ei näe. Põhjusena on paadile ette heidetud salaauke, mistõttu hommikul pumbatud laevuke tavaliselt õhtuks üsna tössiks muutub. Nüüd Straupes keeras Margus ventiilid kinni ventiilivõtmega (mida härrad selle paadi juures kunagi ei ole kasutanud) ja ime sündis! Selgus, et isegi paadi põhi peab õhku ideaalselt. Ega muud kui, et gloria in excelsis St Margus, kes andis meremeestele tagasi usu nende paati.

 

Valpri meelehärmiks ta kahjuks jõevett õlleks ei muutnud...

 

Hea sadam II

| Üles |

 

 


 

30.03.2024. Avotu-Berzi tamm
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Veevirvendus

| Üles |

 

Terve järgnev päev manifesteeris kõik need varasemad paadiaastad! Pole vist me sattunud perfektsemale jõele (ok, Avava ja Ogre võib-olla ehk voolu pärast kannatavad võrdlust): hea vool, mõõdukalt mõnusad kärestikud ning imelised kaldakaljud! Neid on tõest palju! Eriti ägedad on natuke enne Brasla tammi ja siis mõned ülivägevad peale seda, kuid pea iga looke pealt leiab oma kiviseina. Ja - mis kõige hingemustakstegev - need enamus on suuremad või võrreldavad Taevaskojaga! Ainus, mis selle mõru avastuse järel inimesi rõõmustas, oli teadmine, et lätlastel pole ühtegi päris saart... Tõsi, Gauja keskel neid väikseid maalilisi saarekesi, nagu õhtu eel isegi tunda saime, jagub...

 

Päeva meeldejäävamaid sündmusi enne Brasla tammi toimus ühel rahulikumal jõelõigul, kui Andres alustas viktoriiniga. Iga paatkond moodustas meeskonna. Küsimusi esitati asjakohaseid: enamus Brasla jõe ja hüdroelektrijaama kohta, aga ka valdkonnast "maailm ja mõnda". Üheks ent huvipakkuvaimaks küsimuseks, õigemini oli huvipakkuv selle vastus, oli:

 

"Mida tähendab jõe nimi - Brasla?"

 

Vastusevariante oli mitu, ebatõenäolisim neist - rinnahoidja! Üllataval moel osutus see vastus õigeks, mistõttu nalja jätkus õhtuni. Ma muidugi ei ole selles päris veendunud, sest kasutades veebitranslaatorit otse tekib kisulik küsimus, et kas otsetõlge siin midagi segi ei aja. "Bra" on jah, rinnahoidja inglise keeles, aga rind, rinnahoidja läti keeles peaks Eesti-Läti sõnaraamatu teatel olema midagi sellist - "krutis", "krūšturis". Aga ma ei hakkaks siinkohal pikemat diletantlikku arutelu läti keelest ja grammatikast avama.

 

Rinnahoidja jõel

| Üles |

 

Voolab küll...

| Üles |

 

Brasla Adventur@Markulici

| Üles |

 

Riia maantee läheneb

| Üles |

 

Brasla veehoidla ja Anita kalju

| Üles |

 

 


 

30.03.2024. Brasla tamm - Plostnieki
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Brasla tamm

| Üles |

 

Brasla veehoidla ületamine laabus: tuul vastu ei puhunud, mistap' see kilomeeter kõplamist närve ei jõudnud rikkuma hakata. Ilm loomulikult soosis seda ettevõtmist - lihtsalt kirjeldamatu. Meeleolu poolest meenus üks lugu tehnikumi päevilt, kui ühel märtsikuu pühapäeval õnnestus hankida kast õlut ja leida päikeseline lumeta koht õppehoone taga mägimändide all. Sulnis ilm ning Bacchus soosisid meid toonagi. Mäletan, et Bacchuse meeleheaks ronis Üks Tehnikaülikoolist külla tulnud härra vist oli tema nimi Jack - ei mäleta enam neid detaile - jämedama männiharu otsa käsikiimleja pea otsima, kuid jäi sinna käsipidi rippu ja teatas siis, et ta on koaala...

 

Tagasi tulles ent Brasla tammi juurde tulid lõpuks mängu kaasavõetud päästevestid. Ei - keegi ujuma ei läinud ning päeva lõpuks võis öelda, et vestid osutusid ebavajalikeks, kuid kaasas nad olid ja selga said. Asi oli selles, et Brasla alamjooks meenutab mõnevõrra Amatat, aga kindlasti ei ole nii kiire, käänuline ja puid täis, kui Amata. Riverways.eu igatahes mainis, et jõelõik A3 maanteesillast kuni jõesuudmeni Gaujas on jõe maalilisem osa, kuid ka kiireim ja ohtlikem ning et kindlasti peaks kaasas olema instruktor ja kõik need muud sõnad. Kui Tartust Valpri peale korjasin olla ta kaarte tutkinud ja avastanud sealt kahtlasi ning kurjakuulutavaid endeid... Seega ta olla kaasa pakkinud päästevesti. Nali naljaks, ent meenutades paari olukorda Amatal ja Pärnu jõel, mis päästevestideta lõppesid peaaegu väga kurvalt, mõtlesin parem karta kui kahetseda ja nii tegin ettepaneku Marko garaažist haarata kaasa kõik saadaolevad pääestevestid. Seega vähemalt 5 inimesele seltskonnast sai niiviisi kindlustus kaasa. Tammi juures kohtusime vana tammivahiga, kes ka edasise kohta ühmas, et no seal on kõike ja käiakse ümber ja juhtub igasuguseid asju. Valper igatahes muutus üsna tõsiseks ja teisedki viskasid paate tassides ees paistvatele esimestele kivikestele-lainekestele lootusrikkaid pilke. Samas kimas enne meid edasi kamp süstainimesi (kah vestidega), kellest noorim tundus olevat allameetrimees, seega midagi hirmsat ei saanud ees oodata (vast...).

 

Üle veelahkme

| Üles |

 

Piltnik Valper

| Üles |

 

Siit need 400kV tulevadki...

| Üles |

 

Vestid selga, kellele jätkub...

| Üles |

 

Mõne käänaku ja paari esimese kärestiku järel võis kergendatut hingata - midagi ülejõukäivat sel jõelõigul ei olnud ja nii see jäi kuni Gauja suudmeni. Oli võib-olla paar natuke tehnilisemat lõiku madalikel, kus suurimaks väljakutseks sai paadi kivide otsa mitte kinnisõitmine (ja siis ümberkäimine) ning paari noti alt ja pealt vedamine, aga ei midagi ohtlikku. Seega olid vestid ülearused, aga mine tea - polnuks neid kaasas, siis ilmselt läinuks mõnda vaja juba Straupe all... 

 

Varssavi kalju

| Üles |

 

Kraukļkalna kalju

| Üles |

 

Slunu kalju

| Üles |

 

Virtakase kalju

| Üles |

 

Sõber

| Üles |

 

Bulu kalju

| Üles |

 

Melna kalju?

| Üles |

 

Pärastlõuna

| Üles |

 

Stop! Action!

| Üles |

 

Gauja jõesuu

| Üles |

 

 


 

30.03.2024. Plostnieki. II Laager
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ilusal sinisel Gaujal...

| Üles |

 

Laagri leidsime pool kilomeetrit peale viimast kämpingut (Mindaugo vist?). Esiti tundus kallas küll kõrge, kuid saabuvale külmale hämarikule mõeldes oli esimest vähegi sõbralikumat kallast nähes otsus kindel.

 

Kui päev õnnistas põski paitava soojaga, siis loojang tervitas kontidesse pugeva külmaga. Süvenevas videvikus telgis asju lahti laotades avastasin, et katusele langenud kaste on muutunud paksuks jäiseks härmatiseks. Ka puulehed taldade all hakkasid põnevalt krõmpsuma...

 

Huvitaval kombel olime sattunud taas põnevasse kohta laagerdama. Seekord küll mitte otseselt keelualale (Gauja rahvuspargis muidugist ju otsapidi olime...), vaid ... palverännuteele ja nimelt Läti camino Krimulda-Sigulda lõigule. Viimast tõendasid paar merekarbimärki jõeäärsete puude otsa riputatud linnupesakastidel.

 

Ja mitte, et sellest olnukski midagi. Lihtsalt õhtul, vastu ööd hakkasime kuulma Sigulda poolt valje kirikukelli. Kedagi kutsuti igal juhul ülestõusmispühade palvusele.

 

...

| Üles |

 

Kaks meeleolu mõeldes Monet'le - Le Havre

| Üles |

 

Laager kerkib

| Üles |

 

Meditatsioon

| Üles |

 

Pasta carbonara õnnestus nii, et pott limpsiti lausa puhtaks. Ent et pühadelaud nigelaks ei jääks, sunniti Markot ikka oma etteastet tegema. Viimastel aastatel on tekkinud märkamatult uus õhturituaal - sütel küpsetatud liha. Kuigi Marko millegipärast ei olnud selle ettevalmistamisest hirmsasti meelitatud ja püüdis kohustust kaasreisiliste kaela tõugata, sai püha inkvisitsioon oma tahtmise ja lõkkeliha. Maitses taas kuratlikult hästi.

 

Nii see õhtu astus... Mõned tõmbasid selga soojemaid riideid ja pugesid lõdisedes külmunud telkides magamiskottidesse, teised jälle lisasid härmatavas õhtus hagu tulle ning Liviko aluspesu heegeldades süüvisid kunsti ja kultuuriteemadesse. Õhku jäi rida vastamata küsimusi nagu:

 

"Kas keegi sai aru, mis toimus "Põrgu Jaanis"?

 

Gurmeesteik valmib

| Üles |

 

Maailm on imeline!

 

Ja on ainult rõõm märtsi lõpu tähise taeva all kuulata, kuidas härrad lõõbivad, tunnetada suure jõe voogamist kaldaastangu taga, kuuma teega konjakit juua ning muretseda vaid sellepärast, et ega tulepuud ja naps liiga vara otsa ei saaks.

 

Hennessy musta tee ja bergamotiga... Mmmmm...

| Üles |

 


 

31.03.2024. Plotnieki-Turaida
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommik Peeglitagusel maal

| Üles |

 

Saabuvas hommikus said reaalsuseks ka ilmaennustajate ähvardused. Tsiteerides eelmise aasta matka II laagri ööd:

 

"Padukas tulemata ei jäänud, kuid sättis end väga meeldivalt kusagile 6 ja 9 vahele hommikul."

 

Padukast muidugi oli asi kaugel, kuid tegi siiski oma tibutamise ära - õnneks enne "ametlikku" ärkamist. Osa rahvast kaebas külma ööd, kuid minu 2 magamiskotti õigustasid end taas ning ma magasin kui mitte päris lapsuke, ent ikkagi hästi. Mingeid paranormaalseid nähtusi öö jooksul ei täheldatud. Ainult üks kaunikesti moodsa palverändaja moodi mees marssis hommikul entusiastlikul sammul laagrist mööda. Aga võib-olla oli ta ka niisama matkaja. Ja Andrese-Andruse paat lebas jõe liival endiselt prinkis ja õhku täis nagu noor kanuu!

 

Et eelmise päeva kilometraaž oli kummipaadi kohta soliidne - 22 km, siis hommikul laagris suurt kiiret ei olnud - Turaida, kuhu autod vastu sai viidud, ei saanud olla kaugemal kui 4-5 kilomeetrit. Kevadise Gauja vooluga, mis kaugelt vaadates tundub üsna rauge, kuid jõel olles kihutab nagu metroo, nii et on lausa tegemist kui tahad valitud punktis randuda, arvestasime autodeni tund-poolteist. Sellest hoolimata läks laager eelmise hommikuga võrreldes üsna kärmelt kokku. 

 

Seljanka

| Üles |

 

...Camino de Sigulda

| Üles |

 

Lossimine käib

| Üles |

 

Gauja

| Üles |

 

Turaida

| Üles |

 

 


 

31.03.2024. Kämping Dainas, Turaida
 Eelmine  |  Üles

 

Finiš

| Üles |

 

Nagu eeldatud, siis vaid pisut rohkem, kui tunni pärast hakkasid Turaida punased tornikesed jõeveeres paistma, meenutades asjaosalistele ilusat aastat 1995, kui Amata-Gauja matkal sai toona tellingutes kindlust jõelt minnes piletita külastatud. Andrest ma seekord paadist vette ei tõmmanud, aga ta võttis vaevaks ise, vabatahtlikult ujumas käia. Respekt! Veel eelmisel õhtul lõõbiti-meenutati, et millal see viimati oli, kui keegi vabatahtlikult või mõnele daamile tõestamiseks kevadises jõevees ujumas käis. Nagu meenutati ka esimeste matkade olematut varustust, millega ka rännatud sai. Mõnel mehel polnud peale märja paadikoti isegi külje alla midagi panna. Muidugi oli ka aegu, kus mõni mees vabatahtlikult öösel kahe paadi vahel täiesti kaines peaga magas ja millegipärast juba kell kuus hommikul üritas kõigile valju häälega selgitada, et viimane aeg oleks ärgata ja kuuma teed keetma hakata. Ja siis veel see... Aga jäägu see praegu.

 

Finiš

| Üles |

 

Autod olid kenasti alles ja valvatud - kämpa rahvale makstud viiekas seega õigustas end. Tunniga said paadid kuivaks, kola kokku, mõni mees ka juba pühapäevariided selga ja läbi see juubelireis saigi. Saare-Lääne piiskopkonna mehi lahkus läände, Liivimaa rahvas esialgu Placisesse. Kohale jõudes selgus, et ka teist autot ei oldud ära varastatud, mille eest tuleb ilmselt Püha Vincenti tänada. Natuke poest pühaderõõmu kodustele kaasa (muuseas, Valka supermarketis müüdi värvitud mune!) ja koju aidaa!

 

Aitäh!

 

30 aastat...

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 17 aprill 2024

©Sulev Nurme 1997-2024. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved